Loo algus

I

Aeg oli käes. Nad läksid.

Inimesed. Terves maailmas.

Ja siin, Eestis.

Kõikjal üle porise, niiske ja külma maa pakiti asju, tülitseti, sosistati tekkide all ning kakeldi, nii et veri väljas. Teinekordki tuli allajäänud-peksasaanud kiirabisireenide kimedal hädahüüul valgete linade vahele toibuma viia. Mõnikord ka tapeti, kuid seda harva. Väideldi, vaieldi, lauldi ja pilgati, põletati kohvreid ning keerati laste ja abikaasade uksi lukku... Kuid peamiselt ikkagi pakiti asju ja jäeti hüvasti.

II

Orbiidil, vaakumis heli teatavasti ei levi. Ometi kuulis Hain, kuidas järjekordne süstik dokkis. Kuulis jalgadega. Suur hõre konstruktsioon võpatas, kui haaratsid sulgusid, ja kõik, kes sellega ühendusest olid, tajusid otse mööda metalli levivaid helisid – kolinat, käginat ja oigamist.

Süstiku luugid avanesid ja üksteise järel hakkasid sealt väljuma konteinerid. Tavalise suure merekonteineri mõõdus. Huvitav, kui inglased selle omal ajal välja mõtlesid, siis kas nad oleksid uskunud, et see saab põhiliseks mõõtühikuks ka inimeste väljarändel üle kogu teadaoleva universumi? Ta puhatas omaette ja sellest tekkis hetkeks kiivriklaasile udulaik. Kusjuures see teadaolev universum on hulga suurem ja mõistetamatum, kui tollal ette kujutati.

Enamikul konteineritest olid aknad ja kuigi need olid seest hämaralt valgustatud, oli näha neis istuvaid inimesi. Kõigil skafander seljas – loomulikult. Umbes pooltel oli kiiver peas. Enamik neist, kel kiivrit peas polnud, oksendas. Neid viimaseid oli päris palju. Enne vastasmõjuvabasid mootoreid olid kosmoses käinud ju ainult noorepoolsed, treenitud ja terved inimesed, ja isegi nende hulgast hakkas alguses paljudel paha. Ilmselt aga poleks keegi ette kujutanud, kui rõlgelt, lootusetult, armetult ja armutult oksene ikkagi on tavaliste kahejalgsete vedamine läbi kaalutuse...

Konteinerid liikusid rivis spetsiaalsel haaratsitega liikurteel, neil oli tulla oma pool kilomeetrit, enne kui need jõudsid kaheteistnurkse tuleringini hiigelsuurt võrkkotti meenutava konstruktsiooni ees. Konteinerid läbisid tuleringi ja... kadusid. See oli ikka veel, pärast tuhandekordset jälgimist õõvastav vaatepilt. Konteinerid läksid... ja siis lihtsalt kadusid.

Sest see kaheteistnurkne tulering oli portaal. Pöördruumitunnel. Tähevärav. Inimeste variant nõndanimetatud Tünnidest, mis umbes viis aastat varem Maale langesid.

Selle Tünni teises otsas oli Taaravalla. Eestlaste planeet.

Täpsemalt selleks ajaks juba üks eestlaste planeetidest.

Süstik sai tühjaks, haakis end lahti ja libises eemale. Jälle tundis Hain – tundsid kõik, kes sellega ühenduses olid – konstruktsiooni protesteerivalt ägisemas, kui süstik lülitas mootori sisse ja kadus järjest kiiremini Maa suunas, arendades nüüd, mil tal inimesi peal polnud, arvatavasti oma 20–30g-d – pilootidel oli ju kompenseeriv kontuur.

Sest nende paari aastaga oli tehtud palju hämmastavaid avastusi. Enamasti küll marslaste abil. Tünne oli Maal, täpsemalt Maa-lähedases ruumis juba tuhandeid. Ühe sellise ehitamine maksis miljoni euro ringis – mis tähendas, et oli kättesaadav peaaegu igale vähegi tõsiselt võetavale huvigrupile.

Maa oli kaotamas inimesi kiiremini, kui mistahes õnnetuste, taudide või sõdade läbi.

Neil meeletutel päevadel, kõndides ringi nagu jälitusluuluga Terminaator – soomustatud skafander, suurekaliibriline plasmapõleti, kaks püstolit, granaadid ja raske EMP, kui peamisega piirduda – ja oiates veel paranemata haavade tõttu – kui kedagi kuulmas ei olnud –, mõtles Hain korduvalt tagasi ajale, mil kõik algas.

III

Haini jaoks algas see pisut varem kui suurema osa inimeste jaoks, juhuslikult ja pohmakaga. Pohmakaski oli tegelikult juhus. Kuid elu koosnebki juhustest.

„Läheme sisse,” viipas David observatooriumihoone poole.

Ta oli loppis ja kahvatu ning Hain ei oleks tahtnud teada, mida arvanuks alkomeeter, kui liikluspolitsei neid peatama oleks juhtunud.

„Kui sul seal midagi juua on.”

„On. Ja ma lubasin sulle midagi näidata.”

„Jah.” Hain ohkas ja hakkas end autost välja ajama. Talle meenus küll, et David lubas midagi näidata, kuid hetkel oli tema huvi asja vastu seal, kus põrgu jäätub.

Õhtupäikese mahe kuma kolmel tolmunud klaasil, millesse kulises mingi tundmatu ja hääldamatu nimega selge kuldpruun Single Malt, oli reaalsus. Laud, millele David oli klaasid asetanud, oli sürreaalsus – mingi relikt eelmise sajandi 60ndatest. Aga see pidas vastu, sest oli valmistatud enne, kui mööblit hakkas asendama pressitud praht, millele puidukarva papp peale kleebitud.

Peaaegu liiter vett viskile otsa ja ka ülejäänud maailma värvid ujusid Haini silmis taas fookusesse. „Mida sa mulle näidata tahtsid?”

„Seda, kuidas nägu Marsil silmi pilgutab ja sülitab.”

Hain pani silmad kinni. „Seda jama – vabandust – on terve internet täis. Mis imetrikiga...” Ta kehitas õlgu.

„Tõepoolest. Aga vaata, kui sul piisavalt võimas teleskoop, siis sa näed. Ja ei üritagi postitada, sest ameeriklaste robotid karjuvad su kohe surnuks. Oleks omal ajal kirikuisadel sihuke interneedus, ei teaks me siiani, et Maa liigub. Kohe oleks tekkinud kakssada saiti, kus väidetakse, et Maa lisaks laulab, tantsib ja taob laupäeviti pihku, ning iga terve mõistusega inimene oleks sellele vastikusega selja pööranud.”

See pani Haini korraks isegi mõtlema. „Pilgutab silmi ja sülitab?”

„Jah. Tule vaata ise.” Ta lülitas arvuti sisse. „Praegu on päev, muidu ma näitaksin sulle otse. Sähvatused. Kahendkood. Numbrid. Hoiatus ilmselt. Aga midagi on ilmselt veel – infot on hulga rohkem.”

„Sülitab?”

„Lennutab midagi Maa suunas.”

Hain seedis seda natuke aega. „Ja sellest on õnnestunud vaikida?” venitas ta lõpuks.

David noogutas mornilt. „Täpsemalt, see on sita sisse maetud. Aga enam ei lähe kaua. Varsti peaksid esimesed neist Maale jõudma.”

IV

„Said sa midagi aru?” kraaksatas Leo, kui nad juba tund aega uuesti teel olid. Kahekesi, Tallinna poole. David jäi observatooriumi maha, ta elas ja töötas seal. Leo oli see, kelle jaoks oli laual olnud kolmas klaas, ent sobiliku tagasihoidlikkusega polnud ta sõnagagi sekkunud härrade kirjaniku ja astronoomi vestlusse, turvamees, nagu ta oli.

Umbes nii Hain sellel hetkel mõtles ja kohe neid mõtteid ka häbenes. Leo oli võimalik et rohkem kirjanik kui tema. Tõenäoliselt oli neid inimesi kõvasti alla protsendi, kes oleksid olnud võimelised jälgima toda elukutselise astronoomi ja nooruses tõsisest astronoomiahuvilisest inseneri vestlust. Sest temale oli kirjutamine hobi. Millest Eestis ära ei elanud. Aga see on hoopis teine jutt.

Hain ohkas. „Millist osa sa mõtled? Kaks neid võimalusi on – kas David on hull või on maailm hull. Kuna David tundus üsna normaalne...” Ta kraaksatas naerda ja sirutas käe tassihoidjasse pistetud veepudeli järele. „Aga me saame seda paari päeva jooksul teada. Tõenäosuse hari on ju täna.”

„Sellest ma ei saanudki aru. Mida see tähendab?”

Hain ohkas uuesti. „Seda, et... oh perse... Davidi diagnoosi peame ilmselt maha võtma.” Ta lasi auto vabakäigule ja peatus siis tee ääres.

Eespool libises üle taeva laskuv tulekera, valge tupruv saba taga ja üldse üsna selline, nagu kõik inimesed neid filmides on näinud. Hain proovis määrata kaugust ja kiirust, kuid ta ju ei teadnud kumbagi. Vahemaa võis olla paar kilomeetrit ja võis olla ka paarsada. Ei, pilvede järgi saab ju arvutada, need on mõne kilomeetri kõrgusel... Ta haaras kaardi.

„Oh kurat!” Ta vaatas vaheldumisi kaarti ja taevast ja tegelikult võttis see kõik vaid mõne sekundi. „See kukkus kuhugi Läänemaale. Ma vean kihla, et sinna Turba lähedale veneaegsele sõjaväepolügonile.”

