Loo algus

Kevad 2061

Longhorn

Esimene Bosporuse sild oli valmimise ajal pikkuselt neljas maailmas ja kuigi see auväärne koht edetabelis oli ehitamisest möödunud peaaegu 90 aastaga kõvasti kukkunud, nägi Euroopat ja Aasiat lahutava väina ületamine ikkagi üsna muljetavaldav välja. Eriti vanas ebamäärast värvi loksuvas ja krigisevas autobussis, mille parimad aastad olid jäänud pealtnäha kah sinna silla ehitamise aegu... mis oli muidugi ilmselge liialdus, ehkki vähegi normaalsemates oludes oleks see hale tossav asjandus ammu ümbertöötlusele läkitatud. Aga Türgi puhul ei saanud normaalsusest rääkida, vähemalt mitte inimesele Euroopa Liidu teisest, põhjapoolsest otsast, kus veel üritati teha nägu, et elu läheb paremaks ja Türgis kasvatatud puuvilju kõlbab kasutada ainult rotimürgina... Kummatigi osteti need poest ju ikkagi ära... Ent seda, mida vaesemad inimesed sõid, oli parem mitte teada.

Ago vaatas linna, mis tihedalt mõlemaid kaldaid täitis, väina ennast, mille laevaliiklus autoliiklusele sillal alla ei tahtnud jääda, ja pidi endale tunnistama, et küllap lihtsalt on selle silla ületamine sümboolne. Boğazist – nii oli selle väina türgikeelne nimetus – algas teine maailm. Mis sest, et Türgi oli kunagi kanna ka Euroopa poolel maha saanud ja kuulus nüüd täiega Euroopasse... Täpsemalt, kuulus mõningate piirangutega Euroopa Liitu.

Oli keskpäev ja liikluseks kasutati mõlemas suunas kolme rida. Beylerbeyi oli ilmselt kunagi sajandite eest olnud selle külakese nimi, kuhu nüüd kinnitus silla Aasia-poolne ots ja kus silla ületamise eest raha küsiti. Külakesest oli muidugi alles jäänud ainult tollipunkti nimi ja protseduur ise oli vähemalt igapäevaste sõitjate jaoks juba mitu põlvkonda tagasi automaatseks muudetud, nii et iga hetk laiali laguneda ähvardav sõiduvahend tuhises väravatest kiirust vähendamata läbi, keeras silla taga algavasse parkimisplatside rägastikku, leidis teiste samasuguste parves koha ja sülitas oma haisvast sisemusest kevadõhku kirju seltskonna. Kõikvõimaliku nahavärviga inimesed kandsid küll põhiliselt üsna praktilist pükstest, särgist ja mingitest jalavarjudest riietust, kuid selle detailid varieerusid. Ago oma teksades ja hallis T-särgis oli üsna keskmine, kui lugeda skaala üheks otsaks veidratest kohtadest paljaid teismelisi, kes Euroopa kultuurist pisut vildakalt aru olid saanud, ja teiseks naisi, kellel kõik peale näo ja käte kaetud oli. Burkasid oli ainult üks ja teatud mõttes moodustasid eriliigi ka tumedas ülikonnas vaevlevad mehed. Enamikul oli kaasas kõikvõimaliku suuruse ja kujuga kompse, nii et ka selles mõttes ei äratanud üks teistest natuke suurem ja pisut lapilise päevitusega mees erilist tähelepanu, olgugi, et tema üsna mahukad ratastega kohvrid natuke korralikumad välja nägid. Igaks juhuks hoidus ta suurema grupi kreekapärastes särpides väheke turskematest meestest koosneva lärmaka seltskonna lähedusse ja hoidis igal pool ringivahtivatest politseinikest möödudes pilgu maas.

Tal oli minna õige mitu kilomeetrit. Ilm oli pigem jahe, kuid päike meelitas higi välja. Inimestele mõeldud teed olid õnneks suuremas osas pealt kaetud. Teede, sildade ja galeriide segadik läks sujuvalt jaamaks üle. Ta kontrollis paar korda taskust võetud asukohamäärajal teed ja jõudis lõpuks avarasse ootesaali, kus oli suhteliselt vaikne ja jahe. Loomulikult vaid Türgi kohta vaikne ja jahe – karjuma just ei pidanud ja hiigelsuur termomeeter seinal näitas 24ºC.

Ta triivis saali ühte nurka, kuhu oli kogunenud inimest kakskümmend, kui lapsed ka hulka lugeda. Ühel silma järgi allakolmekümnesel päevitunud ja sportlikul mehel oli käes kahemeetrine habras lipuvarras umbes A4-suuruse, nagu tugevaimas tormis jäigalt sirgu hoidva lipuga, millel ilutses kiri „HTIC Tours”. Lisaks kirjale oli lipul ka stiliseeritud logo, milles väga positiivse suhtumise korral võis aimata turbanit ja pisut teises tujus kassisitta.

„Tere, mina olen Ago,” ütles ta lähemale astudes ja oma kohvreid pingi kõrvale parkides.

„Holger,” noogutas lipnik asjalikult. „Sa oled õiges kohas. Tere tulemast HTIC Toursi korraldatavale matkale ja täname juba ette huvi tundmast Anatoolia poolsaare hämmastavalt rikka ajaloo vastu. Inimesed on siin teatavasti elanud väga palju aastatuhandeid. Täpse ajaskaala üle vaieldakse, kuid...”

Ago ei kuulanud teda, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, vaatamata sellele, et ta seda meest esimest korda reaalsuses nägi, teadsid nad mõlemad suurepäraselt, milleks nad seal on – ja tegelikult väreles mehe suunurkades vabandav muie, kui ta oma rohkem või vähem juhuslikult kuulama sattuvatele möödujatele mõeldud möla ajas. Teiseks aga oli ta toolile vajunud, taskust otsitud salvrätikuga oma higist leemendavat nägu kuivatanud ja ülejäänud seltskonda pilguga mõõtnud. Ja ta pilk oli nagu naelutatult ühele naisterahvale pidama jäänud. Tagantjärele ei mäletanud ta kõigist teistest suurt midagi. Ta oli juba enne Holgeriga rääkima hakkamist vahetanud põgusa meeldivat üllatust väljendava pilgu ühe paariga, keda ta ammusest ajast tundis (Jane ja Frank vist, kuigi ma ei suuda meenutada, et neid kunagi koos oleksin näinud...), ja ta oli lühikese noogutuse vahetanud ka ühe mehega, keda ta teadis oma töö tõttu (Taras Gandõh... vist... temaga pole ma kindlasti kunagi mitte ühtki sõna vahetanud ). Siis oli pöördunud too paari sammu kaugusel oma kohvrite juures seisnud naine.

Ago tundis ka teda, oli teda näinud mõnel rahvusvahelisel kohtumisel. Enamgi veel, oli teda ihalenud. Naine teda vaevalt mäletas, kuigi Ago oli võtnud vaevaks järgi uurida, kes ta selline on, ja üritanud temaga paar korda juttugi teha. Naise nimi oli Ageline Korf. Rootsis käisid aatomiuuringud Kungliga Tekniska Högskolan ehk Kuningliku tehnikaülikooli mingi kateedri alla, millel oli mingi segane eufemistlik nimi, ja too naine töötas seal mingi referendina. Järele mõeldes oli naine lihtsalt noor ja kaunis ja sellisena tõusis ta muidugi kui merevahust kerkiv Afrodite esile sellest üsna kärbatanud kambast, mida aatomifüüsikud endast väliselt kujutasid.

Juhtus midagi põrutavat – naine naeratas ja noogutas talle, kui nende pilgud kohtusid. Ta ei pööranud pilku ära, kui Ago enda oma liigutada ei suutnud, ta naeratus muutus ainult pisut pilklikuks. Selliseks heatahtlikuks.

„Vabandust,” viskas Ago Holgerile, üldse tema poole vaatamata, ja tõusis. Ta astus kaks sammu, püüdes palavikuliselt välja mõelda, mida öelda.

„Me vist teame teineteist,” ütles ta lõpuks lihtsalt, ise tundes, kuidas kõrvad õhetama hakkavad.

„Oleme sattunud vestlema jah,” ütles naine. Ta oli mehest peajagu lühem ja umbes poole kergem. Agole see muidugi meeldis, kuid ega ta pääsenud mõtte eest, et viimastel aastatel omandatud „soliidne” figuur ei ole midagi, millega daamide südameid võita.

„Nii et meie eriala teades on meil lootust koos tööle saada?” Ago valis sõnu, ja mitte keeleoskuse pärast (rääkisid nad loomulikult inglise keeles). Eks neile mõlemale oli kõvasti pähe taotud, et ühtki nime, veel vähem nende reisisihti on parem vestluses mitte mainida.

„Meil on lootust koos töötada, aga mitte selle eriala pärast, mille kaudu sa mind tunned,” raputas naine imekergelt pead. „Ega ma pole sellest kunagi jaganud ja ühel hetkel oli aeg seda tunnistada. Kuid ma loodan, et me kohtume ja saame sellest pikemalt rääkida.” Tal paistis pisut piinlik olevat, et ta nii ümmargust juttu ajab, ja tal ei tundunud olevat midagi selle vastu, et nende vestlus jätkuks.

„Daamid ja härrad!” alustas Holger pisut kõvemini. Nad pöördusid teda vaatama.

„Olgu, enamik on kohal, nii et võime otsast minema hakata. Meil on transpordiga pisut probleeme, kahjuks ei olnud võimalik võtta pileteid nii, et me kogu aeg koos oleme. Firma vabandab selle pärast. Perekonnad lähevad koos, ülejäänud – kuidas tahate. Üksi, paarikaupa, kolmekesi. Ainult te kindlasti olete kursis siinsete paikade kultuuriliste traditsioonidega, nii et neid austades ma soovitaksin meie kaunitel daamidel hoida kokku mõnega meie grupi meessoo esindajatest. Ideaalne oleks abielupaari moodi välja näha.”

Ago ja Ageline vaatasid uuesti teineteise poole.

„Kas me annaksime abielupaari mõõdu välja?” küsis naine.

Agol oleks peaaegu hing kinni jäänud ja tema vastus oli rangelt võttes pisut maitselage: „Ma igal juhul teen kõik, mis minu võimuses, et sellega toime tulla.”

Ageline paistis taas naeru maha suruvat. „Siis läheme koos.”

X

Brüsselis tähendas kevad paari närust soojakraadi, uduvihma ja tugevat tuult. Filtreeritud ja konditsioneeritud õhuga, tehisvalgusega ja tehismaterjalidest kontoris, arvata viieteistkümnenda korruse kõrgusel maapinnast andis ilm endast märku vaid klaaside naksumise või tugevama rabinaga, kui tuul või vihm end kokku võtsid. Liik, kes selliseid iseenesest üsna turvalisi ja mugavaid kivikuute asustas ning keda nende kõige märgatavama tunnuse järgi oli hakatud nimetama pintsaklipslasteks, heitis vaid haruharva pilgu välja, sest neile tegelikult ei meeldinud too hallide ja vettinud kuutide kõle segadik, mis sest, et just see nad viimase poole aastatuhandega sünnitanud oli.

Üks pintsaklipslane oli tulnud teise kuuti.

„Ameeriklased küsivad taas andmeid.”

Hääl oli isikupäratu ja määratlematu aktsendiga. Nad rääkisid inglise keeles ja see ei olnud neile kummalegi emakeel.

