Raamatu algus

1.

„Laske varvast,” venitas Lukas Greene, viibates oma musta käega (ja mingil põhjusel hetkeks sellest ka mustana mõeldes) kahe mehe suunas (nähes neid perversselt sel väsinud hetkel neegritena), kes olid Mississippi osariigi politsei (parempoolne nõgi) ja Mississippi rahvuskaardi (vasakpoolne pigi) vormis.

„Just nii, kuberner Greene,” vastasid kaks meest kooris. (Ja Greene, keda oli tabanud, nagu ta ennast kõrvalt vaadates teadis, rumalalt arutu masohhistlik mõtisklus, kuulis seda kui „Jah, massa”.)

„Asuge pargast vedima,” lausus kuberner Greene uksele, kui see oli meeste järel sulgunud. Mis kurat minuga täna lahti on, mõtles Greene ärritunult. Neetud Shabazz. See kuradi napakas tüli õhutav neeg...

Jälle see sõna ja selle sõna ümber kõik pöörleski. Malcolm Shabazz, Ühendatud Mustade Muslimite Prohvet, Mustade Natsionalistide Nõukogu juhataja, Mao Rahupreemia laureaat ja Mere Müstiliste Rüütlite Valitseja polnud ei midagi enamat ega vähemat kui neeger. Ta oli kõike seda, mida kahvanäod sõna „neeger” kuuldes vaimusilmas näevad: pilukaid armastavat nõge higistavat hiiglasliku riistaga ahvisarnast harimatut metslast. Ja see kaval litapoeg Malcolm teadis seda ja ka mängis sellele kaardile, seades end valgete viha fookusesse, prügi loopivate ja kisendavate sotsiaaldarvinistlike udupeade peamiseks sihtmärgiks, toitudes vihast, kasvades sellest, imades seda ja öeldes kahvanägudele: „Olen suur must litapoeg ja vihkan teid südamepõhjast, Hiina on tulevik ja minu riist on suurem kui sinu oma, sa kahvanäost värdjas, ja selles riigis on kakskümmend miljonit minusugust tõbrast, miljard Hiina Rahvavabariigis ja neli miljardit maailmas, kes teid vihkavad, nagu mina seda teen, kärva maha, neetud kahvanägu!”

Nagu täheldas boheemlasest paiseimeja tibile, kes talle näkku peeretas, mõtles Greene, on need inimesed nagu sina, Malcolm, kes selle töö tülgastavaks muudavad.

Greene pööras end toolis ja jõllitas laual kirjakorvi taga seisvat väikest teleekraani. Instinktiivselt haaras ta paki Acapulco Goldsi järele, mis puutumatult laual seisis, ja mõtles siis ümber. Hoolimata sellest, et ta ihkas praegusel hetkel üle kõige head kopsutäit rohtu, polnud tark tegu olla kolmapäeva õhtul kivis. Ta heitis videotelefoni surnud ekraani poole vargliku pilgu. Järgmise tunni jooksul võib see ekraan ellu ärgata ja sealt võib vastu vaadata vana hea Jack Barroni pilkavalt naeratav nägu.

„Jack Barron,” ohkas Lukas Greene valjult. Jack Barron. Barroni avaliku telefonikõne puhul ei saa isegi sõber endale kivis olemist lubada. Mitte saja miljoni vaataja ees.

Kuid Jack Barronile ei tohtinud eelist anda isegi vanadel headel Jacki-ja-Sara aegadel. Mis ta nimi oligi – kes seda enam mäletab – tegi kord selle vea, et laskis Jacki ühte oma tele-show’sse ja Jack lämmatas ta nagu kuradi hallitus.

Ja seejärel polnud mis-ta-nimi-oligi’t enam olemas. Lihtsalt kaamera, paar videotelefoni ja vana hea Jack Barron.

Kui ainult... sama vana tuttav kolmapäevaõhtune „kui ainult” mõte, mõtles Green... kui ainult veel Jack meiega oleks. Kui ainult Jack meiega oleks, oleks SÕF-il võimalus läbi murda ja Silmakirjatseja troonilt tõugata. Kui ainult...

Kui ainult Jack selline nahahoidja poleks. Kui ta oleks säilitanud osagi sellest, mida me kõik näisime 70ndatel kaotavat. Aga mida Jack ütleski (ja me kõik teame, et tal oli õigus). „Luke,” oli Jack Barron öelnud ja Greene mäletas iga sõna. Jack suutis alati fraasi sinu pähe naelutada nagu Besteri mnemoonilise vemmalvärsi: „Muidugi on enese mahamüümine halb, kuid veel halvem on, kui otsustad end müüa, aga pole kedagi, kes osta soovib.”

Kuidas sa sellele vastad, mõtles Greene. Kuidas sa sellele vastad, kui oled end oma musta naha, piketeerimismärkide ja lobasuuga Eversis Mississippis kuberneri häärberisse sisse bluffinud? Kuidas sa sellele vastad, Jack, sa igavene must kahvanägu, sa valge neeger?

Lukas Greene naeris mõrult. Saate nimi pidi samuti sisenali olema, tõeline sisenali Jacki väikeses karvases peas...

Sest kes pärgli päralt julgeks (just pärast lahkuminekut Saraga) torkida Jack Barronit?

Ma ei taha täna õhtul üksi olla, tabas Sara Westerfeld end tahtmatult mõtlemas kaasaskantava teleri iroonilise surnud klaassilma pilgu all, mida ta oli äkki oma elutoas teadvustama hakanud. Samas toas olid möödunud kolmapäevaõhtutel teda teadmatult üksinduse varjude eest kaitsnud Don, Linda, Mike ja Wolfman. Sara taipas pahaselt (ja taipas pahaselt, et ta alati taipas), et sellest oli juba kaua aega möödas (ära mõtle täpsele kuupäevale, sa tead seda, ära sellele mõtle), kui ta oli veetnud kolmapäeva õhtu väiksemas seltskonnas kui kolm inimest.

Parem mängida Don Sime’iga (kas teen seda, kas ma ei tee, kas täna õhtul, kas üldse kunagi), kui istuda üksi, nagu ma seda võib-olla tahan, surnud klaassilma ees, mis end sisse lülitama ärgitab. Parem lihtsalt istuda ja kuulata poole kõrvaga Wolfmani ja lasta tema kahjutul enese häälekõla nautival loral mõtted uitama saata, mälu välja lülitada ja triivida seltskondlikult sumisevasse mittekolmapäeva...

„Mõistad, ma küsisin, miks ma tšekki ei saa,” lausus Wolfman oma õhukesi bakenbarde kiskudes. „Ma olen ju inimene, kas pole? Ja tead, mida see türapea mulle ütles?” vingus Wolfman haavatud väärikusega, mille kohta Sara ei osanud öelda, kas see on teeseldud või mitte. „Ta ütles, et Jim, sa oled sotsiaalkindlustuse jaoks liiga noor, abitoetuse jaoks liiga vana, ja sa pole iial kümme nädalat järjest töötanud, et töötukindlustusrahasid nõuda. Sa oled lihtsalt kenade hilpudega paadialune, just seda sa oled.”

Wolfman vaikis. Ja nüüd märkas Sara tema näol midagi kummalist, just nagu nägid teisedki pseudojaapanlikus toas viibijad, sest kui tema näolt oli kadunud üleolev ilme, jäi Wolfman sel ainsal korral oma elus groteskselt ja haletsusväärselt tõsiseks.

„Mis kuradi jama see on?” päris Wolfman kimedalt ja pläru, mida ta oli näppude vahel hoidnud, libises sealt välja ja kukkus tähelepandamatult maha, põletades lakitud kohvilauale pleki.

„Käi perse, Wolfman, ja korja see Pall Mall üles, mille lauale kukutasid,” ütles Don, üritades näida Sarale kodukolde kaitsjana, teenida oma lollakaid punkte naise ees viimase enda kodus.

„Käi ise perse, Sime,” ütles Wolfman. „Ma räägin siin tõsisest ebaõiglusest. Inimestest nagu mina või sina...”

„Ah...” alustas Don ja aeg seiskus Sara jaoks, kes teadis, mis järgneb – need kolm sõna, täpne küüniline intonatsioon –, teda oli nende sõnadega aastaid tosin korda nädalas piitsutatud, ta võpatas, surres neid kolme sõna kuuldes iga kord väheke, teades, et Don Sime ei rauta teda nüüd iial, isegi siis mitte, kui miljard kriiskavat hiinlast teda kinni hoiavad, mitte iial. Enne nikub ta mürkvaraani või Benedict Howardsit, kui andub mehele, kes lausus need kolm sõna kolmapäeva õhtul kella kaheksa ja üheksa vahel ja kutsus selle väikese surmaga esile suure déjà vu tunde – kujutluspildi teleekraanist TEMA näoga, hoolikalt sasitud juuksed kunagi sinisel padjal, habe sinakas ja kare...

Don Sime lausus siiski midagi aimamata (ja naine nägi selle mõtlematu vaistliku reaktsiooni taga neetud taipamatut ahvi) need kolm sõna, kasutades kõrvalseisjana siseringi väljendit, mis Saral hetkeks hinge kinni pani.

„Ah,” ütles Don Sime, „torgi Jack Barronit.”

Jahe tundus ööõhk Benedict Howardsi kurgus, kui ta mugavalt haiglavoodi kargelt valgete linade vahel lamas, mõnusalt ja turvaliselt monoliitses tsitadellis, milleks oli Rocky Mountaini külmutuskompleks. Poolel võimsusel töötavate soojuskardinate avausest rõdul (kui ta oli teadvusele tulnud ja nad olid talle öelnud, et see paistis olevat õnnestunud, ja ta oli nõudnud, et soovib tunda oma näol tuuleõhku, olid nad karjuma hakanud, kuid ükski kanakari ei hakka Benedict Howardsi tahtmisele vastu) paistsid pimeduses mägede ähmased kujud, tähevalgust varjas külmutuskompleksi valgushelk, tema kompleksi, nüüdsest tervenisti tema oma ja...

Igavik?

Ta maitses igaviku männilõhnalist tuuleõhku, mis puhus mägedest ja New Yorgist ja Dallasest ja Los Angelesest ja Vegasest ja kõikjalt, kus vähemad inimesed nagu putukad valguses palukeste järel siblisid, maitses igavikku, lamades operatsioonijärgses nõrkuses rahunenult ja soojalt, kaitstuna tuuleõhu eest linade vahel tema enda kompleksis, mida ta omas riigis, kus senaatorid ja kubernerid ja president teda hr Howardsiks kutsusid...

Ta maitses igavikku, meenutades Palacci rahulolevat irvet, kui too oli öelnud: „Me teame, et oleme asjal jälil, hr Howards, ja teame, et see peaks töötama. Igavesti, hr Howards? Igavik on pikk aeg. Me ei saa teada, et see on kestnud igaviku, kuni see on kestnud igaviku, kas pole, hr Howards? Viis sajandit, aastatuhat... kes teab? Ehk peate leppima miljoni aastaga. Mis arvate, kas sellest piisab, hr Howards?”

Ja Howards oli naeratanud ja lubanud tohtrile tema napaka surmanalja, lubanud seda, kuigi ta oli murdnud palju suuremaid mehi palju vähema eest, sest, kurat, sa ei saa ju haududa iga tühist vimma miljon aastat, on ju nii? Asja peab vaatlema pikemas perspektiivis ja vabanema liigsest koormast.

Igavik? mõtles Howards. Tõesti, seekord suudan seda tunda tohtri higilõhnas, näha tema naeratuses, rasvase tasu lootuses. Tõprad arvavad, et on sellega seekord hakkama saanud. Nad on seda ka varem arvanud. Kuid seekord tunnen selle maitset, ma tunnen seda, ma tunnen valu õigetes kohtades.

Igavesti... lükata seda edasi igavesti, mõtles Howards. Hääbuvat musta valguse sõõri, suuresilmseid öövahetuse õdesid, päevase vahetuse mõrda professionaalse plastilise rõõmsameelsusega kunagi ühes teises haiglas teisel aastal teiste linade vahel, toru nagu uss ninast sisse kurgust alla soolestikku surutud, membraanid polüetüleeni külge kleepumas nagu nälkjas kivi külge, iga nõrk hingetõmme on pingutus mitte lämbuda, mitte rebida hääbuva jõuga öökimaajavat toru veritsevast ninast ja kurgust, mitte tõmmata nõela vasakust käest, glükoosilahust paremast, surra puhtalt nagu mees, puhtalt nagu lapsepõlv Pannisaba tasandikel, puhas noalõige elu ja surma vahel, mitte öökides ja kustes elumahlasid plastikusse, klaasi, torudesse, klistiir kateetrid nõelad õed kärbatanud lilli täis pedevaasid...