„Vaata,” ütles Leo. Madalal horisondi kohal nende taga kaardus üle taeva veel mitu sellist joont.

Hain noogutas. „Need lähevad kuhugi Euroopasse. Või Skandinaaviasse.”

„Sõidame,” napsas Leo autosse tagasi ronides.

„Kuhu?”

„Sinna... Turba polügonile loomulikult.”

„Eee...” Hain ronis küll tagasi rooli, kuid oli ilmselge, et asi talle ei meeldi. „On see mõistlik mõte?”

„Vajuta gaasi!”

Hain kehitas õlgu ja vajutas gaasipedaali põhja. Ta hakkas uuesti rääkima siis, kui kiirus 160 juures stabiliseerus: „Tagantjärele on nii selge, et midagi on teoksil. Viimased paar aastat on liikvel veidrad kõlakad – see asteroid, siis olevat SETI midagi leidnud... Jah, midagi on teoksil. Tänasest alates seda enam varjata ei saa. Võõras mõistus on reaalsus! Reaalsus! Nad on päriselt olemas!” Ta kraaksatas maniakaalselt naerda, kuid tõsines kohe. „Ma ei tea, mida valitsused välja on mõelnud. Võimalik, et kukkumiskoht oli teada ja on juba sõjaväest ümbritsetud. Sul on õigus – tuleb järele uurida. Sest nii sigapõnev ei ole mul veel elus olnud.”

„Huvitav, mida me sealt leiame?” küsis Leo mõne aja pärast kõhklemisi.

„Kui on pahad tulnukad, siis ehk ongi parem, kui meid esimesena süüakse.” Polnud aru saada, kui tõsiselt ta seda mõtles.

„Mulle see mõtteviis ei istu. Ega ma biifsteek ei ole... kui biifsteek kuidagi muretseks oma värskuse üle. Pigem küpsusastme... Loll jutt.” Ta tiris tagapingilt oma koti, tõmbas sellest püstoli ja asus seda kontrollima.

Hain avas suu ja pani selle jälle kinni. Siis avas uuesti. „Kuule, kõigist inimestest just sina peaksid sellest aru saama. See ei ole mingi tulnukate vallutusplaan või jahiretk. Selliseid asju juhtub ainult kollivuudi filmides. Selles puudub igasugune loogika. Mingi sillapea loomine ehk. Millal need asjad ehitati?”

„Kui ma teie jutust midagigi taipasin, siis kaks miljardit aastat tagasi. Või tuli keegi ja ehitas need Marsile, et need oleks õigel hetkel võtta.”

„Miks need just nüüd aktiveerusid?”

„Sest miski jõudis lõpule. Teed sa mulle eksamit või?”

„Ei, pigem kammin oma mõtteid sirgu,” viskas Hain vabandava muigega. „See on kõige positiivsem stsenaarium. Mõtleme niipidi – omaaegsed maadeuurimised ei lõppenud avastatavatele just alati hästi, aga maadeuurijad ei tulistanud esimesena. Suur eelis oli neil rahvastel, kelle hulgas leidus mõnigi, kes võttis vaevaks neist veidratest valgetest midagi teada saada.”

„Neil olid odad käes. Piltidel.” Leo tiris kotist õlarihmadega kabuuri ja asus seda endale ümber sättima. Siis võttis ta telefoni. Kõhkles seda käes kaaludes. „Huvitav, kas ma võin helistada ja öelda, et lähen tulnukatele vastu?”

Hain kõhkles kümmekond sekundit ja raputas siis hoiatavalt pead: „Pane parem see aparaat ära. Suur Vend kuulab pealt.”

„Usud sa ise, mida räägid? Suudavad nad? Tehniliselt, ma mõtlen?”

Hain mõtles veel ligi minuti ja noogusta siis mornilt. „Tegelikult ma ei tea. Aga ma ei tahaks riskida. Et me nii lollisti vahele jääme.”

Hain ei saanud midagi teha, et hiljem sellele kihutamisele tagasi mõeldes meenusid talle esimesena read H. G. Wellsi „Maailmade sõjast”: „oli soe õhtu/ .../ kõik tundus nii ohutu ja rahulik.”

Jah, raadio teatas „meteoriitide” langemisest kõikjal üle maailma. Neid olla kokku loetud üle saja. Avaldati isegi imestust, „nagu juhiks neid nähtamatu käsi”, sest kõik need olid kukkunud inimtühjadesse paikadesse – ohvreid seni ei olnud.

Maailm elas oma elu edasi. Peale nende ei olnud maanteel ühtki hullu kihutajat, vastutulevad autod möödusid tavalise kiirusega. Tee äärde jäävate asulate tänavad olid tühjad, kusagil polnud vähimatki märki, et uudised ilmselgest maavälisest sekkumisest meie asjadesse oleks inimesi kuidagi kõigutanud.

Tulnuka langemisest oli möödas napp kolmveerand tundi, kui nad silmasid suitsusammast. Maanteelt metsa pöörduva väiksema kruusatee otsas seisis politseiauto.

Hain ja Leo vaatasid teineteisele otsa.

„Neid ei saa väga palju olla,” porises Hain vabakäiguga teeotsast mööda veeredes. Paarsada meetrit edasi seisis järgmine politseiauto. Siis tee pöördus pisut, aga suitsusambast hakkasid nad juba kaugenema.

„Siit saad üle?” osutas Leo lagunenud puitsilla poole, mis üle kraavi viis.

„Mine vaata.”

Tavalise sõiduautoga poleks see ehk õnnestunud, kuid Haini neliveolise Saabi-jurakaga said nad igatahes üle. Ainult et mitte eriti kaugemale, sest vaevumärgatavad rattaroopad olid lootusetult võssa kasvanud.

„Tõmba siia põõsaste taha, et meid otse teelt näha ei oleks,” viipas Leo.

Hain tegi seda, väljus autost, pistis uksetaskust selja taha vöö vahele oma püstoli – tal oli Kaitseliidu relvaluba – ja vaatas ringi. Septembri teine nädal, loodus oli veel korralikult roheline. Pikaks venib see reedeõhtune üritus, käis tal peast läbi. Teda ootas pere. Huvitav, kas Leod ootab keegi? Peaks millalgi küsima... Ise pidi ta endale tunnistama, et on hulga parema meelega siin metsas kui kodus.

Kui palju oleneb siin maailmas juhusest! Kui Hain ei oleks eelmisel õhtul joonud paari klaasi rohkem kui tarvis ja oma tavalise Tartu armukese asemel hoopis suvalise kirjandusest huvitatud tibi juurde maandunud... Kui kellelgi, kellel Leo vist lõpuks väga ära viskas, poleks tulnud pähe talle hommikul helistada, et ega ta ikka veel Tartus ei ole... Kui ta ei oleks vaevunud Davidit kuulama... Ja nii edasi.

Aga nüüd oli ta seal. Leoga, kes – ta pidi endale tunnistama – oli vähemalt eileõhtusest seltskonnast kindlasti kõige parem kaaslane sellele retkele.

Nad rühkisid kiirustades läbi metsa, üritades siiski silmad võimalikult lahti hoida ja võimalikult vähe lärmi teha. Leo oli selles parem. Kõigepealt oli ta oma kümmekond aastat noorem kui suur ja natuke kohmakas neljakümne piiri ületanud Hain. Turvamehe kohta oli Leo väikest kasvu ja pealegi üsna tugevate prillidega. Nagu nii mõnigi joodik nende suvistel kokkutulekutel tunda oli saanud, ei tähendanud see midagi.

Ilm oli ka üsna soe. Tuult ei olnud ja kohati oli pilvede vahelt piiluv päike metsaaluse oma 20 kraadini kütnud. Meestel jooksid higinired üle näo. Küllap olid ka seljad märjad, kuid nad leppisid, sest Haini nahkpintsak ja Leo ebamäärast kaitsevärvi tuulejakk olid suhteliselt tagasihoidlikku tooni võrreldes nende särkidega.

Kui sild ikkagi poleks autot vastu pidanud ja mõni ratas oleks pehkinud puidust läbi vajunud... Kui nad ei oleks teatud intuitsiooni või õnneliku juhuse tõttu valinud võsasiilu, kuhu ükski kiiruga sündmuskohale kupatatud politseinik ei olnud jõudnud... Kui veel sadu pisiasju poleks juhtunud nii, nagu need juhtusid!

Ega nad ei saanudki esimesel hetkel aru, mis hall sein see nende ees on. Nad jõudsid suitseva, segipööratud pinnasest vallini. Ja alles seal silmadega ülepääsu otsides jõudis neile pärale, et nad on kohale jõudnud. Et see hiigelsuur tuhmist metallist jurakas nende ees ongi üks nendest asjadest, mida too nägu Marsil viimased kuud välja on sülitanud.

„Bläää, kui suur see on...” Polnudki aru saada, kas Leo vangutab pead või pöörab pilku vasakule ja paremale.

„Oma kakskümmend meetrit kõrge... Ei, arvatavasti oma kolmkümmend. Tead, vist saab nii skaala paika, kui kujutleda, et see on umbes nii suur, kui võtta üks kaheksa või kümne paraadnaga üheksakorruseline Mustamäe maja ja ümmarguseks puhuda.”

Leo vaatas veel kahele poole ja noogutas siis nõustudes. „Ilmselt õige. Oma kakssada meetrit pikk. Kumba otsa enne vaatame?”

„Paremale,” otsustas Hain. „Tuli see idast ja seega vasak ots oli ees. Seal peaks palju kuumem olema...”

