Hesedda tee

Alustuseks – lapsed ja viirastused

Ükskord ilmus sir Chaterate kummalisima seltskonna saatel, keda ma tema selt­sis nägema olen juhtunud, kuigi olen tolle võõr­planeetlase puhul küll palju­ga harjunud. Kõige­pealt viis teismeliseeas olevust, nende hulgas selgelt eris­tatavalt kaks paari, ühed minu arusaamist mööda lisaks veel õde ja vend, mis aga ei takistanud neid kõiki suhteliselt suvalistes kombinatsioonides seksiga tegelemast. Siis paar virtuaalisikut, kes olid mulle raskesti mõis­te­ta­va­tel põhjustel suhteliselt kontrollimatud. Üks neist – punapäine mõrd – oli kõige närvilisem ja halve­ma suhtumisega indiviid, keda kunagi näinud olen; ammendasin tema puhul korduvalt oma standardkeele sõimusõnade tagavara, enne kui tal minu vastu mingi­gi respekt tekkima hakkas. Teine – ilmselt pealiku kauge sugulane – oli enne kolmandat, päriselt kohal olevat Heseddat olnud viienda lapseohtu plika kaaslane ja punapäisel mõrral oli omakorda temaga kunagi midagi olnud. Ehk, arvestades ka laste suhetepundart, toimus mõisas täiemõõduline latino-soap, ja muidugi polnud ka kõik muu üldse mitte korras – sir Chaterate oli tookord nii halvas tujus, et isegi portselanile maalitud lilled närtsisid, kui ta neid pikemalt vaatas.

See lugu – nagu kõik ta lood – on kildhaaval kokku pandud ta juttudest ja arhii­vimaterjalidest, niipalju kui ma neid mõista suudan. Selle loo puhul rääkis ta muide tavatult palju – vist tahtis ta asjad enda jaoks selgeks mõelda ja leidis nii end neid mullegi selgitamas – ning osa neist sobivad peaaegu tööt­lu­seta seda lugu koos hoidma.

Zätereit 1:

Kus siin lähim lasteaed on?

Kes kelle juures parasjagu on? Tegelikult ma ei taha teada...

Ka mulle käivad need virtuaalsed närvidele, ma tean! ‚Virtuaalisik’ tähen­dab isiksusesarnast tervikut ja selle juurde käib hunnik mõisteid ja kont­sept­sioo­ne, mida Maal ei tunta. Teatud tingimustel – enamasti on tegija oma isiku vastavalt häälestanud – saab virtuaalisikut käivitada vaid nii, et see on lokaal­võrgu piires kontrollimatu. Tuleb leppida.

Ühe ma jätan sulle seltsiks, muide. Mitte et tast tüli oleks. Abi võib temast küll olla, eriti kui sa tahad küsida midagi sellist, millele kohalik aru vastata ei oska. Ta unistus muidugi ilmselt polnud raamatukoguhoidjana lõpetada...

Kas tead, ma leidsin taevataguse maa – paradiisi. Ent nagu... mis nimi sel siin planeedil oligi... jah – yin ja yang. Niisiis, nagu yin’i ja yang’i ringides, on see teisest vaatenurgast tegelikult põrgu ja mul on hirm.

Hirm mitte iseenda pärast või mingi füüsilise ohu ees, niipalju peaksid sa mind tundma. Hirm vale otsuse ees. Saad aru – sellest tuleb üks suuremat sorti jama ja ma ei tea, kuidas oleks õigem käituda.

Ma pean mõtlema. Ma tean nüüd vastust, kuhu on kadunud siit galak­ti­ka­sek­torist kõik tsivilisatsioonid viimase miljardi aasta jooksul. Aga ma tean ka, kui vähesed nõustuvad minu interpretatsiooniga. Mis sest, et esimesed mär­gid juba paistavad, ja seda isegi ilma täheväravateta.

Täheväravad! See on teine suur probleem... Seda enam, et neid ei tohiks ole­mas olla. Aga on.

Ja siis muidugi Impeerium. Föderatsioon ei ulatu Tau Sõrmuseni – nii seda paradiisi kutsutakse. Ja Impeerium ise on teinud peaaegu kõik endast olene­va, et probleemi mõistuspärased lahendused võimatuks muuta.

Sel lool on palju algusi, mis on otsapidi nüüd siia kokku jooksnud, kuid muidu­gi algas kõik palju varem...

Ma tean, mida tahab öelda mu läbipaistev kaaslane! Ära vaidle – kuigi siia on juba 400 aasta eest pandud projektorid, mis isegi viie sammu pealt võivad ära petta, paistavad otse selja taga olevad tuled sinust läbi.

‚On alati kestnud’ on mõttetu sentents. Me teame peaaegu kõike... ainult mis me selle teadmisega peale hakkame? Ent kuna sul tundub olevat tahtmine õiendada, võime sama hästi alustada sinust...

Hesedda tee 1 – Vanad sõbrad

Neid oli neli, kaks noormeest ja kaks neidu, kõik silma järgi alla kahe­küm­ne, kõik hästi hoolitsetud, isegi pisut ebasündsalt kenad, kõrgklassile kohaste soen­gute ning pigem ehetega sarnanevate infoülekandjatega, mis kontak­ti­vabade pistmikega kolbasiirikute külge käisid. Tuhme hallis maani ulatuvas kapuutsiga rüüs inimesi, kes nende selja taga seisid ja aeg-ajalt omavahel kohti vahetasid, oli samuti neli. Neli boksi, milles noored istusid, olid pealt­näha täiesti ühesugused, meenutades mingi lennumasina simulaatorit – seda need olidki, ja paistis, et nad võitlevad kellegagi. Siin-seal valgus ekraanidel laiali tuli, kuid vaikust häirisid vaid aparaatide tasased häiremärgendid. Neil ei paistnud hästi minevat, sest staatusedispleidel, mida vaid seisjad näha või­sid, oli vastase tabamuste tulbad palju kõrgemad kui nende endi omad. Nad paist­sid lõpuks mingist pilvest välja murdvat ning mõnda aega virvendas ekraanidel vaid tähekirjaline tühjus koos kaugete objektide määrangutega.

Üks tagapool seisvatest meestest kortsutas kulmu ja vaatas teiste poole, nähes aga nende segadust, tõstis käe korraks meelekohale ning nüüd nägid ka teised õppejõud temale määratud kirja „Sidekutsung: peamaja.” Nad vahe­tasid pilke ja kehitasid õlgu, mees tõstis käe meelekohale ja hajus.

Ta leidis end avaral rõdul, mis kõrgus rohelusse uppuva linna kohal. Ta toru­tas ninasõõrmeid ja korraks virvendasid tema ees kirjad ning viirastus hall hämaralt valgustatud tuba.

„Professor Feree – ja oma vanade trikkidega. Kas see ei peaks olema keelatud – kasutada peamaja seadeid ülekirjutavaid programme ja peegel­du­vat jälitust?” kuulis ta kellegi häält ja avastas siis ühe keskealise mehe eemal tugitoolis lebasklemas.

„Viitseadmiral Immodireu.” Kerge kummardus. „Ma olen Harmannani Sõjaväeakadeemia õppejõud ja mul on spetsiifilised korraldused oma privaat­su­se kaitsmiseks, mis peaks tagama nii minu äraostmatuse kui mu tead­mis­te püsimise impeeriumi hüvanguks. See, et ma tunnen keskmisest paremini arvuteid ja kontrollin kõiki pöördumisi põhjalikumalt, peaks andma märku mu pühendumusest ja kvalifikatsioonist.” Mehe hääl oli mõõdetud ja rõhu­ta­tult emotsioonitu. Ta oli endiselt maani ulatuvas hallis hõlstis, kuid kapuuts, mis enne oli varjanud suuremat osa ta näost, oli nüüd kadunud. Ta lükkas mantli pisut tagasi, ja seisis seal – sooniline, kõhn, rühikas, kuid pisut väsi­nud ja blaseerunud moega üleviiekümnene sõdur.

