Raamatu algus

Vana käsikiri

„Noh, see oli tegelikult väga lihtne,” lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule.

„Siin on maja plaanid. Tasub vaid kelder üles joonistada, kui esimesest pilgust on selge, et midagi on viltu – ühel pool on kütteruum ja puukuur, teisel pool garaaž. Vahel pole midagi, samas kui kogu hoone konstruktsiooni loogika viitab sellele, et võiks olla. Ja siis see sein kahe toa vahel – seinumööda ümberringi mõõtes tuleb selle paksuseks oma kuuskümmend senti. Milleks? Hakkasin uurima ja leidsingi. Tule.”

Ta astus läbi lahtilõhutud seina ja asus kitsukesest kõrgete astmetega trepist alla laskuma. Ta oli umbes kahekümnene, vibaliku keha ja tulipunaste püstihoidvate juustega. Ta oli pikk, päevitunud ja kuidagi tundus, et tüdrukute leidmisega ta küll raskusi tekkima ei peaks. Halvastiaetud habe, lõhkised teksad ja hädasti pesemist vajav särk markeerisid aega tema elus, mil ema hool enam igapäevaellu ei ulatu – eriti suvel – ja ükski teine naisekäsi ei ole veel ta elu juhtimist oma hoole alla võtnud.

Tüdruk tema taga oli noist korrigeerimistvajavatest detailidest ülimalt teadlik, kuid paistis, et vähemalt antud juhtumi puhul läheb ta lihtsama vastupanu teed ja andestab, seda enam, et probleem ei paistnud talle isiklikult eriti korda minevat. Mis temasse endasse puutub, siis tolle enne üle õla heidetud pilgu ajal oli poisile millegipärast meenunud, kuidas üks üsna õelalt meelestatud suguõde oli tüdrukut eelmisel päeval iseloomustanud: „Hele tuust üleval ja kaks väga kitsast riideriba; ah jaa – nende keskel üks peenike ork, ta ise...”

„Kuidas ta ise sinna alla sai?” Tüdruk uuris kitsast treppi. „Kas lõhkus ka iga kord seina ära?”

„Ei.” Poiss mühatas. „Teises toas on seinakapp, mis kuidagipidi lahti käib...” Ta parandas ennast kohe: „Käis. Kas mehhanism on ise rikki läinud või keerasin mina midagi proovides perse, igatahes ma ei saa seda õiget ust lahti.” Ta kadus allapoole pimedusse, sammud vaikisid ja sekund hiljem süttis seal elektrivalgus. „Tule nüüd, Ingrid!” Tüdruk kõhkles veel hetke ja järgnes siis kaaslasele sinna kitsasse prakku.

Maja keskpaiga alla peidetud keldriosa oli suurema elutoa mõõtu. Viimistlemata betoonseintel olid näha laudraketiste jäljed ja üle seinte ning lae kulgevad vanadusest pragunenud kattega elektrikaablid jätsid väga ohtliku mulje. Üldse nägi kogu ruum välja kui pisut vaene ja kodukootud Hullu Teadlase Labor mõnest 50-ndate filmist, ja peamiselt viis taoliste assotsiatsioonideni keset ruumi laiutav riistapuu, mida oleks vast kõige kohasem kirjeldada kui eriti suure võimsusega elektritooli ja aianurka rajatud kuivkäimla kunstilist ühendust.

„Misasi see on?” küsis tüdruk.

„Ma ei tea.” Poiss ohkas. „Tähendab, ma arvan, et tean, aga sa peaksid mind hulluks, kui ma selle välja ütlen.”

„Ajamasin?” küsis tüdruk.

Poiss heitis talle terava pilgu, kuid naiivsevõitu ja üsna mõttelagedast ilmest tollel kenal näolapil ei olnud võimalik midagi välja lugeda.

