Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29
Sündmuste horisont - Siim Veskimees
en
-
Vanavanamees
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/siim_veskimees" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Siim Veskimees</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Vanavanamees_esikaas.jpg?itok=R6Y5Z_vq" style="width: 337px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />© Siim Veskimees, 2022<br />Kaanepilt Liis Roden<br />Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts<br />ISBN 978-9916-648-41-4</p>
<p class="western"> </p>
<p class="western">„Vanavanamees” algab veidra ja igas tähenduses kummalise tegelase ärkamisega. Mitte miski ei temas ega situatsioonis, milles ta end leiab, ei ole kirjeldatav sõnaga "tavaline" ja selles mõttes on raamat tolle tegelase -- kes alguses on suuremas osas nii sisemiselt kui väliselt suhteliselt tavaline 70-le lähenev Eesti vanamees -- enesega taas kokkusaamise lugu. Ja see lugu ei piirdu ainult Eestiga; see ei piirdu isegi meie maailma ja ajastuga.</p>
<p> </p>
<h3>Tagakaanelõik (tagakaanel pisut lühendatud)</h3>
<p>Ta mõõk oli õnneks kuhugi mujale suunatud sel hetkel, kui teda tabasin, ja nüüd lendas see kuhugi...<br />Neetud, kostis klaasiklirinat – õnn on suhteline mõiste, mõõk oli läbi akna õue lennanud.<br />Hans ja Grethol vedelesid eri nurkades ja andsid hetkel välja deliiriumi piiril joodiku liikuvuse ja üldisemalt olukorra kõrgusel olemise. Ehk hea, kui nad pihta ei saa – sest muidugi järgnes mulle läbi portaali hunnik helkivat terast, mis ei põrandale ega mööblile hästi mõjunud. Ega seintele – kipsist, nagu need seal olid...<br />Minu poolt läbi tõugatud ahv hakkas end jalule ajama. Võtsin esimese suvalise kättesattuva eseme, antud juhul üsna raske põrandavaasi, ja virutasin talle vastu pead puruks. Ta vajus leplikult põrandale.<br />Andsin elektrit esimesele kogule, kes vaiba keskele tekkima hakkas. See pani ta, nagu esimesegi, paigaletardunult tõmblema, nii et lasin tal seal kaks sekundit säriseda, siis lülitasin elektri välja ja andsin talle samal hetkel jalahoobi, mis ta teisele poole tagasi paiskas.<br />Ahv põrandal hakkas end taas jalule ajama. Teine vaas oli väiksem, aga õnneks hulga paksemast klaasist. Aga seegi purunes.<br />Kaks tükki proovisid veel. Silmipimestavalt ere sinakas valgus, mis toas võbeles, kui lõikurit taserina kasutasin, võis kogu kvartalile mulje jätta, et tulevikust tuleb terve rood Terminaatoreid.<br />Siis tuli jälle viis-kuus mõõka. Ja siis proovis veel üks.<br />Ahv põrandal hakkas end jalule ajama.<br />„Kui sul on vähegi aru peas, siis sa lased siit jalga,” üritasin talle võimalusi selgitada.<br />Ta hüppas minu suunas ja mul oli vähe valida. Lühike suure võimsusega lõikekiir oli juba mu relva nii-öelda kiirvalikutes ja nii ma ta sellega vastu võtsin. Ilmselt sai ta silmapilk surma, sest lõikasin ta rindkere õlast kõhuni poolviltu pooleks. Aga ta kukkus mulle otsa ja me lõhkusime mingi puhveti; ninna tungis magusat alkoholilõhna – häving tabas Kersti alkoholivaru...<br />Portaal virvendas...<br />Rabelesin seal rusudes, küljealune märg, et ahvi alt välja saada ja see uuesti sihikule võtta...<br />Aga siis õnneks portaal sulgus.<br />Ja siis ei juhtunud viisteist sekundit midagi.<br />Hingeldasin nagu sepalõõts, seistes ühel põlvel, osaliselt vastu seina toetudes, ja sihtisin portaali. Ma ju ei teadnud, on neil midagi, millega see uuesti avada...<br />Pöörasin relva järsult ukse suunas.<br />„Ära tulista!” hüüdis kiiresti seina taha kadunud vari. „See olen mina, Ülle Mädchen!”<br />„No jumalast tore, kui välja arvata, et ega sa mulle eelmine kord oma nime ei öelnud,” ähkisin. Olin muidugi ära tundnud selle naise, kellega rääkisin enne Kersti korteri kaudu multiversumisse seiklema minekut Kaitsepolitsei bussis.<br />Ta piilus uuesti tuppa ja tuli siis sisse, hoides kahe käega enda ees laskevalmis püstolit.<br />„No sa ikka oskad pidu pidada,” ütles ta kõikuval toonil, kui oli ruumis ringi vaadanud.</p>
<p> </p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Vanavanamees_01.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Vanavanamees_01.jpg?itok=fNd_GVEd" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Fri, 22 Apr 2022 15:31:34 +0000
ats
263 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/vanavanamees#comments
-
Kolmas tähevärav
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/siim_veskimees" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Siim Veskimees</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Kolmas_TV_esikaas.jpg?itok=fM6fiJ1J" style="width: 315px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Kaanepilt © Siiri Kumari 2018<br />Toimetanud Eva Luts<br />Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski<br />Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p class="western">Teatud põhjustel ei saa Päikese läheduses tähelaevad lennata, kuid maalased on avastanud ühe muistse riistapuu, mille abil nad siis võõraid maailmu uurivad. See ei lähe sugugi nii libedalt, mis sest, et mingil määral aitavad neid kusagil kaugemal Linnuteel tegutseva Inimkonna Föderatsiooni agendid – ka kõige vähearenenumad tsivilisatsioonid „seal väljas” kipuvad maalastest tohutult arenenumad olema. Lisaks satub Maa mängu, mida mängivad omavahel intergalaktilisteks suurvõimudeks kvalifitseeruvad tsivilisatsioonid.</p>
<p class="western">Mida inimene teeb, puutudes kokku üliintelligentsete ja praktiliselt piiramatu elueaga olevustega, kes heameelega teeksid inimestega koostööd ühel väga lihtsal põhjusel – nad vajavad keha, milles elada? Kuigi need olevused on võimelised allutama, eelistab parim osa neist sümbioosi, mis lõpuks muidugi ikkagi tähendab isiksuste kokkusulamist... ja pole vaja mitu korda arvata, kes peale jääb. On see inimese jaoks kõige halvemat sorti orjus – iseenda kaotamine – või hoopis julgeimategi unistuste täitumine? Ja on inimsool selliste olevuste vastu üldse lootust pikemas perspektiivis?</p>
<h3 class="western">Autori järelsõna</h3>
<p>Raamatute tõlkimine lisaks nende kirjutamisele annab minu arvates hulga tervema vaatenurga raamatus toimuvaga otseselt mitte seotud järelsõnade suhtes – lugu, mida on põnev tõlkida, saab otsa, ja siis on veel mingi pläku-pläku... Olgu, mõned neist on huvitavad ja isegi vajalikud, enamik aga ei muud kui autori lobisemishimu; kõige mõttetumad on muidugi kohustuslikud tänuavaldused.<br />Nooremana ei lugenud ma ees- ja järelsõnu peaaegu kunagi, vanemaks saades õpid paratamatult nägema mustreid, tahad autori ja tema mõtete kohta rohkem teada ja teinekord on selline lisa abiks... Igal juhul proovin teha lühidalt :-)</p>
<h4>Inimkonna Föderatsiooni maailma (IFM) kuuluvad teosed</h4>
<p>„Operatsioon „Ogaline päike””; Fantaasia, 2001<br />„Keskpäevapimedus”; Fantaasia, 2007<br />„Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon”; Fantaasia & Täheveski, sari Sündmuste horisont, 2008<br />„Ajakapsel avanes”; jutustus, Algernon, 2013</p>
<h4>IFM-i põhijooned</h4>
<p>Kusagil Linnuteel asub umbes kümmet tuhandet maailma (enamasti on selle all mõeldud planeeti) ühendav Inimkonna Föderatsioon. Seda juhivad sisuliselt nn suured tööstusplaneedid (arvestades, et suured tehased ei asu loomuliku biosfääriga planeetidel, on juttu tervet planeedisüsteemi kasutavatest keskustest), mida omakorda juhivad nn suured suguvõsad. Viimased on hajusad moodustised, mis võtavad meelsasti endi hulka mitteveresugulasi ja mis teevad suuremas osas koostööd – sest lisaks „väikesele nokitsemisele”, et inimeksistents kusagil talumatult halvaks ei läheks, eksisteerivad ka intergalaktilised ohud. Föderatsiooni n-ö tuumik hõlmab umbes sajandiku Linnuteest, kuid see tegutseb aktiivselt umbes viiendikus. Seni pole täpsustatud suunda, kus Föderatsioon Maa suhtes asub, kuid, arvestades, et galaktikatasandilt see palju väljas olla ei saa, siis eks see võiks olla seal kusagil umbes 60° galaktilistes pikkuskraadides, Cygnus X-i ja Amburi vöö vahel 1000 kuni 5000 valgusaasta kaugusel...<br />Päikeses on nn Vega tähekindlus, mingist muistsest sõjast jäänud tehisintellekti juhitav ülivõimas relv, mis hävitab kõik lähenevad laevad, ja seetõttu on Maa unustatud kolgas, kuigi iseenesest kuulub formaalselt Föderatsiooni ja asub servapidi selle suuremas mõjupiirkonnas; siinkandis tegutseb veel väga mitmesuguseid jõude. Mõnedel olevustel on nn Vega kindluse võtmed, inimestele üldiselt mõistetamatud kvantsignatuurid, mis lubavad Maad tähelaevadega külastada. On olemas ka portaalid, kuid Föderatsioon väldib neid, mh sellepärast, et ei saa neist aru.<br />Sellise maailma mõtlesin välja selleks, et ühelt poolt toimuksid tavaliselt inimkonna kaugesse tuleviku projitseeritavad lood n-ö siinsamas ja nüüd ja meil kõigil oleks teoreetiline võimalus neis osaleda, teiselt poolt aga oleks põhjendus, miks ei täna ega ettenähtavas tulevikus Maa siiski n-ö galaktikaelus eriti ei osale.<br />Sellega on veel seotud ka siin raamatus läbi lipsavad kaalutlused inimese ja üldse tsivilisatsioonide arenguvõimaluste üle. Vega tähekindlus on üks lihtne variant Fermi paradoksi sedalaadi vastustest, et Maa kui arenev tsivilisatsioon on mingit moodi kaitseala. Kui aga kusagil toimetaksid supertsivilisatsioonid, peaks seda ju taevas näha olema? Jah, täiesti pädev on ka raamatus toodud teooria, et alles 4–5 miljardit aastat tagasi hakkas Linnuteel massiliselt kiviplaneete tekkima. (Ja kuigi tsivilisatsioonid võisid tekkida juba sadade miljonite aastate eest, võivad Maal tõesti olla nii soodsad tingimused, et oleme esimesed.)<br />Lisaks on ka selge, et meietaoline – tehniline, maavarasid ja fossiilset kütust kasutav – tsivilisatsioon ei saa ühel planeedil eksisteerida eriti kaua. Olgu see „eriti kaua” siin paar või paarkümmend sajandit. Ja ka teistest „pisut kauem” arenenud rasside tasemevahe peaks olema määratult suurem kui näiteks CERN-i teaduril ja Amazonase peakütil.<br />IFM-i maailmas on ka sellele antud (mitte eriti originaalne) vastus – mingitel väga fundamentaalsetel põhjustel ei saa supertsivilisatsioonid siin tegutseda ja teatud tasemele jõudes lahkuvad ja see n-ö külmutab kõik meie universumis tegutsejad meie jaoks hoomatavale tasemele.<br /><br /><em>SV</em></p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Kolmas_TV_kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Kolmas_TV_kaas.jpg?itok=tYktASdY" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Sun, 20 May 2018 09:05:52 +0000
ats
154 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/kolmas_t_hev_rav#comments
-
Eessõna
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p>Idee jutukogu välja anda tuli kirjastuse Fantaasia toimetajalt Eva Lutsult (tänan!). Tõepoolest, aastatega on kogunenud päris palju jutustusteks ja lühiromaanideks kvalifitseeruvaid tekste, mis on ilmunud erinevates väljaannetes, nii võrgus kui paberil, mis üldiselt on olnud Stalkeri hääletustel ikka seal üleval otsas ja mis nii või teisiti – vähemalt mulle endale tundub – on ehk midagi (näiteks lugemist) väärt. Nii ma siis panin selle kogu kokku, esialgu küll hunnikusse loopimise meetodil, st võtsin kõik eelpooltoodud määratluste alla mahtuvad tekstid ja lasin <em>copy-paste</em>’iga ühte faili kokku (kulkale esitamiseks, noh). Kuna kasutasin spikrit, Ulmekirjanduse Baasi (pole endalgi kõik täpselt meeles...), tulid lood kronoloogilises järjekorras, kõigepealt jutustused ja siis lühiromaanid. Saadud tulemust nüüd, kui kulka toetus käes, üle vaadates ei leidnud ma aga vähimatki põhjust järjekorda muutma hakata. Väidetavalt olla üks tuntud kirjanik pannud ühe oma jutukogu kokku nii, et andis lugudele numbrid, segas kaardipaki ühe masti ja järjestas selle järgi. Minu meetod on ehk ausam ja ülevaatlikum. (Ma ei pane tolle kirjaniku nime kirja lihtsalt sellepärast, et ta mulle üldse ei meeldi, kuigi ma ei vaidlusta ta võimet produtseerida tohutul hulgal mõtlemisvõimetule enamusele enam-vähem sobivat teksti.)</p>
<p>Olen intervjuudes maininud, et minu lood ei sünni üldiselt kergelt. Ma ehitan need idee ümber ja harva kirjutan korraga valmis. Väga tihti tekib mingisugune tüvi, visandatud põhikonflikt või midagi taolist, ja kõige halvemal juhul jääb see aastakümneteks seisma, kuni ma viitsin sellest päris loo vormida, st kõik läbi mõelda, „tühjad kohad” täis kirjutada ja – olgem ausad – just lugejale mõeldes kompositsiooni ja igas mõttes loetavusega tegeleda. (Selles osas ma natuke kadestan sündinud jutuvestjaid, keda on ka eesti ulmekirjanike hulgas.) Ja veel – ega neid lühemaid lugusid nii palju olegi (st kui välja arvata need, mis juba on erinevates kohtades piisavalt ilmunud või mida ma ise eriti ei hinda, lisaks on siit välja jäetud kõige vanemad ja kõige uuemad lood), üks paras raamat tuli kokku. On seda kümnekonna aasta kohta palju või vähe... las jääda lugeja otsustada.</p>
<p>Ma kaalusin kaua, kas kirjutada igale loole mingi eessõna, kuid lõpuks loobusin sellest. Las lood räägivad ise enda eest. Kuid paar sõna siiski, ja hoiatan, et kuigi ma üritan lugude sisu mitte ära rääkida, annan paratamatult mõningaid vihjeid, nii et need, kes ei taha grammigi põnevust kaotada, jätke järgnev vahele! Lugege pärast (kui veel tahtmist on).</p>
<p>Esimene lugu, <strong>„Kui</strong> <strong>maa</strong> <strong>ärkab”</strong>, on ehk kõige tüüpilisem seda mu eelpoolkirjeldatud loomemeetodit illustreerima. Kirjutasin kunagi valmis loo mõistuslikust saarest ja mis sellega kõik juhtuda võib, ja nii see jäi. Siis tuli mõte, et teeme asja huvitavamaks, lisame tüdruku. Siis sai lugu valmis, ent ma ei osanud seda lõpetada. Mingil hetkel oli mul kolm konkureerivat lõppu ja kui avastasin, et varitseb oht, et asi läheb käest ja paisub romaaniks, tegin sellise kaks-ja-pool-variandi. Arvan (ausalt), et see oli õige otsus. Mis tüdrukusse puutub... otsustage ise. Ma arvan, et lugu oleks ilma temata igav.</p>
<p>„<strong>Eluring”</strong> on samuti pisut veidra saatusega tekst. Algas kõik sellest, et (vist) sf2001 listis käis arutelu selle üle, kas oldaks valmis mingil suvalisel sürril etteantud teema juttu kirjutama. Mäletamist mööda sai mainitud apelsine ja känguruid; võimalik, et midagi veel, aga tõesti ei mäleta. Hakkasin entusiastlikult kirjutama ja... nagu ikka, sinnapaika see jäi. Aastaid hiljem oma juturäbalais sobrades leidsin ühe üsna sünge teksti, mis polnud nö suutnud looks kasvada. Sama sobramisega leidsin kusagilt keskkooli ajast pärit, täiskasvanuna ülelugemisel natuke piinlikust tekitava tekstijupi, kus mõttetust tüübist saab tulnuka abil supermees; seda vabandas ehk ainult törts võllahuumorit. No ja neist kolmest siis tuligi veerand tunniga kokku selle loo idee, taust ja tegelased.</p>
<p>Lugu <strong>„Ohutusnõuded</strong> <strong>laavalehmade</strong> <strong>läheduses”</strong> sündis teatud mõttes protestiks filmi <em>„The</em> <em>Day</em> <em>the</em> <em>Earth</em> <em>Stood</em> <em>Still”</em> 2008. a linastunud teisele variandile; olen mõlemat näinud. Too mõlemate filmide aluseks olev lugu (<em>„Fa</em><em>r</em><em>ewell</em> <em>to the</em> <em>Master”</em>, Harry Bates 1940) on päris hea, aga filmid tundusid võimatult idiootlikud ja nii ma kirjutasin loo, kus tulnukaga ei kaasne segane militaarne jant ja tüüpiline salateenistuste ja teadlaste gambiit, sest tulnukas oskab käituda nii, et kõik need mainitud lolliks jäävad.</p>
<p>„<strong>Naeratus</strong> <strong>aastate</strong> <strong>tagant”</strong> on ehk ainuke lugu, mis ideest suhteliselt sirgelt teostuseni jõudis. Lugesin lastele Astrid Lindgreni „Pipit” ette ja hakkasin mõtlema, kes nad tegelikult olla võisid... Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu.</p>
<p>„<strong>Udukardin</strong> <strong>ja</strong> <strong>suitsutoru”</strong>... Hm... Üks hea tuttav arvas, et ma võiksin selle välja jätta. Mõned teised arvasid, et ega see nüüd nii halb ka ei ole... ja tean vähemalt paari inimest, kellele see meeldib. Ise ma ei oska sellesse kuidagi suhtuda; enda loomingut objektiivselt vaadelda pole üldse lihtne. Eks see pisut kerglane lugu ole ja võimalik, et selline pooleldi pila pole minu tugevaim külg, kuid kuna ma saan seal ära öelda oma „aga mis siis kui...”, siis las jääda.</p>
<p>„<strong>Me</strong><strong>r</strong><strong>evaiguvalgus” </strong> on kummardus Roger Zelaznyle ja kirjutatud ühele kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistlusele (sai seal II koha). Nagu paljude lugudega, teostaksin ma selle täna pisut teisiti. Viskaksin välja mõned detailid ja lisaksin teisi... aga siis ei oleks see enam see lugu. Ja, noh, teine koht ka hea ja mulle endale see meeldib.</p>
<p>„<strong>T</strong><strong>ormide</strong> <strong>rand”</strong> on lugu, mille puhul võib öelda, et hea, et lugeja enamasti ei tea, kuidas lood sünnivad, sest sellega on natuke nagu vorsti ja seadustega. Kirjutasin kunagi lühiromaani hoopis teisel teemal ja teise maailma tarbeks. Tegemist oli ühe koostööprojektiga, mida kahjuks tabas enamiku selliste saatus – sellest ei tulnud midagi. Siis tuli võimalus anda lugu Aleksei Kalugini Moskvas ilmunud jutukogusse <em>„Novõe</em> <em>Marsianskie</em> <em>h</em><em>r</em><em>oniki”</em> („Uued Marsi kroonikad”) ja nii ma kiirmeetodil selle olemasolevast, hetkel seisvast materjalist vormisin... Algmaterjali oli rohkem ja üsna palju pidin pärast sisuliselt sarnaseid stseene ümber kirjutama algselt mõeldud romaani tarbeks, kuid suutsin seda siiski nii hästi teha, et asjassepühendamata inimesed ei ole kattuvusi välja toonud.</p>
<p>„<strong>Kuldhordi </strong> <strong>teine </strong> <strong>tulek” </strong> on taas – vastukajade järgi otsustades õnnestunud – katse kirjutada ebakonventsionaalset, äraspidist kangelasjuttu. Kirjutades olen ma kogu aeg teadlikult üritanud inimesi ärritada ja mõtlema panna. „Tavalisi” lugusid on niigi piisavalt, keeraks mõned vanad legendid pea peale...</p>
<p>Ja lõpuks <strong>„Kaugete</strong> <strong>päevade</strong> <strong>valgus”</strong>, mille eessõnas on selle loo kohta juba piisavalt öeldud. (Kuna kaks lauset sissejuhatust oli seal juba esimeses trükis, siis loomulikult jätsin need paika.)</p>
<p>Mis mulle endale silma hakkab – minu lühemast loomingust on väga suur osa üht või teist viisi inspireeritud teistest kirjandusteostest või sündinud kuidagi nagu poolkogemata. Kui ma istun laua taha ja kirju- tan plaanipäraselt, tulevad sealt romaanid. Mulle meeldib asi põhjalikult ette võtta, lukku sisse minna, tegelased ja maailm korralikult läbi mõelda ja oma sõnum rahulikult laiali laotada. (See, et mu tegelased pole teinekord mitte eriti värvikad või muud etteheited on hoopis teine asi – ju ma siis ei oska paremini... aga julgen väita, et vähemalt mu lugude loogika on keskmisest paremini paigas.) Iga teksti muidugi ei saagi romaaniks venitada – see oleks ju üsna jõhker! – ja mulle endale tundub, et niimoodi sündinud lugudel on teinekordki tänu nende sünni- loole päris palju teatud omanäolist köitvust.</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 16:52:11 +0000
admin
114 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/eess_na_1#comments
-
Loo algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h2>1_1</h2>
<p>Kui Oldi hiljem sellele päevale tagasi mõtles, oli kõige eredam mälestus tohutu segadus. Hirm ja põnevus muidugi ka, selline veider segu hämmingust ja seikluslustist, kuid peamiseks jäi ikkagi kõike kogetut kirjuks ja ähmaseks muutev hajevilolek.</p>
<p>„Jätke kaldad meelde!” käsutas Krüger. „Kas salvestus ikka töötab? Tehke mõned pildid ka. Kas te nägite, kus suunas me triivime? See on oluline! Võib oletada, et tee tagasi läheb sama koha pealt.”</p>
<p>„Võta rahulikult, salvestus töötab!” kostis raadiost Alexi hääl. Nataša kadus kümneks sekundiks, tuli tagasi kopsaka teleobjektiiviga peegelkaameraga ja hakkas süstemaatiliselt kaldaid pildistama.</p>
<p>Oldi vaatas ringi ja märkas nüüd nii Stefanil kui Krügeril õlal raadiot ja pea ümber rihma, mille küljes sõrmejämedune klaasist otsaga roostevabast terasest toru. Olgu, Krügeril oli aega, kuid ta ei olnud märganudki, millal Stefan endale kaamera külge pani. „Kaks minutit ja nelikümmend kaks sekundit,” kommenteeris ta, kui järjekordne laine neid kõigutas.</p>
<p>Hõljuki õõtsumine vaibus ja kogu stseen tardus paigale. Nad kõik vahtisid sõnatus vaikuses ringi, sõrm päästikul. Ainult aeg-ajalt kostis Nataša fotoaparaadi klõpsatus. Nii kestis see päris tükk aega. Lõpuks ajas Krüger end ohates sirgu ja libistas käed üle näo. „Alex, Manite, 120 kraadi paremale ja kolmandik võimsust!” käskis ta raadio nuppu all hoides.</p>
<p>Oldi uuris teda huviga, sest tema hääles oli irooniat, kibedust ja loobumist. Teised ei märganud muidugi midagi, selleks valitses ta end piisavalt hästi. Ainult Oldile oli ilmselge, et kui ta seal reelingu ääres sirutas ja ebamäärase muigega ringi vaatas, käsi relva päral, jättis ta enda teada midagi väga olulist, midagi sellist, mida nad kõik teadma oleksid pidanud, et sellest seiklusest eluga välja tulla.</p>
<p>„Kuhu ja miks?” krägises raadiost Manite hääl vastu, kuigi turbiinide vilin juba tõusis ja masin end veepinnast pisut kõrgemale kergitas.</p>
<p>„Kella neljas... nüüd juba kella kolmes on saar. Suhteliselt suur ja lage. Umbes kuussada meetrit. Arvatavasti tulime läbi selle koha lähedal. See on keskmisest faarvaatrist pisut kõrval ja mulle tundub, et faarvaatrit ennast ääristab saarteahelik. See peaks olema kõige lähem pind sellele kohale, kust me läbi tulime. Pargime masina sinna, muidu viib vool meid eemale. Nii, keerasid pisut mööda... jah, just seda ma mõtlesingi.”</p>
<p>Nende hõljuk libises kiirust kogudes üle veepinna. Nad kaugenesid tollest keskmisest osast, kus järjekordne nähtamatu kulp veele sügava triibu tõmbas. Oli selgelt näha, et tõepoolest on iga järgmine tõmme nõrgem.</p>
<p>Saar, millele Krüger oli osutanud, oli umbes pool kilomeetrit pikk ja kõige laiemast kohast vast sadakond meetrit lai üsna ebakorrapärane riba. Saare jõe keskosa poolne kallas oli paar meetrit kõrge ja üsna järsk, teine kallas ja mõlemad otsad aga soostunud. Esimesel hetkel tundus, et neil ei ole seal kusagil seista, sest ülejäänud, natuke kõrgem ala peale pehmete kõrkjaste otste tundus olevat metsaga kaetud, kuid kui nad saarele lähenesid, selgus, et tagapool oli suur natuke võsastunud lagendik.</p>
<p>Hõljuk tõusis kerge vaevaga need paar väga lauget meetrit ja laskus siis rohule. Kui masin lõplikult paigale jäi, ronis Oldi raadiomasti alusele. See andis vaevalt paar meetrit juurde, kuid asi seegi. Jõe keskosa poolset vaadet varjasid nüüd puud, kuid teisel pool oli, niikaugele kui silm selles hämus seletas, saarekeste ja kanalite labürint. Kaugemal tundusid saarekesed suuremaks maaks kokku sulavat. Paremal ja vasakul oli umbes sarnase skeemiga – mets tolle suurema vaba kanali pool, teisel pool lagedam ala – saarekesi. Oldi taipas, et selles jões seal pidi väga palju määrama just nende lainete dünaamika. Ta arvas suutvat ette kujutada, kuidas neid saari ühest otsast süüakse, sellal kui muda teise otsa kuhjub, ja kuidas see kõik aegamööda liigub, kuid raputas siis pead – see kõik nõudis põhjalikumat uurimist.</p>
<h2>1_2</h2>
<p>Oldi jaoks algas see lugu kaks nädalat tagasi.</p>
<p>„No tere, jumalime, mida sina siin teed?”</p>
<p>Enne, kui ta õieti pöörduda jõudis, haarati ta käsi justkui kruustangide vahele ja ta sai õlale paar tugevat matsu.</p>
<p>„Aa, Stefan,” vangutas ta pead ja tonksas teda niimoodi rünnanud meest kõheldes kergelt õlale. Ta sättis prille ja uuris endapikkust, kuid ligi kaks korda turskemat meest, kes, kerge nahkjaki hõlmad lahti ja ise üleni õhetades umbes kuupmeetrise koti pingile asetas.</p>
<p>„Oled sa ikka Stefan? Vabandust, kui ma...” alustas ta kõhklemisi.</p>
<p>Suur mees irvitas ja pilgutas silma. „Sellise ilmaga on ka bioloogid välja aetud. Kuigi praegu midagi rohelist leida... Olgu, sammal ja kuuseokkad on alati rohelised. Tore sind näha!”</p>
<p>„Ja sa ise?” Oldi mühatas. „Tegelikult rumal küsimus. Kuhu siin tulla. Verneri kutsel?”</p>
<p>„Vernerist ei tea ma midagi, aga mulle pidi keegi siia vastu tulema. Sind nähes oli mu esimene mõte, et ilmselt läheme samasse kohta.” Ta uuris teist vidukilsilmi, ikka veel naeratades. „Kas sulle tullakse ka vastu?”</p>
<p>„Stefan Veigt!” kostis korraga.</p>
<p>Mõlemad pöördusid vaatama. Keset ruumi, neist 7–8 sammu kaugusel seisis tüdinenud olemisega keskealine ehtskandinaavialik kontorirott, kes hoidis paberilehte silmade kõrgusel.</p>
<p>„Oldi Kafac!”</p>
<p>„See oled igatahes sina, lähemegi samasse kohta,” noogutas Stefan.</p>
<p>„Jonas Olderman!” Mees ei paistnud hoolivat, kas keegi reageerib või mis mulje ta seal keset ruumi üldse jätab, samal moel, vaid paberit jõllitades luges ta ette veel kümmekond nime. Tõtt-öelda oli keskmise koolivõimla suurune ootesaal vahepeal peaaegu tühjenenud, kui nüüd keskele koonduv inimeste salk välja arvata.</p>
<p>„Enamikku sellest seltskonnast nägin lennukis,” kommenteeris Stefan; nemad Oldiga polnud liikunud. „Sind ma ei näinud. Kust sa tulid? See sara ei näe nii välja, et siin iga minut lennukeid maanduks.”</p>
<p>„Tulin kaks tundi tagasi. Siia tuleb päevas vist viis lennukit ja enamik neist lõuna paiku ühes tropis. Bergeni kaudu.”</p>
<p>„Aaa, hoiavad kokku. Oli siin vähemalt baar?”</p>
<p>Mees ruumi keskel tõstis pilgu ja luges seltskonna üle. „Olete meiega?” küsis ta Stefanilt ja Oldilt, sest nemad olid ainsad, kes pisut eemal seisid. Oodanud ära noogutuse, jätkas mees rahulolevalt: „Mina olen Jack. Kõik räägivad inglise keelt, eks ole? Buss ootab meid väljas.”</p>
<p>See osutus suureks neljakümnekohaliseks kaugsõidubussiks, nii et viieteistkümnele inimesele oli seal ruumi laialt.</p>
<p>„Sõit kestab neli tundi!” teatas Jack. „Bussis on loomulikult tualett ja baaris on kohvi, teed, karastusjooke ja suupisteid. Soovitan süüa esimese kahe tunni jooksul, sest seni sõidame korralikult teel, hiljem pinnaseteel ja kohati võib tassist kuuma kohvi joomine üsna halvasti lõppeda. Bussi on ka valik filme ning muud meelelahutust. Kui midagi vajate, küsige minu käest. Kui te soovite midagi, siis ma olen bussi eesotsas ja meeleldi aitan teid.”</p>
<p>Nad olid alguses kõrvuti istunud, kuid nähes, kui palju on bussis ruumi, oli Stefan kolinud teisele poole vahekäiku, pomisedes vabanduseks, et ilmselt kavatseb ta magada ja Oldi võib valesti aru saada, kui ta seda tema õlal teeb.</p>
<p>Oldi tõmbas ninaga – õhku täitis meeldiv kohviaroom. „Keegi on juba kohvi kallal. Mina igatahes lähen,” teatas ta tõustes ja kõndis bussi ahtrisse.</p>
<p>Avanev vaatepilt pani ta kulme kergitama. Ta oli oodanud soojade jookide termoseid ja külmade jookide kaste või isegi külmkappi ja mingeid plastikusse pakitud võileibu. Paremal juhul. Halvem juhus oleks olnud kuuma vee termos või kiirkeetja, lahustuv kohv ja küpsised ning nurgas kott joogipurkidega, mis ehk õues seisnud ja veel mitte üles soojenenud. Oma bioloogielu jooksul oli ta kõike näinud, nii et baari väljareklaamimine oli juba iseenesest positiivne üllatus. Siin aga ootas teda korralik külmlaud, mis poleks häbi teinud väiksema riigi presidendi vastuvõtulegi. Vaagnatel ootasid prae- ja singilõigud, soola- ja marineeritud kala ning erinevad salatid. Olid kuhjad värskeid saiu, rikkalikud puuviljakorvid, tõhus kõrget klassi soojade jookide automaat ja silmad kirjuks võttev alkoholivalik. Nõud olid küll ühekordsed, kuid needki mitte kõige odavamad.</p>
<p>„Mis sul seal klaasis on?” küsis Stefan kahtlustavalt, kui ta oma kohale tagasi jõudis.</p>
<p>Oldi heitis pilgu kandikule ja sai muidugi silmapilk aru, mis klaasi teine mees mõtleb. „Courvoisier VSOP.”</p>
<p>Stefan tõusis sõna lausumata ja kõndis samuti bussi tagaossa. Kui ta tagasi tuli, matsatas ta istmele ja teenis Oldilt terava kõrvalpilgu. Stefaniga oli pealtnäha kõik korras, mees valitses end suurepäraselt, kuid Oldi nägi sügavamale.</p>
<p>„Üllatav valik?” küsis ta rohkem selleks, et teist rääkima ärgitada.</p>
<p>„Jah, seda küll.” Stefan vaatas üle õla tagasi.</p>
<p>„Midagi, mida ma teada võiksin?” See ei olnud enam tavaline küsimus ja Stefan heitis talle terava pilgu. Ta naeratas küll edasi ja raputas pead, kuid jõudis mõne sekundiga otsusele ja tegi suu lahti: „Mulle ütles üks kutt tere. Ma ei tundnud teda varem ära.” Ta heitis uuesti pilgu üle õla. „Ja nüüd tuleb ta siiapoole.”</p>
<p>Nende juurde vahekäiku jäi seisma pikemat kasvu heledate juuste ja jääsiniste silmadega mees. Oldile näis ta kohe selline arhetüüpne, kes kõigis Ameerika filmides kurje Vene agente mängivad.</p>
<p>„Stefan, eks ole?”</p>
<p>„Jah.” Kõnetatu ei naeratanud ega liigutanud end istmel. „Sinu nime ma kahjuks ei tea.”</p>
<p>„Alexander Medov. Vähemalt peaksid sa möönma, et tunned mind.”</p>
<p>„Millega ma saan kasulik olla?” Stefani toon polnud otseselt ebaviisakas, kuid väga ametlik.</p>
<p>„Sa oled... selle ameti peal. Ma loodan...” Ta peatus ja kordas siis rõhuga viimast sõna: „<em>Loodan</em>, et sellel korral oleme ühel poolel. Võib juhtuda, et ka sina vajad liitlasi. Ma olen, ma loodan, et sa nõustud, samuti professionaal.” Tal oli veider aktsent ja Oldi tajus, et meest on väga raske lugeda.</p>
<p>Stefan muigas kergelt. „Kas on midagi, mis paneb su liitlasi otsima? Noh, ka mina loodan, et kui me juba siin bussis oleme...” Ta viipas ebamääraselt vasaku käega, paremas oli pooleliitrine õlleklaas täis sinakat vedelikku.</p>
<p>„Ma võin eksida, aga seal eespool istub keegi, kes natuke sarnaneb kellegagi LA Vene maffiast. Aga ma olen kindel, et ma eksin – nägin seda fotot mõned aastad tagasi.” Ta pööras pilgu Oldile. „Vabandage, te vist tunnete teineteist? Noh, kui me samas bussis oleme ja ilmselt sama tööd hakkame tegema... minu nimi, nagu öeldud, on Alex Medov. Turvasüsteemid, kaitserajatised.”</p>
<p>„Oldi Kafac, bioloog.” Ka Oldi ei liigutanud end ja naeratas ainult suunurkadega.</p>
<p>„Bioloog? Hm.” Seisja vaatas vaheldumisi Stefanit ja Oldit. „Meeldiv tutvuda. Muide, seal taga on üks geoloog ja vist üks tuumafüüsik. Vähemalt jutu järgi tundus.” Ta noogutas neile veel kord väljapeetud viisakusega ja lahkus siis tahapoole oma istme suunas.</p>
<p>„Turvasüsteemid, kaitserajatised?” küsis Oldi Stefanilt vaikselt ja pisut pilklikult.</p>
<p>„Palgasõdur,” pomises mees. „Päris hea. Kuulu järgi. Geoloog ja tuumafüüsik... Kuidas sind palgati? Anna andeks, et ma küsin. Tohid sa vastata?”</p>
<p>Oldi kehitas õlgu. „Mul on küll konfidentsiaalsuslepe, kuid see on selline tavaline, see ei puuduta mu palkamise asjaolusid ega inimesi, kellega suhtlesin. Minuga võeti ühendust, vihjati ka, et nad vajavad bioloogi, kes suudaks vajadusel nädala läbi tundra kõmpida ja ründava jääkaru maha lasta. Mis seal ikka. Täpsemalt ei öeldud midagi, kuid anti mõista, et mul on lootust näha midagi, mis ei tohi ajalehtedesse sattuda. Tundus piisavalt huvitav ja tahtsin kodunt kaugemale. Ja palk on hea. Ja sind kui palgasõdurit?”</p>
<p>„Lepingus on muidugi ka midagi turvasüsteemide ja kaitserajatiste kohta,” tuli Stefani näole irvitus tagasi. „Muide, ma ei tea, kui suured nende varud on, aga ma käin veel tankimas. Riskides, et mind bussist pärast välja kantakse.”</p>
<h2>1_3</h2>
<p>Suurema osa tollest esimesest päevast lonkis Oldi mööda saart ringi, kolm naist sabas. Krüger käsutas Stefani rooli, saatis ülejäänud saart üle vaatama ja asus koos Alexiga luurelennukit kokku panema. Seejärel tiirutas see riistapuu oma tund aega jõe ja saare kohal, kuni lõpuks nägid nad kõik, kuidas see ühele järjekordsele nähtamatule veesegajale järele kihutas ja kadus. Too fenomen jõel oli kogu aeg olemas. See sarnanes pisut lainetusega selles mõttes, et oli üsna juhuslik teatud üldisemale korrapärale vaatamata, ja näis tasapisi nõrgenevat.</p>
<p>Päev ei olnud kella järgi kaugeltki läbi, kui hakkas hämarduma. Mis oli seda veidram, et hele laik taevas, mida nad pilvede taha peitunud päikeseks pidasid, ei olnud silmnähtavalt nihkunud, see lihtsalt tumenes. Krüger ja Alex lõpetasid teise lennuki kokkupanemist, kui nad hõljuki juurde tagasi pöördusid. Nood kaks heitsid tööd katkestamata taeva poole süngeid pilke ja Krüger pomises, et olgu, niikuinii on aeg süüa.</p>
<p>Nad olid sellega alles poole peal, kui väljas oli kottpime. Selle avastanud Alex sulges ja riivistas ukse ja katuseluugi. Kuna temperatuur oli ikkagi nii viieteistkümne kraadi ringis, oli neil uks seni pärani olnud.</p>
<p>„Mis sa arvad, kui tõstame lennuki igaks juhuks katusele?” küsis Oldi Krügerilt. „Ega te seda enne ikka välja ei saada, kui valgeks läheb.”</p>
<p>„Nägid sa mingeid elukaid?” küsis Krüger huviga.</p>
<p>„Ei. Ja mitte ühtki äratuntavat jälge. Aga mingid vee-elukad käivad siin aeg-ajalt maal.”</p>
<p>Krüger noogutas. „Mehed, appi.”</p>
<p>Lennuk oli kerge, aga katusele oli seda parem nii tõsta, et kaks on all ja kaks võtavad üleval vastu.</p>
<p>„Palun, andke keegi mu kohvitass ja võileib, ma vaatan siin paar minutit ringi,” hüüdis Alex katuseluugist alla. „Ootan, kuni silmad pimedusega harjuvad. Palun tõmmake aknakatted ka alla.” Oldi, kes oli kavatsenud sisse sööma minna, mõtles ümber. „Ma jään siia Alexile seltsiks. Palun ka minu tee ja võileib.”</p>
<p>Nad toetasid oma tassid raadiomasti alusele ja mugisid mõni aeg vaikides. Peale luukide sulgemist olid nad veel midagi näinud akendest tulvavas valguses, kuid kui katted üksteise järel alla lasti, saabus täielik pimedus. Nii täielik pimedus, et Oldil oli tegemist võileiva suu juurde tõstmisega, ja ta imestas, kuipalju ta on harjunud ka sellises lihtsas asjas silmade abi kasutama. Võib ju tunduda, et sa tõstad teetassi huultele seda vaatamata, kuid ikkagi fikseerid seda silmanurgast...</p>
<p>Paari minuti pärast hakkas ta uuesti ümbrust seletama. Nii vähe, kui aknakatted valgust läbi lasksid, jäi siia-sinna ikka mõni pilu ja selles peaaegu olematus valguses muutus lagendik uuesti hoomatavaks. Kuid ainult lagendik, kaugemal valitses endiselt kottpimedus.</p>
<p>„Kuidas teil seal üleval on? Kohalikud saurused pole nahka pannud?” krigises Alexi rinnal raadio. See oli Stefan. „Radar on muide täiesti tühi, aga see on kogu aeg tühi olnud. Te vist ei näinud kah ühtki hiirest suuremat elukat?”</p>
<p>„See on Oldi rida,” ühmas Alex.</p>
<p>„Jah, ma tean, aga tema raadio tegi mulle siin tooliseljatoe peal vilet. Ja ta relv on ka siin. Teadlane.”</p>
<p>„Ta usaldab mind. Side lõpp,” mühatas Alex. „Relva tuleb muidugi kaasas kanda,” jätkas ta siis; Oldile tundus ilmne, et teised seda enam ei kuulnud, see oli ainult talle. „Me oleme täiesti võõras situatsioonis, kus võib juhtuda mida iganes. Inimene peab puhkama, aga hõljukist väljas tuleb alati valmis olla selleks, et mingil põhjusel osutub võimatuks sinna tagasi pöörduda.”</p>
<p>„Mul on püstol kaasas,” kohmas Oldi.</p>
<p>„Jah? Hea. Aga ma ei mõelnud ainult seda.”</p>
<p>Oldi jäi õige mitmeks sekundiks vait. „Tahad sa öelda midagi sellist, et Krüger ei ole vast päris esimest korda hõljuki roolis ja nii rumal, et ei oska masina inertsi arvestada?” venitas ta siis.</p>
<p>Esiotsa ei vastanud Alex midagi. „Nagu ma juba bussis ütlesin, otsin ma sõpru,” hakkas ta siis rääkima. „See on tore koht, aga ma tahaksin koju. Selles valguses on mul suhteliselt ükskõik, milliseid huvitavaid korraldusi on üks või teine agentuur või organisatsioon meie väikese seltskonna erinevatele liikmetele andnud. Vaata, suure asja nimel on igasugused jupijumalad nõus inimesi ohverdama. Ikka teisi. Mina olen unikaalne, sina oled unikaalne. Me vist ei taha, et meid ohverdatakse millegi arusaamatu nimel. Räägin ma õigust?”</p>
<p>„Jah,” kehitas Oldi õlgu. „Sellest järeldub?” Ta tõdes, et ta õlakehitus läks kaduma, kui teine seda just riiete sahinast välja lugeda ei osanud.</p>
<p>„Lihtsalt filosoofilised mõtted. Näed sa midagi?”</p>
<p>„Ei midagi. Ma ei küsinud ainult filosoofilisest huvist.” Ta muutis ka oma tooni tasaseks ja kaalutlevaks. „Hm, sõbrad on alati teretulnud.”</p>
<p>„Meil on vist targem alla minna. Pärast võib ju veel korra vaadata. Niikuinii tuleb arutelu, mida me teame ja arvame. Eks homme räägime sellest, mida välja ei öeldud.”</p>
<p>Ta tõmbas luugi lahti ja tuhm kabiinivalgus pimestas silmi.</p>
<h2>1_4</h2>
<p>Oldit ajas peaaegu naerma see „teame”.</p>
<p>Lennujaamas bussi topitud seltskond ei olnud vennastunud. Oldi oli ainult kerge rahulolematusega täheldanud, et mõned agaramad olid end sättinud samale pingireale kolme nende hulka ära eksinud naisterahvaga ja lõid neile entusiastlikult külge. Naisi oli ta muidugi juba lennujaamas tähele pannud ja omal viisil olid nad kõik sellised, et kutsus külge lööma. <em>Sõprus maksab kah midagi</em>, lohutas ta ennast ja ega ta iseendale valetanudki – naistega polnud tal kunagi väga hästi läinud, kiiret ärarääkijat temast polnud.</p>
<p>Esimene üllatus ootas kohale jõudes, kui selgus, et nende jaoks ei ole magamiskohti ja neil tulebki sealsamas bussis magada. Otseselt halba selles midagi ei olnud, lõpuks oli buss soe, mugav ja pehme, kindlasti parem magamiskotiga otse telgipõrandal lebamisest – kui see oleks alternatiiv olnud –, kuid väheke kummastavalt mõjus see siiski pärast üsna heldele varustamisele viitavat algust.</p>
<p>Selline veider vastuolu jätkus ka hommikul, kui esimesel pilgul paistis, et nad on parkinud keset inimtühja tundrat. Kahekorruseline konteinermajade kuhi – Oldi murdis pead, kuidas need sinna toodud olid – mahutanuks vast inimest viiskümmend. Jack selgitas, et kuna korralikke duširuume on ainul kaks, saab igaüks pool tundi graafiku alusel ja ülejäänud ajal on kes ees, see mees. Seda „ülejäänud” aega oli seitse öötundi, sest mõlemas uksele kinnitatud graafikus oli hetkel kirjas kolmkümmend inimest.</p>
<p>Vähemalt sai ta lõpuks oma tööandjaga kokku. Verneri kabinet oli ühe konteinerelamu nurgas, akent sel ei olnud, küll aga 42” displei.</p>
<p>„Istu. Kohti valida muidugi ei ole.” Suurte kõrvadega kiilaspäine mees, kes veidral moel meenutas bolonkat – võib-olla sellepärast, et ta tundus madal, ümar ja sõbralik – viipas toolile teisel pool kirjutuslauda oma vaevalt neljaruutmeetrises „kabinetis”.</p>
<p>Oldi istus. Pea valutas ja tal oli külm. Ja tal polnud aimugi, kus ta on. Bussisõit oli kestnud mitte neli, vaid seitse tundi. Nad olid joonud ja söönud ja uuesti joonud ja igavusest veel joonud.</p>
<p>„Esiteks tavaliselt oktoobris veel nii külm ei ole ja teiseks on tipphetk. Generaator ei ole sellisele koormusele arvestatud,” ühmas peremees, nähes Oldit kampsunis värisemas. „Konjakit? Annab sooja.”</p>
<p>Oldi keeldus. „Üritan pea selge hoida.”</p>
<p>„Läheb vaja, läheb vaja...” Verner hõõrus käsi vastamisi. „Nii et mis meil siin siis on... Kriminaalkurjategija Oldi Kafac. Jah, ma tean, ma tean – rumal juhus. Hädakaitse valesti tõlgendamine. Pole vaja selgitada – ühelt poolt on see meile ükskõik, teiselt poolt aga – ütleme otse – teretulnud, sest nüüd oled siin. Siin on kõik sellised, kellel midagi muu üle ei jää, kui see su enesetunnet parandab. On see arusaadav, et siit alates lõppeb tavaline loogika ja tavaline maailm? Meil on vaja välja saata üks grupp. Siit edasi kehtivad meie reeglid. Kindlasti on sul kasulik neid järgida.”</p>
<p>Oldi põrnitses mornilt. „Kuni teatud piirini. Ma ei hakka tegema midagi, mis viiks mind veel sügavamale sita sisse, kui ma juba olen. Ja ma ei hakka tegema midagi, mis on mulle kui inimesele vastuvõtmatu. Et see selge oleks. Te palkasite mind kui bioloogi. Ma aktsepteerisin teatud riski ja ma saan aru, et te ei soovi info levikut. See on arusaadav ja aktsepteeritav.”</p>
<p>Verner noogutas. „Midagi muud ma ei ootagi. Nüüd on nii – nädal aega trenni. Kõik ekspeditsiooni liikmed peavad oskama kasutada kõiki relvi ja kõiki seadmeid, mis teil kaasas on. Kuna siin on inimesi, kelle osavõtt ekspeditsioonist on küsimärgi all ja inimesi, kelle puhul kasutatakse lihtsalt võimalust neid treenida, on üldine reegel, et kogu õppuste aja mitte kellegagi ei endast ega oma minevikust ei räägita. Ütlen otse ära, et teid jälgitakse. Sa ei tea, kes moodustavad lõpliku ekspeditsiooni. Ülejäänud ei pruugi teadagi, et üldse mingi ekspeditsioon toimub. Seega, mitte mingit infovahetust. Sul on ainult nimi. Soovitavalt eesnimi. Kas Oldi sobib?”</p>
<p>„Sobib küll. Kuigi ma ei saa sellest aru – mis organisatsiooni alla me kuulume? Sõnastagem teisiti – kas võib esineda olukord, et ma pean kellelegi midagi vastama? Ja kui esineb, siis mida ma sel juhul vastan? Saa aru, mulle sobib, et kontaktisikuks oled sina ja kõik teised saadan ma kuradile, aga kas võib esineda erandeid?” Oldi oli kunagi ka natuke juurat õppinud ja peamiselt kasutas ta seda selleks, et ebameeldivates olukordades vastik olla. Talle endale meeldis selle kohta kasutada internetis levima hakanud sõna „trollima”.</p>
<p>„Ei peaks esinema. Kui juhtub midagi ettenägematut, siis sul on leping. Mis laagris toimub, pole kellegi asi.”</p>
<p>„Seega, kas ma saan õigesti aru, et kui miski tundub mulle sellest lepingust lähtudes mittesobiv, saadan ma asjaosalised lihtsalt kuradile ja soovitan sinu poole pöörduda? Selle klausliga, et me mõlemad teame, et lepingut tuleb tõlgendada – ütleme – avaralt. Ma tean, milleks ma siin olen. Täpsemalt – ei tea, kuid ma tean, et see ei tohi ajalehtede esikülgedele sattuda.”</p>
<p>„Ma soovitan tungivalt siiski järgida kõiki juhendeid, mida instruktorid annavad...”</p>
<p>„See on arusaadav. Ma loodan, et nad on professionaalid ega kahjusta kedagi. Jutt oli vastutuse piiridest. Kas ma saan õigesti aru, et leping on mul sinuga?”</p>
<p>„Jah, põhimõtteliselt küll...”</p>
<p>„Kas sa oled selle ekspeditsiooni juht?”</p>
<p>„Ma ei tule kaasa. Ma olen tellija esindaja...”</p>
<p>„Kas sa oled siin kõige suurem ülemus või on teistel teised esindajad?”</p>
<p>„Ma ei saa aru, miks see oluline on?”</p>
<p>„Ma tahan teada, keda tuleb kuulata ja keda ei tule. Kas sa oled veendunud, et kõik teised teavad täiesti täpselt, sajaprotsendilise kindlusega, mis tuleb sinu – ja seega tegelikult meie mõlema – tööandjale kasuks?”</p>
<p>„Iga isik on saanud omad korraldused...”</p>
<p>„Just. Seega ma täidan sinu omi.”</p>
<p>„Sellest me vist alustasime juba kaks nädalat tagasi.”</p>
<p>„Hästi. Millal ma teada saan, mida ülesanne endas sisaldab?”</p>
<p>„Järgmises vahebaasis.”</p>
<p>„Nädala pärast.”</p>
<p>„Jah, umbes.”</p>
<p>„Mida tähendab umbes?”</p>
<p>„Täpne minekuaeg ei ole veel kindel.”</p>
<p>„Kas see võib homme olla? Või ülehomme? Või kuu aja pärast?”</p>
<p>„Ei, see võib kõikuda vaid paar päeva.”</p>
<p>„Niisiis, ma ei tea, millal me edasi liigume, ma ei tea, miks me läheme ja kuhu ja ma ei tea, kas keegi siin ringi kondavast karjast üldse millestki midagi teab või millegi eest vastutab. Aga kuni raha jookseb, võin ka hullemate lollustega tegeleda.”</p>
<p>„Härra, tegemist on julgeolekukaalutlustega. Me ei soovi, et meie ekspeditsiooni detailid saaksid laiemalt teatavaks.”</p>
<p>„Härra, see jutt on härjasitt. Kui sa tahad, et inimesed sinu heaks töötaksid, täpsemalt, midagi ära ka teeksid, tuleb neile anda info selle kohta, mida nad tegema peavad. Mida varem ja põhjalikumalt, seda parem. Julgeolekumeetmed töötavad sellele täielikult vastu ja see on ka põhjus, miks selliselt toimivad struktuurid nii vähe ära teevad. Kui keegi kretiin mängib seda mängu, et sul ei ole rohkem teada vaja, siis ilmselt on tal oma naha hoidmine tegelikust tulemusest kallim. Ma järgin reegleid, kuni selle eest makstakse, aga lepime kokku, et vähemalt omavahel vesteldes nimetan ma asju õigete nimedega ja see, mis siin toimub, on vandenõufriigi orgasmihetk. Võid mu arvamuse kirja panna ja oma ülemustele edastada.”</p>
<p>Nad jätkasid seda vestlust veel pool tunnikest ja nii selgelt oli näha, et Verneril oli Oldist lõpuks siiralt kõrini. Aga seda ta ju tahtiski.</p>
<h2>1_5</h2>
<p>Nad kõik läksid magama, kuigi kell oli alles kuus õhtul. Vähemalt heitsid nad kõik pikali ja laetuled kustutati, valgust andsid vaid tuhmid lambid juhiruumi avatud ukse kohal. Hämarduma oli hakanud ju kella kolme paiku ja kogu vahepealse aja olid nad vestelnud.</p>
<p>Oldi oli maruvihane, kuigi ta püüdis seda varjata. Nad olid arutanud tohutut hulka ulmelisi teooriaid ja mitte kuhugi jõudnud.</p>
<p>Kabiinis sosistati. Duši alt tulles kuulis Oldi vähemalt kahes nurgas diskussiooni jätkuvat ja mõtles muiates, et suurt rohkem nende seltskond ei võimaldagi, kui keegi iseendaga ei räägi. Elena ja Alex – selge. Aga kes on teised vestlejad?</p>
<p>Oldi ei saanud sinna midagi parata, et vaatamata kõigele oli vähemalt temal lahedam tunne. Hõljuki kabiin oli päris suur. Seal oli algselt olnud kuuskümmend reisijakohta, kümme rida toole, kolm kummalgi pool vahekäiku – ja nad ei olnud ka kaheteistkümnekesi päris pead-jalad koos, kuid ülesriputatud telgiriided andsid minimaalset privaatsust ja kui keegi norskas, kuulsid seda paratamatult kõik. Lisaks sahises ja tiksus kliimaseade ning vaatamata sellele oli õhk selline – poliitiliselt korrektselt väljendudes: hingatav. Nüüd olid aknad praokil – fikseeritud ja sääsevõrgud ees – ja kops lausa puhkas.</p>
<p>Nad magasid Natašaga kõrvuti, kuid eelmiste hõljukis veedetud ööde jooksul ei olnud nad teineteise lähedust otsinud. Oldil polnud tahtmistki – kõik pidid seda ju paratamatult kuulma. Lisaks oli naine jäänud tema jaoks mõistatuseks. Nataša paistis ta seltsi otsivat ja heameelega temaga „kajutit” jagavat, kuid intiimsemast lähedusest mitte hoolivat. Sel ööl – või mis öö see kella järgi oli – leidis ta naise oma magamisasemelt. Nad suudlesid ja kallistasid pisut aega ja see oli mõnus. Kui Oldi käe talle jalge vahele libistas, paistis ka see naisele meeldivat, kuid kui ta sõrmed teed sissepoole otsisid, raputas too kergelt pead. Nataša keeras end kõhuli ja juhtis ise mehe riista oma tagumikku. Eks ta pidi olema end enne millegi sobivaga sisse määrinud, sest takistust õieti ei olnudki.</p>
<p>„Tead, ära imesta,” sosistas ta Oldile kõrva, kui nad pärast kõrvuti lamasid. „Ma ei taha endast palju rääkida, aga seal, kus ma kasvasin, oli väga levinud see tüdrukute tagantpoolt kasutamine. See on päris mõnus, kui sellega ära harjuda. Ja siis mind vägistati. See oli ammu, ma olin viisteist, aga mul on see sisse jäänud, et tagantpoolt on sõbralik ja lahe, aga seda nii-öelda õiget auku kasutavad sitapead. Sorri, saad aru?”</p>
<p>„Hm, mis sa sel päeval teed, kui sa otsustad lapsi saada?” ei osanud Oldi midagi targemat küsida.</p>
<p>„Siis ma otsin mõne nii arusaaja kuti nagu sina, imen sul paugu lahti ja määrin ise õigesse kohta.”</p>
<p>Oldi oli pisut põrutatud. Nataša rääkis seda rahulikult, nagu kõige loomulikumat asja, ja Oldi jaoks see kuidagi kahestus. Ühelt poolt ta teadis, et naine valetab, kuid teiselt poolt rääkis ta seda teatud sügava sisemise kindlusega, umbes, et <em>kui need ja need eeldused oleksid õiged, olekski see nii</em>.</p>
<p>Mees küsis rohkem selleks, et mitte oma segadust välja paista lasta: „Sorri, et ma küsin, aga mida sa tunned? Küsin seda sellepärast, et ma ei saa päris hästi aru. Mis sulle meeldib? Mida sa naudid?”</p>
<p>„Ära muretse. Ma ei ole kunagi elus rahuldust saanud. See on teistsugune. Seks on ikka tore. Saad aru, tunda end naisena, tunda, et inimene, kellest sa hoolid, tahab sind. See on nii mõnus, kui sa mind kallistad, mis sest, et ma ei tunne midagi sellist, mida vist teised tunnevad. Tegelikult ma tahtsin rääkida, aga ma teadsin, mis on su esimene mõte, kui sinu voodisse tulen, nii et ma parem siis juba võtsin riidest lahti ja valmistasin end ette.”</p>
<p>Nataša hääles oli naeru ja Oldi pidi tunnistama, et selline utilitaarne lähenemine pole üldse halb. Samas aga hämmastas teda taas see tõe ja vale kummaline segu.</p>
<p>Mida naine selle jutuga taotles? Võimalik, et vaid seda, et tal ei tekiks tõrget – see paistis tõsi olevat, et ise ta seksist suuremat ei saa, et see on teatud mõttes vaid hind. Aga mille hind? Sõpruse? (Et kui mul on keha, mida sa tahad, siis miks ei võiks ma lubada sul seda teinekord kasutada...) Või vajas ta meest millekski? Pärast küsimust, et mis talle meeldib, pani Nataša ta ilmselt kategooriasse ’mehed, kes naudivad naisele naudingu pakkumist’, ja ütles, et talle meeldib end keppida lasta.</p>
<p>Ent ikkagi oli selles kõiges midagi põhjalikult viltu, kuid Oldi otsustas mitte järeldustega kiirustada, vaid anda endale aega kogu asi rahulikult läbi mõelda.</p>
