4. Teine järeltulija

10

Pärast seda ahistavat jutuajamist Mandamusega oli Gladia kõigest hingest, hambad ristis lõdvestuda püüdnud. Ta oli tumendanud oma magamistoa kõik aknad ja sättinud kliimaseadme nõrgale soojale tuulekesele kerge lehekahina ja üksikute tasaste linnutrilleritega. Seejärel oli ta proovinud kauget lainemüha koos eksimatult tajutava nõrga merelõhnaga.

See ei aidanud. Ta mõtted keerlesid abitult äsjase kohtumise ja õhtul eesootava ümber. Miks oli ta üldse Mandamusega nii palju lobisenud? Mis see tegelikult tema – või siis Amadiro – asi oli, kas ta oli või ei olnud käinud orbiidil Elijah’ga kohtumas ja oli ta Elijah või mõne teise mehe poeg?

Kõige rohkem viisid ta ilmselt tasakaalust välja Mandamuse kahtlused oma päritolu üle. Sellise teema vestluses ülesvõtmine ühiskonnas, kus mitte keegi ei hoolinud oma päritolust rohkem kui otseses meditsiinilises või geneetilises seoses, oli juba oma olemuselt väga häiriv. Ja sellele lisaks korduvad (kindlasti juhuslikud) viited Elijah’le.

Lõpuks ta taipas, et otsib endale vabandusi, ja heitis kõik selle kannatamatult mõtetest. Ta oli reageerinud halvasti, ta oli lalisenud nagu laps ja sinna polnud midagi teha.

Nüüd aga oli see asustaja tulemas.

Ta ei olnud maalane. Gladia oli kindel, et ta ei ole Maal sündinud, ja täiesti võimalik, et ta pole Maad mitte kunagi isegi külastanud. Võimalik, et need inimesed olid elanud generatsioone mõnes võõras maailmas, millest ta polnud isegi kuulnud.

Seega võiks teda lugeda välisilmlaseks, mõtles ta. Välisilmlased olid ka maalaste järeltulijad – see oli küll juhtunud sajandeid varem, kuid mis tähtsust sel oli? Muidugi olid välisilmlased pikaealised ja asustajad ei olnud, kuid oli see siis nii oluline? Ka välisilmlased võisid enneaegselt hukkuda mõnes tobedas õnnetuses; ta oli ka kuulnud välisilmlasest, kes suri loomulikku surma enne, kui ta kuuekümneseks sai. Miks seega mitte suhtuda järgmisse külalisse kui veidra aktsendiga välisilmlasesse?

Aga nii lihtne see pole. Kahtlemata ei loe too asustaja end ise välisilmlaseks. Ei loe mitte see, kes sa oled, vaid see, kelleks sa ise end pead. Seega tuleb temasse ikkagi suhtuda kui asustajasse, mitte kui välisilmlasesse.

Kuid kas polnud kõik inimesed esmajoones ikkagi inimesed, ükskõik mis nimesid neile anda – välisilmlased, asustajad, auroralased, maalased. Tõestas seda kas või fakt, et robotid ei suutnud neist ühelegi kahju teha. Daneel tormaks sama kiirusega kaitsma nii kõige juhmimat maalast kui Aurora nõukogu eesistujat – ja see tähendas...

Ta tundis, et lõdvestub lõpuks. Ta vajus isegi kergesse unne, enne kui üks pähe torganud mõte ta sealt jälle jõhkralt välja raputas.

Miks oli asustaja nimi Baley?

Ta teadvus pinguldus ja enam polnud lootustki vajuda lohutavasse tukastusse, kuhu ta juba oli teel olnud.

Miks Baley?

Võib-olla oli see lihtsalt väga tavaline nimi asunike seas? Lõppude lõpuks oli Elijah teinud asustamise võimalikuks ja kindlasti peeti teda kangelaseks nagu... nagu...

Ta ei suutnudki välja mõelda samasugust kangelast Auroral. Kes juhtis esimesena Aurorale jõudnud ekspeditsiooni? Kes oli juhtinud selle vaevu elava maailma – nagu Aurora tollal oli – terraformimist? Ta ei teadnud.

Kas ta ei teadnud sellepärast, et ta oli üles kasvanud Solarial, või auroralastel lihtsalt polnudki asustamisaja kangelast? Lõppude lõpuks oli esimene ekspeditsioon Aurorale koosnenud ainult maalastest. Oli kulunud mitu põlvkonda, enne kui nende eluiga pikenes tänu keerulisele biomeditsiinilisele töötlusele ja neist said auroralased. Ning miks pidid nad pärast kõike seda tahtma endale kangelaseks mõnd oma põlastusväärsetest eelkäijatest?

Aga asustajad võisid küll maalast kangelaseks pidada. Ehk polnud nad veel muutunud. Nad võivad lõpuks muutuda ja siis Elijah’t häbeneda, kuid seni...

Nii see peab olema! Võimalik, et pooled elusolevatest asustajatest kannavad Baley nime. Vaene Elijah! Kõik trügimas ta õlgadel ja varjus... Vaene kallis Elijah...

Ja siis jäi ta magama.

11

Uni oli liiga rahutu selleks, et ta saaks tagasi oma rahu, rääkimata heast tujust. Ise seda tajumata oli ta väga mossi tõmbunud – kui ta oleks peeglisse vaadanud, oleks ta ehmatanud, kui keskealine ta välja näeb.

„Proua...” ütles Daneel, kelle jaoks Gladia oli inimene, sõltumata vanusest, välimusest või meeleolust.

Gladia katkestas teda kerge värinaga hääles: „Kas asustaja on siin?”

