Loo algus

Sügis 2061 – sõja esimene päev

Longhorn

Sõda!

Longhorn püüdis meeleheitlikult, et kurbus, lein ja viha teda enda alla ei mataks. Ta vaatas oma värisevaid käsi ja käskis neil tasa olla. Ja ma ei maganudki Jane’iga... Taevas, millised rumalad mõtted! Sat on hävitatud, nii palju inimesi hukkunud, Ordu on saanud suure tagasilöögi, sõda käib, ja mina... Ei tohi sellele mõelda...

Tal oli töö teha. Iga allatulistatud vaenlase sat tähendas nüüd elusid. Tähendas, et vaenlaste relvad seal all ei küüni omadeni orbiidil, Kuul ja Madagaskaril.

„Saad sa mind aidata?” Judge’i hääl oli tuhm. „Ma muidugi tunnen orbiidimehaanikat, matemaatikat tean ka, aga ma ei saa seda kuidagi kokku...”

Longhorn võttis nende kursiarvuti näidud ette ja üritas omakorda aru saada, milles asi. „Aita mind algusesse – millest sa aru ei saa?”

„See joonistab meile madalaima kütusekulu spiraali, ent niipea, kui ma natukegi muudan siin parameetreid, lendab kogu graafik.”

„Esimene objekt vist tuleb kohe? Lähima punktini nelikümmend sekki?”

„Jep,” Judge noogutas. „Me lendame sellest mööda kahekümne kaheksa kildi kauguselt, suhteline kiirus kuussada meetrit sekis. Nurki näed ise. Lähemale minna ei ole põhjust.”

„Ma tegelen vahepeal sellega.” Longhorn lülitas laseri nõndanimetatud poolkäsi-režiimi, ehk siis lasi ta enamiku tööd teha ära sihtimisautomaatikal. Ta valis tulistamise pigem varem ja pigem suuremal võimsusel, arvestades, et kui midagi viltu läheb, oleks siiski võimalus ka teiseks lasuks.

Seda siiski vaja ei läinud, satelliidist jäi järele hõõguv ja kiiresti hajuv gaasipilv.

„Näe, kui ma nüüd lähen järgmist püüdma ja valin pisut teised kiirendused,” seletas Judge, „nihkuvad kõik paigast ära. See käitub, nagu ma üritaksin fraktaale arvutada. Ma tahan valida pisut suuremaid kiirendusi, samas aga venitada otsustuste ruumi suureks – igasuguseid ootamatusi võib juhtuda. Niipea aga...” ta osutas ekraanile.

Lõpuks sai Longhorn aru, milles probleem oli. „Sa ei saagi selle asjandusega paremini arvutada.” Ta mõtles hetke. „Igatahes meie siin ei suuda seda programmi niipalju muuta, et see aru saaks, mida sa tahad. Ma kardan, et kõige lihtsam on lasta sel suhteliselt mõõduka kiirendusega kogu jada läbi arvutada, ja siis valida sellised parameetrid, mis meile rohkem vabadust annavad, ja iga kord pärast käsitsi sisestada mitte seda, mida masin pakub, vaid lähtuda algsest arvutusest.”

Judge mõtles natuke. „Proovime.”

Kiirendus surus nad taas toolidesse. Longhorn püüdis ette kujutada seda tohutut kolmemõõtmelist spiraali, mida nad Maa kohal joonistasid ja mis viis nad iga natukese aja tagant mõne satelliidi lähedusse. Kahest tõdemusest ei olnud pääsu – esiteks, et Maa on ikka kuradi suur, ja teiseks, et ilma üldse kõigist seniehitatutest kõige manööverdusvõimelisema laevata poleks nad seal midagi ära teinud. Mõlemat ta ju tegelikult teadis. Kõik teadsid. Ent nii nagu temagi, ei teinud järeldusi.

Satelliidi üleslaskmine Maalt on kallis üritus. Satelliidi hävitamine orbiidil on Maalt vaadatuna sama kallis üritus. Suurriikide kindralstaabid Maal muutusid närviliseks siis, kui leole hakkas järjest kiirenevas tempos tekkima Ordu tehnikat, kuid sellega – nad vähemalt arvasid – oleksid nad hakkama saanud.

Ent mitte keegi Maa strateegidest ei olnud ilmselt lõpuni mõelnud, mida õieti tähendavad Kuu Ordu aatomimootoriga kosmoselaevad – et kui sel aparaadil on tuhat korda rohkem manööverdusvõimet kui Maalt lastud raketil, mis napilt orbiidile suudab tõusta, ja kui seal on aatomitoitega laser, mis vaakumis suudab satte hävitada sajakonna kilomeetri raadiuses enda ümber, ja kui seal istuvad väga motiveeritud ja väga tigedad tegelased... Jah, Maa orbiidil baseeruvatele sõjalistele süsteemidele tähendas see hävingut.

Reniard

Neil kulus lendamiseks pool tundi ja neid tulistati teel kaks korda. Nad ammendasid oma tõrjerakettide varud ja Rune pilgust, mille ta teise piloodi kohal istuva Reniardiga vahetas, oli selgelt välja loetav, mis ta asjast arvab – Dipi ja Hideaki olid küll gatlingite taga külgedel valvel, kuid väga tõenäoliselt toob järgmine ülelendavalt ründelennukilt lastud rakett nad alla.

Loudoni hooleks jäi „uutele” palaveri pidada, täpsemalt nii neile kui paar kilomeetrit tagapool lendava Mesmeri pardal olijatele nende taktika ja korralduste süsteem veel üksipulgi üle seletada, et nad lihtsalt arusaamatusest vigu ei teeks. Lõpuks olid nad koos olnud ainult kahel väljumisel ja kuigi mõlemal korral oli oht reaalne, ei saanud seda võrreldagi ees ootavaga.

Reniard ei saanud lahti mõttest, et ka neist võib mõni agent olla ja kui ta siin kopteris ootamatult tule avab... Ei, seda ta ei tee, siis saaks ta ise ka surma.

Õnneks aga rohkem rünnakuid ei tulnud ja nad maandusid orus kesk tulekahjude suitsu. Reniard teadis tehaste paiknemist peast. Neid oli tegelikult kolm suurt maa-alust kompleksi. Geenimuundurid olid kõige sügavamal, nende kõrval oli šaht, kus paiknesid elu- ja puhkeruumid ning kuhu olid nende inimesed evakueerunud. Sellest šahtist läksid käigud kütusetehasteni, mis asusid maapinnal ja olid öösel puruks pommitatud, ladudeni, kus õnneks midagi olulist, veel tähtsam, midagi mürgist või plahvatavat ei olnud, ja betoonitehaseni, mis ametlikult ainsana olemas oli. Betoonitehas oli enam-vähem terve ja sinna olidki öises rünnakus ellujäänud taandunud.

Kopteri sihikudetektorid hakkasid karjuma, kui nad tehasele lähenesid. Nad vahetasid pilgu – need olid „sõbralikud” sihikud, mis tähendas, et keegi kusagil seal all libistas relvasihiku neist üle, et anda märku oma asukohast ja teatada, et neid on märgatud.

„Kas te nüüd kuulete?” hakkas prigisema raadio.

„Kuuleme! Kes ja kus?” küsis Reniard kähku. Kohe järgmiseks nägi ta inimest tehase katusel neile viipamas.

„Laskuge kolmkümmend meetrit 25-de, suurte katelde vahele. Need kaitsevad teid natuke. Ma ütlen omadele, et te tulete. Enamik on kontorihoone keldris.”

Rune tegi nagu öeldud.

„Loudon, võta Dipi ja Terie, julgestate positsiooni väravate juures. Kui vaja, viite ühe gatlingi sinna, aga seda pärast. Evald, võta Lamon ja Terell ja kantavad raketid ja sinna tootmishoone katusele, Hid, vali ise endale paar uut ja jääd kopteri vahetusse lähedusse. Ülejäänud perimeetrile.”

Kopter maandus ja inimesed lendasid laiali nagu mürsukillud. Ta ise kõndis sinna kontorihoone suunas, kus teda uksepiidale nõjatudes ootas räbaldunud ja verises mundris pikk mees, käes rippuva automaadi toru jalge ees tolmus. Mundri aukudest paistsid sidemed ja ka ta lahingukiivri visiir oli mõranenud.

Identifikaatorid hakkasid tööle, Reniardile tekkis kiivriklaasile nimi „Marvin”. Tal jäi vaid pead vangutada. Marvin oli Izmiri inimene ja seega tema, kui „päris”-sõduri seisukohalt „politseinik”, kes tegeleski selliste asjadega nagu too eilne Toa evakueerimine, kus nad koos olid. Kuidas ta küll Indenaire’i sattus?... Aga hea, et see mees seal oli – vähemalt üks professionaal, kellelt ta saab adekvaatset infot.

„Aa, Reniard ise.” Ta lükkas kiivriklaasi kuklasse. Ta silmad olid punased ja nende ümber olid tumedad rõngad. „Tere, boss. Tule sisse. Palju teid on ja mida teil on?” Ta hääl kõlas väga väsinult.

„Meid on kuusteist, neist kaheksa uut. Meil on kaks pooltäis paakidega kopterit, lennuressurssi oma viissada kilomeetrit, kuid millel pole enam ühtki tõrjeraketti ja mille gatlingid on umbes kahe kolmandiku peal. Meil ei ole mingit erivarustust, ainult standardne. Sinul?”

„Elukutselistest seisan jalul ainult mina. Tadeus on ka elus, kuid raskelt haavatud ja sureb, kui lähemate tundide jooksul abi ei saa. Mul on kümmekond meest ja naist, kes on saanud mingisugustki väljaõpet või põhimõtteliselt teavad, mispidi relv pihus seisab, ja nemad on kõik perimeetril. Kaarti ma sulle ei saada, sest sides on kotermann – tead küll.”

„Kes?” Reniard vaatas ringi. Vähemalt pool tosinat inimest lamas, relvad käes, akende läheduses, üldiselt aga oli esimene korrus tühi. Veel mõned piilusid neid keldritrepilt, kuid üles keegi ei tulnud. Mis muidugi pidigi nii olema.

Marvin raputas pead. „Kas Duvenger, Brandt või Hoon. Eeldada võib, et see, kes neist elus on. Ma ei näinud. Ma polnud valves, kiivrit polnud peas. Mingi auto tuli, korraga hüppas Tadeus püsti ja tormas sajatades minema. Väravas algas tulevahetus ja järgmiseks olid nad sees. Väravas olid need kolm ja üks neist pidi teiste pihta tule avama. Mul ei ole siin tehnikat, et nende saatjaidki blokeerida, sellepärast hoiamegi raadiovaikust. Mul on üldse 52 inimest, neist 14 erinevas vanuses last. Nende 52 hulgas on 20 kergelt ja 4 raskelt haavatut. Siia jõudis 61 inimest.” Ta hääl katkes ja ta neelatas vaevaliselt.

„Sisuliselt tuleb blokeerida kõik siinsed saatjad peale sinu ja Tadeuse omade?” küsis Reniard üle.

Marvin raputas pead. „Ei, need tuleb nii seadistada, et nad saavad saata. Muide, keegi tulistas veel veerand tundi tagasi ladude lifti juures. Seal võib keegi omadest veel elus olla, aga mul ei ole sinna kedagi vaatama saata. Lagedat hoiavad nad tule all.”

„Mine kopterisse, tee vajalikud lülitused ja kanna ette. Ma jagasin oma inimesed perimeetrile. Kas siin sees on abi vaja? Või on siin rahvast, keda saata kopterit lagedaks tegema sellest vähesest medvarustusest, mis seal on?”

„Ma ütlen.” Ta kummardus keldritrepi kohale. „Medtiim, kopter tuli! Võtke sealt kõik ja tulge kiiresti sisse tagasi! Jooksuga nüüd!” Kümmekond inimest tõusis keldritrepist ja kiirustas uksest välja. Mõni tervitas lühidalt, end üldiselt olid inimesed löödud ja vaiksed. „Kas sul relvi üle on?” Selle viimase küsimusega pöördus Marvin muidugi uuesti Reniardi poole.

„Ainult kopteri avariikogu – neli sõdurivarustuse komplekti. On ka mõni tuhat padrunit,
mille saan kohe laiali jagada.”

„Hea seegi.” Ta pöördus uuesti keldri poole. „Stenka, Flebber, Mangioli ja Rabsberry – siia üles! Stenka ja Flebber, teie võtate Vanheckelt ja Nangijalalt relvad ja jääte siia valvesse. Vanheckele ja Nangijalale ütlete, et nad võtaksid kopterist sõdurivarustuse ja tuleksid siis oma postile tagasi. Mangioli ja Rabsberry, teie lähete väravasse ja räägite sama juttu Irthexile ja Jvandangole. Selge?”

Neli vahepeal üles tulnud meest noogutasid ja lahkusid kiirustades.

„Vanhecke, Nangijala, Irthex ja Jvandango...” kontrollis Reniard. „Jah, nad on vähemalt esimese taseme läbinud... Palju inimesi lõksu jäi? Põrgu, ma ei tea sedagi, palju siin üldse inimesi oli? Palju on vaenlasi ja mis relvad neil on?”