„Kuidas mu hoolealustel läheb?” lõikas teine kannatamatult. Ta oli mund­ris, mis hakkas talle väikseks jääma – eriti kõhust –, ta silmanurkades olid kurrud ja lõdva suu ümber teravad vertikaaljooned.

„Mitte eriti hästi. Eksam veel käib ja ma peaksin seda jälgima.”

„Ma ei pea sind pikalt kinni. Ma tahtsin lihtsalt üle küsida, kuidas neil läheb. Neil on ees lootusrikas tulevik. Kuid palju sõltub tänastest tulemustest. Ma tahaksin, et sa mõistaksid vastutust.”

„Ma mõistan vastutust. Ma olen samuti pisut mures. Me ju rääkisime sellest – kuigi nad ehk tulevikus pühenduvad rohkem juhtimisele, ei ole reegleid meie välja mõelnud. Ma soovitasin harjutada. Ja kui vaja, fokuseeruda. On nad seda teinud?”

Mees tugitoolis mõõtis teist pika arupidava pilguga. „Mulle tundub, et nad fokuseerusid Kraig-Vulfi missioonile...” Ja kui teine vaikides kummardas, mühatas ta lisaks: „Soovin edu,” ning langetas pilgu.

Teine kummardas ja hajus enne, kui selle õieti lõpetas. Ta leidis end tagasi teiste keskelt ja küsivate pilkude fookusest. Ta krimpsutas nägu ja astus ühe moni­tori juurde, luges kiiresti ja kirjutas siis paar rida. Teistest kaks noogu­ta­sid taibates, vahetasid omavahel pilgu ja kehitasid õlgu, neljas vaatas kõiki ülejäänut kolme sõjakalt, ent kui teda ignoreeriti, keeras demonstratiivselt selja.

Eksamitegijad sisenesid tähekogusse ja ekraanidel hakkasid vilkuma vaen­las­te märgendid. Seekord läks neil paremini, nad suutsid kaitse maha suruda ja lõpuks tähistas kogu ekraani täitev erevalge tulelõõm vastaste baasi hävi­ta­mist.

„Olgu, analüüs,” noogutas Feree. „Mina võtan Annade Immodaria.”

Taas vahetas seltskond pilke ja too enne vaenulikkust ilmutanud õppejõud leidis end seegi kord tõrjutuna.

Ruum hajus, ka enamik inimesi hajus ning Feree jäi ühega neidudest kahekesi kollakasse auditooriumisse, kus nad seisid vastamisi paarimeetrise ümmarguse laua ääres.

„Niisiis – alustame analüüsiga. Situatsioon 12b, 40 sekundit Turenife mis­siooni algusest.” Laual kohale tekkis kolmemõõtmeline situatsioonimudel ja seintele mitmesugused graafikud ning tabelid. „Vastased sektorites 5, 14, ja 18. Sa valisid järsu kontra-immelmanni tasandil 6. Põhjenda.”

Ta vajutas mingile kohale laual enne, kui teine suu avada jõudis, ning nende kujutised kahestusid. Nende kõrvale oli tekkinud teine auditoorium ja seal hakkas Annade kobamisi ja sõnu otsides astronavigatsioonist rääkima, enda ees laua puutetundlikku pinda klaviatuurina kasutades arvutil samal ajal asja illustreerida lastes.

„Niisiis... kuhu me jäimegi...” Feree surus maha muige, ohkas, sulges silmad, libistas pihudega üle näo ja laskus laiale diivanile, mis lubas nüüd sellest häma­ramast uuest ruumipoolest kui teatriloožist auditooriumi jälgida.

„Sa...” alustas neiu. „Sa oled kuidagi otsepöörduskontrolli maha saanud? Sa suudad petta kohtunikulülitusi?”

„Jah,” noogutas professor kuivalt.

„Kas sa... kas sul... On see ikka kindel?”

„Enam-vähem. Piisavalt, et sul ei tasu muretseda.”

Neiu silmitses professorit arvustavalt, vaatas siis ennast ja puudutas kiiresti massiivsena paistvat võru pea ümber. Tal oli meela kassi ilme ja paistis, et kuigi ta mõtlemisega üldiselt toime tuleb, on ta leppinud sellega, et kõik ikka ainult ta tisse ja jalgu vahivad.

„See on virtuaal, kuid maksimaalse tunnetustasemega. Ma olen ikka eksa­miisolatsioonis?”

Feree mühatas teise ilmet jälgides. „Põhimõtteliselt jah. Vaata selja taha – see ju ongi simulaator. Uks FC3-hävitajast otse Daug-klassi ristleja koman­do­simulaatorisse on mu isiklik programmitäiendus. Üks lihtsamaid nendest. Eksamiisolatsioon on mitmeks asjaks siiski hea, eks ole?”

„Sa oled end ikka kuradi hästi sisse seadnud, professor Karthau Feree.”

„Ma olen ka piisavalt kaua sellega tegelenud. Tule nüüd siiapoole. Ja palun kas sa loobuksid oma riietusest?”

Neiu hammustas korraks huult, vaatas kõrvalruumi – või täpsemalt muidugi ekraanile –, kus „ta” näiliselt ikka veel kobamisi õppejõu küsimustele vastas, ja turtsatas.

„Igal juhul on see üks meeldivamaid viise eksamit anda,” lausus ta siis ja tõmbas kombinesooni luku lahti.

**

„Ma pean sinuga rääkima.”

Tolles mitteeksisteerivas auditooriumis, kus enne oli eksam toimunud, sei­sis too noorem, vaenulikkust ilmutanud õppejõud ja vaatas uurivalt profes­sori poole. „Ja mitte sinu simulatsiooniga.”

„Sa ei saa minuga rääkida. Saan sulle lubada vaid maksimaalse reaal­sus­kanali. Tule siis Daug S5-e.”

„Ma olen ukse taga. Lase mind sisse.”

Auditoorium kadus, kui Karthau Feree iseendale lõusta tegi ja käskis uksel avaneda. Teine mees vaatas ringi, vidutas silmi ja astus siis pealt­näha sundi­ma­tult lähemale. Ta muigas kuidagi veidralt ja veeretas siis üle tühja eba­mää­rase marmorimustriga laua ühe sentimeetrise kuulikese.

„Pane see mängima.”

Feree surus kuuli lauda ja nende kõrvale tekkis täpselt samasugune tuba, kus stseen jätkus sellest kohast, mil neiu kombinesooni luku lahti tegi, rõiva­tüki põrandale libistas ja siis õppejõu juurde astus, kes oli vahepeal hõlsti üle pea tirinud ja talle käed vastu sirutas.

Professor jälgis toimuvat üha laiemalt irvitades, sellal kui noorem mees tema poole pilke heitis ja end ilmselt iga hetkega ebamugavamalt tundis. Igata­hes pidas ta vapralt vastu, kuni tüdruk end taas riidesse pani, hinde kätte sai, veel korraks meest huultele suudles ja siis üsna õnneliku ja rahulolevana välja tuhises.

„No ja mis sa sellega öelda tahtsid, kolleeg nooremõppejõud Tedus Male­no? Kust sa selle said?”

„Lindistasin. Ise. Omal algatusel.” Teine mees tammus jalalt jalale. „Kõi­ge­pealt vestlesid sa eksami ajal viitseadmiral Immodireuga. Selle eksami ajal, mida tegid tema onutütar Annade ja tädipoeg Valgan. Siis muutsid sa eksami algset plaani ja esialged kehvad tulemused paranesid – ilmselt valisid sa mis­sioo­ni, mida nad tundsid. Seejärel, vastupidiselt juhusliku valiku tavale, võtsid sa ette Annade, ning selle asemel, et tegelikult tema teadmisi kont­rol­li­da, võltsisid kohtunikarvuti näite ning keppisid siin teda. Ma ei vaevu üles lugema kõiki kuritegusid, millest vähim on ilmselt see veider, täiesti võimatu uks simulaatorite vahel.”