Nad ronisid läbi võsa ja see ei läinud hästi, sest langedes oli asjandus pinnase parasjagu segamini keeranud.

„Kuule, kas sulle ei tundu, et purustused on liiga väikesed?” küsis Leo. „Kui ma teie jutust üldse midagi aru sain, peaks kiirus olema ikkagi kümneid kilomeetreid sekundis? Palju väiksemad meteoriidid peaksid palju suuremaid plahvatusi põhjustama?”

„Jah.” Hain siunas omaette, pühkides näolt sinna kleepunud ämblikuvõrku. Nad mõlemad higistasid kõvasti ja liikusid endiselt pooleldi hiilides. „Need asjandused on aktiivsed. Mootoritega. Need kogunesid ju parve. Allakukkumine ei ole tegelikult hullem kui oleks lennuki allakukkumine.”

„Miks need parve kogunesid? Aru ma ei saa...”

„Sest see keegi kartis, et inimesed lähevad esimeste pärast sõdima, mõistad? Neid pidi kõigile jätkuma. Vähemalt igasse riiki üks. Ma arvan, et igale miljonile üks. Meie oma on siin.”

„Sul käib kõik liiga kiiresti.”

„Ei.” Hain peatus, sest nad olid jõudnud hõredamale alale, sellisele põõsastunud lagendikule, mida Lääne-Eesti paepealsel alailma esineb. Taevast kukkunud silinder lõppes seal – seda nad nägid tegelikult puude vahelt juba varemgi – ja 60–70 meetrit eemal kukkumisest tekkinud vao juures seisis 7-8 inimest, neist osa sõjaväe- või politseivormis.

Leo puudutas teda varrukast ja ronis seejärel üles tollest kolme-nelja-meetrisest liiva, mulla, kivide ja puujuurte segadikust, mille silinder oli kokku kuhjanud. Hain ühines temaga, sest Leo oli leidnud päris kõrge koha, mida varjas pikalikukkunud mastimänni juuretaldrik. Kukkumisvagu ei olnud sügav ja selle põhjas oli paekivi paljas. Ja paistis, et mõnisada meetrit ida pool oli silinder kaotanud suurema osa hoost, sõites läbi sellisest kümne-viieteistmeetrisest jääajast jäänud voorest või põndakust, mis teinekord sealkandis maastikku ilmestavad.

Leo osutas järgmisele murdunud männi juurepallile, mis võis neile varju pakkuda. Hain noogutas. Ilmselgelt sai nende privaatne uurimisretk läbi niipea, kui võimuesindajad neid silmasid. Seni olid nad näinud vaid halli ühtlast metallseina, kuid kuni oli lootus...

Leo läks esimesena, Hain järgnes talle. Ja sealt nägid nad silindri tagumist otsa. Ja vastavalt iseloomule jäi Hain tummaks ja Leo hakkas vaikselt kolmes keeles ropendama. Kui Hain tardumusest vabanes – see võttis tal tegelikult vaid paar sekundit –, kobas ta taskust mobiili ja asus pildistama. Ta muidugi kahetses, et tal on ainult mobiil. Peast käis läbi juba mõned aastad vana õelutsemine, et sedalaadi asjandustega saab teha katastroofifotosid – saab fikseerida autoavarii ja tulnukate maandumise –, kõigil muudel juhtudel on foto ise katastroof...

Silindri tagumine ots puudus ja see oli mingis mõttes seest tühi. Tegelikult võiks terve raamatu täita kirjeldustega, mismoodi näeb välja pöördruumitunnel kuhugi sadade või ka miljonite valgusaastate taha. Tegelikult aitaks paarikümnesekundilisest videolõigust... mis ütleks palju ja mitte midagi, sest inimestel on kulunud aastaid, et hakata arvama, millised nendest detailidest on konstruktsiooniliselt olulised ja millised annavad infot, mida täielikult lahti mõtestada ei suudeta. Ning pole välistatud, et mõni detail on vaid ilustuseks.

Mis aga nii Hainile kui Leole esimesel hetkel selge oli – see, mis paistab seal metallvõrguga aheldatud vikerkaarte, kõverpeeglitest ja öömustast rõngaste taga, on teine maailm. See oleks võinud paista täiusliku ringina, aga silindri loojad olid hoolitsevalt ohverdanud pisut alumisest segmendist, et moodustuks mugavam horisontaalne tee.

„Läheme vaatame?” küsis Leo.

„Eee...” tegi Hain. „Noh, ma küll ei oodanud, et nad valivad kõige lihtsama lahenduse, aga see on kõige loogilisem ja elegantsem küll.”

„Millest sa räägid?”

„Maaga juhtub midagi halba. Meile antakse võimalus... Noh, nad oleksid võinud valida näiteks jooniste saatmise, tulla kohale... võimalusi on palju. Ent nad saatsid valmis värava. See tähendab, et...”

„Läheme.”

„Eee... mõtled sa seda tõsiselt`”

„Ja mida tähendas sinu „eee”?”

Hain mõtles hetke ja hakkas naerma. „Sul on õigus. Mina kõhklen. Miks sina lähed? Minul on põnev. Kas sa ei karda?”

„Ise sa rääkisid, et kohe nad ehitavad siia aia ümber. Seega on see tõenäoliselt ainus võimalus, enne kui läheb lõputuks kaagutamiseks. Ja kes siis veel, kui mitte meie?”

Hain turtsatas. „Läksime. Aga need...” Ta osutas peaga seltskonnale tagapool vao ääres.

„Pea meeles, peatuda ei tohi.” Leo kehitas õlgu. „Vaevalt nad tulistama hakkavad. Või mine lolle tea. Vastu lasta ei ole kindlasti mõtet. Lihtsalt ignoreerime neid. Aga peatuda ei tohi.”

Hain ainult noogutas rabedalt.

Neid märgati peaaegu kohe, kui nad oma peidupaigast väljusid. Kostsid segased hõiked. Nad tõesti vaatasid ainult silmanurgast tagasi, fikseerides siiski, et mõned tegelased hakkasid nende poole jooksma.

Silinder ei olnud väljast täiuslik teravate servadega geomeetriline kujund, see koondus mõlemast otsast õige pisut, meenutades pigem saledat tünni; selle serv oli tegelikult üsna massiivne, ometi ei pakkunud sinna ronimine mingit raskust.

Nad kõndisid pisut tõusval justkui roostevabast terasest haakidest ja valgest valgusest punutud materjalil. Millegipärast ei olnud neist kummalgi tahtmist seda katsuda.

Tunnel kitsenes pisut, nüüd oli see kahekümnemeetrise läbimõõduga ring, mille tõstetud põhi moodustas umbes 7-8 meetrit laia maantee. Kõrv püüdis keelde, hoiatusi ja ähvardusi, kuid keegi neile ei järgnenud ja ei tulistanud ka.

Õige varsti said mehed aru, et too maailm seal teises otsas oli osaliselt illusioon, sest kõndida tuli kindlasti rohkem kui kahe silindri jagu. Üsna kohe hakkas nii liikumine kui hingamine raskeks minema. Päris keskel tundus, nagu liiguksid nad vees. Kuid igatahes jõudsid nad välja teisele poole.

Nad seisid õige mitu minutit ringi vaadates. Otse nende ees oli harvade põõsastega kaetud lagendik, mis eemal tihedamaks metsaks üle läks.

„Kurat, nii tavaline,” mainis Leo lõpuks üsna pettunult. Taevas oli lauspilves, kuid oli päevaselt valge ja temperatuur väga sarnane sellega, mis teiseski otsas.

Hain ei suutnud tagasi hoida maniakaalset naeru. Ta istus silindri servale ja raputas oma nahktagi, et end jahutada. „Leo, isegi Maal leidub paiku, mille kohta sa seda ei ütleks. Antarktika jääväljad, Sahaara... Kui erinevad on kodus meie neli aastaaega... See siin...” Ta ohkas mõtteid kogudes. „Tead... See jääb meile eluks ajaks meelde. Just see, kuidas me praegu siin seisame... või istume. Aga kui keegi küsib, ei oska me muud, kui õlgu kehitada – noh, ehk on mingid värvid vähe harjumatud ning selliseid puid ja rohtu ei ole me kunagi näinud, noh, üldse on kõik kuidagi... veider. Aga kas sa saad aru, et see on alles algus? Kas sa saad aru, mis nüüd juhtuma hakkab?”

Taas kestis minuti vaikus.

Siis vangutas Leo pead. „Ehh, ei oska. Kuule, kas kõigi teiste tünnid tulevad sama koha peale välja? Samale planeedile, ma mõtlen? Kui tulevad, tähendab see sõda, sest kui see maailm ei ole kah meie oma järgi tehtud, ei lange piirid kokku.”

Ta kõhkles hetke ja astus siis silindri metallilt tutilisele heinamaale. Ta astus kümmekond sammu, valvsalt ringi vahtides, käsi kaenla all relvakabuuril, peatus ja pöördus. „See silinder on siin vedelenud... ma ei tea. Igatahes vähemalt aastakümneid.”

Ta vaatas uuesti ringi. Siis kehitas õlgu ja vaatas veelkord ringi, astus ühe põõsa juurde ja tegi püksiluku lahti. „Mitmenda astme lähikontakt?” mühatas ta soristades.

