160 aastat hiljem

Üks

Qeng Ho laevastik jõudis SisseVälja tähe juurde esimesena. See ei pruukinud midagi tähendada. Reisi viimasel viiekümnel aastal olid nad vaadanud Tõusjate laevastiku raketipilvi, kui nood sama sihtmärgi suunas pidurdasid.

Nad olid võõrad, kes kohtuvad kaugel kummagi poole kodupinnast. Qeng Ho Kaubitsejatele polnud see midagi uut – ehkki tavaliselt polnud kohtumised nii soovimatud ja neis peitus kauplemisvõimalus. Siin, noh, siin oli aare, aga see ei kuulunud kummalegi poolele. See ootas külmununa rüüstamist või kasutamist või arendamist, sõltuvalt sinu iseloomust. Nii kaugel sõpradest, nii kaugel seltskondlikust suhtlusest... nii kaugel tunnistajatest. Sellises olukorras võis reetlikkus end ära tasuda ja mõlemad pooled teadsid seda. Qeng Ho ja Tõusjad, kaks ekspeditsiooni, olid päevade kaupa teineteise ümber tantsinud, uurides kavatsusi ja tulejõudu. Kokkuleppeid koostati ja kirjutati ümber, tehti plaane ühismaandumisteks. Ometi olid Kaubitsejad teada saanud õige vähe Tõusjate tegelikest kavatsustest. Ja seega tervitasid mõned Tõusjate lõunakutset kergendusega ja teised hääletu hammastekirinaga.

Trixia Bonsol nõjatas õla vastu meest ja kallutas pead nõnda, et ainult too kuulis: „Nii, Ezr. Toit maitseb normaalselt. Võib-olla ei üritagi nad meid mürgitada.”

„See on piisavalt mage,” sosistas Ezr vastu ja püüdis naise puudutuse tõttu mitte valvsust kaotada. Trixia Bonsol oli sündinud planeedil, üks spetsialistide meeskonnast. Nagu trilandlastel enamasti, oli temagi iseloomus liigusaldavuse joon; ta armastas narrida Ezri tolle „Kaubitseja paranoia” pärast.

Ezri pilk libises üle laudade. Laevastikukapten Park tõi banketile sada inimest, aga väga vähe sõjaväelasi. Qeng Ho istus läbisegi peaaegu sama rohkete Tõusjatega. Nemad Trixiaga olid kapteni lauast kaugel. Ezr Vinh, Kaubitseja õpipoiss, ja Trixia Bonsol, lingvistikadoktor. Ta eeldas, et siinse otsa Tõusjad on sama madala auastmega. Qeng Ho täpseim hinnang oli, et Tõusjad on rangelt autoritaarsed, aga Erz ei näinud mingeid silmatorkavaid auastmemärke. Mõned võõrad olid jutukad ja nende neesi keel oli hõlpsasti mõistetav, erinedes vaevu saatestandardist. Kahvatu kogukas sell temast vasakul oli kogu eine ajal üleval hoidnud lakkamatut lobajuttu. Ritser Brughel tundus olevat lahingprogrammeerija, ehkki ta ei tundnud terminit ära, kui Ezr seda kasutas. Temast tulvas võimalikke tulevikus kasulikke plaane.

„Seda on varemgi küllalt tihti tehtud, kas teate? Võta neil kratist, kuni nad tehnikat ei tunne – või pole veel seda taastanud,” ütles Brughel, suunates enamiku oma pingutustest Ezrist eemale vana Pham Trinli poole. Brughel tundus arvavat, et väline vanus annab mingi erilise autoriteedi, mõistmata, et iga vanem tegelane siin algajate keskel peab olema tõeline kobakäpp. Ezril polnud ignoreerimise vastu midagi; see andis talle võimaluse segamatult jälgida. Pham Trinli tundus tähelepanu nautivat. Lahingprogrammeerijate omavahelises vestluses püüdis Pham Trinli üle trumbata kõiki kahvatu blondi tüübi ütlusi, pillates selle käigus saladusi, mis panid Ezri nihelema.

