Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : drupal_get_query_parameters(): Implicitly marking parameter $query as nullable is deprecated, the explicit nullable type must be used instead in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/common.inc on line 417 Deprecated : _format_date_callback(): Implicitly marking parameter $matches as nullable is deprecated, the explicit nullable type must be used instead in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/common.inc on line 2174 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : UpdateQuery::expression(): Implicitly marking parameter $arguments as nullable is deprecated, the explicit nullable type must be used instead in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/database/query.inc on line 1143 Deprecated : MergeQuery::expression(): Implicitly marking parameter $arguments as nullable is deprecated, the explicit nullable type must be used instead in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/database/query.inc on line 1419 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29
Sündmuste horisont - John Scalzi
en
-
Kõigi asjade lõpp
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/john_scalzi" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">John Scalzi</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p>Vanamehe sõja sarja 6. ja hetkel viimane osa.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/default_images/Openbook.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/default_images/Openbook.jpg?itok=GvG3zqah" alt="" /></a></div></div></div>
Tue, 14 Jan 2020 09:34:58 +0000
ats
225 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/k_igi_asjade_l_pp#comments
-
Lõhenenud inimkond
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/john_scalzi" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">John Scalzi</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h3><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Lqhenenud%20I%20esikaas.jpg?itok=fvr7dkBF" style="width: 310px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Vanamehe sõja sarja 5. raamat</h3>
<p>The Human Division, 2013</p>
<p>Kaanepilt © 2013 by John Harris</p>
<p>Tõlkinud Ats Miller (1. - 11.) ja Eva Luts (12. -13., lisad)</p>
<p>Toimetanud Eva Luts, Leiger Luts ja Ats Miller</p>
<p>Kirjastused Fantaasia ja Täheveski</p>
<p>ISBN 978-9949-661-41-1</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>„Lõhenenud inimkond” on maailmakuulsa „Vanamehe sõja” sarja viies raamat.<br />Varasemad neli raamatut on nii või teisiti John Perry lood, siin aga askeldab ringi peamiselt ta sõber Harry Wilson, kes oma sarkasmi ja nutikusega Johnile sugugi alla ei jää.<br />Inimkond on lõhenemise äärel ja tegutseb salapärane vaenlane, kes püüab iga hinna eest seda lõhet süvendada.<br />Sari jätkub!</p>
<p>„Minu ülemused on mulle mõista andnud, et selle musta kasti leidmine on sama tähtis või isegi tähtsam kui meie läbirääkimised utchelastega,” ütles Abumwe. „Kui sa läbi kukud, on missioon läbi kukkunud, isegi kui mina hakkama saan. Mis tähendab, et ma võin sinu pärast ebaõnnestuda. Ma võin olla piisavalt madalal diplomaatiliste topiste rivis, aga ma olen piisavalt kõrgel, et kui ma sind lükkan, siis seda kukkumist sa üle ei ela.”<br />„Ma teen oma parima,” ütles Wilson.<br />„Sinu parim tõi sind „Clarke’ile”. Katsu paremini.”</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Lqhenenud%20I%20kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Lqhenenud%20I%20kaas.jpg?itok=5L_Zz5bL" width="100" height="69" alt="" /></a></div></div></div>
Sat, 27 Oct 2018 21:01:34 +0000
ats
178 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/l_henenud_inimkond#comments
-
Zoe lugu
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/john_scalzi" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">John Scalzi</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Zoe_lugu_esikaas.jpg?itok=k0sUbk9i" style="width: 318px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Zoe's Tale, 2008, Old Man's War universe (Vanamehe sõja maailma) neljas raamat.</p>
<p>Kaanepilt © John Harris, 2008<br />Tõlge © Ats Miller, 2018<br />Toimetanud Eva Luts<br />Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski</p>
<p><span>Selle raamatu puhul on sisuliselt tegemist eelmise romaani, <em>The Last Colony</em> sündmuste läbijutustamisega viimatinimetatu peategelaste 15-aastase tütre silmade läbi. Ehk siis justkui <i>young adult</i> ja <i>lets cash it again</i>.</span></p>
<p><span>Ühelt poolt küll tead, mis juhtub, kuid Viimases koloonias on (muidugi nimme) mõned kohad segaseks jäetud ja need seletatakse kenasti ära. Ja... tegelikult ei ole päris <i>young adult,</i> sest Zoe käitub mitte nagu <i>native</i> 15-aastane, vaid pigem nagu väga vana, tark ja kogenud nõiamoor noores kehas...</span> ;-)</p>
<p>Seda kõike on autor pikemalt selgitanud ka lisatud järelsõnas („Tänuavaldused”).</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Zoe%20kugu%20kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Zoe%20kugu%20kaas.jpg?itok=iFuDgxCO" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Sun, 20 May 2018 09:43:21 +0000
ats
155 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/zoe_lugu#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h2>I OSA</h2>
<h3>ÜKS</h3>
<p>Keegi ei märganud kivi.</p>
<p>Ja väga heal põhjusel. Kivi oli tavaline, üks miljonist kivi- ja jäätükist, mis tiirlesid päikeselähedase ammusurnud komeedi orbiidil, nähes välja just nagu kõik teisedki tükid lagunenud komeedist. Kivi oli paljudest väiksem, paljudest jälle suurem, kuid muidu teistega täiesti sarnane. Isegi kui mingil ülimalt ebatõenäolisel juhul oleks planeedikaitse kivi märganud, oleks skaneerimine näidanud, et see koosneb silikaatidest, lisaks natuke maake. Ehk teisiti öeldes – kivi; liiga väike, et mingit reaalset kahju tekitada.</p>
<p>See kivisadu oli tavapärane asi kõnealuse kivi ja tuhandete tema vendade teele jääval planeedil, mil polnud planeedikaitsevõrgustikku. Oli ainult korralik gravitatsioonikaev, kuhu too kivi koos kõigi oma vendadega kukkus, ja kui kord aastas ristus planeedi orbiit kivist ja jääst komeedijäänuste orbiidiga, tekitas suur hulk läbi atmosfääri tungivaid jää- ja kivitükke korraliku tähesaju. Selle kibekülma planeedi pinnal polnud ühtki intelligentset olendit kivi langemist jälgimas, ent kui oleks olnud, oleks ta näinud toredaid triipe ja vööte, kui atmosfääritakistus tükid hõõgvele kuumutas.</p>
<p>Enamik neist meteooridena lõpetavatest tükkidest aurustus atmosfääris, mõnedest jäi järele tihedam tuum, teistest vaid mikroskoopilise prahi hajus pilv. Viimane oleks põhimõtteliselt võinud igaveseks hõljuma jääda, kuid varem või hiljem muutusid osakesed kondensatsioonitsentriteks; ehk siis kogunes nende ümber vesi, mille mass need vihmana (sel planeedil küll pigem lumena) alla tõi.</p>
<p><em>Sellel</em> kivil oli aga massi pisut rohkem. Tükid lendasid laiali, kui suruõhk tungis kõigisse pragudesse, survestas kõik nõrgad kohad ja rebis neid laiali seda jõulisemalt, mida tihedamaks atmosfäär muutus. Eemalelennanud killud põlesid hetke heledalt ja kustusid taevas. Ent ikkagi oli leegitsevat tuuma veel piisavalt järel, et teekonna lõpus anda paras põrakas planeedi kaljupinnale kohas, kus tugev tuul oli selle jääst ja lumest puhtaks pühkinud.</p>
<p>Kokkupõrkel aurustus järelejäänud kivitükk ja pisut planeedipinda ning tekkis suhteliselt tagasihoidlik kraater. Kalju, mis ulatus üsna sügavale ja kaugele, helises kokkupõrkel nagu kell, kuigi need sagedused olid mitu oktavit madalamad kui enamiku tuntud mõistuslike liikide kuuldavuspiir.</p>
<p>Maapind värises.</p>
<p>Ja lõpuks märkas kivi keegi kaugemal planeedi pinna all.</p>
<p>„Maavärin,” ütles Sharan. Ta ei vaadanud monitorilt üles.</p>
<p>Mõni hetk hiljem hakkas maa uuesti värisema.</p>
<p>„Maavärin,” ütles Sharan.</p>
<p>Cainen vaatas üle monitori oma assistendi poole. „Kavatsed sa seda iga kord teha?” küsis ta.</p>
<p>„Ma tahan sind toimuvaga võimalikult hästi kursis hoida,” ütles Sharan.</p>
<p>„Ma hindan su hoolitsust,” ütles Cainen. „Aga tõesti pole vaja seda iga kord mainida. <em>Ma olen</em> teadlane. Ma saan aru, et kui maapind liigub, kogeme maavärinat. Sinu <em>esimene</em> teade oli omal kohal. Viiendal või kuuendal muutub see üksluiseks.”</p>
<p>Veel üks värin. „Maavärin,” ütles Sharan. „See on seitsmes. Muide, sa ei ole tektoonik. See ei kuulu nende paljude valdkondade hulka, milles sa võiksid kaasa rääkida.” Sarkasmi oli raske märkamata jätta, mis sest, et Sharan säilitas oma tavalise ükskõikse ilme.</p>
<p>Kui Cainen poleks oma assistendiga maganud, oleks ta võib-olla ärritunud. Kuna ta aga seda tegi, lubas ta endale leplikku lõbusust. „Mul ei tule meelde, et <em>sinagi</em> eriline tektoonik oleksid.”</p>
<p>„See on hobi.”</p>
<p>Cainen avas vastamiseks suu, kui korraga põrand talle ootamatult ja jõuliselt vastu sööstis. Tal kulus mõni hetk taipamiseks, et muidugi polnud põrand hüpanud temaga kokku saama, vaid ta oli järsult jalust rabatud. Et ta lebab nüüd põrandaplaatidel koos umbes poolte asjadega, mis hetke eest olid olnud ta töölaual. Iste oli temast kehapikkuse jagu paremal, kummuli ja kõikus ikka veel.</p>
<p>Ta vaatas Sharani poole. Viimane ei vahtinud enam oma monitori, vaid vedeles sealsamas lähedal põrandal.</p>
<p>„Mis see oli?” küsis Cainen.</p>
<p>„Maavärin,” pakkus Sharan lootusrikkalt ja karjatas, kui labor nende ümber uuesti rängalt põrus. Heli- ja valguspaneelid pudenesid laest, Cainen ja Sharan üritasid töölaudade alla roomata. Neil tuli seal mõnd aega varjus püsida, sest maailm nende ümber jätkas kokkuvarisemist.</p>
<p>Lõpuks jäi rappumine järele. Cainen vaatas ringi säilinud hubisevas valguses ja nägi, et enamik tema laborist on põrandal laiali koos osa lae ja seintega. Tavaliselt oli labor täis töölisi ja Caineni teisi assistente, kuid seekord olid nad Sharaniga tulnud pärast tööaega, et lõpetada mõned sekveneerimised. Suurem osa töötajatest oli elubarakkides ja arvatavasti magas. Noh, nüüd enam mitte.</p>
<p>Laborisse viivas koridoris kajas kõrge läbilõikav vilin.</p>
<p>„Kas sa kuuled seda?” küsis Sharan.</p>
<p>Cainen nõksatas nõustuvalt pead. „See on lahinghäire.”</p>
<p>„Kas meid rünnatakse?” küsis Sharan. „Ma arvasin, et see baas on varjestatud.”</p>
<p>„On. Või oli. Või vähemalt pidi olema.”</p>
<p>„Noh, paistab, et suurepärane töö.”</p>
<p>Nüüd Cainen ärritus. „Miski ei ole täiuslik, Sharan.”</p>
<p>„Vabandust.” Sharan muutis bossi ootamatut ärritust tajudes tooni. Cainen mühatas, libistas end oma töölaua alt välja ja kõndis ühe tagurpidi keeratud laokapi juurde. „Tule aita mind sellega.”</p>
<p>Kahekesi keerasid nad kapi niipidi, et Cainen sai selle ukse avada. Kapis oli väike projektiilrelv ja padrunipide.</p>
<p>„Kust sa selle said.” küsis Sharan.</p>
<p>„See <em>on</em> sõjaväebaas, Sharan,” ütles Cainen. „Neil on relvad. Mul on neid kaks. Üks on siin ja teine elubarakis. Mõtlesin, et kuluvad ära, kui midagi taolist juhtub.”</p>
<p>„Me ei ole sõjaväelased,” märkis Sharan.</p>
<p>„Ja kindlasti on see tohutu vahe sellele, kes iganes baasi ründab,” sõnas Cainen, pakkudes relva Sharanile. „Võta see.”</p>
<p>„Ära anna seda mulle. Ma pole kunagi relva kasutanud. Las jääb sinu kätte.”</p>
<p>„Oled sa kindel?”</p>
<p>„Olen kindel. Mul lõppeb see ainult endale jalga tulistamisega.”</p>
<p>„Olgu,” lausus Cainen. Ta lükkas magasini relva ja libistas selle jakitaskusse. „Peaksime tagasi barakkidesse minema. Meie inimesed on seal. Ükskõik mis juhtub, peaksime olema koos nendega.” Sharan nõustus vaikides. Tema tavaline sarkastiline olek oli kadunud, nüüd nägi ta välja nõutu ja hirmunud. Cainen embas teda kiiresti.</p>
<p>„Tule, Sharan. Kõik saab korda. Aga kõigepealt proovime barakkideni jõuda.”</p>
<p>Nad olid just otsimas teed koridori täitva risu vahel, kui kuulsid, kuidas allkorrusel trepikoja uks lahti lükatakse. Cainen üritas selles väheses valguses läbi tolmu piiluda ja nägi kaht suurt vormis kogu uksest sisse tulemas. Cainen hakkas taanduma tagasi labori suunas; palju kiirema mõtlemisega Sharan oli juba labori ukse taha kadunud. Ainus teine tee laborist välja oli lift trepikoja taga. Nad olid lõksus. Cainen patsutas taganedes jakitaskut; relvadega polnud ta Sharanist oluliselt kogenum ja kahtles seetõttu, kas ta suudaks selle maa pealt tabada ühtki märkidest, seda enam kaht, kes lisaks olid koolitatud sõdurid.</p>
<p>„Administraator Cainen,” ütles üks vormis kuju.</p>
<p>„Mida?” ütles Cainen tahtmatult ja kahetses samal hetkel, et oli end välja andnud.</p>
<p>„Administraator Cainen,” ütles kuju uuesti. „Tulime sulle järele. Siin pole ohutu.” Kuju kõndis lähemale ja osutus heledamas valguslaigus Aten Randtiks, üheks baasi juhtidest. Cainen tundis ta lõpuks soomusele graveeritud klannimärgi ja pagunite järgi ära. Aten Randt oli eneshalane ja Cainenil oli pisut häbi tunnistada, et vaatamata kogu baasis veedetud ajale nägid nad kõik tema jaoks ühesugused välja.</p>
