Raamatu algus

Panen peopesad rinnal kokku ja kummardan igasse ilmakaarde.

Mu perekonnanimi on Lu ja mu eesnimi on Yu, kuid mind ei tohiks sega­mini ajada nimeka autoriga, kes kirjutas raamatu „Erinevad teeliigid”. Mu perekond on üsna tavaline ja kuna olen oma isa kümnes poeg ning üsna tugev, tuntakse mind enamasti kui Kümnendat Sõnni. Mu isa suri, kui olin kaheksa-aastane. Aasta hiljem järgnes mu ema talle Allilma Kollaste Allikate juurde ning sellest ajast saati olen elanud onu Nungi ja tädi Hua majas Cho orus Ku-fu külas. Oleme oma vaatamisväärsuste üle väga uhked. Kuni viimase ajani tundsime suurt uhkust ka kahe härrasmehe üle, kes olid nii huvi­tavad eksemplarid, et inimesed ei pidanud paljuks nende nägemiseks lausa miilide kauguselt kohale tulla, mistõttu peaksingi ehk oma küla kirjel­damist alustama paarist klassikust.

Kui Pandimaja-Fang Tõugu-Ma’le liitumisplaani esitas, avas ta läbirääki­mi­sed, kinkides Ma naisele odavale paberile maalitud väikese kala pildi. Ma naine võttis suurejoonelise kingituse vastu, sirutas parema käe ette ning moodus­tas pöidla ja nimetissõrme abil ringi. Sel hetkel paiskus uks lahti ning sisse tormas Tõugu-Ma, kes karjus: „Naine, tahad sa mind pankrotti ajada? Poolest pirukast oleks täielikult piisanud!”

See ei pruugi küll täiesti tõsi olla, kuid nagu meie kloostriülem ikka tavatses öelda, on väljamõeldise tiivad palju tugevamad kui tõe omad.

Pandimaja-Fangi oskus ära arvata väikseim võimalik summa, mida keegi oli panditava eseme eest vastu nõus võtma, tundus nii imetabaselt eksimatu, et olin seda juba ammu üleloomulikuks pidanud. Kuid siis kutsus kloostri­ülem mu kõrvale ning seletas, et Fang ei pakkunud üldsegi mitte huupi. Ma kaubalao eesruumi laual lebas alati mõni sile läikiv ese ning seda kasutati peeglina, milles peegeldusid ohvri silmad.

„Odav, väga odav,” irvitab Fang iluasjakest käte vahel keerutades. „Mitte rohkem kui sada münti.”

Ta pilk langeb läikivale esemele ja kui peegelduvate silmade pupillid ahene­vad liiga kiiresti, proovib ta uuesti.

„Nojah, samas on see ju omal tahumatul moel täitsa kena. Ütleme, kaks­sada viiskümmend.”

Peegelduvad pupillid laienevad, aga võib-olla mitte piisavalt palju.

„Täna on mu kalli varalahkunud naise surma-aastapäev, mis mõjub mu ärialasele otsustusvõimele alati hävitavalt,” hädaldab Fang pisaraist katkeval häälel. „Kolmsada münti, aga mitte pennigi rohkem!”

Raha kui selline tegelikult omanikku ei vahetagi, sest meil on külas natu­raal­majandus. Ohver saab kaubalao ukse vahelt võlatähe, Tõugu-Ma jõllitab seda uskumatult ning karjub siis Fangile:

„Hull peast! Sinu idiootne suuremeelsus ajab meid niiviisi pankrotti! Kes su nälgivaid marakratte toidab, kui meie, kaks kaltsukubu, kerjakaussidega ringi käies almuseid palume?” Seejärel annab ta võlatähe vastu kaupu, mille hinda on tõstetud umbes kuus korda.