Üht tuli nende Tõusjate kohta öelda: tehniliselt olid nad pädevad. Neil olid vesinikulaevad, mis liikusid tähtede vahel, tõstes nad tehnilises taibukuses esirinda. Ja see ei tundunud olevat dekadentlik tarkus. Nende signaliseerimis- ja arvutivõimekus tundus olevat Qeng Ho tasemel – ja see, nagu Vinh teadis, ajas kapten Parki julgeolekurahva rohkem närvi kui lihtsalt Tõusjate salatsemine. Qeng Ho oli ära kasutanud saja tsivilisatsiooni kuldaegu. Teistes tingimustes oleks Tõusjate osavus põhjustanud siirast kaupmeherõõmu.

Pädevad ja lisaks usinad. Ezr vaatas laudadest kaugemale. Mitte aukartuses, aga see paik oli muljetavaldav. Vesinikulaevade „eluruumid” olid enamasti naeruväärsed. Sellised laevad vajasid tõhusat kilpi ja mõõdukat ehituslikku vastupidavust. Isegi valguskiiruse murdosa juures kulus tähtedevaheliseks reisiks aastaid ning meeskond ja reisijad veetsid suurema osa sellest ajast külmutatuna. Ometi olid Tõusjad hulga oma rahvast üles sulatanud enne, kui eluruumid paika said. Nad olid ehitanud selle keskkonna ja ta üles lasknud vähem kui kaheksa päevaga – samal ajal, kui toimus orbiidi lõplik korrigeerimine. Rajatis oli läbimõõdult rohkem kui kahesajameetrine, osa rõngast, ja see oli üleni valmistatud materjalidest, mida oli veetud üle kahekümne valgusaasta.

Sisemus oli peaaegu priiskav. Üldmulje oli mingil napil määral klassitsistlik nagu varased Päikese elukeskkonnad enne ellujäämissüsteemide paremat väljaarendamist. Tõusjad olid kangaste ja keraamika meistrid, ehkki Ezr oletas, et biokunste neil polegi. Draperiid ja mööbel püüdsid varjata põranda kõverust. Ventilaatorite tuuleõhk oli hääletu ja täpselt nii tugev, et jätta muljet piiritust õhulisest ruumist. Aknaid polnud, isegi mitte pöörlemiskorrektsiooniga vaateid. Kus paistsid seinad, kattis neid peen käsitsivalminud kunst (õlimaalid?). Eredad värvid kiiskasid isegi poolhämaruses. Ta teadis, et Trixia tahab neid lähemalt vaadata. Naine väitis, et veel rohkem kui keel, näitab kohalik kunst kultuuri sisimat olemust.

Vinh vaatas uuesti Trixia poole, naeratas talle. Naine pidi selle läbi nägema, aga võib-olla pettis see Tõusjad ära. Ezr oleks andnud mille iganes, et pälvida kapten Parki näilist südamlikkust, kes ülemises lauas Tõusja Tomas Nauga nii sõbralikult vestles. Võinuks arvata, et nood kaks on vanad koolipõlvesõbrad. Vinh nõjatus seljatoele, kuulates mitte mõtet, vaid suhtumist.

Kõik Tõusjad polnud naeratavad jutupaunikud. Punapea esimeses lauas, ainult paari koha võrra Tomas Naust eemal: teda oli tutvustatud, aga Vinh ei mäletanud nime. Välja arvatud hõbedase kaelaketi kilgendus, oli naine rõivastatud lihtsalt – rangelt. Ta oli sale, määramatus vanuses. Punased juuksed võisid olla ühe õhtu soeng, aga pigmendita nahka olnuks keerulisem võltsida. Naine oli eksootiliselt kaunis, kui mitte arvestada tema kohmakat olekut ja suu jäika joont. Naise pilk uitas üle laudade, ometi oleks ta samahästi võinud olla üksinda. Vinh märkas, et võõrustajad polnud punapea kõrvale paigutanud ühtki külalist. Trixia narris Vinhi sageli, et too on kange naistekütt, ehkki ainult kujutlustes. Noh, see imeliku välimusega daam oleks pigem figureerinud Ezr Vinhi luupainajates, mitte mõnes õnnelikus fantaasias.