„Ei, nii julge ma oma oletustes ei ole. Ma ei tea. Vaata, niipalju ma elektrist ikkagi jagan, et taibata, et see riistapuu on täiesti absurdne. See ei saa mitte midagi teha.” Ta mõõtis risuhunnikulaadset ehitist lõuga sügades ja pisut solvunud ning resigneerunud ilme järgi otsustades ei teinud ta seda ilmselt esimest korda. „Ma arvan, et see juhtmepundar on paremal juhul mingi stabilisaator... või majakas. Et reaalne töö toimub kusagil mujal, see siin on vaid umbes nagu detektorvastuvõtja raadiosaatjaga võrreldes. Aga kus see saatja on? Mida see saadab?” Ta astus seadme juurde ja keeras kahte hooba. Ruumi täitis elektriseadmete tasane õrin ja mitmel pool konstruktsioonides süttisid tuhmid lambid. „Vaata seda skaalat siin.” Poiss koputas nimetissõrmega ühe ürgaegse väljanägemisega voltmeetri esiklaasile. „Praegu on see siin esimeses veerandis. Olen seda jälginud, see kõigub tasapisi. Näed, siia on joonistatud kollane ja punane jutt. Mida need tähendavad? Kord muide tõusis osuti üle kollase joone ja mul oli tunne, nagu hakkaks siin kõik liikuma. Ma ei julgenud seadet välja lülitada ja sigapõnev oli ka. Ent nii veerand tunni pärast laskus see alla tagasi ja kõik muutus tavaliseks.”

„Ja kas me istume ja ootame siin?”

„See mu mõte oli.”

„Karl, sul on äärmiselt veider ettekujutus tütarlastele meeldivate elamuste pakkumisest.” Tüdruku toon oli meelega ülepakutud, justkui mõnd opereti aadlidaami jäljendades.

Poiss mühatas ja astus hädapäraselt tolmust puhtaks pühitud laua juurde, kus lebasid mõned kiirköitjad ning piknikukorv. „Tead, sulle ma julgen seda rääkida – paistsid nagu keskmisest rohkemate ajurakkudega. Igaühele ma ei julge. Kõige targem oleks oletada, et onu läks hulluks... aga see tundub nii ebahuvitav, kui sa minust õigesti aru saad.” Ta võttis korvist purgiõlle, avas selle, pakkus tüdrukule ja kui too peale sekundilist kõhklust purgi vastu võttis, tegi endale teise lahti.

„Kaua sa kavatsed oodata?”

Poiss kehitas õlgu. „Olen siin mõnel päeval valvanud, kui muud paremat teha polnud. Kuni viitsime. Igavuse peletamiseks aga on mul sulle lugemist.” Ta osutas lauale. „Sa oled ju ladina keelt õppinud?”

„Natuke,” noogutas tüdruk. „Mitte et ma sellest midagi aru saaksin.”

Poiss keerutas õllepurki käes ja andis tüdrukule märku enda kõrvale laua taha istuda.

„Ega ma ei ole sulle vist sedagi rääkinud, kuidas ma selle maja üldse sain?” alustas ta kõhklemisi. „Mu vanaonu nimi on Viktor Štern. Ütleb see sulle midagi? Noh, ta on... oli üsna tuntud ja tunnustatud ajaloolane. Mäletad, ta portree on üleval, ma näitasin sulle?”

„See kurva pilgu ja natuke katkutud olemisega vanamees?”

„Nojah, kuigi ta oli sel pildil nii 50-ne ringis. Ta oleks praegu 66, aga ta läks kaheksa aastat tagasi kaduma. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Eestist lahkus ta Iisraeli suunas, sinna aga kunagi ei jõudnud... vähemalt ametlikult mitte. Ema, vana tõprakott, rääkis alles kevadel, et alates mu kahekümnendast sünnipäevast on maja minu – vanaonu seadis asjad nii. Ema on seda vist üürinud mingitele veidratele tegelastele ja... See pole oluline. Igatahes sättis Viktor asjad nii, et maja on minu ja ükski sugulane siia küüsi taha ei saa, ema kaasa arvatud.

Vanaonu soov olevat olnud, et mina ta järelejäänud tööd korrastan ja välja annan. Müstika – mida sellist nägi ta varateismelises poisis? Aga teised sugulased on alati vist veel vähem lootust andnud; sellest harust olen üldse ainus selle generatsiooni laps. Ent igat kuradipidi on see kummaline. Ja kui ma hakkasin ta nende neetud paberitega tutvuma... See on pikk lugu.” Ta vangutas pead, ise pisut süüdlaslikult tüdruku poole vaadates. „Ma mõtlesin, et räägin sulle ühe hooga, muidu hakkan ise ka kahtlema. Ma ei tea, mis asi see õieti on, mille ma leidsin – on see mõtteeksperiment, müstifikatsioon või läks ta vanaduses segaseks. Igatahes siin on ta arvutifailide väljatrükk – ja kujutad ette, osa ta arhiivist on 8-tollistel ketastel! Sa pole selliseid võib-olla näinudki... Ja siis see vana käsikiri. Ma tegelikult tahaksin, et sa võrdled väljatrükki – see on väidetavalt tõlge – originaaliga. Et kas see on autentne.”