Ta vaatas kellalinti seinal ning tegi ühe kiire liigutuse, mille peale Daneel kütte tugevamaks reguleeris. (Päev oli jahe ja õhtu tõotas tulla veel jahedam.)

„Ta on siin, proua,” ütles Daneel.

„Kuhu sa ta panid?”

„Suurde külalistetuppa, proua. Giskard on tema juures ja majapidamisrobotid on kuuldekaugusel.”

„Ma loodan, et nad suudavad välja mõelda, mida talle lõunaks pakkuda. Ma ei tea, mida asustajad söövad. Seega ma loodan, et nad võimaluste piires püüavad talle vastu tulla.”

„Olen kindel, proua, et Giskard saab sellega hakkama.”

Tegelikult oli ka Gladia kindel, kuid ta ainult mühatas. Või vähemalt oleks see olnud mühatus, kui Gladia oleks olnud inimene, kes mühatab. Ta ei mõelnud endast niimoodi.

„Ma eeldan, et ta on läbinud karantiini, enne kui tal lubati siin maanduda?”

„Oleks mõeldamatu, et ta ei ole seda läbinud, proua.”

„Ah, ükskõik, niikuinii kannan ma kindaid ja ninafiltreid.”

Ta astus oma magamistoast välja, registreeris ähmaselt, et mõned majapidamisrobotid on läheduses, ja andis õige žestiga korralduse, et talle toodaks uus kindapaar ja värsked ninafiltrid. Igal majapidamisel oli oma žestide keel ja iga inimene seal majas lihvis ja viimistles neid, et korralduste andmine käiks kiiresti ja märkamatult. Robotitelt oodati, et nad järgiksid neid oma omanikelt saadud korraldusi nii, nagu nad loeksid mõtteid; ja sellest omakorda tulenes, et majapidamisse mittekuuluvad inimesed said käske anda vaid neid hoolikalt sõnastades.

Miski ei teinud kellelegi rohkem häbi, kui et mõni ta robotitest kõhkles ta käsku täitmast või, veel hullem, sai sellest valesti aru. See tähendanuks, et inimene oli käpardlikult käsu andnud – või robot aru saanud.

Üldiselt muidugi Gladia teadis, et alati on inimene süüdi, kuid asjaosalised ei tunnistanud seda peaaegu kunagi. Ikka oli see robot, kes saadeti tarbetule reaktsioonianalüüsile või selles mõttes ebaõiglaselt ära müüdi. Gladia oli alati arvanud, et tema haavatud ego teda küll selliseid rumalusi tegema ei pane, ometi mine tea, kui ta just sel hetkel poleks saanud oma kindaid ja ninafiltreid...

Tal ei olnud vaja lõpuni mõelda. Lähim robot tõi talle väga kähku vajalikud asjad.

Gladia toppis filtrid paika ja nuhatas, kontrollimaks, kas need ikka korralikult paigas on (tal ei olnud mingit tuju riskida mingi jõledusega, mis kuidagimoodi karantiini põhjalikud protseduurid üle võiks elada). „Kuidas ta välja näeb, Daneel?” küsis ta.

„Ta on tavalise kuju ja mõõtmetega, proua,” vastas Daneel.”

„Ma mõtlen tema nägu.” (See oli rumal küsimus. Kui tal oleks olnud vähimatki perekondlikku sarnasust Elijah Baley’ga, oleks Daneel seda silmapilk märganud ja öelnud.)

„Seda on raske öelda, proua. Seda ei ole näha.”

„Mismoodi? Ega ta ometi maski ei kanna, Daneel.”

„Mingis mõttes jah, proua. Tema nägu on karvadega kaetud.”

„Karvadega?” Ta ei suutnud vastu panna ja puhkes naerma. „Sa mõtled nii, nagu ajaloolistes filmides? Habe?” Ta kujutas paari käeliigutusega karvatupse lõual ja nina all.

„Palju rohkem, proua. Pool tema nägu on kaetud.”

Gladia silmad läksid pärani ja esimest korda tundis ta veidi huvi kohtumise vastu. Kuidas näeb välja nägu, mis on karvadega kaetud? Aurora meestel – ja Välisilmade meestel üldiselt – peaaegu ei olnudki näokarvu ja see vähenegi, mis oli, eemaldati lõplikult hilises teismeeas (ehk siis praktiliselt lapsepõlves).

Mõnikord jäeti need ülahuulele. Gladia mäletas, et tema abikaasal, Santirix Gremionisel, oli enne nende abielu olnud väike karvariba nina all. Talle isegi meenus, et seda kutsuti vuntsideks. See nägi välja nagu veider, valesti välja kukkunud ja valesse kohta kasvanud kulm, ja kui talle ühel päeval oli küllalt saanud mehele kui oma abikaasale vastu tulemisest, oli ta nõudnud, et need õnnetud karvanääpsud kaoksid.

Gremionis oli teinud seda vähimagi porinata ja alles nüüd tuli naine selle peale, et mine tea, kas ta vuntsidest ka puudust tundis. Talle tundus, et mõnikord neil aastatel oli ta näinud meest sõrme ülahuulele tõstmas. Ta oli pidanud seda närvilist torkimist kergeks sügelemiseks ja alles nüüd taipas ta, et ehk too otsis sealt oma alatiseks kadunud vuntse...

Kuidas näeb välja mees, kellel vuntsid katavad poolt nägu? Karu moodi?

Kuidas see katsudes tunduks? Mis siis, kui ka naistel oleksid sellised karvad? Ta kujutles, kuidas sellised mees ja naine üritaksid suudelda ega suudaks teineteise suud leida. See mõte tundus talle naljakas, selline ohutult nilbe, ja see ajas ta naerma. Ta tundis oma pirtsakust hajumas ja ootas nüüd tõesti kohtumist koletisega.