Eemal esimeses lauas oli Tomas Nau püsti tõusnud. Teenindajad astusid laudadest kaugemale. Istuvad Tõusjad vakatasid ja kõik peale eriti enesekesksete Kaubitsejate samuti.

„Paari toosti aeg tähtedevahelise sõpruse terviseks,” pomises Ezr. Bonsol müksas teda küünarnukiga, tähelepanu rõhutatult suunatud ülemuste lauale. Ta kuulis, kuidas Trixia naeru alla surub, kui Tõusjate juht tõepoolest alustas:

„Sõbrad, me kõik oleme kodust kaugel.” Ta tegi käeviipe, millesse tundus mahtuvat kogu avarus teispool banketisaali seinu. „Oleme mõlemad teinud võib-olla ohtlikke vigu. Teadsime, et see tähesüsteem on omapärane.” Kujutlege nii drastiliselt muutlikku tähte, et iga 250 aasta järel lülitab see end 215 aastaks välja. „Aastatuhandeid on rohkem kui ühe tsivilisatsiooni astrofüüsikud püüdnud oma valitsejaid veenda siiakanti ekspeditsiooni saatma.” Ta tegi pausi, naeratas. „Mõistagi, enne meie aega oli see kalliks minevalt kaugel inimasustuse piiridest. Nüüd aga on see korraga kahe inimeste ekspeditsiooni eesmärk.” Kõikjal olid naeratused ja mõte: Küll vedas viltu. „Mõistagi on üks põhjus, mis muutis selle kokkusattumuse usutavaks. Aastaid tagasi polnud niisuguseks ekspeditsiooniks tungivat vajadust. Nüüd on meil kõigil põhjus: rass, keda te nimetate ämblikeks. Alles kolmas inimväline mõistuslikkus, mis on iial avastatud.” Ja nii kõledas planeedisüsteemis ei saanud selline elu ometi tekkida loomulikul teel. Ämblikud ise pidid olema täheränduritest mitteinimeste järeltulijad – midagi sellist polnud inimkond kunagi kohanud. See võis olla suurim Qeng Ho leitud aare üldse, seda enam, et praegune ämblike tsivilisatsioon oli alles hiljuti taasleiutanud raadio. Nad pidanuks olema niisama ohutud ja suunatavad nagu suvaline langenud inimtsivilisatsioon.

Nau naeris iseenda üle ja kiikas kapten Parki poole. „Alles hiljuti ei taibanud ma, kui täiuslikult meie oskused ja nõrkused, vead ja tabamused üksteist täiendavad. Teie tulite hulga kaugemalt, aga juba valmis ehitatud kiiremates laevades. Meie tulime lähemalt, aga võtsime aega, et kaasa tuua hulga rohkem. Meie mõlema eeldused olid enamasti õiged.” Teleskoobiparved olid jälginud SisseVälja tähte sama kaua, kui inimkond viibis kosmoses. Sajandeid oli teada, et tähe ümber tiirleb Maa suurune planeet elu näitava keemiaga. Kui SisseVälja olnuks tavaline täht, võinuks planeet olla päris meeldiv, mitte külmunud lumehunnik nagu suurem jagu ajast. SisseVälja süsteemis polnud teisi planetaarseid kehasid ja iidsed astronoomid olid kinnitanud, et süsteemi ainus maailm on ilma kuudeta. Mitte ühtki muud Maa moodi planeeti, mitte ühtki gaasihiidu, mitte asteroidigi... ja ei mingit komeedipilve. Kosmos SisseVälja tähe ümber oli lagedaks pühitud. See polnuks katastroofilise muuttähe ümbruses üllatav ja kahtlemata võis SisseVälja olla minevikus plahvatav – aga kuidas siis üks planeet alles jäi? See oli üks siinseid saladusi.