<p>„Kas sa tead, kus me oleme?” Nataša silmad olid nagu kaks põhjatut järve, kui Oldi tema poole vilksas vaadata. Tema hääl oli tasane ja selles näisid puuduvat kõik emotsioonid. Oldi sai aru, et naine on segaduses ja hirmul.</p>
<p>„Sama palju kui sina.” Ta kehitas kergelt õlga, millele naise lõug toetus. „Me ju arutasime seda...”</p>
<p>„Kas sa usaldad mind?”</p>
<p>„On sul midagi varjata? Nataša, me kõik oleme siin luurajad ja ilmselt rohkem kui ühe peremehe teenrid. Jätame selle. Ma kuulan sind.”</p>
<p>„Näiteks Krügerit ma ei usuks, ükskõik, mida ta ütleb, sest ta ju nii ilmselt tõi meid siia.”</p>
<p>„Nojah... Seda vist arvavad niikuinii kõik, ma ei saa aru, miks ta vastupidist väidab?”</p>
<p>„Siis peab ta teadma teed tagasi?”</p>
<p>„Ei ole kindel. Ta on seda liiki sõdur, keda võib enesetapumissioonile saata, kui ta õigesti ära rääkida. Tõsi, ainult siia saatmine on väärtusetu, kui info tagasi ei jõua. Aga info võib tagasi jõuda side vahendusel – nii, nagu nad esimest korda sellest jõest pilte said.”</p>
<p>„Mida me teeme?”</p>
<p>Oldi ohkas. „Kõige kindlam oleks talle kuul pähe lasta ja siis kiiresti kogu hõljuk lahti võtta, kontrollida, ega tal siin mingeid peidetud seadmeid ei ole, mis mingi aja pärast sigatsema hakkavad. Aga selleks tuleks kõik teised nõusse saada, muidu kulutame liiga palju aega seletamise ja jahmerdamise peale. Viimane sisaldab ka tulevahetust.” Ta oli alustanud seda juttu tegelikult blufi mõttes. Ta tundis ennast – ta ei saaks sellega hakkama. Kuid kui ta lõpetas, teadis ta, et tegelikult oleks see kõige õigem teguviis.</p>
<p>Naine uuris teda natuke aega, ilmselt kaaludes sedasama – kuipalju sellest on bluff? „Kas me ei peaks vene keelele üle minema? Sina ju oskad seda, eks ole?”</p>
<p>„Ei ole mõtet. Krüger oskab ka. Räägime lihtsalt tasa.”</p>
<p>Nataša noogutas. „Kes võiks meiega olla? Stefanit sa tunned varasemast ajast?”</p>
<p>„Stefani annaks ära rääkida. Alex on kõige kahtlasem, võimekas ka. Elenast ja Manitest ei tea ma midagi arvata. Kas nad võivad ohtlikud olla?”</p>
<p>„Jah. Manite on Krügeri tibi.”</p>
<p>See oli üllatus. „Kust sa tead?”</p>
<p>„Nad käisid ükspäev dušširuumis keppimas.”</p>
<p><em>Naised,</em> mõtles Oldi. „Elena?”</p>
<p>„Pole aimugi. Aga millegipärast mulle tundub, et ka Alex ja Elena ei alustanud tühja koha pealt.”</p>
<p>„Alex tegi mulle kummalisi vihjeid, ma räägin temaga homme.”</p>
<p>„Milliseid kummalisi?”</p>
<p>Oldi kehitas uuesti õlga. „Ehk oli ta lihtsalt hirmul? Ta otsib sõpru. Ütles, et keegi meie hulgast on Ameerika vene maffiast.”</p>
<p>„Huvitav. Mida sina kogu asjast mõtled? Niikuinii jätsid ka sina midagi rääkimata.”</p>
<p>„Otseselt mitte...” Oldi kõhkles hetke. Selleks, et naise usaldust võita, tuli talle rääkida rohkem, kui laua ümber sai arutatud. „Küsimus on aktsentides, interpretatsioonis. See on mingit liiki paralleelmaailm ja fenomen, mis meid siia tõi...” Jälle kaalutletud paus. „Mõtle ise, sa oled teadlane – Põhja-Jäämerel on tekkiv-kaduv tee paralleelmaailma. Kuidas ma sulle seletan... On liigagi ilmne, et me näeme väga väikest osa pildist.” Veel üks mõõdetud paus: „Nataša, ma lugesin kunagi ammu Stalini katsest ehitada põhja raudtee. Sellest ei tulnud midagi, nad said valmis vaid esimese lõigu ja seegi lagunes. Igikeltsale ei saa ehitada. Seda raudteed ehitati vangide abil ja tuhandete elude hinnaga. Selle raudtee iga meetri alla on maetud umbes kaks laipa. Ma nägin mingisse ajakirja lisatud kaarti paarkümmend aastat tagasi, kuid minu meelest kattub see raudtee osaliselt tolle punase joonega. Tundub, et Stalin teadis sellest fenomenist. Tõenäoliselt teatakse sellest teatud ringkondades ammu. Oled sa lugenud raamatut „Sannikovi maa”? Kui ma hakkan mõtlema, siis on Põhja-Jäämere uurimine täis mõistatuslikke lugusid. Isegi populaarteaduslikke materjale lugedes on mul teinekord tekkinud tunne, et inimesed käituvad imelikult ja midagi olulist jäetakse ütlemata. Ühesõnaga, ma ei imestaks millegi üle. Et Krüger on mingi igivana sekti agent või hoopis verivaenlane, et me oleme siin kõik pooleldi nõiad, et meil on kaasas tuumarelvi... see viimane on vist leebem neist kõigist.”</p>
<p>„Kas sina oled nõid?”</p>
<p>„Kas sina ei ole?”</p>
<p>Naise silmad olid kui lõputu pimedus, mille kauges, kirjeldamatult kauges sügavuses helgib äsja plahvatuses tekkinud universumi tajumatu valgus.</p>
<p>„Sa tead vastust.” Nataša pööras end pisut ja asetas käe mehe rinnale. Nüüd puutusid nende ninad peaaegu kokku. „Mis on sinu oskused ja võimed?”</p>
<p>„Kas sa ei tea seda?”</p>
<p>„Ära vasta küsimusele küsimusega. Mina ju ka ei tea, palju sind usaldada saab.”</p>
<p>Oldi liigutas pisut õlga. „Ma ei ole mingi nõid. Ma tajun maailma pisut... teistmoodi. Seda on raske seletada. Ma tajun olendite... olemust. Enamasti pole sellest kasu ja enamasti ei saa ma aru, mida tajun. Aga näiteks saan ma väga hästi aru, kui keegi valetab. Ja ma tajun teise elusolendi lähedalolekut. Mitte alati ja mitte kaugelt, aga kui sa paned näiteks merisea ühte kümnest kastist, leian ma selle üles peale vaadates. Sinu kord.”</p>
<p>Nüüd liigutas naine pisut õlga. „Võtsid sõnad suust. Ma olen natuke ennustaja. Vanaema õpetas. Oskan asju otsida. Mõnikord. Mõnikord, kui inimesesse süvenen, näen nägemusi. Mõnikord on need õiged. Raha teenimiseks piisab.”</p>
<p>„Sa valetad,” ohkas Oldi.</p>
<p>„Mida? Miks sa arvad, et ma valetan? Ma...” Nataša mõtles. „Ma ei valeta.”</p>
<p>„Võimalik, et otseselt mitte. Ent kõik, mida sa mulle ütlesid, on tähtsusetud teisejärgulised detailid.”</p>
<p>Nataša vaikis terve minuti. Lõpuks ta ohkas omakorda. „Olgu. Ma olen nõid. Mulle meeldib mõelda, et ma olen nõid. Aga ma ei saa vähimatki aru, kuidas see toimib... kui toimib. Ma oskan mõningaid asju päris hästi, kuid... Seni ma ei valeta?”</p>
<p>„Ei. Aga sa vingerdad ja otsid sõnu, et mitte asjast rääkida. Muide, sellest arusaamiseks ei ole vaja nõid olla.”</p>
<p>Nataša vaikis uuesti terve minuti. Siis pöördus ta pisut kõrvale, enne kui rääkima hakkas. „Kas võib, et ma räägin endast teine kord? Ma ei ole selleks valmis. See ei ole eriti lõbus lugu, kuidas ma kasvasin ja lõpuks FSB palgale maandusin. Räägime parem teistest. Mida Krüger suudab?”</p>
<p>Oldi mühatas. „Ma ei tea. Keegi teda ei usalda, eks ole, aga alahinnata teda ei tohi.”</p>
<p>„Mida Stefan suudab?”</p>
<p>„Ma ei tea. Ma ei näe kelleski rohkem, kui nad välja paista lasevad. Mida sina näed?”</p>
<p>Nataša kõhkles ja Oldi tõdes nukrusega, et ilmselt on ta halvimad kartused tõeks osutunud – ta on naisele vahend.</p>
<p>„Ega minagi täpselt tea...” Ta vaatas Oldile otsa ja lisas: „Krügeril peab olema salajane liitlane, kes igas olukorras tema korraldusi täidab, muidu on risk tema jaoks talumatult kõrge. Ma arvan, et tal on veel üks liitlane, muidu oleks ta hoolsamalt varjanud oma suhteid Manitega. Mis siis, kui ta loeb mõtteid?”</p>
<p>Oldi mõtles. Seda rääkides oli naine suhteliselt siiras. Kui välja arvata, et ta ilmselt valis teema, kus end kindlalt tundis, oli ülejäänu paigas. „See seletaks nii mõndagi,” pomises ta rohkem nagu iseendale. „Mida sa näed? Kas me peaksime kohe ründama ja üritama tagasi minna?”</p>
<p>Nataša liigutas jälle õlga. „Ma ei näe. Kõik on kohutavalt segane. Aga...” Ta ohkas. „Kuule, Maal – noh, on nii ilmne, et me ei ole enam Maal – Arktikas on see vihur peaaegu püüdmatu, aga siin toimub midagi keskmiselt kolme minuti tagant. Luurelennuk ei sattunud Maale, vaid kuhugi mujale. Krüger peab midagi teadma, sest, arvestades, et vihureid on paarkümmend tunnis, oleks Maale tagasisattumise tõenäosus väga ligikaudu üks kümnele tuhandele. Võimalik, et palju halvem, arvestades, et siin näib puuduvat korrapära.” Oldil jäi vaid imestada, kui täpselt naine olukorra kokku võttis. „Krüger peab teadma midagi, mis õigustaks sellist tohutut riski. Esimeseks tuleb pähe, et luure on olnud palju parem; meile näidati vaid esimese luure raporteid. Terve mõistus ütleb, et tõde on hulga pöörasem.”</p>
<p>„Me ju esitasime neid küsimusi. Krüger ainult valetas.”</p>
<p>Naine surus oma huuled vastu mehe kõrva ja nüüd oli ta hääl pea kuulmatu: „Ma tajun õiget. Ma suudan leida tee tagasi.”</p>
<h2>1_6</h2>
<p>Oldi leidis end alailma mõtlemas anekdoodile, mida Stefan oli talle rääkinud eelmisel retkel, kus nad koos olid. Tegelikult polnud see isegi eriti naljakas: „Istuvad luurekooli kasvandikud ja räägivad anekdoote. Esimene alustab: „Juhuslikult...” ja kõik juba naeravad.”</p>
<p>Kui tore juhus see ikkagi oli, et nad Natašaga kokku said...</p>
<p>Kõik keerles. Oldi jäi istmele ainult tänu turvavööle – kuigi see valusalt kõhtu soonis, ei lennanud ta vähemalt mööda kabiini ringi. Mingid esemed kukkusid talle pähe, akna tagant vilkas mööda veidralt püsti keeratud meri ja mingisugune pisike silinder, mille tagumises otsas oli leek. Kulus raskestimääratletav silmapilk, enne kui nähtu talle pärale jõudis ja hirm hakkas – keegi oli kopteri pihta raketi lasknud.</p>
<p>Raksatus. Veel pöörlemist. Suits ja leegid. Vastutormav lumelagendik („Kust sai siia keset merd lumi?”) Kopter põrkus kõhuga vastu lumepinda ja põrkas üles tagasi. Teist korda ei õnnestunud enam nii täpselt kõhuli kukkuda, tiiviku otsad kraapisid ühe hetke jääd, raputus ja vibratsioon olid veel hullemad kui kukkumine ise, ja siis olid labad läinud. Lumepind tormas ikka veel mööda ja hakkas vasaku külje akendele lähenema. Lõpuks sai segiloksutatud mõistus aru, mis toimub – et kukkumise on nad küll üle elanud, kuid tiivikuta kopter kihutab ikka veel kelguna üle selle, mis kõige tõenäolisemalt on meres hulpiv jäälaam. Meri oli suuremas osas lage, järelikult ei saa jäätükk väga suur olla. Järelikult ootab neid teekonna lõpus külm suplus.</p>
<p>Päästevest! Oldu hakkas rihmapandla kallal kohmitsema, kuid tal vedas, et ta seda lahti ei saanud, sest teekond sai väga järsult otsa, ja mitte vees, vaid mingi suurema jää- või kaljupanga jalamil.</p>
<p>„Välja! Nad võivad iga hetk tagasi olla!” karjus keegi.</p>
<p>Oldi ei saanud aru, kust hääl õieti tuleb. Nagu vatist sõrmedega sai ta lõpuks rihma lahti ja koperdas ukse suunas. See oli kaks sammu rohkem kui 30 kraadi ülesmäge, sest masin lamas paremal küljel ja parema külje ust ei tasunud puudutadagi – ühe pilguga oli selge, et sealtkaudu ei saa kuhugi, sest kogu too külg oli mõlkis ja purunenud akendest paistis jäätükkide segadik.</p>
<p>Ta kartis, et ei saa ust lahti, kuid see rebiti tal käest, niipea kui ta avariikangi keeras. (Ta sai palju hiljem teada, et luugi sulgurites on lõhkelaengud, mis rakenduvad avariikangi pööramisel.) Ta vaatas kiiresti ringi ja siis kopteri sisemusse tagasi. Keegi ei olnud talle järgnenud, ta toimetas üksi. Neid oli kopteri tagaosas, reisijatesalongis olnud kuus; kaks pilooti istusid ees. Nüüd nägi ta ainult üht kogu kägaras toolis kössitamas, ülejäänud – ta ei suutnud neid kokku lugeda – vedelesid koos lahtipääsenud varustusega tagapool põrandal. <em>Mis pilootidest on saanud?</em> Ta ei teadnud, mida õieti tegema peaks. Ta jõllitas paar sekundit toda kaost ja kummardus siis uurima ainsat toolis istujat.</p>
<p>Paar tuhmi hoopi, siis raksatus.</p>
<p>„Kuidas teiega on?” Üks pilootidest oli ilmselt rakendanud jõudu, et avada juhtimis- ja reisijateruumi vaheline uks. See ei tulnud päris lahti, uks jäi pooleldi seinal seisvale mehele umbes rinna kõrgusele. „Väga ruttu! Nad võivad iga hetk uuesti tulla! Me peame eemale saama!” Mees kuulatas. „Jookske!” Ja siis oli ta kadunud.</p>
<p>Inimene toolil tõstis pea ja hakkas uimaselt rihmapandla kallal näperdama. See oli tumedavereline ebamääraselt araabiapäraste näojoontega naine, piisavalt kena, et Oldile juba treeningutel silma jääda. Oldi oli teda kopteris silmanurgast piilunud, too oli seda märganud ja muianud, isegi pisut pilklikult silmi vastu teinud.</p>
<p>Oldi rabas ta jalule, hiivas luugini ja lausa viskas ta sealt välja.</p>
<p>Ta kõrvu jõudis kiiresti valjenev reaktiivmootorite huile. Ta haaras oma seljakoti ja viskas sellegi välja. Siis vaatas ta ringi. Küljeli lamava kopterivraki luugiserv oli umbes kaks meetrit lumepinnast ja ta kõhkles paanikas – vilin muudkui valjenes... Kui ta nüüd põgeneb, pole kuigi lihtne tagasi ronida, et aidata kopterisse jäänuid. Kuid see järjest valjenev vilin...</p>
<p>Ta hüppas jääle, haaras oma seljakoti ja koperdas järele selle ajaga paarikümne sammu kaugusele jõudnud naisele. Lennuk tulistas pardakahuritest, vaevumata kulutama rakette. Oldi viskus kõhuli niipea, kui kuulis laske. Prahvatused selja taga näitasid, et ta ei teinud seda liiga vara. Kui ta end ringi pööras, põles kopteri vrakk lahinal. Ta ei teadnud, palju kulub lennukil aega ringipööramiseks, ta kõhkles, kas tagasi pöörduda, kuid mõistis siis, et sel pole mõtet – seal põrgus ei saanud keegi elus olla.</p>
<p>„Oled korras?” Naine oli tema juurde tagasi tulnud ja raputas teda õlast. „Läheme!”</p>
<p>Oldi rabeles püsti, rabas kaasa ka sealsamas vedeleva seljakoti ja koos jooksid nad – pigem küll koperdasid – sajakonna meetri kaugusel turritavate kaljulahmakate suunas. Oldi teadvustas alles käigu pealt, et nad on siiski kuidagi saareni jõudnud, sest teravad tipud, nii järsud, et lumi nende nõlvadele pidama ei jäänud, näisid kõrguvat otse käeulatuses.</p>
<p>Nad jõudsid kaljudeni ja viskusid esimeste lumest välja ulatuvate rahnude taha maha. Kopter põles suure leegiga ja kedagi teist ei olnud näha. Neid alla tulistanud hävitaja oli kusagil kaugemal ringi pöördunud ja tuli tagasi. Seekord ei tulistanud ta kopterivrakki, vaid kuhugi saare poole. Valang jäi kuidagi lühikeseks ja lennuk pöördus järsult kõrvale. Nüüd oli Oldil aega jälgida, kuidas see veel kord ringi pöördub, seekord palju kõrgemal ja ettevaatlikumalt, ja siis kuhugi saare suunas tulistab. Oldi arvas nägevat ka üles talle vastu lendavaid trasserkuule. Hävitaja ründas veel kaks korda, tulistades välja ka viimased tiibade all rippuvad raketid, tegi siis ühe ringi, seekord juba mitme kilomeetri kõrgusele tõustes, ja kadus lõpuks enam-vähem lõuna suunas.</p>
<p>Kui juba kümme minutit oli vaikne olnud ja jope lahtiste hõlmade vahelt otse vastu paljast kaela paiskunud lumi korraga kohutavalt külmaks muutus, ajas Oldi end jalule ja asus end korrastama.</p>
<p>„Kuidas sinuga on? Kõik terve?” küsis ta naiselt, kes teda tõusmas nähes kah end kõigepealt põlvili ja siis püsti ajas.</p>
<p>„Tundub,” pomises see end kobades.</p>
<p>„Muide, mina olen Oldi. Oldi Kafac.”</p>
<p>„Nataša.”</p>
<p>„Väga meeldiv, Nataša.” Oldi kontrollis üle ka oma relvad ja seljakoti. Naisel ei olnud midagi ja ta vaatas pisut abitult ringi. Oldi pani mütsi pähe ja kindad kätte; need olid alles tänu sellele, et ta oli need jope taskutesse toppinud, kui tukkuma jäi.</p>
<p>„Sul pole mütsi ja kindaid?” Jope vähemalt oli naisel õnneks seljas.</p>
<p>„Jäid kopterisse.” Ta kirtsutas nina, tõmbas kapuutsi tihedamalt pähe, kloppis samuti riietelt lund ja peitis siis käed varrukatesse. Oldi otsis seljakotist varukindad. Tal oli magamiskott ja toiduratsioonid ning ta ei suutnud jätta endale mõttes plusspunkte andmata, et oli kulutanud need paar hetke, et seljakott kaasa tirida. Kui neile kohe appi ei tulda, võis see väga ära kuluda.</p>
<p>„Tänan.” Naine ajas kindad kohe kätte.</p>
<p>„Jaksad sa midagi kanda? Kuidas sul laskmisega on? Valida on kas seljakott või automaat, aga seljakott on raskem. Relva võib kiiresti vaja minna.”</p>
<p>„Saan hakkama. Aga ma olen keeleteadlane.”</p>
<p>Oldi kergitas kulme. Nad olid viimastel päevadel läbinud sarnase treeningu ja enamik neist jättis mulje, et vajadusel läheksid nad palgasõduritena läbi küll. Ka Nataša kohta oli ta eeldanud, et küllap too on mingi segase taustaga võitleja, ja ilmselt eeldas naine tema kohta sedasama. Ta hakkas naerma: „Mina olen bioloog.”</p>
<p>Naine hakkas ka naerma ja ta näolt kadus osa sellest pinguldatud karmist ilmest, mis oli seal kogu aeg püsinud nagu mask.</p>
<p>Selgus, et mäed olid nad ära petnud ja saareni on veel õige pikalt astuda. Nad üritasid kõigepealt leida teiste jälgi ja kõndisid pikalt poolviltu nende võimalikku minekuteed pidi. Kui nad juba ilmselt mäkke tõusid ja midagi leidnud ei olnud, jäi Oldil vaid nõutult Nataša otsa vaadata.</p>
<p>„Neid pidi veel pääsema,” ütles ta. „Ma nägin pilooti ja keegi tulistas lennukit. Kas tõesti jõudis valang pärale ja me oleme ainsad ellujäänud?”</p>
<p>Naine kehitas õlgu. „Tulistaja pidi teisest kopterist olema. See oli kaugel. Mitu kilomeetrit.”</p>
<p>Seda polnud Oldi osanud ära arvata, kuid ilmselt oli Natašal õigus. Teine kopter oli lahkunud pool tundi varem ja arvatavasti esimesena alla tulistatud. Millegipärast polnud nad taganttulijad hoiatanud – oli kõik toimunud liiga kiiresti?</p>
<p>Oldi mühatas ja otsis seljakotist kaardi.</p>
<p>„Näidati sulle ka? Mulle näidati ainult teisel kaardil, kus järgmine laager olema peab. Seda keelati sodida – julgeolek.”</p>
<p>Naine noogutas. „Aga me ei tea, kus me praegu oleme.”</p>
<p>Nojah, nii see oli. Mingeid raadioid-GPS-e ei olnud keegi vaevunud neile andma. Oldi muigas ja otsis seljakoti põhjast oma isikliku mobiiltelefoni. Tema suureks üllatuseks leidis aparaati isegi võrgu – ju siis ei olnud nad väga kaugel mõnest norralaste asulast.</p>
<p>Oldi valis numbri. „Mul on vaja kiiresti rääkida Verneriga. Loodetavasti on ta informeeritud, et juhtus midagi ootamatut.”</p>
<p>Telefon vaikis oma minuti, nii et Oldi mõtles juba, et ühendus on katkenud.</p>
<p>„Palju teid on?” küsis lõpuks Verneri hääl.</p>
<p>„Kaks.”</p>
<p>„Kõik?”</p>
<p>„Vähemalt üks oli kusagil kaugemal veel, kuid me ei saanud kokku.”</p>
<p>„Tervis korras?”</p>
<p>„Pole viga.”</p>
<p>„Kas te öö elate seal üle?”</p>
<p>See ei meeldinud Oldile üldse, kuid ta andis ausa vastuse. „Kui väga vaja on.”</p>
<p>„Loodetavasti mitte. Liikuge meie elamise suunas, mida ma sulle näitasin.”</p>
<p>„Hea mõte, aga meil pole asukohast aimu.”</p>
<p>Viis sekundit vaikust. „Kaart on? Ma saadan sulle faksinumbri. Katsu mitte kellegagi suhelda, omad tunned ära. Hoia telefoni sees paaristäistundidel, pluss-miinus viis minutit. On sul ikka Soome aeg? Järgmine kontakt kahe tunni ja kahekümne minuti pärast. On see teie ainus sidevahend?”</p>
<p>„See on ainus. Räägime hiljem.”</p>
<p>SMS tuli paari minuti pärast ja muidugi polnud see faksinumber, vaid nende asukoha koordinaadid. Vahepeal oli Oldi rääkinud Natašale vestluse sisu ja siis nad hakkasidki otsima mõnd laugemat kohta, kust mäkke tõusta.</p>
<p>Lühike sügispäev sai otsa ja oli selge, et neil tuleb lumes ööbida. Oldi polnud mitte kunagi varem pidanud kellegagi magamiskotti jagama. Eriti mitte naisterahvaga. Kursustel olid nad muidugi proovinud, kuidas see käib ja mida silmas tuleb pidada, ent peamiselt mäletas ta seda, et juba paari minutiga oli tal ebamugav hakanud. Kummatigi ta teadis, et nad elavad selle öö üle.</p>
<p>Nad tegid endale kõigi reeglite järgi lumest pesa. Magamiskotti pugesid nad algul aluspesus. Tõtt-öelda sai Oldi alles mõned minutid hiljem aru, kui väga külm tal oli hakanud ja kui väsinud ta oli. Temperatuur väljas oli küll kõigest kümnekonna külmakraadi ümber, kuid nende riietus polnud mõeldud põhjas matkamiseks.</p>
<p>„On sul ka külm?” küsis Nataša tasase häälega.</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Siis on kõige targem kõik riided väljapoole laotada. Püsi paigal ja anna siia.”</p>
<p>Nataša ajas kõik riided seljast ja ettevaatlikult, et mitte segamini ajada hoolikalt magamiskoti peale tekitatud katet, lisas viimased hilbud. Oldi ulatas ka enda omad.</p>
<p>Niimoodi, ihu vastu ihu, oli parem küll ja mõne minutiga hakkas hea soe. Paraku aga hakkas naise lähedus mõjuma. Oldi püüdis ära arvata, palju naisel vanust üldse on? Kord tundus ta olevat kolmekümnendate keskpaigas, võimalik, et temast paar aastat vanem, kord päris plikake. Ta oli keskmist kasvu ja nüüd teda enda vastas tundes sai Oldi teadlikuks, et naise keha on väga heas vormis. Ja tal olid silmapaistvalt suured tissid, mis praegu mehe rinna vastas hullutavat soojust levitasid.</p>
<p>Oldi proovis end kõrvale keerata, kui tundis, et talle on allapoole üks sarv kasvanud. Midagi ei teinud paremaks, kui Nataša käe sirutas ja üle kontrollis, milles asi.</p>
<p>„Sa tahad mind keppida?” Naise hääl oli madal ja ükskõikne.</p>
<p>„Ei ole just parim situatsioon,” mühatas Oldi. „Loodus paraku ei hooli. Muidugi tahan.”</p>
<p>„Võid. Tagumikku.”</p>
<p>See oli nii ootamatu, et Oldi ei osanud kuidagi reageerida. Naine keeras talle selja, askeldas midagi ja juhtis ta siis ise õigesse kohta. Oldil oli kunagi olnud üks kaisusõber, kelle arusaamine rasestumise vältimisest oli, et kui oli ohtlik aeg või pahad päevad, tuli kasutada tagumist ava, nii et midagi rabavalt uut selles osas polnud. Nii ta vähemalt arvas. Järeleandlik pehmus, millest õieti aru ei saanudki, kas ta üldse on kusagil sees, tuli üllatusena. Natašal tundus toimuvast üsna ükskõik olevat, nii et kui Oldi oli erilise reaktsioonita proovinud kõiki silitamisi ja muud, lõi ta mõttes käega ja lasi minna. Talle tundus, et ta uinus samal hetkel kui tuli, riist ikka veel sügaval naise anuses ja huuled õlga surutud.</p>
<h2>1_7</h2>
<p>Valgeks hakkas minema maise kella järgi kahe paiku öösel. Oldi magas selle maha, ta ärkas alles umbes kell kuus. Sosistamine Natašaga oli võtnud mitu head tundi, siis oli ta magama jäänud ja ärganud korraks kesköö paiku. Ta oli leidnud Krügeri juhtruumis kohvi lürpimas ja mornilt pimedusse vahtimas, nad olid lühikese noogutuse vahetanud ja siis oli ta end vaikselt Nataša kõrvale voodisse tagasi libistanud. Ta oli kartnud, et und ei tule, kuid ilmselt oli ta kohe nagu ront magama jäänud.</p>
<p>Tegelikult äratas teda Stefan. „Mörise, kui kontaktivõimeline oled... Nii, Krüger magab, Alex on valves. Ma tahan võtta mootorpaadi ja natuke ringi sõita. Leppisime Krügeriga kokku. Võib juhtuda, et ööpäev on siin siiski 24 tundi, aga me oleme kuidagi meridiaani vahetanud. Igatahes võime arvestada vähemalt kuus tundi valgust, kui ööpäev just väga hullumeelselt ei käitu. Teises pooles ei tahaks enam minna ja juba on neli tundi valge olnud. Sina oled bioloog. Ehk on sinust kasu. Tee ruttu.”</p>
<p>Oldi ajas end üles, käis oma hommikuse ringi ja sõi kiiruga. Stefan oli sel ajal Manite ja Elena abi kasutades nende väikese – tõelises hädas ehk siiski neid kõiki kandva – kummipaadi vette laskunud ja relvad ning üht-teist muud elementaarset matkavarustust sinna tassinud. Oldi kõndis rannale, kohvitass ühes ja võileib teises käes, ja kontrollis, kas kõik temale vajalik on kaasas. Nähes, et kõik on korras ja Stefan ainult teda ootab, kallas ta oma suure plekist kahekordse seinaga matkakruusi kohvi pilgeni täis, toppis veel ühe võileiva salvrätikusse keeratuna taskusse ja kobis paati. Stefan irvitas teda jälgides, noogutas tunnustavalt ja käivitas mootori.</p>
<p>Paat libises vaikse surinaga umbkaudu piki toda keskmist faarvaatrit. Stefanil oli jälle kaamera peapaela küljes ja ta puudutas seda iga natukese aja tagant ühele ja teisele poole keerates.</p>
<p>„Ega sa kogu aeg ei filmi?” küsis Oldi.</p>
<p>„Ei. Mõttetu, ja mahtu ei jätkuks. Aga siin ei ole millegi järgi orienteeruda, eks ole. Me ei tea, kuidas päike liigub, GPS siis muidugi ei tööta ja ka magnetkompass teeb mõttetuid ringe.”</p>
<p>„Kaugele sa plaanid minna?”</p>
<p>„Kaks tundi. 20–30 kilomeetrit.”</p>
<p>Oldi lõpetas oma võileivad ja asus sõdurivarustust korralikumalt selga seadma. „Kas see ei tundu sulle kuidagi võimatult... faasist väljas? Me olime eile Põhja-Jäämerel. Nüüd oleme mingil veidral lombil.”</p>
<p>Stefan kehitas õlgu. „Ma nägin hiljuti üht filmi, kus inimesed surma järel sattusid mingile igavesele jõele...”</p>
<p>„Philip Jose Farmeri juttude järgi tehtud.” Oldi noogutas. „Filme on lausa kaks, üks hullem kui teine. Loomulikult tuleb see esimeseks pähe. Ainult et me ei ole surnud ja see ei ole jõgi.”</p>
<p>„Kust sa tead?”</p>
<p>Oldi mõtles hetke ja turtsatas siis: „Oleneb definitsioonist muidugi, aga vaevalt surm sind töölepinguga palkab. Kuigi Strugatskite „Linna”... pole oluline. Mulle meeldib siiski niipidi mõelda, et bioloogiline eksistents jätkub, ümber tuleb hinnata maailma püsivus meie ümber.”</p>
<p>Nüüd haugatas Stefan lühidalt naerda. „Kuule, kas rohi ja puud, mis siin kasvavad, on sulle tuttavad? Mida sa näed? Räägi, siis räägin mina. Miks sa ütlesid, et see ei ole jõgi?”</p>
<p>„Jõgi algab allikatest ja suubub kuhugi. See siin... siin on kõik valesti.” Oldi otsis sõnu. „Ma näen suurt soostunud veekogu. Ma ei tea, kui suur see on. See meenutab pisut suure jõe deltat ja pisut kinnikasvanud järve, kuid see ei saa olla neist kumbki põhjustel, mida bioloogid õpivad esimesel kursusel. Alates sellest, et vesi on soolakas ja see keskne kanal on väga ilmselt moodustunud nende vihurite mõjul; vesi liigubki siin arvatavasti ainult nende mõjul. Järgmised retked tuleb teha ristisuunas. Ma ei näe linde ja kalu. On ainult mingid pisikesed putukad ja nendega on sama lugu, mis taimedega – ma tunnen need ära, aga... Ütleme, ma ei ole leidnud ühtki üdini võõrast liiki, kuid samas peaaegu kõik on mingite nüanssidega.. Miks ei ole saartel suuri puid, on ainult madal võsa? Miks siin ei kiha sääskedest? Ma võin niimoodi veerand tundi jätkata – see paik siin ei ole normaalne. See ei ole Maa ning maine loogika ja teadmised siin ei kehti.”</p>
<p>Stefan noogutas mõtlikult. „Mina mõtlen teiste asjade üle. Kui paljud inimesed on seda paika näinud? Millised tingimused määravad selle vihuri liikumise kiiruse? Kas sulle ei tundu veidra kokkusattumusena, et inimene niisama läbi ei pääse, piisab aga suhteliselt lihtsast tehnilisest vahendist? Ega sa ju ei imesta, et me tulime just sellise hõljukiga, milles saab pikka aega elada? Kusagil Maal on terved mõjukad organisatsioonid, kes asjast ilmselt päris palju teavad. Hiljuti juhtus midagi. Aktiveerus see fenomen uuesti pärast paarikümneaastast vaheaega? Võib olla ka midagi sellist, mille peale me praegu ei tule, igatahes klopsiti ekspeditsioon kiirustades kokku suvalistest kättesaadavatest inimestest. Seda sa näed ja taipad isegi – kord on raha küllalt, sealsamas on elementaarsed asjad tegemata.” Ta vandus vaikselt. „Ja Krüger vaikib.”</p>
<p>„Vahelduseks valetab,” pistis Oldi vahele.</p>
<p>„Valetab?” Stefani pilk oli terav ja kaalutlev.</p>
<p>Oldi ohkas. „Mäletad ju küll – ma saan aru, kui inimene valetab.”</p>
<p>„Jah. Mida?”</p>
<p>„Kahjuks seda, <em>mida </em>ta teab, ma enam ära arvata ei oska. Aga ta teab asjast ilmselt palju rohkem kui paista laseb. Näiteks teab ta midagi siinse ööpäeva või valgusallika kohta. Ta teab midagi varasematest katsetest siia tulla. Ja nii edasi.”</p>
<p>Mõnda aega sõideti vaikides.</p>
<p>„Vaata!” ütles Stefan korraga, tõstes binokli silme ette. Ta uuris pikalt üht nende teest mõne kilomeetri kaugusele jäävat saart.</p>
<p>„Mida sa näed?” küsis Oldi rahulolematult.</p>
<p>„Ehitised,” ütles Stefan lõpuks, binoklit Oldile ulatades ja paati tolle saare poole keerates. „Vahitornid ka ja sadam. Aga mitte üht elusolendit pole näha. Kõik on liikumatu. Minu arvates on see asum hüljatud.”</p>
<p>Läbi binokli olid tõepoolest selgelt näha paadisild, vahitornid ja mõned lamedad katused. Kui nad lähemale jõudsid, nägi Oldi, et Stefanil oli ilmselt õigus. Paadisild oli lagunemise eelviimases astmes ja kuigi oli näha, kust tee ehitisteni on läinud, oli see tugevasti võssa kasvanud.</p>
<p>Roostes metallkonstruktsioon võimaldas siiski paadi kinnitada ja kuiva jalaga maale saada. Saar asus keskmisest faarvaatrist kaugel ja sel polnud selgelt eristuvat kaldakõrgendikku. Siiski oli saar teatud mõttes oluliselt teistmoodi ja vähemalt Oldi märkas seda enne, kui nad kümmetki meetrit mindud said.</p>
<p>„Ma tean, miks nad siia ehitasid – see on kaljusaar,” ütles ta jalaga mättaid tonksides.</p>
<p>„Aga mitte eriti kõrge?” vaatas Stefan ringi.</p>
<p>„See on samasugune paekivi nagu kogu Põhja-Eesti rannik. Miks ja kuidas see on murdunud, et just selline saar tekkis, ei saa ilma suurema kaevamise-puurimiseta öelda.”</p>
<p>Nad jõudsid paarikümne sammu järel poollagunenud väravateni – vaksajämedustest palkidest raamile kinnitatud okastraadipusadeni. Väravasillusel ilutses roostest hõredaks söödud, kuid selgelt äratuntav pannisuurune punane viisnurk. Mõlemale poole läks kolmemeetriste betoonpostide rivi. Nende vahel oli kunagi olnud puittara, sest siin-seal postide küljes rippusid tahmunud jäänused – tara oli – ilmselt samuti väga ammu – maha põlenud.</p>
<p>Nad vaatasid teineteisele otsa ja kõndisid ümber väravate. Ehitised olid näiliselt korrapäratult paaril hektaril laiali. Nad sisenesid esimesse, tühjade akna- ja ukseaukudega kivikarpi. Taskulampe polnud vajagi, sees oli ainult niiske tühjus. Teisest leidsid nad pisut lagunenud mööblit ja seintel rippusid selgelt äratuntavad punavägede sõdurite jämeda joonega joonistatud, stiliseeritud pildid erinevate vorminäidistega.</p>
<p>Kolmas oli täis kahekorruselisi reformvoodeid, millest suurem osa veel püsti püsis. Mõnel oli näha ka mustunud vatikänkrad ja kangajäänuseid. „Madratsid on põlenud,” pomises Stefan neid uurides.</p>
<p>„Kas nad põletasid lahkudes kõik maha?” küsis Oldi. „Nad pidid väga veendunud olema, et nad kunagi tagasi ei tule.”</p>
<p>„Vaata seinu,” mühatas Stefan.</p>
<p>Oldi ei saanud alguses aru, mida seal vaadata on, kuid siis taipas – aukude read. „Automaatrelvadest on kõvasti antud.” Tal ei olnud enam mingit tahtmist maju läbi otsida.</p>
<p>„Kas nad viskasid laibad jõkke?” küsis Stefan rohkem nagu iseendalt.</p>
<p>Stefan tahtis järjest kõik majad üle vaadata, Oldi aga arvas, et ehk tuleks natuke mõelda. Stefan trampis ehitisest ehitisse ja Oldi ootas enamasti väljas; Stefanile näis see sobivat. Nad ei leidnud midagi peale ammu kõlbmatuks muutunud sõdurivarustuse.</p>
<p>Lõpuks paistis ka Stefanile aitavat. „Nii et venelased teadsid.”</p>
<p>Oldi oli korraks istunud jalgu puhkama ühe hoone trepile, Stefan tuli ja matsatas tema kõrvale. „Mida nad siit otsisid? Miks nad taandusid?”</p>
<p>„See ei ole nende ehitatud,” poetas Oldi.</p>
<p>„Miks sa nii arvad?”</p>
<p>„Venelased on siia ainult natuke juurde ehitanud. Vaata ringi, see on nii ilmselge. Siin on vähemalt kolm eri kihti. Mingid vanad vundamendid, otse paekivist raiutud. Siis on keegi ehitanud siia natuke... ma ei ole spetsialist, kuid natuke mingeid Tiibeti mägionne või midagi sellist meenutavas stiilis. Ja venelased on ainult kohandanud siin-seal. Pigem lõhkunud kui ehitanud. Vaata näiteks seda siin.” Ta viipas käega selja taha. „Siin on olnud teatud arhitektuurne rütm. Siis on siia hiljuti rohmakalt sisse lõigatud lisauksed ja aknaid on laiendatud. Mõnda akent. Kogu hoone on proportsioonist välja viidud, inetuks tehtud. See on nii ilmselgelt venepärane. Armeearhitektuur.”</p>
<p>„Ja on kaks vanemat ehitiste kihti?”</p>
<p>„Vähemalt. Kui mul oleks parem ülevaade... Aga millegipärast ma arvan, et see ei ole peamine.”</p>
<p>„Mis ajast need eelmised olla võivad?”</p>
<p>Oldi kehitas õlgu. „Kus mina tean?”</p>
<p>„Aga suudad sa millegi põhjal oletada?”</p>
<p>„Pole minu ala. Noh...” Ta koputas trepile, millel nad istusid. „Oletades, et need kivid on paigutatud siia ühel ajal ja käidud on enamasti keskel, suudaksin ma midagi öelda kulumiskiiruse kohta, kui ma teaksin nende kivide tugevust ja siinse ilmastiku iseärasusi.”</p>
<p>„Aga mingi hinnangu sa ju saad anda? Ma mäletan ka mingeid kirikuid Itaalias, kus põrand oli mustadest ja valgetest ruutudest ja valged olid kõik õõnes, sest ilmselt pehmemast kivist... Sajandeid?”</p>
<p>Oldi vangutas pead. „Vähemalt. Aga sama hästi võib olla ka sadu sajandeid.”</p>
<p>„Olgu, läheme paati tagasi,” ohkas Stefan, kui oli selle üle natuke mõelnud.</p>
<p>Nad olid vaevalt metsa vahelt välja jõudnud, kui Stefan relva haarates tee kõrvale põõsastesse viskus. Oldi jäi hetkeks nagu soolasammas seisma, ent laskus siis aegamööda kõigepealt kükki, seejärel kõhuli ja veeretas end teelt kõrvale teisele poole. Kui ta kaaslase poole vaatas, ajas see end ühe puutüve taha hoidudes püsti ja jõllitas jõele. Oldi ei pidanud vastu ja ajas ka end uuesti püsti, et näha, mida kaaslane uurib.</p>
<p>Jõel liikus paat. Valge pikk sõudepaat, milles oli seitse valget kogu. Paat libises ebaloomulikult kiiresti üle vee ja need seal paadis ei olnud kindlasti inimesed. Need olid väiksemad, tundusid olevat paljad ja peas oli neil mingi läikivate sarvede ja madude pusa, niipalju, kui Oldi sealt paarisaja meetri kauguselt läbi võbeleva optilise sihiku aru sai.</p>
<p>Nad vahtisid sõnatus vaikuses paadile järele, kuni see allavoolu liikudes kadus kogu selle paiga kohal hõljuvas ebamäärases hämus.</p>
<p>„Mjah,” venitas Stefan lõpuks teele tagasi tulles ja Oldile viibates, et nad jätkaksid teed paadi suunas. „Ütle vähemalt, et sa nägid sedasama, mis mina?”</p>
<p>„Hatifnatid,” noogutas Oldi.</p>
<p>„Hatif... Oled neid varem näinud?” Stefani pilk oli jälle väga torkiv.</p>
<p>„Ei... Need on tegelased ühest lasteraamatust. Tove Jansson, „Muumioru lood”. Pole lugenud?”</p>
<p>„Ei.”</p>
<p>„Multikat ka pole näinud? Sellised valged, paksud elukad. Muumipapa, Muumimamma, Niiskuneiti...” Oldi takerdus, tal polnud aimugi, kuidas võisid olla nende tegelaste ingliskeelsed nimed.</p>
<p>„Aa... ma vist olen näinud. Jaapani multikas, kole uimane, midagi ei juhtunud, koperdasid aegamööda edasi-tagasi, tegelesid mingi jamaga ja üldiselt lõppes kõik hästi?”</p>
<p>Oldi mühatas ja noogutas.</p>
<p>„Selliseid ma sealt ei mäleta.”</p>
<p>„Mina jälle ei ole multikat näinud. Tean, et see on olemas. Ma ei tea, kas hatifnatid olid seal. Kõhnad haprad valged olevused, kes paatidega muudkui merd sõitsid. Neid oli paadis alati paaritu arv. Muumipapa käis nendega nooruses seiklemas.”</p>
<p>„Et ta ise oli sihuke tünder ja talle meeldisid anorektilised tšikid?”</p>
<p>Oldi pigistas silmad kinni ja porises: „Kuule, see oli lasteraamat,” enne kui aru sai, et Stefani jaoks on teema juba ammendunud ja see oli lihtsalt loll nali, millega joon alla tõmmata. Ja tahtmine lolli nalja teha tuli arvatavasti sellest, et nähtu palgasõdurit ikkagi põrutas. „Huvitav, kust see paat tuli?”</p>
<p>Stefan ootas, kuni ka Oldi paati sai, lükkas nad kaist eemale ja vajutas raadio nuppu.</p>
<p>„Nii, kuidas teil läheb? Kuuldel,” vastas Krüger peaaegu kohe.</p>
<p>„Nägime äsja midagi veidrat,” ütles Stefan. „Kuidas teil seal on? Kuuldel.”</p>
<p>„Meil on kõik vaikne. Mida te nägite? Kuuldel.”</p>
<p>Stefan rääkis paari sõnaga leitud saarest; ta ei maininud paati. Krügerilt ei tulnud selle peale mingit kommentaari.</p>
<p>„Kaua te veel jätkata kavatsete?” küsis ta hoopis.</p>
<p>„Peaksime varsti tagasi tulema,” arvas Stefan. „Jões pole mingit muutust. Ma ei näe mõtet eriti jätkata, kui me just ei kavatse kunagi hõljukiga mereni välja sõita. Või maailma ääreni. Peaksime salvestused üle vaatama.”</p>
<p>„Olgu, sina otsustad. Ärge kauaks jääge. Ma muide ei suuda teie asukohta määrata, signaal näib tulevat igast suunast. Peaksime iga poole tunni tagant sidet võtma, ma proovin peilida. Nii et poole tunni pärast? Siis vaatame edasi.”</p>
<p>„Olgu nii, side lõpp,” pani Stefan raadio ära. „Mida ta nüüd sellega mõtles?” küsis ta Oldi otsa vaadates.</p>
<p>„Millega?”</p>
<p>„Ma arvasin, et ta käsutab meid kohe tagasi. Või tuleb hõljukiga siia.”</p>
<p>Oldi kehitas õlgu. „Selge ju, et ta rääkis meile väga väikese osa sellest, mida teab. Nii eile, kui esimesel briifingul.”</p>
<h2>1_8</h2>
<p>Krüger pöördus oma istmel ringi niipea, kui nad siledale merejääle jõudsid. Ta mõõtis mornilt seltskonda hõljuki kabiinis.</p>
<p>„Noh, lollid te ei ole. Ma arvan, et te kõik saite juba aru, et mingeid õppusi ega üldse mingit ettevalmistust enam ei toimu. See, mis veerand tundi tagasi algas, ongi juba tõeline missioon.” Ta vaatas järjest kõigile otsa. Keegi ei öelnud sõnagi ega näidanud välja erilist imestust.</p>
<p>„Igaühel teist olid omad põhjused, miks ta praegu siin istub,” jätkas Krüger. „Ma tean neid kõiki, kuid ma ei puuduta kunagi – mõistate, mitte kunagi – seda teemat. Te olete siin ja sellest piisab. Viimane aeg on ka ära öelda, et Verner oli topis. Ekspeditsiooni juht olen mina.”</p>
<p>Oldi kergitas kulme, kuid sundis näo kohe ükskõikseks tagasi. Ta söandas kiiresti ringi piiluda ja vähemalt väliselt istusid kõik teised samuti kivinägudega.</p>
<p>„Teeme siis veel kord tutvustamisringi ära,” jätkas Krüger. „Ma loodan, et kõiki võib kutsuda eesnime pidi? Kui kellelgi on sellega probleeme, siis teeme nii, et kui ma temani jõuan, on viimane aeg öelda, mis nime all ta edaspidi meie seltskonnas olla tahab. Roolis istub Adamo. Ta on minu esimene abi ja üks põhjusi, miks ta juhib, on see, et tema teab üksipulgi seda, millest jutt tuleb. Edasi minust paremal, tema selja taga on Alex, samuti nagu mina ja Adamo – ekspeditsiooni julgeolek. Või kui keegi soovib, palgasõdurid. Ma arvan, et situatsioon on piisavalt komplitseeritud, et me ei hakka eufemismidega aega raiskama. Alexist edasi Stefan, sama amet. Edasi Kurt ja Olderman, nemad on meie side-, mõõtmis- ja arvutustehnika. Elena ja Manite, meditsiin ja antropoloogia. Kui sõrme lõikate, pöörduge nende poole. Nataša, lingvist, keeled, käitumine. Regina, geoloogia. Leon, keemia. Oldi, bioloogia. Kokku kaksteist, kuigi ma eeldan, et te olete suutnud selle ise kokku lugeda.”</p>
<p>Kui ta tahtis nalja teha ja pisut pinget lõdvendada, siis välja see küll ei tulnud, pigem mõjus see solvanguna.</p>
<p>„Ma ei tea täpselt, mida teile seni räägitud on, sest Verner pidi teid ette valmistama, kuid mul ei olnud aega ega võimalust temalt üle küsida, kaugele ta sellega jõudis. Seega alustan algusest. Kõigepealt kodukord. Kogu suhtlemine grupis käib inglise keeles. Nagu ma paberitest lugesin, on see tegelikult vaid neljale meist emakeel, kuid kõigest, mida me omavahel räägime, peavad kõik aru saama. Vaadake, ma ei hakka nägusid tegema, kui ma taban mõned kahekesi mingis muus keeles rääkimas, aga raudseks reegliks on, et kui räägitakse asjast, siis käib see ainult inglise keeles. Teiseks, tehke selget vahet diskussiooni aja ja tegutsemise aja vahel. Diskussiooni aeg on see, mil ma ootan ekspeditsiooni rohkem koolis käinud liikmetelt arvamusi ja ettepanekuid. Selleks, et mõista seda, mida me uurima läheme, te kaasas oletegi. Teine aeg on tegutsemise aeg. Siis tuleb minu käske vastuvaidlematult täita. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt – vajadusel lasen ma maha selle, kes oma allumatusega teiste elu ohustab. Kas te saate aru, millest ma räägin?” Ta vaatas tõsiselt ühe otsast teise otsa.</p>
<p>Oldi võis ju sisimas arvata, et eks see natuke sõjaväelase poos ole – pisut kunstlik ja ülemängitud –, ent samas mõistis ta öeldu vajalikkust ja noogutas vähimagi huumorivirveta, kui Krügeri pilk temal peatus.</p>
<p>„Esmajoones puudutab see teid, mittesõjaväelasi.” Mees viipas oma kuivetu, ajupuust konksu meenutava käega vasakule. „Ei ole vaja, et te surma saate. Mõned teie hulgast on olnud keerulistes situatsioonides ja seega teavad, millest ma räägin. Üldiselt on missioonid, kuhu mind saadetakse, piisavalt pöörased, et ma olen veendunud selliste sissejuhatuste vajaduses. Teisalt, lõpuks peavad ju kusagilt tulema need, kes midagi oskavad...” Ta krimpsutas nägu. „Faktid.”</p>
<p>Oldi tajus ootamatult, et tegelikult oli palgasõdurite ja teiste vahel vahe küll, mis sellest, et need neli olid kõik väga erinevad. Krüger oli kohutavalt pikk ja kontkõhn pealtnäha viiekümnene mees, Adamo oli keskmisest lühem ja jässakam, meenutades mundrisse topitud ahvi, ja ainus, mis neid ühendas, oli vanus ja igasuguse ilu puudumine. Alex – tegelikult Alexander Medov, nagu ta bussist mäletas – oli nendega võrreldes väga noor, tõenäoliselt vaid paar aastat üle kahekümne. Vanemate meeste kõrval nägi ta välja nagu kutsikas või pigem Chippendalesi tantsija.</p>
<p>Stefan oli samuti keskmisest suuremat kasvu ja nende seas ainus, kes tavalisest sportlikuma, kuid ikkagi tavalises eas tavalise mehe kriteeriumitesse mahtus. Kõigi nende ümber aga näis hõljuvat mingi eriline aura. See võis olla puhas kujutlus, aga nad sisenesid territooriumile, kus need mehed suhtlesid peamiselt läbi oma tööriistade – relvade – ja näisid kuidagi senisest hulga rohkem ärkvel olevat.</p>
<p>Krüger laotas lauale suure kaardi, suure ka selles mõttes, et algas see põhjapoolusest ja ulatus poole Karjalani. „Siia kaardile on tõmmatud roosa markerijoon. Tähendab, jooni on teisigi ja eks see ole meelega tehtud selline, nagu oleksid lapsed seda sodinud. Meid huvitab aga just see joon ja siin on kollasega tähistatud ala, kuhu läheme. Nagu näete, moodustab tähtis roosa joon sujuva kaare. Veel kord, püüdke mööda vaadata sellest sodist, mille on mõned geeniused siia lisanud juhuks, kui kaart valedesse kätesse satub. See joon on piisavalt jäme, et sinna alla mahub nii mõnigi kilomeeter – see osa infost on õige. Siin kaardil ei ole tähistatud, kuid see langeb umbes selles osas kokku ühe joonega, mida on tähele pandud teatud venelaste kaartidel,” seletas ta kaardil näpuga järge vedades.</p>
<p>„Siit jookseb hüljatud raudtee. See on pikk jutt, kuid see raudtee on seal suhteliselt mõttetus kohas. Oh, muidugi on sellele põhjendusi välja mõeldud, kuid...” Ta viipas ebamääraselt käega. „Ühesõnaga, me oleme põhimõtteliselt rahvusvahelistes vetes, piisavalt kaugel piirist, et avalikult ei saa isegi eksitusega põhjendada meie segamist, kuid te kõik teate, mis juhtus Oldi ja Natašaga. Teatud inimesed ja organisatsioonid ei taha, et keegi selle teemaga tegeleb. Nagu märkasite, ei ole see keegi just kloun. Venelased nimetasid seda, mida me uurima läheme, Aururull 62.”</p>
<p>„Kuidas see vene keeles võiks olla?” küsis Nataša vahele.</p>
<p>„On see oluline?” kergitas Krüger kulme.</p>
<p>„Nad kindlasti ei kasutanud ingliskeelset nime.” Nataša kehitas õlgu. „Võimalik, et sel pole tähtsust.”</p>
<p>„Parovoz 62.”</p>
<p>„Ehk siis auruvedur, mitte teerull,” noogutas Nataša. „Seda ma arvasin. Miks 62?”</p>
<p>Krüger noogutas. „62 kohta on vaid oletused. See võib olla leidmisaasta, aga võib olla ka näiteks hukkunute arv esimesel uurimisekspeditsioonil.”</p>
<p>Kõik seedisid seda mõned sekundid.</p>
<p>„Vabandust,” köhatas Kurt. „Ma ei tea venelastest midagi. On see tavapärane – ma mõtlen selline sünge huumor?”</p>
<p>„Me ei tea,” raputas Krüger pead. „Igatahes selline see nimi oli, kui pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hakkas maailmas üsna vabalt liikuma materjale, mis enne vaid kõige vingemate spioonide unistustesse mahtusid.”</p>
<p>„Ja mis seal sellist on, et meie sinna läheme?” ei pidanud Oldi vastu, sest talle tundus, et Krüger on kuidagi kinni jäänud.</p>
<p>„Ma lugesin kord üht juttu, kus toimusid mingid ajahäired ja lohe, kelle vastu rüütlid läksid, oli tegelikult auruvedur,” lausus mees aeglaselt. „Niipalju, kui segastest kirjeldustest teada, liigub sellel trajektoril mõnikord miski. Info selle kohta on väga lünklik. On üldteada, et venelased uurisid väga palju igasuguseid paranähtusi. Teine osa infost on avalik. Vaadake neid pilte.” Ta saatis umbes kolmekümnelehelise paki tavalisele A4-le trükitud kaarte ringi käima. „Satelliidifotod. Jääs on pikad lõhed. Jää ju liigub ja seega on võimatu täpset tekkimiskohta kindlaks määrata, kuid me ei ole kaugeltki esimesed, kes oskasid need kaks asja – siis venelaste legendid – ja saage aru, et venelased võisid selliseid materjale ka fabritseerida, et oleks, mida kergeusklikele Läänes müüa – ja satelliidifotod – kokku panna. Mida aga peale meie ei ole keegi loodetavasti osanud sellele lisada, on ühe noore Norra abielupaari kirjeldus, kuidas nad mootorsaaniga „vihurit jälitasid”. Ma saadan selle pärast laiali. Lühidalt märkasid nad mingit virvendust üle merejää libisemas ja kui nad otse selle jäljes sellele järele sõitsid, nägid nad selgesti läbi vihuri mingit teist paika.”</p>
<p>Krüger vaatas taas inimesi, justkui kaaludes nende reaktsioone. See oli jälle Oldi, kes suud kinni hoida ei suutnud: „Midagi on loodetavasti veel. Sellise jutu peale sellist ekspeditsiooni korraldada... Hm?”</p>
<p>Krüger muigas. „Minu ülemused ehk ei ole just kirkaimad tähed laotuses... Lisaks ma ei taha väitagi, et saan aru või tean, kes tegelikult seisab meie ekspeditsiooni korraldamise taga. Ma ei saa ka midagi aru teooriast, mis räägib midagi Maa magnetväljadest, mingist Coriolisi jõust ja mingitest päikeseloidetega seotud häirevektoritest. Keegi on asjaga tegelenud. Jäält on leitud pinnaseosakesi ja mikroorganisme, mis seal kuidagi olla ei tohiks. Kordan veel kord, need materjalid on nüüd kõik teie käsutuses. Mina ei suuda täpsematele küsimustele vastata. Pool aastat tagasi saadeti siia piirkonda laev, mille pardal olid mõned automaatsed luurelennukid. Te teate neid küll – kerged kahemeetrise tiivaulatusega riistapuud, mis kannavad põhiliselt kaameraid. Noh, üks neist õnnestus läbi virvenduse saata ja kuigi pilt võib tähendada mida iganes, on olulised kaks fakti – esiteks läks see asjandus tõesti kuhugi ära, teiseks jäi see terveks ja edastas signaale. Tagasi tuua seda siiski ei õnnestunud, sest orientatsioon kadus ja häirefaktorit või seda pöörist ei õnnestunud enam üles leida. Kuid aparaat lendas ligi tunni mingi jõe kohal.”</p>
<p>Krüger vaatas uuesti pikalt inimesi, enne kui jätkas. „Meie ülesanne ei ole kuhugi minna. Meie ülesanne on aru saada, millega siin tegemist on. Paraku aga on algsed plaanid muutunud, sest keegi ei soovi, et me sihile jõuaksime. Ma ei tea, kes. See võib olla mõne suurriigi luure ja see võib olla konkurent. Maavälised jõud jätame esialgu kõrvale, kuigi kui seal tõesti on midagi väga eriskummalist, ei ole välistatud, et keegi kaitseb oma kodu.” Ta krimpsutas nägu ja sügas meelekohta. „Poisid ja tüdrukud, ma püüan tasakaalukalt ja neutraalselt väljenduda, kuid andkem endale aru, et me siseneme tundmatule territooriumile. Me seisame vastamisi nähtusega, millel siiani puudub ratsionaalne seletus. Nii et hoidkem oma mõistus avatuna.”</p>
<p>„Ja mida me tegema läheme?” Kuidagi tahtmatult oli Oldile langenud ekspeditsiooni teaduslikuma poole eestkõneleja roll. Paraku ei suutnud ta oma suud kinni hoida põhiliselt sellepärast, et teadis kindlalt – Krüger valetab.</p>
<p>„Ekspeditsiooni esialgseks kestuseks on planeeritud üks kuu,” jätkas asjaosaline häirimatult. „Niikaua peame oma varudega siin hõljukis vastu. Meil on kaasas kütust piisavalt, et sellega Austraaliasse sõita, meil on toiduvarud ja internetiühendus. Duširuum on täiesti talutav, kuigi veega paluksin väga kokkuhoidlikult ümber käia. Pesuvett sulatame jääst ja see nõuab energiat, sedasama kütust. Hõljuk on algselt kuuekümnekohaline, osa istmeid juba on välja visatud, et teha ruumi meie kolile ja lisakütuse paakidele, osa tuleb meil endil käigupealt ümber ehitada, et luua magamistingimused ja anda inimestele niipalju privaatsust, kui see väike ruum võimaldab. Meil on kaasas ka telgid, aga neid me üles ei pane, sest me peame olema valmis iga hetk liikuma hakkama. Noh, neid saab kasutada eralduskardinateks. Kabiinis proovime hoida umbes pluss viisteist – see eeldab, et kampsun on kogu aeg seljas. Küsimus on jälle energias. Vaadake, me paigutame varustuse piki seinu, et see annaks täiendava isolatsiooni, kuid saage aru, kuigi see liikuv kuut on mõeldudki polaartingimustele, on soojusisolatsioon ikkagi nii vilets, et näiteks magamiskoti ja seina vahele pandud joogipudel külmub lõhki.</p>
<p>Aga seda kõike hakkame tegema siis, kui seisma jääme. Meil on arvestuste järgi kuus tundi sõitu, soovitan kasutada seda materjalidega tutvumiseks ja oma tööplaanide koostamiseks. Loeng on läbi.”</p>
<p>Nad jäid lõpuks pidama kohas, mis millegagi ei erinenud ülejäänud merejääst. GPS-i koordinaadid asetasid nad muidugi roosale joonele, kuid see markeriga tõmmatud joon, nagu öeldud, polnud eriti täpne.</p>
<p>Varustuse sorteerimise ja magamiskohtade jagamisega läks huvitavalt. Krüger oli soovitanud kaheseid kajuteid. Kui kõik selle peale hindavalt ja küsivalt ringi vaatama olid hakanud, oli Oldi julguse kokku võtnud, Natašale lähemale nihkunud ja vaikselt öelnud, et talle oleks väga suur au ja rõõm, kui naine temaga „kajutit” jagaks. Nataša vaatas talle ainult hetkeks otsa ja langetas siis pilgu. Naine pööras teiste poole selja, et ta sõnad väga kaugele ei kostaks, ja sõnas vaikselt vene keeles: „Ikkagi saad mind ainult tagantpoolt,” ning läks oma asju tooma.</p>