„Nii see on.” Feree silmitses teist arvustavalt. „Aga kuidas sul ikkagi õnnes­tus seda lindistada?”

Noorem mees muigas. „See on tegelikult väga lihtne. Kõik ülekandeliinid on kontrollitud, kuid see ei kaitse neid passiivsete kordajate eest. Eksami­iso­lat­sioon on küll peal, kuid masinas on piisavalt andmesäilitusala, millesse virtuaa­li voo suunata saab. Ja pärast eksami lõppu olen ma siin sees ning eda­si­ne on juba elementaarne, nagu sa ilmselt suurepäraselt tead.”

Õppejõud noogutas aeglaselt. „Nii see on. Miks sa seda tegid?”

Teine mees langetas pilgu ja kõhkles. „Kuula mind ära,” alustas ta siis. „Kontr­admiral Terenkii muidugi palus sinu järele valvata, lubades vastu­ta­suks mu karjääril silma peal pidada, kuid ma ei kavatsenud seda temale viia. Ma pole ka Sisekontrolli teenistuses. Tegin seda omal algatusel ja kavat­sesin sellega sulle nii-öelda muljet avaldada.”

„Ütleme, et sa tegid seda.”

„Jah. Lõpuks olen ma ohvitser ja õppejõud. Sa ise oled mulle õpetanud kuns­ti üritada rakendada oma kujutlusvõimet ja panna asju õigesse järje­kor­da. Nagu ka vajadusel eirata reegleid ja mitte välja teha normidest ning piiri­dest. Tegelikult ma imetlen sind ning olen kade.”

„Tänan.”

„Pole tänu väärt. Praegu huvitab sind ilmselt kõige rohkem, mida ma tahan. Kui sa oleksid kindel, et see on ainus koopia, või et sa kõik kindlasti kätte saad, tormaksid sa juba ilmselt, relv käes, minu kabineti suunas, eks ole? Põhimõttel, et pahandusi tuleb igal juhul, kuid Immodireu klann on piisavalt võimas, et vaevalt Terenkiid ühe tähtsusetu nuhi pärast oma hammaste murd­mi­sega riskivad. Kaksipidimõistmisi võib põhjustada vaid seik, et sa Anna­delt nii-öelda topeltmaksu võtsid, arvestades, et ta onu tema eest juba kostis. Kuid ta ei tunnista seda iial, ta kinnitaks igal juhul, et oli sinuga vabal tahtel. Nii et jääks vaid Sisekontroll, ja sedagi vaid juhul, kui Immodireud su hül­gak­sid, kuigi ma ei kujuta ette, miks nad seda tegema peaksid. Kontr­admiral Terenkii aga, niipalju kui ma teda tunnen, ei hakka küll kõlbelisest paha­meelest nõretama, kuuldes, kuidas eksameid tehakse, nii et see teda ei huvita. Mina aga olen edaspidi kogu oma elu nuhk, kes on oma õpetaja, mentori ja toetaja reetnud. Kui ma aga teaksin midagi, mis Sisekontrolli tõeli­selt kihe­vi­le ajab, paneb Immodireud kõhklema ja annab Terenkiile põhjuse sekkuda...”

„Su järeldused teevad sulle au.” Professori toon oli neutraalne.

„Kohtunikarvutit ei ole võimalik petta. Lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei saa küll kõigest aru, kuid kui ma hakkasin uurima, kuidas sa suurema osa oma vaba­­du­sest saavutanud oled, jõudsin ma järeldusele, et selleks on vaid üks viis – tehisintellekt. See võis olla liiga lihtne järeldus, kuid ma uurisin seda edasi. Tehisintellekt...” Mees paistis olevat end kuidagi soojaks rääkinud ja tema esialgse ullikeseoleku oli asendanud lobe ind. „TI. Neist teatakse, neid on Föderatsiooni maailmades. Neid ei olevat siinkandis küll ammu olnud. Ma ei teadnud alguses isegi seda, kui suur see olla võiks. Ma ei osanud hinnata, kui võimas see olema peaks, et hakkama saada Akadeemia mitte just nõrkade arvutisüsteemidega. Pikapeale sain aru, et seda ongi praktiliselt võimatu ära arvata, lisaks aga koosnevad paljud TI-d moodulitest, mida on võimalik pealt­­näha juhuslikus järjekorras kokku panna, ning erinevaid konstruktsioone ning disaine on nii palju, kui vajadused ja inimfantaasia neid loonud on. Mida nad vajavad? Elektrit, jahutust, mingit sisendit-väljundit, et see oleks midagi rohkemat, kui kohutavalt kallis palgijupp.

Ma otsisin päris kaua, enne kui taipasin, et kui mul oleks vaja midagi sellist kesk­arvutite lähedusse peita, oleks asi ideaalne, kui ma saaksin mõjutada koha­like arvutite tootmist ja teha need väliselt samasugused kui TI. See tundus pöörane, kuid paralleelselt uurisin ma, millal oleks piisavalt võimas aru üldse võinud Jaburusele sattuda ja sellega polnud lood paremad. Viima­sed vihjed, mis üldse midagi tähendada võisid, on rohkem kui 200 aastat vanad. Ehk siis Malle allakukkumine 230 aastat tagasi, ja sellel laeva aru pidi ilmselt olema TI, kuigi keegi seda otseselt ei maini. Ja ühel säilinud salves­tusel oled sina. Ja siis ma panin asjad kokku. Sa pead olema üks neist, kes elavad praktiliselt igavesti. Sa pead olema tulnud Föderatsioonist. Ja kõik see kokku tekitab väga, ütlemata, võrratult huvitavaid seoseid.”

„Ent kõige selle kohta ei ole sul muud kui oletused. Tõestada suudad sa ainult seda, et meil viitseadmirali onutütrega tuleb suguline läbikäimine päris hästi välja, kuid vaevalt see õppematerjalina erilist väärtust omab.”

„Ega ei omagi.”

„Nii et sa ikkagi ei selgitanud, mida sa tahad.”

„Mängu sisse! Kaasas olla! Vastused oleks ka head...”

Feree puhkes naerma. „Poiss, sa tegid mu päeva!” Ta tõusis ja kõndis seina juurde. Hiiglaslik luuk libises kõrvale, avades kogu selle ruumipoole oma kümne korda kümne meetri ulatuse taevale ja allpool laiuvale linnale. Õhtu­päike riivas kusagil vasakul horisonti ja linn oli juba tulikirjaline. „Mida sa näed?”

„Primera kirderannad. Peaks olema vaade siitsamast, kui simulaatoril ak­naid oleks. Kvaliteet on väga hea, aga seda võib eeldada Daug-klassi rist­leja puhul.”

„See ongi vaade mu kabineti aknast, kuid…

Kuula!

Nelisada aastat tagasi olid siin mangroovisood. Jaburus on sile nagu polee­ritud kuul, pea kogu planeet on madal, paarikümne meetri sügavune meri. Primera on ehitatud kustunud vulkaanile. See oli Võõraste linn, siia polnud inimestel asja. Vaid piki kaldaäärt olid turud, kus toimus kauplemine ja inimesed, kes elasid kogu elu vaiadele rajatud istandustes, nautisid seda imet, et on võimalik otse planeedi sisemusse ulatuval kivil ühest kohast teise kõndi­­da. Elati ka vee all. Paljud olid unustanud, mida tähendab kuivas maga­da. Võõrad aga unustasid, et sellest merest on inimesi praktiliselt võima­tu üles leida. Sellepärast said nad siin lüüa. Muidugi mitte ainult sellepärast. Põhiliselt sellepärast, et nad ajasid inimesed piisavalt vihale. Inimesed teevad üldse pööraseid asju, kui neid piisavalt vihaseks ajada. Igatahes peale Võõ­ras­­te lahkumist oli siin sadakond ruutkilomeetrit lagedaid elutuid kaljusid ja teist samapalju varemeid; ülejäänu, nagu öeldud, oli soo. Nüüd on hooned Primera ammu enda alla matnud, on matnud kogu arhipelaagi ja linn ulatub kohati nelja­kümne kilomeetri kaugusele merre, nii et öösiti olevat seal alu­mis­te korrus­te pikkadel teedel kuulda vastu umbseid terasseinu paiskuvate lainete tasast müha. Aga siit sa merd ei näe. Horisondini on majad, eks ole?