Kuudi või viisakamalt kabineti omanik tõstis pilgu ja mõõtis seisjat.

„Miks nad küsivad? Et kindel olla?”

Tulija kehitas õlgu ja vaikis. Küllap ta oleks võinud istuda, ent ta ei andnud millegagi märku, et ta seda sooviks. Ent lõpuks istus ta niikuinii suurema osa päevast samasuguse laua taga samasuguses toolis.

„Kuidas neil läks?” küsis kabineti omanik, pisut vanem ja soliidsem pintsaklipslane.

„Meie agent lahkus koos primaarse objektiga. Tavalised kanalid. Arvatavasti.”

Mees kirjutuslaua taga ohkas. „Tee andmetesse paar viga ja saada need neile homme. Täpselt nii, nagu nad meiega teevad.”

Noorem mees noogutas ja pöördus pooleldi. „Tuleb sellest midagi? Ja... kas poleks lihtsam olnud teda takistada, kui...” Ta rääkis seda pooleldi nagu iseendale, otsekui jättes endale tee lahti vabanduseks – et on vaid omaette nina alla pomisenud, kui kabineti omanik juhtuks kuidagi teravalt reageerima.

Vanem mees raputas pead. „Millega sa inimest kinni hoiad, kui ta läks vaid mingi kahtlase – meie jaoks kahtlase – firma tuurile Türki? Ja kas sa ei taha teada, mis seal tegelikult sünnib?”

Seisja kehitas õlgu. „Muidugi tahan. Aga kõik, keda me sinna saadame... Tead ise.”

Viisteist sekundit valitses vaikus.

„Jah, aga kuidas teisiti?” küsis pintsaklipslane kirjutuslaua taga.

Noorem pintsaklipslane kehitas uuesti õlgu ja lahkus.

Longhorn

„Ma ju ütlesin, et keegi ei küsi midagi,” pomises Ago. Nad olid lõpetanud mitmekilomeetrise jalgsikäigu, trügimised ja ootamised läbi lärmaka, palava ja haisva lennujaama ning tõmbasid lõpuks lennuki istmetel hinge. Nende kohvrid olid muidugi läinud pagasisse ning neil ei olnud midagi peale dokumentide ja lennukipiletite, mida nad ikka veel käes hoidsid.

„Ma pean ainult kogu aeg kramplikult meeles pidama, kes ma olen,” vastas Ageline samuti poolsosinal. Kogu asi näis talle nalja tegevat, isegi see, et ta selg oli nii märg, et kippus tooli seljatoe külge kinni kleepuma. Mees sirutas end. Täpsemalt, proovis sirutada.

„Siin on kah nagu...” siunas ta vaikselt. Ta jalad ei tahtnud ära mahtuda. Teistpidi võttis ta ruumi juurde ka naise arvelt. Too oli selleks korraks pannud selga keha üleni katvad luitunud tooni lohmakad riided ja isegi loori pähe. Varasemast ajast mäletas Ago teda ilusate heledate lokkide kosega seljal, ent Istanbulis olid ta juuksed olnud tuhkjat musta tooni ja kuklasse kokku seotud. Sellisena, kui lisada ka tumedamaks toonitud näonahk, nägi ta esimesel pilgul välja üsna Lähis-Itta sobiva naisena. Kui ta ainult nii seksikas ei oleks... Ago ei suutnud otsustada, on see nii vaid tema silmis või näevad ka teised naist sedamoodi.

Tal endal olid hõredad tumedad juuksed, mis hetkel küllap ta märjal kolbal pigem porist kulututti meenutasid. Need värvi ei vajanud, kuid nahka oli temagi spetsiaalse kreemiga tumedamaks tooninud. Värv oli koos juhistega olnud „kingituspakis”, mille Holger neile koos piletitega pihku pistis, ja õhtul rongikupees ette võetud värvimine oli ootamatu tulemuse andnud – värvida oli soovitatud igaks juhuks üleni ja inimesel on teatavasti mõned kohad, kuhu ta ise hästi ligi ei pääse. Ageline naeruga toodud põhjendus, et seal maal esineb naiste tualette, kus teised ta tagumikku näha võivad, ei olnud parem ega halvem kui mistahes muu. Kummatigi polnud Agol midagi selle vastu, et lisaks naise seljale ka tagumik ja üldse ta üleni ette võtta, sest muidugi tuli tal vallatu mõte proovida, kui palju ja kust siis tal ikka seda kreemi nahale hõõruda lubatakse. Igalt poolt võis.

Tulemus oli teatud mõttes ootamatu kas selles osas, et kuigi kupee teine voodi jäi kasutamata, oli Ago liiga väsinud ja Ageline... Ago ei saanud sellest päris hästi aru, kuid igatahes nad vaid magasid teineteise kaisus. Vähemalt ühes voodis. Kindlasti mitte ideaalne, aga vähemalt lootustandev...

Vaatamata sellele, et nad juba kolmandat päeva teel olid, tundus elu aina paremaks minevat.

**

„Ma ei mäleta, millal ma viimati end pesin,” kurtis Ageline.

„Mina mäletan küll. Täpsemalt, millal ma viimati sind pesin,” urises Ago heatujuliselt vastu. Ta sirutas end kipakal pingil ja oigas natuke äramagatud külje pärast. „Rongis. Eelmises elus.”

„Nii et sinulgi on tunne, nagu me oleks terve elu teel olnud.”

„Koos sinuga polegi see nii halb.”

„Tead...” Ent naine jäi vait.

Ago tegi korraks ühe silma lahti. „Noh? Ma ootasin, et tuleb mõni õel kild. Aga sa oled väsinud.”

Neljast kohvrist moodustus nende ümber teatud barjäär, nii et suhteliselt tühjas reisijatesalongis polnud keegi nende lähedusse tulnud. Kohalik ilma ülevärvimisetagi tume ja tumedasilmne rahvas uudistas neid pisut võõristades ja hoidus kaugemale. Omavahel paistsid nad palju vähem ruumi vajavat ja tukkusid pigem üksteise vastu toetudes kui pinkidele väljasirutatult.

„Ma imestan, kui kergesti see käib,” tegi naine vaikselt teist juttu. „Meie poole pole keegi isegi mitte vaadanud. Meid ei ole mitte keegi kontrollinud. Seni on kõik nii, nagu Ordu kinnitas – liiklust on liiga palju ja kui me ise ei lähe valesse kohta...”

Ta ei lõpetanud lauset. Piki vahekäiku lähenes mundris tegelane, peatus nende juures ja küsis midagi. Ago kibrutas kulme – see oli nagu inglise keel ja ei olnud ka...

Ageline vastas. Ta tegi seda kuidagi kõhklemisi, kogu aeg pilku põrandal hoides ja ainult vilksamisi, nagu luba küsides mehe poole vaadates. Naine ulatas tegelasele paar rahatähte – enne taas küsivalt mehe poole vaadates – ja too lahkus.

„Uau, ainuüksi see, kuidas sa minusse suhtud, kui keegi meilt midagi küsib, oleks argument igavesti reisima jääda,” muigas mees. „Ja miks tal oli vaja küsima tulla, et kas me hommikust sööme, kui siin laeval üldiselt sööb igaüks seda, mis kaasas on? Tegelikult saavad nad esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Kas ta kohvi juua kõlbab?”

„Looda sa. Vastus mõlemale küsimusele. Muidugi saadakse esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Ja ma olen jälginud, kuidas siin naised oma meestesse suhtuvad. Teheranis, Goas – igal pool, kust läbi tulime.”

„Sa paistad ühelt poolt nagu naljana võtvat, kuid teiselt poolt...” Mees vangutas pead. Ta uni tundus selleks hetkeks kadunud olevat. „Ja kas tead, ma kardan iga hetk, et sa kaod kuhugi enne, kui meil... Et ma olen sind ainult ette kujutanud. Või et sul ikkagi julgus üles ütleb.”

„Nii vähe sa mind tunnedki.” Naine ütles seda kergelt, kuid kusagil sügavamal helises midagi, mida Ago pidas solvumiseks.

„Tead... ma isegi kõhklesin. Kõhklen praegugi. Ja mõtlen ka niipidi, et seni, kui me Ordu enda tegelastega kokku ei puutu, jääb ju võimalus tagasi tulla, sest Türgist alates oleme üle kõigi piiride nii tulnud, et ühtegi arvutisse ei jää jälge meie tegelikest isikutest... kui meil jätkub taipu mitte kasutada krediitkaarte ja muud taolist. Aga selles suhtes oli Merkel üsna otsekohene. Ma saan aru, et nad vaikselt aitavad kaasa sellele, et sellised augud olemas oleksid. Nad ei taha, et keegi selle tee luubi alla võtaks.”

„Ma tahaksin juba kohale jõuda,” ütles naine. „Siis tahaksin ma jaheda dušši alla ja... võrku seal ikka saab?”

„Võrku saab. Selleks on neil omad meetodid. See käib läbi mitme proksi ja on täiesti jälitamatu. Aga enne peame kohale jõudma.”

Naine ainult noogutas kannatamatult. „Ja siis tahaksin ma süüa midagi sellist, mis ei ole saanud EU sertifikaati kui täiesti ohutu. Nad võiksid juba lisada lühikese kirja, et toit on nii steriilne ja puhas, et selle söömine ei paku mitte midagi.” Ta ohkas. „Ja ikkagi käib see liigagi kergesti.”

Mees mühatas. „Mrhh, võimalik, et meil on lihtsalt väga hea legend. Mingi segavereline ärimees Liibanonist on endale mingi samasuguse poolvalge litsi muretsenud ja...”

Kõigepealt sai ta küünarnukiga ribidesse.

Mees surus hetkeks huuled kokku, küllap polnud hoop just väga hell, kuid ta ei kavatsenudki pahandada, selle asemel ägises ta naerda.

„Mina tahaksin veini. Ja pesta ja siis magama. Koos sinuga.”

Ta sai veelkord küünarnukiga, seekord küll rohkem mänglevalt, enne kui naine end uuesti tema kõrvale magama asutas.

„Hommikuks oleme Tseilonil.”

**

Järgmisel hommikul vankus kohvrite raskuse all tuikudes Kalpitiya sadamakaile kaks rääbakat turisti.

„Kui keegi käsib mul käed üles tõsta ja ta on lähemal kui viis meetrit, siis ta kukub. See oli hoiatus,” mees heitis naisele kõvera muige, asetas kohvrid betoonist kaiplaatidele ja sirutas end.

„Ma hoidsin hinge kinni,” viskas naine ümbrust uurides. „Sa ütlesid, et meile tullakse vastu?” Tumesinine India ookean loksus vaikselt, sealtpoolt puhus kerge tuuleke, kuid temperatuur oli 30 kraadi ligi. Juba sadamas sees olles polnud suurt muud näha, kui ümbritseva linnakese valgeks võõbatud majade maalilist rägastikku, mida kirjas kohalike värvikirevates sarides hord. Mehe ja naise ümber oli juba moodustunud rõngas särasilmsetest lastest, kes üritasid nende kohvreid haarata.

„Tere tulemast Sri Lankale, härra ja proua mis iganes nimed teil olid. Kõtt!” Nad pöördusid ja leidsid end vastamisi heledates lühikestes pükstes ja valges T-särgis Holgeriga, kes nii pikkuse kui nahavärvi poolest kohalikest rabavalt eristus; viimane röögatus oli ilmselt mõeldud ümberringi tunglevale jõnglastekarjale.