Lõppude lõpuks polnud mingit põhjust karta teda isegi siis, kui ta käitumiselt oleks sama metsik kui välimuselt. Temal roboteid kaasas ei ole – asustajate ühiskonnad ei tunnistanud roboteid – ja Gladial on neid tosinajagu. Koletis muudetaks sekundimurdosaga liikumisvõimetuks, kui ta teeb vähimagi kahtlase liigutuse või isegi häält tõstab.

„Juhata mind tema juurde, Daneel,” ütles ta juba täiesti hea tujuga.

12

Koletis tõusis. Ta ütles midagi, mis kõlas nagu: „Ter’ õhtast, emnd.”

Gladia kõrvad püüdsid „tere õhtust” kohe kinni, ent tal kulus hetk, et viimane sõna „emandaks” tõlkida.

„Tere õhtust,” vastas ta hajameelselt. Talle meenusid need ammused päevad, kui ta alles tuli Solarialt Aurorale, noor ja hirmunud, ja kui raske tal siis oli aru saada galaktilise standardkeele Aurora murdest.

Koletise hääldus oli tahumatu – või tundus see nii, sest ta polnud sellega harjunud? Elijah’st mäletas ta k-de ja p-de rõhutamist, muidu aga oli ta rääkinud väga hästi. Vahepeal aga oli möödunud ligi kaks sajandit ja see asustaja ei olnud Maalt. Eraldatud keel hakkab muutuma.

Kuid ainult väike osa Gladia teadvusest tegeles keeleprobleemiga. Ta jõllitas mehe habet.

See ei sarnanenud üldse nende habemetega, mida kandsid näitlejad ajaloolistes etendustes. Need olid alati tundunud tokerdunud, topilised, liimised ja läikivad.

Asustaja habe oli teistsugune. See kattis ta lõuga ja põski ühtlaselt ja tihedalt. See oli tumepruun, veidi heledam ja rohkem lokkis kui juuksed ta peas, ja see oli oma kaks tolli pikk ja korralikult pügatud.

See ei katnud siiski kogu ta nägu ja teatud mõttes oli see pettumus. Tema otsaesine oli täiesti paljas (kui kulmud välja arvata), samuti kui nina ja silmade ümbrus.

Ka ta ülahuul oli lage, kuid seal oli tume vari, mis näitas, et uued karvad hakkavad sinna kohe kasvama. Ka kitsas riba alahuule all oli lage ja seal oli uute karvade tekkimist vähem näha, kui päris keskosa välja arvata.

Gladiale oli selge, et kuna ta mõlema huule ümbrus on karvadeta, ei tekiks tema suudlemisega mingeid raskusi. „Kas mul on õigus, et sa eemaldad karvad huulte ümbert?” Ta teadis, et on ebaviisakas niimoodi jõllitada, kuid jõllitas sellest hoolimata edasi.

„Jah, emand.”

„Miks, kui tohib küsida?”

„Tohib. Hügieenilistel põhjustel. Ma ei taha, et toit karvadesse satub.”

„Sa kraabid need maha, on ju? Ma näen seda uuesti kasvamas.”

„Ma kasutan laserpardlit. See võtab viisteist sekundit pärast ärkamist.”

„Kas poleks lihtsam karvad alatiseks eemaldada?”

„Mul võib tulla tahtmine neid seal kasvatada.”

„Miks?”

„Esteetika pärast, emand?”

Nüüd ei saanud Gladia sellest sõnast aru. See kõlas nagu „atsetaat” või ka „äädikas”.

„Vabandust?” küsis ta.

„Ma võin tüdineda praegusest väljanägemisest ja kunagi uuesti ülahuulele karvad kasvatada,” ütles asustaja. „Mõnedele naistele meeldib see ja” – ta proovis seda öelda tagasihoidlikult, kuid see ei tulnud tal välja – „mul on uhked vuntsid, kui ma võtan vaevaks neid kasvatada.”

Järsku jõudis naisele selle sõna tähendus pärale: „Sa mõtled „esteetika”.”

Asustaja naeris, näidates korralike valgete hammaste rida, ja ütles: „Ka sina räägid üsna naljakalt, emand.”

Gladia püüdis kõrki ilmet säilitada, kuid see naeratus sulatas ta üles. Õige hääldus on ju kokkuleppe küsimus. „Sa pole veel kuulnud mu solaria aktsenti – see lööb mõnikord välja,” ütles ta. „Selles kõlaks see „ezteetika pärrast”.” Põriseva „r”-iga.

„Ma olen olnud kohtadez, kuz nad rräägivad natuke niimoodi. Kõlab barrbaarrselt.” Kuidagimoodi suutis ta viimases sõnas mõlemat „r”-i korralikult põristada.

Gladia turtsatas. „Seda tehakse keeleotsaga. Ja ots peab koos külgedega töötama. Keegi peale solarialaste ei tee seda õigesti.”

„Kas sa ei õpetaks mind? Minusugune kaupmees, kes on palju ringi liikunud, kuuleb igasuguseid keelelisi perverssusi.” Ta püüdis taas „r”-e põrisema panna, korsatas kergelt ja hakkas köhima.

„Näed nüüd. Keerad oma mandlid sõlme ega saa neid enam kunagi lahti.” Gladia jõllitas ikka veel tema habet. Lõpuks ei suutnud ta oma uudishimu enam ohjeldada ja sirutas käe, et seda puudutada.

Asustaja võpatas ja hakkas taanduma, kuid siis, mõistes, milles asi, jäi paigale.

