Raevu päevad 2

2: Sissetung pimedusest

Sisukord:

Aleksandr Batšilo. Maja künkal (5)

Aleksandr Batšilo (12.08.1959 ) on pärit Novosibirski oblastist, elab Moskvas. Töötas pärast ülikooli lõpetamist Tuumafüüsika Instituudis programmeerijana. Stsenarist ja kirjanik, Venemaa kirjanike liidu liige (filmi „Öine Vahtkond” stsenaarium on, muide, Batšilo kirjutatud). Eesti keeles on ilmunud tema jutt „Mittevajalikud” (antoloogia „Raevu päevad”, Fantaasia 2019).
Antoloogia avajutt „Maja künkal” on mõtteline sild antoloogiani „Raevu päevad” – omamoodi mõtteline paariline seal ilmunud Lukjanenko loole „Rong Soojale Maale”.

Vitali Abojan. Surmaja (21)

Vitali Abojan (22.02.1975 ) sündis Doni-äärses Rostovis, kus elab praegugi. Lõpetanud kohaliku meditsiiniülikooli uroloogina, kellena teenib ka igapäevast leiba. Meditsiiniteaduste kandidaat. Lisaks kirjutamisele tegeleb ka fotograafiaga.
„Surmaja” peaks olema tema esimene tõlge eesti keelde.

Tatjana Tomahh. Roosi süda (37)

Tatjana Tomahh elab Peterburis, on õppinud nii kunsti kui matemaatikat, küberneetikat kui poeesiat. Elatist teenib navigatsiooniprogramme tootvas firmas testimisrühma juhina. Esimese jutu avaldas 2003. aastal. On Venemaa kirjanike liidu liige, kirjutab ka luulet ja muinasjutte. Ka tema jutte pole varem eesti keelde tõlgitud.

Aleksandr ja Ljudmila Belaš. Lõõmav juuni (62)

Aleksandr Belaš (4.01.1961) on sündinud Rjazanis, Ljudmila Belaš (28.03.1963) Brjanski oblastis. Mõlemad on hariduselt arstid, elavad Penzas. Kirjutamisega tegelesid ammu enne tutvumist, aga edu tuli alles koos kirjutama hakates. Viljakas autorite paar, kes on avaldanud üle 140 jutu ja artikli.
„Lõõmav juuni” on nende esimene tõlge eesti keelde.

Maria Galina. Ja kõik puud aedades (133)

Maria Galina (10.11.1958) sündis Tveris (tollal Kalinin). Elanud Kiievis ja Odessas, praegu elab Moskvas. Hariduselt bioloog (ihtüoloog), bioloogiateaduste kandidaat. Lõpetas teadusega tegelemise 1995. aastal, kui hakkas elukutseliseks kirjanikuks. Tegu on mitmekülgse loojaga, kes kirjutab ka luulet, luule- ja ulmekriitikat ja tõlgib. Moskva kirjanike liidu liige.
Eesti keeles on ilmunud jutud „Teejuht” (mis sai ka Stalkeri) ja „Lodusaared” („Kaaren”, Skarabeus 2013) ning jutustus „Pööripäev” („Maagia”, Skarabeus 2019). Tema loomingut on tõlgitud ka itaalia, inglise ja poola keelde.

Andrei Lazartšuk. Pimedusest (156)

Sündinud 1958. aastal Krasnojarskis, kuid elab juba pikemat aega Peterburis. Hariduselt arst, elukutselt traumatoloog, alates 1989. aastast kutseline kirjanik. Lõpetanud ka Moskva kirjandusinstituudi. Ise eelistab oma loomingut nimetada turborealismiks.
Eesti keeles on temalt ilmunud jutustus „Kõik on hästi” („Keskpäeva varjud”, Fantaasia 2015) ja jutud „Muumia” („Muumia”, Skarabeus 2006), „Nõid” ja „Kollane allveelaev „Komsomolets Mordovij”” („Munk maailma äärel”, Skarabeus 2009).

Andrei Stoljarov. Uks teiselt poolt (175)

Andrei Stoljarov (20.10.1950) elab Peterburis, hariduselt embrüoloog. Alustas ulmekirjanikuna, nüüd kirjutab pigem maagilist realismi. Stoljarovi loetakse koos Lazartšuki ja Peleviniga üheks turborealismi alusepanijaks, kus tegevustik toimub realismi ja fantaasia piiril. Venemaa kirjanike liidu liige, avaldanud 17 raamatut.
Eesti keeles on ilmunud tema „Saatana väljaajamine” („Munk maailma äärel”, Skarabeus 2009) ja „Kaaren” („Kaaren”, Skarabeus 2013).

