Windhaven

Kunagi ammu tegi sellele suuremas osas lõputu ookeaniga kaetud planeedile hädamaandumise inimeste kosmoselaev. Kuna saartel metallimaake praktiliselt ei ole, taandarenes tehnika ja inimesed elavad feodalismis. Nad on valmistanud imekergest ja praktiliselt purunematust footonpurjest hulga tiibasid ning inimlendajad peavad saarte vahel ühendust. Lendajaid austatakse võrdselt valitsejatega.

Romaani peategelaseks on kaluri tütar Maris. Ühel lendajal ei ole lapsi ja ta lapsendab lendamisest unistava tüdruku. Maris õpib suurepäraselt lendama, kuid enne täieõiguslikuks lendajaks saamist tuleb hulga kivinenud traditsioone murda. Ent see on vaid loo algus – kui tiibu saab ausas võistluses omandada, paiskab see paratamatult segi kogu kehtinud korra...

Raamatu on tõlkinud Jaana Talja.
Kaanepildi autor on Joonas Sildre.

Raamatu tagakaanel on tekstilõik suhteliselt algusest:

Ronk oli langenud kivina otse alla, käed külgedel, tiibade kangas laper­da­mas nagu keep. Pea ees langes ta ja see tundus kestvat terve igaviku.

Siis, viimasel hetkel, kui ta oli juba peaaegu kaljudeni jõudnud ja Maris juba peaaegu tundis kokkupõrget, ilmusid järsku hõbedased, päikese käes välku­vad tiivad. Tiivad ilmusid eikusagilt. Ja Ronk püüdis tuule kinni ja lendas.

Maris oli tundnud suurt aukartust, kuid Jamis Seenior, läänlaste vanim lendaja, oli vaid naernud. „Ronga trikk,” möirgas ta. „Ma olen seda juba kaks korda varem näinud. Ta õlitab oma tiivalülisid. Kui ta on juba piisavalt kaua langenud, heidab ta need, nii tugevalt kui jaksab, endast eemale. Sedamööda, kuidas need ükshaaval oma kohale lukustuvad, tõmbavad nad lahti järgmised. Tore, eks? Võite kihla vedada, et ta harjutas seda päris palju, enne kui julges seda kellegi ees proovida. Ühel heal päeval kiilub aga üks hingedest kinni ja me ei pea enam Ronga loba kuulama.”

Ometi ei vähendanud need sõnad triki maagiat.