<p>„Kes meid ründab?” küsis Cainen. „Kuidas nad baasi leidsid?”</p>
<p>„Me ei tea, kes ründab meid või miks,” ütles Aten Randt.</p>
<p>Väike kaelasrippuv asjandus tõlkis ta klõbisemise arusaadavasse keelde; Aten Randt sai Cainenist aru ilma selle seadmeta, kuid vajas seda rääkimiseks. „Pommitati orbiidilt ja tabasime alles nüüd nende dessantpaadi.” Aten Randt lähenes Cainenile; Cainen proovis mitte tagasi põrkuda. Vaatamata kogu sealveedetud ajale ja üsna headele töösuhetele tundis ta end suurekasvulise putukrassi läheduses endiselt ebakindlalt. „Administraator Cainen, sind ei tohi siit leida. Meil on vaja sind siit minema saada enne, kui baasi rünnatakse.”</p>
<p>„Olgu,” ütles Cainen. Ta viipas, et Sharan tema juurde tuleks.</p>
<p>„Mitte tema,” ütles Aten Randt. „Ainult sina.”</p>
<p>Cainen peatus. „Ta on mu abiline. Ma vajan teda.”</p>
<p>Baasi raputas järjekordne pommitabamus. Cainen paisati vastu seina ja ta kukkus maha. Kukkumise pealt pani ta tähele, et ei Aten Randt ega teine Enesha sõdur liikunud natukestki oma kohalt.</p>
<p>„Praegu pole õige hetk selliseid asju arutada, administraator,” ütles Aten Randt. Tõlkeaparaadi lame kõla muutis öeldu sardooniliseks, kuigi see polnud nii mõeldud.</p>
<p>Cainen tahtis uuesti protestida, kuid Sharan võttis õrnalt ta käe. „Cainen. Tal on õigus. Sa pead siit välja saama. On piisavalt halb, et siin on keegi meist. Aga kui sind siit leitakse, on see väga halb.”</p>
<p>„Ma ei jäta sind siia,” sõnas Cainen.</p>
<p><em>„Cainen.”</em> Sharan osutas liikumatult ootavale Aten Randtile. „Ta on siin üks kõrgeimaid sõjaväelasi. Meid rünnatakse. Nad ei saadaks teda, kui asi poleks ülimalt tõsine. Ja vaidlemiseks tõesti aega ei ole. Nii et mine. Ma oskan ise tagasi kasarmutesse minna. Tuleb sul meelde, et oleme siin juba üks jagu aega elanud? Ma mäletan teed küll.”</p>
<p>Cainen vahtis Sharanit terve minuti ja osutas seejärel Aten Randti taga seisvale teisele Enesha sõdurile. „Sina,” ütles ta. „Saada ta kasarmutesse.”</p>
<p>„Ma vajan teda, administraator,” ütles Aten Randt.</p>
<p>„Sa saad minuga üksi ka hakkama,” ütles Cainen. „Ja kui ta teda ei saada, teen seda mina.”</p>
<p>Aten Randt kattis oma tõlkeseadme ja viipas sõduri lähemale. Nad kummardusid teineteise poole ja klõbisesid vaikselt; sel polnud suuremat tähtsust, sest Cainen ei mõistnud enesha keelt. Lõpuks nad eemaldusid teineteisest ja sõdur seisis Sharani kõrvale.</p>
<p>„Ta saadab ta kasarmusse,” ütles Aten Randt. „Aga ma ei taha sinult enam ühtki vastuväidet kuulda. Oleme juba liiga palju aega raisanud. Tule kohe minuga, administraator.” Ta haaras Cainenil käsivarrest ja tõmbas teda trepikoja ukse poole. Cainen vaatas tagasi ja nägi, et Sharan jõllitab kartlikult tohutut Enesha sõdurit. Aten Randt juhtis ta läbi ukseava ja see jäi tema viimaseks pilguks oma assistendile ja armukesele.</p>
<p>„Mul on valus,” ütles Cainen.</p>
<p>„Tasa,” ütles Aten Randt ja lükkas Caineni trepile. Nad hakkasid ronima ja Caineni tempo sobitus hästi eneshalase üllatavalt lühikeste ja õrnade alajäsemete omaga. „Sinu leidmiseks ja liikumasaamiseks läks liiga palju aega. Miks sa kasarmus ei olnud?”</p>
<p>„Me lõpetasime üht tööd,” ütles Cainen. „Siin pole ju niikuinii suurt muud teha. Kuhu me nüüd läheme?”</p>
<p>„Üles. Peame jõudma maa-aluse tehnilise raudteeni.”</p>
<p>Cainen peatus korraks ja vaatas tagasi Aten Randti poole, kelle pea oli temaga umbes samal kõrgusel, vaatamata sellele, et too oli paar astet madalamal. „See läheb hüdropoonikasse.”</p>
<p>Cainenil, Sharanil ja teistel baasi töötajatel oli teinekord kombeks minna maa-alusesse hüdropoonikasse rohelust nautima, sest planeedi enda pind ei olnud just kutsuv, kui sa just ei juhtu alajahtumist nautima. Hüdropoonika oli ainus aseaine väljaminekule.</p>
<p>„Hüdropoonika on looduslik koobas,” ütles Aten Randt Cainenit uuesti liikuma tonksates. „Selle all on suletud ala, kus voolab maa-alune jõgi. See voolab maa-alusesse järve. Sinna on sinu jaoks peidetud väike elumoodul.”</p>
<p>„Sa ei ole mulle sellest varem rääkinud,” märkis Cainen.</p>
<p>„Me ei oodanud, et seda oleks sulle kunagi öelda vaja.”</p>
<p>„Kas ma ujun sinna?”</p>
<p>„On väike allveesõiduk,” lausus Aten Randt. „See on kitsas, isegi sinu jaoks. Kuid sellesse on juba sisestatud mooduli asukoht.”</p>
<p>„Ja kui kauaks ma sinna jään.”</p>
<p>„Loodame, et mitte üldse, kuna vastasel juhul tõepoolest kauaks. Veel kaks trepivahet, administraator.”</p>
<p>Nad peatusid kaks korrust kõrgemal ukse taga, Cainen üritas hinge tagasi tõmmata ja Aten Randt plõgises oma kommunikaatoriga. Kõrgel nende kohal käiva lahingu müra kandus nendeni läbi kivi ja seinte betooni. „Nad on jõudnud baasini, kuid seni oleme suutnud nad pinnal hoida,” ütles Aten Randt Cainenile, langetades kommunikaatori. „Nad ei ole siia tasandile jõudnud. Võime veel jõuda sind ohutusse kohta saata. Hoia minu lähedusse, administraator. Ära jää maha. Saad aru?”</p>
<p>„Saan küll,” porises Cainen.</p>
<p>„Siis lähme.” Ta tõstis oma üsna muljetavaldava relva, avas ukse ja sammus halli. Kui Aten Randt liikuma hakkas, nägi Cainen, kuidas eneshalase alajäsemed laiali nihkusid, kui veel üks liiges end seljakilbi alt lahti keeras. See eriline lisand andis eneshalastele võitlussituatsioonides hirmuäratava kiiruse ja osavuse ning meenutas Cainenile kõiki jõledaid satikaid lapsepõlvest. Ta surus maha vastikusvärinad ja tormas edasi, komistades rohkem kui korra koridoripõrandat katval prahil ja liikudes kaaslasega võrreldes aeglaselt tasandi teises otsas asuva raudteejaama poole.</p>
<p>Cainen jõudis hingeldades kohale, kui Aten Randt juba vagoneti juhtseadmeid uuris, sõitjateruumi uks pärani kõrgel õhus. Ta oli juba mootorvagoneti teiste eest lahti ühendanud. „Ma ütlesin sulle, et ära jää maha.”</p>
<p>„Mõned meist on vanad ega saa oma jalgu kaks korda pikemaks teha,” ütles Cainen, ja osutas vagonetile. „Lähen sisse?”</p>
<p>„Parem oleks jala mina,” ütles Aten Randt, ja Cainen tundis, kuidas ta jalad iseenesest krampi kisuvad. „Kuid ma ei usu, et sa suudad kogu tee tempot hoida, ja meie aeg hakkab otsa saama. Peame riskima seda kasutada. Peale.” Cainen ronis tänulikult üsna ruumikasse, kahele eneshalasele arvestatud reisijateossa. Aten Randt lülitas mootori täiskäigule – see oli ainult umbes kaks korda suurem eneshalaste liikumiskiirusest, kuid tundus kitsas tunnelis ebameeldivalt suur –, pöördus ja asus üle relvasihiku jälgima tunnelit nende taga.</p>
<p>„Mis minust saab, kui baas vallutatakse?” küsis Cainen.</p>
<p>„Sa oled elumoodulis väljaspool ohtu,” ütles Aten Randt.</p>
<p>„Jah, aga kui baas vallutatakse, siis kes mulle järele tuleb? Ma ei saa sinna moodulisse igaveseks jääda ja ma ei tea, kuidas sealt välja saab. Ükskõik kui hästi varustatud see su moodul on, saavad varud lõpuks otsa. Rääkimata õhust.”</p>
<p>„Moodul suudab vees lahustunud hapnikku kätte saada. Sa ei lämbu.”</p>
<p>„Kena. Kuid kuidas jääb näljaga?”</p>
<p>„Järvel on väljapääse...” alustas Aten Randt, kui nende vagonett ootamatu tõukega rööbastelt välja jooksis. Kokkuvariseva tunneli müra summutas kõik muud hääled, Cainen ja Aten Randt leidsid end korraga õhus, lendamas vagonetist kuhugi tolmusesse pimedusse.</p>
<p>Teadmata aja pärast märkas Cainen, et Aten Randt raputab teda ärkvele. „Ärka üles, administraator.”</p>
<p>„Ma ei näe midagi,” ütles Cainen. Vastamise asemel lülitas Aten Randt sisse lambi oma relval. „Aitäh,” ütles Cainen.</p>
<p>„On sinuga kõik korras?”</p>
<p>„Tundub küll,” ägas Cainen. „Kui ainult oleks kuidagi võimalik veeta <em>ülejäänud</em> päev maapinnaga põrkumata.” Aten Randt klõpsatas nõustuvalt ja pööras valguse sisselangenud tunneli poole. Cainen hakkas end püsti ajama ja libises killustikul.</p>
<p>Aten Randt pööras valguskiire temale tagasi. „Jää sinna, administraator. Seal on turvalisem.” Valgusvihk libises piki rööpaid. „Need võivad olla endiselt pinge all.” Valgusvihk läks jälle uurima nende uue koopa sakilisi seinu. Kas juhuslikult või tahtlikult oli pommitamine nad kindlalt tunnelisse sulgenud, rusuvallides polnud ainsatki läbipääsu. Cainen märkis endamisi, et lämbumisest oli taas saanud akuutne probleem. Aten Randt jätkas nende lõksu seinte uurimist ja aeg-ajalt proovis oma kommunikaatorit, mis näis mitte töötavat. Cainen sättis end lamama ja püüdis mitte liiga sügavalt hingata.</p>
<p>Mõni aeg hiljem lülitas vahepeal uurimisest loobunud ja nad pimedusse jätnud Aten Randt lambi uuesti sisse ja pööras selle baasipoolse rususeina poole.</p>
<p>„Mis on?” küsis Cainen.</p>
<p>„Ole tasa,” ütles Aten Randt ja hiilis seinale lähemale, justkui püüdes kuulatada. Mõni hetk hiljem kuulis ka Cainen seda – kõmin, mis võis olla kellegi hääl, kuid kindlasti polnud see midagi tuttavat või sõbralikku. Varsti pärast seda tuli lõhkamise müra. Kes iganes ka oli teisel pool rususeina, oli otsustanud läbi tulla.</p>
<p>Aten Randt astus kiiresti seina juurest eemale ja tuli tõstetud relvaga Caineni juurde, pimestades teda valgusega. „Mul on kahju, administraator,” ütles ta ja korraga Cainen taipas, et Aten Randtile antud käsk tema julgeolek tagada ulatus palju kaugemale. Rohkem instinktide kui mõistuse ajel viskus Cainen valgusvihust kõrvale ja otse temast läbi minema mõeldud kuul tabas selle asemel ainult kätt, pani ta pöörlema ja virutas vastu maad. Cainen rabeles põlvili ja nägi oma varju enda ees, kui Aten Randti valgusvihk ta seljale langes.</p>
<p>„Oota,” ütles Cainen oma varjule. „Mitte selga. Ma tean, mida sa pead tegema. Ainult mitte selga. Palun.”</p>
<p>Paar hetke oli kuulda ainult seina lõhkuvaid plahvatusi.</p>
<p>„Pööra ümber, administraator,” ütles Aten Randt.</p>
<p>Cainen pöördus aeglaselt, rapsis põlvi ja pani käed oma jakitaskutesse, nagu oleksid need käerauad. Aten Randt sihtis, ja kuna tal oli selleks võimalus, tõstis relva, et tulistada Cainenile pähe.</p>
<p>„Kas sa oled valmis, administraator?” küsis Aten Randt.</p>
<p>„Olen,” ütles Cainen, ja tulistas Aten Randti oma relvast läbi jakitasku, sihtides otse valguskiirde.</p>
<p>Caineni lask langes kokku plahvatusega teisel pool seina. Aten Randt ei paistnud aru saavat, et teda tulistati, enne kui veri hakkas voolama haavast kilbis; selles valguses oli haav vaevunähtav. Cainen nägi, kuidas Aten Randt vaatab haava ja siis uuesti segaduses tema poole. Selleks ajaks oli Cainen relva taskust välja võtnud. Ta tulistas Aten Randti veel kolm korda, tühjendades relva magasini eneshalase pihta. Aten Randt nõjatus veidi oma esijalgadele ja langes siis umbes samapalju tagasi tagajalgadele, kuni ta suur keha vajus maapinnale, iga jalg ise suunas kõverdatud.</p>
<p>„Vabandust,” ütles Cainen värskele laibale.</p>
<p>Koobas täitus tolmu ja siis valgusega, kui sein läbi murti ja relvadega olevused sealt sisse valgusid. Üks neist märkas Cainenit ja haugatas; mitu valguskiirt ristus temal. Cainen lasi relval langeda, tõstis terve käe ja astus Aten Randti kehast eemale. Aten Randti mahalaskmisest, et ise ellu jääda, poleks mingit kasu olnud, kui sissetungijad ta kohe auklikuks täkiksid. Läbi valguskiirte tuli üks sissetungija lähemale, plädises midagi oma keeles ja lõpuks nägi Cainen, mis liigiga tal on tegemist.</p>
<p>Tema ksenobioloogi koolitus pääses mõjule ja ta loetles mõttes olevuste fenotüübi tunnuseid: kaheli sümmeetriline ja kahejalgne, ja selle tagajärjel üksteisest erinevate esi- ja tagajäsemetega; nende põlved paindusid valele poole. Ligikaudu sama suured ja sama kehaplaaniga, mis polnud üllatav, sest tohutu enamik niinimetatud intelligentseid liike olid kahejalgsed, kaheli sümmeetrilised ja umbes ühesuguste mõõtmete ja massiga. Mis omakorda oli üks neist asjadest, mis tegi liikidevahelised suhteid selles universumiosas nii pingestatuks, nagu need olid – nii palju sarnaseid mõistusega liike ja nii vähe kõlblikku kinnisvara nende kõigi jaoks.</p>
<p><em>Aga nüüd tulevad erinevused,</em> mõtles Cainen, kui olend uuesti tema peale haukus: laiem rindkere ja kõhuosa ning üsna kohmakas luustik ja lihaskond. Tömbid jalad ja kaikamoodi käed. Väliselt nähtavad seksuaalsed erinevused (see siin tema ees oli emane, kui ta õigesti mäletas). Väheefektiivsed meeleelundid, vaid kaks pisikest optilist ja akustilist sisendit Caineni peaaegu tervet pead ümbritsevate nägemis- ja kuulmisribade asemel. Peas ainult pisut peent keratiinfiibrit soojust hajutavate nahakurdude asemel. Cainen ei mõelnud mitte esimest korda, et füüsilises mõttes pole evolutsioon neile olenditele küll ühtki teenet teinud.</p>
<p>See aga muutis nad agressiivseks ja ohtlikuks ja neid oli neetult raske planeedi pinnalt minema kraapida. Ühesõnaga – probleemiks.</p>
<p>Olend Caineni ees plädises jälle midagi ja tõmbas välja lühikese, vastiku välimusega asjanduse. Cainen vaatas otse olendi optilistesse sisenditesse.</p>
<p>„Kuradi inimesed,” ütles ta.</p>
<p>Olend nähvas talle asjandusega; Cainen tundis elektrilööki, nägi värvikirevat valgust ja kukkus sel päeval viimast korda maha.</p>