„Inimesi... mina ka ei tea. Neid tuli ju kogu aeg. Midagi saja ja saja kolmekümne vahel. Ma ei tea, palju lõksu jäi. Ma ei tea, palju vaenlasi on ja mis relvad neil on. Vaata, ründas eriüksus, arvatavasti umbes kümnene, maksimaalselt tosinane meeskond. Nendest kolmest, kes väravas olid, oli siis üks reetur ja kaks said surma. Me ei jõudnud midagi teha, enne olid nad sees. Nad kasutasid rakette ja... noh, tsiviilist olid ka paljudel relvad ja me suutsime nad korraks peatada. Me taandusime ja kellelgi oli tervet mõistust rahvast ühenduskäikudesse juhatada. Siis hakkas tulema veoautotäite kaupa automaatidega nolke ja me olime sunnitud taanduma. Järelväest jäime järele vist ainult mina ja Tadeus. Ma nägin vähemalt paarikümmet meie omadest langemas... Tead, ma hakkan seda kõike kohe ka keskusele rääkima, eks ole. Vaenlastest, nagu öeldud, on väike hulk, arvatavasti kümmekond korraliku väljaõppe ja relvastusega tegelasi, ja siis on viis-kuus veoautotäit kohalikku saasta. Ma läksin nüüd. Tahad, vaata alla, aga seal ei ole midagi vaadata.”

„Ma olen paar aastat meditsiini õppinud,” porises Reniard trepist alla laskudes.

Hideaki

„Nii...” Hideaki vaatas ringi. Kui ta selja taha vaatas, tabas ta Rune sünge pilgu. „Ma ju pean perimeetrit kontrollima,” viskas ta sellele ja pöördus kolme kohalejäänud sõduri poole. „Teie olete siin, kümne meetri raadiuses. Ma teen ühe ringi.”

Esimeseks suundus ta tehase väravate poole. „Loudon, mis ütled?”

Mees seisis väravaavasse kiilutud veoauto taga ja arvatavasti vaatas kiivriklaasil auto katusele asetatud kaamerate pilte. Tema kaks kaaslast olid end libistanud auto alla ja lisaks neile nägi Hideaki kuute inimest, kõik sealsamas peidus.

„Mitte kõige halvem positsioon?” kehitas Loudon õlgu. „Asfalt, ja pealt katab see suur jurakas. Siia võiks gatlingi üles panna, aga see sõltub vist edasistest plaanidest.”

„Kas keegi kontrollis, et seal paagis ei ole midagi, mis meie tervisele väga halb on, kui keegi seda tulistama juhtub?”

Veoauto oli tõsine 22-rattaline monstrum ja Hideaki ei suutnud aru saada, kuidas see niimoodi lausa kahekorra sinna värava vahele üldse saadud oli.

„Kas sa ei pidanud kopteri juures olema? Siin paagis on tsement. Kütust ei ole, asjandus käib elektriga... Pea alla!”

Hideaki oli vaid korraks välja piilunud, ta tõmbas pea tagasi just sel hetkel, kui vingatas snaiprikuul. Poiss kehitas õlgu. „Ma lugesin sekundeid. Kas keegi vastab talle?”

Üks rataste vahelt välja piilunud mees libistas end tahapoole, andes Teriele märku enda asemele minna. „Tere, Hid. Me raiskame ainult laskemoona. Nad lasevad kusagilt mäe pealt. Me isegi ei näe neid. Infrakujutisel aeg-ajalt nagu vilgataks, aga mäekülg on päikesest soe ja eks nad ole seal kivide vahel hästi varjatud. Tuleb teid juurde? Inimesed on seal sees.”

„Scott,” noogutas Hideaki talle, mehe alles nüüd ära tundes. Ja polnud ka ime, sest üle ta näo jooksis veritsev arm ja habe oli tardunud verest korpas. „Ma ei tea, millal ja palju tuleb. Sõda käib igal pool. Palju neid on? Võivad nad rünnata?”

„Nad ründasid, aga siin käis paar hävitajat. Ma ei tea, kuhu need kadusid. Igatahes jäi vaikseks. Mäge tuleks korralikult pommitada ja lasta kopterid peale. Me siit...”

„Jäta, Scott,” urises Loudon. Mees vaatas korraks ka Terie suunas ja siis Hideaki otsa. „Te tunnete üksteist?”

„Naabrid,” noogutas Hideaki.

Loudon noogutas mornilt. „Scoti pere jäi sinna. Ole hetke siin, ma vaatan ka korra ringi.”

Hideaki vaatas Scotile otsa ja... jah, tal hakkas järjest rohkem enda ees häbi, et ta alles hommikul sõda põnevaks oli pidanud... „Oh kurat...” Järgmiseks üritas ta abitult teemat vahetada: „Hävitajatest muide lasti kaks alla.”

Scott nagu ei kuulnudki teda. „Me tulime enda meelest ohutusse kohta. Varju.” Ta hääl oli elutu. „Sõja eest varju. Ja siis korraga olid nad meil kallal. Ma tulistasin ja jooksin ja inimesed jooksid ja ma jäin tahapoole... Olin kindel, et Liz on lastega kusagil eespool ja siis olime me siin ja Lizi ei olnud ja nad ei lasknud mind tagasi. Me jäime lihtsalt paigale.”

„Keegi on vist veel elus kolmanda lifti juures? Seal ladude kandis?” küsis Terie.

„Jah, on küll,” kinnitas keegi auto alt.

Scott noogutas. „Seal oli veel nii pool tundi tagasi kuulda tulistamist. Aga meist ei ole minejat. Marvin ei lubanud... Kuule, kes seda nüüd juhib? Käime ära?” elustus ta pisut.

Hideaki viipas, et tal läheb hetk. Ta tõmbas oma kiivriklaasi alla, et satiinfo ja vaatluskaamerate abil ümbrus veelkord täpsemalt üle vaadata. Talle hiilis isegi korraks naeratus näole ja ta lootis, et keegi seda ei näe, kuna kiivriklaas tumenes päikeses automaatselt. Kogu tasandik, mida kolmest küljest piirasid madalad mäed, oli võimatu kaljusegadik. Ainus korralikum tee tuli üle tehaste keskšahti, kus oli toimunud esimene rünnak, ja lõppes nende juures betoonitehase õues. Betoonitehas oli täisautomaatne, nii et tavaliselt seal kedagi ei olnudki; nüüd see muidugi seisis. Tegelikult oli kogu tehas üks hunnik robustseid konstruktsioone, mis siia taandunute õnneks neile korralikku varju pakkusid. Lisaks olid mäed, kust snaiprid tulistasid, üsna kaugel ja maa-alused käigud, mis kogu kompleksi ühendasid, samuti üsna lihtsalt kaitstavad. Küllap ründajad ei teadnudki, kus need õieti kulgevad ja kui palju neid on, ning seepärast ei saanud keegi ordulasi tehasest kätte ilma raskerelvade toeta, niikaua kui nad suutsid ümbrust tule all hoida.

Too ladude juures asuva lifti šaht, niipalju kui seda maapinnale ulatus, oli samuti massiivne betoonrajatis. Kui keegi oli sinnani suutnud jõuda, oli tal üsna lihtne paika kaitsta, kummatigi aga ei pääsenud ta sealt enam ise kuhugi.

Kui ainult... jah, õppinud sõdurid suudaksid šahtini jõuda küll, eeldusel, et keegi selja tagant kuulipildujatulega toetab. Betoonitehase katus oli ainus kõrgem koht orus ja nüüd, kui neil oli kopter, mille abil suruda maha snaiprite tuli kusagilt mägedest, olid rollid selles mõttes vahetatud, et nemad suutsid pinda enda kontrolli all hoida.

Hideaki vajutas raadio nuppu. „Rune, ma tahan jalutama minna. Kas side on juba ohutu?”

Loudon lükkas oma kiivriklaasi kuklasse. „Ei veel, aga kopteri kaudu tohib. Mis sul mõttes?”

Hideaki rääkis paari sõnaga, mida ta mõelnud oli ja mida kavatses.

Loudon noogutas aeglaselt. „Rune, anna meile Reniard ja kuula ise ka. Hideaki.”

Viimane rääkis oma jutu veelkord üle.

Vastuse asemel hakkas Reniard korraldusi jagama: „Vanhecke, Nangijala, Irthex ja Jvandango – teie lähete katusele ja vahetate seal välja Evaldi, Terelli ja Lamoni. Dipi ja Evald Rune juurde, Terell ja Lamon Mesmeri juurde. Teil on kaks ülesannet – suruda maha snaiperituli mägedest ja katta suunas 14 ladude liftišahtini tungivat üksust. Marvin, on kõige mõistlikum, et sina valmistad ette haavatute transpordi. Niipea, kui Mesmer lõpetab, lendab ta raskelt haavatutega Satasse.

Hid ja Loudon, käige ära. Esmane ülesanne – kohale jõuda ja vaadata, mis toimub. Siis otsustame sõltuvalt sellest, mida te sealt leiate. Kui side katkeb, mineerige šaht ja tulge tagasi. Häda korral standardsignaalid rakettidega. Küsimusi?”

„Ma tulen kaasa,” teatas Scott nende kõrvale astudes.

Reniardi pilk läks tinajaks ja Hideaki segas vahele, enne kui ta midagi öelda jõudis: „Scott, me Loudoniga oleme õppinud sõdurid. Me teeme seda iga päev. Sina oled teadlane. Sa oskad lasta, aga see ei ole...”

Scott haaras Hideakil õlast. „Hid, mu pere, mu kogu pere on kas surnud või pantvangis. Mul on nii raske siin paigal olla, ma lähen hulluks. Mõistad, ma olen mitu korda... Ma tean, et see on tobe, et ma saaksin ainult kohe surma... ent see teadmine on ainus, mis mind tagasi hoiab. Ükskõik mida teha on parem, kui siin vedeleda. Palun, las ma tulen!”

Reniard pilgutas silmi ja tõmbus silmnähtavalt tagasi. Nad vahetasid Hideakiga pika pilgu ja poiss oli kindel, et nad mõtlevad üht ja sedasama – nad noogutasid kindlas teadmises, et see on rumal...

**

Nende läheduses vingatasid paar korda kuulid. See ei olnud väga ohtlik, kuid Hideaki tuletas Scotile meelde, et paigale tohib jääda ainult varjatud kohas. Et püssikuul lendab neil mõnetuhandemeetristel distantsidel päris kaua ja seega ei taba juhuslikult liikuvat märki, mis sekundi murdosaks ilmub kivide vahele, järelikult tuleb olla juhuslikult liikuv märk, mis ilmub ainult hetkeks.

Kummatigi oli möödunud vaid paar minutit, kui eemal mägedes lõhkes esimene rakett. Mis tähendas, et emb-kumb kopteritest oli leidnud midagi, mida tulistada. Ja see oli just raske veerandtonnine, mitte kerge õhutõrjerakett. Kui nad šahtini hakkasid jõudma, polnud neid tükk aega keegi tulistanud.

Seal aga läks jälle elavamaks. Tüübid, kes enne olid proovinud väljast šahti tungida ja keda oli tagasi hoidnud kellegi automaadituli seestpoolt, ei tahtnud kuidagi taanduda. Üle ordulaste kolmiku peade vihises alailma ka omade gatlingituli, mis sisuliselt tähendas, et vaenlastest tahtis keegi veel peole jõuda.

Nende side muu maailmaga oli endiselt väga vilets, kuid paistis, et neile elati kusagil staabis ikkagi kaasa. Nad olid jõudnud oma
viis minutit mitte kuhugi viivat tulevahetust pidada, kui ootamatult, vana kulunud väljendit kasutades kui välk selgest taevast prahvatas raketimootorite möire ja praktiliselt korraga sähvatasid plahvatused kolmes kohas seal šahti ümber, kus Hideaki rühma arvates olid vastased.

Igatahes ei tulistanud neid enam keegi, kui nad kivi tagant kivi taha edasi vupsasid.

Täpsemalt, ei tulistanud eemalt kaljude vahelt, küll aga šahtist endast.

„Ära, kurat, lase!” karjus Hideaki maha viskudes. „Omad!”

„Kõik ütlevad nii,” kostis kõhklev hääl. Naisehääl. Hideakile tundus, et ta tunneb seda...

„Yasmin, oled see sina?” hüüdis Scott.

„Scott?”

„Kes siis veel. Me tuleme sisse.”

Loudon kargas püsti ja oli ühe pika hüppega Scotil seljas, sest viimane oli lihtsalt tõusnud ja ukse poole sörkinud. Nad mõlemad kukkusid. Õnneks neid siiski ei tulistatud ja paari sekundi pärast järgnes ka Hideaki ise neile šahti suhtelisse ohutusse.

Scott oli põlvili Yasmini ja Vicenti juures. Hideaki tundis ka Vicenti kohe ära. Vaid kaks neid seal tornis oligi. Ja Vicent oli surnud.

Loudon oli kummardunud Vicenti kohale ja paistis, et siiski kontrollinud mehe pulssi, kuigi too oli täiesti ilmselgelt surnud mõni tund tagasi. Kogu põrand oli täis verd ja Yasmin istus seal platvormil Vicenti taga niimoodi, et ta sai ühest küljest silmas pidada avatud sektorit ukse ees ja teisest küljest maa-alust käiku, kust nad tulnud olid. Yasmin kasutas Vicenti keha varjena.

Yasmin ei tahtnud tõusta. Ta ei olnud end liigutanudki, kui mehed sisse tulid. Ta oli vaid relva põrandale kukkuda laskunud ja istus seal... Ja siis nägi Hideaki, et nad ei ole seal siiski kahekesi. Yasmini süles, Vicentile toetatuna oli kogu selles veresodis ka laps. Yasmini ja Vicenti pooleaastane laps.