Gladia nähtamatus kindas käsi jäi ta vasakule põsele hetkeks peatuma. Tema sõrmi kattev õhuke plastikukiht ei seganud kompimismeelt, ta tajus, et karvad olid pehmed ja vetruvad.

„Nii tore,” ütles ta ilmse üllatusega.

„Nii nad räägivad jah,” ütles asustaja laialt naeratades.

„Aga ma ei saa siin terve päeva seista ja sind katsuda.”

Gladia ei teinud välja loomulikult järgnenud vastusest „minu poolest võid küll”, ja jätkas: „Oled sa mu robotitele öelnud, mida sa süüa sooviksid?”

„Emand, ma ütlesin neile seda, mida nüüd sullegi ütlen – mida parasjagu juhtub olema. Olen viimase aasta jooksul olnud paljudes maailmades ja igas neist on omad toidud. Kaupmees õpib sööma kõike, mis just mürgine ei ole. Ma eelistan Aurora toitu sellele, kui et sa üritad imiteerida Baleyilma kööki.”

„Baleyilm?” ütles Gladia järsult, tahtmatult kulmu kortsutades.

„Nimi on antud esimese planeedile jõudnud ekspeditsiooni – tegelikult üldse esimese asustajate ekspeditsiooni – juhi järgi. Ben Baley.”

„Elijah Baley poeg?”

„Jah,” ütles asustaja ja vahetas kohe teemat. Ta vaatas oma rõivastust ja lausus kerge solvumisega: „Kuidas te küll neid riideid talute? Libedad ja puhvis. Ma ei suuda ära oodata, mil enda omadesse tagasi saan.”

„Ma olen kindel, et see võimalus avaneb sul üsna ruttu. Aga nüüd palun tule minuga lõunale. Muide, mulle öeldi, et ka sinu nimi on Baley – nagu planeedilgi.”

„Selles pole midagi erilist. Loomulikult on see seal kõige austusväärsem nimi. Mu nimi on Dege Baley.”

Nad olid jõudnud söögituppa, Giskard nende ees ja Daneel järgnemas, ning robotid läksid oma seinaorvadesse. Neis niššides oli teisigi roboteid ja veel kaks askeldasid laua ümber. Tuba oli heleda päikesevalgusega üle ujutatud, seinad rikkalikult kaunistatud, laud kaetud ja mõnus toidulõhn õhus.

Asustaja nuusutas ja hingas rahulolevalt välja. „Ma ei usu, et mul Aurora toiduga raskusi tekib. Kuhu ma peaksin istuma, emand?”

„Kui sa istuksid siia, härra,” ütles üks robot silmapilk.

Asustaja istus ja Gladia, olles täitnud oma perenaisekohused, istus samuti.

„Dege?” küsis ta. „Ma ei tunne täpselt su maailma kombeid, nii et vabanda, kui minu küsimus on solvav. Kas Dege ei peaks olema naisenimi?”

„Sugugi mitte,” ütles asustaja veidi rabedalt. „Minu puhul see muide ei ole nimi, vaid initsiaalid. Tähestiku neljas ja seitsmes täht.”

„Oh,” ütles Gladia taibates. „D. G. Baley. Ja mida need initsiaalid tähendavad, kui sa vabandad mu uudishimu?”

„Muidugi. „D” on tulnud kindlasti sealt,” – ta osutas pöidlaga ühe seinaorva suunas – „ja ma usun, et „G” võib ehk sealt tulla.” – viibe teise niši suunas.

„On see tõesti nii,” ohkas Gladia jõuetult.

„Nii see on. Minu nimi on Daneel Giskard Baley. Põlvkondade kaupa on mu perekonna igas harus olnud vähemalt üks Daneel ja üks Giskard. Ma olin viimane kuuest lapsest, kuid esimene poiss. Mu ema arvas, et lastest küll, ja nii pidi ainus poeg mõlemad nimed saama. Nii saigi minust Daneel Giskard Baley ja seda on isegi minu jaoks natuke liiga palju. Sellepärast ma eelistangi initsiaale ja mul oleks väga hea meel, kui sa neid mu nimena kasutaksid.” Ta naeratas südamlikult. „Ma olen esimene, kes kannab mõlemaid nimesid, ja ma olen ka esimene, kes näeb austusväärseid eeskujusid.”

„Aga miks just need nimed?”

„Suguvõsalegendi järgi oli see esivanem Elijah’ idee. Tal oli au anda nimed oma pojapoegadele ja ta nimetas vanema Daneeliks ja järgmise Giskardiks. Ta soovitas neid nimesid tungivalt ja nii tekkis traditsioon.”

„Ja tütred?”

„Traditsiooniline põlvest põlve kanduv nimi on Jezebel – Jessie. Elijah naine, kui sa tead.”

„Ma tean.”

„Kuid meil ei ole...” Ta sai sõnasabast kinni ja pööras pilgu enda ette asetatud taldrikule. „Baleyilmas ma ütleksin, et see on maapähklimarinaadis seapraad.”

„Tegelikult on see taimset päritolu, DG. Sa olid just ütlemas, et perekonnas pole ühtki Gladiat.”

„Ei ole,” ütles DG rahulikult. „Mõned ütlevad, sellepärast, et Jessie – see esimene Jessie – oli selle vastu, kuid see pole nii. Elijah naine, Esiema, ei tulnud kunagi Baleyilma, ei lahkunud kunagi Maalt. Kuidas ta oleks saanud protesteerida? Vähemalt mulle on päris selge, et Esiisa ei soovinud ühtki teist Gladiat. Ei mingeid sarnasusi, nimekaime või assotsiatsioone. Üksainus Gladia. Unikaalne. Ta palus ka seda, et Elijah’sid rohkem ei tuleks.”

