Maa-alune linn

Maa-alune linn oli see, kus me olime.

„Kõigi pühitsetud eelkäijate nimel…“ Alyana vaikselt lausutud sõnad kajasid kõrgete võlvide all vastu. „Sa vahi seda värki, Leathercord!“ Ta lisas mingi võõra (ilmselt oma emakeelse) sõna ning lasi laterna valgusvihul aeglaselt liikuda üle vaatepildi meie ümber.

Suuremat osa koopast täitis järv, millesse laviin meid paisanud oli. Kitsas kaldariba, millel seisis telk, kujutas endast väikese kaldega nõlvakut, mis lõppes püstloodis kerkiva müüri ees.

„Kas see vastab sinu ettekujutusele sellest, mis siin olema peaks?“ küsisin, valgustades müüri meist vasemal, kus paistsid korrapäratu kuhjana ülespoole kerkivad kaljurahnud. Need olid ülalpool kokku varisenud ehitise rusud. Võib-olla saaksime sealtkaudu üles ronida?

Alyana juba liikuski sinnapoole. „Ei, Leathercord!“ hüüdis ta mulle üle õla, pannes koopasisemuse kaikuma oma madala häälega. „See ületab ka kõige metsikumad ettekujutused, mis mul iganes olid!“

„Hei, pea kinni!“ Järgnesin Alyanale. „Kuhu sa minna kavatsed?“

Ta peatus ja osutas laternaga rusuhunnikule ja seejärel ülespoole, kust paistsid koopaseina süvendatud terrassid, sambad, tunnelisuudmed.

„Sa nagu mõtled, et pärast seda, kui oleme teinud sajandi, h’eqo! – aastatuhande… Võib-olla kogu inimkonna ajaloo kõige suurema avastuse, siis ma jään siia telki istuma!?“ Ta vaatas mulle otsa, seistes keset kiirenenud hingamisest moodustunud aurupilve. „Unista edasi!“ Ta keeras ringi ja hakkas üles ronima.

Muidugi, kes tahaks ajaloo suuravastuse künnisel tuletada meelde selliseid pisiasju nagu puuduv side, vähene toidutagavara, lõikav külm, mägede aluses koopas lõksus olek, tõdemus, et ilmselt pidasid su kaaslased sind surnuks…? Viimane oli saatus, mis võis hõlpsalt neid endidki tabada.

„Meil on vaja mingit plaani!“ hüüdsin talle järele.

Ta peatus uuesti. „Mis sa seletad?“

„Ma ütlesin, et meil on vaja mingit plaani!“ vastasin. „Et nagu mis siis saab, kui keegi meile siia sama teed mööda järele peaks tulema? Kuidas me siit välja pääseme ja umbes nii…“

Ta kehitas selle peale õlgu ja ronis edasi. Paistis, et see läks tal palju ladusamalt, kui võinuks arvata.

„Tuled sa juba?“ hõikas ta viimaks mulle ülevalt servalt. „See siin on igatahes vaatamist väärt!“

„Oota seal!“ hüüdsin vastu. „Ma lähen ja toon varustuse.“ Või siis pigemini selle, mis varustusest on järele jäänud.

Kraapisin kivikilluga müürile lühikese sõnumi, et oleme elus ja läksime väljapääsu otsima. Seejärel ronisin ettevaatlikult üles Alyana juurde. Kui sul tuleks ronimine välja sama hästi kui oraval, siis oleksid sa ilmselt alpinist, mitte planetoloog… Kellelgi pole tarvis murtud kodaraid!

Jõudsin kohale ühes tükis.

Jaotasime oma varustuse kaheks. Nöörist ja magamiskotist tegime improviseeritud kandevahendi kergemate esemete jaoks. Seljakoti raskemate asjadega võtsin endale.

Alyana mõõtis mind laternavalgel pilguga pealaest jalatallani ja ütles muiates: „Eks me võime vahetustega seda nodi vedada.“

Uurisime alustuseks treppe ja käigusuudmeid koopa seinal. Mitukümmend meetrit kõrge ja võib-olla ligikaudu sadakond meetrit laia seina sisse oli süvistatud avatud terasside muster. Osad trepid, mis viisid ülemistele tasanditele, olid kokku varisenud. Siin-seal oli seinas sammastega struktuure, mis jätsid mulje justkui olnuks tegu kindla otstarbega hoonefassaadidega. Näiteks templid või kohtuhooned. Väga muljet avaldav, seda kindlasti. Aga ajaloo suurim avastus? No ma ei tea – see tundus küll ilmselge liialdusena. Mitte et ma kibelenuks seda arheoloogile ütlema.