Sa ei tea enam, mis tähendaks elada ujuvas teraskonteineris või pidevalt, aasta­­te kaupa järjest hingamisaparaati kanda. Sa oled harjunud virtuaaliga, kõigi mugavustega, sulle on loomulikud tähelennud ja et siin on maailma kesk­­punkt. Selle asemel et hukkuda sügistormides, mille lained ääretul ookea­nil nii kõrgeks tõusevad, et isegi põhja laskumine ei päästa nende purus­­tava jõu eest, muretsed sa selle üle, et enam pole hoonete vahel piisavalt taimestikulappe...

Kas sa tead, kui kaua see linn püsida võib? Oled sa kunagi tajunud selle linna lõhna? Kõigis suurtes inimeste linnades on see lõhn – esmajoones metal­lid, mis niiske soolaka õhuga kokku puutudes tasapisi korrodeeruvad, ime­väikse osa endast ka õhku paisates. Need sulamid peavad vastu aasta­mil­jo­neid, ent nii nagu hõbe vees ei lahustu, kuid ometi muudab kirikute hõbe­anu­mates vee pühaks – ehk lihtsalt suhteliselt steriilseks –, kulumata lõpuni galaktiliste aastatega, nii hävivad kunagi ka inimese kindlad metall-linnad. Nende eluiga on küll pikk, kuid vulkaan, millele Primera on rajatud, on olnud kustunud juba 600 miljonit aastat – kolm galaktilist aastat.

Mitte keegi ei ela igavesti.

Siit paarkümmend kilomeetrit ida poole on tunnel, mille kaudu üritasid inimesed võitluste ajal linna tungida. Võõrad avastasid nad ja lasid tunneli muda täis. Kui see tunnel sadakond aastat hiljem lahti kaevati, selgus, et mõned olid mudavoolus ellu jäänud. Kui paljud just, on võimatu öelda, iga­tahes sattusid nad mingisse taskusse, kuhu jäi piisavalt suhteliselt puhast vett. Kuidagimoodi roomasid nad üksteise juurde ja tõenäoliselt proovisid ka kuhu­gi edasi jõuda, kuid lausmudas regeneraator ei tööta, nii et kaugele nad ei jõudnud. Kes suri, see söödi. Vähemalt üks inimene elas sel viisil vähemalt mõned aastad. Kogu see lugu on liiga õudne ja sellepärast on peetud sobi­li­kuks see unustada, ent need nimetud kangelased võitlesid selle eest, et sul oleks see, mida sa siit täna näed.

Selliseid, mitte eriti valgust kannatavaid lugusid on täis kogu inimkonna ajalugu. Sa oled leidnud veel ühe. Nüüd tead, et ka Rahutoojate Impeerium pei­dab süngeid saladusi. Ja usu mind, üks kaugelt tulnud pikaealine on tege­li­kult üks süütumaid nendest.

Minu küsimus on – mida sa teed siis, kui vastused sulle ei meeldi?”

Kui nad seal vastamisi seisid, olid nad milleski nii tabamatult sarnased ja samas nii erinevad, olles justkui teine teisest rassist. Mõlemad olid pikka kasvu ja kõhnad, mõlemad olid suhteliselt kitsa näoga ja tumedate, kuklal patsi punutud juustega, mõlemad olid jääsiniste silmadega ja nende klave­ri­män­gijasõrmed näitasid, et nad mitte ülemäära labida liigutamise või kastide tõstmisega ei tegele. Karthau Feree oli heledam, tema põsed olid rohkem lohkus ja otsaesine laiem. Lisaks oli ta olekust omalaadset hillitsetust ja ilmes esmapilgul raskestimõistetavat, kuid vist mitte just heatahtlikku sarkasmi. Tedus Maleno oli tõmmum, tugeva alalõua ja kitsaste viltuste silmadega. Temas oli talutavuse piirides enesekindlust, mis tulenes teadlikkusest, et ta hea välja näeb, ta paistis olema intelligentne, elav ja üldiselt päikesepaisteline natuur.

Nüüd viskas ta hooletult peaga. „See ei ole küsimus. Lähedalt vaadates pais­tavad vähesed asjad ilusad. Vaata, ma püüan seda asja ajada nii, et sa mõis­taksid, et minule tasub panustada. See on ainuke eksemplar salvestusest. Ka mina ei ole huvitatud, et see ringlusesse läheb. Kui sa soovid, pole meie jutuajamist olnud. See on ka minu usaldusväärsuse määr. Ma ei ähvarda sind ja loodan, et me ei pea kunagi teineteise vastu tegutsema, kuid kui sa mind omakorda ei usalda, pean ma ilmselt endale mujal rakendust otsima.”

„Ent ometi salvestad sa meie jutuajamise.” Professori toon oli endiselt mõõdetud ja ükskõikne.

Noorem mees mõtles hetke. „Mina seda ei tee.” Ta toon oli omakorda mõõdetud ja pinges.

Meeste ristunud pilgud võbelesid ja siis hakkasid nad korraga liikuma. Tedus võttis vöölt mingi seadme, tekitas enda ümber õhku pilve vidinaid ja kirju­tas kiiresti samuti õhku tekkinud klaviatuuril, lastes justkui laserikiirel kõigepealt iseendast üle käia, sellal kui Feree laua kohale kummardus ja pealt­näha juhuslikult paljudesse kohtadesse vajutas.

„See on keegi väljastpoolt,” vibreeris õhus tasane meeldiv naisehääl.

„Kust see perimeetri läbib?”

„Aknast.”

Feree puhkes naerma. „Unusta see. Zätereit, sa võid välja tulla.”

Tedus kibrutas kulme. „See käis liiga kähku. TI?” küsis ta siis.

„Mis sa nüüd – kõigest kõnesimulatsiooniprogramm.” Feree mühatas. „Jah, on küll.”

„Aken pole ju ehtne?”

„Minu viga,” noogutas mees. „See on avatud andmekanal, et saavutada maksi­maalset reaalsustaju. Saad aru, mul tuleb siseruumides klaustrofoobia peale ja seepärast olen endale mõned asjad pisut tavatult sättinud. See on reaal­ajas, tagasisidestatud ja kontrollita. Jälitusvoog läbib selle, nagu seda polekski. Ja ma olin veendunud, et see oled sina.”

Väike piklik muna laskus tasase sisinaga aknalauale. Üks mees astus välja ja kõndis nende juurde.

„Oli seda etendust vaja? Mida sa tahad?” küsis Feree ebasõbralikult.

Tulija oli paljus tema moodi, kuid hulga kogukam, ta vaatas huviga ringi, mõõtis üle teda oma aparaatidega skaneerida üritava Tedusi ja laskus siis tsere­moonitsemata ühte pilooditooli.

„Ei ole minu stiil lihtsalt õhku tekkida. Sinuga rääkida.”

Kakskümmend sekundit vaikust.

„Ma kuulan sind.”

„Mul on jätkuvalt su abi vaja. Ega sul ei ole midagi selle vastu, et Tedus Maleno meie jutuajamisel osaleb?”

„Ta ju palus usaldust...” Feree toonis oli sünget huumorit.

Mees toolis kehitas õlgu. „Malle, kas sa kuuled mind?”

„Ma kuulen sind, isand Zätereit. Mul on hea meel, et sa elus ja terve oled. Sellest on palju aega möödunud, kui me viimati vestlesime.”