Gladial oli söömisega raskusi. „Ma arvan, et su esivanem proovis oma hilisemal eluperioodil olla sama emotsioonitu kui näiteks Daneel. Noh, sisimas oli ta üsna romantiline. Ja ta oleks võinud lubada teisi Elijah’sid ja Gladiaid. Mind poleks see kindlasti solvanud ja ma usun, et ka mitte ta abikaasat.” Ta naeris pisut väriseval häälel.

„Mingis mõttes on siin kõik ebarealistlik,” lausus DG. „Esivanem on ürgajalugu, ta suri sada kuuskümmend neli aastat tagasi. Ma olen tema seitsmenda põlve järeltulija, kuid siin ma siis nüüd istun koos naisega, kes tundis teda sellal, kui ta oli üsna noor.”

„Ma ei tundnud teda kuigi hästi,” ütles Gladia taldrikut põrnitsedes. „Me kohtusime kolm korda seitsme aasta jooksul, iga kord üsna põgusalt.”

„Ma tean. Esivanema poeg Ben pani kirja ta eluloo ja see on Baleyilmas kirjandusklassika. Isegi mina olen seda lugenud.”

„Tõesti? Mina ei ole lugenud. Ma isegi ei teadnud, et see olemas on. Mida... mida seal minu kohta öeldakse?”

DG tundus üllatunud. „Vaevalt sa millelegi vastu vaidleksid. See maalib sinust väga positiivse pildi. Kuid jätame selle. Minu jaoks on tõeliselt hämmastav, kuidas me siin üle seitsme generatsiooni koos oleme. Kui vana sa oled, emand? Kui nii sobib küsida?”

„Ma ei tea, kas sobib, aga mul ei ole selle küsimuse vastu midagi. Galaktilistes standardaastates olen 233 aastat vana. Kaks sajandit ja kolm aastakümmet.”

„Välimuse järgi ei ole sa rohkem kui hilistes neljakümnendates. Esivanem suri seitsmekümne üheksaselt, vana mehena. Ma olen kolmekümne üheksa aastane ja kui ma suren, oled sa ikka veel elus...”

„Kui mõnd õnnetust ei juhtu.”

„Ja elad veel lisaks umbes pool sajandit.”

„Kas sa kadestad mind, DG?” küsis Gladia pisut kibestunud häälel. „Kas sa kadestad mind sellepärast, et olen elanud Elijah’st kuusteist dekaadi kauem ja pean veel ehk kümme elama?”

„Muidugi ma kadestan sind,” tuli kindel vastus. „Miks mitte? Mul ei oleks midagi selle vastu, et elada mõned sajandid, kui ma vaid Baleyilma rahvale nii halvaks eeskujuks ei oleks. Üldiselt ei oleks hea, kui nad kõik nii kaua elaksid. Intellektuaalse arengu ja üldse ajaloo tempo muutuks siis liiga aeglaseks. Võimulolijad püsiksid seal liiga kaua. Baleyilm vajuks konformismi ja hakkaks alla käima – nagu sinu maailm.”

Gladia ajas oma väikese lõua püsti. „Auroral läheb päris hästi, nagu sa näed.”

„Ma räägin sinu maailmast. Solariast.”

Gladia kõhkles, ent sõnas siis kindlalt: „Solaria ei ole minu maailm.”

„Ma loodan, et siiski on,” ütles DG. „Ma tulin sinu juurde sellepärast, et ma loodan, et Solaria siiski on sinu maailm.”

„Kui sa sellepärast tulid, noormees, siis sa raiskad oma aega.”

„Sa sündisid Solarial, eks ole, ja elasid seal mõnda aega?”

„Ma elasin seal oma elu esimesed kolm aastakümmet – umbes kaheksandiku kogu elust.”

„Siis oled sa piisavalt solarialane, et aidata mind ühes küllaltki tähtsas asjas.”

„Ma ei ole solarialane, ükskõik kui tähtis see siis ka oleks.”

„Küsimus on sõjas ja rahus – ehk see siiski on sulle tähtis. Välisilmad on valmis Asunduste vastu sõda alustama ja kui see nii läheb, on see kõigile väga halb. Ja sinust, emand, sõltub, kas õnnestub vältida sõda ja säilitada rahu.”

13

Söömaaeg sai läbi (see oligi pigem eine) ja Gladia leidis end DG-d teatud külma raevuga piidlemas.

Ta oli elanud viimased kaks sajandit rahulikult, üritades elu lihtsamalt võtta. Aegamööda oli ta suutnud unustada viletsuse Solarial ja kohanemisraskused Auroral. Ta oli suutnud endasse matta kaks mõrva ja kahe nii erineva kaotatud armastuse – roboti ja maalase – hurma. Ta sai sellest üle. Ta oli end vaikselt kerinud läbi sündmusvaese abielu, saanud kaks last ja töötanud oma kostüümidisaini alal. Siis olid lapsed läinud, abikaasa oli läinud ja paistis, et ta võib varsti ka tööst loobuda.

Ning seejärel oleks ta üksi robotitega, lõpuks tasakaalus – või pigem alistunud – ja lastes elukangal sündmusteta libiseda nii, nagu läheb, ja nii, et ta isegi ehk ei märka, kui see kord katkeb.

Ainult seda ta veel elult ootaski.

Ja nüüd?

Kõik oli alanud eelmisel õhtul, kui ta vahtis edutult üles tähistaevasse, otsides Solaria päikest, mida seal polnud ja mida ta poleks näinud ka siis, kui see seal oleks olnud. Tundus peaaegu, nagu oleks see ainus tobe pilk minevikku – millel oleks olnud mõistlikum lasta rahus puhata – purustanud rahumulli, mida ta oli enda ümber ehitanud.