„Purustused tunduvad kõik pigem loomuliku kulumise kui inimeste kätetööna,“ tähendas Alyana, vaadeldes lagunenud struktuure.

„Miks sa arvad, et siin elasid inimesed?“ küsisin. Kui me leidnuks mingi tõeliselt võõra tsivilisatsiooni jäänused, olnuks see tõesti sensatsiooniline avastus.

Ta astus lähimale trepile ja sammus mööda astmeid natuke maad kõrgemale. „Need tunduvad väga humanoidsed, mitte küll nii pikka kasvu inimeste töö, nagu on gewtakid, kuid siiski piisavalt tuttavad. Pealegi –“ ta tegi käega laia žesti „– me pole kohanud kedagi, kes kvalifitseeruks millekski muuks kui inimeseks.“

„Meil oleks vaja leida väljapääs,“ tähendasin üles tema poole vaadates.

„Muidugi,“ vastas ta ja naeratas laialt.

„Oskad sa selle põhjal arvata, kuhu oleks meil kõige mõistlikum minna?“ küsisin, osutades oma laterna valgusvihuga ümberringi.

Ta kehitas õlgu. „Tegelikult mitte. Kõige suuremad käigud ilmselt suubuvad siia. See siin oligi vanasti väljapääs. Ja muidugi sissepääs… Loogika järgi võiks arvata, et kui lähme ülespoole või järgime liikuvaid õhuvoole, siis võime jõuda mõne muu avauseni.“

Arvestades ilmaolude, lume ja liustikega väljas, siis tundus lootus leida mõnd väljapääsu tegelikult väga väeti. Kuid istuda niisama siinsamas järvekaldal, mitte midagi tehes, aeglaselt oma kasinaid toiduvarusid vähendades, vaikselt meelt heites, ei tundunud ka just helge alternatiivina. Niisiis käisime seina ulatuses edasi ja tagasi, vaatlesime terrasse ja tunnelisuudmeid ja lõpuks otsustasime ühe suurema kasuks üsna keskpaigas.

„Märgistame oma teekonna ilusasti ära, siis teame vajadusel, kuidas tagasi saada, ja kui peaks juhtuma, et keegi tuleb otsima, leitakse meid lõpuks ehk üles,“ sõnasin ja kraapisin kivisele pinnale nooled.

Keerasime järvele selja ja suundusime tunnelite ja koobastike võrgustikku, mis mägede all ringide ja kihtide kaupa laiali ja maa sügavustesse hargnes.

Suuremad tunnelid ja koopad olid kaljusse lõigatud. Justnimelt lõigatud, sest põrandate ja seinte sirgus ja siledus ei lubanud pidada seda raiumiseks, uuristamiseks. Kohati oli kasutatud ka looduslikke koopasüsteeme. Väiksemad käigud ja ruumid olid „vooderdatud“ tehismaterjalidega, milleks oli metall ja ilmselt mingit laadi plastikud. Puitu ei paistnud kusagil olevat. Siin-seal sattusime sarnaselt järvekaldale rusuhunnikutele, kuid valdavalt olid käigud ja ruumid tühjad. Kõikjal oli palju tolmu. Õhk oli iseenesest lahedalt hingatav; mõnikord oli tunda justkui tuuletõmmet, mis tekitas lootust leida väljapääsu, aga ükski kord ei viinud see lõpuks kuhugi.

Esimene suurem probleem oli vesi. Meil polnud seda piisavalt. Paaritunnise kõmpimise järel peatusin keset tunnelit, kus laest lahti rebenenud massiivse katteplaadi nurgast langes sorinal alla veenire. Järgisin selle voolu põrandal lootusrikkalt, kuid paarkümmend meetrit eemal kadus see lihtsalt ühte prakku.

Võtsin vett pihkudesse ja pesin sellega oma tolmust ja higist määrdunud nägu. Loputasin suud ja jõin ahnelt.