Aga musta valguse sõõr tõmbub kokku, kuradi kurat, ükski hääbuva musta valguse sõõr ei kustuta Benedict Howardsit! Osta see tõpranahk ära, häma, peta, tapa! Ükski lollakas kuradi inglane ei hakka Benedict Howardsile vastu. Vihka seda tõpranahka, võitle temaga, põleta ta välja, osta ta ära, häma, peta, tapa, rebi must valgusesõõr suuremaks... laiemaks, laiemaks. Vihka torusid vihka õdesid vihka nõelu linasid lilli. Näita neile! Näita neile kõigile, et nad ei tapa Benedict Howardsit.

Keegi ei tapa Benedict Howardsit! Howards avastas end neid sõnu lausumas, tuuleõhk oli nüüd jahedaks muutunud, soe nõrkus kadunud, võitlusrefleksid verd pumpamas, kerge külm higi põskedel.

Howards rebis end judinaga nendest mõtetest lahti. See oli üks teine haigla ühel teisel aastal; siin elu valati temasse, nõeluti temasse, seda hellitati sügavas unes, mitte ei lekitatud temast torudesse ja pudelitesse. Jah, jah, nüüd kontrollid olukorda sina. Sa oled oma võlad tasunud. Ükski inimene ei peaks kaks korda surema, ükski inimene ei peaks kaks korda vaatama, kuidas elu, noorus, veri – kõik temast lahkub, lihased nõtruvad, kotid kokku tõmbuvad, jäsemed luuavarreks muutuvad – mitte Benedict Howards. Lükka see endast eemale, lükka see eemale miljoniks aastaks. Lükka see eemale... igaveseks.

Howards ohkas, tundis näärmeid rahunevat ja andus uuesti mõnusale, tervislikule ja soojale nõrkusele, teades, mida see tähendab, soojus külma eemale tõrjumas, valgus hääbuvat musta sõõri avamas, seda avatuna hoidmas, avali surumas... igaveseks.

Alati üks võitlus, mõtles Benedict Howards. Võitlus Texase Pannisabalt naftarahavõimsasse Dallasesse, Houstoni, LA-sse, New Yorki, kus kõik oli ainult üks taplus, avatud nafta rendiõigused, maakapital, elektroonika, NASA, Lyndon, senaatorid, kubernerid, padakonnad... hr Howards. Võitlus vaiksetelt kuivadelt tasandikelt vaiksetele jahutatud õhuga võimuareenidele, vaiksete õhkjahedate naiste poole, kelle nahk on päikesest, tuulest, kaenlaaluse higist puutumata …

Võitle toru ninast ja kurgust välja, välja hääbuvast mustast sõõrist Inimese Surematuse Sihtfondi juurde, vedelas heeliumis jäätatud kehade, hääletusvarade, külmutatud likviidsete varade juurde vaiksetes kuivades heeliumjahedates võimukambrites, Sihtfondi võimu minu võimu rahavõimu hirmuvõimu surematuse võimu juurde – kus elu on võimsam kui surm ja hääbuv must sõõr.

Võitle kuivade ja tühjade Pannisabast kalestatud naiste juurest, kes lebavad autorusus, veri suust tilkumas valus musta sõõri hääbumas, sellesse hetke, Igaviku esimesse hetke.

Jah, alati üks võitlus, mõtles Benedict Howards. Võitlus, et põgeneda, saada, elada. Ja nüüd see ülim lahing, lahing kõige pärast: rahavõimu, noorte kauni nahaga naiste, Sihtfondi, terve kuradi riigi, senaatorite, kuberneride, presidendi, õhkjahedate võimukoridoride pärast, hr Howards. Igavik, hr Howards, igavik.

Howards vaatas soojuskardinatega palistatud aknast välja, nägi külmutuskompleksi tulesid, komplekse Colorados, New Yorgis, Ciceros, Los Angeleses, Oaklandis, Washingtonis... Washingtoni monumenti, Valget Maja, Kapitooliumi, kus nad oodates puhkasid, mehed, kes olid tema vastu, tema tsitadelli vastu Sihtfondi vastu külmiku seaduseelnõu vastu igaviku vastu, mehi hääbuvas mustas sõõris.

Natuke üle aasta, mõtles Benedict Howards. Natuke kauem kui aasta enne, kui demokraatide kogu hävitab Silmakirjatseja Teddy, Hennering saab presidendiks, Sihtfondi mees, minu mees, minu riik, senaatorid, kubernerid... president, hr Howards. Kuu, kaks kuud ja nad hääletavad seaduseelnõu poolt, võidad hääled võimu, raha, hirmuga, elu võimuga surma üle, ja las siis need tõpranahad saavad teada! Las nad siis valivad. Müüvad kõik elu eest, Sihtfondi eest, igaviku eest, või anduvad hääbuvale mustale sõõrile. Elu võim surma üle, ja milline senaator, kuberner, president valiks surma, hr Howards?

Howardsi pilk langes seinakellale: 9:57 mägede ajavööndi järgi.

Vaistlikult nihkus tähelepanu väiksele uinuvale videotelefoni ekraanile (hr Howardsit ei tohi täna keegi tülitada, isegi Jack Barron mitte) voodilaual väikese teleri kõrval. Ta sisikond tõmbus tundmatuse, juhuslikkuse, paljastuse hirmus kokku.

Lihtsalt refleks, mõtles Howards. Kolmapäevaõhtune tingrefleks. Ei midagi enamat. Jack Barron ei saa mind täna kätte. Karmid käsud, põgenemisplaan, varumehed. („Hr Howards on jahiga lahel lennukiga teel Las Vegases pardijahil kalal Kanadas, teda pole võimalik leida, sada miili lähimast videotelefonist, hr Barron. Hr De Silva, dr Bruce, hr Yarborough kõnelevad teiega heal meelel, hr Barron. Nad on volitatud kõnelema Sihtfondi nimel ja on sellega tegelikult rohkem kursis kui hr Howards, hr Barron. Hr De Silva, dr Bruce, hr Yarborough kõnelevad teile kõigest, mida teada soovite, hr Barron.”) Jack Barron ei saa, tal ei lubata teda torkida tema igaviku esimesel ööl.

Ta on ka lihtsalt üks narr, ütles Benedict Howards endale. Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele. Aurupoti kaitseklapp. Võimu kujutis sajal miljonil ekraanil, kujutis, mitte reaalsus, mitte rahavõim, hirmuvõim, elu võim surma üle senaatorid, kubernerid, president, hr Howards.

Televõrkude, sponsorite, masside, FCC (mille kaks volinikku on Sihtfondi taskus) vahel noateral kõlkuv Jack Barron. Tsirkuse ja leiva gladiaator, võimu pabermõõga kujutis, Plära Jack Barron.

Siiski sirutas Benedict Howards end välja, lülitas teleri sisse ja jäi ärevalt ootama, vaadates reklaamide värvilisi pilte, televõrgu logosid, tantsivaid koolapudeleid, Kools Supreme’i suitsetava tõusva tähe plastikperset, telejaama logot, pingeliselt jahedas ööõhus oodates, teades, et teised ootavad, sees ärevusest keeramas, tema vaiksetes õhkjahedates võimukoridorides New Yorgis, Chicagos, Dallases, Houstonis, Los Angeleses, Washingtonis – kõik ootavad kolme sõna (lillana südaöiselt sinisel taustal), mis alustavad tunnist ootamiskatsumust, heidavad pilgu vaikivatele videotelefonidele, Harlemi, Wattsi, Mississippi, Strip City mädapaised, Village’i neegrid, logardid, suvalised luuserid – sada miljonit kretiini ettepoole kummargil, verelõhna, võimuringkondade sinise vere lõhna tajumas:

„TORGI JACK BARRONIT”.

„TORGI JACK BARRONIT” – punased tähed (meelega rohmakas imitatsioon Mehhikos, Kuubal, Kairos, Bangkokis, Pariisis seintele kritseldatud sildist „Minge koju, jänkid”) tumesinisel taustal.

Kaameratagune räme kõrtsihääl hüüdmas: „Sind torgib miski?”

Ja vastuseks häältekollaaž, kui kaamera ees saate pealkirja hoitakse: tudengid People’s America agitaatorit küsimustega segadusse ajamas, fännide aamenid hardrock-telebaptistile, emad nutmas sõdureid taga, kibestunud luuserid halisemas teisel pool kahedollarilist akent. Kõrtsihääl küüniliselt lootusrikkal toonil: „Siis torgi Jack Barronit!”

Pealkiri muutub mehe pea ja õlgadega kaadriks ebamugavalt tumedal taustal (poolalateadlik vilkuv keerlev muareemuster nähtavuse piiril, justkui must indiaanlaste tint kinestoobimustril). Mehel pole lipsu ja ta kannab avatud kaelusega punasel veluursärgil hirvekollast kraeta spordijakki. Ta näeb välja umbes nelikümmend? kolmkümmend? kakskümmend viis? – igal juhul rohkem kui kakskümmend üks. Tema jume paistab olevat midagi heleda ja halli vahepealset, nagu vaevatud romantiline luuletaja; tema ilmes oleksid nagu lahingu järel kummaliselt patiseisu jäänud karmus ja pehmus. Tema juuksed meenutavad surnuid – liivakarva JFK soeng, millel on lastud kaelale välja kasvada, piirab küljelt kõrvu, ohjeldamatud lokid tungivad ülespoole ning muutuvad dylanlikuks kammitsemata äsja ärganud haloks. Tema jõmpsikasilmad (teadvad silmad) leegitsevad lõbusas erapooletuses, kuni täidlaste huulte naeratus muutub hinnanguliselt saja miljoni vaataja tõttu privaatseks ma-tean-et-sa-tead-et-ma-tean naeratuseks.

Jack Barron naeratab, noogutab ja muutub Acapulco Goldsi reklaamiks: mehhiklasest peoon džungliga kaetud vulkaanilisel mäel mööda vonklevat rada eeslit juhtimas, taustaks entsüklopeedialik magus-usaldusväärne hääl, mis lausub: „Mehhiko mägismaal aretati marihuaanasort, mis sai salakaubaajastul tuntuks kui Acapulco Golds.”

Kaader samast peoonist sirbiga marihuaanat lõikamas ja eeslile laadimas: „Suurepärase maitse ja omaduste poolest hinnatud Acapulco Golds oli harulduse staatuse tõttu ja...” Kaader Pancho Villa tüüpi mehhiklast läbiotsivast piirivalvurist: „... impordiraskustele kättesaadav ainult vähestele õnnelikele.”

Aerokaader hiiglaslikust geomeetrilisest marihuaanapõllust: „Kuid nüüd pakuvad parimad Mehhiko seemnesordid koos Ameerika põllumajanduse ja hoolikalt kontrollitud kasvatustingimustega puhast, võrreldamatu maitse ja pehmusega ning rahustavate omadustega marihuaanasorti. Nüüd saadaval kolmekümne seitsmes osariigis (kaader punasele ja kuldsele Acapulco Goldsi pakile). Acapulco Golds, Ameerika kõrgkvaliteetsed marihuaanasigaretid – ja otse loomulikult täiesti kantserogeenivabad.”

Kaader muutub tagasi vanamoodsal käetugedega toolil istuvaks Jack Barroniks, laua taga, millel paiknevad kaks standardset valget Belli videotelefoni; valge tool ja valged telefonid musta muareemustriga taustal jätavad Barronist mulje kui rüütlist pimeduses tantsivate kujude ees.

„Mis teid täna torgib?” küsib Jack Barron häälel, mis teab kõike – tunneb Harlemit, Alabamat, North Side’i Strip Cityt, tunneb kõike, tunneb tuhandet kuldajastu projekti, puhtaks värvitud tsementseinu, uriini vangikongis, tunneb kaks korda kuus saadavat tšekki, millest on elamiseks vähe ja suremiseks palju (sotsiaalkindlustuse, AIDi, töötuse garanteeritud iga-aastased tasud helesinistel valitsuse tsüaniidtšekkidel), tunneb seda kõike ja teab, mille kuradi pärast, kuid ta hoolib teist, on väljatõugatute oma mees.

„Mis torgib teid, torgib ka Jack Barronit.” Barron vaikib, naeratab basiliskinaeratust, tumedad silmad näivad tabavat mustal taustal liikuvaid kinestoobi varje, Dylan-JFK-Naljanina Bobby-Buddha. „Ja me kõik teame, mis juhtub, kui sa torgid Jack Barronit. Helistage vastaja arvel. Number on piirkonnakood 212 ja 969-6969 (kuue kuu pikkune võitlus Bell-FCC-ga spetsiaalse mnemotehnilise numbri pärast), ja me vastame esimesel kõnele kohe... nüüd!”