Ingrid sirutas käe ja tõstis laualt paki vanadusest koltunud, hallitanud ja niiskusest lapilisi käsikirjalehti. Tal oli neid ettevaatlikult lehitsedes nii kummaline ilme, et Karl teda jälgides lausa kõrvu lehvitas, söandamata siiski midagi küsida. Lõpuks lasi tüdruk käsikirja lauale tagasi, muigas kuidagi sissepoole ja libistas käed üle näo. Ta heitis kiire pilgu teda pärani silmi jõllitava Karli poole, võttis siis kiirköitja korralikult A4-le lastud väljatrükiga ja süvenes lugemisse, aeg-ajalt õlut rüübates.

— Viktor, Pärnu 1988

Minu ees laual lebab vana koltunud käsikiri. Leidsin selle veidratel asjaoludel ja esimest korda lugedes naersin ning püüdsin ära arvata, kellel küll mu tuttavatest võiks olla piisavalt keeleoskust ja fantaasiat sellise müstifikatsiooni kokkukirjutamiseks? Ma unustasin käsikirja pikkadeks aastateks, ent siis, minu teadmiste ja kogemuste kasvades ajaloost ja maailmast üldisemalt, hakkasin aduma mingit süsteemi, millesse too kirjutis mahtus, hakkasin leidma teisigi kummalisi kirjutisi ja üldse igasuguseid nii vaimseid kui materiaalseid tõendeid mingisuguse teise reaalsuse läbiimbumisest meie maailma. Need tõendid on väga kaudsed ja ajalugu ei ole täppisteadus, nii et ma ei saa süüdistada oma ametikaaslasi, et nad on sedalaadi materjale lihtsalt ignoreerinud. Käsikirja uuesti üle lugedes ma enam ei naernud. Vastupidi, mul hakkas hirm. Korraga mõistsin, et tekst on autentne ja kirjutaja ise ei mõistnud murdosagi sellest, mida mina kirjapandust välja lugesin. Ning kindlasti ei teadnud kirjutaja, et teda kasutati ära, et ta käsikiri mõjub omalaadse võtmena.

Ma olen vahepeal vanaks ja väga targaks saanud. Targemaks, kui mulle võib-olla meeldiks, sest tänu teadmistele olen nüüd paratamatult kaasosaline sündmustes, millesse ma ei oleks tahtnud sekkuda, kuna ma suudan neid mõjutada ja endale soovitavas suunas muuta samapalju, kui kobras maastikuarhitektide tööd – lüües õigel ajal mõnele maamõõtjale hambad säärde. Ainult et ma olen see õnnetu kobras, kes teab, et kogu tema maailm on mänguasi mõistmatute jõudude käes.

Miks ma olen siin seda kõike kirja panemas? Seda enam, et ma olen peaaegu kindel, et sellegagi on arvestatud? Üks põhjustest on elementaar­ne – ma olen teinud väga suure töö ja ma ei taha, et see kaduma läheb, seda enam, et ühel päeval peab keegi mu tööd jätkama. Tõsi on ka see, et ma üritan kõike üle mõeldes mõtetes ja ideedes mingit korda luua ning ehk leida mõne niidiotsa, mis seni kahe silma vahele on jäänud. Muid põhjusi, alates või igdrasili juurikatesse puutuvast, on pikalt konteksti seletamata raske sõnastada.

Aitab sissejuhatusest, tuleb kusagilt peale hakata. Just kusagilt, sest kui ma tahaksin alustada algusest... (ma tegelikult kirjutasin nii, siis naersin pisarateni ja tõmbasin maha). Alustagem algusest minu jaoks.