Alguses oli see olnud Elijah Baley nimi, kalleim neist kõigist kõrvalelükatud valusatest mälestustest, mis rahutukstegevalt muudkui korduma ja korduma hakkas.

Seejärel oli ta olnud sunnitud tegelema mehega, kes – ekslikult – arvas, et ta võiks olla Elijah viienda põlve järeltulija, ja nüüd tegeles ta mehega, kes päriselt oli Elijah seitsmenda põlve järeltulija. Ning nüüd olid talle kaela visatud sellise suurusjärgu probleemid ja vastutus, mis Elijah’t mitmel korral kummitanud olid.

Kas ta on hakanud muutuma Elijah-sarnaseks, kuid ilma mehe raevuka pühendumiseta töö iga hinna eest ära teha?

Millega ta selle ära on teeninud?

Ta tundis, kuidas viha upub enesehaletsuse alla. Maailm oli tema vastu ebaõiglane. Mitte keegi ei saanud talle tema tahte vastaselt vastutust panna.

Ta proovis häält kontrollida: „Miks sa muudkui kinnitad, et ma olen solarialane, kui ma sulle selgelt ütlen, et ma ei ole?”

DG-d ei paistnud häirivat tema jäiseks muutunud toon. Tal oli ikka veel käes salvrätik, mis talle peale sööki oli antud. See oli olnud niiske ja kuum – mitte liiga kuum – ja ta oli Gladiat jäljendades hoolikalt oma käed ja suu puhtaks pühkinud. Siis oli ta selle kahekorra keeranud ja ka habeme üle pühkinud. Paber oli nüüd kortsus ja narmendas.

„Ma eeldan, et see laguneb päris ära?” sõnas ta.

„Jah.” Gladia oli enda oma jätnud vastavasse anumasse laual. Selle käeshoidmine oli halb komme ja seda sai vabandada vaid DG puhul, kel ilmselt tsiviliseeritud käitumisest aimu ei olnud. „Mõned arvavad, et see saastab atmosfääri, kuid tegelikult viib kerge ülessuunduv õhuvool jäägid filtrisse. Ma ei usu, et see probleeme tekitab... Kuid sa ei vastanud mu küsimusele, härra.”

DG surus oma salvräti jäägid puntrasse ja asetas tooli käsitoele. Robot, reageerides Gladia kiirele tähelepandamatule žestile, korjas selle ära.

„Mul polnud plaanis su küsimust vältida, emand,” ütles DG. „Ma ei proovi sind sundida solarialane olema. Ma lihtsalt rõhutasin, et sa oled sündinud Solarial ja elanud seal oma elu esimesed aastakümned ning seega saab sind mõistlikkuse piirides mingil määral solarialaseks pidada. Kas sa muide tead, et Solaria on hüljatud?”

„Nii ma olen kuulnud. Jah.”

„Kas see puudutas sind kuidagi?”

„Ma olen auroralane. Ma olen olnud auroralane üle kahe sajandi.”

„Non sequitur.” [Ei järgne (lad. k.); st üks väide ei ole teisega loogiliselt seotud.]

„Mida?” Need sõnad ei öelnud talle vähimatki.

„See ei ole minu küsimusega seotud.”

„Vale järeldus, sa mõtled. Sa ütlesid...”

DG naeratas. „Olgu peale. Lõpetame jama. Ma küsisin sult, mida sa tunned seoses Solaria hukkumisega, ja sa ütlesid, et oled auroralane. Kas sa väidad, et see on vastus? Ka sündinud auroralane võib kurvastada sõsarilma hukkumise üle. Mida sina tunned?”

„See pole oluline,” ütles Gladia jäiselt. „Miks see sind huvitab?”

„Ma selgitan. Meie – ma pean silmas Asunduste kaupmehi – oleme huvitatud, sest meil on äri teha, kasum teenida ja maailmu võita. Solaria on juba terraformitud, see on mugav maailm ja tundub, et välisilmlastel ei lähe seda enam vaja. Miks me seda asustada ei võiks?”

„Sest see ei ole teie oma.”

„Emand, kas see on sinu oma, et sa vastu vaidled? On Auroral sellele enam õigust kui Baleyilmal? Kas poleks mõistlik eeldada, et tühi maailm kuulub sellele, kes seda asustada soovib?”

„Olete te selle asustanud?”

„Ei – sest see ei ole tühi.”

„Kas sa tahad öelda, et kõik solarialased ei ole lahkunud?” küsis Gladia kiiresti.

DG naeratus tuli tagasi ja muudkui laienes. „See läheb sulle korda – mis sest, et sa arvad end auroralase olevat.”

Gladia nägu väändus hetkega pahaseks tagasi. „Vasta mu küsimusele.”

DG kehitas õlgu. „Meie hinnangutel oli Solarial enne lõplikku hülgamist umbes viis tuhat solarialast. Rahvaarv langes juba pikki aastaid. Kuid isegi viie tuhande puhul ei saa me kindlad olla, et kõik on lahkunud. Kuid asi pole selles. Isegi kui kõik solarialased on tõepoolest läinud, ei ole planeet tühi. Seal on umbes kakssada miljonit robotit. Peremeheta robotit, millest mõned on kõige arenenumad kogu Galaktikas. Arvatavasti võtsid lahkuvad solarialased mõned neist kaasa – on raske ette kujutada, et mõni välisilmlane üldse ilma robotiteta hakkama saaks.” Ta lasi naeratades pilgu üle seinaorvades seisvate robotite. „Kuid päris kindlasti ei võtnud igaüks neist kaasa neljakümmet tuhandet robotit.”