Jack Barron sirutab käe välja ja vajutab videotelefoni valjuhääldinuppu (videotelefoni kaamera ja ekraan pöörduvad stuudiokaamerast eemale). Saja miljoni teleekraani pilt muutub kaheks. Ekraani alumisel vasakpoolsel veerandil näeme standardsel mustvalgel videotelefoni pildil valges särgis ja valgete juustega mustanahalist, taust on videotelefonilikult hall ja ähmane, ülejäänud kolmveerandil ekraanil näeme erksavärvilist Jack Barronit.

„Helistasite saatesse Torgi Jack Barronit ja te olete otse-eetris, mu sõber. Teil on luba kõneleda, kuni ütlen „stopp”. Teid vaatab sada miljonit kaasameeriklast ja nad kõik soovivad kuulda, kes olete, kust pärinete ja mis teid torgib, mees. See on teie hetk rambivalguses – teie kord torkida seda, mis torgib teid. Te olete ühenduses minuga ja mina olen ühenduses terve meie lollaka riigiga. Seega hakake aga pihta, lõksutage lõugu ja andke tuld – torgi Jack Barronit,” ütleb Jack Barron põrmustavalt naeratades.

„Minu nimi on Rufus W. Johnson, Jack,” ütleb vana neeger, „ning nagu sina ja kogu ülejäänud riik võib telerist näha, olen ma must. Seda ei saa salata, Jack. Ma olen must. Mõistad? Ma pole värviline, ma pole tumedanahaline ega mulatt, kvarteroon, oktoroon, fagott ega paavian. Rufus W. Johnson on üks must neeg...”

„Rahu,” segab Jack Barroni hääl vahele teravalt kui nuga, kuid õlgade kerge kehitus, väike naeratus on need, mis tegelikult rahustavad, kui Rufus W. Johnson naeratab ja samuti õlgu kehitab.

„Jah,” ütleb Rufus W. Johnson, „me ei tohiks seda sõna kasutada. Ajab kõik need afroameeriklased, värvilised, marru. Ameerika mustanahalised, kuidas neid nimetadagi? Me teame, kuidas te neid nimetate... mitte sina, Jack. (Rufus W. Johnson naerab kergelt.) Sa oled kahvanägu, aga must kahvanägu.”

„Lepime siis kokku seepiatoonis,” ütleb Jack Barron. „Ma ei taha, et mu saade Bugaloosas ära jäetaks. Aga milles asi, hr Johnson? Loodan, et te ei helistanud lihtsalt selleks, et siin nahatoone võrrelda.”

„Kuid just selles asi ongi, kas pole?” ütleb Rufus W. Johnson ja enam ta ei naerata. „Just selles asi ongi. Just selles ongi asi kõigi meie afro­ameeriklaste puhul. Oled must isegi siin, Mississippis, mis peaks olema musta mehe maa, vaat selline on elu. Siin aint selles asi ongi, kuidas sa seda nüid nimetasidki – nahatoonide võrdlemine. Kui vaid saaks videotelefoniga värvilist pilti esitada, saaksin teleri ette istuda, värvinuppe kruttida ja näha end ka ise kord punase või rohelise või lillana – värvilise mehena, kas tead?”

„Millal me asja kallale asume, hr Johnson?” pärib Jack Barron kraadi võrra jahedamal toonil. „Mis teid torgib?”

„Me juba räägime asjast,” vastab Rufus W. Johnson, musta näo hall kujutis, kortsuline, solvunud, kulmu kortsutav, laienemas kolmveerandile ekraanile, Jack Barron linnukesena ülemises parempoolses nurgas.

„Kui oled must, torgib sind aint üks asi ja see torgib sind kakskümmend neli tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas ajast, mil sündisid, ajani, mil kooled. Või siis, kunagi oli aeg, mil sa polnud enam surnuna must. Enam see nii pole. Nüüd on meil see meditsiiniteadus. Meil on see Inimese Surematuse Fond. Külmutab need laibad nigu külmutatud pitsa, kuni arstid on piisavalt nutikad, et nad üles sulatada ja parandada, et nad siis kuni viimsepäevani elaksid. Mis nad ütlevadki, need Howards ja tema lakeid: „Ükspäev elavad kõik inimesed Inimese Surematuse Fondi abil igavesti!”

Jah, oleme maailmas juhtiv riik ja meil on Inimese Surematuse Fond. Pigem on see Kahvanägude Surematuse Fond. Mudugist on selliseid vennikesi nagu vana George palju ja Bennie Howards arvab, et kõik võib taandada ühele. Neegri probleemi on lihtne lahendada – vabane neist. Liiga räpane – mis siis ikka, korraldame nii, et kahvanäod elavad igavesti. Laseme neil mustadel elada seitsekümmend aastat, kes sest ikka hoolib, kui kahvanäod elavad igavesti, kuni nad jaksavad 50 000 taala välja köhida.”

Jack Barroni silmanurkadesse ilmuvad külmad pingejooned, ekraan läheb pooleks, Rufus W. Johnsoni mustvalge kujutis elus ja värvilise Jack Barroni vastas, kui Jack Barron sõnab kalgilt, aga vaikselt: „Räägite millestki, mis teid torgib, hr Johnson. Pühendage ka meid asjasse. Laske tulla. Kuni te ei kõnele inimanatoomia intiimsetest osadest ega kasuta neljatähelisi sõnu, oleme eetris, hoolimata sellest, mida teil öelda on. See ongi Torgi Jack Barroni eesmärk. On aeg anda vastulöök, kõik ussid välja kaevata, ja kui teil on võimudega kana kitkuda, siis nüüd peavad nad seda kõike kuulama ja lubama pasarahel sadada.”

„Just,” ütleb Rufus W. Johnson. „Ma räägingi sellest Inimese Surematuse Fondist. Ka Rufus W. Johnson on inimene. Võõpa mind valgeks, korrigeeri nina ja kõik kahvanäod vaatavad mind ja ütlevad: „Seal sammub Rufus W. Johnson, ühiskonna alustala. Tal on edukas veoettevõte, uus auto, oma maja ja ta suutis anda oma kolmele lapsele kolledžihariduse. Üks õige mudelkodanik.” Oleks Rufus W. Johnson valge, mitte must, kuulge, Benedict Howards sõlmiks temaga heal meelel külmikulepingu ajaks, mil ta kõrvad pea alla paneb, ja kooriks protsente igalt Rufuse sendilt, kuni ülessulatamispäevani – oleks Rufus W. Johnson kahvanägu. Tead, mida nad siin Mississippis, Harlemis ja Wattsis ütlevad? Nad ütlevad: „Oled sa kahvanägu, oled tehtud mees, aga oled must, kooled nagu iga teine.”

Ülemise parema nurga linnuõrs saab uuesti värvilise Jack Barroni omaks. „Süüdistate Inimese Surematuse Fondi diskrimineerimises?” küsib ta, tantsisklevad poolenisti nähtavad muareemustrid taustal vilkumas, muutes tema kergelt allapoole suunatud pilgu hõõguvaks ohuks, äkitselt tõsine ja kurjakuulutav.

„Egas ma neid süüdista punase tulega sõitmises,” venitab Rufus W. Johnson. „Vaata mu juust – see on minu juures ainus valge asi, mida iial näete. Olen kuuskümmend seitse aastat vana ja peaaegu kogu mulle antud elu ära kulutanud. Isegi siis, kui pean selle elu musta mehena valge mehe riigis elama, tahan seda igavesti teha. Hoolimata sellest, kui halb ka pole olla elus ja must, surnuna oled sa surnud!

Ma siis võtsin nende fondi kahvanägudega ühendust ja ütlesin: „Andke mulle see külmikuleping. Rufus W. Johnson on valmis Igavikule alla kirjutama.” Kaks nädalat läheb mööda, nad käivad mu äri ja kodu ja pangakontot nuuskimas. Siis saan kena, vähemalt kolm jardi pika kirja kenal paberil ja seal on kirjas: „Ei vea välja.”

Arvutage ise, hr Jack Barron. Mu kodu maksis mulle 15 000, pangas on mul veel 5 000. Juba ainuüksi mu veokid maksavad pea viiskümmend tonni. Bennie Howards võib selle kõik endale võtta, kuniks mina jääs olen. Kuid Inimese Surematuse Fond ütleb mulle, et mul pole külmikulepingu sõlmimiseks piisavalt likviidseid vahendeid. Minu raha on sama värvi kui kõigi teistegi oma, hr Barron. Kas neile ei meeldi mu raha värv või, kas võib olla, et neile ei meeldi miski muu minu värv?”

Kaader vahetub range lõuajoone ja hakkamisvalmis mureliku Jack Barroniga. „Teil on, mis teid torgib, kui kõik on nii, nagu seda väidate olevat, hr Johnson. Ja kindlasti olete ka Jack Barronit torkinud.”

Barron pöörab kaamerasse oma põhjatu, telliseid loopiva, mürglit lubava pahapoisi pilgu. „Ja kuidas suhtute sellesse teie seal? Kuidas suhtute sellesse teie, Benedict Howards? Mis värki need võimumehed ajavad? Ja rääkides võimumeestest (järsk ilmemuutus sardooniliseks sisenalja naeratuseks), on aeg vaadata, mis torgib meie sponsoreid. Püsige liinil, hr Johnson, ja ka teie kõik seal telerite taga. Oleme kohe tagasi pärast seda paska, mida meie praegune sponsor edastada soovib.”

2.

Päris hästi tehtud, Vince, sa igavene kaval makaron, mõtles Jack Barron, vaadates, kuidas välismonitoril tema kujutis Chevy uueks mudeliks muutub.

Hetkest, mil ta enam eetris polnud, oli Barron tooli serval ja vajutas videotelefoni sisesidenuppu. „Lust ja lillepidu, või mis, paisan?”

Kontrollruumi paksu klaasakna taga nägi ta Vince Gelardi muhedat ja küünilist naeratust, siis täitis stuudioruumi Vince’i hääl: „Soovid vastaseks Bennie Howardsit?”

„Keda siis veel?” vastas Jack Barron end tagasi toolile sättides. „Pane Teddy Hennering teiseks ja Luke Greene varuks.” Barron vajutas sisesidenupu, luges viipekuvalt „60 sekundit” ja pühendus väikesele pausile.

Kavalpea Vince lasi eetrisse toore mugula nagu Johnson (aga vahel saab ka mugulast täisväärtuslik kartul, nagu täna õhtul).

Professionaalne murjan helistab iga kuradi nädal uue etnilise nutuloo­ga ja ilmselt ei pääse kunagi esimesest blokist kaugemale. Aga kui lisada külmiku debatile rumal kaebus, seekord fondi vastu, ja sa oled joonel

(...sa kahvanägu oled Igaveseks tehtud mees... huvitav, kas seda levitavad Malcolm Shabazz ja tema jüngrid). Seda ei saa käsitleda Howardsi kahe taltsa jobuga FCC-s. Ühe saate pärast ei tohi seda seltskonda ärevile ajada ja Vince oleks pidanud seda teadma, see on tema töö, seepärast ta kõnesid eristabki.

Aga kurat, mõtles Barron, kui viipekuval vilkus „30 sekundit”, Vince teadis seda ja, tuleb talle au anda, nägi sellest kaugemale, nägi, et Howardsit ei aja see vihale, sest fond jäätab iga neegri, kel on 50 000 likviidseid vahendeid (likviidne on võlusõna; likviidne, mitte kõdunev vana maja või roostes veokid – likviidsed võlakirjad, väärtpaberid, müüdav vara). Fondil on vabariiklaste, SÕFi, Shabazzi ja tema jüngritega piisavalt muresid, et endale veel rassismisüüdistust kaela tõmmata. Fond hoolib ainult ühest värvusest – raha rohelisest, segane tõbras Howards pole päris napakas. Jah, Vince nägi seda kõike, nägi Rufus W. Johnsonit läbi, nägi tervet riiki suu töllakil passimas, külmikudebati järele ila nõristamas, nägi head, kuid tiigrite eest kaitstud saadet Howardsiga, kes teeb endale heal meelel tasuta reklaami, kuni ta enda munad Kongressi tules küpsevad, nägi järgmist neljakümmet minutit: Howards kergelt nihelemas, piisavalt, et pilduda sädemeid, sest rassiteemal (ainsal teemal) oli fond süüst puhas. Kõik saavad punkte – Howards surub oma külmikuseadust edasi, pööbel saab lusti ja lillepeo Jack Barroni, mina näen välja kui kangelane ja keegi ei saa nii tõsiselt viga, et vastu hammustada. Hea Vince teab, kuidas seda joont mööda käia!