***

Oli öö ja aasta oli 1963. Me istusime väljakaevamistel lossivaremetes ja meie üle kummus augustiöö selge taevas oma heledate tähtedega. Oli tavatult soe, me vedelesime kergetes riietes lõkke ümber, hävitasime suuremates kogustes koduveini ja rikkusime vaikust kitarri saatel üüratud laulujoruga. Ma mäletan selgelt iga detaili sellest ööst, aga mitte see pole tähtis. Keskööl algasid virmalised. Sellel aastaajal haruldastena katsid nad põhjataeva siravate violetsete kardinatega. Lamasime seal, mõni komps või pakk pea all, ja imetlesime looduse vaatemängu. Meil oli hea, meil oli tunne, et me oleme looduse ja maailmaga üks, tundsime, et kohe võime me end lahti rebida ja kõiksusesse ära lennata. Kui te olete tundnud sellist eufooriat, mis vaatamata kõigi eksistentsi hädadele loob korraks täiuslikkusetunde, siis te teate, millest ma räägin.

Siis sähvatas põhjataevas hele valgus. Sinakaspunastesse kardinatesse lõikus terav väävli põlemist meenutav kollakas loit, mis pani virmalised mitu korda heledamalt põlema, kuid kuidagi haiglase ebaloomuliku tooniga. See kestis minutit viis, kusjuures me ärkasime oma unelustest, tundes vist vaistlikult, et midagi on viltu. Mingit saladust toimunus muidugi ei ole, kuigi tõe saime me teada palju hiljem – selsamal aastal keelustati tuumakatsetused atmosfääris ja see, mida me nägime, oli üks viimaseid plahvatusi Novaja Zemljal.

Siis vappus maa. See oli tegelikult ülinõrk võpatus ja kui me oleksime seisnud, poleks me midagi tundnud, aga me lamasime maas ja olime kuidagi ergastatud seisus. Meie telgid olid otse keset varemeid, nii et kuulsime selgelt, kuidas eemalt müürilt kukkusid mõned kivid. Minul oli taskulamp. Kirusin tühjenevat patareid, tagusin lampi, et viletsat plekist karpi kuidagi elustada, ja läksin vaatama; keegi minuga ühineda ei soovinud. Raputus (ja palju hiljem tulin selle peale, et ka jõud, mille olemust ma ei ole suuteline mõistma) oli avanud väikese peidiku müüris. Kiikasin sinna sisse, leidsin hunniku hallitanud dokumente ja mõned esemed. Pealmine oli nahka köidetud käsikiri (jah, seesama) mis tundus olevat küllaltki hästi säilinud. Muigasin, keerasin selle oma dressipluusi, läksin lõkke juurde tagasi, asetasin kompsu loomuliku liigutusega maha, nii et keegi midagi ei märganud (ja tegelikult olime seda veini ka üsna palju joonud) ning teatasin ülejäänud leiust.

Peitsin käsikirja oma seljakotti ja kahe nädala pärast algas kool, meie viimane kursus. Oli kulunud kuu, enne kui mul oli aega tollega tõsisemalt tegeleda. Avastasin sadakond lehte võrdlemisi head pärgamenti, mis olid täidetud osaliselt germaani keelkonna, osaliselt mingist tundmatust keelest laenudega läbipikitud, aga muidu võrdlemisi korraliku ladina keelega. Mühatasin ja asusin lugema. Olen korduvalt kahetsenud, et seda tegin.

——

„Nii et ta leidis selle ligi viiskümmend aastat tagasi?” Tüdruk sirutas end kassilikult nõtke liigutusega ja ta suunurk tuksatas, kui ta tabas, kuidas poiss teda ahne pilguga jõllitama jäi. Ta võttis uuesti laualt tolle nii kurjakuulutavalt tutvustatud köite, uuris seda põhjalikumalt ja luges siis kulme kibrutades esimesi lehti, heites aeg-ajalt pilke arvutiväljatrükile.

„See on tõesti väheke nihkes ladina keel. Minu arust üsna konarlik, köögiladina... või tõesti nagu segu mingi teise keelega. Osa on jah saksa-rootsi tüved. Ega ma selle tõlkimisega hakkama ei saaks. Vähemalt esimesed laused tunduvad küll olevat üksühele.”

Karl uuris teda, kuid Ingridi käitumises ei olnud enam jälgegi millestki väheke õõvastavast, mis oli õhus hõljunud, kui tüdruk käsikirja esimest korda uuris. „Aga sa loe, see on huvitav.”