„But Holger! Please!” kostis mitmehäälne rahulolematus.

„Kuid vabandust,” ta naeratas laialt. „Holger Vain, Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtasutuse kohalik resident. Ma tegelikult muidugi tean une pealt, kes mis nime all liigub, aga loodetavasti pole teil neid identiteete enam kunagi vaja. Ja eks te saate ise ka aru, et ega need mingit tõsisemat kontrolli niikuinii kannatanud ei oleks. Olete lahutatud. Aga vabandust, see oli vist liiga asja sees olija rumal nali. Kuidas teil läks?”

„Pole viga. Aga lahutuse üle me veel mõtleme,” üritas Ageline naeratada. „Tead, eks sa pead ka meid vabandama – pärast sellist reisi ei ole me oma parimas vormis.”

„Ja nagu ma aru saan, seisab seda reisi veel ees,” lisas Ago teisele tervituseks noogutades; kätt ei pakkunud neist keegi.

Holger jageles lühidalt ümbritseva lastekarjaga ja pistis siis pihku mündid neile, kes kohvrid võtsid. Ta inglise keel oli nii hea ja vaba, et kui see ehk tõesti ei olnud ta emakeel, rääkis ta seda hulga paremini kui enamik neist, kellele see on emakeel; pigem võis kahtlusi tekitada perfektne briti grammatika. Kui ta aga kohalikega rääkis, oli see peaaegu arusaamatu. Ago ja Ageline inglise keel oli selge, kuid puine. Kuigi ka nemad rääkisid vabalt, oli see neile selgelt võõras keel.

„Tahate minna kohe või homme?” pöördus Holger uuesti nende poole, kui nad oma kohvritele järgnesid. „Läheb üks lennuk päevas ja see stardib natuke rohkem kui tunni aja pärast. Jõuame lahedalt ja vajadusel nad ootavad, kui ma helistan. Või puhkate päeva ja lähete homme? Siin elamine ei maksa enam midagi.”

Mees ja naine vaatasid korra teineteisele otsa. „Läheme täna,” ütles siis mees. „Saab selle õuduse ükskord kaelast ära. Muide, kus teised on? Teheranis me nägime õige mitut, paar tuttavat nägu oli Goas ka, aga viimases lõpus olime üksi?”

„Olgu, teie valik. Mu van seisab seal.” Ta viipas käega samapalju vestluskaaslastele kui kohvripoiste juhatamiseks. „Lähme. Pered jõudsid esimesena ja läksid juba eile. Tänase hommiku korjan erinevatest praamisadamatest rahvast, teiega koos kas kuus või kaheksa on tänase lennuki peal. Ehk ma ei tea, kas ühed veel jõuavad.”

Valge, valgelt kiiskavate läbipaistmatute akendega väikebuss erines rabavalt ülejäänud kaiotsa juures seisvatest sõidukitest. Enamik sõidukeid olid igivanad Euroopa või Ameerika mudelid, diiselmootorid rapsiõli, piirituse või millegi taolise peale ümber häälestatud, ja siis oli siin-seal mõne kohaliku rahajõmmi peletislik munnipikendus. Holgeri sõiduk oli lihtne, detailivaene ja heas korras.

Kui nad koos oma kohvritega sisse said, avastasid nad masinas veel kaks meest.

„Vanhecke ja Irthex,” tutvustas Holger. Mehed olid istunud nii, et neid polnud olnud üldse näha ei kohvrite tagaluugist sissetoppimise ega sõidukisse ronimise ajal. Mõlemad uurisid mingite seadmete abil ümbrust ja olid silmnähtavalt relvastatud. Nad pöördusid napi naeratusega ainult tervituste vahetamise hetkeks.

„Viimasel ajal on mingite suurriikide luured hakanud meie vastu ebatervet huvi ilmutama,” selgitas Holger, kui nad paigalt võtsid. „Midagi ei ole veel juhtunud, aga meid jälgitakse. Me muidugi proovime omakorda neil silma peal hoida.”

„Mrhh, see ei ole siis ilmselt saladus, kui sa seda mulle räägid,” arvas Ago end korraks istmel pöörates ja tagapool ikka veel ümbrust uurivaid mehi piieldes.

„Ega otseselt ei ole küll,” Holger muigas taas. „Meid on kogu aeg jälgitud. Ma mõtlen siin ja Mosambiigis ja mõnes sellises kohas, kust põhiliselt meile tullakse. Ameerikas ja Hiinas oled sa Kuu Ordusse kuuludes kindla peale julgeoleku huviorbiidis ja kui ükskõik kes käib kusagil, kus nende teada Kuu Ordu tegutseb, tuleb sel pärast neile aru anda, mida asja sinna oli. Euroopas pole asi nii hull, seni pole praktiliselt midagi ette võetud, nii et te saite suhteliselt vabalt tulla.”

„Ma ei ole kunagi aru saanud, miks nad seda õieti teevad,” mühatas Ago.

„No vat see on üks asi, mis siitpoolt natuke teistsugune paistab. Kuivõrd sa juba siin oled, siis sa ilmselt tead, et seesama kosmosepiraatideks ristitud seltskond, kes üle-eelmisel kümnendil kogu töötava kosmosetehnika ära ajas ja ISS-i üle võttis, on kõik Kuu Ordu liikmed? Seda ei unustata kunagi. Mitte kunagi. Selle eest esitaksid teatud ringkonnad hea meelega kellelegi arve. Teine asi on see, et Kuu Ordusse on voolanud inimesi ja saladusi. Ma arvan, et ka see ei ole ei saladus ega müstika, kuidas see kõik koos püsib. Väga paljud tahavad meiega koostööd teha, sest see toob kasu, ja nii ongi valitsused toimuvale läbi sõrmede vaadanud. Kasu on saanud isegi need, kelle saladused me oleme pihta pannud. Me ei ole neid kellelegi edasi müünud, pigem edasi arendanud ja nemad on saanud tagasi palju kasulikke katsetulemusi ja muud sellist. Euroopa Liit ja Venemaa ainult ohkasid kergendatult, kui võisid oma viimaseid korisevaid hingetõmbeid tegevad kosmoseprogrammid asja kellegi teise kaela ajades sulgeda, ja vaiksel kokkuleppel oleme ise nende sidesatte üles vedanud. See kõik on tegelikult teada, eks ole. Millest aga endale üldiselt aru ei anta, on see, et me oleme võimsaks läinud. Ma imestan, et meile ei ole veel sõda kuulutatud.”

„Võimsaks? Mrhh...” Ago vaatas korraks Ageline poole. „Mis võimsust küll kujutab endast paar peidetud asulat Madagaskaril? Olgu – tehnika orbiidil et cetera.”

„No aga miks sa ise tulid?”

„Ma tulin sellepärast, et Ordu raamides on mul vabadus tegeleda asjadega, mida ma tahan ja mida kodus lihtsalt ei tehta. Ma muide ei saa aru, kust Ordu selleks raha võtab ja mis ta sellest saab. Teisalt aga ma loomulikult usun sellesse, mida Ordu saavutada tahab, ja kui ma saan sellele kaasa aidata ja selle eest lisaks ka makstud, on kõik korras. Kuid võimsus? Mida on siin sellist, mida mina ei tea?”

„Tegelikult tead, aga ei tee järeldusi. Või ei usu. Kurrutise termotuumaelektrijaama võimsus on sama suur kui kogu Maa elektrijaamade võimsus kokku.”

„Aga seda ei saa ju kusagil müüa?”

Holger vaatas teda mõtlikult, ilmselt kaaludes, palju talle rääkida tasub. Muigas siis ühe suupoolega ja pööras tähelepanu teele tagasi. „Ma ei räägi sulle ju midagi sellist, mida ei tea kõik, kes asja vastu huvi on tundnud ja kuuldut tõe pähe võtavad. On tõsi, et Kuul endal ei ole peaaegu mitte midagi; tähendab, mitte midagi sellist, mida Maale tasuks vedada. On natuke jääd, on natuke seda ja teist, aga peamiselt on tegemist täiesti tuima ja kasutu kivikamakaga. Näiteks raua ja raskemetallide leidmiseks on kindlasti odavam Maa tuumani puurida kui seda piskut Kuult kokku kraapida ja siia saata. Samas aga saad sa sealt kõik esmavajaliku kätte, kui sul on piiramatult energiat. Ent kõiki maavarasid on Maal rohkem kui Kuul.

Aga kaua me juba lendame? Ma mõtlen päikesesüsteemis? Asteroididelt on leitud kurat teab mida. Iol vedelevad kõik rasked elemendid otse pinnal. Neid ei ole väga keeruline siia tuua.”

Ago ja Ageline vaatasid teineteisele otsa ja naine raputas vaevumärgatavalt pead.

Edasi valitses autos vaikus.

Reniard

Ekraanid virvendasid tuhmilt.

Reniard istus nõupidamistelaua jupikese taga ja püüdis hoida näol huvitatud ilmet.

Juba terve minu eluaja on suure suuga räägitud, et nüüd kohe läheb kogu side 3D-sse ja inimesed ei tee enam vahet, kas kaaslane on su kõrval või teises maailma otsas. Tühjagi.

Abiekraanil viras tõlge. Tal ei olnud seda vaja, sest ta mõistis inglise keelt sama hästi kui oma emakeelt, prantsuse keelt. Kummatigi andis tõlge talle aega läbi lugeda see tekst, mida tema ette lugema pidi.

„Ma usun, et te ei saa kahju ka sel juhul, kui ROI periood pikeneb. Aktsiate kursid on viimastel nädalatel näidanud stabiilset pluss null koma neljast, null koma neljakümne viiest tõusu, G22-e GPN prognoos on jätkuvalt tolerantsi piires ja laenuintressi vaba jääk on positiivne. Kui meie tehingute taandatud saldo on kvartaalselt kakskümmend kaks koma kaheksakümmend neli miljardit IMF-i arvestuslikus modulaardollaris, annab see teile ikkagi tõenäoliselt viis kuni kuus protsenti balasseeritud kasumit aasta keskmisena. Me oleme korduvalt tähelepanu juhtinud, et oleme pigem huvitatud barterilaadsest kliiringust teie harufirmade toodangu alusel ja seega langeb teil vähemasti suuremas osas ära kasumimarginali maksustamise risk...”

Ta sai vaid üldjoontes aru, mida räägib. Ta oli muidugi majandust ülikoolis kõrvalainena õppinud, ta tundis panganduse, makroökonoomika ja globaalse turu reegleid, kuid see tekst vehkles mõistetega, mille täpsed definitsioonid ta oli ammu unustanud. Ja muidugi oli ta tüdinenud. Tüdinenud sellepärast, et ajapikku MalaDataSphere’i presidenti mängides oli ta vähemasti niipalju aru saanud, et suurem osa taolisest tekstist oligi mõttetu. Kuid majandusinimeste tsunft oli nagu iga teine, seal kehtisid omad kirjutamata reeglid, mida tuli järgida, et sind üldse tõsiselt võetaks, ja üks neist ütles, et sa pead rääkima seda keelt, mida tsunftis räägitakse – ja nii ei saanudki ta lihtsalt öelda, et kuulge, me veeretame siin ligi sada miljardit nutsu aastas ja see peaks päris hästi olema, mida kuradit te siin koinite ja üritate senti pooleks saagida?