„Huvitav, kas see oli nüüd eestlaslik või maalaslik lähenemine?” venitas Hain mõtlikult. Ta oli end ka Leo lähedusse sättinud. „Ma kujutan ette, et kindlasti see, kes need tähevärava-tünnid tegi, salvestab kõike nende läheduses toimuvat. Esimene sõna, mille inimesed võõrasse maailma jõudes kuuldavale toovad, on religiooniga seotud obstsöösus, esimene tegu on urineerimine, mida võib vaadelda lõhnamärgina...”

„Eestlane olen ja eestlaseks jään,” turtsatas Leo riista kuivaks raputades ja püksilukku sulgedes. „Teeme ühe ringi?”

Hain kõhkles paar sekundit ja noogutas siis. „Jah. Aga...” Ta kõhkles. „Kaugele ei lähe. See on see koht, kus filmides-raamatutes pahad välja ilmuvad.”

Leo kontrollis relva. „Ma ei näe siin isegi linde ja putukaid.” Ta valis põõsaste vahel enam-vähem lagedama riba ja hakkas astuma. Hain lentsis talle järele, iga mõne sammu järel peatudes ja ringi vaadates. Ta jõudis Leole järele, kui see oli ühele põlvele laskunud ja uuris jälgi maapinnal.

„Mingeid elukaid siin ikkagi on,” poetas see end püsti ajades.

„Tuttavad?”

„Ei, mul ei ole siin tuttavaid. Ma ei saa isegi seda aru, on tegu sõrgade või käppadega.”

Nad ei olnud sellest rääkinud, kuid vaikival kokkuleppel suundusid nad sinnapoole, kus paar kilomeetrit eemal tundus mingi küngas olevat. Leo juhtis. Kogu tee oli Hain see, kes silmnähtavalt kõhkles ja kartlikult ringi piilus.

Maapind hakkas tõusma, kuid mets läks hoopis tihedamaks. Nad silmasid ka linde ja putukaid, kuid kuigi põõsastes siin-seal keegi sahistas, ei näinud nad ühtki looma. Linnud ja putukad olid võõrad nagu kõik taimeliigidki.

Küngas ei olnud kõrge, see kerkis vaevu üle puulatvade, kuid ometi said nad ringi vaadata. Muidugi otsisid nad kõigepealt välja oma „tünni”. Sealt oli selgelt näha, et mingit kukkumisjälge selle juures ei ole.

„We are not alone in Universe,” kraaksatas Leo teiselt poolt, kui Hain ikka veel nende tulekusuunda uuris. Kui Hain tema juurde jõudis, osutas ta kaugusse, kus puulatvade vahel lösutas teine samasugune hall tünn. „Ja seal on veel kolmas,” viipas ta horisondile.

„Tead... venitas Hain mõtlikult. „Vähemalt selle lähema juures tuleb ära käia. Kui see avaneb kuhugi Maal, oleme tõsiselt hädas.”

„Sa tahad öelda, et kui siin on need ruumiauguga tünnid võimalik et sada korda tihedamalt kui Maal...” Leo vangutas pead. „Üks viis teada saada.”

Teine tünn ei avanenud Maale. Ka see oli muide vedelenud omal kohal nii kaua, et puudusid igasugused jäljed, mis oleksid vihjanud, kuidas see sinna sattus. Mehed seisid õhtupäikeses pisut poolkõrbelisel lainelisel tasandikul. Ainult et päikesevalgus oli silmnähtavalt roheline ja taevas säras veel mingi... pilv.

Nad tõusid lähima põndaku harjale. Sarnane maastik laius igas suunas horisondini ja teisi tünne näha ei olnud. Umbes poole kilomeetri kaugusel sõi vast 40–50 pealine kari mingeid pruunikaid natuke piisoneid meenutavaid loomi ja nende järel hiilis kaks sellist, kes assotsieerusid ebameeldivalt raptoritega. Mehed vaatasid teineteisele otsa ja kiirustasid pöördruumitünni poole tagasi.

Nad peatusid puhkama alles „oma” – see tähendab koju Maale viiva – tünni sissepääsu juures. Oli öö. Taevas ei olnud päris selgeks läinud, kuid ikkagi piilus teinekord pilvede vahelt Maa omast väiksem ja tuhmim kuu. Õnneks – sest ei ole sugugi kindel, et nad kottpimedas tee oleksid leidnud. Jah, Hainil oli väike taskulamp võtmehoidjas ja Leo lasi oma mobiili aku tühjaks, kasutades selle lampi – mõlemad olid äbarikud valgusdioodid tegelikult –, kuid ilma tolle kuu valguseta, nii vilets kui see ka oli, oleks olnud väga raske õiget suunda hoida.

Hain tegi ka sellest tünniotsast oma mobiiliga pilte ja jäi siis hämmastunult aparaati põrnitsema.

„Kuule, siin on levi...”

„Mingid moblamastid olid siit vähem kui kilomeetri kaugusel,” märkis Leo.

Hain mõtles, siis muigas. „Tead, ma saadan kogu siin pildistatud materjali oma serverisse. Ja nüüd on aeg teha esimesed telefonikõned teisest maailmast.”

Leo noogutas aeglaselt. „Seal teises otsas võetakse meid kohe kinni. Mis nad meiega ikka teevad, aga pildimaterjal ja kõik, mida me võiksime kaasa võtta, võetakse niikuinii ära. Neile lihtsalt pole vaja öelda, et andmed on juba läinud.” Siis turtsatas ta. „Kuule, aga meil on ju tuttavaid ajakirjanikke – annaks kohe ka esimese intervjuu teisest maailmast?”

V

Tagantjärele sellele päevale mõeldes ei suutnud Hain jätta õnne tänamata, kui hea mõte see Leol oli. Muidugi võeti neid teisel pool kohe kinni. Muidugi oleks võinud juhtuda, et igasuguste asjapulkade paanika ja otsustamatuse tõttu tuleb neil kurat teab kus kurat teab kui kaua kükitada ja kurat teab mida taluda, aga kui televisioonis näidati kaadreid nende kinnivõtmiseni ja esitati küsimus, et kus siis meie kangelased on...

Muidugi üritati neile veel mingeid vaikima sundivaid pabereid nina alla toppida, aga sellest nad keeldusid. Ja vähemalt Hain käratas toatäiele erinevate jõustruktuuride ametnikele: „Te olete kari alamõõdulisi jobusid ja te ei dikteeri mulle ühtki tingimust!”

VI

Palju hiljem – siis, kui oli käes Mineku Aeg – sellele kõige esimesele päevale tagasi mõeldes hämmeldas Haini just see tohutu vastuolu kogu meie mõttemaailma, ettekujutusi ja eksistentsi aluseid muutvate sündmuste ja igapäevaste rutiinide vahel. Nemad Leoga käisid ära. Ilmselt esimestena terves maailmas. Polnud nad midagi erilist, ehkki teisalt ei saa kindlasti väita, et eestlastel sellega kuidagi halvasti oleks läinud, et need just nemad olid.

Miks nemad? Muidugi, tänu eluaegsele huvile teadusliku fantastika vastu oli neil võimalik toimuvaga adapteeruda, nii-öelda kastist väljas mõelda vähemalt suurusjärk kiiremini ja tulemuslikumalt kui suvalisel ükskõik kui intelligentsel inimesel, kes aga pole kunagi vaevunud oma ninaotsast kaugemale vaatama. Samas aga on väidetud, et pole olemas tõelist intelligentsi võimeta aduda argisusest kaugele jäävaid ideid, kontseptsioone ja mõttekonstruktsioone...

Nad mõlemad teadsid, mispidi relv pihus käib ja ei olnud just viletsaimas füüsilises vormis. Hain teadis oma vigu – tihti liigne kõhklemine –, kuid seda kompenseeris Leo külmakõhuline uljus.

Nii nad ära käisidki.

Ja tulid tagasi maailma, mis ei saanud enam kunagi sama olla, sest vähem kui veerand tunni jooksul langes Maale 256 sellist pöördruumiväravaga tünni. Võõrastel, kes kõike korraldasid, oli ilmselt mingisugune ettekujutus Maa poliitilisest kaardist, sest iga riik sai vähemalt ühe. Hiinlased võtsid isikliku solvanguna, et Tiibet ja Taiwan said oma. Maniakaalse depressiooni mõõtu rahvuslik lein valitses paljudel Okeaania ja Kariibi mere saareriigikestel, kes „oma” ei saanud. Võõrastel tundus ka mingi perversne huumorimeel olevat, sest üks Venemaa omadest kukkus täpselt Tunguusi meteoriidi langemiskohta ja üks USA omadest Area 51-e...

Teisalt aga... inimesed sõid, sittusid ja keppisid täpselt samamoodi edasi. Kurjad õpetajad kirjutasid märkusi kooli hilinenud lastele, kurjad ülemused nõudsid tähtaegadest kinnipidamist. Lapiliisud kirjutasid endiselt parkimistrahve välja ja odava söögikoha peldikus tegi narkar oma viimase süsti... Supermarketi kassades oli endiselt saba, eestlaste keskmine palk ületas ainult mõnitusmiinimumi, lasteaiakohti ei jätkunud ja küttekulude tõus oli paratamatus samamoodi, kui toidukoguse vähenemine nendesamade supermarketite „toidulaadses” solgis...

Võib-olla ongi kummastavaim see, kui vähe tegelikult maailm muutus. Jah, tulnukad on ilmselt olemas. Või vähemalt mingisugune kusagil tegutsev meist mõõtmatult arenenum mõistus. Jah, meil on siin kahesajameetrised torujupid, mille sees pidevalt avatud täheväravad. Jah, Maale läheneb asteroid, mis – kui see tõesti tabama juhtub – hävitab kümne aasta pärast tõenäoliselt kogu elu Maal... Jah, loomulikult tegeletakse tünnitaguste maade uurimisega. Loomulikult valmistutakse kolonisatsiooniks...