<p>*</p>
<p>„Kas sa mäletad, kes ma olen?” küsis inimene laua taga ruumis, kuhu Cainen viidi. Tema vangistajad andsid talle tooli, mis sobis tema (nende seisukohast) valepidi käivate põlvedega. Inimese rääkis ja tõlge tuli laual olevast valjuhääldist. Peale kõlari oli laual ainult läbipaistva vedelikuga täidetud süstal.</p>
<p>„Sa oled sõdur, kes mu meelemärkusetuks lõi,” ütles Cainen. Valjuhääldi ei andnud edasi ta sõnade tõlget, seega võis oletada, et sõduril oli kusagil mingi teine tõlkeseade.</p>
<p>„See on õige,” ütles inimene. „Ma olen leitnant Jane Sagan.” Ta osutas toolile. „Palun istu.”</p>
<p>Cainen istus. „Polnud vaja mind meelemärkusetuks lüüa. Ma oleksin ise kaasa tulnud.”</p>
<p>„Meil olid omad põhjused, et sa poleks teadvusel,” ütles Sagan. Ta viipas Caineni käele, kuhu teda oli tabanud Aten Randti kuul. „Kuidas su käsi on?”</p>
<p>„Tundub korras,” ütles Cainen.</p>
<p>„Me ei suutnud seda täielikult terveks teha. Meie meditsiinitehnika parandab kiiresti enamiku meie vigastustest, kuid sa oled rraeylane, mitte inimene. Meie tehnoloogiad ei ühildu täielikult. Aga tegime, mida suutsime.”</p>
<p>„Tänan.”</p>
<p>„Eeldan, et sind tulistas eneshalane, kelle juurest me su leidsime? See, kelle sa maha lasid.”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Tahaksin hirmsasti teada, miks te kaks tulevahetust pidasite?” küsis Sagan.</p>
<p>„Ta tahtis mind tappa, ja ma ei tahtnud surra,” sõnas Cainen.</p>
<p>„See tekitab küsimuse, miks too eneshalane sind tappa tahtis?”</p>
<p>„Ma olin tema vang. Ma oletan, et tal oli käsk mind pigem tappa, kui lasta elusalt kinni võtta.”</p>
<p>„Sa olid tema vang,” kordas Sagan. „Ja sellest hoolimata oli sul relv.”</p>
<p>„Ma leidsin selle.”</p>
<p>„Tõesti? Eneshalaste kohta väga halb turvakorraldus. See pole nende moodi.”</p>
<p>„Me kõik teeme vigu.”</p>
<p>„Ja kõik teised rraeylased, kelle me baasist leidsime? Kas nad olid ka vangid.”</p>
<p>„Olid.” Cainen hakkas muretsema Sharani ja teiste töökaaslaste saatuse pärast.</p>
<p>„Kuidas te kõik eneshalaste juurde vangi sattusite?” küsis Sagan.</p>
<p>„Me olime koos Rraey laevas, mis viis meid meditsiinipersonali vahetuse korras ühest kolooniast teise,” ütles Cainen. „Eneshalased ründasid meie laeva. Nad tulid pardale, võtsid mu meeskonna vangi ja saatsid siia.”</p>
<p>„Millal see oli?”</p>
<p>„Mõni aeg tagasi. Ma ei ole päris kindel. Kasutasime seal Enesha militaaraega ja ma ei tunne selle ühikuid. Ja planeedi enda pöörlemisperiood on üsna lühike ja ainult lisab segadust. Ja lisaks ei tunne ma inimeste ajaarvamissüsteemi, nii et mul pole võimalik seda täpselt öelda.”</p>
<p>„Meie luure andmetel ei ole eneshalased viimase aasta jooksul ühtki Rraey laeva rünnanud; see oleks umbes kaks kolmandikku <em>hked</em>'i sinu jaoks,” ütles Sagan, kasutades rraey terminit nende koduplaneedi päikese ümber tiirlemise perioodi kohta.</p>
<p>„Võib-olla teie luure ei ole nii hea, kui sa arvad.”</p>
<p>„See on võimalik, kuid arvestades, et Enesha ja Rraey on veel tehniliselt sõjaseisukorras, ärataks laeva ründamine kindlasti tähelepanu. Teie kaks olete vähemagi pärast sõda pidanud.”</p>
<p>„Ma ei oska selle kohta rohkem öelda, kui ma tean,” ütles Cainen. „Meid võeti laevalt maha ja viidi baasi. Mul pole vähimatki aimu, mis juhtus või ei juhtunud kogu selle aja jooksul väljaspool baasi.”</p>
<p>„Sind hoiti baasis vangis.”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Me otsisime baasi läbi ja leidsime ainult mõned ruumid, mida saaks vanglana kasutada,” lausus Sagan. „Mitte millestki ei saa järeldada, et teid hoiti luku taga.”</p>
<p>Cainen tegi häält, mis rraeylastel vastab nukrale mühatusele. „Kui oled näinud baasi, oled kahtlemata näinud ka planeedi pinda. Põgenemiskatse oleks lõppenud surnukskülmumisega enne, kui me eriti kaugele oleksime jõudnud. Rääkimata sellest, et seal pole kuhugi minna.”</p>
<p>„Kuidas sa seda tead?”</p>
<p>„Eneshalased ütlesid. Ja keegi mu kaaslastest ei soovinud minna ekskursioonile, et ise järele proovida.”</p>
<p>„Nii et sa ei tea sellest planeedist rohkem midagi?”</p>
<p>„Vahel on seal külm, teinekord veel külmem. Sellega on minu teadmised planeedi kohta ammendatud.”</p>
<p>„Sa oled arst,” ütles Sagan.</p>
<p>„See on mulle tundmatu termin,” ütles Cainen kõlarile osutades. „Su masin pole piisavalt taibukas, et mu keelt õigesti tõlkida.”</p>
<p>„Sa oled meditsiinitöötaja. Tegeled meditsiiniga.”</p>
<p>„Olen,” sõnas Cainen. „Olen spetsialiseerunud geneetikale. Sel põhjusel olingi kogu oma meeskonnaga seal laeval. Üht meie kolooniatest tabas haigus, mis mõjutas geenijärjestust ja rakkude paljunemist. Meid saadeti uurima ja loodetavasti ravi leidma. Kindlasti leidsite baasi läbi otsides meie varustuse. Meie vangistajad olid nii lahked, et andsid meie käsutusse laboriruumi.”</p>
<p>„Miks nad seda tegid?”</p>
<p>„Võib-olla nad arvasid, et kui hoida meid oma töödega hõivatuna, on meiega lihtsam toime tulla? Kui see nii oli, siis see töötas, sest üldiselt katsusime omaette hoida ja mitte probleeme tekitada.”</p>
<p>„Välja arvatud relvi varastades, eks ole.”</p>
<p>„Mul oli see päris tükk aega, nii et ilmselt ma ei äratanud neis kahtlust,” ütles Cainen.</p>
<p>„Relv, mida sa kasutasid, oli kohandatud rraeylastele. Veider asi Enesha sõjaväebaasis.”</p>
<p>„Küllap nad leidsid selle meie laevast, kui selle vallutasid. Olen kindel, et baasis ringi vaadates leiab veel hulga rraeylastele kasutamiseks mõeldud asju.”</p>
<p>„Võtame siis kokku,” lausus Sagan. „Eneshalased võtsid sinu ja su meeskonna määramata aja eest kinni ja tõid siia, ning sellest peale pole sul oma rahvaga ühendust olnud. Sa ei tea, kus sa oled või mis plaanid eneshalastel teiega on.”</p>
<p>„See on õige. Kui välja arvata, et ilmselt nad ei tahtnud, et keegi saaks teada, et mina olen seal, sest üks neist proovis mind tappa niipea, kui baasi rünnati.”</p>
<p>„See on tõsi. Sa said paremini hakkama kui su kaaslased, ma kardan.”</p>
<p>„Ma ei saa aru, mis sa sellega mõtled,” ütles Cainen.</p>
<p>„Sa oled ainus rraeylane, kelle me leidsime elusana. Eneshalased tapsid ülejäänud, lasid maha. Tundusid olema eluruumid, kus enamik neist viibis. Ühe leidsime nende ruumide lähedusest, kus arvatavasti oli su labor, sest seal oli üsna palju Rraey tehnikat.”</p>
<p>Cainenil hakkas paha. „Sa valetad.”</p>
<p>„Ma kardan, et mitte.”</p>
<p>„Te, inimesed, tapsite nad,” ütles Cainen vihaselt.</p>
<p>„Eneshalane püüdis <em>sind</em> tappa,” ütles Sagan. „<em>Miks</em> nad <em>ei</em> võinud siis su ülejäänud töökaaslasi tappa?”</p>
<p>„Ma ei usu sind.”</p>
<p>„Ma saan aru, miks sa ei taha uskuda. Kuid see on tõde.”</p>
<p>Cainen istus mõnda aega leinast tummana. Sagan andis talle aega.</p>
<p>„Hea küll,” ütles Cainen lõpuks. „Ütle mulle, mida sa minust tahad.”</p>
<p>„Alustuseks, administraator Cainen,” lausus Sagan, „tahaksin tõde.”</p>
<p>Cainenil kulus hetk taipamiseks, et see oli esimene kord, kui inimene pöördus tema poole ta nime kasutades. Ja tiitlit. „Ma rääkisin tõtt.”</p>
<p>„Härjasitt.”</p>
<p>Cainen osutas uuesti kõlarile. „Sain ainult osalise tõlke.”</p>
<p>„Sa oled administraator Cainen Suen Su,” ütles Sagan. „Ja kuigi on tõsi seegi, et sul on pisut meditsiinilist haridust, on kaks su peamist tegevusvaldkonda ksenobioloogia ja poolorgaanilised närvivõrkude kaitsesüsteemid – ja need kaks uurimisvaldkonda sobivad minu arvates väga hästi kokku.”</p>
<p>Cainen ei öelnud midagi. Sagan jätkas. „Kui sa lubad, administraator Cainen, siis las ma räägin natuke sellest, mida <em>meie</em> teame. Viisteist kuud tagasi võitlesid rraeylased ja eneshalased sedasama kord vaibuvat, siis jälle lõkkele puhkevat sõda, mida te olete sõdinud juba viimased kolmkümmend aastat ja mida me oleme õhutanud, sest see hoiab teid mõlemaid meist eemal.”</p>
<p>„Mitte päris. Oli lahing Koralli pärast.”</p>
<p>„Jah, oli. Ma olin seal. Sain peaaegu surma.”</p>
<p>„Ma kaotasin seal oma venna. Noorima. Võib-olla kohtusite.”</p>
<p>„Võib-olla tõesti,” nõustus Sagan. „Viisteist kuud tagasi olid Rraey ja Enesha vaenlased. Ja siis äkki ei olnud ja meie luure ei taibanud, miks.”</p>
<p>„Me juba arutasime teie luure puudusi. Sõjad rasside vahel lõppevad ikka teinekord. Meie ju lõpetasime ka pärast Koralli sõdimise.”</p>
<p>„Lõpetasime võitlemise, sest lõime teid. Te taandusite ja meie hakkasime Koralli uuesti üles ehitama,” ütles Sagan. „Ja just seda ma tahangi öelda – sellel, et me lõpetasime – vähemalt ajutiselt – sõdimise, on mingi põhjus. Teil ja Eneshal ei olnud põhjust. See pani meid muretsema.</p>
<p>Kolm kuud tagasi teatas luuresatelliit, mille olime parkinud <em>selle planeedi</em> orbiidile, et korraga liigub siin, teadupärast asustamata planeedil, päris palju Enesha ja Rraey laevu. Eriti huvitavaks muutis selle asjaolu, et planeeti ei pea omaks mitte Enesha või Rraey, vaid Obin. Obinlased ei suhtle teistega ja nad on piisavalt tugevad, et nii eneshalased kui rraeylased mõtlevad tõsiselt järele, enne kui panevad nende territooriumil poe püsti.</p>
<p>Nii me siis saatsime siia orbiidile võimsama luuresatelliidi ja hakkasime otsima asustuse märke. Me ei leidnud midagi. Kaitsespetsialistina, administraator, julged sa ehk pakkuda, miks?”</p>
<p>„Arvatavasti sellepärast, et baas oli varjestatud.”</p>
<p>„Oli.” sõnas Sagan. „Ja juhtumisi täpselt sedasorti kaitsemehhanismiga, millele sa oled spetsialiseerunud. Siis me seda muidugi ei teadnud, kuid nüüd teame.”</p>
<p>„Kuidas te baasi leidsite, kui see oli varjestatud?” küsis Cainen. „Küsin professionaalsest uudishimust.”</p>
<p>„Viskasime kive.”</p>
<p>„Vabandust?”</p>
<p>„Kive,” kordas Sagan. „Kuu aega tagasi külvasime planeedile mitukümmend seismoandurit, mis olid programmeeritud otsima maa-alustelt tehisrajatistelt põrkunud signaale. Kogemused kinnitavad, et salajasi baase on lihtsam varjestada, kui need on maa all. Kasutasime planeedi enda seismilist aktiivsust, et määrata alad, mida täpsemalt uurima hakkasime. Siis hakkasime huvipakkuvatele aladele kive viskama. Lõpuks viskasime täna mitu tükki vahetult enne rünnakut, et saada teie baasi täpne sonaripilt. Kive on hea kasutada, sest need näevad välja nagu looduslikud meteoriidid. Nad ei hirmuta kedagi. Ja keegi ei varjesta seismilise kajaloodimise vastu. Enamik rahvaid tegeleb, kuidas jaksab, optilise ja elektromagnetilise kõrgenergiaskaneerimise eest varjestamisega, ega loe helilaineid kuigi ohtlikuks. Kõrgtehnoloogia pettekujutelm – kiputakse ignoreerima madalama tehnoloogia efektiivsust. Nagu kivide viskamine.”</p>
<p>„Kivide loopimine las jääda inimestele.”</p>
<p>Sagan kehitas õlgu. „Me ei pahanda, kui keegi tuleb püssiga noavõitlusse,” ütles ta. „Seda lihtsam on meil ta süda välja lõigata. Või mida iganes see kasutab vere ringipumpamiseks. Teie enesekindlus töötab meie kasuks. Nagu näed ka sellest, et siin sa oled. Aga tegelikult tahaksime hoopis teada, administraator, <em>miks</em> sa siin oled. Eneshalased ja rraeylased koos töötamas on juba niigi mõistatuslik, seda enam Enesha ja Rraey <em>ja</em> Obin? See ei ole lihtsalt mõistatuslik. See on <em>huvitav</em>.”</p>
<p>„Mul pole aimugi, kelle planeet see on.”</p>
<p>„Ja veelgi huvitavam oled sina, administraator Cainen,” ütles Sagan ta viimast märkust ignoreerides. „Kuni sa magasid, tegime geenianalüüsi, et teada saada, kes sa selline oled, seejärel vaatasime üle laeva mälu, et end su minevikuga kurssi viia. Me teame, et ksenobioloogias on inimene su peamine huviobjekt. Võimalik, et sa oled Rraey juhtiv inimgeneetika autoriteet. Teame ka seda, et sa oled eriti huvitatud sellest, kuidas töötab inimese aju.”</p>
<p>„See on osa minu üldisemast huvist närvivõrkude vastu,” sõnas Cainen. „Ma ei ole eriliselt huvitatud inimajust, nagu sa väidad. Kõik ajud on omal viisil huvitavad.”</p>
<p>„Kui sa nii ütled. Aga mida iganes sa seal all ka tegid, oli see piisavalt oluline, et eneshalased pigem tapsid teid kui lasid elusalt meie kätte langeda.”</p>
<p>„Ma ütlesin. Me olime nende vangid.”</p>
<p>Sagan pööritas silmi. „Prooviks korraks mängida seda mängu, et me ei ole lollid, administraator Cainen.”</p>
<p>Cainen kummardus ettepoole, üle laua Saganile lähemale. „Mis liiki inimene sa oled?”</p>
<p>„Mis mõttes?”</p>
<p>„Meie teada on olemas kolme tüüpi inimesi,” ütles Cainen ja tõstis loendamiseks oma sõrmed; palju pikemad ja liikuvamad sõrmed kui inimesel. „On modifitseerimata inimesed, kes koloniseerivad planeete. Neid on väga erineva suurusega ja väga erinevat värvi – ehk siis nende hulgas on suur geneetiline varieeruvus. Teise rühma kuulub suurem osa teie sõduriseisusest. Ka neid on erineva suuruse ja kujuga, kuid erinevused on väiksemad ja nad on kõik üht värvi – rohelised. Me teame, et need sõdurid ei ole oma algsetes kehades – nende teadvus on teie rahva vanadest kehadest üle kantud tugevamatesse ja tervematesse kehadesse. Need kehad on geneetiliselt ulatuslikult muudetud, nii et need ei suuda paljuneda ei omavahel ega modifitseerimata inimestega. Aga nad on ikka äratuntavalt inimesed, eriti aju poolest.”</p>
