Kauge Maa laulud

„Mõned tähelepanekud Päikesel toimuvate tuumareaktsioonide kohta”

Niisugust pealkirja kandis meie päevil avaldatud dokument, mis kuulutas Maale hukku – aastal 3600±75 muutub Päike noovaks.

Inimkond otsustas püsima jääda. Kolmanda aastatuhande lõpupoole hakati välja saatma seemiklaevu. Umbes 1/10 valguse kiirusega läbisid need teinekord sajandeid võtva tee mõne elukõlbliku planeedini, kus siis robotsüsteemid kasvatasid kaasavõetud DNA baasil esimese generatsiooni.

Napilt enne lõppu aga õpiti Maal kasutama vaakumienergiat ja viimastel Maa inimestel, keda tolleks hetkeks vaid mõni miljon järel oli, avanes võimalus põgeneda.

Nii jõuabki ühel päeval Thalassa, umbes 700 aastat tagasi (aastal 3109) asustatud planeedi orbiidile laev Maalt. Teel uue kodu poole – sinna on veel 300 aastat lennata – tuleb uuendada laeva ninas asuvat jääkilpi ja ühtlasi kasutakse juhust, et uurida, mis Thalassast saanud on, sest vulkaanipurse hävitas 400 aastat tagasi planeedi elanike kaugsaateantenni ja nad pole seda veel parandama vaevunud. Üheks lühikeseks aastaks ristuvad tolle paradiisliku planeedi inimeste ja viimaste maalaste teed.

Nagu enamik autori teoseid, paistab ka käesolev silma suurepärase tehnilise läbimõelduse poolest. Lühikeste ja kohati ehk liigagi nappide kirjeldustega suudab ta luua võimsa ja meeldejääva pildi neist uutest maailmadest ja Maa viimastest päevadest.

Raamatu on tõlkinud Jaana Talja.
Kaanepildi autor on Michael Whelan.