Raamatu algus

Proloog

Õline, terav lõhn tungis talle ninna ja valitses kõrvulukustav lärm. Siit kosmosejaamast olid läbi käinud sajad tuhanded inimesed. Pardaleminekusaalis oli tunda nende lõhna, lisaks kostis piirete vahele topitud viimaste ohvrite halinat.

Ruum oli pikk ja kitsas. Valgeks värvitud betoonseinad varjasid Florida särava päikesepaiste, kuid seinad olid kaetud mustusekihiga, mille olid laiali ajanud, kuid mitte eemaldanud Ümberpaigutusbüroo sunnitöölised. Külmad paneelid helendasid eredalt pea kohal.

Lõhn, hääled ja helendus segunesid ta enda hirmudega. Ta ei kuulunud siia, kuid keegi ei kuulanud teda ära. Kedagi ei huvitanudki. Kõik, mis ta ütles, kadus karjutud käskude jõhkrasse melusse, ähvardavate valvurite urinasse nende võrekäigus, mis ulatus läbi terve suure saali, laste kisasse, ehmunud inimkonna tekitatud lärmi.

Nad marssisid edasi laeva poole, mis pidi neid Päikesesüsteemist minema viima, vastu tundmatule saatusele. Mõned kolonistid käratsesid ja vaidlesid. Mõned talitsesid raevu, kuni sellest võis mingit kasu olla. Enamiku näod olid tuhakarva, nad lohistasid jalgu nähtavate emotsioonideta, isegi hirmuta.

Betoonpõrandale olid maalitud punased jooned ja nad hoidusid hoolikalt neid ületamast. Isegi lapsed olid õppinud Ümberpaigutusbüroo valvuritega koostööd tegema. Kolonistid sarnanesid üksteisega: nad olid näruselt hoolekande ürpidesse riietatud, mõned kandsid ka maksumaksjate minemavisatud ja taaskasutuspoodidesse kogutud või kokkukerjatud või kohalikule hoolekandeasutusele annetatud paremaid riidetükke.

John Christian Falkenberg teadis, et ta ei meenuta tüüpilist kolonisti. Ta oli kiitsakas nooruk, juba viieteistkümneselt peaaegu kuus jalga pikk, ja kõhn sellepärast, et ta polnud veel kosunud oma viimasest kiirest kasvamisest. Ta polnud mehe moodi, kuigi ta püüdis väga sellena käituda.

Liivakarva tukk langes ta laubale ja ähvardas teda pimestada, ta lükkas selle mehaaniliselt, närviliselt kõrvale. Ta käitumine ja hoiak eristasid teda teistest, nagu ka ta peaaegu koomiliselt tõsine ilme. Ta riietus oli ebatavaline: see oli uus ja istus hästi ja seda polnud ilmselt varem kasutatud. Ta kandis mustriga tuunikat, mis oli valmistatud ehtsast villast ja puuvillast, heledaid alt laienevaid pükse, uut vööd ja käsitsi valmistatud nahkkukrut vasakul puusal. Ta riided olid rohkem maksnud, kui ta isa endale lubada suutis, kuid siin polnud neist mingit kasu. Siiski seisis ta sirgelt, huuled otsustavalt kokku surutud.

John astus edasi, et pikas rivis oma kohale jääda. Ta kott, tavaline märgistamata õlakott kosmosereisideks, lebas tema ees ja ta tagus seda edasi, selle asemel et kummardudes seda üles tõsta. Tema arvates oli kummardumine ebaväärikas ja väärikus oli kõik, mis talle jäänud oli.

Tema ees oli viieliikmeline perekond, kolm karjuvat last ja nende apaatsed vanemad – või ehk, mõtles ta, mitte vanemad. Sunniviisiliste kolonistide perekonnad ei pruukinud olla püsivad. Ümberpaigutusbüroo agendid võtsid sageli lihtsalt need, kelle kätte said, ja nende ülemused hoolisid harva sellest, mis on kättesaanute nimed ja kust nad pärit on.