Ja seal pidi just tema olema vaatamata sellele, et keegi kusagil ta kujutist töötles – võttis maha emotsioonid ja pani ta pilgu õigesse suunda vaatama. Teine andestamatu viga oleks partneritele sellistel kohtumistel arvutikujutis ette anda; teisel pool muide istus arvuti, mis omakorda seda kontrollis. Suhelda taheti ikka reaalse inimesega ja aeg-ajalt pidi ta käima nende tegelastega lõunat söömas. Lõunasöökidega sai ta hästi hakkama. Kui nad sellest kunagi alguses Dexteriga rääkisid, oli mees naernud ja küsinud, et kas ta on lugenud Isaac Asimovi Asumit? Et seal olla olnud programm, mis inimese kõnest infot otsis, ja üks poliitik tunnistati tasemel olevaks peale seda, kui selgus, et kolmepäevase külaskäigu jooksul polnud ta öelnud mitte midagi. Reniard oli lugenud. Nii ta siis käis paar korda aastas neil lõunasöökidel maakera erinevates metropolides, rääkis kogu aeg ja ei öelnud mitte midagi...

Ja ikkagi on ekraanid ilusti lamedad, nagu muistsel ajal, ja virvendavad – salastatus.

Muidugi oli kõigepealt kino – niipalju, kui seda järel oli – ja siis televisioon läinud 3D-sse, muidugi oli resolutsioon kasvanud sinnamaani, et terve seina suurusel ekraanil nägid kõike justkui läbi akna, aga midagi ei olnud muutunud selles, mida seal näidati. Odavalt arvutis genereeritud filmid, mis mõnitasid ajutegevust, sport, hoolikalt keskpärased ja labase maitse raamides hoitavad reality show-d (mis küll seal reaalsusega pistmist oli?...) ja muidugi lõputu reklaam. Põlvkond tagasi, nii 20-ndatel oli korraks see ilus aeg, mil reklaamides tibidel tissid paljad olid, kuid siis pani naisõiguslus oma kottis udarad maksma – ka reklaamis peab vähemalt ¾ inetuid inimesi olema...

Reniard oli – nagu korduvalt varem – juba vaikse meeleheiteni jõudnud ja kaalus, kas vaatamata kõigele ei ole see katsumus liiast, enne kui kõlas viimane sayonara ja virtuaalne nõupidamistelaua pool koos kolmekümne koogutava jaapanlasega kadus.

Pilk, mille ta oma kaaslaste poole heitis, oli tinane. Nende laua otsas istus inimest kümme ja kuus neist, „statistid”, virutasid side kinni, vaevumata isegi hüvasti jätma. Sellega, et neid oli kõigest kümme teise poole kolmekümne vastu, lasti neil teistel muidugi suurema ja vägevamana paista, lisaks aga jäi vaid loota, et nood nende austusväärsed partnerid liigselt ei süvene laua tagumisse otsa – kõik, keda oleks olnud soliidne sinna istuma panna, lihtsalt keeldusid peale esimest korda tulemast...

„Kuule, Dexter, kas nad näitasid hambaid?” Reniard lasi end istmele lõdvaks ja vajutas paari klahvi, mis tema poolelt kogu kujutise arvutitöötluse maha võttis. Kuna nad olid omavahel, nõudnuks viisakus ka teistelt, et nad sedasama teeksid. Mehed, Dexter ja Frank võtsidki mõne sekundi jooksul töötluse maha, naine, kelle nimi partnerite jaoks oli Aracelli Segarra, jättis aga peale. Nii oli alati. Kui ta oleks päriselt Aracelli Segarra, siis ma saan temast aru – ta peaks 90 olema, muigas Reniard sisimas. Naise kutsung Kuu Ordus oli Black Lace.

„Nad näitavad alati hambaid, aga see ei ole eriti hirmus, sest need on proteesid.” Dexter paljastas irves hambad. Reniard oleks väga teada tahtnud, kas need on ehtsad. Dexter oli üle 60 ning sellise soengu ja habemega, et jõulude ajal vajaks ta ainult punast mantlit, kui on vaja lastele kingitoojat kolli teha. Sellesse pilti sobitus suurepäraselt ka spetsiifilist, liigsele alkoholitarbimisele viitavat lillakas-punast värvi nina ja mingi kohutav kruusane aktsent ta kärisevas bassihääles.

„Ära õienda,” mühatas Frank. „Jah, nad kõik on üle 60. Sina oled ka. Ja mind nad ei võta tõsiselt. Reniardi võtavad tõsiselt ainult tänu sellele, et me teda püüdlikult presidendiks kutsume.”

Reniard oli 30, Frank oli temast mõned aastad vanem, kuid sellise ülikoolides loenguid pidades ja lõpututel läbirääkimistel vaeveldes omandatud autoriteetse eatu olekuga, mis võis järgmised 30 aastat suhteliselt muutumatuna püsida, kui ta vaid vaevub end ka edaspidi sama heas vormis hoidma. Reniardile meenutas ta natuke kunagi nähtud filme Indiana Jonesist.

„Ja mind ignoreerivad sirgelt,” pistis Aracelli vahele. „Nagu kõiki oma Norra õhupalle.”

Aracelli oli teatud „määratlemata” vanuses, ehk just nooruseast välja jõudnud... või kui lõpuks kõik eufemismid kõrvale jätta, siis vast pisut üle neljakümnene päris kena hispaanlanna.

Nonde teise poole 30 hulgas oli ka 5 naist – kvoodid olid igale poole jõudnud –, kuid Reniard teadis kindlalt, et mitte ükski neist ei ole mitte kunagi mitte ühtki sõna öelnud ja ei ütle ka. ’Norra õhupallideks’ kutsus terve maailm selliseid sellepärast, et Norra oli esimene riik, mis kehtestas sookvoodid, mis ulatusid lisaks muudele totrustele ka äriühingute juhatustesse.

Aracelli ei olnud kindlasti mitte Norra õhupall, kuigi ka tema oli enamasti vait. Samas... Reniard oleks väga teada tahtnud, mida naine endast päriselt kujutab. Lõpuks teadis ta vaatamata juba viiele koos töötatud aastale vaid seda, et naine kuulub Kuu Ordu juhatusse. Selle päris Kuu Ordu, tuletas ta endale mõttes meelde.

„Reniardil on muidugi õigus,” ühmas Dexter. „Frank, kas poleks lihtsam neile rohkem maksta? Läbirääkimised võtavad aega, kõik venib.”

„Me ei tohi seda teha,” raputas Frank pead. „Praegu on see äri. Seda ei tohi tasakaalust välja lasta.”

Kümme sekundit valitses vaikus, siis Reniard ohkas. „Mais arrêt, mina julgen välja öelda, et ei saa päris täpselt aru. Me toodame mikroskeeme. Me saame need foutrement head tänu sellele, et esiteks on meil ümber terve Rõngassaia mingi tsüklofasotroni moodi asi, millega saab pooljuhid vachement puhtaks – oli vist lisandeid vähem kui kümme astmes miinus kaksteist? –, ja teiseks kuseme me kõrges kaares kõigi patentide ja kopipedendusega seotud seaduste peale. Nemad teavad seda. Nad teavad seda, et me müüme ainult neile. Ja üritavad pigistada. Kas neid ei saa ähvardada teiste partnerite otsimisega?”

Frank raputas pead. „Vaata suuremat pilti. Me ei pääse otse ühelegi turule. Meiega teeb äri sadu firmasid, neist umbes 30 võib lugeda rahvusvahelisteks suurkorporatsioonideks. Kõik nad arvavad, et saavad meid pigistada ja kõik nad saavad meiega äri tegemisest kasu. Igaüks neist näeb vaid tükki pildist – nemad näiteks ei tea, et me ei osta raskemetalle, vaid müüme. Nemad ei tea eriti midagi meie geeniärist või robotite ärist, niisamuti kui nad varjavad hoolikalt kogu ülejäänud maailma eest, kust nad saavad teatud mikroskeeme. Nende mätta otsast vaadatuna saavad nad head kasumit ja me ei konkureeri nendega. Saad aru, nad on meile andnud koormate kaupa konkurentidelt varastatud tehnoloogiaid, mida nad ise ei saa kasutada.”

„Kuid need summad, millest me rääkisime, on ju üsna suured? Me saaksime palju kiiremini edasi minna, kui...”

„Ei saa!” Frank raputas uuesti pead. „Kõik nad peavad arvama, et me vireleme näljasurma piiril. Või kuidas ma seda ütlen... Praegu nad arvavad, et me küll elame hästi, kuid nemad elavad paremini. Et me oleme kari segaseid noori ja muidu veidrikke, kes...” Ta raputas veelkord pead. „Jah, nad teavad, et meid ühendab ka Kuu Ordu idee, kuid me oleme püüdnud mängida seda kaarti teistpidi – et me oleme siin natuke haledad; et me sõltume neist täielikult. Saad aru, neil ei tohi hirm hakata.”

„Hirm? Olgu, nad müüvad meile – läbi saja vahendaja – asju, mida suurriigid ei luba kuhugi karukolkasse müüa, aga kõik ju teavad, et niikuinii saab need kätte iga kohalik kunn, kes tahab. Hind aga läheb paratamatult üles, kui me ostame neilt mingite Kagu-Aasia urgaste kaudu.”

„Jah, aga saa aru, siin on küsimus hoopis milleski muus – mis sa arvad, mis on põhiline asi, mis eristab meie majandust kõigist, kes põhimõtteliselt suudaksid neid keelatud tehnoloogiaid osta?”

Reniard kehitas õlgu. Teised kaks vaikisid; Reniardil oli ähmane tunne, et ka neile ei tee paha seda üle korrata...

„Mis on Kuu Ordu ellujäämiseks vajalik? Primaarne tööstuskompleks! Mis on primaarse tööstuskompleksi tunnus? Kõige lihtsamalt öeldes?”

„See on see koht, kus toodetakse neid tehaseid, mis toodavad teisi tehaseid.”

Frank mõtles hetke. „Vulgaarne, aga väga õige. Lisada tuleks ehk ainult, et see koht, kus neid lisaks kõigele muule ka arendatakse. Meie megaeelis on kosmosetehnika. Õige mitmed väga mõjukad... eee, inimesed ja inimühendused panid omal ajal salaja raha sinna alla, lootes Plaatinamäele küüned taha saada. Neile kõigile on see ära tasunud. Ainult et põhilise osa kasumi eest ei ole me end rasva söönud, me oleme arendanud sedasama primaarset tööstuskompleksi.”

„Kuid...” alustas Reniard, ent Dexter katkestas teda pehmelt: „Stop. Frank võib lõpmatuseni rääkida ja teda on huvitav kuulata, kuid meil on veel mõned küsimused. Kõigepealt – me peaksime laienema. On veel mõned kompaniid...”

Reniard tegi kõhuvalu häält. „Dexter, salaud, ei tõmba minult niimoodi vaipa alt ära. Eile kiusasid sa mind privaatselt, nüüd hakkate kõik kolmekesi minu peale karjuma...” Ta vaatas teiste kahe poole. Kui tal oligi mingi lootus kaastundele, siis kustus see, nähes teisi noogutamas. „Band de cons,”1 pomises ta löödult.

„Frank, sul on viimane aeg sealt ära tulla,” jätkas Dexter. „Me ei jõua sulle enam katet teha.”

„Sellega jäid sa hiljaks,” noogutas see ükskõikselt. „Mind juba lasti siit töölt lahti. Holger aitas mu Teherani ja paari päeva pärast olen Madal. Aracelli, oled sa kindel, et EuroBureau sinuni ei jõua?”