Pandimaja-Fang oli kahe lapsega leskmees. Tema ilusat väikest tütart kutsume me Fangi Hirvekeseks ning nooremat poega Fangi Kirbuks. Tõugu-Ma’l lapsi ei ole ja kui tema naine vaibakaupmehega jalga lasi, vähenesid tema majapidamiskulud poole võrra ning rõõm suurenes lausa kaks korda. Ma ja Fangi meeskonna jaoks on rõõmsaimaks ajaks iga-aastane siidisaagi periood, sest siidiussi mune saab osta ainult raha eest ja kogu raha on nende käes. Tõugu-Ma ostab munad ning jagab need perekondadele võlatähtede vastu välja (nende eest tuleb hiljem siidis tasuda) ja kuna Pandimaja-Fang on miilide ulatuses ainus kvalifitseeritud siidihindaja, läheb neil korda kaks kolmandikku meie saagist Pekingisse viia ning tagasi pöörduda müntidest pungil kottidega, mis pimedate südaööde ajal aeda maha maetakse.

Kloostriülem armastas ikka öelda, et küla emotsionaalne tervis sõltub sellise mehe olemasolust, keda kõik vihata armastavad – meid oli Taevas lausa kahe säärase tegelasega õnnistanud.

Meie vaatamisväärsusteks on meie järv ja meie müür, mõlemad on sündi­nud ebausu ning iidsete aegade uskumuste tõttu. Kui meie esivanemad Cho orgu saabusid, uurisid nad maastikku suurima hoolega. Usume tõsimeeli, et ükski küla terves maailmas pole nii hästi planeeritud kui Ku-fu küla. Meie esivanemad tegid küla plaani sellise, et see oleks kaitstud Musta Kilpkonna eest, kes on väga halva iseloomuga olevus, kelle ilmakaareks on põhi, elemen­diks vesi ja aastaajaks talv. Küla on avatud lõunakaare Punasele Linnule, kelle elemendiks on tuli ning aastaajaks suvi. Idapoolsed künkad, kus elab Sinine Draakon, kelle elemendiks on puit ning aastaajaks lootusrikas kevad, on tugevamad kui läänepoolsed künkad, mis on koduks metalli­lembesele Valgele Tiigrile, kes on ühtlasi ka melanhoolse sügise valitseja.

Küla kujule pöörati palju tähelepanu, sest kui küla kujutaks kala, samal ajal kui naaberküla meenutaks õngekonksu, oleks see ju endale ilmselge õnnetuse kaela kutsumine. Lõppkuju meenutas ükssarvikut, õrna ja seaduskuulekat olendit, kellel looduslikud vaenlased täielikult puuduvad. Kuid tundus, et midagi oli siiski viltu läinud, sest ühel päeval kuuldus pruuskamist meenutav hääl, maa vappus, mitu maja kukkus kokku ja maapinda tekkis tohutu lõhe. Esivanemad uurisid küla iga võimaliku nurga alt ning viga leitigi, kui üks neist idapoolsete küngaste kõrgeima puu otsa ronis ja sealt alla vaatas. Kõigil oli kahe silma vahele jäänud tõsiasi, et viis viimast riisipõldu olid paigutatud nii, et neist moodustus hiiglaslik näljane parm, kes oli end ükssarviku õrna külje peal õelalt sisse seadnud. Seetõttu oli täiesti loomulik, et ükssarvik takka üles lööma hakkas. Põldudele anti tervendava sideme kuju ning pärast seda ei tabanud maavärinad Ku-fu küla enam kunagi.

Esivanemad jälgisid hoolega, et meil poleks sirgeid teid ega jõgesid, mis võiksid head mõjud minema kanda, ning ehitasid igaks juhuks väikse kitsa oru lõppu tammi, mille abil juhiti ojakesed mööda künkanõlvu alla. Nii tekkis väike järv, mis püüdis kinni ja hoidis endas kõik hea, mis muidu oleks võinud naaber­küladesse niriseda. Neil polnud üldse mingeid esteetilisi kavat­susi. Meie järve ilu oli ebausu õnnelik tagajärg ning tulemus tekitas viissada aastat tagasi kõnealusest järvest möödunud suurel poeedil Ssu-ma Hsiang-ju’l nii võimsa inspiratsioonipuhangu, et mees peatus ja pühendas oma sõbrale järg­nevad read:

Veed täis on kalu-kilpkonni,
nii palju elusolendeid.
Metshaned, haned hallid, luiged, trapid,
sookured, sinikael-pardid,
kaurid, luitsnokk-iibised,
kogunevad järve pääl’.
Õrnalt ringi ujuvad,
tagant tõukamas neid tuul.
Laintega koos üles-alla,
vallatledes rohtund kaldail,
roogu-lemmelgaid ahmides,
vesipähkleid-lootoseid nokkides.