Viipekuval vilkus teade „Ühendus Kaljumägede külmikuga”, siis „Greene on liinil, Teddy H?” siis „Eeter” ja Barron nägi viipekuva all suurel monitoril oma nägu ja õlgu, nägi Rufus W. Johnsoni halli kujutist hallil taustal monitori vasakus nurgas ja esimesel videotelefoni ekraanil; kanget, vormis, ilusat sekretäri teisel videotelefoni ekraanil ja olemegi jälle teel, mõtles Jack Barron.

„Nii, hr Johnson (sa totakas jobu),” ütles Jack Barron. „Oleme jälle eetris. Olete ühenduses minuga ja mina olen ühenduses kõigi osariikide ja meie kõigi saja miljoniga, oleme otseühenduses Inimese Surematuse Fondi peakontori videotelefoniliiniga Kaljumägede kompleksis Boulderi linnas Colorados. Uurime kohe peamehelt, Inimese Surematuse Fondi juhatuse esimehelt, põhilaibavargalt, sinu ja minu sõbralt, hr Benedict Howardsilt eneselt välja, kas fond pooldab surmajärgset segregatsiooni.”

Barron lõi teisel videotelefonil ühenduse, nägi karmiilmelist (vaat seda alles paneks) sekretäritibi pilti ilmumas enese alla (ideaalne koht) monitori alumisse paremasse nurka, naeratas talle lipitsevalt (küüned sisse tõmmatud) ja ütles: „Olen Jack Barron ja helistan hr Benedict Howardsile. Teie kaunist näolappi silmitsevad praegu sada miljonit ameeriklast, kuid tegelikult, kullake, soovivad nad näha Bennie Howardsit. Kutsume bossi telefonile.” Barron kehitas õlgu ja irvitas. „Kahju küll, et pole kauem mahti teiega rääkida. Kuid ära muretse, kullake, võid oma eranumbri mu abilise Vince Gelardi kätte jätta.” (Kes teab, äkki läheb õnneks.)

Sekretär jõllitas läbi naeratuse nagu leemur ja kostis tema telefonihääl: „Hr Howards lendab praegu eralennukiga Kanadasse küttima ja kalastama ning teda pole võimalik kätte saada. Kas võib teid meie finantsdirektori, hr De Silvaga ühendada, või meie...”

„Kas te ei mõista, et Benedict Howardsile helistab Jack Barron?” segas Barron vahele. (Mis siin toimub?) „Saatest Torgi Jack Barronit. Teil on ju teler, on ju nii? Mul on liinil hr Rufus W. Johnson, kes on fondi tõttu tõsiselt häiritud, seega torgib see ka mind ja sadat miljonit ameeriklast ning me soovime rääkida Bennie Howardsi, mitte mingi tallalakkujaga. Seega soovitan sul oma kaunis tagument püsti ajada ja ta muy pronto liinile saada, või pean rääkima hr Johnsoni avalikust süüdistusest, et fond keeldub neegreid jäätamast, tüüpidega, kes erinevalt fondist näevad seda kõike teise nurga all, mõistad?”

„Vabandage, hr Barron. Hr Howards on lähimast videotelefonist sadade miilide kaugusel,” ütles sekretär. „Hr De Silva või dr Bruce või hr Yarborough on fondi tööga kõik hästi kursis ja vastavad meeleldi teie küsimustele.”

Kokkumäng, mõtles Jack Barron. Tibi ei tea ööd ega mütsi, vaid lihtsalt korrutab Howardsi jura. Ma alles näitan talle, mis tähendab minu eest peituda. Saad sellest kohutava näite, hr Howards. Hetkeks nägi ta oma silme ees ülejäänud saadet: Howardsi tallalakkuja grillimine (Yarborough on neist kõige suurem ämbrisse astuja), teine reklaamipaus, väike lõige Luke’iga, kolmas reklaamipaus ja siis kümme minutit Teddy Henneringiga asjade silumiseks ning siis minema ja keppi saama.

„Olgu,” ütles Barron ja tema naeratus muutus kavalaks irveks. „Kui Bennie seda nii soovib, siis nii ta seda ka peab saama. Ühendage mind John Yarboroughga.” Ta ristas jalad, andes Gelardile märku sekretär monitorilt eemaldada, ning monitor jagunes ühtlaselt Barroni ja Johnsoni vahel, kui Barron vasaku jala all olevat nuppu kaks korda toksas. Barron naeratas nurjatult ja vaatas otse kaamerasse, end meelega torkimiseks üles kerides, ja ütles: „Loodan, et Bennie Howards tabab ühe puraka. Ja olen kindel, et kõik teie sada miljonit, kelle jaoks hr Benedict Howards liiga hõivatud on, soovite talle samuti edu – ja kas teate, seda on tal ka vaja.”

Barron nägi viipekuval vilkumas „Avatud liinid Luke’i ja Teddyga”. Jep, mõtles ta, näitame sellele neetud Howardsile, et minuga ei tasu lollitada, ja teeme täna vägeva saate.

„Nii, hr Johnson, hakkame ka ise küttima,” ütles ta. „Las hr Howards laseb põdra, meie tabame tõe.”

„Kes see Yarborough on?” päris Rufus W. Johnson.

„John Yarborough on fondi avalike suhete juht,” vastas Barron. „Meie oleme avalikkus ja vaatame, kuidas ta meiega suhtleb.” Barroni teine videotelefon kuvas kaamet kiilanevat meest. Barroni jalg andis signaali ja monitori vasak pool jagunes Johnsoni (üleval) ja Yarborough (all) vahel, elavalt värviline Barron ise terendas paremal. „Ja olemegi ühenduses hr John Yarboroughga. Hr Yarborough, teile helistab Jack Barron ja soovin teid tutvustada hr Rufus W. Johnsoniga. Hr Johnson, et viidata ilmsele, on mustanahaline. Ta väidab, et fond keeldus temaga külmikulepingut sõlmimast. (Viska konks vette, Jack, kullake.) Sada miljonit ameeriklast soovivad teada, kas see vastab tõele. Nad soovivad teada, miks Inimese Surematuse Fond, maksuvaba fondina, keeldus andmast ameeriklasele võimalust surematuks saada lihtsalt seetõttu, et too on mustanahaline.” (Oled naise peksmise juba lõpetanud, hr Yarborough?)

„Olen kindel, et tegemist on mingi arusaamatusega, mille suudame kergesti lahendada,” vastas Yarborough ladusalt. „Nagu te teate...”

„Ma ei tea midagi, hr Yarborough,” lõikas Barron vahele. „Ei midagi muud peale selle, mida rahvas mulle räägib. Ma ei usu ka seda lora, mida teleri vahendusel edastatakse. Tean aga seda, mida hr Johnson mulle rääkis, ja sada miljonit ameeriklast teavad seda samuti. Hr Johnson, kas taotlesite külmikulepingut?”

„Seda ma tegin, Jack.”

„Kas nõustusite oma surma korral kogu oma vara fondile loovutama?”

„Sa tead, et tegin seda.”

„Kas selle vara väärtus ületas 50 000 dollarit?”

„Vara väärtus on vabalt 60 kuni 70 tuhat,” ütles Rufus W. Johnson.

„Ja kas teiega keelduti lepingut sõlmimast, hr Johnson?”

„Just nii.”

Barron vaikis, grimassitas, langetas pea, et tema nägu palistaks tausta pahaendeline sära. „Ja te olete mustanahaline, nagu ma märkan, kas pole, hr Johnson? Nii, hr Yarborough, te rääkisite mingist arusaamatusest, millestki, mida saab kergesti lahendada? Selgitage neid ümberlükkamatuid fakte. Selgitage Ameerika rahvale, miks keelduti hr Johnsoniga lepingut sõlmimast.”

Hakka aga õõnestama, mõtles Barron ja toksas parema jalaga kolm korda nuppu, andes märku reklaamipausiks kolme minuti pärast (veel paar labidatäit).

„Aga see ongi lihtne, hr Barron,” vastas Yarborough surmtõsise näo ja häälega, mis eriti hästi välja tuli, kui Gelardi Johnsoni pildilt eemaldas, jättes Yarborough tillukeseks ja mustvalgeks, ümbritsetuna kolmest küljest suure Jack Barroniga (taustaks pimedusevarjud keerlemas).

„Fondi peamine pikaajaline eesmärk on rahastada uurimistöid, mis viiksid ajani, mil inimene võib elada igavesti. Selleks on vaja raha, suurt hulka raha. Ja mida rohkem raha suudame uuringutele kulutada, seda kiiremini see päev ka saabub. Inimese Surematuse Fondil on ainult üks rahaallikas: riiklik külmutusprogramm. Loetud arvu ameeriklaste kehad külmutatakse ja neid säilitatakse kliinilises surmas vedelas heeliumis, et nad elustada, kui uuringud, Fondi uuringud on andnud vastused...”

„Eh, teame seda jura!” hüüatas Rufus W. Johnson (ikka veel ekraanilt eemal). „Külmutate jõukaid, kahvanägudest rikkureid, ja kuni nemad jääs on, kasutate kogu nende raha ja aktsiaid ja mida iganes ja nad ei saa seda tagasi enne, kui nad on jälle elus, kui üldse. Ma olen sellega nõus, ega vara surres kaasa saa võtta, parem juba riskida, kui kaotada pole muud kui uhked matused.” (Hoides ilme morni ja põrnitsevana, lasi Barron nähtamatul häälel sonida ja ootas puändihetke.) „Olgu, see on see, mida müüte, ja see on see, mida Rufus W. Johnson ostab. Aga te ei müü seda neegr...”

„Vaadake ette, hr Johnson!” lõikas Barron vahele ja Vince, kes tabas teda poolelt sõnalt, katkestas Johnsoni heli, kui viipekuval vilkus „2 minutit”. „Näete, hr Yarborough, hr Johnson on solvunud ja põhjusega. Tal on maja, mis maksis 15 000 ja veel 5 000 pangas ning üle 50 000 veokite kujul. Ma pole küll Einstein, kuid minu arvutusi mööda on 50 000 pluss 20 000 rohkem kui 50 000. Kas pole mitte tõsi, et kliinilise surma korral külmikulepingu rakendamiseks vajalik minimaalne netoväärtus on 50 000?”

„See vastab tõele, hr Barron. Aga vaadake, see 50 000 peab olema likviidne...”

„Palun, vastake lihtsalt küsimusele,” lõikas Barron valjult vahele. Ära lase tal seletada, jäta temast halb mulje, mõtles ta, märgates pahaselt, et Vince oli halli tagapõhjaga hallile Yarboroughle andnud kolmveerandi ekraanist, kahvatu ebamaine Koljat täisvärvilise Taaveti vastu. „Mulle tundub kõik väga lihtne olevat. 50 000 on number, mille eest võiks iga ameeriklane külmikulepingu osta. Hr Johnson pakkus teile kogu oma netoväärtust, mis on rohkem kui 50 000. Hr Johnson on Ameerika kodanik. Hr Johnsoniga keelduti lepingut sõlmimast. Hr Johnson on mustanahaline. Millisele järeldusele peaksid ameeriklased jõudma? Faktid on faktid.”

„Aga rassil pole sellega mingit pistmist!” vastas Yarborough kiledalt ja Barron kortsutas avalikult kulmu, sisemiselt irvitades, nähes, kuidas Yarborough lõpuks rahu kaotas. „50 000 peab olema likviidsel kujul – sulas, aktsiates, väärtpaberites. Iga inimene, rassist olenemata, kellel on 50 000 likviidsel...”

Barron ristas jalad, signaal ühenduse katkestamiseks Yarboroughga, viipekuval vilkus „60 sekundit”, ja ütles: „Ja me kõik muidugi teame, et see on Fond, mis otsustab, kas inimese vara on... piisavalt likviidne. Kas pole mugav, mis? Fond ei soovi meest jäätada, ütleb lihtsalt, et tolle varad on „külmutatud”, ja ma ei tee nalja. Huvitav, paljude mustanahaliste varad on külmutatud ja paljude kehad? Ehk saame seda teada mehelt, kes on tugevalt vastu Kongressi ettepanekule kiita heaks – ütleme selle kapriisse! – organisatsiooni, mis nimetab end Inimese Surematuse Fondiks, monopoolne seis krüogeenika alal Ameerika Ühendriikides, Mississippi sotsiaalõiguskubernerilt Lukas Greene’ilt. Seega püsige telerite ees, rahvas, püsige liinil, hr Johnson. Kõneleme teie koduosariigi kuberneriga kohe pärast meie sponsorite katset sulatada üles teie rahakotirauad.”

Loodan, et vaatad seda, Howards, sa igavene lontrus, mõtles Barron reklaamipausile minnes. Vaata, mis saab, kui lollitad Jack Barroniga! Ta vajutas sisesidenuppu ja ütles: „Andke mulle Luke’iga paar privaatset hetke.”