Naine raputas mornilt pead. „Ma olen siin kõlkunud juba kaksteist aastat. Black Lace’i kuritegude register on aukartustäratav. Endalgi hakkab hirm, kui lugeda. Ära muretse.”

Dexter tõmbas joone alla. „Sinuga, tüdruk, arutame asja hiljem edasi. Reniard, sina saad materjalid, mille kõige president sinust saab. Frank, kas sa vajad veel abi, et siia jõuda?”

„Ei, Holger hoolitseb kõige eest.”

„Siis ülehomseni.”

X

„Nii, mida me teada saime? Olid nad ehtsad?”

Nõupidamistelaua teises otsas oli läinud rohkem aega, sest seal olid inimesed tõepoolest ühes ruumis koos olnud ja nende viisakas lahkumine võttis aega.

Noor arvutitehnik seisis nõupidamistelaua juures koos oma kakskümmend aastat vanema ülemusega. Tolle ülemuse ülemus oli nõupidamisest osa võtnud ja formaalselt oleks tema pidanud rääkima, aga mõnedel praktilistel juhtudel eelistasid neli endisest seltskonnast kohale jäänud meest lasta rääkida sellel, kel midagi öelda on.

„Sama, nad olid ehtsad, kuid nad istusid eri ruumides ja muidugi töötlesid nad kujutist.”

„Mida me nende kohta teada oleme saanud? Kuidas nad asjasse suhtusid?”

„Nad ei võta meid tõsiselt. Sama, Reniard Oddchand ei ole otsustaja. Ta igavleb. Tegelikud otsused teeb François Plessis, kuigi ka John Dexter ja Aracelli Segarra kuulavad huviga ja ilmselt on neil strateegia määramisel oma roll. Teised meie arvates sisuliselt ei osale.”

„Kas mõni neist teistest võib siiski olla tegeliku töö tegija?”

„Ma ei ole kompetentne kaasa rääkima meie avalike suhete talituse teiste osakondade andmete alusel. Meie analüüsi põhjal võime väita, et ei ole.”

„Kas on veel midagi selgunud? Me muidugi teame, et Reniard Oddchand on ilmselt pandud presidendiks vaid sellepärast, et ta on kohalik – et asi ilusam paistaks. Kas ta üldse asjaga seotud on? Kas ta üldse saab aru, mida ta räägib?”

„Meie andmete põhjal saab.”

„Kuid näiteks Dexter... On tema tegelik isik selgunud?” Seda viimast küsis mees pöördudes kõigi ruumisviibijate poole.

Vaikus.

„Aracelli Segarra?”

Taas kestis vaikus, kuni rääkima hakkas noor arvutitehnik: „Tema tegelik nimi on Aracelli Ballesteros. Ta on...”

„Seda me teame. Kas on veel midagi?”

Noor arvutitehnik oli üleni punaseks läinud ja vaikis.

Longhorn

Lennujaama polnud õhust vaadates nagu olemaski, kuid kui lennuk lõpuks seisma jäi, avastas Ago, et otse nende kõrval on avar platvorm angaari ruleerinud lennuki uste kõrgusele tõstetud ja lennukilt lahkumine on sedaviisi tõeliselt mugavaks muudetud.

Ago ja Ageline olid kõrvuti istunud, aga pärast lennukist väljasaamist kogunes neid kokku kuus sellest seltskonnast, kes Istanbulis pikantset turismituuri olid alustanud. Nende hulgas polnud ei seda paari, Franki ja Jane'i, kelle ta ära oli tundnud, ega ka nägupidi tuttavat aatomifüüsikut. Neil polnud olnud võimalust omavahel juttu vesta või nimesidki vahetada, nad olid vaid üksteist ära tundes noogutanud. Teised tundusid olevat kaks paari, kuid Ago ei suutnud jätta mõttes märkimata, et seda saab täie tõsidusega väita ka tema ja Ageline kohta. Meestest üks oli umbes temavanune ja teine noorem, vast kolmekümnene. Vanema mehe kaaslane oli kah hilistes kolmekümnendates, hästi armas ja temale kuidagi sobiva pisut lopsakama olemisega naine, noorema mehe kaaslanna aga üsna noor, kuid lausa üllatavalt inetu näoga kontkõhn tüdruk.

Mitte mingit passikontrolli ei paistnud ka kusagilt ja kui nad seal troppi kogunesid ja otsides ringi vaatasid, avastasid nad, et metalne robotkäsi tõstab juba nende kohvreid sealsamas kümnekonna meetri kaugusel laiutavale põlvekõrgusele alusele.

Veel rohkem tekitas hämmastust, et mööda sedasama platvormi sõitis sinnasamasse lennuki külje alla vähemalt tosin erinevat sõidukit.

„Ago?” Üks sõiduk oli nende juures peatunud ja päevitunud umbes viiekümnene mees kummardus välja. „Mina olen Kelder.”

„Ma tunnen su ära küll, oleme mõned korrad videos rääkinud,” noogutas Ago.

Mees hüppas autost välja ja vaatas ringi. „Peavad veel olema Ageline ja Scott ja Liz ja Vicent ja Yasmin... Teie oletegi? Nüüd tuleb teie reisi viimane pingutus – me peame siia masinasse ära mahtuma. Mul ei olnud suuremat käepärast ja ma loodan, et keegi teist ei taha siin oodata, kuni ma teisele ringile tulen? Olgu, topime selle jõleda kasti siis inimesi ja asju täis!”

Masin osutus seestpoolt hulga suuremaks, kui väljast tundunud oli. Palju ruumi seal muidugi ei olnud, sest lahedasti oleks sinna mahtunud seitse inimest ilma kohvriteta. Viimased toppis Kelder neile sülle ja lausa pähe, kui nad ise sees olid.

„Massihävitusrelvi ei ole? Vabandust, aga te olete nüüd minu vastutusel, nii et ma olen ühtlasi tolli ja passikontrolli eest. Siin on muidugi detektorid ka.” Ta viipas kõrgemal karniisidel turritavatele seadmetele. „Et sõrmejäljed ja silmapõhjamuster tuleb millalgi ikka muidugi võtta. Käime siit kohe läbi, saab teile meie ajutised dokumendid kah kohe ära tehtud.” Auto tiirutas mingites koridorides ja peatus hiigelsuures suletud kuplis.

Dokumentide tegemine ei võtnud viit minutitki, Kelder oli kas korraliku ettevalmistustöö teinud või olid tal väga suured õigused. Igatahes ei küsinud keegi neilt midagi ja kõige tüütum oli selle inimeste- ja kolihunniku autost välja- ja uuesti sissetoppimine. Siis aga vupsas masin avatud ustest laiale teele ja kihutas pärastlõunases päikeses üsna hajali ehitatud majadega mägiste niitude vahel.

Kelder juhtis vaikides, autos oli meeldivalt jahe ja Ago leidis keskkonsoolilt, sealt, kus autodel juba sada aastat tavaliselt asub kliimaseadmete juhtimine, numbri 295, mille taga oli hulga väiksemalt ≈23. Hetke pärast taipas ta, mida näeb – kliimaseadme skaala oli Kelvini kraadides, ent „harjumuste orjade” jaoks oli lisatud ka Celsiuse näit. Ta tõstis järsult pea ja kuna ta nüüd spetsiaalselt jälgis, tabas pilk tee ääres üsna tavalisena näiva kiiruse piirangu märgi (ainult punase asemel oli väline ring sinine), millel seisis 40.

3,6 x 40 =... arvutas ta kiiresti peast, ...144. Nojah, vast niisugune võis auto kiirus olla küll.

„Need liiklusmärgid – kuidas kohalikud SI süsteemiga ära harjusid?” küsis ta Kelderilt.

„Kohalike autod on sellised, et neil ongi paras siin 40 kilomeetrit tunnis sõita,” turtsatas mees. „Nali. Tegelikult on suuremas osas saarest kahed liiklusmärgid, vanad ja SI mõõdus kõrvuti või murrujoonega samal märgil. Kuna aga viimasel ajal hoiame teid korras sisuliselt ainult meie, ei ole me vaevunud vana näitu enam lisama. Meie mõjualadel. Mujal ei hoolitse infra eest keegi.”

„Kas piirkonnad on kuidagi eraldatud?”

Kelder heitis talle viltuse pilgu. „Kindlasti käis enne siiatulekut sinu juures keegi, kes andis mõista, et elu ei ole siin mitte absoluutselt ohutu? Et väljaspool meie suletud asulaid liikumine eeldab korralikku relvakäsitsemisoskust? Et on nii mõndagi, mis on hoopis teistmoodi, kui ebamääraste võrgus ringiliikuvate materjalide põhjal otsustada võiks?”

„Noh... jah,” vastas Ago. Ta vahetas Agega pilgu ja tajus tagapool ka teiste tärganud huvi.

Kelder aga ilmselgelt ei tahtnud seda teemat jätkata: „Täna puhake. Ma tean, teil on pikk reis seljataga. Homme hommikul korjan teid kõiki kokku ja viin instituuti. Ma ei tea, palju te omavahel olete rääkinud, aga kõik mehed hakkavad tööle minu juures ja Yasmin ka. Lepmitov ja Delblanc arvasid, et las mina tegelen teie kõigi vastuvõtmisega. Ehk nad siis tulevad millalgi enne lõunat ja korjavad teid peale.” Need viimased laused ütles ta vaheldumisi Age poole ja üle õla vaadates. „Autodega tegeleme ka homme ja see jääb muide ka Age ja Lizi puhul nende ülemuste hooleks. Ah jaa...” Ta sirutas käe kindalaekasse. „Siin on teile uued telefonid. Teie vanad töötavad siin ka, aga igaks juhuks, kui te vähemalt esialgu ei taha, et teie asukoht laiemalt teatavaks saaks, ei soovita ma neid sisse lülitada. Me natuke pirame siin, eks ole, suvalise võrgu telefonid töötavad, sest me ei ole näinud mingit mõtet kõnede eest raha võtta, aga see nõuab natuke teadmisi ja arusaamist, kui te ei taha, et teie aparaatide unikaalsed koodid laiemalt leviksid. Saage aru, küsimus ei ole siin koju helistamises. Ühelt poolt ei oleks vaja isegi meediakaarti – mõned nimetavad neid eelmise sajandist pärit nimega SIM-kaartideks – vahetada, sest ma olen üsna veendunud, et kohalik jaam suudab teile roamingut emuleerida, kuid ameeriklased, hiinlased ja küllap mõned veel jälgivad sattidelt meie jaamu ja regavad telefonide tehasekoodid. Üks päring – kelle isikuga seotud meediakaart oli varem selle numbriga telefonis? – ja luure teab, et te olete Madal. Need uued telefonid on häälestatud nende nimede peale, mis... ma ei teagi, kustkaudu need minuni on jõudnud, loodan vaid, et need ikka on teilt pärit – Lon6lon6a6o ja Ter1e ja EberhardMT ja Lizzzettte ja ViolenceOD ja 11010smin. Uh, enam kunagi ei proovi ma neid hääldada...” Ta oli seda tõesti tähthaaval teinud. „Õige mitmel teist ma soovitaksin selle kohe, enne esimest võrkulogimist ära vahetada. Näiteks Ago – me teame, et luure oskab Longlongagod sinuga kokku viia. Ter1e sobib – sinu vanaema on piisavalt kauge. Scott, Eberhard on ka teada. Lisa, sinuga sama jutt, aga igasuguseid Lisa-Lizette versioone on maailmas umbes 20000, nii et las olla. Yasmini oma on ka nii segane, et las olla. Vicent, eks sa ise tead – sa ju saad aru, et sind hakatakse kindla peale selle nimega kutsuma, ja veel täisversiooniga – Violence Overdrive? Või Overdose... Aga lõpuks saan vaid nõu anda.” Ta turtsatas jälle.