Aleksandr Matjuhhin. Kauge meloodia (194)

Aleksandr Matjuhhin (24.12.1980) sündis kinnises linnas Murmansk-60, praegu Snežnogorsk, elab Peterburis. Õppinud kirjandusemänedžeri eriala. Loobus kirjutamisest vahemikus 2004–2008, kuid alustas uuesti ja on tuntud peamiselt õuduskirjanikuna.
„Kauge meloodia” on tema esmaavaldamine eesti keeles.

Maksim Tihhomirov. Ад infinitum ehk Näha tähti ja surra (224)

Maksim Tihhomirov (1975) töötab kiirabiarstina Krasnojarski krais, kus ta on ka Divnogorski linnas sündinud. Tihhomirov tunneb end võrdselt koduselt kõigis ulme alamžanrites. Tema kõige aktiivsem loomeperiood jääb ajajärku 2011–2012.
Eesti keeles pole tema loomingut varem avaldatud.

Viktor Dubtšek. Mustad laevad (238)

Viktor Dubtšek (12.01.1961) sündis Moskvas õpetajate peres ja on ka ise õpetaja. Haige lapsena luges palju ja hakkas peagi ka ise kirjutama. Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peasekretäri Alexander Dubčekiga seost ei oma, väidetavalt pärineb tema perekonnanimi hoopis vigaselt kirjutatud valgevene Dubtšakist.
Eesti keeles ilmub tema looming esmakordselt.

Tagakaanetekst

Raevu päevade teise valiku siduv motiiv, nagu pealkirigi ütleb, on sissetung. See võib tulla kosmosest või hoopis lähemalt, teistsugusest dimensioonist või meie endi hulgast, aga igal juhul sunnib see inimesi tegema valikut, avab nende olemuse, sunnib seisma silmitsi raevu päevadega. Just seetõttu on selles valikus koos nii lootus kui lootusetus, traagika ja romantika, tillukesed kangelasteod ja suured pettumused, aga ka mõtestatud ja mõttetud eneseohverdused.

Ja jääb igaühe enda otsustada, kas me oleme „maailma parimad kiskjad”, nagu ütleb ajakirjanik Enguerrand „Lõõmavas juunis”, või „kõrgkultuurne rass, kellel puudub agressiivsus teistlaadi mõistusliku elu esindajate vastu, rahu ja headuse kandjad, tõrvikuleek pimeduses”, nagu väljendub minategelane Maksim Tihhomirovi jutus. Ja kas see viimane määratlus on tõsine või iroonilis-sarkastiline.

Eessõna asemel

Antoloogia „Raevu päevad” oli kohati sünkmustas tonaalsuses valik, kus inimene ei olnud teisele inimesele sõber, seltsimees ja vend, vaid paaria, kellest tasub eemale hoida nii liigikaaslastel kui tulnukatelgi. „Raevu päevad 2” jätkab mõnes mõttes seda temaatikat, aga nagu vihjab alapealkiri – „Sissetung pimedusest” – on seekord rõhuasetus natuke teistsugune. Jah, ka esimeses „Raevu päevade” antoloogias seisis inimkond tihtipeale vastamisi tundmatuga, kuid siiski sagedamini iseendaga. Seekord on aga sissetung tõepoolest siduv motiiv. See võib tulla kosmosest või hoopis lähemalt, teistsugusest dimensioonist või meie endi hulgast, aga igal juhul sunnib see inimesi tegema valikut, avab nende olemuse, sunnib seisma silmitsi raevu päevadega. Just seetõttu on selles valikus koos nii lootus kui lootusetus, traagika ja romantika, tillukesed kangelasteod ja suured pettumused, aga ka mõtestatud ja mõttetud eneseohverdused.

Ja jääb igaühe enda otsustada, kas me oleme „maailma parimad kiskjad”, nagu ütleb ajakirjanik Enguerrand „Lõõmavas juunis”, või „kõrgkultuurne rass, kellel puudub agressiivsus teistlaadi mõistusliku elu esindajate vastu, rahu ja headuse kandjad, tõrvikuleek pimeduses”, nagu väljendub minategelane Maksim Tihhomirovi jutus. Ja kas see viimane määratlus on tõsine või iroonilis-sarkastiline.