Tüdruk heitis talle mõtliku kõõrdpilgu, vist korraks kaaludes, kas tal muud paremat teha pole, kui selgel suveõhtul keldris mingit suvalist tobedust lugeda, kuid siis – võib-olla vaid sellepärast, et šansid kiiresti mõistlikumat kaaslast leida ei tundunud just roosilised – ohkas ja asus lugema.

— Teeleminek

Mu nimi on Andrizzi Metenge. Ma kirjutan seda Püha Agustanose kloostris, kuhu püha isa Burtholichelli on mulle varjupaika andnud, et ma oma segipaisatud mõistust jälle korrastada saaksin. Kuigi see kõlab ketserlikult ja kindlasti ei tule taoline tunnistus mu olukorrale kasuks, on mu mõistus tegelikult täiesti korras. Jah, segi on see kindlasti, kuid ma ei ole kaotanud hea ja kurja, õige ja vale äratundmise võimet. Tõsi on ka see, et elasin läbi seiklusi, mis ilmvõimatud tunduvad ja millest jutustamise järel on kuulajatel alati lihtne olnud mind meeltesegaduses süüdistada. Ma ei korda enam seda viga, et üritan kellelegi toimunust jutustada. Kuid siin jõudeaega veetes, vaevalt 25 aastasena, ei tundu mulle õiglasena kõike vaid enda teada hoida, sestap panen läbielatu ilusti kirja. On ju kloostri raamatukogus tallel ütlemata kummalisi lugusid ning ehk sobib minugi oma nende hulka. Ma saan selle rahulikult ja tähelepanu äratamata kirja panna muu töö kõrvalt. Minu töö siin ongi ju kirjutamine ja lisaks kloostri poolt antule on juttu olnud, et ma panen professor Cindela tarbeks kirja meie mereretke, millel on kindlasti suur teaduslik väärtus.

Oo Ital, mu kauge kodumaa! Kui ma katsun kusagilt alustada sellega, mis oluline, pean kõigepealt lühidalt peatuma oma kodul, mis tundub nii lõpmata ilus ja soe, eriti siit kaugelt põhjast, Raini jõe lumiseilt kallastelt. Oo iidne Romek, linnade isa! Iidsed templid su seitsmel künkal ja puunikerdustega sada tuhat maja oliivisalude varjus. Ka talvel, kui tulid vihmad ja tuuled, oli seal ikkagi soe, soojem veel, kui sügiseste ilmadega siin Germinuses, kui saabusin oma praegusesse elupaika; ja lund ei olnud meil kunagi mujal, kui mägede kõrgeil nõlvadel. Kahekümne kahe aastasena olin selliseisuses lugupeetud professori Rdeonal Cindela juures ja kuna mu õpingud Kapitooliumi Akadeemias hakkasid samuti edukalt lõppema, oli mul valida kas riigiametniku paljutõotava karjääri või õpetaja jälgedes akadeemilise elukäigu vahel. Ei tõmmanud mind eriti ametnikuks saamine, kuigi see õppejõuametist palju paremat sissetulekut tõotas, niisama aga tundus mulle kuiv ja seiklustevaene vaid ülikoolis teadust teha. Sestap olin rõõmuga nõus, kui mu mentor mind ühel õhtul enda juurde kutsus ja tutvustas mehele, kes oli äsja sadamasse tulnud laevalt teda külastama tulnud, kes teadusringkondades hästituntud filosoofiks professor Changiks osutus ning teatas, et ta vana sõber otsivat endale reisikaaslast ja soovitas meil omavahel edasi rääkida. Ma olen end alati väga õnnelikuks pidanud, et mul on olnud võimalus oma mentoriks lugeda professor Cindelat, ning ei ole kindlasti tema süü, et seiklus, millesse ta mu tõukas, hoopis ootamatu tagajärje andis. Mäletan, kuidas ta oma harjumuspärasel viisil pea viltu mind mõõtis, suunurgas kurrud ja tarkades tumedates silmades naer.

