Proloog, 1-2

PROLOOG

Linn oli alles noor ja liiga väike, et avar keskväljak inimesi pilgeni täis saaks. Ruumi oli siin veel küllalt. Päris kindlasti leidus ka praegu neid, kes polnud platsil tunglemas. Kaugeltki kõik lugupeetud linlased ei austanud täna toimuvat oma kohalolekuga. Ometi sai neid vähemalt Trackhilli kohta muljetavaldavalt palju.

Kusagil polnud kuulutatud selgesõnalist käsku nõia põletamist pealt vaadata. Aga kuidas, armas Jumal, sai mõjuva vabanduseta puududa sündmuselt, mis pidi ometi kord kõrvaldama kõigi viimase aja hädade, haiguste ja muude koleduste põhjuse? Põhjuse, mille varem aimamatu ligiolekki oli määrinud ja ohustanud nende jumalakartlikke surematuid hingi. Tänu kogukondlaste valvsalt kahtlustavale silmale ja Püha Ameti otsustavusele – Issand olgu kiidetud, et ta neile seesuguse õilsa vahisalga kinkis – pidi hädadele nüüd ometi lõpp tulema.

Eriti häälekalt kuulutasid seda need, kes ühel või teisel põhjusel end kogukonnas eriti kindlalt ei tundnud. Või olid siis lihtsalt nõrgemad, abitumad ja vähem austatud. Nüüd oli nende aeg näidata, et nad seisavad hingepuhtuse ja kristluse eest sama vääramatult kui iga teinegi. Et neis ei leidu kaastunde raasugi usu rüvetajale, Saatana käsilasele, inimnahka pugenud jälgile elukale, kes oli end Lunastajast lahti öelnud ja Kurjusele müünud. Ja et veel vähem võib neid – hoidku Jumal! – kahtlustada samasuguste mõtete haudumises või koguni kuritegelikes sidemetes nende keskel elanud nõiaga.

„Räägitakse, et ta tunnistas ka Lepingut,” poetas kõhukas hallis kuues mees poolihääli oma naabrile, piitskõhnale rätsepale. „Timukasell olla Heracile ise öelnud.”

Kõnetatu vangutas ainult silmi pööritades pead. Kõik teadsid, et Saatan võis seestuda inimesse ka vastu tema tahtmist, aga Leping Saatanaga sai olla ainult vabatahtlik. See oli jälkuse tipp. Siis oli patustaja hing igaveseks kadunud.

„Piinapingil tunnistaksid sa ise sedasama,” heitis kõrvalt sekka punetava näoga turske sepasell. Teda tabasid hukkamõistvad pilgud. Sepasell kippus ülemäära jooma ja ka muidu... Kas ei olnud ta kirikus viimasel jumalateenistusel mitte samba najal tukkuma jäänud?

„Loomulikult oli ta süüdi,” pistis pagariemand käredalt vahele. „Muidu poleks Issand teda üldse piinapingile tõmmatagi lasknud. Ta oleks tingimata vahele seganud. Agathe Lynn ise kuulis, kuidas kohtunikuhärra sellest linnapeaga rääkis.”

„Ilma piinapingita ei saa,” kinnitas rätsepmeister veendunult. „Ainult see käib Saatana võimust üle ja paneb süüdlase lõpuks tõtt tunnistama. Muidu Saatan ei laseks ja siis läheks patustaja hing pärast ikkagi põrgusse. Üles tunnistades annab Issand ehk Neitsi Maarja eeskostel veel andeks.”

„Mitte Doralale,” tuletas pottsepp meelde. „Kui see Lepingu asi ikka tõsi on, siis ei päästa teda enam ka tuleriit.”

„Ma ei saa ainult sellest aru, miks ta Saatanat teenides haigusi ravitses,” poetas keegi harjusk siiralt imestades. „Minul võttis ta jooksva maarohtudega kõvasti vähemaks. Kummastki habemeajajast polnud mingit kasu.”

Harjusk oli vist natuke kohtlane. Niisuguseid asju poleks ta praegu küll ütlema pidanud. Kõik jõllitasid meest, kes oli end Saatana väel arstida lasknud, ehkki salamisi meenutas mõnigi, et oli sedasama teinud.

„See oli ta salakavalus,” lõi poemees sekka. „Kuidas ta oleks muidu saanud ämmaemand olla ja vastsündinutele ligi pääseda. Muidu igavene erak niisugune. Nina püsti ja omaette. Ja veel kiriku tiiva alla teenijaks pugenud!”

„Tõsi mis tõsi,” kinnitas aus pagariemand. „Saatan tahab lapsed veel enne ristimist kätte saada. Näe, kõrtsmikuemandal hõõrus Dorala vastsündinu mürgise salviga kokku ja läinud ta oligi. Ja kes teab, kui palju neid veel on olnud.”

„Ju jäi rahe loitsimisest ja loomade kaetamisest väheks,” nõustus rätsep. „Saatan ei jäänud rahule. Hinged on ikka üle kõige.”

„Aga sina katsu pärast põletamist tuhaasemest mõni luukild leida,” soovitas pagariemand harjuskile. „See aitab jooksva vastu kõige paremini.”

„Selleks ma tulingi,” kinnitas too. Vaata siis – võib-olla polnudki ta nii kohtlane.

Nende peade kohal siras pilvitu taevas, otsekui oleks Kõigevägevam ise lavaeesriide kõrvale lükanud, et kõrgustest paremini näha, kuidas tema truud lambukesed Looja igavese hiilguse eest armutut ja väsimatut võitlust peavad. Ta ei pidanud oma hoolealustes pettuma.

„Tuuakse! Tuuakse!” kostsid vangla poolt tänava otsast hõiked. Rahvas lõi kihama ja tungles rüsinal sinnapoole. Sidumistulba ning seda ümbritseva haokuhjaga oli aega. Enne seda pidi hukatav kirikutrepil avalikult oma süüd tunnistama ja seda kahetsema.

Pisilinnakese puhul oli mugav, et kõik vajalik asus siinsamas käe-jala juures. Ka kirik kerkis kohe väljaku lõunaservas, otse põhjaservas seisva raekoja vastas. Uudishimulike tihedus selle juures kasvas võimalikkuse piirile.

Teda toodi tõepoolest. Kõigi hädade allikas, Dorala Giguere, istus puuvarbadest kõrgendatud äärisega taluvankris õlgedel, selg vastu varbu ja pikad mustad juuksed salkudena sassis ning pulstunud. Nõid mis nõid. Ausatel linlastel oli isegi raske ära tunda endist jumekat leske, kellele mõnigi mees pilke järele heitis. Või siis niisugune oli metsalise tegelik pale, mis nüüd paljastus!

Vankri eesotsas juhtis timukas seda vedavat ainsat hobust, taga kükitas liikumatu, kortsulise näo ning karmilt tõstetud lõuaga inkvisiitor. Too oleks võinud ka teiste isandate kombel taga ratsutada ja loovutada koha linnakese enda vaimulikule, kuid tahtis ilmselt näidata ühtaegu nii oma vagadust kui ka seda, et võtab talle usaldatud tööd äärmise kohusetruudusega. See oli muidugi eeskuju järgimist väärivalt kiiduväärne. Ülimalt kiiduväärne – ja teisiti ei saanudki Püha Ameti puhul olla.

Kirikutrepi ees jäi veok seisma, kaks linnapatrulli sõduritest valvurit aitasid karistusaluse vankrist välja ning talutasid astmete juurde. Kõigi kolme järgu piinamised olid naise niikaugele viinud, et ta ei pruukinud sellega omal jõul enam toime tulla. Nõid astus paljajalu üle jääkirmes loikude, ainsaks kehakatteks krobe patukahetsejasärk ning jäme köis kaelas. Need, kes nägid näole langenud juuksesalkude vahelt ta silmi, oleksid võinud vanduda, et viimased ei seletanud enam midagi.

Inkvisiitor luges apaatselt põlvitavale ohvrile ette ta süütegude nimestiku. See algas sugulisest vahekorrast Saatanaga, viimasega vabatahtliku Lepingu sõlmimisest ja kohustuslikust lahtiütlemisest kristlusest. Edasi tulid armulaua ja krutsifiksi rüvetamine, öised lennud luuavarrel nõidade orgiale, kariloomade kaetamine ja rahetormide tõstmine. Lõppakordiks lisandus Saatanale lapsohvrite toomine ja inimsöömine.

„Sa oled nimetatud süüteod juba omaks võtnud, Dorala Giguere,” ütles inkvisiitor rangelt. „Kas sa kordad seda nüüd ka oma endiste kaaskogukondlaste ees?”

Rahvahulk pidas hinge kinni. Pimedale võinuks tunduda, et väljak on inimtühi. Asjas ei olnud küll enam mingit kahtlust, aga massile omase kollektiivse vaistuga tajus rahvasumm, et neid on praegusel hetkel protsessis osalisteks kutsutud – seega kohtunikeks ülendatud – ja see hetk pidi väärikas olema. Väärikas ja hukkamõistev. Äkitselt tundsid nad oma tähtsust ja ühtekuuluvust iidses vastasseisus Kurjusega, kus nad seisid ühiselt kõik koos õigel pool piiri. See täitis nad harda uhkusega iseenda üle.

Paraku ei öelnud süüdimõistetu midagi. Lähemal seisjatele jäi mulje, et ta ei saa enam üldse aru, kus ta viibib või mis siin toimub. Püha Ameti esindaja kordas oma küsimust, seekord juba pisut kärsitumalt.

„Sa pead nüüd „jah” ütlema,” puudutas süüdimõistetu kõrval seisev kohalik vaimulik põlvitaja õlga.

„Jah,” ütles Dorala apaatselt, ilma et ta pilk vähimalgi määral oleks selginenud ja sellega mõista andnud, et ta aru sai, mille peale „jah” ütles. Kuid oma „ülendust” ja vagadust nautiv mass lõi kihama. Nõid oli oma kuriteod ka neile, nii-öelda „suurele kohtule” üles tunnistanud. Inkvisiitor tõstis käe ja saavutas uuesti vaikuse. Protseduur ei olnud veel läbi.

„Dorala Giguere, kas sa kahetsed siin ja praegu meie Issanda ja oma kogukonna ees kõiki oma kuritegusid? Kui see on nii, siis kinnita seda.”