Hideakile tundus, et nii paha ei ole tal veel elus kunagi olnudki.

Ent siis hakkas laps nutma. Sellist tavalist titenuttu. Ja Hideaki sai aru, et naine oli pillanud relva niipea, kui Scott ja Loudon tulid, ja lapsele rinda andma hakanud...

„Oled sa terve? Laps?” Ta laskus nende juurde põrandale Scoti kõrvale.

Naine vaatas teda mõistmatult. Siis ilmus ta suunurkadesse imeõrn naeruvine. „Hid. Sina ka siin. Ei, Varg on terve. Vinc...” Naeratus kadus. „Vinc kaitses meid... Ta... ta.. ta tõi meid siia ja läks... ta ütles, et ma pean vastu pidama. Et keegi ikka tuleb... ta...”

„Ega sa Lizist midagi ei tea? Lastest?” küsis Scott.

Yasmine piidles teda paar sekundit. „Ei. Me ei näinud kedagi. Vinc sai juba alguses pihta. Ma aitasin ta püsti. Me tulime ja ta tulistas ja... siis olime siin ja... ja ma ei saanud verejooksu pidama ja ta... Ta ütles, et ma pean vastu pidama. Tema taga. Näitas, kuidas relva kasutatakse. Et ma suudaksin väikest Vargi kaitsta. Suutsingi.”

„Reniard, me peame siia jääma, kuni nad saavad meile kopteri järele saata,” kuulis Hideaki Loudoni häält. Mees oli tõusnud ja paar sammu taandunud, et paremini ümbrust silmas pidada. „Siin on naine väikese lapsega ja me ei saa neid siit kuhugi.”

„Kas nad peavad vastu?” kostis Reniardi küsimus.

„Naine on šokis, ent vigastamata. Laps tundub ka esimesel hetkel terve olevat. Naise abikaasa on surnud, nii et nad ei ole arusaadavalt parimas meeleolus.”

Kümme sekundit oli eetris vaikust.

„Siis püsige seal,” porises Reniard lõpuks.

Longhorn

„Kiirendus!” möirgas Judge.

Longhorni pea nõksatas üles. Ta oli magama jäänud, pooleldi söödud võileib käes ja joogipudel krõpsuga rinnale kinnitatud; selle viimase kõrs oli muidugi mõeldudki kaalutuses joomiseks, nii et laiali poleks jook ühelgi juhul läinud.

„Jah, ma tean,” pomises Longhorn.

„Ei, pikem tuleb. Me muudame kõiki parameetreid põhjalikult. Tuleb 100 sekundit 80 emeskuud.”

„Perrrrhhhhh...” tegi Longhorn, sest Judge juba startis.

Ta vajutas kiiresti klahve, kui kiirendus lõppes. „Järjekordne rünnak Teivasjaamale,” noogutas ta siis.

„Ja orbitaalkaitse on juba väga hõre,” noogutas Judge takka. „Sinna riisutakse praegu üle taeva kõikvõimalikke... ohh. Ma olen ühtaegu kurb ja vaimustuses – mida mu silmad näevad...”

Longhorn tõi andmed oma ekraanile. „Baktrian, Jack, Kumari, Sirtaki, Bitch... Mrhh, me ju sobime.”

„Kuid Jack?” Judge uuris natuke aega andmeid ja turtsatas siis. „Nad on tõesti vanale Jackile kah raketikonteinerid külge pannud.”

Longhorn tõi sama pildi ka oma ekraanile ja temagi näole valgus hetkeks irve. „Ma nägin kord Pariisis Ida kunsti muuseumis Tuhandekäelist Bodhisattvat. Perverdid olid talle tõesti tuhat kätt teinud, nii et vaeseke nägi välja nagu okassiga.” Ta uuris andmestikku. „Me sünkroniseerime ja laseme lahti ka kõik tuumakad? Spiraalselt... Mhrr.” Ta jäi vait.

„Sa jõudsid selleni, et peavektoril on 9 sekki 12 emeskuud?” küsis Judge pool minutit hiljem ettevaatlikult.

„Jah.” Longhorn mühatas. „Aga nii on kõige otstarbekam küll. Ma elan üle. Ja mina võtan laseri. Sina põletad selle lihtsalt maha, kui sõrme päästikule unustad.”

Hideaki

Oli keskpäev ja väga palav. Vesi hakkas otsa lõppema.

Seda oli kulunud ka lapse hädapäraseks pesemiseks ja ajutise mähkmena olid käiku läinud marlisidemed, mis sõduritel esmaabipakis.

Siis krääksatas raadio. „Kuidas teiega on?”

Hideaki viskas peaga ja Loudon rääkis, kuidas nendega on.

„Rune tõuseb kohe õhku. Usa ja India platsdarm Mosambiigis on hävitatud, nii et lennud peaksid mõneks ajaks lakkama. Saame ka orbiidilt minimaalset toetust. Riskime.”

„Kuidas pantvangidega on?” küsis Scott. „Küsi, kuidas pantvangidega on?”

Loudon küsis. Reniard raadio teises otsas vaikis tükk aega. „Ära küsi,” ohkas ta siis.

„Ega mina. Scott... Tead küll. Tema tahab teada.”

Uuesti valitses eetris sünge vaikus. „Mais putain de merde,” kahises siis neil kõrvus Reniardi hääl. „Mul pole midagi lohutavat öelda. Nad on keeldunud isegi haavatuid välja andmast. Täielik allaandmine. Et küll siis meie eest hoolitsetakse. Nad üritavad seal mingit rahvapidu korraldada, aga paistab, et see eriti ei õnnestu. Peale löömameeste ei ole siin kedagi. Lähim suurem asula on ju 40 kilti ja kes tahab keset sõda siia tühermaale ronida? Branleurs.”

Taas kestis eetris sünge vaikus ja Hideaki ootas, sest Reniard polnud sidet lõpetanud. „Mis veel?” küsis ta lõpuks ettevaatlikult.

Reniard ohkas. „Side. Need turvakaamerad. Ma vaatasin ise ka, aga... see vaatepilt...” Kakskümmend sekundit vaikust. „Selle vaatamine lõppeb kergemal juhul oksendamise ja närvivapustusega.”

König

JeanDark: König?

JeanDark: König, aee! Side on sul sees...

König: Sry, unustasin jah. Mul siin jama.

JeanDark: Mis siis?

König: Oled üksi?

JeanDark: Naljavend. Muidugi olen. Miks sa küsid?

König: JD, ma olen sulle enda kohta valetanud. Ma ei ole tahtnud öelda, kes ma selline olen. Sel ei ole tähtsust olnud ja ma olen tahtnud sind kaitsta. Sinuga on alati olnud nii tore rääkida ja ma tõesti hoolin sinust, kuid mul on saladusi, mida ma ei ole sulle rääkinud.

JeanDark: Sa oled 50-aastane pedofiil? C’mon, milles asi? Muidugi ma aiman, et sul on saladusi ja sinuga ei ole kõik korras.

König: See kõik, mis ma endast rääkinud olen, on ainult kattevari. Muide, kõike sellest ei ole mina välja mõelnud. Ka teised siin kasutavad seda. Tegelikult töötan ma Kuu Ordu heaks.

JeanDark: Töötad? Mismoodi? Noh, seda sa oled maininud, et oled Kuu Ordu liige...

König: Otseselt. Mu vanemad on juba väga ammu Kuu Ordus. Ma olen terve oma teadliku elu olnud ordulane.

JeanDark: Siis sinu vastu meie valitsus praegu sõda peabki... No leidsid aja rääkida! Muide, nad lasid just ühe suure Kuu Ordu satelliidi alla. Seda jookseb kõigil kanalitel.

König: See oligi põhjus, miks ma enam ei taha seda näitemängu jätkata – mu vanemad olid seal.

JeanDark: Gaazh, K. Ütle palun, et sa ei tee nalja! See on tõsine asi.

König: Paraku on see tõsi. Ma kaotasin veerand tundi tagasi oma vanemad. Lisaks päris palju sõpru ja tuttavaid.

JeanDark: Ma ei tea, mida öelda... Ühelt poolt olid nad ju meie vaenlased, lisaks oled sa mulle valetanud. Kuid see oled sina. Sa oled ju 17. Oled ju? Sina ei ole süüdi. Sina ei ole midagi teinud. König, mul on tõesti kahju. Sõnad siin ei aita, ma tean. Ma olen liiga kaugel, kuigi just praegu tahaksin ma väga sind näha. Füüsiliselt, ma mõtlen. Vaene poiss.

König: JD, ma olen 17 ja mõningaid asju olen ma võtnud nii, nagu nad on. Usa ametlikes ringkondades on Kuu Ordu sõimusõna.

JeanDark: Nii see on. Ma olen – sinu õhutusel – lugenud ja ega ideedel viga ei ole, kuid varastamine ja terroritaktika – see ei ole õige.

König: Noh, mina näen seda teisiti. Minu jaoks olid mu vanemad lihtsalt teadlased, kes tegid oma tööd. Kosmoses. Muidugi tegid nad asju, mida sinu kodumaal ei ole lubatud teha, ja muidugi nad kaitsesid end, kui sinu omad tulid aatomirakettidega määrama, mida nad tohivad ja mida ei tohi teha... Sry, ehk jätame selle? Ei ole ka sina süüdi, et rakett, mis nad tappis, lasti välja Usast.

JeanDark: Ja sa veel kirjutasid, et sul on ema kokk ja isa kaevur... Oled sina ka!

König: Ega ma muide ei valetanudki – ema hoolitses Armstradi regeneraatorite ja toiduvarude eest ja isa käis asteroidide vööndis maakide jahil.

JeanDark: Hee... nojah. Olgu. Gaazh, kuidas sa end praegu tundma pead! K, mul on tõesti kahju. Millised nad olid?

König: Ähh... Ma just mõtlen sellele. Et nad olid head vanemad ja... tead, see on nii raske. Ma... Ma ei suuda.

JeanDark: Jätame siis selle. Kus sa ise oled? Ega see sind kuidagi ei puuduta? Oled sa ise ka ohus? Palun ära mulle rohkem valeta.

König: Aga mis siis, kui sa ei usu tõde?

JeanDark: No mis hullu siit veel tulla saab? Kui kreisiks asi veel minna saab?

König: Ma olen kosmoses, hävitaja pardal. Kakssada kilti sellest kohast,
kus Armstrad oli. Orbiidi suhtelisel positsioonil muidugi.

JeanDark: See ei ole naljakas.

König: See on tõsi.

JeanDark: Kuidas sa saad mingi hävitaja pardal olla? Mis sa seal teed?

König: Ma olen selle juhtimist pikki aastaid õppinud. Kaitsen omasid.

JeanDark: Minu omade vastu. Sa oled ju siis... Tead, ma pean selle üle mõtlema, eks ole. Ma olen segaduses.

König: Olgu.

**

„Bata, Manitou, kuidas teiega on?”

Oli näha, et Krüger on oma laevast väljas tankuri talade peal ja uudistab Bata lennukit.

„Me juba nägime,” kostis Bata hääl. Videot ta sisse ei lülitanud. „Manitoul on väga paha, nii et viimane aeg. Miks nad raisad madalamale ei tule? Miks nad kütust juurde ei too? Kus kõik hävitajad on?”

„Sirtaki tuleb kuuesaja peale. Selle pardal on, niipalju kui mina välja lugesin, vähemalt 200 erinevat asjandust, mille nad orbiidile jätavad. Nad ei too keemilist raketikütust sellepärast, et seda enam ei ole, kõik oli siin leol, ja hävitajaid ka lihtsalt ei ole. Sa ju saad aru, et tuumamootoriga laevu on nii vähe, et nad ei taha nendega riskida. Neid on üldse ainult 12 tükki ja usu mind, need on kõik praegu kibedasti ametis. Kogu aeg.”

„Nii et me kaotame selle sõja,” ohkas Bata.

„Ei ole kindel. Teine kahesajane kivilaadung suunati Mosambiiki ja nüüdseks on vähemalt raskete pommitajate rünnakud lakanud. Nad tegid kogu Usa-India platsdarmi seal maatasa.”

„Ja said selle eest tuumaka kaela. Meie tugipunkt seal hävis täielikult. Kõik inimesed hukkusid. Ja siis me tuumapommitasime Mosambiigi väina. Tuumasõda on alanud ka Maal.”

„See oli India pomm. Lastud nende allveelaevalt Kochi ja selle hävitamiseks meie omad tolle tuumaka seal vee all lõhkasidki. Ameeriklased on hindude peale sigatigedad, et need tuumarelvad kasutusele võtsid.”

„Ja kelle peale meie peame sigatigedad olema, et Kuu Ordu need kasutusele võttis?”

„Me ei alustanud.”

„Ähh. Ja tuumamootoriga laevu on meil üle 30.”

„Bata, neist vähemalt kümme on liiga vanad mudelid. Sisuliselt katseeksemplarid. Need on radioaktiivsed ja ebaotstarbekad. Kõik, mis kannatab, on ju kasutusele võetud – Sirtakit nägid ise, Bitch on väljas, isegi Tangerine ja Ra lendavad kusagil ringi. Ent peaks olema elementaarne, et leole ei tooda planetoplane, eriti neid, mis on mõeldud Marsi vahet käimiseks. Neist ei ole sõjaliselt mitte mingit kasu. Aga ainult tänu neile on hetkeks praktiliselt kõik inimesed leolt evakueeritud. Bata, asju ja inimesi veavad isegi välisplaneediekspeditsioonide laevad. Kõik on väljas. Meil ei ole rohkem. Stardid?”