Kõik see oli teada ja plaanides sees. Kapten Parki laevastik oli üürikese siinse aja veetnud palavikuliselt süsteemi uurides ja vedades üles paar kilotonni lenduvaid materjale. Tegelikult leidsid nad süsteemist neli kivi – neid võinuks nimetada asteroidideks, kui lahke tuju tuli. Need olid imelikud asjad, suurim ligikaudu kaks kilomeetrit pikk. Need olid puhtast teemandist. Trilandi teadlased pidid äärepealt käsitsi kokku minema, kui püüdsid seda põhjendada.

Aga teemandid ei sünni süüa, vähemalt mitte toorelt. Ilma tavalise kohalike lenduvate ainete ja maakide seguta olnuks laevastiku elu tõepoolest väga ebamugav. Neetud
Tõusjad olid hilinejad, aga õnneseened. Tundus, et neil on vähem teaduslikke ja akadeemilisi spetsialiste, aeglasemad tähelaevad... aga virnade viisi riistvara.

Tõusjate juht naeratas heatahtlikult ja jätkas: „Terves SisseVälja süsteemis on tõesti üksainus koht, kus lenduvaid aineid leidub märkimisväärses koguses – ja see on ämblike planeedil endal.” Ta vaatas publikus siia-sinna, peatades pilgu külalistel. „Ma tean, et seda lootsid mõned teist edasi lükata, kuni ämblikud jälle tegutsema hakkavad... Aga varitsuse eelistel on piir ja minu laevastikku kuuluvad rasketranspordialused. Direktor Reynolt” – ahhaa, see oligi punapea nimi! – „nõustub teie teadlastega, et kohalikud ei jõudnudki kaugemale oma algelistest raadiotest. Kõik „ämblikud” on sügaval maa all külmunud ja jäävad sinna, kuni SisseVälja täht uuesti süttib.” Umbes aasta pärast. SisseVälja tsükli põhjus oli teadmata, aga üleminek pimedusest valgusse kordus ajavahemikus, mis oli kaheksa tuhande aasta vältel vähe varieerunud.

Tema kõrval ülemises lauas naeratas S. J. Park samuti, arvatavasti sama siiralt kui Tomas Nau. Laevastikukapten Park ei olnud omal ajal Trilandi Metsandusministeeriumis populaarne, osalt sellepärast, et ta surus nende lennueelse aja ülinapiks juba siis, kui teisest laevastikust polnud haisugi. Park samahästi kui küpsetas oma vesinikuvälja rakette pidurdamisega viivitades, jõudes kohale napilt enne Tõusjaid. Tal oli vettpidav esimese saabuja õigus ja õige vähe midagi muud: teemantkivid, väike varu lenduvaid. Esimeste maandumisteni ei teadnud nad sedagi, kuidas kohalikud välja näevad. Nood maandumised, nuuskimine monumentide ümber, pisivargused prügimägedelt paljastasid paljugi – mille nad nüüd pidid tehinguks ära andma.

„Aeg on hakata koos töötama,” jätkas Nau. „Ma ei tea, kui palju te kõik olete kuulnud meie viimaste päevade aruteludest. Kuulujutte on kahtlemata liikvel. Varsti teate üksikasju, aga kapten Park, teie Kaubanduskomitee ja mina arvasime, et nüüd on hea hetk tõestada ühist eesmärki. Me planeerime üsna suuremõõtmelist ühismaandumist. Peamine siht oleks üles tõsta vähemalt miljon tonni vett ja samaväärsetes kogustes metallimaake. Meil on raskeveolaevad, mis tulevad sellega suhteliselt hõlpsasti toime. Teise sihina jätame maha mõned silmatorkamatud sensorid ja võtame veidi kultuuriproove. Tulemused ja varud jagatakse võrdselt mõlema ekspeditsiooni vahel. Kosmoses kasutavad meie kaks rühma kohalikke kivimeid, et rajada varjend oma keskkondadele, loodetavasti ämblikest paari valgussekundi kaugusel.” Nau kiikas taas kapten Parki suunas. Seega olid mõned asjad veel läbirääkimiste tasemel.