<p>Kui Oldie ringi vaatas, avastas ta, et kõige lähemal seisnud Krügeri huuled on teravaks kriipsuks kokku surutud ja üldse näeb ta välja nii, et läheb kohe lõhki.</p>
<p>„See oli väga isiklik märkus,” ütles Oldi pisut segaduses ja vabandavalt. Ta proovis rääkida tasa, et teised ei kuuleks.</p>
<p>„Ma oskan vene keelt,” vastas Krüger samuti mokaotsast ja Oldi mõistis, et mees püüab kogu jõust naeru tagasi hoida.</p>
<p>Mõne minuti pärast teadvustas ta, et on tekitanud probleemi. Krüger ja Adamo olid omad magamiskohad kõige etteotsa paika pannud, Olderman ja Kurt tundusid samuti teineteise seltskonnaga leppivat, samuti Elena ja Manite. Naisi oli neil ju neli ja Regina jäi seega kuidagi üle koos kahe viimase palgasõduri, Stefani ja Alexi, ning keemiku Leoniga. Oma viisteist minutit kestis vaikne privaatsust otsiv debatt masina eri nurkades. Juba neist kombinatsioonidest oleks mõni psühholoog väga huvitava uurimuse saanud, ja ka tulemus oli esmapilgul üllatav. Alex vedas oma nurka Elena, umbkaudu omavanuse blondiini, kes – olgem ausad – erilise iluga silma ei paistnud, ja Stefan suutis ära rääkida Regina, kes oli umbes Natašaga samaealine, pisut tugevama kondiga, aga üldiselt igas mõttes tavaline meeldiv naisterahvas. Ainsad, kes kogu korraldusega üldse rahul ei paistnud olevat, olid Leon ja Manite. Leon oli kolmekümnendates kõhnapoolne, natuke omaette hoidev mees, Manite pigem Krügeri generatsiooni kuuluv kontkõhn idamaalanna.</p>
<h2>1_9</h2>
<p>Mõnda aega sõitsid nad vaikides.</p>
<p>„Oled sa mõelnud, kauaks me siia jääme, enne kui teeme katset koju tagasi jõuda?” küsis Stefan lõpuks.</p>
<p>Oldi heitis talle kiire pilgu; ta oli parasjagu jälginud üht möödavuhisevat virvendust. „Kui me sellele sappa võtaksime, siis... mis võiks olla teisel pool?”</p>
<p>„Ehk siis ei saa me koju katse-eksitusmeetodil, tahad sa öelda?”</p>
<p>„Jah ja ei...” Ta otsis sõnu. „Kas sulle ka tundub, et isegi oletades, et Krüger teab tagasiteed, võivad meie võimalused olla paremad kui tema võimalikke plaane arvestades?”</p>
<p>Stefan mõtles hetke ja haugatas lühidalt naerda. „Oldi, vana sõber, sa ütlesid mulle praegu väga palju. Kas sa teed mulle ettepaneku Krüger neutraliseerida?” Ta uuris kaaslast. „Sa palud mul ta maha lasta, sest sa saad ise aru, et sa ei saaks sellega hakkama. Krüger võib olla meie ainus võimalus <em>üldse </em>tagasi pääseda ja ma püüan kogu aeg välja mõelda, kuidas see temalt nii välja pigistada, et ma ellu jään. Mida sa tead, et sa sellele sammule välja lähed? Oled sa kellegagi rääkinud?”</p>
<p>Oldi vaikis natuke aega torssis ilmel. „Mul ei ole siin tõesti kellelegi peale sinu loota, nii et mõtleks stsenaariumid läbi. Mis mängu mängib Krüger?”</p>
<p>„Enne teeme ühe asja selgeks – Nataša. Te kepite? Tundsid sa teda varem? Mida ta endast kujutab?”</p>
<p>„Ei...” Oldi rääkis paari sõnaga ööst pärast kopteri allatulistamist; detailidesse laskumata.</p>
<p>Stefan noogutas. „Eile te sosistasite kaua. Tema söötis sulle mõtte mäsu korraldada? Ja liitlasi otsida?”</p>
<p>Oldi suu läks ussiks. „Liitlasi otsivad kõik. Alex juba bussis. Muide, said sa teada, kes see tal vene maffiast oli?”</p>
<p>Stefan kergitas kulme. „Elena loomulikult.”</p>
<p>„Kas Alex või Elena võivad olla Krügeri tingimusteta toetajad?” küsis Oldi, lootes, et ta üllatus välja ei paista.</p>
<p>„Nii et sa tead, et Manite on ta kepikott,” noogutas Stefan õlgu kehitades. „Ei tea.”</p>
<p>Aga nüüd oli Oldi end natuke kogunud. „Raadiosignaalid tulid vihurist läbi. Me paneme faarvaatri lähedale vastuvõtjaga poi. Kui me tabame mingisugustki raadiokiirgust, näiteks kasvõi GPS-i signaale, ükskõik mida, on tegu õige vihuriga. Kui me ka esimesele pihta ei saa, saame varsti ehk seaduspärale pihta.”</p>
<p>„See käis mul ka peast läbi,” noogutas Stefan. „Aga kaugele sa mõelnud oled? Oled sa mõelnud, et tagasi Maale pääsemisest ei piisa? Me peame sellest mängust kuidagi välja saama. Ma ei räägi isegi meie töötasust. Kindlasti oled taibanud, et oleme suuremasse mängu sattunud. Lisaks... oled sa kindel, et ainult maalastel raadiod on?”</p>
<p>„Raadio on väga uus leiutis. See on inimkonna kogu eksisteerimise ajast olnud olemas vaid tühise murdosa. Miks pole siin neid tsivilisatsioone, kes on raadio juba tuhandeid, aga võib-olla ka miljoneid aastaid tagasi leiutanud? Ma tean – ehk nad ei taha siia tulla. Aga see kõik läheb liiga keeruliseks kätte ja juhib meid alguspunkti tagasi – siin on kindlasti väga halb olla. See <em>Riverworld</em> siin on kindlasti mingi üsna eriline paik. Ma ei tea, mis siin viga on, aga see on raudselt väga ebatervislik.”</p>
<p>„Oh perse...”</p>
<p>Nad mõlemad istusid paadis sõidusuunas, Oldi mootori juures tüürides ja Stefan kaalu jagamiseks peaaegu eesotsas. Viimane heitis vaid aeg-ajalt pilgu üle õla – nii ringivaatamiseks, kui vesteldes tagapool istuvale Oldile otsa vaatamiseks. Oldi arvaski esimene hetk, et see on retooriline märkus, ja püüdis meenutada, mida nii hullu ta just ütles... siis aga taipas, et Stefan jõllitab midagi nende taga. Ta pöördus ka ise vaatama, niutsatas tahtmatult ja tundis, kuidas kõik ihukarvad püsti tõusevad. Neile lähenes kogu maailma haarav valge sein.</p>
<p>Ta toibus siiski mõne sekundiga ja sai aru, et see on tormifront. Kadus apokalüptiline hirm maailmalõpu ees, ent asemele tuli arusaamine, et nad on ikkagi väga suures ohus.</p>
<p>„Kuhugi saarele!” hüüdis Stefan. Ta haaras raadio. „Kuidas teil seal on? Meile läheneb torm.”</p>
<p>Raadio ainult vilistas.</p>
<p>Tõusis tuul. Õhk läks kiiresti külmemaks. Nüüd said nad aru, miks see tormipilv nii valge on – see oli keerlev lumi.</p>
<p>Paadimootor turtsatas ja jäi vait. Oldi pöördus seda uurima ja hetke pärast oli ka Stefan ta kõrval. Oldi püüdis süveneda, Stefan aga haaras käivitusnöörist ja tõmbas paar korda järsult. Mootor ei käivitunud. Palgasõdur võttis paari sujuva liigutusega mootorilt katte ning kontrollis kiiresti kütusetorusid ja juhtmeid. Ta hakkas vanduma: „Kaitsmed läksid. Loodame, et elektroonika on terve. Võta aerud.”</p>
<p>Oldi sättis aerud tullidesse ja jäi siis nende tippe jõllitama.</p>
<p>„Stefan, ole ettevaatlik, siin on elektrit nii et tapab. Aerudel põlevad püha Elmo tuled.”</p>
<p>„Ma sain juba särtsu,” urises Stefan vastu. „Aeruta!”</p>
<p>Esimene tormiiil jõudis kohale. Oldi rõhus aerudele, sellal kui Stefan ikka veel mootoriga jamas.</p>
<p>„Läheb see tööle?” Nüüd pidi ta juba tuule vihinast üle karjuma. Jääkülm lumi piitsutas nägu ja sundis teda kulutama väärtusliku pool minutit jope ja kinnaste selgaajamisele. Lained sel jõel õnneks eriti kõrgeks tõusta ei saanud, kuid tegid, mis suutsid – üle paadi ääre hakkas vett sisse loksuma.</p>
<p>„Ma üritan!” karjus Stefan vastu. „Elektroonika on kutu, aga seda peaks kuidagi avariirežiimil tööle saama:” Ka tema ajas endale hammaste lõgisedes jopet selga.</p>
<p>„Ma ei taha küll paanikat tekitada, aga varsti me ei näe enam, millist suunda hoida,” ei suutnud Oldi lisamata jätta.</p>
<p>Stefan ainult vandus. Läks kiiresti hämaramaks ja ta pidi taskulambi välja otsima. Mõne minuti pärast kaotaski Oldi orientatsiooni – silm seletas vaid ehk paarkümmend meetrit lainetavat vett ja keerlevat lund. Ta ei lõpetanud aerudele rõhumist lihtsalt sellepärast, et esiteks hoidis see ta tegevuses ja andis sooja ning teiseks võis ta täiesti kogemata mõne saare leida. Märjad olid nad nii-kui-nii, kuid kindlal maal ja paadi all oli arvatavasti parem kui seal avatud veel liguneda, selle aja peale praktiliselt juba <em>jäätuda</em>.</p>
<p>Veepind õõtsatas. Miski väga suur ja tume liikus nende lähedal läbi tormi. Tume kogu näis kuidagi pöörduvat ja korraga sai Oldi aru, et see peab olema mingi sõiduk. Ainult et sel polnud ainsatki tuld, oli vaid tormist tumedam vari, mis sättis end nende tuulepealsesse külge.</p>
<p>Stefan jändas ikka mootoriga.</p>
<p>„Stefan, jäta see rahule. Keegi tahab meid vist päästa. Või ära süüa.”</p>
<p>Stefan vaatas kiiresti üles ja ilmselt märkas alles nüüd toda lähenevat varju. Igatahes kukkus või kukutas ta end istuli paadipõhja ja haaras relva.</p>
<p>Asjandus lähenes ja Oldi näis lõpuks hoomavat selle mõõtmeid – see võis olla umbes 100-meetrine ja 5-6 meetrit kõrge. Pimedusest lendas välja midagi siuglevat, nagu hiiglaslik peenike madu... See maandus plärtsatusega vette ja nende vahele paati ja Oldil kulus paar hirmusegust sekundit taipamiseks, et neile visati ots. Mõelda seal palju ei olnud, ta haaras selle ja kinnitas paari aasaga täävi naaglisse. Hetk ei juhtunud midagi ja ta murdis just pead, kui kaua ta peaks ootama, enne kui hiivama hakata, kui märkas, et köis tõuseb veest ja tõmbub pingule.</p>
<p>Neid tõmmati üle veepinna tolle mustava asjanduse poole ja korraga olid nad selle sees. Miski paugatas justkui hiigelsuur lahtipääsenud puri ja saabus absoluutne pimedus. Tormimühast kadus nagu lõigatult nii-öelda ülemine ots – tuule vihin –, jäi aga tormava vee hääl. Paar sekundit hiljem paat jõnksatas, õõtsatas ja veepinnal hüplemist asendas aeglane voogamine. Veel mõned sekundid hiljem kostis üsna õõvastav hääl ja Oldil kulus hetk taipamiseks, mis see on – seda häält teeb vanni või kraanikausi äravoolutoru, kui viimane vesi sealt alla voolab. Ja seejärel oli kuulda vaid tilkumist, mis omakorda kiiresti peaaegu olematuks kahanes.</p>
<p>Mõned minutid hiljem oli tunda tugevat raputust. Aeglast õõtsumist – Oldi polnud kindel selleski, kas ta seda endale ette ei kujuta – asendas umbes nagu veoauto kastis külateedel loksumine. See kestis minuteid ja minuteid, kuni lõppes ootamatult. Edasi oli vaid pimedus ja vaikus.</p>
<p>„Kallas?” küsis Stefan, hääles mingi sünge lõbusus. Pimedust nilpsas taskulambi valguskoonus ja Oldi tõstis kiiresti käed silme ette, sest see pimestas – silmad olid juba jõudnud pimedusega kohaneda. Pooljäätunud kinnaste puudutus kõrvetas.</p>
<p>Oldi, kes otsa kinnitamise järel oli end paadi vööris põlvili kinni hoidnud, küünitas üle paadiserva kummivorsti. „Võib ka nii öelda. Metallvõre. Meid tõmmati laeva, pandi luuk kinni ja pumbati vesi välja.”</p>
<p>Ta lükkas kapuutsi tagasi, süütas ka oma taskulambi ja vaatas ringi. Silm seletas halle metallseinu ja mingeid kummalisi mehhanisme. Miski krigises ja nad said aru, et laev liigub endiselt – mõned sekundid kestis selline kiire alarmeeriv vibratsioon, nagu autoga kiirtee teeserva markeritel sõites, siis asendus see taas nii tasase õõtsumisega, et seda võis hea tahtmise juures kujutluseks pidada.</p>
<p>Stefani lambi valguskoonus riivas Oldit ja pöördus kiiresti tagasi. „Sa aurad,” ütles mees ettevaatlikult. Siis ühendas ta lahti vahepeal automaadile kinnitatud lambi ja pööras selle ennast uurima.</p>
<p>Oldi avastas, et ta nägu kuumab. Ta mõtles selle üle hetke, tõusis püsti, astus ühe oma koti juurde – see oli olnud korralikult paadiserva külge kinnitatud – ja otsis sealt allveekaamera. Ta vajutas kaht nuppu, keeras aparaati igas suunas, pani selle siis ära ja hakkas kindaid käest ajama.</p>
<p>„Ajame märjad pealisriided maha. Siin on 24 kraadi sooja. Meil on külm ainult sellepärast, et meil on need külma vett täis kaltsud ümber.”</p>
<p>„Kui valmis saad, võta relv,” mühatas Stefan. Ta lükkas lambi tuhmsiniseks ja niipalju, kui Oldi aru sai, sebis oma relvale öösihikut monteerida.</p>
<p>Umbes viie minutiga olid nad kottidest uued kuivad riided otsinud ja märjad paadile kuivama – sel hetkel pigem küll tilkuma – laotanud. Saapad ei olnud õnneks jõudnud seest väga ära vettida, teisi neil varuks ei olnudki. Tegelikult polnud neil ka mingeid õigeid vahetusrõivaid, varurõivad sõduriseljakotis olid pigem õhuke dress või veel täpsemalt midagi pesusarnast.</p>
<p>Edasi ei juhtunud kella järgi oma kolmveerand tundi mitte midagi. Siis algasid taas õõtsatused, jõnksatused ja vibratsioon. Lõpuks, kui tundus, et nüüd on nad tõesti paigale jäänud, kostis klõpsatus ja osa seinasegmendist, mille kaudu nad sisse olid tulnud, tõmbus üsna kiiresti kuhugi väljapoole üles. Suhteliselt kõrgele tekkis neli-viis meetrit lai ja umbes kaks meetrit kõrge aken.</p>
<p>Stefan kustutas lambi. Torm ja vesi olid äkki kadunud. Kui silmad uuesti pimedusega harjusid, ilmusid aknaavas nähtavale tähed. Kuulda oli tasast sahinat, kriginat ja mulksumist.</p>
<p>Mehed vaatasid teineteisele otsa ja kõndisid avatud seina poole. Selle allserv oli umbes kaks meetrit põrandast, nii et Stefan palus žestiga Oldil pätti teha. Ta vaatas läbi öösihiku ringi. Kui Oldi urisema hakkas, tuli ta alla ja pani omakorda käed kokku, et ka Oldi saaks ringi vaadata. Oldi vaatas kõigepealt niisama, siis üritas kasutada kaamera inframuundurit. Ähmaselt olid näha mingid künkad, kuhjatised, puhmad... Künkad olid sujuvate piirjoontega, need võisid paljad olla, ent mõned vaevu eristatavad varjud olid kõige tõenäolisemalt vähemalt 5–6-meetriste taimede salud. Oldi ei näinud otse alla, ent ta eeldas, et nad on selle pardaga sildunud – vett polnud kusagil näha.</p>
<p>„Kõrb,” poetas Stefan poolküsivalt, kui ta uuesti põrandale laskus. „Lagedad luited, siin-seal taimepuhmad. Oleme maapinnast umbes nelja meetri kõrgusel.”</p>
<p>„Lumekõrb,” mühatas Oldi kaamera näidikuid uurides. „Väljas on miinus kolm. Nägid sa alla?”</p>
<p>Stefan ei jõudnud vastata, otse nende pea kohal kõlasid võõras keeles sõnad. Viis sekundit vaikust, siis kõlas hääl uuesti. Ja viie sekundi pärast uuesti. Oldi taipas, et iga kord räägiti erinevat keelt.</p>
<p>„Kui te inglise keelt räägiksite, tuleks meil vestlusest ehk midagi välja! Inglise!” hüüdis ta.</p>
<p>„Inglise...” kostis ülevalt, üsna ilmselt valjuhääldist, kuid vähemalt Oldi ei suutnud selle asukohta kindlaks määrata. „Te olete Maalt?”</p>
<p>Stefan ja Oldi vahetasid pilgu. „Jah!”</p>
<p>„Minu inglise keel halb.” Oldile näis lausa, et rääkija on need paar lauset paberilt pähe tuupinud ja inglise keelt tegelikult ei oska. „Kohe leiame õige inimese. Kas te vajate kohe midagi? Toit, riided, ravimid? Aga keegi ei tule lähemale, enne kui te relvad langetate.”</p>
<p>Stefan ja Oldi vahetasid uuesti pilgu. Oldil oli automaat rihmaga kaelas, nüüd lükkas ta selle kaugemale seljale. Stefan kehitas õlgu, lükkas relvale kaitseriivi peale ja langetas selle, jättes käe siiski relvalaele.</p>
<p>„Kuulge, kas siin peab nii pime olema?” hüüdis ta.</p>
<p>Kümme sekundit vaikust.</p>
<p>„Palun korda!”</p>
<p>„Kas. Siin. Peab. Pime. Olema?”</p>
<p>„Pime? Kas te ei näe?”</p>
<p>Mehed vahetasid uuesti pilgu. Stefan lülitas lambi sisse. „Okei.”</p>
<p>Hääl ei vastanud ja jälle ei juhtunud õige tükk aega midagi.</p>
<p>„Hädaga välja saaks,” porises Stefan uuesti avatud seina uurima pöördudes. „Tõsta mind.” Oldi tegi seda. „Kannataks hüpata, eriti kui all on lumi,” rääkis Stefan rohkem nagu iseendaga. „Neli meetrit. Riided on läbimärjad ja kuhu siin minna? Üles ise enam ei saaks. Sa ütlesid, et väljas on külm?”</p>
<p>Oldi avastas, et kedagi kokkupandud kätel üleval hoides on raske õlgu kehitada. „Jah. Mida sa näed?”</p>
<p>„Sadama kohta kahtlaselt tühi. Kusagil vaatepiirist väljas, arvatavasti laevalael või teisel küljel näib midagi toimuvat. Sammud, kõnekatked ja muidu askeldamine. Aga kõik on täiesti pime ja miks nad teisel küljel askeldavad?” Ta tuli alla. „Päevakäsk – kuivada.”</p>
<p>Nad istusid paadiservale seda tegema.</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 16:46:13 +0000
admin
113 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/loo_algus_2#comments
-
Loo algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h3>I</h3>
<p>Aeg oli käes. Nad läksid.</p>
<p>Inimesed. Terves maailmas.</p>
<p>Ja siin, Eestis.</p>
<p>Kõikjal üle porise, niiske ja külma maa pakiti asju, tülitseti, sosistati tekkide all ning kakeldi, nii et veri väljas. Teinekordki tuli allajäänud-peksasaanud kiirabisireenide kimedal hädahüüul valgete linade vahele toibuma viia. Mõnikord ka tapeti, kuid seda harva. Väideldi, vaieldi, lauldi ja pilgati, põletati kohvreid ning keerati laste ja abikaasade uksi lukku... Kuid peamiselt ikkagi pakiti asju ja jäeti hüvasti.</p>
<h3>II</h3>
<p>Orbiidil, vaakumis heli teatavasti ei levi. Ometi kuulis Hain, kuidas järjekordne süstik dokkis. Kuulis jalgadega. Suur hõre konstruktsioon võpatas, kui haaratsid sulgusid, ja kõik, kes sellega ühendusest olid, tajusid otse mööda metalli levivaid helisid – kolinat, käginat ja oigamist.</p>
<p>Süstiku luugid avanesid ja üksteise järel hakkasid sealt väljuma konteinerid. Tavalise suure merekonteineri mõõdus. <em>Huvitav, kui inglased selle omal ajal välja mõtlesid, siis kas nad oleksid uskunud, et see saab põhiliseks mõõtühikuks ka inimeste väljarändel üle kogu teadaoleva universumi? </em>Ta puhatas omaette ja sellest tekkis hetkeks kiivriklaasile udulaik. <em>Kusjuures see teadaolev universum on hulga suurem ja mõistetamatum, kui tollal ette kujutati.</em></p>
<p>Enamikul konteineritest olid aknad ja kuigi need olid seest hämaralt valgustatud, oli näha neis istuvaid inimesi. Kõigil skafander seljas – loomulikult. Umbes pooltel oli kiiver peas. Enamik neist, kel kiivrit peas polnud, oksendas. Neid viimaseid oli päris palju. Enne vastasmõjuvabasid mootoreid olid kosmoses käinud ju ainult noorepoolsed, treenitud ja terved inimesed, ja isegi nende hulgast hakkas alguses paljudel paha. Ilmselt aga poleks keegi ette kujutanud, <em>kui</em> rõlgelt, lootusetult, armetult ja armutult oksene ikkagi on tavaliste kahejalgsete vedamine läbi kaalutuse...</p>
<p>Konteinerid liikusid rivis spetsiaalsel haaratsitega liikurteel, neil oli tulla oma pool kilomeetrit, enne kui need jõudsid kaheteistnurkse tuleringini hiigelsuurt võrkkotti meenutava konstruktsiooni ees. Konteinerid läbisid tuleringi ja... kadusid. See oli ikka veel, pärast tuhandekordset jälgimist õõvastav vaatepilt. Konteinerid läksid... ja siis lihtsalt kadusid.</p>
<p>Sest see kaheteistnurkne tulering oli portaal. Pöördruumitunnel. Tähevärav. Inimeste variant nõndanimetatud Tünnidest, mis umbes viis aastat varem Maale langesid.</p>
<p>Selle Tünni teises otsas oli Taaravalla. Eestlaste planeet.</p>
<p>Täpsemalt selleks ajaks juba <em>üks </em>eestlaste planeetidest.</p>
<p>Süstik sai tühjaks, haakis end lahti ja libises eemale. Jälle tundis Hain – tundsid kõik, kes sellega ühenduses olid – konstruktsiooni protesteerivalt ägisemas, kui süstik lülitas mootori sisse ja kadus järjest kiiremini Maa suunas, arendades nüüd, mil tal inimesi peal polnud, arvatavasti oma 20–30g-d – pilootidel oli ju kompenseeriv kontuur.</p>
<p>Sest nende paari aastaga oli tehtud palju hämmastavaid avastusi. Enamasti küll marslaste abil. Tünne oli Maal, täpsemalt Maa-lähedases ruumis juba tuhandeid. Ühe sellise ehitamine maksis miljoni euro ringis – mis tähendas, et oli kättesaadav peaaegu igale vähegi tõsiselt võetavale huvigrupile.</p>
<p>Maa oli kaotamas inimesi kiiremini, kui mistahes õnnetuste, taudide või sõdade läbi.</p>
<p>Neil meeletutel päevadel, kõndides ringi nagu jälitusluuluga Terminaator – soomustatud skafander, suurekaliibriline plasmapõleti, kaks püstolit, granaadid ja raske EMP, kui peamisega piirduda – ja oiates veel paranemata haavade tõttu – kui kedagi kuulmas ei olnud –, mõtles Hain korduvalt tagasi ajale, mil kõik algas.</p>
<h3>III</h3>
<p>Haini jaoks algas see pisut varem kui suurema osa inimeste jaoks, juhuslikult ja pohmakaga. Pohmakaski oli tegelikult juhus. Kuid elu koosnebki juhustest.</p>
<p>„Läheme sisse,” viipas David observatooriumihoone poole.</p>
<p>Ta oli loppis ja kahvatu ning Hain ei oleks tahtnud teada, mida arvanuks alkomeeter, kui liikluspolitsei neid peatama oleks juhtunud.</p>
<p>„Kui sul seal midagi juua on.”</p>
<p>„On. Ja ma lubasin sulle midagi näidata.”</p>
<p>„Jah.” Hain ohkas ja hakkas end autost välja ajama. Talle meenus küll, et David lubas midagi näidata, kuid hetkel oli tema huvi asja vastu seal, kus põrgu jäätub.</p>
<p>Õhtupäikese mahe kuma kolmel tolmunud klaasil, millesse kulises mingi tundmatu ja hääldamatu nimega selge kuldpruun Single Malt, oli reaalsus. Laud, millele David oli klaasid asetanud, oli sürreaalsus – mingi relikt eelmise sajandi 60ndatest. Aga see pidas vastu, sest oli valmistatud enne, kui mööblit hakkas asendama pressitud praht, millele puidukarva papp peale kleebitud.</p>
<p>Peaaegu liiter vett viskile otsa ja ka ülejäänud maailma värvid ujusid Haini silmis taas fookusesse. „Mida sa mulle näidata tahtsid?”</p>
<p>„Seda, kuidas nägu Marsil silmi pilgutab ja sülitab.”</p>
<p>Hain pani silmad kinni. „Seda jama – vabandust – on terve internet täis. Mis imetrikiga...” Ta kehitas õlgu.</p>
<p>„Tõepoolest. Aga vaata, kui sul piisavalt võimas teleskoop, siis sa <em>näed</em>. Ja ei üritagi postitada, sest ameeriklaste robotid karjuvad su kohe surnuks. Oleks omal ajal kirikuisadel sihuke interneedus, ei teaks me siiani, et Maa liigub. Kohe oleks tekkinud kakssada saiti, kus väidetakse, et Maa lisaks laulab, tantsib ja taob laupäeviti pihku, ning iga terve mõistusega inimene oleks sellele vastikusega selja pööranud.”</p>
<p>See pani Haini korraks isegi mõtlema. „Pilgutab silmi ja sülitab?”</p>
<p>„Jah. Tule vaata ise.” Ta lülitas arvuti sisse. „Praegu on päev, muidu ma näitaksin sulle otse. Sähvatused. Kahendkood. Numbrid. Hoiatus ilmselt. Aga midagi on ilmselt veel – infot on hulga rohkem.”</p>
<p>„Sülitab?”</p>
<p>„Lennutab midagi Maa suunas.”</p>
<p>Hain seedis seda natuke aega. „Ja sellest on õnnestunud vaikida?” venitas ta lõpuks.</p>
<p>David noogutas mornilt. „Täpsemalt, see on sita sisse maetud. Aga enam ei lähe kaua. Varsti peaksid esimesed neist Maale jõudma.”</p>
<h3>IV</h3>
<p>„Said sa midagi aru?” kraaksatas Leo, kui nad juba tund aega uuesti teel olid. Kahekesi, Tallinna poole. David jäi observatooriumi maha, ta elas ja töötas seal. Leo oli see, kelle jaoks oli laual olnud kolmas klaas, ent <em>sobiliku tagasihoidlikkusega polnud ta sõnagagi sekkunud härrade kirjaniku ja astronoomi vestlusse, turvamees, nagu ta oli.</em></p>
<p>Umbes nii Hain sellel hetkel mõtles ja kohe neid mõtteid ka häbenes. Leo oli võimalik et rohkem kirjanik kui tema. Tõenäoliselt oli neid inimesi kõvasti alla protsendi, kes oleksid olnud võimelised jälgima toda elukutselise astronoomi ja nooruses tõsisest astronoomiahuvilisest inseneri vestlust. Sest temale oli kirjutamine hobi. Millest Eestis ära ei elanud. Aga see on hoopis teine jutt.</p>
<p>Hain ohkas. „Millist osa sa mõtled? Kaks neid võimalusi on – kas David on hull või on maailm hull. Kuna David tundus üsna normaalne...” Ta kraaksatas naerda ja sirutas käe tassihoidjasse pistetud veepudeli järele. „Aga me saame seda paari päeva jooksul teada. Tõenäosuse hari on ju täna.”</p>
<p>„Sellest ma ei saanudki aru. Mida see tähendab?”</p>
<p>Hain ohkas uuesti. „Seda, et... oh perse... Davidi diagnoosi peame ilmselt maha võtma.” Ta lasi auto vabakäigule ja peatus siis tee ääres.</p>
<p>Eespool libises üle taeva laskuv tulekera, valge tupruv saba taga ja üldse üsna selline, nagu kõik inimesed neid filmides on näinud. Hain proovis määrata kaugust ja kiirust, kuid ta ju ei teadnud kumbagi. Vahemaa võis olla paar kilomeetrit ja võis olla ka paarsada. <em>Ei, pilvede järgi saab ju arvutada, need on mõne kilomeetri kõrgusel...</em> Ta haaras kaardi.</p>
<p>„Oh kurat!” Ta vaatas vaheldumisi kaarti ja taevast ja tegelikult võttis see kõik vaid mõne sekundi. „See kukkus kuhugi Läänemaale. Ma vean kihla, et sinna Turba lähedale veneaegsele sõjaväepolügonile.”</p>
<p>„Vaata,” ütles Leo. Madalal horisondi kohal nende taga kaardus üle taeva veel mitu sellist joont.</p>
<p>Hain noogutas. „Need lähevad kuhugi Euroopasse. Või Skandinaaviasse.”</p>
<p>„Sõidame,” napsas Leo autosse tagasi ronides.</p>
<p>„Kuhu?”</p>
<p>„Sinna... Turba polügonile loomulikult.”</p>
<p>„Eee...” Hain ronis küll tagasi rooli, kuid oli ilmselge, et asi talle ei meeldi. „On see mõistlik mõte?”</p>
<p>„Vajuta gaasi!”</p>
<p>Hain kehitas õlgu ja vajutas gaasipedaali põhja. Ta hakkas uuesti rääkima siis, kui kiirus 160 juures stabiliseerus: „Tagantjärele on nii selge, et midagi on teoksil. Viimased paar aastat on liikvel veidrad kõlakad – see asteroid, siis olevat SETI midagi leidnud... Jah, midagi on teoksil. Tänasest alates seda enam varjata ei saa. Võõras mõistus on reaalsus! Reaalsus! Nad on päriselt olemas!” Ta kraaksatas maniakaalselt naerda, kuid tõsines kohe. „Ma ei tea, mida valitsused välja on mõelnud. Võimalik, et kukkumiskoht oli teada ja on juba sõjaväest ümbritsetud. Sul on õigus – tuleb järele uurida. Sest nii sigapõnev ei ole mul veel elus olnud.”</p>
<p>„Huvitav, mida me sealt leiame?” küsis Leo mõne aja pärast kõhklemisi.</p>
<p>„Kui on pahad tulnukad, siis ehk ongi parem, kui meid esimesena süüakse.” Polnud aru saada, kui tõsiselt ta seda mõtles.</p>
<p>„Mulle see mõtteviis ei istu. Ega ma biifsteek ei ole... kui biifsteek kuidagi muretseks oma värskuse üle. Pigem küpsusastme... Loll jutt.” Ta tiris tagapingilt oma koti, tõmbas sellest püstoli ja asus seda kontrollima.</p>
<p>Hain avas suu ja pani selle jälle kinni. Siis avas uuesti. „Kuule, kõigist inimestest just sina peaksid sellest aru saama. See ei ole mingi tulnukate vallutusplaan või jahiretk. Selliseid asju juhtub ainult kollivuudi filmides. Selles puudub igasugune loogika. Mingi sillapea loomine ehk. Millal need asjad ehitati?”</p>
<p>„Kui ma teie jutust midagigi taipasin, siis kaks miljardit aastat tagasi. Või tuli keegi ja ehitas need Marsile, et need oleks õigel hetkel võtta.”</p>
<p>„Miks need just nüüd aktiveerusid?”</p>
<p>„Sest miski jõudis lõpule. Teed sa mulle eksamit või?”</p>
<p>„Ei, pigem kammin oma mõtteid sirgu,” viskas Hain vabandava muigega. „See on kõige positiivsem stsenaarium. Mõtleme niipidi – omaaegsed maadeuurimised ei lõppenud avastatavatele just alati hästi, aga maadeuurijad ei tulistanud esimesena. Suur eelis oli neil rahvastel, kelle hulgas leidus mõnigi, kes võttis vaevaks neist veidratest valgetest midagi teada saada.”</p>
<p>„Neil olid odad käes. Piltidel.” Leo tiris kotist õlarihmadega kabuuri ja asus seda endale ümber sättima. Siis võttis ta telefoni. Kõhkles seda käes kaaludes. „Huvitav, kas ma võin helistada ja öelda, et lähen tulnukatele vastu?”</p>
<p>Hain kõhkles kümmekond sekundit ja raputas siis hoiatavalt pead: „Pane parem see aparaat ära. Suur Vend kuulab pealt.”</p>
<p>„Usud sa ise, mida räägid? Suudavad nad? Tehniliselt, ma mõtlen?”</p>
<p>Hain mõtles veel ligi minuti ja noogusta siis mornilt. „Tegelikult ma ei tea. Aga ma ei tahaks riskida. Et me nii lollisti vahele jääme.”</p>
<p>Hain ei saanud midagi teha, et hiljem sellele kihutamisele tagasi mõeldes meenusid talle esimesena read H. G. Wellsi „Maailmade sõjast”: „oli soe õhtu/ .../ kõik tundus nii ohutu ja rahulik.”</p>
<p>Jah, raadio teatas „meteoriitide” langemisest kõikjal üle maailma. Neid olla kokku loetud üle saja. Avaldati isegi imestust, „nagu juhiks neid nähtamatu käsi”, sest kõik need olid kukkunud inimtühjadesse paikadesse – ohvreid seni ei olnud.</p>
<p>Maailm elas oma elu edasi. Peale nende ei olnud maanteel ühtki hullu kihutajat, vastutulevad autod möödusid tavalise kiirusega. Tee äärde jäävate asulate tänavad olid tühjad, kusagil polnud vähimatki märki, et uudised ilmselgest maavälisest sekkumisest meie asjadesse oleks inimesi kuidagi kõigutanud.</p>
<p>Tulnuka langemisest oli möödas napp kolmveerand tundi, kui nad silmasid suitsusammast. Maanteelt metsa pöörduva väiksema kruusatee otsas seisis politseiauto.</p>
<p>Hain ja Leo vaatasid teineteisele otsa.</p>
<p>„Neid ei saa väga palju olla,” porises Hain vabakäiguga teeotsast mööda veeredes. Paarsada meetrit edasi seisis järgmine politseiauto. Siis tee pöördus pisut, aga suitsusambast hakkasid nad juba kaugenema.</p>
<p>„Siit saad üle?” osutas Leo lagunenud puitsilla poole, mis üle kraavi viis.</p>
<p>„Mine vaata.”</p>
<p>Tavalise sõiduautoga poleks see ehk õnnestunud, kuid Haini neliveolise Saabi-jurakaga said nad igatahes üle. Ainult et mitte eriti kaugemale, sest vaevumärgatavad rattaroopad olid lootusetult võssa kasvanud.</p>
<p>„Tõmba siia põõsaste taha, et meid otse teelt näha ei oleks,” viipas Leo.</p>
<p>Hain tegi seda, väljus autost, pistis uksetaskust selja taha vöö vahele oma püstoli – tal oli Kaitseliidu relvaluba – ja vaatas ringi. Septembri teine nädal, loodus oli veel korralikult roheline. <em>Pikaks venib see reedeõhtune üritus</em>, käis tal peast läbi. Teda ootas pere. <em>Huvitav, kas Leod ootab keegi? Peaks millalgi küsima...</em> Ise pidi ta endale tunnistama, et on hulga parema meelega siin metsas kui kodus.</p>
<p>Kui palju oleneb siin maailmas juhusest! Kui Hain ei oleks eelmisel õhtul joonud paari klaasi rohkem kui tarvis ja oma tavalise Tartu armukese asemel hoopis suvalise kirjandusest huvitatud tibi juurde maandunud... Kui kellelgi, kellel Leo vist lõpuks väga ära viskas, poleks tulnud pähe talle hommikul helistada, et ega ta ikka veel Tartus ei ole... Kui ta ei oleks vaevunud Davidit kuulama... Ja nii edasi.</p>
<p>Aga nüüd oli ta seal. Leoga, kes – ta pidi endale tunnistama – oli vähemalt eileõhtusest seltskonnast kindlasti kõige parem kaaslane sellele retkele.</p>
<p>Nad rühkisid kiirustades läbi metsa, üritades siiski silmad võimalikult lahti hoida ja võimalikult vähe lärmi teha. Leo oli selles parem. Kõigepealt oli ta oma kümmekond aastat noorem kui suur ja natuke kohmakas neljakümne piiri ületanud Hain. Turvamehe kohta oli Leo väikest kasvu ja pealegi üsna tugevate prillidega. Nagu nii mõnigi joodik nende suvistel kokkutulekutel tunda oli saanud, ei tähendanud see midagi.</p>
<p>Ilm oli ka üsna soe. Tuult ei olnud ja kohati oli pilvede vahelt piiluv päike metsaaluse oma 20 kraadini kütnud. Meestel jooksid higinired üle näo. Küllap olid ka seljad märjad, kuid nad leppisid, sest Haini nahkpintsak ja Leo ebamäärast kaitsevärvi tuulejakk olid suhteliselt tagasihoidlikku tooni võrreldes nende särkidega.</p>
<p>Kui sild ikkagi poleks autot vastu pidanud ja mõni ratas oleks pehkinud puidust läbi vajunud... Kui nad ei oleks teatud intuitsiooni või õnneliku juhuse tõttu valinud võsasiilu, kuhu ükski kiiruga sündmuskohale kupatatud politseinik ei olnud jõudnud... Kui veel sadu pisiasju poleks juhtunud nii, nagu need juhtusid!</p>
<p>Ega nad ei saanudki esimesel hetkel aru, mis hall sein see nende ees on. Nad jõudsid suitseva, segipööratud pinnasest vallini. Ja alles seal silmadega ülepääsu otsides jõudis neile pärale, et nad on kohale jõudnud. Et see hiigelsuur tuhmist metallist jurakas nende ees ongi üks nendest asjadest, mida too nägu Marsil viimased kuud välja on sülitanud.</p>
<p>„Bläää, kui suur see on...” Polnudki aru saada, kas Leo vangutab pead või pöörab pilku vasakule ja paremale.</p>
<p>„Oma kakskümmend meetrit kõrge... Ei, arvatavasti oma kolmkümmend. Tead, vist saab nii skaala paika, kui kujutleda, et see on umbes nii suur, kui võtta üks kaheksa või kümne paraadnaga üheksakorruseline Mustamäe maja ja ümmarguseks puhuda.”</p>
<p>Leo vaatas veel kahele poole ja noogutas siis nõustudes. „Ilmselt õige. Oma kakssada meetrit pikk. Kumba otsa enne vaatame?”</p>
<p>„Paremale,” otsustas Hain. „Tuli see idast ja seega vasak ots oli ees. Seal peaks palju kuumem olema...”</p>
<p>Nad ronisid läbi võsa ja see ei läinud hästi, sest langedes oli asjandus pinnase parasjagu segamini keeranud.</p>
<p>„Kuule, kas sulle ei tundu, et purustused on liiga väikesed?” küsis Leo. „Kui ma teie jutust üldse midagi aru sain, peaks kiirus olema ikkagi kümneid kilomeetreid sekundis? Palju väiksemad meteoriidid peaksid palju suuremaid plahvatusi põhjustama?”</p>
<p>„Jah.” Hain siunas omaette, pühkides näolt sinna kleepunud ämblikuvõrku. Nad mõlemad higistasid kõvasti ja liikusid endiselt pooleldi hiilides. „Need asjandused on aktiivsed. Mootoritega. Need kogunesid ju parve. Allakukkumine ei ole tegelikult hullem kui oleks lennuki allakukkumine.”</p>
<p>„Miks need parve kogunesid? Aru ma ei saa...”</p>
<p>„Sest see keegi kartis, et inimesed lähevad esimeste pärast sõdima, mõistad? Neid pidi kõigile jätkuma. Vähemalt igasse riiki üks. Ma arvan, et igale miljonile üks. Meie oma on siin.”</p>
<p>„Sul käib kõik liiga kiiresti.”</p>
<p>„Ei.” Hain peatus, sest nad olid jõudnud hõredamale alale, sellisele põõsastunud lagendikule, mida Lääne-Eesti paepealsel alailma esineb. Taevast kukkunud silinder lõppes seal – seda nad nägid tegelikult puude vahelt juba varemgi – ja 60–70 meetrit eemal kukkumisest tekkinud vao juures seisis 7-8 inimest, neist osa sõjaväe- või politseivormis.</p>
<p>Leo puudutas teda varrukast ja ronis seejärel üles tollest kolme-nelja-meetrisest liiva, mulla, kivide ja puujuurte segadikust, mille silinder oli kokku kuhjanud. Hain ühines temaga, sest Leo oli leidnud päris kõrge koha, mida varjas pikalikukkunud mastimänni juuretaldrik. Kukkumisvagu ei olnud sügav ja selle põhjas oli paekivi paljas. Ja paistis, et mõnisada meetrit ida pool oli silinder kaotanud suurema osa hoost, sõites läbi sellisest kümne-viieteistmeetrisest jääajast jäänud voorest või põndakust, mis teinekord sealkandis maastikku ilmestavad.</p>
<p>Leo osutas järgmisele murdunud männi juurepallile, mis võis neile varju pakkuda. Hain noogutas. Ilmselgelt sai nende privaatne uurimisretk läbi niipea, kui võimuesindajad neid silmasid. Seni olid nad näinud vaid halli ühtlast metallseina, kuid kuni oli lootus...</p>
<p>Leo läks esimesena, Hain järgnes talle. Ja sealt nägid nad silindri tagumist otsa. Ja vastavalt iseloomule jäi Hain tummaks ja Leo hakkas vaikselt kolmes keeles ropendama. Kui Hain tardumusest vabanes – see võttis tal tegelikult vaid paar sekundit –, kobas ta taskust mobiili ja asus pildistama. Ta muidugi kahetses, et tal on ainult mobiil. Peast käis läbi juba mõned aastad vana õelutsemine, et sedalaadi asjandustega saab teha katastroofifotosid – saab fikseerida autoavarii ja tulnukate maandumise –, kõigil muudel juhtudel on foto ise katastroof...</p>
<p>Silindri tagumine ots puudus ja see oli mingis mõttes seest tühi. Tegelikult võiks terve raamatu täita kirjeldustega, mismoodi näeb välja pöördruumitunnel kuhugi sadade või ka miljonite valgusaastate taha. Tegelikult aitaks paarikümnesekundilisest videolõigust... mis ütleks palju ja mitte midagi, sest inimestel on kulunud aastaid, et hakata arvama, millised nendest detailidest on konstruktsiooniliselt olulised ja millised annavad infot, mida täielikult lahti mõtestada ei suudeta. Ning pole välistatud, et mõni detail on vaid ilustuseks.</p>
<p>Mis aga nii Hainile kui Leole esimesel hetkel selge oli – see, mis paistab seal metallvõrguga aheldatud vikerkaarte, kõverpeeglitest ja öömustast rõngaste taga, on teine maailm. See oleks võinud paista täiusliku ringina, aga silindri loojad olid hoolitsevalt ohverdanud pisut alumisest segmendist, et moodustuks mugavam horisontaalne tee.</p>
<p>„Läheme vaatame?” küsis Leo.</p>
<p>„Eee...” tegi Hain. „Noh, ma küll ei oodanud, et nad valivad <em>kõige lihtsama lahenduse,</em> aga see on kõige loogilisem ja elegantsem küll.”</p>
<p>„Millest sa räägid?”</p>
<p>„Maaga juhtub midagi halba. Meile antakse võimalus... Noh, nad oleksid võinud valida näiteks jooniste saatmise, tulla kohale... võimalusi on palju. Ent nad saatsid valmis värava. See tähendab, et...”</p>
<p>„Läheme.”</p>
<p>„Eee... mõtled sa seda tõsiselt`”</p>
<p>„Ja mida tähendas sinu „eee”?”</p>
<p>Hain mõtles hetke ja hakkas naerma. „Sul on õigus. Mina kõhklen. Miks sina lähed? Minul on põnev. Kas sa ei karda?”</p>
<p>„Ise sa rääkisid, et kohe nad ehitavad siia aia ümber. Seega on see tõenäoliselt ainus võimalus, enne kui läheb lõputuks kaagutamiseks. Ja kes siis veel, kui mitte meie?”</p>
<p>Hain turtsatas. „Läksime. Aga need...” Ta osutas peaga seltskonnale tagapool vao ääres.</p>
<p>„Pea meeles, peatuda ei tohi.” Leo kehitas õlgu. „Vaevalt nad tulistama hakkavad. Või mine lolle tea. Vastu lasta ei ole kindlasti mõtet. Lihtsalt ignoreerime neid. Aga peatuda ei tohi.”</p>
<p>Hain ainult noogutas rabedalt.</p>
<p>Neid märgati peaaegu kohe, kui nad oma peidupaigast väljusid. Kostsid segased hõiked. Nad tõesti vaatasid ainult silmanurgast tagasi, fikseerides siiski, et mõned tegelased hakkasid nende poole jooksma.</p>
<p>Silinder ei olnud väljast täiuslik teravate servadega geomeetriline kujund, see koondus mõlemast otsast õige pisut, meenutades pigem saledat tünni; selle serv oli tegelikult üsna massiivne, ometi ei pakkunud sinna ronimine mingit raskust.</p>
<p>Nad kõndisid pisut tõusval justkui roostevabast terasest haakidest ja valgest valgusest punutud materjalil. Millegipärast ei olnud neist kummalgi tahtmist seda katsuda.</p>
<p>Tunnel kitsenes pisut, nüüd oli see kahekümnemeetrise läbimõõduga ring, mille tõstetud põhi moodustas umbes 7-8 meetrit laia maantee. Kõrv püüdis keelde, hoiatusi ja ähvardusi, kuid keegi neile ei järgnenud ja ei tulistanud ka.</p>
<p>Õige varsti said mehed aru, et too maailm seal teises otsas oli osaliselt illusioon, sest kõndida tuli kindlasti rohkem kui kahe silindri jagu. Üsna kohe hakkas nii liikumine kui hingamine raskeks minema. Päris keskel tundus, nagu liiguksid nad vees. Kuid igatahes jõudsid nad välja teisele poole.</p>
<p>Nad seisid õige mitu minutit ringi vaadates. Otse nende ees oli harvade põõsastega kaetud lagendik, mis eemal tihedamaks metsaks üle läks.</p>
<p>„Kurat, nii tavaline,” mainis Leo lõpuks üsna pettunult. Taevas oli lauspilves, kuid oli päevaselt valge ja temperatuur väga sarnane sellega, mis teiseski otsas.</p>
<p>Hain ei suutnud tagasi hoida maniakaalset naeru. Ta istus silindri servale ja raputas oma nahktagi, et end jahutada. „Leo, isegi Maal leidub paiku, mille kohta sa seda ei ütleks. Antarktika jääväljad, Sahaara... Kui erinevad on kodus meie neli aastaaega... See siin...” Ta ohkas mõtteid kogudes. „Tead... See jääb meile eluks ajaks meelde. Just see, kuidas me praegu siin seisame... või istume. Aga kui keegi küsib, ei oska me muud, kui õlgu kehitada – noh, ehk on mingid värvid vähe harjumatud ning selliseid puid ja rohtu ei ole me kunagi näinud, noh, üldse on kõik kuidagi... veider. Aga kas sa saad aru, et see on alles algus? Kas sa saad aru, mis nüüd juhtuma hakkab?”</p>
<p>Taas kestis minuti vaikus.</p>
<p>Siis vangutas Leo pead. „Ehh, ei oska. Kuule, kas kõigi teiste tünnid tulevad sama koha peale välja? Samale planeedile, ma mõtlen? Kui tulevad, tähendab see sõda, sest kui see maailm ei ole kah meie oma järgi tehtud, ei lange piirid kokku.”</p>
<p>Ta kõhkles hetke ja astus siis silindri metallilt tutilisele heinamaale. Ta astus kümmekond sammu, valvsalt ringi vahtides, käsi kaenla all relvakabuuril, peatus ja pöördus. „See silinder on siin vedelenud... ma ei tea. Igatahes vähemalt aastakümneid.”</p>
<p>Ta vaatas uuesti ringi. Siis kehitas õlgu ja vaatas veelkord ringi, astus ühe põõsa juurde ja tegi püksiluku lahti. „Mitmenda astme lähikontakt?” mühatas ta soristades.</p>
<p>„Huvitav, kas see oli nüüd eestlaslik või maalaslik lähenemine?” venitas Hain mõtlikult. Ta oli end ka Leo lähedusse sättinud. „Ma kujutan ette, et kindlasti see, kes need tähevärava-tünnid tegi, salvestab kõike nende läheduses toimuvat. Esimene sõna, mille inimesed võõrasse maailma jõudes kuuldavale toovad, on religiooniga seotud obstsöösus, esimene tegu on urineerimine, mida võib vaadelda lõhnamärgina...”</p>
<p>„Eestlane olen ja eestlaseks jään,” turtsatas Leo riista kuivaks raputades ja püksilukku sulgedes. „Teeme ühe ringi?”</p>
<p>Hain kõhkles paar sekundit ja noogutas siis. „Jah. Aga...” Ta kõhkles. „Kaugele ei lähe. See on see koht, kus filmides-raamatutes pahad välja ilmuvad.”</p>
<p>Leo kontrollis relva. „Ma ei näe siin isegi linde ja putukaid.” Ta valis põõsaste vahel enam-vähem lagedama riba ja hakkas astuma. Hain lentsis talle järele, iga mõne sammu järel peatudes ja ringi vaadates. Ta jõudis Leole järele, kui see oli ühele põlvele laskunud ja uuris jälgi maapinnal.</p>
<p>„Mingeid elukaid siin ikkagi on,” poetas see end püsti ajades.</p>
<p>„Tuttavad?”</p>
<p>„Ei, mul ei ole siin tuttavaid. Ma ei saa isegi seda aru, on tegu sõrgade või käppadega.”</p>
<p>Nad ei olnud sellest rääkinud, kuid vaikival kokkuleppel suundusid nad sinnapoole, kus paar kilomeetrit eemal tundus mingi küngas olevat. Leo juhtis. Kogu tee oli Hain see, kes silmnähtavalt kõhkles ja kartlikult ringi piilus.</p>
<p>Maapind hakkas tõusma, kuid mets läks hoopis tihedamaks. Nad silmasid ka linde ja putukaid, kuid kuigi põõsastes siin-seal keegi sahistas, ei näinud nad ühtki looma. Linnud ja putukad olid võõrad nagu kõik taimeliigidki.</p>
<p>Küngas ei olnud kõrge, see kerkis vaevu üle puulatvade, kuid ometi said nad ringi vaadata. Muidugi otsisid nad kõigepealt välja oma „tünni”. Sealt oli selgelt näha, et mingit kukkumisjälge selle juures ei ole.</p>
<p>„<em>We are not alone in Universe,</em>” kraaksatas Leo teiselt poolt, kui Hain ikka veel nende tulekusuunda uuris. Kui Hain tema juurde jõudis, osutas ta kaugusse, kus puulatvade vahel lösutas teine samasugune hall tünn. „Ja seal on veel kolmas,” viipas ta horisondile.</p>
<p>„Tead... venitas Hain mõtlikult. „Vähemalt selle lähema juures tuleb ära käia. Kui see avaneb kuhugi Maal, oleme tõsiselt hädas.”</p>
<p>„Sa tahad öelda, et kui siin on need ruumiauguga tünnid võimalik et sada korda tihedamalt kui Maal...” Leo vangutas pead. „Üks viis teada saada.”</p>
<p>Teine tünn ei avanenud Maale. Ka see oli muide vedelenud omal kohal nii kaua, et puudusid igasugused jäljed, mis oleksid vihjanud, kuidas see sinna sattus. Mehed seisid õhtupäikeses pisut poolkõrbelisel lainelisel tasandikul. Ainult et päikesevalgus oli silmnähtavalt roheline ja taevas säras veel mingi... pilv.</p>
<p>Nad tõusid lähima põndaku harjale. Sarnane maastik laius igas suunas horisondini ja teisi tünne näha ei olnud. Umbes poole kilomeetri kaugusel sõi vast 40–50 pealine kari mingeid pruunikaid natuke piisoneid meenutavaid loomi ja nende järel hiilis kaks sellist, kes assotsieerusid ebameeldivalt raptoritega. Mehed vaatasid teineteisele otsa ja kiirustasid pöördruumitünni poole tagasi.</p>
<p>Nad peatusid puhkama alles „oma” – see tähendab koju Maale viiva – tünni sissepääsu juures. Oli öö. Taevas ei olnud päris selgeks läinud, kuid ikkagi piilus teinekord pilvede vahelt Maa omast väiksem ja tuhmim kuu. Õnneks – sest ei ole sugugi kindel, et nad kottpimedas tee oleksid leidnud. Jah, Hainil oli väike taskulamp võtmehoidjas ja Leo lasi oma mobiili aku tühjaks, kasutades selle lampi – mõlemad olid äbarikud valgusdioodid tegelikult –, kuid ilma tolle kuu valguseta, nii vilets kui see ka oli, oleks olnud väga raske õiget suunda hoida.</p>
<p>Hain tegi ka sellest tünniotsast oma mobiiliga pilte ja jäi siis hämmastunult aparaati põrnitsema.</p>
<p>„Kuule, siin on levi...”</p>
<p>„Mingid moblamastid olid siit vähem kui kilomeetri kaugusel,” märkis Leo.</p>
<p>Hain mõtles, siis muigas. „Tead, ma saadan kogu siin pildistatud materjali oma serverisse. Ja nüüd on aeg teha esimesed telefonikõned teisest maailmast.”</p>
<p>Leo noogutas aeglaselt. „Seal teises otsas võetakse meid kohe kinni. Mis nad meiega ikka teevad, aga pildimaterjal ja kõik, mida me võiksime kaasa võtta, võetakse niikuinii ära. Neile lihtsalt pole vaja öelda, et andmed on juba läinud.” Siis turtsatas ta. „Kuule, aga meil on ju tuttavaid ajakirjanikke – annaks kohe ka esimese intervjuu teisest maailmast?”</p>
<h3>V</h3>
<p>Tagantjärele sellele päevale mõeldes ei suutnud Hain jätta õnne tänamata, kui hea mõte see Leol oli. Muidugi võeti neid teisel pool kohe kinni. Muidugi oleks võinud juhtuda, et igasuguste asjapulkade paanika ja otsustamatuse tõttu tuleb neil kurat teab kus kurat teab kui kaua kükitada ja kurat teab mida taluda, aga kui televisioonis näidati kaadreid nende kinnivõtmiseni ja esitati küsimus, et kus siis meie kangelased on...</p>
<p>Muidugi üritati neile veel mingeid vaikima sundivaid pabereid nina alla toppida, aga sellest nad keeldusid. Ja vähemalt Hain käratas toatäiele erinevate jõustruktuuride ametnikele: „Te olete kari alamõõdulisi jobusid ja te ei dikteeri mulle ühtki tingimust!”</p>
<h3>VI</h3>
<p>Palju hiljem – siis, kui oli käes Mineku Aeg – sellele kõige esimesele päevale tagasi mõeldes hämmeldas Haini just see tohutu vastuolu kogu meie mõttemaailma, ettekujutusi ja eksistentsi aluseid muutvate sündmuste ja igapäevaste rutiinide vahel. Nemad Leoga <em>käisid ära</em>. Ilmselt esimestena terves maailmas. Polnud nad midagi erilist, ehkki teisalt ei saa kindlasti väita, et eestlastel sellega kuidagi halvasti oleks läinud, et need just nemad olid.</p>
<p>Miks nemad? Muidugi, tänu eluaegsele huvile teadusliku fantastika vastu oli neil võimalik toimuvaga adapteeruda, nii-öelda kastist väljas mõelda vähemalt suurusjärk kiiremini ja tulemuslikumalt kui suvalisel ükskõik kui intelligentsel inimesel, kes aga pole kunagi vaevunud oma ninaotsast kaugemale vaatama. Samas aga on väidetud, et pole olemas tõelist intelligentsi võimeta aduda argisusest kaugele jäävaid ideid, kontseptsioone ja mõttekonstruktsioone...</p>
<p>Nad mõlemad teadsid, mispidi relv pihus käib ja ei olnud just viletsaimas füüsilises vormis. Hain teadis oma vigu – tihti liigne kõhklemine –, kuid seda kompenseeris Leo külmakõhuline uljus.</p>
<p>Nii nad ära käisidki.</p>
<p>Ja tulid tagasi maailma, mis ei saanud enam kunagi sama olla, sest vähem kui veerand tunni jooksul langes Maale 256 sellist pöördruumiväravaga tünni. Võõrastel, kes kõike korraldasid, oli ilmselt mingisugune ettekujutus Maa poliitilisest kaardist, sest iga riik sai vähemalt ühe. Hiinlased võtsid isikliku solvanguna, et Tiibet ja Taiwan said oma. Maniakaalse depressiooni mõõtu rahvuslik lein valitses paljudel Okeaania ja Kariibi mere saareriigikestel, kes „oma” ei saanud. Võõrastel tundus ka mingi perversne huumorimeel olevat, sest üks Venemaa omadest kukkus täpselt Tunguusi meteoriidi langemiskohta ja üks USA omadest Area 51-e...</p>
<p>Teisalt aga... inimesed sõid, sittusid ja keppisid täpselt samamoodi edasi. Kurjad õpetajad kirjutasid märkusi kooli hilinenud lastele, kurjad ülemused nõudsid tähtaegadest kinnipidamist. Lapiliisud kirjutasid endiselt parkimistrahve välja ja odava söögikoha peldikus tegi narkar oma viimase süsti... Supermarketi kassades oli endiselt saba, eestlaste keskmine palk ületas ainult mõnitusmiinimumi, lasteaiakohti ei jätkunud ja küttekulude tõus oli paratamatus samamoodi, kui toidukoguse vähenemine nendesamade supermarketite „toidulaadses” solgis...</p>
<p>Võib-olla ongi kummastavaim see, kui vähe tegelikult maailm muutus. Jah, tulnukad on ilmselt olemas. Või vähemalt mingisugune kusagil tegutsev meist mõõtmatult arenenum mõistus. Jah, meil on siin kahesajameetrised torujupid, mille sees pidevalt avatud täheväravad. Jah, Maale läheneb asteroid, mis – kui see tõesti tabama juhtub – hävitab kümne aasta pärast tõenäoliselt kogu elu Maal... Jah, loomulikult tegeletakse tünnitaguste maade uurimisega. Loomulikult valmistutakse kolonisatsiooniks...</p>
<p>Ja loomulikult oleme sinna sada aeda ümber ehitanud ja mis tähendab, et tahate vaadata?</p>
<p>Mineku Ajani oli siis ju veel aastaid.</p>
<h3>VII</h3>
<p>Just sel ajal, kui dokkis järgmine eemal oodanud tšartersüstikutest, hakkas raadio Haini kõrvas pirisema: „Ohtlik lähenemine!”</p>
<p>Hain viipas poolele tosinale valvurile, kes koos temaga seal ühel juhtimiskeskuse rõdul seisis ja astus paari sammuga suure arvutiekraani juurde. „Seisid” ja „astusid” nad seal ainult tänu magnetsaabastele ja „seismine” tähendas enam-vähem vertikaalset asendit selle pinna suhtes, kus parasjagu seisma juhtuti. Rõhk sõnal „enam-vähem” – harjumusest kippusid inimesed end seadma lähedalolijatega sama pidi.</p>
<p>Suurema osa ekraanist võttis enda alla radarikujutis, mis oli täis kõikvõimalikku sigrimigri. Kusagilt nende lähedalt libises mööda vari.</p>
<p>„Mis see oli?” küsis pisut hirmunud hääl. „See oligi?”</p>
<p>Hain vaatas ringi. Üks noorematest valvuritest oli tema kõrvale tulnud. „Ei,” mühatas ta. „See on meie kaitsehävitaja. Me ei lase kedagi nii lähedale.”</p>
<p>„Saad sa sellest midagi aru?” Ta viipas radarikujutisele. „Miks see nii kirju on?”</p>
