Kõige tähtsam on Maal

Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal...

Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid” lõpuridadel (Стажёры, 1962). See kuulus tsitaat on ütlemata palju suutnud mõjutada kogu venekeelset ulmekirjandust. Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes. Loomulikult aitas nõukogude võim seda rõhuasetust võimendada ja nii leiab ohtralt näiteid ka ideoloogilise ulme vallast (siia sobivad nii ennastohverdavad kangelasteod kui lähisuhete ohvrikstoomine ühiskonna õitsengu nimel). Aga seesama tsitaat on inspireerinud paljusid autoreid kirjutama psühholoogilisemaid ja sotsiaalsemaid teoseid, sügavamaid ja haaravamaid, kui pinnapealne tehniline või seikluslik ulme.

Idee koostada selle teemaga haakuv antoloogia sündis aga alles pärast Viktor Kolupajevi jutu „Me armastame Maad” lugemist (millest sai ka antoloogia nimilugu). Kogumiku kontseptsioon jälgib motoga haakuvaid venekeelse ulme tendentse läbi 70 aasta – alates Strugatskite endi 50. aastatel ilmunud juttudest läbi kõigi kümnendite kuni selle sajandini välja. Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu. Lood on valitud nii, et iga kümnend oleks esindatud kronoloogilises järjekorras.

Loomulikult ei saa sellise teema puhul üle ega ümber kahest valdkonna verstapostist – Lemi romaanist „Tagasitulek tähtede juurest” (1961) ja Strugatskite kollaažromaanist „Tagasitulek. Keskpäev, 22. sajand” (originaalis erinevates sisuversioonides 1961 kuni 1967). Kõige rohkem näib neist olevat mõjutatud Rõbakovi lühiromaan „Vesi ja laevukesed”, mis on klassikaline tagasipöördumise ja kohanemise lugu.

Loomulikult ei ole valik ammendav, mis annab võimaluse koostada antoloogiale ka järg. Seni aga soovitan huvilistel lugeda antoloogiale lisaks kahte temaatikaga haakuvat ingliskeelset juttu: Fredric Browni „Something Green” (1951) ja William F. Nolani „And Miles to Go Before I Sleep” (1958).

Veiko Belials
Koostaja ja tõlkija