Korrapäratu rahvamass liikus järjekindlalt väljapääsu poole. Nende read kadusid võretatud ruumi juures, milles asus plastmassist ja terasest kirjutuslaud. Perekond astus ruumi, uksed sulgusid ja küsitlemine algas.

Tülpinud ümberpaigutusametnikud vaevu kuulasid oma kliente ja kolonistid ei teadnud, mida neile ütelda. Enamik neist ei teadnud midagi Päikesesüsteemi välistest paikadest. Vähesed olid kuulnud, et Tanithil on palav, Fultoni planeedid on külmad ja Sparta elamiseks raske paik, kuid vaba. Mõned teadsid, et Hadleys on hea kliima ja et see on American Expressi ja Koloniaalbüroo kaitse all. Nende jaoks, kes olid piiranguteta transporteerimisele mõistetud, võis juba sellestki palju kasu olla; kuid paljud ei teadnud üldse midagi ja nad saadeti tööjõupuuduses vaevlevaile põllumajanduslikele või kaevandusplaneetidele või Tanithi põrgusse, kus nende saatuseks oli raske töö, hoolimata sellest, mis oli kirjas nende kohta tehtud otsustes.

Viieteistaastane poiss – talle meeldis end meheks pidada, kuid ta teadis, et paljud ta emotsioonid olid poisilikud, kui väga ta ka ei püüdnud neid kontrollida – oli juba peaaegu küsitlusruumini jõudnud. Ta oli meeleheitel.

Kui küsitlus on läbi, topitaks ta Ümberpaigutusbüroo transpordilaeva. John pöördus jälle hallis mundris valvuri poole, kes seisis hooletult kaitsevõre taga. „Kinnitan teile, et see on viga! Ma poleks...”

„Vait,” vastas valvur. Ta liigutas ähvardavalt oma helilise uimastaja kellakujulist otsa. „Kõik arvavad, et see on viga, eks? Keegi ei kuulu siia. Räägi sellest ülekuulajaohvitserile, poju.”

Johni huuled kõverdusid ja ta tahtis valvurit rünnata, et teda kuulama panna. Ta suutis vaevalt kontrollida temas kerkivat vihapurset. „Põrgut, ma...”

Valvur tõstis relva. Kodanikepere Johni ees tõmbus koomale, püüdes eemale pääseda sellest hullust lapsest, kes võis neid kõiki löögi alla seada. John jäi vait ja lonkis süngelt rivis edasi.

Tri-V kommentaatorid kinnitasid, et uimastajad on valutud, kuid John ei soovinud, et neid temal proovitaks. Tri-V rahvas ütles paljusid asju. Nad ütlesid, et enamik koloniste on vabatahtlikud ja et Ümberpaigutusbüroo kohtleb reisijaid lugupidavalt.

Keegi ei uskunud neid. Keegi ei uskunud midagi, mis valitsus neile ütles. Nad ei uskunud rahvaste sõprusesse, mis oli loonud CoDominiumi, või valimisnumbritesse või...

Ta jõudis vestlusruumi. Ametnikul oli samasugune munder nagu valvuritelgi, kuid ta halli kuue seljale ja rinnale olid trükitud numbrid. Mehe sakiliste teravatipuliste hammaste vahel olid suured lõhed ja neil paistsid kollased plekid, kui ta naeratas. Ta naeratas sageli, kuid ta ilmes puudus soojus.

„Mis meil siis siin on?” küsis ametnik. „Poiss, kes käib riides nagu sina, võib endale lubada kõike, mida soovib. Kuhu sa minna tahad, poiss?”

„Ma pole kolonist,” väitis John. Ta vihastas. Ametnik polnud ju tegelikult midagi muud kui vangivalvur – mis õigust oli tal niimoodi ütelda? „Ma nõuan, et mul lubataks rääkida CoDominiumi ohvitseriga.”