Sel korral ei pidanud keegi põlvitajat enam ergutama. Teine „jah” tuli kuulekalt kohe, mis sellest et niisama apaatselt kui esimene. Nüüd oli talitus läbi viidud ja mass lõi juba täie õigusega kihama.”

„Ta kahetseb, kindel see, et kahetseb!” kriiskas keegi pürjeliemand, kelle mehest oli teada, et too veel hiljaaegu Dorala võlude vastu ükskõikseks ei jäänud.

„Varsti kahetseb veel rohkem!” irvitas keegi üle teiste.

Ootamatult ajas hukkamõistetu end vähimagi kõrvalise abita jalule ja vaatas trepil seistes kuhugi üle rahvahulga peade. Äkki ei olnud ta silmad enam elutud. Neis sädeles nüüd palavikuline, hullunud läige.

„Ma näen!” hüüdis ta oma vaevatud keha kohta uskumatu jõuga. „See on tulemas! Ma näen tuld sülitavat lohet! Tema nimi on Armageddon! Viimnepäev! Siis kaalutakse igaüht! Siis otsustatakse, kes on tõesti õige! Ma näen veevooge. Need vahutavad ja uputavad kõik. See on tulemas!”

Tuul keerutas ta peaaegu vööni ulatuvaid pulstunud juukseid, kõhnunud ja räpased käed sirutusid ette ja silmad näisid õgivat midagi, mis jäi kõigile teistele varjatuks.

Rahvahulk jahmatas vaikseks. Peaaegu luukereks piinatud salkus naine äratas neis äkitselt õudu nii iseenda kui siintoimuva ees, mille osalised nad olid. Paar esimest rida püüdsid vaistlikult taganeda, aga polnud, kuhu. Isegi vahisõdurid ja kohalik preester paistsid olevat vapustatud. Ei öeldud ju asjata, et surijad näevad tulevikku. Ainult mitmete tuleriitade kõrval kõike kogenud Püha Ameti esindaja säilitas rahu. Ta andis vahtidele märku ja need, sundides end sõduriharjumusest kuuletuma, tirisid nõia uuesti vankrile – sedapuhku enam mitte nii säästvalt kui enne sealt välja tuues.

Mass juba toibus ehmatusest. Võttis ainult mõne hetke, et nad taas taipaksid, kelle käes siin jäme ots õigupoolest on. Varakevadine taevas püsis endiselt kirgas ja sinine. Päike säras. Välgunooli ei sähvinud kusagilt. Nad pidid olema narrid, et lasid sel hullumeelsel end niiviisi ehmatada!

Et nad olid aga ikkagi kartma hakanud, seda nad nõiale ei andestanud. Arad ei andesta kunagi. Too ebard oli söandanud neid hirmutada! Hullem veel – isegi ähvardada! Tema! Neid, kuulekaid, ausaid, jumalakartlikke kristlasi! Milline jultumus! See nõiaeit ei kahetsenud ju midagi! Tulle ta, ja kohe!

Kui vanker uuesti liikuma läks, hakkas selle pihta lendama igasugust prügi. Pärast hetkelist plahvatust uuesti apaatiasse vajunud hukatav ei teinud väljagi, kui talle üht-teist läbi vankri küljevarbade pihta tuli. Paraku ei olnud tagumised viskajad lähemalolijatega võrdselt täpsed, nii et osa loobitavast tabas ka timukat, inkvisiitorit ja vahisõdureid. Viimased vihastasid ja kuna rahva vastu ei tohtinud relvi kasutada, lahmisid nad nuutidega täiest jõust vasakule ja paremale, et läbipääsu laiendada ja kiiremini kohale jõuda. Minna ei olnud õnneks kaugele. Valmis tuleriit seisis siinsamas keset väljakut.

Timukas ja tema kaks abilist vedasid ohvri mööda redelit haokuhja otsa, kust jäme tulp välja turritas, ja sidusid naise selle külge. Siis laskusid nad üksteise järel alla, jättes seotu kõigile nähtavasse üksindusse. Preester palvetas, kuid teda polnud kuulda. Rahvas oli ikka veel vihane ja kiirustas hukkajaid tagant. Need, kes said äsja valvurite nuute maitsta, olid kõige vihasemad. Ja loomulikult hoopis nõia peale. Kelle peale siis veel?

„Mis te ootate! Ega päike üksi teda ära ei prae! Tunglad hagudesse, timukas! Halge loobime pärast ise juurde. Sina võid vaba päeva võtta.”

Timukas andis käealustele märku ja tuleriit süüdati üheaegselt neljast küljest. Kuivad oksad, mille hulka oli heidetud ka ohtralt tõhusamat kraami, lõid leegitsema – esialgu peaaegu et arglikult, aga varsti üha valjemalt praksudes ja kasvava jõuga. Rahvamass röökis peaaegu ekstaasis.

Nii! Ainult nii pidi see olema! Saatan ei tohtinud maa peal võidule pääseda, isegi kui selleks tuli ära põletada kas või viimane kui üks neist endist. Keegi poleks osanud vastata, kas viimase – kui asi tõesti nii hulluks peaks minema – oleks pidanud põletama too viimane ise. Kuid nõnda kaugele – helde Taevas – ei saanud see ju ikkagi minna! Nad olid ju nii kindlad oma usus, nii vankumatud ja nii raevukalt ning halastamatult alandlikud. Ja tasuks ootas neid Lunastaja heakskiit ja igavene õndsus Taevariigis.

Ühe väljakuäärse maja ärklikorrusel, kriiskava massi eest varjatuna, seisid kaks meest akna juures. Mõlemad kandsid musti valge rinnaesisega ülekuubesid ja sama värvi pükse, mis viitasid sarnasele seisundile ümbritseva eluga suhtlemises, võib-olla isegi ametivendlusele. Seda nad olidki – kaks kirurgi-habemeajajat ja ühtlasi Trackhilli ainsat ravitsejat ka kõigi teiste tõbede puhul.

Õieti poleks nad hoopiski pidanud niiviisi ühel nõul ja ühes ruumis viibima, kuna olid konkurendid. Ainult jultunud vaenlane oli sundinud neid ajutiselt jõude ühendama. Seesama, kes seisis praegu väljakul kõigi pilkude ning vastsüüdatud lõkkehakatuste keskpunktis. Too neetud naine, kelle vaist ja teadmised maarohtudest ähvardasid neid, kaht õppinud ravitsejat, häbisse jätta. Noh, nüüd oli sellega lõpp. Paraku ei näinud kumbki meestest praeguse õnneliku lahenduse juures nii rõõmus välja, kui oleks võinud oodata.

„Te olete ikka kindel, ametivend Perquin, et meie nimed selle asjaga seoses üles ei kerki?” küsis noorem murelikult.

„Mis te nüüd, ametivend Xwick,” rahustas teine. „Meie ise ei ole ju mitte kellegi peale kaevanud. Too lollpea Hubolt ei saanud ilmselt arugi, kuidas ma talle selle mõtte pähe istutasin. Ja ma usun, et teie ei olnud oma hoolealusega vähem osav.”

Ta püüdis panna häälde veendumust, mida ta sel hetkel tegelikult ei tundnud. Üks asi oli haududa plaani ja see käima lükata. Kuid praegu siin seista ja jõudu koguvat tuleriita vaadata tundus hoopis midagi muud. Selles oli pöördumatuse ja tühjuse õõvastavat hõngu.

Noorem mees ei lasknudki end oma äkilises kõheduses veenda. „Iga mõtlev inimene peaks pisutki kaaludes taipama, kes sellest protsessist tegelikult kasu sai.”

See ebakindlus ajas vanema vihale ja nagu selgus, oli just viha see, mida ta ise kindlustunde taastumiseks praegu vajas.

„Mõtlev?” küsis ta end irvitama sundides. „Kuula ainult, kuidas see kriiskav mass seal mõtleb. Ja naine tunnistas ju ise üles, kuhu ta pääses. Püha Amet juba asju hooletusse ei jäta. Aga Hubold ja sinu pealekaebaja saavad nõia varandusest tükikese endale ja on rahul.”

„Ah, mis varandust tal oli,” heitis noorem mees käega.

„Noh, eks majahurtsik maksa mõne veeringu ja neile tobujussidele on ka katkise servaga pott varandus.”

Kujutluspilt pani teise tahtmatult muigama. „Hea, et põrgut ei ole, muidu põleksime seal kõrvuti.”

„Veel parem, et rahvarämpsu arvates see ikkagi on. Sellel hirmul kogu võim püsibki.”

„Üks asi häirib mind,” tunnistas noorem ravitseja huuli närides. „Tal on laps – kaheksa- või üheksa-aastane plika. Kas me ei peaks tolle heaks...”

„Hull!” põrutas teine. „See on küll kõige kindlam tee kahtlusi õhutada. Eks kogukond hoolitseb. Sina mõtle parem oma lastele, nagu mina mõtlen omadele. Püha Amet ei hakka praegusel ajal ilma tõesti mõjuva põhjuseta valekaebust kahtlustama. Nad on ammu aru saanud, et süüdistatagu kõigis hädades parem nõidu kui Jumalat. Või maiseid valitsejaid. Mul on veini kaasas. Joome peekrikese, see tõstab enesetunnet. Paistab, et praegu läheb seda vaja.”

Nad eemaldusid aknast. Isegi paigale jäämine ei oleks neil võimaldanud üle vahemaa ja seda täitva inimhulga kuulda, kuidas üleni suitsu ja juba tõusvatesse leekidesse mattuv Dorala Giguere oma häälejõu veel kord tagasi sai nagu ennist kirikutrepil. Õudse ning meeletuna kostis see üle pragiseva tuleriida ümber seisjate nagu loits. Või needus.

„Armageddon! Viimnepäev! See ei jää tulemata! Siis kaalutakse kõiki, iga viimast kui üht! Ma näen tuld! Ma näen vett! Ma näen lohet! ARMAGEDDON!!!”

1

Kui Trackhill põuast kõrvetatud puisrohtla tagant Horleri nägemisulatusse kerkis, valdasid teda segased tunded. Õigemini tekitas hämmeldust see, et enda arvates oleks ta pidanud midagi tundma – aga ei tundnud. Ta lasi väsinult traaviva võigu vaikselt sammuma, keeras endale mehhaaniliselt plotski ja süütas selle. Kissis silmad tuulest ja päikesest pargitud näos vaatasid peaaegu pilkumata all laotuvat linna.

