Robert Heinlein

1. peatükk

Talvel enne Kuuenädalast sõda elasime koos mu kõutsi, Vahekohtunik Petroniusega ühes vanas talumajas Connecticutis. Ma kahtlen, kas see on enam olemas, sest see oli üsna Manhattanist mööda läinud pommi purustusala piiril ja need vanad sõrestikhooned põlevad nagu salvrätikud. Isegi kui see veel püsti oleks, ei tasuks seda radiatsiooni tõttu rentida, kuid tollal see meeldis mulle ja Pete’ile. Rent oli madal, sest kanalisatsiooni seal polnud, ja kunagises söögitoas valgustasid virmalised nii kenasti mu joonestuslauda.