Nii on see tänaselgi päeval, kuid Ssu-ma Hsiang-ju’l jäid nägemata teiste aastaaegade imed nagu künkanõlvu katvad põllulillede vaibad või pisikesed tähnilised hirved, kes järve äärde jooma kogunevad ja siis kaovad kui suitsu­pahvakud.

Meie ülimalt vaatamisväärne müür on aga veelgi kuulsam. Õigluse mõttes tuleb ära mainida, et Draakoni Peaaluse kohta ringleb palju erinevaid lugusid, kuid meile siin Ku-fu’s meeldib mõelda, et meie versioon selle sünnist on ikka see kõige õigem.

Palju sajandeid tagasi olnud üks väepealik, kel kästi ehitada müürijupp, mis pidi hiljem Suure Müüriga ühendatud saama. Ühel ööl nägi mees unes, et ta kutsuti Taevasse, kus ta pidi oma plaani Nefriitkeisrile enesele esitama. Järg­nenud kohtuprotsessil, kus teda süüdistati riigireetmises, andis mees oma reisist vägagi värvika ülevaate.

Unes oli ta näinud end asuvat hiiglasliku lootoseõie sees. Kroonlehed olid mõne aja möödudes aeglaselt avanenud ning moodustanud ukseava. Ta astus sellest läbi ja leidis end kõndimas Taeva smaragdrohul. Taevavõlv oli safiirist ning tee jalge all pärlitest. Pajupuu tõstis oma oksa ja näitas selle kui sõrmega suunda ning väepealik hakanudki sinnapoole astuma, jõudes lõpuks Lillede jõeni, mis Suure Ärkamise kaljult kosena alla langes. Õndsate Aroomide basseinis suplesid roosiõitest vikerkaare keskel naerdes Taevase Keisri konku­biinid, kes olid nii ilusad, et väejuht pidi end teekonna jätkamiseks tõsi­selt kokku võtma. Kuid käsk on käsk ja nõnda astuski ta rada mööda edasi. Tee viis üha ülespoole ning möödus seitsmest terrassist, kus puude lehed olid puhastest kalliskividest, mis tuulehoogude käes kokku puutudes õrnalt heli­se­sid, ja kus kirevasulised linnud laulsid jumalike häältega Viiest Voorusest ja Võrratutest Õpetustest. Tee viis mööda lopsakatest viljapuuaedadest, kus kuninganna Wang kasvatas surematuse virsikuid. Pärast viimast pööret vilja­puude vahel leidis väepealik end ühtäkki otse Taevase Keisri palee eest, kus teenrid teda juba ees ootasid.

Nad juhatasid mehe vastuvõtusaali ning pärast kolme austusavaldust ja ühek­sat maani kummardust lubati tal tõusta ning troonile läheneda. Nefriit­keiser istus troonil, käed ristatud süles lebaval „Keiserlikul Komberaamatul”. Ta kandis tahvlit meenutavat lamedat mütsi, mille küljest rippusid punaste paelte otsas alla kolmteist värviliste pärlitega kaunistatud ripatsit, ning tema mustal siidrüül lainetasid punased ja kollased draakonid. Väejuht kummardas ja esitas alandlikult oma müüri ehitamise plaani.

