Yellowstone'i orbitaalil

Üldjuhul võiks kindlast surmast pääsenud inimene oodata ja loota rõõmsat vastuvõttu, hoolitsust ja kõikvõimalikku positiivset tähelepanu. Kui sellele lisandub veel ka sensatsioonilise avastuse lugu, tekib vähemalt endal mingil hetkel teatav kangelase tunne. Küll ma ikka olen tubli, eks ole!?

Eneseimetlemiseks ei antud paraku mulle ega Alyanale kaua aega. Yellowstone’i portaalijaama turvateenistus võttis meid oma isikliku hoole alla, mis väljendus minu jaoks üksikvangistuses kolm korda kaks ja pool meetrit põrandapinnaga pugerikus.

Viie seal veedetud nädala jooksul olin sunnitud pidama kümneid vestlusi madalama ja kõrgema taseme ametnikega, alustades Yellowstone’i portaalijaama turvateenistusest kuni kohalike Gildi esindajateni. Saatuse irooniana olin vaatamata Steinarssoni kübaratrikile lõppeks ikkagi vanglas. Aga mõnevõrra sandimas olukorras – mul polnud advokaati ega ka vahendeid mõne palkamiseks. Mu vangistajatel omakorda ei tundunud olevat ka tahtmist mulle omalt poolt juriidilist nõustajat võimaldada. Tundus, et oluliselt mõnusam on olla vangistatud mõrvasüüdistusega, sest potentsiaalsele terroristile, kellena mind koheldi, ei laienenud elementaarsed inimõigused.

Omakorda huvitav teema oli muidugi see, kaua võtab aega, enne kui nad avastavad, et neil on siin üks kolkaplaneedilt jooksu pannud mõrtsukas? Ausalt öeldes oli mul korraga hea meel, et inimkond on killustunud niivõrd paljudeks maailmadeks ja et pole olemas ühtseid suuri üliandmebaase ja et tohutu hulk eraldiseisvaid kohalikke andmebaase on omavahel suuremal või vähemal määral ühildamatud. Ise ei kibelenud ma kohalikke oma olukorrast teavitama. Polegi tarvis muud kui mõni kuu jooksus olla, et hakata mõtlema nagu põgenik.

Siis ühel hommikul sai see otsa. Mu kongi uks avanes ja tavapäraste tuima moega valvurite asemel oli ukse peal väljapeetud ülikonnas meesterahvas ja tema taga koridoris seisis Alyana.

„Hr Leathercord,“ pöördus ülikonnas mees minu poole. „Ma esindan hr Dhomicie’d, kes palub edastada oma siirad vabandused, et teie situatsiooni lahendamine niivõrd pikale venis. See on olnud üks andestamatu, ütleks, et kuritahtlik segadus ja venitamine, millega Gildi ametnikud siin tegelenud on…“

Alyana trügis väikesesse ruumi minu juurde ja haaras mul kätest kinni.

„Oh, õudukas!“ ahhetas ta mind silmitsedes. „Mis nad sinuga teinud on?“

Raputasin pead. Raske oli rääkida. „Suurt midagi, nad lihtsalt… noh, keeravad su ajud ümber sõrme… tead küll,“ pressisin kähedalt. Kurgus oli klomp. Ma nii väga tahtsin sealt minema saada! Vii mind siit palun kaugele! tahtnuks anuda, kuid püüdsin end kokku võtta.

„Tule!“ ütles Alyana ja tõmbas mind õrnalt ukse poole.

Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Sain tagasi isiklikud asjad, mis turvateenistus oli konfiskeerinud, ja mokaotsast poetatud vabandusega saadeti mind tagasi vabade inimeste sekka.

Hiljem istusime ühes orbitaali kolmest hotellist kohvikus laua taga ja üle nädalate sain uuesti süüa korraliku eine ja juua normaalset kohvi. Alyana rääkis mulle, et kui tema isik oli kindlaks tehtud, siis võimaldati tal ühendust võtta oma isaga, kes otsekohe korraldas talle juriidilise abi. Minu olukorra lahendamine nõudis natuke enam käteväänamist. Ta oli samuti kontakteerunud Steinarssoniga, kes oli selle aja peale jõudnud lööduna Rheanaryse’ilt lahkuda.