<p>Cainen naaldus toolil tagasi. „Kuid kolmas rühm! Me kuuleme lugusid, leitnant Sagan.”</p>
<p>„Milliseid lugusid?”</p>
<p>„Et nad on loodud surnuist. Et surnud inimeste protoplasmat segatakse teiste liikide geenidega, et näha, mis sealt kasvama hakkab. Et mõned neist ei meenuta välimuseltki inimest, nagu <em>teie</em> end ette kujutate. Et nad sünnivad täiskasvanutena, oskuste ja võimetega, kuid ilma mäluta. Ja mitte ainult ilma mäluta. Ilma <em>minata.</em> Ilma moraalita. Ilma piiranguteta. Ilma...” Ta peatus, justkui otsides õiget sõna. „Ilma <em>inimlikkuseta,”</em> ütles ta lõpuks. „Nagu te ise seda väljendaksite. Lapssõdalased täiskasvanute kehades. Jäledused. Monstrumid. Tööriistad, mida teie Kolooniate Ühendus kasutab operatsioonidel, kuhu nad ei taha saata sõdureid, kel on elukogemus ja moraalsed väärtused või kes võiksid muretseda oma hinge pärast siin või järgmises ilmas.”</p>
<p>„Teadlane mures hingede pärast. See ei ole väga pragmaatiline.”</p>
<p>„Ma olen teadlane, kuid ma olen ka rraeylane,” lausus Cainen. „Ma tean, et mul on hing, ja ma hoolitsen selle eest. Kas sul on hing, leitnant Sagan?”</p>
<p>„Minu teada mitte, administraator Cainen. Neid on raske mõõta.”</p>
<p>„Nii et sa <em>oled</em> kolmandat sorti inimene.”</p>
<p>„Olen.”</p>
<p>„Ehitatud surnute lihast.”</p>
<p>„Geenidest. Mitte lihast.”</p>
<p>„Liha kasvab geenidest, leitnant. Liha, milles elab hing, on geenide unistus.”</p>
<p>„Nüüd oled luuletaja,” märkis Sagan.</p>
<p>„Ma tsiteerin,” sõnas Cainen. „Üks meie filosoof, kes oli ka teadlane. Sa ei tunne teda. Tohin ma küsida, kui vana sa oled?”</p>
<p>„Ma olen seitse, peaaegu kaheksa. Umbes neli ja pool sinu <em>hked</em>'i.”</p>
<p>„Nii noor. Sinuvanused rraeyd on vaevu alustanud oma haridusteed. Ma olen sinust rohkem kui kümme korda vanem, leitnant.”</p>
<p>„Ja ikkagi, siin me oleme.”</p>
<p>„Siin me oleme,” nõustus Cainen. „Soovin, et oleksime kohtunud teistel asjaoludel, leitnant. Oleksin väga tahtnud sind tundma õppida.”</p>
<p>„Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda,” ütles Sagan. „„Tänan” ei ole asjakohane, arvestades, mida sinu poolt uurimine ilmselt tähendaks.”</p>
<p>„Sind hoitaks elus.”</p>
<p>„Oh, seda rõõmu. Aga teatud mõttes su soov täitub. Ilmselt oled selle aja peale taibanud, et seekord oled tõesti vang; ja oled seda elu lõpuni.”</p>
<p>„Selle peale tulin juba siis, kui sa rääkisid mulle asju, mis meie valitsust väga huvitaksid,” ütles Cainen. „Nagu trikk kividega. Kuigi ma arvasin, et sa kavatsed mu tappa.”</p>
<p>„Inimesed on pragmaatilised, administraator Cainen. Sul on kasulikke teadmisi ja kui oled valmis koostööks, pole mingit põhjust, miks sa ei võiks jätkata inimgeneetika ja -aju uuringuid. Ainult et Rraey asemel meie heaks.”</p>
<p>„Pean kõigest reetma oma rahva.”</p>
<p>„Nii see on,” nõustus Sagan.</p>
<p>„Ma arvan, et ma eelistan surma.”</p>
<p>„Kogu lugupidamise juures, administraator, kui sa tõesti seda usuksid, poleks sa lasknud maha eneshalast, kes sind pisut aega tagasi tappa üritas. Ma arvan, et sa tahad elada.”</p>
<p>„Sul võib õigus olla. Aga olenemata sellest, kas sul on õigus või mitte, <em>laps,</em> olen hetkel lõpetanud sinuga rääkimise. Olen öelnud kõik, mis ma ütlesin oma vabast tahtest.”</p>
<p>Sagan naeratas Cainenile. „Administraator, sa tead, mida inimestel ja rraeylastel on palju ühist.”</p>
<p>„Meil on palju ühiseid asju,” ütles Cainen. „Vali üks.”</p>
<p>„Geneetika. Ma ei pea sulle ütlema, et inimese geenijärjestus ja rraey geenijärjestus erinevad detailides tugevasti. Aga makrotasandil jagame teatud sarnasusi, sealhulgas asjaolu, et saame ühe komplekti geene ühelt vanemalt ja teise teiselt. Kahe vanemaga seksuaalne paljunemine.”</p>
<p>„Tavaline paljunemismoodus seksuaalselt paljunevate liikide seas. Mõnedel liikidel on vaja kolme või isegi nelja vanemat, kuid neid ei ole palju. See on liiga ebaefektiivne.”</p>
<p>„Kahtlemata. Administraator, oled kuulnud Fronigi sündroomist?”</p>
<p>„See on haruldane geneetiline haigus rraeyde hulgas. Väga haruldane.”</p>
<p>„Niipalju kui mina sellest taipan, põhjustavad seda häired kahes muus osas sõltumatus geenis,” ütles Sagan. „Üks geen vastutab närvirakkude arengu eest, täpsemalt elektriliselt isoleeritud kesta eest nende ümber. Teine geenikomplekt reguleerib organit, mis toodab rraey jaoks seda, mis inimestel puhul on lümf; mõned asjad käivad seal samamoodi ja mõned hoopis erinevalt. Inimestel juhib lümf mõnevõrra elektrit, kuid rraey vastav vedelik on isolaator. Niipalju, kui me rraey füsioloogiast teame, pole isolaatoriks olemisest mingit erilist kasu või kahju, täpselt nagu inimese lümfi elektrijuhtimisvõimel pole ei plusse ega miinuseid, see lihtsalt on olemas.”</p>
<p>„Jah,” lausus Cainen.</p>
<p>„Aga rraeyle, kel on läinud nii halvasti, et ta närvisüsteemi arengus on häired, on sellest isoleerivast omadusest palju kasu. See vedelik ümbritseb kudedes rraey rakke, sealhulgas närvirakke. See hoiab närvide elektrilisi signaale segi minemast. Rraey lümfi juures on huvitav veel see, et selle koostis on hormonaalselt juhitav ja väike muutus hormoonitasakaalus võib muuta selle isolaatorist elektrijuhiks. Veelkord, suurema osa rraeyde jaoks pole sel tähtsust. Aga neile, kel närvirakud on arenenud avatuna...”</p>
<p>„... põhjustab see värinaid ja krampe ja lõpuks surma, kui nende närviimpulsid kehasse lekivad,” ütles Cainen. „See on väga haruldane sellepärast, et see on surmav. Need, kel on elektrit juhtiv lümf ja isoleerimata närvirakud, surevad tavaliselt juba lootestaadiumis, kohe pärast seda, kui rakud hakkavad eristuma ja sündroom avaldub.”</p>
<p>„Aga on siiski ka Fronigi sündroomiga täiskasvanuid. Geenikood muudab hormonaalseid signaale hiljem, varases täiskasvanueas. Mis on piisav paljunemiseks ja geeni edasikandumiseks. Aga selle avaldumiseks on ka vaja kaht vigast geeni.”</p>
<p>„Jah, muidugi,” sõnas Cainen. „See on üks põhjusi, miks Fronig on nii haruldane; ei juhtu tihti, et keegi saab kaks vigast närvigeeni <em>ja</em> kaks geeni, mis põhjustavad hilisemas elus hormonaalseid muutusi nende lümfisõlmede töös. Ütle, kuhu sa sellega välja tahad jõuda.”</p>
<p>„Administraator, geeniproov, mille me võtsime, kui sa pardale tulid, näitab, et sul on vigane närvikood.”</p>
<p>„Aga mu geenides ei ole hormonaalseid muutusi. Muidu ma oleksin juba surnud. Fronig avaldub varases täiskasvanueas.”</p>
<p>„See on tõsi. Aga hormonaalsed muutused võib ka esile kutsuda, tappes teatud rakugrupid rraey lümfisõlmedes. Võib tappa üsna palju sõlmi, mis toodavad õiget hormooni, ja lümfi tootmine toimib ikka. Sel lihtsalt on erinevad omadused. Sinu puhul surmavad omadused. Seda saab teha keemiliselt.”</p>
<p>Cainen tähelepanu koondus süstlale, mis oli lebanud laual kogu nende vestluse aja. „Ja see on kemikaal, mis võib seda teha, ma arvan?”</p>
<p>„See on vastumürk,” ütles Sagan.</p>
<p>*</p>
<p>Jane Sagan leidis administraator Cainen Suen Su olevat omal moel imetlusväärse – ta ei murdunud lihtsalt. Ta kannatas palju tunde, kui lümfielundid asendasid järk-järgult kogu lümfi ta kehas uue, muudetud vedelikuga. Ta tõmbles ja võbeles, kui elektrit juhtiva lümfi kontsentratsiooni tõus vallandas valed närviimpulsid. Mida enam juhtivus kasvas, seda hullemaks tal läks iga mööduva hetkega. Kui ta poleks murdunud siis, kui ta murdus, poleks ta enam saanud sellest märku anda, sest poleks olnud enam võimeline rääkima.</p>
<p>Aga ta murdus ja palus vastumürki. Lõpuks tahtis ta elada. Sagan süstis talle vastumürki ise (tegelikult polnud see vastumürk, sest surnud rakukogumid jäid alatiseks surnuks; seda vedelikku pidi ta nüüd süstima iga päev kogu oma ülejäänud elu). Sellal, kui vastumürk Caineni kehas oma tööd tegi, sai Sagan teada inimkonna vastu ette valmistatavast sõjast, plaanidest kogu oma liigi alistamiseks ja likvideerimiseks. Genotsiidist, mis oli planeeritud väga täpselt ja mis põhines kolme rassi ennekuulmatul koostööl.</p>
<p>Ja ühe inimese.</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 11:06:55 +0000
admin
83 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_19#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h2>I OSA</h2>
<h3>ÜKS</h3>
<p>Oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.</p>
<p>Kathy haua külastamine polnud üldse põnev. Ta on maetud Harris Creeki kalmistule, umbes miil mööda teed edasi sellest kohast, kus ma elan ja kus me oma lapsed üles kasvatasime. Hauaplatsi saamine oli olnud raskem, kui oleks võinud arvata; me polnud teinud mingeid ettevalmistusi, sest ei arvanud, et meid matta tuleb. Rabavalt täpselt väljendudes on tapvalt piinlik vaielda kalmistu haldajaga, et miks mu naine küll endale platsi kinni ei pannud. Lõpuks mu poeg Charlie, kes juhtus olema linnapea, lõi paar tüüpi peadpidi kokku ja lahendus leiti. Linnapea isaks olemises on oma eelised.</p>
<p>Niisiis, haud. Lihtne ja tähelepandamatu, suure kivi asemel lihtne nimesilt. Kontrastina puhkab Kathy kõrval Sandra Cain, kelle üsna ülemõõduline must hauakivi on lihvitud mustast graniidist, esiküljele graveeritud Sandy koolilõpufoto ja mingi Keatsi sentimentaalne tsitaat nooruse ja ilu surmast. Täpselt Sandy moodi. Kathyl oleks tore teada olnud, et Sandy on end koos oma suure uhke kiviga tema kõrvale parkinud; Sandy lõbustas teda terve elu, üritades temaga võistelda veidral passiiv-agressiivsel viisil. Kui Kathy läks kohalikule koogimüügile ühe pirukaga, pidi Sandy välja panema kolm, ja ta läks üsna ebadiskreetselt keema, kui Kathy oma enne müüdud sai. Mõnikord püüdis Kathy probleemi ennetada, ostes ühe Sandy pirukatest, kuid oli raske öelda, kas see tegi Sandy jaoks asjad paremaks või halvemaks.</p>
<p>Nii et Sandy hauakivi võib teatud mõttes pidada viimaseks sõnaks, vääramatuks argumendiks, mida pole võimalik üle trumbata, sest lõppude lõpuks oli Kathy juba surnud. Teisalt, mulle ei meenu, et keegi oleks kunagi Sandyt külastanud. Kolm kuud pärast Sandy lahkumist müüs Steve Cain maja ja kolis Arizonasse, kolbale kleebitud irve lai nagu Interstate 10. Mõni aeg hiljem saatis ta mulle postkaardi, ta oli kokku kolinud naisega, kes oli viiekümne aasta eest olnud pornostaar. See infokild pani mind end terve järgneva nädala räpasena tundma. Sandy lapsed ja lapselapsed elavad naaberlinnas, kuid otsustades selle järgi, kui tihti nad hauda külastavad, võiksid ka nemad Arizonas elada. Sandy Keatsi värsse pole võib-olla pärast matuseid keegi peale minu lugenud, kui kõnnin neist mööda oma naise hauale paar sammu sealt edasi.</p>
<p>Kathy sildil on tema nimi (Katherine Rebecca Perry), kuupäevad ja sõnad: armastatud abikaasa ja ema. Ma lugesin neid sõnu ikka ja jälle iga kord, kui seal käisin. Ma ei saa sinna midagi parata, kuid need neli sõna olid nii vähe ja samas võtsid need ta elu nii täiuslikult kokku. Need ei ütle tema kohta midagi, ei ütle, kuidas ta oma päevad veetis, kuidas töötas, mille vastu huvi tundis või kuhu talle meeldis reisida. Pole vähimatki vihjet, mlline oli ta lemmikvärv või kuidas ta oma juukseid kandis, kelle poolt ta hääletas ja millised naljad talle istusid. Sa ei tea temast teada muud, kui et ta oli armastatud. Ja seda ta oli. Ta arvaks, et sellest piisab.</p>
<p>Mulle ei meeldi siia tulla. Mulle ei meeldi, et naine, kellega elasin koos nelikümmend kaks aastat oma elust, on surnud. Et ühel laupäevahommikul segas ta köögis kausis vahvlitainast ja rääkis mulle eelmisel õhtul raamatukogu nõukogu koosolekul tekkinud tülist, ja siis järgmisel hetkel oli ta põrandal pikali ja tõmbles, kui insult ta aju puruks rebis. Mulle ei meeldi, et tema viimased sõnad olid: „Kuhu põrgusse ma panin vanilje.”</p>
<p>Mulle ei meeldi, et ma olen üks neist vanameestest, kes käivad kalmistul, et olla koos oma surnud abikaasaga. Kui ma olin (palju) noorem, tavatsesin Kathylt küsida, mis mõte sel võiks olla. Hunnik mädanenud liha ja konte, mis olid inimene, ei ole seda enam; need on vaid hunnik mädanenud liha ja luud. Inimene on läinud – põrgusse või taevasse või kuhu iganes või eikuhugi. Sama hästi võiksid külastada lehmakülge. Kui saad vanemaks, mõistad, et see on endiselt tõsi. Sa lihtsalt ei hooli. Muud sul pole.</p>
<p>Sest samavõrra, kui ma vihkan kalmistut, olen tänulik, et ta on siin. Ma tunnen oma naisest puudust. Lihtsam on temast puudust tunda kalmistul, kus ta on olnud ainult surnuna, kui kõigis neis kohtades, kus ta oli elusana.</p>
<p>Ma ei jäänud kauaks; ma ei jäänud kunagi kauaks. Just piisavalt, et tunda, et haav on ikka veel värske pärast kõike kaheksat aastat, ja ühtlasi tuletada meelde, et mul on muudki teha, kui seista keset haudu nagu vana lootusetu tola. Kui ma selleni jõudsin, pöördusin ja kõndisin tagasi vaatamata minema. See oli viimane kord, kui mul oli võimalik siia kalmistule oma naise hauale tulla, kuid ma ei näinud eriti vaeva, et seda mällu suruda. Nagu öeldud, oli ta siin olnud ainult surnuna. Selle meenutamine pole midagi väärt.</p>
<p><br /> </p>
