Viimane sõrmusekandja

Nii, nagu see päriselt oli...

Selline – suhteliselt neutraalne – seletav märkus on raamatule lisatud originaali toimetaja poolt:

Üks skandaalsemaid Keskmaa kohta kirjutatud romaane, mis Tolkieni loomingu asjatundjad mitmel viisil reageerima ja tormiliselt vaidlema pani, on pärit fantaasiaauhinna Strannik mitmekordse laureaadi ja ABC preemia omaniku Kirill Jeskovi sulest.

See pole mitte järg Professori võimsale epopöale, vaid selles toimunud sündmuste üks tõlgendusvõimalus, omamoodi apokrüüf „Silmarillionile”, inglise kirjaniku loodud maailma projektsioon tegelikkusse.

„Professor Tolkien eksis – see polnud nõnda, sugugi mitte nõnda,” nii kõlab klassikaline lause fantaasiasõpradele. Aga kuidas see siis oli? Võib-olla just nii, nagu räägitakse „Viimases Sõrmusekandjas”? Ja üldse – milline oleks lugu Võimusõrmustest, kui seda jutustaksid mitte võitjad, vaid võidetud? Kas Keskmaa suurimas sõjas jaguneksid jõud siis nii selgesti Heaks ja Kurjaks? Me kõik oleme juba kuulanud neid, kes võitsid – kuulakem nüüd neid, kes kaotasid...

Tekst raamatu tagakaanel kordab sedasama mõtet pisut teiste sõnadega:

„Viimane sõrmusekandja” on tõenäoliselt kõige rohkem tormilisi reaktsioone ja vaidlusi esile kutsunud Keskmaad puudutav lugu. See ei ole jäljendus. See ei ole paroodia. Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda huvitas, kas Keskmaa ja Sõrmuste sõja lugu on võimalik kirja panna kooskõlaliselt, ilma karjuvate loogikaaukude ja deus ex machina’deta.

Mis siis, kui vaadelda toimunut mitte võitjate, vaid kaotajate silme läbi? Käesolev raamat algab sealt, kust J. R. R. Tolkieni Sõrmuste triloogia lõpeb – kas jätkub umbne ja lootusetu keskaeg või pääseb inimkond tollest nõiaringist, kus vahelduvad vaid kuningate ja peetud lahingute nimed?

Jeskovi Keskmaal on Sauron valgustatud monarh ja Mordoriga seotud hõimud uue ajastu rahvad, keda tuli kujutada koletistena, et õigustada genotsiidi – et hävitada tsivilisatsioon, tuleb hävitada selle kandjad. See iseenesest vaimukas raamat on kohati väga sünge – haldjad põletamas külasid vallutatud aladel ja selle käigus vägistamas alaealisi tüdrukuid...

––

Raamatu on tõlkinud Tatjana Peetersoo.

Kaanepildi autor on Joonas Sildre.