„Andrizzi, ma tean, et sa püsid siin paigal nagu rott rästikuid täis korvis – otsid ainult väljapääsu. Chang tahab purjetada ümber Aafrika ja kuna tal on võimalik kaasa võtta keegi, kes tema eest musta töö ära teeks, tulid mulle kohe meelde sina.” Ta vaatas oma kaaslase poole, kes suure heatahtliku merilõvina teispool lauda patjadel lösutas, ning nad vahetasid vandeseltslasliku naeratuse. „Garanteerida saan ma sulle vaid seda, et reis tuleb raske ja ebameeldiv. Kuid just seda tundud sa lähimatel aastatel vajavat, et paremini hinnata seda unist heaolu, milles kogu su jätkuv elu toimuma saab. Ja kui sulle mingil põhjusel taoline elu veel meeldima hakkab – hoidku jumal selle eest! – on sulle samuti kasulik alustada sellel alal väga põhjalikult kogenud mehe juhtimise all.” Ta irvitas nagu saatan.

Olin ootamatust ettepanekust hämmelduses ning tänulik. „Mida ma tegema ja oskama pean?” taipasin vaid küsida. „Minu bioloogiaalane haridus ei ole kindlasti mitte nii põhjalik kui matemaatika- ja füüsika­alane?”

„Siis tunned sa numbreid. Kirjutada oskad sa ka. Lisaks tuleb laborivarustust tassida ja ruume koristada – nii et sa peaksid toime tulema. Ma usaldan selles osas Rdeonali arvamust. Kui ta ütleb, et sa sobid, siis sa sobid.”

Ma polnud mitte kedagi kuulnud mu õpetaja poole pöördumas ilma igasuguste tiitliteta ja kuidagi veenis just see mind, et toda kuulsat teadlast, keda vaid ta tööde põhjal tundsin, tuleb tõsiselt võtta. Ma olin pikemata nõus. Edasi sain teada, et ekspeditsiooni koosseisu pidi algselt kuuluma üks tema enda õpilastest, kuid teel Venuzist siia oli ta ühe tormi ajal laevatrepil jala murdnud ja pidi nüüd Romekisse maha jääma. Ekspeditsiooni korraldas lugupeetud krahv Iljechu da Granit ja laeval viibisid peale meeskonna ja professor Changi veel krahvi naine ja tütar, krahvi vana sõber ja sõjamehe ning kütina tuntud vabahärra Lev Ruxus, astronoom magister Garbadi Manure ja paar selli Venuzi Vürstlikust Akadeemiast. Mitmesugustel põhjustel, mida ma ei hakka siinkohal pikalt seletama – seda enam, et mõned neist tulevad jutuks edaspidi – oli meeskonna teadusliikmeid valitud väga hoolega ja Chang oli kaasa võtnud pigem vähem kui rohkem inimesi ning niikuinii kaalunud kellegi sobiva juurdetoomist, kui vaid selline talle ette satuks neis sadamates, mida oli kavas külastada enne Herakleioni sammaste vahelt läbipurjetamist.

***

Me heiskasime purjed ühel soojal aprilliõhtul ja triivisime mõõnavoolust appi võttes eemale Tiberi suudme kaldamuulidest. Kogu mu sünnilinn laotus mu silme all ja olin imestanud, kui tundsin südames torget. Nii ilus oli see oma varjuliste alleede, küngastel valgete sammastega uhkeldavate patriitsimajade ja all-linna maalilise segadusega. Oh, muidugi olin sealt ennegi eemale saanud, kasvõi õppekäikudel Endulcesse, suvistel matkadel Aglia mägedesse, rääkimata nendest kuudest, mil saatsin lugupeetud professorit tema matkal Capriosse. Kuid see oli esimene kord, mil lahkusin oma sünnilinnast pikemaks ajaks. Oleks ma siis teadnud, mis mind ees ootab!

Või kas oleks sellest kasu olnud? Oleksin ma siis tõesti loobunud? Mõttetud küsimused, seda enam, et nüüd ma tean määratult rohkem aja koest, tean, et nendes otsustes oli palju rohkem ettemääratust ja saatust, kui ma hinges aimata oleksin osanud. Igatahes laotus mu ees kogu linna panoraam, kui seisin ahtritekil ja vaatasin, kuidas rohelusse pikitud värvikirevate seinte ja katuste mass sulas õhtupäikeses lillakalt küütlevasse, pea õhuliselt läbipaistvasse merre.

„Kui kõrvale jätta, et sa vaatad põhimõtteliselt vales suunas, peab ütlema, et ilus on see linn tõepoolest. Aga võib-olla vaid sellepärast, et ilm on ilus ja meile ei saja mingit jumalate kust kaela.”