„See mu vanaema nimi – sa oled meid üsna põhjalikult uurinud,” märkis Age.

„Mõttetu on seda varjata,” noogutas Kelder enda ette teele vaadates. „Ligikaudselt hinnates on kümnendik meie töötajatest erinevate luurete palgal. Pluss umbes kolmandik on saanud erinevaid ettepanekuid erinevatelt organisatsioonidelt, kes kah nii või teisiti nuhkida tahavad. Aga kuni inimesed meie heaks töötavad, pole see tegelikult meie asi, niikaua, kui keegi sabotaaže toime ei pane. Nii et kui juhuslikult on õige kõik see, mis ma teie kohta teada olen saanud, on see meeldiv erand. Aeg näitab.”

Ta keeras suurelt teelt ära ja hulga väiksema tee alguses oli rohelise auto kujutise peal number 25. Seda teed oli vaid mõnisada meetrit, siis keerasid nad järgmisele teele, kus oli kollase servaga märk 13 ja vaevalt sadakond meetrit edasi punase servaga märk 7.

„Sinine oli kiirtee, roheline oli maantee, kollane oli linn ja punane õueala?” küsis Ago üle. „Ja siis on veel valge ja must?”

„Valget ja musta ei ole ametlikult olemas.” Kelder turtsatas; see paistis tal kombeks olevat. „Aga jah, nii võib liiklustsoone nimetada küll – sinine on kiirtee, kiirusepiirang tavaliselt 40 ehk vanas süsteemis 144, roheline maantee, kiirusepiirang tavaliselt 25 ehk 90, kollane asula, kiirusepiirang 13 ehk 47,8 ja punane õueala, kiirusepiirang 7 ehk 25,2. See ei erine muide üldse eriti sellest, millega sina harjunud oled, vahe on peamiselt selles, et kasutatakse värve ja see – nagu sa ütled – õueala on eraldi välja toodud. Valge on üldkasutatava tee lõpp, ehk siis ei peaks sinna ilma erilise vajaduseta autoga ronima, ja suuremate teede vasakutel ridadel on musta servaga märgid, kus peal lõpmatusemärk, ehk siis on seal kiirus piiramata.”

Selle ajaga olid nad jõudnud poolenisti mäekülge peidetud kahekorruselise maja ette. Vanemad neist ülejäänud neljast ronisid välja ja Ago pani alles seal kokku, et nemad olid Scott ja Liz. Sadakond meetrit eemal peatusid nad teise maja ees ja seal lahkusid autost Vicent ja Yasmin. Mäenõlv oli kaetud suhteliselt tiheda metsaga, kuid siit-sealt vilksatavad vaated lasid aimata, et kogu ümbrus on igas suunas selliseid maju täis.

„Nii.” Kelder peatus jälle. „Kumb teist selle võtab?”

Ago ja Age vaatasid muiates teineteisele otsa. Ago tundis, kuidas ta suu kuivaks läheb.

„Eee...” suutis ta ainult endast välja pigistada.

„Mulle tundub, et ka meile kahele jätkub ühest,” ütles Age talle küsivalt otsa vaadates.

Ago noogutas vaikides, tundes taas, kuidas ta kõrvalestad õhetama hakkavad.

Kelder kibrutas kulme. „Hm, te ju... Tundsite te teineteist? Nüüd ma lähen poon Merkeli üles...”

„Jäta ta ellu,” vangutas Ageline pead. „Kui sa paned kaks sobivat eri soost inimest mitmeks päevaks koos pisikesse ruumi, võib tulemus olla ettearvamatu.”

Kelder vaatas neid natuke aega ja hakkas siis naerma. „Elu on ikka imeline! Kaduge koos oma kohvritega!”

Majale kuuluv aed paistis olevat mitu tuhat ruutmeetrit ja kui välja arvata, et muru oli umbrohtu kasvanud ja lillepeenrad kuidagi hõredad, tundus maja olevat otse vanade baobabide vahele rajatud nii, et ühtki vigastatud ei olnud. Väljas oli kraadi kolmkümmend ja väga niiske, kui aga Kelder lükkas lahti suure klaasukse, uhkas majast seest neile vastu meeldivat jahedust. Kivipõrandatel polnud vaipu ja kusagil polnud näha mingeid nipsasjakesi, mis kodust kodu teevad ja mida miljöö imiteerimiseks tavaliselt ka kõigisse üürielamistesse topitakse. Kummatigi oli laual suur vaagen värskete puuviljadega ja veinikülmik sealsamas elutoas tundus vähemasti poolenisti täidetud olevat.

„Külmutuskapp on köögis,” ütles Kelder. „Viskasin ka sinna mingeid asju. Valik on muidugi juhuslik, kuid vähemasti täna peaksite te vastu pidama. Üks häda teie vaatenurgast on see, et meil ei ole siin poodi tavalises mõttes. Ma homme õpetan, kuidas instituudi laost asju kätte saab ja kuidas tellitakse seda, mida seal ei ole. On muidugi kohalike turg, kuid vähemasti täna ma ei soovita sinna minna; lähimani on oma viisteist kilomeetrit kah, nii et jala pole see just kergeim teekond. Teie nendes uutes moblades on minu number ja ka paari naabri numbrid, kes lubasid abiks olla, kui te hätta jääte. Võimalik, et mõned neist astuvad õhtu jooksul ka läbi, et vaadata, kuidas teil läheb. Nii et – tundke end nagu kodus.” Ta pöördus minekule.

„Oota...” Ago kõhkles. „Kuidas see kõik siin käib? Vaata, paar päeva elan ma ilmselt igasugustes tingimustes üle, aga... saa minust õigesti aru – ma ei tea, kuidas on teistega, kasvõi Agelinega, aga sa ei ole öelnud, palju see kõik maksab ja... me ei ole peaaegu mitte millestki rääkinud.”

„Maja kuulub instituudile. See on ehitatud paar aastat tagasi ja jäi tühjaks – endine omanik kolis ära. Inimesed liiguvad ja me üritame täita neid nii, et ikka kõik majad aeg-ajalt ka nii-öelda inimkätt tunda saaksid. Kui see maja sobib, siis see jääbki teie elamiseks. Et arveldus käib umbes niipidi, et rent on umbes veerand sinu palgast, kui me kõige muuga normaalselt kaubale saame, ja meil kehtib lisakolmandiku reegel – kui leping instituudiga lõppeb, on sul õigus soovi korral maja edasi kasutada kolmandik sellest ajast, mida sa juba kasutanud oled. On veel olemas meie kinnisvara osakute süsteem, aga vaevalt sa täna sellesse süveneda ihkad.”

Ta vaatas neid paar sekundit, oodates, kas tuleb veel küsimusi, ja noogutas siis:

„Ma lähen vaatan nüüd teised neli ka üle – nemad ma ju viskasin ainult autost välja, ei kontrollinud sedagi, kas nad ikka uksest sisse saavad.”

Ta pöördus, viipas ja kõndis minema. Ago fikseeris kusagil teadvusenurgas, et ta auto pidi olema elektriline, sest peale rataste krigina majaesisel kruusal polnud kuulda mitte mingit muud heli.

Ta seisis ikka veel mõtlikult – täpsem oleks öelda uimaselt – paigal, kui kuulis tagantpoolt Ageline häält: „Kuule, tule siia! See maja on ikka pagana suur!”

Maja esikülg oli olnud umbes kaheksa meetrit kolme meetri kõrgust klaaspinda, mille mõlemalt küljelt tõusid trepid, mis viisid klaasitaguse elutoa kohal asuvale vast nelja meetri laiusele rõdule, mille taga omakorda oli samasugune klaassein; eeldada võis, et seal taga on kolm suhteliselt kitsast või kaks avarat magamistuba. Rohkem, nagu öeldud, majast näha ei olnud, sest see sukeldus künkanõlva. Elutuba läks sujuvalt üle köögiks ja selle taga oli üles suunduv trepp. Oli veel kolm eri külgedesse minevat ust, ja kui Ago neid Aget otsides paotas, leidis ta igaühe tagant nii kaheksa korda kaheksa meetrit tühjad akendeta ruumid. Ta tõusis teisele korrusele ja põrkas kokku Agega, kes pead vangutates ringi käis.

„Näe, kaks suurt tuba, mis rõdule viivad, siis on veel mõlemal pool akendeta ruumid ja siin tagapool on kah veel akendeta ruume. Ühte on keegi vist kabinetina kasutanud ja teine on... tule vaata.”

Age viis ta pealtnäha tühja tuppa ja vajutas nupule. Seinast eraldus süstatrenažöör, nende sisenemisel automaatselt süttinud neutraalne kollakas valgus kustus ja korraga seisid nad jõel. Illusioon ei olnud just väga täiuslik, kuid nii ootamatu, et Ago tundis hetkeks mune krampi tõmbuvat, enne kui teadvus häbi-häbi tegi ja kinnitas, et ta ei ole mitte vööni vees. Age vajutas nuppu, süst kadus ja valgus muutus tavaliseks.

„Esimeseks sain ma muide jalgratta ja metsatee,” ütles naine. „Magamistoas on hommikumantlid ja minu arust ma nägin all pesumasinat. Mina igatahes tahan neist riietest välja ja pesta.”

„Kumma magamistoa sa võtad?” küsis Ago.

„Juba kahtled? Mehed...” ohkas naine riideid maha ajades. „Mine too parem kohvrid sisse.”

„Jajah, sain isegi aru,” porises mees naerdes trepist alla laskudes. „Teenijate magamistoad on need akendeta...”

Talle lendas järele matkaking.

König

JeanDark: Millega tegeled?

König: Kle, siin on öö, tuleb meelde? Meie ajavahe on enam-vähem pool ööpäeva, nii et millega ma sinu arust tegelen?

JeanDark: Hii, aga miks sa võrgus oled?

König: Uni läks ära. Ema ajas üles – pidi tööle minema. Kolistas nii palju, et ärkasin. Kohe ei tulnud und, siin ma nüüd siis olen.

JeanDark: Näita ennast.

König: Sry, ma ei ole presentaablis konditsioonis.

JeanDark: See ongi huvitav. Ma polegi sind paljalt näinud. Ja ilma meigita.

König: Mina ja meik? Kellega sa mind segi ajad?

JeanDark: Mis see skin muud on kui meik? Mina pean seda sulle ütlema...

König: Ja sa tahad öelda, et sa oled alati ethne /ehtne?

JeanDark: Arva ära.

König: Mitu katset saan?

JeanDark: Sa oled vastik. Sa oled veel salapärasem kui mina.

König: Oli see kiitus?

JeanDark: Ei, see käib närvidele. Ma ei ole kindel, kas enam tahangi sinuga abielluda ;-)

König: Kui kõik mehed oma naistest nii kergesti lahti saaksid...

JeanDark: Sa oled vastik. Mul on õhtu. Vara. Ema ei luba niikuinii välja. Tavaliselt sa tekid hiljem. Mis kool see on, kus tundides lubatakse arvutiga võrgus istuda ja plikadega lobiseda?

König: Tead küll, ma olen kirjutanud. Käisid isegi kodulehel. Nad usuvad inimvabadusse – teed, mis tahad, kuni õppimine korras.