„Üks niisugustest, ah?” Ametniku irvitus kadus. „Tanith sobib sulle hästi.” Ta vajutas nupule ja uks puuri teises otsas avanes. „Kao siit,” nähvas ta. „Enne kui kutsun valvurid.” Ta sõrm sihtis ähvardavalt laual olevale väikesele puldile.

John võttis oma kuue sisetaskust paberid. „Olen määratud CoDominiumi sõjalaevastikuteenistusse,” ütles ta. „Mul kästi ilmuda Canaverali pardaleminekujaama, et sõita Ümberpaigutusbüroo laevaga Kuubaasi.”

„Hakka liikuma! – ah?” Ametnik peatus ja irvitus tuli tagasi. „Las ma vaatan seda.” Ta sirutas räpase käe.

„Ei.” John tundis end nüüd enesekindlamalt. „Ma näitan neid ükskõik millisele CD ohvitserile, kuid teie nende hulka ei kuulu. Kutsuge nüüd ohvitser.”

„Muidugi.” Ametnik ei liigutanud. „See maksab kümme krediiti.”

„Mida?”

„Kümme krediiti. Viiskümmend dollarit, kui sul pole CD krediite. Ära vaata mind nii, laps. Kui sa ei maksa, siis lähed Tanithi laevale. Ehk ajavad nad seal asjad korda, ehk mitte, kuid sa jääd ilmumisega hiljaks. Parem pista mulle midagi.”

John sirutas välja kahekümnedollarilise. „Kas see on kõik, mis sul on?” nõudis ametnik. „Hästi, hästi, sellest aitab.” Ta valis telefonil numbri ja hetk hiljem astus sisse sinises CoDominiumi vormis allohvitser.

„Mis vaja on, Smiley?”

„Siin on üks sinu omadest. Uus mitšman. Sattus kolonistide hulka.” Ametnik naeris, kui John püüdis tasakaalukaks jääda.

Allohvitser vaatas Smileyd põlglikult. „Teie saabumiskäsk, sir?” ütles ta.

John andis talle paberid, kartes, et ta ei näe neid enam kunagi. Sõjalaevastiku allohvitser vaatas need läbi. „John Christian Falkenberg?”

„Jah.”

„Tänan, sir.” Ta pöördus ametniku poole. „Anna tagasi.”

„Ah, ta võib seda endale lubada.”

„Kas kutsun laevastikumehed, Smiley?”

„Jeesus, sa oled alles kangekaelne...” Ametnik võttis taskust mündi ja andis selle ära.

„Palun, siitkaudu, sir,” ütles allohvitser. Ta kummardus, et tõsta üles Johni õlakott. „Ja siin on teie raha, sir.”

„Tänan. See on teie oma.”

Allohvitser noogutas. „Tänan, sir. Smiley, kui sa veel kord meie inimesi takistad, siis lasen poistel sind üles otsida, kui sa tööl pole. Lähme, sir.”

John järgnes talle vastuvõturuumist vaheruumi. Allohvitser oli kaks korda nii vana kui tema ja keegi polnud varem Johni „sir’iks” kutsunud. See andis John Falkenbergile ühtekuuluvustunde, et ta on leidnud midagi, mida on otsinud kogu elu. Isegi tänavakambad olid talle suletud olnud ja sõbrad, kellega ta oli koos üles kasvanud, olid alati paistnud kuuluvat kellegi teise ellu ja mitte tema omasse. Nüüd, sekundite jooksul, oli ta paistnud leidvat – mille? mõtiskles ta.

Nad läksid läbi kitsaste valgekspestud koridoride, siis säravasse Florida päikesesse. Kitsas käik viis tohutu tiibadega maabumislaeva juurde. Laev heljus pika sadamasilla lõpus, mis oli täis koloniste ja vanduvaid valvureid.