„Hei, mida sa sellelt vaeselt mustalt mehelt soovid, sa igavene kahvanägu?” ütles Lukas Greene (jälgides ühe silmaga Acapulco Goldsi reklaami, teisega Jack Barroni kujutist videotelefonil). „Kas Bennie Howardsi materdamisest üheks õhtuks ei piisa? Pead ka sotsiaalõiguse ristisõdijatega tüli norima?”

„Rahune, Lothar,” ütles Jack Barron. „Täna tambime fondi koos. Seekord on hea Jack Barron sinuga mestis, mõistad?”

Vaat see on kergendus, kui Jacki usaldada saab, mõtles Greene. Aga mis rassi laidujutt see fondi kohta käib? „Mõistan,” ütles Greene. „Aga me mõlemad teame, et Bennie külmutaks ka esimees Wangi enda, kui too nutsu lagedale laoks, ühest nõgist rääkimata. Milleks torkida? Naased SÕFi rüppe, Claude?”

„Ära sa loodagi,” ütles talle Jack Barron. „Näitan Howardsile, mis juhtub VIP-iga, kes arvab, et võib olla tabamatu, kui talle helistab Jack Barron. Jälgi ja õpi, Amos, juhuks, kui arvad ise, et võid kolmapäeva õhtul videotelefonist eemal olla. Aga rahu, oleme kohe eetris.”

Sama vana Jack Barron, mõtles Greene, kui Barron sissejuhatusega tegeles („...Mississippi kuberner ja Sotsiaalõigusfrondi juhtfiguur...”). Ta müüks oma ema kolme punkti eest pingereas. Kui Howards pistaks imikuid, poleks sellest midagi, sest sellel munadeta imel on liiga palju võimu, aga jäta telefonile vastamata ja sind pussitatakse selga, Bennie. („...kellele valijaskond on andnud...”) Olgu, mängime täna Jacki mängu, materdame mõlemad Howardsit ja ehk aitame nurjata külmiku seadusandluse, ja mis sellest, kui Jacki põhjused on tõpralikud.

„... ja on hästi teada, et fondile ei antud luba ehitada külmikut Mississippisse, kuberner Greene,” ütles Jack. „Kas seepärast, et Mississippi Sotsiaalõigusfront kahtlustab, nagu ka süüdistab hr Johnson, et fond disk­rimineerib mustanahalisi?”

Enam pole midagi kaotada, mõtles Greene. Vaatame, kui palju ta laseb mul SÕFi loraga esineda. „Jättes praegu rassiküsimuse kõrvale, hr Barron,” ütles Greene videotelefoni, märgates, et helde Jack oli talle andnud pool teleekraani, tema nurgeline must nägu mustvalgel ekraanil kenasti välja toodud, „me ei lubaks fondil külmikut Mississippisse ehitada ka siis, kui hr Howards ja viimne kui üks tema alluvatest oleksid mustad kui padatuusad. Sotsiaalõigusfront pooldab kindlalt avalikku külmikupoliitikat. Me usume, et ühelgi indiviidil, ettevõttel või niinimetatud mittetulundusfondil pole õigust otsustada, kes saab võimaluse uuesti elada ja kes mitte. Kõik külmikud peavad olema riigi omad ja riigi finantseeritavad ja see, kes külmutatakse ja kes mitte, tuleb määrata loosiga. Me usume...”

„Teie seisukoht külmiku seadusandluse ja avaliku külmutusseaduse asjus on kõigile hästi teada,” segas Jack Barron kuivalt vahele ja Greene’i teleekraan näitas teda nüüd alumises vasakus nurgas kössitamas (meeldetuletus sellest, kes asju juhib, vanalt Berkeley semult Jack Barronilt).

„See, mis hr Johnsoni torgib, mis mind torgib ja mis täna sadat miljonit vaatajat torgib, pole mitte era- või riikliku külmutamise teoreetiline lahkamine, vaid praktiline küsimus: kas fond diskrimineerib mustanahalisi? Kas Benedict Howards kasutab ära oma majanduslikku ja sotsiaalset võimu?”

Vana kolledžinipp, mõtles Greene. „Selleni hakkasingi jõudma, hr Barron,” ütles ta meelega härratades. „Kui eraettevõte või -fond saab endale nii suure võimu, nagu seda on saanud Inimese Surematuse Fond, on võimu üht- või teistmoodi ärakasutamine paratamatu. Kui fondil õnnestub seadusandlus kongressis läbi suruda ja kui president sellele alla kirjutab, kirjutatakse see võim elu ja surma üle seaduseks, mida toetab ka föderaalvalitsus, ning sellest hetkest alates võib fond diskrimineerida mustanahalisi, vabariiklasi, kahv... valgenahalisi või keda iganes, kes keelduvad mängimast Howardsi karistamatut mängu. Seepärast...”

„Palun, kuberner Greene,” ütles Jack Barron tehtult äravaevatud ilmel. „Oleme kõik inglitega ühel poolel. Teate võrdse kohtlemise seadust sama hästi kui mina ja selles saates ei tohi teha poliitilisi kõnesid.” Jack vaikis ja naeratas talle jumal-hoidku-naeratuse, märkas Greene. „Rikun ju selle laheda spordijaki ära, kui mu saade eetrist kaob ja mina pean kraavi kaevama minema. Küsimus seisab selles, kas fond diskrimineerib mustanahalisi juba praegu?”

Ah nii on siis asjalood, mõtles Greene. Kui tahan Howardsi abil punkte teenida, saan jätta temast ainult mulje, et ta mängib sotsiaaldarvinistlikku mängu, mis on Jacki kepphobu tänaseks õhtuks, ja me mõlemad teame, et tegelikult pole Howards nii loll. Aga need sada miljonit valijat, keda Jack igas teises lauses mainib, ei pruugi seda teada ja võivad piisavalt kongresmene torkida, et nood teisiti hääletaksid ja Howardsi seaduseelnõule kriipsu peale tõmbaksid. Seega, Bennie Howards, praegu oled sa igavene neegreid vihkav kahvanägu, vaat kuis.

„Hästi,” vastas Greene, „faktidest on näha, et mustanahalised moodustavad populatsioonist umbes kakskümmend protsenti, fondi külmikutes olevatest laipadest on mustanahalised vähem kui kaks protsenti...”

„Ja fond pole seda lahknevust kunagi selgitanud?” päris Jack ja andis Greene’ile kaasamängimise eest pool ekraani.

Sa tead selle põhjust, sa igavene kaval lubjanahk, mõtles Greene. Paljud meie heades Ühendriikides suudavad 50 tonni välja köhida? Fond ei diskrimineeri kedagi rohkem ega vähem. Miks peaks must mees surres kuidagi teistsugune olema kui elades... „Oled sa kahvanägu, oled tehtud mees, aga oled must, kooled nagu iga teine.” Isegi kui Malcolm selle kuvandi lõi, ei tähenda see, et see tõele ei vasta, sa kahvanäost vennike Jack. Fond on puhtam kui GM, ühingud, bossitõprad – Howards hoolib ainult rohelisest rahavärvusest – aga litsu see lurjus laiaks nagu lutikas.

„Ei ole mina sellele selgitust kuulnud,” ütles Greene, „mida nad saaksidki öelda, need arvud on ju mustvalgelt kirjas (ta naeratas kahvatult) – vabandage. Isegi teadlike rassistlike eelarvamuste puudumisel peab fond maksevõime alusel diskrimineerima, kuna kõik teavad, et meie riigis on musta mehe keskmine sissetulek umbes pool valge mehe sissetulekust. Fond aitab juba oma olemasoluga kinnistada mustanahalise alamat positsiooni – ka hauataguses elus. Külmiku asemel hauakivi saamine muutub seetõttu varsti mustade värgiks. Ma ei süüdista ühtegi inimest milleski. Aga ma süüdistan ühiskonda ja fond on ühiskonnas raskeks kaalukeeleks. Ja kui Howards ei käitu vastavalt sotsiaalse võimuga kaasnevatele sotsiaalsetele kohustustele, siis on ta vastutustundetu. Ja me mõlemad teame, hr Barron (magus naeratus vastutusvõimetule Jackile), et vastutustundetu inimene on täpselt sama süüdi kui sotsiaaldarvinistid ja Withers, kes lubab vohada vastutustundetul ükskõiksusel.” Kaks punkti Howardsilt, mõtles Greene, ja kaks punkti sinult, Jack.

Jack Barron naeratas, milles Greene tundis ära tema sõnad-sinu-suust naeratuse. Ja oligi nii, Jack oli talle nüüd andnud kolmveerand ekraani. Proled näevad, et Luke Greene’i ja Jack Barroni sõnad tabavad märki, ja miks sa seda oma kavala kahvanäo mõistust millekski oluliseks ei kasuta, sa igavene nahahoidja?

„Seega ütlete kokkuvõtvalt, kuberner Greene,” ütles Jack toonil, milles Greene tundis ära lõpetava-hüvastijätusuudluse-nüüd-tuleb reklaam-puändi, „et Inimese Surematuse Fondi ülesehitus loob de facto rassilise diskrimineerimise poliitikat, olenemata sellest, kas see on fondi ametlik poliitika või mitte, on mul õigus? Hoolimata sellest, kas hr Johnsoniga keelduti lepingu sõlmimisest seetõttu, et ta on mustanahaline, või seetõttu, et tema varad ei vasta fondi standarditele, need standardid ise, mis on omavoliliselt seadnud hr Benedict Howards, moodustavad rassilise diskrimineerimise? Et...”

„Sada protsenti õige!” ütles Lukas Greene valjult. (Sulle võib ju jääda viimane sõna, aga sa ei pane neid selle musta poisi suhu, Jack!) „Nagu siin täna on selgunud (ja kindla seisukohata Jack taandab mu tagasi veerandile ekraanile, aga laseb mul oiu tõttu edasi laliseda). Aga ei diskrimineerita ainult mustanahalisi. Eraomandis kallihinnalise külmutuskompleksi olemasolu diskrimineerib musti, valgeid, varatuid, vaeseid, kuut miljonit töötut ja kahtekümmet miljonit vaeghõivega ameeriklast. See seab surematusele, inimelule rahalise väärtuse, justkui oleks Peetrus paradiisiväravate ette tolliputka seadnud. Mis õigusega vaatab keegi kolmas sinu finantsseisu ja ütleb: „Teie, söör, saate igavese elu. Aga sina, sa igavene kerjus, sured ja sured igaveseks.” Iga ameeriklane...”

Äkitselt märkas Greene, et tema nägu ja hääl polnud enam eetris. Tema teleekraani täitis tõsise ja kavalate silmadega Jack Barroni lähivõte. (Mis seal ikka, mõtles Greene, vähemalt suutsime mõned mõtted edastada.)

„Tänan teid, kuberner Greene,” ütles Jack Barron. „Me teame, mis teid torgib. Ja olete meile kõigile mõtlemiseks toitu pakkunud. Ja rääkides toidust, on jälle aeg kuulata neid, kes minu poearveid maksavad. Aga püsige telerite ees, head ameeriklased, oleme kohe tagasi ja vastaspoolelt kuulame, mida on öelda senaator Theodore Henneringil, Henneringi-Bernsteini külmikuseaduseelnõu kaasautoril, kes arvab, et Inimese Surematuse Fond töötab hästi ka nii, nagu praegu, ja näeks hea meelega fondile legaalse monopoli staatust antavat. Kuulame senaatori mõtteid kohe pärast neid teateid meie sponsorilt.”

Just, mõtles Greene õhinal Chevy reklaami eetrisse minekul, kui saaksin Henneringi seaduseelnõu asjus materdada, oleksin mäel! Jack võiks Lootusrikka Henny hakklihaks teha, nihutada kümmet häält senatis või kolmekümmet esindajatekojas ja see seaduseelnõu on läbi kukkunud.

„Mida kuradit sa üritad, Luke?” ütles Jack Barroni videotelefonikujutis. „Tahad mind FCC-ga päris tülli ajada? Me mõlemad teame, et Howardsil on kaks esindajat tagataskus.”

„Üritan külmiku seaduseelnõud nurjata ja seda me mõlemad teame, Percy,” ütles Greene. „Sina otsustasid Benniet materdada, mäletad? Ja sa võid sellega hakkama saada, Jack. Sa võid seaduseelnõu kohe nurjata Teddy Henneringi maatasa tehes. Naeluta ta seinale ja lisa minu poolt veel paar naela.”