<p>„Häired. Pärast seda, kui läks lihtsaks asju üles vedada, muutus madal orbiit kasutuskõlbmatuks. See on ka üks põhjus, miks me kolisime kahekümnele tuhandele – siin on veel suhteliselt lage. Sadam ja portaal ei ole manööverdusvõimelised. Liiga suur ja õrn. See kägardub kokku, kui me üritaks seda vähegi kõvemini nügida.”</p>
<p>„Aga kui mõni teine samasugune tuleb?”</p>
<p>Hain turtsatas. „Mida sulle õpetati? Selle tõenäosus on olematu. Ja kõigil, kes lendavad, on radarid. See on muide üks põhjus, miks pilt kirju on. Radareid, kõike on liiga palju. Idioote on ka liiga palju.”</p>
<p>„Eesti valitsus?”</p>
<p>„Eesti valitsus <em>ka</em>. Aga...” Hain kaalus hetke sõnu. „Tead ju küll – piraadid, usuhullud, lihtsalt pullivennad... Siin ei ole ju seadusi. Me ise tahtsime nii. Ja seepärast peame end kaitsma. Kui vaja.” Ta tonksas teise relvi.</p>
<p>„Kui neist kosmoses abi on,” porises poiss mornilt. Ta tundus väga noor olevat ja Hainil käis peast läbi mõte, et kuidas kurat ta sinna üldse sattus... Ta ei suutnud kuidagi ta nime meenutada, kuigi oli teda korduvalt näinud, teoreetiliselt lausa ise palganud... Ei, seda tegi siiski Leo.</p>
<p>„Need on idiootide vastu. Kaliibriga tegelaste vastu on hävitajad. Ja suurema kaliibriga vendade vastu ei aita niikuinii miski.”</p>
<p>„Ainult ära minna.” Poiss noogutas. „Aga seda me ju just teemegi.”</p>
<p>Hain muigas. <em>Kes oleks vaevalt paar aastat tagasi uskunud, et ma siin niimoodi seisan... jalgealune kuradi hõre.</em> Tegelikult, järele mõeldes ta teadis – algas kõik muidugi sellest, et ta oli juhulikult esimene, kes <em>ära käis</em>.</p>
<p>Kuid sellest poleks piisanud. Oli kolm kohtumist, kolm vestlust, millest igaühe juures tegi ta valikuid. Ja need tõid ta sinna, kus ta nüüd oli, tegid temast selle, mis ta oli – ühe Taaravalla võtmekujudest.</p>
<h3>VIII</h3>
<p>Hain astus kohvikusse, sulges enda järel ukse ja raputas pahaselt pead. Siis raputas ta mantlit – samal põhjusel –, et vabaneda lobjakast, mida sadas nii tihedalt, et juba selle paarikümne meetriga autost kohviku ukseni oli ta kaetud poolesentimeetrise külma löga kihiga. Ta vaatas ringi ja jalutas siis ühe tagapool pisut varjatumalt seisva laua suunas.</p>
<p>„Sa jäid hiljaks,” porises Leo talle üldse mitte kurjalt noogutades.</p>
<p>„Kuulsused ei jää hiljaks, neid peetakse kinni,” noogutas Hain samal toonil vastu ja vaatas teisi laua ümber istujaid. „David,” tervitas ta viimast ja pööras lõpuks pilgu kahele poisile, kellest üks oli varateismeline ja teine ehk napilt valimisikka jõudnud. „Erki ja Alex?”</p>
<p>Poisid noogutasid.</p>
<p>„Me kutsusime teid siia, sest Erki elab siin ja mul... ei oleks kerge olnud ta emale seletada, miks ta kusagile sõidab. Eriti peale viimaseid sündmusi. Seega laadisin Alexi oma ratastega supipotti ja tellisin teidki siia,” selgitas David pisut sõnu otsides. „Haapsallu, Paju kohvikusse.” Ta kehitas pisut abitult ja natuke vabandavalt õlgu. „Talvel põhiliselt kohalike penskarite pesa. Aga siin käib igasugust rahvast, nii et...”</p>
<p>Hain vaatas vaheldumisi tema ja Erki otsa ning näis sõnu otsivat. „Sa elasid vist kunagi ka Haapsalus?”</p>
<p>„Jah. Aga see oli ammu.”</p>
<p>„Ja nüüd ei käi eriti tihti?”</p>
<p>„Ei satu jah,” porises David mornilt. „Muidugi kasutasin juhust oma poega näha.”</p>
<p>Tuli ettekandja.</p>
<p>„Kaffe lattet saab?” küsis Hain. Ta vaatas alles peale neid sõnu üles ja ei reageerinud paar sekundit järgmisele küsimusele: „Midagi süüa?”</p>
<p>„Mingi kartulisalati moodi asja ju võiks...” Ta langetas ennast kirudes pilgu alles siis, kui nägi naist huuli kõverdavat. Ettekandja oli nooruke sale blondiin. <em>Olgu, ütleme, et olen natuke lühinägelik ja pidin nii pikalt uurima ta rinnasilti, mitte rindu...</em> Ettekandja nimi oli Linda ja Hain ei olnud päris kindel, kuid tundus, et naise vasakul käel oli ainult kolm sõrme.</p>
<p>„Meil on klassikalist pealinna salatit,” ütles Linda.</p>
<p>„Palun,” püüdis Hain eriti soojalt ja tagasihoidlikult öelda.</p>
<p>Ettekandja lahkus ja Hain vaatas ringi. Ruum oli sisustatud juugendstiilis ja näis olevat pärit otse eelmise sajandi kolmekümnendatest. Tõepoolest oli külastajate hulgas enamuses vanemad naisterahvad ja mõni tolmunud papi, kes näis olevat ainult kohviku jaoks elustatud.</p>
<p>Hain ohkas ja pööras pilgu kaaslastele tagasi. „Olgu, kuulsused ja tulnukad, alustame salanõu pidamist.”</p>
<p>Ta vaatas kõigepealt Erki otsa. „Niisiis, mis seal toimub?”</p>
<p>„Nad käivad nagu kosmoses,” alustas poiss natuke rabedal toonil ja kiirustades, silmnähtavalt nautides võimalust Hainiga rääkida. „Sinna on ehitatud paar kaarhalli, sellised suured ja hallid. Plekist. Ja seal on valgus ja kuus rida okastraattõkkeid. Prožektorid. Koerad. Lähevad – soomusautoga. Tulevad tagasi otse halli. Veoautod käivad edasi-tagasi, sellised... igasugused. Peal kirjad „Mööbel”. Ja „Sõõrikud”.”</p>
<p>„Sõõrikud!” mühatas Leo.</p>
<p>Erki noogutas ja jätkas juttu tema otsa vaadates. „Ja nad on puhastanud toruesise. Leegiheitjatega. Mingi vastikult haisev gaasipilv on seal ka. Need... skafandrites lasevad soomusauto alati mingi sisiseva asjaga üle.”</p>
<p>„Kas sa oled näinud neid soomusautost väljas käimas? Tähendab, kas nad on ka soomusautos skafandris?” Leo vedas suu viltu. „On see ikka skafander või keemiakaitseülikond... Vittu, ma peaksin sulle pilte näitama...”</p>
<p>„Olen internetist vaadanud. Kiiver on. Võib ju võidusõitjate ülikond ka olla, aga suur suure klaasiga kiiver on. ja balloonid seljal.” Erki toon oli pisut solvunud. „Minnes nad läksid õues peale. Tagasi tulid otse halli. Enne õues gaasitati ja siis sõitis masin halli.”</p>
<p>„Kaua sa õieti vaatasid?” tahtis Hain teada.</p>
<p>„Neli tundi. Teisel päeval kaks. Siis nad leidsid meid üles.”</p>
<p>„Miks?” küsis Leo.</p>
<p>Poiss pilgutas silmi. „Ei tea. Kas soojusdetektorid... või läksime hooletuks. Võis olla peegeldus binokliklaasidelt. Ma olen lugenud.” Seda viimast lisas ta õigustavalt selle peale, et Leo pead vangutas.</p>
<p>„Olgu, kõik on võimalik,” kehitas viimane lepitavalt õlgu. „Mis nad teiega tegid?”</p>
<p>„Midagi... Ema tuli õhtul järele. Võeti allkiri, et me enam ei tee. Ja vait oleme. Ma kirjutasin alla.”</p>
<p>„Seda ära kindlasti häbene,” sekkus nüüd seni vaikinud David. „Pole pahandusi vaja. Ja ära enam sinna mine kah.” <em>Ei ole mingit kahtlust, et isa ja poeg,</em> leidis Hain end mõtlemas. Mõlemad olid keskmisest haprama kehaehitusega, natuke nurgelise näo ja heledate lokkis juustega, mis pigem halvastihoitud lambanahka meenutas. Ja nende natuke nasaalne, kuid üldiselt hästimodulleeritud bariton pidi ühel päeval eristamatuks muutuma.</p>
<p>„Teised lähevad. Aga vist on sinna mingid detektorid pandud. Enam ei saa.” Erik näis seda võtvat kui isiklikku läbikukkumist.</p>
<p>„Kas sa pilte tegid?” küsis Hain.</p>
<p>Poiss noogutas. „Aga teise päeva omad nad võtsid ära. Esimese omad ka. Aga muidugi on mul veel üks koopia.” Ta pani lauale mälupulga. Hain võttis selle ja pistis kotist võetud läpi USB auku.</p>
<p>„Nii, Alex, sinu kord,” sõnas Hain poolküsivalt läppi nimetatu poole lükates. Too nohises natuke ja süvenes pilti.</p>
<p>Vahepeal tõi ettekandja Linda Haini kohvi ja salati. Haini pilk puhkas igatsevalt ta jalgadel, kui ta leti poole tagasi kõndis. „Maailm on ikka ilus paik,” ohkas ta.</p>
<p>„Kas ameeriklased tõesti leidsid linna?” küsis Erik.</p>
<p>„Leidsid,” noogutas David. „Diaspari. Muidugi andsid nad oma Marsiprogrammile samasuguse jalahoobi tagumikku, kui omal ajal kuulendudele. Ilmselt samal päeval, kui nad avastasid, et nägu sülitama on hakanud. Ja me ei tea, millal see on, seega ei tea me, palju silindreid õieti kosmoses hulbib. Õige number on kolmekümne tuhande ringis. Linn täiesti terve. Selle tegid nad kohe kindlaks, et see on ehitatud praktiliselt hävimatust materjalist. Nad leidsid ka mingeid säilmeid ja nende järgi ongi määratud linna oletatav vanus – miljard aastat. Ja mis muu see saab siis olla, kui Clarke’i Diaspar.</p>
<p>Ainult et vähemalt hiinlased on ka sinnapoole teel.</p>
<p>Kõiges ei saa muidugi kindel olla. Me ei tea, kuidas see saavutatud on – elementaarosakesed, mis meie kiirendites vaid sekundimurdosa eksisteerivad, püsivad seal aatomite kooseisus näiliselt lõpmatult ja sellepärast ongi kõik marslaste ehitatu igas praktilises tähenduses igavene.</p>
<p>Aga saad aru, kui nad ehitasid selliseid linnu, oleksid nad pidanud olema suutelised planeedi orbiiti muutma. Marsi tsivilisatsioon pidi tekkima ja õitsema kaks miljardit aastat tagasi, kui neil seal veel atmosfäär ja vett oli. Elu Marsil tekkis ilmselt umbes samal ajal kui Maal, kuid ookeanid kuivasid seal kiiremini ja esimesed elukad olid sunnitud kuival hakkama saama juba kolm miljardit aastat tagasi – siis, kui Maa veel põhiliselt kuum ookean oli. Kaks miljardit aastat tagasi oli punase planeedi elukeskkonna õhtu – mered aurasid ära, Marss muutus külmaks ja kuivaks, selle atmosfäärist jäi järele hõre süsihappegaasivine. Võib-olla kestis miljoneid aastaid aeg, mil marslased pead vangutasid ja oma sureva planeediga hüvasti jätsid. Mis nendega siis juhtus? Igatahes mingi osa neist jäi Diasparisse. Saad aru, nad suutsid ehitada pöördruumiväravaid. Neile olid kõik teed lahti. Noh, mingi osa neist jäi Diasparisse ja püsis seal miljard aastat viimase tugipunktina. Diaspar, mis kandis oma asukaid ajajões allavoolu. Kuni neile vist lihtsalt aitas... Sest miljard aastat mõttetut eksistentsi on kindlasti kohutavam mistahes põrgust.</p>
<p>Saad aru, siin peab olema midagi veel. Midagi, millest me aru ei saa. Saad aru, silindrid võivad lennata tähtede vahel isegi nii, et lihtsalt lasevad mingi planeedi atmosfääri endast läbi – ongi gaasreaktiivmootor. See on absurd – nad oleksid võinud muuta Marsi orbiit, nad oleksid võinud... Nad... Sa ei kujuta ette, kui palju vastamata küsimusi siin on!”</p>
<p>„Valmis,” noogutas Alex lõpuks, katkestades selle isa-poja – tegelikult üsna ühepoolse – vestluse.</p>
<p>„Sobib see mustrisse?” mühatas Leo.</p>
<p>Alex vaatas talle pisut kõhklevalt otsa, siis noogutas. Ta oli kohutavalt pikk, kõigist laua ümber istujatest kõige pikem, natuke hajevil olekuga ja samuti tundis ta end nende endast palju vanemate meeste seltskonnas ebakindlalt.</p>
<p>„Olgu, ma tean, et sa oled geenius,” ohkas Leo. „Mina ei ole. Räägi.”</p>
<p>Alex tegi lõusta. Pole selge, mida ta sellega täpselt öelda tahtis. „Kõiki valitsuste poolt avaldatud fotosid on töödeldud. Võltsitud. Väga raske on tegelikku mustrit kokku panna. Aga kui teada kontrollsummasid, saab tuletada. Vaadake, esimesed fotod on võltsitud saamatult, sest nad ei teadnud neid kontrollsummasid...”</p>
<p>„Lühemalt,” muigas Leo.</p>
<p>Alex libistas kätega üle näo. „Lühemalt on need jah koodid. Need langevad kokku saatekoodidega, mida nägu väljastas, ja sisaldavad ilmselt infot sihtkoha kohta. Seda infot on umbes megabait ja suuremat osa sellest on võimatu lahti mõtestada...”</p>
<p>„Ehk siis teame me vaid seda, et käib üks suuremat sorti valetamine ja varjamine,” võttis Hain asja kokku. Ta raputas keelavalt pead, kui Alex tahtis edasi rääkida, ja viipas lauale. Ta võttis niimoodi endale paar minutit mõtlemisaega, kui ülejäänutest kes sõi paar suutäit, kes võttis vaid paar lonksu kohvi või mahla.</p>
<p>„Lühidalt, mitte miski edasi ei liigu,” lausus ta lõpuks lõuga sügades. Nad vahetasid Leoga pilgu. „Kuulge, me peaksime kõik omas suunas edasi tegutsema. Asteroid tuleb. Seda fakti pole keegi ümber lükanud. Me ei tea kindlalt, aga mingeid signaale olla kah vastu võetud. Marsi linnades on tehtud hämmastavaid avastusi. Ja meie istume siin nagu munaskanad. David, kas sa saad aru, et see, mida Erik teeb, on tähtis. Leo õpetab natuke, me saame aidata varustusega. Andmeid on vaja. Ma saan ka Alexit natuke aidata.” Nad vahetasid Leoga veel ühe pilgu. „Lepime kokku, kuidas sidet hakkame pidama.”</p>
<p>„Ma tahan kindlasti kaasas olla!” pahvatas Erik.</p>
<p>Taas kord vahetasid Hain ja Leo pilke. „See ei ole mäng,” ütles siis viimane järsult. „Meil on teatud sidemeid. On omad huvigrupid. Ent peamine, millest te peate aru saama – see ei ole mäng.” Ta vaatas poisse pikalt ja tõsiselt, lastes sõnumil settida. „Meil jääb loota, et võõrad ikka teavad, mida nad teevad. Sest vaadake – mis õieti on maailmas muutunud tünnide saabumises peale? Mitte midagi. Meie käisime ära. Midagi hullu ei juhtunud. Küllap võõrad oskasid arvestada haiguste ja veel tuhande asjaga. Kas me saame riskida, et nad arvestasid ka sellega, et järgmiseks ei tee inimesed paar aastat muud, kui sügavad mune?”</p>
<h3>IX</h3>
<p>Vana klassivend oli ta ise üles otsinud. Raimond. Kunagi olid nad päris head sõbrad olnud. Kunagi... jah, kuid millalgi juba üle kümne aasta tagasi oli kontakt kadunud. Raimond oli see, kes enam telefonile ei vastanud. Siis, kui ta enda arvates suurärimeheks sai. Ilma irooniata – oma kolmkümmend miljonit eurot aastakäibena pole just täpes...</p>
<p>Igatahes siin ta siis nüüd oli. Lösutas suures nahkses tugitoolis, lühike ja paks. <em>Seda jõulupõrsa väljanägemist sul küll viimati ei olnud. Ja vanaks ja kiilaks oled ka jäänud,</em> mõtles Hain. Ta teadis, et eks ole temagi vaid vanemaks läinud, kuid noorpõlvesõbrast palju paremas vormis oli ta ikkagi.</p>
<p>Anna serveeris teed. Annast Hain muidugi teadis, kuigi näinud ta naist ei olnud. Neist kümmekond aastat noorem – seega siis veel 20-ndate lõpus – venelanna. <em>Kena, kurat, veab saatanal...</em> Paari tervitussõna järel oli selge, et kuigi Anna ilmselt saab eesti keelest vabalt aru, ei julge ta eriti suud lahti teha.</p>
<p>Raimond valas kahte klaasi – olles heitnud küsiva pilgu ka naise suunas, kes pead raputas – Larsen XO-d. Ohtralt. <em>Maitse on tal saatanal hea.</em></p>
<p>„Kuidas sa selle seltskonnaga läbi saad, kes sinna tünni ümber aia ehitas?” Küsimus tuli kohe peale esimest lonksu, enne kui Hain jõudis end mugavalt teise lennukiemalaevasuurusse tooli seada ja kohvi koorega ära tempida.</p>
<p>Hain kehitas õlgu. „Halvasti. Asi läks valitsusametnike tasemele. Nad on selle kõvasti kinni toppinud. Kapo on kah näppupidi sees. Nagu sa tead, sorgin ma siit- ja sealtpoolt, aga seni...” Ta jättis lause lõpu õhku ja kehitas veelkord õlgu.</p>
<p>„Ja midagi ajad sa ka ülikooli ja observatooriumi omadega?”</p>
<p>Hain kaalus sõnu. „Observatooriumi omad on kah pahased. Kõik vassivad. Ameeriklased on ju Marsil ja sealt pole ju saadud muud, kui sadakond hoolikalt valitud pilti. Ülikooli omad tahaksid ise uurida, aga praegu on see läinud sisuliselt sõjaväe ja julgeoleku kätte. Ülikooli argumendid on kõige tõsisemad, neil on Eesti parimad spetsialistid, aga see ei loe. Need, kes seisavad kaugelenägelikult kogu Eesti rahva huvide eest, istuvad relvadega tünni juures tropiks ees ja panevad tuima.”</p>
<p>„Midagi sa ju siiski teed? Mingeid ressursse sul ju on? Sa oled meedias huvitavate avaldustega esinenud.”</p>
<p>Hain punastas. „Noh, sulle ma võin öelda, et see on suuresti bluff. Jah, ma olen tahtnud asja ajada. Kuradi põnev on ja... Noh, ma lootsin... siiralt lootsin mingiks sellega tegelevaks asjapulgaks saada. Aga... ju ma ei tunne õigeid inimesi. Sise- ja kaitseministeerium lükkasid minu ja teised huvilised lihtsalt kõrvale. Nüüd on neli kuud tünnide tulekust, minuga on tehtud mingi paarkümmend intervjuud ja... mul nagu ei olegi enam asja... vana elu läheb edasi.” Ta rääkis seda konjakit uurides. Iseendale ta ei valetanud ja lapsepõlvesõpruse pärast oli ta otsustanud Raimondile kah mitte valetada.</p>
<p>Raimond võttis laualt toosist prillid. Hain kergitas kulme, sest neid nägi ta sõbral esimest korda. Kuid prillid tegid tollest amööbisarnasest asjast tugitoolis tõesti midagi arhetüüpset kapitalisti meenutavat.</p>
<p>„Kas asteroid tuleb?”</p>
<p>Hain turtsatas kõledalt. „Asteroid tuleb. Aga praegu on ikka nii <em>fifty-fifty</em>, kas see on ohtlik või mitte. Kusjuures... oled sa lugenud... näiteks Augustase asju? Ta on ilmselt kõige kaugelenägelikum tegelane. Asteroidi pärast ei ole selliseid jõude käsutavatel marslastel vaja Maad evakueerida. Kui nad oleksid ohverdanud ühe, saad aru, <em>ühe</em> tünni, lasknud selle asteroidiga kokku, oleks oht likvideeritud.”</p>
<p>Ta võttis lonksu klaasist ja hakkas rääkima alles pärast Raimondi kannatamatut köhatust: „Võimalik muidugi on, et need tünnid on nii kallid, et ühe asteroidi pärast... Samas saaks tünni abil asteroidi kurssi muuta ka tünni hävitamata. Kui see muide üldse häviks kokkupõrkel, sest selle materjal on praktiliselt igavene...”</p>
<p>„Tead sa? Või arvad?”</p>
<p>Hain lõi käega. „See tuleb vaatlustest ja arvutustest vaieldamatult välja.”</p>
<p>„Olgu. Miks need tünnid siia tulid?”</p>
<p>Taas vaikis Hain ligi minuti, lastes konjakil milliliitri kaupa suus imenduda. „On kaks võimalust: inimtekkeline või väline. Inimtekkeline tähendaks siis, et ameeriklased olid Marsil tegelikult varem ja panid selle seadme – tõenäoliselt kogemata – tööle. Või siis kahepoolne, selles mõttes, et lüliti oli umbes nagu „Total Recallis” – asi läheb käima, kui intelligentne olevus kuhugi mingi loiva või jäseme topib. Välise puhul on võimalused, et miski sai inimese jaoks läbi või tingisid seda mingid teised asjaolud. Puhta juhuseni välja. Või valeühenduseni.”</p>
<p>„Mida sa ise arvad?”</p>
<p>„Ma ei tea,” lausus Hain tõrjuvalt, otsustades taas aus olla. „Muidugi oli suur lollus lihtsalt läbi kõndida. Täpsemalt – suur risk. See eeldas, et keegi on mõelnud õrna bioloogilise struktuuri kaitsele. Inimene on õrn bioloogiline struktuur, kui sa aru ei saanud. Ent need koodid, mida nüüdseks on juba suudetud suuremalt jaolt lahti mõtestada, viitavad otseselt, et nagu tolle omaaegse kultussarja täheväravad, on tünnid mõeldudki üsna avarates piirides taiplike elukate transportimiseks. „Piirides” nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma arvan, et me näeme täna veel liiga väikest osa pildist, et mingeid vähegi tõepäraseid järeldusi teha.”</p>
<p>„Aga mitte miski ei vihja, et inimesed ei tohiks sinna teisele poole elama asuda?” Raimond kummardus pisut ettepoole ja...</p>
<p>... <em>tegelikult ei ole õige öelda, et ma sain alles nüüd aru,</em> pani Hain enda jaoks asja paika. Ta oli valmis olnud selleks, et vana sõber teda kui ikkagi mingis mõttes kuulsust nii-öelda katsuda tahab – uhke teistele rääkida, et näe, kes mul laupäeval külas käis... Ta oli <em>lootnud</em>, et asi on tõsisem. Oligi – majandushuvid.</p>
<p>„Ei,” raputas Hain pead. „Kõik viitab sellele, et need saadeti siia just selleks, et inimesed neid kasutaks. Sihipäraselt. Teistesse ilmadesse minekuks.”</p>
<p>„Kui inimesed sinna lähevad, peavad nad kusagil elama.”</p>
<p>„Ja sina oled ehitusettevõtja.”</p>
<p>„Jah. See on metsik äri. Sellele tahavad kõik küüsi taha. Mitte ainult siin ja siinsed tegijad. Üle maailma on kõik tagajalgadel püsti ja nuusutavad õhku. Kogu türastu rajamine.”</p>
<p>„Infra?”</p>
<p>„Pidi see ikka haige keelepede olema... Aga jah, täiesti tühjale kohale tuleb rajada kogu türastu – teed, kommunikatsioonid, haiglad, koolid, hullumajad... ja see pisike putka südamekujulise sisselõikega uksel.”</p>
<p>Hain noogutas aeglaselt. „Kuidas mina sind aidata saan?”</p>
<p>„On see tõsi, et ülikooli ja tehnikaülikooli omad on ainus tõsiseltvõetav grupp, kes ministeeriumi sägadel varvastel trambib?”</p>
<p>„Mulle meeldiks nii mõelda.”</p>
<p>„Ja sina oma ulmikutega istud nende juhatusega ühe laua taga?”</p>
<p>„„Istume” ja „juhatus” on selle päästearmee kohta väga uhked sõnad.”</p>
<p>Raimond sättis end ja silmitses teda mõned sekundid altkulmu. „Kuule, suhtu asjasse tõsiselt – mõned siin tahavad sulle raha pakkuda.”</p>
<p>„Mitte ainult sina?”</p>
<p>„Mina olen ihne – nagu sa ei teaks. Ja mina tean, et sa oled laisk ja ebausaldusväärne jutupaunik. Aga ma ei suutnud oma sõpru veenda, et sa oled täiesti kasutu.”</p>
<p>„Tänan.” Hain irvitas. <em>Põrgusse, ise ta tahab.</em> „Vähemasti on ootused realistlikud. Vaata, seni on kogu see rahvas teinud tööd peamiselt heast tahtest... noh, mingeid toetusi on ikka tulnud, õppejõud on igasuguste fondide rahasid kasutanud... mitte päris sihipäraselt. Sellest võib midagi välja tulla küll, kui siia raha korralikumalt sisse panna...” Ta tõsines. „Aga ma ei saa midagi lubada.”</p>
<p>„Ma tean.” Korraks viirastus, et Raimondil on vähemalt kaks rida hambaid. „Aga me tegutseme mitmel rindel. See peenraha, mis me sinusse investeerime, on kild suuremast mosaiigist. Me vajame infot. Ja me saame tagada, et meie sõnum levib. Et meie inimesed satuksid õigete kohtade peale. Keegi räägib ametnikega, keegi räägib pankuritega, keegi räägib meediaga. Sina räägid tarkade udupeadega, rivistad neid õigesti, innustad, suunad. Seda tuleb ajada muidugi ettevaatlikult. Oled kaasas?”</p>
<p>Hain noogutas uuesti. „Muidugi olen ma kaasas. Nüüd teeme nii... anna pliiatsit ja paberit.”</p>
<p>Niimoodi sündiski Taaravalla Kinnisvara Arendamise Sihtasutus.</p>
<h3>X</h3>
<p>Kolmas kohtumine toimus Pariisis, EU <em>tünnikonverentsil</em>. Hain oleks muidugi suutnud unepealt öelda ka konverentsi A4-l kaks rida võtva prantsuskeelse nime – mis sest, et prantsuse keelt ta ei osanud – kuid tegi meelega nägu, nagu ei suudaks seda meelde jätta. Ega tema üksi – paljud protesteerisid niimoodi tolle oma olemuselt pseudoteadusliku mula vastu, mis kõike ootamatult kaelasadanud võõrmõjuga seonduvat kohutavalt ettevaatlikult defineerida püüdis.</p>
<p>Ta oli seal Eesti delegatsiooni koosseisus. Ta oli selle koosseisu arvatud ainult sellepärast, et ta ei läheks sealsamas samal ajal toimuvale mitteametlikule konverentsile, mida pidasid kõik need, keda ametlikult asja ajavad bürokraadid ei tahtnud tünnide ligi lasta. Too teine konverents oli aga paraku suurem ja uhkem ning kuna seal räägiti palju huvitavamaid asju, jäi ametnikel hambaid kiristades vaadata, kuidas riiklikke seisukohti esitati pooltühjale saalile, sest isegi ametlike delegatsioonide liikmed eelistasid jälgida toda „alternatiivset”.</p>
<p>Seal kohtuski ta Augustas Sepaga. Too veidra nimega mees oli sündinud eelmise sajandi 70-ndatel Rootsis, Boråses, Eesti juurtega peres. Ta oli lõpetanud Lundi ülikooli majandusteaduste magistri kraadiga ja seejärel töötanud aastaid Saksamaal ja Ühendriikides; ta oli millalgi sajandi alguses kaitsnud doktoriväitekirja Stanfordi Ülikoolis. Ta oli mingis mõttes „kõige suurem nimi” neist, kes kohe peale tünnide kukkumist üritasid filosoofia keelde panna, kuidagi modelleerida juhtunu mõju inimtsivilisatsioonile kui tervikule.</p>
<p>Kuna Hain oli seal ikkagi omamoodi kuulsus – selle üle vaieldi, kuid ilmselt nad Leoga olid tõesti esimesed, kes <em>ära käisid </em>–, saabus paratamatult moment, kus nad seisid kõrvuti ja naeratasid piltnikele. Hain ei saanudki aru, kas ta suutis paar intelligentset märkust teha või oli Augustas lihtsalt väga tüdinenud seltskonnast, keda vanasti ufo-hulludeks nimetati, igatahes sattusid nad õhtul väiksemas ringis vestlema. „Väike ring” tähendas antud juhul umbes kolmekümmet inimest ülikooli kohvikus.</p>
<p>Augustas lösutas ainsal enam-vähem mugaval diivanil ja käperdas käeulatusse sattuvaid üliõpilasneide. „Mitte ühelgi juhul ja mitte ühelgi tingimusel ei saa jätkuda inimkonna lineaarne areng. See peaks olema ilmselge. Selle sajandi lõpu Maa ei saa, mõistate!, lihtsalt <em>ei saa</em> sarnaneda millegagi, mida me võiksime oodata ja prognoosida lihtsa ekstrapoleerimisega,” pajatas ta oma kuldhammaste välkudes. „„Kasvu piirid” ja kõik sarnased vähegi tõsiseltvõetavad prognoosid räägivad ühte keelt – me läheneme neksusele, singulaarsusele, sündmuste horisondile. Teatud otsused tehti meie eest ära. Meil jääb vaid loota, et need, kes need otsused tegid, ei teinud seda esimest korda ja eesmärgiks oli anda meile võimalus. Et see ei ole mingi rotilõks või kärbsepaber, millega hoitakse kontrolli all liiga tüütult sumisema hakanud inimpopulatsiooni. Mu noored sõbrad, ma olen kindel, et nende tünnide sees ei ole midagi müstilist. Midagi sellist, mida me nüüd kohe ei oleks võinud ise saavutada. Kas te Higgsi bosonist olete midagi kuulnud?”</p>
<p>Augustas ei olnud Hainist palju vanem, kuid nägi välja peaaegu et järgmisse generatsiooni kuuluvana. Lisaks oli ta välimuses kombineerunud halvim, mis „Eesti juurte” puhul võimalik – ta meenutas räpasevõitu vene juuti. Aga mõistus oli tal kahtlemata briljantne.</p>
<p>„Vaadake, me tungime üha sügavamale maailma olemusse ja oleme saavutamas minu arvates äärmiselt fundamentaalset läbimurret. Higgsi boson on hädavajalik seisumassi kui sellise tekkimise põhjendamiseks. Jutud, et CERN-i LHC võib kogemata genereerida musta augu, mis Maa neelab, ei ole laest võetud. Me ei anna endale aru, et Plancki konstant on ka oma olemuselt sündmuste horisont. Higgsi boson ühendab elementaarosakeste füüsika braaniteooriaga!” Ta viipas kannatamatult ühe rühma poole. „Jah, ma tean, see ei ole standardmudelis päris nii lihtne!”</p>
<p>Ta ilmselgelt nautis ennast.</p>
<p>„Teie asi, kutid, on see valemite keelde panna, kuid vaadakem suuremat pilti – me oleme niikuinii sõnastamas füüsikat, mille väga mitmed alusseadused tuleb ümber teha. Me näeme oma silmadega, et on võimalik luua ruumiauk. Kui me ühendame selle augu tähetuumaga, saame praktiliselt piiramatu energiaallika, kui me ühendame selle mingi raske kehaga, saame vastasmõjuvaba mootori. Küsimus on ainult selles, kuidas marslased ellu jäid – kuidas nad selliste jõududega mängides oma planeeti õhku ei lasknud? Ja kas meil üldse oleks olnud võimalust ellu jääda, kui me tõepooles selle kõige avastamise piiril olime?”</p>
<p>Ent tema retoorilist pausi kasutades pistis Hain vahele: „Ehk siis midagi sellist, et kui katseklaasis läks pärm nii hästi kasvama, et jääksoojus juba ohtlikuks muutus, valati virre veinitõrde?”</p>
<p>Augustas mõtles hetke ja muigas: „Jah. Mulle meeldiks mõelda, et merre, aga see ei muuda mõtte olemust. Kuid sa juhtisid tähelepanu millelegi, mis on palju olulisem kui auk ruumis – see on auk meie peas! Piltlikult öeldes muidugi.” Ta peatus näppu püsti hoides ja sosistas paar sõna noorukesele daamile, kes end tema kõrvale oli sättinud. Siis vaatas ta sellise kavala kuke irvitusega ringi ja jätkas: „Kas me oleksime täna siin, kus me oleme, kui esimesed inimesed oleksid Siinai poolsaarele korraliku Berliini müüri rajanud ja vaikselt, ettevaatlikult, arukalt ja ettenägelikult uurima hakanud, mis maa see seal kaugemal on?”</p>
<p>„Keegi oleks üle mere ujunud,” ei pidanud Hain vastu. „Kosmoses hulbib veel oma paarkümmend tuhat tünni.”</p>
<p>Augustas heitis talle lühikese nugaterava pilgu ja viis jutu mujale. Ainult et WC-sse minnes poetas ta möödaminnes Hainile: „Ära mine kuhugi.”</p>
<p>Hain ei läinud. Seltskond sumises poole ööni ja siis suundus veel väiksem osa koos Augustasega tema elamisse. Hain ei saanud kunagi päris hästi aru, kuidas mees selle korraldas ja miks just need inimesed sattusid tollesse korterisse, kus ta Pariisis elas; ta ei saanud sellestki aru, kelle oma see korter õieti oli. Kui kohvik suleti, viipas Augustas talle lihtsalt peaga, ja nii nad läksidki.</p>
<p>Esimesed kaks tundi ei juhtunud õieti midagi. Hain tundis end pisut üleliigse ja valesse kohta sattununa, sest Augustas paistis olevat huvitatud ainult tollest naisolevusest ja suur osa seltskonnast rääkis omavahel prantsuse keelt. Kõht oli tal tühi ja vein on Prantsusmaal teatavasti väga hea... Ta kaalus isegi deserteerimist, kui ta vaid oleks võinud kindel olla, et ta Augustasega uuesti ühendust saab.</p>
<p>Ent lõpuks tiris Augustas ta kõrvale. „Põhimõtteliselt, oled sa huvitatud info vahetamisest ja koostööst?”</p>
<p>„Jah, muidugi.”</p>
<p>Mees muigas. „Siis lepime kokku turvalised kanalid. Oled sa ametliku delegatsiooni koosseisus?”</p>
<p>„Jah. Sina ei ole?”</p>
<p>Ta raputas pead. „Ma ei ole tahtnud end kellegagi siduda. Oled sa kirjutanud alla mõne konfidentsiaalsusleppe?”</p>
<p>„Ei.” Hainile tundus, et ta sai aru: „Sellepärast pole sa tahtnud end siduda? Et olla arvamustes vaba?”</p>
<p>„Jah ja ei. Ühelt poolt ei taha ma muidugi kellelegi lubada, et ma varjan mingit osa oma teadmistest, teiselt poolt aga olen ma kindel, et nii suuri vihjeid ei anna taevas niisama. Sa ei saa aru?”</p>
<p>Hain mõtles hetke ja raputas pead. „Keegi dirigeerib protsessi. See keegi... ma oleksin oodanud, et ta mõtleb näiteks välja midagi, mis takistab militaarset aktiivsust tünni läheduses. Miks ta peaks inimeste koostöövormidest just riike eelistama?”</p>
<p>„See keegi ei teinud seda sellepärast, et sel ei ole tähtsust. Auk peas – meie peades käib ikka see Maa ja tulnukate mäng. Tulnukaid ei ole. Miks me ei ole avastanud ühtki jälge mõistuse tegutsemisest kosmoses: pole raadiosaateid, Dysoni sfääre, mõtlevaid galaktikaid – sest neid ei ole!”</p>
<p>„Noh, on kolm võimalust...” alustas Hain.</p>
<p>„Mulle meeldib sellest lõpmatuseni rääkida, aga praegu on seal üks noor daam valmis vastu tulema minu erektiivsele huvile tema vaginaalse piirkonna vastu, nii et... Oled sa muide mõelnud, et ilmselt ka Eesti konstitutsiooni järgi ei ole riigil mingit õigust takistada oma kodanikke riigist lahkumast?”</p>
<p>Hain mühatas. „Jah. Aga praktiliselt õnnestub seda ju ikka piirata. Karantiin. Oht. Igasugust möga saab ajada. Ja tünn ei ole ametlik piiripunkt kah.”</p>
<p>„Ei ole.” Nüüd näis Augustas kõhklevat, palju talle rääkida tasub. „Mõtleme teisiti – kui palju sa näed enda ümber hirmu pahade tulnukate rünnaku ees?”</p>
<p>„Null,” nuhatas Hain.</p>
<p>„Ja kõik teavad, et pöördruumitunnelid on võimalikud.” Augustas noogutas. „Uks on avatud. Mõtleme nüüd koos edasi...”</p>
<h3>XI</h3>
<p>Hain ei saanud kunagi teada, kas Augustas ikkagi sai sel ööl keppi, sest nad vestlesid seal veel terve tunni. Aga tema sai mõtteid. Need kolm kohtumist – kui ta poleks neli kuud varem andnud Haapsalus tol hetkel sisuliselt katteta lubadusi... kui ta poleks kaks kuud tagasi otsustanud Raimondit – asju õigete nimedega nimetades – lüpsta, võttes vastu tema raha... kui ta poleks Augustasega vesteldes õigel ajal suud lahti teinud...</p>
<p>Tol ööl – tegelikult juba vastu hommikut – läbi Pariisi koju tuikudes – ta oli joonud veini hulga rohkem, kui see hea tuju või maitse pärast tarvilik oleks – näis talle, et ta mõistab kogu maailma ja teab täpselt, mida ta tegema peab. Eks see mõnes mõttes selline promillidest tulenev kirgastumine oli... Hain ei valetanud vähemalt iseendale – jah, tal ei olnud hea tunne lubada neile poistele midagi tühja õhu pealt, jättes neile mulje, nagu ta oleks „kusagil sees”. Raimondile enda arvates kah ju sisuliselt õhku müües ei tundnud ta end pooltki nii halvasti, mõeldes hoopis, et saab täita need eelmised lubadused... Ja Augustaselt saadud tõesti huvitavad seisukohad saab jälle Raimondile maha müüa...</p>
<p>Nagu öeldud, ei valetanud Hain vähemalt iseendale – kohati käitus ta kui tavaline pisipetis.</p>
<p>Aga ta hakkas tegutsema.</p>
<h3>XII</h3>
<p>Järgmine suur teetähis oli kaks ja pool aastat hiljem, kolm aastat pärast tünnide kukkumist.</p>
<p>Lisaks kõigele muule oli Hain üks neist, kes töötas Augustas Sepa kodulehe tekstide kallal. Tema nime ei olnud seal kusagil – nii olid nad kokku leppinud –, kuid oli avalik saladus, et see natuke blogi meenutav artiklitekogu täieneb vähemalt paarikümne inimese koostöös.</p>
<p>Ja see oli kõige tuntum maailmas. Augustas Sepa arvamus võõrmõju teemadel maksis palju rohkem kui valitsuste ametlikud teated.</p>
<p>„<em><strong>Tsivilisatsioonide pöördepunkt – kas ajalugu kordub?</strong></em></p>
<p>Tänaseks on kuus riiki või riikide liitu tunnistanud, et Marsi-ekspeditsioone hakati kiireimas võimalikus tempos ette valmistama niipea, kui Nägu hakkas silindreid välja tulistama. USA oli esimene, kuid veel kolm jõudsid sihile – EU, Hiina ja Venemaa. Jaapan loobus ja India katse lõppes katastroofiga. Me ei tea, kuidas oleksid asjad kujunenud, kui kohalejõudjate hulgas poleks olnud EU-d – ilmselt ainult see takistas ameeriklasi hiinlaste ja venelaste vastu kaasasolnud tuumarelvi rakendamast.</p>
<p>Kõik ekspeditsioonid laskusid otse Diasparisse ja tagantjärele on ka asjaosalised ise tunnistanud, et varemetest Marsil teadsid suurriigid aastakümneid. Selle pikaajalise valetamise mõju inimkultuurile on <u>omaette teema</u>, niisamuti kui küsimused, kaua nad oleksid suutnud seda saladuses hoida, kui see nende otsustada oleks olnud, ja mil määral oldi valmis selleks, mis juhtuma hakkab, kui tõde päevavalgele tuleb.</p>
<p>Oli vaja ainult õige pisut kaevamist, et leida lagunenud hiidmüüride alt tee tegelikku linna, mis tohutute koobaste süsteemina kilomeetrite ulatuses punase kõrbe all lebab ja ideaalses korras säilinud on. Ekspeditsioonide liikmed on rääkinud, millist hämmastust, isegi õõva tekitas see ilmselgelt igavene, ebaloomulikult heas korras linn. Nendelsamadel esimestel päevadel tegid astronaudid katsetega kindlaks, et materjalid, millest linn tehtud, on praktiliselt hävimatud.</p>
<p>Me elame imede ajal. Me pidime ümber tegema oma ettekujutuse <u>aatomifüüsikast</u>, sest Diaspari seinte materjal sisaldas elemente, mida me ei tundnud. Meile seni veel arusaamatul viisil kombineeritud kvantosakesed tekitavad – nii aatomi- kui molekulaartasandil – substantse, millel on meie jaoks müstilisi omadusi.</p>
<p>Me vaidleme siiani mateeria jäävuse seaduse õige sõnastuse üle, sest marslaste energiaallikad, mille taaskäivitada suutsime, on meie varasemate ettekujutuste järgi igiliikurid.</p>
<p>Me olime sunnitud revideerima oma ettekujutust vastasmõju universaalsusest. Ei ole raske ette näha tohutuid õhusõidukite ummikuid suurlinnade kohal, kui praegu katsejärgus vastasmõjuvabad mootorid meie igapäevaellu jõuavad.</p>
<p>Me ei tea veel kõiki seoseid, kuid need tehnoloogiad on tegelikult kõik ühe baastehnoloogia avaldumisvormid. Nii, nagu praktiliselt kõike meie tsivilisatsioonis hoidis – ja hoiab tegelikult siiani – töös elekter, kasutasid nemad kõikjal 0-stringi, nagu füüsikud seda nimetavad. Nimetus on meie arvates üsna ebaõnnestunud, kuid igatahes on tegemist aegruumi lõhkuva moodustisega, teatud mõttes elementaar- musta auguga.</p>
<p>Ma ei hindaks väga kõrgelt arutluskäike, miks täpselt otsustasid marslased just nüüd saata meile tünnid, niisamuti kui spekulatsioone sel teemal, miks keegi meiega dialoogi ei astu. Mõned mõtted olen siiski välja toonud <u>eraldi artiklis</u>.</p>
<p>Situatsioon Marsil väljus praktiliselt kohe kontrolli alt. Heas mõttes – võimalik, et see oli keegi kolmest hiljem saabunust, võimalik, et keegi ameeriklastest vaid ootas, et saaks info lekitamise kellegi teise kaela ajada, ent igatahes on kindel, et vähem kui ööpäeva jooksul teadsid kõik Maal tünnidega tegelevad inimesed, kuidas nende servadest saab maha monteerida juhttorusid – jah, neidsamu vastasmõjuvabu draive, millega tünn end kosmoses suunas.</p>
<p>Paari järgmise kuu jooksul maandusid Marsile kolmekümne riigi kosmosesõidukid. See oli alles algus. Marss on sedalaadi tehnikat täis. Veel enam – Marss on täis seda tehnikat valmistavaid aparaate, mis ikka veel toimivad. Veel enam – nüüd suudaksime me 0-stringe juba ise ka teha.</p>
<p>Ent palju lihtsam on neid endiselt Marsilt tuua. Ilmselt olid 0-stringid ja kogu nendega seonduv marslaste jaoks sama tavalised, kui meile auto, telefon või personaalarvuti.</p>
<p>Seda võib nimetada rüüstamiseks. See ongi rüüstamine ja mul on häbi selle pärast, mis toimub vanades Marsi linnades. Ent see ei muuda midagi. Seda ei saa peatada. Seda ei ole mõtetki peatada. <u>Eraldi artiklis</u> on arutlused selle üle, et marslased pidid seda ette nägema.”</p>
<h3>XIII</h3>
<p>„Kuule, Hain, miks me ta ikkagi kaasa võtame?” Pikka kasvu, laiaõlgne ja sportliku olemisega noormees kummardus lähemale toolil istuvale vanemale kaaslasele, et ta sõnad võõrastesse kõrvadesse ei jõuaks. „Hain, see on ju mõttetu – ta ei räägi korralikult eesti keeltki. Ta on tibi. Iluasi. Milleks?”</p>
<p>„Alex, nüüd on niikuinii hilja.” Hain hõõrus silmi – pigem tüdimusest kui väsimusest.</p>
<p>Alex polnud enam selline piimahabe kui kolm aastat tagasi, nüüd andis ta igat pidi täismehe mõõdu välja. Hain ise oli enam-vähem samasugune... Aga mitte sel hetkel. Sel hetkel nägi ta välja vana ja väsinud.</p>
<p>„Meil ei ole kuhugi taanduda. Lendame välja kümne minuti pärast. Arvutused on tehtud paariminutist akent arvestades. Ja kas sa siis aru ei saa? Ma käisin ju üleeile Raimondi endaga lendamas. Noh, Kadi tegi talle ehk rängemat sõitu, kui oleks pidanud, aga pärast seda, kui ta peaaegu oksesse lämbus ja siin kaks tundi rohelisena vedeles, tuli ta õigele järeldusele – tema ei tule. Koht laevas on talle ette nähtud, sest tema selle eest maksis. Järelikult on tal see õigus. Annaga käisime eile... ah muidugi, sina olid ju roolis. Tema pidas ilusti vastu ja noh... ehk on temast mingit kasu.” Haini toon oli vabandav. Ta tajus, et noorem mees teda tähelepanelikult uurib ja ajas end rohkem sirgu. Ta libistas käed üle pea. Juustes oli tal kindlasti rohkem halli.</p>
<p>Nad mõlemad olid kumjates, raskepäraseid lennuülikondi meenutavates skafandrites ja palja peaga.</p>
<p>„Ei ole ju. Vaata teda.”</p>
<p>Mõlemad tõstsid pilgu ja mõõtsid inimgruppi veidra masinavärgi juures, mis ninapidi taevasse vaatas. Neljale nendest inimestest topiti parasjagu skafandreid selga ja ilmselt katsetati ja kontrolliti neid samal ajal kui tegelastele ka selgitusi anti. Täpsemalt käitusid kolm neist, kaks meest ja naine nii, et on seda asjandust ka varem kandnud, ja trall käis esiplaanil natuke häda näoga kena blondi naisterahva ümber.</p>
<p>„Ta ei ole skafandris elanud...”</p>
<p>„Meist keegi ei ole,” mühatas Hain pilku arvutiekraanile tagasi langetades.</p>
<p>„Jah, aga meie proovisime ikka ühe terve päeva. Kõik asjad proovisime ära. Ja me oleme need igale katselennule selga ajanud. Vana ta õieti on?”</p>
<p>„Anna? Kolmkümmend üks-kaks... vist.”</p>
<p>„Hm...” Alex peatus. „Ma arvasin, et ta on palju noorem. Üsna pandav on ta küll.”</p>
<p>„Sa pole teda varem näinud?”</p>
<p>„Ega vist... Ilmselt olen, aga minu jaoks on ta ikkagi natuke liiga vana.”</p>
<p>„Kuule, mulle ei meeldi samamoodi, et Kadi kaasa tuleb. Ja ma olen ka öelnud, mispärast. Kõike võib juhtuda. Olgu, mina ei pea Tomile seletama, kui ma ise kaasas olen, aga tappa kaks tema last kolmest... See ON ohtlik. Kõike võib juhtuda. Sellepärast ma ei tahtnudki, et sa oma õe ka kaasa võtad. Ma ei tahtnud ka Annat. Raimondiga olin nõus, sest mees teab, mis mees teeb. Aga tema tervis seda ikkagi ei kannatanud, mis sest, et me sama aasta mehed oleme. Aga seda sa tead, Tom on ka. Nii et kord me oleme juba selline tore perekondlik kamp. Lepi sellega.”</p>
<p>„Mis siis, kui ta skafandriga hakkama ei saa?”</p>
<p>„Lootus sureb viimasena.” Hain hõõrus silmi ja vaatas taas välja tolmunud betoonväljakule, kus troonis miski, mis kõige rohkem meenutas kolmele tsisternile püsti aetud kaugsõidubussi. Tsisternide alumised otsad olid ära lõigatud, nii et asjandus seisis nende peal, kui mitte arvestada võrelisi tugesid, mis natuke laiema toetuspinna andsid ja nii tsisternide, bussimoodi kere, kui ka kõige otsas trooniva koonusja voolundaja ümber keeruka raamistiku moodustasid.</p>
<p>„Mul on selline tunne, et see asjandus laguneb kohe laiali... Isegi vaatamata sellele, et me sellega kümmekond tiiru ümber Maa oleme teinud,” porises Alex. „Jah, ma tean, ajasime kaheksa atti sisse, pidas korralikult; jah, ma tean, riputasime igat pidi, pidas küll; jah, ma tean, isegi mootoreid kruttisime, et kui mõni üles ütleb...”</p>
<p>„Alex, just sellest ma sulle räägingi.” Ta klõbistas veel klahvidel, pomises endale nina alla, ajades näpuga ekraanil järge, ja tõusis siis. „Aeg minna.”</p>
<p>Nad seisatasid tsisternide juures, kust tavaline alumiiniumredel viis üles bussi enda juurde; sinna oli oma kolm meetrit, sest luuk oli bussi allservas, otse tsisternide peal.</p>
<p>„Marx, kuidas on?” küsis Hain ühelt temast endast veel oma kümmekond aastat vanemalt mehelt, kes paistis maapealse tiimi juht olevat.</p>
<p>„Kõik roheline. Minu poolest võite minna,” noogutas too süngelt. Ta üks suunurk tuksatamas, nagu prooviks ta asjale lõbusamat värvingut anda, kuid paistis, et ta loobus sellest.</p>
<p>„Nii, siis laeva,” ohkas Hain. „Leo, mine esimeseks, alusta stardiprotseduuridega, mina olen viimane.”</p>
<p>Eemal mõnede inimestega rääkinud Leo pöördus: „Mis kuradi stardiprotseduurid? Kas sa autos ka nii uhkelt käsutad, et juht sisse, alusta stardiprotseduuridega, teised, istuge? Keera käivitit ja...” Tegelikult oli ta rääkima hakates ka minema hakanud ja kadus viimaste sõnadega luugist sisse.</p>
<p>„Ära mölise!” hõikas Hain talle järele ja pöördus teiste poole, üritades vist alateadlikult filmides nähtud kapteneid-ohvitsere matkida; vähemalt ajas ta end sirgu. Ta kõneles selgelt ja rõhutatud tõsidusega. „Te kõik teate seda, aga kordan üle. Stardime täiskiirendusega, umbes 33 meetrit sekundi ruudu kohta, ehk umbes kolmekordse ülekoormusega. Seda tuleb taluda vaid viis minutit, siis on meie kiirus kümmekond kilomeetrit sekundis, oleme pooleteise tuhande kilomeetri kõrgusel ja hakkame kiirendust maha keerama. Reisil hoiame kiirendust umbes poolel sellest, ehk umbes ühe koma kuue peal, siis jaksame veel üldiselt ringi liikuda, eks ole. Ehk siis kiirenduse muutmine ilma erilise põhjuseta ajaks lennuplaanid segi. Kaalutust ette nähtud ei ole, aga te kõik – isegi Anna – olete seda proovinud. Seda oksehaisu ei ole me päris välja sealt saanudki. Te teate, et häda korral saab lennata ka ühe mootoriga, see annab 1,1 g-d. Need lähevad muidugi kuumaks, kui täisvõimsusel lasta ja peale ebamugavuse on see ka põhjus, miks me suurema kiirendusega ei lähe. Kui peame ühe mootoriga maanduma, blokeerime muidugi kuumuskaitsed, kuid arusaadavalt pole me katsetanud, kaua see töötada võiks, enne kui läbi põleb ja me nagu küps õun alla tuleme... See vist ei puutu hetkel asjasse...”</p>
<p>„Ei puutu küll.” Teine umbes kolmekümnene mees haaras redelist ja hakkas üles ronima. „Sa tahtsid kindlasti midagi põhjapanevat ja ajaloolist öelda. Aga ei tulnud välja. Harju sellega.”</p>
<p>Hain vangutas pead, porises omaette ja muigas siis. „Olgu, näeme nädala pärast... loodetavasti.”</p>
<p>Tegelikult polnud ta loeng katkestanud hüvastijätte seal tunglevate minejate ja mahajääjate vahel, need olid vaid vaiksemad olnud. Nüüd rehmas too Marx talle ka veel korra õlale ja pöördus: „Kõik laevast eemale! Meil on neli minutit!”</p>
<p>Minejaid oli kuus, jääjaid paarkümmend. Nüüd kõndisid nad eemale; eemale aeti ka läheduses seisnud autod.</p>
<p>Asjandus oli seest üsna täis topitud ja kuigi Hain proovis seda värske pilguga vaadata, kui oli viimasena sisenenud, luugi sulgenud, üle kontrollinud ja asutas teiste järel üles ronima, ei osanud ta leida paremat analoogiat vanast kogumiskaevust, kuhu häkkerid omale ühiselamu on asutanud. Ümaranurkse ruudu kujulise ristlõikega, umbes kolmemeetrise läbimõõduga šaht oli oma kümmekond meetrit kõrge ja üsna koli täis, ülemises otsas aga oli mõlemas seinas üksteise kohal kolm... <em>riiulit</em>, otsustas ta. Esimesel pilgul ju üsna avarad, vaba kõrgust madratsist laeni oma terve meeter, laiust vähe üle meetri... <em>ainult et ei tohi unustada, et muud kohta selles asjanduses ei olegi, nii et kogu reisi aeg tuleb seal veeta</em>.</p>
<p>Hain ronis üles ja noogutas alumistel lamavatele Alexile ja Kadile. Tema oma oli „teine korrus”, ühel riiulil oli Anna juba paigas. Üleval, nii-öelda piloodikohtadel – normaalolukorras sai seda asjandust arvuti abil juhtida tegelikult igalt kohalt, aga ainult üleval oli avarii-käsitsijuhtimine – lamasid mõlemad vähe üle kolmekümnesed mehed. Üks neist oli Leo ja teine... Hain sattus alati raskustesse, kui ta püüdis ette kujutada, kuidas ta Jaagu hüüdnime kirjutama peaks – hüüti teda Džäkiks, nii et kas inglisepäraselt ’Jack’ või eesti-, see tähendab häälduspäraselt? Et Džäk oleks nagu õigem, aga klaviatuurilt on kuradi vilets alati ž-i otsida...</p>
<p><em>Mis lollid mõtted küll pähe tulevad</em>, porises ta omaette, kontrollides kõigepealt enda ja siis Anna seadmeid ja ühendusi nende „pagasi” – või veel lugupidamatumalt „arheoloogilisel” – korrusel. Olgu, tema oli 44, kuid Anna oli Leo ja Jaaguga üheealine... <em>Või tuleb see sellest, et Anna näeb välja nagu daam nende kahe tolguse kõrval?</em> Alex oli selle aja peale 21 saanud ja ta õde Kadi oli vist 4 aastat vanem. <em>Kui paljud meist lendavad peamiselt selle pärast, et me oleme projektis algusest peale sees?</em></p>
<p>„Viisteist sekundit stardini!” ütles Leo.</p>
<p>„Kurat, kuhu jäi üks minut!” karjus Alex altpoolt. „Ma ehk tahan nina nuusata ja...”</p>
<p>„Hukkamist edasi ei lükata!” õiendas Jaak ülevalt vastu. „Marx, kas ümbrus on puhas?”</p>
<p>„...uhas! Guud lakk! Over.” krägises raadio.</p>
<p>„Krdi pervrt om’ nasaga!” vuristas Leo. „Kolm, kaks, üks, oh perseeeeeee...”</p>
<p>Tegelikult ei olnud mingit müra ega vibratsiooni. Nad kõik vajusid sügavale madratsitesse, kui nende kaal sujuvalt kasvas, ja viimase „e” juures sinna 3,3 juurde jõudis. Kõigi nende silme ees näitasid ekraanid ümbrust ja see ümbrus vajus kiiresti allapoole. Alles mõne sekundi pärast algas mühin ja vibratsioon, kui möödavuhiseva õhu kiirus juba väga suureks läks. Kümme sekundit pärast starti kõlas nagu hiiglasliku purje plaksatus ja masin hüppas veidi. Mühin muutus kõrgetooniliseks vileks ja vibratsioon muutus teravaks tärinaks.</p>
<p>Hain heitis pilgu kõrvale Anna suunas. Naine oli väga kahvatu ja tema huuled olid kriipsuks kokku pigistatud.</p>
<p>„Me ületasime helibarjääri,” proovis ta rahustuseks selgitada. Kolmekordse raskuse tõttu tuli tal välja pigem krooksumine.</p>
<p>„Ma tean, sa ütlesid seda eile ka.” Ka naise hääl oli pigem kähin ja ta üritas naeratada. <em>Kuradi Raimondil ikka veab</em>, mõtles Hain kes teab mitmendat korda tahtmatult. Väikest kasvu ja hapra kondiga peaaegu täiskasvanud tütre ema oleks nii riietega kui riieteta modelli eest läbi läinud. Aktsent oli Annal vaevumärgatav ja vana vene haritlaspere järglasena oli ta silmaring selline, et pani Haini tihti piinlikkust tundma. Samas aga tundus naisel puuduvat oma arvamus ja võime vihastada, seega oli ta ideaalne kaaslane – <em>ütleme otse</em> – vastiku iseloomuga Raimondile, kes eriti teistega ei arvestanud ja kohtles enamikku inimesi kui alamõõdulisi tüütusi. <em>Kuid see naine tuli kaasa. Ja seda on määratult palju. Midagi peab temas olema.</em></p>
<p>Hain vangutas pead. Neil vedas ka näiteks sellega, et Leo oli kunagi unistanud lenduriks saada ja lennukooliski õppinud. Kahjuks aga oli ta nägemine nii halb, et komisjonil jäi vaid kurvalt pead vangutada. Muide, sellel reisil kandis ta kontaktläätsi. Jaak oli mehaanik, kes täiesti arvestatava osa sellest lendavast kaadervärgist täiesti isiklikult kokku oli keevitanud. Alex ja Kadi olid arvutihullud. Ja ta ise...</p>
<p>Stardis möödunud aja taimer oli vaevalt 60 juures, kui möödavihiseva atmosfääri kriise praktiliselt olematuks kahanes. Vibratsioon lakkas. Nojah, nad liikusid juba kaks kilomeetrit sekundis ja olid kuuekümne kilomeetri kõrgusel. Maa nende all oli veel hiiglaslik ja lame, horisont hakkas alles vaevumärgatavalt allapoole vajuma. Nad kaldusid väga aeglaselt itta.</p>
<p>Pilvkate oli juba palju allapoole jäänud. Pilveräbalane kaart nende all tõmbus kokku, selle servad vajusid järjest kiiremini alla ja Maa omandas selgelt kera kuju. Laev kaldus veel, nüüd oli Maa nende kõrval. Hain tundis piinlikkust, taibates, et oli teistele enne jama ajanud. Nad keerasid oma nina õigesse suunda praktiliselt kohe pärast atmosfäärist välja jõudmist.</p>
<p>„Nii, hakkame kiirendust maha keerama,” kostis Leo hääl. „Mootorite temperatuur kuuekümne kraadi ligi, nii et kõik normis. Kell on 16:05 ja 20 sekundit... Hm... Turvavööde lamp on nüüd kustunud, kuid soovitame teil oma kohal istudes rihm suletuks jätta. Meenutame, et meie lend on suitsuvaba. Stjuardessi unustasime maha ja peldik asub ahtris. Kapten ja meeskond soovib teile meeldivat lendu... 43 tunni pärast oleme Marsil.”</p>
<p>Igaüks kasutas lennuaega omamoodi – seda 43 tunnist sunnitud lamamist voodil, olles ühtlasi poolteist korda raskem. Ja internetti loomulikult ei olnud. Ainult filmid, raamatud, muusika ja mängud. Kuigi Hain kasutas aega ka näiteks selleks, et Augustase artikleid täiendada.</p>
