Proloog

Proloog

Bobby võis näha Maad, täiuslikku ja häirimatut oma hõbedasest valgusest puuris.

Aasia ja Põhja-Ameerika Kesk-Lääne uutesse kõrbetesse kaevusid rohelised ja sinised sõrmed. Kariibi meres helkisid kunstlikud rifid, sügavama ookeani taustal helesinised. Pooluste kohal töötasid atmosfääri parandades suured vinega kaetud masinad. Õhk oli klaasselge, sest nüüd ammutas inimkond energiat otse Maa tuumast.

Ja Bobby teadis, et kui ta sooviks, võiks ta vaid tahtepingutusega ajas tagasi vaadata.

Ta võiks vaadata, kuidas linnad Maa kannatlikul pinnal õitsele puhkevad, et siis kokku kuivada ja kaduda nagu roostene kaste. Ta võiks näha liike kärbumas ja taandarenemas nagu tagasi õiteks kõverduvaid lehti. Ta võiks jälgida mandrite aeglast tantsu, kui Maa oma ürgset kuumust tagasi raudsesse südamesse koondab. Olevik oli kumav, laienev elu- ja teadvusemull, minevik sees varjul, liikumatuna lõksu püütud nagu putukas merevaigus.

Sellel rikkal, teadmistest läbipõimunud kasvaval Maal oli täiustatud inimkond kaua rahus elanud, rahus, mis tema sündimise ajal oli kujuteldamatu.

Ja kõik see oli tulnud ühe mehe auahnetest püüdlustest – korrumpeerunud, ebatäiusliku mehe püüdlustest, kes polnud arugi saanud, kuhu tema unistused viivad.

Kui tähelepanuväärne, mõtles ta.

Bobby vaatas minevikku ja oma südamesse.