Laiaääreline kaabu oli tolmust algse värvi kaotanud – nagu ka pikk mantel, mis kattis nahkvesti ja ruudulist särki selle all. Kaelarätist, mille ratsanik halvimates paikades hingamise kaitseks näo ette sidus, ja tumekollastest saabastest, mille kontsad olid kõrgendatud, et paremini jalustes püsiksid, polnud tolm päriselt jagu saanud. Rätiku värvid olid liiga erksad, nahk aga ei sõlminud tolmuga nii kindlat sõprust kui riie. Piisas vaid millegagi üle äigamisest ja ta oli läinud. Mis tugevatesse, aga kulunud põlvedega pükstesse puutus, siis nende värvist polnud nagunii enam võimalik arugi saada.

Tolm. See oli teda saatnud palju päevi. Ja kui ta nüüd järele mõtles, siis peaaegu kõik need neliteist aastat, mis ta oli võõrsil viibinud, olgu see siis suurlinnade või kõnnumaa oma. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama, öeldi haudadel. Kui tema järjekord kätte jõuab, oleks sõna „muld” asemel palju sobivam ütelda „tolm”.

„No nii, Octa, oleme pärale jõudnud,” patsutas Horler võigu kaelale ja loom vastas optimistliku korskega. Ka tema taipas, et puhkus on lähedal. Tegelikult oli Octa üksnes lühend Octavianusest, sest Horlerile tundus, et tervet nime on hobusel raske meelde jätta. Octale reageeris loom truult nagu kutsikas ja tuli kutse peale alati. Mõnes olukorras võis sellest lähedusest palju abi olla. Oligi olnud. Ja mitte üks kord.

Mõtlikult suitsetades ratsutas Horler aeglaselt linna poole. Juba suureks ja punaseks laskunud päike andis veel piisavalt valgust ega sundinud kiirustama. Ta oli õigel ajal kohale jõudnud, et mitte öö peale jääda. Väga tähtis see küll polnud. Kuu oli varsti omakorda tõusmas ja siinseid künkaid tundis Horler nagunii otsekui oma taskuid. Mälunõtruse all ta veel ei kannatanud. See siin oli ta kodulinn. Või vähemalt oli olnud. Kunagi väga ammu.

Ta oli neil tänavatel üles kasvanud, sõpradega mänginud ja vaenlastega kakelnud, koolis käinud, isa ning vanaisa manitsusi ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasknud, mõnikord nahutada saanud. Nagu poisid ikka. Siin oli ta esimest korda tüdrukut suudelnud ja kustumatut armastust vandunud. Horler muigas nukralt – lapsed.

Veel palju varem oli ta nende majas tihti istunud vanaisa põlvel, kujutledes, et see on sadul, ja kuulanud jutte muistsetest aegadest. Üht sellist korda mäletas ta eriti selgesti. Ta oli siis viiene ja läks uurima, mis küdeva ahju ukse taga tegelikult ikkagi toimub. Heli, mis ta suust kuuldavale tuli, kui õrnad lapsesõrmed tulikuuma ukselõkatsit puudutasid, püsis veel siiani kõrvus. See hääl oli vali, kuid nii peenike, et õigupoolest poleks inimkõrv seda üldse kuulda tohtinud. Ka siis lõpetas ta vanaisa põlvel pärast tavapärast põletusvillide ravi – külma vee ja seebiga. Horler muigas uuesti, aga seekord juba lõbusamalt.

Oma ema mäletas ta väga ähmaselt kui midagi sooja ja head – välja arvatud, kui too tal pead pesi ja seep silma läks – ning vanaema polnud ta näinudki. Paistis, et Horlerite naised surid noorelt. Vahel ka mehed. Aga siis oli põhjuseks tavaliselt „parimate soovidega” saadetud kuul. Mõnikord selja tagant, nagu ta isa, linnakese ja maakonna politseimarssali puhul.

Tapja saadi kätte ja poodi vähem kui kahekümne nelja tunni pärast üles – haavadest hoolimata. Harilikult nii ei tehtud. Armas kristlik komme nõudis, et inimene peab esmalt terveks saama ja alles siis võib talle otsa peale teha. Kuid seekord oli seadusesilmade viha liiga suur. Mees kõlkus teistele hoiatuseks kaks päeva võllas, enne kui koguduse vagamate liikmete nõudel ära koristati. Horler oli siis viisteist.

Niiviisi ei saanud ta meheks sirgudes isegi kättemaksu haududa, sest polnud enam, kellele. Selle asemel põgenes ta kaks aastat hiljem, seitsmeteistkümneselt sõtta. Ennast aasta vanemaks valetades jõudis isegi pärale – tõsi küll, alles viimasteks lahinguteks, kuna väljaõppeta võitlusväljale ei lastud ja riikide tüli osutus lühikeseks. Kuid neis viimastes võitlustes ta ikkagi osales ja veteranistaatuse sai – koos kuuliarmiga õlas. Hiljem lisandus sellele armile veel teisigi.

Veteranistaatus andis aga ootamatu võimaluse. Tal oli nüüd õigus riigi kulul haridust saada ja nii suundus ta Trackhilli asemel hoopis teisele poole – Burbahani. Isa sunnil oli ta – erinevalt enamikust oma eakaaslastest – õppinud Trackhillis selle pikima õppeajaga koolis, mida patuga pooleks võis võrdsustada gümnaasiumiga. Nüüd oli tee ootamatult lahti Burbahani ülikooli. Suurlinn, ahvatlused, esimesed automobiilid, mida ta nägi, päevased loengud ja õhtused pummelungid, teine käik pordumajja (esimene oli olnud enne rindeleminekut), uus ja üllatusterohke elu.

Paraku oli asjal veel teine pool. Riik vabastas küll õppemaksust. See oli kena žest, aga üsna riskivaba, kuna puudutas tegelikult õige väheseid. Enamik sõdureid oskas hädavaevalt lugeda ja kirjutada ja mõtted haridusest ei tulnud neile pähegi. Kuid riik ei andnud vaskpennigi elatiseks. See pidi olema oma mure. Paari kuu pärast lõppes sõduripalk ja tuli tööd otsida.

Muidugi, võis ju vanaisale kirjutada, aga see ei olnud Horleri arvates hea mõte. Mitte et vanaisa puuduses oleks elanud, kuid rügemendist oli Horler oma asukoha juba teada andnud, et taat asjata ei muretseks – ja saanud vastuseks seesuguse peapesu plehkupaneku ja lauslollilt sõttakippumise eest, et eelistas esialgu tagaplaanile hoida. Taat küll armastas teda, eks ta selle pärast sõimanudki, kuid ta armastas ka korda ja sõnakuulamist. Kuulutada vaid mõni kuu hiljem, et ta koju ei tulegi, ja nõuda veel raha? Ei, see ei olnud tõesti hea mõte.

Peagi selgus teine tõde: kaksteist tundi päevas restorani nõusid pestes, samuti kaubajaamas vaguneid laadides või sadamas prahilaevu lossides ei olnud kuidagi võimalik koolis käia. Ja mis mõte sel rügamisel siis ilma oli? Pealegi ihkas Horleri hing hoopis muud. Ainult tööst, söögist ja unest koosnev elu oli sama palju väärt kui hobuse oma. Trackhillis saadud haridus võimaldanuks muidugi mõnd nooremametniku kohta kusagil kontoris, aga see neelanuks samuti kõik päevad. Auditooriumi polnud sel juhul asja. Matta end aga igaveseks kuhugi suitsuse suurlinna kontorisse – aitäh, kerige kuradile!

Juhus tuli appi. Relvavendluse tunne kestis sõjaskäinute vahel veel edasi ja varsti ajas ta koos jõugu noorte veteranidega tänavatel äri. See võttis palju vähem aega ja tõi mitu korda rohkem sisse kui niinimetatud aus töö, mis inimese tuimaks veohobuseks muutis. Nad mehkeldasid kõigega, nii lubatu kui keelatuga, ja see kestis peaaegu poolteist aastat, nii et Horler oleks äärepealt kolmanda semestriga mäele saanud. Siis tuli krahh ja Burbahani tolmu kiire mahapühkimine jalgadelt. Sedavõrd hullusti nad sees ei olnud, et üleriigiliselt tagaotsitavaks kuulutada, kuid oma haridustee võis Horler nüüd lõppenuks lugeda. Ega see teda küll eriliselt ei kurvastanud. Ta oli niigi rohkem koolipinke nühkinud kui absoluutne enamik teisi. Ülikool oli olnud lihtsalt üks mõte, mille juhus oli talle pähe pannud, ei enamat.

Ainult et tee Trackhilli seisis nüüd suisa püsti ees. Vanaisaga oli ta küll ammu ära leppinud ja sõjajärgne postiteenistus oli jälle parimas korras, aga ta võis kihla vedada, et taat pärast tema „ringiaelemiste” aktsepteerimist oma haritud pojapojaga nüüd hoopis uhkustas. Praegune tagasitulek oleks selle muidugi põrmu paisanud. Ja mida tal Trackhillis teha oligi?

Ta läks teise suurlinna, Ryssi, ja sedapuhku mitte enam tühjale kohale. Burbahanis tegutsemise ajast olid mõned tuttavad seal juba ees. Kolm aastat hiljem tuli ka Ryssi tolm kibekiiresti jalgadelt pühkida. Dageris läks veel kiiremini ja sedapuhku mitte oma nina võõrastesse asjadesse toppivate ametivõimude tõttu. Ta oli alati balansseerinud seaduse piiril, võtmata selle sätteid küll ülearu täpselt, kuid minemata ka pöördumatult üle piiri. Nüüd oli tal tekkinud juba teatav kuulsus ning ühes sellega ka vääramatu dilemma: kas ületada piir või veel õigel ajal varvast visata.

Ta eelistas viimast. Ja jälle ei kahetsenud ta oma lahkumist. Ta oli kakskümmend kolm aastat vana, kuus aastat ringi hulkunud, kuid polnud sattunud veel ainsassegi kohta, kuhu oleks tagasi igatsenud.

Suurlinnadest oli tal nüüd igatahes villand. Need värdjalikud monstrumid näisid kasvavat mitte päevade, vaid tundidega, neelates endasse igast küljest saabuvaid uustulnukaid ja muutes nad kiiresti kellekski – või millekski –, millel oli Horleri arust inimestega ainult väga väike sarnasus. Tema oli poiss väikelinnast, maapoiss, ja lõpuks hakkas talle koitma, et ainus, mida ta veel igatseda oskab, on suitsuvineta taevas pea kohal ja värske tuul näkku puhumas.

