Alasti päike

See romaan on teine, milles tegutsevad Elijah Baley ja tema robotpartner R. Daneel Olivaw.

Järjekordne mõrvajuurdlus kisub Teraskoopas – turvaliselt suletud Maa linnas – elava detektiiv Baley Solariale, kõige viimati asustatud kolooniasse, kus elab 20 000 inimest ning 200 000 000 robotit. Solaria elanikud muide leiavad, et 20000 planeedi kohta on paras arv ja sajandid sellist elu on viinud selleni, et nad füüsiliselt kogu elu jooksul mitte kunagi, mitte mingis olukorras ei kohta teist inimest (kui lapsepõlv ja oma abikaasa välja arvata). Inimesed elavad ylimas luksuses ja kuna sellistes oludes kuritegevus puudub, puudub planeedil ka politsei...

See muidugi on vaid pealispind. „Teraskoobastest” tuttava karikatuurselt sotsialistliku, üleasustatud ja tulevikuta Maa kõrval näeme teist hoiatusmaailma – isiklikku heaolu, piiramatut individualismi ja absoluutseid isikuvabadusi fetišeeriv ühiskond, mis oma vaikses stagnatsioonis iga nurga alt mädanema kipub.

Lisaks Asimovile omase nutikusega pinget üleval hoidvale detektiiviloole antakse lisaks üks huvitav tahk teada-tuntud robootikaseadustele ja kavandatakse inimkonna tulevikku, mis endiselt sünge on, kuid tänu õnnestunud koostööle maalaste ja välisilmlaste vahel tasapisi heledamaid toone omandama hakkab.

Raamatu on tõlkinud Johannes Kärp.
Kaanepildi autor on Michael Whelan.

Romaani tagakaanel on tutvustav tekstilõik umbes esimese kolmandiku pealt:

„Jäta oma ähvardused, välisilmlane. Maa ei loe sulle midagi, ma tean, aga ma ei ole siin üksi. Luba endale tutvustada mu partnerit – Daneel Olivaw. Ta on Auroralt. Ta ei räägi palju. Ta ei ole siin rääkimiseks. See on minu osa. Aga ta on meeletult hea kuulaja. Mitte üks sõna ei lähe kaduma. Teeme selle selgeks, Attlebish,” pikantsust lisas viisakusväljen­di ärajätmine, „ükskõik mis komejanti te siin Solarial teete, Aurora ja rohkem kui nelikümmend välisilma on huvitatud. Kui sa meid välja lööd, siis järgmise delegatsioon, mis Solariat külastab, koosneb sõja­lae­va­dest. Daneel, ütle talle.”

Humanoidi hääl oli kiretu: „Nagu mu partner sind informeeris, agent Attlebish, on meid siia saadetud mõrva uurima. On oluline, et me selle lahendaksime. Me muidugi ei taha astuda vastu ühelegi teie kombele ja ehk ei ole otsene kohtumine vajalik, kuid oleks väga abiks, kui meil oleks vajadusel võimalus sellisteks kohtumisteks, nagu detektiiv Baley nõudis. Mis puutub planeedilt lahkumisse meie tahte vastaselt, ei saa ma seda soovitada, kuigi mul on kahju sinust ja kõigist teistest solarialastest, kellele meie siinviibimine ebameeldiv on.”

Baley kuulas seda pikka kiillausete segadikku huuli kõverdades; see ei olnud naeratus. Selle jaoks, kes teadis, et Daneel oli robot, oli see kõik katse teha oma tööd ilma ühelegi inimesele vastu astumata, olgu see siis Baley või Attlebish. Sellele, kes arvas, et Daneel on auroralane, kõige vanema ja kõige võimsamate sõjajõududega välisilma kodanik, kõlas see kui viisakalt sõnastatud ähvarduste jada.