Trooni taga seisis Tien-kou, Taevane Koer, kelle lõuad olid pooleks näri­nud terveid mägesid, ning koera kõrval seisis Ehr-lang, kes on vaieldamatult kõigi aegade suurim sõdalane, sest oli suutnud hämmastava Kiviahviga viigi välja võidelda. (Ahv sümboliseerib vaimuteravust.) Tundus, nagu oleksid kaks ihukaitsjat väejuhti üsnagi altkulmu põrnitsenud. Ta langetas kiiruga silmad ja nägi, et trooni vasakule käetoele oli graveeritud keisri eelkäija, Ürgallika Taevase Isanda märk, ning paremat käetuge kaunistas keisri tule­va­se pärija, Kuldukse Nefriitkoidiku Taevase Isanda sümbol. Väejuhile mõjus uimastava ajatuse tajumine, milles mõõtmine ja võrdlemine polnud võima­li­kud, nii tugevalt, et tal hakkas lausa kõhus keerama. Ta kartis, et teeb endale oksendamisega häbi, kuid ajatul ajahetkel nägid tema langetatud silmad, kuidas talle ulatati tagasi tema plaan, mis oli vahepeal kenasti kokku rullitud ja paelaga kinni seotud. Väejuht võttis selle vastu ning langes jumalikku kiitust või laitust oodates põlvili, kuid tulemas ei olnud kumbagi. Nefriit­keiser andis märku, et vastuvõtt on lõppenud. Väejuht roomas pead vastu põran­dat tagudes ruumist välja. Ukseavas võtsid teenrid mehe kinni, toime­tasid ta paleest välja ja viisid paari miili kaugusel asuvale aasale. Seal tõstsid nad mehe kätele ning heitsid ta Suurde Tähejõkke. Imelikul kombel, tunnistas väejuht, polnud see üldse hirmutav. Taevas oli parajasti vihmane aastaaeg ning üle mustmiljoni tiigrina möirgava lainevoo hüppasid loendamatud tähed, kuid väejuht vajus kõigest hoolimata vette üsna rahulikult. Ta vajus üha sügavamale ja sügavamale, kuni kukkus lõpuks läbi jõepõhja ning Suure Jõe sätendav valgus jäi ikka kaugemale ja kaugemale. Küll aga lähenes ülepea­kaela langevale mehele kohutaval kiirusel maapind. Ta maandus kolksatuse saatel oma voodisse just sel hetkel, kui teener tuli teda hommikusöögiks üles ajama.

Läks veidi aega, enne kui mees end kokku võtta suutis ja plaani lahti rullis. Seda tehes avastas ta, et Taevane Keiser – või keegi teine – oli müürijupi asu­koha saja kahekümne kahe miili võrra lõunasse nihutanud. Selle uueks asu­kohaks oli märgitud Cho org, kus sellest polnud absoluutselt mitte mingit kasu.

Mida teha? Loomulikult ei olnud tal võimalik Taeva tahtmisele vastu hakata ja nii lasigi väejuht oma meestel ehitada müüri, mis ei viinud kusagile ega ühendunud mitte millegagi. Sel põhjusel võetigi ta hiljem kinni ning toodi riigireetmises süüdistatuna Hiina keisri palge ette. Pärast tema loo kuulamist võeti reetmissüüdistus tagasi.

Selle asemel mõisteti ta surma hoopis tööpostil joomise eest ja meele­heit­li­kust olukorrast sündis üks ajaloo kauneimaid vabandusi. See müür, ütles väe­juht kindlalt, ehitati täpselt õigele kohale, kuid ühel ööl toetus selle vastu draakon, kes sinna hiljem ka magama vajus. Hommikul avastati, et looma tohutu keha raskus oligi müürijupi selle praegusesse naeruväärsesse asukohta lükanud.

Lugu Draakoni Peaalusest jõudis vaimustatud õukonna kõrvu, kus väejuhil oli mitmeid nutikaid ja jultunud sõpru. Nood võtsidki endale ülesandeks väejuht kurvast saatusest päästa ning ostsid ära keisri lemmikennustaja.

„Oo, Taeva Poeg,” kriiskas ennustajamehike, „olen nüüd trigramme lähe­malt uurinud ja ainult Nefriitkeisrile endale teadaolevatel põhjustel tuleb välja, et see veider müürijupp on kõigist kaitseehitistest kõige tähtsam üldse! Nii tähtis on see, et surelikest selle valvamiseks ei piisa – sellega saaksid hakkama vaid kümne tuhande elusalt sisse müüritud sõduri hinged!”

