Isaac Asimov

Nimi: 
Isaac Asimov

4. Teine järeltulija

10

Pärast seda ahistavat jutuajamist Mandamusega oli Gladia kõigest hingest, hambad ristis lõdvestuda püüdnud. Ta oli tumendanud oma magamistoa kõik aknad ja sättinud kliimaseadme nõrgale soojale tuulekesele kerge lehekahina ja üksikute tasaste linnutrilleritega. Seejärel oli ta proovinud kauget lainemüha koos eksimatult tajutava nõrga merelõhnaga.

3. Kriis

7

Oma robotliku viisakusega saatsid Daneel ja Giskard Mandamuse ja tema robotid valduse piirini. Seejärel, kuna nad niikuinii olid väljas, tegid nad ka ringkäigu, kontrollimaks, et kõik vähemad robotid on oma kohtadel. Nad täheldasid, et ilm on pilvine ja külmem, kui tavaliselt sel aastaajal.

„Doktor Mandamus tunnistas selgelt, et Asundused on nüüd tugevamad kui Välisilmad,” ütles Daneel. „Seda ma poleks temast oodanud.”

2. Esivanem?

5

Mälestused!

Alati olemas, kuid tavaliselt muidugi peidus. Ja siis, mõnikord, just õige surve peale tulevad need välja – teravad, värvilised, eredad, liikuvad ja elus.

Ta oli jälle noor, noorem kui mees tema ees; piisavalt noor, et tunda armastust ja piina – tema poolelu Solarial, millele pani punkti tolle inimese julm ots, kellest ta esimesena oli mõelnud kui „abikaasast”. (Ei, ikka veel ei suutnud ta välja öelda tema nime, isegi mitte mõttes.)

1. Järeltulija

1

Gladia katsus muruplatsil diivanit, et ega see pole niiskeks läinud, ja istus siis. Kerge surve juhtnuppudele seadis selle nii, et ta sai olla poollamaskil, ja teine vajutus aktiveeris diamagneetilise välja, mis pani teda alati täielikult lõõgastuma. Ja miks ka mitte? Hõljus ta nüüd ju tegelikult sentimeetri kõrgusel kanga kohal.

Oli soe ja mõnus öö, üks parimaid, mis planeedil Aurora ette tuli – täis sulneid lõhnu kirka tähistaeva all.

Kosmosehoovused

„The Currents of Space”, 1952

Kaanepilt: Siiri Kumari
Tõlkinud: Ats Miller & Ronald Lämm

Raamatu algus

Pühendatud inimkonnale
Ja lootusele, et sõda narruse vastu saab viimaks siiski võidetud

 

Märkus: See lugu algab 6. peatükiga. See pole eksitus. Mul on selleks oma delikaatne põhjus. Nii et lihtsalt lugege ja, loodetavasti, nautige.

1. osa

Lolluse vastu…

Jumalad ise

Raamatu on tõlkinud Juhan Habicht.
Pildi joonistas Meelis Krošetskin.

Tagakaanetekst

Lolluse vastu ka jumalad ise on jõuetud...

See paljukorratud, Friedrich Schilleri värsside kaudu kuulsaks saanud tsitaat ühendab raamatu kolme üsnagi eripalgelist osa, kus nimetatud probleemiga on hädas mitte ainult meie universumi asukad.

Raamatu algus

1. Baley

1

Elijah oli peitnud end puu varju ja pomises: „Ma teadsin seda. Ma higistan.”

Ta jäi vait ja ajas end sirgu, pühkis käega otsaesist ja põrnitses siis mornilt oma märga peopesa.

„Ma vihkan higistamist!” See kõlas põhjapaneva loodusseadusena, kuid kedagi polnud kuulamas. Ta oli solvunud universumi peale, mis oli taas osanud midagi hädavajalikku nii ebameeldivaks teha.

Esimene peatükk

Probleem

Elijah Baley võitles kangekaelselt paanikaga.

See oli vaikselt kasvanud viimastel nädalatel. Tegelikult kauem. See oli kasvanud sellest ajast, kui ta oli kutsutud Washingtoni ja talle oli külmalt teatatud, et ta viiakse üle teise kohta.

Kutse Washingtoni oli olnud juba iseenesest ärritav. Kuivale korraldusele polnud lisatud mingeid üksikasju ja see tegi asja hullemaks. Kaasas olnud reisikupongid määrasid sõiduvahendiks lennuki, ja see oli veel hullem.

Robotid ja impeerium

Sarja „Elijah Baley & R. Daneel Olivaw” neljas ja viimane raamat.

Pages

Subscribe to RSS - Isaac Asimov