Pöördusin. Teadsin juba esimestest sõnadest, et see on Teriek, minust natuke vanem, laiaõlgne, laia tedretähnilise näo ja tumedate silmadega esmapilgul lihtsameelne professor Changi sell, kellega ma pidin kogu reisi kajutit jagama. Avastasin aga, et koos temaga seisab mu selja taga ka teine sell Maguns, kes tolles meile antud neljases kajutis kolmandaks oli. Neljanda pidime saama Valenist, Espani linnast, kust samuti pidime läbi käima, seni aga täitis vaba koid igasugune sorteerimata teaduslik pahn, mida meie õpetatud juht ei riskinud alla trümmi muule kolale seltsiks jätta. Imestasin küll, et kuhu see pannakse, kui uus kaaslane pardale asub, ja mõistatasin, kas meie esimeseks tööks saab materjalide sorteerimine – ehkki imestamist vääris, miks sellega juba alustatud ei oldud.

Maguns aga oli umbes minuvanune või aasta noorem tume ja vibalik vähese jutuga sell, kellel paistis olevat tõsine huvi igasuguste mereelukate püüdmise, määramise ja prepareerimise vastu. Nüüd silmitsesid nad mu selja taga seistes tüünesse hämusse sulavat Romekit ja tundusid eluga ülimalt rahul olevat. Nende õnnistatud meeleolu põhjus selgus hetk hiljem, kui Teriek mulle silma pilgutas ja jakihõlma all peidus olnud veinipudeli mulle pihku libistas. Kõige esimene asi, millest esimene tüürimees Velho Eirio oli alustanud mulle laeva kodukorra selgitamist, oli selge keeld tarbida mistahes alkohoolseid jooke või muid joovastavaid aineid, mida ta pole isiklikult välja jaganud. Meeskonnalt ei nõutud sellel laeval täielikku karskust, iga söögikorra juurde võis käia vein või rumm, kui seda sooviti, kuid selle jagas kokk tüürimehe volitusel. Meil, reisijatel, oli kord veel vabam, kuid samuti kehtis nõue, et kogu kangem kraam on tema käes hoiul. Ühelt poolt polnud kellegi asi, mida sisaldas igaühele eraldatud mõtteline trümmiosa – niikaua muidugi, kui see ei haisenud või teistele ohtlikuks ei muutunud –, kuid rangelt oli keelatud hoida rõõmujoogi pudeleid mujal laevas ja igasuguseid vaimu ergutavaid substantse eraviisiliselt tarbida. Kehtis see ka tubaka, tolle Uuest Maailmast leitud mõnusa tossu kohta, millele veel omakorda lisandus karm keeld laeval loata tuld kasutada.

Kõhklesin siiski vaid hetke. Oli esimene õhtu, ma ei saanud oma tulevastele kaaslastele tossikese muljet jätta ja lõpuks olin hommikust peale kõigiga hüvasti jättes seda märjukest niikuinii parasjagu pruukinud. Sättisin end masti varju ja kummutasin suurema punnsuutäie. Sellid irvitasid heatahtlikult.

„Kuhu me sinu arust läheme?” irvitas Teriek, pöördudes reelingule toetuma ja viibates laias kaares loojuvasse päikesesse, mis talle nüüd näkku paistis.

„Kas see ei ole selge?” mühatas Maguns ja jäi justkui äraootavalt mulle otsa vaatama.

„Ma tean vaid niipalju, kui Chang mu mentorile rääkis,” olin sunnitud tunnistama. „Et püüame ümber Aafrika lõunatipu jõuda. Kui see on vale vastus, siis pean tunnistama oma teadmatust.”

„Noh, me oleme kaldast juba nii kaugel, et tagasi sa ujuda ei saa,” noogutas Teriek ja ta kuratlik naeratus venis laiemaks. „Me läheme otsima Saladuslikku Saart.”

Suutsin hoiduda võpatamast, kuigi tuhat mõtet mul hetkega läbi pea jooksid, nende hulgas mitte viimane tõepoolest merre hüpata ja vaid paari miili kaugusel rohetavale kaldale ujuda. Selle asemel otsustasin rumalukest mängida... mille kohta kinnitatakse, et see mul kahtlaselt hästi välja tuleb.