„Naeluta ta seinale?” hüüdis Jack Barron. „Oled päris segi läinud, Rastus! Tahan Howardsit haavata, talle õppetunni anda, mitte teda maha lüüa, lihtsalt mõned lihahaavad tekitada. Howards võib mulle otsa peale teha, kui teda liiga kõvasti haavan. Pean Henneringiga kiisukest mängima ja võimaldama tal fondi paar kaotatud punkti tasa teha, vastasel juhul olen poliitikaga seotud. Ennem saan tripperi, kui sellega tegelema hakkan.”

„Kas sa ei mäleta, kes olid, Jack?” ohkas Greene.

„See meenub mulle iga kõhukorinaga.”

„Vahel veab, vahel mitte, ah, Jack? Vanasti oli sul julgust, aga võimust jäi puudu. Nüüd on sul võimu, aga...”

„Käi perse, Luke,” ütles Jack Barron. „Oled endale seal murjanitemaal kena sooja koha leidnud, las mulle jääb minu oma.”

„Käi ka ise perse, Jack,” ütles Greene videotelefoni ühenduse katkestades. Käi perse, Jack Barron, vana hea Jack Barron. Mis kurat on juhtunud vana hea Montgomery Meridianis plakatitega vehkiva ja hooliva mustast kahvanäost Berkley-Jack-ja-Sara Jack Barroniga?

Greene ohkas, teades, mis oli juhtunud, mis juhtus kõigi sõjavastaliste, neegreid armastavate, rahu armastavate, õnnelike mitte midagi omavate, mitte midagi vajavate, armastuse-tõe-ja-ilu jüngrite, pisibolševikest Galahadidega. Juhtusid aastad, nälg, Lyndon, ja siis ühel päeval juhtus saama vanuseks kolmkümmend, me pole enam lapsed, on aeg ise pere luua, ja nood, kes seda said, seda ka tegid.

Jack sai endale Torgi Jack Barronit (kaotas Sara, vaese saamatu heasüdamliku kuradi Peeter Paani, kes oli elusaks näiteks sellest, kuidas kaotus võib kõik meie saavutused tobedalt mõttetuks muuta) ja sina said selle tööotsa Eversis, Mississippis, sa igavene valge neeger. Oled loll, kui arvad, et seda on võimalik tagasi saada, noorust ja tõde, aegu, mil me põrmugi ei muretsenud, neetult õnnelikke päevi, kui teadsime, et suudaksime teha kõike, kui meil ainult võimu oleks. Nüüd on meil võimu, mul on võimu, Jackil on võimu ja selle saamiseks maksis ta meie julgusega, vaat nii.

Mis õigusega ootad Jackilt kangelase mängimist, naha turule viimist ühe rumala unistuse eest? Kas sina teeksid seda?

Teeksin, kui saaksin, mõtles Lukas Greene, oleksin ma valge ja kui sel oleks tähtsust. Ja masohhismist jättis ta teleri tööle ning nõjatus seda vaatama, lootes mehele, kes võiks seda teha, mehele, kes mängis oma nahahoidjamängu Howardsi narri Henneringiga – vanale heale Jack Barronile.

Või et nahahoidja, mõtles Jack Barron reklaami lõppu oodates. Soovid, et kaotaksin rahu ja pistaksin tõpranäo Henneringi nahka? Söö ise oma suppi, Luke, ning Howards hakkaks minu skalpi ihkama – nulliks külmiku seaduseelnõu, muidugi, aga langenute seas oleks ka Jack Barroni „jalaga persse andmise” telekarjäär. Või usud sa ikka veel vanadesse Berkeley tõe-õigluse-julguse päevade kamikazerünnakutesse? Igal juhul lollus, Lothar. Keegi ei anna Jack Barronile harakirinuga. Ma tasusin oma võlad juba ammu ja ma ei mängi enam don Quixotet.

Reklaam lõppes ja ekraan jagunes võrdselt senaator Theodore Henneringi liiga viiekümnendates, liiga siniverelise, liiga 1930-ndate Franklin-Delano-Roosevelti-kauni Illinoisi demokraadi luuserinäo ja Jack Barroni vahel. Näeb välja, nagu hoiaks ta kinni terve aasta jagu kõhutuuli, mõtles Barron. Mõelda vaid, et see idikas soovib kohta Valges Majas. Teddy ja tema kummitused õgivad ta elusalt... Käitu kenalt, Jack, kullake, hoiatas ta end süngelt.

„Loodetavasti võin eeldada, et olete tänast saadet jälginud, senaator Hennering,” ütles Barron võltsausa ettevaatust nõudva naeratusega.

„Ahah, jajah, hr Barron. Väga huvitav, väga paeluv,” sõnas Hennering oma mahlasel häälel kõhklevalt. Issake, mõtles Barron, kas pean sellele tobule ka kõik ette ütlema? Ta näeb välja, nagu oleks paugu käies puu otsas olnud.

„Niisiis, olen veendunud, et olles kuulanud kuberner Greene’i, soovite ehk Ameerika rahvale omalt poolt midagi öelda, arvestades seda, et olete kaassponsor külmiku seaduseelnõule, mis annaks fondile monopoli seisuse. Tahan öelda, et hr Johnson ja kuberner Greene tõid fondiga seoses esile mõned väga rängad süüdistused...?”

„Ma... hmm... ei saa rääkida Inimese Surematuse Fondi eest,” ütles Hennering, pilk kummaliselt ja ebaiseloomulikult varglik. „Võin aga öelda, et ma ei usu, et fond rassilise diskrimineerimisega tegeleb. Minu... hmm... tsiviilõiguste protokoll, ma arvan, räägib ise enda eest ja ma... eh... distantseeriksin end viivitamatult igast indiviidist, organisatsioonist või eesmärgist, mis jäädvustaks rassilist... ah... poliitikat.”

Kuramus, see vana köbi näeb välja nagu oleks ta end kangeks ehmatanud, mõtles Barron. Milles asi? Ta nägi, et Gelardi oli arukalt Henneringi kahvatu näo veerandile ekraanile taandanud. Võiksin ta ribadeks kiskuda ja kaladele sööta, ja kuidas see sulle alles meeldiks, Luke, mõtles Barron reflektoorse võitlusjanuga. Vaata ette, mees, oled Bennie Howardsile juba isegi liiga palju nuge selga torganud...

„Te ju olete külmiku seaduseelnõu kaastoetaja?” päris Barron viisakas olemiseks pingutades. „Te ju toetate veel seda? Arvate ju ikka veel, et see läheb läbi?”

„Ma ei soovi arutada eelseisva seaduseelnõu šansse,” sõnas Hennering kaelust näppides.

Issand! mõtles Barron. Ta on valmis alla vanduma. Pean kuidagi teda sundima Bennie Howardsi kohta midagi kena ütlema, vastasel juhul on fond mul kukil. Haara sel narril sarvist, Jack, kullake.

„Kuna olete seaduseelnõu üks autoreid, saate meile ju ometi öelda, miks usute, et Inimese Surematuse Fond peaks olema selles riigis ainus organisatsioon, millele on luba inimkehasid jäätada?”

„Miks... jah, hr Barron. Asi on vastutustundes, vastutustundes... nonde ees seal külmikus ja avalikkuse ees. Fondi peab hoidma finantsiliselt tugevana, et nad saaksid jäätunud inimkehade eest hoolt kanda ja jätkata... ee... surematuse uuringuid, et lubadus tagada igavene elu, mida saab külmutamine pakkuda... ei muutuks julmaks pettuseks... julmaks pettuseks... (Henneringi mõte paistis olevat uitama läinud; ta sai sabast kinni, grimassitas ja jätkas.) Fond on seadnud tingimuseks, et kogu sissetulek, mis pole vajalik külmikute haldamiseks, läheb uuringutele, ja... ee... ülejäänud sama üritavad ettevõtted seda ei tee. Turvatunne külmikutes olijatele, majanduslik tugevus, võim suunata suuri summasid surematuse uuringutesse: need on põhjused, miks mina usun... ee... usun, et Inimese Surematuse Fondile tuleb anda monopoli seisus. See on sobilik, kindel moraalne ja majanduslik strateegia, et külmikutes olijad tasuvad oma alalhoiu ja uuringute eest, mis nad lõpuks uuesti elustavad. Jah, seepärast toetan mina seda seaduseelnõu.”

„Kas riiklik külmikuprogramm ei suudaks sama pakkuda?” rabas Barron mõtlematult vastu, võpatades, kuuldes end neid sõnu lausumas. (Rahu, ainult rahu!)

„Ah... küllap vist,” vastas Hennering. „Aga... ee... kulud, jah kulud. Fondi rajatiste duplitseerimine või väljaostmine läheks maksumaksjatele maksma miljardeid ja veel rohkem miljardeid kuluks uuringutele. See poleks majanduslikult praktiline, mõistate. Nõukogude Liidul ja Hiinal pole külmikuprogrammi, kuna ainult vaba ettevõtlussüsteem suudab selliseid kulusid kanda.”

Unustasid jumala, emaduse ja õunapiruka, mõtles Barron. Kas see kretiin on mingis šokis? Teadsin, et ta on loll, aga et ta on nii loll. Ta on Howardsil taskus – see on Bennie presidendikandidaat. Küllap järab Howards juba närviliselt küüsi. Ja see tõpranahk Luke on ilmselt orgasmi saamas. Pean kuidagi olukorra päästma. Vajan Bennie Howardsit enda seljas sama palju kui täiendavat perseauku.

„Te siis väidate, senaator Hennering, et Inimese Surematuse Fond pakub olulist teenust, teenust, mida ei saa pakkuda ükski teine organisatsioon, kaasa arvatud föderaalvalitsus?” päris Barron, kui viipeekraanil vilkus „3 minutit”, andes Gelardile meeleheitlikult märku panna Hennering kolmveerandile ekraanile, minu sõnad tema suhu (isegi kui ta näeb välja, nagu nädal aega surnud tursk).

„Ah... just,” vastas Hennering ähmaselt. (Ta on mõistuse päris kaotanud, mõtles Barron.) „Julgen väita, et fondita puuduks Ühendriikides üldse stabiilne ja mahukas külmikuprogramm. Tänu fondile võivad surematuks saada juba rohkem kui miljon inimest, kes vastasel juhul oleksid... eh... määndunud ja maetud ja surnud ja kadunud. Oh... muidugi sureb iga aasta miljoneid, kellele ei saa teenust osutada, kes jäävad igavesti surnuks... aga... oh... kas te ei arva, et on parem, kui mõnel inimesel on võimalus uuesti elada, isegi kui see tähendab, et suurem osa inimesi ettenähtavas tulevikus seda ei saa, kui et iga ameeriklane sureb igaveseks seni, kuni saaksime kõiki külmutada, nagu seda näeks ette avalik külmikuprogramm...? Kas te ei leia, et see on mõistlik, hr Barron...? Kas te...?”

See viimane kõlas juba peaaegu halinana, haletsusväärse palvena mingile lunastusele. Mis kurat Henneringiga juhtunud on, imestas Jack Barron. SÕF pole teda ju liistule tõmmanud, või on? Ta pole mitte ainult surmani hirmunud, ta suisa püherdab süütundes. Miks see kõik minuga juhtuma peab? Kui ta nii jätkab, trambib Howards mind naeltaldadega saabastega mutta!

„Kõlab mõistlikuna, kui te seda nii veenvalt väidate,” vastas Barron. (Vähemalt sama selge kui Gettysburgi aadress tagurpidi ja albaania keeles.) „Ilmselgelt ei saa kõiki külmutada. Küsimus aga on, kas see, mille alusel fond seda valib, keda külmutada ja keda mitte, on õiglane? Kas see on vaba rassilistest...”

„Õiglane?” praktiliselt kisendas Hennering, kui viipekuval vilkus „2 minutit”. „Õiglane? Muidugi ei saa see olla õiglane! Mis on surmas õiglast? Mõned võivad elada igavesti ja teised surevad ning on igaveseks kadunud – selles ei saa olla midagi õiglast. Riiki rünnatakse ja mõned mehed värvatakse võitlema ja surema, kui teised jäävad koju ja teenivad sellelt raha. Ka see pole õiglane valik. Kuid see valik tuleb teha, kuna vastasel juhul langeb kogu riik. Elu pole õiglane. Kui proovid kõigi vastu õiglane olla, siis surevad kõik ja keegi ei ela – seda tähendab õiglane olla, aga samuti on see hullus... Kas peaksime kella tagasi keerama...? On see loogiline, hr Barron?”

Barron vaarus hetke. See mees on mõistust kaotamas, mõtles ta. Ta on šokis, millest ta seal laliseb? Küsi persevestilt lihtne küsimus, millele saab eitavalt vastata, asjad maha rahustada ja tühistada Sartre’i eksistentsialistlik iiveldus, miks ei võiks ta oma olemust ja tühisust mõnele psühhiaatrile kaela oksendada? Ta nägi viipekuval vilkumas „60 sekundit”. Issand, ainult minut veel jäänud asjade rahustamiseks!