„Stardin. Aga ma tulen tagasi... Kui lastakse.”

Vestlusse sekkus Creep: „Krüger, ma olen saanud paar väikest tabamust ja osa süsteeme jukerdab. Kas poleks mõistlik, et ma nendega kaasa lähen?”

Krüger mõtles hetke. „Mine.”

König väljus oma lennukist, kui need kaks kaugusse kadusid. „Krüger...” alustas ta kõhklemisi privaatkanalil. „Kas Creepi hävitaja vigastused olid nii tõsised?”

Krüger heitis tema poole sünge pilgu. Nad olid parasjagu ööpoolel ja kuna kusagil ei põlenud ühtki tuld, oli ta nõrgas tähevalguses pigem aimatav.

„Paljud põgenevad,” urises ta. „Närvid ei pea vastu. Kõik see eelmiste päevade pinge ja nüüd kuusteist tundi pidevat lahingut eesliinil... Ta ei ole esimene ega viimane.”

König vaikis pisut aega. „Nii et siis ainult meie kaks.”

„Või veel!” turtsatas Krüger kõledalt. „Siit vaevalt 60 kilti põhja suunas, 50 milliradiaani erineva deklinatsiooniga orbiidil on Saatchi ja Bachos. Tuhat kilti meist ees on kah punt omasid. Meid kükitab siin päris tihedalt.”

„Veel üks rünnak...” mühatas König.

„Me oleme oma ülesande täitnud, kui me suudame järgmised hülsid õigesse kohta juhtida.”

„Hülsse on Kuult üle 2000 välja lennutatud. Viis lainet, viimased kolm 600-sed. Ja see on 2/3 sellest, mis meil on.”

„Meil on veel mõni tuhat tuumalõhkepead.”

„Jah, sest tuumalõhkepea on odavam kui see tuhandetonnine jurakas. Isa oleks...” König jäi vait.

Krüger piidles teda natuke aega ja näis kõhklevat.

„No mis?” ei pidanud König lõpuks vastu. „Küll ma toime tulen. Ja ei tee mingeid rumalusi ka. Ei ole mul vähimatki kavatsust näiteks selle tankuriga mõnd linna rammida. Seda enam, et see niikuinii plahvataks teel.”

„Vaata...” alustas Krüger kõhklemisi. „Ma pean veel kord su maailmasüsteemi ära lõhkuma. Ma oleksin eelistanud seda mõnel teisel ajal teha, aga ma... Saad aru, ma sain just nüüd teada ja ma ei saa seda sinu eest varjata, kuigi terve mõistus ütleks, et ma peaksin seda tegema. Aga me kõik mõistame aukoodeksit, eks ole.”

„No mis siis veel juhtunud on?” porises König kibedalt.

Vastuse asemel lülitas Krüger ühe ekraani sisse. „Ühenda nüüd,” ütles ta kellelegi. „Ja sina lülita oma kiivrivalgustus sisse, et su nägu ilusti näha oleks,” sõnas ta poisile.

Ekraanile tekkis kiri „Kutsung” ja mõne sekundi pärast asendus see kujutisega tüdrukust, keda König JeanDarkina tundis. „Jah?” küsis ta.

„Tere, see olen mina, König,” alustas poiss segaduses.

„Kes?” tegi tüdruk suured silmad.

„Sa ikka näed mind?”

„Näen. Vabandust, kas ma peaksin sind tundma?”

„König. Helevalge?”

„Mida? Oota... Muidugi sina. Nüüd tuleb meelde – sina jäid vait. Miks sa helistad?”

„On sul seal helevalge?”

„Mis jama sa ajad? Vabandust...” Ta naeratas. „Kas sa ei aja midagi segi? Jah, sa oled König, kuid... Ja ma ei ole enda meelest sulle meie telefoninumbrit andnud. Sa olid vist... oh, Kuu Orduga seotud? Miks sa h...”

Ühendus katkes.

„Ega ma ka kõike ei tea, aga noh, oletada võib, et NSA lõikas millalgi ühenduse vahelt,” hakkas Krüger rääkima. „See „helevalge” oli mingi parool?”

„Nojah. Palju sa tead? Kust see nüüd välja tuli?” küsis König süngelt.

„Sa ju tead, et kõik siinne side käib läbi suurte arvutite?”

„Muidugi tean.”

„Ühelt poolt pole nagu kellegi asi, kellega sa lobised, eks ole. Ja sa ju tead jälgimisest – ja mis siis? Aga kellelgi seal kusagil hakkas mingi kell lööma ja ta võttis vaevaks korraks sideprotokoll ja visuaalne kujutis kokku viia ja tegelikult oli see arvuti, mis ütles, et subjekt väljub majast sel ajal, kui peaks sinuga rääkima. Noh, siis me korraldasimegi ühenduse natuke teistel alustel.”

„Kellega ma seal siis rääkisin? Masinaga? Kellegagi kusagilt NSA-st? Huvitav, kaua juba? Sest alguses oli see ju ikkagi tema.”

Krüger kehitas õlgu. „Võimatu öelda. Palju sa teda üldse laivis näinud oled?”

„Noh, ikka olen.”

„Siis arvatavasti oli see mõni kehalt ja näolt enam-vähem sobiv inimene. Nad arvatavasti siiski ei riski kõike ainult arvutis genereerida. Teisalt on neil muidugi su JeanDarki kohta piisavalt igasugust materjali, nii et mine tea.”

„Miks nad seda teevad?”

„Luure.”

„Kuni tänaseni JeanDark... kes iganes ta siis oli – ei teadnudki... tähendab, meil pole kordagi enne tänast juttu olnud, kes ma tegelikult olen.”

„Seda aetakse väga ettevaatlikult. Sa pead uskuma, et sa räägid päriselt selle inimesega, kellega arvad. Ja välja tuli see ju ainult tänu sellele, et praegu otsitakse väga paranoiliselt infolekkeid. Sa ei teinud midagi, mida sa ei oleks pidanud tegema, ja tegelikult sul teatud mõttes praegu lihtsalt vedas.”

König vaikis tükk aega mornilt. „Kuidas see kõne nüüd korraldatud oli, et ma otse temani jõudsin? See peaks olema ju eriti põhjalikult välistatud?”

„Ega meie luure ka eilsed ei ole. Nad kasutasid helistamiseks ühe ta vanatädi numbrit, mida muide oletatavasti tal kohe telefoni mälus ei ole, nii et nime ette ei löö. Ja nad hoidsid selle mutikese pilti ilusti kaamera ees, kuni mingi nende arvuti kontrollis. Vaata, NSA peab asja nii korraldama, et plika ja tema ema aru ei saaks, et nendega mängitakse.”

„Kusjuures ma ei saa aru – kas poleks olnud lihtsam paluda tal kaasa mängida?”

Krüger turtsatas. „König, mõnikord sa... Ma vean kihla, et kui sinusuguseid palju saab, siis te sisuliselt outsource’ite luure neile, kes Maal kasvanud. Mina tulen siin sinu juurde ja räägin, kuidas asjad on. Nemad seal ei tee seda. Mitte kunagi. Nad ei usalda oma kodanikke. Kodanikke tuleb teadmatuses hoida ja nendega manipuleerida. Kui tüdruk üldse soostus võõraga rääkima – saad aru, võõraga! – on ta juba kahtlane, mürgitatud, ebausaldatav.”

König vaikis veel mõned minutid ja puhkes siis kõledalt naerma. „Ja mis nüüd edasi? Mul oleks tahtmine mingi ilge sitt korraldada.”

„Selle võimaluse lasime me käest sel hetkel, kui ma otsustasin, et kõige lihtsam on sulle asjad selgeks teha jõhkral ja otsekohesel meetodil. Ühendus ju katkestati ja praegu ilmselt nutavad nad seal NSA-s lauda märjaks.”

„Kas sa arvasid, et...” König näis raevu koguvat.

„Jäta,” viskas Krüger tüdinult. „Ma tahtsin sind säästa. Sa oled täna kaotanud väga palju, teisalt poleks olnud aus sulle mitte öelda. Mida sa minu asemel oleksid teinud?”

Reniard

„Scott, sa peaksid tõesti minema.” Hideaki tõstis kõheldes käe, langetas selle teise õlale ja raputas teda. „Sa lähed siin ainult hulluks. Teed mingi lolluse ja tapad enda. Keda sa sellega aitad? Mitte kedagi. Ei meid ega Lizi ega lapsi.”

„Nad võivad juba surnud olla. Nad võivad iga hetk surra. Mõni nendest värdjatest võib iga hetk lihtsalt ligi astuda ja...”

„Jah, aga me ei tea seda. Ja siin tõmblemisega teed sa ainult kahju. Endale ja meile. Mine Yasminiga kaasa. Vaata, et ta saab ilusti Milla juurde. Ja kui sa ei suuda teisiti, tule siia tagasi. Nüüd on vaenlastel jälle mõtlemisainet ja lahingulennud on natukeseks ajaks peatatud. Me saame lennata. Saame inimesed siit ära ja sõdurid siia. Me ei ründa enne ööd.”

Scott oleks nagu õhust tühjaks lastud. „Ja sa ei kavatse mingit alatust, mingit trikki, kuidas mind kinni hoida? Mitte siia tagasi lasta?”

Hideaki krimpsutas nägu ja vaatas Reniardi poole.

Reniard krimpsutas ka nägu. Ja vaikis ta sellepärast, et ei saanud sõna suust. Jah, too vanaldane teadlane oli tüütu.
Ja ka suhteliselt kasutu. Mõnel muul ajal oleks Reniard ta sealt kõhklemata minema löönud, kuid... See oli viha, ärrituse, raevu... ta ei osanud sellele nimegi anda, see oli kõige kurja ja tumeda keeristorm, mis tahtis ta puruks rebida, sest iga kord, kui ta seda õnnetut meest nägi, tulid ta silme ette ema ja Ameli... Ja kõik see loomalik raev suundus mujale, suundus nende vastu, kes Scotile seda teinud olid, ja too surmkahvatu, punaste silmade ja verele hammustatud huultega väga väsinud mees tundus vennana, keda tal kunagi polnud olnud.

Jäi vaid abitus. Mida ta proovis suruda asjalikkuse, külma kalkuleerimise raamidesse. Mida ta üritas kui finišijoonele pingutav jooksja esiplaanil hoida – kui ma ei tee ühtki viga...

Ta võttis end kokku ja raputas pead. „Alati võib midagi juhtuda. Kopter võidakse alla lasta. Aga ausõna, midagi sellist ma ei organiseeri. Me lasime lahti kuulujutu, et võtame pantvangiks kõik need külad, kust märatsejad pärit on. Nad muide ise nimetavad end ülestõusnuteks. Praegu toimub suurem põgenemine ja loodame, et õhtuks on siit kõik peale eriüksuse läinud. Mõnes mõttes mõjus see hästi, et tuumalööke hakati vahetama. Rune küll kukkus peaaegu alla, eks ole. Nüüd saab viimanegi saastakott aru, et asi on tõsine. Enne õhtut ei juhtu midagi.”

„Vii Yasmin Milla juurde, vaata, et neil kõik korras oleks, pese end puhtaks ja tule tagasi,” jätkas Hideaki.

„Kas nad saavad üldse aru, et asi on tuumasõjaks kasvanud? Kes neile ütleb?” Scotile tegelikult paistis väga meeldivat millelegi muule mõelda...

„Mosambiigi tuumaseent nad nägid lihtviisiliselt. Välgatust ka. Meie oma tekitas tervel rannikul paraja põrutuse ja tsunami, nii et ega selleski suhtes kahtlust ei ole, kel vähegi aru peas. Lühidalt, need, kes olid vaid kaasajooksikud, tüdinevad ära. Me lubasime neile isegi vaba minekut... Aga eriüksustel on omad käsud.”

Scott mõtles natuke aega, pilk uitamas beežikal kivilagendikul, mille all ta pere...

„Ehk tuleb mõistus koju? Ehk on selleks ajaks, kui sa tagasi jõuad, asi läbi?”

„No olgu, eks ma siis lähen...”

Reniard peaaegu kadestas teda, kui ta seal Yasmini õlgadest hoides kopteri poole läks. Ta mõtles ähmaselt, kas tasub organiseerida nii, et ta tagasi ei tule, kuid raputas siis omaette pead. Ta ei olnud kindel, kas ta ise tahab seda sõda üle elada, nii et mis õigust oli tal sellele vennasele keelata võidelda oma kallite eest?

Longhorn

Arvata veerandmegatonnise termotuumapommi plahvatuse sähvatus ei põletanud läbi laseri sihtimisoptika vaatavaid silmi jäädavalt pimedaks lihtsalt sellepärast, et tegelikult oli see, mida Longhorn nägi, kõigest kujutis. Küll aga võis peaaegu näha masina sisemisi skeeme.

„Persse! Persse! Persse!” Judge keeras laeva need viimased paar kraadi ja siis tabas neid lööklaine. See ei olnud tühjuses tugev, pigem tajutav.

„Laseritabamusest?” tahtis piloot teada.

„Ei.” Longhorn vangutas pead. „See pandi plahvatama parasjagu sek varem. Küllap arvutas keegi välja, millal see lähmaka saab.”

Kiirendus surus nad toolidesse.

„Laser tundub korras olevat, aga sihtimisautomaatika läks,” teadustas Longhorn, kui see lõppes. „Mis tähendab, et oleme pimedad ja kasutud. Kuidas laev vastu pidas? Kuidas jääga on?”

