Siim Veskimees

Idee jutukogu välja anda tuli kirjastuse Fantaasia toimetajalt Eva Lutsult (tänan!). Tõepoolest, aastatega on kogunenud päris palju jutustusteks ja lühiromaanideks kvalifitseeruvaid tekste, mis on ilmunud erinevates väljaannetes, nii võrgus kui paberil, mis üldiselt on olnud Stalkeri hääletustel ikka seal üleval otsas ja mis nii või teisiti – vähemalt mulle endale tundub – on ehk midagi (näiteks lugemist) väärt.

1_1

Kui Oldi hiljem sellele päevale tagasi mõtles, oli kõige eredam mälestus tohutu segadus. Hirm ja põnevus muidugi ka, selline veider segu hämmingust ja seikluslustist, kuid peamiseks jäi ikkagi kõike kogetut kirjuks ja ähmaseks muutev hajevilolek.

„Jätke kaldad meelde!” käsutas Krüger. „Kas salvestus ikka töötab? Tehke mõned pildid ka. Kas te nägite, kus suunas me triivime? See on oluline! Võib oletada, et tee tagasi läheb sama koha pealt.”

I

Aeg oli käes. Nad läksid.

Inimesed. Terves maailmas.

Ja siin, Eestis.

Kõikjal üle porise, niiske ja külma maa pakiti asju, tülitseti, sosistati tekkide all ning kakeldi, nii et veri väljas. Teinekordki tuli allajäänud-peksasaanud kiirabisireenide kimedal hädahüüul valgete linade vahele toibuma viia. Mõnikord ka tapeti, kuid seda harva. Väideldi, vaieldi, lauldi ja pilgati, põletati kohvreid ning keerati laste ja abikaasade uksi lukku... Kuid peamiselt ikkagi pakiti asju ja jäeti hüvasti.

Sügis 2061 – sõja esimene päev

Longhorn

Sõda!

Longhorn püüdis meeleheitlikult, et kurbus, lein ja viha teda enda alla ei mataks. Ta vaatas oma värisevaid käsi ja käskis neil tasa olla. Ja ma ei maganudki Jane’iga... Taevas, millised rumalad mõtted! Sat on hävitatud, nii palju inimesi hukkunud, Ordu on saanud suure tagasilöögi, sõda käib, ja mina... Ei tohi sellele mõelda...

Tal oli töö teha. Iga allatulistatud vaenlase sat tähendas nüüd elusid. Tähendas, et vaenlaste relvad seal all ei küüni omadeni orbiidil, Kuul ja Madagaskaril.

Kevad 2061

Longhorn