„Vana oli õnnest poologar, kui sai teada, et me sinuga oleme elus ja terved ning tal ei tule mu isa poole halbade uudistega pöörduda,“ kirjeldas Alyana seda kontakti. „Ta peaks päeva või paariga siia jõudma ja su pardale võtma.“

„Siis on meil võimalus lahendada ka teie tasude teema,“ lisas selle peale advokaat. Ahecor Chormicie oli kõige ehedam gewtak: üle kahe meetri pikk, tõmmu, kamuflaažimustrilise nahaga ja minu meelest sünge silmavaatega. Ta asetas lauale kuvari ja näitas mulle maksedokumente. „Lisaks Steinarssonile makstavale lepingujärgsele tasule soovib hr Dhomicie väljendada teie suhtes oma erilist isiklikku tänumeelt väikese kingituse näol.“

Hr Dhomicie isiklik tänumeel väljendus pooles miljonis elküüs, mis oli hoiustatud privaatsele kontole, mille Chormicie oli minu nimele äsja avanud. Ta ulatas mulle konto krüptovõtme, väikese vidina, millesse ta oma kuvarit kasutades salvestas minu biomeetrilised andmed ja kasutajatunnused, muutes selle niimoodi ainsaks vahendiks, millega minu kontot kasutada sai.

Vaatasin seda sõnatult ja püüdsin välja mõelda midagi sobilikku vastuseks. Kuidas ma saanuks sellist asja lihtsalt niisama aktsepteerida? Muidugi – üks osa minust ütles, et võtaksin selle, saadaksin Alyanale õhusuudluse ja haihtuksin sealsamas tähetolmu sisse. Seda raha oli piisavalt, et luua endale uus identiteet ja alustada oma elu rahulikult puhtalt lehelt, vabana kodustest jamadest ja pääsenuna Steinarssoni küüsist.

Alyana asetas oma käe minu omale. „Leathercord,“ ta vaatas mulle silma. „Ära ütle palun midagi rumalat… Sa võid oma eneseuhkuse väga vabalt alla neelata ja oma eluga edasi minna.“

Noogutasin lühidalt. „Aitäh igal juhul,“ sõnasin ja pistsin võtme taskusse. „Mis nüüd edasi?“

„Meil on juba visandatud esmane plaan uue ekspeditsiooni jaoks,“ ütles Alyana. Ta oli väga põnevil meie leiu suhtes. „Isa peab Rheanaryse’i võimude, sealse Muinsuskaitse Ühingu ja nende lumeinimestega läbirääkimisi, kuidas kõike korraldada. Noh, et poleks enam mingeid konflikte ja...“ Ta jäi korraks vait. „Meie eelmine ekspeditsioon oli ikka paras katastroof. Mulle meeldiks mõelda, et kõik need inimesed ei surnud niisama, mitte millegi nimel.“

Mõne tunni pärast oli aeg öelda hüvasti. Alyana suundus tagasi koju. Saatsin ta läbi orbitaali tagasi portaalijaama turvaväravateni. Kallistasime, sain temalt põsemusi ja lehvitasin hüvastijätuks. Oligi kõik. Kuidagi veidralt tühi tunne jäi hinge, kui ta lahkus.

Mulle jäi enne Steinarssoni saabumist piisavalt aega, et puhata ja elu üle järele mõelda.

Ma oleksin võinud minema jalutada. Mul oli selleks võimalus, olid vahendid. Teisalt võinuks ma end üles anda ja lasta tagasi Spotile toimetada, kus mind ootas mõrvasüüdistus ja kohtuprotsess. Mu ema ütles ikka: „oleks“ on paha poiss.

Kummalisel kombel mõtlesin ka Buckheartist, oma kunagisest õpilasest ja kolleegist, kes oli ühel suvalisel päeval lihtsalt asjad kokku pakkinud ja kadunud. Õhtul enne tema kadumist olime käinud koos tähistamas. Mina, Carina, Buckheart ja tema elukaaslane Galina. See õhtu oli minu mälestustes eredalt kinnistunud kui üks ideaalne hetk: sõbrad, hea söök, jook, muusika. Tühjus ja ängistav hämming, mis kaasnesid Buckhearti lahkumisega, olid siiani veel selgelt kogetavad emotsioonid. Mida Galina oli selle kohta öelnud: Buckheart olla rääkinud Linnuteel ringi vaatamisest, pöidlaküüdiga sihitust seiklemisest piirimaailmades.

Ilmselt seesama uudishimu, mis mahitas mind välja selgitama, kuidas hamster töötab, ajas mind tagasi „Tähetolmu“ pardale. Saast küll! Me olime lõppeks avastanud Rheanaryse’il midagi seninägematut! Jäädes Steinarssoni meeskonda, avaneks mulle võimalus vaba mehena Galaktikas ringi vaadata. See oli käega katsutavam kui riskida teoreetilise võimalusega saada õigeks mõistetud. Või ennetähtaegselt vabastatud. Ja kõiki asjaolusid arvestades mul pigem ei tasunud loota kohtunike soosivale suhtumisele.