Allohvitser rääkis enne ohvitseride käiku astumist lühidalt merejalaväelastest tunnimeestega, ja andis enne pardale astumist hoolikalt au valveohvitserile. John tahtis sedasama teha, kuid ta teadis, et tsiviilriietes au ei anta. Kohe kui ta isal oli õnnestunud poeg akadeemia sisseastumisvestlusele saata, oli too pannud teda lugema raamatuid sõjaajaloost ja sõjaväe kommetest.

Kolonistide lobisemine täitis õhu, kuni nad laeva jõudsid. Kui luuk tema järel sulgus, olid viimasteks tema kuuldud helideks valvurite vandumine.

„Palun, sir. Siitkaudu.” Allohvitser juhtis teda läbi teraskoridoridest, õhukindlatest vaheseintest, redelitest, torudest, traadirägastikust ja teistest tundmatutest vaatepiltidest koosneva labürindi. Kuigi CD sõjalaevastik tegutses siin, kuulus enamik laevu Ümberpaigutusbüroole ja see oli halb. Polnud mingeid vaateavasid ja John oli eksinud pärast paari koridorikäänakut.

Allohvitser astus reipal sammul ees, kuni jõudis ukseni, mis ei paistnud teistest erinevat. Ta vajutas nupule väljas oleval paneelil.

„Sisse,” vastas paneel.

Ruumis oli kaheksa lauda, kuid vaid kolm meest, kõik ühe laua taga. Kontrastiks väljas olevatele hallidele teraskoridoridele oli ruum peaaegu lõbus, maalidega seintel, polsterdatud mööbliga ja mingite vaibasarnaste asjadega.

CoDominiumi vapp rippus kaugemal seinal – Ameerika kotkas ja Nõukogude sirp, punane, valge ja sinine, valged tähed ja punased tähed.

Kolm meest hoidsid jooke pihus ja paistsid lõõgastuvat. Kõik kandsid tsiviilriideid, mitte väga erinevaid Johni omadest, välja arvatud vanema mehe konservatiivsem rõivastus. Teised paistsid olevat Johni-vanused, ehk aasta vanemad, mitte rohkem.

„Üks meie omadest, sir,” teatas allohvitser. „Uus mitšman oleks peaaegu kolonistide hulka ära kadunud.”

Üks noorematest meestest naeris, kuid vanem katkestas teda järsu käeviipega. „Hästi, tänan. Tulge sisse, me ei hammusta.”

„Tänan, sir,” vastas John. Ta astus ebakindlalt uksest sisse, arutledes, kes need mehed olid. Tõenäoliselt CD ohvitserid, otsustas ta. Allohvitser ei käituks niimoodi kellegi teisega. Kuigi ta oli ehmunud, jätkas ta analüüsimist ja ta pilk liikus kiiresti ruumis ringi.

Kindlasti CD ohvitserid, otsustas ta. Teel tagasi Kuubaasi, või ehk töövisiidil normaalgravitatsioonis. Loomulikult pidid nad kandma tsiviilriideid. CD mundri kandmine vabal ajal Maa peal oleks üsnagi enesetapjalik.

„Leitnant Hartmann, teie teenistuses,” tutvustas end vanem mees. „Ja mitšmanid Rolnikov ja Bates. Teie kutse, palun?”

„John Christian Falkenberg, sir,” vastas John. „Mitšman. Või ma arvan, et olen mitšman. Kuid ma pole kindel. Ma pole mingit vannet andnud ega midagi niisugust.”

Kõik kolm meest naersid selle peale. „Seda te teete varsti, härra,” ütles Hartmann. Ta võttis Johni kutse. „Kuid te olete siiski üks neetutest, kas annate vande või mitte.”