Nau tõstis klaasi. „Seega, toost. Et eksitused lõpeks ja meie ühise ettevõtmise terviseks. Olgu fookus tulevikus täpsem.”

„Hei, kallis, mina olen paranoilisem, mäletad? Ma arvasin, et sa annad mulle mu vastikute Kaubitseja kahtluste pärast naha peale.”

Trixia naeratas veidi kahvatuna, aga ei vastanud kohe. Kogu tagasitee Tõusjate banketilt oli ta ebatavaliselt vaikne. Nad olid juba Trixia ruumides Kaubitsejate ajutis. Siin oli naine enamasti kõige sõnakam ja meeldivam. „Nende keskkond oli kahtlemata kena,” väitis ta viimaks.

„Meie keskkonnaga võrreldes ongi.” Ezr laksas vastu plastikseina. „Kohaleveetud osadest valmistatud asja kohta oli see suurepärane töö.” Qeng Ho ajut polnud midagi rohkemat kui hiiglaslik vaheseintega õhupall. Võimla- ja koosolekuruumid olid avarad, aga elegantseks seda rajatist nimetada ei saanud. Kaubitsejad jätsid elegantsi suuremate ehitiste jaoks, mida võis valmistada kohalikest materjalidest. Trixial oli ainult kaks omavahel ühendatud kambrit, kokku natuke üle ühesaja kuupmeetri. Seinad olid kaunistamata, aga Trixia oli ühiskujutistega vaeva näinud: tema vanemad ja õed, mingi võimsa Trilandi laane panoraam. Suurt osa tema tööpinnast katsid ajaloolised lamepildid kosmoseajastu-eelsest Vanast Maast. Piltidel paistsid esimene London ja esimene Berliin, hobused ja aeroplaanid ja komissarid. Tegelikult olid need kultuurid hilisemate maailmade ajaloosündmuste äärmuslikkusega võrreldes magedad. Kuid Koidikuajastul avastati kõik esmakordselt. Ükski teine ajastu ei hellitanud kõrgemaid unelmaid ega suuremat naiivsust. See ajastu oli Ezri eriala, vanemate õuduseks ja enamiku sõprade imestuseks. Ja ikkagi sai Trixia aru. Koidikuajastu võis naisele olla ainult hobi, aga talle meeldis rääkida igivanadest esmakordsetest aegadest. Ezr teadis, et ei leia kunagi teist samasugust naist.

„Kuule, Trixia, mis sind masendab? Selles pole ometi midagi kahtlast, et Tõusjatel on kenad eluruumid. Suurem osa õhtust olid sa pudrupäine nagu alati” – Trixia ei teinud solvangust väljagi – „aga siis juhtus midagi. Mida sa märkasid?” Mees lükkas end laest eemale, hõljudes lähemale seinadiivanil istuvale Trixiale.

„Seal... seal oli mitu pisiasja, ja...” Naine sirutus Vinhi kätt haarama. „Tead küll, et mul on keelte peale kõrva.” Jälle põgus naeratus. „Nende neesi dialekt sarnaneb teie saatestandardiga nii väga, et nad on kindlasti end Qeng Ho võrgu külge imenud.”

„Muidugi. See kõik sobib nende väidetega. Nad on noor kultuur, mis roomab tagasi rängast langusest.” Kas ma pean lõpuks neid kaitsma hakkama? Tõusjate pakkumine oli arukas, peaaegu helde. Nimelt niisugune asi tegi iga korraliku Kaubitseja natuke ettevaatlikuks. Aga Trixia märkas midagi muud murettekitavat.

„Jah, aga ühine keel muudab hulga asjade varjamise keerukaks. Ma kuulsin tosinkonda autoritaarset kõnekujundit – ja need ei tundunud olevat aegunud keelepruuk. Tõusjad on harjunud inimesi omama, Ezr.”

„Sa mõtled orje? See on kõrgtehnoloogiline tsivilisatsioon, Trixia. Tehnikainimestest ei saa häid orje. Ilma nende igakülgse koostööta kukub asi laiali.”