<h3>XIV</h3>
<p>„Tere tulemast Marsile!” kraaksatas Jaak. See ei kõlanud üldse nii pidulikult, nagu ta oleks tahtnud, ja selgesti oli kuulda, kuidas ta närveerib.</p>
<p>Hainil kumises kõrvus üks igivana lugu: <em>Ja ma tean, kord lendame Marsile, ma tean...</em> Ta teadis, et too veider Vennaskonna lugu peaks olema mingi venelaste igiammuse loo töötlus, kuid ta ei mäletanud, et oleks kunagi originaali kuulnud. <em>See lugu pidi juba loomise ajal kõlama kui monument suurele läbikukkumisele, see on loodud ajal, mil miljonid Gulagis surid... ja see, et üks eestlane pärast totalitarismi kokkuvarisemist need laulud vabatahtlikult üles korjab, näitab ainult seda, et ta on süüdimatu sitapea.</em></p>
<p>Kõik oli ebareaalne. Isegi luitunudkollane kõrb akende taga – raske oli näiteks uskuda, et seal hingata ei saa.</p>
<p>„Olgu, kutid, skafandrid kinni,” mörises Leo. „Laseme õhu välja ja enne ei survesta, kui startima hakkame. Häda korral saab peldikus riideid vahetada... Teate küll.”</p>
<p>„Mis kuradi kutid, kui kaks viiest, keda sa kõnetad, on naissoost,” kähvas Jaak. „Ja kes meist ei tea, mis teha tuleb?”</p>
<p>Paariks sekundiks saabus vaikus. Hain luges mõttes kümneni. <em>Mees on närvis. Ja elab seda nüüd niimoodi välja. Ja kes ikka satuvad hääbuva väikerahva esimesele Marsiretkele? Ikka ainult Isiksused ja Visionärid... Häda nendega.</em> Jaak oli lahtise pea ja kuldsete kätega robootikainsener, võidusõitja ja mida kõike veel – saanud mingeid medaleid triatlonidel; ilmselt oli ta ka kena, niipalju kui Hain otsustada suutis... <em>Tõeline aarialane.</em> Aga närviline ja... <em>temaga ma luurele küll ei läheks.</em></p>
<p>Anna kiljatas ja oleks peaaegu kukkunud. Ta jõudis naise veel tema voodile tagasi lükata.</p>
<p>„Marsi raskuskiirendus on alla poole maisest. 0,378, kui ma õigesti mäletan,” seletas ta võimalikult lahkel ja lõbusal toonil. „Kui ka mitte miski muu, siis see tuletab meelde, et me mitte Maal ei ole... Persse...” Seda viimast ütles ta selle peale, kui nüüd omakorda veidra hüppe sooritas. Igatahes said Alexi ja Kadi nende allatulekut jälgides kõhutäie naerda.</p>
<p>„Kuulge reisijad...” tahtis Leo neid kiirustada, keeras end üle oma voodi serva vaatama ja haaras poole liigutuse pealt kiiresti ja kramplikult redelist kinni. „Jama...” pomises ta. „See mõjub koordinatsioonile.”</p>
<p>„Ähh.” Jaak ise laskus alla nii, nagu ta poleks eluaeg muud teinud, ja vaatas neid üleolevalt. „Ärge jamage. Öelge, kui valmis olete. Leo, sa jääd valvesse?”</p>
<p>„Nii me kokku leppisime jah.” Hääle järgi tundus, nagu näriks mees midagi mõrudat. „Minge tehke oma väike samm Maarjamaale.”</p>
<p>Nad kohmitsesid muidugi veel oma kümme minutit, enne kui Hain püüdis järjest kõigi pilgud ja noogutas siis Jaagule, kes kannatamatu ilmega kätt lülitil hoidis.</p>
<p>„Tähelepanu, käivitan pumba!” röögatas see.</p>
<p>Algas popsuv sisin. Jaak jõllitas demonstratiivselt oma digitaalset displeid, sellal kui teised vanamoodsa kobaka manomeetri osutit vahtisid. Nad olid selle pärast Hainiga tülitsenud. Jaagu arvates oli tegu mõttetu lisaraskusega, mis pealegi ohtlikuks võis saada, kui keegi sinna otsa kukub või miski sinna pihta lendab ja klaasikillud laiali paiskuvad. Hain oli mühatanud ja arvanud, et kui keegi juba seal niimoodi ringi lendama hakkab, et kahe meetri kõrgusele ja redelipulkade alla üsna peitu seatud asjanduse puruks muljub, on neil kindlasti palju muid muresid. „Ja see näitab alati rõhku. Saad aru, alati! See ei vaja elektrit, sidet, mitte midagi. See lihtsalt näitab rõhku sõltumata millestki muust ja see kannatab üsna jõhkrat loopimist. See näitab rõhku ka siis, kui kõik muu enam ei tööta, saad aru?” Jaak ei saanud. „Kui miski muu enam ei tööta, ei ole seal tõenäoliselt enam kedagi seda rõhku vaatamas ja näiduga ei ole niikuinii enam midagi peale hakata.”</p>
<p>Popsumine oli muutunud kuuldamatuks, sedamööda kuidas rõhk langes, ja lõpuks lükkas Hain luugi lahti. Viimane maine õhk põgenes. Nad vaatasid üksteisele otsa ja siis oli see jälle Hain, kes esimesena liikuma hakkas. Mees astus redeli juurde ja laskus pealtnäha kõhklemata ja kiirustamata alla.</p>
<p>„Türa!” kostis siis raadio kaudu ta hääl. „Ma olen Marsil! Me oleme Marsil! Keegi varbast ei hammustanud, nii et tulge alla ja läheme vaatame, kas leiame midagi sellist, milleks me siia tulime.”</p>
<p>Ent kõigepealt nad seisid ja vaatasid ringi. Isegi Jaak, kuigi ta paarkümmend sammu eemale oli läinud. Öeldakse, et inimesel kulub kuni veerand tundi, et vaimus kuhugi jõuda, mis sest, et keha juba päral on. Seal nad nüüd siis seisid, sellesama käepärastest juppidest kokkukeevitatud inetu ja ebakindla aparaadi kõrval, mida nad kõik viimase aasta jõudumööda teha olid aidanud.</p>
<p><em>Kas tõesti ainult aasta?</em> Hain lasi teraval jämedal liival läbi sõrmede joosta; kükitades soonis skafander põlvede ja kõhu juurest, kuid istuda ta millegipärast ei tihanud. Jah, <em>mõtted</em> olid juba varem, alates sellest, kui Augustas selgitas, mida „tünnitehnoloogia” väga ilmselt veel peab võimaldama.</p>
<p>Kui hindamatu see Augustas ikkagi oli! Info liikus, ikka poetas keegi kusagil mingi vihje ja nii said nad plaane teha kuid, teinekord aastaid varem, kui üks või teine asi ametlikult teatavaks sai. Nii oli neil edumaa. Mitte niivõrd teiste rahvaste ees – jah, toimus meeleheitlik võidujooks, kuid piltlikult öeldes oli terve rajaserv karikaid täis, vaevu vaid jooksma ja korjama. Neil tuli tegutseda enne, kui armsad hõimlased ärkavad ja alustavad eesti rahvusmängu – kaigaste kodarasse loopimist...</p>
<p>Alex oli tõusnud madalale kaljupõndakule umbes viiekümne meetri kaugusel laskunud laevast ja puuris midagi.</p>
<p>„Kuule, kas sa pead sellega aega raiskama,” lausa sisises Jaak sinnapoole vaadates.</p>
<p>„Las olla,” püüdis Hain jälle oma häält väga leebeks sundida. „Niikuinii vahite niisama ringi.”</p>
<p>Alex oli lõpetanud puurimise oma akudel töötava löökdrelliga, ta torkas auku varda, kruvis kinni tõmbankru, keeras varda otsa teise pikema ja sättis selle tippu rõhtlatile riputatud lipu.</p>
<p>„Kas me laulame hümni ka?” Jaak ütles seda rahulikult, kuid lausa nõretades irooniast.</p>
<p>„Kui minu teha oleks, siis muudaksin ma hümni ära,” lausus Hain hajameelselt. „Selle melanhoolse ja morbiidse soiu asemel võtaksin Propelleri „Üks sõna”. Teate seda? Ma ei hakka laulma, minu suust kõlab kõik laul eemaletõukavalt. Igal juhul, jah <em>ainult kurat võib maksta need võlad, mis Maarjamaal maksmata jäänd</em>!”</p>
<p>„Sul ehk on see võimalus,” ütles Anna.</p>
<p>Kostis vaikset turtsumist ja sellega paistis pidulik hetk läbi olema.</p>
<p>Seda enam, et Leo kraaksatas raadio kaudu: „Keegi tuleb! NNO-s, umbes viis kilomeetrit. Gravihõljuk, kiirus oma kakssada... kui mitte rohkem. Selle kiirusega on nad kahe minutiga siin.”</p>
<p>„Okei siis,” noogutas Hain. „Kadi jääb tankirusikaga siiasamasse kalju taha, sina, Anna, võta kuuliprits ja mine siit natuke kagusse, ilmselt leiad seal kivide taga koha. Jaak, Alex – automaadid ja raketikonteinerid ja üks ühele, teine teisele poole! Mina lähen neile vastu, et neid võimalikult kaugel kinni pidada.”</p>
<p>Hainile ei meeldinud üldse seal lagedal. Kuid keegi pidi end näitama. End tulijate teele sättima. Too aparaat liikus veidrat, peaaegu olematut tolmupilve üles keerutades üsna nobedalt nende suunas, hoidudes vaevalt poole meetri kõrgusele maapinnast. Masin võttis siiski juba aegsasti kiiruse maha, pidurdas sadakond meetrit enne Hainini jõudmist, libises viimase jupi vaevalt jalakäija kiirusega ja laskus lõpuks matsatades maha. Matsatust ei kuulnud ta muidugi mitte läbi õhu, vaid kõhuga. Ilmselt oli tulijate tõukurväli üsna reguleerimata ja kui nad selle välja lülitasid, kukkus masin poole meetri kõrguselt lihtsalt alla. Mitte küll päris kõhule vaid pisikestele ratastele, kuid see võis ikkagi seesolijatele üsna põrutav olla.</p>
<p>Pealtnäha ei juhtunud midagi. Siis lükati luuk lahti ja üks mitte eriti pikk kuju libistas end välja.</p>
<p>Hain eristas idamaiseid näojooni läbi teise kergelt tumendatud kiivriklaasi. Tulnukas sirutas käe ipodiga. Hain luges sealt numbreid, noogutas ja keeras oma raadiot.</p>
<p>Mingi plädin. <em>Ongi hiinlased...</em></p>
<p>„Inglish is OK,” sõnas ta küsivalt.</p>
<p>„U a ju?”</p>
<p>Hetke pärast ta taipas. „Estonians.”</p>
<p>„Velkam tu Marss. Vi a...”</p>
<p>Hain pidi tunnistama, et ei saanud järgnevatest nimedest ja muudest selgitustest mitte midagi aru. Tema inglise keel oli jubeda eesti aktsendiga, kuid – nagu ta korduvatest kogemustest teadis – vähemalt arusaadav, nende hiinlaste oma aga meenutas mõnd naljafilmi.</p>
<p>Ent õnneks tahtsid nad mõlemad äri teha: „Klistals? Klistals? Vat du iu äv?”</p>
<p>Värsket toitu oli neil kaasas oma kolm tonni...</p>
<h3>XV</h3>
<p>Kaks tundi hiljem olid laeva pakitud üks asjandus, mis iga natukese aja tagant sülitas välja kanamunasuuruse kristalli. Siis, kui sellele elektrit anda. Ja igasuguseid muid elemente. Näiteks tavalisi kive; munade väliskest tuli täpselt sissesöödetud kivide värvi...</p>
<p>„Tontlik asjandus,” judistas Kadi õlgu. Asjandus oli tavalise pesumasina mõõtu ja kaalus mõnisada kilogrammi. See püsis üldiselt vakka, kuid inimesed ei saanud kuidagi lahti tundest, et see neid põrnitseb.</p>
<p>„Kas sa teadsid juba algusest peale, et me ei hakka midagi otsima, vaid teeme hiinlastega äri?” küsis Jaak mornilt.</p>
<p>„Ma ei teadnud, et me <em>hiinlastega</em> äri teeme,” ohkas Hain.</p>
<p>„Kuid sa arvestasid sellega – toit ja kõik muu? Milleks me kaarte uurisime, milleks kaevamiseks valmistusime, milleks...”</p>
<p>„Plaan B,” mühatas Hain. „Muidugi ma teadsin, et siia on mingi veider asustus tekkinud. Muidugi ma teadsin, mida nad kõige rohkem vajavad – korralikku toitu.” Ta vaatas ringi. „Leo, kus sa oled?”</p>
<p>„Väljas.” Rääkisid nad ju raadio teel, nii et kõik kuulsid kogu aeg kõiki.</p>
<p>„Mis sa seal teed?”</p>
<p>„Kusen. Tead ju mind küll. Alex istub valves.”</p>
<p>„Kaua sul veel läheb?” küsis Hain luugi juurde suundudes.</p>
<p>„Mitte eriti. Lihtsalt tahtsin kah korra jala maha panna.”</p>
<p>Hain nägi, kuidas Leo istub umbes kahekümne meetri kaugusel madala voore harjal ja laseb liiva läbi sõrmede.</p>
<p>„Tahaks korraks kinda ära võtta ja seda päriselt katsuda,” sõnas ta laeva poole vaadates; ju ta oli näinud luuki avanemas.</p>
<p>„Seal on praktiliselt vaakum ja miinus 50. Kui sa päriselt oleksid kusta proovinud, oleks imenud nagu... ja pärast oleksid saanud otsa ära murda.”</p>
<p>„Jääge vait, perverdid,” sekkus Kadi.</p>
<p>„Meil on veel kaks päeva aega ringi vaadata?” küsis Jaak ettevaatlikult.</p>
<p>Leo tõusis ja hakkas laeva poole tagasi tulema. „Marss on pisike elutu kivi. Mida sa siin vaatad?”</p>
<p>„Pisike!” osatas Jaak. „Marsi pindala on ligikaudu võrdne Maa maismaa pindalaga.”</p>
<p>„Jah, aga siin ringi vaadates saad sa aru, miks marslased omal ajal ära läksid. Mitte ainult et nad leidsid midagi pööraselt suuremat, nii et neil ei olnud oma planeeti enam tarvis – see oli kõige levinum hüpotees –, vaid kui nad asja üle järele mõtlesid, taipasid nad, et mõned kohad on olemas vaid selleks, et keegi saaks sealt pärit olla. Pratchett. Küllap oli Marss algusest peale vaene ja üksluine ning sel päeval, mil nad taipasid, et nende maailm on õhtusse jõudnud, et kuidagi väga napilt oli neil õnnestunud kuivavast mudast välja rabeleda ja mõtlema hakata... Siis on ainus, mida nad teha saavad, endale ruttu tiivad kasvatada ja uttu tõmmata, enne kui see hale kera nende all ära sureb.”</p>
<p>Selle peale valitses pisut aega mõtlik vaikus.</p>
<p>„Uau,” ütles lõpuks Kadi. „Midagi sellist sinu suust... Vabandust. Marss on sinustki poeedi teinud.”</p>
<p>„Läksime?” küsis Leo enda järel luuki kinni tõmmates ja korralikult sulgema asudes.</p>
<p>„Roni üles. 22B,” noogutas Hain.</p>
<p>Leo oli alles poolel teel, kui ventiilid visisema hakkasid ja kõik tundsid, kuidas pingul skafander lõtvuma hakkab.</p>
<p>„Mis kurat toimub?” nõudis Jaak pisut kiledal häälel. „Misasi on 22B? Miks me õhu tagasi laseme? Meil on kolm ööpäeva arvutatud stardiakna alguseni ja õhku ei pidanud ju raisata olema? Mida te teete?”</p>
<p>„Kõik oma kohtadele,” urises Hain. „22B on alternatiivne stardiparameetrite komplekt. Jaak, sa peaksid seda mäletama – me ju arvutasime neid igale ajale. Nagu te kõik mäletate, oli kolm-neli päeva mõistliku riski piir. Õhku tõesti ei ole raisata, me ei osanud ennustada, kaua me skafandrites vastu peame, ja nii edasi. Me rääkisime sellest korduvalt – me peame leidma <em>midagi</em>, mis selle retke ära tasuks, ja me oleme siin nii kaua, kui vaja, või nii kaua, kui vastu peame. Me ei öelnud seda kunagi otse välja, kuid ma siiralt lootsin, et te saate aru. Noh, meil läks hästi. Stardime.”</p>
<p>„Sa mõtled seda päriselt või?” Alex oli ülevalt alla oma kohale laskunud ja esimesena kiivri maha saanud. Ta kordas küsimust, sest Hain askeldas parasjagu oma kiivrit peast võtta ja ei olnud kindel, kas ta raadio kaudu või normaalsel viisil küsimust kuulis. „Me saime nii aru, et kui meil aega üle on, saame Marsil natuke ringi vaadata, linna uurida...”</p>
<p>„Sõbrad, me saime siit selle, mida vaja. Avameelselt öeldes ei ole minul isiklikult ega Marsilennu MTÜ-l seda laeva rohkem vaja. Kui see elutu kivikera teid huvitab, võite siia või järgmine nädal tagasi tulla. Aga mina ei taha riskida. Kas te aru ei saa? Meie esmane eesmärk on täidetud ja ma ei taha enam millegagi riskida. Võivad tulla teised kaupa tegema ja kui me ei taha kaupa teha... ma ei tea. Igasuguseid lugusid räägitakse, Marss on suur ja politseid siin pole. Start! Leo, kas sa laadisid 22B?”</p>
<p>„Laadisin. Stardini... noh? Minut?” ta heitis pilgu üle serva, sest kõik peale tema ja Alexi olid veel all marslaste muneja ümber.</p>
<p>Näost punetav Jaak jõudis tema kõrvale, kuid rihmade kinnitamise asemel hakkas ta rusikas kätega vehkides rääkima: „Kuulge, ei saa nii! Ma ei ole nõus. Lase õhk välja ja käime vähemalt ühe tiiru linnas!”</p>
<p>Kõik teised vaikisid, end kiiruga riiulitele kinnitades.</p>
<p>„Start,” ütles Leo ja vajutas hoovale. Jaak hakkas vandudes rihmu kobama.</p>
<p>Marsilt lendutõus läks kiiremini ja kergemalt kui Maalt, sest planeet oli selgelt väiksem.</p>
<p>„22B, murd 20,” hüüdis Hain umbes pool minutit pärast starti. „Drift!”</p>
<p>Kiirendus jätkus, aga ei olnud enam lineaarne. Arvuti muutis kogu aeg sujuvalt nende suunda, nii et välise jälgija jaoks – kui selliseid leidus – ei olnud laev enam ennustataval kursil.</p>
<p>„Kuule, kaua see veel kestab?” pressis Kadi läbi hammaste. „Lennuplaanis ei ole selle kohta enam midagi. Kuhu me läheme? Otse uuele planeedile?”</p>
<p>„Kannatage veel veerand tundi,” kähises Hain vastu. „Ma ei taha riskida.”</p>
<p>„Pervert...”</p>
<p>Oranžikas kera oli ahtri taga ja vähenes silmnähtavalt.</p>
<p>„Mootorite temperatuur kriitiline!” hoiatas Leo nii kümmekond minutit hiljem.</p>
<p>„Kuuskümmend kraadi sul kriitiline jah,” osatas Hain. „Eks sa keera kiirendus maha. Lülita korraks tagumine radar sisse.”</p>
<p>Mõnda aega jälgisid kõik seda sigrimigri.</p>
<p>„Ja mis sellest driftist nüüd kasu oli, kui me radariga oma asukoha välja andsime?” tahtis Jaak teada.</p>
<p>„Leo, veel kaks minutit drifti!” Nööget Haini hääles oli võimatu mitte kuulda.</p>
<p>Maale tagasipöördumiseks pidi nagu tulekukski kuluma ligi kaks ööpäeva.</p>
<p>Maal läks sel ajal teistel projektiga seotud tegelastel lõbusaks...</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 15:13:11 +0000
admin
109 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/loo_algus_1#comments
-
Loo algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p>Sügis 2061 – sõja esimene päev</p>
<h4>Longhorn</h4>
<p>Sõda!</p>
<p>Longhorn püüdis meeleheitlikult, et kurbus, lein ja viha teda enda alla ei mataks. Ta vaatas oma värisevaid käsi ja käskis neil tasa olla. Ja ma ei maganudki Jane’iga... Taevas, millised rumalad mõtted! Sat on hävitatud, nii palju inimesi hukkunud, Ordu on saanud suure tagasilöögi, sõda käib, ja mina... Ei tohi sellele mõelda...</p>
<p>Tal oli töö teha. Iga allatulistatud vaenlase sat tähendas nüüd elusid. Tähendas, et vaenlaste relvad seal all ei küüni omadeni orbiidil, Kuul ja Madagaskaril.</p>
<p>„Saad sa mind aidata?” Judge’i hääl oli tuhm. „Ma muidugi tunnen orbiidimehaanikat, matemaatikat tean ka, aga ma ei saa seda kuidagi kokku...”</p>
<p>Longhorn võttis nende kursiarvuti näidud ette ja üritas omakorda aru saada, milles asi. „Aita mind algusesse – millest sa aru ei saa?”</p>
<p>„See joonistab meile madalaima kütusekulu spiraali, ent niipea, kui ma natukegi muudan siin parameetreid, lendab kogu graafik.”</p>
<p>„Esimene objekt vist tuleb kohe? Lähima punktini nelikümmend sekki?”</p>
<p>„Jep,” Judge noogutas. „Me lendame sellest mööda kahekümne kaheksa kildi kauguselt, suhteline kiirus kuussada meetrit sekis. Nurki näed ise. Lähemale minna ei ole põhjust.”</p>
<p>„Ma tegelen vahepeal sellega.” Longhorn lülitas laseri nõndanimetatud poolkäsi-režiimi, ehk siis lasi ta enamiku tööd teha ära sihtimisautomaatikal. Ta valis tulistamise pigem varem ja pigem suuremal võimsusel, arvestades, et kui midagi viltu läheb, oleks siiski võimalus ka teiseks lasuks.</p>
<p>Seda siiski vaja ei läinud, satelliidist jäi järele hõõguv ja kiiresti hajuv gaasipilv.</p>
<p>„Näe, kui ma nüüd lähen järgmist püüdma ja valin pisut teised kiirendused,” seletas Judge, „nihkuvad kõik paigast ära. See käitub, nagu ma üritaksin fraktaale arvutada. Ma tahan valida pisut suuremaid kiirendusi, samas aga venitada otsustuste ruumi suureks – igasuguseid ootamatusi võib juhtuda. Niipea aga...” ta osutas ekraanile.</p>
<p>Lõpuks sai Longhorn aru, milles probleem oli. „Sa ei saagi selle asjandusega paremini arvutada.” Ta mõtles hetke. „Igatahes meie siin ei suuda seda programmi niipalju muuta, et see aru saaks, mida sa tahad. Ma kardan, et kõige lihtsam on lasta sel suhteliselt mõõduka kiirendusega kogu jada läbi arvutada, ja siis valida sellised parameetrid, mis meile rohkem vabadust annavad, ja iga kord pärast käsitsi sisestada mitte seda, mida masin pakub, vaid lähtuda algsest arvutusest.”</p>
<p>Judge mõtles natuke. „Proovime.”</p>
<p>Kiirendus surus nad taas toolidesse. Longhorn püüdis ette kujutada seda tohutut kolmemõõtmelist spiraali, mida nad Maa kohal joonistasid ja mis viis nad iga natukese aja tagant mõne satelliidi lähedusse. Kahest tõdemusest ei olnud pääsu – esiteks, et Maa on ikka kuradi suur, ja teiseks, et ilma üldse kõigist seniehitatutest kõige manööverdusvõimelisema laevata poleks nad seal midagi ära teinud. Mõlemat ta ju tegelikult teadis. Kõik teadsid. Ent nii nagu temagi, ei teinud järeldusi.</p>
<p>Satelliidi üleslaskmine Maalt on kallis üritus. Satelliidi hävitamine orbiidil on Maalt vaadatuna sama kallis üritus. Suurriikide kindralstaabid Maal muutusid närviliseks siis, kui leole hakkas järjest kiirenevas tempos tekkima Ordu tehnikat, kuid sellega – nad vähemalt arvasid – oleksid nad hakkama saanud.</p>
<p>Ent mitte keegi Maa strateegidest ei olnud ilmselt lõpuni mõelnud, mida õieti tähendavad Kuu Ordu aatomimootoriga kosmoselaevad – et kui sel aparaadil on tuhat korda rohkem manööverdusvõimet kui Maalt lastud raketil, mis napilt orbiidile suudab tõusta, ja kui seal on aatomitoitega laser, mis vaakumis suudab satte hävitada sajakonna kilomeetri raadiuses enda ümber, ja kui seal istuvad väga motiveeritud ja väga tigedad tegelased... Jah, Maa orbiidil baseeruvatele sõjalistele süsteemidele tähendas see hävingut.</p>
<h4>Reniard</h4>
<p>Neil kulus lendamiseks pool tundi ja neid tulistati teel kaks korda. Nad ammendasid oma tõrjerakettide varud ja Rune pilgust, mille ta teise piloodi kohal istuva Reniardiga vahetas, oli selgelt välja loetav, mis ta asjast arvab – Dipi ja Hideaki olid küll gatlingite taga külgedel valvel, kuid väga tõenäoliselt toob järgmine ülelendavalt ründelennukilt lastud rakett nad alla.</p>
<p>Loudoni hooleks jäi „uutele” palaveri pidada, täpsemalt nii neile kui paar kilomeetrit tagapool lendava Mesmeri pardal olijatele nende taktika ja korralduste süsteem veel üksipulgi üle seletada, et nad lihtsalt arusaamatusest vigu ei teeks. Lõpuks olid nad koos olnud ainult kahel väljumisel ja kuigi mõlemal korral oli oht reaalne, ei saanud seda võrreldagi ees ootavaga.</p>
<p>Reniard ei saanud lahti mõttest, et ka neist võib mõni agent olla ja kui ta siin kopteris ootamatult tule avab... Ei, seda ta ei tee, siis saaks ta ise ka surma.</p>
<p>Õnneks aga rohkem rünnakuid ei tulnud ja nad maandusid orus kesk tulekahjude suitsu. Reniard teadis tehaste paiknemist peast. Neid oli tegelikult kolm suurt maa-alust kompleksi. Geenimuundurid olid kõige sügavamal, nende kõrval oli šaht, kus paiknesid elu- ja puhkeruumid ning kuhu olid nende inimesed evakueerunud. Sellest šahtist läksid käigud kütusetehasteni, mis asusid maapinnal ja olid öösel puruks pommitatud, ladudeni, kus õnneks midagi olulist, veel tähtsam, midagi mürgist või plahvatavat ei olnud, ja betoonitehaseni, mis ametlikult ainsana olemas oli. Betoonitehas oli enam-vähem terve ja sinna olidki öises rünnakus ellujäänud taandunud.</p>
<p>Kopteri sihikudetektorid hakkasid karjuma, kui nad tehasele lähenesid. Nad vahetasid pilgu – need olid „sõbralikud” sihikud, mis tähendas, et keegi kusagil seal all libistas relvasihiku neist üle, et anda märku oma asukohast ja teatada, et neid on märgatud.</p>
<p>„Kas te nüüd kuulete?” hakkas prigisema raadio.</p>
<p>„Kuuleme! Kes ja kus?” küsis Reniard kähku. Kohe järgmiseks nägi ta inimest tehase katusel neile viipamas.</p>
<p>„Laskuge kolmkümmend meetrit 25-de, suurte katelde vahele. Need kaitsevad teid natuke. Ma ütlen omadele, et te tulete. Enamik on kontorihoone keldris.”</p>
<p>Rune tegi nagu öeldud.</p>
<p>„Loudon, võta Dipi ja Terie, julgestate positsiooni väravate juures. Kui vaja, viite ühe gatlingi sinna, aga seda pärast. Evald, võta Lamon ja Terell ja kantavad raketid ja sinna tootmishoone katusele, Hid, vali ise endale paar uut ja jääd kopteri vahetusse lähedusse. Ülejäänud perimeetrile.”</p>
<p>Kopter maandus ja inimesed lendasid laiali nagu mürsukillud. Ta ise kõndis sinna kontorihoone suunas, kus teda uksepiidale nõjatudes ootas räbaldunud ja verises mundris pikk mees, käes rippuva automaadi toru jalge ees tolmus. Mundri aukudest paistsid sidemed ja ka ta lahingukiivri visiir oli mõranenud.</p>
<p>Identifikaatorid hakkasid tööle, Reniardile tekkis kiivriklaasile nimi „Marvin”. Tal jäi vaid pead vangutada. Marvin oli Izmiri inimene ja seega tema, kui „päris”-sõduri seisukohalt „politseinik”, kes tegeleski selliste asjadega nagu too eilne Toa evakueerimine, kus nad koos olid. Kuidas ta küll Indenaire’i sattus?... Aga hea, et see mees seal oli – vähemalt üks professionaal, kellelt ta saab adekvaatset infot.</p>
<p>„Aa, Reniard ise.” Ta lükkas kiivriklaasi kuklasse. Ta silmad olid punased ja nende ümber olid tumedad rõngad. „Tere, boss. Tule sisse. Palju teid on ja mida teil on?” Ta hääl kõlas väga väsinult.</p>
<p>„Meid on kuusteist, neist kaheksa uut. Meil on kaks pooltäis paakidega kopterit, lennuressurssi oma viissada kilomeetrit, kuid millel pole enam ühtki tõrjeraketti ja mille gatlingid on umbes kahe kolmandiku peal. Meil ei ole mingit erivarustust, ainult standardne. Sinul?”</p>
<p>„Elukutselistest seisan jalul ainult mina. Tadeus on ka elus, kuid raskelt haavatud ja sureb, kui lähemate tundide jooksul abi ei saa. Mul on kümmekond meest ja naist, kes on saanud mingisugustki väljaõpet või põhimõtteliselt teavad, mispidi relv pihus seisab, ja nemad on kõik perimeetril. Kaarti ma sulle ei saada, sest sides on kotermann – tead küll.”</p>
<p>„Kes?” Reniard vaatas ringi. Vähemalt pool tosinat inimest lamas, relvad käes, akende läheduses, üldiselt aga oli esimene korrus tühi. Veel mõned piilusid neid keldritrepilt, kuid üles keegi ei tulnud. Mis muidugi pidigi nii olema.</p>
<p>Marvin raputas pead. „Kas Duvenger, Brandt või Hoon. Eeldada võib, et see, kes neist elus on. Ma ei näinud. Ma polnud valves, kiivrit polnud peas. Mingi auto tuli, korraga hüppas Tadeus püsti ja tormas sajatades minema. Väravas algas tulevahetus ja järgmiseks olid nad sees. Väravas olid need kolm ja üks neist pidi teiste pihta tule avama. Mul ei ole siin tehnikat, et nende saatjaidki blokeerida, sellepärast hoiamegi raadiovaikust. Mul on üldse 52 inimest, neist 14 erinevas vanuses last. Nende 52 hulgas on 20 kergelt ja 4 raskelt haavatut. Siia jõudis 61 inimest.” Ta hääl katkes ja ta neelatas vaevaliselt.</p>
<p>„Sisuliselt tuleb blokeerida kõik siinsed saatjad peale sinu ja Tadeuse omade?” küsis Reniard üle.</p>
<p>Marvin raputas pead. „Ei, need tuleb nii seadistada, et nad saavad saata. Muide, keegi tulistas veel veerand tundi tagasi ladude lifti juures. Seal võib keegi omadest veel elus olla, aga mul ei ole sinna kedagi vaatama saata. Lagedat hoiavad nad tule all.”</p>
<p>„Mine kopterisse, tee vajalikud lülitused ja kanna ette. Ma jagasin oma inimesed perimeetrile. Kas siin sees on abi vaja? Või on siin rahvast, keda saata kopterit lagedaks tegema sellest vähesest medvarustusest, mis seal on?”</p>
<p>„Ma ütlen.” Ta kummardus keldritrepi kohale. „Medtiim, kopter tuli! Võtke sealt kõik ja tulge kiiresti sisse tagasi! Jooksuga nüüd!” Kümmekond inimest tõusis keldritrepist ja kiirustas uksest välja. Mõni tervitas lühidalt, end üldiselt olid inimesed löödud ja vaiksed. „Kas sul relvi üle on?” Selle viimase küsimusega pöördus Marvin muidugi uuesti Reniardi poole.</p>
<p>„Ainult kopteri avariikogu – neli sõdurivarustuse komplekti. On ka mõni tuhat padrunit,<br />
mille saan kohe laiali jagada.”</p>
<p>„Hea seegi.” Ta pöördus uuesti keldri poole. „Stenka, Flebber, Mangioli ja Rabsberry – siia üles! Stenka ja Flebber, teie võtate Vanheckelt ja Nangijalalt relvad ja jääte siia valvesse. Vanheckele ja Nangijalale ütlete, et nad võtaksid kopterist sõdurivarustuse ja tuleksid siis oma postile tagasi. Mangioli ja Rabsberry, teie lähete väravasse ja räägite sama juttu Irthexile ja Jvandangole. Selge?”</p>
<p>Neli vahepeal üles tulnud meest noogutasid ja lahkusid kiirustades.</p>
<p>„Vanhecke, Nangijala, Irthex ja Jvandango...” kontrollis Reniard. „Jah, nad on vähemalt esimese taseme läbinud... Palju inimesi lõksu jäi? Põrgu, ma ei tea sedagi, palju siin üldse inimesi oli? Palju on vaenlasi ja mis relvad neil on?”</p>
<p>„Inimesi... mina ka ei tea. Neid tuli ju kogu aeg. Midagi saja ja saja kolmekümne vahel. Ma ei tea, palju lõksu jäi. Ma ei tea, palju vaenlasi on ja mis relvad neil on. Vaata, ründas eriüksus, arvatavasti umbes kümnene, maksimaalselt tosinane meeskond. Nendest kolmest, kes väravas olid, oli siis üks reetur ja kaks said surma. Me ei jõudnud midagi teha, enne olid nad sees. Nad kasutasid rakette ja... noh, tsiviilist olid ka paljudel relvad ja me suutsime nad korraks peatada. Me taandusime ja kellelgi oli tervet mõistust rahvast ühenduskäikudesse juhatada. Siis hakkas tulema veoautotäite kaupa automaatidega nolke ja me olime sunnitud taanduma. Järelväest jäime järele vist ainult mina ja Tadeus. Ma nägin vähemalt paarikümmet meie omadest langemas... Tead, ma hakkan seda kõike kohe ka keskusele rääkima, eks ole. Vaenlastest, nagu öeldud, on väike hulk, arvatavasti kümmekond korraliku väljaõppe ja relvastusega tegelasi, ja siis on viis-kuus veoautotäit kohalikku saasta. Ma läksin nüüd. Tahad, vaata alla, aga seal ei ole midagi vaadata.”</p>
<p>„Ma olen paar aastat meditsiini õppinud,” porises Reniard trepist alla laskudes.</p>
<h4>Hideaki</h4>
<p>„Nii...” Hideaki vaatas ringi. Kui ta selja taha vaatas, tabas ta Rune sünge pilgu. „Ma ju pean perimeetrit kontrollima,” viskas ta sellele ja pöördus kolme kohalejäänud sõduri poole. „Teie olete siin, kümne meetri raadiuses. Ma teen ühe ringi.”</p>
<p>Esimeseks suundus ta tehase väravate poole. „Loudon, mis ütled?”</p>
<p>Mees seisis väravaavasse kiilutud veoauto taga ja arvatavasti vaatas kiivriklaasil auto katusele asetatud kaamerate pilte. Tema kaks kaaslast olid end libistanud auto alla ja lisaks neile nägi Hideaki kuute inimest, kõik sealsamas peidus.</p>
<p>„Mitte kõige halvem positsioon?” kehitas Loudon õlgu. „Asfalt, ja pealt katab see suur jurakas. Siia võiks gatlingi üles panna, aga see sõltub vist edasistest plaanidest.”</p>
<p>„Kas keegi kontrollis, et seal paagis ei ole midagi, mis meie tervisele väga halb on, kui keegi seda tulistama juhtub?”</p>
<p>Veoauto oli tõsine 22-rattaline monstrum ja Hideaki ei suutnud aru saada, kuidas see niimoodi lausa kahekorra sinna värava vahele üldse saadud oli.</p>
<p>„Kas sa ei pidanud kopteri juures olema? Siin paagis on tsement. Kütust ei ole, asjandus käib elektriga... Pea alla!”</p>
<p>Hideaki oli vaid korraks välja piilunud, ta tõmbas pea tagasi just sel hetkel, kui vingatas snaiprikuul. Poiss kehitas õlgu. „Ma lugesin sekundeid. Kas keegi vastab talle?”</p>
<p>Üks rataste vahelt välja piilunud mees libistas end tahapoole, andes Teriele märku enda asemele minna. „Tere, Hid. Me raiskame ainult laskemoona. Nad lasevad kusagilt mäe pealt. Me isegi ei näe neid. Infrakujutisel aeg-ajalt nagu vilgataks, aga mäekülg on päikesest soe ja eks nad ole seal kivide vahel hästi varjatud. Tuleb teid juurde? Inimesed on seal sees.”</p>
<p>„Scott,” noogutas Hideaki talle, mehe alles nüüd ära tundes. Ja polnud ka ime, sest üle ta näo jooksis veritsev arm ja habe oli tardunud verest korpas. „Ma ei tea, millal ja palju tuleb. Sõda käib igal pool. Palju neid on? Võivad nad rünnata?”</p>
<p>„Nad ründasid, aga siin käis paar hävitajat. Ma ei tea, kuhu need kadusid. Igatahes jäi vaikseks. Mäge tuleks korralikult pommitada ja lasta kopterid peale. Me siit...”</p>
<p>„Jäta, Scott,” urises Loudon. Mees vaatas korraks ka Terie suunas ja siis Hideaki otsa. „Te tunnete üksteist?”</p>
<p>„Naabrid,” noogutas Hideaki.</p>
<p>Loudon noogutas mornilt. „Scoti pere jäi sinna. Ole hetke siin, ma vaatan ka korra ringi.”</p>
<p>Hideaki vaatas Scotile otsa ja... jah, tal hakkas järjest rohkem enda ees häbi, et ta alles hommikul sõda põnevaks oli pidanud... „Oh kurat...” Järgmiseks üritas ta abitult teemat vahetada: „Hävitajatest muide lasti kaks alla.”</p>
<p>Scott nagu ei kuulnudki teda. „Me tulime enda meelest ohutusse kohta. Varju.” Ta hääl oli elutu. „Sõja eest varju. Ja siis korraga olid nad meil kallal. Ma tulistasin ja jooksin ja inimesed jooksid ja ma jäin tahapoole... Olin kindel, et Liz on lastega kusagil eespool ja siis olime me siin ja Lizi ei olnud ja nad ei lasknud mind tagasi. Me jäime lihtsalt paigale.”</p>
<p>„Keegi on vist veel elus kolmanda lifti juures? Seal ladude kandis?” küsis Terie.</p>
<p>„Jah, on küll,” kinnitas keegi auto alt.</p>
<p>Scott noogutas. „Seal oli veel nii pool tundi tagasi kuulda tulistamist. Aga meist ei ole minejat. Marvin ei lubanud... Kuule, kes seda nüüd juhib? Käime ära?” elustus ta pisut.</p>
<p>Hideaki viipas, et tal läheb hetk. Ta tõmbas oma kiivriklaasi alla, et satiinfo ja vaatluskaamerate abil ümbrus veelkord täpsemalt üle vaadata. Talle hiilis isegi korraks naeratus näole ja ta lootis, et keegi seda ei näe, kuna kiivriklaas tumenes päikeses automaatselt. Kogu tasandik, mida kolmest küljest piirasid madalad mäed, oli võimatu kaljusegadik. Ainus korralikum tee tuli üle tehaste keskšahti, kus oli toimunud esimene rünnak, ja lõppes nende juures betoonitehase õues. Betoonitehas oli täisautomaatne, nii et tavaliselt seal kedagi ei olnudki; nüüd see muidugi seisis. Tegelikult oli kogu tehas üks hunnik robustseid konstruktsioone, mis siia taandunute õnneks neile korralikku varju pakkusid. Lisaks olid mäed, kust snaiprid tulistasid, üsna kaugel ja maa-alused käigud, mis kogu kompleksi ühendasid, samuti üsna lihtsalt kaitstavad. Küllap ründajad ei teadnudki, kus need õieti kulgevad ja kui palju neid on, ning seepärast ei saanud keegi ordulasi tehasest kätte ilma raskerelvade toeta, niikaua kui nad suutsid ümbrust tule all hoida.</p>
<p>Too ladude juures asuva lifti šaht, niipalju kui seda maapinnale ulatus, oli samuti massiivne betoonrajatis. Kui keegi oli sinnani suutnud jõuda, oli tal üsna lihtne paika kaitsta, kummatigi aga ei pääsenud ta sealt enam ise kuhugi.</p>
<p>Kui ainult... jah, õppinud sõdurid suudaksid šahtini jõuda küll, eeldusel, et keegi selja tagant kuulipildujatulega toetab. Betoonitehase katus oli ainus kõrgem koht orus ja nüüd, kui neil oli kopter, mille abil suruda maha snaiprite tuli kusagilt mägedest, olid rollid selles mõttes vahetatud, et nemad suutsid pinda enda kontrolli all hoida.</p>
<p>Hideaki vajutas raadio nuppu. „Rune, ma tahan jalutama minna. Kas side on juba ohutu?”</p>
<p>Loudon lükkas oma kiivriklaasi kuklasse. „Ei veel, aga kopteri kaudu tohib. Mis sul mõttes?”</p>
<p>Hideaki rääkis paari sõnaga, mida ta mõelnud oli ja mida kavatses.</p>
<p>Loudon noogutas aeglaselt. „Rune, anna meile Reniard ja kuula ise ka. Hideaki.”</p>
<p>Viimane rääkis oma jutu veelkord üle.</p>
<p>Vastuse asemel hakkas Reniard korraldusi jagama: „Vanhecke, Nangijala, Irthex ja Jvandango – teie lähete katusele ja vahetate seal välja Evaldi, Terelli ja Lamoni. Dipi ja Evald Rune juurde, Terell ja Lamon Mesmeri juurde. Teil on kaks ülesannet – suruda maha snaiperituli mägedest ja katta suunas 14 ladude liftišahtini tungivat üksust. Marvin, on kõige mõistlikum, et sina valmistad ette haavatute transpordi. Niipea, kui Mesmer lõpetab, lendab ta raskelt haavatutega Satasse.</p>
<p>Hid ja Loudon, käige ära. Esmane ülesanne – kohale jõuda ja vaadata, mis toimub. Siis otsustame sõltuvalt sellest, mida te sealt leiate. Kui side katkeb, mineerige šaht ja tulge tagasi. Häda korral standardsignaalid rakettidega. Küsimusi?”</p>
<p>„Ma tulen kaasa,” teatas Scott nende kõrvale astudes.</p>
<p>Reniardi pilk läks tinajaks ja Hideaki segas vahele, enne kui ta midagi öelda jõudis: „Scott, me Loudoniga oleme õppinud sõdurid. Me teeme seda iga päev. Sina oled teadlane. Sa oskad lasta, aga see ei ole...”</p>
<p>Scott haaras Hideakil õlast. „Hid, mu pere, mu kogu pere on kas surnud või pantvangis. Mul on nii raske siin paigal olla, ma lähen hulluks. Mõistad, ma olen mitu korda... Ma tean, et see on tobe, et ma saaksin ainult kohe surma... ent see teadmine on ainus, mis mind tagasi hoiab. Ükskõik mida teha on parem, kui siin vedeleda. Palun, las ma tulen!”</p>
<p>Reniard pilgutas silmi ja tõmbus silmnähtavalt tagasi. Nad vahetasid Hideakiga pika pilgu ja poiss oli kindel, et nad mõtlevad üht ja sedasama – nad noogutasid kindlas teadmises, et see on rumal...</p>
<p>**</p>
<p>Nende läheduses vingatasid paar korda kuulid. See ei olnud väga ohtlik, kuid Hideaki tuletas Scotile meelde, et paigale tohib jääda ainult varjatud kohas. Et püssikuul lendab neil mõnetuhandemeetristel distantsidel päris kaua ja seega ei taba juhuslikult liikuvat märki, mis sekundi murdosaks ilmub kivide vahele, järelikult tuleb olla juhuslikult liikuv märk, mis ilmub ainult hetkeks.</p>
<p>Kummatigi oli möödunud vaid paar minutit, kui eemal mägedes lõhkes esimene rakett. Mis tähendas, et emb-kumb kopteritest oli leidnud midagi, mida tulistada. Ja see oli just raske veerandtonnine, mitte kerge õhutõrjerakett. Kui nad šahtini hakkasid jõudma, polnud neid tükk aega keegi tulistanud.</p>
<p>Seal aga läks jälle elavamaks. Tüübid, kes enne olid proovinud väljast šahti tungida ja keda oli tagasi hoidnud kellegi automaadituli seestpoolt, ei tahtnud kuidagi taanduda. Üle ordulaste kolmiku peade vihises alailma ka omade gatlingituli, mis sisuliselt tähendas, et vaenlastest tahtis keegi veel peole jõuda.</p>
<p>Nende side muu maailmaga oli endiselt väga vilets, kuid paistis, et neile elati kusagil staabis ikkagi kaasa. Nad olid jõudnud oma<br />
viis minutit mitte kuhugi viivat tulevahetust pidada, kui ootamatult, vana kulunud väljendit kasutades kui välk selgest taevast prahvatas raketimootorite möire ja praktiliselt korraga sähvatasid plahvatused kolmes kohas seal šahti ümber, kus Hideaki rühma arvates olid vastased.</p>
<p>Igatahes ei tulistanud neid enam keegi, kui nad kivi tagant kivi taha edasi vupsasid.</p>
<p>Täpsemalt, ei tulistanud eemalt kaljude vahelt, küll aga šahtist endast.</p>
<p>„Ära, kurat, lase!” karjus Hideaki maha viskudes. „Omad!”</p>
<p>„Kõik ütlevad nii,” kostis kõhklev hääl. Naisehääl. Hideakile tundus, et ta tunneb seda...</p>
<p>„Yasmin, oled see sina?” hüüdis Scott.</p>
<p>„Scott?”</p>
<p>„Kes siis veel. Me tuleme sisse.”</p>
<p>Loudon kargas püsti ja oli ühe pika hüppega Scotil seljas, sest viimane oli lihtsalt tõusnud ja ukse poole sörkinud. Nad mõlemad kukkusid. Õnneks neid siiski ei tulistatud ja paari sekundi pärast järgnes ka Hideaki ise neile šahti suhtelisse ohutusse.</p>
<p>Scott oli põlvili Yasmini ja Vicenti juures. Hideaki tundis ka Vicenti kohe ära. Vaid kaks neid seal tornis oligi. Ja Vicent oli surnud.</p>
<p>Loudon oli kummardunud Vicenti kohale ja paistis, et siiski kontrollinud mehe pulssi, kuigi too oli täiesti ilmselgelt surnud mõni tund tagasi. Kogu põrand oli täis verd ja Yasmin istus seal platvormil Vicenti taga niimoodi, et ta sai ühest küljest silmas pidada avatud sektorit ukse ees ja teisest küljest maa-alust käiku, kust nad tulnud olid. Yasmin kasutas Vicenti keha varjena.</p>
<p>Yasmin ei tahtnud tõusta. Ta ei olnud end liigutanudki, kui mehed sisse tulid. Ta oli vaid relva põrandale kukkuda laskunud ja istus seal... Ja siis nägi Hideaki, et nad ei ole seal siiski kahekesi. Yasmini süles, Vicentile toetatuna oli kogu selles veresodis ka laps. Yasmini ja Vicenti pooleaastane laps.</p>
<p>Hideakile tundus, et nii paha ei ole tal veel elus kunagi olnudki.</p>
<p>Ent siis hakkas laps nutma. Sellist tavalist titenuttu. Ja Hideaki sai aru, et naine oli pillanud relva niipea, kui Scott ja Loudon tulid, ja lapsele rinda andma hakanud...</p>
<p>„Oled sa terve? Laps?” Ta laskus nende juurde põrandale Scoti kõrvale.</p>
<p>Naine vaatas teda mõistmatult. Siis ilmus ta suunurkadesse imeõrn naeruvine. „Hid. Sina ka siin. Ei, Varg on terve. Vinc...” Naeratus kadus. „Vinc kaitses meid... Ta... ta.. ta tõi meid siia ja läks... ta ütles, et ma pean vastu pidama. Et keegi ikka tuleb... ta...”</p>
<p>„Ega sa Lizist midagi ei tea? Lastest?” küsis Scott.</p>
<p>Yasmine piidles teda paar sekundit. „Ei. Me ei näinud kedagi. Vinc sai juba alguses pihta. Ma aitasin ta püsti. Me tulime ja ta tulistas ja... siis olime siin ja... ja ma ei saanud verejooksu pidama ja ta... Ta ütles, et ma pean vastu pidama. Tema taga. Näitas, kuidas relva kasutatakse. Et ma suudaksin väikest Vargi kaitsta. Suutsingi.”</p>
<p>„Reniard, me peame siia jääma, kuni nad saavad meile kopteri järele saata,” kuulis Hideaki Loudoni häält. Mees oli tõusnud ja paar sammu taandunud, et paremini ümbrust silmas pidada. „Siin on naine väikese lapsega ja me ei saa neid siit kuhugi.”</p>
<p>„Kas nad peavad vastu?” kostis Reniardi küsimus.</p>
<p>„Naine on šokis, ent vigastamata. Laps tundub ka esimesel hetkel terve olevat. Naise abikaasa on surnud, nii et nad ei ole arusaadavalt parimas meeleolus.”</p>
<p>Kümme sekundit oli eetris vaikust.</p>
<p>„Siis püsige seal,” porises Reniard lõpuks.</p>
<h4>Longhorn</h4>
<p>„Kiirendus!” möirgas Judge.</p>
<p>Longhorni pea nõksatas üles. Ta oli magama jäänud, pooleldi söödud võileib käes ja joogipudel krõpsuga rinnale kinnitatud; selle viimase kõrs oli muidugi mõeldudki kaalutuses joomiseks, nii et laiali poleks jook ühelgi juhul läinud.</p>
<p>„Jah, ma tean,” pomises Longhorn.</p>
<p>„Ei, pikem tuleb. Me muudame kõiki parameetreid põhjalikult. Tuleb 100 sekundit 80 emeskuud.”</p>
<p>„Perrrrhhhhh...” tegi Longhorn, sest Judge juba startis.</p>
<p>Ta vajutas kiiresti klahve, kui kiirendus lõppes. „Järjekordne rünnak Teivasjaamale,” noogutas ta siis.</p>
<p>„Ja orbitaalkaitse on juba väga hõre,” noogutas Judge takka. „Sinna riisutakse praegu üle taeva kõikvõimalikke... ohh. Ma olen ühtaegu kurb ja vaimustuses – mida mu silmad näevad...”</p>
<p>Longhorn tõi andmed oma ekraanile. „Baktrian, Jack, Kumari, Sirtaki, Bitch... Mrhh, me ju sobime.”</p>
<p>„Kuid Jack?” Judge uuris natuke aega andmeid ja turtsatas siis. „Nad on tõesti vanale Jackile kah raketikonteinerid külge pannud.”</p>
<p>Longhorn tõi sama pildi ka oma ekraanile ja temagi näole valgus hetkeks irve. „Ma nägin kord Pariisis Ida kunsti muuseumis Tuhandekäelist Bodhisattvat. Perverdid olid talle tõesti tuhat kätt teinud, nii et vaeseke nägi välja nagu okassiga.” Ta uuris andmestikku. „Me sünkroniseerime ja laseme lahti ka kõik tuumakad? Spiraalselt... Mhrr.” Ta jäi vait.</p>
<p>„Sa jõudsid selleni, et peavektoril on 9 sekki 12 emeskuud?” küsis Judge pool minutit hiljem ettevaatlikult.</p>
<p>„Jah.” Longhorn mühatas. „Aga nii on kõige otstarbekam küll. Ma elan üle. Ja mina võtan laseri. Sina põletad selle lihtsalt maha, kui sõrme päästikule unustad.”</p>
<h4>Hideaki</h4>
<p>Oli keskpäev ja väga palav. Vesi hakkas otsa lõppema.</p>
<p>Seda oli kulunud ka lapse hädapäraseks pesemiseks ja ajutise mähkmena olid käiku läinud marlisidemed, mis sõduritel esmaabipakis.</p>
<p>Siis krääksatas raadio. „Kuidas teiega on?”</p>
<p>Hideaki viskas peaga ja Loudon rääkis, kuidas nendega on.</p>
<p>„Rune tõuseb kohe õhku. Usa ja India platsdarm Mosambiigis on hävitatud, nii et lennud peaksid mõneks ajaks lakkama. Saame ka orbiidilt minimaalset toetust. Riskime.”</p>
<p>„Kuidas pantvangidega on?” küsis Scott. „Küsi, kuidas pantvangidega on?”</p>
<p>Loudon küsis. Reniard raadio teises otsas vaikis tükk aega. „Ära küsi,” ohkas ta siis.</p>
<p>„Ega mina. Scott... Tead küll. Tema tahab teada.”</p>
<p>Uuesti valitses eetris sünge vaikus. „Mais putain de merde,” kahises siis neil kõrvus Reniardi hääl. „Mul pole midagi lohutavat öelda. Nad on keeldunud isegi haavatuid välja andmast. Täielik allaandmine. Et küll siis meie eest hoolitsetakse. Nad üritavad seal mingit rahvapidu korraldada, aga paistab, et see eriti ei õnnestu. Peale löömameeste ei ole siin kedagi. Lähim suurem asula on ju 40 kilti ja kes tahab keset sõda siia tühermaale ronida? Branleurs.”</p>
<p>Taas kestis eetris sünge vaikus ja Hideaki ootas, sest Reniard polnud sidet lõpetanud. „Mis veel?” küsis ta lõpuks ettevaatlikult.</p>
<p>Reniard ohkas. „Side. Need turvakaamerad. Ma vaatasin ise ka, aga... see vaatepilt...” Kakskümmend sekundit vaikust. „Selle vaatamine lõppeb kergemal juhul oksendamise ja närvivapustusega.”</p>
<h4>König</h4>
<p>JeanDark: König?</p>
<p>JeanDark: König, aee! Side on sul sees...</p>
<p>König: Sry, unustasin jah. Mul siin jama.</p>
<p>JeanDark: Mis siis?</p>
<p>König: Oled üksi?</p>
<p>JeanDark: Naljavend. Muidugi olen. Miks sa küsid?</p>
<p>König: JD, ma olen sulle enda kohta valetanud. Ma ei ole tahtnud öelda, kes ma selline olen. Sel ei ole tähtsust olnud ja ma olen tahtnud sind kaitsta. Sinuga on alati olnud nii tore rääkida ja ma tõesti hoolin sinust, kuid mul on saladusi, mida ma ei ole sulle rääkinud.</p>
<p>JeanDark: Sa oled 50-aastane pedofiil? C’mon, milles asi? Muidugi ma aiman, et sul on saladusi ja sinuga ei ole kõik korras.</p>
<p>König: See kõik, mis ma endast rääkinud olen, on ainult kattevari. Muide, kõike sellest ei ole mina välja mõelnud. Ka teised siin kasutavad seda. Tegelikult töötan ma Kuu Ordu heaks.</p>
<p>JeanDark: Töötad? Mismoodi? Noh, seda sa oled maininud, et oled Kuu Ordu liige...</p>
<p>König: Otseselt. Mu vanemad on juba väga ammu Kuu Ordus. Ma olen terve oma teadliku elu olnud ordulane.</p>
<p>JeanDark: Siis sinu vastu meie valitsus praegu sõda peabki... No leidsid aja rääkida! Muide, nad lasid just ühe suure Kuu Ordu satelliidi alla. Seda jookseb kõigil kanalitel.</p>
<p>König: See oligi põhjus, miks ma enam ei taha seda näitemängu jätkata – mu vanemad olid seal.</p>
<p>JeanDark: Gaazh, K. Ütle palun, et sa ei tee nalja! See on tõsine asi.</p>
<p>König: Paraku on see tõsi. Ma kaotasin veerand tundi tagasi oma vanemad. Lisaks päris palju sõpru ja tuttavaid.</p>
<p>JeanDark: Ma ei tea, mida öelda... Ühelt poolt olid nad ju meie vaenlased, lisaks oled sa mulle valetanud. Kuid see oled sina. Sa oled ju 17. Oled ju? Sina ei ole süüdi. Sina ei ole midagi teinud. König, mul on tõesti kahju. Sõnad siin ei aita, ma tean. Ma olen liiga kaugel, kuigi just praegu tahaksin ma väga sind näha. Füüsiliselt, ma mõtlen. Vaene poiss.</p>
<p>König: JD, ma olen 17 ja mõningaid asju olen ma võtnud nii, nagu nad on. Usa ametlikes ringkondades on Kuu Ordu sõimusõna.</p>
<p>JeanDark: Nii see on. Ma olen – sinu õhutusel – lugenud ja ega ideedel viga ei ole, kuid varastamine ja terroritaktika – see ei ole õige.</p>
<p>König: Noh, mina näen seda teisiti. Minu jaoks olid mu vanemad lihtsalt teadlased, kes tegid oma tööd. Kosmoses. Muidugi tegid nad asju, mida sinu kodumaal ei ole lubatud teha, ja muidugi nad kaitsesid end, kui sinu omad tulid aatomirakettidega määrama, mida nad tohivad ja mida ei tohi teha... Sry, ehk jätame selle? Ei ole ka sina süüdi, et rakett, mis nad tappis, lasti välja Usast.</p>
<p>JeanDark: Ja sa veel kirjutasid, et sul on ema kokk ja isa kaevur... Oled sina ka!</p>
<p>König: Ega ma muide ei valetanudki – ema hoolitses Armstradi regeneraatorite ja toiduvarude eest ja isa käis asteroidide vööndis maakide jahil.</p>
<p>JeanDark: Hee... nojah. Olgu. Gaazh, kuidas sa end praegu tundma pead! K, mul on tõesti kahju. Millised nad olid?</p>
<p>König: Ähh... Ma just mõtlen sellele. Et nad olid head vanemad ja... tead, see on nii raske. Ma... Ma ei suuda.</p>
<p>JeanDark: Jätame siis selle. Kus sa ise oled? Ega see sind kuidagi ei puuduta? Oled sa ise ka ohus? Palun ära mulle rohkem valeta.</p>
<p>König: Aga mis siis, kui sa ei usu tõde?</p>
<p>JeanDark: No mis hullu siit veel tulla saab? Kui kreisiks asi veel minna saab?</p>
<p>König: Ma olen kosmoses, hävitaja pardal. Kakssada kilti sellest kohast,<br />
kus Armstrad oli. Orbiidi suhtelisel positsioonil muidugi.</p>
<p>JeanDark: See ei ole naljakas.</p>
<p>König: See on tõsi.</p>
<p>JeanDark: Kuidas sa saad mingi hävitaja pardal olla? Mis sa seal teed?</p>
<p>König: Ma olen selle juhtimist pikki aastaid õppinud. Kaitsen omasid.</p>
<p>JeanDark: Minu omade vastu. Sa oled ju siis... Tead, ma pean selle üle mõtlema, eks ole. Ma olen segaduses.</p>
<p>König: Olgu.</p>
<p>**</p>
<p>„Bata, Manitou, kuidas teiega on?”</p>
<p>Oli näha, et Krüger on oma laevast väljas tankuri talade peal ja uudistab Bata lennukit.</p>
<p>„Me juba nägime,” kostis Bata hääl. Videot ta sisse ei lülitanud. „Manitoul on väga paha, nii et viimane aeg. Miks nad raisad madalamale ei tule? Miks nad kütust juurde ei too? Kus kõik hävitajad on?”</p>
<p>„Sirtaki tuleb kuuesaja peale. Selle pardal on, niipalju kui mina välja lugesin, vähemalt 200 erinevat asjandust, mille nad orbiidile jätavad. Nad ei too keemilist raketikütust sellepärast, et seda enam ei ole, kõik oli siin leol, ja hävitajaid ka lihtsalt ei ole. Sa ju saad aru, et tuumamootoriga laevu on nii vähe, et nad ei taha nendega riskida. Neid on üldse ainult 12 tükki ja usu mind, need on kõik praegu kibedasti ametis. Kogu aeg.”</p>
<p>„Nii et me kaotame selle sõja,” ohkas Bata.</p>
<p>„Ei ole kindel. Teine kahesajane kivilaadung suunati Mosambiiki ja nüüdseks on vähemalt raskete pommitajate rünnakud lakanud. Nad tegid kogu Usa-India platsdarmi seal maatasa.”</p>
<p>„Ja said selle eest tuumaka kaela. Meie tugipunkt seal hävis täielikult. Kõik inimesed hukkusid. Ja siis me tuumapommitasime Mosambiigi väina. Tuumasõda on alanud ka Maal.”</p>
<p>„See oli India pomm. Lastud nende allveelaevalt Kochi ja selle hävitamiseks meie omad tolle tuumaka seal vee all lõhkasidki. Ameeriklased on hindude peale sigatigedad, et need tuumarelvad kasutusele võtsid.”</p>
<p>„Ja kelle peale meie peame sigatigedad olema, et Kuu Ordu need kasutusele võttis?”</p>
<p>„Me ei alustanud.”</p>
<p>„Ähh. Ja tuumamootoriga laevu on meil üle 30.”</p>
<p>„Bata, neist vähemalt kümme on liiga vanad mudelid. Sisuliselt katseeksemplarid. Need on radioaktiivsed ja ebaotstarbekad. Kõik, mis kannatab, on ju kasutusele võetud – Sirtakit nägid ise, Bitch on väljas, isegi Tangerine ja Ra lendavad kusagil ringi. Ent peaks olema elementaarne, et leole ei tooda planetoplane, eriti neid, mis on mõeldud Marsi vahet käimiseks. Neist ei ole sõjaliselt mitte mingit kasu. Aga ainult tänu neile on hetkeks praktiliselt kõik inimesed leolt evakueeritud. Bata, asju ja inimesi veavad isegi välisplaneediekspeditsioonide laevad. Kõik on väljas. Meil ei ole rohkem. Stardid?”</p>