Veiko Belials
koostaja

Katkend jutust „Lõõmav juuni”

Enguerrand ei oodanud, et hämaruse saabumine ta nii ärevusse ajab.
Vari kanali kohal tihenes. Valged kaatrid all muutusid halliks, läiked veepinnal kustusid, õhk valgus sinetust täis ja majad kanali ääres tõmbusid tumedaks. Viimasena kustus loojangu leegis lõõmanud rist San Laurence kirikul. Öö. Juuni. Seitsmes korrus.
Jälitajaid Enguerrand maja juures ei märganud, kuigi kripo oskab end jälitatavate eest hoolikalt varjata. Ta õngitses mobiilist aku välja. Milleks kripole tasuta teeneid pakkuda? Las positsioneerivad käsitsi ja silmadega, ilma lokaatorita.
Ta uuris tavalist ja helilukku koridori uksel. Korras. Lift on väljaspool kahtlust. Korteris otsis ta läbiotsimise jälgi. Asjad olid oma kohtadel. Vaatas aknast välja, mõõtis pilguga kõrgust. Vana maja, sile sein, oma kakskümmend meetrit. Kanal... kanal oli petlikult vaikne, aga sellele ei tohi loota. Salvestis sillalt tõestas, et veepinna alla võivad peituda väga kummalised olendid.
Nüüd relvad. Kööginoad. Panna lauale, käepidemed enda poole. Haamer. Kruvikeeraja. Plastmassist kingalusikas ei kõlba. Hiina köögikirves! Mugav, raske ja terav! Ja lõpuks peamine trump – püstol!
Aknad korralikult kinni katta. Valgus minimaalseks, et väljast poleks märgata. Kuvar tuleb teistpidi keerata ja eredust vähendada.
Ettevalmistused välise rünnaku tarbeks tehtud, istus Enguerrand lõpuks arvuti taha ja mõistis, et pole suuteline ridagi kirjutama. Teel koju kobrutas artikkel ajus, kogus raevu, formuleerus täpseteks sõnastusteks, nüüd aga närtsis, muutus kohatute sõnade hunnikusse kuhjunud prügimäeks. Enguerrand tundis end üksiku kõrbesse eksinud inimesena, keda pole kellelegi tarvis.
Kõik, kes debarkaadri „Sentina” saladusega otse kokku olid puutunud, kadusid jäljetult. Teised, kes teadsid asjast kaudselt, on ära hirmutatud ja kardavad kõike. Crier ei usu põhimõtteliselt, keeldub igast vestlusest veealuse mõistuse üle – on nõus rääkima ainult suurtest odasabadest tavabioloogia raamides. Julgeolekuagentuur, kellel on meeles vaid sõna „salakaup”, oskab ainult ühte – peilida välja eriti ohtlike kaupade eksporti või transiiti.
Ja ainus terves linnas – või maailmas? – kellele oli antud näha ilmutust ookeani põhjas liikuvatest lülijalgsete ähvardavatest hordidest, istub vana maja seitsmendal korrusel ja kuulatab krabinaid.
Kääksatus.
Kahin.
Miski naksatas.
Haaranud püstoli ja võtnud kaitseriivi maha, kustutas Enguerrand lambi ja ekraani. Vastu seina hoides hiilis ta kikivarvul akna juurde. Siis teise juurde. Läks kuuldamatult teise tuppa.
Ptüi, laadida unustasin! Padrunit pole pesas.
Käed oli harjunud automaadiga, sõduri kombel, püstol oli siiski ohvitseride relv...
Metall kõlksatas nii, et tundus – seda kuuldi isegi viiendal korrusel.
Nihutanud sõrmega kardina eemale, piilus Enguerrand tekkinud pilusse. Maja teisel pool kanalit oli rahumeelselt tuledes. All lasus pimedus. Tume, põhjatu vesi.
Öö on nende aeg. Kui guhyaka´del pole lauge, et silmi sulgeda, peavad nad päikest vihkama. See-eest pimeduses näevad nad suurepäraselt, meist kordi paremini. Pilkases pimeduses süütavad sinakad tulukesed. Mis veel? Kõndida on neil raske, aga nad on tugevad. Palju osavaid jäsemeid. Lõpused? Ilmselt keha sees, kilprüü all, mingites veega kottides. Nagu Crier ütleski: „suurepärane kohastumisvõime”. Kui keegi juba evolutsiooni ette on võtnud, siis areneb täisprogrammi järgi – aju, käed, kõndimine kuival maal... Seejärel tulevad maa peale. Skorpionid olid esmalt meres, aga kolisid siia ümber. Huvitav, kaua me neile vastu peame? Mina teiste hulgas...?
Seejärel tuli uus, originaalne mõte:
Skisofreenia. Ei pannud tähelegi, kuidas ligi hiilis. Siin nägemus, seal avastus – ja mina olengi juba barrikadeerinud, ootan jumal-teab-keda ja olen valmis tulistama. Kõik see küpses minu kupli all. Ma olen hulluks läinud. Ei suuda oma käitumist kriitiliselt hinnata...
Ta oli valmis laginal naerma puhkema.
Aga hoidis hoopis hinge kinni.