Kõnnumaad oli laialt ja salakaubandus lokkas piirialadel enneolematu haardega. Seal oli ta paikkondi vahetades mööda saatnud kaheksa viimast aastat. Kambamehi ja semusid jätkus tal jalaga segada, ka niisuguseid, kes eales alt ei vedanud ja kellele ta samaga tasus. Ent sõpru? Neid oli vaid kaks. Need olid temaga nii ööl kui päeval ning kui ta oma käed vabalt rippuma langetas, ei lasknud üksnes puusadest palju laiemad õlad pihkudel nende jahedatele päradele langeda – ülalt lahtistes tohludes, poole reie kõrgusel, kus oligi 45-ste Colti revolvrite väljamõõdetult õige koht. Need olid ühtaegu nii tema elushoidjad kui ka needus.

Horlerile hakkas üha enam paistma, et ta oskab ainult üht asja tõepoolest laitmatult. Seda oli kadunud isa, politsei linnamarssal, talle juba noores eas õpetama hakanud. Pärast isa surma jätkas ta harjutamist vanaisa pilgu all ja hiljem omapäi. Ainult treenimisega poleks ta nii kaugele jõudnud, kui mitme põlvkonna relvakandjate veri poleks liitunud temas erakordseks andeks.

Oskuseks oli revolvri välkkiire pihkuhaaramine ja momentaanne tulistamine. Tippvormi jõudes võis Horler vähem kui poole sekundi jooksul kummassegi kätte relva saada ja veel sellesama ajavahemiku jooksul nii ühest kui teisest kaks korda tulistada, aastate jooksul juba sentimeetrise täpsusega nelja-viie sammu pealt. Kukkesid vinnastavad pöidlad ja päästikusõrmed töötasid kiiremini kui õhus lendlevale prügile reageerivad silmalaud. Kõik neli lasku sulasid üheks pauguks ja kõrvalt võis väljatulistatud kuulide arvu määrata ainult kahe suudmeleegi hetkeliste kurjade välgatuste järgi kummastki torust.

Nii koolis, rügemendis kui suurlinnades saatis teda hüüdnimi Ha-Haa. See tulenes nimest: Hank Horler. Või õigemini initsiaalidest: H. H. Ja naerda armastas ta tõepoolest. Vähemalt oli kunagi armastanud. Kunagi väga ammu. Kõnnumaadel teati teda aga peagi vaid ühe nime all – Armageddon. Viimnepäev.

See kuulsus ei teinud teda uhkeks. Isegi ei rõõmustanud. Tegelikult oli just see tema needuseks. Ikka ja jälle leidus tüüpe, kes norisid tüli ühelainsal põhjusel – soovist sundida teda relva haarama ja saada omakorda tuntuks, olles temast kiiremad. Polnud Horleri süü, et nad sellega toime ei tulnud. Ja Armageddoni kuulsus ainult kasvas. Tavalisi vastaseid halvas juba nimi üksi ja neid püüdis Horler säästa, kui nad ise teda vastupidiseks ei sundinud. See oli tahtmatu, absoluutselt soovimatu kuulsus, kuigi tegi vahel ka elu kergemaks. Mitte niisugust tulevikku ei planeerinud talle linnamarssal Stephen Horler poja relvaandekust märgates.

See oli veel üks – ja võib-olla peamine – põhjus, mis teda kodulinnast nii kaugel hoidis kui vähegi võimalik. Ta ei tahtnud, et tema neetud „kuulsus” talle sinnagi järele jõuaks. Vähemalt mitte niikaua, kui vanaisa veel elas. Trackhillis ei tohtinuks teda esialgu õnneks keegi Armageddoniga seostada, kui siin üldse keegi seda hüüdnime kuulnud oli. Kodulinnas mäletati teda ikka vaid Hank Horleri või Ha-Haa-na. Kui üldse veel mäletati, mis oli üsna kahtlane.

Nüüd oli ta lõpuks ikkagi siin. Et see üle neljateistkümne aasta jälle juhtus, oli süüdi postiteenistus. Horler ei olnud suhteid vanaisaga katkestanud. Neil kummalgi polnud rohkem ühtki veresugulast. Paar korda aastas vahetasid nad kirju. Tema saatis enda omad vanal aadressil ja taat vastas nõudmiseni paika, mida Hank viimases kirjas nimetas. Kirjas, kus tal järjekordselt tuli oma elu kohta valetada, nii et suu suitses. Mis tal muud üle jäi? Muidugi külastas ta postkontoreid harva ja kiri võis vahel nädalaid, mõnikord kuid oodata, enne kui ta selle kätte sai. Kuid side oli seegi.

Juba ta asukoha lakkamatu muutumine pidi kahtlusi tekitama, kas asjad on ikka päris nii, nagu ta sõnades välja lasi paista, ja napivõitu haridusele vaatamata oli vanataat tark mees. Kuid ta oli ka vana kooli mees, kes leidis, et igaühel tuleb käia omaenda rada – nii kuidas keegi õigeks peab ja kuidas õnnestub. Pojapoega ei pidanud ta enam ammu poisikeseks ega tüüdanud epistlitega, mida teadis nagunii mitte kuulda võetavat. Kutsus vaid aeg-ajalt külla, kas või natukeseks. Silmini piinlikkust täis, vabandas Hank end iga kord millegi edasilükkamatuga. Kuni kutsed lakkasid. Jah, taat oli päris kindlasti tark mees.

Kuid viimane kiri oli erinev ja see sundis Horlerit oma hobuse sõõrmed Trackhilli poole suunama. Tegelikult oli pool kirjast taadi sõbra, samuti juba eaka Trackhilli advokaadi sulest. Too kirjutas asjade seisust ja vanaisa haigusest, ning kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud, kumas ridade vahelt selgesti läbi, et seekord taat enam jalule ei tõuse.

Veel rohkem veenis vanaisa omapoolne kirjalisa. Kõrgele eale vaatamata – Hanki rehkenduse järgi pidi ta nüüd olema juba kaheksakümmend neli – oli taadi käekiri viimase teateni püsinud selge ja kindel. Seekord seisid paberil üksnes vaevuloetavad varesejalad, mis näitasid sõnadest paremini, kuidas kirjutajaga lood on.

Ma näen küll,” kirjutas vanaisa, „et Sul on Trackhilli suhtes mingi arusaamatu vastumeelsus. Võib-olla on see Sulle nüüd lihtsalt liiga väike. Aga seekord pead tulema. Kas või päranduse järele. Peale Sinu ei ole mul seda kellelegi jätta. Eks siis ise vaatad, mida edasi teed. Sul on nüüd ikkagi aeg kusagil paikseks jääda. Oled juba aasta üle kolme-kümne. Naist ega lapsi Sul ilmselt pole, muidu oleksid kuulda andnud. Mõtle selle peale, kui Sa mind enam elusana eest ei leia. Oled viimane Horler. Kahju, kui meie kunagi nii suur suguvõsa päriselt välja sureb. Nojah, ega täismeest ei kõlba enam õpetada. Niikuinii teed oma arvamise järgi. Mäletan omast käest. Aga niipalju oidu mul ikka jätkus, et Su isa ja seeläbi ka Sina ilmavalgust nägite. Nii et teed, mis Sa teed, aga praegu pead tulema. Kui Sa mind enam eest ei leia, mine Roberti juurde. Tal on paberid, volitused ja juhtnöörid. Käopesa tahab ka veel üks kord üle vaatamist. See kohe kindlasti.

Järgnes allkiri: Al Horler. Taat polnud kunagi kasutanud oma ristinime – Alfred. Ka mitte Fred ega Freddie. Ta oli alati olnud Al. Ja nüüd vist Ali nime all ka surnud.

Viimane soovitus pani Horleri vaid mühatama. Mitte külaskäik Robert Darri, vana advokaadi juurde, kes oligi sõnumi esimese poole kirjutanud, samuti mitte vihje Käopesale, millel oli omaenda tähendusrikas ajalugu. Mühatus puudutas perekonda. Raske oli maailmast leida midagi veel vähem kokku sobivat kui revolvrimees ja perekond. Ja selles, et tema, Hank, oli revolvrimees, võis kahelda üksnes imik. Ta ei pidanud end bandiidiks, kuid vähegi uhke olla võis ta vaid kolme asja üle.

Esiteks ei norinud ta kunagi esimesena tüli – liiga palju tülisid leidis teda ilma otsimatagi.

Teiseks: ta oli tapnud ja mitte vähe, aga mitte iial polnud ta kedagi mõrvanud, nagu tehti kord tema isaga. Armageddon tappis vaid siis, kui seda, relv käes, küsima tuldi. Neid, keda vastus siis tabas, maailm vaevalt et taga nuttis.

Ja kolmandaks: ta polnud oma relvi ega annet iial kellegi teenistusse müünud, sest käsualusest revolvrimehest mõrvarini jäi üksnes pool paratamatut sammu. Kõik ta ärisuhted, olgu nii valgustkartvad kui tahes, põhinesid võrdsel partnerlusel. Ta leppis ise kokku, kuidas, kellega, mil määral ja milles ta kaasa lööb. Tänu oma kuulsale nimele võis ta seda endale lubada, sest oli partnerina nõutud. Võrdsus ja koos sellega vabadus. Ainult vendlusest jäi puudu, kui kahtlase väärtusega kambavendlus maha arvata.

Ta ei pidanud end ka petturiks. Kui ta kedagi raha teenimiseks väljaspool pokkerilauda üle mängis, oli see vaid riik ja viimase tolliametnikud, mitte konkreetsed kaasinimesed, kelle pügamisega tegelesid ausad ärimehed. Ja riiki pidas ta nagunii oma võlglaseks. Ta oli selle kuulsuseks palja „aitäh” eest verd valanud ja leidis, et väike vaheltkasu on nüüd üsna aus kaup.

Mida taat oma pärandijutuga mõtles, jäi Horlerile arusaamatuks. Nojah, maja muidugi. Ja raha võis ju ka pisut olla. Puudust Al igatahes ei kannatanud, sest kui Hank pärast üht edukamat kaubaretke poole tulust talle saatis, vastas vanem Horler järgmises kirjas, et pani selle Hanki nimele panka ja palus edaspidi oma sissetulekuid tema peale mitte raisata: „Sa oled noor ja sul kulub rohkem.”