<p>„Stardin. Aga ma tulen tagasi... Kui lastakse.”</p>
<p>Vestlusse sekkus Creep: „Krüger, ma olen saanud paar väikest tabamust ja osa süsteeme jukerdab. Kas poleks mõistlik, et ma nendega kaasa lähen?”</p>
<p>Krüger mõtles hetke. „Mine.”</p>
<p>König väljus oma lennukist, kui need kaks kaugusse kadusid. „Krüger...” alustas ta kõhklemisi privaatkanalil. „Kas Creepi hävitaja vigastused olid nii tõsised?”</p>
<p>Krüger heitis tema poole sünge pilgu. Nad olid parasjagu ööpoolel ja kuna kusagil ei põlenud ühtki tuld, oli ta nõrgas tähevalguses pigem aimatav.</p>
<p>„Paljud põgenevad,” urises ta. „Närvid ei pea vastu. Kõik see eelmiste päevade pinge ja nüüd kuusteist tundi pidevat lahingut eesliinil... Ta ei ole esimene ega viimane.”</p>
<p>König vaikis pisut aega. „Nii et siis ainult meie kaks.”</p>
<p>„Või veel!” turtsatas Krüger kõledalt. „Siit vaevalt 60 kilti põhja suunas, 50 milliradiaani erineva deklinatsiooniga orbiidil on Saatchi ja Bachos. Tuhat kilti meist ees on kah punt omasid. Meid kükitab siin päris tihedalt.”</p>
<p>„Veel üks rünnak...” mühatas König.</p>
<p>„Me oleme oma ülesande täitnud, kui me suudame järgmised hülsid õigesse kohta juhtida.”</p>
<p>„Hülsse on Kuult üle 2000 välja lennutatud. Viis lainet, viimased kolm 600-sed. Ja see on 2/3 sellest, mis meil on.”</p>
<p>„Meil on veel mõni tuhat tuumalõhkepead.”</p>
<p>„Jah, sest tuumalõhkepea on odavam kui see tuhandetonnine jurakas. Isa oleks...” König jäi vait.</p>
<p>Krüger piidles teda natuke aega ja näis kõhklevat.</p>
<p>„No mis?” ei pidanud König lõpuks vastu. „Küll ma toime tulen. Ja ei tee mingeid rumalusi ka. Ei ole mul vähimatki kavatsust näiteks selle tankuriga mõnd linna rammida. Seda enam, et see niikuinii plahvataks teel.”</p>
<p>„Vaata...” alustas Krüger kõhklemisi. „Ma pean veel kord su maailmasüsteemi ära lõhkuma. Ma oleksin eelistanud seda mõnel teisel ajal teha, aga ma... Saad aru, ma sain just nüüd teada ja ma ei saa seda sinu eest varjata, kuigi terve mõistus ütleks, et ma peaksin seda tegema. Aga me kõik mõistame aukoodeksit, eks ole.”</p>
<p>„No mis siis veel juhtunud on?” porises König kibedalt.</p>
<p>Vastuse asemel lülitas Krüger ühe ekraani sisse. „Ühenda nüüd,” ütles ta kellelegi. „Ja sina lülita oma kiivrivalgustus sisse, et su nägu ilusti näha oleks,” sõnas ta poisile.</p>
<p>Ekraanile tekkis kiri „Kutsung” ja mõne sekundi pärast asendus see kujutisega tüdrukust, keda König JeanDarkina tundis. „Jah?” küsis ta.</p>
<p>„Tere, see olen mina, König,” alustas poiss segaduses.</p>
<p>„Kes?” tegi tüdruk suured silmad.</p>
<p>„Sa ikka näed mind?”</p>
<p>„Näen. Vabandust, kas ma peaksin sind tundma?”</p>
<p>„König. Helevalge?”</p>
<p>„Mida? Oota... Muidugi sina. Nüüd tuleb meelde – sina jäid vait. Miks sa helistad?”</p>
<p>„On sul seal helevalge?”</p>
<p>„Mis jama sa ajad? Vabandust...” Ta naeratas. „Kas sa ei aja midagi segi? Jah, sa oled König, kuid... Ja ma ei ole enda meelest sulle meie telefoninumbrit andnud. Sa olid vist... oh, Kuu Orduga seotud? Miks sa h...”</p>
<p>Ühendus katkes.</p>
<p>„Ega ma ka kõike ei tea, aga noh, oletada võib, et NSA lõikas millalgi ühenduse vahelt,” hakkas Krüger rääkima. „See „helevalge” oli mingi parool?”</p>
<p>„Nojah. Palju sa tead? Kust see nüüd välja tuli?” küsis König süngelt.</p>
<p>„Sa ju tead, et kõik siinne side käib läbi suurte arvutite?”</p>
<p>„Muidugi tean.”</p>
<p>„Ühelt poolt pole nagu kellegi asi, kellega sa lobised, eks ole. Ja sa ju tead jälgimisest – ja mis siis? Aga kellelgi seal kusagil hakkas mingi kell lööma ja ta võttis vaevaks korraks sideprotokoll ja visuaalne kujutis kokku viia ja tegelikult oli see arvuti, mis ütles, et subjekt väljub majast sel ajal, kui peaks sinuga rääkima. Noh, siis me korraldasimegi ühenduse natuke teistel alustel.”</p>
<p>„Kellega ma seal siis rääkisin? Masinaga? Kellegagi kusagilt NSA-st? Huvitav, kaua juba? Sest alguses oli see ju ikkagi tema.”</p>
<p>Krüger kehitas õlgu. „Võimatu öelda. Palju sa teda üldse laivis näinud oled?”</p>
<p>„Noh, ikka olen.”</p>
<p>„Siis arvatavasti oli see mõni kehalt ja näolt enam-vähem sobiv inimene. Nad arvatavasti siiski ei riski kõike ainult arvutis genereerida. Teisalt on neil muidugi su JeanDarki kohta piisavalt igasugust materjali, nii et mine tea.”</p>
<p>„Miks nad seda teevad?”</p>
<p>„Luure.”</p>
<p>„Kuni tänaseni JeanDark... kes iganes ta siis oli – ei teadnudki... tähendab, meil pole kordagi enne tänast juttu olnud, kes ma tegelikult olen.”</p>
<p>„Seda aetakse väga ettevaatlikult. Sa pead uskuma, et sa räägid päriselt selle inimesega, kellega arvad. Ja välja tuli see ju ainult tänu sellele, et praegu otsitakse väga paranoiliselt infolekkeid. Sa ei teinud midagi, mida sa ei oleks pidanud tegema, ja tegelikult sul teatud mõttes praegu lihtsalt vedas.”</p>
<p>König vaikis tükk aega mornilt. „Kuidas see kõne nüüd korraldatud oli, et ma otse temani jõudsin? See peaks olema ju eriti põhjalikult välistatud?”</p>
<p>„Ega meie luure ka eilsed ei ole. Nad kasutasid helistamiseks ühe ta vanatädi numbrit, mida muide oletatavasti tal kohe telefoni mälus ei ole, nii et nime ette ei löö. Ja nad hoidsid selle mutikese pilti ilusti kaamera ees, kuni mingi nende arvuti kontrollis. Vaata, NSA peab asja nii korraldama, et plika ja tema ema aru ei saaks, et nendega mängitakse.”</p>
<p>„Kusjuures ma ei saa aru – kas poleks olnud lihtsam paluda tal kaasa mängida?”</p>
<p>Krüger turtsatas. „König, mõnikord sa... Ma vean kihla, et kui sinusuguseid palju saab, siis te sisuliselt outsource’ite luure neile, kes Maal kasvanud. Mina tulen siin sinu juurde ja räägin, kuidas asjad on. Nemad seal ei tee seda. Mitte kunagi. Nad ei usalda oma kodanikke. Kodanikke tuleb teadmatuses hoida ja nendega manipuleerida. Kui tüdruk üldse soostus võõraga rääkima – saad aru, võõraga! – on ta juba kahtlane, mürgitatud, ebausaldatav.”</p>
<p>König vaikis veel mõned minutid ja puhkes siis kõledalt naerma. „Ja mis nüüd edasi? Mul oleks tahtmine mingi ilge sitt korraldada.”</p>
<p>„Selle võimaluse lasime me käest sel hetkel, kui ma otsustasin, et kõige lihtsam on sulle asjad selgeks teha jõhkral ja otsekohesel meetodil. Ühendus ju katkestati ja praegu ilmselt nutavad nad seal NSA-s lauda märjaks.”</p>
<p>„Kas sa arvasid, et...” König näis raevu koguvat.</p>
<p>„Jäta,” viskas Krüger tüdinult. „Ma tahtsin sind säästa. Sa oled täna kaotanud väga palju, teisalt poleks olnud aus sulle mitte öelda. Mida sa minu asemel oleksid teinud?”</p>
<h4>Reniard</h4>
<p>„Scott, sa peaksid tõesti minema.” Hideaki tõstis kõheldes käe, langetas selle teise õlale ja raputas teda. „Sa lähed siin ainult hulluks. Teed mingi lolluse ja tapad enda. Keda sa sellega aitad? Mitte kedagi. Ei meid ega Lizi ega lapsi.”</p>
<p>„Nad võivad juba surnud olla. Nad võivad iga hetk surra. Mõni nendest värdjatest võib iga hetk lihtsalt ligi astuda ja...”</p>
<p>„Jah, aga me ei tea seda. Ja siin tõmblemisega teed sa ainult kahju. Endale ja meile. Mine Yasminiga kaasa. Vaata, et ta saab ilusti Milla juurde. Ja kui sa ei suuda teisiti, tule siia tagasi. Nüüd on vaenlastel jälle mõtlemisainet ja lahingulennud on natukeseks ajaks peatatud. Me saame lennata. Saame inimesed siit ära ja sõdurid siia. Me ei ründa enne ööd.”</p>
<p>Scott oleks nagu õhust tühjaks lastud. „Ja sa ei kavatse mingit alatust, mingit trikki, kuidas mind kinni hoida? Mitte siia tagasi lasta?”</p>
<p>Hideaki krimpsutas nägu ja vaatas Reniardi poole.</p>
<p>Reniard krimpsutas ka nägu. Ja vaikis ta sellepärast, et ei saanud sõna suust. Jah, too vanaldane teadlane oli tüütu.<br />
Ja ka suhteliselt kasutu. Mõnel muul ajal oleks Reniard ta sealt kõhklemata minema löönud, kuid... See oli viha, ärrituse, raevu... ta ei osanud sellele nimegi anda, see oli kõige kurja ja tumeda keeristorm, mis tahtis ta puruks rebida, sest iga kord, kui ta seda õnnetut meest nägi, tulid ta silme ette ema ja Ameli... Ja kõik see loomalik raev suundus mujale, suundus nende vastu, kes Scotile seda teinud olid, ja too surmkahvatu, punaste silmade ja verele hammustatud huultega väga väsinud mees tundus vennana, keda tal kunagi polnud olnud.</p>
<p>Jäi vaid abitus. Mida ta proovis suruda asjalikkuse, külma kalkuleerimise raamidesse. Mida ta üritas kui finišijoonele pingutav jooksja esiplaanil hoida – kui ma ei tee ühtki viga...</p>
<p>Ta võttis end kokku ja raputas pead. „Alati võib midagi juhtuda. Kopter võidakse alla lasta. Aga ausõna, midagi sellist ma ei organiseeri. Me lasime lahti kuulujutu, et võtame pantvangiks kõik need külad, kust märatsejad pärit on. Nad muide ise nimetavad end ülestõusnuteks. Praegu toimub suurem põgenemine ja loodame, et õhtuks on siit kõik peale eriüksuse läinud. Mõnes mõttes mõjus see hästi, et tuumalööke hakati vahetama. Rune küll kukkus peaaegu alla, eks ole. Nüüd saab viimanegi saastakott aru, et asi on tõsine. Enne õhtut ei juhtu midagi.”</p>
<p>„Vii Yasmin Milla juurde, vaata, et neil kõik korras oleks, pese end puhtaks ja tule tagasi,” jätkas Hideaki.</p>
<p>„Kas nad saavad üldse aru, et asi on tuumasõjaks kasvanud? Kes neile ütleb?” Scotile tegelikult paistis väga meeldivat millelegi muule mõelda...</p>
<p>„Mosambiigi tuumaseent nad nägid lihtviisiliselt. Välgatust ka. Meie oma tekitas tervel rannikul paraja põrutuse ja tsunami, nii et ega selleski suhtes kahtlust ei ole, kel vähegi aru peas. Lühidalt, need, kes olid vaid kaasajooksikud, tüdinevad ära. Me lubasime neile isegi vaba minekut... Aga eriüksustel on omad käsud.”</p>
<p>Scott mõtles natuke aega, pilk uitamas beežikal kivilagendikul, mille all ta pere...</p>
<p>„Ehk tuleb mõistus koju? Ehk on selleks ajaks, kui sa tagasi jõuad, asi läbi?”</p>
<p>„No olgu, eks ma siis lähen...”</p>
<p>Reniard peaaegu kadestas teda, kui ta seal Yasmini õlgadest hoides kopteri poole läks. Ta mõtles ähmaselt, kas tasub organiseerida nii, et ta tagasi ei tule, kuid raputas siis omaette pead. Ta ei olnud kindel, kas ta ise tahab seda sõda üle elada, nii et mis õigust oli tal sellele vennasele keelata võidelda oma kallite eest?</p>
<h4>Longhorn</h4>
<p>Arvata veerandmegatonnise termotuumapommi plahvatuse sähvatus ei põletanud läbi laseri sihtimisoptika vaatavaid silmi jäädavalt pimedaks lihtsalt sellepärast, et tegelikult oli see, mida Longhorn nägi, kõigest kujutis. Küll aga võis peaaegu näha masina sisemisi skeeme.</p>
<p>„Persse! Persse! Persse!” Judge keeras laeva need viimased paar kraadi ja siis tabas neid lööklaine. See ei olnud tühjuses tugev, pigem tajutav.</p>
<p>„Laseritabamusest?” tahtis piloot teada.</p>
<p>„Ei.” Longhorn vangutas pead. „See pandi plahvatama parasjagu sek varem. Küllap arvutas keegi välja, millal see lähmaka saab.”</p>
<p>Kiirendus surus nad toolidesse.</p>
<p>„Laser tundub korras olevat, aga sihtimisautomaatika läks,” teadustas Longhorn, kui see lõppes. „Mis tähendab, et oleme pimedad ja kasutud. Kuidas laev vastu pidas? Kuidas jääga on?”</p>
<p>„Edaspidi tuleb viskit puhtalt juua. Ja üks tüürmootor streigib. Muidugi sealpoolne, mis kõrvetada sai. Oli see minu või sinu hooletus, et tuumakas üldse nii lähedale sai?”</p>
<p>Longhorn vangutas pead. See polnud hämamise aeg ja koht ning Judge tegi õigesti, küsides otse ja asju õigete nimedega nimetades. „Me lendasime läbi parve. Nähkem positiivset – et see lähemal ei plahvatanud.”</p>
<p>„Ainult et ilma tõrjerakettide ja laserita...” alustas Judge.</p>
<p>Ta ei lõpetanud lauset, aga nad mõlemad teadsid – pärast Armstradi langemist valitses orbiidil kaos. Alumine kaitseliin, „kolmesadalased” tegelesid põhiliselt üksteise päästmisega. Teivasjaam ja Rõngassai liikusid juhuslikult muutuva kiirendusega kõrgemale niivõrd, kui nende tüürmootorid lubasid, ja kõik väiksemad olid evakueeritud. Võitlusvõimetu, kuid enam-vähem töötavate mootoritega laev topitaks silmapilk elutagamissüsteemide maksimaalse lubatava piirini inimesi täis ja saadetaks Kuu suunas, see reis aga võtab igal juhul vähemalt ööpäeva ja selles sõjas on ööpäev väga pikk aeg.</p>
<p>Judge sajatas. „Ja mulle tundub, et meil on veel külalisi. Kiirendus!”</p>
<p>Jäi ainult imestada, kuidas Judge vastu pidas, igatahes kaotas Longhorn vahepeal teadvuse. Imestada polnud midagi, tagantjärele kontrollides oli kiirendus korraks 17 g-ni tõusnud. Miski plõksatas ja sellele järgnes hele vilin.</p>
<p>„Skafandrisse! Dehermetiseerumine!”</p>
<p>Judge kulutas küll täiesti ilmaasjata õhku, sest niikuinii olid nad esiteks kogu aja skafandris – isegi käepäraselt tooli kohal rippuv kiiver kukkus ise pähe – ja teiseks oleks juhtunu tähendus olnud hetkega mõistetav ka esimest korda ilma mingi ettevalmistuseta kosmosesse sattunud inimesele.</p>
<p>„Lähen paikan?” pooleldi küsis, pooleldi teatas Longhorn.</p>
<p>„Ei! Kiirendus!” Judge vandus. „Suudad sa laseriga midagi ette võtta? Meil on mingid isesihtuvad asjad kallal.”</p>
<p>„Automaatika ei toimi. Ma võin ehk ühe maha võtta visuaalsel distantsil.”</p>
<p>„Ei kõlba! Kiirendus!”</p>
<p>„Mida sa kavatsed?” küsis Longhorn, kui uuesti rääkida sai.</p>
<p>„Ma sõidan neil lihtsalt eest ära. Mother-jesus-fucker, mul on ju see avatud gaastuumaga” – ta suutis ka kahte viimast sõna hääldada nii, et need kõlasid samaväärselt lause algusega – „ja kuigi meil on märgvara peal ja seega ei saa me väga suurt kiirendust arendada, kusen ma keemilistele igast asendist pähe. Kihutame praegu atmosfääri suunas ja ma loodan, et need asjandused on piisavalt juhmid, et järele tulla... Ei...” See sajatamine, mis nüüd järgnes, ületas kõik eelmised.</p>
<p>„Neil on mingi alternatiivne sihtmärk?” küsis Longhorn.</p>
<p>„Jah.” Judge saatis arvutused ekraanile. „Need lähevad kaarega ISS-i suunas.”</p>
<p>„Neid tuleb hoiatada!” Longhorn mõistis samal hetkel, kui rumal see oli. Nad olid pidevas ühenduses õige mitmete juhtimiskeskustega. „Kas läheme järele? Ehk ma saan mõne ka käsitsi kätte.”</p>
<p>„Ülekordamine ei tee paha.” Judge vajutas sideklahve. „ISS, te panite tähele, mis tulemas on?”</p>
<p>Ekraanile tekkis uuesti too Svensson. „ISS-il ei ole enam kedagi. Ainult automaatika. Saame eraldada mõned orbitaalhävitajad. Kuidas teiega on?”</p>
<p>Judge seletas.</p>
<p>„Siis käige kusagilt läbi ja... Vaadake ise, mis teil tee peal on, ja minge Kuule ära. Ja tänan, te olete tublit tööd teinud.”</p>
<p>Side katkes.</p>
<p>„Mida see siis nüüd tähendas?” küsis Longhorn. „Kas nad saavad hakkama või ei saa? Või ei ole ISS-il enam mingit tähtsust? Paar orbitaalhävitajat ei kõla veenvalt – neid rakette oli meie arvuti arvates 23. Ja ma ei taha ära Kuule minna!”</p>
<p>Judge raputas pead. „Vale küsimuse asetus.” Ta oli kuidagi eriti tõsiseks jäänud. „Meil on muudki tegemist. Me nimelt kukume alla.”</p>
<p>„Reaktor!” Longhorn manas oma klaviatuuriga, hüppas siis püsti ja tormas minema.</p>
<p>„Judge!” karjus ta mootoriruumist, unustades, et raadio kaudu rääkides pole vahet, kui kaugel ollakse. „Palju meil aega on? Ma saan selle ehk mingis avariirežiimis uuesti tööle, aga sina mõtle välja, kus suunas tormata tuleb!”</p>
<p>Ta asus kaableid ja torusid ümber ühendama.</p>
<p>„Kui sa seda umbes saja seki jooksul tööle ei saa, võiksid pigem oma elu viimased hetked enesessesüüvimisele kulutada,” teatas natuke hiljem Judge’i rahulik hääl. „Pidavat karmale hea olema.”</p>
<p>„Arvesta minutiga!” karjus Longhorn vastu. Ta vandus, kui viieteistkümne juures hakkas Judge sekundeid lugema. „Kui pikalt ja kui kõvasti sa tahad lasta?”</p>
<p>„Üle nelja niikuinii ei saa, kui sa toolis ei ole,” mühatas Judge. „Kui tõesti läheb tööle, peaks piisama. Viis, neli...”</p>
<p>„Läheb tööle! Aga arvesta, et mitte kauaks...”</p>
<p>„Null!”</p>
<p>Kiirendus mõjus kui hoop. Longhorn jõudis vaevalt käed ette panna ja end selili veeretada, kui neljakordne raskus ta maha surus. Ta jälgis silmadega üht skaalat ja kui see liigselt tõusis, vajutas ettenägelikult varruka külge kinnitatud lülitit. Kaal kadus.</p>
<p>„Ei kannata rohkem! Kas aitas?”</p>
<p>„Ei! Millal sa selle jälle tööle saad?”</p>
<p>„Kui hull olukord on? Neetud, ma saan selle ehk natukeseks ajaks tööle, sest masinal on mingi tugevusvaru... loodetavasti, eks ole. Kuid mitte kauaks. Mul kuluks veel oma kümme minutit, enne kui ma suudan aru saada, mis õieti valesti on, ja mingi parema sigma-kompensatsiooni välja mõelda.”</p>
<p>„Ja kaua see jahtub, kui jahtuda lasta?”</p>
<p>„See ei ole tegelikult jahutus, aga see selleks. Eks kah mingi kümme minutit.”</p>
<p>Judge vaikis viisteist sekundit; tõenäoliselt piinas kursiarvutusprogrammi, nii et sõrmed suitsesid. „Anna mulle kakskümmend sekundit. On see võimalik?”</p>
<p>„Sama 4 g-d? Olgu siis. Millal?”</p>
<p>„Kohe!”</p>
<p>Jälle raskus. Ühele ekraanile Longhorni vaateväljas tekkisid sõnad: „Judge: sa võid 17 juures välja lülitada, kui see midagi aitab. Kui võimalik, lase 22-ni.”</p>
<p>Longhorn lasi 22-ni ja lülitas siis mootori välja. Ta uuris diagnostikat, lõi käega ja ronis juhtruumi tagasi.</p>
<p>„Jäime orbiidile?” küsis ta.</p>
<p>„Ei.” Judge saatis talle arvutused. „Kukume Tseilonile alla. Aga nüüd on nurk õige ja kui sa kõige lõpus meid kinni pead...”</p>
<p>„Oh perse...” oskas Longhorn ainult ohata.</p>
<p>„Eriti suur ja kõrvadega!” Judge tõusis. „Laev saab endaga natuke aega ise hakkama ja meil on umbes nelisada viiskümmend sekki aega, et üks töö ära teha. Läheme välja. Õhk on niikuinii läinud, avan luugid. Kähku! Võta kaasa haamrid, kangid ja igaks juhuks mingid lõikurid... Mina otsin lõhkepaketid.”</p>
<p>„Mis teha tuleb?” Longhorn tormas – täpsemalt muidugi vedis end käte-jalgadega läbi tühjuse – oma varustuse suunas, mõeldes, et kõige tõhusam tööriist on ikkagi see radioaktiivne ja pooltöötav robot. Masinate jumal, palun pane ta veel natukeseks tööle...</p>
<p>„Me peame minema saba ees. Tüürimootorid ei tööta korralikult, ma ei<br />
saa meid enne maandumist enam õigetpidi pöörata. Mootor peab vastu küll, aga et raskuskeset muuta, tuleb kasutu esimene kaitsekilp koos järelejäänud jääga minema lüüa. 430 sekki, enne kui stratosfäär meid korpuselt minema puhub!”</p>
<p>Kaitsekilp laeva ninas, mille taga – ilma jääta muidugi – tavaliselt maanduti, oli tehtud vahetatav. Õnneks. Aga keegi ei olnud mõelnud sellele, et seda kiiresti kaalutuses vahetada. Longhorn kasutas oma robotit mehhaaniliste kätena, keeras kaitsekruvid välja, tiris seejärel kinnituspoldid nende pesadest ja heitis need lihtsalt eemale. Kaitsekilp oli sobitatud laeva esiosa peale ja arusaadavalt ei olnud sinna kuhugi eriti ruumi jäetud. Judge proovis kah mõnda kinnitust avada, kuid Longhorn oli oma roboti abil avanud juba kümme, sellal kui ta esimese lahti sai.</p>
<p>„Ma võtan ise viimase!”</p>
<p>Inimene ei jõudnud – eriti kaalutuses – piisava jõuga kruvipeadele suruda ja nii kiiresti keerata. Judge ühendas kaableid lahti ja õpetas siis: „Allpool on veel teine ring. Nende välimiste teised otsad tuleb ka lahti lasta, muidu ei pääse ligi.”</p>
<p>Longhorn vandus. Nüüd nägi ta selgelt, kuidas kilp kinnitatud oli ja omal kohal püsis.</p>
<p>„Miks siin radiatsiooni on? Kas mootor lekib?” küsis Judge mingil hetkel.</p>
<p>„Robot,” urises Longhorn. „Kui see oleks mootor, oleksime juba ammu surnud.”</p>
<p>Nad lõpetasid ja lükkasid kolmekesi (robot ka!) kilbi eemale. Nende kolme jõudu oli vaja, sest kilp kippus nagu kleebitult oma kohale tagasi tulema ja lõpuks oli Longhorn sunnitud laskma robotil ühte serva haakuda ja oma mootorite kogu võimsust rakendada. Ta ise tundis ka, kuidas teda tahapoole surutakse, ja avastas, et peab kinni hoidma. Suunataju pani end kohe paika – Maa hiigelsuur helesinine kera oli nüüd nende kõrval ja all oli tume ähvardav tühjus laeva ahtri taga. Ta vaatas kella – 330 sekundit. Aega pidi veel nagu olema ja vürtsi lisas peast läbi lipsav mõte, et ilma robotita poleks nad jõudnud... või siis oleks tulnud kinnitite juurde lõhkelaengud paigaldada ja palvetada, et plahvatus nende laeva päris puruks ei rebi.</p>
<p>„Sisse!” karjus Judge.</p>
<p>Longhornil oli hea meel tõdeda, et temast ilmselt ikka palju kogenum ruumilendur karjub kah raadiosse... Ta kontrollis uuesti kella – 270 sekundit. Ta oli vahtima jäänud, oodates roboti tagasitulekut. See oli küll selle aja peale oma sajakonna meetri kaugusele triivinud kilbist lahti laskunud ja laeva poole tulema hakanud, kuid miski tundus valesti olevat. Longhorn hakkas vanduma – selle taseme robotil on tuhandeid kaitseid, mis peavad tagama selle ohutuse erinevate rikete korral. Enamiku neist oli ta välja lülitanud ja, usaldamata üldisi korraldusi, juhtinud masinat üsna otse oma arvuti abil. Nüüd pidi robot lendama taas üldiste korralduste alusel ja see võis küll teoreetiliselt huvitav probleem olla, milline osa sellest veel töötas, milline ei töötanud, milline töötas vigadega ja kuidas see kõik seal omavahel läbi sai...</p>
<p>Longhorn haaras ühe seinale kinnitatud diskii servast, ent lasi hetke pärast lahti – neetud, laser ei kõlba, see võtab ju plasmat reaktorilt... Ta mõtles hetke, haaras uuesti diskii servast ja lasi selle kohe taas ropendades lahti – ka tõrjerakette neil ju enam ei olnud... Ta vaatas kiiresti ringi, leidis Judge’i poolt valmis pandud lõhkepaketid, pusis kümmekond sekundit sütiku häälestuse kallal ja lihtsalt viskas paketi vahepeal paarikümne meetri kaugusele jõudnud roboti suunas.</p>
<p>Ta pani paketi plahvatama selle nina all. Sähvatus oli palju võimsam, kui ta oodanud oli, ja ta tajus kerget võpatust. Ta kirus end mõttes – ta polnud varju läinud, eeldades, et vaakumis ei oleks tohtinud mingil haledal keemilisel plahvatusel lööklainet üldse ollagi... Killud? Ta jälgis paar sekundit, kuidas siiski veel enam-vähem ühest tükis püsiv robot pööreldes kaugusse kadus, ja vinnas end siis oma tooli tagasi.</p>
<p>„See oli siis tänu,” kommenteeris Judge küsivalt.</p>
<p>„Robot oli rikkis ja radioaktiivne,” mörises Longhorn. „Selle juhtimine andis vigu ja ma ei tahtnud teada, mis saab, kui see maandumise ajal hakkab ust kraapima ja sisse nõudma.”</p>
<p>Rapsakas, pööre, järsk külgkiirendus ja siis natuke õõtsumist. Judge oli laeva õigetpidi keeranud, Maa helesinine kera oli ikka kõrval, aga nüüd oli all mootori suunas. Nende toolid, mis vahepeal olid end atmosfääri takistuse järgi valepidi keeranud, keerasid end „tavalisse” kiirendusasendisse tagasi.</p>
<p>„Muide, 450 sekki ei ole veel läbi, aga juba on 0,3 g-d,” kommenteeris Longhorn. „Ma ei oleks tahtnud seal enam ringi ronida. Ja miks sa laeva alles nüüd pöörasid?”</p>
<p>„Tegelikult saaks seal hädaga ronida veel terve minuti.” Judge oli enda kohta hämmastavalt tõsine. „Ma hoidsin seda meelega niipidi, et kaitse paigal oleks. Kui me poleks seda minema saanud, oleksin keeranud koos sellega. Saad aru, ma oleksin keeranud koos sellega ka siis, kui me poleks kõiki kinnitusi lahti saanud – et ehk rebib ülejäänud lahti ja ei lenda minema koos poole katusega... Ära küsi – hea, et nii läks. Muide, selle mootori ja laeva kombinatsiooni aerodünaamikat ei ole keegi läbi arvutanud. Ma ei tea, kui suur saab olema atmosfääripiduse kiirendus, seega ma ei tea, mis kiirusel me maapinnani jõuame.”</p>
<p>„Seega sa ei tea ka seda, kuhu me üldse satume?” ohkas Longhorn.</p>
<p>„Tseilon on õnneks üsna suur.”</p>
<p>Auklik kabiin hakkas laulma nagu orel, millel pool tosinat klahvi kinni kiilunud. Tegelikult oli seda juba Longhorni sisenemise ajal aimata olnud, kuid tasapisi oli lärm valjenenud.</p>
<p>„On see ohtlik?” küsis Longhorn. „Ma mõtlen, et kui omal ajal Columbia ära põles, oli sel ainult üks väike auk kaitsekattes.”</p>
<p>„Need vanad süstikud olid selles mõttes absurdse konstruktsiooniga, et neil pidi kaitstud olema praktiliselt kogu pind. Sellepärast ongi eelis sellistel kosmoseaparaatidel nagu minu oma, kus on üks konkreetne kaitsekilp ja muu on selle taga. Mootor on ka üks kaitsekilp, mis peab taluma kolmekümne kuni viiekümne tuhande kraadist plasmat – selline on väljuva gaasi temperatuur nii-öelda tööalas.”</p>
<p>Undamine kasvas kriiskeks, kiirendus surus neid toolidesse.</p>
<p>„Tegelikult on see mootor alles poolel teel,” urises Longhorn. „Ikka peame kaasas kandma tonne ja tonne sodi, millega me ei tee muud, kui kuumutame seda reaktori tuumas. Leelismetalle – odav, lihtne vedelal kujul hoida ja saab Alfvéni lainega ostsilleeriva plasmapudeli iseennastsäilitavaks... Kui saaks tööle avatud tuumaga termotuumareaktori! Või kui saaks kas või lõhustumisjäägid otse välja! Saad aru, kui keemilisel raketil on eriimpulss 400, siis meie jurakal on see 10 000, otse lõhustumisel töötaval võib see olla üle 100 000-e ja avatud termotuumareaktoril 2,5 miljonit! Tõsi, siis ei tohiks sellega enam üldse atmosfääris lennata. Praegusega ka ei tohi, aga see pole veel nii hull... Kurat, ma näen, kui palju selle juures ära annaks teha. Kui algeline see on. Olgu, osa juppe, nagu ma avastasin, juba on minu tehtud... Ma tahaksin teha kogu ülekande ringi, tõenäoliselt on võimalik tseesium-liitiumi segus saada sekundaarne lõhustumine, ja võimalik, et sama skeemiga saab isegi triitiumi kasutamisel mingit efekti, aga see nõuaks hoopis teise konfiguratsiooniga mesondifuusorit...”</p>
<p>„Sa teed seda kõike, ära muretse,” pressis Judge läbi hammaste. „Me maandume, meid korjatakse üles, sõda saab läbi ja me asume jälle tööle...”</p>
<p>Neil kummalgi ei olnud üldse kerge rääkida, sest kiirendus oli kasvanud peaaegu 3 g-ni. Ja muidugi polnud neil vaja üldse rääkida, Longhorn sai suurepäraselt aru, et nad plädisevad niisama, püüdes hoida mõtteid eemal parasjagu toimuvast, kuid ega see teda ei takistanud.</p>
<p>„Kss mmtri a rrdn kkk nnn prrrm vvvvv hlvmm?”</p>
<p>„Kas mootori aerodünaamika on parem või halvem?” pidi see tähendama, aga ega Longhorn poleks sellest ise ka aru saanud.</p>
<p>Merepind vuhises nende kõrvalt mööda. Lained näisid olevat siinsamas, ehkki asukohamäärang näitas, et nad on veel kümnekonna kilomeetri kõrgusel. Longhorn leidis kaardi, kust selgus, et neil on saareni veel õige mitusada kilomeetrit. Kummatigi ei osanud ta kiiresti muutuvate numbrite põhjal peast arvutada, kas nad lendavad sinnani või mitte. Skafandris saab ka vee all mõnda aega elada, aga rõhku vaakumiskafander ei kannata ja pole üldse kindel, kui palju rõhuregulaator oskab järele häälestuda ja kas keegi on mõelnud sügavuses sobiva gaasisegu peale...</p>
<p>Kui nad muidugi üldse kokkupõrkel ellu jäävad. Ta avastas, et kiirust on veel kaks kilomeetrit sekundis, ja talle tundus, et nad võivad niimoodi saarest ülegi lennata... Rumalus. Judge arvutas – arvuti abil – parasjagu sedasama ja nüüd näitas kursiarvutus, et nad rammivad rannikumägesid. Longhorn luges sekundeid ja oli üle juba rahutuks muutumise staadiumist – ehk siis sisemiselt väga paanikas, mis sest, et proovis seda mitte välja näidata –, kui Judge lõpuks kiirendushooba vajutas.</p>
<p>Kiirendus kasvas 7, siis 8, 9, 10... 12 g-ni. Ja lakkas siis järsult. Saabus kaalutus. Longhorn luges välja, et nad seisavad rannikumadala kohal kilomeetri kõrgusel õhus. Suhteliselt seisavad, sest see paarsada meetrit sekundis ei tundunud pärast kosmilisi kiirusi enam üldse mainimisväärsena. Metallkolakas aga teatavasti õhus ei seisa – kaalutus tähendas tegelikult seda, et nad kukuvad, lihtsalt kukuvad maa suunas. Longhorn hakkas jälle rahutuks muutuma, kui metsas juba palja silmaga puud eristatavaks muutusid. Jälle näis Judge alles viimasel hetkel kiirendushooba vajutavat. Longhorn sai aru, mida ta teeb – nende suhteline kiirus jõudis nulli ja seejärel saabus taas kaalutus, ehk nad hakkasid kukkuma.</p>
<p>Viimane kiirendus ei olnud enam väga järsk, kuigi see katkes paar korda, tekitades suurel ja jõhkral kiigel kiikumise tunde. Siis jäi kiirendus püsivaks ja Longhornil kulus õige mitu sekundit taipamiseks, et see ei ole enam mootor, et see on Maa ühtlane raskuskiirendus ja see tähendab, et nad seisavad maapinnal. Et nad on maandunud. Tõepoolest, ta ei pannud seda maandumise momenti tähelegi.</p>
<p>Ootamatult<br />
lülitas Judge veel korraks mootori sisse. Kirjadest ekraanil oli näha, et nad liiguvad külje suunas ja laskuvad siis uuesti maha. Seekord sai Longhorn aru, et maandumistõuke sõid ära tooli amortisaatorid, laev ise ikkagi võpatas maandudes.</p>
<p>„Miks sa seda tegid?”</p>
<p>„Hakkasime sulanud pinnasesse vajuma,” mühatas Judge. „Õnneks oli siin mets ja siledam ala.”</p>
<p>Longhorn vaatas ringi. Ta oli suurema osa ajast jälginud visuaalset kujutist, kuid pärast seda, kui Judge esimese vabalangemise järel nii sajakonna meetri kõrgusel tuumamootori käivitas, oli kujutis asendunud valge suitsu ja leekidega. Nüüd oli ta vahtinud arvutisimulatsiooni, kuid sellel olid ju vaid markeeritud pinnad. Visuaalne kujutis aga näitas ikka veel peamiselt tupruvat suitsu ja illuminaatorist välja vaadata ei tasunud üldse, ilma abivahenditeta oli nähtavus alla paari meetri.</p>
<p>Too visuaalne kujutis, mis kombineeris kõiki sagedusalasid, näitas nende ümber veidrate koonusjate teivastega kaetud pinda. Longhorn taipas korraga, et need on puude põlevad jäänused; temperatuur oli endiselt kaheksasaja Kelvini ringis (ca 500 °C), kuigi see langes kiiresti. Ja lisaks oli ümbrus kergelt radioaktiivne.</p>
<p>„Kui erinev see on filmide ettekujutustest,” ütles Longhorn rohkem nagu iseendale. „Siia ei saa õige pikkade tundide jooksul keegi ligi tulla. Ja me ise ei saa ka kuhugi. Muide, kas meil üldse mingeid käsirelvi on?”</p>
<p>„Hee, mina seisma püssiga valves, kuni tark valge mees laeva remontima,” mühatas Judge. „Laser on, mis sa veel tahad? Liiga palju ulmefilme vaadanud... Alati võib ju mootori sekiks sisse lülitada. See aitab tõenäoliselt ka moskiitode vastu – et need meile malaariat ei annaks. Sellised moskiitod, mis skafandrist läbi nõelavad...” Ta ajas end püsti. „Muide, meil peaksid siin kusagil vedelema mingid ellujäämispakid selleks ebatõenäoliseks juhuks, kui kuidagi õnnestub Maale sattuda nii, et laev terveks ei jää. Ma ei tea, mis nende sees on. Kuidas reaktoriga on?”</p>
<p>„Tark valge mees kohe vaatab. Aga astu sina ka üks klišee tagasi – ära me siit ise ei lenda.” Longhorn võttis esimeseks arvutidiagnostika ette.</p>
<p>„Hm...” Judge üritas akendest välja piiluda. „Tseilonil on meie inimesi ja kui asi väga hull ei ole, aitavad nad meid. Praegu küll sidet ei ole, aga nad teavad, mis juhtus ja kus me oleme.” Ta vaikis hetke. „Ja ma võlgnen sulle oma elu. Tänan. Mina oleksin seda mootorit ainult rumala näoga vahtida osanud... Või ilmselt oleksin end õhku lasknud, proovides seda haamriga käivitada.”</p>
<p>„Äh, võid kindel olla, et ma mõtlesin esmajoones ikka iseendale.” Kuigi Judge oli ka viimased laused ikka oma venivas arrogantses americano’s öelnud, otsustas Longhorn lahke olla: „Ja ma poleks osanud selle laevaga nii maanduda, et ilusat suurt kraatrit järgi ei jää.”</p>
<p>„Jah...” Judge’i laial näol levis irvitus. „Ennasttäis valge fašistist maailmavalitseja kohta oled sa päris normaalne.”</p>
<p>„Äh, mine saapaid puhastama, kuradi neegrilõust,” viskas Longhorn samal toonil vastu. „Sul võib suurem munn olla, aga ikka tahavad kõik naised mind. Ja ära hakka armastust avaldama, ma olen hetero.”</p>
<p>Longhorn käed siiski tardusid hetkeks klaviatuuril, kui Judge ta selja taha astus. Ent ta sai ainult nagu kangiga õlale. Nojah, see pidi õlalepatsutus olema...</p>
<p>„Isegi kui ma pede oleks, on mul selleks liiga hea maitse...” Judge oli oma tooli seljataguse kallal askeldama hakanud. „Mis mulle sinu juures meeldib – ma saan sind usaldada. NY-s ei julgeks ükski valge mees midagi sellist öelda, isegi kui nad salajas mõtlevad nii. Aga sina ei mõtle.”</p>
<p>„Kust sa tead?” mühatas Longhorn. Ta ei saanud midagi teha, et see mees käis talle närvidele...</p>
<p>„Ma ju näen. Sul on suhteliselt ükskõik. Sa ilmselt ei lubaks mul oma tütrega abielluda, aga siin laevas on sul täiesti ükskõik. Me olime piisavalt pikalt koos, ma tunnen selle ära. Sinus ei ole poosi, sa oled sina ise.”</p>
<p>„Mul ei ole tütart ja kui kunagi tuleb, siis selleks ajaks sul enam õnneks ei seisa. Mul on tõesti täiesti ükskõik, oled sa must, lilla või roheline, ja see teema imeb lurinal. Kuul muide on läinud moodi mingite klorofüllsümbiootidega nahka värvida, nii et seal on mõned tõesti rohelised. Green Leopard Plague...” Longhorn peatus hetkeks. „Võimalik, et ma tõesti ei tea elust NY-s midagi. Ma vabandan, aga kui ma siia laeva tulin, ei teadnud ma sinust midagi peale nime. Keegi ordulane. Esimese viie sekiga oskasid sa selle väga positiivse eelarvamuse purustada – ei ole ordulane, on mingi afro-ameeriklasest perseauk. Noh, sa tegelikult oled palju enamat ja lõpuks toetab sind Tato ja seda meest ma austan ja usaldan, aga – siiralt – sinul on eelarvamused, mitte minul. Luba endale nõu anda – kasva suureks. Saa ordulaseks.”</p>
<p>Longhorn sõitles end mõttes. Kes ta selline oli, et teist niimoodi paika panna? Noh, see lõbus, omamoodi muretu, silmnähtavalt helge mõistuse ja hea südamega mees ajas mingit pidetut jura, mis pärines elust, mida ta vihkas. Ta oli kui massimeediast kaela valguva nilbe „võrdsuse” kehastus – selle võrdsuse, mille sildi all ikka veel kotiti valget meest selle eest, et ta kunagi oli maailma valitsenud. Longhorn polnud kunagi hinges mõistnud või omaks võtnud ameeriklaste enesekeskseid, kitsarinnalisi ja sirgelt totraid „maailmavaatelisi konflikte”, mida nad kultuuri nime all ülejäänud maailmale müüa üritasid. Kuid kas too iseenesest tore mees, kes nüüd väga mõtlikuna tooli seljatoest leitud kotti lahkas, üldse oli võimeline Miki-Hiire kõrvade tagant välja nägema?</p>
<p>„Siin muide on isegi püstolid ja natuke laskemoona. Ma ei tunne neid relvi, aga siin on valmistamisaasta ja see on 1948. Ja siin on kuivtoiduratsioone, mille parim enne oli 2040.”</p>
<p>„Tõsi või? Näita.” Longhorn tõusis. „On jah... See relv on TT. Huvitav, kust nad neid leidsid? Primitiivne ja tõhus... kuigi minu arust sobib see rohkem enesetapu sooritamiseks, kui et sellest mingil muul viisil abi võiks olla.”</p>
<p>„Selle kuivtoidu säilivustähtaeg on kümme aastat. Aga sellega ei juhtu ilmselt ka sajaga midagi. Ja anna andeks. Ma ikka päriselt tahan Kuu Ordu hulka kuuluda. Mul kulub ilmselt ainult natuke rohkem aega.”</p>
<p>Longhorn noogutas, naeratas ja enne oma kohale tagasi minekut virutas teisele õla pihta.</p>
<p>Ta oli segaduses – mis siis nüüd juhtus? Ta ei uskunud oma isiksuse mõjusse; kui tal ka oli selles osas kunagi mingeid illusioone olnud, oli need lõplikult purustanud see aasta, mil ta ülikoolis aatomifüüsika algkursust andis. Ent siis meenusid talle momendid, mil ta oli lausa tundnud, kuidas Judge teda teise pilguga vaatama hakkas – näiteks siis, kui ta mainis, et on Tato elamises käinud; siis, kui ta avastas reaktorist enda konstrueeritud sõlmed (tähtsusetud küll, aga seda Judge ju ei teadnud); siis, kui ta oli poetanud, et muidugi oskavad nad kõik mingil määral kosmoserakette juhtida... Ilmselt oli tema nüüd Judge’i silmis mingi Tõeline Vana Pärisordulane. Jama... Kuid lõpuks ütles ta seda, mida mõtles, ja ehk on kutil sellest kasu... vähemalt pani ta elu üle järele mõtlema.</p>
<h4>König</h4>
<p>„Olgu, roni oma laeva tagasi!” Krüger kuulas, pea viltu, ja saatis siis Königile lingid. „Näed – hulgaliselt starte. Regatud on üle 200.”</p>
<p>„Meil on igas mõttes targem tankurist pisut eemale hoida. Oled kindel, et see tööle jääb?”</p>
<p>„Sina seda programmeerisid.”</p>
<p>„Aga sina ühendasid. Laser läks küll tööle.”</p>
<p>„Aga tabavus oli allpool igasugust arvestust.”</p>
<p>„Sest tankuri stabiliseerimine hävitajate tüürmootoreid kasutades on kohmakas ja aeglane.”</p>
<p>„Mis tähendab, et tegelikult töötab see kõik ikkagi ainult läbi häda.”</p>
<p>Rääkimise ajal ronisid nad juba kumbki oma hävitajasse.</p>
<p>„Meil on paar minutit aega,” ütles Krüger. „Ime paagid maksimaalselt täis. Võimalik, et tankur lastakse meil alt ära.”</p>
<p>„Ma tean. Kahju, et ei jõudnud raketikasseti mootoreid ühendada...”</p>
<p>„Me võime praegu ka riskida need tööle panna – et ehk ei muuda orbiiti ebastabiilseks. Aga see on viimane võimalus. Ükskõik kui täpselt me seda kinnitada üritasime, hakkab tankur paratamatult pöörlema.”</p>
<p>König vaikis natuke aega, kontrollides oma laeva seadmeid. „Kuule, Krüger,” alustas ta siis. „Me oleme siin kõik mingil määral tegelikult jälgimis- ja suunamissüsteemi osad. Kas ma sain sinust õigesti aru...”</p>
<p>„Ma ei ole üliinimene,” katkestas Krüger teda pisut närviliselt: „Kaotused... Praeguseks hetkeks on orbiidil üle saja tuhande identifitseerimata objekti. Aga tänu meile on Teivasjaam terve ja saanud tegutseda need paar aatomimootoritega laeva, mis viimase kahe päeva jooksul on süstemaatiliselt hävitanud kõigi Maa riikide kosmoses paiknevaid sõjalisi süsteeme. Tegelikult hävitati nende GPS-i ja kommusatid alles pärast... Armstradi. See praegune on ilmselt meeleheitlik katse mingeid süsteeme taastada.”</p>
<p>„Jah, ma tean.” Nüüd oli Königi toon rahustav. „Ma mõtlesin hoopis seda, et jälgimissüsteemid peaksid ju universaalsed olema, selgus aga, et raketikasseti arvutiga pole võimalik tankurit korralikult juhtida. Minu arust on elementaarne, et kui süsteemi teisest otsast hävitama hakatakse – seda üldiselt nimetataksegi sõjaks –, siis õnnestub ikka veel töötavaid komponente omavahel kombineerida.”</p>
<p>„Aaa,” pomises Krüger ja vaikis terve minuti. Siis puhkes ta natuke rabedalt naerma. „Aega ei olnud.” Ta vandus. „Näed, mis nad teevad?”</p>
<p>„Jah,” noogutas König süngelt, ise suurepäraselt teades, et noogutust Krüger ei näe. „Kell jätkab teed kõrgemale, eeldatavasti poolsünkroonsele orbiidile, teel aga jääb leole maha hunnik püüdurrakette. Nii et meil läheb kohe uuesti lõbusaks. Kas neil need ära ei lõppe juba? Miks nad järele ei jäta?”</p>
<p>Krüger lülitas sideekraani sisse ja noogutas ekraanil. „Nagu sa aru saad, on seega raadiovaikusest loobutud. Me ei tea, palju neil neid üldse on. Kui veel üle poole on järel, oleme hädas. Täpsemalt, hädas oleme meie siin. Kaotused... kaotused orbitaalkaitse hulgas võivad väga suured olla.”</p>
<p>„Raadiovaikus<br />
on uhke sõna. Kogu meie tehnika on niikuinii Maalt detekteeritav, nüüd me ainult kuulutasime, et siin on kaks elusat tegelast, kelle pihta on mõtet lasta.”</p>
<p>„Jah,” haugatas Krüger. „Muide, võta oma juhtimise alla ka need uued – saadan lingid.”</p>
<p>„Need, mida Dragsterid külvasid? Miks need nii kusiste orbiitidega on? Persse... need on tuumalõhkepead?”</p>
<p>„Tuumakad jah. Ja vaata, millega need liiguvad! Ühekordsed tahkekütuskiirendid. Need peab ära kulutama, sest muidu kukuvad pooled neist alla.”</p>
<p>„Olukord peab olema üsna meeleheitlik, kui nad siia juba sellise tehnika on toonud,” pomises König arvutiga mässates, olles muidugi suurepäraselt teadlik, et teda kuuleb Krüger ja lisaks ka kõik jälgimisjaamad, kuigi lindistustesse süveneda pole seal hetkel kindlasti kellelgi aega...</p>
<p>„Igaüks võitleb sellega, mis tal on,” kehitas Krüger õlgu. „Muide, minu radar näitab, et lähimad on 30 kildi kaugusel – läheb lahti!”</p>
<p>König nägi seda ise ka muidugi. Ta ei saanud midagi teha, et ta suu kuivaks läks. Isegi vanemate kaotus vajus korraga kuhugi tahaplaanile ja ta tõdes ootamatu selgusega, kui väga ta elada tahab. Kui palju asju tal veel tegemata on...</p>
<p>Tavalised laserid ei kõlvanud nende vahemaade peal suurt rohkemaks kui vaenlase pimestamiseks ja ehk pisut kõrvetamiseks lootuses, et side- ja jälgimistehnika kannatada saab. Olid ju kõik aktiivsed, st kiirendusega liikuvad seadmed – ja eriti püüdurraketid – seadistatud igasuguse detekteerimiskatse, veel enam kiirgusvoo detekteerimise hetkel silmapilk suunda muutma ja tegelikult muutsid need kogu aeg pisut suunda. Seega tuli kõne alla ainult impulsslaseri kasutamine ja paraku ei olnud sugugi lihtne piisaval hulgal energiat üheks impulsiks kokku suruda, piisavalt fokuseerida ja lisaks veel õigesse suunda lasta. Samalaadsed hädad kummitasid ka kõiki elektromagnetkahureid või nn railgun’e – seade, mis suutis panna mürsu liikuma kuni mõnisada kilomeetrit sekundis, oli suur ja raske, lisaks ei olnud sellised mürsud kuigi täpsed ning kokkuvõttes oli seade väheefektiivne. Täpsemalt, efekti võis sel olla suure satelliidi kaitseks – et küllap ründaja pihta saab, kui see kobakas ikka igas sekundis nii mõnikümmend tuhat kuuli enam-vähem õiges suunas saadab.</p>
<p>**</p>
<p>„Kas tead, ma mõtlesin välja, kuidas maalastele kosmosesõda kirjeldada,” ütles Krüger nii kümmekond minutit hiljem, kui ootamatult selgus, et nende läheduses orbiidil ei ole ühtki objekti, mis nende vastu ebatervet huvi ilmutaks. „Sa üritad kaasa lüüa arvutimängus, mida mängivad kaks sinust kümme korda kiiremat tegelast, nii et sa isegi ei ole päris kindel, kas sa aitad või segad „oma”, ja lisaks on keegi su koos tooli ja arvutiga pannud suurde metallkuuli ja mäest alla veeretanud.”</p>
<p>König turtsatas. Ta oli üleni higine. Skafander sisises, kui ta tuulutuse täisvõimsusele oli lülitanud, ent sellest hoolimata tundis ta, kuidas kaelal koguneb higi, mis ebameeldivate soolakate tilkade pilvena või pigem uduna isegi silma tikkus. „Tankima?”</p>
<p>Krüger noogutas. „Õige mõte. Kuni lastakse.”</p>
<p>Nad imesid oma paagid jälle täis.</p>
<p>Uuesti hakkas pirisema radar. König heitis märgenditele pilgu ja virutas eraldumisnuppudele, ühtlasi blokeerides kõik kaitsmed, et tankurist ruttu eemale saada. Suhteline kiirus oli väga suur, 15 kilomeetrit sekundis, ja König taipas selle paari sekundiga, mis asjandusel tulla oli, et tegu on vastupäevaorbiidil liikunud ja just mõni hetk tagasi aktiveerunud püüduriga. Ta fokuseeris sellele laseri ja lasi lahti ka oma tõrjeraketid.</p>
<p>Sekundid muutusid ülipikaks. Tagantjärele ta ei uskunud, et see kõik oli tõesti aega võtnud vaid paar sekundit, ta oleks võinud vanduda, et oma pool minutit. Laser lukustus märgile, kuid see oli vaid tavaline pimestuslaser, mis suutis lähedalt tõsta ründaja temperatuuri vast nii paarkümmend kraadi sekundis – piisavalt, et see minutiga üles sulatada, kuid masendavalt ebapiisavalt, et seda peatada. Ka tõrjeraketid näisid liikuvat aegluubis. König peaaegu ei tajunudki kiirenduslööki, kui ta hävitaja mootorid lõpuks rakendusid ja ta 10 g-ga kõrvale sööstis. Ta nägi, et Krüger istub ikka veel tankuri küljes kinni, ja tal jäi vaid hirmuseguse abitusega imestada, miks kaaslane liikuma ei hakka; selle taipamiseks, et teine lihtsalt ei ole nii kiire, tal aega ei jätkunud.</p>
<p>Korraks, tõesti ainult hetkeks välgatas lähimaaradaril koonusjas kujutis ja siis oli ründaja kohal.</p>
<p>Välgatus.</p>
<p>Ja kõik oli läbi. Tankuri ja Krügeri lennuki asemel lendas keereldes igas suunas laiali rusupilv.</p>
<p>König surus hambad kokku ja muutis kiirenduse suunda. Niikuinii oli ta lennanud maksimaalkiirendusega tankurist eemale, nüüd sättis ta end võimalikult samas suunas laialilendavate rusudega.</p>
<p>Löök, ja ta oli kaalutuses. Mootor blokeerus ohutuskaalutlustel, kui mingi väline asjandus masina kursilt kõrvale lõi. Hoop kaitsmetele ja ta korrigeeris uuesti asendit. Radaril ei paistnud ühtki ohtlikku tükki – kiiremad olid juba mööda lennanud – ja ta asus pidurdama.</p>
<p>Vasakust stabilisaatorist oli tükk läinud, mis tähendas kahte asja – osa sensoreid ei töötanud ja atmosfääri ta enam siseneda ei tohtinud.</p>
<p>Ta asus rusuvälja üle vaatama. Teatud üllatusega leidis ta üles Krügeri hävitaja, mis enam-vähem ühes tükis püsis. Ta asus lähenema ja kusagilt valvekeskusest saadeti talle juba ka simulatsioon, millelt oli näha, et tegelikult jõudis Krüger siiski eralduda, enne kui terasvõrguks laiali lagunev püüdur pärale jõudis.</p>
<p>Sekundid venisid ikka veel, kuigi nüüd kulus neid ebameeldivalt palju, enne kui ta kaaslase laeva lähedusse jõudis. Ei Krüger ega tema hävitaja ei vastanud ühelegi kutsungile; hävitaja triivis.</p>
<p>Midagi enam hullemaks minna ei saanud. König haakis hävitajad kokku, kontrollis skafandrit, avas luugi ja ronis välja. Teine hävitaja oli palju rohkem kannatada saanud, selle korpus oli mitmest kohast purunenud ja ime, et plahvatust ei olnud toimunud, sest kütusepaagid haigutasid tühjalt. König haaras luugi väliskäepidemetest ja jäi kõhklema. Ükski indikaator ei toiminud, seega ta ei teadnud, kas kabiinis on rõhk või mitte. Üldiselt olid nad skafandris ja isegi kui kiiver parasjagu peas ei olnud, suutis see praktiliselt alati ise pähe sobituda, kui rõhk langema hakkas või kabiini andurid vigastusi näitasid. Aga kui ei sobitunud, sees on rõhk, Krüger on ilma kiivrita, elus, kuid teadvuseta? Nojah, tegelikult oli ka sellele mõeldud – ta keris oma hävitajast lahti testrikaabli ja ühendas selle teise hävitaja luugi külge. Olgu, vähemalt kui indikaatoreid uskuda, sees rõhku ei olnud. Ta pani igaks juhuks siiski veerandskafandri valmis ja avas kõigepealt ventiili. Rõhku tõesti ei olnud.</p>
<p>Luuk avanes. Krüger oli omal kohal. Ruumis hõljus mingit pruunikat sodi. König taipas, et tegemist on vaakumis tardunud verega; see ei olnud ainus, kuid kõige tõenäolisem seletus. Paar lahtist eset hõljus välja, minema. Üks neist oli skafandri säär. Königil kulus paar sekundit taipamiseks, et sääre sees on ka jalg.</p>
<p>Oli ka teine jalg. See tähendab lahtiselt ruumis. Püüdurraketi mingi just selleks mõeldud tükk oli lennanud hävitajast läbi, nii et täpsemal uurimisel püsis too koos vaid üht külge pidi, suurem osa sellest oli nagu väga terava ja vaid mõne millimeetri paksuse saabliga läbi lõigatud.</p>
<p>Tegelikult vaid eeskirjade täitmiseks ühendas poiss korraks testri ka Krügeri skafandri kontrollpessa. Ta ei uskunud, mida aparaat näitab – Krüger oli elus. Kuidas see võimalik oli? Nojah, kiiver oli tal ju terve. Skafandri kaeluses olid alles ka välishoolduse ühendused ja sealt visises tema skafandrisse kogu aeg hapnikku. Järelikult oli laevas kusagil siiski veel mingi hapnikuvaru ja – seda suutis König nüüd selgelt ette kujutada – oli primitiivne automaatika seatud nii, et see jooksis kümnendiku atmosfäärise survega skafandrisse sõltumata skafandri seisukorrast. Ta märkas veel midagi – Krüger oli tõmmanud maksimaalselt pingule nii reie ülaosa pingutusrihmad kui ka puusade ja vöö oma. Tänu selle, et hapnik siiski otse välja ei jooksnud, oligi sellest talle jätkunud. Ja reie ülaosa rihmad olid ka verejooksu peatanud. Königil jooksis ähmaselt läbi pea, et kuigi neid rihmu oligi mõeldud muuhulgas kasutada näiteks jalaosa vigastuste puhul, siis vaevalt oli keegi ette näinud, et need toimivad ka nii ekstreemsel juhul...</p>
<p>Nüüd läks kiireks. Ta hiivas Krügeri oma hävitaja kabiini ja kinnitas ta hädapäraselt avariikohale. Hävitaja oli põhimõtteliselt ühekohaline. Ruumi selles eriti ei olnud, kuid see ei sarnanenud ka tavalise hävituslennuki kabiinile, kuhu tõesti ainult pilooditool on surutud. Kabiin oli sisuliselt kahemeetrine soomustatud kera, mille sees pöörlev kiirendustool. Selle taga oli pisut vaba ruumi, kuhu sai hädaga teise ja väga suure hädaga lausa kolm inimest toppida, kui tool fikseerida maksimaalselt ette. Muidugi ei olnud siis juttu ei mugavusest ega isegi lahinguvõimest, ent nagu öeldud, oli see avariivariant.</p>
<p>König taastas kabiinis rõhu, saatis oma aparaatide näidud ja salvestused minema, andes staabile märku, et ta kiiresti abi vajab, ja pöördus Krügerit vaatama. Jalaköndid ei veritsenud, need olid hallid ja kuivad. König kartis neid puudutada; sel muidugi ei olnudki mõtet.</p>
<p>Hävitajal oli mingi elementaarne meditsiinivarus. Isegi mingi kogus vereasendajaid, nii et ehk sellest ikka mingit abi oli, kui ta nüüd need voolikud õigesse kohta ühendas; muidugi olid skafandril ka need pesad, kustkaudu kanüülgi automaatselt veeni käis. Aparaat tegi muidugi paha häält ja vilgutas punaseid tulesid, püüdes seletada, mida kõike kohe veel tegema peaks.</p>
<p>Ta pöördus arvuti poole tagasi ja oli pisut üllatunud. Korraks hiilis kohale isegi solvumine ja viha – kellelgi ei paistnud tema jaoks aega olevat. Kummatigi oli mingi lahinguarvuti siiski järeldusele jõudnud, et ta suudab järelejäänud kütusega Teivasjaama tasandile tõusta. Ta mõtles natuke ja loobus ohkega – sellele rääkis vastu mitu asja – tõus oleks olnud napp<br />