Ta uuris plastikplaati, võrdles Johni nägu fotoga, siis luges viimaseid ridu. Ta vilistas. „Suursenaator Martin Grant. Sõjalaevastiku sõber ise saatis su, mitte mõni väiksem vend. Ma poleks üllatunud, kui sa mõne aasta pärast sellise poolehoidjaga must mööda läheksid.”

„Senaator Grant oli kunagi mu isa õpilane,” vastas John.

„Selge.” Hartmann ulatas kutse tagasi ja andis Johnile märku istuda. Siis pöördus ta ühe mitšmani poole. „Mis teisse puutub, härra Bates, siis ei mõista ma teie huumorimeelt. Miks peate naljakaks seda, kui üks teie kaasohvitseridest eksib ära kolonistide hulka? Kas teie pole kunagi eksinud olnud?”

Bates niheles piinlikkust tundes. Ta hääl oli kõrge ja John mõistis, et Bates pole vanem kui tema ise. „Miks ei näidanud ta valvureile oma maksumaksjakaarti?” nõudis ta. „Nad oleksid ta ohvitseri juurde viinud. Kas pole?”

Hartmann kehitas õlgu.

„Mul polnud seda,” ütles John.

„Hm.” Hartmann paistis taganevat, kuigi ta tegelikult ei liigutanud. „Noh,” ütles ta, „me ei võta tavaliselt ohvitsere kodanike perekondade hulgast...”

„Me pole kodanikud,” vastas John kiiresti. „Mu isa on CoDominiumi ülikooli professor ja ma sündisin Roomas.”

„Ah,” vastas Hartmann. „Kas sa elasite seal kaua?”

„Ei, sir. Isa eelistab olla külalisprofessoriks. Me oleme elanud paljudes ülikoolilinnades.” See vale tuli nüüd kergesti ja John mõtles, et professor Falkenberg tõenäoliselt uskus seda, olles seda nii palju rääkinud. John teadis paremini: ta oli näinud oma isa meeleheitlikult kohta otsimas, kuid alati liiga paljudega vaenujalale sattumas.

Kumb selgitus on õige, kas see, et ta isa oli liiga otsekohene ja aus, või et ta oli igavene närukael ega saanud igaühega läbi? Ta oli elanud selles olukorras nii kaua, et ei hoolinud enam. Kuid ta arvas, et oleks tore, kui tal kodu oleks.

Hartmann paistis pisut kergendust tundvat. „Noh, mis ka põhjus poleks, härra Falkenberg, oleksite paremini teinud, kui oleksite sündinud Ameerika Ühendriikide maksumaksjana. Või Nõukogude parteiliikmena. Õnnetuseks olete teie, nagu minagi, mõistetud jääma madalama auastmega ohvitseride hulka.”

Hartmanni hääles oli mingi aktsendijälg, kuid Johni arust mitte päriselt saksa, kuigi CD õhuteenistuses oli palju sakslasi. See polnud päriselt saksa; John oli küllalt kaua Heidelbergis elanud, et õppida tundma saksa keele paljusid varjundeid. Ida-Saksa? Võimalik.

Ta taipas, et teised ootavad, et ta midagi ütleks. „Ma arvasin, sir, et CD teenistuses valitseb võrdsus.”

Hartmann kehitas õlgu. „Teoorias jah. Praktikas – kindralid ja admiralid, isegi kaptenid, kes laevu juhivad, paistavad alati olevat ameeriklased või sovjetid. See ei tulene ühtede ohvitseride eelistamisest teistele, härra. Meil pole riike ega päritolu ega poliitikat. Ega saa kunagi olema. Kosmoselaevastik on meie isamaa, meie ainus isamaa.” Ta vaatas oma klaasi. „Härra Bates, me vajame veel joodavat ja klaasi uue kaaslase jaoks. Muretse need.”

„Just nii, sir.” Töntsakas mitšman lahkus toast, jõudes valveta nurgapealse baarini. Hetk hiljem naasis ta Ameerika viskit täis pudeli ja tühja klaasiga.