Kuna meie keiser oli keisrite hulgast üks inimlikumaid, palus ta ennustajal uuesti proovida, et võimalikku viga vältida. Pärast järgmist altkäemaksu jõudis ennustaja teistsuguse tõlgenduseni.

„Oo, Taeva Poeg, trigrammid näitavad selgesti, et wan tuleb sinna elusalt sisse müürida. Kuigi wan võib tähendada kümmet tuhandet, on samal ajal tegu ka laialdaselt levinud perekonnanimega!” hüüatas mees. „Lahendus on ilmselge, sest kuidas võikski võrrelda ühe tähtsusetu sõduri elu Hiina kõige tähtsama müüriga?”

Keiser polnud ennustusega ikka päris rahul, aga tal ei paistnud eriti muid valikuid olevat, ja nii käskiski ta valvuritel esimese ettejuhtuva Wani-nime­lise mehe enda ette tuua. Kõigi säilinud andmete kohaselt käitus Wan väga väärikalt. Tema perekonnale määrati pension ja talle anti teada, et Taevas ise oli mehe välja valinud. Lisaks sai ta veel pasuna, millega häiret anda, kui Hiinat peaks ähvardama oht. Seejärel lõhuti müüri auk ning Wan marssis kohu­setundlikult sisse. Auk müüriti uuesti kinni ja Draakoni Peaaluse kõrgei­masse ossa rajati vahitorn nimega Draakoni Silm, kus Wani hing oma üksil­dast valvurikohust täita saaks.

Keisril oli kogu sellest kremplist nii kõrini, et keelas enda juuresolekul sellest neetud müürijupist ja sellega seotud isikutest rääkimise. Seda olidki aga nutikad vandeseltslased algusest peale kavatsenud – nende sõber väejuht lasti vaikselt vabaks, et too saaks tegeleda memuaaride kirjutamisega.

Draakoni Peaalune oli vaatamisväärsustest huvitatute lemmiksihiks pea terve sajandi. Algul määrati müürijuppi valvama ka väike valveüksus, ent kuna ehitisel peale vaimule vahitorniks olemise muud ülesannet ei olnud, jäeti see lõpuks hooletusse. Üsna varsti jättis see külmaks ka vaatamis­väär­suste otsijad – müür mattus vääntaimedesse ning kividki hakkasid murenema, ent lastele oli see koht lausa paradiisiks. Sellest sai minu küla jõnger­man­nidele mõnesajaks aastaks lemmikmängupaik, kuid siis juhtus midagi, mis sundis isegi lapsed Draakoni Peaalust hülgama.

Ühel heal õhtul alustasid Ku-fu küla lapsed taas mänguga, mida oli tõe­näoliselt mängitud aegade algusest saati, kuid peatusid siis järsku. Draakoni Silmast kandus alla nendeni õõnes kehatu hääl (üks poiss ütles hiljem, et hääl kõlas, nagu kostnuks see läbi kahesaja miili pikkuse bambustoru). Kui neil südamed uuesti lööma hakkasid, lasid nad sealt päkkade välkudes jalga. Sõnad olid aga olnud nii veidrad, et need olid igal lapsel täpselt meeles isegi pärast koju jõudmist.

Kas tõesti saatis vaene Wan, tähtsaim valvur tähtsaimas vahitornis, Hiinale sõnumi tähtsusetu Ku-fu küla laste kaudu? Kui nii, siis oli igatahes tegu tõepoolest väga kummalise sõnumiga, ning targad ja õpetlased pingutasid sajandeid, et sellest midagi välja lugeda.

Kui mu nupukamad lugejad arvavad heaks selle kallal pead murda, soovin neile kõige paremat.

Nefriitketas,
kuus, kaheksa.
Tuli, nii kuum, et kole.
Öö, mis ei ole.
Külma tuld,
esteks hõbe, siis kuld.