Kaugete päevade naeratus

Tagakaanetekst

„Elada noore mehena Pariisis, see on pidu sinus eneses,” on kirjutanud Hemingway, ja see lause oli kummitanud mu peas mitte ainult reisi ettevalmistusaja või lõputuna tunduva kolmepäevase bussisõidu jooksul, vaid ka suurema osa teadlikust ajast, mil ma juba tolle mainitud maailmalinna imelist õhku hingasin. Minul ei olnud mu nooruses võimalust elada Pariisis, kuigi ma seda väga tahtnud oleksin, ning ega seda kolmenädalast praktikat Sorbonne’i ülikoolis ei saanud nüüdki

rangelt võttes mingiks elamiseks nimetada, kui ma kolmekümneaastase õppejõuna esimest korda elus Prantsusmaa pinnale astusin.

Nii algab üks Siim Veskimehe lugu, mis peategelase üsna varsti väga kaugetesse paikadesse viib. Autor on Eesti lugejale tuntud peamiselt oma paksude SF-romaanidega, ent tal on aastatega kogunenud ka suur hulk lühemaid jutte. Suurem osa on ka varem erinevates kogudes ilmunud, ent nüüd on tänu kulkale laiades piirides selle sajandi esimese kümnendi paremik siin ühtede kaante vahel. Lood mahuvad kõik laias laastus ulme algse mõiste, ehk teadusliku fantastika (SF) alla, muus osas aga mingit ühist nimetajat pigem ei ole – on erinevaid tulevikuvisioone, kohtumist tundmatuga ja ka kummardusi suurmeistrite poole.