Järelsõna

Siim Veskimees

Torge hella kohta, 40 aastat hiljem

Norman Richard Spinrad sündis New Yorgis 15. septembril 1940. aastal. Ta lõpetas NewYork City College’i 1961. aastal bakalaureusekraadiga, õppesuunal, mis on eelduseks õpingute jätkamiseks õigusalal. Praegu elab ta Pariisis. Ta on kaks korda (1980-1982 ja 2001-2002) olnud Ameerika teadusliku fantastika ja fantaasiakirjanduse kirjutajate ühingu (Science Fiction and Fantasy Writers of America, lühend SFWA) president. Eesti keeles on temalt seni ilmunud romaan „Terasunelm” („The Iron Dream”, 1972, e. k. 1998, kirjastus Skarabeus) ja jutukogu „Suur lõõsk” (2001, kirjastus Skarabeus). Seda on häbematult vähe sellise kaliibriga tegelase kohta, seda enam, et tema kahte raamatut, juba ilmunud „Terasunelmat” ja käesolevat, on nimetatud läbi kõigi aegade kõige rohkem vaidlusi põhjustanud ulmeromaanideks. Kui „Bug Jack Barron” ilmus briti ulmeajakirjas „New Worlds”, taheti sellelt riigipoolne toetus ära võtta ja küsimus oli arutusel isegi parlamendis, USA-s aga kuulutati teos pornograafiaks.

Kuna käesolev tekst asub raamatu taga, ei pea ehk üle kordama, kui painajalik, jõhker ja terav see tekst on! Muidugi, aeg on niipalju edasi läinud, et isegi väga haige ja perversse tekstiga ei üllata kedagi. „Vägevate” väljendite kasutamine on muutunud tavaliseks ja on tekkinud terve plejaad kirjutajaid, kes näivad omavahel võistlevat, kes kõige rohkem solki ja soolikaid teksti toppida suudab. Nii et jah, selles mõttes on teos kaotanud omaaegse teravuse, järele mõeldes aga kirjutas Norman Spinrad 1969 aastal raamatu, mis on üllatavalt tänapäevane. On ta üldse millegagi eksinud? Meedia võim ja armetus – kujundi loomine, millel reaalsusega eriti midagi pistmist pole; äraostetavad poliitikud, kes tagatubades küüniliselt võimu jagavad – või kas mõni lihtsameelne veel tõesti arvab, et see kuidagi teisiti käib? Jah, ja USA esimene neegrist president. Ja muidugi see, millise paranoiaga suhtutakse sealmail sõnasse ’nigger’, mis õnneks siin vähemasti seni vaid mustanahalisest rassist inimest tähistab, kuigi loomulikult – USA-l pole mingit kretiinide monopoli! – leidub meilgi pasapäid, kes „poliitilisest korrektsusest” sonivad.

Autor pole kunagi varjanud, et see on lugu saatanast ja Faustist. „Võta mõni müüt, lase see freudismi prismast läbi ja keera kaks vinti peale” – nii on ta mitmetes intervjuudes poolnaljatamisi kirjeldanud oma loomingumeetodit. Samuti on ta korduvalt öelnud, et kirjutada tasub vaid seksist, armastusest, võimust ja rahast. Hm, kui järele mõelda, on esimesed kaks ja viimased kaks ju tegelikult sama asi... (mitte et ma nüüd üritaksin olla veel küünilisem kui lugupeetud suurmeister...) Spinrad esitab igivana küsimuse – millist hinda sa oled nõus maksma surematuse eest? Intervjuudes pole küll ühtki märki, et autor seda ka niipidi oleks mõelnud, kuid see nõndanimetatud surematus on ju seesama asi, mida müüvad kõik religioonid, ja mida kõike ei ole jumala nimi õigustanud...

Selle raamatu tõlkimine on olnud paras pähkel ja inimestele, kellel inglise keel väga omane ei ole, ei saa soovitada seda originaalis lugeda. Raamatu stiil on mõjutatud tolleaegse hipiliikumisega seotud tegelaste, näiteks Jack Kerouaci loomingust; see ei ole küll päris selline psühhedeelne trip, nagu viimatimainitu looming, kuid jooned on selgelt äratuntavad. Toimetajana teksti üle lugedes leidsin end korduvalt kõhklemas autori stiili ja loetavuse vahel, ehk siis autoril on teinekord mõni terve pikk lõik selline vabalt jooksev lõimitud mõte, mille puhul eesti käändelõpud mõne tähendusvarjundi paratamatult maha tapavad. Sellega ei proovi ma tulemust välja vabandada – lõpuks otsustab lugeja, eks ole –, vaid juhtida tähelepanu erinevatele kultuuriladestustele, sest sellisel ümberpanemisel ei mõjuta kasutatavat keelt ja terminoloogiat mitte ainult romaani kirjutamise aeg ja autori vaade kirjeldatava ajaloole, vaid – kuna tegu on kirjanduses ikka väga palju kajastamist leidnud täiesti reaalse Ameerikaga – ka erinevad varasemad ja hilisemad tõlked eri ajastute raamatutest. Mõnd väljendit, kas või teises lõigus esinevat ’Yassah Massah’ on juba üleeelmisel sajandil eesti keelde tõlgitud (’jah, massa’; nii on see alates kas või Mark Twaini „Tom Sawyerist”) ja siin pole muuta midagi. Raamatu tegelased on hipikultuuri mõttelised järglased, kuid okupeeritud Eestis ei olnud sel liikumisel arusaadavalt erilist mõju ja kandepinda, seega kui kohalikel hipidel ka eksisteeris mingi adekvaatne sõnavara spetsiifilisemate nende kultuuriga seotud asjade-nähtuste kohta, ei tea neid tänapäeval niikuinii keegi. Ja siis kogu temaatika, mis on seotud vabade kõnekeeleliste väljendite ja eriti sõimusõnadega. On pateetiline ja parajalt naljakas, mida kõike vaesed tõlkijad välja mõtlevad, et edasi anda näiteks motherfucker-i õiget karmat.

Igatahes siin see raamat on. Võttes ette suvalise Ulmekirjanduse TOP100 läbi aegade, selgub, et umbes 80% sellest on eesti keeles välja andmata. Lähem vaatlemine näitab, et omakorda vähemasti kahte kolmandikku sellest ei tasugi välja anda. Et seal on raamatuid, mida omal ajal ehk sai põnevusega loetud, kuid mis on lootusetult ajale jalgu jäänud, ja seal on raamatuid, mis on küll head, kuid mille potentsiaalseid ostjaid on kahekohaline arv, ja seal on raamatuid... jah, lõpuks jõuab eesti keelde siiski nii väike murdosa maailmakirjandusest, et õigem oleks rääkida mitte selle eestindamisest, vaid pigem teatud referatiivse pildi andmisest, ja selles kontekstis tuleks pigem au anda omaaegsele Mirabilia sarjale, mis suvaliste kriminullide vahele maailma ulmekirjanduse tipud siiski eestlasteni tõi.

Norman Spinradi „Bug Jack Barron” on üks neist raamatutest, mis minu arvates kindlasti eesti keeles olemas olema peab, kuigi paljudele see kindlasti ei meeldi ja mingi sündmus see nüüd, 40 aastat peale ilmumist, muidugi enam ei ole, küll aga peaks see andma mõtlemisainet, sest... nojah, mõned müüdid ei aegu.