<p>Järele mõeldes polnud ka sõjaväkke astumises tegelikult midagi põnevat.</p>
<p>Mu kodulinn oli värbamispunkti jaoks liiga väike. Enda ülesandmiseks pidin sõitma Greenville'i, maakonnakeskusesse. Värbamispunkt oli lihtsalt üks lahter tavalises kaubanduskeskuses, üheks naabriks alkoholipood ja teiseks tätoveerimisstuudio. Sõltuvalt sellest, mis järjekorras sa neid külastasid, võisid järgmisel hommikul ärgates avastada, et sul on tõsiseid pahandusi.</p>
<p>Kontor oli seespoolt veel vähem atraktiivne, kuigi see tundus võimatu. Seal polnud muud, kui kirjutuslaud arvuti ja printeriga, inimene laua taga, kaks tooli teispool lauda ja kuus seina ääres reas. Väikesel laual nende viimaste ees vedelesid värbamisvoldikud ja mõned vanad „<em>Time</em>'i” ja „<em>Newsweek</em>i” numbrid. Olime Kathyga siin käinud kümme aastat tagasi, eks ole, ja mulle tundus, et kõik on täpselt sama koha peal, miski pole muutunud, sealhulgas ajakirjad. Inimese näis siiski uus olevat. Igatahes ma ei mäletanud, et eelmisel värbajal oleks olnud nii tohutult juukseid. Ja rindu.</p>
<p>Värbaja oli hõivatud, kui ma sisse tulin, ta kirjutas midagi arvutis ja ei vaevunud ülesgi vaatama. „Üks hetk,” pomises ta rohkem-vähem Pavlovi refleksina ukse avanemisele.</p>
<p>„Ära lase end segada,” sõnasin. „Näen küll, et siin on tunglemine.” Mu hädine sarkasm ei leidnud mingit tähelepanu ega tunnustust; nii see kippuski viimastel aastatel olema, nii et vähemalt olin ühtlases vormis. Istusin toolile laua ees ja ootasin, kuni värbaja lõpetab selle, millega iganes ta ametis oli.</p>
<p>„Kas sa tuled või lähed?” küsis ta lõpuks, endiselt üles vaatamata.</p>
<p>„Vabandust?” ütlesin.</p>
<p>„Tuled või lähed?” kordas ta. „Tuled teatama oma kavatsusest teenistusse astuda või lähed aega teenima?”</p>
<p>„Ahah. Tänan, lähen teenima.”</p>
<p>See pani ta lõpuks läbi üsna paksude plilliklaaside silmi kissitades mulle otsa vaatama. „Sa oled John Perry,” ütles ta.</p>
<p>„Mina see olen. Kuidas sa ära arvasid?”</p>
<p>Ta vaatas tagasi arvutisse. „Enamik inimesi, kes tahavad teenistusse astuda, tulevad oma sünnipäeval, kuigi neil ametlikult on kolmkümmend päeva aega end üles anda. Täna on meil ainult kolm sünnipäeva. Mary Valory juba helistas, et ta ei kavatse tulla. Ja sa ei näe nii välja, et võiksid olla Cynthia Smith.”</p>
<p>„Seda on tore kuulda,” ütlesin mina.</p>
<p>„Ja kuna sa ei tule end kirja panema,” jätkas ta, ignoreerides mu järjekordset katset vaimukas olla, „on ilmne, et sa oled John Perry.”</p>
<p>„Ma võiks lihtsalt olla üksildane vanamees, kes uitab ringi seltskonda otsides?”</p>
<p>„Selliseid ei ole meil siin palju,” ütles ta. „Naaberkutid oma deemonitätoveeringutega kipuvad nad ära hirmutama.” Lõpuks lükkas ta klaviatuuri eemale ja pööras kogu tähelepanu mulle. „Niisiis. Kas ma võiksin näha mõnd dokumenti?”</p>
<p>„Aga sa juba tead, kes ma olen,” tuletasin talle meelde.</p>
<p>„Kontrolligem siiski,” ütles ta vähimagi naeratuse varjuta. Igapäevane tegelemine lobisevate vanade peerudega oli ilmselt nõudnud oma osa.</p>
<p>Ma andsin talle oma juhiloa, sünnitunnistuse ja isikutunnistuse. Ta võttis need vastu, ühendas arvutiga laual lebava käsiskanneri ja libistas selle minu ette. Asetasin sellele oma käe, peopesa allpool, ja ootasin, kuni aparaat seda luges. Ta võttis skanneri ja libistas mu isikutunnistusega mööda selle serva, et kontrollida info vastavust.</p>
<p>„Sa oled John Perry,” ütles ta lõpetuseks.</p>
<p>„Ja nüüd oleme tagasi seal, kust alustasime.”</p>
<p>Ta ignoreeris mind jälle. „Kümme aastat tagasi, kui sa andsid teada oma kavatsusest astuda Kolooniate Kaitseväkke, tutvustati sulle kohustusi ja ülesandeid, mis sind seal ees ootavad,” ütles ta toonil, millest kumas läbi, et ta räägib seda vähemalt kord päevas, iga päev, enamikul päevadel seal tööl. „Lisaks on sulle vahepealsel perioodil saadetud täiendavaid materjalide, et neid eeldatavaid kohustusi ja ülesandeid meelde tuletada.</p>
<p>Kas sa vajad antud hetkel täiendavat teavet või värskemaid esitlusi või teatad, et saad täielikult aru kohustustest ja ülesannetest, mida sa endale võtad? Rõhutan, et täiendavate materjalide küsimine või isegi teenistusse mitteastumine ei too hetkel kaasa mingeid sanktsioone.”</p>
<p>Meenutasin esimesi tutvustusi. Kõigepealt istus kari pensionääre Greenville'i kogukonnamajas klapptoolidel, sõi sõõrikuid ja jõi kohvi, sellal kui KKV aparatšik paristas ette inimeste kolooniate ajalugu. Siis jagas ta laiali voldikud teenistusest KKV-s ja nende järgi otsustades oli see samasugune kui mistahes armeeteenistus ükskõik kus mujal. Küsimustele vastamise ajal tuli välja, et ta ei ole tegelikult KKV-st, vaid lihtsalt palgatud Miami oru piirkonnas esitlusi läbi viima.</p>
<p>Järgmiseks tuli kiire arstlik läbivaatus – tuli arst, võttis vereproovi, kraapis mu põse siseküljelt mõned rakud ja tegi ajuskaneeringu. Ilmselt ma sobisin. Sellest ajast alates saadeti mulle kord aastas posti teel seesama voldik, mille olin saanud esimesel tutvustusel. Alates teisest aastast viskasin ma need avamata minema.</p>
<p>„Saan aru,” ütlesin.</p>
<p>Ta noogutas, sirutas käe üle laua, haaras paberilehe ja pliiatsi ning andis need mulle. Paberil oli tekst, mille iga lõigu lõpus oli koht allkirja jaoks. Ma olin sellist näinud – kirjutasin väga sarnasele alla kümne aasta eest, kinnitamaks, et saan aru, mis mind kümne aasta pärast tulevikus ees ootab.</p>
<p>„Ma loen selle nüüd sulle lõikhaaval ette,” ütles ta. „Pärast iga lõigu lugemist kirjuta palun allkiri ja kuupäev kohe sinna reale lõigu all, kui saad aru ja nõustud sellega. Kui sul on küsimusi, küsi need kohe pärast lõigu lugemist. Kui sa ei saa sisust täielikult aru või ei nõustu sellega, mida ma loen ja selgitan, ära kirjuta alla. Kas saad aru?”</p>
<p>„Saan aru,” ütlesin ma.</p>
<p>„Väga hea,” ütles ta. „Lõik üks: mina, allakirjutanu, tunnistan ja mõistan, et asun oma vabal tahtel ja ilma sunnita vähemalt kahe aasta pikkusesse teenistusse Kolooniate Kaitseväes. Lisaks mõistan, et Kolooniate Kaitsevägi võib sõja või sõjaohu korral ühepoolselt pikendada teenistusaega veel kuni kaheksa aasta võrra.”</p>
<p>See „kuni kümneks aastaks„ klausel ei olnud mulle uudiseks, ma ikka lugesin saadud materjale korra või paar, kuid mind oleks huvitanud, kui paljud selle üle küsivad, ja paljud nendest, kes ei küsi, saavad aru, et tegelikult istuvad nad teenistuses kümme aastat. Mul oli tunne, et KKV ei nõuaks kümme aastat, kui selle järele poleks tõsist vajadust. Tänu karantiiniseadusele ei teadnud me koloniaalsõdadest eriti midagi. Aga niipalju me ikka kuulsime, et mõista, et rahu polnud universumis kusagil.</p>
<p>Ma kirjutasin alla.</p>
<p>„Lõik kaks: ma saan aru, et ühinedes vabatahtlikult KKV-ga nõustun ma relvi kandma ja kasutama Koloniaalühenduse vaenlaste vastu, kaasa arvatud teiste inimeste vastu. Ma ei tohi keelduda teenistuse jooksul relva kandmisest ega kasutamisest ega tuua religioosseid või moraalseid põhjendusi relvastatud aktsioonidest hoidumiseks.''</p>
<p>Kui palju on inimesi, kes astuvad vabaatahtlikuna sõjaväkke ja kuulutavad end siis teenistusest keeldujateks? Kirjutasin alla.</p>
<p>„Lõik kolm: Ma saan aru ja nõustun, et täidan vastavalt KKV-i määrustikule ustavalt ja võimalikult kiiresti kõik käsud ja korraldused, mida KKV-i kõrgemad ohvitserid mulle annavad.”</p>
<p>Kirjutasin alla.</p>
<p>„Lõik neli: Astudes vabatahtlikuna KKV ridadesse, nõustun kõigi meditsiiniliste, kirurgiliste ja terapeutiliste suuniste ja protseduuridega, mida KKV leiab vajaliku olevat mu võitlusvõime tõstmiseks läbi viia.''</p>
<p>Siin see oli: põhjus, miks mina ja loendamatud teised seitsmekümne viie aastased igal aastal teenistusse astusid.</p>
<p>Ütlesin kord vanaisale, et selleks ajaks, kui saan nii vanaks kui tema, on välja mõeldud, kuidas inimeste eluiga tunduvalt tõsta. Ta naeris ja ütles, et sedasama arvas ka tema omal ajal ja midagi pole muutunud, ikkagi on ta vanamees. Ja nüüd olen mina samamoodi. Vananemisega ei ole nii, et tuleb üks neetud jama teise järel. See ongi üks neetud jama, kogu aeg ja korraga.</p>
<p>Vananemist ei saa peatada. Geeniteraapia ja asendusorganid ja ilukirurgia annavad sellele kõva vastulöögi. Aga see saab su ikka kätte. Saad uue kopsu ja süda lööb klapi eest. Saad uue südame ja maks paisub täispuhutava lastebasseini suuruseks. Vahetad välja oma maksa ja saad insuldilt kolaka. See on vananemise trumpkaart – ajusid ei saa ikka veel vahetada.</p>
<p>Eluiga ronis mõnda aega tagasi üheksakümne lähedale ja sinna on see jäänudki. Me nõrutasime välja ühe lisaringi „kolmele ringile ja kümnele„, kuid siis paistis jumalale aitavat. [„threescore and ten„ on siinmail tundmatu piiblil põhinev ütlemine inimese eluea kohta. „score„ tähistab 20-t, seega mõeldi algselt 70 aastat.] Inimesed võivad elada kauem ja elavadki, aga nad elavad need aastad vana inimesena. Selles osas pole midagi muutunud.</p>
<p>Vaata, kahekümneviiesena, kolmekümneviiesena, neljakümneviiesena või isegi viiekümneviiesena võib sulle tunduda, et elul on ikka midagi pakkuda. Kui aga oled kuuskümmend viis ja keha tüürib möödapääsmatu füüsilise hävingu suunas, hakavad need salapärased „meditsiinilised, kirurgilised ja terapeutilised ettekirjutused ja protseduurid„ huvitavalt kõlama. Siis oled seitsekümneviiene, sõbrad on surnud, vähemalt üks su elutähtis organ on asendatud, öö jooksul pead neli korda kusel käima, trepid võtavad hingeldama ja sulle öeldakse, et sa oled oma ea kohta heas vormis.</p>
<p>Vahetada see kümne värske aasta vastu kusagil sõjakoldes hakkab kuradi hea tehinguna tunduma. Eriti arvesse võttes, et vastasel juhul oled kümne aasta pärast kaheksakümmend viis ja ainus erinevus sinu ja rosina vahel on see, et te mõlemad olete kortsus ja ilma eesnäärmeta, kuid rosina pole eesnääret kunagi olnudki.</p>
<p>Niisiis, kuidas KKV õnnestub vananemine peatada? Siin all ei tea seda keegi. Maa teadlased ei suuda seda selgitada, veel vähem korrata, kuigi ei saa öelda, et nad poleks proovinud. KKV ei tegutse siin planeedil, nii et KKV veteranidelt küsida ei saa. Tegelikult KKV ainult värbab planeetidelt, nii et ka kolonistidelt ei tasuks küsida, isegi kui see kuidagi võimalik oleks. Ükskõik, mis protseduure KKV kasutab, teeb ta seda väljaspool planeete oma territooriumil, väljaspool riiklike ja üleplaneediliste valitsuste mõjuala. Seega Onu Samist ega kellestki teisest siin abi pole.</p>
<p>Iga natukese aja tagant otsustab mõni seadusandja või president või diktaator keelata KKV tegutsemise, kuni nad pole oma saladusi avaldanud. KKV ei vaidle kunagi, pakib asjad ja lahkub. Ja selle riigi seitsekümneviiesed võtavad ette pikki puhkusereise välismaale, kust nad kunagi tagasi ei tule. KKV ei selgita midagi, ei põhjenda, ei vihja. Kui tahad teada, kuidas nad teevad inimesi nooreks, pead teenistusse astuma.</p>
<p>Kirjutasin alla.</p>
<p>„Lõik viis: ma mõistan, et astudes vabatahtlikuna Kolooniate Kaitseväkke loobun oma rahvusliku poliitilise üksuse, antud juhul Ameerika Ühendriikide, kodakondsusest ja elamisloast, mis lubab asuda planeedil Maa. Ma saan aru, et mu kodakondsus läheb nüüdsest üle üldiselt Kolooniate Liidule ja konkreetselt Kolooniate Kaitseväele. Ma tunnistan ja mõistan, et seoses oma kohaliku kodakondsuse ja selle planeedi elamisloa lõppemisega ei tohi ma enam kunagi Maale tagasi pöörduda ja pärast teenistuse lõppu Kolooniate Kaitseväes asun elama mistahes kolooniasse, mille Kolooniate Ühendus ja/või Kolooniate Kaitesvägi mulle määrab.”</p>
<p>Lihtsamalt öeldes: sa ei saa enam kunagi koju. See on lahutamatu osa Karantiiniseadusest, mille kehtestasid Kolooniate Ühendus ja KKV vähemalt ametlikult selleks, et kaista Maad Krookija-taoliste ksenobioloogiliste katastroofide eest. Omal ajal olid kõik maalased selle poolt. Naljakas, kui endassetõmbunuks võib muutuda üks planeet, kui aasta jooksul muutub kolmandik meestest jäädavalt viljatuks. Nüüd oldi sellest palju vähem vaimustunud. Inimesed olid Maast tüdinud ja oleksid tahtnud näha universumit; lastetu vanaonu Walt oli ka täiesti unustatud. Aga ainult KÜ-l ja KKV-l olid hüppemootoritega kosmoselaevad, millega oli võimalik reisida tähtede vahel. Nii ongi.</p>
<p>(See muutis mõttetuks punkti, et sa lähed sellesse kolooniasse, kuhu KÜ su saadab, sest neil olid ainsana laevad ja nad viisid su sinna, kuhu tahtsid. Ega nad ei lasknud sul ju tähelaeva juhtida.)</p>
<p>Karantiiniseaduse ja hüppemootori monopoli kõrvalmõjuna oli Maa ja kolooniate suhtlus (ja ka kolooniate omavaheline suhtlus) muutunud praktiliselt võimatuks. Ainus võimalus mõistliku aja jooksul kolooniast vastust saada oli panna oma teade hüppemootoriga laevale. Planeedivalitsuste teateid ja muud infot KKV vastumeelselt niimoodi vahendaski, kuid kõigil ülejäänutel polnud vähimatki võimalust. Muidugi võisid taldriku üles panna ja kuulata, kas kolooniate sides midagi huvitavat ette tuleb, kuid lähim inimeste koloonia, Alfa, on kaheksakümne kolme valgusaasta kaugusel. Elava suhtluse planeetide vahel muutis see komplitseerituks.</p>