„Teil on õigus,” ütles Barron, „aga meie küsimus pole nii filosoofiline, senaator. Kas Inimese Surematuse Fond väldib majanduslikult kindlustatud mustanahaliste külmutamist?”

„Mustanahaliste?” pomises Hennering. Äkitselt, nagu oleks pilt tagasi fookusesse keeratud, muutus ta tõsiseks, kindlaks ja autoriteetseks. „Muidugi mitte. Fondi ei huvita kliendi rassiline kuuluvus kohe üldse. Ameerika võib kindel olla selles, et fond ei praktiseeri rassilist diskrimineerimist. Toetun sellele väitele oma kolmekümne aastaga tsiviilõiguses, see on toimik, millele on vähe võrdseid ja ei ühtegi paremat. Fond on värvipime.” Henneringi silmad muutusid taas ähmaseks. „Kui peate seda õiglase all silmas...” ütles ta. „Aga...”

Barron ristas jalad, kui viipekuval vilkus „30 sekundit” ja tema nägu täitis terve ekraani. Aitab sellest pasast, Teddy, lõpuks tõid selle kuuldavale, päästsid liha kõrbemast, viisid saate jumala ja püha ema nimel tasakaalu ja FCC (rääkimata Bennie Howardsist) võib noa tagasi tasku pista, ülejäänust räägi oma psühholoogile.

„Tänan teid, senaator Hennering,” ütles Barron. „Nii, Ameerika rahvas, te kuulsite kõiki pooli ja nüüd on teil endil aeg otsustada, seda ei saa teie eest teha mina, kuberner ega senaator. Jätkake ise, hea rahvas, ja olge samal lainel järgmine kolmapäev, mil lahkame teie silme ees uut katastroofi, teeme ajalugu ja seda kõike otse-eetris iga nädal ja nii terve aasta, kui te... Torgite Jack Barronit.”

3.

Jack Barron väljus stuudio suletud keskkonnast – kus kaamera, aparaadid, videotelefonid, viipekuva, jalglülitid, monitor ja kõik muu oli surutud kuus korda viis korda kaks ja pool meetrit taskuuniversumisse – nagu mees, kes on äkitselt kaineks saanud või adrenaliinirohkest olukorrast teise olukorda sattunud, mis pole sel kohanemishetkel veel päris selge reaalsus.

Barron teadis seda, teadis seda niivõrd hästi ja oli loonud fantaasiakujundi, et suunata kolmapäevaõhtu peaasjalikult mitteverbaalne psühhedeelne hetk normaalsetesse mäluvoogudesse: stuudio sisemus oli tegelikult saja miljoni teleri sisemus. Seal elas tema nime kandev elukas (kes vaatas oma monitorsilmadega, kuulas videotelefonkõrvadega, seiras sisemist seisukorda viipekuva kinesteetiliste tajudega, vahetas kujutluskäike jalglülititega, käskis, ähvardas, oli helde võimsa elektroonilise integratsiooni kujundi, võrgu, skeemide ja satelliitide vahendusel, millega ta oli ühendatud – skeemi pealüliti) tund aega nädalas, tõesti olend, tema järgi kujundatud ja ehitatud nagu Frankensteini android, tema tahte, kuid ainult osaliselt tema iseloomuga olend.

Stuudiost väljumine oli sünd ja surm: siis suri „jalaga persse”, võimu sisselülitatud kujutis, hõõguv Jack Barron, kes lõigati ära tema elektroonilistest tajudest ja võimuskeemidest, ja uuesti sündis söögi- ja naisenäljas, end sügada ihkav Jack Barron, laps, poisslindprii, Jacki-ja-Sara (rahu!) Jack.

Barron lahkus stuudiost, kõndis mööda koridori, avas ukse ja sisenes kontrollruumi taga olevasse kõneblokiruumi. Ta noogutas seal kolmes reas videotelefonidega kaetud laudade taga lihaseid venitavatele ja õuduslugusid vahetavatele meestele ja oli just kontrollruumi ust avamas, kui Vince Gelardi sealt väljus.

„Sa olid täna hoos,” ütles Gelardi. „Neile see turmtule andmine meeldis.”

„Hoos?” nähvas Barron tehtud närvilisusega, teades, et ta oli kõvasti materdanud ja samas vältinud enesetapjalikku sööstu üle kaljuserva. „Hoos? Sa, hull siga, oleksid mu peaaegu eetrist eemaldanud! Kui ma poleks särav nobejalgne imelaps Jack Barron, oleksime kõik homme tänaval.”

„Mulle justkui meenub, et töötan saates Torgi Jack Barronit, mis solvab kõiki, mitte Õnne 13 uusversioonis,” venitas Gelardi. „Peame justkui olema vastuolulised, kas pole?”

„Ise sa seda ütlesid, Vince, justkui vastuolulised olema,” ütles Barron nüüd pooltõsiselt. „Norime käparditega, savijalgadel südametute jõhkarditega, ja kui see meile meeldib, siis suure suuga tohlakatega nagu Shabazz või Withers. Me ei torka leegitseva mõõgaga suuri FCC võrgusponsorhammastega tiigreid, nagu seda on Bennie Howards. Vahel vääname tiigri saba teenetemärgi saamiseks, aga me ei sõlmi nende sabasid endile vöö külge ega peksa tiigreid piitsaga.”

„Ära aja pada. Ma teadsin, kuidas sa olukorra lahendad, teadsin, kuidas sa sellest välja tuled, ja sina tead, et mina teadsin seda,” ütles Gelardi muhedalt. „Mis tähendab, et Bennie Howards saab kerge paise, seetõttu söötsin sulle Johnsoni. Teadsin, et teenid punkte, aga ei haava surmavalt. Jack, sa oled mu iidol ja sa tead seda.”

Barron naeris. „Ilmselt teadsid ka seda, et Teddy Hennering on äkitselt aru kaotanud, kas pole?” ütles ta, tagasivaates oma tööga äärmiselt rahul olles.

Gelardi kehitas õlgu. „Noh, ka suurepärane Vince Gelardi pole täiuslik,” ütles ta. „Mulle tundus see pigem südametunnistusepiinana.”

„On sellel mingit vahet?” küsis Barron kelmikalt. „Kui ka on, ei mängi see rolli, sest tulemus on alati sama. Ja tulemustest rääkides, kas Howardsi sekretär jättis mulle oma numbri?”

„Sa teed nalja,” vastas Gelardi ja Barron mõistis (ah, mis seal ikka), et ta mõtles seda tõsiselt.

„Vince, mu poiss,” ütles ta. „Taibukas W. C. Fields, minu auväärne tuttav, olles lugenud haritlaste ajakirjast, et üks viiekümnest naisest, kellele tehakse tänavanurgal otsene siivutu ettepanek, nõustub sellega, testis seda teooriat 42. tänava ja Viienda avenüü nurgal. Teda materdati vihmavarjude, käekottide ja muude valusate ja kõvade esemetega. Aga, mu poiss, ta sai ka keppi.”

Barroni kõrvu ulatus kõneblokiruumi poiste lipitsev naer. „Mis?” turtsus ta, ikka veel Fieldsile mõeldes. „Kas ma kuulen minu tarkusesõnade mõnitamist? Häbi neil olgu. Kahtlemata sundisid just sellised mühkamid Sokratest mürki võtma.”

„Mõistan, et oled tiirane, nagu ikka kolmapäevaõhtuti,” ütles Gelardi.

„Tiirane?” vastas Barron, suutmata ja tahtmata Fieldsi unustada. „Kes on see plika ja on ta väärt tundeid?” Jättes Fieldsi, ütles Barron: „Ja nii lausudes lahkus ta lavalt öösse.” Ta noogutas Gelardile, kummardas kõneblokipoistele ja lahkus öösse.

„Sa oledki Jack Barron,” ütles oivaline meeblond Upper-East-Side’i-lik 27-ndates juhtivsekretär, kelle stiilist aimdus hipiliku Lower-East-Side’i karmust. „Tundsin teie ülima ülbuse kohe ära, hr Barron.”

„Kutsu mind Jackiks,” vastas ta müügimehe võltsnaeratusega. „Kõik mu vaenlased kutsuvad mind nii.” Ta nägi naist viletsa nalja peale nägusid tegemas, nägi poolrinnahoidjates mitte eriti ilusaid tisse, märkas väikesi karvakesi mustade sädelevate bikiinide alt piilumas (see siin kannab aluspesu), reeturlikke võltsblonde musti juukseid, tundis tugevaid näljaseid jalgu ja teadis kohe, et elutruu Jack Barron täna saab.

Ta toetas ühe küünarnuki baariletile, pakkus naisele pakki Acapulco Goldsi, märkas naise kerget väikese tüdruku naeratust sigaretti vastu võttes ja seda kiiresti välgumihkliga süüdates – mis tähendas, et too kimus juba siis, kui see veel keelatud oli, kui nodil oli ka nurgapealse diileri pakutava kraami ohuhõngu. Miks, imestas ta, eelistavad kõik vanad suitsetajad Acapulco (minu sponsor) Goldsi?

„Vean kihla, et sul on palju vaenlasi... Jack (kaks punkti),” ütles naine pakutavat sisse hingates, magusat suitsuõhku, magusat hingeõhku üle baarileti tema poole puhudes. „Võimsaid vaenlasi, tähtsaid vaenlasi... nagu Benedict Howards.”

„Ahah,” ütles ta, „just! Nägid tänast saadet. (Nutikas tibi, aga mitte väga nutikas.) Ära ütle, et oled minu vana ja lojaalne austaja.” Kiire nördinud pilk ütles talle just seda (aga naine ei tunnistaks seda iial), kui too uut kõhvi tõmmates ütles: „Ma pole sinu austaja. Mulle lihtsalt meeldib...”

„Vere lõhn?” pakkus Jack. Naine õnnistas teda kerge kiskjaliku naeratusega, kui rohi mõjuma, kintse lõdvemaks laskma, näljakeskuseid, toimingunälga, ersats-võimunälga, niku mind müstilisse võimukeskusesse nälga, too mind oma elusa munniga reaalsusse nälga paljastama hakkas.

„Jah, vere lõhn meeldib meile kõigile,” ütles Barron, vaadates ettevaatlikult ringi muskusevinelises ruumis, stiilipuhtas Upper East Side’i baaris, mis oli täis hoolikalt pealiskaudseid vananevaid noori, kes on enda arvates ainult sammu võrra eemal päris tipust, tibisid, kes pole enam tüdrukud ja kes ei taha kunagi naisteks saada. „Mulle meeldib munadega naine, kes seda ka tunnistada julgeb. (Sulle meeldib meheorganite verbaalne omistamine, kas pole, kullake?) Nagu oled ilmselt märganud, olen ka ise natuke metsik.” Ta kummardus nii, et baarileti libedalt pinnalt peegelduv lühtrivalgus kumas ta silmis, avas suu ja näitas korraks laiska keelt hammaste taga – teadlik Torgi Jack Barronit imidžitrikk.

Märgates tema pilku, vilksatas naise silmis hetkeks teolt tabatud kimbatuses tüdruk, suured pruunid silmad janunemas, siis kehitas ta hoolimatult õlgu, lasi need longu, toetas küünarnukid baariletile ja näo peopesadele ning naeratas ikka mehele silma vaadates roosa keele ja märgade huulte naeratust.

„Ilmselt oled sa üks igavene siga,” ütles ta pehmelt. „Sulle meeldib inimesi segadusse ajada ja hetkel üritad sa seda minuga ja kui sa poleks selles nii osav, lahkuksin viivitamatult.”

Teades nüüd juba kindlalt, et täna ta saab, ütles Jack Barron: „See toob leiva mu lauale. Soovid, et lahkuksin? Või tahad, et ütleksin, et mulle meeldib sinu arukus? Või soovid, et mängiksin su mõistusega edasi? See polegi nii hull, kui seda vaid naudiksid.”

„Sa ei meeldi mulle üldse, Jack Barron,” ütles naine, aga seda öeldes tundis mees tema küüsi läbi pükste kintsu tungimas.

„Aga oled üsna kindel, et sulle meeldib see, mida sinuga teen?”

„Mulle meeldib vere lõhn, täpselt nagu ütlesid,” vastas naine (see ajas hulluks, eksinud väikese tüdruku naeratus tekitas sööstu, déjà vu sööstu, déjà vu naeratus, déjà vu meeblond tüdruk, habras koorik magusa ohkamapaneva pehmuse peal), „isegi, kui see on minu oma. Sinusugune mees tunneb seda tüdruku lõhnast, kas pole? Olgu, sa peletis, vii mind tapale.”