ja aega oleks selleks läinud kõvasti, lisaks liikus sat ise ikka veel kiirendusega – seda tõsteti ikka veel ja kuna seda tehti kogu aeg pisut muutuvas suunas, ei olnud võimalik midagi täpsemat arvutada. Kuule? Ei, sinna ta selle kütusega ära ei lähe. Maanduda? Seda ta ei saanud. Järelikult mõni aatomimootoriga laevadest, mis üldiselt tuhandest kilomeetrist kõrgemale hoidudes orbiidile kogu aeg varustust vedasid. Loodetavasti õnnestub end mõnele ligi seada, sest mitmepäevast triivimist Krüger üle ei ela.</p>
<p>Ta isegi muigas üht rida vaadates – Beagle. Isa laev. Kaksteist aastat vana välisplaneetide juurde lendamiseks mõeldud monstrum, elukorpuse võrejas torn mootoritest 60 meetrit ette ulatumas. Justnimelt ette, sest kiirendusega liikumisel lükkas laev seda ees. Kohmakas ja väikese manööverdusvõimega, tänu mitmetele kompromissidele ja ümberehitustele halva planeeringuga küna, mille ainus hea omadus oli tohutu kiirendusvõime. Reaktoris kuumutas see lihtsalt vett ja Maa juurest startimiseks ehitati pika võrekonstruktsiooni ümber kergelt koonusjas jääsilinder, mida siis robotkäsi ülalt otsast lõikas ja reaktorisse söötis... Nüüd töötas see muidugi ainult vedela vee paakide peal, kuid siin Maa-Kuu – selle laeva jaoks – imepisikeses süsteemis sellest jätkus.</p>
<p>König teatas oma kavatsusest põkkuda, arvutas õige suuna ja startis.</p>
<p>**</p>
<p>„Ma olen siiski elus...” kostis selja tagant tasane hääl. „Hm, ilmselt mitte kauaks... Jama... Kas me lendame kuhugi?”</p>
<p>„Ma ei saa praegu...” König oli kiirenduse isegi võimalikult väikese valinud, riskides niimoodi suurema kütusekuluga. 2 g-d. Valulik kompromiss kaaslase seisukorra ja lennuparameetrite vahel.</p>
<p>Minutid venisid.</p>
<p>Kiirendus lõppes. König pööras end oma toolil, nii et nägi kaaslast.</p>
<p>„Kuidas sul on?”</p>
<p>Krüger muigas kõveralt. „Kuidas mul olla saab? Jalad on läinud ja nii palju, kui ma aru saan, on ka alakeha kõvasti kannatada saanud. Vaakum. Ja see oli kõvasti kinni tõmmatud. Elus muidugi.”</p>
<p>„Valus? Saan ma sind kuidagi aidata?” König tahtis käsi laiutada, aga selleks polnud seal ruumi. „Ma ei tunne meditsiini piisavalt. Monitor on küll küljes ja...”</p>
<p>„Ma olen valuvaigisteid nii täis, et maailm paistab nagu läbi udu. Ja lõbus on, mis sest, et ma suren. Ära muretse.”</p>
<p>„Torudes on verd...” Skafandri õhutustorud teatasid tõepoolest, et filtrid on seda täis. Hoiatasid. Hapnikuringlus siiski töötas, nagu König veendus.</p>
<p>„Ma ilmselt kusin seda... Alarõhk. Ma lasin vöö järele, eks ole. Kui me uuesti pihta ei saa...” Ta muigas taas kõveralt. „Kuhu me läheme?”</p>
<p>„Beagle’ile. See teeb vähemalt poolteist tiiru elliptilisel orbiidil, laskudes perigees tuhande kahesaja peale, siis läheb L4 tagasi. Nad ei tea veel täpselt, kui kiiresti nad meiesuguseid peale suudavad korjata. Kusjuures neil ei ole mõtet siin ka väga pikalt passida – kõik, mida nad siia toovad, saab esimese tiiruga maha laadida, ja edasi tuleks võimalikult kiiresti jalga lasta. Neil küll on meditsiiniseadmeid, kuid... Vähemalt praegu on põkkumine kooskõlastatud. Aga sinna läheb oma tund aega.”</p>
<p>„Mis õieti juhtus?”</p>
<p>„Kas sa ei näinud? Tuli vastupäevapüüdur. Sa vist ei jõudnud reageerida.”</p>
<p>„Nägin. Aga hilja. Sina olid kiirem. Hea seegi. Kuidas teistega on?”</p>
<p>König vaikis enne vastamist paar sekundit. „Halvasti,” poetas ta siis. „Ohvrid on väga suured. Veel üht sellist rünnakut orbitaalkaitse üle ei ela. Me laguneme laiali. Iga rünnak vähendab omakorda meie võimet vaenlast detekteerida ja seega midagi ette võtta. Orbiit on juba niimoodi prahti täis, et detektorid ei tööta korralikult. Eks me sellepärast ei näinudki... Keegi ei näinud... Või ei pannud tähele...” Ta vandus. „Arvutid...”</p>
<p>**</p>
<p>„Kas tead, see on ilus. Kera, selgelt kera. Mis sest, et inimsilm ei tohiks sellistel distantsidel kaugust määrata. Seda enam, et see on kujutis. Nii selge ja ere, nagu muud ei olekski. Ei ole kiivriklaasi, sind. Ainult ere ja kolmemõõtmeline Maa.”</p>
<p>Königil kulus paar hetke taipamiseks, et Krüger ei soni, vaid räägib väliskaamerate kujutisest, mida ta vaatab oma kiivrisse ehitatud virtuaalivisiiri abil.</p>
<p>„Sealt lastakse meid. Aatomirakettidega.”</p>
<p>„Ma tean. Mis siis. Me laseme vastu. Naljakas, ma muide arvasin, et mina küll pihta ei saa. Arvutasin, et tegelikult võin saada, ja mõtlesin, et mis siis, niikuinii jään vahele... Arvasin, et võin end terve elu tagantjärele kangelasena tunda. Inimene ei suuda tegelikult enda surma ette kujutada. Et sa lahkud sellest mängust alatiseks. Ja tead, ma olen ainult väsinud. Väga väsinud. Mul ei ole jõudu teada saada, mis järgmiseks tuleb. Tulevikku ei olegi. Täpsemalt, tulevikus on sinusugused ja minusugustel ei ole seal kohta. Ei ole kohta ühel pedel, kes arvas, et jube lõbus on suurkorporatsioonide ülemusi igas mõttes tillist tõmmata.” Ta pugises natuke selle üle naerda.</p>
<p>„Tead, Alia sai väga hästi aru, et see on tema kondine tagumik... Esmajoones, eks ole. Ja laps. Kelle ees ma end väga halvasti tunnen, sest ma ei suuda tema kasvatamises ühtki positiivset stressorit leida. Ma arvan siiralt, et tal on parem kasvada isata kui sellise isaga nagu mina. Mul on ju terve mõistus peas. Ma suudan igasuguseid olukordi väga hästi hinnata. Miski ei takista mul seda oskust iseenda peal rakendamast. Muidugi tahaksin ma elada. Aga mingit teist elu. Mitte sündida seal, kus ma sündisin... Ähh...” Ta nuuksatas ja vaikis mõned minutid.</p>
<p>„Ma olen katki. See õnnetu vastupäevapüüdur lihtsalt viis mu sisemise olemuse välimisega kokku. Ma ei ole elus muud teinud, kui sigatsenud. Ainus, mida ma teha sain, oli õiges suunas sigatseda. Ma olen püüdnud kujutleda, mis siis saaks, kui minu elust tehtaks film... Mida oleks seal näidata? Rõõmutust. Väljapääsmatust. Kuidas kõik on valesti... König, tead, ära usalda selliseid nagu mina. Kui mitu korda olen ma valmis olnud reetma! Ma ei ole seda teinud ainult ühel põhjusel – see ei teeks midagi paremaks.</p>
<p>Ma teesklesin. Ma olen kogu aeg teeselnud ordulast. Kogu aeg kartnud, et ma ei saa hakkama. Surm on kergendus. Ma sain hakkama. Minust saab kangelane, sest sa ei räägi iial kellelegi seda, mida ma sulle praegu räägin. Sa viid Aliale ja pojale mu viimased tervitused, mõtled välja, kuidas ma ütlesin, et ma neid armastan... Ähh, muidugi ma armastan neid. Muidugi ma tahan neile kõike kõike kõike kõige paremat... Nende eest on lihtne ja rõõmus surra...</p>
<p>Olgu, ma vaatan nüüd veel Maad.” Ta hääl kustus.</p>
<p>Krüger suri millalgi pidurduskiirenduse ajal enne Beagle’iga põkkumist.</p>
<p> </p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 14:33:28 +0000
admin
106 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/loo_algus_0#comments
-
Loo algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h2>Kevad 2061</h2>
<h3>Longhorn</h3>
<p>Esimene Bosporuse sild oli valmimise ajal pikkuselt neljas maailmas ja kuigi see auväärne koht edetabelis oli ehitamisest möödunud peaaegu 90 aastaga kõvasti kukkunud, nägi Euroopat ja Aasiat lahutava väina ületamine ikkagi üsna muljetavaldav välja. Eriti vanas ebamäärast värvi loksuvas ja krigisevas autobussis, mille parimad aastad olid jäänud pealtnäha kah sinna silla ehitamise aegu... mis oli muidugi ilmselge liialdus, ehkki vähegi normaalsemates oludes oleks see hale tossav asjandus ammu ümbertöötlusele läkitatud. Aga Türgi puhul ei saanud normaalsusest rääkida, vähemalt mitte inimesele Euroopa Liidu teisest, põhjapoolsest otsast, kus veel üritati teha nägu, et elu läheb paremaks ja Türgis kasvatatud puuvilju kõlbab kasutada ainult rotimürgina... Kummatigi osteti need poest ju ikkagi ära... Ent seda, mida vaesemad inimesed sõid, oli parem mitte teada.</p>
<p>Ago vaatas linna, mis tihedalt mõlemaid kaldaid täitis, väina ennast, mille laevaliiklus autoliiklusele sillal alla ei tahtnud jääda, ja pidi endale tunnistama, et küllap lihtsalt on selle silla ületamine sümboolne. Boğazist – nii oli selle väina türgikeelne nimetus – algas teine maailm. Mis sest, et Türgi oli kunagi kanna ka Euroopa poolel maha saanud ja kuulus nüüd täiega Euroopasse... Täpsemalt, kuulus mõningate piirangutega Euroopa Liitu.</p>
<p>Oli keskpäev ja liikluseks kasutati mõlemas suunas kolme rida. Beylerbeyi oli ilmselt kunagi sajandite eest olnud selle külakese nimi, kuhu nüüd kinnitus silla Aasia-poolne ots ja kus silla ületamise eest raha küsiti. Külakesest oli muidugi alles jäänud ainult tollipunkti nimi ja protseduur ise oli vähemalt igapäevaste sõitjate jaoks juba mitu põlvkonda tagasi automaatseks muudetud, nii et iga hetk laiali laguneda ähvardav sõiduvahend tuhises väravatest kiirust vähendamata läbi, keeras silla taga algavasse parkimisplatside rägastikku, leidis teiste samasuguste parves koha ja sülitas oma haisvast sisemusest kevadõhku kirju seltskonna. Kõikvõimaliku nahavärviga inimesed kandsid küll põhiliselt üsna praktilist pükstest, särgist ja mingitest jalavarjudest riietust, kuid selle detailid varieerusid. Ago oma teksades ja hallis T-särgis oli üsna keskmine, kui lugeda skaala üheks otsaks veidratest kohtadest paljaid teismelisi, kes Euroopa kultuurist pisut vildakalt aru olid saanud, ja teiseks naisi, kellel kõik peale näo ja käte kaetud oli. Burkasid oli ainult üks ja teatud mõttes moodustasid eriliigi ka tumedas ülikonnas vaevlevad mehed. Enamikul oli kaasas kõikvõimaliku suuruse ja kujuga kompse, nii et ka selles mõttes ei äratanud üks teistest natuke suurem ja pisut lapilise päevitusega mees erilist tähelepanu, olgugi, et tema üsna mahukad ratastega kohvrid natuke korralikumad välja nägid. Igaks juhuks hoidus ta suurema grupi kreekapärastes särpides väheke turskematest meestest koosneva lärmaka seltskonna lähedusse ja hoidis igal pool ringivahtivatest politseinikest möödudes pilgu maas.</p>
<p>Tal oli minna õige mitu kilomeetrit. Ilm oli pigem jahe, kuid päike meelitas higi välja. Inimestele mõeldud teed olid õnneks suuremas osas pealt kaetud. Teede, sildade ja galeriide segadik läks sujuvalt jaamaks üle. Ta kontrollis paar korda taskust võetud asukohamäärajal teed ja jõudis lõpuks avarasse ootesaali, kus oli suhteliselt vaikne ja jahe. Loomulikult vaid Türgi kohta vaikne ja jahe – karjuma just ei pidanud ja hiigelsuur termomeeter seinal näitas 24ºC.</p>
<p>Ta triivis saali ühte nurka, kuhu oli kogunenud inimest kakskümmend, kui lapsed ka hulka lugeda. Ühel silma järgi allakolmekümnesel päevitunud ja sportlikul mehel oli käes kahemeetrine habras lipuvarras umbes A4-suuruse, nagu tugevaimas tormis jäigalt sirgu hoidva lipuga, millel ilutses kiri „HTIC Tours”. Lisaks kirjale oli lipul ka stiliseeritud logo, milles väga positiivse suhtumise korral võis aimata turbanit ja pisut teises tujus kassisitta.</p>
<p>„Tere, mina olen Ago,” ütles ta lähemale astudes ja oma kohvreid pingi kõrvale parkides.</p>
<p>„Holger,” noogutas lipnik asjalikult. „Sa oled õiges kohas. Tere tulemast HTIC Toursi korraldatavale matkale ja täname juba ette huvi tundmast Anatoolia poolsaare hämmastavalt rikka ajaloo vastu. Inimesed on siin teatavasti elanud väga palju aastatuhandeid. Täpse ajaskaala üle vaieldakse, kuid...”</p>
<p>Ago ei kuulanud teda, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, vaatamata sellele, et ta seda meest esimest korda reaalsuses nägi, teadsid nad mõlemad suurepäraselt, milleks nad seal on – ja tegelikult väreles mehe suunurkades vabandav muie, kui ta oma rohkem või vähem juhuslikult kuulama sattuvatele möödujatele mõeldud möla ajas. Teiseks aga oli ta toolile vajunud, taskust otsitud salvrätikuga oma higist leemendavat nägu kuivatanud ja ülejäänud seltskonda pilguga mõõtnud. Ja ta pilk oli nagu naelutatult ühele naisterahvale pidama jäänud. Tagantjärele ei mäletanud ta kõigist teistest suurt midagi. Ta oli juba enne Holgeriga rääkima hakkamist vahetanud põgusa meeldivat üllatust väljendava pilgu ühe paariga, keda ta ammusest ajast tundis (Jane ja Frank vist, kuigi ma ei suuda meenutada, et neid kunagi koos oleksin näinud...), ja ta oli lühikese noogutuse vahetanud ka ühe mehega, keda ta teadis oma töö tõttu (Taras Gandõh... vist... temaga pole ma kindlasti kunagi mitte ühtki sõna vahetanud ). Siis oli pöördunud too paari sammu kaugusel oma kohvrite juures seisnud naine.</p>
<p>Ago tundis ka teda, oli teda näinud mõnel rahvusvahelisel kohtumisel. Enamgi veel, oli teda ihalenud. Naine teda vaevalt mäletas, kuigi Ago oli võtnud vaevaks järgi uurida, kes ta selline on, ja üritanud temaga paar korda juttugi teha. Naise nimi oli Ageline Korf. Rootsis käisid aatomiuuringud Kungliga Tekniska Högskolan ehk Kuningliku tehnikaülikooli mingi kateedri alla, millel oli mingi segane eufemistlik nimi, ja too naine töötas seal mingi referendina. Järele mõeldes oli naine lihtsalt noor ja kaunis ja sellisena tõusis ta muidugi kui merevahust kerkiv Afrodite esile sellest üsna kärbatanud kambast, mida aatomifüüsikud endast väliselt kujutasid.</p>
<p>Juhtus midagi põrutavat – naine naeratas ja noogutas talle, kui nende pilgud kohtusid. Ta ei pööranud pilku ära, kui Ago enda oma liigutada ei suutnud, ta naeratus muutus ainult pisut pilklikuks. Selliseks heatahtlikuks.</p>
<p>„Vabandust,” viskas Ago Holgerile, üldse tema poole vaatamata, ja tõusis. Ta astus kaks sammu, püüdes palavikuliselt välja mõelda, mida öelda.</p>
<p>„Me vist teame teineteist,” ütles ta lõpuks lihtsalt, ise tundes, kuidas kõrvad õhetama hakkavad.</p>
<p>„Oleme sattunud vestlema jah,” ütles naine. Ta oli mehest peajagu lühem ja umbes poole kergem. Agole see muidugi meeldis, kuid ega ta pääsenud mõtte eest, et viimastel aastatel omandatud „soliidne” figuur ei ole midagi, millega daamide südameid võita.</p>
<p>„Nii et meie eriala teades on meil lootust koos tööle saada?” Ago valis sõnu, ja mitte keeleoskuse pärast (rääkisid nad loomulikult inglise keeles). Eks neile mõlemale oli kõvasti pähe taotud, et ühtki nime, veel vähem nende reisisihti on parem vestluses mitte mainida.</p>
<p>„Meil on lootust koos töötada, aga mitte selle eriala pärast, mille kaudu sa mind tunned,” raputas naine imekergelt pead. „Ega ma pole sellest kunagi jaganud ja ühel hetkel oli aeg seda tunnistada. Kuid ma loodan, et me kohtume ja saame sellest pikemalt rääkida.” Tal paistis pisut piinlik olevat, et ta nii ümmargust juttu ajab, ja tal ei tundunud olevat midagi selle vastu, et nende vestlus jätkuks.</p>
<p>„Daamid ja härrad!” alustas Holger pisut kõvemini. Nad pöördusid teda vaatama.</p>
<p>„Olgu, enamik on kohal, nii et võime otsast minema hakata. Meil on transpordiga pisut probleeme, kahjuks ei olnud võimalik võtta pileteid nii, et me kogu aeg koos oleme. Firma vabandab selle pärast. Perekonnad lähevad koos, ülejäänud – kuidas tahate. Üksi, paarikaupa, kolmekesi. Ainult te kindlasti olete kursis siinsete paikade kultuuriliste traditsioonidega, nii et neid austades ma soovitaksin meie kaunitel daamidel hoida kokku mõnega meie grupi meessoo esindajatest. Ideaalne oleks abielupaari moodi välja näha.”</p>
<p>Ago ja Ageline vaatasid uuesti teineteise poole.</p>
<p>„Kas me annaksime abielupaari mõõdu välja?” küsis naine.</p>
<p>Agol oleks peaaegu hing kinni jäänud ja tema vastus oli rangelt võttes pisut maitselage: „Ma igal juhul teen kõik, mis minu võimuses, et sellega toime tulla.”</p>
<p>Ageline paistis taas naeru maha suruvat. „Siis läheme koos.”</p>
<h3>X</h3>
<p>Brüsselis tähendas kevad paari närust soojakraadi, uduvihma ja tugevat tuult. Filtreeritud ja konditsioneeritud õhuga, tehisvalgusega ja tehismaterjalidest kontoris, arvata viieteistkümnenda korruse kõrgusel maapinnast andis ilm endast märku vaid klaaside naksumise või tugevama rabinaga, kui tuul või vihm end kokku võtsid. Liik, kes selliseid iseenesest üsna turvalisi ja mugavaid kivikuute asustas ning keda nende kõige märgatavama tunnuse järgi oli hakatud nimetama pintsaklipslasteks, heitis vaid haruharva pilgu välja, sest neile tegelikult ei meeldinud too hallide ja vettinud kuutide kõle segadik, mis sest, et just see nad viimase poole aastatuhandega sünnitanud oli.</p>
<p>Üks pintsaklipslane oli tulnud teise kuuti.</p>
<p>„Ameeriklased küsivad taas andmeid.”</p>
<p>Hääl oli isikupäratu ja määratlematu aktsendiga. Nad rääkisid inglise keeles ja see ei olnud neile kummalegi emakeel.</p>
<p>Kuudi või viisakamalt kabineti omanik tõstis pilgu ja mõõtis seisjat.</p>
<p>„Miks nad küsivad? Et kindel olla?”</p>
<p>Tulija kehitas õlgu ja vaikis. Küllap ta oleks võinud istuda, ent ta ei andnud millegagi märku, et ta seda sooviks. Ent lõpuks istus ta niikuinii suurema osa päevast samasuguse laua taga samasuguses toolis.</p>
<p>„Kuidas neil läks?” küsis kabineti omanik, pisut vanem ja soliidsem pintsaklipslane.</p>
<p>„Meie agent lahkus koos primaarse objektiga. Tavalised kanalid. Arvatavasti.”</p>
<p>Mees kirjutuslaua taga ohkas. „Tee andmetesse paar viga ja saada need neile homme. Täpselt nii, nagu nad meiega teevad.”</p>
<p>Noorem mees noogutas ja pöördus pooleldi. „Tuleb sellest midagi? Ja... kas poleks lihtsam olnud teda takistada, kui...” Ta rääkis seda pooleldi nagu iseendale, otsekui jättes endale tee lahti vabanduseks – et on vaid omaette nina alla pomisenud, kui kabineti omanik juhtuks kuidagi teravalt reageerima.</p>
<p>Vanem mees raputas pead. „Millega sa inimest kinni hoiad, kui ta läks vaid mingi kahtlase – meie jaoks kahtlase – firma tuurile Türki? Ja kas sa ei taha teada, mis seal tegelikult sünnib?”</p>
<p>Seisja kehitas õlgu. „Muidugi tahan. Aga kõik, keda me sinna saadame... Tead ise.”</p>
<p>Viisteist sekundit valitses vaikus.</p>
<p>„Jah, aga kuidas teisiti?” küsis pintsaklipslane kirjutuslaua taga.</p>
<p>Noorem pintsaklipslane kehitas uuesti õlgu ja lahkus.</p>
<h3>Longhorn</h3>
<p>„Ma ju ütlesin, et keegi ei küsi midagi,” pomises Ago. Nad olid lõpetanud mitmekilomeetrise jalgsikäigu, trügimised ja ootamised läbi lärmaka, palava ja haisva lennujaama ning tõmbasid lõpuks lennuki istmetel hinge. Nende kohvrid olid muidugi läinud pagasisse ning neil ei olnud midagi peale dokumentide ja lennukipiletite, mida nad ikka veel käes hoidsid.</p>
<p>„Ma pean ainult kogu aeg kramplikult meeles pidama, kes ma olen,” vastas Ageline samuti poolsosinal. Kogu asi näis talle nalja tegevat, isegi see, et ta selg oli nii märg, et kippus tooli seljatoe külge kinni kleepuma. Mees sirutas end. Täpsemalt, proovis sirutada.</p>
<p>„Siin on kah nagu...” siunas ta vaikselt. Ta jalad ei tahtnud ära mahtuda. Teistpidi võttis ta ruumi juurde ka naise arvelt. Too oli selleks korraks pannud selga keha üleni katvad luitunud tooni lohmakad riided ja isegi loori pähe. Varasemast ajast mäletas Ago teda ilusate heledate lokkide kosega seljal, ent Istanbulis olid ta juuksed olnud tuhkjat musta tooni ja kuklasse kokku seotud. Sellisena, kui lisada ka tumedamaks toonitud näonahk, nägi ta esimesel pilgul välja üsna Lähis-Itta sobiva naisena. Kui ta ainult nii seksikas ei oleks... Ago ei suutnud otsustada, on see nii vaid tema silmis või näevad ka teised naist sedamoodi.</p>
<p>Tal endal olid hõredad tumedad juuksed, mis hetkel küllap ta märjal kolbal pigem porist kulututti meenutasid. Need värvi ei vajanud, kuid nahka oli temagi spetsiaalse kreemiga tumedamaks tooninud. Värv oli koos juhistega olnud „kingituspakis”, mille Holger neile koos piletitega pihku pistis, ja õhtul rongikupees ette võetud värvimine oli ootamatu tulemuse andnud – värvida oli soovitatud igaks juhuks üleni ja inimesel on teatavasti mõned kohad, kuhu ta ise hästi ligi ei pääse. Ageline naeruga toodud põhjendus, et seal maal esineb naiste tualette, kus teised ta tagumikku näha võivad, ei olnud parem ega halvem kui mistahes muu. Kummatigi polnud Agol midagi selle vastu, et lisaks naise seljale ka tagumik ja üldse ta üleni ette võtta, sest muidugi tuli tal vallatu mõte proovida, kui palju ja kust siis tal ikka seda kreemi nahale hõõruda lubatakse. Igalt poolt võis.</p>
<p>Tulemus oli teatud mõttes ootamatu kas selles osas, et kuigi kupee teine voodi jäi kasutamata, oli Ago liiga väsinud ja Ageline... Ago ei saanud sellest päris hästi aru, kuid igatahes nad vaid magasid teineteise kaisus. Vähemalt ühes voodis. Kindlasti mitte ideaalne, aga vähemalt lootustandev...</p>
<p>Vaatamata sellele, et nad juba kolmandat päeva teel olid, tundus elu aina paremaks minevat.</p>
<p>**</p>
<p>„Ma ei mäleta, millal ma viimati end pesin,” kurtis Ageline.</p>
<p>„Mina mäletan küll. Täpsemalt, millal ma viimati sind pesin,” urises Ago heatujuliselt vastu. Ta sirutas end kipakal pingil ja oigas natuke äramagatud külje pärast. „Rongis. Eelmises elus.”</p>
<p>„Nii et sinulgi on tunne, nagu me oleks terve elu teel olnud.”</p>
<p>„Koos sinuga polegi see nii halb.”</p>
<p>„Tead...” Ent naine jäi vait.</p>
<p>Ago tegi korraks ühe silma lahti. „Noh? Ma ootasin, et tuleb mõni õel kild. Aga sa oled väsinud.”</p>
<p>Neljast kohvrist moodustus nende ümber teatud barjäär, nii et suhteliselt tühjas reisijatesalongis polnud keegi nende lähedusse tulnud. Kohalik ilma ülevärvimisetagi tume ja tumedasilmne rahvas uudistas neid pisut võõristades ja hoidus kaugemale. Omavahel paistsid nad palju vähem ruumi vajavat ja tukkusid pigem üksteise vastu toetudes kui pinkidele väljasirutatult.</p>
<p>„Ma imestan, kui kergesti see käib,” tegi naine vaikselt teist juttu. „Meie poole pole keegi isegi mitte vaadanud. Meid ei ole mitte keegi kontrollinud. Seni on kõik nii, nagu Ordu kinnitas – liiklust on liiga palju ja kui me ise ei lähe valesse kohta...”</p>
<p>Ta ei lõpetanud lauset. Piki vahekäiku lähenes mundris tegelane, peatus nende juures ja küsis midagi. Ago kibrutas kulme – see oli nagu inglise keel ja ei olnud ka...</p>
<p>Ageline vastas. Ta tegi seda kuidagi kõhklemisi, kogu aeg pilku põrandal hoides ja ainult vilksamisi, nagu luba küsides mehe poole vaadates. Naine ulatas tegelasele paar rahatähte – enne taas küsivalt mehe poole vaadates – ja too lahkus.</p>
<p>„Uau, ainuüksi see, kuidas sa minusse suhtud, kui keegi meilt midagi küsib, oleks argument igavesti reisima jääda,” muigas mees. „Ja miks tal oli vaja küsima tulla, et kas me hommikust sööme, kui siin laeval üldiselt sööb igaüks seda, mis kaasas on? Tegelikult saavad nad esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Kas ta kohvi juua kõlbab?”</p>
<p>„Looda sa. Vastus mõlemale küsimusele. Muidugi saadakse esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Ja ma olen jälginud, kuidas siin naised oma meestesse suhtuvad. Teheranis, Goas – igal pool, kust läbi tulime.”</p>
<p>„Sa paistad ühelt poolt nagu naljana võtvat, kuid teiselt poolt...” Mees vangutas pead. Ta uni tundus selleks hetkeks kadunud olevat. „Ja kas tead, ma kardan iga hetk, et sa kaod kuhugi enne, kui meil... Et ma olen sind ainult ette kujutanud. Või et sul ikkagi julgus üles ütleb.”</p>
<p>„Nii vähe sa mind tunnedki.” Naine ütles seda kergelt, kuid kusagil sügavamal helises midagi, mida Ago pidas solvumiseks.</p>
<p>„Tead... ma isegi kõhklesin. Kõhklen praegugi. Ja mõtlen ka niipidi, et seni, kui me Ordu enda tegelastega kokku ei puutu, jääb ju võimalus tagasi tulla, sest Türgist alates oleme üle kõigi piiride nii tulnud, et ühtegi arvutisse ei jää jälge meie tegelikest isikutest... kui meil jätkub taipu mitte kasutada krediitkaarte ja muud taolist. Aga selles suhtes oli Merkel üsna otsekohene. Ma saan aru, et nad vaikselt aitavad kaasa sellele, et sellised augud olemas oleksid. Nad ei taha, et keegi selle tee luubi alla võtaks.”</p>
<p>„Ma tahaksin juba kohale jõuda,” ütles naine. „Siis tahaksin ma jaheda dušši alla ja... võrku seal ikka saab?”</p>
<p>„Võrku saab. Selleks on neil omad meetodid. See käib läbi mitme proksi ja on täiesti jälitamatu. Aga enne peame kohale jõudma.”</p>
<p>Naine ainult noogutas kannatamatult. „Ja siis tahaksin ma süüa midagi sellist, mis ei ole saanud EU sertifikaati kui täiesti ohutu. Nad võiksid juba lisada lühikese kirja, et toit on nii steriilne ja puhas, et selle söömine ei paku mitte midagi.” Ta ohkas. „Ja ikkagi käib see liigagi kergesti.”</p>
<p>Mees mühatas. „Mrhh, võimalik, et meil on lihtsalt väga hea legend. Mingi segavereline ärimees Liibanonist on endale mingi samasuguse poolvalge litsi muretsenud ja...”</p>
<p>Kõigepealt sai ta küünarnukiga ribidesse.</p>
<p>Mees surus hetkeks huuled kokku, küllap polnud hoop just väga hell, kuid ta ei kavatsenudki pahandada, selle asemel ägises ta naerda.</p>
<p>„Mina tahaksin veini. Ja pesta ja siis magama. Koos sinuga.”</p>
<p>Ta sai veelkord küünarnukiga, seekord küll rohkem mänglevalt, enne kui naine end uuesti tema kõrvale magama asutas.</p>
<p>„Hommikuks oleme Tseilonil.”</p>
<p>**</p>
<p>Järgmisel hommikul vankus kohvrite raskuse all tuikudes Kalpitiya sadamakaile kaks rääbakat turisti.</p>
<p>„Kui keegi käsib mul käed üles tõsta ja ta on lähemal kui viis meetrit, siis ta kukub. See oli hoiatus,” mees heitis naisele kõvera muige, asetas kohvrid betoonist kaiplaatidele ja sirutas end.</p>
<p>„Ma hoidsin hinge kinni,” viskas naine ümbrust uurides. „Sa ütlesid, et meile tullakse vastu?” Tumesinine India ookean loksus vaikselt, sealtpoolt puhus kerge tuuleke, kuid temperatuur oli 30 kraadi ligi. Juba sadamas sees olles polnud suurt muud näha, kui ümbritseva linnakese valgeks võõbatud majade maalilist rägastikku, mida kirjas kohalike värvikirevates sarides hord. Mehe ja naise ümber oli juba moodustunud rõngas särasilmsetest lastest, kes üritasid nende kohvreid haarata.</p>
<p>„Tere tulemast Sri Lankale, härra ja proua mis iganes nimed teil olid. Kõtt!” Nad pöördusid ja leidsid end vastamisi heledates lühikestes pükstes ja valges T-särgis Holgeriga, kes nii pikkuse kui nahavärvi poolest kohalikest rabavalt eristus; viimane röögatus oli ilmselt mõeldud ümberringi tunglevale jõnglastekarjale.</p>
<p>„But Holger! Please!” kostis mitmehäälne rahulolematus.</p>
<p>„Kuid vabandust,” ta naeratas laialt. „Holger Vain, Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtasutuse kohalik resident. Ma tegelikult muidugi tean une pealt, kes mis nime all liigub, aga loodetavasti pole teil neid identiteete enam kunagi vaja. Ja eks te saate ise ka aru, et ega need mingit tõsisemat kontrolli niikuinii kannatanud ei oleks. Olete lahutatud. Aga vabandust, see oli vist liiga asja sees olija rumal nali. Kuidas teil läks?”</p>
<p>„Pole viga. Aga lahutuse üle me veel mõtleme,” üritas Ageline naeratada. „Tead, eks sa pead ka meid vabandama – pärast sellist reisi ei ole me oma parimas vormis.”</p>
<p>„Ja nagu ma aru saan, seisab seda reisi veel ees,” lisas Ago teisele tervituseks noogutades; kätt ei pakkunud neist keegi.</p>
<p>Holger jageles lühidalt ümbritseva lastekarjaga ja pistis siis pihku mündid neile, kes kohvrid võtsid. Ta inglise keel oli nii hea ja vaba, et kui see ehk tõesti ei olnud ta emakeel, rääkis ta seda hulga paremini kui enamik neist, kellele see on emakeel; pigem võis kahtlusi tekitada perfektne briti grammatika. Kui ta aga kohalikega rääkis, oli see peaaegu arusaamatu. Ago ja Ageline inglise keel oli selge, kuid puine. Kuigi ka nemad rääkisid vabalt, oli see neile selgelt võõras keel.</p>
<p>„Tahate minna kohe või homme?” pöördus Holger uuesti nende poole, kui nad oma kohvritele järgnesid. „Läheb üks lennuk päevas ja see stardib natuke rohkem kui tunni aja pärast. Jõuame lahedalt ja vajadusel nad ootavad, kui ma helistan. Või puhkate päeva ja lähete homme? Siin elamine ei maksa enam midagi.”</p>
<p>Mees ja naine vaatasid korra teineteisele otsa. „Läheme täna,” ütles siis mees. „Saab selle õuduse ükskord kaelast ära. Muide, kus teised on? Teheranis me nägime õige mitut, paar tuttavat nägu oli Goas ka, aga viimases lõpus olime üksi?”</p>
<p>„Olgu, teie valik. Mu van seisab seal.” Ta viipas käega samapalju vestluskaaslastele kui kohvripoiste juhatamiseks. „Lähme. Pered jõudsid esimesena ja läksid juba eile. Tänase hommiku korjan erinevatest praamisadamatest rahvast, teiega koos kas kuus või kaheksa on tänase lennuki peal. Ehk ma ei tea, kas ühed veel jõuavad.”</p>
<p>Valge, valgelt kiiskavate läbipaistmatute akendega väikebuss erines rabavalt ülejäänud kaiotsa juures seisvatest sõidukitest. Enamik sõidukeid olid igivanad Euroopa või Ameerika mudelid, diiselmootorid rapsiõli, piirituse või millegi taolise peale ümber häälestatud, ja siis oli siin-seal mõne kohaliku rahajõmmi peletislik munnipikendus. Holgeri sõiduk oli lihtne, detailivaene ja heas korras.</p>
<p>Kui nad koos oma kohvritega sisse said, avastasid nad masinas veel kaks meest.</p>
<p>„Vanhecke ja Irthex,” tutvustas Holger. Mehed olid istunud nii, et neid polnud olnud üldse näha ei kohvrite tagaluugist sissetoppimise ega sõidukisse ronimise ajal. Mõlemad uurisid mingite seadmete abil ümbrust ja olid silmnähtavalt relvastatud. Nad pöördusid napi naeratusega ainult tervituste vahetamise hetkeks.</p>
<p>„Viimasel ajal on mingite suurriikide luured hakanud meie vastu ebatervet huvi ilmutama,” selgitas Holger, kui nad paigalt võtsid. „Midagi ei ole veel juhtunud, aga meid jälgitakse. Me muidugi proovime omakorda neil silma peal hoida.”</p>
<p>„Mrhh, see ei ole siis ilmselt saladus, kui sa seda mulle räägid,” arvas Ago end korraks istmel pöörates ja tagapool ikka veel ümbrust uurivaid mehi piieldes.</p>
<p>„Ega otseselt ei ole küll,” Holger muigas taas. „Meid on kogu aeg jälgitud. Ma mõtlen siin ja Mosambiigis ja mõnes sellises kohas, kust põhiliselt meile tullakse. Ameerikas ja Hiinas oled sa Kuu Ordusse kuuludes kindla peale julgeoleku huviorbiidis ja kui ükskõik kes käib kusagil, kus nende teada Kuu Ordu tegutseb, tuleb sel pärast neile aru anda, mida asja sinna oli. Euroopas pole asi nii hull, seni pole praktiliselt midagi ette võetud, nii et te saite suhteliselt vabalt tulla.”</p>
<p>„Ma ei ole kunagi aru saanud, miks nad seda õieti teevad,” mühatas Ago.</p>
<p>„No vat see on üks asi, mis siitpoolt natuke teistsugune paistab. Kuivõrd sa juba siin oled, siis sa ilmselt tead, et seesama kosmosepiraatideks ristitud seltskond, kes üle-eelmisel kümnendil kogu töötava kosmosetehnika ära ajas ja ISS-i üle võttis, on kõik Kuu Ordu liikmed? Seda ei unustata kunagi. Mitte kunagi. Selle eest esitaksid teatud ringkonnad hea meelega kellelegi arve. Teine asi on see, et Kuu Ordusse on voolanud inimesi ja saladusi. Ma arvan, et ka see ei ole ei saladus ega müstika, kuidas see kõik koos püsib. Väga paljud tahavad meiega koostööd teha, sest see toob kasu, ja nii ongi valitsused toimuvale läbi sõrmede vaadanud. Kasu on saanud isegi need, kelle saladused me oleme pihta pannud. Me ei ole neid kellelegi edasi müünud, pigem edasi arendanud ja nemad on saanud tagasi palju kasulikke katsetulemusi ja muud sellist. Euroopa Liit ja Venemaa ainult ohkasid kergendatult, kui võisid oma viimaseid korisevaid hingetõmbeid tegevad kosmoseprogrammid asja kellegi teise kaela ajades sulgeda, ja vaiksel kokkuleppel oleme ise nende sidesatte üles vedanud. See kõik on tegelikult teada, eks ole. Millest aga endale üldiselt aru ei anta, on see, et me oleme võimsaks läinud. Ma imestan, et meile ei ole veel sõda kuulutatud.”</p>
<p>„Võimsaks? Mrhh...” Ago vaatas korraks Ageline poole. „Mis võimsust küll kujutab endast paar peidetud asulat Madagaskaril? Olgu – tehnika orbiidil et cetera.”</p>
<p>„No aga miks sa ise tulid?”</p>
<p>„Ma tulin sellepärast, et Ordu raamides on mul vabadus tegeleda asjadega, mida ma tahan ja mida kodus lihtsalt ei tehta. Ma muide ei saa aru, kust Ordu selleks raha võtab ja mis ta sellest saab. Teisalt aga ma loomulikult usun sellesse, mida Ordu saavutada tahab, ja kui ma saan sellele kaasa aidata ja selle eest lisaks ka makstud, on kõik korras. Kuid võimsus? Mida on siin sellist, mida mina ei tea?”</p>
<p>„Tegelikult tead, aga ei tee järeldusi. Või ei usu. Kurrutise termotuumaelektrijaama võimsus on sama suur kui kogu Maa elektrijaamade võimsus kokku.”</p>
<p>„Aga seda ei saa ju kusagil müüa?”</p>
<p>Holger vaatas teda mõtlikult, ilmselt kaaludes, palju talle rääkida tasub. Muigas siis ühe suupoolega ja pööras tähelepanu teele tagasi. „Ma ei räägi sulle ju midagi sellist, mida ei tea kõik, kes asja vastu huvi on tundnud ja kuuldut tõe pähe võtavad. On tõsi, et Kuul endal ei ole peaaegu mitte midagi; tähendab, mitte midagi sellist, mida Maale tasuks vedada. On natuke jääd, on natuke seda ja teist, aga peamiselt on tegemist täiesti tuima ja kasutu kivikamakaga. Näiteks raua ja raskemetallide leidmiseks on kindlasti odavam Maa tuumani puurida kui seda piskut Kuult kokku kraapida ja siia saata. Samas aga saad sa sealt kõik esmavajaliku kätte, kui sul on piiramatult energiat. Ent kõiki maavarasid on Maal rohkem kui Kuul.</p>
<p>Aga kaua me juba lendame? Ma mõtlen päikesesüsteemis? Asteroididelt on leitud kurat teab mida. Iol vedelevad kõik rasked elemendid otse pinnal. Neid ei ole väga keeruline siia tuua.”</p>
<p>Ago ja Ageline vaatasid teineteisele otsa ja naine raputas vaevumärgatavalt pead.</p>
<p>Edasi valitses autos vaikus.</p>
<h3>Reniard</h3>
<p>Ekraanid virvendasid tuhmilt.</p>
<p>Reniard istus nõupidamistelaua jupikese taga ja püüdis hoida näol huvitatud ilmet.</p>
<p>Juba terve minu eluaja on suure suuga räägitud, et nüüd kohe läheb kogu side 3D-sse ja inimesed ei tee enam vahet, kas kaaslane on su kõrval või teises maailma otsas. Tühjagi.</p>
<p>Abiekraanil viras tõlge. Tal ei olnud seda vaja, sest ta mõistis inglise keelt sama hästi kui oma emakeelt, prantsuse keelt. Kummatigi andis tõlge talle aega läbi lugeda see tekst, mida tema ette lugema pidi.</p>
<p>„Ma usun, et te ei saa kahju ka sel juhul, kui ROI periood pikeneb. Aktsiate kursid on viimastel nädalatel näidanud stabiilset pluss null koma neljast, null koma neljakümne viiest tõusu, G22-e GPN prognoos on jätkuvalt tolerantsi piires ja laenuintressi vaba jääk on positiivne. Kui meie tehingute taandatud saldo on kvartaalselt kakskümmend kaks koma kaheksakümmend neli miljardit IMF-i arvestuslikus modulaardollaris, annab see teile ikkagi tõenäoliselt viis kuni kuus protsenti balasseeritud kasumit aasta keskmisena. Me oleme korduvalt tähelepanu juhtinud, et oleme pigem huvitatud barterilaadsest kliiringust teie harufirmade toodangu alusel ja seega langeb teil vähemasti suuremas osas ära kasumimarginali maksustamise risk...”</p>
<p>Ta sai vaid üldjoontes aru, mida räägib. Ta oli muidugi majandust ülikoolis kõrvalainena õppinud, ta tundis panganduse, makroökonoomika ja globaalse turu reegleid, kuid see tekst vehkles mõistetega, mille täpsed definitsioonid ta oli ammu unustanud. Ja muidugi oli ta tüdinenud. Tüdinenud sellepärast, et ajapikku MalaDataSphere’i presidenti mängides oli ta vähemasti niipalju aru saanud, et suurem osa taolisest tekstist oligi mõttetu. Kuid majandusinimeste tsunft oli nagu iga teine, seal kehtisid omad kirjutamata reeglid, mida tuli järgida, et sind üldse tõsiselt võetaks, ja üks neist ütles, et sa pead rääkima seda keelt, mida tsunftis räägitakse – ja nii ei saanudki ta lihtsalt öelda, et kuulge, me veeretame siin ligi sada miljardit nutsu aastas ja see peaks päris hästi olema, mida kuradit te siin koinite ja üritate senti pooleks saagida?</p>
<p>Ja seal pidi just tema olema vaatamata sellele, et keegi kusagil ta kujutist töötles – võttis maha emotsioonid ja pani ta pilgu õigesse suunda vaatama. Teine andestamatu viga oleks partneritele sellistel kohtumistel arvutikujutis ette anda; teisel pool muide istus arvuti, mis omakorda seda kontrollis. Suhelda taheti ikka reaalse inimesega ja aeg-ajalt pidi ta käima nende tegelastega lõunat söömas. Lõunasöökidega sai ta hästi hakkama. Kui nad sellest kunagi alguses Dexteriga rääkisid, oli mees naernud ja küsinud, et kas ta on lugenud Isaac Asimovi Asumit? Et seal olla olnud programm, mis inimese kõnest infot otsis, ja üks poliitik tunnistati tasemel olevaks peale seda, kui selgus, et kolmepäevase külaskäigu jooksul polnud ta öelnud mitte midagi. Reniard oli lugenud. Nii ta siis käis paar korda aastas neil lõunasöökidel maakera erinevates metropolides, rääkis kogu aeg ja ei öelnud mitte midagi...</p>
<p>Ja ikkagi on ekraanid ilusti lamedad, nagu muistsel ajal, ja virvendavad – salastatus.</p>
<p>Muidugi oli kõigepealt kino – niipalju, kui seda järel oli – ja siis televisioon läinud 3D-sse, muidugi oli resolutsioon kasvanud sinnamaani, et terve seina suurusel ekraanil nägid kõike justkui läbi akna, aga midagi ei olnud muutunud selles, mida seal näidati. Odavalt arvutis genereeritud filmid, mis mõnitasid ajutegevust, sport, hoolikalt keskpärased ja labase maitse raamides hoitavad reality show-d (mis küll seal reaalsusega pistmist oli?...) ja muidugi lõputu reklaam. Põlvkond tagasi, nii 20-ndatel oli korraks see ilus aeg, mil reklaamides tibidel tissid paljad olid, kuid siis pani naisõiguslus oma kottis udarad maksma – ka reklaamis peab vähemalt ¾ inetuid inimesi olema...</p>
<p>Reniard oli – nagu korduvalt varem – juba vaikse meeleheiteni jõudnud ja kaalus, kas vaatamata kõigele ei ole see katsumus liiast, enne kui kõlas viimane sayonara ja virtuaalne nõupidamistelaua pool koos kolmekümne koogutava jaapanlasega kadus.</p>
<p>Pilk, mille ta oma kaaslaste poole heitis, oli tinane. Nende laua otsas istus inimest kümme ja kuus neist, „statistid”, virutasid side kinni, vaevumata isegi hüvasti jätma. Sellega, et neid oli kõigest kümme teise poole kolmekümne vastu, lasti neil teistel muidugi suurema ja vägevamana paista, lisaks aga jäi vaid loota, et nood nende austusväärsed partnerid liigselt ei süvene laua tagumisse otsa – kõik, keda oleks olnud soliidne sinna istuma panna, lihtsalt keeldusid peale esimest korda tulemast...</p>
<p>„Kuule, Dexter, kas nad näitasid hambaid?” Reniard lasi end istmele lõdvaks ja vajutas paari klahvi, mis tema poolelt kogu kujutise arvutitöötluse maha võttis. Kuna nad olid omavahel, nõudnuks viisakus ka teistelt, et nad sedasama teeksid. Mehed, Dexter ja Frank võtsidki mõne sekundi jooksul töötluse maha, naine, kelle nimi partnerite jaoks oli Aracelli Segarra, jättis aga peale. Nii oli alati. Kui ta oleks päriselt Aracelli Segarra, siis ma saan temast aru – ta peaks 90 olema, muigas Reniard sisimas. Naise kutsung Kuu Ordus oli Black Lace.</p>
<p>„Nad näitavad alati hambaid, aga see ei ole eriti hirmus, sest need on proteesid.” Dexter paljastas irves hambad. Reniard oleks väga teada tahtnud, kas need on ehtsad. Dexter oli üle 60 ning sellise soengu ja habemega, et jõulude ajal vajaks ta ainult punast mantlit, kui on vaja lastele kingitoojat kolli teha. Sellesse pilti sobitus suurepäraselt ka spetsiifilist, liigsele alkoholitarbimisele viitavat lillakas-punast värvi nina ja mingi kohutav kruusane aktsent ta kärisevas bassihääles.</p>
<p>„Ära õienda,” mühatas Frank. „Jah, nad kõik on üle 60. Sina oled ka. Ja mind nad ei võta tõsiselt. Reniardi võtavad tõsiselt ainult tänu sellele, et me teda püüdlikult presidendiks kutsume.”</p>
<p>Reniard oli 30, Frank oli temast mõned aastad vanem, kuid sellise ülikoolides loenguid pidades ja lõpututel läbirääkimistel vaeveldes omandatud autoriteetse eatu olekuga, mis võis järgmised 30 aastat suhteliselt muutumatuna püsida, kui ta vaid vaevub end ka edaspidi sama heas vormis hoidma. Reniardile meenutas ta natuke kunagi nähtud filme Indiana Jonesist.</p>
<p>„Ja mind ignoreerivad sirgelt,” pistis Aracelli vahele. „Nagu kõiki oma Norra õhupalle.”</p>
<p>Aracelli oli teatud „määratlemata” vanuses, ehk just nooruseast välja jõudnud... või kui lõpuks kõik eufemismid kõrvale jätta, siis vast pisut üle neljakümnene päris kena hispaanlanna.</p>
<p>Nonde teise poole 30 hulgas oli ka 5 naist – kvoodid olid igale poole jõudnud –, kuid Reniard teadis kindlalt, et mitte ükski neist ei ole mitte kunagi mitte ühtki sõna öelnud ja ei ütle ka. ’Norra õhupallideks’ kutsus terve maailm selliseid sellepärast, et Norra oli esimene riik, mis kehtestas sookvoodid, mis ulatusid lisaks muudele totrustele ka äriühingute juhatustesse.</p>
<p>Aracelli ei olnud kindlasti mitte Norra õhupall, kuigi ka tema oli enamasti vait. Samas... Reniard oleks väga teada tahtnud, mida naine endast päriselt kujutab. Lõpuks teadis ta vaatamata juba viiele koos töötatud aastale vaid seda, et naine kuulub Kuu Ordu juhatusse. Selle päris Kuu Ordu, tuletas ta endale mõttes meelde.</p>
<p>„Reniardil on muidugi õigus,” ühmas Dexter. „Frank, kas poleks lihtsam neile rohkem maksta? Läbirääkimised võtavad aega, kõik venib.”</p>
<p>„Me ei tohi seda teha,” raputas Frank pead. „Praegu on see äri. Seda ei tohi tasakaalust välja lasta.”</p>
<p>Kümme sekundit valitses vaikus, siis Reniard ohkas. „Mais arrêt, mina julgen välja öelda, et ei saa päris täpselt aru. Me toodame mikroskeeme. Me saame need foutrement head tänu sellele, et esiteks on meil ümber terve Rõngassaia mingi tsüklofasotroni moodi asi, millega saab pooljuhid vachement puhtaks – oli vist lisandeid vähem kui kümme astmes miinus kaksteist? –, ja teiseks kuseme me kõrges kaares kõigi patentide ja kopipedendusega seotud seaduste peale. Nemad teavad seda. Nad teavad seda, et me müüme ainult neile. Ja üritavad pigistada. Kas neid ei saa ähvardada teiste partnerite otsimisega?”</p>
<p>Frank raputas pead. „Vaata suuremat pilti. Me ei pääse otse ühelegi turule. Meiega teeb äri sadu firmasid, neist umbes 30 võib lugeda rahvusvahelisteks suurkorporatsioonideks. Kõik nad arvavad, et saavad meid pigistada ja kõik nad saavad meiega äri tegemisest kasu. Igaüks neist näeb vaid tükki pildist – nemad näiteks ei tea, et me ei osta raskemetalle, vaid müüme. Nemad ei tea eriti midagi meie geeniärist või robotite ärist, niisamuti kui nad varjavad hoolikalt kogu ülejäänud maailma eest, kust nad saavad teatud mikroskeeme. Nende mätta otsast vaadatuna saavad nad head kasumit ja me ei konkureeri nendega. Saad aru, nad on meile andnud koormate kaupa konkurentidelt varastatud tehnoloogiaid, mida nad ise ei saa kasutada.”</p>
<p>„Kuid need summad, millest me rääkisime, on ju üsna suured? Me saaksime palju kiiremini edasi minna, kui...”</p>
<p>„Ei saa!” Frank raputas uuesti pead. „Kõik nad peavad arvama, et me vireleme näljasurma piiril. Või kuidas ma seda ütlen... Praegu nad arvavad, et me küll elame hästi, kuid nemad elavad paremini. Et me oleme kari segaseid noori ja muidu veidrikke, kes...” Ta raputas veelkord pead. „Jah, nad teavad, et meid ühendab ka Kuu Ordu idee, kuid me oleme püüdnud mängida seda kaarti teistpidi – et me oleme siin natuke haledad; et me sõltume neist täielikult. Saad aru, neil ei tohi hirm hakata.”</p>
<p>„Hirm? Olgu, nad müüvad meile – läbi saja vahendaja – asju, mida suurriigid ei luba kuhugi karukolkasse müüa, aga kõik ju teavad, et niikuinii saab need kätte iga kohalik kunn, kes tahab. Hind aga läheb paratamatult üles, kui me ostame neilt mingite Kagu-Aasia urgaste kaudu.”</p>
<p>„Jah, aga saa aru, siin on küsimus hoopis milleski muus – mis sa arvad, mis on põhiline asi, mis eristab meie majandust kõigist, kes põhimõtteliselt suudaksid neid keelatud tehnoloogiaid osta?”</p>
<p>Reniard kehitas õlgu. Teised kaks vaikisid; Reniardil oli ähmane tunne, et ka neile ei tee paha seda üle korrata...</p>
<p>„Mis on Kuu Ordu ellujäämiseks vajalik? Primaarne tööstuskompleks! Mis on primaarse tööstuskompleksi tunnus? Kõige lihtsamalt öeldes?”</p>
<p>„See on see koht, kus toodetakse neid tehaseid, mis toodavad teisi tehaseid.”</p>
<p>Frank mõtles hetke. „Vulgaarne, aga väga õige. Lisada tuleks ehk ainult, et see koht, kus neid lisaks kõigele muule ka arendatakse. Meie megaeelis on kosmosetehnika. Õige mitmed väga mõjukad... eee, inimesed ja inimühendused panid omal ajal salaja raha sinna alla, lootes Plaatinamäele küüned taha saada. Neile kõigile on see ära tasunud. Ainult et põhilise osa kasumi eest ei ole me end rasva söönud, me oleme arendanud sedasama primaarset tööstuskompleksi.”</p>
<p>„Kuid...” alustas Reniard, ent Dexter katkestas teda pehmelt: „Stop. Frank võib lõpmatuseni rääkida ja teda on huvitav kuulata, kuid meil on veel mõned küsimused. Kõigepealt – me peaksime laienema. On veel mõned kompaniid...”</p>
<p>Reniard tegi kõhuvalu häält. „Dexter, salaud, ei tõmba minult niimoodi vaipa alt ära. Eile kiusasid sa mind privaatselt, nüüd hakkate kõik kolmekesi minu peale karjuma...” Ta vaatas teiste kahe poole. Kui tal oligi mingi lootus kaastundele, siis kustus see, nähes teisi noogutamas. „Band de cons,”1 pomises ta löödult.</p>
<p>„Frank, sul on viimane aeg sealt ära tulla,” jätkas Dexter. „Me ei jõua sulle enam katet teha.”</p>
<p>„Sellega jäid sa hiljaks,” noogutas see ükskõikselt. „Mind juba lasti siit töölt lahti. Holger aitas mu Teherani ja paari päeva pärast olen Madal. Aracelli, oled sa kindel, et EuroBureau sinuni ei jõua?”</p>
<p>Naine raputas mornilt pead. „Ma olen siin kõlkunud juba kaksteist aastat. Black Lace’i kuritegude register on aukartustäratav. Endalgi hakkab hirm, kui lugeda. Ära muretse.”</p>
<p>Dexter tõmbas joone alla. „Sinuga, tüdruk, arutame asja hiljem edasi. Reniard, sina saad materjalid, mille kõige president sinust saab. Frank, kas sa vajad veel abi, et siia jõuda?”</p>
<p>„Ei, Holger hoolitseb kõige eest.”</p>
<p>„Siis ülehomseni.”</p>
<h3>X</h3>
<p>„Nii, mida me teada saime? Olid nad ehtsad?”</p>
<p>Nõupidamistelaua teises otsas oli läinud rohkem aega, sest seal olid inimesed tõepoolest ühes ruumis koos olnud ja nende viisakas lahkumine võttis aega.</p>
<p>Noor arvutitehnik seisis nõupidamistelaua juures koos oma kakskümmend aastat vanema ülemusega. Tolle ülemuse ülemus oli nõupidamisest osa võtnud ja formaalselt oleks tema pidanud rääkima, aga mõnedel praktilistel juhtudel eelistasid neli endisest seltskonnast kohale jäänud meest lasta rääkida sellel, kel midagi öelda on.</p>
<p>„Sama, nad olid ehtsad, kuid nad istusid eri ruumides ja muidugi töötlesid nad kujutist.”</p>
<p>„Mida me nende kohta teada oleme saanud? Kuidas nad asjasse suhtusid?”</p>
<p>„Nad ei võta meid tõsiselt. Sama, Reniard Oddchand ei ole otsustaja. Ta igavleb. Tegelikud otsused teeb François Plessis, kuigi ka John Dexter ja Aracelli Segarra kuulavad huviga ja ilmselt on neil strateegia määramisel oma roll. Teised meie arvates sisuliselt ei osale.”</p>
<p>„Kas mõni neist teistest võib siiski olla tegeliku töö tegija?”</p>
<p>„Ma ei ole kompetentne kaasa rääkima meie avalike suhete talituse teiste osakondade andmete alusel. Meie analüüsi põhjal võime väita, et ei ole.”</p>
<p>„Kas on veel midagi selgunud? Me muidugi teame, et Reniard Oddchand on ilmselt pandud presidendiks vaid sellepärast, et ta on kohalik – et asi ilusam paistaks. Kas ta üldse asjaga seotud on? Kas ta üldse saab aru, mida ta räägib?”</p>
<p>„Meie andmete põhjal saab.”</p>
<p>„Kuid näiteks Dexter... On tema tegelik isik selgunud?” Seda viimast küsis mees pöördudes kõigi ruumisviibijate poole.</p>
<p>Vaikus.</p>
<p>„Aracelli Segarra?”</p>
<p>Taas kestis vaikus, kuni rääkima hakkas noor arvutitehnik: „Tema tegelik nimi on Aracelli Ballesteros. Ta on...”</p>
<p>„Seda me teame. Kas on veel midagi?”</p>
<p>Noor arvutitehnik oli üleni punaseks läinud ja vaikis.</p>
<h3>Longhorn</h3>
<p>Lennujaama polnud õhust vaadates nagu olemaski, kuid kui lennuk lõpuks seisma jäi, avastas Ago, et otse nende kõrval on avar platvorm angaari ruleerinud lennuki uste kõrgusele tõstetud ja lennukilt lahkumine on sedaviisi tõeliselt mugavaks muudetud.</p>
<p>Ago ja Ageline olid kõrvuti istunud, aga pärast lennukist väljasaamist kogunes neid kokku kuus sellest seltskonnast, kes Istanbulis pikantset turismituuri olid alustanud. Nende hulgas polnud ei seda paari, Franki ja Jane'i, kelle ta ära oli tundnud, ega ka nägupidi tuttavat aatomifüüsikut. Neil polnud olnud võimalust omavahel juttu vesta või nimesidki vahetada, nad olid vaid üksteist ära tundes noogutanud. Teised tundusid olevat kaks paari, kuid Ago ei suutnud jätta mõttes märkimata, et seda saab täie tõsidusega väita ka tema ja Ageline kohta. Meestest üks oli umbes temavanune ja teine noorem, vast kolmekümnene. Vanema mehe kaaslane oli kah hilistes kolmekümnendates, hästi armas ja temale kuidagi sobiva pisut lopsakama olemisega naine, noorema mehe kaaslanna aga üsna noor, kuid lausa üllatavalt inetu näoga kontkõhn tüdruk.</p>
<p>Mitte mingit passikontrolli ei paistnud ka kusagilt ja kui nad seal troppi kogunesid ja otsides ringi vaatasid, avastasid nad, et metalne robotkäsi tõstab juba nende kohvreid sealsamas kümnekonna meetri kaugusel laiutavale põlvekõrgusele alusele.</p>