„Noh, seega, kuna teie Asundused on robotivabad ja soovivad sellisteks jääda, tundub mulle, et Solariat te asustada ei saa.”

„Nii see on. Kuni robotid läinud ei ole – ja siin tulevad mängu minusugused kaupmehed.”

„Kuidas?”

„Me ei soovi robotiühiskonda, kuid meil pole midagi nendega tegelemise ja nendega äritsemise vastu. Meil pole millegi suhtes ebausklikku hirmu. Me lihtsalt teame, et robotiühiskonnad on määratud hääbuma. Välisilmlased on oma eeskujuga selle meile väga selgeks teinud. Samas, kuigi me ei taha elada robotitest mürgi keskel, ei ole meil midagi selle vastu, et neid välisilmlastele sobiva raha eest müüa – kui nad on nii rumalad ja eelistavad seda tüüpi ühiskonda.”

„Kas sa arvad, et välisilmlased ostavad neid?”

„Kindlasti ostavad. Nad on kindlasti huvitatud Solaria suurepärasest tööst. On üldteada, et nad olid Galaktika parimad robootikud, kuigi öeldakse, et kadunud doktor Fastolfe oli neist üle, mis sest, et ta oli auroralane. Pealegi, kuigi me küsime head raha, on see raha ikkagi tunduvalt väiksem kui nende robotite tegelik väärtus. Nii välisilmlased kui kaupmehed saavad kasu – ja see ongi eduka äri saladus.”

„Välisilmlased ei ostaks roboteid asustajatelt,” ütles Gladia ilmse põlgusega.

DG oli piisavalt kaupmees, et mitte välja teha sihitust vihast või põlgusest. Äri luges. „Küll nad ostavad,” ütles ta. „Neile pakutakse arenenud roboteid poole hinnaga – miks nad peaksid ära ütlema? Sind üllatab, kui vähe loeb ideoloogia, kui äriks läheb.”

„Ma kardan, et sind ootab üllatus. Proovi neid roboteid müüa ja sa näed.”

„Prooviksin, kui saaksin, emand. Müüa, tähendab. Mul pole ühtki.”

„Miks?”

„Kuna ühtki pole kätte saadud. Solariale on maandunud kaks laeva, kumbki võimeline peale võtma kakskümmend viis robotit. Kui see oleks neil õnnestunud, oleks järgnenud terve kaubalaevastik ja ma julgen öelda, et see äri oleks jätkunud aastakümneid. Ja lõpuks me oleksime planeedi asustanud.”

„Aga miski läks valesti? Mis?”

„Sest mõlemad laevad hävitati planeedi pinnal ja niipalju kui me teame, on meeskonnad surnud.”

„Mingi rike?”

„Jama. Mõlemad maandusid tervelt; polnud mingeid probleeme. Nende viimased raportid ütlesid, et laevale lähenevad välisilmlased; me ei tea, kas solarialased või mõne teise ilma asukad. Me võime ainult oletada, et välisilmlased ründasid hoiatamata.”

„See on võimatu.”

„On või?”

„Loomulikult on see võimatu. Miks nad peaksid nii tegema?”

„Näiteks et meid sealt eemal hoida.”

„Kui nad seda sooviksid,” ütles Gladia, „aitaks ju vaid teatest, et see ilm on kinni.”

„Ehk nad nautisid asustajate tapmist? Igatahes leidub meie hulgas neid, kes nii mõtlevad, ja nad avaldavad survet, et me saadaksime Solariale mõned sõjalaevad ja rajaksime planeedile sõjaväebaasi.”

„See oleks ohtlik.”

„Muidugi. See võib viia sõjani. Mõned meie tulipead tahaksidki seda. Võimalik, et ka mõned välisilmlased tahavad seda ja nad hävitasid meie laevad, et provotseerida kokkupõrget.”

Gladia oli üllatusest rabatud. Uudistes polnud vähimatki vihjet Välisilmade ja Asunduste suhete teravnemise kohta.

„Küllap on siiski võimalik läbi rääkida,” ütles ta. „Kas teie inimesed on pöördunud Välisilmade nõukogu poole?”

„See on täiesti mõttetu organ, aga me oleme. Oleme pöördunud ka Aurora nõukogu poole.”

„Ja?”

„Välisilmlased eitavad kõike. Nad väidavad, et kaupmehed, keda huvitab ainult raha – nagu nad ise teistsugused oleks –, peavad Solaria robotite äri nii heaks, et on omavahel kaklema läinud. Nähtavasti püüavad nad meid uskuma panna, et need kaks laeva hävitasid teineteist, proovides Solaria äri monopoliseerida.”

„Seega need kaks laeva olid eri maailmadest?”

„Jah.”

„Ja mis sa arvad, kas on võimalik, et nad tõepoolest kaklema läksid?”

„See on väga ebatõenäoline, kuid ma tunnistan, et võimalik. Asunduste vahel ei ole olnud avalikke konflikte, kuid on olnud üsna teravaid sõnasõdu. Seni on lahendused leitud Maad vahekohtunikuna kasutades. Samas on täiesti võimalik, et nüüd, kui mängus on paljumiljardiline äri, asuvad Asundused üksteise vastu tegutsema. Sõda ei ole igal juhul hea mõte ja sellepärast tulekski teha midagi, mis tulipeadel hoogu maha võtaks. Ja siin tulemegi mängu meie.”

„Meie?”

„Sina ja mina. Mul on ülesanne minna Solariale ja uurida välja, mis seal tegelikult juhtus. Ma lähen ühe laevaga; relvastatud, kuid mitte väga tugevalt relvastatud laevaga.”