„Rohkem kui 400 aastat. Mul on kahju, et sa pidid paikseks jääma.”

„Ka mul on. Kuid ma saan hakkama. Isand Feree on minu eest hästi hoolit­se­nud.”

„Kena.” Mees noogutas. „Kas poleks targem olnud laev alles jätta?” küsis ta siis professorilt.

„See ei olnud võimalik. Ma osalesin Ktilekarma lahingus, laev sai mitmeid taba­musi. Tollal ei olnud impeeriumil ei teadmisi ega tootmisvõimsust, et seda tüüpi laeva taastada.”

„Vabanda, et ma küsin, kuid kas sa ei saanud pöörduda mõne sõbra poole? Jah, sa olid pagendatud, kuid ilmselt oleks keegi ikka sind aidanud?”

„Ma ei soovinud seda. Sa räägid mu pagendusest minevikuvormis? Minu teada olen ma ikka veel pagendatud.”

„Nelisada aastat on möödunud. Perekonnal on pikk mälu, kuid... Sa oled üks meist ja sul on teeneid. Enamik ei mäletagi, miks sind pagendati.”

„Seda on mulle juba räägitud. Nii et selle pagenduse unustamine on sama­su­gune suhtumise küsimus, kui et ma siin vabatahtlikult olen.”

„Vabanda, et ma küsin – miks sa siin oled?”

„Sa tead vastust. Ma lootsin, et Rahutoojate Impeerium... saab pisut suure­maks, kui see saanud on.”

Zätereit noogutas aeglaselt. „Karthau Feree, ma isegi ei tea, kui vana sa oled, kuid minust oled sa kordi vanem. Sul on siin olnud kolm peret ja sul on vähe­malt 50 otsest järglast. Praegu oled sa taas sellel piiril, kus hakkab kaht­lane tunduma, et ametlikult 70-aastane õppejõud ikka nii 40 – 45 välja näeb. Su viimane naine vihkab sind, sest ta on aastatega aru saanud, et sinuga ei ole asjad korras, tema vananeb, aga sina mitte ja sa kasutad oma ametiposti noor­te naistudengite keppimiseks. Sa osutad juhtivatele klannidele teeneid, kuid nemadki taluvad sind vaid hädavaevu, teades, kes sa oled. Sind kardetakse ja austa­takse, kuid teened – ma mõtlen tõelised teened –, mida sa osutasid, on väga kaugele minevikku jäänud. Rahutoojate Impeerium on kasvanud oma loomuliku piirini, edasi ei tule enam midagi. Praegu oled sa ekstsentriline profes­sor, kellest kolleegid anekdoote räägivad, ja kõik on parimas korras, kuid õige varsti pead sa lavastama oma surma ja terveks põlvkonnaks kadu­ma, enne kui võid end taas avalikkusele näidata. Muidugi sa oskad ja suudad seda, ainult et see kõik on mõttetuks muutunud.”

Feree mõõtis teist pikal pilgul. „Ma ei saa öelda, et sa väga palju eksiksid. Samas pole sa selle paari päevaga, mis sa siin ringi oled jõlkunud, ka peami­sele pihta saanud. Mul on siin palju teha ja Rahutoojate Impeeriumil on tule­vikku. Ma saan seda maailma aidata. Õige muidugi on, et kõik pole läinud nii, nagu ma tahtsin. Üks inimene ei loo maailmu.” Ta kehitas nukralt õlgu. „Õige on ka see, et ma arvasin, et suudan rohkem ära teha. Kuid ega ma ei kahetse. Need olid suurepärased aastad – ma elasin ja olin õnnelik.”

„Seda ma mõistan,” noogutas Zätereit aeglaselt. „Muide, kas mõni su nais­test teadis, kes sa oled? Oma laste kohta oled sa info meile edastanud, kuid ka nemad vist ei tea?”

„Nad ei ole kunagi teadnud... Kas sa kavatsed mulle sellega survet aval­da­da? Milleks see kõik? Mida me Suguvõssa kuuludes kaotame või võidame?”

„Suhtlemine Suguvõsaga on vabatahtlik. Mind on see tohutult aidanud. Mis ma ilma oleksin?”

„Ma kummardan su enesekriitikavõime ees,” ühmas Feree.

„Tänan,” kviteeris teine kuivalt. „Kas sul oli mingeid tulevikuplaane, milles ükski Suguvõsaga seotud inimene ei osale?”

Feree urises. „Sa oled Suguvõsa vääriline vähemasti su irriteerivas võimes elementaarseid tõdesid vastikuks keerata. Milleks sa tulid?”

„Mul on su abi vaja. Ma pakun sulle tööd. Vastutasuks annan hääle su staa­tuse restauratsiooni toetuseks.”

Feree purskas naerma. „Kas sul on garanteeritud mõju Sisemisele Ringile?”

„Ma kuulun Sisemisse Ringi.”

Mees jäi vait ja noogutas siis aeglaselt ning hillitsetud kurbusega. „Lapsed kasvavad... Ma ei teadnud seda. Ma olen tõepoolest kaua ära olnud...” Ta libis­tas pihkudega üle näo. „Aga sa ikka ei öelnud, mida sa minust tahad? Me mõle­mad teame, et ma tean sinust hetkest, mil Anu siia süsteemi sisenes. Järe­li­kult polnud mul sinuga millestki rääkida. Ja nüüd...” Ta vangutas vae­nu­likult pead.

Zätereit ägises tasa. „Jah, ma tean, mu amet on ebameeldiv olla. Jah, ma vali­sin momendi. Sa oled viimased päevad tegelenud enda evakueerimise, jälge­de kaotamise ja tagala kindlustamisega. See on ka arvatavasti põhjus, miks Tedus arvas, et ta ei saa enam kauem viivitada – midagi on toimumas. Ja kurat teab, kes veel peale tema seda märganud on. Sest midagi ongi juhtu­nud ja kui keegi, kes sellest teab, on ka väga tähelepanelikuks muutu­nud, võib ta väga närviliseks minna, seostades sinu rabelemist...” Ta tegi eba­mää­rase viipe ja vaikis paar sekundit. „Ma annaksin siiski sulle niipalju vaba­dust, kui saan.”

Mõlemad vaatasid seni vaikides kuulanud noormehe poole ja Feree muigas taas oma kummalist muiet. „Olgu siis. Tedus, see mees on Hesedda Jekkous Fara harust. Kas sa tead, mis on Hesedda Suguvõsa? Laienenud pupillide järgi otsustades tead sa vähemalt midagi. Mina olen Hesedda Indris Fara harust. Minu vanavanaema oli Maia Lee Ogre ja ta peaks olema ka tolle mehe kuuenda põlve esivanem. Maia isa oli Oldraus Feree, sealt on tulnud minugi nimi ja nüüd tuleb oluline osa – need kaks mainitud inimest on ka sinu otsesed esivanemad, sest sa oled mu tütretütrepoeg.”

Tedus ainult maigutas, sellal kui Zätereit tõusis ja tema ees kummardas. „Meeldiv kohata inimest samast verest. Loodan, et sa oled selle vääriline.”

Tedus maigutas veel minuti. „Rõõm on minu poolel,” ohkas ta siis. „Ma vähe­masti siiralt üritan selle vääriline olla.” Ta tundus olevat üsna segaduses, kuigi püüdis seda mitte välja näidata.

Minut aega valitses ruumis vaikus.

„Nüüd ma saan muidugi paljudest asjadest aru...” alustas Tedus lõpuks mõtli­kult. „Terenkiid teavad tõesti midagi – ma ei tea, mida. Minuga võeti ühen­dust, midagi on liikvel...” Ta krimpsutas nägu. „Õpetaja, mul on väga piinlik selle video pärast. Ent ma tahtsin saada midagi, ükskõik mida. Ma olin veendunud, et sa kaod mõne päeva pärast.”