„Edaspidi tuleb viskit puhtalt juua. Ja üks tüürmootor streigib. Muidugi sealpoolne, mis kõrvetada sai. Oli see minu või sinu hooletus, et tuumakas üldse nii lähedale sai?”

Longhorn vangutas pead. See polnud hämamise aeg ja koht ning Judge tegi õigesti, küsides otse ja asju õigete nimedega nimetades. „Me lendasime läbi parve. Nähkem positiivset – et see lähemal ei plahvatanud.”

„Ainult et ilma tõrjerakettide ja laserita...” alustas Judge.

Ta ei lõpetanud lauset, aga nad mõlemad teadsid – pärast Armstradi langemist valitses orbiidil kaos. Alumine kaitseliin, „kolmesadalased” tegelesid põhiliselt üksteise päästmisega. Teivasjaam ja Rõngassai liikusid juhuslikult muutuva kiirendusega kõrgemale niivõrd, kui nende tüürmootorid lubasid, ja kõik väiksemad olid evakueeritud. Võitlusvõimetu, kuid enam-vähem töötavate mootoritega laev topitaks silmapilk elutagamissüsteemide maksimaalse lubatava piirini inimesi täis ja saadetaks Kuu suunas, see reis aga võtab igal juhul vähemalt ööpäeva ja selles sõjas on ööpäev väga pikk aeg.

Judge sajatas. „Ja mulle tundub, et meil on veel külalisi. Kiirendus!”

Jäi ainult imestada, kuidas Judge vastu pidas, igatahes kaotas Longhorn vahepeal teadvuse. Imestada polnud midagi, tagantjärele kontrollides oli kiirendus korraks 17 g-ni tõusnud. Miski plõksatas ja sellele järgnes hele vilin.

„Skafandrisse! Dehermetiseerumine!”

Judge kulutas küll täiesti ilmaasjata õhku, sest niikuinii olid nad esiteks kogu aja skafandris – isegi käepäraselt tooli kohal rippuv kiiver kukkus ise pähe – ja teiseks oleks juhtunu tähendus olnud hetkega mõistetav ka esimest korda ilma mingi ettevalmistuseta kosmosesse sattunud inimesele.

„Lähen paikan?” pooleldi küsis, pooleldi teatas Longhorn.

„Ei! Kiirendus!” Judge vandus. „Suudad sa laseriga midagi ette võtta? Meil on mingid isesihtuvad asjad kallal.”

„Automaatika ei toimi. Ma võin ehk ühe maha võtta visuaalsel distantsil.”

„Ei kõlba! Kiirendus!”

„Mida sa kavatsed?” küsis Longhorn, kui uuesti rääkida sai.

„Ma sõidan neil lihtsalt eest ära. Mother-jesus-fucker, mul on ju see avatud gaastuumaga” – ta suutis ka kahte viimast sõna hääldada nii, et need kõlasid samaväärselt lause algusega – „ja kuigi meil on märgvara peal ja seega ei saa me väga suurt kiirendust arendada, kusen ma keemilistele igast asendist pähe. Kihutame praegu atmosfääri suunas ja ma loodan, et need asjandused on piisavalt juhmid, et järele tulla... Ei...” See sajatamine, mis nüüd järgnes, ületas kõik eelmised.

„Neil on mingi alternatiivne sihtmärk?” küsis Longhorn.

„Jah.” Judge saatis arvutused ekraanile. „Need lähevad kaarega ISS-i suunas.”

„Neid tuleb hoiatada!” Longhorn mõistis samal hetkel, kui rumal see oli. Nad olid pidevas ühenduses õige mitmete juhtimiskeskustega. „Kas läheme järele? Ehk ma saan mõne ka käsitsi kätte.”

„Ülekordamine ei tee paha.” Judge vajutas sideklahve. „ISS, te panite tähele, mis tulemas on?”

Ekraanile tekkis uuesti too Svensson. „ISS-il ei ole enam kedagi. Ainult automaatika. Saame eraldada mõned orbitaalhävitajad. Kuidas teiega on?”

Judge seletas.

„Siis käige kusagilt läbi ja... Vaadake ise, mis teil tee peal on, ja minge Kuule ära. Ja tänan, te olete tublit tööd teinud.”

Side katkes.

„Mida see siis nüüd tähendas?” küsis Longhorn. „Kas nad saavad hakkama või ei saa? Või ei ole ISS-il enam mingit tähtsust? Paar orbitaalhävitajat ei kõla veenvalt – neid rakette oli meie arvuti arvates 23. Ja ma ei taha ära Kuule minna!”

Judge raputas pead. „Vale küsimuse asetus.” Ta oli kuidagi eriti tõsiseks jäänud. „Meil on muudki tegemist. Me nimelt kukume alla.”

„Reaktor!” Longhorn manas oma klaviatuuriga, hüppas siis püsti ja tormas minema.

„Judge!” karjus ta mootoriruumist, unustades, et raadio kaudu rääkides pole vahet, kui kaugel ollakse. „Palju meil aega on? Ma saan selle ehk mingis avariirežiimis uuesti tööle, aga sina mõtle välja, kus suunas tormata tuleb!”

Ta asus kaableid ja torusid ümber ühendama.

„Kui sa seda umbes saja seki jooksul tööle ei saa, võiksid pigem oma elu viimased hetked enesessesüüvimisele kulutada,” teatas natuke hiljem Judge’i rahulik hääl. „Pidavat karmale hea olema.”

„Arvesta minutiga!” karjus Longhorn vastu. Ta vandus, kui viieteistkümne juures hakkas Judge sekundeid lugema. „Kui pikalt ja kui kõvasti sa tahad lasta?”

„Üle nelja niikuinii ei saa, kui sa toolis ei ole,” mühatas Judge. „Kui tõesti läheb tööle, peaks piisama. Viis, neli...”

„Läheb tööle! Aga arvesta, et mitte kauaks...”

„Null!”

Kiirendus mõjus kui hoop. Longhorn jõudis vaevalt käed ette panna ja end selili veeretada, kui neljakordne raskus ta maha surus. Ta jälgis silmadega üht skaalat ja kui see liigselt tõusis, vajutas ettenägelikult varruka külge kinnitatud lülitit. Kaal kadus.

„Ei kannata rohkem! Kas aitas?”

„Ei! Millal sa selle jälle tööle saad?”

„Kui hull olukord on? Neetud, ma saan selle ehk natukeseks ajaks tööle, sest masinal on mingi tugevusvaru... loodetavasti, eks ole. Kuid mitte kauaks. Mul kuluks veel oma kümme minutit, enne kui ma suudan aru saada, mis õieti valesti on, ja mingi parema sigma-kompensatsiooni välja mõelda.”

„Ja kaua see jahtub, kui jahtuda lasta?”

„See ei ole tegelikult jahutus, aga see selleks. Eks kah mingi kümme minutit.”

Judge vaikis viisteist sekundit; tõenäoliselt piinas kursiarvutusprogrammi, nii et sõrmed suitsesid. „Anna mulle kakskümmend sekundit. On see võimalik?”

„Sama 4 g-d? Olgu siis. Millal?”

„Kohe!”

Jälle raskus. Ühele ekraanile Longhorni vaateväljas tekkisid sõnad: „Judge: sa võid 17 juures välja lülitada, kui see midagi aitab. Kui võimalik, lase 22-ni.”

Longhorn lasi 22-ni ja lülitas siis mootori välja. Ta uuris diagnostikat, lõi käega ja ronis juhtruumi tagasi.

„Jäime orbiidile?” küsis ta.

„Ei.” Judge saatis talle arvutused. „Kukume Tseilonile alla. Aga nüüd on nurk õige ja kui sa kõige lõpus meid kinni pead...”

„Oh perse...” oskas Longhorn ainult ohata.

„Eriti suur ja kõrvadega!” Judge tõusis. „Laev saab endaga natuke aega ise hakkama ja meil on umbes nelisada viiskümmend sekki aega, et üks töö ära teha. Läheme välja. Õhk on niikuinii läinud, avan luugid. Kähku! Võta kaasa haamrid, kangid ja igaks juhuks mingid lõikurid... Mina otsin lõhkepaketid.”

„Mis teha tuleb?” Longhorn tormas – täpsemalt muidugi vedis end käte-jalgadega läbi tühjuse – oma varustuse suunas, mõeldes, et kõige tõhusam tööriist on ikkagi see radioaktiivne ja pooltöötav robot. Masinate jumal, palun pane ta veel natukeseks tööle...

„Me peame minema saba ees. Tüürimootorid ei tööta korralikult, ma ei
saa meid enne maandumist enam õigetpidi pöörata. Mootor peab vastu küll, aga et raskuskeset muuta, tuleb kasutu esimene kaitsekilp koos järelejäänud jääga minema lüüa. 430 sekki, enne kui stratosfäär meid korpuselt minema puhub!”

Kaitsekilp laeva ninas, mille taga – ilma jääta muidugi – tavaliselt maan­duti, oli tehtud vahetatav. Õnneks. Aga keegi ei olnud mõelnud sellele, et seda kiiresti kaalutuses vahetada. Longhorn kasutas oma robotit mehhaaniliste kätena, keeras kaitsekruvid välja, tiris seejärel kinnituspoldid nende pesadest ja heitis need lihtsalt eemale. Kaitsekilp oli sobitatud laeva esiosa peale ja arusaadavalt ei olnud sinna kuhugi eriti ruumi jäetud. Judge proovis kah mõnda kinnitust avada, kuid Longhorn oli oma roboti abil avanud juba kümme, sellal kui ta esimese lahti sai.

„Ma võtan ise viimase!”

Inimene ei jõudnud – eriti kaalutuses – piisava jõuga kruvipeadele suruda ja nii kiiresti keerata. Judge ühendas kaableid lahti ja õpetas siis: „Allpool on veel teine ring. Nende välimiste teised otsad tuleb ka lahti lasta, muidu ei pääse ligi.”

Longhorn vandus. Nüüd nägi ta selgelt, kuidas kilp kinnitatud oli ja omal kohal püsis.

„Miks siin radiatsiooni on? Kas mootor lekib?” küsis Judge mingil hetkel.

„Robot,” urises Longhorn. „Kui see oleks mootor, oleksime juba ammu surnud.”

Nad lõpetasid ja lükkasid kolmekesi (robot ka!) kilbi eemale. Nende kolme jõudu oli vaja, sest kilp kippus nagu kleebitult oma kohale tagasi tulema ja lõpuks oli Longhorn sunnitud laskma robotil ühte serva haakuda ja oma mootorite kogu võimsust rakendada. Ta ise tundis ka, kuidas teda tahapoole surutakse, ja avastas, et peab kinni hoidma. Suunataju pani end kohe paika – Maa hiigelsuur helesinine kera oli nüüd nende kõrval ja all oli tume ähvardav tühjus laeva ahtri taga. Ta vaatas kella – 330 sekundit. Aega pidi veel nagu olema ja vürtsi lisas peast läbi lipsav mõte, et ilma robotita poleks nad jõudnud... või siis oleks tulnud kinnitite juurde lõhkelaengud paigaldada ja palvetada, et plahvatus nende laeva päris puruks ei rebi.

„Sisse!” karjus Judge.

Longhornil oli hea meel tõdeda, et temast ilmselt ikka palju kogenum ruumilendur karjub kah raadiosse... Ta kontrollis uuesti kella – 270 sekundit. Ta oli vahtima jäänud, oodates roboti tagasitulekut. See oli küll selle aja peale oma sajakonna meetri kaugusele triivinud kilbist lahti laskunud ja laeva poole tulema hakanud, kuid miski tundus valesti olevat. Longhorn hakkas vanduma – selle taseme robotil on tuhandeid kaitseid, mis peavad tagama selle ohutuse erinevate rikete korral. Enamiku neist oli ta välja lülitanud ja, usaldamata üldisi korraldusi, juhtinud masinat üsna otse oma arvuti abil. Nüüd pidi robot lendama taas üldiste korralduste alusel ja see võis küll teoreetiliselt huvitav probleem olla, milline osa sellest veel töötas, milline ei töötanud, milline töötas vigadega ja kuidas see kõik seal omavahel läbi sai...

Longhorn haaras ühe seinale kinnitatud diskii servast, ent lasi hetke pärast lahti – neetud, laser ei kõlba, see võtab ju plasmat reaktorilt... Ta mõtles hetke, haaras uuesti diskii servast ja lasi selle kohe taas ropendades lahti – ka tõrjerakette neil ju enam ei olnud... Ta vaatas kiiresti ringi, leidis Judge’i poolt valmis pandud lõhkepaketid, pusis kümmekond sekundit sütiku häälestuse kallal ja lihtsalt viskas paketi vahepeal paarikümne meetri kaugusele jõudnud roboti suunas.

Ta pani paketi plahvatama selle nina all. Sähvatus oli palju võimsam, kui ta oodanud oli, ja ta tajus kerget võpatust. Ta kirus end mõttes – ta polnud varju läinud, eeldades, et vaakumis ei oleks tohtinud mingil haledal keemilisel plahvatusel lööklainet üldse ollagi... Killud? Ta jälgis paar sekundit, kuidas siiski veel enam-vähem ühest tükis püsiv robot pööreldes kaugusse kadus, ja vinnas end siis oma tooli tagasi.

„See oli siis tänu,” kommenteeris Judge küsivalt.