Seadsin end mugavalt orbitaali dokkimissektsiooni ootesaali värava juurde, kuhu „Tähetolm“ oli dokkimas. Steinarsson oli saatnud mulle lühida sõnumi, et ta ei kavatse jaamas kaua peatuda – mina olla neil ainus puuduv osa.

Mõned minutid hiljem avanes õhulüüsi viiva koridori värav ja ootesaali sisenes Thessa. Ta oli pikka kasvu, kandis Steinarssoni meeskonna ametlikku vormi, tema tumedad juuksed langesid vabalt umbes lõuajooneni ja raamisid tema ilusat nägu. Mu süda hakkas kiiremini lööma ja korraga oli tunne, justkui oleks kõhus natuke keerama hakanud. Thessa seisatas korraks ja lasi pilgul üle ruumi libiseda, silmas mind ja ta näole ilmus siiras heameelenaeratus. Tõusin püsti ja läksin talle vastu. Ta sirutas käed laiali ja kaelustas mind kõvasti.

„Teck…“

„Tere ise ka,“ vastasin ja lasin ta lahti.

„Tõele au andes arvasin, et ega me sind siit enam eest ei leia,“ ütles ta sammukese tagasi astudes ja mind silmitsedes. „Arvestades, mis asjaoludel me sind kaasasime, siis… noh… Igatahes on tore sind näha! Lähme! Laevas räägid kõigest, mis ja kuidas.“

Ta pöördus ja suundus tagasi värava poole. Vaatasin tema nõtket keha, sujuvaid liigutusi ja järgnesin kaks hetke hiljem talle ohates. Kuidas see oligi muistsel ajal meremeeste ja sireenidega?

„Teckland Leathercord!!!“ kõlas kusagilt eemalt vali hüüd.

Võpatasin (nagu omal ajal, kui isa oli mind pahanduselt tabanud) ja pöördusin vaatama, kes mind hüüdis. Turvakontrollist rabeles läbi seltskond tegelasi, kelle väljanägemine ja käes olevad relvad lubasid neid pidada mingit sorti seadusesilmadeks. Kõlas ehmunud hüüatusi ja tekkis tagasihoidlik segadus – tavakodanikud ja jaama teenindav personal reageerisid relvadele ülemäärase ärevusega.

Minu parimates ettekujutlustes lõppenuks kohtumine pearahaküttide või korravalvurite või auväärse InterPol’i agentidega kireva tulevahetuse, suitsu, sädemete, totaalse kaosega vastase leeris, hüpete, põigete ja napilt-napilt pihtasaamisest pääsemisega (noh, võib-olla ka mõne kergema tabamusega, millest adrenaliini toel vastu kõiki tõenäosusi üle ollakse) ja viimases vaatuses kindlasti aegluubis jooksmisega sulguvate õhulüüsi väravate poole. Teisel pool lüüsi oleks pääsemine „Tähetolmu“ turvalise sisemuse näol. Seal on sõbrad (näiteks Jhed, Barry ja Ryan), kes lüüsivärava serva tagant annavad kattetuld. Kõige sobilikum oleks see, kui ma veel aitaks kergelt haavatud Thessal (kel on nägu tahmane ja pisaratest ning higist määrdunud; kelle siidine ihu paistab siit-sealt rebenenud riiete vahelt) pääseda koos minuga. Kui tegelik fookus võib-olla polekski minu isikul, vaid pigem sellel, kas meie pääseme… Kõike seda saadaks dramaatiline muusika, hüüded ja karjumine, publik hoiaks hinge kinni ja loomulikult seilaksime me nibin-nabin pääsenuna sametmusta tühjusesse tähtede vahel.

Tegelik elu on erinev sellest, mida loome oma fantaasiates.

Kuidagi tundus, et sain jooksma otsekui aegluubis. Thessa peatus ja pöördus instinktiivselt (puuduva!) relva järele kobades hüüdjate suunas.

„Jookse!“ karjusin talle.

Ta vaatas minu poole, seisis ikka veel ja avas suu, et midagi öelda –

Sel hetkel jõudsin temani. „Jookse!“ Tõmbasin teda endaga kaasa.

Ta silmad läksid suureks ja ta tormas koos minuga edasi.

„Leathercord!“ kostis vasemalt. „Seisa!“ Veelgi karjumist, millesse lõikusid naiste kõrgematoonilised karjed ja laste hüsteerilist kisa.