„Unusta see,” muigas Feree. „See on tõesti tähtsusetu. Zätereit on luuraja. Nagu sa tähele paned, ei ole ta veel vähimatki vihjet andnud, mis siis õieti lahti on, kuid tema tulek tähendab pahandusi. Ära kunagi alahinda seda meest. Jah, ma olen ummikusse jõudnud. Tegelikult olen ma juba paar aastat teinud ettevalmistusi kadumiseks. Ma ei taha enam olla õppejõud, ma ei taha...” Ta vaikis paar sekundit. „Zätereit, meie vestlusel ei ole mõtet, kui sa lõpuks ei selgita, miks sa tulid oma tuhat valgusaastat kodust Rahutoojate Impeeriumisse?”

„Ent ikkagi...” alustas Zätereit mõtlikult. „Vabanda mu küsimust, kuid kui põhjalikult sa seda noormeest tunned? Saa minust õigesti aru,” pöördus ta kohe ise kõnealuse poole. „Pigem tuleks sind nüüd kaitsta. Sest õige varsti läheb siin lahti üks verine möll. Suvalise seiklejahinge puhul ma eriti ei kõhk­leks teda vajadusel supi sisse tirimast, eriti kui ta ise seda nõuab, kuid sugu­võsa liikmete ees on mul kohustused.

Ilmselt oleks perele kasulik, kui keegi siin su asjad korda seab?” küsis ta uuesti Fereelt.

„Sa ei ole ikka öelnud, mida sa mulle pakud?”

„Seiklust. Suurt ja ohtlikku seiklust. Noh, ma võtan sellest ju ise ka täiega osa, nii et loodetavasti üleelatavat. Loomulikult makstakse selle eest – ma mõt­len lisaks su staatuse küsimusele. Lepingu saab standardkanalite kaudu ära saata ja pere siinsete asjade korrastamiseks sa ilmselt majanduslikku abi ei vaja?”

„Ei, ei vaja.” Feree muie oli üsna kalk. „Kas sa lõpuks ütled, milles on asi? Ja kui kaua see kestaks? Ja kes on see „meie”, kellest sa räägid?”

„Ma vajan sädefüüsika spetsialisti ja just sinu unikaalseid teadmisi paigast, kus töö tõenäoliselt toimuma hakkab. Ma ei tea, kaua see võtab. Ja „meie” oleme Hesedda Sisemine Ring.”

Feree ohkas. „Ja sa ei ole ikka veel öelnud...”

„Sest see on tõesti tuline teema. Me peame pöörduma tagasi sinna, kus sa elasid mingid aastakümned nii kaks ja pool sajandit tagasi, pärast seda, kui sa esimest korda Jaburuse jaoks liiga vanaks jäid. Ja juhtunud on see, mida mõned sealsed religioonid oma tantsuplatsidel kogu aeg oodanud on. Init­sia­tiiv aga tuli impeeriumist.”

Feree vaikis omakorda minuti ja teda huviga silmitsev Tedus fikseeris, et ta sõrmeotsad värisevad.

„Nii et see on tõesti midagi väga põrutavat?” pigem kviteeris noormees kind­lat teadmist.

„Ja ma pean Zätereitiga nõustuma, et parem on momendil rohkem mitte öelda,” poetas Feree siis tuhmil häälel, mis reetis, et tal oli enda kogumisega tegemist. „Ainult et – ma ei saa tulla. Ma mõistan probleemi tähtsust, ma hindan su pakkumist, Zätereit, kuid ma ei saa tulla. Ja ma ei saa praegu sele­tada, miks. Tedus – sina võiksid minna minu eest. Sa oled parem sädefüüsika spets kui mina. Ära punasta ja ära vaidle vastu, oled küll! Lisaks... loode­ta­vas­ti on Anul piisavalt vaba ruumi? Ma saan kogu enda ja Malle mälu teile kaasa anda, seal on kõik olemas.”

Zätereit kaalus teda taas tükk aega pilguga. „See peab siis nii olema... Ma hindan su pakkumist ja minu poolt jääb su staatuse taastamine kindlasti jõusse.” Ta ohkas ja pöördus Tedusi poole: „Kui ruttu sa saad end valmis seada? Arvesta, et niipea, kui sa vaid sadama poole vaatad, võidakse takistusi tegema hakata. Lihtsalt igaks juhuks.”

„Kui ruttu...” Tedus vangutas pead. „Võin ju kohe. Kas peale starti saab üld­kanalite kaudu planeediga ühendust?”

„Jah.”

„Kuid kas see on nii, et niipea, kui stardime, olen ma kaotanud oma senise positsiooni? Risk, mida te mulle pakute, on tohutu – kuni ma ei tea, mis teisel kaalukausil on.”

„Sul ei ole ju keelatud kiiresti kuhugi minna? Võtta vastu mingit kiireloomulist ja ajutist tööd?”

Seekord vaatasid Tedus ja Feree teineteisele otsa ja puhkesid naerma.

„Nii et ma eksin,” konstateeris Zätereit kuivalt.

„Oo jaa,” Feree noogutas ja muutus korraga nukraks. „Iga impeerium hakkab millalgi piirama oma kodanike vabadust. Et töötada Akadeemias, peame olema sõjaväelased, ja sõjaväelased täidavad käsku. Meilegi on neid antud üks paras ports.

Zätereit, kas sa oled ka reaalselt kusagil siin lähedal? On sul trans­por­di­vahend – nii linnas liikumiseks, kui Anu pardale minekuks?”

„Jah – vastus mõlemale küsimusele. Auto seisab ülikooli peaukse ees park­las. Sealt ma praegu teiega räägingi.” Tema ümber virvendas teine pilt, mis näitas teda suletud silmadega pehmel istmel.

„Tedus, mine Zätereiti juurde ja sõitke panka. Poiss, ma annan sulle käsu. Mina annan sulle lepingu. Annan ka kõigi oma pangaarvete ja seifide koodid ning juhised, kuidas neid kasutada.” Ta vajutas nuppudele laual. „Nüüd oled sa sees, kas tead seda? Ole õnnelik... Sa ei ole, usu mind. Zätereit, jätame andmekanali avatuks, selle kaudu laen ma ennast Anusse. Tedus – mine!”

Noorem mees hajus.

„Mis Mallest endast saab?” küsis Zätereit.

Feree raputas pead. „Selleks ei ole aega. Aga palun tule sellele ühel päeval järele. Või saada Tedus.”

„Ma teen seda. Sul läheb raskeks – sa võtad suure vastutuse?”

Feree muigas. „Pole vaja tühje viisakusi. See pole sinu mure.” Ta pöördus ära. „Taasta siis mu staatus. Sa ju teed seda?”

„Ma teen seda. Tedus tuleb. Ma pean pisut viisakusetult lahkuma.”

Mehed vaatasid teineteisele otsa ja siis hajus Zätereit koos oma aknalauale maandunud kookoniga.

**

Tedus Maleno astus ülikooli peauksest välja ja heitis pilgu kõrgele valk­jas­sinisele taevale, kus kahvatut, juba horisonti riivavat päikest läbi igavese udu­viire täpselt niipalju näha oli, et varjud olid vaevutabatavad. Ta astus pargitud autode vahelt läbi sinnapoole, kus ta teadis märgendite järgi olevat temaga enne virtuaalis kõnelenud mehe masina. Ta mühatas omaette, kui avastas kõrg­klassi limusiini.

„See masin ei ole just eriti konspiratiivne,” teatas ta sisse istudes, kui uksed tema lähenemisel avanesid ja nad olid salongisügavuses istuva mehega vahe­ta­nud lühi­dad noogutused.

„Ent see ei peaks ju midagi väga erilist olema? Ma ei tee midagi eba­sea­dus­likku.”

Nad silmitsesid teineteist pisut aega.

„Oled sa valmis? Panka?”