Hartmann valas klaasi täis ja lükkas selle Johni poole. „Sõjalaevastik õpetab sulle paljusid asju, härra mitšman John Christian Falkenberg. Üks neist on joomine. Me kõik joome liiga palju. Teiseks õpetame sulle, miks me seda teeme, kuid enne pead sa selle ära õppima.”

Ta tõstis klaasi. Kui John tõstis enda oma ja võttis vaid suutäie, kortsutas Hartmann kulmu. „Veel,” ütles ta. Ta hääl oli käskiv.

John jõi poole viskist. Ta oli joonud aastaid õlut, kuid ta isa ei lasknud tal just sageli juua kanget alkoholi. See ei maitsenud hästi ning kõrvetas ta kurku ja kõhtu.

„Nii, miks sa siis ühinesid meie õilsa vennastesalgaga?” küsis Hartmann. Ta hääles oli hoiatus: ta kasutas nöökavaid sõnu, kuid nende all oli peidus midagi tõsisemat – ehk ei pilganudki ta, kui nimetas sõdureid vennastesalgaks.

John lootis, et ta oli seda tõsiselt mõelnud. Johnil polnud kunagi vendi olnud. Tal polnud kunagi olnud sõpru ega kodu ja ta isa oli karm kooliõpetaja, kes oli õpetanud talle paljusid asju, kuid mitte kunagi jaganud talle kiindumust – ega sõprust. „Ma...”

„Ma ütlen sulle saladuse, kosmoselaevastiku saladuse,” ütles Hartmann. „Omadele me ei valeta.” Ta vaatas ülejäänud kahe mitšmani poole ja nood noogutasid, Rolnikov pisut lõbustatult, Bates tõsiselt nagu kirikus.

„Seal väljas,” ütles Hartmann, „nad valetavad ja petavad ja kasutavad üksteist ära. Meiega nii ei juhtu. Meid kasutatakse ära, jah. Kuid me teame, et meid kasutatakse ära, ja me oleme üksteisega ausad. Seepärast on meie mehed meile ustavad. Ja seepärast oleme meie ustavad kosmoselaevastikule.”

Ja see on oluline, mõtles John, sest Hartmann oli vaadanud CoDominiumi vappi seina peal, kuid polnud midagi CD kohta öelnud. Ainult sõjalaevastiku. „Ma olen siin, sest mu isa tahtis mind majast välja saada ja suutis mulle kutse välja võidelda,” pahvatas John.

„Sa leiad teise põhjuse, või sa lahkud meie hulgast,” vastas Hartmann. „Joo põhjani.”

„Jah, sir.”

„Õige vastus on „just nii, sir”.”

„Just nii, sir.” John tühjendas klaasi.

Hartmann naeratas. „Väga hea.” Ta täitis uuesti enda klaasi, siis teiste omad. „Mis on CoDominiumi sõjalaevastiku ülesandeks, härra Falkenberg?”

„Sir? Täita Suursenati ülesandeid...”

„Ei. Ellujäämine. Ja ellu jäädes hoida selles galaktikanurgas mingil määral rahu ning korda. Osta inimestele küllalt aega Maalt piisavalt kaugele jõudmiseks, et kui need neetud tobud end tapavad, ei tapa nad tervet inimkonda. Ja see on meie ainus ülesanne.”

„Sir?” Mitšman Rolnikov rääkis vaikselt ja tungivalt. „Leitnant, sir, kas te peate nii palju jooma?”

„Jah. Ma pean,” vastas Hartmann. „Tänan sind muretsemast, härra Rolnikov. Kuid nagu te näete, olen hetkel reisija. Meil pole reegleid joomise kohta. Mitte ühtegi, härra Falkenberg. Karistused on ranged, kui sa ei suuda täita oma kohustusi, kuid joomise eest ei karistata. Ja mul pole hetkel mingeid kohustusi.” Ta tõstis klaasi. „Peale ühe. Teiega rääkida, härra Falkenberg, ja teile tõtt ütelda, nii et te kas jooksete meie juurest ära või jääte meiega neetuks kogu ülejäänud elu, sest omadele me ei valeta.”