Trixia pigistas järsult Ezri kätt, mitte pahane, mitte mänglev, vaid sedamoodi pinges, nagu mees polnud teda kunagi varem näinud. „Jah, jah. Aga me ei tunne kõiki nende kõverusi. Me teame, et nad mängivad karmi mängu. Ma kuulasin terve õhtu seda sinu kõrval istunud punakasblondi tüüpi ja paarikest minust paremal. Sõna „kaubandus” ei tule neil kergelt. Ärakasutamine on ainus suhe, mida nad suudavad ämblikega ette kujutada.”

„Hmm.” Niisugune see Trixia oli. Asjad, mida Vinh ei märganudki, võisid naisele nii oluliseks osutuda. Mõnikord tundusid need tühistena isegi siis, kui ta neid selgitas. Aga mõnikord oli selgitus nagu ere valgus, paljastades asju, mida mees ei aimanudki. „... Ma ei tea, Trixia. Sa tead, et meie Qeng Hos võime mõjuda üsna, noh, ülbelt, kui kliendid ei kuule.”

Trixia vaatas sekundiks eemale, jõllitas imelikesse võõrikutesse tubadesse, mis kunagi moodustasid tema vanematekodu Trilandil. „Qeng Ho ülbus pööras minu maailma pea peale, Ezr. Teie kapten Park lõi koolisüsteemi lahti, avas Metsanduse... Ja see oli ainult kõrvalmõju.”

„Me ei sundinud kedagi...”

„Ma tean. Te ei sundinud kedagi. Metsandus tahtis sellest missioonist osa võtta ja teatavate toodete pakkumine oli vastuvõtu hind.” Naine naeratas imelikult. „Mina ei kaeba, Ezr. Ilma Qeng Ho ülbuseta poleks mind kunagi lubatud Metsanduse otsinguprogrammi. Mul ei oleks doktorikraadi ja ma ei oleks siin. Teie oma Qeng Hos olete krabajad, aga te olete ka üks toredamaid asju, mis minu maailmas on juhtunud.”

Ezr oli kuni viimase Trilandil veedetud aastani külmaunes. Klientide üksikasjad polnud talle kuigi selged ja enne tänast õhtut ei kippunud Trixia just nendest rääkima. Hmm. Ainult üks abieluettepanek Mseki kohta; ta oli naisele lubanud sellega piirduda, aga... Ta avas suu, et öelda...

„Oota nüüd! Ma pole lõpetanud. Ma räägin kõigest praegu sellepärast, et ma pean sind veenma. On ülbust ja on ülbust, ja ma teen neil vahet. Rahvas seal lõunal kõlas pigem türannide kui Kaubitsejate moodi.”

„Aga teenindajad? Kas nad nägid välja nagu alandatud pärisorjad?”

„... Ei... pigem nagu töötajad. Ma tean, et see ei sobi. Aga me ei näe kogu Tõusjate rahvast. Võib-olla on ohvrid mujal. Aga kas enesekindlusest või sõgedusest jättis Tomas Nau nende valu näha kõigile seintele.” Ta põrnitses küsivale pilgule vastu. „Maalid, neetud!”

Trixia oli banketisaalist lahkudes pikkamisi jalutanud, imetledes järjest kõiki maalinguid. Need olid kaunid maastikud paikadest kas planeedi pinnal või väga suurtes keskkondades. Igaüks oli sürreaalse valguse ja geomeetriaga, aga täpne kuni üksikute rohuliblede pisiasjadeni. „Neid pilte ei teinud normaalsed, õnnelikud inimesed.”

Ezr kehitas õlgu. „Mulle tundus, nagu oleks need kõik maalinud üks ja sama isik. Need on nii head, et ma vean kihla, et need on klassikute reprod, nagu Dengi Canberra linnusevaated.” Oma kõledat tulevikku mõtestav maniakaal-depressiivne. „Suured kunstnikud on sageli hullud ja õnnetud.”

„Ehtsa Kaubitseja sõnad!”

Mees pani teise käe naise omale. „Trixia, ma püüan sinuga mitte vaielda. Kuni selle banketini olin mina see, kes ei usaldanud.”