Tedus noogutas rabedalt ja avastas korraga, et ta suu on kuiv. Korraga läbis ta pea tuhat vastuväidet, miks ta kuidagi minna ei saaks, kuid ta andis endale aru, et lähemal uurimisel ei olnud need arvessevõetavad. Juba selle lühi­kese tee­konna jooksul oli ta üllatusega avastanud, et tegelikult ei olnud tal midagi, kohe mitte midagi, mis oleks päriselt, arvessevõetavalt takistanud teda kohe teele asumast. Endalegi üllatuseks leidis ta, et see seiklus, ükskõik kui pööra­ne või lühiajaline see olema saaks, oleks kindlasti parem, kui ta seni­ne rabe­le­mine ülikoolis...

Sõit oli lühike ja varsti istusid nad kõrvuti Jabi suurima panga erakabinetis. Tedus vaatas oma terminali ja pidi mitu korda silmi pilgutama, sest kirja­ri­da­dest ekraanil oli selge, et ta saab tohutu majandusliku võimu, mida on palju roh­kem, kui ta reaalselt kogu elu jooksul saavutada suudaks. Ta leidis end naera­tamas ja lõi omalt poolt sisse vajalikud koodid. Vähem kui kümne minu­tiga oli kõik korras. Zätereit oli vahepeal kusagilt välja võtnud mahuka pudeli ja klaasid, nad lõid kokku ja jõid, ning siis puhkes Zätereit naerma. Korraga leidis Tedus end kõige rohkem kartmast, et see kõik oli nali... ei veel hullem, Julgeoleku provokatsioon... Ent siis ta taipas, et mees naerab kergen­du­sest.

„Sa oled Hesedda! Ükskõik mis elu sa oled elanud, kui vähe sa ka tead meist ja meie tegemistest, ei lase see veri sind päriselt süldistuda. Me oleme vennad!”

Selline kogus kanget alkoholi pani ta läkastama, kuid ta kogus end kohe vapralt ja pühkis pisarad silmist.

„Ja nüüd – kaome siit planeedilt,” pilgutas Zätereit, ta uus tööandja talle silma.

Teduse üllatuseks ei suundunud nad mitte suure kosmosesadama poole. Mõne hetke pärast ta taipas, kuhu nad lähevad – otse sealsamas vanade tehas­te vahele oli kiilutud väiksem, mida mõnikord kasutasid piiriasukate laevad. Tedus ei olnud aga mitte kunagi isegi mitte kohanud inimest, kellel oleks isik­lik sädelaev. Kuuldavasti olid need piirialade kaupmeestelgi nii-öelda „kam­ba peale”.

Tasapisi hakkas talle kohale jõudma kogu asja tõsidus. Maailma piirid avar­du­sid. See mees oli tulnud väga kaugelt. Ta ei olnud eriti tõsiselt võtnud iga­su­gus­te ametijuppide hoiatusi, et teda või kedagi teist Akadeemias peetakse sihikul ta teadmiste pärast. Ta teadis, et kusagil väljaspool Rahutoojate Impee­riumi on jõud, kes soovivad teostada fundamentaaluuringuid säde­füü­si­kas vallas ja vajavad meeleheitlikult võimalikest parimaid spetsialiste, kuid see väljaspool oli tähendanud piiriasukaid. Kas tõesti olid rahutoojate tead­mi­sed ruumi struktuurist ka üldisel tasemel midagi väärt?

Ent igal juhul soovis ta minna. Ta oleks eelistanud kasvõi natukeseks planee­dilt minema saada, et seiklus, kui see ka pidi lõppema piinlike seletuste ja vabandustega, ei lõppeks enne, kui õieti alata sai. Korraga ta taipas, kui väga ta oli vihanud oma elu, seda sõjaväelaslikku reglementeeritust, pidevat tähe­närimist ja üksteise taga luuramist, pidevat silmakirjalikkust ja emot­sioo­ni­tust – ebainimlikkust, mis mädanikuna sõi Rahutoojate Impeeriumi ühis­konda.

Limusiin tegi head sõitu (ilmselt vastasid tõele jutud, et selle klassi auto­de­le antakse suurem kiirus ja nad lubatakse eelisjärjekorras läbi) ja juba veerand tunni pärast tuhisesid nad läbi kollaselt vilkuva värava, pöörasid paar korda mingites metallkäikudes ning peatusid lõpuks otse avatud luukidega ootava laeva all.

Tedusile ei antud aega seda silmitseda, sest Zätereit viipas kannatamatult trepilt. Noormees jõudis nende paari sekundi jooksul registreerida vaid suju­va­te joontega pisut laiaksvajutatud silindrit meenutava kogu, mis oli palju suurem, kui ta oodanud oli. Ta pidi endale meelde tuletama, et ‚era’ ei tähen­da automaatselt pisikest ja lõpuks peavad inimesed seal sees teinekord aas­ta­te kaupa elama. Tuled kustusid ja viimane, mida ta trepilt nägi, oli Jaburuse õhtutaeva roosakassinine viirg, mis paistis laialiroomava katuse vahelt. Trepp hakkas end kokku korjama niipea, kui ta üles sai ja kaaslase järel edasi liikudes registreeris ta luukide sulgumise momendi eksimatult sellega para­ta­ma­tult kaasneva ülikerge õhurõhu muutuse järgi.

Nad tõusid kuhugi laeva keskele ja korraga tundus, et nad on astunud avatud rõdule. Ent loomulikult oli see vaid kujutis.

„Istu,” viipas Zätereit diivanite poole ja sättis end puldi taha. Esimese asja­na, juba siis, kui ta alles kõndis, tabas ta käsi mingit klahvi ja vaikse õõt­sa­tu­se­ga hakkas angaaripõrand allapoole vajuma. Laeva kiirus suurenes ruttu, kuigi mingit kiirendust tunda ei olnud. Juba laius nende all lennuvälja katus, luuke täis kui pikalikeeratud üürimaja sein, see tõmbus kokku ja valgete varju­dena vuhvatasid allapoole pilved. Õhtutaeva määritud samet muutus kiires­ti puhtaks põhjatuseks ja kuidagi märkamatult hakkas horisont allapoole vajuma, all mõõtmatuna laiunud pinnast sai hoomatav kera. Mingid kirjad välga­tasid, mingid hääled õiendasid vaikselt, laev kaldus, planeet oli korraga küljel ja jätkas kokkutõmbumist, hetkeks sähvatas ere valgus kusagilt taga­poolt, ent enne, kui mehed õieti silmigi kissitada jõudsid, korrigeeris auto­maa­tika niigi ohutu ekraanide valguse sobivasse skaalasse ja planeedi varjust välja jõudnud päikesest sai ilus helekollane ketas.

„Meil on tund aega, enne kui sädetagusesse läheme,” lausus Zätereit vaik­selt ja Tedus võpatas. Ta oli ilmselt pikki minuteid jõllitanud eemalduvat planeeti, ise sügavalt mõttes.

„Soovid sa midagi? Või näitan sulle ära kajutid? Meid on vaid kaks, nii et sa saad valida.”

Tedus noogutas hajameelselt ja tõusis. Peremehele järgnedes avastas ta, et laeva eluruumide osa ei olegi nii suur, kui ta oli oletanud, igatahes heitis ta ruumi­dele huvitu pilgu ja noogutas ühe juures – ega need oluliselt üksteisest ei erinenudki.

„Sa võid ju hiljem ka kolida,” lubas Zätereit muigamisi, nähes suure­pära­selt teise segadust. „Minu enda oma on siin, seda ei saa, teised on vabad,” viipas ta käega, juhtimisruumi tagasi suundudes, pisut kuutõbise ilmega noor­mees sabas.

„On sul head konjakit?” küsis viimane mornilt, taas diivanil eemalduvat planeeti silmitsedes. „Ja kui juba selleni läks, võiks paluda musta teed, kesk­mise kangusega, suhkruta.”

„Laeva nimi on Anu,” sõnas peremees. „Anu, sa kuulsid.”