„On see ohutu?“ päris Alyana mind silmitsedes.

„Elamine on äärmiselt ebatervislik tegevus nii või teisiti,“ vastasin ja täitsin peaaegu tühja veepudeli. „Antud hetkel ma väga ei muretseks kohalike parasiitide pärast.“ Ulatasin talle pudeli.

Ta silmitses seda paar hetke kõhklusega. Ilmselt oli esimene entusiasm jõudnud natuke jahtuda ja asemele kippusid igasugused mõtted. „H’eqo!“ pressis ta siis läbi hammaste, ohkas raskelt ja jõi peaaegu terve pudeli tühjaks.

„Mis see hekko tähendab?“ küsisin pudelit uuesti veega täites.

Ta muigas kergelt ja – vähemalt nii mulle tundus – punastas. „Midagi sellist persse ja kuradile vahepealset… Ja see pole mitte hekko, vaid h’eqo – väga tugev hašš ja rohkem nagu uo lõpus. Meie kultuuris ei peeta seda haritud ja kõrgema seisusega inimese, eriti veel naisterahva jaoks üldse mitte sobilikuks sõnaks. Ehk siis meie olukorda arvestades – persse kah!“ Ta võttis mu käest pudeli ja jõi veel.

Täitsin selle uuesti ja me jätkasime oma teekonda.

Teine probleem tulenes sellest, et mis läheb sisse, peab ka välja tulema. Selles suhtes aitas sõna otseses mõttes hädast välja kohalik vaste tualetile: väike ruumike, milles oli ülespoole laienev madal lehter auguga põhjas. Neid ikka leidsime siin-seal.

„Vähemalt ei pea me siia kuhugi oma väljaheiteid maha jätma,“ tähendas Alyana. „See oleks kuidagi eriliselt… nõme.“ Kuigi lõpuks ei pääsenud ka sellest, sest alati ei olnud tualette käepärast.

Kolmas teema oli meie ees seisev dilemma, kui kaugele minna.

„Kas on mõistlik loota, et meile tullakse järele sinna samasse koobasjärve äärde?“ küsisin, kui istusime selga vastu seina toetades ühes keskmise saali suuruses ruumis ja sõime tagasihoidlikku lõunasööki. „Või panustame oma õnnele ja lähme edasi, kuni saame või kuni väljapääsu leiame?“

Ta vaatas mulle otsa, pilk natuke ebamäärane, ja sõnas: „Mu isa ütles ikka, et kui sul ei vea õnnemängus, siis veab sul armastuses. Seega pole sa paraku sattunud siia urgu koos kõige paremas õnnesärgis sündinud tegelasega…“

Ühest poolikust ja neljast tervest kuivtoidupakist koosnevate toiduvarudega võinuks hea tahtmise korral hakkama saada kuus kuni kaheksa päeva. Mul oli lisaks järel viis energiabatooni, mida olime manustanud pärast järvest pääsemist, et veri uuesti käima läheks. Arvestades Alyana nõudlikumat ainevahetust, andsin neist kolm talle.

„Teeme nii, et jätkame otsimist veel kolm päeva,“ sõnasin.

Ta noogutas ja küsis mulle otsa vaatamata: „Kuidas sinul õnne ja armastusega lood on, Leathercord?“

Pole mul ei ühte ega teist. „Pole viga,“ vastasin. „Ülikoolis kolleegidega pokkerit mängides läks mul üsna hästi.“

„Ja mina mõtlesin, et pokker on selline pigem mõtlemise ja strateegia mäng,“ ütles ta muiates.

„Mul tegelikult ei vedanud eriti ka armastuses,“ tähendas ta siis. „Või noh, kuidas nüüd võttagi… Mu abikaasa jättis mu maha, kui… ah, see polegi tegelikult tähtis, miks just. Aga vaadates oma lapsi…“ Ta hääl murdus.

„Mul pole kodus kedagi, kes mind tagasi ootaks,“ ütlesin pärast hetkelist vaikust. Vähemalt kui kohtutäiturid ja Carina kättemaksuhimulised vennad välja arvata.

Ta vaatas mulle otsa, tõmbas käeseljaga üle silmade ja ütles siis tõustes: „See on tegelikult päris kurb.“