Nojah, vanaisa oli veel Hanki sealoleku ajal Trackhilli esimese ajalehe käima pannud, mis tol ajal ei paistnud mingi erilise tuluallikana. Pigem tegi taat seda igavusest ja oma vananevas kehas ikka veel pakitsevast ettevõtlikkusest. Hiljem ta küll kirjutas, et läheb päris hästi ja tuleb abijõudu palgata. Kuid Hankil polnud aimugi, mida „hästi” Ali arvates tähendas.

Tõsi ju oli, et ajad muutusid. Viimasel ajal tegid nad seda vaat et hirmuäratava kiirusega. Võib-olla oli Trackhilli ja maakonna rahval tõesti pähe tulnud lehti lugema hakata.

Horler tõmbas mõtlikult oma plotski lõpuni, silmitsedes ikka veel ees lösutavat päikeseloojangus linna. Juba eesmiste siluettide järgi otsustades oli see vahepeal otse uskumatult laienenud. Taat oli juba aastate eest kirjutanud midagi jõe äärde ehitatud villavabrikust ja tulevikus loodetavast raudteeharust. Raudteed ei olnud veel kusagil märgata, kuid lambakarju oli ta läbi maakonna ratsutades ja isegi kaugemal näinud enneolematul hulgal. Ühtäkki oli nende kasvatamine äratasuvaks muutunud ja kiratsevale farmerlusele üleöö elu sisse löönud.

Ükspuha. Ta polnud varem selle vastu erilist huvi tundnud ja ka praegu polnud tal sellega asja. Ta lihtsalt müüb maha, mis müüa on, kui on ja kui ostjaid leidub, ja kaob siit. Kuhu täpselt, ei teadnud ta veel isegi. Mis tähtsust sel oli? Ainult üks mis kindel: siia ta küll ei jää. Oma „kuulsuse” järelejõudmise pärast ei pidanud nüüd õigupoolest muretsema. Pärast taati ei saanud see enam kellelegi haiget teha ja rohkem polnud Trackhillis ühtegi hinge, kelle arvamus talle korda läinuks. Ainult mida kuradit pidi ta siin peale hakkama?

Mis vanaisa seisundisse puutus, siis ei maksnud endale illusioone teha. Kiri oli tulnud terve nädala ja tema selle postkontorist välja nõutanud peaaegu kuu aega hiljem. Lisaks ratsutamisele kulunud päevad. Taat oli juba kas maetud või mingi ime läbi ikkagi jalule tõusnud, vintske vanamees nagu ta oli. Selgust ei pidanud enam kaua ootama.

Võik oli ratsaniku ilmset hajameelsust kasutades hoopis seisma jäänud. Horler kustutas koni hoolikalt vastu sadulanuppu ja viskas alles siis ära. Ratsutada linna, põlev rohtla seljataga, polnud koju saabumiseks just parim viis. Kuigi, jah, Armageddoni, Viimsepäeva vääriline oleks see muidugi olnud. Mõte pani Horleri kõveralt muigama. Siis ajas ta hobuse uuesti liikuma: „Edasi, Octa! Veel viimane jooks!”

Ta ei kasutanud võigu puhul kunagi piitsa ega kannuseid, viimaseid ei kinnitanud isegi saabaste külge. Häälest, patsutamisest ning jalgade survest mõistis Octa suurepäraselt, mida temalt oodati. Nüüd galopeeris veidi puhkust saanud loom nagu tuuleiil üle neid esimestest majadest lahutava lagendiku.

2

Linnaserval pidurdas Horler võigu jälle aeglasesse traavi ning varsti isegi sammu sõitma, et ringi vaadata. Helde taevas! Ta ju ei tundnudki enam seda linna! Vähe sellest, et see algas tunduvalt varem kui ta mälestustes – sealt, kus tema ajal oli tühjunud veel lagendik –, ka hooned kahel pool laia, kõvaks tambitud, kuid põuast ikkagi tolmavat peatänavat olid uued. Alguses oli see muidugi arusaadav, kuna ehitatud oli ju pärast ta minekut. Ent jõudnud edasi vana Trackhilli alale, läks tal ka seal orienteerumine raskeks. Hooneid oli ümber ehitatud, mõni põiktänav suisa kadunud ja teisal, kus oleks pidanud seisma maja, haigutas uue tänava suue.

Üht-teist oli siiski ka alles. Tsentrumi kandis hakkas Horler kohti juba päris hästi ära tundma. Ennäe, seal konutas endiselt vana Lugeni trahter, kuigi Horler võinuks ainult selgeltnägijana öelda, kes seda nüüd pidas. Ja pisut edasi oli uks Halleti kommipoodi, kus nad olid poisikestena papile küttepuid tehes endale magusat välja teeninud. Kuid isegi süvenev hämarus ei suutnud varjata muutunud silti ja paar uksel passivat ülemäära värvitud tüdrukut reetsid tõsiasja, et nüüd kaubeldi selles majas hoopis teist laadi kommikestega.

Veel üks asi oli muutunud. Vanasti oleks koos loojanguga sisse ratsutav võõras tähelepanu äratanud. Nüüd riivas teda vaid mõni juhuslik ja üldsegi mitte uudishimulik pilk. Nähtavasti oli linn ületanud kriitilise piiri. Inimesi oli saanud juba liiga palju, et nad võõraste vastu veel huvi tunneksid. Võõraid elas piisavalt ka siinsamas. Kas või kõrvaltänavas. See suhtumine hakkas meenutama juba suuri linnu.

Üks nähtus meenutas neid veel. Kuigi tee oli kaetud lugematute kabjajälgedega, kõrtside lasipuude külge olid kinnitatud külg-külje kõrval seisvad hobused, heinamärsid ees, ning mõlemas suunas ratsutas aegamööda või kiirustades mõni ratsanik ja logises hobuvanker, oli näha ka autojälgi. Ja autosid endid. Veel endises kohas kõrguva Butleri pangahoone ees seisis neid koguni mitu. Automobiilid olid jõudnud ka Trackhilli.

Noh, eks seda võiski arvata. Autotööstus ja selle toodetud jõuvankrid levisid vaid poole põlvkonna vältel üle terve maailma nagu plahvatus. Kuhu siis Trackhillgi jääma pidi. Progress. Varsti on siin ka elektrijaam püsti ja seda võis ainult tervitada. Aga autod...

Parajasti siis, kui Horler oli oma mõtetega niikaugele jõudnud, pööras läbilõikavalt tuututades ümber nurga must jõuvanker ja kihutas piki tänavat otse tema suunas, nii et jalakäijad, ratsanikud ja hobuvankrid kahte lehte lõid. Üks hobune ajas end ehmunult tagajalgadele ja oleks nähtavasti mitte eriti kogenud ratsaniku äärepealt seljast visanud. Ka Horleril oli Octaga tegemist. Revolvrilaskude peale ei liigutanud tubli loom enam õieti kõrvugi, aga see monstrum oli ka temale liig.

Horler vandus. Muidugi tõmbas ta võigu tänavaserva. Ruumi oli laialt ja kumb on tugevam, ei tekitanud kahtlusi. Kuid see pidi olema ikka päris eriline tüüp, kes roolis istus – küllap silmini täis.

„Et mõni müür sind tervitaks!” kirus Horler teed jätkates. Progressi vastu polnud tal midagi, kuid autode vastu küll – vähemalt väljaspool suurlinnu, mida ta ammu elukõlbmatuteks solgiaukudeks pidas ja seetõttu neile käega lõi. Maal tundusid autod mõttetu alpusena. Väljaspool suurlinnu polnud neil hobuste vastu midagi välja panna.

Nad vajasid maanteid. Ja isegi kui viimaseid oli, piiras vajadus teedel püsida liikumisvabaduse peaaegu olematuks. Heina, rohu ja kaeraga nad läbi ei ajanud. Nad vajasid bensiini ja tanklaid. Ja nendega ei saanud rääkida, nagu Horler pikkadel üksildastel teekondadel Octaga rääkis. Nad ei olnud elus. Neile ei saanud nimesid panna. Muidugi, kui mees tahtis, võis ta kas või oma peldikule nime panna. Aga vaevalt sai ta loota, et see peldik esimese kutsumise peale omil jalul kohale tõttaks, nagu truu loom tegi. Autodega oli sama lugu. Auto ei olnud keegi. Auto oli miski. Ja mis Horlerisse puutus, siis pigem eimiski. Nagu praegugi. Ka silmini purjus või haavadest pimestatud meest võis sihile viia tema hobune. Milline auto seda suutis?

Ta ratsutas aegamisi edasi, ületas õhtuselt juba mitte eriti rahvarohke keskväljaku – raekoda ja kirik polnud veel kuhugi kadunud, isegi mitte ümber ehitatud – ja pööras tuttavatesse kodukvartalitesse jõe pool väljakut. Siin põlesid juba õlilaternad – neid oli endiselt vähevõitu, aga siiski.

Nüüd liigutas Horleris end lõpuks ometi äratundmine. Võib-olla, mõtles ta, oli linna teispoolne osa mälus sedavõrd tuhmunud, et tundus hoopis sellepärast nii võõras. Muidugi, kui ta siit nüüd pikalt edasi ratsutaks, näeks ta kindlasti muutusi ka linna selles servas. Kuid ta ei sõitnud kaugemale kui vaja. Ta polnud siin vaatamisväärsustega tutvumas. Trackhill ei pakkunud talle mitte mingisugust huvi.

Hooned ta ümber olid suhteliselt väikesed – põhiliselt kahe- ja isegi vaid pooleteise korruselised –, kuid soliidsed. Erinevalt teistest linnajagudest, uutest pilpalobudikest koosnevatest üürikvartalitest rääkimata, ei seisnud need otse teeservas, vaid peitusid väikestes aedades, kus tuul puude ja iluhekkide lehti sahistas. Iga värava ees põles tänavalaternatele lisaks veel väike maja juurde kuuluv valgusti, mille süütamine ja kustutamine kuulus samuti linnateenistuse kohuste hulka. Ainult kütus oli maja poolt.

See linnajagu andis selgesti mõista, kes – või õigemini kelle järeltulijad – siin elasid. Ka Horlerite vanem – nüüdseks juba kadunud – perekonnaharu oli peaaegu kolme sajandi eest kuulunud Trackhilli asutajate hulka.