<p>Ma pole kunagi uurinud, kuid kujutan ette, et just see punkt pani paljud loobuma. Ühelt poolt tahad sa küll uuesti noor olla, kuid teisalt pead jätma selja taha kõik, mida seni tundunud oled, kõik inimesed, keda oled armastanud, kõik, mida sa üldse oled kogenud senise seitsme ja poole dekaadi jooksul. On põrgulikult raske jätta hüvasti kogu oma eluga.</p>
<p>Kirjutasin alla.</p>
<p>„Lõik kuus, viimane,” ütles värbaja. „Ma saan aru ja nõustun, et pärast seitsekümne kahe tunni möödumist selle dokumendi allkirjastamisest või hetkest, mil lahkun KKV transpordiga Maalt, kumb enne peaks toimuma, loetakse mind kõigi asjassepuutuvate poliitiliste üksuste – antud juhul Ohio osariigi ja Ameerika Ühendriikide – seaduste kohaselt surnuks. Kõigi mulle kuuluvate varadega käitutakse nagu pärandiga. Kehtetuks muutuvad kõik seadustest tulenevad õigused ja kohustused, mis lõppevad surma korral. Kõik juriidilised toimingud loetakse lõppenuks sõltumata nende võimalikust tulemusest ja kõik võlad kustutatakse vastavalt seadusele. Ma saan aru ja nõustun, et kui ma ei ole veel korraldatud oma vara jagamist, annab Kolooniate Kaitsevägi mulle sellekohase palve esitamisel järgneva seitsmekümne kahe tunni jooksul õiguslikku ja majanduslikku abi.”</p>
<p>Kirjutasin alla. Nüüd oli mul jäänud elada seitsekümmend kaks tundi. Nii öelda.</p>
<p>„Mis juhtub, kui ma ei lahku planeedilt seitsmekümne kahe tunni jooksul?” küsisin pabereid värbajale tagasi ulatades.</p>
<p>„Mitte midagi,” ütles ta neid vastu võttes. „Peale selle, et kuna oled juriidiliselt surnud, jagatakse su vara vastavalt testamendile, kõik elu ja tervise kindlustused-sissetulekuallikad on tühistatud, võimalikud summad pärijatele välja makstud ja kuna sa oled seaduse kohaselt surnud, ei oli sul ka õigust seaduse kaitsele, olgu tegu laimu või mõrvaga.”</p>
<p>„Nii et keegi võiks lihtsalt tulla ja mind tappa ning sel poleks õiguslikke tagajärgi?”</p>
<p>„Mitte päris. Kui keegi su tapab sel ajal, kui sa oled juriidilises mõttes surnud, siis minu teada karistatakse teda siin Ohios laibarüvetamise eest.”</p>
<p>„Hämmastav.”</p>
<p>„Muidugi,” jätkas ta oma üha enam häirivalt häirimatul toonil, „tavaliselt asi nii kaugele ei lähe. Sa võid iga hetk järgneva seitsmekümne kahe tunni jooksul teenistusse astumise suhtes meelt muuta. Ainult helista. Kui mind siin ei ole, jäta sõnum automaatvastajale. Kui oleme kontrollinud, et see oled tõesti sina, kes taotleb teenistuskohustuse tühistamist, vabastatakse sind sellest. Tuleb vaid meeles pidada, et see välistab lõplikult võimaluse kunagi teenistusse astuda. Seda saab teha ainult üks kord.”</p>
<p>„Selge. Pean ma vande andma?”</p>
<p>„Ei. Pean ainult andmed sisestama ja sulle pileti andma.” Ta pöördus arvuti poole, kirjutas mõne minuti ja vajutas siis sisestusklahvi. „Arvuti paneb sulle nüüd piletid kokku. Läheb umbes minut.”</p>
<p>„Olgu. Kas tohin midagi küsida?”</p>
<p>„Ma olen abielus.”</p>
<p>„Mitte seda ei tahtnud ma küsida. Tehakse sulle tõesti tihti abieluettepanekuid?”</p>
<p>„Kogu aeg. See on kohutavalt tüütu.”</p>
<p>„Kahju küll,” ütlesin. Ta noogutas. „Tegelikult tahtsin küsida, kas sa oled kohanud kedagi, kes päriselt oleks KKV-st.”</p>
<p>„Sa mõtled peale vabatahtlike?” Noogutasin. „Ei. KKV-l on siin värbamisega tegelev esindus, kuid keegi meist ei kuulu tegelikult KKV-sse. Arvatavasti isegi tegevjuht mitte. Me saame kõik oma informatsiooni ja materjalid Kolooniate Liidu saatkonna inimestelt, mitte otse KKV-lt. Minu teada ei tule nad kunagi Maale.”</p>
<p>„Kas sind ei häiri, et töötad organisatsiooni heaks, keda kunagi kohanud pole?”</p>
<p>„Ei. Töö on hea ja palk üllatavalt korralik, eriti arvestades, kui vähe nad siin sisustusele kulutavad. Samas, sinagi liitud organisatsiooniga, keda kunagi kohanud pole. Kas see ei häiri sind?”</p>
<p>„Ei,” tunnistasin. „Ma olen vana, mu naine on surnud ja mul pole mingit põhjus siia jääda. Kavatsed sa ise teenistusse astuda, kui aeg tuleb?”</p>
<p>Ta kehitas õlgu. „Mul pole midagi vanemaks saamise vastu.”</p>
<p>„Nooremana polnud minul ka midagi vanemaks saamise vastu,” ütlesin. „Vana olemine on see, mis mulle üldse ei meeldi.”</p>
<p>Tema arvutiga ühendatud printer tegi vaikset suminat ja sülitas välja visiitkaardi mõõdus asjanduse. Ta võttis ja andis selle mulle. „See on su pilet. See ütleb, et sa oled John Perry ja KKV vabatahtlik. Ära seda ära kaota. Su buss viib su kolme päeva pärast siitsamast kontori eest Daytoni lennujaama. See väljub kell 08:30, soovitame varakult kohal olla. Lubatud on ainult üks kantav kott, nii et vali hoolikalt, mida tahad kaasa võtta.</p>
<p>Daytonist viib kella üheteistkümnene lend Chicagosse, sealt läheb kell kaks pärast lõunat delta Nairobi. Nairobi aeg on üheksa tundi ees, nii et kohaliku aja järgi jõuad sa sinna keskööl. Seal ootab sind KKV esindaja ja sa võid valida, kas lähed öösel kella kahese oavarrega või puhkad natuke ja lähed kella üheksasega. Sealt edasi tegeleb sinuga KKV.”</p>
<p>Võtsin pileti. „Mida ma pean tegema, kui mõni neist lendude hilineb või lükatakse edasi?”</p>
<p>„Ükski neist lendudest pole mitte kunagi hilinenud kõigi nende viie aasta jooksul, mis ma siin töötan.”</p>
<p>„Vau. Vean kihla, et KKV rongid on ka alati graafikus.”</p>
<p>Ta vaatas mulle juhmilt otsa.</p>
<p>„Tead,” ütlesin, „olen püüdnud nalja teha kogu selle aja, mis ma siin olen.”</p>
<p>„Ma tean. Mul on kahju. Naljasoon lõigati mul lapsepõlves välja.”</p>
<p>„Ohh.”</p>
<p>„See oli nali,” ütles ta, tõusis ja ulatas mulle käe.</p>
<p>„Ohh.” Tõusin samuti ja võtsin selle.</p>
<p>„Palju õnne, vabatahtlik ja edu sulle seal tähtede keskel,” ytles ta ja lisas: Ma mõtlen seda päriselt.”</p>
<p>„Tänan, ma hindan seda.”</p>
<p>Ta noogutas, istus uuesti maha ja pööras pilgu arvutile.</p>
<p>Rivitult.</p>
<p>Teel välja nägin vana naist üle parkimisplatsi värbamispunkti poole jalutamas. Läksin tema juurde. „Cynthia Smith?” Küsisin.</p>
<p>„Jah,” ütles ta. „Kuidas sa seda tead?”</p>
<p>„Ma tahtsin ainult soovida palju õnne sünnipäevaks,” ütlesin ma, ja osutasin seejärel ülespoole. „Ja võib-olla kohtume seal üleval.”</p>
<p>Ta naeratas, kui asjast aru sai. Lõpuks olin suutnud sel päeval kellegi naeratama panna. Asjad hakkasid liikuma ülesmäge.</p>
<p><br /> </p>
<h3>KAKS</h3>
<p>Nairobi lahvatas meie all laiali ja kukkus siis allapoole; olime end sättinud külgseina juurde ja vaatasime üha kaugemale libisevat maad nagu kiirliftis; tegelikult oavars ju ongi kiirlift.</p>
<p>„Nad paistavad siit nagu sipelgad!” kaagatas Leon Deak end minu kõrvale sättides. „Mustad sipelgad!”</p>
<p>Mul oli kange tahtmine aken lahti kiskuda ja Leon sealt välja visata. Paraku polnud aknaid, mida lahti kiskuda – oavarre aken oli sellestsamast teemandilaadsest materjalist, mis kogu muu platvorm, see ainult paistis läbi, et reisijad saaksid all laiuvat vaadet imetleda. Platvorm oli hermeetiline ja mõne minuti pärast muutus see oluliseks – siis, kui olime piisavalt kõrgel, et akna purunemine tähendaks plahvatusliku dekompressiooni, hapnikupuudust ja surma.</p>
<p>Ja nii ei leidnudki Leon end järsku täiesti ootamatult Maa embusse tagasi pöördumas. Kahju küll. Leon oli ennast Chicagos mulle külge imenud nagu paks, õlut ja vorstikesi täis topitud täi. Tõeline ime, et keegi, kelle veri koosnes ilmselt poolenisti searasvast, oli elanud seitsmekümne viie aastaseks. Osa lennust Nairobi olin sunnitud kuulama tema peeretamist ja süngeid teooriaid kolooniate rassilise koostise kohta. Peeretamine oli selle monoloogi meeldivam osa; mitte kunagi pole ma lennul nii innukalt haaranud meelelahutuskeskuse kõrvaklappide järele.</p>
<p>Olin lootnud ta maha raputada, minnes Nairobist üles esimese oavarrega. Ta tundus olevat seda tüüpi mees, kes vajab puhkust, kui on terve päeva kõvasti gaasi lasknud. Ei vedanud. Väljavaade veeta veel kuus tundi Leoni ja tema peerude seltsis oli rohkem, kui ma suutsin taluda; kui oavarrel oleksid olnud aknad ja ma poleks suutnud Leoni sealt välja visata, oleksin võib-olla ise hüpanud. Nii ma siis tõin ainsa ettekäände, mis näis suutvat teda pisut eemal hoida, ja ütlesin, et pean minema end kergendama. Leon mühatas mõistvalt. Kõndisin vastupäeva eemale, suundudes enam-vähem tualettruumide suunas, kuid peamiselt otsides kohta, kuhu end Leoni eest peita.</p>
<p>See polnud kerge ülesanne. Oavarre platvorm oli sajameetrise läbimõõduga sõõriku kujuline. Sõõriku auk, kust jooksis läbi oavars ise, oli kahekümnejalase läbimõõduga. Kaabli läbimõõt oli ilmselt veidi väiksem, võib-olla umbes kaheksateist jalga, ja kui järele mõelda, polnud see üldse paks mitme tuhande miilise kaabli kohta. Ülejäänud ruum oli täidetud mugavate diivanite ja toolidega, kus inimesed võisid istuda ja juttu ajada, ning olid ka väiksemad piirkonnad, kus võis filme vaadata, mängida või süüa. Ja loomulikult oli palju aknapinda väljavaatamiseks kas alla Maale, teiste oavarte kaablite-platvormide või üles koloniaaljaama poole.</p>
<p>Üldiselt meenutas platvorm hubase turistihotelli ootesaali, mis on ootamatult geostatsionaarse orbiidi poole lendu lastud. Ainus häda oli see, et avatud planeering muutis raskeks end peita. Platvorm ei olnud sugugi täis; teisi reisijaid ei olnud piisavalt, et nende sekka kaduda. Lõpuks otsustasin otsida endale midagi juua puhvetist, mis asus platvormi keskel, umbes selle koha vastas, kus seisis Leon. Seal olin natukegi silma alt ära ja seega parimad väljavaated teda võimalikult kaua vältida.</p>
<p>Tänu vastikule Leonile oli Maalt äraminek füüsiliselt ebameeldiv, kuid vaimselt üllatavalt kerge. Olin juba aasta enne minekut otsustanud, et jah, ma lähen KKV-sse, ja sealtpeal oli see ainult asjade korraldamise ja hüvastijätmise küsimus. Juba kümne aasta eest, siis kui Kathyga otsustasime, et läheme teenima, olime kirjutanud maja meie poja Charlie nimele, et ta saaks selle endale pärimismenetlusega vaeva nägemata. Midagi muud väärtuslikku meil Kathyga tegelikult ei olnudki, ainult igasugust pudi-padi, mis elu jooksul koguneb. Enamiku paremast kraamist olin viimase aasta jooksul sõpradele laiali jaganud ja küll Charlie allesjäänuga aja jooksul toime tuleb.</p>
<p>Ka inimestest lahkumine polnud oluliselt raskem. Uudisele reageeriti üllatuse ja kurbusega, igaüks isemoodi, sest kõik teadsid, et kui sa astud Kolooniate Kaitseväkke, ei tule sa kunagi tagasi. Aga see pole päriselt nagu surm. Kõik teavad, et sa oled ikka elus ja, mida kuradit, ehk nad isegi tulevad ühel päeval koos sinuga teenima. Ma arvan, et midagi sarnast võisid inimesed tunda sajandite eest, kui keegi pakkis elamise vankrisse ja suundus läände. Nuteti, sinust tunti puudust ja siis mindi oma tegemiste juurde tagasi.</p>
<p>Igatahes rääkisin ma kõigile aasta ette, et ma kavatsen minna. See oli piisavalt pikk aeg, et öelda kõik, mida sa tahad öelda, seada asjad korda ja teha rahu. Mul oli terve aasta, et istuda vanade sõprade ja sugulastega maha, torkida viimast korda vanu haavu ja sorida tuhas; peaaegu alati lõppes see hästi. Paar korda palusin andestust millegi eest, mida ma tegelikult ei kahetsenud, ja kord sattusin voodisse kellegagi, kellega ma muul juhul oleksin eelistanud sinna pigem mitte minna. Aga asjade lõpuleviimiseks sa teed, mida tegema pead; inimesed tunnevad end paremini ja see ei nõua sult palju. Ma pigem vabandan millegi eest, mis mulle tegelikult üldse korda ei lähe, ja jätan Maale kellegi, kes mulle head soovib, kui olen põikpäine ja jätan ta siia lootma, et mõni tulnukas mu ajud välja imeb. Nimetagem seda karmakindlustuseks.</p>
<p>Charlie oli olnud kõige suurem probleem. Nagu paljud isad ja pojad, oli meil asju, millest me ei tahtnud rääkida. Ma ei olnud kõige hoolitsevam isa ja tema ei olnud kõige iseseisvam poeg; kolmekümnenda eluaastani hulpis ta ringi, oskamata endaga midagi peale hakata. Ta plahvatas, kui esimest korda teada sai, et me Kathyga kavatseme teenistusse astuda. Ta tuletas meile meelde, et olime protestinud kontinentidevahelise sõja vastu. Ta tuletas meile meelde, et oleme talle alati rääkinud, et vägivald ei ole lahendus. Ta tuletas meile meelde, et me olime ta kuuks ajaks koduaresti pannud kui ta oli koos Bill Youngiga laskmas käis; meie mõlema meelest oli pisut veider, et kolmekümneviiene mees sellist asja meelde tuletab.</p>
<p>Kathy surm lõpetas suurema osa meie tülidest, sest me mõlemad saime aru, et enamus asju, mille pärast tülitsesime, ei ole seda väärt. Mina olin lesk ja tema oli poissmees, mõnda aega olime teineteisele ainukesed kõige lähedasemad inimesed. Varsti pärast seda kohtas ta Lisat, abiellus temaga, sai umbes aasta pärast isaks ja valiti ühel tormilisel ööl teist korda linnapeaks. Charlie oli hilja õitsele puhkenud, aga õied olid seda väärt. Temaga olid meil oma istumine ja ma vabandasin mõne asja pärast (siiralt), ja sama siiralt ütlesin talle, et olen uhke selle üle, milline mees temast on saanud. Seejärel istusime verandal, jõime õlut, jälgisime, kuidas mu pojapoeg Adam eesõues T-balli pätsutab, ja lobisesime õige kaua igasugusest tühjast-tähjast. Kui me lahku läksime, tegime seda heas tujus ja armastusega, nii nagu see peab isade ja poegade vahel olema.</p>