Nii lihtne see oligi, mõtles Jack Barron. Parem oleks, kui mind soovid – tosin sama näljast kui sina on mind ootamas tosinas muus baaris, tosin muud meeblondide juustega... (rahu!).

„Lahkume siit tead küll kuhu,” ütles ta, haarates naise kuivast jahedast käest. „Pakun sulle midagi, millest lastelastele jutustada.”

Kiirvitt on Jack Barronil vana asi varnast võtta, täpsemalt kolmapäevaõhtune saatejärgne rituaal ja Claude, harilikult targutav uksehoidja, ei naeratanud isegi tavalist kerget tibi seljatagust naeratust, kui ta meeblondile ukse avas ja nad läbi fuajee katusekorteri lifti juurde juhatas, ning see torkis Jack Barronit.

Kuradi Claude on sellega harjunud ja ta ei tee isegi ühtki sisenalja enam, mõtles Barron liftiga üles sõites. Tunnen end nagu miski kuradi fetišist. Kui kaua see kolmapäevaõhtune värk on kestnud, kui mitu kolmapäevaõhtut Sara...? (Rahune – nüüd on juba hilja rahuneda, keda sa siin rahustada üritad?)

Kui lift peatus, vaatas Barron oma käe külge klammerdunud nimetut tüdrukut, nägi meeblondiks värvitud juukseid, suuri pruune silmi, kergelt iluoppe saanud keppimiseks mõeldud keha, nägi kõige viimast lõputus meekarva juustega, suuresilmsete mitte-Sarade rivis, tundis, kuidas sarnasus teda haaras kui saatus, nagu oleks ta Kismeti reklaami takerdunud, tundis rohkem kui iha, vähem kui armastust nimetu tüdruku vastu, kes oli näljane maailmakuulsa Jack Barroni imidži järele. Aus kaup, mõtles ta, väärtus väärtuse vastu, nagu Howardsi külmikuleping: niku mind oma imidžiga ja mina nikun sind enda omaga.

Liftiuksed avanesid ja Barron juhatas ta oma erafuajeesse, milles oli karunahk ja liftini välja viiv kinestoopseinamaaling (suurepärane sumisev, reetinat pahupidipöörav, pilt pildi järel kalkuleeritud ebastabiilsus – kollased spiraalid sinisel taustal) ning juhatas ta vaikselt edasi kitsasse pimedasse üsatunnelkoridori, kontori ja köögi suletud uste vahel, ning lõpuks uimastavasse elutuppa.

New Yorgi East Sixties kortermaja kahekümne kolmandal korrusel elas Jack Barron nagu Lõuna-Kalifornias. Koridor avanes kitsa hommikusöögi-baarileti äärde hiiglaslikus paksu punase vaibaga elutoas, mille tervet tagumist seina hõlmavatest klaasustest pääses kääbuspalmide ja kummitaimedega rõdule. Taustaks oli East Riveri tuledekuma ja Brooklyni igihämarus. Katusekorteri elutoa laeks oli hiiglaslik tahuline selgest pleksiklaasist kuppel-katuseaken. Elutoa mööbel: terve seinatäis sisseehitatud elektroonilist pudi-padi – teleekraanid, videomakid, lintmakid, AM-FM-raadio, orel, valgusmuusika, videotelefonid, jardide viisi juhtkonsoole – oranžid, roostekarva, sinise polsterdusega diivanid, mustast nahast tumbad, punasest puidust pingid poole tosina erineva sobituva lauaga, kaamelisadulad, kuus kuhja erivärvilisi idamaises stiilis patju, mis lasusid kõik lülitist juba põlema süüdatud avatud leegiga kolmemeetrise läbimõõduga kamina ümber (automaatne ja gaasil töötav), mis heitis kõrgeid värelevaid oranž-punakaid varje.

Barron lülitas sisse baarileti ääres oleva kaugjuhtimiskonsooli (kõigi korteris olevate vidinate kaugjuhtimislülitid) ja Barroni miksitud muusikakollaaž täitis õhu ja värvimuusika sädeles katuseakna tahkudelt vastu muusikaga varjundatud igimuutuvaid värvispektreid.

Meeblond ahhetas üllatusšokist, silmad imetlusest suured (stiilse tittbolševikust ristisõdija Berkeley-silmad, jumaldavad silmad, alati sellised silmad enne orgasmi), ja ütles lihtsalt: „Hr Barron...”

Barron heitis déjà vu õrnusepildid silme eest, jäigastus, haaras endasse värvimuusika sädelust, kamina soojust, juukseid, poolavatud suid, silmi ja ütles mõõdetud pilkega: „Ja sa pole veel magamistuba näinud.”

„Arvan, et see meeldiks mulle,” ütles too karmi väikese tüdruku armsusega. „Mul on tunne, et sellest saab üks ülendav kogemus.”

Barron naeris, leides end äkitselt just siin ja just praegu selle tüdrukuga, mis iganes tema nimi ka polnud, tema lõhn oli tugevam kui Sara viibiv kujutluslõhn. Lihtsalt hea kepp, mõtles ta naist punasest puidust trepist alla ja üle vaiba magamistoa ukse poole juhtides. Tee seda tema, mitte Saraga.

Tajudes ennast tiirase, terve, arutu ja fallosliku loomana, avas ta ukse ja nad oleksid nagu õue astunud.

Oli kosutav hiline New Yorgi maikuuõhtu, magamistoa tagasein avanes laest põrandani, terve seina ulatuses värske õhu ja kummipuudega rõdule, linna õhtuhämaruse karva musta lae vastas oli selge tähitu linnataeva pimedus, seinast seinani ulatuva vaiba mõnus roheline plastmuru voogas rõdult tuleva õhuvoolu käes, keset ruumi oli suur ümmargune voodi, kuldses valgusesäras, mida tekitasid poolringikujulised elusa luuderohuga kaetud valgustid voodipeatsis (kus olid ka sisseehitatud raamaturiiulid ja juhtkonsool). Kui Barron seinakonsooli reguleeris, asendus muusika lindistatud kauge meremüha ja troopiliste putukate vaikse öise suminaga.

„See on... kuule, see on...” kokutas tüdruk, vaadates uuel, mitte enam nii kindlal pilgul sügavusse, mida naine teadis (mees teadis, et ta teadis), et ei suuda iial mõista, teadis, et seepärast (mitte puhtast õnnest või õnnetusest) oli tema reaalsuse järele janunev juhtivsekretär ja tema Jack Barron.

Barroni naeratus oli soe, uhke, väikese poisi Berkeley-naeratus. Ta haaras naise mõlemad käed, seisatas magamistoarutiinis, nautides seda tõelist, mitte võrgutamisele suunatud uhkusehetke, kuidas magamistuba tüdruku silmi pehmendas, mehe kujutist pehmendas, naise kujutist pehmendas, muutes nad lihtsalt kaheks inimeseks, kes hoiavad teineteisel käest enne soojal kevadööl voodisse minemist. Elutuba oli meelega elutruu Jack Barroni laiendus, aga magamistuba oli Jack, Berkeley Jack-ja-Sara mäenõlval, väike Los Angelese maja kanjonis soojal taimelõhnalisel ööl, oli rannamaja Acapulcos, kus Sara lõhnas merelainete järele, oli välis-sise-välistingimuste nukker (New York-Kalifornia-New York) topelt pagendatud kujutis, meelte õnnelik Kalifornia-ulm.

Naine purustas selle hetke, langes vastu teda, heitis käed ümber mehe kaela, ta võis näha naise avatud suus keelt näljasena juba hetk enne seda, kui nende huuled kohtusid – avatud, ootav, aga pilkavalt nõustuv rollivahetus.

Naise keel, elav meeleheide, elav iha, elav muuda-mind-tõeliseks iha, elav tema suus, naine surus oma keha esmalt õlgadest rindadeni siis kõhuni ja lõpuks tugeva nurgelise vaagnaluuni täielikult vastu teda, surus kõvasti, keha kõva, keel kõva, suu kõva, tema lõualuu pinges, venides kõikjal tema vastu – naise haletsusväärne meeleheitlik katse tungida läbi liidese, sulandada oma kahvatu kehakujutis tugeva elutruu rannikult-rannikuni Jack Barroni telepildi-reaalsusega.

Läbi mehe avatud silmade kadusid valgusaastad, ta nägi naist tugevalt suletuna, tundis ta haigutavat energiat, tõelisust, elu vaakumisse imevat näljast keha vastu tema oma, suu hingamas tema maagilist hingeõhku, tõelisuse hingeõhku, täielikus ihas saada tema poolt täidetud, maetud, läbi tungitud, moondatud (muutuda mehe nahas tema kujundiks, vaadata televiisorist välja, jagada elektriskeemi, satelliitvõrku, avalikku omandit, hüpereksistentsi).

Jälkus- ja külgetõmbetundest vabisemas, surus mees end tema vastu, liigutades keelt ja suunates naist voodile, tundis teda pehme ohkega täielikult nõrkemas ja andumas, kui too nägi meest lõpuks tegutsemas – pehme naiseliha nauding, mis ihaldab, et teda neelataks, seeditaks ja teda võimukujundiga ühendataks.

Libisedes spordijakist välja, andis ta järele ja naine tõmbas ta voodile, küüned särki seljast rebimas ja paljasse nahka tungimas, kui tema luku valla lasi ning naine ussina kleidist välja väänles ja mehe pükstega kohmitses, kui mees need koos kingadega jalast plastimuruga kaetud põrandale lõi, vasaku käega sokid jalast tõmbas, vabastatud rinnahoidja libises alla punasest siidist bikiinidele (krussis mustad karvad blondiks värvitud, täpselt nagu ennustatud) ja nad olid koos alasti, tuuleõhk nahal liikumas.

Äkitselt kummaline hetkeline paus (terve südamelöök), kui magamistoa riiete seljastrebimise kirenäljapilt muutub tuuleõhus nahk-naha vastas teistmoodi tajureaalsuseks, alasti kehade elementaarseks reaalsuseks.

Barron vaatas alla, pilk aeglane, käed pehmed ja liikumatud, nägi nibu-rinda-kõhtu-naba-hargivahet, lihtsalt just siin ja just praegu naisekeha, sooja, pehmet, kenasti vormis naisekeha. Tüdruk hoidis hinge kinni, naeratas lihtsalt ja inimlikult, silmades leegitsemas kepiiha, lihtne sina-Tarzan-mina-Jane naeratus. Mees naeratas vastu. Õnnelik, meeldiv käiguvahetuspaus enne...

Naine haaras jalgadega tema ümbert kinni, liikus alla, imes teda, meelitas teda sisse, silmad suletud, vaikselt mõmisedes sõrmeküüntega tagumikust haarates, mees oigas, liikus kätega üle rindade suu riista, tajumeel nahas kätes musklites aeglaselt tõukavas riistas, kompav kinesteetiline rütm, mehe-naise nauding metsikult ja sõltumatult lainetamas.

Ta sulges silmad, avas end, tundis naudingulaineid organites, nahas, reites paisumas, lihased tõmblemas, lainetus kasvamas kasvamas kasvamas, tundis naist pool lööki ees ratsutamas – mina-sina mina-sina – teineteist liitvas vedel-sujuvas funktsioneerivas naudingupumba orgaanilises mehhanismis ühte rütmi oma valu-naudingu-naise-mehe sünapsispasmid ja naine…

Sai. Oigas, kisendas surus küüned sisse „Jack, Jack, Jack” karjuv suu kõrva ääres, keel sisse libisemas, üle serva ajatusse kihutavasse orgasmi: nauding taandumas kannatamatult magusaks déjà vu harmooniliseks spasmiks, puuduta-vaata-mäleta ekstaasikujundiks...

Keel kõrvas „Jack, Jack, Jack” karjed Berkeley LA Kalifornia majades Acapulco rannal naise juuksed, huuled, keha meresoolased ja märjad, liikuv Sara keel Jacki-ja-Sara kõrvades kehadel, jagatud hingused, ohked, lõhnad, higi, näost näkku silmitsemine (ta avas silmad ja nägi suuri blonde pruune ekstaasis silmi), koos tulemine, tulemine tulemine tulemine... koos.

„Sara, Sara, Sara,” hüüdis ta end tühjendades, seemet väljastades, naudingupildid silme ees vilksamas, jättes ta sooja õrna tühjusesse. Õrnad huuled, ta liikus naise suu poole, peatus korraga, oli tagasi New Yorgi kolmapäevaöös, vastikushoog, kahetsus, rõdult puhuv tuul oli jahe, tõeliselt jahe.

„Mu nimi on Elaine,” ütles blond umbes kahekümne seitsme aastane juhtivsekretär kaugusest.

„Ja siis?” küsis Jack Barron.