Horler imestas jätkuvalt, et ta kedagi ära ei tunne. Saabuvale ööle vaatamata inimesi veel liikus, ent mitte ainsatki tuttavat nägu. Ta enda noorpõlvekaaslased võisid olla tundmatuseni muutunud, kuid toonased täiskasvanud pidanuks ju enam-vähem samaks jääma. Et teda ennast ära ei tuntud, polnud midagi imestada. Kes olekski võinud selles tumedasse habemetüükasse kasvanud ratsanikus näha kõhna hilisteismelist, kes kunagi ammu sõtta põgenes ja rohkem nägugi ei näidanud – laiaäärse kaabu varjus ja tuhmis laternakumas veel pealegi.

Kui ta vana, roostetanud raudvarbadest tara ja sireliheki taga peituva maja ette jõudis, tegi ta kõrisõlm tahtmatu neelatuse. Mitte sellepärast, et ta oli siin kord üles kasvanud. Põhjus peitus kahe poolega värava taga katkevas hekis ja pilgus, mida sellest tühikust sai majale heita. Ehk kui täpsem olla, siis ristlaudades, millega olid kinni naelutatud nii fassaadi suletud aknaluugid kui ka välisuks. Väravapooli ühendas tabaga suletud kett. Mõlemad olid varbadega võrreldes kokkusobimatult uued.

Ta oli ju teadnud! Oli teadnud kogu tee. Aga siis võis veel kahelda. Nüüd enam mitte. Taat oli läinud. Või õigemini viidud. Homme tuli temal, Hankil, Horlerite hauaplatsile minna. Kui oligi sündinud mingeid muudatusi matmiskorras, mida ta ei uskunud, siis küllap Robert Darr juhatab. Tema ilmselt matuse korraldaski.

Horler ei teadnud lukksepatööst kuigi palju, kuid selle mõningaid tahke valdas ehk paremini kui lukksepad ise. Taba lahtisaamine võttis ainult mõne sekundi. Väravapooled avanesid peaaegu hääletult – väljast küll roostekarva, kuid hinged õlitatud. Horler talutas hobuse maja ette ega vaevunud isegi sissepääsu sulgema. Kas ta pidi siis oma saabumist varjama? Ta oli koju tulnud. Ja Octa polnud loom, kes tema juurest plehku pistaks.

Horler takseeris tänava ja majalaterna kumas laudadesse löödud naelapäid ja leidis need nii jämedad olevat, nagu pidanuks veeuputuseni vastu pidama. Tal oli ühes pambus küll väike kirves lõkkematerjali tükeldamiseks, kuid selle pehkinud vars oli teel katki läinud ja uue voolimiseks polnud tal siis mahti. Niisama väike labidas oli ka, aga selle mänguasja oleks siin ainult puruks murdnud.

Polnud hullu. Rohmakamaid tööriistu hoiti maja taga kuuris kogu ta Trackhillis elatud ajal ning taevas teab kui kaua enne seda. Küllap olid need praegugi seal. Sara teine pool oli mõeldud hobustele. Hea tahtmise korral võinuks neid sinna kas või neli ära mahutada. Siiski pidi Octa ootama. Enne pampude ja sadula mahavõtmist tahtis Horler maja seestpoolt üle vaadata. Kes teab, võib-olla tuli tal veel täna Darri juurde ratsutada. Tee polnud pikk ka jala minna, kuid kõnnumaa harjumustest niisama lihtsalt ei vabanenud. Ta tundis end ainult siis hästi, kui Octa alati käepärast oli.

Horler jalutas vaikselt maja taha pimedusse. See polnud veel pilkane, kuid andis öö mõõdu juba välja. Isegi ta väljas ööbimisega harjunud silmad ei seletanud suurt midagi. Kuid kõrvad kuulsid. Hoone tagaküljelt kostis kriiksatus. Just niisugune, nagu tekitab sõrgkang naelu puust välja kiskudes.

Horler kiikas ettevaatlikult ümber nurga ja ootas, kuni silmad pimedusega veel rohkem harjuvad. Siis ta juba ka nägi. Tagaukse juures sehkendasid kaks tumedat kogu. Kostis uus kriiksatus. Peale nende kahe ei paistnud kedagi. Asi tundus selge olevat: peremees läinud, raisakullid kohal. Ka aeg polnud rumalasti valitud. Hiljem oleks paar võinud tühjadel tänavatel kellelegi silma jääda. Praegu liikus veel teisigi.

Horler astus kuulmatult paar sammu lähemale ja soovis valju häälega jõudu, et nad oma silmad vaistlikult tema poole pööraksid. Revolvrid olid tal juba käes, nagu oleksid need otse pihkudest välja kasvanud. Samal hetkel ta tulistas, otse sissemurdjate ette maasse – ja sulges ise lasumomendil silmad. Kohe olid need jälle lahti ja nägid niisama hästi kui enne, mõlema tüübi omad pidid aga olema suudmeleekide sähvatustest sekundiks-kaheks pimestatud. Igaks juhuks viskus ta paar sammu kõrvale, et hetkel nähtamatuna asukohta muuta. Sissemurdjad ei püüdnudki vastupanu osutada. Nad pistsid kõigest jõust jooksu. Horler ei kavatsenud neile järele tulistada ja laskis segamatult aia sügavusse kaduda. Küllap oli neil seal oma läbipääs. Alustada kojujõudmist kahe laibaga olnuks neetult halb algus, isegi kui tal siinse maja omanikuna oli täielik õigus seda teha. Trackhill oli viimane koht, kus ta oma revolvrivõimekust demonstreerida tahtis.

„Kena lugu küll,” pomises ta põgenike kadumissuunda vaadates. Koos autodega olid siia saabunud muudki suurlinnakombed. Veel neliteist aastat tagasi võis surnud mehe paljaksvarastamist küll ette tulla, kuid see oleks kindlasti kuulunud aasta sensatsioonide hulka.

Niipalju oli selge, et oma sõrgkangi need tegelased kaasa ei võtnud. Horler astus kohta, kus nadikaelad olid seisnud, ja hakkas kobama – algul jalgadega, siis juba ka kätega. Tikku ta ei tõmmanud. See teinuks ta märklauaks. Tunne ütles küll sada protsenti, et aias ei peitu enam kedagi, kuid just võimaliku, isegi ainult teoreetilise ohu pidev arvestamine oli põhjus, miks ta tänaseni veel omal jalal kõndis.

Siin see oligi. Tore! Niigi palju sellest kasu. Saak kuulus võitjale. Ta korjas kangi üles ja läks uuesti maja ette. Octa tervitas teda lühikese hirnatusega. Ta oli revolvripauke küllalt kuulnud ja ka sellega harjunud, et peremees pärast neid ikka tagasi tuleb.

Nüüd läks lihtsalt. Horler eemaldas sõrgkangiga esimese ust sulgeva lauajupi ja hakkas eemaldama just teist, kui kuulis värava ees teel üht automootorit välja surevat. Siis pööras ta ümber ja jälgis, kuidas kolm padrunivööde ja revolvritohludega asjameest sellest välja ronisid. Kõigi kolme rinda ehtisid sakilised ametimärgid. Alateadlikult pani Horler kõrva taha, et autosse ei jäänud enam kedagi.

„Ja mida kuradit sina enda arvates teed?” küsis kõige vanem ja jässakam paar sammu väravajoonest seespool peatudes rämedalt.

„Oma teada tulin koju ja üritan nüüd lõpuks ka sisse saada,” vasta Horler rahumeelselt, kuigi taipas, et nii lihtsast seletusest vaevalt et piisab. Aga algus seegi. Küsijat – nagu ka viimase kaaslasi – ta ei tundnud. Kaks vaikivat pollarit olid Horlerist üksjagu nooremad ja pidid tema lahkumisajal päris lapsed olema, kui nad üldse olidki Trackhillis sündinud. Ent eesrääkija paistis vähemalt nelikümmend. Oma linnamarssalist isa tõttu teadis Horler kõiki toonaseid seadusesilmi, niisiis pidi see mees kuuluma hiljem sisserännanute hulka.

Ta oli keskmist kasvu jändrik mees turske keha, aga luise hobusenäoga, mis reetis, et ta kogukus ei tulenenud mitte rasvast. Jalad olid põlise ratsaniku kombel pisut rangis, puusade kohal keerdus pilgeni täis padrunivöö ja sellest allpool rippus kummalgi küljel revolvritohl. Kaks revolvrit! Siin, linnas! Mees pidi olema kas edev lollpea või olid Trackhillis asjad õige halvad. Kui mitte nii üks kui ka teine.

Revolvrimeisterlikkuse seisukohalt liigitas Horler ta hoolikalt harjutanud keskmike hulka. Pollar oli kogukas, tõelised meistrid seevastu painduvad ja sitked nagu terasvedrud. Nagu ta isegi. Kehaehitus üksi polnud küll päris kindel määraja, kuid pisut liiga kõrgel paiknevad revolvritohlud kinnitasid esmamuljet. Nii kandsid relvi need, kelle ranne ei olnud paigal tegutsemiseks küllalt painduv. Nad haarasid revolvripärast kätt pisut tõstes – ja kaotasid sellega sekundikümnendiku. Võib-olla otsustava.

„See maja kuulub Al Horlerile – või õigemini kuulus, kuna ta on surnud,” ütles hobusenägu. „Kui keegi aasta jooksul seda pärima ei saabu, läheb see linnale.”

„Siis on teie mured murtud,” nentis Horler. „Olen Hank Horler, Ali pojapoeg.”

„Tõendid,” ütles hobusenägu üheainsa sõna, kuid see kõlas jäigalt. Et mitte öelda – jäiselt.

„Võib-olla oleksite nii lahked ja tutvustaksite ennast ka,” pani Horler ette. „Nagu näete, olen kodulinnas peaaegu võõramaalaseks muutunud.”

See mees meeldis talle iga hetkega üha vähem. Horler ei osanudki täpselt öelda, miks just. Võib-olla oli asi pilgus, hääletoonis, kehahoiakus, neis kõigis kokku või veel milleski, kuid oma vaistu Horler usaldas. Muidugi ei saanud keegi teda vaid sõnast uskuda. Tõendid olid ilmtingimata tarvilikud ja neid tuli küsida. Kuid hobusenägu tegi rohkem. Ta oli juba ette vaenulik, nagu oleks petise peale sattunud. Ja kas mitte ka õige upsakas? Nii oligi.

„Küsimusi esitan siin mina,” lausus hobusenägu järsult. „Aga teadmiseks: olen Trackhilli linna ja maakonna marssal. Nüüd isikutunnistus.”