Ja loomulikult oleme sinna sada aeda ümber ehitanud ja mis tähendab, et tahate vaadata?

Mineku Ajani oli siis ju veel aastaid.

VII

Just sel ajal, kui dokkis järgmine eemal oodanud tšartersüstikutest, hakkas raadio Haini kõrvas pirisema: „Ohtlik lähenemine!”

Hain viipas poolele tosinale valvurile, kes koos temaga seal ühel juhtimiskeskuse rõdul seisis ja astus paari sammuga suure arvutiekraani juurde. „Seisid” ja „astusid” nad seal ainult tänu magnetsaabastele ja „seismine” tähendas enam-vähem vertikaalset asendit selle pinna suhtes, kus parasjagu seisma juhtuti. Rõhk sõnal „enam-vähem” – harjumusest kippusid inimesed end seadma lähedalolijatega sama pidi.

Suurema osa ekraanist võttis enda alla radarikujutis, mis oli täis kõikvõimalikku sigrimigri. Kusagilt nende lähedalt libises mööda vari.

„Mis see oli?” küsis pisut hirmunud hääl. „See oligi?”

Hain vaatas ringi. Üks noorematest valvuritest oli tema kõrvale tulnud. „Ei,” mühatas ta. „See on meie kaitsehävitaja. Me ei lase kedagi nii lähedale.”

„Saad sa sellest midagi aru?” Ta viipas radarikujutisele. „Miks see nii kirju on?”

„Häired. Pärast seda, kui läks lihtsaks asju üles vedada, muutus madal orbiit kasutuskõlbmatuks. See on ka üks põhjus, miks me kolisime kahekümnele tuhandele – siin on veel suhteliselt lage. Sadam ja portaal ei ole manööverdusvõimelised. Liiga suur ja õrn. See kägardub kokku, kui me üritaks seda vähegi kõvemini nügida.”

„Aga kui mõni teine samasugune tuleb?”

Hain turtsatas. „Mida sulle õpetati? Selle tõenäosus on olematu. Ja kõigil, kes lendavad, on radarid. See on muide üks põhjus, miks pilt kirju on. Radareid, kõike on liiga palju. Idioote on ka liiga palju.”

„Eesti valitsus?”

„Eesti valitsus ka. Aga...” Hain kaalus hetke sõnu. „Tead ju küll – piraadid, usuhullud, lihtsalt pullivennad... Siin ei ole ju seadusi. Me ise tahtsime nii. Ja seepärast peame end kaitsma. Kui vaja.” Ta tonksas teise relvi.

„Kui neist kosmoses abi on,” porises poiss mornilt. Ta tundus väga noor olevat ja Hainil käis peast läbi mõte, et kuidas kurat ta sinna üldse sattus... Ta ei suutnud kuidagi ta nime meenutada, kuigi oli teda korduvalt näinud, teoreetiliselt lausa ise palganud... Ei, seda tegi siiski Leo.

„Need on idiootide vastu. Kaliibriga tegelaste vastu on hävitajad. Ja suurema kaliibriga vendade vastu ei aita niikuinii miski.”

„Ainult ära minna.” Poiss noogutas. „Aga seda me ju just teemegi.”

Hain muigas. Kes oleks vaevalt paar aastat tagasi uskunud, et ma siin niimoodi seisan... jalgealune kuradi hõre. Tegelikult, järele mõeldes ta teadis – algas kõik muidugi sellest, et ta oli juhulikult esimene, kes ära käis.

Kuid sellest poleks piisanud. Oli kolm kohtumist, kolm vestlust, millest igaühe juures tegi ta valikuid. Ja need tõid ta sinna, kus ta nüüd oli, tegid temast selle, mis ta oli – ühe Taaravalla võtmekujudest.

VIII

Hain astus kohvikusse, sulges enda järel ukse ja raputas pahaselt pead. Siis raputas ta mantlit – samal põhjusel –, et vabaneda lobjakast, mida sadas nii tihedalt, et juba selle paarikümne meetriga autost kohviku ukseni oli ta kaetud poolesentimeetrise külma löga kihiga. Ta vaatas ringi ja jalutas siis ühe tagapool pisut varjatumalt seisva laua suunas.

„Sa jäid hiljaks,” porises Leo talle üldse mitte kurjalt noogutades.

„Kuulsused ei jää hiljaks, neid peetakse kinni,” noogutas Hain samal toonil vastu ja vaatas teisi laua ümber istujaid. „David,” tervitas ta viimast ja pööras lõpuks pilgu kahele poisile, kellest üks oli varateismeline ja teine ehk napilt valimisikka jõudnud. „Erki ja Alex?”

Poisid noogutasid.

„Me kutsusime teid siia, sest Erki elab siin ja mul... ei oleks kerge olnud ta emale seletada, miks ta kusagile sõidab. Eriti peale viimaseid sündmusi. Seega laadisin Alexi oma ratastega supipotti ja tellisin teidki siia,” selgitas David pisut sõnu otsides. „Haapsallu, Paju kohvikusse.” Ta kehitas pisut abitult ja natuke vabandavalt õlgu. „Talvel põhiliselt kohalike penskarite pesa. Aga siin käib igasugust rahvast, nii et...”

Hain vaatas vaheldumisi tema ja Erki otsa ning näis sõnu otsivat. „Sa elasid vist kunagi ka Haapsalus?”

„Jah. Aga see oli ammu.”

„Ja nüüd ei käi eriti tihti?”

„Ei satu jah,” porises David mornilt. „Muidugi kasutasin juhust oma poega näha.”

Tuli ettekandja.

„Kaffe lattet saab?” küsis Hain. Ta vaatas alles peale neid sõnu üles ja ei reageerinud paar sekundit järgmisele küsimusele: „Midagi süüa?”

„Mingi kartulisalati moodi asja ju võiks...” Ta langetas ennast kirudes pilgu alles siis, kui nägi naist huuli kõverdavat. Ettekandja oli nooruke sale blondiin. Olgu, ütleme, et olen natuke lühinägelik ja pidin nii pikalt uurima ta rinnasilti, mitte rindu... Ettekandja nimi oli Linda ja Hain ei olnud päris kindel, kuid tundus, et naise vasakul käel oli ainult kolm sõrme.

„Meil on klassikalist pealinna salatit,” ütles Linda.

„Palun,” püüdis Hain eriti soojalt ja tagasihoidlikult öelda.

Ettekandja lahkus ja Hain vaatas ringi. Ruum oli sisustatud juugendstiilis ja näis olevat pärit otse eelmise sajandi kolmekümnendatest. Tõepoolest oli külastajate hulgas enamuses vanemad naisterahvad ja mõni tolmunud papi, kes näis olevat ainult kohviku jaoks elustatud.

Hain ohkas ja pööras pilgu kaaslastele tagasi. „Olgu, kuulsused ja tulnukad, alustame salanõu pidamist.”

Ta vaatas kõigepealt Erki otsa. „Niisiis, mis seal toimub?”

„Nad käivad nagu kosmoses,” alustas poiss natuke rabedal toonil ja kiirustades, silmnähtavalt nautides võimalust Hainiga rääkida. „Sinna on ehitatud paar kaarhalli, sellised suured ja hallid. Plekist. Ja seal on valgus ja kuus rida okastraattõkkeid. Prožektorid. Koerad. Lähevad – soomusautoga. Tulevad tagasi otse halli. Veoautod käivad edasi-tagasi, sellised... igasugused. Peal kirjad „Mööbel”. Ja „Sõõrikud”.”

„Sõõrikud!” mühatas Leo.

Erki noogutas ja jätkas juttu tema otsa vaadates. „Ja nad on puhastanud toruesise. Leegiheitjatega. Mingi vastikult haisev gaasipilv on seal ka. Need... skafandrites lasevad soomusauto alati mingi sisiseva asjaga üle.”

„Kas sa oled näinud neid soomusautost väljas käimas? Tähendab, kas nad on ka soomusautos skafandris?” Leo vedas suu viltu. „On see ikka skafander või keemiakaitseülikond... Vittu, ma peaksin sulle pilte näitama...”

„Olen internetist vaadanud. Kiiver on. Võib ju võidusõitjate ülikond ka olla, aga suur suure klaasiga kiiver on. ja balloonid seljal.” Erki toon oli pisut solvunud. „Minnes nad läksid õues peale. Tagasi tulid otse halli. Enne õues gaasitati ja siis sõitis masin halli.”

„Kaua sa õieti vaatasid?” tahtis Hain teada.

„Neli tundi. Teisel päeval kaks. Siis nad leidsid meid üles.”

„Miks?” küsis Leo.

Poiss pilgutas silmi. „Ei tea. Kas soojusdetektorid... või läksime hooletuks. Võis olla peegeldus binokliklaasidelt. Ma olen lugenud.” Seda viimast lisas ta õigustavalt selle peale, et Leo pead vangutas.

„Olgu, kõik on võimalik,” kehitas viimane lepitavalt õlgu. „Mis nad teiega tegid?”

„Midagi... Ema tuli õhtul järele. Võeti allkiri, et me enam ei tee. Ja vait oleme. Ma kirjutasin alla.”

„Seda ära kindlasti häbene,” sekkus nüüd seni vaikinud David. „Pole pahandusi vaja. Ja ära enam sinna mine kah.” Ei ole mingit kahtlust, et isa ja poeg, leidis Hain end mõtlemas. Mõlemad olid keskmisest haprama kehaehitusega, natuke nurgelise näo ja heledate lokkis juustega, mis pigem halvastihoitud lambanahka meenutas. Ja nende natuke nasaalne, kuid üldiselt hästimodulleeritud bariton pidi ühel päeval eristamatuks muutuma.