„Ka sind võidakse hävitada.”

„Võib-olla. Aga minu laeva ei saa enam ootamatult rünnata. Pealegi pole ma mingi hüperlaine-kangelane ja mõtlen hoolikalt läbi, kuidas hukkumise tõenäosust vähendada. Mul tekkis mõte, et üks häda Solariale tungimisel oli see, et me ei tea sellest maailmast kõige vähematki. Seega oleks kasulik võtta kaasa keegi, kes seda ilma tunneb. Lühidalt – solarialane.”

„Sa tahad minu kaasa võtta?”

„Just, emand.”

„Miks mina?”

„See peaks ju ilmselge olema, emand. Planeedilt lahkunud solarialased on läinud kurat teab kuhu. Kui mõni neist ongi planeedile jäänud, siis arvatavasti suhtub ta meisse vaenulikult. Peale sinu ei ole teada mitte ühtki solarialast, Solarial sündinud inimest, kes elaks mõnel teisel planeedil. Sa oled terves Galaktikas ainuke solarialane, kelle ma kätte saan. Sellepärast olen ma siin ja sellepärast pead sa tulema.”

„Sa eksid, asustaja. Kui mina olen ainuke, kelle sa kätte võiksid saada, ei saa sa kedagi. Mul ei ole vähimatki tahtmist sinuga tulla ja sul ei ole vähimatki võimalust – mitte vähimatki – mind sundida. Minu ümber on mu robotid. Kui sa teed minu suunas ainsagi sammu, võtavad mu robotid su kohe kinni; ja kui sa rabeled, saad sa haiget.”

„Ma ei kavatse jõudu kasutada. Sa pead ise jõudma järeldusele, et pead tulema. See on ainus võimalus sõda vältida.”

„See on sinu ja minu valitsuste töö. Ma keeldun sellesse sekkumast. Olen eraisik.”

„Sa võlgned seda oma maailmale. Sõjas saavad kõik kannatada, ka Aurora.”

„Mina ei ole hüperlainekangelane rohkem kui sina.”

„Siis võlgned sa selle mulle.”

„Sa oled hull. Ma ei võlgne sulle midagi.”

DG naeratas napilt. „Minule isiklikult ei võlgne sa midagi. Aga sa võlgned päris palju mulle kui Elijah Baley järeltulijale.”

Gladia tardus ja jõllitas habetunud koletist üsna tükk aega. Kuidas ta võis unustada, kes see mees oli?

„Ei,” suutis ta endast lõpuks välja pressida.

„Jah,” ütles DG jõuliselt. „Kahel korral tegi Esivanem sinu heaks rohkem, kui sa iial suudad tagasi maksta. Teda ei ole enam oma võlga sisse nõudmas – väikestki osa sellest. Mina olen pärinud selle õiguse.”

„Kuid mida ma saan sinu heaks teha, kui ma sinuga tulen?” küsis Gladia meelt heites.

„Küll me välja mõtleme. Sa tuled?”

Meeleheitel Gladia tahtis „ei” öelda... Kuid kuidas oli viimase kahekümne nelja tunni jooksul Elijah taas tema ellu tulnud? Tõepoolest, kui selline võimatu nõudmine esitati talle Elijah nimel, oli tal omakorda peaaegu võimatu ära öelda...

„Mis sellest kasu on?” küsis ta. „Nõukogu ei luba mul sinuga tulla. Nad ei luba ühel auroralasel asustaja laevaga minema sõita.”

„Emand, sa oled elanud Auroral kaks sajandit ja usud, et auroralased peavad sind omaks. See ei ole nii. Neile oled sa ikka veel solarialanna. Nad lasevad sul minna.”

„Ei lase.” Gladia tundis, kuidas ta süda taob ja kuidas ta käsivarred tõmbuvad kananahale. Mehel oli õigus. Talle meenus Amadiro, kelle jaoks ta polnud kindlasti midagi muud kui solarialanna. Kuid ta kordas: „Ei,” püüdes end veenda.

„Lasevad,” napsas DG. „Keegi nõukogust käis ju siin palumas sul mind vastu võtta?”

„Ta palus meie vestlusest ette kanda,” vastas naine õigustavalt. „Seda ma ka teen.”

„Kui nad tahavad, et sa siin omas kodus nuhki mängiksid, siis seda enam tahavad nad, et sa Solarial minu järele nuhiksid.” Ta ootas vastust ja kui seda ei tulnud, jätkas ta väsinud häälel: „Emand, kui sa ära ütled, ei ole minul vaja sind sundida. Mul pole vaja seda teha. Nemad sunnivad sind. Aga ma ei taha seda. Esivanem ei tahaks, kui ta oleks siin. Ta tahaks, et sa tuleks minuga austusest tema vastu ja mitte mingil muul põhjusel. Emand, Esivanem töötas sinu heaks väga rasketes tingimustes. Kas sa ei teeks midagi tema mälestuse nimel?”

Gladia süda vajus saapasäärde. Ta teadis, et selle vastu ta ei saa. „Ma ei lähe kuhugi ilma oma robotiteta,” ütles ta.

„Seda ma arvasingi.” DG naeratas jälle. „Miks mitte mu kaks nimekaimu kaasa võtta? Või on neid rohkem vaja?”

Gladia vaatas Daneeli poole, kuid see seisis liikumatult. Ta vaatas Giskardi poole – sama. Ja siis tundus talle, et korraks, peaaegu märkamatult robot noogutas.

Ta usaldas teda. „Eks ma siis tulen koos sinuga,” ütles ta. „Need kaks robotit on kõik, mida ma vajan.”