Probleem number üks. Kõnnumaadel ja eriti piirialadel oli tähtsamatki teha kui ontlike linnakodanike kombel oma dokumentide eest hoolitseda. Seal passe ei küsitud. Isegi nime küsiti pahatihti alles pärast tulistamist. Kui oli veel, kellelt küsida. Ka marssal pidi seda hästi teadma, et kaugelt enam kui pooled inimesed väljaspool suurlinnu ei omanud kogu elu jooksul mingeid dokumente. Kas ta lootiski, et Horleril neid pole? Ja kuidas ta üldse oskas nii täpselt kohale ilmuda? Nagu kellakägu täistunnil. Horler ei teadnud, mis just, aga midagi veidrat oli siin küll. See-eest teadis ta abinõu oma isiku tõendamiseks. Isegi kaht abinõu, kui esimesest väheks jääb.

„Siin,” ütles ta kätt põue pistes. Liigutus vedas lahtised mantlihõlmad laiali ja paljastas vähemalt ühe Horleri revolvritest. Sellest polnud lugu. Padrunivöö paistis nagunii juba enne avatud mantlihõlmade vahelt ja kes seda ilma relvata kannaks. Lisaks oli Horler märganud, kuidas linnamarssali pilk varem üle ta hobuse libises, kus muude pakkide hulgas paistis silma tolmu eest puldaniräbalasse mässitud, aga selgesti äratuntav vint. Ning seejärel oli uuritud ta käsi – täpsemalt kindaid. Need olid väga õhukesest mustast nahast ja näisid koosnevat peaasjalikult aukudest. Korralikult katsid need ainult peopesi ja sõrmenukke. Sõrmed ja pöial ise jäid vabaks. Revolvrimehe kindad. Ja mehe omad, kelle sõrmenukid aeg-ajalt millegi kõva vastu põrkusid.

Kuramus! Need oleks linna saabudes tulnud ära võtta. See oli juba lohakus.

„Aeglaselt,” nõudis marssal ohtlikult laulva häälega, enne kui Horleri käsi uuesti välja ilmus.

„Kas arvate, et mul on kahur põues?” küsis too muiet varjamata, aga tegi, nagu nõutud. Ta laskus vaid kaheastmelisest trepikesest alla, oli paari sammuga võimuesindaja juures ja ulatas talle juba lahtivolditud kirja. „Alguse kirjutas advokaat Robert Darr, keda te kahtlemata tunnete, ja lõpu mu vanaisa. Ta oli siis juba haige, nagu ka käekirjast näha. Selle kirja peale ma tulingi.”

„Ja ma peaksin seda uskuma?” küsis marssal peaaegu mõnitavalt. „Niisuguse võisid sa ise ükskõik missuguses kõrtsis valmis sehkendada ja siin on nagunii liiga pime, et seda lugeda. Pealegi ei tunne ma ei Al Horleri ega Robert Darri käekirju.”

„Mis me siis teeme?” irvitas Horler vastu. Tal hakkas sellest mehest tõepoolest kõrini saama. Vestlused ametivõimudega oli asi, millest ta alati hoolega hoidus, nii et tal polnud nende maneeridest ülisuuri kogemusi, ent ta ei kujutanud ette, et isa oleks kunagi sama ametit pidades kasutanud niisugust tooni võõra suhtes, kes polnud midagi halba teinud. Kas teda taheti lihtsalt provotseerida ja maha lasta? Miks? Et see majaloks linnale jääks? Jama! Aga miski tõesti ei klappinud.

„Mis me siis teeme?” küsis marssal vastu. „Ma arvan, et me läheme nüüd kõik koos kenasti minu kontorisse ja arutame pisut seda asja.”

„Mina jälle arvan, et me läheme kõik koos ja kenasti hoopis advokaat Darri juurde ja laseme tal minu isikut tõendada,” ütles Horler. „Siis ongi asi arutatud. Ta ei ela kaugel. Ma võin teed juhatada, kui te ei peaks oma linna tundma.”

Ettepanekus peitus väike oht, et Robert Darr ei elagi enam seal, kus varem, kuid vanad inimesed vahetasid väga harva elupaiku ja esmaasukate piirkonna elanikud praktiliselt ei kunagi. Siia kuulumine oli auasi.

Marssal näis hapu ja umbuskliku ilmega seda mõtet kaaluvat.

„Hüva,” ütles ta siis. „Aga on veel üks asi, mis teadmiseks tuleb võtta. Minu linna piirides kannavad tulirelvi ainult need mehed, kes mu palgalehel seisavad. Teised mitte. Kõige vähem veel tundmatud hulgused. Nii et üht seadust oled sa juba rikkunud. Hoia, et ei tuleks veel mõnd rikkumist, kuna siis me ei hakkagi su nime enam välja uurima. Anna relv ära!”

„Mis alusel?” küsis Horler rahulikult. Ta oli alati rahulik, kui seda vaja läks. „Ma tulen väljast ja seal ei reisi keegi relvata. Kas ma pidin oma vara linnapiiril ära viskama?”

Marssali jutt oli sulaselge jamps. Mitte kedagi isegi ei trahvitud anonüümselt, kui võimalus tema isikut kindlaks teha oli nii kerge. Jälle vilksatas läbi Horleri pea mõte provokatsioonist. Kuid miks, pagan võtaks!? Miks see võmmikrants talle, täiesti võõrale mehele, äkitselt nii kangesti pinna peale käis?

„Linna piiril oleks tulnud revolvrivöö maha võtta,” kuulutas marssal tähtsalt. „Su pika müristaja kohta ei ütle ma ju midagi.”

„Ma pole siin neliteist aastat käinud,” sõnas Horler endise rahuga. „Seda uuendust ei saanud mulle keegi teatada.”

„Seaduse mittetundmine ei vabanda kedagi,” irvitas marssal. „Pealegi paistis mulle, et kuulsin siinkandis alles äsja üht lasku. Ma tahan su revolvri üle vaadata. Kas niisugusest alusest piisab?”

„Seda pole tarvis,” arvas Horler. „Mina tulistasin. Laske oli kaks, muide, lihtsalt kahest torust korraga. Aga oma relvi eelistan ma ise puhastada.”

Ta nihutas mantlihõlmad taha, nii et kõik kolm võisid mõlemat relva näha ja – jättiski nii. Mantliriie langes kahelt poolt vastu allasirutatud käsi, kuid Colte enam ei katnud. Ja nende haaramist ei seganud. See oleks võinud kolmikule üht-teist öelda, kuid nad olid oma ametimärkides ja arvulises ülekaalus nii kindlad, et ei märganud seda või ei teinud välja.

„Nii!” kuulutas marssal samal ajal võidukalt kaaslaste poole. „Mees ütleb kolme tunnistaja juuresolekul ise, et tulistas. Ja miks, kui ma küsida tohin?”

„Andsin kojujõudmise puhul saluudi,” seletas Horler süütult.

„Aitab!” röögatas marssal, meenutades nüüd juba ise paukuvat revolvrit. „Miks ja keda?”

„Olgu,” tunnistas Horler. „Läksin just kuuri tööriistu otsima, et oma ust lahti saada, kui leidsin maja tagant kaks tüüpi, kes seal tagaukse kallal askeldasid. Nemad polnud teie linnareeglitest vist kuulnudki või hoolisid neist sama palju kui kärbsesitast või jätavad need reeglid murdvarastele lihtsalt vabad käed.”

„Ja said pihta?” urises marssal ohtliku uudishimuga.

„Ma tulistasin ainult maasse. Sellest piisas. Nad panid jooksu.”

„Nii et täpsuskütt, eh?” irvitas vanem mees mõnitavalt. „Wilde, võta autost latern ja vaata üle! Ja kui sa sealt juhuslikult mõne laiba leiad või ka ainult verd maas, siis on see linnuke meil puuris.”

Käealune tõttas käsku täitma, oli peagi laternaga tagasi ja kiirustas maja taha.

„Heida tagauksele ka pilk peale,” soovitas Horler. „Krigina järgi otsustades nihkus seal üht-teist juba paigast.”

„Oma mehi kamandan ma ise,” hammustas marssal. Horler ei vastanud. Sel sõnavahul polnud mõtet. Mees kadus pimedusse, teised kaks jäid üsna ühemõtteliselt Horlerit valvama. Näis, et teda peeti juba vahialuseks.

Kui Wilde tagasi tuli, noogutas ta peaaegu süüdlaslikult marssali poole. „Laipu ega verd pole. Uksele löödud laudu on kangutatud, aga kätte veel ei saadud.”

„Sul vist vedas, poju,” heitis marssal ilmse kahetsusega Horleri poole. „Hea küll, anna relvad ära, poe autosse ja sõidame Darri juurde.”

Või relvad ära ja autosse, mõtles Horler. Kui mugav! Kõige eelneva taustal tekkis tal kahtlus, kas see ikka oleks Robert Darr, kelle juurde nad sõidavad. Kui üldse kellegi juurde. Võib-olla hoopis linnast välja tühermaale. Ja sealt tuleksid neljast ainult kolm tagasi. See oli täiesti jabur, aga tundus millegipärast väga ebameeldivalt reaalne. Motiivide üle pikalt ajusid ragistada polnud aega. Horler tundis, kuidas ta sisemus mässama lõi. Lasta neil tüüpidel end relvituks teha, oli viimane asi, mida ta endale lubada võis.

„Kurb küll,” sõnas ta irvitusega hääles, „aga jumalakartliku inimesena andsin taevaisale tõotuse, et ei istu mitte iial ühessegi neist hobuveota põrguvankritest. Mis relvadesse puutub, siis ei ole ma oma koju veel sisse saanud ja viibin järelikult alles reisil. Seega relvakeeld mind ei puuduta. Pealegi seisan ma praegu omaenda krundil ja siin ei käi minu kohta mingi relvakeeld. Endise linnamarssali Stephen Horleri pojana tean seda täpselt. Tema ajal see seadus kehtestatigi.”

Ta ei näinud, kas marssalile veri näkku tõusis või mitte, selleks oli liiga hämar, kuid hääle järgi otsustades pidi tõusma küll: „Sa teed nüüd kohe, mis kästud, või me võtame seda kui vastuhakku ametivõimudele. Relvastatud vastuhakku.

Nüüd irvitas Horler juba avalikult. „Ma arvan, et sel juhul ei ole te oma elus niisugust asja nagu relvastatud vastuhakk üldse näinudki.”