„Teised lähevad. Aga vist on sinna mingid detektorid pandud. Enam ei saa.” Erik näis seda võtvat kui isiklikku läbikukkumist.

„Kas sa pilte tegid?” küsis Hain.

Poiss noogutas. „Aga teise päeva omad nad võtsid ära. Esimese omad ka. Aga muidugi on mul veel üks koopia.” Ta pani lauale mälupulga. Hain võttis selle ja pistis kotist võetud läpi USB auku.

„Nii, Alex, sinu kord,” sõnas Hain poolküsivalt läppi nimetatu poole lükates. Too nohises natuke ja süvenes pilti.

Vahepeal tõi ettekandja Linda Haini kohvi ja salati. Haini pilk puhkas igatsevalt ta jalgadel, kui ta leti poole tagasi kõndis. „Maailm on ikka ilus paik,” ohkas ta.

„Kas ameeriklased tõesti leidsid linna?” küsis Erik.

„Leidsid,” noogutas David. „Diaspari. Muidugi andsid nad oma Marsiprogrammile samasuguse jalahoobi tagumikku, kui omal ajal kuulendudele. Ilmselt samal päeval, kui nad avastasid, et nägu sülitama on hakanud. Ja me ei tea, millal see on, seega ei tea me, palju silindreid õieti kosmoses hulbib. Õige number on kolmekümne tuhande ringis. Linn täiesti terve. Selle tegid nad kohe kindlaks, et see on ehitatud praktiliselt hävimatust materjalist. Nad leidsid ka mingeid säilmeid ja nende järgi ongi määratud linna oletatav vanus – miljard aastat. Ja mis muu see saab siis olla, kui Clarke’i Diaspar.

Ainult et vähemalt hiinlased on ka sinnapoole teel.

Kõiges ei saa muidugi kindel olla. Me ei tea, kuidas see saavutatud on – elementaarosakesed, mis meie kiirendites vaid sekundimurdosa eksisteerivad, püsivad seal aatomite kooseisus näiliselt lõpmatult ja sellepärast ongi kõik marslaste ehitatu igas praktilises tähenduses igavene.

Aga saad aru, kui nad ehitasid selliseid linnu, oleksid nad pidanud olema suutelised planeedi orbiiti muutma. Marsi tsivilisatsioon pidi tekkima ja õitsema kaks miljardit aastat tagasi, kui neil seal veel atmosfäär ja vett oli. Elu Marsil tekkis ilmselt umbes samal ajal kui Maal, kuid ookeanid kuivasid seal kiiremini ja esimesed elukad olid sunnitud kuival hakkama saama juba kolm miljardit aastat tagasi – siis, kui Maa veel põhiliselt kuum ookean oli. Kaks miljardit aastat tagasi oli punase planeedi elukeskkonna õhtu – mered aurasid ära, Marss muutus külmaks ja kuivaks, selle atmosfäärist jäi järele hõre süsihappegaasivine. Võib-olla kestis miljoneid aastaid aeg, mil marslased pead vangutasid ja oma sureva planeediga hüvasti jätsid. Mis nendega siis juhtus? Igatahes mingi osa neist jäi Diasparisse. Saad aru, nad suutsid ehitada pöördruumiväravaid. Neile olid kõik teed lahti. Noh, mingi osa neist jäi Diasparisse ja püsis seal miljard aastat viimase tugipunktina. Diaspar, mis kandis oma asukaid ajajões allavoolu. Kuni neile vist lihtsalt aitas... Sest miljard aastat mõttetut eksistentsi on kindlasti kohutavam mistahes põrgust.

Saad aru, siin peab olema midagi veel. Midagi, millest me aru ei saa. Saad aru, silindrid võivad lennata tähtede vahel isegi nii, et lihtsalt lasevad mingi planeedi atmosfääri endast läbi – ongi gaasreaktiivmootor. See on absurd – nad oleksid võinud muuta Marsi orbiit, nad oleksid võinud... Nad... Sa ei kujuta ette, kui palju vastamata küsimusi siin on!”

„Valmis,” noogutas Alex lõpuks, katkestades selle isa-poja – tegelikult üsna ühepoolse – vestluse.

„Sobib see mustrisse?” mühatas Leo.

Alex vaatas talle pisut kõhklevalt otsa, siis noogutas. Ta oli kohutavalt pikk, kõigist laua ümber istujatest kõige pikem, natuke hajevil olekuga ja samuti tundis ta end nende endast palju vanemate meeste seltskonnas ebakindlalt.

„Olgu, ma tean, et sa oled geenius,” ohkas Leo. „Mina ei ole. Räägi.”

Alex tegi lõusta. Pole selge, mida ta sellega täpselt öelda tahtis. „Kõiki valitsuste poolt avaldatud fotosid on töödeldud. Võltsitud. Väga raske on tegelikku mustrit kokku panna. Aga kui teada kontrollsummasid, saab tuletada. Vaadake, esimesed fotod on võltsitud saamatult, sest nad ei teadnud neid kontrollsummasid...”

„Lühemalt,” muigas Leo.

Alex libistas kätega üle näo. „Lühemalt on need jah koodid. Need langevad kokku saatekoodidega, mida nägu väljastas, ja sisaldavad ilmselt infot sihtkoha kohta. Seda infot on umbes megabait ja suuremat osa sellest on võimatu lahti mõtestada...”

„Ehk siis teame me vaid seda, et käib üks suuremat sorti valetamine ja varjamine,” võttis Hain asja kokku. Ta raputas keelavalt pead, kui Alex tahtis edasi rääkida, ja viipas lauale. Ta võttis niimoodi endale paar minutit mõtlemisaega, kui ülejäänutest kes sõi paar suutäit, kes võttis vaid paar lonksu kohvi või mahla.

„Lühidalt, mitte miski edasi ei liigu,” lausus ta lõpuks lõuga sügades. Nad vahetasid Leoga pilgu. „Kuulge, me peaksime kõik omas suunas edasi tegutsema. Asteroid tuleb. Seda fakti pole keegi ümber lükanud. Me ei tea kindlalt, aga mingeid signaale olla kah vastu võetud. Marsi linnades on tehtud hämmastavaid avastusi. Ja meie istume siin nagu munaskanad. David, kas sa saad aru, et see, mida Erik teeb, on tähtis. Leo õpetab natuke, me saame aidata varustusega. Andmeid on vaja. Ma saan ka Alexit natuke aidata.” Nad vahetasid Leoga veel ühe pilgu. „Lepime kokku, kuidas sidet hakkame pidama.”

„Ma tahan kindlasti kaasas olla!” pahvatas Erik.

Taas kord vahetasid Hain ja Leo pilke. „See ei ole mäng,” ütles siis viimane järsult. „Meil on teatud sidemeid. On omad huvigrupid. Ent peamine, millest te peate aru saama – see ei ole mäng.” Ta vaatas poisse pikalt ja tõsiselt, lastes sõnumil settida. „Meil jääb loota, et võõrad ikka teavad, mida nad teevad. Sest vaadake – mis õieti on maailmas muutunud tünnide saabumises peale? Mitte midagi. Meie käisime ära. Midagi hullu ei juhtunud. Küllap võõrad oskasid arvestada haiguste ja veel tuhande asjaga. Kas me saame riskida, et nad arvestasid ka sellega, et järgmiseks ei tee inimesed paar aastat muud, kui sügavad mune?”

IX

Vana klassivend oli ta ise üles otsinud. Raimond. Kunagi olid nad päris head sõbrad olnud. Kunagi... jah, kuid millalgi juba üle kümne aasta tagasi oli kontakt kadunud. Raimond oli see, kes enam telefonile ei vastanud. Siis, kui ta enda arvates suurärimeheks sai. Ilma irooniata – oma kolmkümmend miljonit eurot aastakäibena pole just täpes...

Igatahes siin ta siis nüüd oli. Lösutas suures nahkses tugitoolis, lühike ja paks. Seda jõulupõrsa väljanägemist sul küll viimati ei olnud. Ja vanaks ja kiilaks oled ka jäänud, mõtles Hain. Ta teadis, et eks ole temagi vaid vanemaks läinud, kuid noorpõlvesõbrast palju paremas vormis oli ta ikkagi.

Anna serveeris teed. Annast Hain muidugi teadis, kuigi näinud ta naist ei olnud. Neist kümmekond aastat noorem – seega siis veel 20-ndate lõpus – venelanna. Kena, kurat, veab saatanal... Paari tervitussõna järel oli selge, et kuigi Anna ilmselt saab eesti keelest vabalt aru, ei julge ta eriti suud lahti teha.

Raimond valas kahte klaasi – olles heitnud küsiva pilgu ka naise suunas, kes pead raputas – Larsen XO-d. Ohtralt. Maitse on tal saatanal hea.

„Kuidas sa selle seltskonnaga läbi saad, kes sinna tünni ümber aia ehitas?” Küsimus tuli kohe peale esimest lonksu, enne kui Hain jõudis end mugavalt teise lennukiemalaevasuurusse tooli seada ja kohvi koorega ära tempida.

Hain kehitas õlgu. „Halvasti. Asi läks valitsusametnike tasemele. Nad on selle kõvasti kinni toppinud. Kapo on kah näppupidi sees. Nagu sa tead, sorgin ma siit- ja sealtpoolt, aga seni...” Ta jättis lause lõpu õhku ja kehitas veelkord õlgu.