„Robot oli rikkis ja radioaktiivne,” mörises Longhorn. „Selle juhtimine andis vigu ja ma ei tahtnud teada, mis saab, kui see maandumise ajal hakkab ust kraapima ja sisse nõudma.”

Rapsakas, pööre, järsk külgkiirendus ja siis natuke õõtsumist. Judge oli laeva õigetpidi keeranud, Maa helesinine kera oli ikka kõrval, aga nüüd oli all mootori suunas. Nende toolid, mis vahepeal olid end atmosfääri takistuse järgi valepidi keeranud, keerasid end „tavalisse” kiirendusasendisse tagasi.

„Muide, 450 sekki ei ole veel läbi, aga juba on 0,3 g-d,” kommenteeris Longhorn. „Ma ei oleks tahtnud seal enam ringi ronida. Ja miks sa laeva alles nüüd pöörasid?”

„Tegelikult saaks seal hädaga ronida veel terve minuti.” Judge oli enda kohta hämmastavalt tõsine. „Ma hoidsin seda meelega niipidi, et kaitse paigal oleks. Kui me poleks seda minema saanud, oleksin keeranud koos sellega. Saad aru, ma oleksin keeranud koos sellega ka siis, kui me poleks kõiki kinnitusi lahti saanud – et ehk rebib ülejäänud lahti ja ei lenda minema koos poole katusega... Ära küsi – hea, et nii läks. Muide, selle mootori ja laeva kombinatsiooni aerodünaamikat ei ole keegi läbi arvutanud. Ma ei tea, kui suur saab olema atmosfääripiduse kiirendus, seega ma ei tea, mis kiirusel me maapinnani jõuame.”

„Seega sa ei tea ka seda, kuhu me üldse satume?” ohkas Longhorn.

„Tseilon on õnneks üsna suur.”

Auklik kabiin hakkas laulma nagu orel, millel pool tosinat klahvi kinni kiilunud. Tegelikult oli seda juba Longhorni sisenemise ajal aimata olnud, kuid tasapisi oli lärm valjenenud.

„On see ohtlik?” küsis Longhorn. „Ma mõtlen, et kui omal ajal Columbia ära põles, oli sel ainult üks väike auk kaitsekattes.”

„Need vanad süstikud olid selles mõttes absurdse konstruktsiooniga, et neil pidi kaitstud olema praktiliselt kogu pind. Sellepärast ongi eelis sellistel kosmoseaparaatidel nagu minu oma, kus on üks konkreetne kaitsekilp ja muu on selle taga. Mootor on ka üks kaitsekilp, mis peab taluma kolmekümne kuni viiekümne tuhande kraadist plasmat – selline on väljuva gaasi temperatuur nii-öelda tööalas.”

Undamine kasvas kriiskeks, kiirendus surus neid toolidesse.

„Tegelikult on see mootor alles poolel teel,” urises Longhorn. „Ikka peame kaasas kandma tonne ja tonne sodi, millega me ei tee muud, kui kuumutame seda reaktori tuumas. Leelismetalle – odav, lihtne vedelal kujul hoida ja saab Alfvéni lainega ostsilleeriva plasmapudeli iseennastsäilitavaks... Kui saaks tööle avatud tuumaga termotuumareaktori! Või kui saaks kas või lõhustumisjäägid otse välja! Saad aru, kui keemilisel raketil on eriimpulss 400, siis meie jurakal on see 10 000, otse lõhustumisel töötaval võib see olla üle 100 000-e ja avatud termotuumareaktoril 2,5 miljonit! Tõsi, siis ei tohiks sellega enam üldse atmosfääris lennata. Praegusega ka ei tohi, aga see pole veel nii hull... Kurat, ma näen, kui palju selle juures ära annaks teha. Kui algeline see on. Olgu, osa juppe, nagu ma avastasin, juba on minu tehtud... Ma tahaksin teha kogu ülekande ringi, tõenäoliselt on võimalik tseesium-liitiumi segus saada sekundaarne lõhustumine, ja võimalik, et sama skeemiga saab isegi triitiumi kasutamisel mingit efekti, aga see nõuaks hoopis teise konfiguratsiooniga mesondifuusorit...”

„Sa teed seda kõike, ära muretse,” pressis Judge läbi hammaste. „Me maandume, meid korjatakse üles, sõda saab läbi ja me asume jälle tööle...”

Neil kummalgi ei olnud üldse kerge rääkida, sest kiirendus oli kasvanud peaaegu 3 g-ni. Ja muidugi polnud neil vaja üldse rääkida, Longhorn sai suurepäraselt aru, et nad plädisevad niisama, püüdes hoida mõtteid eemal parasjagu toimuvast, kuid ega see teda ei takistanud.

„Kss mmtri a rrdn kkk nnn prrrm vvvvv hlvmm?”

„Kas mootori aerodünaamika on parem või halvem?” pidi see tähendama, aga ega Longhorn poleks sellest ise ka aru saanud.

Merepind vuhises nende kõrvalt mööda. Lained näisid olevat siinsamas, ehkki asukohamäärang näitas, et nad on veel kümnekonna kilomeetri kõrgusel. Longhorn leidis kaardi, kust selgus, et neil on saareni veel õige mitusada kilomeetrit. Kummatigi ei osanud ta kiiresti muutuvate numbrite põhjal peast arvutada, kas nad lendavad sinnani või mitte. Skafandris saab ka vee all mõnda aega elada, aga rõhku vaakumiskafander ei kannata ja pole üldse kindel, kui palju rõhuregulaator oskab järele häälestuda ja kas keegi on mõelnud sügavuses sobiva gaasisegu peale...

Kui nad muidugi üldse kokkupõrkel ellu jäävad. Ta avastas, et kiirust on veel kaks kilomeetrit sekundis, ja talle tundus, et nad võivad niimoodi saarest ülegi lennata... Rumalus. Judge arvutas – arvuti abil – parasjagu sedasama ja nüüd näitas kursiarvutus, et nad rammivad rannikumägesid. Longhorn luges sekundeid ja oli üle juba rahutuks muutumise staadiumist – ehk siis sisemiselt väga paanikas, mis sest, et proovis seda mitte välja näidata –, kui Judge lõpuks kiirendushooba vajutas.

Kiirendus kasvas 7, siis 8, 9, 10... 12 g-ni. Ja lakkas siis järsult. Saabus kaalutus. Longhorn luges välja, et nad seisavad rannikumadala kohal kilomeetri kõrgusel õhus. Suhteliselt seisavad, sest see paarsada meetrit sekundis ei tundunud pärast kosmilisi kiirusi enam üldse mainimisväärsena. Metallkolakas aga teatavasti õhus ei seisa – kaalutus tähendas tegelikult seda, et nad kukuvad, lihtsalt kukuvad maa suunas. Longhorn hakkas jälle rahutuks muutuma, kui metsas juba palja silmaga puud eristatavaks muutusid. Jälle näis Judge alles viimasel hetkel kiirendushooba vajutavat. Longhorn sai aru, mida ta teeb – nende suhteline kiirus jõudis nulli ja seejärel saabus taas kaalutus, ehk nad hakkasid kukkuma.

Viimane kiirendus ei olnud enam väga järsk, kuigi see katkes paar korda, tekitades suurel ja jõhkral kiigel kiikumise tunde. Siis jäi kiirendus püsivaks ja Longhornil kulus õige mitu sekundit taipamiseks, et see ei ole enam mootor, et see on Maa ühtlane raskuskiirendus ja see tähendab, et nad seisavad maapinnal. Et nad on maandunud. Tõepoolest, ta ei pannud seda maandumise momenti tähelegi.

Ootamatult
lülitas Judge veel korraks mootori sisse. Kirjadest ekraanil oli näha, et nad liiguvad külje suunas ja laskuvad siis uuesti maha. Seekord sai Longhorn aru, et maandumistõuke sõid ära tooli amortisaatorid, laev ise ikkagi võpatas maandudes.

„Miks sa seda tegid?”

„Hakkasime sulanud pinnasesse vajuma,” mühatas Judge. „Õnneks oli siin mets ja siledam ala.”

Longhorn vaatas ringi. Ta oli suurema osa ajast jälginud visuaalset kujutist, kuid pärast seda, kui Judge esimese vabalangemise järel nii sajakonna meetri kõrgusel tuumamootori käivitas, oli kujutis asendunud valge suitsu ja leekidega. Nüüd oli ta vahtinud arvutisimulatsiooni, kuid sellel olid ju vaid markeeritud pinnad. Visuaalne kujutis aga näitas ikka veel peamiselt tupruvat suitsu ja illuminaatorist välja vaadata ei tasunud üldse, ilma abivahenditeta oli nähtavus alla paari meetri.

Too visuaalne kujutis, mis kombineeris kõiki sagedusalasid, näitas nende ümber veidrate koonusjate teivastega kaetud pinda. Longhorn taipas korraga, et need on puude põlevad jäänused; temperatuur oli endiselt kaheksasaja Kelvini ringis (ca 500 °C), kuigi see langes kiiresti. Ja lisaks oli ümbrus kergelt radioaktiivne.

„Kui erinev see on filmide ettekujutustest,” ütles Longhorn rohkem nagu iseendale. „Siia ei saa õige pikkade tundide jooksul keegi ligi tulla. Ja me ise ei saa ka kuhugi. Muide, kas meil üldse mingeid käsirelvi on?”

„Hee, mina seisma püssiga valves, kuni tark valge mees laeva remontima,” mühatas Judge. „Laser on, mis sa veel tahad? Liiga palju ulmefilme vaadanud... Alati võib ju mootori sekiks sisse lülitada. See aitab tõenäoliselt ka moskiitode vastu – et need meile malaariat ei annaks. Sellised moskiitod, mis skafandrist läbi nõelavad...” Ta ajas end püsti. „Muide, meil peaksid siin kusagil vedelema mingid ellujäämispakid selleks ebatõenäoliseks juhuks, kui kuidagi õnnestub Maale sattuda nii, et laev terveks ei jää. Ma ei tea, mis nende sees on. Kuidas reaktoriga on?”

„Tark valge mees kohe vaatab. Aga astu sina ka üks klišee tagasi – ära me siit ise ei lenda.” Longhorn võttis esimeseks arvutidiagnostika ette.

„Hm...” Judge üritas akendest välja piiluda. „Tseilonil on meie inimesi ja kui asi väga hull ei ole, aitavad nad meid. Praegu küll sidet ei ole, aga nad teavad, mis juhtus ja kus me oleme.” Ta vaikis hetke. „Ja ma võlgnen sulle oma elu. Tänan. Mina oleksin seda mootorit ainult rumala näoga vahtida osanud... Või ilmselt oleksin end õhku lasknud, proovides seda haamriga käivitada.”

„Äh, võid kindel olla, et ma mõtlesin esmajoones ikka iseendale.” Kuigi Judge oli ka viimased laused ikka oma venivas arrogantses americano’s öelnud, otsustas Longhorn lahke olla: „Ja ma poleks osanud selle laevaga nii maanduda, et ilusat suurt kraatrit järgi ei jää.”

„Jah...” Judge’i laial näol levis irvitus. „Ennasttäis valge fašistist maailmavalitseja kohta oled sa päris normaalne.”

„Äh, mine saapaid puhastama, kuradi neegrilõust,” viskas Longhorn samal toonil vastu. „Sul võib suurem munn olla, aga ikka tahavad kõik naised mind. Ja ära hakka armastust avaldama, ma olen hetero.”

Longhorn käed siiski tardusid hetkeks klaviatuuril, kui Judge ta selja taha astus. Ent ta sai ainult nagu kangiga õlale. Nojah, see pidi õlalepatsutus olema...

„Isegi kui ma pede oleks, on mul selleks liiga hea maitse...” Judge oli oma tooli seljataguse kallal askeldama hakanud. „Mis mulle sinu juures meeldib – ma saan sind usaldada. NY-s ei julgeks ükski valge mees midagi sellist öelda, isegi kui nad salajas mõtlevad nii. Aga sina ei mõtle.”

„Kust sa tead?” mühatas Longhorn. Ta ei saanud midagi teha, et see mees käis talle närvidele...

„Ma ju näen. Sul on suhteliselt ükskõik. Sa ilmselt ei lubaks mul oma tütrega abielluda, aga siin laevas on sul täiesti ükskõik. Me olime piisavalt pikalt koos, ma tunnen selle ära. Sinus ei ole poosi, sa oled sina ise.”

„Mul ei ole tütart ja kui kunagi tuleb, siis selleks ajaks sul enam õnneks ei seisa. Mul on tõesti täiesti ükskõik, oled sa must, lilla või roheline, ja see teema imeb lurinal. Kuul muide on läinud moodi mingite klorofüllsümbiootidega nahka värvida, nii et seal on mõned tõesti rohelised. Green Leopard Plague...” Longhorn peatus hetkeks. „Võimalik, et ma tõesti ei tea elust NY-s midagi. Ma vabandan, aga kui ma siia laeva tulin, ei teadnud ma sinust midagi peale nime. Keegi ordulane. Esimese viie sekiga oskasid sa selle väga positiivse eelarvamuse purustada – ei ole ordulane, on mingi afro-ameeriklasest perseauk. Noh, sa tegelikult oled palju enamat ja lõpuks toetab sind Tato ja seda meest ma austan ja usaldan, aga – siiralt – sinul on eelarvamused, mitte minul. Luba endale nõu anda – kasva suureks. Saa ordulaseks.”