<p>Seisin seal puhveti juures, limpsisin kokat ja ja mõtlesin Charliest ja tema perekonnast, kui kuulsin Leoni irisemist, millele vastas vaikne terav naisehääl. Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele puhveti nurga tagant piiluda. Leonil oli ilmselt õnnestunud üks vaene naisterahvas nurka ajada ja kahtlemata määris ta sellele pähe mingit lollakat teooriat, mida ta härja tasemel seljaaju oli parasjagu kokku plätserdanud. Kavaler minus võitis kihu plehku panna, läksin vahele.</p>
<p>„Ma tahan ainult öelda,” ütles Leon, „ et pole just aus, et ameeriklased peavad sitta moodi kõrge vanuseni ootama, enne kui minna saame, samas kui need pisikesed hindud sõidutatakse uhiuude maailma sama kähku, kui nad sigida jaksavad. Ja see on sitta moodi kähku. See pole lihtsalt aus. Või on see sinu meelest aus?”</p>
<p>„Ei, see ei tundu eriti aus,” vastas naine. „Aga ma arvan, et nende seisukohast pole see ka aus, et me pühkisime New Delhi ja Mumbai maapinnalt.”</p>
<p>„Täpselt minu mõte!” hüüatas Leon. „Me säratasime täpipeadele tuumakaga! Me <em>võitsime</em> selle sõja! Võit <em>peaks</em> ju midagi tähendama. Ja vaata, mis nüüd toimub. Nad <em>kaotasid,</em> kuid lastakse nad universumit koloniseerima ja ainus viis, kuidas meie minna saame, on anda end vabatahtlikuna üles neid kaitsma. Vabandage väljendust, aga kas mitte piiblis pole öeldud, et „alandlikud pärivad maa?'' Ma ütleksin, et selle kuradi sõja kaotamine peaks sind pagana <em>alandlikuks </em>tegema.''</p>
<p>„Ma ei usu, et see väljend tähendab seda, mida sa arvad, et see tähendab, Leon,'' ütlesin neile kahele lähenedes.</p>
<p>„John! Näed, siin on mees, kes teab, mis ma räägin,'' ütles Leon mulle vastu irvitades.</p>
<p>Naine pöördus minu poole. „Sa tunned seda härrat?” küsis ta toonil, mis andis mõista, et kui see nii on, siis on minuga ilmselt midagi valesti.</p>
<p>„Me kohtusime teel Nairobi,” ütlesin, kergitades veidi üht kulmu, et anda mõista, et see polnud mu vabatahtlik valik. „Ma olen John Perry,” ütlesin ma.</p>
<p>„Jesse Gonzales,” ütles ta.</p>
<p>„Väga meeldiv,” vastasin ja pöördusin Leoni poole. „Leon,” ütlesin ma, „sa oled sellest ütlemisest valesti aru saanud. See on pärit Mäejutlusest ja selles öeldakse, et „<em>õnnistatud</em> on alandlikud, sest nemad pärivad maa.” Maa pärimine on tasu, aga mitte karistus.”</p>
<p>Leon pilgutas silmi, siis turtsatas. „Ikkagi me peksime neid. Me peksime nende pisikesi pruune perseid. <em>Meie</em> peame koloniseerima universumit, aga mitte nemad.''</p>
<p>Avasin vastamiseks suu, kuid Jesse jõudis minust ette. „„Õndsad on need, keda taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik„,” ütles ta Leonile, kuid piilus silmanurgast minu poole.</p>
<p>Leon vahtis terve minuti meile ammulisui otsa. „Sa ei mõtle seda <em>tõsiselt,”</em> ütles ta minuti lõpus. „<em>Piiblis</em> pole sõnagi selle kohta, et meie peame maa peale jääma kui kari <em>pigisid,</em> kes isegi ei usu Jeesust, tänan väga, galaktika üle ujutavad. Ja kindlasti pole seal öeldud midagi selle kohta, et me peame kaitsma neid väikseid värdjaid, kuni nad seda teevad. Kristus, mu poeg oli selles sõjas. Üks täpipea lasi tal ühe kera minema. <em>Kera!</em> Need litapojad said, mis olid ära teeninud. Ärge tulge mulle rääkima, et ma peaksin olema <em>õnnelik</em>, et kaitsen nende näruseid perseid seal üleval kolooniates.''</p>
<p>Jesse pilgutas mulle silma. „Kas sa tahad sellele vastata?”</p>
<p>„Kui sul midagi selle vastu pole.”</p>
<p>„Oh, üldse mitte.”</p>
<p>Tsiteerisin: „„Aga ma ütlen teile: armastage oma vaenlasi. Õnnista neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad, ja palvetage nende eest, kes teid alatult ära kasutavad ja teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase isa lasteks, sest tema laseb oma päikest tõusta halbade ja heade üle ja saadab vihma nii õiglastele kui ülekohtustele.”„</p>
<p>Leon läks näost punaseks nagu vähk. „Teil mõlemal on, türa, katus ära sõitnud,” ütles ta ja trampis minema nii kiiresti, kui ta rasv kandis.</p>
<p>„Tänan sind, Jeesus,” ütlesin ma. „Ja seekord sõna otseses mõttes.”</p>
<p>„Sul tuli piibli tsiteerimine päris hästi välja,” ütles Jesse. „Olid sa oma eelmises elus kirikuõpetaja?”</p>
<p>„Ei. Aga ma elasin linnas, kus oli kaks tuhat inimest ja viisteist kirikut. Keeleoskus tuli kasuks. Ja mäejutluse hindamiseks ei pea usklik olema. Mis on sinu vabandus?”</p>
<p>„Katoliku kooli religioonitunnid. Kümnendas klassis võitsin ma päheõppimise eest lindi. Hämmastav, mida aju hoiab alles kuuskümned aastat, kuigi praegu ei suuda ma sedagi meelde tuletada, kuhu poodi minnes auto parkisin.''</p>
<p>„Noh, igal juhul palun ma Leoni pärast vabandust. Ma vaevalt tunnen teda, kuid seda on piisavalt, et teada, et ta on idioot.”</p>
<p>„„Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut,”„ ütles Jesse ja kehitas õlgu. „Tegelikult kordas ta ainult seda, mida paljud usuvad. Ma arvan, et see on rumal ja vale, aga see ei tähenda, et ma ei saa sellest aru. Oleks tore olnud näha kolooniaid kuidagi teisiti, kui oodata kogu elu ja siis teenistusse astuda. Kui ma oleksin saanud nooremana kolonistiks hakata, ma oleksin seda teinud.”</p>
<p>„Seega ei astu sa sõjaväkke mitte militaarsete seikluste pärast?”</p>
<p>„Muidugi mitte,” ütles Jesse veidi põlglikult. „Kas sina panid ennast kirja selleks, et sul oli kange tahtmine sõjas võidelda?''</p>
<p>„Ei.”</p>
<p>Ta noogutas. „Mina ka mitte. Enamus meist ei teinud seda sellepärast. Su sõber Leon ei taha kindlasti võidelda – ta ei talu inimesi, keda kaitsma peab. Inimesed astuvad teenistusse, sest nad ei ole valmis surema ja nad ei taha olla vanad. Nad astuvad teenistusse, sest teatud east alates ei ole elu Maal enam huvitav. Või nad tulevad selleks, et näha midagi uut enne surma. Tead, mina tulin just sellepärast. Ma ei tulnud võitlema või et uuesti noor olla. Ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne on kusagil mujal olla.”</p>
<p>Ta pöördus aknast välja vaatama. „Muidugi on naljakas end seda ütlemas kuulda. Kas tead, et kuni eilseni ei olnud ma kordagi Texase osariigist väljas käinud?''</p>
<p>„Ära sellepärast kurvasta. Texas on suur osariik.”</p>
<p>Ta naeratas. „Tänan. Tegelikult ma ei kurvastagi sellepärast. See on lihtsalt naljakas. Väiksena lugesin kõik „Noore kolonisti„ raamatud läbi ja vaatasin kogu seriaali. Unistasin sellest, et kasvatan Arktuurial karja ja võitlen tigedate maaussidega Gamma Esimese koloonias. Siis ma sain vanemaks ja sain aru, et kolonistid tulevad Indiast ja Kasahstanist ja Norrast, kus ei suudeta elanikkonda ära toita, ja see, et ma sündisin Ameerikas, tähendab, et ma ei pääse kuhugi. Ja tegelikult ei ole olemas ei arktuuria karja ega maausse. Olin <em>väga</em> pettunud, kui kaheteistkümneselt seda teada sain.”</p>
<p>Ta kehitas uuesti õlgu. „Ma kasvasin San Antonios, läksin „ära„ õppima Texase ülikooli ja siis tulin tagasi tööle San Antoniosse. Mõne aja pärast ma abiellusin ja me veetsime oma puhkused Lahe rannikul. Kolmekümnendaks pulmaaastapäevaks kavatsesime minna abikaasaga Itaaliasse, aga me ei jõudnud sinna kunagi.”</p>
<p>„Mis juhtus?”</p>
<p>Ta naeris. „Tema <em>sekretär</em> juhtus. <em>Nemad</em> läksid Itaaliasse mesinädalaid veetma. Jäin koju. Teisest küljest, nad mõlemad said Veneetsias mereandidest toidumürgituse, nii et parem ongi, et ma ei läinud. Aga reisimisega ma pärast seda rohkem oma pead ei vaevanud. Ma teadsin, et astun teenistusse niipea kui võimalik ja siin ma olen. Kuigi nüüd ma soovin, et <em>oleksin</em> reisinud rohkem. Sõitsin deltaga Dallasest Nairobi. See oli <em>äge.</em> Ma soovin, et oleksin teinud seda rohkem kui kord elus. Rääkimata sellest„ – ta viipas käega aknast paistvate teiste oavarrekaablite poole – „kuigi ma poleks kunagi uskunud, et ma tahan sellega sõita. Huvitav, mis seda trossi üleval hoiab?”</p>
<p>„Usk,” ütlesin. „Sa usud, et see ei kuku alla ja nii ta püsibki. Püüa sellele mitte liiga palju mõelda või me kõik oleme hädas.”</p>
<p>„Tegelikult ma usun, et ma tahaksin midagi süüa. Tuled seltsi?”</p>
<p><br /> </p>
<p>„Usk,” ütles Harry Wilson ja naeris. „Jah, võib-olla tõesti hoiab usk seda trossi üleval. Sest on pagana kindel, et see pole tavaline füüsika.”</p>
<p>Kohtasime Harry Wilsonit, kui Jessega sööginurgas einestasime. „Te kaks näete nii välja, nagu te tunneksite teineteist, ja see on ühe võrra rohkem, kui ülejäänute kohta öelda saab,” sõnas ta ligi astudes. Palusime tal ühineda ja ta võttis kutse tänuga vastu. Ta enda sõnul oli ta kakskümmend aastat Bloomingtonis, Indianas, gümnasiumis füüsikat õpetanud ja oavars oli talle peamurdmist valmistanud sellest hetkest, kui liikuma hakkasime.</p>
<p>„Mida sa mõtled sellega, et füüsika ei hoia seda üleval?” küsis Jesse. „Usu mind, seda ei tahtnud ma kindlasti mitte praegu kuulda.”</p>
<p>Harry naeratas. „Vabandust. Las ma sõnastan ümber. Füüsika on kindlasti kuidagi seotud selle oavarre püstipüsimisega. Aga see füüsika ei ole aednike arsenalist. Siin on tegemist paljude asjadega, mis maapeal ei kehti.”</p>
<p>„Miski ütleb mulle, et on tulemas füüsikaloeng,” ütlesin.</p>
<p>„Ma olen aastaid teismelistele füüsikat õpetanud,” ütles Harry ja kaevas välja väikese märkmiku ja pliiatsi. „Uskuge, see pole valus. Okei, vaadake.” Ta joonistas lehe allaossa ringi. „See on Maa. Ja see” – ta joonistas väiksema ringi lehe keskele – „on Koloniaaljaam. See on geosünkroonsel orbiidil, mis tähendab, et see püsib tiireldes maapinna suhtes samal kohal. See ripub alati Nairobi kohal. Kas siiani on arusaadav?”</p>
<p>Me noogutasime.</p>
<p>„Olgu. Nii, oavarre mõte on selles, et Koloniaaljaam on Maaga ühendatud oavarre abil – see on see pinu trosse, mis siit aknast paistab – ja mööda neid trosse sõidavad üles-alla liftiplatvormid, nagu see, millel me praegu oleme.” Harry tõmbas trosse tähistava joone ja sirgeldas sellele platvormi kujutava ruudu. „Asja mõte on selles, et trosse mööda liikuvad liftid ei pea orbiidile jõudmiseks saavutama esimest kosmilist kiirust nagu raketid. Meile väga hea, nii ei pea me reisima Koloniaaljaama tundega, et elevant on meile rinna peale astunud. Lihtne, eks.</p>
<p>Häda on selles, et see oavars ei täida klassikalise Maa ja kosmose vahelise oavarre füüsikalisi tingimusi. Alustame sellest,” – Harry tõmbas veel ühe joone koloniaaljaamast edasi lehe servani – „et koloniaaljaam ei tohiks olla oavarre lõpus. Orbitaaldünaamika ja masside tasakaal nõuaksid, et teine kaabel peaks ulatuma kümneid tuhandeid miile koloniaaljaamast ülespoole. Ilma sellise vastukaaluta peaks iga oavars olema põhimõtteliselt ebastabiilne ja ohtlik.”</p>
<p>„Ja sa ütled, et see ei ole,” ütlesin ma.</p>
<p>„Mitte ainult <em>ei ole</em> ebastabiilne, vaid on ilmselt ohutuim kõigist kunagi välja töötatud reisimisviisidest,” ütles Harry. „Oavars on olnud pidevalt kasutuses juba üle sajandi. Kõik kolonistid lähevad sedakaudu. Mitte kunagi pole olnud ühtki ebastabiilsusest või ebastabiilsetes tingimustes materjalide väsimisest tingitud riket. Neljakümne aasta eest oli see kuulus pommirünnak oavarre vastu, aga see oli sabotaaž, sel pole mingit tegemist oavarre enda konstruktsiooniga. Oavars on hämmastavalt stabiilne ja on seda olnud sellest ajast, kui see ehitati. Aga füüsikaseaduste järgi ei tohiks see nii olla.”</p>
<p>„Nii et mis seda siis üleval hoiab?” küsis Jesse.</p>
<p>Harry naeratas jälle. „Jah, see on hea küsimus, kas pole.”</p>
<p>„Sa tahad öelda, et sa ei tea?” küsis Jesse.</p>
<p><em>„Mina</em> ei tea,” tunnistas Harry. „Aga see iseenesest ei tohiks olla põhjust muretsemiseks, sest ma olen – või olin – ainult gümnaasiumi füüsikaõpetaja. Samas, niipalju kui mina tean, pole ka kellelgi teisel aimu, kuidas see töötab. Maal, ma mõtlen. Kolooniate Ühendus ilmselt teab.”</p>
<p>„Ja kuidas on see võimalik?” Küsisin. „Jumala eest, see on siin olnud terve sajandi. Keegi pole vaevunud välja selgitama, kuidas see tegelikult töötab?”</p>
<p>„Seda ma pole öelnud,” sõnas Harry. „Muidugi on proovitud. See pole olnudki mingi saladus kõigi nende aastate jooksul. Kui oavars ehitati, nõudsid valitsused ja ajakirjandus, et avaldataks, kuidas see töötab. Koloniaalühendus ütles ainult, et „mõelge välja”, ja sinna see jäi. Füüsikaringkondades ongi sellest ajast peale püüdnud seda lahendada. See on tuntud „oavarre probleemina”.”</p>
<p>„Mitte eriti originaalne nimetus,” ütlesin.</p>
<p>„Noh, füüsikud säästavad oma kujutlusvõimet teiste asjade jaoks,' muigas Harry. „Asja point on selles, et see pole lahendatud, ja seda põhiliselt kahel põhjusel. Esiteks – see on uskumatult keeruline. Ma rääkisin massiprobleemist, kuid on veel teisi asju, nagu trossi tugevus, oavarre võnkumine tormide ja muude ilmastikunähtuste mõjul ja isegi see, mismoodi tross kokku on mähitud. Igaüht neist on tegelikkuses määratult raske lahendada ja püüda lahendada neid kõiki korraga on lihtsalt võimatu.”</p>