Silmanurgast tundusid jälitajad olema kümnekonna sammu kaugusel. Kui sisenesime koridori, mille lõpus oli õhulüüs – sissepääs „Tähetolmule“ –, avasid nad meie pihta tule, süvendades veelgi ümberringi valitsevat kaost.

Veel mõned meetrid! Ümberringi sähvisid laengud, paisates koridori seinast ja põrandast sädemeid ja suitsu. Terav valu jalas niitis mu pikali. Thessa peatus, et mind edasi aidata.

„Jookse!“ röökisin oma valu tema peale välja ja püüdsin taskust kätte saada Alyana antud krüptovõtit.

„Tähetolmu“ sisemusest ilmus välja Ryan, kes tõesti tulistas üle meie peade koridori suudme poole. Thessa karjus midagi arusaamatut. Ajasin end põlvedele, pistsin võtme Thessale saapasäärde ja sirutasin siis käed mõlemale poole laiali, et Thessat ja Ryanit võimalikult palju oma kehaga varjata.

Saast! Ma tahan elada…

„Tähetolm“ oli siinsamas, käeulatuses ja ometi nii kaugel! Ryan haaras Thessast kinni ja tõmbas ta eemale.

„Teck!!!“ karjus Thessa. Ryan hoidis teda kinni ja sai rabelevalt naiselt ilmselt mõnegi paraja löögi.

„Minge!“ hüüdsin Ryanile silma vaadates.

Ta vedas Thessa vastupanust hoolimata lüüsi tagasi ja sulges luugi.

Jõhkra löögiga paisati mind pikali maha. Saapas jalg lükkas mu külili, nii et nägin enda ette kükitanud meest: lühikesed blondid juuksed, kahvatu jume, heledad hallikassinised silmad. Punetav arm ulatus vasema kõrva juurest poole põseni, tema nina oli pärast kokkupõrget mõne kõvema objektiga kohendatud, kuid seda polnud just päriselt paika saadud. Kui ta mulle otsa vaatas ja naeratas, siis tema esimesed hambad sädelesid laevalguses. Jeerum! Need olid teemandist.

Eriliselt edev vend…

Üritasin end maast lahti ajada, kuid keegi teine vajutas mulle jala õla peale ja surus mu jõhkralt uuesti maha. Teemanthammas irvitas mu ponnistuste ja alanduse üle.

„Hei, sina seal!“ ütles ta mulle ja tema hääl kõlas nagu pöörduks ta kolmeaastase poole. „Mina olen Jesper Hawthorne. Regitud pearahakütt, juhul ku’sa kuuln’d p’le.“ Ta suskas mulle püssitoruga ribidesse. „Su eest maksta’sse p’ris hääd raha, kas tiad! Summat arvestades p’le sa nigu suuremp asi veli… Mis värk s’uga on?“

Ma ei vastanud. Kiristasin sõnatus raevus hambaid ja tegin veel ühe katse end üles ajada, mis lõppes taaskord mahasurumisega.

„P’le jututuju?“ küsis ta irvega. „P’le ’ullu. Küll tuleb… Lihtsalt et sa teaks’ – su eest maksta’sse p’ris korralikku raha ka juhul, ku’ surn’d oled. A’ ma eelistaks su ikkagist elusast pääst üle anda. Seda hinnatakse nigu rohkem.“

Panin silmad kinni ja kujutlesin endale kohtusaali ja Emersoni ja Carlos Alvarezit ja kõiki teisi. Saast! Võib-olla oleks mõistlikum midagi üritada ja ennast sellest säästa? Kardetavasti kukutanuks nad igasugused üritused kiirelt läbi… Mu võimalused olid kahanenud olematuks. Nüüd tuli leppida sellega, mis ees ootas. Võisin kujutleda suuri ajalehepealkirju stiilis „Jooksus mõrvar – Teckland Leathercord – tabatud ja üle antud politseile!“.

Tugevad käed asisid minust kinni ja kiskusid mu põrandalt üles ja hakkasid justkui lõtva kotti koridori otsa suunas lohistama. Valu jalas pani oigama ja hambaid kiristama. Kui Hawthorne’i kaaslased mind hoolimatult selg ees tagasi orbitaali sisemusse lohistasid, proovisin kuidagigi paremat asendit saada, ise oma läbi lastud jala peal liibata, et mitte välja näha nagu mingi neetud jahisaak.

Hawthorne vaatas mu ponnistusi ja paljastas veelkorra oma edevad hambad. „Ää oma väljanägemise pärast muretse, Leathercord! Sa oled nüid koos meiega, eneseväärikusel p’le sellega miskit pistmist!“