JeanDark: Ja praegu oled kodus?

König: Võib nii öelda küll.

JeanDark: Nii et sa siis ei lülita kaamerat sisse? Ja lobiseda sa niikuinii ei saa, viide on sul meeletu, eks ole?

**

„Teed midagi tähtsat?” Naine hõljus läbi ruumi ja pani käe arvuti taga istuva poisi õlale, end ühtlasi ka kinni pidades; mitte küll tervet hoogu – ta toetus samal ajal lauaservale ka ja lasi jalad vastu üht ekraani, jäädes sisuliselt poisi pea kohal paigale.

„Ei,” poiss vaatas üles. „Kuulan muusikat ja vaatan lähenemist. Ja ajan abikaasaga juttu.” Ta viipas selle ekraani suunas, kus eelnev vestlus kirjas oli.

„Miks ta sul abikaasa on? Vanasti oli ikka girlfriend.”

„Girlfriend on see, keda kepitakse ja kellega on lõbus. Abikaasad – see on nagu teie isaga – teine teises universumi otsas ja ainult segajaks mõtetes, et kellegi kolmandaga ka hea ei oleks.”

Naine ei vaevunud reageerima, lasi selle asemel silmad ükskõikselt üle ekraani. Ta oli pikka kasvu ja üsna tõmmu. Ta silmad olid lõunamerede tumesinised, juuksed lühikesed ja silmadega sama värvi ning tal olid seljas õhukesest valgest linasest riidest püksid ja särk, mida laiad mugavad kummid paigal hoidsid. Meenutas see riietus pisut karate kiid, kuid samapalju ka haiglate või muude selliste asutuste lihtsaid odavaid töörõivaid. „No ja miks sa siis kaamerat sisse ei lülita? Vahetad tausta ära...”

Poiss libistas pilgu endast ja emast üle sellise ilmega, et peab mõttes aru, kas tasub vihastada. Tal olid ainsa riietusesemena seljas ema omadele sarnanevad püksid. „Tal on õhtu, mul alles hommik. Ja ei ole vaja, et teil siin lõbusaks läheb, kui tal tuleb pähe end üles kütta ja natuke netiseksi teha.”

„No aga sa näita mind ka. Ütle, et emme on siin, tuleb korralikult käituda.”

„Välistatud. Nagu sa, süüdimatu moor, ei mäletaks viimast korda; peale seda ei räägitud minuga nädal aega. „Hei, emme”, ja siis korraga kerkib emme maast lahti... Ma pidin nõme tüüp olema, et niimoodi teda kujutisega püüan. Eriti, kui seda veel lõpuni välja ei mängi. Või et kui oleksin mänginud, siis ma isegi ei mäleta, kumbapidi ma rohkem oleksin saanud. Ma pidin talle seletama, et emmel on uus kutt ja teda pole viimasel ajal eriti näha, siis tal hakkas minust kahju. Nii et sa oled halb emme.”

„Aaa...” noogutas naine ükskõikselt. „Paar sajandit tagasi tõusid lapsed üles, et vanemad ei tohi nende ellu sekkuda. Nüüd on ka vanemad lõpuks taibanud, et see töötab mõlemat pidi – meil ei ole vaja teie ellu sekkuda. Tee ise oma rumalused. Mida sa talle üldse oled kokku rääkinud?”

„Tõtt, tõtt, ainult tõtt ja mitte midagi muud kui tõtt. Tõsi, mitte kogu tõtt. Et mu ema on kokk ja isa kaevur. Et ma käin Armstradil koolis...”

„Hm, kas see pole mitte...”

„Emme,” ohkas poiss etteheitvalt ja dotseerivalt. „Netis ei ole Armstradist sõnagi. Täpsemalt, ei olnud enne, kui ma selles suhtes midagi ette võtsin. Koduleht on ju kuue kliki kaugusel – nüüd on Armstrad üks veider usuorganisatsioon, mis tegeleb missionitöö ja haridusega tosinas kohas Mustas Vöös. On inimesed ja viited, on missioon ja ajalugu. Õige template’i pealt ja õigete parameetritega sain umbes kaks miljonit tähemärki materjale. Sellele juba viidatakse. On tekkinud oma jälgijad, omad fännid ja kommenteerijad... Tähendab, umbes kolmandik sedalaadi publicity’st on isegi reaalne – lollide hulk seal all paistab tõesti lõputu olevat. Ja ära muretse, ma rääkisin vastuluure omadega ka, Krügeri ja Uilliamiga.”

Naine ohkas. „Olgu, Al, aja omale ka skafander selga – näed, oleme kohal. Muidu saad varsti omale Spiro kaela. Ta tuleb heameelega juhtimiskeskusest siia mulle rääkima, kui halvasti ma sind kasvatan.” Ta viipas kõigepealt infodiskiile, kus vilkus korraldus skafandrid selga panna, ja siis sellele, mis poolt seina täitis ja näitas avakosmost, kuhu viimaste minutitega oli tekkinud tohutu kogus konstruktsioone.

„„Al!”” norsatas poiss. „Maailmas on sada miljonit albertit ja alfredi ja alistairi ja.. Mis, kui purjus te olite, et ma sellise nime sain? Ma olen König.”

„König tähendab kuningat ja ei ole kah väga haruldane. Ja ei hiilga just tagasihoidlikkusega. Isaga samasugune...”

„Isa on Viking, ehk viikingite kuningas. Mina olen lihtsalt. Üks, ainuke. Küll sa näed,” poiss irvitas laia suuga.

„Marss riidesse, pätakas,” tiris naine ta toolilt püsti ja lükkas jalaga õiges suunas liikuma. Poiss lasi sel rahulikult sündida ja kadus naerdes koridori.

Naine muigas talle järele vaadates. Luges veelkord ekraani. Tõstis isegi sõrmed, et midagi kirjutada, kuid mõtles siis ümber ja lendas pojale järele.

**

„Pead sa kohe minema? Läheme pärast koos?”

Pikka kasvu heledapäine mees silmitses Königit pea viltu.

„Jah,” vastas viimane skafandri viimaseid kinnitusi paika tirides. „Esiteks tahan ma päriselt siin üksi ringi vaadata. Pärast koos võime küll su laeva minna, aga praegu tahate te emmega keppida ja mina ainult segan. Koos läheme siis, kui olete natuke maha rahunenud.”

„Nii tubli ja arusaaja poeg!” Mehele ei tahtnud naeratus näole ära mahtuda.

„Sinusse,” viskas poiss väljudes.

Ta peatus ukse taga ja vaatas mõlemale poole, pidades aru, kuhu edasi minna. Kehitas siis õlgu ja sulges korraks silmad.

König: Nanna, ma seisan Pansionaadi kolmandal tasandil, SO sektoris. On sul ideid, mida endaga peale hakata?

Nanna: Kle, sa vana paha – kas sa tahad öelda, et sa oled SIIN?!?

König: Jep.

Kümme sekundit pausi.

Nanna: Tule nulltasandile; ära ära kao; otse üles, ja seisa seal!

König muigas ja hakkas astuma. Kümnekonna sammu kaugusel oli lift ja see viis ta siis ülespoole. Kaal langes kiiresti ja seda oli järel vaevumärgatavalt, kui ta ülal ehk siis pöörlevate elamukorpuste telje lähedal liftist väljus.

Umbes temavanune tüdruk ilmus kahekümnemeetrise hüppega ja jäi tema ette seisma. Nad naeratasid teineteisele.

„Ma jõudsin vahepeal vaadata – su vanamees tuli Beagle’iga Jupi süsteemist. Sina ja Mescalene olete regatud ühte apartementi. Sinu ema?” Ta oli Königist peajagu lühem, hapra kondiga ja hulga tumedama nahaga. Ta ei kandnud skafandrit, ainult lühikesi pükse ja natuke muistset vetelpäästevesti meenutavat käisteta pluusi – sellesse viimasesse oli ilmselt veerandskafander ehk suupärasemalt kuft sisse ehitatud.

„Jah. Ma tahtsin ju ka papsi näha. Aga mingist hetkest vahtisid nad ainult teineteist. Tulin ära enne, kui nad mu olemasolu unustavad ja tegudele üle lähevad. Siis kõllasin sulle.”

„Sul vedas, et mu kätte said. Ja et mul aega on.”

„Ei, sul vedas. Muidu ma oleks kohe järgmisele kõllanud.”

Tüdruk turtsatas. „Sa oled vastik.”

„Tänan. Hea, kui keegi ütleb, et ma olen jätkuvalt vormis.”

„Oled,” noogutas tüdruk. „Tule.”

Nad valisid paari pika hüppega ühe allasuunduva kaldtoru.

„Läksime,” hüppas tüdruk sellesse. König järgnes. Nad said mõne sekundiga paarkümmend meetrit „allapoole”, teljest kaugemale jäävale tasandile, kus raskusjõud pisut suurem oli. Veel üks toru ja jälle oli kaal suurem.

Ruum, kuhu nad lõpuks jõudsid, oli ilmselt köök, kuigi mõne sajandi eest elanud inimene poleks seal vist midagi peale söögiriistade ära tundnud. Kahekümnenda sajandi inimene oleks siiski vähemalt kraanikausi üles leidnud ja küllap taibanud sedagi, kuidas töötavad siledad pliidipinnad, mikrolaineahjud ja infrapunased kiirgurid; külmutuskapp poleks kah imestust äratanud. Kõige üllatavam oleks vast olnud tõdemus, et kokk saab kõik operatsioonid ära teha toitu sisuliselt puudutamata – nii palju oli üsna taibukaid mehhaanilisi abilisi.

Seal oli inimesi rohkem. Otseselt söögitegemisega paistsid ametis olevat vähesed, enamik sõid või tegid niisama aega parajaks. Neid vahiti häbenemata ja mõned panid isegi pead kokku.

„Jah, ma alles tulin,” kuulutas König kõva häälega. „Dragster Kahega. Ema Mescalene ja isa Viking tahtsid omaette olla. Ma tunnen Nannat juba aastat viis, õppisime mingi aeg Kuul koos ja suhtleme võrgus. On veel küsimusi?”

Nanna ladus ühe korvi totsikuid ja pisikesi pakke täis ja vedas ta uksest välja.

„Ei ole vaja niimoodi ülbitseda,” ütles ta etteheitvalt.

„Kurat, on siis vaja niimoodi sosistada,” porises König vastu. „Kõik mu andmed on ühe kliki kaugusel.”

„Tead...” Tüdruk vaatas teda pea viltu. „Kas sa siis ei saa aru, et nad ei küsi niimoodi. Ei tõmba kõike võrgust alla. Nad ei ole sellega harjunud. Nad räägivad.”

„Ma tulin neile isegi vastu, et ei pinginud kohalolijaid ega saatnud seda neile märkusena laiali.”

„Hea, et sa seda ei teinud. Tead, sellistel hetkedel ma saan aru, kui sa ütled, et nad kardavad meid.”

Lift läks kaugele alla. Helendavad numbrid seinal kuulutasid, et seal on 7,5 m/s2 ehk ligikaudu ¾ maisest raskusjõust. Teisel pool õhulüüsi – satelliidil olid peaaegu kõik uksed õhulüüsid – võttis neid vastu niiske palavus.

„Aja skafander maha ja jäta siia. Võta kuft.”

König tegi seda ja vaatas siis ringi. Nad olid aias.