Longhorn sõitles end mõttes. Kes ta selline oli, et teist niimoodi paika panna? Noh, see lõbus, omamoodi muretu, silmnähtavalt helge mõistuse ja hea südamega mees ajas mingit pidetut jura, mis pärines elust, mida ta vihkas. Ta oli kui massimeediast kaela valguva nilbe „võrdsuse” kehastus – selle võrdsuse, mille sildi all ikka veel kotiti valget meest selle eest, et ta kunagi oli maailma valitsenud. Longhorn polnud kunagi hinges mõistnud või omaks võtnud ameeriklaste enesekeskseid, kitsarinnalisi ja sirgelt totraid „maailmavaatelisi konflikte”, mida nad kultuuri nime all ülejäänud maailmale müüa üritasid. Kuid kas too iseenesest tore mees, kes nüüd väga mõtlikuna tooli seljatoest leitud kotti lahkas, üldse oli võimeline Miki-Hiire kõrvade tagant välja nägema?

„Siin muide on isegi püstolid ja natuke laskemoona. Ma ei tunne neid relvi, aga siin on valmistamisaasta ja see on 1948. Ja siin on kuivtoiduratsioone, mille parim enne oli 2040.”

„Tõsi või? Näita.” Longhorn tõusis. „On jah... See relv on TT. Huvitav, kust nad neid leidsid? Primitiivne ja tõhus... kuigi minu arust sobib see rohkem enesetapu sooritamiseks, kui et sellest mingil muul viisil abi võiks olla.”

„Selle kuivtoidu säilivustähtaeg on kümme aastat. Aga sellega ei juhtu ilmselt ka sajaga midagi. Ja anna andeks. Ma ikka päriselt tahan Kuu Ordu hulka kuuluda. Mul kulub ilmselt ainult natuke rohkem aega.”

Longhorn noogutas, naeratas ja enne oma kohale tagasi minekut virutas teisele õla pihta.

Ta oli segaduses – mis siis nüüd juhtus? Ta ei uskunud oma isiksuse mõjusse; kui tal ka oli selles osas kunagi mingeid illusioone olnud, oli need lõplikult purustanud see aasta, mil ta ülikoolis aatomifüüsika algkursust andis. Ent siis meenusid talle momendid, mil ta oli lausa tundnud, kuidas Judge teda teise pilguga vaatama hakkas – näiteks siis, kui ta mainis, et on Tato elamises käinud; siis, kui ta avastas reaktorist enda konstrueeritud sõlmed (tähtsusetud küll, aga seda Judge ju ei teadnud); siis, kui ta oli poetanud, et muidugi oskavad nad kõik mingil määral kosmoserakette juhtida... Ilmselt oli tema nüüd Judge’i silmis mingi Tõeline Vana Pärisordulane. Jama... Kuid lõpuks ütles ta seda, mida mõtles, ja ehk on kutil sellest kasu... vähemalt pani ta elu üle järele mõtlema.

König

„Olgu, roni oma laeva tagasi!” Krüger kuulas, pea viltu, ja saatis siis Königile lingid. „Näed – hulgaliselt starte. Regatud on üle 200.”

„Meil on igas mõttes targem tankurist pisut eemale hoida. Oled kindel, et see tööle jääb?”

„Sina seda programmeerisid.”

„Aga sina ühendasid. Laser läks küll tööle.”

„Aga tabavus oli allpool igasugust arvestust.”

„Sest tankuri stabiliseerimine hävitajate tüürmootoreid kasutades on kohmakas ja aeglane.”

„Mis tähendab, et tegelikult töötab see kõik ikkagi ainult läbi häda.”

Rääkimise ajal ronisid nad juba kumbki oma hävitajasse.

„Meil on paar minutit aega,” ütles Krüger. „Ime paagid maksimaalselt täis. Võimalik, et tankur lastakse meil alt ära.”

„Ma tean. Kahju, et ei jõudnud raketikasseti mootoreid ühendada...”

„Me võime praegu ka riskida need tööle panna – et ehk ei muuda orbiiti ebastabiilseks. Aga see on viimane võimalus. Ükskõik kui täpselt me seda kinnitada üritasime, hakkab tankur paratamatult pöörlema.”

König vaikis natuke aega, kontrollides oma laeva seadmeid. „Kuule, Krüger,” alustas ta siis. „Me oleme siin kõik mingil määral tegelikult jälgimis- ja suunamissüsteemi osad. Kas ma sain sinust õigesti aru...”

„Ma ei ole üliinimene,” katkestas Krüger teda pisut närviliselt: „Kaotused... Praeguseks hetkeks on orbiidil üle saja tuhande identifitseerimata objekti. Aga tänu meile on Teivasjaam terve ja saanud tegutseda need paar aatomimootoritega laeva, mis viimase kahe päeva jooksul on süstemaatiliselt hävitanud kõigi Maa riikide kosmoses paiknevaid sõjalisi süsteeme. Tegelikult hävitati nende GPS-i ja kommusatid alles pärast... Armstradi. See praegune on ilmselt meeleheitlik katse mingeid süsteeme taastada.”

„Jah, ma tean.” Nüüd oli Königi toon rahustav. „Ma mõtlesin hoopis seda, et jälgimissüsteemid peaksid ju universaalsed olema, selgus aga, et raketikasseti arvutiga pole võimalik tankurit korralikult juhtida. Minu arust on elementaarne, et kui süsteemi teisest otsast hävitama hakatakse – seda üldiselt nimetataksegi sõjaks –, siis õnnestub ikka veel töötavaid komponente omavahel kombineerida.”

„Aaa,” pomises Krüger ja vaikis terve minuti. Siis puhkes ta natuke rabedalt naerma. „Aega ei olnud.” Ta vandus. „Näed, mis nad teevad?”

„Jah,” noogutas König süngelt, ise suurepäraselt teades, et noogutust Krüger ei näe. „Kell jätkab teed kõrgemale, eeldatavasti poolsünkroonsele orbiidile, teel aga jääb leole maha hunnik püüdurrakette. Nii et meil läheb kohe uuesti lõbusaks. Kas neil need ära ei lõppe juba? Miks nad järele ei jäta?”

Krüger lülitas sideekraani sisse ja noogutas ekraanil. „Nagu sa aru saad, on seega raadiovaikusest loobutud. Me ei tea, palju neil neid üldse on. Kui veel üle poole on järel, oleme hädas. Täpsemalt, hädas oleme meie siin. Kaotused... kaotused orbitaalkaitse hulgas võivad väga suured olla.”

„Raadiovaikus
on uhke sõna. Kogu meie tehnika on niikuinii Maalt detekteeritav, nüüd me ainult kuulutasime, et siin on kaks elusat tegelast, kelle pihta on mõtet lasta.”

„Jah,” haugatas Krüger. „Muide, võta oma juhtimise alla ka need uued – saadan lingid.”

„Need, mida Dragsterid külvasid? Miks need nii kusiste orbiitidega on? Persse... need on tuumalõhkepead?”

„Tuumakad jah. Ja vaata, millega need liiguvad! Ühekordsed tahkekütuskiirendid. Need peab ära kulutama, sest muidu kukuvad pooled neist alla.”

„Olukord peab olema üsna meeleheitlik, kui nad siia juba sellise tehnika on toonud,” pomises König arvutiga mässates, olles muidugi suurepäraselt teadlik, et teda kuuleb Krüger ja lisaks ka kõik jälgimisjaamad, kuigi lindistustesse süveneda pole seal hetkel kindlasti kellelgi aega...

„Igaüks võitleb sellega, mis tal on,” kehitas Krüger õlgu. „Muide, minu radar näitab, et lähimad on 30 kildi kaugusel – läheb lahti!”

König nägi seda ise ka muidugi. Ta ei saanud midagi teha, et ta suu kuivaks läks. Isegi vanemate kaotus vajus korraga kuhugi tahaplaanile ja ta tõdes ootamatu selgusega, kui väga ta elada tahab. Kui palju asju tal veel tegemata on...

Tavalised laserid ei kõlvanud nende vahemaade peal suurt rohkemaks kui vaenlase pimestamiseks ja ehk pisut kõrvetamiseks lootuses, et side- ja jälgimistehnika kannatada saab. Olid ju kõik aktiivsed, st kiirendusega liikuvad seadmed – ja eriti püüdurraketid – seadistatud igasuguse detekteerimiskatse, veel enam kiirgusvoo detekteerimise hetkel silmapilk suunda muutma ja tegelikult muutsid need kogu aeg pisut suunda. Seega tuli kõne alla ainult impulsslaseri kasutamine ja paraku ei olnud sugugi lihtne piisaval hulgal energiat üheks impulsiks kokku suruda, piisavalt fokuseerida ja lisaks veel õigesse suunda lasta. Samalaadsed hädad kummitasid ka kõiki elektromagnetkahureid või nn railgun’e – seade, mis suutis panna mürsu liikuma kuni mõnisada kilomeetrit sekundis, oli suur ja raske, lisaks ei olnud sellised mürsud kuigi täpsed ning kokkuvõttes oli seade väheefektiivne. Täpsemalt, efekti võis sel olla suure satelliidi kaitseks – et küllap ründaja pihta saab, kui see kobakas ikka igas sekundis nii mõnikümmend tuhat kuuli enam-vähem õiges suunas saadab.

**

„Kas tead, ma mõtlesin välja, kuidas maalastele kosmosesõda kirjeldada,” ütles Krüger nii kümmekond minutit hiljem, kui ootamatult selgus, et nende läheduses orbiidil ei ole ühtki objekti, mis nende vastu ebatervet huvi ilmutaks. „Sa üritad kaasa lüüa arvutimängus, mida mängivad kaks sinust kümme korda kiiremat tegelast, nii et sa isegi ei ole päris kindel, kas sa aitad või segad „oma”, ja lisaks on keegi su koos tooli ja arvutiga pannud suurde metallkuuli ja mäest alla veeretanud.”

König turtsatas. Ta oli üleni higine. Skafander sisises, kui ta tuulutuse täisvõimsusele oli lülitanud, ent sellest hoolimata tundis ta, kuidas kaelal koguneb higi, mis ebameeldivate soolakate tilkade pilvena või pigem uduna isegi silma tikkus. „Tankima?”

Krüger noogutas. „Õige mõte. Kuni lastakse.”

Nad imesid oma paagid jälle täis.

Uuesti hakkas pirisema radar. König heitis märgenditele pilgu ja virutas eraldumisnuppudele, ühtlasi blokeerides kõik kaitsmed, et tankurist ruttu eemale saada. Suhteline kiirus oli väga suur, 15 kilomeetrit sekundis, ja König taipas selle paari sekundiga, mis asjandusel tulla oli, et tegu on vastupäevaorbiidil liikunud ja just mõni hetk tagasi aktiveerunud püüduriga. Ta fokuseeris sellele laseri ja lasi lahti ka oma tõrjeraketid.

Sekundid muutusid ülipikaks. Tagantjärele ta ei uskunud, et see kõik oli tõesti aega võtnud vaid paar sekundit, ta oleks võinud vanduda, et oma pool minutit. Laser lukustus märgile, kuid see oli vaid tavaline pimestuslaser, mis suutis lähedalt tõsta ründaja temperatuuri vast nii paarkümmend kraadi sekundis – piisavalt, et see minutiga üles sulatada, kuid masendavalt ebapiisavalt, et seda peatada. Ka tõrjeraketid näisid liikuvat aegluubis. König peaaegu ei tajunudki kiirenduslööki, kui ta hävitaja mootorid lõpuks rakendusid ja ta 10 g-ga kõrvale sööstis. Ta nägi, et Krüger istub ikka veel tankuri küljes kinni, ja tal jäi vaid hirmuseguse abitusega imestada, miks kaaslane liikuma ei hakka; selle taipamiseks, et teine lihtsalt ei ole nii kiire, tal aega ei jätkunud.

Korraks, tõesti ainult hetkeks välgatas lähimaaradaril koonusjas kujutis ja siis oli ründaja kohal.

Välgatus.

Ja kõik oli läbi. Tankuri ja Krügeri lennuki asemel lendas keereldes igas suunas laiali rusupilv.

König surus hambad kokku ja muutis kiirenduse suunda. Niikuinii oli ta lennanud maksimaalkiirendusega tankurist eemale, nüüd sättis ta end võimalikult samas suunas laialilendavate rusudega.

Löök, ja ta oli kaalutuses. Mootor blokeerus ohutuskaalutlustel, kui mingi väline asjandus masina kursilt kõrvale lõi. Hoop kaitsmetele ja ta korrigeeris uuesti asendit. Radaril ei paistnud ühtki ohtlikku tükki – kiiremad olid juba mööda lennanud – ja ta asus pidurdama.

Vasakust stabilisaatorist oli tükk läinud, mis tähendas kahte asja – osa sensoreid ei töötanud ja atmosfääri ta enam siseneda ei tohtinud.

Ta asus rusuvälja üle vaatama. Teatud üllatusega leidis ta üles Krügeri hävitaja, mis enam-vähem ühes tükis püsis. Ta asus lähenema ja kusagilt valvekeskusest saadeti talle juba ka simulatsioon, millelt oli näha, et tegelikult jõudis Krüger siiski eralduda, enne kui terasvõrguks laiali lagunev püüdur pärale jõudis.

Sekundid venisid ikka veel, kuigi nüüd kulus neid ebameeldivalt palju, enne kui ta kaaslase laeva lähedusse jõudis. Ei Krüger ega tema hävitaja ei vastanud ühelegi kutsungile; hävitaja triivis.