<p>„Mis on teine põhjus?” küsis Jesse.</p>
<p>„Teine põhjus on see, et pole mingit põhjust. Isegi kui me ei nuputame välja, kuidas sellist ehitada, ei saa me selle ehitamist endale lubada.” Harry nõjatus tagasi. „Enne, kui minust sai õpetaja, töötasin General Electricu tsiviilehitusosakonnas. Sel ajal töötasime Atlandi-aluse raudtee kallal ja üks mu tööülesandeid oli vanade projektide ja projektitaotluste ülevaatamine, et kas neis pole merealuse raudtee puhul kasutatavaid tehnoloogiaid või ideid. Sisuliselt lootusetu üritus, et ehk annab kusagilt kulusid kokku tõmmata.”</p>
<p>„General Electric läkski sellega pankrotti, eks ole?” küsisin.</p>
<p>„Seega on mõistetav, miks nad tahtsid vähendada kulusid,” ütles Harry. „Ja miks minust sai õpetaja. Pärast seda ei suutnud General Electric endale mind – tegelikult eriti kedagi – lubada. Igatahes käisin läbi vanu ettepanekuid ja aruandeid ja osa sellest oli salastatud kraam ja üks aruanne oli oavarre kohta. USA valitsus oli tellinud General Electricult kui sõltumatult osapoolelt Läänepoolkera oavarre tasuvusuuringu; nad tahtsid raiuda Amazonasesse Delaware'i suuruse augu, et see otse ekvaatorile sättida.</p>
<p>General Electric ütles, et unustage ära. Ettekandes oli öeldud, et isegi oletades, et toimub mingi tehnoloogiline läbimurre – mida pole siiani juhtunud; midagi, mis ligilähedaseltki sarnaneks siin kasutatavatele tehnoloogiatele – ületaks oavarre eelarve USA aastase rahvusliku koguprodukti <em>kolm korda.</em> Ja seda eeldusel, et projekt ei ületa eelarvet, mis aga juhtub peaaegu kindlasti. Nüüd on sellest möödas kakskümmend aastat ja raport oli juba siis kümme aastat vana. Aga ma ei usu, et kulud oleksid sellest ajast oluliselt langenud. Seega ei mingeid uusi oavarsi – on palju odavamaid võimalusi inimesi ja materjale orbiidile vedada. <em>Palju</em> odavamaid.”</p>
<p>Harry kummardus taas ettepoole. „See viib kahe ilmse küsimuseni: kuidas Koloniaalühendus suutis luua sellise tehnoloogilise imeeluka ja miks nad sellega üldse vaeva nägid?”</p>
<p>„Noh, ilmselt on Koloniaalühendus tehnoloogiliselt paremal järjel kui meie siin Maal,” arvas Jesse.</p>
<p>„Ilmselt,” ütles Harry. „Aga miks? Kolonistid on lõpuks ju vaid inimesed. Enamgi veel, kuna kolooniatesse värvatakse just vaesunud, rahvastikuprobleemidega riikidest, kipuvad kolonisti olema vähe haritud. Kui nad oma uude koju jõuavad, näevad nad ilmselt hulga rohkem vaeva ellujäämisega, kui vingete oavarte väljanuputamisega. Ja hüppemootor, baastehnoloogia, mis tähtedevahelise kolonisatsiooni üldse võimalikuks tegi ja mis ei ole rohkem kui saja aasta jooksul eriti arenenud, töötati välja just siin Maal. Nii et selles valguses pole ühtki põhjust, miks kolonistid peaksid meist tehnoloogiliselt arenenumad olema.”</p>
<p>Mul käis äkki peas plõks. „Kui nad sohki ei tee.”</p>
<p>Harry naeratas. „Täpselt nii. Seda arvan minagi.”</p>
<p>Jesse vaatas mulle ja siis Harryle otsa. „Ma jäin teist nüüd maha,” ütles ta.</p>
<p>„Nad teevad sohki,” ütlesin. „Vaata, me oleme siin Maal lõksus. Me õpime ainult iseendilt – me teeme avastusi ja täiustame tehnoloogiat kogu aeg, aga see on aeglane, sest me teeme kogu töö ise ära. Aga seal üleval...”</p>
<p>„Seal üleval kohtuvad inimesed teiste mõistuslike rassidega,” ütles Harry. „Mõnedel neist on kindlasti täiuslikum tehnika kui meil. Me kas ostame selle või muugime selle lahti ja vaatame, kuidas see töötab. Palju lihtsam, kui hakata midagi otsast peale leiutama, on välja mõelda, kuidas miski asi töötab, kui eeskuju on olemas.''</p>
<p>„Seepärast ongi see sohk,” ütlesin ma. „Koloniaalühendus spikerdab.”</p>
<p>„No ja miks Koloniaalühendus ei jaga seda teavet meiega?” küsis Jesse. „Mis mõttega nad seda kõike endale hoiavad?”</p>
<p>„Võib-olla nad arvavad, et see, mida me ei tea, ei saa meile häda teha,” ütlesin.</p>
<p>„Või on asi hoopis muus,” ütles Harry ja viipas aknas poole, kust oavarre kaablid mööda jooksid. „Saage aru, oavart ei tehtud mitte selleks, et see on odavaim viis vedada inimesi Koloniaaljaama. See tehti selleks, et see on üks <em>raskemaid</em>, tegelikult <em>kõige</em> kallim, <em>kõige</em> tehnoloogiliselt keerukam ja poliitiliselt ähvardavam viis asja lahendada. See on siin pidevaks meeldetuletuseks, et KÜ on meist siin sõna otseses mõttes valgusaastate kaugusel ees.”</p>
<p>„Ma pole selles kunagi midagi heidutavat leidnud,” ütles Jesse. „Tegelikult pole ma sellele üldse eriti mõelnud.”</p>
<p>„See sõnum polegi sinu jaoks,” ütles Harry. „Ameerika Ühendriikide presidendina mõtleksid sa aga teisiti. Lõppude lõpuks hoiab KÜ meid kõiki siin Maal kinni. Ainus viis pääseda kosmosesse on kolonisatsioon või väeteenistus läbi KÜ. Juhtidelt nõutakse kogu aeg, et nad Koloniaalühendusele pähe istuksid, et inimesed tähtede juurde lasta. Aga oavars on siin pidevaks meeldetuletuseks. See ütleb, et kuni teil pole midagi sellist, ärge parem proovigegi. Ja oavars on ainus tehnoloogia, mida Koloniaalühendus tahab meile näidata. Mõelge, mida nad <em>ei ole</em> meile näidanud. USA president on kindla peale mõelnud. Ja et see paneb tema ja kõik teised Maa juhid ilusti paika.”</p>
<p>„Mis ei häälesta mind Koloniaalühenduse suhtes just eriti sõbralikult,'' ütles Jesse.</p>
<p>„See ei pruugi olla õelusest,” ütles Harry. „Võimalik, et Koloniaalühendus püüab Maad kaitsta. Universum on suur. Võib-olla me ei ole parimas naabruskonnas.”</p>
<p>„Harry,” küsisin, „oled sa alati nii paranoiline olnud või tuli see tasapisi aastatega?”</p>
<p>„Mis sa arvad, kuidas teisiti ma seitsekümne viieni välja vedasin?” ütles Harry ja muigas. „Üldiselt pole mul midagi selle vastu, et Koloniaalühendus on tehniliselt palju arenenum. See võib mulle kasuks tulla.” Ta tõstis käe. „Vaadake seda asja. See on lõtv ja vana ja mitte väga heas korras. Ikkagi on Kolooniate Kaitsevägi otsustanud võtta selle käe – ja kõik muu ka – ja taguda selle võitlusvormi. Ja kas te teate, kuidas?”</p>
<p>„Ei,” ütlesin. Jesse raputas pead.</p>
<p>„Mina ka ei tea,” ütles Harry, ja lasi oma käe lauale plartsatada. „Mul pole aimugi, kuidas nad seda teevad. Veelgi enam, tõenäoliselt ei suuda ma <em>ettegi kujutada,</em> kuidas nad seda teevad – võttes arvesse, et Koloniaalühendus on hoidnud meid suures tehnilises mahajäämuses, oleks selle selgitamine võib-olla sama edukas, kui püüda seda oavart selgitada kellelgi, kes pole kunagi näinud hobusest ja vankrist keerukamaid transpordisüsteeme. Aga ilmselt nad saavad sellega hakkama. Miks muidu värbavad nad seitsekümne viie aastaseid? Universumit ei valluta gerontide leegionid. Ärge solvuge,” lisas ta kiiresti.</p>
<p>„Ei solvugi,” ütles Jesse naeratades.</p>
<p>„Leedi ja džentelmen,” ütles Harry, vaadates meile otsa, „meile võib tunduda, et meil on mõned mõtted selle kohta, mis meid ees ootab, kuid ma arvan, et meil pole uduseimat aimugi. Oavars on ka selleks, et seda meile öelda. See on suurem ja võõras, kui suudame ette kujutada, ja see on alles päris teekonna algus. Kohe järgmiseks tuleb midagi veel suuremat ja võõramat. Valmistuge nii hästi kui oskate.”</p>
<p>„Kui dramaatiline,” ütles Jesse kuivalt. „Ma ei oska küll ennast kuidagi paremini valmis panna pärast sellist avaldust.”</p>
<p>„Mina küll,” ütlesin ja sättisin sööginurgast väljuma. „Ma lähen pissile. Kui universum on suurem ja võõram kui ma kujutleda suudan, on parim minna sellele vastu tühja põiega.”</p>
<p>„Tõeline skaudivaim,” ütles Harry.</p>
<p>„Skaudid ei pea nii tihti pissil käima kui mina,” ütlesin.</p>
<p>„Muidugi peavad,” ütles Harry. „Nii kuuekümne aastat pärast.”</p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 11:04:21 +0000
admin
82 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_18#comments
-
Viimane koloonia
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/john_scalzi" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">John Scalzi</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Viimase%20koloonia%20esikaas.jpg?itok=mUe86L0G" style="width: 328px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" /></p>
<style type="text/css">
<!--/*--><![CDATA[/* ><!--*/
P { margin-bottom: 2.12mm; }
/*--><!]]>*/
</style>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">„Vanamehe sõja” („Old Man's War”) sarja kolmas raamat.</p>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">„The Last Colony”, 2007.</p>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">Tõlkinud Ats Miller.</p>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">Kaanepildi autor John Harris. See on tegelikult maal nimega „Off Armageddon Reef” ja tegelikult tervikuna väärt (kaanele mahub ainult osa... tervikpilt on allpool.)</p>
<h3 class="western" style="margin-bottom: 0mm;">Tagakaanetekst</h3>
<p>„Viimane koloonia” on kolmas osa autorile ülemaailmse kuulsuse toonud teosega „Vanamehe sõda” alanud nn Kolooniate Liidu sarjast. Hea uudis lugejatele – sari jätkub!</p>
<p>*</p>
<p>„Noh, vähemalt milline ta välja näeb?” küsisin.</p>
<p>„Noor,” ütles Zoe. „Üsna armas.”</p>
<p>„Ma ei usu, et tunnen armsaid poisse. See on rohkem sinu rida, mu teismeline tütreke.”</p>
<p>Zoe pööritas silmi ja näitas mulle irvitades hambaid. „Tänan sind, mu üheksakümneaastane isa. Kui sa oleksid lasknud mul lõpetada, oleksid sa kuulnud midagi, mis võib sulle öelda, et sa siiski tunned teda. Nimelt et ta on lisaks roheline.” See pani meid Jane’iga uuesti pilke vahetama. Roheline nahk oli Kolooniate Kaitseväe sõduritel, see sisaldas modifitseeritud klorofülli, mis andis neile lahingus lisaenergiat. Meie Jane’ga olime ka rohelised olnud; mina sain oma endise tooni tagasi ja Jane sai keha vahetades valida mistahes tavalise inimnahatooni.<img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Off%20Armageddon%20Reef%20%28small%29.jpg?itok=KoYUmrfl" style="width: 480px; height: 225px; margin: 10px 20px; float: right;" /></p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Viimane%20koloonia%20kaas-01.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Viimane%20koloonia%20kaas-01.jpg?itok=txF7IbrG" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=71508" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 09:41:15 +0000
admin
81 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/viimane_koloonia#comments
-
Tondibrigaadid
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/john_scalzi" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">John Scalzi</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Tondibrigaadid_esikaas.jpg?itok=GX-fkWnP" style="width: 314px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />„Vanamehe sõja” („Old Man's War”) sarja teine raamat.</p>
<p>Raamatu on tõlkinud Ats Miller.<br />Kaanepilt (originaal) John Harris.</p>
<h4>Tagakaanetekst</h4>
<p>Koobas täitus tolmu ja siis valgusega, kui sein läbi murti ja relvadega olevused sealt sisse valgusid. Üks neist märkas Cainenit ja haugatas; mitu valguskiirt ristus temal. Cainen ei mõelnud mitte esimest korda, et füüsilises mõttes pole evolutsioon neile olenditele küll ühtki teenet teinud. See aga muutis nad agressiivseks ja ohtlikuks ja neid oli neetult raske planeedi pinnalt minema kraapida. Ühesõnaga – probleemiks. Cainen vaatas otse olendi optilistesse sisenditesse.</p>
<p>„Kuradi inimesed,” ütles ta.</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Tondibrigaadid_kaas3.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Tondibrigaadid_kaas3.jpg?itok=i2aGEx01" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=66828" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 21:23:56 +0000
admin
65 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/tondibrigaadid#comments
-
Vanamehe sõda
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/john_scalzi" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">John Scalzi</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Vanamehe_esikaas.jpg?itok=-BneK8gy" style="width: 322px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Raamatu tõlkis Ats Miller.<br />Kaanepilt (originaal) John harris.</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>„Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.”</p>
<p>Nende, juba omamoodi kultuslikuks saanud sõnadega algab John Scalzi esimene, 2005. aastal kirjutatud romaan, mis talle kohe maailmakuulsuse tõi – alustuseks sai see aastal 2006 Hugo parima ulmeromaanina ja Tori ning Locuse lugejaküsitlused nimetavad seda vastavalt 2000–2010 a. ja selle sajandi parima ulmeromaanina.</p>
<p>Raamat on tõlgitud 20-sse keelde ja seda on müüdud sadu tuhandeid eksemplare.</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/VanameheS_kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/VanameheS_kaas.jpg?itok=U5Cy_xeB" width="100" height="69" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=66826" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 21:21:49 +0000
admin
64 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/vanamehe_s_da#comments
Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29