See polnud muidugi mingi maine aed, pigem kasvuhoone või midagi taolist. Põrand oli tuhmilt helkivast metallist ja ega keegi polnud püüdnudki varjata, et suurem osa sirgetes ridades kasvavaid taimi pole juuripidi mitte mullas, vaid klaasvillas ja toitelahuses. Ometi kasvasid need seal päriselt ülalt, vast nii kolmkümmend kraadi seniidi kõrvalt langevas päikesekiirguses.

„Kust see valgus tuleb?” tahtis poiss teada, üritades ülespoole piiluda. Seinadki olid suuremas osas sellestsamast matti grofreeritud roostevaba terast meenutavast metallisulamist, ent üleval haigutas must tühjus, kust langes too lõõsk.

„Kas sa tulles ei pannud tähele peeglit elamukorpuste telje küljes?” küsis tüdruk ja saatis talle pildi. „See keerab end parasjagu niipalju, et me oleme kogu aeg päikese käes. Pool ööpäeva siia, teine pool teise aeda teisel pool; väiksem abipeegel teisel pool telge teeb õhtut ja hommikut.”

„Kas sa töötad siin?”

Mõned inimesed jalutasid taimede vahel. Neid vaadati, kuid mingi sündmus ei paistnud nad seal olevat.

Tüdruk noogutas. „Selline on kokkulepe jah. Kasutud olevused – lapsed, eks ole – peavad aitama. Olgu, ma ei ole veel näinud, et nad siit kellegi välja oleksid visanud... Näed ise – tootmine käib robotitega. Ilumeelt neil aga ei ole.” Ta viipas mõnede askeldavate mehhanismide poole ja saatis Königile samal ajal ka lingid.

Nad jõudsid ühte lehtlasse, kus oli laud ja kaks pinki. Nanna pani oma korvi lauale ning läks ja tõmbas lehtla ette kollase lindi.

„Mis see on?” küsis König.

„Et kinni.”

Poiss astus korra lehtlast välja ja vaatas ringi. Selliseid lehtlaid oli seal teisigi ja nüüd oskas ta tähele panna, et umbes pooled ja nende asukohast vaadatuna kõik uksele lähemad olid kollase lindiga kasutuses olevateks kuulutatud.

Kui ta tagasi tuli, oli tüdruk laua katnud. Kõigepealt oli seal arvata tosin toosi kõikvõimalikku karva ja tihedusega möginatega ja siis suur kausitäis...

„Kas need praetud papi moodi asjad on söödavad?”

Nanna pilgutas silmi: „Inimene, kus sa elanud oled? Need on appad või appamid; sisuliselt pärmitaigna-riisipannkoogid. Meil on siin päris palju Tseiloni inimesi, nemad alustasid ja need hakkasid kõigile meeldima. Tõesti pole näinud või?”

„Noh... tegelikult olen,” tunnistas König ja naeratas vabandavalt. „Tegelikult on mul hea meel... No vaata, me suhtleme ju kogu aeg, ma isegi olen näinud, kuidas sa neid sööd, aga... no saad aru, igasuguseid leivakesi... või noh, jahutooteid, mille peale sa paned selle asja, mida sa päriselt sööd, eks ole, neid on ju mustmiljon. Ja lõhna ju sides ei ole ja mis mõtet mul on küsida, mida sa sööd, kui sa seda niikuinii mulle ulatada ei saa?”

„Siis võta ja jälgi, mis ma teen.” Nannal paistis väga hea tuju olema.

Mõnda aega sõid nad vaikides.

„Ma tahtsin meie radariprojektist kah rääkida,” ütles König lõpuks.

„Ega sa välja astuda ei taha?” küsis tüdruk nagu möödaminnes ja jätkas söömist. Ta oli ka hulga aeglasemalt näksinud kui poiss, kes tükk aega süstemaatiliselt toitu sisse kühveldas.

„Ei, miks sa nii arvad?” König ei tundunud siiski väga üllatunud.

„Sa ei tundu enam südamega asja juures olevat. Otse küsisid, otse vastan.”

König noogutas aeglaselt. „Mul pole väga palju aega. Ja eriti kui ma mõtlen, et meid tõsiselt ei võeta... Ei, loobunud ma siiski ei ole. Kuigi mulle tundub, et näiteks sina saad matemaatilisest poolest paremini aru kui mina. Küsimus on selles, et kuni meil ei lubata reaalsuses katsetada, ei anna simu simu vastu ühel hetkel enam midagi.”

„Ma tahaksin öelda, et kõva peaga oled sa küll, aga see ei ole tõsi. Ja mina olen saanud paar korda katsetada, sa tead küll.”

„Jah, sina siin saad. Kuul ei saa.”

„Armstradil? Sa ju tulid sealt?”

„Esiteks on Armstrad lahinguvalves. Nad ei luba seal kellelgi, üldse mitte kellelgi mingeid kahtlasi asju proovida. Ja teiseks ma ei ela seal. Armstrad ei ole elatav, vaata ise. Seal on ainult hunnik magamistube kuueteistmeetrise ratta peal, kus on 0,8 meetrit seki ruudu kohta ehk siis pool Kuu raskusjõust. Ma laskusin Dragster Kolmega alla selle arvestusega, et saan kolm päeva ringi vaadata, enne kui emme Dragster Kahega siiapoole hakkab tulema. Üldiselt... pole oluline. Sina oled ainuke, kes millelegi reaalsele ligi saab.”

„On küll oluline. Ma ei tea küll, mis, aga on. On see seesama, millega sa tegeled? Miks sul aega ei ole?”

König noogutas vastu tahtmist. „Sa arvasid juba ära. Ma läbin piloodikoolitust. Ma olen juba läbinud esimesed tasemed orbitaalhävitaja juhtimises.”

„Ja need baseeruvad seal Armstradil?”

„Jah. Mitte ainult, muidugi. Aga nad lubasid mu ühega välja. Ma ei hakka tegemagi sihukest nägu, nagu ma poleks vaimustusest rõngas.” Tegelikult ütles ta seda rahulikult, ent ta silmad särasid.

„Kas see... ohtlik ei ole?”

„Sa oled ju ka simus lennanud... Mis ma räägin – koos olemegi. Kuradi raske on – kiirendus on päriselt. Ja kui järgi mõelda, siis ’escape’ nuppu ei ole.”

„Aga kui tõesti sõda tuleb?”

„Siis ma lähen. Ma olen 16, ma olen väga kiire ja kui ma kõik süsteemid selgeks õpin, teen kellele tahes pähe. Teen juba praegu. Aga nad... jah, mul on tõesti tunne, et nad kardavad meid. Vanad kardavad meid.”

Tüdruk raputas pead, kuid mitte poisi jutu peale. Ta mõtles üsna tükk aega, kulm kipras. Lõpuks ta ohkas. „Minust vist ikka pilooti ei saa. Muidugi ma õpin ühel päeval laeva juhtima. Kõik õpivad. Ent võidelda...”

„Aga sul pole kindlasti midagi selle vastu, et mina sind kaitsen?” König ütles seda pooltõsiselt ja Nanna turtsatas vastu. „Ei ole. Muide, viitsid sa päriselt meie projekti arutada? Või tahad tehaseid vaadata? Observatooriumi? Aia nägid ära.”

„Papsil läheb laevaga natuke aega, siis pidi ta Kuule tulema. Mingiks ajaks. Meil ei ole aega olnud ta plaanidest rääkida ja ta on mõne koha pealt olnud vastikult ebamäärane. Igatahes kavatseb ta mõnd aega Kuul olla ja emme tuleb ka. Vähemalt mõneks ajaks. Nii et mul on siin paar päeva aega. Seega tee oma kalender kohe heaga lagedaks.”

„Teen või? Ja kuidas nende teistega on, kes pidid sul ootel olema?”

„Eee... eh,” König tegi lõusta. „Ütleme, et list läks kaduma?”

Nanna tuju tundus jälle sealt lihtsalt heast ülespoole kerkivat. „Eks ma siis teen ühemeheorkestrit. Läheme teleskoopi vaatama.” Ta koristas laua. „Oota mind...” Ta saatis poisi modemile skeemid. „Mul läheb hetk – ma võtan toast oma skafandri ja vaatan, kuhu meil lubatakse toru keerata.”

**

Selgus, et teleskoope ei ole üks, vaid mitu, ja need asuvad neljakümne kilomeetri kaugusel pöörlevast elamukettast. Nanna muidugi teadis, mida ta teeb – nad vedisid end mittepöörlevasse sadamasse ja leidsid, et neile on reserveeritud kaks kohta süstikule, mis parasjagu observatooriumi lendama hakkab.

Observatooriumis läks neil õige mitu tundi.

„Siin ei ole eriti võimsat optikat,” kurtis tüdruk. „Ainult paarikümnemeetrised. Otse siinsamas lasevad nad ju kõike õhku – polügon, eks ole. Osa sodi valgub L4 tagasi. Suhteline kiirus on väike, aga alailma kolksatab vastu väliskorpust. Korpusele ei tee midagi, aga teleskoobi võib lõhkuda. Ja siin on tolmu kah.”

„Kas ma saan õigesti aru, et keegi täpselt ei tea, millal süstik tagasi läheb?” küsis König oma modemiga võrgus kaevates.

„Põhimõtteliselt jah,” teatas Nanna muretult. „Seda nimetatakse jalgrattalaenutuseks. Et vaikimisi kokkulepe on, et ilma hädavajaduseta üksi ja veoseta ei lennata. Näed” – jälle modemi kaudu viide ühele tabelile kusagil arvutisüsteemis – „siia koguneb igasugust kaupa, mida ühte või teise kohta on vaja viia. Kui võimalik, viskab see ära, kes läheb. Tüdinesid? Või tuli ikka nimekiri meelde?”

„Mu vanemad põgenesid just minu eest.”

„Jah, ma vaatasin,” turtsatas tüdruk. „Miks nad just sinu papsi ajasid Beagle’it Kuuma Tsehhi viima?”

„Tõenäoliselt oli ta ainukesena piisavalt kaine.” Nad olid vahepeal sadamasse jõudnud ja vaatasid ringi. Observatooriumil muidugi ei olnudki pöörlevat osa, nii et kogu konstruktsioon oli kaalutuses. Sadamas kükitas relssidel neli süstikut. König sulges pooleks minutiks silmad. „Tegelikult, nagu ma aru saan, poleks sul kah midagi selle vastu, et Beagle’il käia?”

„Muidugi mitte. Aga kuidas sa sinna saad?”

„Esiteks on meid kaks ja teiseks on siin hunnik mingit kola, mis oleks hea Kuuma Tsehhi viia.”

„Jah, aga kes laeva juhib? Hädaga ollakse isegi nõus tühja süstikut automaatjuhtimisel ühest kohast teise laskma, aga mitte inimestega. Me ei leia siit kedagi, kes sinnapoole läheks.”

„Kontrolli veel kord,” ütles König ja muidugi nautis täiega Nanna näoilmet, kui see avastas, et süstik on väljumiseks registreeritud – „Piloot: König.”

„Sul on õigus lennata?” küsis tüdruk vaikselt ja tõepoolest aukartlikult.

„Ma olen kõige noorem, kellele see luba on antud. Antud hetkel olen ma nii absoluutselt kui suhteliselt kõige noorem piloot,” noogutas poiss endaga väga rahul olles. „Lendame!”

„Ja siis sa imestad, miks vanad meid kardavad,” pomises tüdruk talle süstikusse järgnedes.