Midagi enam hullemaks minna ei saanud. König haakis hävitajad kokku, kontrollis skafandrit, avas luugi ja ronis välja. Teine hävitaja oli palju rohkem kannatada saanud, selle korpus oli mitmest kohast purunenud ja ime, et plahvatust ei olnud toimunud, sest kütusepaagid haigutasid tühjalt. König haaras luugi väliskäepidemetest ja jäi kõhklema. Ükski indikaator ei toiminud, seega ta ei teadnud, kas kabiinis on rõhk või mitte. Üldiselt olid nad skafandris ja isegi kui kiiver parasjagu peas ei olnud, suutis see praktiliselt alati ise pähe sobituda, kui rõhk langema hakkas või kabiini andurid vigastusi näitasid. Aga kui ei sobitunud, sees on rõhk, Krüger on ilma kiivrita, elus, kuid teadvuseta? Nojah, tegelikult oli ka sellele mõeldud – ta keris oma hävitajast lahti testrikaabli ja ühendas selle teise hävitaja luugi külge. Olgu, vähemalt kui indikaatoreid uskuda, sees rõhku ei olnud. Ta pani igaks juhuks siiski veerandskafandri valmis ja avas kõigepealt ventiili. Rõhku tõesti ei olnud.

Luuk avanes. Krüger oli omal kohal. Ruumis hõljus mingit pruunikat sodi. König taipas, et tegemist on vaakumis tardunud verega; see ei olnud ainus, kuid kõige tõenäolisem seletus. Paar lahtist eset hõljus välja, minema. Üks neist oli skafandri säär. Königil kulus paar sekundit taipamiseks, et sääre sees on ka jalg.

Oli ka teine jalg. See tähendab lahtiselt ruumis. Püüdurraketi mingi just selleks mõeldud tükk oli lennanud hävitajast läbi, nii et täpsemal uurimisel püsis too koos vaid üht külge pidi, suurem osa sellest oli nagu väga terava ja vaid mõne millimeetri paksuse saabliga läbi lõigatud.

Tegelikult vaid eeskirjade täitmiseks ühendas poiss korraks testri ka Krügeri skafandri kontrollpessa. Ta ei uskunud, mida aparaat näitab – Krüger oli elus. Kuidas see võimalik oli? Nojah, kiiver oli tal ju terve. Skafandri kaeluses olid alles ka välishoolduse ühendused ja sealt visises tema skafandrisse kogu aeg hapnikku. Järelikult oli laevas kusagil siiski veel mingi hapnikuvaru ja – seda suutis König nüüd selgelt ette kujutada – oli primitiivne automaatika seatud nii, et see jooksis kümnendiku atmosfäärise survega skafandrisse sõltumata skafandri seisukorrast. Ta märkas veel midagi – Krüger oli tõmmanud maksimaalselt pingule nii reie ülaosa pingutusrihmad kui ka puusade ja vöö oma. Tänu selle, et hapnik siiski otse välja ei jooksnud, oligi sellest talle jätkunud. Ja reie ülaosa rihmad olid ka verejooksu peatanud. Königil jooksis ähmaselt läbi pea, et kuigi neid rihmu oligi mõeldud muuhulgas kasutada näiteks jalaosa vigastuste puhul, siis vaevalt oli keegi ette näinud, et need toimivad ka nii ekstreemsel juhul...

Nüüd läks kiireks. Ta hiivas Krügeri oma hävitaja kabiini ja kinnitas ta hädapäraselt avariikohale. Hävitaja oli põhimõtteliselt ühekohaline. Ruumi selles eriti ei olnud, kuid see ei sarnanenud ka tavalise hävituslennuki kabiinile, kuhu tõesti ainult pilooditool on surutud. Kabiin oli sisuliselt kahemeetrine soomustatud kera, mille sees pöörlev kiirendustool. Selle taga oli pisut vaba ruumi, kuhu sai hädaga teise ja väga suure hädaga lausa kolm inimest toppida, kui tool fikseerida maksimaalselt ette. Muidugi ei olnud siis juttu ei mugavusest ega isegi lahinguvõimest, ent nagu öeldud, oli see avariivariant.

König taastas kabiinis rõhu, saatis oma aparaatide näidud ja salvestused minema, andes staabile märku, et ta kiiresti abi vajab, ja pöördus Krügerit vaatama. Jalaköndid ei veritsenud, need olid hallid ja kuivad. König kartis neid puudutada; sel muidugi ei olnudki mõtet.

Hävitajal oli mingi elementaarne meditsiinivarus. Isegi mingi kogus vereasendajaid, nii et ehk sellest ikka mingit abi oli, kui ta nüüd need voolikud õigesse kohta ühendas; muidugi olid skafandril ka need pesad, kustkaudu kanüülgi automaatselt veeni käis. Aparaat tegi muidugi paha häält ja vilgutas punaseid tulesid, püüdes seletada, mida kõike kohe veel tegema peaks.

Ta pöördus arvuti poole tagasi ja oli pisut üllatunud. Korraks hiilis kohale isegi solvumine ja viha – kellelgi ei paistnud tema jaoks aega olevat. Kummatigi oli mingi lahinguarvuti siiski järeldusele jõudnud, et ta suudab järelejäänud kütusega Teivasjaama tasandile tõusta. Ta mõtles natuke ja loobus ohkega – sellele rääkis vastu mitu asja – tõus oleks olnud napp
ja aega oleks selleks läinud kõvasti, lisaks liikus sat ise ikka veel kiirendusega – seda tõsteti ikka veel ja kuna seda tehti kogu aeg pisut muutuvas suunas, ei olnud võimalik midagi täpsemat arvutada. Kuule? Ei, sinna ta selle kütusega ära ei lähe. Maanduda? Seda ta ei saanud. Järelikult mõni aatomimootoriga laevadest, mis üldiselt tuhandest kilomeetrist kõrgemale hoidudes orbiidile kogu aeg varustust vedasid. Loodetavasti õnnestub end mõnele ligi seada, sest mitmepäevast triivimist Krüger üle ei ela.

Ta isegi muigas üht rida vaadates – Beagle. Isa laev. Kaksteist aastat vana välisplaneetide juurde lendamiseks mõeldud monstrum, elukorpuse võrejas torn mootoritest 60 meetrit ette ulatumas. Justnimelt ette, sest kiirendusega liikumisel lükkas laev seda ees. Kohmakas ja väikese manööverdusvõimega, tänu mitmetele kompromissidele ja ümberehitustele halva planeeringuga küna, mille ainus hea omadus oli tohutu kiirendusvõime. Reaktoris kuumutas see lihtsalt vett ja Maa juurest startimiseks ehitati pika võrekonstruktsiooni ümber kergelt koonusjas jääsilinder, mida siis robotkäsi ülalt otsast lõikas ja reaktorisse söötis... Nüüd töötas see muidugi ainult vedela vee paakide peal, kuid siin Maa-Kuu – selle laeva jaoks – imepisikeses süsteemis sellest jätkus.

König teatas oma kavatsusest põkkuda, arvutas õige suuna ja startis.

**

„Ma olen siiski elus...” kostis selja tagant tasane hääl. „Hm, ilmselt mitte kauaks... Jama... Kas me lendame kuhugi?”

„Ma ei saa praegu...” König oli kiirenduse isegi võimalikult väikese valinud, riskides niimoodi suurema kütusekuluga. 2 g-d. Valulik kompromiss kaaslase seisukorra ja lennuparameetrite vahel.

Minutid venisid.

Kiirendus lõppes. König pööras end oma toolil, nii et nägi kaaslast.

„Kuidas sul on?”

Krüger muigas kõveralt. „Kuidas mul olla saab? Jalad on läinud ja nii palju, kui ma aru saan, on ka alakeha kõvasti kannatada saanud. Vaakum. Ja see oli kõvasti kinni tõmmatud. Elus muidugi.”

„Valus? Saan ma sind kuidagi aidata?” König tahtis käsi laiutada, aga selleks polnud seal ruumi. „Ma ei tunne meditsiini piisavalt. Monitor on küll küljes ja...”

„Ma olen valuvaigisteid nii täis, et maailm paistab nagu läbi udu. Ja lõbus on, mis sest, et ma suren. Ära muretse.”

„Torudes on verd...” Skafandri õhutustorud teatasid tõepoolest, et filtrid on seda täis. Hoiatasid. Hapnikuringlus siiski töötas, nagu König veendus.

„Ma ilmselt kusin seda... Alarõhk. Ma lasin vöö järele, eks ole. Kui me uuesti pihta ei saa...” Ta muigas taas kõveralt. „Kuhu me läheme?”

„Beagle’ile. See teeb vähemalt poolteist tiiru elliptilisel orbiidil, laskudes perigees tuhande kahesaja peale, siis läheb L4 tagasi. Nad ei tea veel täpselt, kui kiiresti nad meiesuguseid peale suudavad korjata. Kusjuures neil ei ole mõtet siin ka väga pikalt passida – kõik, mida nad siia toovad, saab esimese tiiruga maha laadida, ja edasi tuleks võimalikult kiiresti jalga lasta. Neil küll on meditsiiniseadmeid, kuid... Vähemalt praegu on põkkumine kooskõlastatud. Aga sinna läheb oma tund aega.”

„Mis õieti juhtus?”

„Kas sa ei näinud? Tuli vastupäevapüüdur. Sa vist ei jõudnud reageerida.”

„Nägin. Aga hilja. Sina olid kiirem. Hea seegi. Kuidas teistega on?”

König vaikis enne vastamist paar sekundit. „Halvasti,” poetas ta siis. „Ohvrid on väga suured. Veel üht sellist rünnakut orbitaalkaitse üle ei ela. Me laguneme laiali. Iga rünnak vähendab omakorda meie võimet vaenlast detekteerida ja seega midagi ette võtta. Orbiit on juba niimoodi prahti täis, et detektorid ei tööta korralikult. Eks me sellepärast ei näinudki... Keegi ei näinud... Või ei pannud tähele...” Ta vandus. „Arvutid...”

**

„Kas tead, see on ilus. Kera, selgelt kera. Mis sest, et inimsilm ei tohiks sellistel distantsidel kaugust määrata. Seda enam, et see on kujutis. Nii selge ja ere, nagu muud ei olekski. Ei ole kiivriklaasi, sind. Ainult ere ja kolmemõõtmeline Maa.”

Königil kulus paar hetke taipamiseks, et Krüger ei soni, vaid räägib väliskaamerate kujutisest, mida ta vaatab oma kiivrisse ehitatud virtuaalivisiiri abil.

„Sealt lastakse meid. Aatomirakettidega.”

„Ma tean. Mis siis. Me laseme vastu. Naljakas, ma muide arvasin, et mina küll pihta ei saa. Arvutasin, et tegelikult võin saada, ja mõtlesin, et mis siis, niikuinii jään vahele... Arvasin, et võin end terve elu tagantjärele kangelasena tunda. Inimene ei suuda tegelikult enda surma ette kujutada. Et sa lahkud sellest mängust alatiseks. Ja tead, ma olen ainult väsinud. Väga väsinud. Mul ei ole jõudu teada saada, mis järgmiseks tuleb. Tulevikku ei olegi. Täpsemalt, tulevikus on sinusugused ja minusugustel ei ole seal kohta. Ei ole kohta ühel pedel, kes arvas, et jube lõbus on suurkorporatsioonide ülemusi igas mõttes tillist tõmmata.” Ta pugises natuke selle üle naerda.

„Tead, Alia sai väga hästi aru, et see on tema kondine tagumik... Esmajoones, eks ole. Ja laps. Kelle ees ma end väga halvasti tunnen, sest ma ei suuda tema kasvatamises ühtki positiivset stressorit leida. Ma arvan siiralt, et tal on parem kasvada isata kui sellise isaga nagu mina. Mul on ju terve mõistus peas. Ma suudan igasuguseid olukordi väga hästi hinnata. Miski ei takista mul seda oskust iseenda peal rakendamast. Muidugi tahaksin ma elada. Aga mingit teist elu. Mitte sündida seal, kus ma sündisin... Ähh...” Ta nuuksatas ja vaikis mõned minutid.

„Ma olen katki. See õnnetu vastupäevapüüdur lihtsalt viis mu sisemise olemuse välimisega kokku. Ma ei ole elus muud teinud, kui sigatsenud. Ainus, mida ma teha sain, oli õiges suunas sigatseda. Ma olen püüdnud kujutleda, mis siis saaks, kui minu elust tehtaks film... Mida oleks seal näidata? Rõõmutust. Väljapääsmatust. Kuidas kõik on valesti... König, tead, ära usalda selliseid nagu mina. Kui mitu korda olen ma valmis olnud reetma! Ma ei ole seda teinud ainult ühel põhjusel – see ei teeks midagi paremaks.

Ma teesklesin. Ma olen kogu aeg teeselnud ordulast. Kogu aeg kartnud, et ma ei saa hakkama. Surm on kergendus. Ma sain hakkama. Minust saab kangelane, sest sa ei räägi iial kellelegi seda, mida ma sulle praegu räägin. Sa viid Aliale ja pojale mu viimased tervitused, mõtled välja, kuidas ma ütlesin, et ma neid armastan... Ähh, muidugi ma armastan neid. Muidugi ma tahan neile kõike kõike kõike kõige paremat... Nende eest on lihtne ja rõõmus surra...

Olgu, ma vaatan nüüd veel Maad.” Ta hääl kustus.

Krüger suri millalgi pidurduskiirenduse ajal enne Beagle’iga põkkumist.