„Ja midagi ajad sa ka ülikooli ja observatooriumi omadega?”

Hain kaalus sõnu. „Observatooriumi omad on kah pahased. Kõik vassivad. Ameeriklased on ju Marsil ja sealt pole ju saadud muud, kui sadakond hoolikalt valitud pilti. Ülikooli omad tahaksid ise uurida, aga praegu on see läinud sisuliselt sõjaväe ja julgeoleku kätte. Ülikooli argumendid on kõige tõsisemad, neil on Eesti parimad spetsialistid, aga see ei loe. Need, kes seisavad kaugelenägelikult kogu Eesti rahva huvide eest, istuvad relvadega tünni juures tropiks ees ja panevad tuima.”

„Midagi sa ju siiski teed? Mingeid ressursse sul ju on? Sa oled meedias huvitavate avaldustega esinenud.”

Hain punastas. „Noh, sulle ma võin öelda, et see on suuresti bluff. Jah, ma olen tahtnud asja ajada. Kuradi põnev on ja... Noh, ma lootsin... siiralt lootsin mingiks sellega tegelevaks asjapulgaks saada. Aga... ju ma ei tunne õigeid inimesi. Sise- ja kaitseministeerium lükkasid minu ja teised huvilised lihtsalt kõrvale. Nüüd on neli kuud tünnide tulekust, minuga on tehtud mingi paarkümmend intervjuud ja... mul nagu ei olegi enam asja... vana elu läheb edasi.” Ta rääkis seda konjakit uurides. Iseendale ta ei valetanud ja lapsepõlvesõpruse pärast oli ta otsustanud Raimondile kah mitte valetada.

Raimond võttis laualt toosist prillid. Hain kergitas kulme, sest neid nägi ta sõbral esimest korda. Kuid prillid tegid tollest amööbisarnasest asjast tugitoolis tõesti midagi arhetüüpset kapitalisti meenutavat.

„Kas asteroid tuleb?”

Hain turtsatas kõledalt. „Asteroid tuleb. Aga praegu on ikka nii fifty-fifty, kas see on ohtlik või mitte. Kusjuures... oled sa lugenud... näiteks Augustase asju? Ta on ilmselt kõige kaugelenägelikum tegelane. Asteroidi pärast ei ole selliseid jõude käsutavatel marslastel vaja Maad evakueerida. Kui nad oleksid ohverdanud ühe, saad aru, ühe tünni, lasknud selle asteroidiga kokku, oleks oht likvideeritud.”

Ta võttis lonksu klaasist ja hakkas rääkima alles pärast Raimondi kannatamatut köhatust: „Võimalik muidugi on, et need tünnid on nii kallid, et ühe asteroidi pärast... Samas saaks tünni abil asteroidi kurssi muuta ka tünni hävitamata. Kui see muide üldse häviks kokkupõrkel, sest selle materjal on praktiliselt igavene...”

„Tead sa? Või arvad?”

Hain lõi käega. „See tuleb vaatlustest ja arvutustest vaieldamatult välja.”

„Olgu. Miks need tünnid siia tulid?”

Taas vaikis Hain ligi minuti, lastes konjakil milliliitri kaupa suus imenduda. „On kaks võimalust: inimtekkeline või väline. Inimtekkeline tähendaks siis, et ameeriklased olid Marsil tegelikult varem ja panid selle seadme – tõenäoliselt kogemata – tööle. Või siis kahepoolne, selles mõttes, et lüliti oli umbes nagu „Total Recallis” – asi läheb käima, kui intelligentne olevus kuhugi mingi loiva või jäseme topib. Välise puhul on võimalused, et miski sai inimese jaoks läbi või tingisid seda mingid teised asjaolud. Puhta juhuseni välja. Või valeühenduseni.”

„Mida sa ise arvad?”

„Ma ei tea,” lausus Hain tõrjuvalt, otsustades taas aus olla. „Muidugi oli suur lollus lihtsalt läbi kõndida. Täpsemalt – suur risk. See eeldas, et keegi on mõelnud õrna bioloogilise struktuuri kaitsele. Inimene on õrn bioloogiline struktuur, kui sa aru ei saanud. Ent need koodid, mida nüüdseks on juba suudetud suuremalt jaolt lahti mõtestada, viitavad otseselt, et nagu tolle omaaegse kultussarja täheväravad, on tünnid mõeldudki üsna avarates piirides taiplike elukate transportimiseks. „Piirides” nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma arvan, et me näeme täna veel liiga väikest osa pildist, et mingeid vähegi tõepäraseid järeldusi teha.”

„Aga mitte miski ei vihja, et inimesed ei tohiks sinna teisele poole elama asuda?” Raimond kummardus pisut ettepoole ja...

... tegelikult ei ole õige öelda, et ma sain alles nüüd aru, pani Hain enda jaoks asja paika. Ta oli valmis olnud selleks, et vana sõber teda kui ikkagi mingis mõttes kuulsust nii-öelda katsuda tahab – uhke teistele rääkida, et näe, kes mul laupäeval külas käis... Ta oli lootnud, et asi on tõsisem. Oligi – majandushuvid.

„Ei,” raputas Hain pead. „Kõik viitab sellele, et need saadeti siia just selleks, et inimesed neid kasutaks. Sihipäraselt. Teistesse ilmadesse minekuks.”

„Kui inimesed sinna lähevad, peavad nad kusagil elama.”

„Ja sina oled ehitusettevõtja.”

„Jah. See on metsik äri. Sellele tahavad kõik küüsi taha. Mitte ainult siin ja siinsed tegijad. Üle maailma on kõik tagajalgadel püsti ja nuusutavad õhku. Kogu türastu rajamine.”

„Infra?”

„Pidi see ikka haige keelepede olema... Aga jah, täiesti tühjale kohale tuleb rajada kogu türastu – teed, kommunikatsioonid, haiglad, koolid, hullumajad... ja see pisike putka südamekujulise sisselõikega uksel.”

Hain noogutas aeglaselt. „Kuidas mina sind aidata saan?”

„On see tõsi, et ülikooli ja tehnikaülikooli omad on ainus tõsiseltvõetav grupp, kes ministeeriumi sägadel varvastel trambib?”

„Mulle meeldiks nii mõelda.”

„Ja sina oma ulmikutega istud nende juhatusega ühe laua taga?”

„„Istume” ja „juhatus” on selle päästearmee kohta väga uhked sõnad.”

Raimond sättis end ja silmitses teda mõned sekundid altkulmu. „Kuule, suhtu asjasse tõsiselt – mõned siin tahavad sulle raha pakkuda.”

„Mitte ainult sina?”

„Mina olen ihne – nagu sa ei teaks. Ja mina tean, et sa oled laisk ja ebausaldusväärne jutupaunik. Aga ma ei suutnud oma sõpru veenda, et sa oled täiesti kasutu.”

„Tänan.” Hain irvitas. Põrgusse, ise ta tahab. „Vähemasti on ootused realistlikud. Vaata, seni on kogu see rahvas teinud tööd peamiselt heast tahtest... noh, mingeid toetusi on ikka tulnud, õppejõud on igasuguste fondide rahasid kasutanud... mitte päris sihipäraselt. Sellest võib midagi välja tulla küll, kui siia raha korralikumalt sisse panna...” Ta tõsines. „Aga ma ei saa midagi lubada.”

„Ma tean.” Korraks viirastus, et Raimondil on vähemalt kaks rida hambaid. „Aga me tegutseme mitmel rindel. See peenraha, mis me sinusse investeerime, on kild suuremast mosaiigist. Me vajame infot. Ja me saame tagada, et meie sõnum levib. Et meie inimesed satuksid õigete kohtade peale. Keegi räägib ametnikega, keegi räägib pankuritega, keegi räägib meediaga. Sina räägid tarkade udupeadega, rivistad neid õigesti, innustad, suunad. Seda tuleb ajada muidugi ettevaatlikult. Oled kaasas?”

Hain noogutas uuesti. „Muidugi olen ma kaasas. Nüüd teeme nii... anna pliiatsit ja paberit.”

Niimoodi sündiski Taaravalla Kinnisvara Arendamise Sihtasutus.

X

Kolmas kohtumine toimus Pariisis, EU tünnikonverentsil. Hain oleks muidugi suutnud unepealt öelda ka konverentsi A4-l kaks rida võtva prantsuskeelse nime – mis sest, et prantsuse keelt ta ei osanud – kuid tegi meelega nägu, nagu ei suudaks seda meelde jätta. Ega tema üksi – paljud protesteerisid niimoodi tolle oma olemuselt pseudoteadusliku mula vastu, mis kõike ootamatult kaelasadanud võõrmõjuga seonduvat kohutavalt ettevaatlikult defineerida püüdis.

Ta oli seal Eesti delegatsiooni koosseisus. Ta oli selle koosseisu arvatud ainult sellepärast, et ta ei läheks sealsamas samal ajal toimuvale mitteametlikule konverentsile, mida pidasid kõik need, keda ametlikult asja ajavad bürokraadid ei tahtnud tünnide ligi lasta. Too teine konverents oli aga paraku suurem ja uhkem ning kuna seal räägiti palju huvitavamaid asju, jäi ametnikel hambaid kiristades vaadata, kuidas riiklikke seisukohti esitati pooltühjale saalile, sest isegi ametlike delegatsioonide liikmed eelistasid jälgida toda „alternatiivset”.