Ta jäi hetkeks vait ja Falkenberg mõtles, kui purjus võis Hartmann olla. Ohvitser paistis kaaluvat oma sõnu hoolikamalt, kui ta isa oli kunagi purjuspäi teinud.

„Mida te teate CoDominiumi sõjalaevastiku ajaloost, härra Falkenberg?” nõudis Hartmann.

Tõenäoliselt rohkem kui teie, mõtles John. Ta isa loeng CoDominiumi suurenemisest oli kuulus. „See idee tekkis pingelõdvendusperioodil. Siis see kadus, kuid elustati uuesti ja peatselt tekitati formaalsete lepingute võrk Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. Lepingud ei lõpetanud põhilist vimma nende suurte jõudude vahel, kuid nende ühised huvid olid suuremad kui nende erinevused, sest oli ilmselt parem, et eksisteeris vaid kaks suurt jõudu, kui et oleks olnud...” Ei. Hartmann ei tahtnud kuulda professor Falkenbergi loengut. „Väga vähe, sir.”

„Me tekkisime Prantsuse Võõrleegionist,” ütles Hartmann. „Leegion ükskõik missuguste riikide kodanikest, et võidelda üksteist vihkavate rahvaste kunstliku liidu eest. Kuidas saab mees anda selle eest oma elu ja hinge, härra Falkenberg? Kas liidul on süda? Kas liidul on jõudu, et meeste truudust inspireerida?”

„Ma ei tea, sir.”

„Ka nemad ei tea.” Hartmann viipas teistele mitšmanitele, kes nõjatusid hoolikalt oma tooli seljatugedele, tehes näo, nagu nad kuulaksid, või kuulasidki tegelikult – John ei teadnud, kumba. Ehk nad mõtlesid, et Hartmann on täiesti täis. Siiski oli see olnud hea küsimus.

„Ma ei tea,” kordas John.

„Ah. Kuid keegi ei tea, sest vastus puudub. Mehed ei saa liidu nimel surra. Kuid me võitleme. Ja me sureme.”

„Senati käsul,” ütles mitšman Rolnikov vaikselt.

„Kuid me ei armasta senatit,” ütles Hartmann. „Kas sa armastad Suursenatit, härra Rolnikov? Aga sina, härra Bates? Me teame, mis on Suursenat. Korrumpeerunud politikaanid, kes üksteisele valetavad ja kes on harjunud endale rikkust ja oma fraktsioonile võimu kokku ajama. Nad ei kasuta meid enam nii palju, nagu nad kunagi seda tegid. Jooge, härrased. Jooge.”

Viski oli hakanud mõjuma ja Johni pea sumises. Ta tundis, kuidas oimukohad ja kaenlaaugud higiseks tõmbuvad, ja ta kõht tõstis mässu, kuid ta kergitas klaasi ja jõi uuesti, koos Rolnikovi ja Batesiga, ja see oli tähendusrikkam kui armulauakarikas. Ta püüdis juurelda, miks, kuid see oli vaid emotsioon ja mitte mõte. Ta kuulus siia, selle mehe juurde, nende meeste juurde, ja tema oli mees koos nendega.

Nagu ta oleks Johni mõtteid lugenud, sirutas leitnant Hartmann käed välja, üle kolme poisi õlgade, kaks neist vasakul, John üksi paremal, ja tasandas häält, et nende kõigiga rääkida. „Ei. Me oleme siin sellepärast, et kosmoselaevastik on meie ainus isamaa ja sõdurid on meie ainus pere. Ja kui see laevastik peaks kunagi meie elusid nõudma, me anname need nagu mehed, sest meil pole teist kohta, kuhu minna.”