„Saladuslikku Saart? Mingit muinasjuttu siis? Ei usu. Mõttetu.”

„Ei ole nii väga mõttetu.” Seda lausus Maguns oma rahulikul toonil, millele vein eriliselt unise kõla andis. Tal oli veider aktsent, kuid ma ei osanud mõelda kaugemale, kui mõistatada, kust see olla võiks. „See ei ole tegelikult saar. See ei ole ka elusolend. Ma jagan meie professori arvamust, et tegemist on laevaga. Kaua aega arvati, et tegu on kusagilt lahtimurdunud tufikamakaga. See peab ju veest kergem olema, et ujuda, samas on suurem osa sellest vee all. See on küll mererohtu ja molluskeid täis, kuid selle kuju on liiga korrapärane – tegu on tohutu, mõlemast otsast tömbi silindriga. Ent miks see kusagil kaldale pole uhutud? Noh, mõnes kohas ju käivad hoovused ringiratast ja sel tuuletakistus on väike, kuna enamik on vee all... Ei, seda on nähtud ka seal, kus hoovusi ei ole. See peab olema laev.”

Tema monoloog andis mulle aega mõelda ja mälust kokku kraapida kõik selle, mida ise tolle veidra nähtuse kohta teadsin. Kui ta seda niimoodi rahulikul toonil, analüüsides esitas, oli mul häbi oma tondilugudest ja legendidest sündinud hirmude pärast. „Nii et siis on olemas kapten Nemo?”

„Nemo? ’Ei keegi’...” Teriek vangutas pead ja kuigi ta ikka veel irvitas, oli see sõbralik. „Ei ole kuulnud. Kust sa seda tead?”

„Meil kloostris oli üks vana käsikiri, kus kirjeldati maailma, sellist veidrat tulevikumaailma, kus Ameerika on asustatud meie inimestega ja üks englemannide peale väga kuri indu seal omale imelaeva kokku lasi panna.”

„Tahaksin seda lugeda!” Noormees vangutas pead. „Maailm on ikka imeline! Aga ei, meil on mõned teated... kuuldused pigem, et see seltskond – noh, vähemalt mõned neist – nimetavad end Kreeka jumalate järgi.”

——

Ingrid vaatas üles ja lonksas õlut.

„Kas siin ongi selline auk sees?” Ta lehitses käsikirja ja ajas näpuga ridumööda järge.

„Kas sa mõtled seda, et kirjeldust, kuidas nad sinna nõndanimetatud saarele lõpuks sattusid, ei olegi?” küsis Karl, vaadates üles teiste paberite pealt, mida ta ise vahepeal uuris.

„Nojah. Ühel lehel nad sõidavad merele, järgmisel on juba kohal.”

„Viktoril on siin vastavustabel. Ta teistes paberites on mitmes kohas kurdetud, et käsikiri ongi segane ja ilmselt on üsna palju lehti puudu. Kusjuures mina saan sellest tabelist nii aru, et Viktor on seda lugu rohkem korrastanud, kui see algselt oli. Ma andsin sulle praegu meelega just käsikirja puudutava osa, jättes kõrvale tema enda kirjutised. Neis näiteks viitab ta ühele lõigule siin käsikirjas tagapool, kus autor, see Andrizzi ütleb, et ta jätab maha mustandi...”

„Ja sina annad seda mulle selles ’soovitatavas lugemisjärjekorras’, mis siin kirjas?” küsis Ingrid tabelit uurides.

„Nojah. Kogu seda kapsast lugedes jääb ainult nõustuda Viktori arvamusega, et see on tõepoolest must käsikiri, mida ei ole kunagi tehtud valmis tasemeni, mida me tavaliselt kirjanduselt ootame. Viktor viitab lausele üsna alguses, kus Andrizzi mainib teaduslikku väärtust omavate materjalide saatmist oma õpetajale. Jääb ainult nõustuda tema oletusega, et sinna kadusidki retke puudutavad päevikuosad.”

„On see edasi sama... jabur?”

„Hee. Aga sa ei ole veel midagi näinud. Järgmine osa on juba väga kreisi.” Ta koputas sõrmedega avatud leheküljele.

Ingrid vaatas teda hetke mõtlikult, neelas küsimused alla, ohkas ja asus lugema.