„Jah, ma kuulsin,” lausus tasane meeldiv naisehääl. „Mis on „hea”? Teega läheb kolm minutit.”

Zätereit silmitses oma kaaslast mõtlikult, siis peitis ohke ja imekerge sar­doo­nilise irve. „Täna on see Lavredonnar VSOP.”

Ta tegi paar juhtimisliigutust ja selgitas siis kaaslasele: „Mul on ka päris ehtsat Rand Monaadi ja Luadraud, XO variandid, kuid suhteliselt vähe. Pärast vaatad ise nimekirjadest. Täna, kui peamine eesmärk näib olevat end nokau­tee­rida, soovitaksin lihtsamat maitset.”

„Nokauteerida? On või?” Tedus mõtles hetke. „Vist on jah...” Ta tühjendas esimese talle ulatatud klaasi ja andis robotile märku see uuesti täita, jõi teist aeglasemalt ja maitses siis vahepeal tulnud teed. Võpatas, jäi auravat tassi silmitsema ja maitses aeglasemalt.

„Ah sellepärast läks kolm minutit...” pomises ta. „Ta tõepoolest tegi seda. Ma mõtlesin, et lihtsalt automaatika on aeglane. Mis asi see õieti on? Ma pole vist elu sees midagi nii... head joonud.”

„See on lihtsalt tavaline must tee, kasvanud Tuukani põhjakalda istan­dus­tes.”

„Tuukan – mis koht see on?”

„See on mu koduplaneet.”

„Kas... kas kõik selles maailmas on nii hea?”

„Maitse asi. Üldiselt on Tuukan jah väga maitsev maailm, sealne toit on sel­gelt parem kui enamikus muudes maailmades kasvatatud, ja loomulikult varustan ma oma laeva kodus.”

Tedus maigutas. „Ma olen püüdnud kujutleda, mis tunne on saada korra­lik­ku toitu... see tähendab kogu aeg süüa head toitu. Sellist, mida saab kohutava raha eest paremates restoranides. Ega tavalisel toidul ju midagi viga ei ole... ja üldse ei ole toidul erilist tähtsust...” Ta sattus segadusse.

„Toidul on tähtsus,” lausus Zätereit vaikselt. „Elu peab hea olema – milleks muidu üldse elada? Mis mõtet on näha kurja vaeva tsiviliseerumisega, kui sa ei saa endale lubada lihtsaid mõnusid. Anna andeks, aga militariseerumise hind on alati üks ja sama – te seal Jaburusel sööte solki ja käite kaltsudes. Enamik maailmu on määratult paremad kui teie hall, väiklane, tölp ja kuri impeerium.” Ta turtsatas. „Info varjamisest algab kõik – kui see juhtub, on maailm hapuks läinud. Muidugi on odavam sulle ajupesu teha, et frentš on ainus õige riietus ja toidu maitsel pole tähtsust, kui see on toitev. Aga riie­tus... kui lased vaimu pudelist välja, ei saa seda enam tagasi. Lubad korra­lik­ke riideid, tulevad teised normaalse elu avaldused järele.”

„Isegi Zaatsi on vabam, enamik ei käi vormis, Utorust ma ei räägigi – need meie pealinnad… Aga sa ju tead.” Tedus väärutas huuli. „Me ju teame, et mõned Piiritagused maailmad on üsna sübariitlikud,” lausus ta piprase enese­iroo­niaga. „Et on hunnik unustatud kolkaid, mis arvavad, et nad on tsivi­li­sat­sioo­ni tipud. Et on mingid lepingud, mingid demilitariseeritud maailmad, mille isoleeritust ja omaetteolemist Impeerium respekteerib. Et kusa­gil olla veel inimeste ühendusi, mis aga olevat liiga nõrgad, et tegelikult midagi ära teha.

Ma pole seda kunagi uskunud, kuid ma pean selle küsimuse esitama – kui võimas on Föderatsioon?”

Zätereit ohkas. „Föderatsioon ei ole Impeeriumiga võrreldav üheski lähen­du­ses. Ruum, mis hõlmab Föderatsiooni lepingutega kaetud maailmu, on tuhat korda suurem kui Rahutoojate Impeerium, kuid see ei ole ühtne. Selles on omad vabariigid ja keisririigid, on karjakasvatajate arkaadiad, mille vallu­ta­miseks piisaks ühest ründelennukist, ja on usufanaatikute sõjaväestatud ordud, kes loeksid jumala õnnistuseks, et just neid rünnati ja mõnel neist õnnes­tub auga – lahingus – surra. Ütleme nii, et vaevalt on Föderatsioonis liitu või riiki, mis suudaks üksi Impeeriumile sõjaliselt vastu seista, kuid kui Impeerium otsustaks Föderatsiooni rünnata, ületaks see kaugemate maail­ma­de jaoks vaevalt uudise läve. Lähemad paneksid kokku ohu kõrvaldamiseks piisava jõu.”

Tedus muigas taas kibedalt. „See oli üks põhjustest, miks ma ära tahtsin. Maailm on suurem kui Jab. Su laev – on selliseid palju?”

Zätereit muigas omakorda ja raputas kergelt pead. „Ka parimad nende hulgast... Kui kohutav see tegelikult on – selliste sõjaliste maailmade desin­for­matsiooni mõju. Sa tead, et midagi on viltu, kuid sa ei kujuta ette, kui palju on tegelikult teisiti. Põhimõtteliselt teisiti. On tuhandeid – mitte inime­si, rahvaid! – kel on igal perel oma sädelaev. Nad elavadki tähtede vahel. Galak­­tikas on sada miljardit tähte. Inimkond ei hõlma sajandikkugi sellest, kuid see sajandik on miljard tähte. Miljon elamiskõlblikku maailma. Kaua kuluks aega, et need kõik läbigi käia! Mitukümmend tuhat aastat kirjutatud ajalugu, millele eelneb vähemalt – vähemalt! – kümme korda pikem periood, millest me teame vaid legende... Föderatsioon ei sega end Rahutoojate Impeeriumi taolis­­tesse asjadesse. Me ei suuda ega jõua. Keegi ei suuda vastu­ta­da terve Galak­tika saatuse eest. Inimkonna saarekesi, kolooniaid peaks olema isegi teistes galaktikates – aga juba sinnaminek võtab ka parima tehnika korral sajan­deid. Sajandeid! Vaata seda tähist ülevust – vaata ja proovi ette kuju­ta­da, kui suur see on!”

Tedus libistas pilgu üle hõbekirjalise sügaviku ja pööras taas pilgu eemal­du­vale planeedile.

„Mida me tegema läheme?”

„Kas sa tead, mis asi on Tau Sõrmus?”

Teduse huuled tuksatasid ja ta vaatas teist taas oma paarkümmend sekundit raskesti mõistetaval ilmel.

„Esoteerika, legendid,” poetas ta lõpuks.

„Sa teed edusamme,” märkis Zätereit heatahtliku muigega. „Mida muud sa teada saadki, aga vähemalt tegid sa juba õige järelduse.”

Ta pöördus korraks enne jätkamist oma aparaatide poole. „Teeme nii – Feree laeb niipalju kui jõuab ja peale seda kulub mul vähemalt mõni tund, et vaadata, mis seal õieti on. Kui ma ta Anu vabas alas lahti pakin, räägib ta sulle ehk ise, kuhu me läheme. Seni – tahad sa veel kellegagi Jaburusel rääkida või mingeid teateid saata, enne kui me dimensioone kortsutame?”

Tedus mõtles hetke. „Sa ei ole mulle ikka öelnud, kui kaua meie reis kestab?”

„Kõige vähem mitmeid kuid. Tau Sõrmuseni on 253 valgusaastat ja kõige­pealt lähe­me Vilhelele.”

Algaja Hesedda näole hakkas hiilima kuratlik muie. „Ei, rääkida ma ei taha, aga teateid, ilusaid briljantselt sõnastatud teateid saadaks küll... Anu, veel konjakit!”