<p>Veel rohkem tekitas hämmastust, et mööda sedasama platvormi sõitis sinnasamasse lennuki külje alla vähemalt tosin erinevat sõidukit.</p>
<p>„Ago?” Üks sõiduk oli nende juures peatunud ja päevitunud umbes viiekümnene mees kummardus välja. „Mina olen Kelder.”</p>
<p>„Ma tunnen su ära küll, oleme mõned korrad videos rääkinud,” noogutas Ago.</p>
<p>Mees hüppas autost välja ja vaatas ringi. „Peavad veel olema Ageline ja Scott ja Liz ja Vicent ja Yasmin... Teie oletegi? Nüüd tuleb teie reisi viimane pingutus – me peame siia masinasse ära mahtuma. Mul ei olnud suuremat käepärast ja ma loodan, et keegi teist ei taha siin oodata, kuni ma teisele ringile tulen? Olgu, topime selle jõleda kasti siis inimesi ja asju täis!”</p>
<p>Masin osutus seestpoolt hulga suuremaks, kui väljast tundunud oli. Palju ruumi seal muidugi ei olnud, sest lahedasti oleks sinna mahtunud seitse inimest ilma kohvriteta. Viimased toppis Kelder neile sülle ja lausa pähe, kui nad ise sees olid.</p>
<p>„Massihävitusrelvi ei ole? Vabandust, aga te olete nüüd minu vastutusel, nii et ma olen ühtlasi tolli ja passikontrolli eest. Siin on muidugi detektorid ka.” Ta viipas kõrgemal karniisidel turritavatele seadmetele. „Et sõrmejäljed ja silmapõhjamuster tuleb millalgi ikka muidugi võtta. Käime siit kohe läbi, saab teile meie ajutised dokumendid kah kohe ära tehtud.” Auto tiirutas mingites koridorides ja peatus hiigelsuures suletud kuplis.</p>
<p>Dokumentide tegemine ei võtnud viit minutitki, Kelder oli kas korraliku ettevalmistustöö teinud või olid tal väga suured õigused. Igatahes ei küsinud keegi neilt midagi ja kõige tüütum oli selle inimeste- ja kolihunniku autost välja- ja uuesti sissetoppimine. Siis aga vupsas masin avatud ustest laiale teele ja kihutas pärastlõunases päikeses üsna hajali ehitatud majadega mägiste niitude vahel.</p>
<p>Kelder juhtis vaikides, autos oli meeldivalt jahe ja Ago leidis keskkonsoolilt, sealt, kus autodel juba sada aastat tavaliselt asub kliimaseadmete juhtimine, numbri 295, mille taga oli hulga väiksemalt ≈23. Hetke pärast taipas ta, mida näeb – kliimaseadme skaala oli Kelvini kraadides, ent „harjumuste orjade” jaoks oli lisatud ka Celsiuse näit. Ta tõstis järsult pea ja kuna ta nüüd spetsiaalselt jälgis, tabas pilk tee ääres üsna tavalisena näiva kiiruse piirangu märgi (ainult punase asemel oli väline ring sinine), millel seisis 40.</p>
<p>3,6 x 40 =... arvutas ta kiiresti peast, ...144. Nojah, vast niisugune võis auto kiirus olla küll.</p>
<p>„Need liiklusmärgid – kuidas kohalikud SI süsteemiga ära harjusid?” küsis ta Kelderilt.</p>
<p>„Kohalike autod on sellised, et neil ongi paras siin 40 kilomeetrit tunnis sõita,” turtsatas mees. „Nali. Tegelikult on suuremas osas saarest kahed liiklusmärgid, vanad ja SI mõõdus kõrvuti või murrujoonega samal märgil. Kuna aga viimasel ajal hoiame teid korras sisuliselt ainult meie, ei ole me vaevunud vana näitu enam lisama. Meie mõjualadel. Mujal ei hoolitse infra eest keegi.”</p>
<p>„Kas piirkonnad on kuidagi eraldatud?”</p>
<p>Kelder heitis talle viltuse pilgu. „Kindlasti käis enne siiatulekut sinu juures keegi, kes andis mõista, et elu ei ole siin mitte absoluutselt ohutu? Et väljaspool meie suletud asulaid liikumine eeldab korralikku relvakäsitsemisoskust? Et on nii mõndagi, mis on hoopis teistmoodi, kui ebamääraste võrgus ringiliikuvate materjalide põhjal otsustada võiks?”</p>
<p>„Noh... jah,” vastas Ago. Ta vahetas Agega pilgu ja tajus tagapool ka teiste tärganud huvi.</p>
<p>Kelder aga ilmselgelt ei tahtnud seda teemat jätkata: „Täna puhake. Ma tean, teil on pikk reis seljataga. Homme hommikul korjan teid kõiki kokku ja viin instituuti. Ma ei tea, palju te omavahel olete rääkinud, aga kõik mehed hakkavad tööle minu juures ja Yasmin ka. Lepmitov ja Delblanc arvasid, et las mina tegelen teie kõigi vastuvõtmisega. Ehk nad siis tulevad millalgi enne lõunat ja korjavad teid peale.” Need viimased laused ütles ta vaheldumisi Age poole ja üle õla vaadates. „Autodega tegeleme ka homme ja see jääb muide ka Age ja Lizi puhul nende ülemuste hooleks. Ah jaa...” Ta sirutas käe kindalaekasse. „Siin on teile uued telefonid. Teie vanad töötavad siin ka, aga igaks juhuks, kui te vähemalt esialgu ei taha, et teie asukoht laiemalt teatavaks saaks, ei soovita ma neid sisse lülitada. Me natuke pirame siin, eks ole, suvalise võrgu telefonid töötavad, sest me ei ole näinud mingit mõtet kõnede eest raha võtta, aga see nõuab natuke teadmisi ja arusaamist, kui te ei taha, et teie aparaatide unikaalsed koodid laiemalt leviksid. Saage aru, küsimus ei ole siin koju helistamises. Ühelt poolt ei oleks vaja isegi meediakaarti – mõned nimetavad neid eelmise sajandist pärit nimega SIM-kaartideks – vahetada, sest ma olen üsna veendunud, et kohalik jaam suudab teile roamingut emuleerida, kuid ameeriklased, hiinlased ja küllap mõned veel jälgivad sattidelt meie jaamu ja regavad telefonide tehasekoodid. Üks päring – kelle isikuga seotud meediakaart oli varem selle numbriga telefonis? – ja luure teab, et te olete Madal. Need uued telefonid on häälestatud nende nimede peale, mis... ma ei teagi, kustkaudu need minuni on jõudnud, loodan vaid, et need ikka on teilt pärit – Lon6lon6a6o ja Ter1e ja EberhardMT ja Lizzzettte ja ViolenceOD ja 11010smin. Uh, enam kunagi ei proovi ma neid hääldada...” Ta oli seda tõesti tähthaaval teinud. „Õige mitmel teist ma soovitaksin selle kohe, enne esimest võrkulogimist ära vahetada. Näiteks Ago – me teame, et luure oskab Longlongagod sinuga kokku viia. Ter1e sobib – sinu vanaema on piisavalt kauge. Scott, Eberhard on ka teada. Lisa, sinuga sama jutt, aga igasuguseid Lisa-Lizette versioone on maailmas umbes 20000, nii et las olla. Yasmini oma on ka nii segane, et las olla. Vicent, eks sa ise tead – sa ju saad aru, et sind hakatakse kindla peale selle nimega kutsuma, ja veel täisversiooniga – Violence Overdrive? Või Overdose... Aga lõpuks saan vaid nõu anda.” Ta turtsatas jälle.</p>
<p>„See mu vanaema nimi – sa oled meid üsna põhjalikult uurinud,” märkis Age.</p>
<p>„Mõttetu on seda varjata,” noogutas Kelder enda ette teele vaadates. „Ligikaudselt hinnates on kümnendik meie töötajatest erinevate luurete palgal. Pluss umbes kolmandik on saanud erinevaid ettepanekuid erinevatelt organisatsioonidelt, kes kah nii või teisiti nuhkida tahavad. Aga kuni inimesed meie heaks töötavad, pole see tegelikult meie asi, niikaua, kui keegi sabotaaže toime ei pane. Nii et kui juhuslikult on õige kõik see, mis ma teie kohta teada olen saanud, on see meeldiv erand. Aeg näitab.”</p>
<p>Ta keeras suurelt teelt ära ja hulga väiksema tee alguses oli rohelise auto kujutise peal number 25. Seda teed oli vaid mõnisada meetrit, siis keerasid nad järgmisele teele, kus oli kollase servaga märk 13 ja vaevalt sadakond meetrit edasi punase servaga märk 7.</p>
<p>„Sinine oli kiirtee, roheline oli maantee, kollane oli linn ja punane õueala?” küsis Ago üle. „Ja siis on veel valge ja must?”</p>
<p>„Valget ja musta ei ole ametlikult olemas.” Kelder turtsatas; see paistis tal kombeks olevat. „Aga jah, nii võib liiklustsoone nimetada küll – sinine on kiirtee, kiirusepiirang tavaliselt 40 ehk vanas süsteemis 144, roheline maantee, kiirusepiirang tavaliselt 25 ehk 90, kollane asula, kiirusepiirang 13 ehk 47,8 ja punane õueala, kiirusepiirang 7 ehk 25,2. See ei erine muide üldse eriti sellest, millega sina harjunud oled, vahe on peamiselt selles, et kasutatakse värve ja see – nagu sa ütled – õueala on eraldi välja toodud. Valge on üldkasutatava tee lõpp, ehk siis ei peaks sinna ilma erilise vajaduseta autoga ronima, ja suuremate teede vasakutel ridadel on musta servaga märgid, kus peal lõpmatusemärk, ehk siis on seal kiirus piiramata.”</p>
<p>Selle ajaga olid nad jõudnud poolenisti mäekülge peidetud kahekorruselise maja ette. Vanemad neist ülejäänud neljast ronisid välja ja Ago pani alles seal kokku, et nemad olid Scott ja Liz. Sadakond meetrit eemal peatusid nad teise maja ees ja seal lahkusid autost Vicent ja Yasmin. Mäenõlv oli kaetud suhteliselt tiheda metsaga, kuid siit-sealt vilksatavad vaated lasid aimata, et kogu ümbrus on igas suunas selliseid maju täis.</p>
<p>„Nii.” Kelder peatus jälle. „Kumb teist selle võtab?”</p>
<p>Ago ja Age vaatasid muiates teineteisele otsa. Ago tundis, kuidas ta suu kuivaks läheb.</p>
<p>„Eee...” suutis ta ainult endast välja pigistada.</p>
<p>„Mulle tundub, et ka meile kahele jätkub ühest,” ütles Age talle küsivalt otsa vaadates.</p>
<p>Ago noogutas vaikides, tundes taas, kuidas ta kõrvalestad õhetama hakkavad.</p>
<p>Kelder kibrutas kulme. „Hm, te ju... Tundsite te teineteist? Nüüd ma lähen poon Merkeli üles...”</p>
<p>„Jäta ta ellu,” vangutas Ageline pead. „Kui sa paned kaks sobivat eri soost inimest mitmeks päevaks koos pisikesse ruumi, võib tulemus olla ettearvamatu.”</p>
<p>Kelder vaatas neid natuke aega ja hakkas siis naerma. „Elu on ikka imeline! Kaduge koos oma kohvritega!”</p>
<p>Majale kuuluv aed paistis olevat mitu tuhat ruutmeetrit ja kui välja arvata, et muru oli umbrohtu kasvanud ja lillepeenrad kuidagi hõredad, tundus maja olevat otse vanade baobabide vahele rajatud nii, et ühtki vigastatud ei olnud. Väljas oli kraadi kolmkümmend ja väga niiske, kui aga Kelder lükkas lahti suure klaasukse, uhkas majast seest neile vastu meeldivat jahedust. Kivipõrandatel polnud vaipu ja kusagil polnud näha mingeid nipsasjakesi, mis kodust kodu teevad ja mida miljöö imiteerimiseks tavaliselt ka kõigisse üürielamistesse topitakse. Kummatigi oli laual suur vaagen värskete puuviljadega ja veinikülmik sealsamas elutoas tundus vähemasti poolenisti täidetud olevat.</p>
<p>„Külmutuskapp on köögis,” ütles Kelder. „Viskasin ka sinna mingeid asju. Valik on muidugi juhuslik, kuid vähemasti täna peaksite te vastu pidama. Üks häda teie vaatenurgast on see, et meil ei ole siin poodi tavalises mõttes. Ma homme õpetan, kuidas instituudi laost asju kätte saab ja kuidas tellitakse seda, mida seal ei ole. On muidugi kohalike turg, kuid vähemasti täna ma ei soovita sinna minna; lähimani on oma viisteist kilomeetrit kah, nii et jala pole see just kergeim teekond. Teie nendes uutes moblades on minu number ja ka paari naabri numbrid, kes lubasid abiks olla, kui te hätta jääte. Võimalik, et mõned neist astuvad õhtu jooksul ka läbi, et vaadata, kuidas teil läheb. Nii et – tundke end nagu kodus.” Ta pöördus minekule.</p>
<p>„Oota...” Ago kõhkles. „Kuidas see kõik siin käib? Vaata, paar päeva elan ma ilmselt igasugustes tingimustes üle, aga... saa minust õigesti aru – ma ei tea, kuidas on teistega, kasvõi Agelinega, aga sa ei ole öelnud, palju see kõik maksab ja... me ei ole peaaegu mitte millestki rääkinud.”</p>
<p>„Maja kuulub instituudile. See on ehitatud paar aastat tagasi ja jäi tühjaks – endine omanik kolis ära. Inimesed liiguvad ja me üritame täita neid nii, et ikka kõik majad aeg-ajalt ka nii-öelda inimkätt tunda saaksid. Kui see maja sobib, siis see jääbki teie elamiseks. Et arveldus käib umbes niipidi, et rent on umbes veerand sinu palgast, kui me kõige muuga normaalselt kaubale saame, ja meil kehtib lisakolmandiku reegel – kui leping instituudiga lõppeb, on sul õigus soovi korral maja edasi kasutada kolmandik sellest ajast, mida sa juba kasutanud oled. On veel olemas meie kinnisvara osakute süsteem, aga vaevalt sa täna sellesse süveneda ihkad.”</p>
<p>Ta vaatas neid paar sekundit, oodates, kas tuleb veel küsimusi, ja noogutas siis:</p>
<p>„Ma lähen vaatan nüüd teised neli ka üle – nemad ma ju viskasin ainult autost välja, ei kontrollinud sedagi, kas nad ikka uksest sisse saavad.”</p>
<p>Ta pöördus, viipas ja kõndis minema. Ago fikseeris kusagil teadvusenurgas, et ta auto pidi olema elektriline, sest peale rataste krigina majaesisel kruusal polnud kuulda mitte mingit muud heli.</p>
<p>Ta seisis ikka veel mõtlikult – täpsem oleks öelda uimaselt – paigal, kui kuulis tagantpoolt Ageline häält: „Kuule, tule siia! See maja on ikka pagana suur!”</p>
<p>Maja esikülg oli olnud umbes kaheksa meetrit kolme meetri kõrgust klaaspinda, mille mõlemalt küljelt tõusid trepid, mis viisid klaasitaguse elutoa kohal asuvale vast nelja meetri laiusele rõdule, mille taga omakorda oli samasugune klaassein; eeldada võis, et seal taga on kolm suhteliselt kitsast või kaks avarat magamistuba. Rohkem, nagu öeldud, majast näha ei olnud, sest see sukeldus künkanõlva. Elutuba läks sujuvalt üle köögiks ja selle taga oli üles suunduv trepp. Oli veel kolm eri külgedesse minevat ust, ja kui Ago neid Aget otsides paotas, leidis ta igaühe tagant nii kaheksa korda kaheksa meetrit tühjad akendeta ruumid. Ta tõusis teisele korrusele ja põrkas kokku Agega, kes pead vangutates ringi käis.</p>
<p>„Näe, kaks suurt tuba, mis rõdule viivad, siis on veel mõlemal pool akendeta ruumid ja siin tagapool on kah veel akendeta ruume. Ühte on keegi vist kabinetina kasutanud ja teine on... tule vaata.”</p>
<p>Age viis ta pealtnäha tühja tuppa ja vajutas nupule. Seinast eraldus süstatrenažöör, nende sisenemisel automaatselt süttinud neutraalne kollakas valgus kustus ja korraga seisid nad jõel. Illusioon ei olnud just väga täiuslik, kuid nii ootamatu, et Ago tundis hetkeks mune krampi tõmbuvat, enne kui teadvus häbi-häbi tegi ja kinnitas, et ta ei ole mitte vööni vees. Age vajutas nuppu, süst kadus ja valgus muutus tavaliseks.</p>
<p>„Esimeseks sain ma muide jalgratta ja metsatee,” ütles naine. „Magamistoas on hommikumantlid ja minu arust ma nägin all pesumasinat. Mina igatahes tahan neist riietest välja ja pesta.”</p>
<p>„Kumma magamistoa sa võtad?” küsis Ago.</p>
<p>„Juba kahtled? Mehed...” ohkas naine riideid maha ajades. „Mine too parem kohvrid sisse.”</p>
<p>„Jajah, sain isegi aru,” porises mees naerdes trepist alla laskudes. „Teenijate magamistoad on need akendeta...”</p>
<p>Talle lendas järele matkaking.</p>
<h3>König</h3>
<p>JeanDark: Millega tegeled?</p>
<p>König: Kle, siin on öö, tuleb meelde? Meie ajavahe on enam-vähem pool ööpäeva, nii et millega ma sinu arust tegelen?</p>
<p>JeanDark: Hii, aga miks sa võrgus oled?</p>
<p>König: Uni läks ära. Ema ajas üles – pidi tööle minema. Kolistas nii palju, et ärkasin. Kohe ei tulnud und, siin ma nüüd siis olen.</p>
<p>JeanDark: Näita ennast.</p>
<p>König: Sry, ma ei ole presentaablis konditsioonis.</p>
<p>JeanDark: See ongi huvitav. Ma polegi sind paljalt näinud. Ja ilma meigita.</p>
<p>König: Mina ja meik? Kellega sa mind segi ajad?</p>
<p>JeanDark: Mis see skin muud on kui meik? Mina pean seda sulle ütlema...</p>
<p>König: Ja sa tahad öelda, et sa oled alati ethne /ehtne?</p>
<p>JeanDark: Arva ära.</p>
<p>König: Mitu katset saan?</p>
<p>JeanDark: Sa oled vastik. Sa oled veel salapärasem kui mina.</p>
<p>König: Oli see kiitus?</p>
<p>JeanDark: Ei, see käib närvidele. Ma ei ole kindel, kas enam tahangi sinuga abielluda ;-)</p>
<p>König: Kui kõik mehed oma naistest nii kergesti lahti saaksid...</p>
<p>JeanDark: Sa oled vastik. Mul on õhtu. Vara. Ema ei luba niikuinii välja. Tavaliselt sa tekid hiljem. Mis kool see on, kus tundides lubatakse arvutiga võrgus istuda ja plikadega lobiseda?</p>
<p>König: Tead küll, ma olen kirjutanud. Käisid isegi kodulehel. Nad usuvad inimvabadusse – teed, mis tahad, kuni õppimine korras.</p>
<p>JeanDark: Ja praegu oled kodus?</p>
<p>König: Võib nii öelda küll.</p>
<p>JeanDark: Nii et sa siis ei lülita kaamerat sisse? Ja lobiseda sa niikuinii ei saa, viide on sul meeletu, eks ole?</p>
<p>**</p>
<p>„Teed midagi tähtsat?” Naine hõljus läbi ruumi ja pani käe arvuti taga istuva poisi õlale, end ühtlasi ka kinni pidades; mitte küll tervet hoogu – ta toetus samal ajal lauaservale ka ja lasi jalad vastu üht ekraani, jäädes sisuliselt poisi pea kohal paigale.</p>
<p>„Ei,” poiss vaatas üles. „Kuulan muusikat ja vaatan lähenemist. Ja ajan abikaasaga juttu.” Ta viipas selle ekraani suunas, kus eelnev vestlus kirjas oli.</p>
<p>„Miks ta sul abikaasa on? Vanasti oli ikka girlfriend.”</p>
<p>„Girlfriend on see, keda kepitakse ja kellega on lõbus. Abikaasad – see on nagu teie isaga – teine teises universumi otsas ja ainult segajaks mõtetes, et kellegi kolmandaga ka hea ei oleks.”</p>
<p>Naine ei vaevunud reageerima, lasi selle asemel silmad ükskõikselt üle ekraani. Ta oli pikka kasvu ja üsna tõmmu. Ta silmad olid lõunamerede tumesinised, juuksed lühikesed ja silmadega sama värvi ning tal olid seljas õhukesest valgest linasest riidest püksid ja särk, mida laiad mugavad kummid paigal hoidsid. Meenutas see riietus pisut karate kiid, kuid samapalju ka haiglate või muude selliste asutuste lihtsaid odavaid töörõivaid. „No ja miks sa siis kaamerat sisse ei lülita? Vahetad tausta ära...”</p>
<p>Poiss libistas pilgu endast ja emast üle sellise ilmega, et peab mõttes aru, kas tasub vihastada. Tal olid ainsa riietusesemena seljas ema omadele sarnanevad püksid. „Tal on õhtu, mul alles hommik. Ja ei ole vaja, et teil siin lõbusaks läheb, kui tal tuleb pähe end üles kütta ja natuke netiseksi teha.”</p>
<p>„No aga sa näita mind ka. Ütle, et emme on siin, tuleb korralikult käituda.”</p>
<p>„Välistatud. Nagu sa, süüdimatu moor, ei mäletaks viimast korda; peale seda ei räägitud minuga nädal aega. „Hei, emme”, ja siis korraga kerkib emme maast lahti... Ma pidin nõme tüüp olema, et niimoodi teda kujutisega püüan. Eriti, kui seda veel lõpuni välja ei mängi. Või et kui oleksin mänginud, siis ma isegi ei mäleta, kumbapidi ma rohkem oleksin saanud. Ma pidin talle seletama, et emmel on uus kutt ja teda pole viimasel ajal eriti näha, siis tal hakkas minust kahju. Nii et sa oled halb emme.”</p>
<p>„Aaa...” noogutas naine ükskõikselt. „Paar sajandit tagasi tõusid lapsed üles, et vanemad ei tohi nende ellu sekkuda. Nüüd on ka vanemad lõpuks taibanud, et see töötab mõlemat pidi – meil ei ole vaja teie ellu sekkuda. Tee ise oma rumalused. Mida sa talle üldse oled kokku rääkinud?”</p>
<p>„Tõtt, tõtt, ainult tõtt ja mitte midagi muud kui tõtt. Tõsi, mitte kogu tõtt. Et mu ema on kokk ja isa kaevur. Et ma käin Armstradil koolis...”</p>
<p>„Hm, kas see pole mitte...”</p>
<p>„Emme,” ohkas poiss etteheitvalt ja dotseerivalt. „Netis ei ole Armstradist sõnagi. Täpsemalt, ei olnud enne, kui ma selles suhtes midagi ette võtsin. Koduleht on ju kuue kliki kaugusel – nüüd on Armstrad üks veider usuorganisatsioon, mis tegeleb missionitöö ja haridusega tosinas kohas Mustas Vöös. On inimesed ja viited, on missioon ja ajalugu. Õige template’i pealt ja õigete parameetritega sain umbes kaks miljonit tähemärki materjale. Sellele juba viidatakse. On tekkinud oma jälgijad, omad fännid ja kommenteerijad... Tähendab, umbes kolmandik sedalaadi publicity’st on isegi reaalne – lollide hulk seal all paistab tõesti lõputu olevat. Ja ära muretse, ma rääkisin vastuluure omadega ka, Krügeri ja Uilliamiga.”</p>
<p>Naine ohkas. „Olgu, Al, aja omale ka skafander selga – näed, oleme kohal. Muidu saad varsti omale Spiro kaela. Ta tuleb heameelega juhtimiskeskusest siia mulle rääkima, kui halvasti ma sind kasvatan.” Ta viipas kõigepealt infodiskiile, kus vilkus korraldus skafandrid selga panna, ja siis sellele, mis poolt seina täitis ja näitas avakosmost, kuhu viimaste minutitega oli tekkinud tohutu kogus konstruktsioone.</p>
<p>„„Al!”” norsatas poiss. „Maailmas on sada miljonit albertit ja alfredi ja alistairi ja.. Mis, kui purjus te olite, et ma sellise nime sain? Ma olen König.”</p>
<p>„König tähendab kuningat ja ei ole kah väga haruldane. Ja ei hiilga just tagasihoidlikkusega. Isaga samasugune...”</p>
<p>„Isa on Viking, ehk viikingite kuningas. Mina olen lihtsalt. Üks, ainuke. Küll sa näed,” poiss irvitas laia suuga.</p>
<p>„Marss riidesse, pätakas,” tiris naine ta toolilt püsti ja lükkas jalaga õiges suunas liikuma. Poiss lasi sel rahulikult sündida ja kadus naerdes koridori.</p>
<p>Naine muigas talle järele vaadates. Luges veelkord ekraani. Tõstis isegi sõrmed, et midagi kirjutada, kuid mõtles siis ümber ja lendas pojale järele.</p>
<p>**</p>
<p>„Pead sa kohe minema? Läheme pärast koos?”</p>
<p>Pikka kasvu heledapäine mees silmitses Königit pea viltu.</p>
<p>„Jah,” vastas viimane skafandri viimaseid kinnitusi paika tirides. „Esiteks tahan ma päriselt siin üksi ringi vaadata. Pärast koos võime küll su laeva minna, aga praegu tahate te emmega keppida ja mina ainult segan. Koos läheme siis, kui olete natuke maha rahunenud.”</p>
<p>„Nii tubli ja arusaaja poeg!” Mehele ei tahtnud naeratus näole ära mahtuda.</p>
<p>„Sinusse,” viskas poiss väljudes.</p>
<p>Ta peatus ukse taga ja vaatas mõlemale poole, pidades aru, kuhu edasi minna. Kehitas siis õlgu ja sulges korraks silmad.</p>
<p>König: Nanna, ma seisan Pansionaadi kolmandal tasandil, SO sektoris. On sul ideid, mida endaga peale hakata?</p>
<p>Nanna: Kle, sa vana paha – kas sa tahad öelda, et sa oled SIIN?!?</p>
<p>König: Jep.</p>
<p>Kümme sekundit pausi.</p>
<p>Nanna: Tule nulltasandile; ära ära kao; otse üles, ja seisa seal!</p>
<p>König muigas ja hakkas astuma. Kümnekonna sammu kaugusel oli lift ja see viis ta siis ülespoole. Kaal langes kiiresti ja seda oli järel vaevumärgatavalt, kui ta ülal ehk siis pöörlevate elamukorpuste telje lähedal liftist väljus.</p>
<p>Umbes temavanune tüdruk ilmus kahekümnemeetrise hüppega ja jäi tema ette seisma. Nad naeratasid teineteisele.</p>
<p>„Ma jõudsin vahepeal vaadata – su vanamees tuli Beagle’iga Jupi süsteemist. Sina ja Mescalene olete regatud ühte apartementi. Sinu ema?” Ta oli Königist peajagu lühem, hapra kondiga ja hulga tumedama nahaga. Ta ei kandnud skafandrit, ainult lühikesi pükse ja natuke muistset vetelpäästevesti meenutavat käisteta pluusi – sellesse viimasesse oli ilmselt veerandskafander ehk suupärasemalt kuft sisse ehitatud.</p>
<p>„Jah. Ma tahtsin ju ka papsi näha. Aga mingist hetkest vahtisid nad ainult teineteist. Tulin ära enne, kui nad mu olemasolu unustavad ja tegudele üle lähevad. Siis kõllasin sulle.”</p>
<p>„Sul vedas, et mu kätte said. Ja et mul aega on.”</p>
<p>„Ei, sul vedas. Muidu ma oleks kohe järgmisele kõllanud.”</p>
<p>Tüdruk turtsatas. „Sa oled vastik.”</p>
<p>„Tänan. Hea, kui keegi ütleb, et ma olen jätkuvalt vormis.”</p>
<p>„Oled,” noogutas tüdruk. „Tule.”</p>
<p>Nad valisid paari pika hüppega ühe allasuunduva kaldtoru.</p>
<p>„Läksime,” hüppas tüdruk sellesse. König järgnes. Nad said mõne sekundiga paarkümmend meetrit „allapoole”, teljest kaugemale jäävale tasandile, kus raskusjõud pisut suurem oli. Veel üks toru ja jälle oli kaal suurem.</p>
<p>Ruum, kuhu nad lõpuks jõudsid, oli ilmselt köök, kuigi mõne sajandi eest elanud inimene poleks seal vist midagi peale söögiriistade ära tundnud. Kahekümnenda sajandi inimene oleks siiski vähemalt kraanikausi üles leidnud ja küllap taibanud sedagi, kuidas töötavad siledad pliidipinnad, mikrolaineahjud ja infrapunased kiirgurid; külmutuskapp poleks kah imestust äratanud. Kõige üllatavam oleks vast olnud tõdemus, et kokk saab kõik operatsioonid ära teha toitu sisuliselt puudutamata – nii palju oli üsna taibukaid mehhaanilisi abilisi.</p>
<p>Seal oli inimesi rohkem. Otseselt söögitegemisega paistsid ametis olevat vähesed, enamik sõid või tegid niisama aega parajaks. Neid vahiti häbenemata ja mõned panid isegi pead kokku.</p>
<p>„Jah, ma alles tulin,” kuulutas König kõva häälega. „Dragster Kahega. Ema Mescalene ja isa Viking tahtsid omaette olla. Ma tunnen Nannat juba aastat viis, õppisime mingi aeg Kuul koos ja suhtleme võrgus. On veel küsimusi?”</p>
<p>Nanna ladus ühe korvi totsikuid ja pisikesi pakke täis ja vedas ta uksest välja.</p>
<p>„Ei ole vaja niimoodi ülbitseda,” ütles ta etteheitvalt.</p>
<p>„Kurat, on siis vaja niimoodi sosistada,” porises König vastu. „Kõik mu andmed on ühe kliki kaugusel.”</p>
<p>„Tead...” Tüdruk vaatas teda pea viltu. „Kas sa siis ei saa aru, et nad ei küsi niimoodi. Ei tõmba kõike võrgust alla. Nad ei ole sellega harjunud. Nad räägivad.”</p>
<p>„Ma tulin neile isegi vastu, et ei pinginud kohalolijaid ega saatnud seda neile märkusena laiali.”</p>
<p>„Hea, et sa seda ei teinud. Tead, sellistel hetkedel ma saan aru, kui sa ütled, et nad kardavad meid.”</p>
<p>Lift läks kaugele alla. Helendavad numbrid seinal kuulutasid, et seal on 7,5 m/s2 ehk ligikaudu ¾ maisest raskusjõust. Teisel pool õhulüüsi – satelliidil olid peaaegu kõik uksed õhulüüsid – võttis neid vastu niiske palavus.</p>
<p>„Aja skafander maha ja jäta siia. Võta kuft.”</p>
<p>König tegi seda ja vaatas siis ringi. Nad olid aias.</p>
<p>See polnud muidugi mingi maine aed, pigem kasvuhoone või midagi taolist. Põrand oli tuhmilt helkivast metallist ja ega keegi polnud püüdnudki varjata, et suurem osa sirgetes ridades kasvavaid taimi pole juuripidi mitte mullas, vaid klaasvillas ja toitelahuses. Ometi kasvasid need seal päriselt ülalt, vast nii kolmkümmend kraadi seniidi kõrvalt langevas päikesekiirguses.</p>
<p>„Kust see valgus tuleb?” tahtis poiss teada, üritades ülespoole piiluda. Seinadki olid suuremas osas sellestsamast matti grofreeritud roostevaba terast meenutavast metallisulamist, ent üleval haigutas must tühjus, kust langes too lõõsk.</p>
<p>„Kas sa tulles ei pannud tähele peeglit elamukorpuste telje küljes?” küsis tüdruk ja saatis talle pildi. „See keerab end parasjagu niipalju, et me oleme kogu aeg päikese käes. Pool ööpäeva siia, teine pool teise aeda teisel pool; väiksem abipeegel teisel pool telge teeb õhtut ja hommikut.”</p>
<p>„Kas sa töötad siin?”</p>
<p>Mõned inimesed jalutasid taimede vahel. Neid vaadati, kuid mingi sündmus ei paistnud nad seal olevat.</p>
<p>Tüdruk noogutas. „Selline on kokkulepe jah. Kasutud olevused – lapsed, eks ole – peavad aitama. Olgu, ma ei ole veel näinud, et nad siit kellegi välja oleksid visanud... Näed ise – tootmine käib robotitega. Ilumeelt neil aga ei ole.” Ta viipas mõnede askeldavate mehhanismide poole ja saatis Königile samal ajal ka lingid.</p>
<p>Nad jõudsid ühte lehtlasse, kus oli laud ja kaks pinki. Nanna pani oma korvi lauale ning läks ja tõmbas lehtla ette kollase lindi.</p>
<p>„Mis see on?” küsis König.</p>
<p>„Et kinni.”</p>
<p>Poiss astus korra lehtlast välja ja vaatas ringi. Selliseid lehtlaid oli seal teisigi ja nüüd oskas ta tähele panna, et umbes pooled ja nende asukohast vaadatuna kõik uksele lähemad olid kollase lindiga kasutuses olevateks kuulutatud.</p>
<p>Kui ta tagasi tuli, oli tüdruk laua katnud. Kõigepealt oli seal arvata tosin toosi kõikvõimalikku karva ja tihedusega möginatega ja siis suur kausitäis...</p>
<p>„Kas need praetud papi moodi asjad on söödavad?”</p>
<p>Nanna pilgutas silmi: „Inimene, kus sa elanud oled? Need on appad või appamid; sisuliselt pärmitaigna-riisipannkoogid. Meil on siin päris palju Tseiloni inimesi, nemad alustasid ja need hakkasid kõigile meeldima. Tõesti pole näinud või?”</p>
<p>„Noh... tegelikult olen,” tunnistas König ja naeratas vabandavalt. „Tegelikult on mul hea meel... No vaata, me suhtleme ju kogu aeg, ma isegi olen näinud, kuidas sa neid sööd, aga... no saad aru, igasuguseid leivakesi... või noh, jahutooteid, mille peale sa paned selle asja, mida sa päriselt sööd, eks ole, neid on ju mustmiljon. Ja lõhna ju sides ei ole ja mis mõtet mul on küsida, mida sa sööd, kui sa seda niikuinii mulle ulatada ei saa?”</p>
<p>„Siis võta ja jälgi, mis ma teen.” Nannal paistis väga hea tuju olema.</p>
<p>Mõnda aega sõid nad vaikides.</p>
<p>„Ma tahtsin meie radariprojektist kah rääkida,” ütles König lõpuks.</p>
<p>„Ega sa välja astuda ei taha?” küsis tüdruk nagu möödaminnes ja jätkas söömist. Ta oli ka hulga aeglasemalt näksinud kui poiss, kes tükk aega süstemaatiliselt toitu sisse kühveldas.</p>
<p>„Ei, miks sa nii arvad?” König ei tundunud siiski väga üllatunud.</p>
<p>„Sa ei tundu enam südamega asja juures olevat. Otse küsisid, otse vastan.”</p>
<p>König noogutas aeglaselt. „Mul pole väga palju aega. Ja eriti kui ma mõtlen, et meid tõsiselt ei võeta... Ei, loobunud ma siiski ei ole. Kuigi mulle tundub, et näiteks sina saad matemaatilisest poolest paremini aru kui mina. Küsimus on selles, et kuni meil ei lubata reaalsuses katsetada, ei anna simu simu vastu ühel hetkel enam midagi.”</p>
<p>„Ma tahaksin öelda, et kõva peaga oled sa küll, aga see ei ole tõsi. Ja mina olen saanud paar korda katsetada, sa tead küll.”</p>
<p>„Jah, sina siin saad. Kuul ei saa.”</p>
<p>„Armstradil? Sa ju tulid sealt?”</p>
<p>„Esiteks on Armstrad lahinguvalves. Nad ei luba seal kellelgi, üldse mitte kellelgi mingeid kahtlasi asju proovida. Ja teiseks ma ei ela seal. Armstrad ei ole elatav, vaata ise. Seal on ainult hunnik magamistube kuueteistmeetrise ratta peal, kus on 0,8 meetrit seki ruudu kohta ehk siis pool Kuu raskusjõust. Ma laskusin Dragster Kolmega alla selle arvestusega, et saan kolm päeva ringi vaadata, enne kui emme Dragster Kahega siiapoole hakkab tulema. Üldiselt... pole oluline. Sina oled ainuke, kes millelegi reaalsele ligi saab.”</p>
<p>„On küll oluline. Ma ei tea küll, mis, aga on. On see seesama, millega sa tegeled? Miks sul aega ei ole?”</p>
<p>König noogutas vastu tahtmist. „Sa arvasid juba ära. Ma läbin piloodikoolitust. Ma olen juba läbinud esimesed tasemed orbitaalhävitaja juhtimises.”</p>
<p>„Ja need baseeruvad seal Armstradil?”</p>
<p>„Jah. Mitte ainult, muidugi. Aga nad lubasid mu ühega välja. Ma ei hakka tegemagi sihukest nägu, nagu ma poleks vaimustusest rõngas.” Tegelikult ütles ta seda rahulikult, ent ta silmad särasid.</p>
<p>„Kas see... ohtlik ei ole?”</p>
<p>„Sa oled ju ka simus lennanud... Mis ma räägin – koos olemegi. Kuradi raske on – kiirendus on päriselt. Ja kui järgi mõelda, siis ’escape’ nuppu ei ole.”</p>
<p>„Aga kui tõesti sõda tuleb?”</p>
<p>„Siis ma lähen. Ma olen 16, ma olen väga kiire ja kui ma kõik süsteemid selgeks õpin, teen kellele tahes pähe. Teen juba praegu. Aga nad... jah, mul on tõesti tunne, et nad kardavad meid. Vanad kardavad meid.”</p>
<p>Tüdruk raputas pead, kuid mitte poisi jutu peale. Ta mõtles üsna tükk aega, kulm kipras. Lõpuks ta ohkas. „Minust vist ikka pilooti ei saa. Muidugi ma õpin ühel päeval laeva juhtima. Kõik õpivad. Ent võidelda...”</p>
<p>„Aga sul pole kindlasti midagi selle vastu, et mina sind kaitsen?” König ütles seda pooltõsiselt ja Nanna turtsatas vastu. „Ei ole. Muide, viitsid sa päriselt meie projekti arutada? Või tahad tehaseid vaadata? Observatooriumi? Aia nägid ära.”</p>
<p>„Papsil läheb laevaga natuke aega, siis pidi ta Kuule tulema. Mingiks ajaks. Meil ei ole aega olnud ta plaanidest rääkida ja ta on mõne koha pealt olnud vastikult ebamäärane. Igatahes kavatseb ta mõnd aega Kuul olla ja emme tuleb ka. Vähemalt mõneks ajaks. Nii et mul on siin paar päeva aega. Seega tee oma kalender kohe heaga lagedaks.”</p>
<p>„Teen või? Ja kuidas nende teistega on, kes pidid sul ootel olema?”</p>
<p>„Eee... eh,” König tegi lõusta. „Ütleme, et list läks kaduma?”</p>
<p>Nanna tuju tundus jälle sealt lihtsalt heast ülespoole kerkivat. „Eks ma siis teen ühemeheorkestrit. Läheme teleskoopi vaatama.” Ta koristas laua. „Oota mind...” Ta saatis poisi modemile skeemid. „Mul läheb hetk – ma võtan toast oma skafandri ja vaatan, kuhu meil lubatakse toru keerata.”</p>
<p>**</p>
<p>Selgus, et teleskoope ei ole üks, vaid mitu, ja need asuvad neljakümne kilomeetri kaugusel pöörlevast elamukettast. Nanna muidugi teadis, mida ta teeb – nad vedisid end mittepöörlevasse sadamasse ja leidsid, et neile on reserveeritud kaks kohta süstikule, mis parasjagu observatooriumi lendama hakkab.</p>
<p>Observatooriumis läks neil õige mitu tundi.</p>
<p>„Siin ei ole eriti võimsat optikat,” kurtis tüdruk. „Ainult paarikümnemeetrised. Otse siinsamas lasevad nad ju kõike õhku – polügon, eks ole. Osa sodi valgub L4 tagasi. Suhteline kiirus on väike, aga alailma kolksatab vastu väliskorpust. Korpusele ei tee midagi, aga teleskoobi võib lõhkuda. Ja siin on tolmu kah.”</p>
<p>„Kas ma saan õigesti aru, et keegi täpselt ei tea, millal süstik tagasi läheb?” küsis König oma modemiga võrgus kaevates.</p>
<p>„Põhimõtteliselt jah,” teatas Nanna muretult. „Seda nimetatakse jalgrattalaenutuseks. Et vaikimisi kokkulepe on, et ilma hädavajaduseta üksi ja veoseta ei lennata. Näed” – jälle modemi kaudu viide ühele tabelile kusagil arvutisüsteemis – „siia koguneb igasugust kaupa, mida ühte või teise kohta on vaja viia. Kui võimalik, viskab see ära, kes läheb. Tüdinesid? Või tuli ikka nimekiri meelde?”</p>
<p>„Mu vanemad põgenesid just minu eest.”</p>
<p>„Jah, ma vaatasin,” turtsatas tüdruk. „Miks nad just sinu papsi ajasid Beagle’it Kuuma Tsehhi viima?”</p>
<p>„Tõenäoliselt oli ta ainukesena piisavalt kaine.” Nad olid vahepeal sadamasse jõudnud ja vaatasid ringi. Observatooriumil muidugi ei olnudki pöörlevat osa, nii et kogu konstruktsioon oli kaalutuses. Sadamas kükitas relssidel neli süstikut. König sulges pooleks minutiks silmad. „Tegelikult, nagu ma aru saan, poleks sul kah midagi selle vastu, et Beagle’il käia?”</p>
<p>„Muidugi mitte. Aga kuidas sa sinna saad?”</p>
<p>„Esiteks on meid kaks ja teiseks on siin hunnik mingit kola, mis oleks hea Kuuma Tsehhi viia.”</p>
<p>„Jah, aga kes laeva juhib? Hädaga ollakse isegi nõus tühja süstikut automaatjuhtimisel ühest kohast teise laskma, aga mitte inimestega. Me ei leia siit kedagi, kes sinnapoole läheks.”</p>
<p>„Kontrolli veel kord,” ütles König ja muidugi nautis täiega Nanna näoilmet, kui see avastas, et süstik on väljumiseks registreeritud – „Piloot: König.”</p>
<p>„Sul on õigus lennata?” küsis tüdruk vaikselt ja tõepoolest aukartlikult.</p>
<p>„Ma olen kõige noorem, kellele see luba on antud. Antud hetkel olen ma nii absoluutselt kui suhteliselt kõige noorem piloot,” noogutas poiss endaga väga rahul olles. „Lendame!”</p>
<p>„Ja siis sa imestad, miks vanad meid kardavad,” pomises tüdruk talle süstikusse järgnedes.</p>
<p> </p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 14:14:49 +0000
admin
100 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/loo_algus#comments
-
Saateks
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><div class="attribute-short">
<h3>Mina, Kuu ja Ordu</h3>
</div>
<div class="attribute-long">
<p>Ma kasvasin ajal, mil nii USA kui tollane Nõukogude Liit pürgisid kosmosesse; jõudumööda tegid seda mitmed teisedki. Jah, nad kõik tegid seda põhiliselt sõjalistel eesmärkidel, sest ülekaalu saavutamine kosmoses oli maailmavalitsemise võti. Muidugi võib öelda, et kosmoselennud andsid lisaks prestiižile ka teadussaavutusi ja igapäevaseski elus kasulikke leiutisi, kuid asja tuum oli ikkagi rakettides, millega aatomilaenguid ligimesteni toimetada.</p>
<p>Ent see küüniline tarkus ei vähenda karvavõrdki vaimustust, millega avatud silmade ja hingega lapsed kogu maailmas elasid kaasa kosmose hõlvamisele. See oli midagi tõeliselt suurt. See oli Tulevik. Me kõik teadsime, et see on loomulik, ainuvõimalik tee, mida mööda inimkond minema peab. Täna Kuu, homme Marss, ülehomme tähed.</p>
<p>Tähed.</p>
<p>Ja terve oma elu olen ma pidanud jälgima, kuidas see kõik soikub, hääbub ja kinni jookseb. Kuidas kõik see, mida me kohe ootasime, kuhugi ebamäärasesse kaugusse hajub. Muidugi ei ole maailm paigal seisnud, tõepoolest on olemas arvutid, millega töötas rannas Arthur C. Clarke'i raamatu järgi tehtud filmi „Kosmoseodüsseia 2001” peategelane, kuid Kuubaasi meil ei ole ja Jupiterile me ei lenda. Ärgem vähemalt petkem ennast – see kõik oleks võimalik, kui me vaid selles suunas tegutsenud oleksime!</p>
<p>**</p>
<p>Ma mõtlesin Kuu Ordu välja juba 70-ndate lõpus, koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki. Just siis muide tulid filmid-seriaalid nagu Star Wars, Battlestar Galactica, Space 1999 ja Star Trek (see viimane oli muidugi küll juba varem olemas). Reaalsuse asemel üritati meile müüa muinasjutte. Kas te olete kunagi mõelnud, et nende filmide populaarsus võis tuleneda ka pettumusele leevenduse otsimisest?</p>
<p>Minul sündisid selle peale mõned naiivsed lood, kuidas kõigi riikide kosmoseuurijad, teadlased ja üldse kõik intelligentsed, inimkonna saatuse pärast muret tundvad inimesed omavahel kokku lepivad ja ikkagi Kuule asunduse rajavad. Asunduse, mille saatus huvitaval kombel kujunes väga sarnaseks Robert A. Heinleini visioonidega, millest mul tol ajal küll kahjuks aimugi ei olnud – rahule neid ei jäeta, varem või hiljem tekib vastasseis ja nad peavad end kaitsma tagurliku Maa eest.</p>
<p>Mul on Kuu Ordu mustandeid üsna palju. Unistus terve mõistusega tegijatest kosmoses vastukaaluks maisele nõmedusele on nagu palsam hingele ja nii olen neid läbi elu kirjutanud. Muidugi ei ole need enam ammu lahedad seikluslood, kus tugevad ja targad kosmoseelanikud süüdimatutest poliitikutest, igat liiki seaduseväänajatest ja küünilistest suurärimeestest väikehingi paika panevad. Kuu Ordu taevas ei ole ammu enam pilvitu ja need lood on pigem filosoofia, usutunnistus ning võimalus osutada kõigele sellele, mis meie ümber valesti on.</p>
<p>Minu jaoks oli väga loomulik, et kui ma eelmise sajandi 90-ndate lõpus otsustasin tõsisemalt kirjutama hakata, oli mu esimene „tellis”, esimene mahukam raamat Kuu Ordust (jutt on sellenimelisest kogumikust, mille aastal 2003 andis välja kirjastus Fantaasia). Ma valisin aastate jooksul kogunenud lugudest buketi, mis minu arvates Ordu olemust võimalikult mitmekülgselt avab, ja vormistasin need enam-vähem loetavale kujule. Neis kuues loos, millest kaks on ise romaani mõõtu, tegutsevad 2120. aastal piloodikooli lõpetanud mehed ja naised.</p>
<p>Tolles maailmas on Kuu Ordu võitnud ja võib ülejäänud maailmale teatud määral oma suhtumisi dikteerida. Kuid kuidas see kõik nii läks? Kuu Ordule jätkuvalt mõeldes hakkasin paratamatult modelleerima protsessi, mis taolise tulemuseni võiks viia. Ja nii ma lõpuks otsustasingi kirjutada järgmise Kuu Ordu loo mitte järgmise sajandi algusesse, vaid kõigest 50 aastat tulevikku, 2060-ndate algusesse, kui alles kujunev Ordu seisab silmitsi oma esimese suure kriisiga.</p>
<p>Tuleviku modelleerimisel olen ma püüdnud olla nii realistlik kui oskan, samas aga pean sobilikuks lugejat hoiatada, et olen vähemalt mõnes osas teadlikult selle printsiibi vastu eksinud – siin raamatus on aastal 2060 alles ja elus paljud suhtumised, kõnekäänud, seisukohad ja ka kasvõi kompaniide nimed, mida küllalt tõenäoliselt siis enam mitte keegi peale ajaloolaste ei tea. See on teadlik valik, et vältida Star Treki tüüpi lamedusi stiilis: „Aristoteles, Kopernik ja John Doe”. Ma olen püüdnud, niipalju kui oskan, ennustada maailmakorra muutusi ja jõutasakaalu nihkumist, olen ekstrapoleerinud teadussaavutusi ja nii edasi, kuid teisalt olen ma mõned protsessid ka põlvkonna jagu külmutanud, et tänasel lugejal oleks rohkem kandepinda kaasamõtlemiseks.</p>
<p>Ja veel üks asi – eelmise raamatu puhul ma kuulutasin, et hoidun Kuu Ordu maailma vähimalgi määral Eestiga sidumast. Õige natuke ma nüüd eksin selle reegli vastu, sest kuigi terves loos ei ole mitte kusagil otse öeldud, kust peategelane pärit on, võib lugeja selle kohta küllaltki mõistlikke oletusi teha. Miks ma nii tegin? Aga miks ka mitte? Lõpeks, nagu W. S. Maugham on öelnud, on palju lihtsam kirjutada asjadest, mida sa tead, kui neist, mida sa ei tea.</p>
<p>Ma olen enda kõige suuremate mõjutajatena ulmes nimetanud Robert A. Heinleini, Arthur C. Clarke'i ja vendi Strugatskeid. Selleski maailmas näen vähemasti ma ise selgelt jooni kõigest kolmest – ma loodan, et olen suutnud loo kirja panna Clarke'i range teadusliku läbimõeldusega, et neis inimestes on Heinleini karget jõudu ja irooniat ning lisaks teatud helget maailmavalu ja optimismi, mis iseloomustab Strugatskite loomingut.</p>
<p>Olen korduvalt maininud, et Kuu Ordu on minu jaoks natuke nagu kreedo staatuses. See on maailm, milles mulle meeldiks elada. Sel maailmal on teed tulevikku lahti ja kuigi neid inimesi varitsevad igal sammul ohud, on neil Kodu, kus end kindlalt tunda. Neil on sõbrad, kellele igas olukorras loota, ja nad kuuluvad kuhugi. Seda on tohutult palju, eriti arvestades õhkkonda siin meie ümber, kus sa igal teisel sammul pead perse minema... ent siinkohal aitab sellest – see on teine jutt ja seda põhjavad mu raamatu sarnastest oludest pärit tegelased edaspidi küll ja küll.</p>
<p><i>**</i></p>
<p>Ehk oleks aus valgustada veel mõningaid kontseptsioone, mis sest, et ma ei ole tähele pannud, et kirjanikud seda eriti teeksid. Vaadake, ajas, ruumis või inimmõtetes kaugete kohtade kirjeldamisel peab autor lugejale paratamatult lisaks tegelastele välja joonistama ka tausta. Kaks neid võimalusi on – üks on nii-öelda kaadritaguse häälena või jumalapositsioonilt lihtsalt kõik vajalik ära rääkida; teine (seda peetakse paremaks, kuigi ma ei ole veendunud, kas see on midagi muud kui <i>moodne</i>) on teatud mõttes autori osavuse mõõdupuu – nimelt panna oma tegelased vajalikes kohtades vajalikke asju ütlema.</p>
<p>Ka mina üritan seda maailma näidata peamiselt tegelaste silmade läbi, mainida tahaksin ainult mõningaid nüansse, mis muidu isegi trükiveana võivad näida. Need umbes poole sajandi taguses tulevikus toimetavad tegelased peaksid suurema osa ajast rääkima omavahel midagi sellist, mis sisuliselt on lihtsustatud grammatikaga ja tehnilisi termineid täis inglise keele murre. See, mis inglise keelega lähimate põlvkondade jooksul arvatavasti juhtub, on omaette huvitav teema, kuid antud juhul pole see tegelikult üldse oluline, sest ei tohi unustada, et kirjutan ma ju ikkagi eesti keeles.</p>
<p>Kummatigi olen otsustanud mitte tappa lugejat veidrate neologismide lainega ja tegelaste väljendusviisi ainult pisut nudinud. ’Kilomeetrite’ ja ’sekundite’ asemel ütlevad nad alati ’kildid’ ja ’sekid’. Kui ma millalgi eelmisel sajandil esimese Kuu Ordu raamatu jaoks need lühendid kasutusele võtsin, oli juba näha esimesi märke, et ingliskeelses maailmas kipubki ’second’ ’sec’-iks lühenema. Minuarust on see süvenenud ja meilgi on see kõnekeelde juurdunud. ’Kilometer’ asemel kasutatakse angloameerika maailmas siin-seal ’clic’, meil siin öeldakse ju ka alailma ’kilt’, nii et ehk on see vaid aja küsimus, mil sellised vormid ka „ametlikult” õigeks loetakse?</p>
<p>Siis näiteks olen USA muutnud kõnekeeles ’Usa’-ks. Ja mitte inglisepärane „juu-ess-ei” vaid just „Usa”. Niigi ju juba öeldakse...</p>
<p>Üldiselt olen püüdnud hoiduda terminoloogiaga vassimisest, mis paraku tähendab ka näiteks inglise keelel põhinevat arvutisõnavara, sest kindlasti ei tea need inimesed midagi tarkvara rämpstõlgetega eesti keelde ilmunud sõnavärdjatest. Paljud sõnad olen lühendanud. 'Informatsioon' on ametlikult 'infoks' lühenenud, ehk siis on ära kadunud tolle pseudoladinakeelse sõna sisuliselt mõttetu pikk saba. Miks ei või sama juhtuda teistegi sõnadega – 'gravi', ’simu’, ’sat’ etc? Nagu me kasutame sõna 'laser' üldse mõtlemata, et tegemist on algselt lühendiga, kasutavad nood inimesed terminina näiteks sõnu 'leo', 'meo' ja 'heo', mis on lühendid 'low Earth orbit', 'middle Eart orbit' ja 'high Earth orbit'-ist, ehk madalast (kuni 2000 km), keskmisest (2000–40000) ja kõrgest (üle 40000 km) Maa orbiidist.</p>
<p>Rohkem võivad segadust tekitada slängiväljendid, mis on isegi olemas, kuid väiksema seltskonna pärusmaa. Seda, et asjaosalised ei vaevu välja ütlema 'tarkvara' ja 'riistvara', vaid napsavad lühidalt 'soft' ja 'raud', üldiselt ikka teatakse, kuid kindlasti sama üldiselt ei teata, et mõnikord nimetatakse inimesi irooniliselt 'märgvaraks' (<i>wetware</i>).</p>
<p>Ma ei osanudki midagi mõistlikku peale hakata selle pika ja lohiseva 'trotüülekvivalendiga'. Tegu on ju sisuliselt plahvatusel vabaneva energiaga ja seega tuleks rääkida hoopis TJ-dest, ehk teradžaulidest (1 kilotonni trotüüli plahvatusel vabaneb ligikaudu 4,2 TJ energiat), ent siin tekib sama raskus kui Kelvini kraadidega ja auto kiiruse väljendamisega meetrites sekundis – teiste ühikutega harjunud lugejale tuleb need niikuinii ära tõlkida...</p>
<p>**</p>
<p>Kuid aitab sellest. Aitab autorist ja tänasest päevast.</p>
<p>Siin see lugu on –</p>
<p> </p>
</div>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 14:10:30 +0000
admin
99 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/saateks#comments
-
Asunduste öö
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/siim_veskimees" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Siim Veskimees</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h4><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Asunduste_66_esikaas.jpg?itok=eJKRGdvR" style="width: 331px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Tagakaanetekst</h4>
<p>See raamat on osaliselt mõtteline järg Isaac Asimovi Roboti-tetraloogiale, kuid lehekülgedel seavad end julgelt sisse ka hoopis teistest lugudest tuntud motiivid; kummatigi on need vaid taustaks.</p>
<p>„Asunduste öö” annab ühe võimaliku vaatenurga küsimusele, mis võib inimkonnaga juhtuda, kui kontrolli alt väljuvad nn nullinda seadusega robotid – kui neid ei piira robootika seadused, kui need on võimelised mistahes õudusteks, kui leiavad oma robotliku loogikaga, et teenivad inimkonda.</p>
<p>Ajaloo arvutatud tõenäosus on muljetavaldavad neli tuhandikku. Keegi paneb kokku ekspertgruppi, et fenomenis selgust saada ja võimalusel kõik õigeks muuta. Kellelegi aga see üldse ei meeldi ja ekspertgrupi read hakkavad hõrenema. Vahimees satub seiklusse pooleldi vastu tahtmist ja ühel hetkel on tema peamine mure ellu jääda. Paraku ei saa ta vaid iseendale mõelda...</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Asunduste_66_kaas-01.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Asunduste_66_kaas-01.jpg?itok=ZRv8TZRP" width="100" height="70" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/asunduste" target="_blank" rel="nofollow">Linki Baasi hetkel pole, sest arvustusi pole (on ainult valvekretiini sõnnikuhunnik)</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 21:33:52 +0000
admin
72 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/asunduste#comments
-
Kaugete päevade naeratus
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/siim_veskimees" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Siim Veskimees</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><style type="text/css">
<!--/*--><![CDATA[/* ><!--*/
P { margin-bottom: 2.12mm; }
/*--><!]]>*/
</style></p>
<h4 class="western" style="margin-bottom: 0mm;"><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/SV_esikaas.jpg?itok=Dagpr3X-" style="width: 335px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Tagakaanetekst</h4>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">„Elada noore mehena Pariisis, see on pidu sinus eneses,” on kirjutanud Hemingway, ja see lause oli kummitanud mu peas mitte ainult reisi ettevalmistusaja või lõputuna tunduva kolmepäevase bussisõidu jooksul, vaid ka suurema osa teadlikust ajast, mil ma juba tolle mainitud maailmalinna imelist õhku hingasin. Minul ei olnud mu nooruses võimalust elada Pariisis, kuigi ma seda väga tahtnud oleksin, ning ega seda kolmenädalast praktikat Sorbonne’i ülikoolis ei saanud nüüdki</p>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">rangelt võttes mingiks elamiseks nimetada, kui ma kolmekümneaastase õppejõuna esimest korda elus Prantsusmaa pinnale astusin.</p>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm"> </p>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">Nii algab üks Siim Veskimehe lugu, mis peategelase üsna varsti väga kaugetesse paikadesse viib. Autor on Eesti lugejale tuntud peamiselt oma paksude SF-romaanidega, ent tal on aastatega kogunenud ka suur hulk lühemaid jutte. Suurem osa on ka varem erinevates kogudes ilmunud, ent nüüd on tänu kulkale laiades piirides selle sajandi esimese kümnendi paremik siin ühtede kaante vahel. Lood mahuvad kõik laias laastus ulme algse mõiste, ehk teadusliku fantastika (SF) alla, muus osas aga mingit ühist nimetajat pigem ei ole – on erinevaid tulevikuvisioone, kohtumist tundmatuga ja ka kummardusi suurmeistrite poole.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/SV_jutukogu.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/SV_jutukogu.jpg?itok=goDmpGaK" width="100" height="69" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=84544" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 21:29:30 +0000
admin
69 at https://syndmustehorisont.veskimees.eu
https://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/kaugete_p_evade_naeratus#comments
Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29