Väliselt oli ta täiesti rahulik ja liikumatu, sisimas aga möllasid juba tuhat kuradit. Ta teadis, milleni see lõpuks nii või teistmoodi välja viib, ja järelikult polnud mõtet end enam tagasi hoida. Kui tal veab, lõpetab ta selle loo veretult, kui mitte, on hobune siinsamas. Trackhill jääb temast igaveseks maha koos homsete kolmikmatustega linnavalitsuse kulul. Siin polnud nähtavasti lootustki enesekaitsele apelleerida. Keegi ei usuks teda, kuna ei tahaks uskuda.

„Me võime ju peakorterisse ka üksnes su laiba viia,” sisistas marssal, nagu oleks ta selguse mõttes madude keelele üle läinud. „Relvad maha!” Taevas küll, mõtles Horler. Marssal ei tahtnud ikka veel aru saada. Võinuks arvata, et ta on seni kokku puutunud üksnes alaealistega. Aja jooksul, mida too tüüp jätkuvalt mokalaadale kulutas, oleks ta kõnnumaadel mitte ainult maha lastud, vaid ka juba maetud.

„Eks tule ja võta,” ütles ta peaaegu tüdinud häälega.

See, mis nüüd juhtus, käis ainsa hetke jooksul. Marssali käed jõnksatasid ülespoole ja kiskusid mõlemad revolvrid tohludest. Horleri käed ei jõnksatanud kuhugi, vaid tegid veel kiiremat randmetööd ja sealt need paar vajalikku sekundikümnendikku tulid. Marssali relvad alles tõusid, kui Horleri omad juba tuld sülgasid, ja samal silmapilgul olid marssali mõlemad käed küll terved, aga tühjad, võib-olla pisut põrutatud. Tema mehed aga, kes ootamatu alguse tõttu oma tuleraudade järele alles haarasid, nägid kumbki üht Horleri Colti endale suunatuna. Ja tardusid – nagu ka šokini jahmunud marssal. Võis kihla vedada, et midagi niisugust polnud nad eales isegi kuulnud, rääkimata nägemisest.

„Laske aga edasi!” soovitas Horler pehmelt. „Tõmmake need siis ükskord ometi välja.”

Kumbki meestest isegi ei liigutanud.

„Võtke aeglaselt välja,” õpetas Horler tungiva tooniga. „Kui tahate, et ma ei tulistaks. Pära ilusti pöidla ja päästikusõrme vahel, toru sõbralikult alla rippumas. Täpselt nii. Tubli! Ja nüüd laske lahti.”

Mõlemad kuuletusid nagu hüpnotiseeritud küülikud ning relvad potsatasid maha. Erinevalt ülemusest kummalgi ainult üks oligi.

„Vaat kui kenasti sujub,” kiitis Horler. „Nüüd kõik neli sammu tagasi. Neli päris pikka sammu ja jääge ühele joonele. Üks, kaks, kolm, neli, seis! Käsi ma teil üleval hoida ei palu, see oleks ju ebamugav. Aga ma pean teid silmas.”

Ja seda ta tegi. Järgnenud kolmikule kuni mahakukkunud revolvriteni, torkas ta ühe enda omadest tohlu ning kükitas, keha endiselt püstasendis ja allesjäänud Colt laskevalmis. Vaba käega korjas ta ühe relva üles, ajas jalad jälle sirgu ja torkas ülesvõetu vöö vahele. Siis nihkus kõrvale ja tegi sedasama teise ja kohe ka kolmandaga. Viimane kuulus marssalile, kuid oli käest lennates vastu teist meest põrganud ja sinnasamasse jäänud. Neljas tuleraud pidi kusagil kaugemal olema ja kõige tõenäolisemalt varbaia ääres kasvavas sirelihekis. Sealt praegu küll otsida ei saanud. Aga polnud lugu. Teised ei saanud samuti.

„Hetkeks tõstke siiski käed,” sõnas Horler. „Ma tänan. Nüüd pöörake aeglaselt seljad. Aeglasemalt! Nii. Tehke ring peale ja jääge selg minu poole seisma.”

Ikka veel juhmistunud seltskond täitis kuulekalt käsud. Keegi neist ei kandnud mantlit ja Horler sai päris hea ülevaate. Rohkem tulirelvi ei paistnud kusagilt. Nuge samuti mitte. Kuid üks võimalus oli veel alles.

„Võite käed alla lasta ja võtke sama soojaga saapad jalast.”

Nüüd ilmnesid esimesed tõrksuse tundemärgid.

„Kas sa, hoorapoeg, oled peast segamini,” pruuskas keegi summutatult, tõenäoliselt marssal ise. Vastuseks kärgatas uus topeltpauk. Kuulid lendasid seljaga seisvate meeste vahelt läbi ja lõid sammujagu neist eespool tolmu üles. Pollarid peaaegu hüppasid võpatusest. Rääkima hakkas Horler alles siis.

„Ma olen täna juba tüdinud tühja tulistamast. Kui te kohe ei tee, mis tarvis, saate tõepoolest näha, mida üks relvastatud vastuhakk õieti tähendab. Näoga minu poole ja saapad jalast! Ja ei istu!”

Ühel jalal turnivad ja tasakaalu hoides vahetevahel kekslevad pollarid pakkusid halenaljakat vaatepilti, kuid Horleril polnud enam ammu naerutuju. Need persevestid olid ta niigi vastumeelse kojutuleku kapitaalselt tuksi keeranud.

„Võtke saapad kontsapidi kätte ja laske sääred alla!” käsutas ta. Käsk täideti ja Wilde omast kukkuski puss välja. Mees oli seda isegi saabast jalast võttes sääres pidada suutnud. Oskaja kätes võis niisugune riist kiiremini lendu minna kui mõne mehe kuul, ehkki nende tobujusside käes vist mitte. Aga parem karta kui kahetseda.

„Nüüd vasakult alates püksisääred põlvini üles! Kas te ei tea, kumb pool on vasak? Sina kõigepealt! Nüüd sina, marssalihärra. Ja sina. Võite alla lasta.”

Just siis peatusid lahtise värava kohal kaks ratsanikku ja jäid uudishimulikult toimuvat jõllitama. Kurat! Kuid nende käed olid relvitud ja polnud ka näha, et see olukord muutuda saaks, sest nad ei kandnud revolvrivööd. Nähtavasti olid nad seaduskuulekad linnakodanikud. Ka neid ei tundnud Horler ära. Kas siis selles linnas ei olnud enam ühtegi tuttavat nägu järel? Isegi mitte naabruses? Uudishimulikud seevastu tundsid ära vähemalt kolm stseenis osalejat – sokkides pollarid – ja nende uudishimu muutus ilmselgelt hämmastuseks.

„Ratsutage edasi, härrased!” soovitas Horler. „Etendus ei ole veel küps. See on alles peaproov. Seda ei tohi vaadata.”

Ratsanikud said vihjest aru ja kadusid vaateväljast, kuid Horlerile tundus, et vähemalt üks neist seejuures hääletult irvitas. Paistis, et härra linnamarssal ei olnud vähemalt siinkandis just väga populaarne. Kui ta kõigi vastu samasugust tümikat mängis, ei saanud seda muidugi imeks panna.

„Nüüd võite jälle saapad jalga ajada.”

Kui see tehtud sai, käskis ta laterna maha jätta, kamandas hoolealused tänavale ja käskis viiskümmend sammu edasi jalutada. „Kui te oma autot veel ühes tükis tagasi tahate, siis tulete kohe, kui ma kutsun.”

Nüüd juba esimesest ehmatusest üle saanud ja raevu koguvad mehed kuuletusid ikka veel, sest mis neil relvituina üle jäi. Horler aga võttis omakorda laterna ja läks kahele poole pilke heites jõuvankri juurde. Tänav oli jälle õhtuselt inimtühi. Siinkandis heideti vist endiselt vara magama, mõned paugud aga ei pälvinud kellegi tähelepanu, kui just päris kanonaadiks ei kiskunud. Oma koduõues võis igaüks märki kõmmutada, millal aga tahtis.

Horler ei uskunud, et autos leidub veel revolvreid. Milleks need, kui igaühel oli oma juba puusal. Kuid raskemat kraami võis küll leida. Ta lisas kõigepealt oma poolenisti tühjakstulistatud relvadele uued padrunid, viskas tühjad kestad tänavatolmu poisikeste leida ja vaatas siis istmeid kergitades auto esipoole üle, põrand kaasa arvatud. Ei midagi. Seejärel võttis tagapoole käsile. Ennäe! Pika tagaistme all peituski lühike ratsaväekarabiin. Kena, kui inimene pole asjata vaeva näinud. Kes otsib, see leiab, kes ei otsi, see leitakse. Nüüd oli ka sõiduk demilitariseeritud. Horler ei tahtnud, et teda leitaks. Ta eelistas olla otsija.

„Tulge!” kutsus ta eemal ootavat morni kolmikut, endal Coltid uuesti peos ja trofeekarabiin rihmapidi õlal. Padrunisalve oli ta sellest juba taskusse pistnud. „Tulge, tulge. Meil on ju üks käik teha.”

Kui pollarid kohale jõudsid, ise raevust ja alandusest peaaegu sinised, küsis Horler: „Kas teate, kus advokaat Darr elab?” Marssal noogutas sõnatult.

„Siis ronige peale ja hakake vaikselt sõitma. Maja ees jääge seisma ja tulge ise välja, et ma ei peaks teid ebameeldivustega tagant tiivustama. Ah jaa, keegi ei takista teid muidugi oma teed sõitmast, aga kui te oma ametikohustused hooletusse jätate ega tahagi enam mu isikut kindlaks teha, siis panen teie relvad homme keskturul vabamüüki ja kuulutan kõigile, kuidas ma need sain. Kardan, et siis tuleb teil hiljemalt pärast järgmisi valimisi uus amet leida, aga võib-olla juba palju varem.”

Auto poolt kuuldus midagi, mis meenutas kahtlustäratavalt hammaste kriginat. Siis ronis kolmik sisse, mootor käivitus ja sõiduk hakkas aeglaselt liikuma.

„Octa!” hüüdis Horler, kui auto oli juba veidi eemale veninud. Aiast kostis rõõmus hirnatus ja võik traavis kapjade tuhmi müdinaga peremehe juurde. Tulistamine ei hirmutanud teda enam üldse. Ta oli nii paljude Horleri laskeharjutuste juures viibinud, et võis paukude saatel vist isegi tukkuda.