„Ja sa oled ikka veel, kas pole?” Küsimus oli kirglik, ilma mingi mängleva kavatsuse märgita.

„Jah,” kuigi mitte nii palju kui Trixia ja mitte samadel põhjustel. „Tõusjatest on lihtsalt natuke liiga ratsionaalne anda ära pool oma raskelastilaevade saagist.” Selle taga pidi olema tõeliselt kibe tingimine. Teoreetiliselt oli Qeng Ho toodud akadeemiline ajumass väärt sama palju kui paar raskelastilaeva, aga see võrrand oli peen ja raskesti läbisurutav. „Ma püüan ainult mõista, mida sa nägid ja mida mina ei märganud... Olgu, mis siis, kui kõik ongi nii ohtlik, nagu sina näed. Kapten Park ja komitee teavad seda?”

„Nii et mida nad nüüd arvavad? Tagasitaksol sinu laevastiku ohvitsere vaadates tekkis mul tunne, et inimesed on Tõusjate suhtes nüüd üsna leebed.”

„Nad on lihtsalt õnnelikud, et me tehingu sõlmisime. Ma ei tea, mida Kaubanduskomitee rahvas arvab.”

„Sa võiksid välja uurida, Ezr. Kui see bankett neid lollitas, võiksid sa nõuda natuke visadust. Ma tean, ma tean. Sa oled õpipoiss, teil on reeglid ja tavad ja blaa-blaa-blaa.
Aga sinu perekonnale kuulub see ekspeditsioon!”

Ezr tõmbus kössi. „Ainult osa sellest.” See oli ka esimene kord, kui naine selle tõiga jutuks võttis. Seni olid mõlemad – vähemalt Ezr – kartnud staatusevahet tunnistada. Neid ühendas sisim hirm, et kumbki võib teist lihtsalt ära kasutada. Ezr Vinhi vanemad ja kaks tädi omasid umbes kolmandikku ekspeditsioonist: kaht vesinikuvälja laeva ja kolme maandumisalust. Kokku kuulus Vinh.23 perekonnale kolmkümmend laeva, mis olid laiali pillatud tosinasse ettevõttesse. Reis Trilandile oli kõrvalinvesteering, mis vääris ainult nimeliselt perekonnaliiget. Sajandi või kolme pärast on ta tagasi sugulaste juures. Selle aja peale on Ezr Vinh kümme või viisteist aastat vanem. Ta ootas seda kohtumist, kui ta saab vanematele näidata, et poisist on asja saanud. Seni ei saanud ta end maksma panna nooruse tõttu. „Trixia, omamise ja juhtimise vahel on vahe, eriti minu puhul. Kui mu vanemad oleksid siin ekspeditsioonil, jah, neil oleks palju sõnaõigust. Aga nad on „sinna ja tagasi” ära käinud. Mina olen hulga rohkem õpipoiss kui omanik.” Ja tal jätkus selle tõendamiseks alandusi. Ühes õiges Qeng Ho ekspeditsioonis ei olnud tõepoolest onupojapoliitikat, mõnikord hoopis vastupidi.

Trixia vaikis pika hetke, silmad Ezri näol edasi-tagasi vilamas. Mis edasi? Vinh mäletas selgesti tädi Filipa sünget nõuannet naiste kohta, kes haagivad end rikaste noorte Kaubitsejate külge, tõmbavad neid alt ja tahavad siis nende elusid korraldada – ja veel hullem, perekonna tegelikke äriasju juhtida. Ezr oli üheksateist, Trixia Bonsol kakskümmend viis. Naine võis arvata, et saab lihtsalt nõudmisi esitada. Oh, Trixia, palun, ei.

Viimaks naine naeratas, tavalisest leebem, pisem naeratus. „Olgu, Ezr. Tee, mida sa tegema pead... aga üks teene? Mõtle sellele, mida ma rääkisin.” Ta pöördus, sirutades käe mehe nägu puutuma ja seda hellalt silitama. Tema suudlus oli pehme, katsetav.