Seal kohtuski ta Augustas Sepaga. Too veidra nimega mees oli sündinud eelmise sajandi 70-ndatel Rootsis, Boråses, Eesti juurtega peres. Ta oli lõpetanud Lundi ülikooli majandusteaduste magistri kraadiga ja seejärel töötanud aastaid Saksamaal ja Ühendriikides; ta oli millalgi sajandi alguses kaitsnud doktoriväitekirja Stanfordi Ülikoolis. Ta oli mingis mõttes „kõige suurem nimi” neist, kes kohe peale tünnide kukkumist üritasid filosoofia keelde panna, kuidagi modelleerida juhtunu mõju inimtsivilisatsioonile kui tervikule.

Kuna Hain oli seal ikkagi omamoodi kuulsus – selle üle vaieldi, kuid ilmselt nad Leoga olid tõesti esimesed, kes ära käisid –, saabus paratamatult moment, kus nad seisid kõrvuti ja naeratasid piltnikele. Hain ei saanudki aru, kas ta suutis paar intelligentset märkust teha või oli Augustas lihtsalt väga tüdinenud seltskonnast, keda vanasti ufo-hulludeks nimetati, igatahes sattusid nad õhtul väiksemas ringis vestlema. „Väike ring” tähendas antud juhul umbes kolmekümmet inimest ülikooli kohvikus.

Augustas lösutas ainsal enam-vähem mugaval diivanil ja käperdas käeulatusse sattuvaid üliõpilasneide. „Mitte ühelgi juhul ja mitte ühelgi tingimusel ei saa jätkuda inimkonna lineaarne areng. See peaks olema ilmselge. Selle sajandi lõpu Maa ei saa, mõistate!, lihtsalt ei saa sarnaneda millegagi, mida me võiksime oodata ja prognoosida lihtsa ekstrapoleerimisega,” pajatas ta oma kuldhammaste välkudes. „„Kasvu piirid” ja kõik sarnased vähegi tõsiseltvõetavad prognoosid räägivad ühte keelt – me läheneme neksusele, singulaarsusele, sündmuste horisondile. Teatud otsused tehti meie eest ära. Meil jääb vaid loota, et need, kes need otsused tegid, ei teinud seda esimest korda ja eesmärgiks oli anda meile võimalus. Et see ei ole mingi rotilõks või kärbsepaber, millega hoitakse kontrolli all liiga tüütult sumisema hakanud inimpopulatsiooni. Mu noored sõbrad, ma olen kindel, et nende tünnide sees ei ole midagi müstilist. Midagi sellist, mida me nüüd kohe ei oleks võinud ise saavutada. Kas te Higgsi bosonist olete midagi kuulnud?”

Augustas ei olnud Hainist palju vanem, kuid nägi välja peaaegu et järgmisse generatsiooni kuuluvana. Lisaks oli ta välimuses kombineerunud halvim, mis „Eesti juurte” puhul võimalik – ta meenutas räpasevõitu vene juuti. Aga mõistus oli tal kahtlemata briljantne.

„Vaadake, me tungime üha sügavamale maailma olemusse ja oleme saavutamas minu arvates äärmiselt fundamentaalset läbimurret. Higgsi boson on hädavajalik seisumassi kui sellise tekkimise põhjendamiseks. Jutud, et CERN-i LHC võib kogemata genereerida musta augu, mis Maa neelab, ei ole laest võetud. Me ei anna endale aru, et Plancki konstant on ka oma olemuselt sündmuste horisont. Higgsi boson ühendab elementaarosakeste füüsika braaniteooriaga!” Ta viipas kannatamatult ühe rühma poole. „Jah, ma tean, see ei ole standardmudelis päris nii lihtne!”

Ta ilmselgelt nautis ennast.

„Teie asi, kutid, on see valemite keelde panna, kuid vaadakem suuremat pilti – me oleme niikuinii sõnastamas füüsikat, mille väga mitmed alusseadused tuleb ümber teha. Me näeme oma silmadega, et on võimalik luua ruumiauk. Kui me ühendame selle augu tähetuumaga, saame praktiliselt piiramatu energiaallika, kui me ühendame selle mingi raske kehaga, saame vastasmõjuvaba mootori. Küsimus on ainult selles, kuidas marslased ellu jäid – kuidas nad selliste jõududega mängides oma planeeti õhku ei lasknud? Ja kas meil üldse oleks olnud võimalust ellu jääda, kui me tõepooles selle kõige avastamise piiril olime?”

Ent tema retoorilist pausi kasutades pistis Hain vahele: „Ehk siis midagi sellist, et kui katseklaasis läks pärm nii hästi kasvama, et jääksoojus juba ohtlikuks muutus, valati virre veinitõrde?”

Augustas mõtles hetke ja muigas: „Jah. Mulle meeldiks mõelda, et merre, aga see ei muuda mõtte olemust. Kuid sa juhtisid tähelepanu millelegi, mis on palju olulisem kui auk ruumis – see on auk meie peas! Piltlikult öeldes muidugi.” Ta peatus näppu püsti hoides ja sosistas paar sõna noorukesele daamile, kes end tema kõrvale oli sättinud. Siis vaatas ta sellise kavala kuke irvitusega ringi ja jätkas: „Kas me oleksime täna siin, kus me oleme, kui esimesed inimesed oleksid Siinai poolsaarele korraliku Berliini müüri rajanud ja vaikselt, ettevaatlikult, arukalt ja ettenägelikult uurima hakanud, mis maa see seal kaugemal on?”

„Keegi oleks üle mere ujunud,” ei pidanud Hain vastu. „Kosmoses hulbib veel oma paarkümmend tuhat tünni.”

Augustas heitis talle lühikese nugaterava pilgu ja viis jutu mujale. Ainult et WC-sse minnes poetas ta möödaminnes Hainile: „Ära mine kuhugi.”

Hain ei läinud. Seltskond sumises poole ööni ja siis suundus veel väiksem osa koos Augustasega tema elamisse. Hain ei saanud kunagi päris hästi aru, kuidas mees selle korraldas ja miks just need inimesed sattusid tollesse korterisse, kus ta Pariisis elas; ta ei saanud sellestki aru, kelle oma see korter õieti oli. Kui kohvik suleti, viipas Augustas talle lihtsalt peaga, ja nii nad läksidki.

Esimesed kaks tundi ei juhtunud õieti midagi. Hain tundis end pisut üleliigse ja valesse kohta sattununa, sest Augustas paistis olevat huvitatud ainult tollest naisolevusest ja suur osa seltskonnast rääkis omavahel prantsuse keelt. Kõht oli tal tühi ja vein on Prantsusmaal teatavasti väga hea... Ta kaalus isegi deserteerimist, kui ta vaid oleks võinud kindel olla, et ta Augustasega uuesti ühendust saab.

Ent lõpuks tiris Augustas ta kõrvale. „Põhimõtteliselt, oled sa huvitatud info vahetamisest ja koostööst?”

„Jah, muidugi.”

Mees muigas. „Siis lepime kokku turvalised kanalid. Oled sa ametliku delegatsiooni koosseisus?”

„Jah. Sina ei ole?”

Ta raputas pead. „Ma ei ole tahtnud end kellegagi siduda. Oled sa kirjutanud alla mõne konfidentsiaalsusleppe?”

„Ei.” Hainile tundus, et ta sai aru: „Sellepärast pole sa tahtnud end siduda? Et olla arvamustes vaba?”

„Jah ja ei. Ühelt poolt ei taha ma muidugi kellelegi lubada, et ma varjan mingit osa oma teadmistest, teiselt poolt aga olen ma kindel, et nii suuri vihjeid ei anna taevas niisama. Sa ei saa aru?”

Hain mõtles hetke ja raputas pead. „Keegi dirigeerib protsessi. See keegi... ma oleksin oodanud, et ta mõtleb näiteks välja midagi, mis takistab militaarset aktiivsust tünni läheduses. Miks ta peaks inimeste koostöövormidest just riike eelistama?”

„See keegi ei teinud seda sellepärast, et sel ei ole tähtsust. Auk peas – meie peades käib ikka see Maa ja tulnukate mäng. Tulnukaid ei ole. Miks me ei ole avastanud ühtki jälge mõistuse tegutsemisest kosmoses: pole raadiosaateid, Dysoni sfääre, mõtlevaid galaktikaid – sest neid ei ole!”

„Noh, on kolm võimalust...” alustas Hain.

„Mulle meeldib sellest lõpmatuseni rääkida, aga praegu on seal üks noor daam valmis vastu tulema minu erektiivsele huvile tema vaginaalse piirkonna vastu, nii et... Oled sa muide mõelnud, et ilmselt ka Eesti konstitutsiooni järgi ei ole riigil mingit õigust takistada oma kodanikke riigist lahkumast?”

Hain mühatas. „Jah. Aga praktiliselt õnnestub seda ju ikka piirata. Karantiin. Oht. Igasugust möga saab ajada. Ja tünn ei ole ametlik piiripunkt kah.”

„Ei ole.” Nüüd näis Augustas kõhklevat, palju talle rääkida tasub. „Mõtleme teisiti – kui palju sa näed enda ümber hirmu pahade tulnukate rünnaku ees?”

„Null,” nuhatas Hain.

„Ja kõik teavad, et pöördruumitunnelid on võimalikud.” Augustas noogutas. „Uks on avatud. Mõtleme nüüd koos edasi...”

XI

Hain ei saanud kunagi teada, kas Augustas ikkagi sai sel ööl keppi, sest nad vestlesid seal veel terve tunni. Aga tema sai mõtteid. Need kolm kohtumist – kui ta poleks neli kuud varem andnud Haapsalus tol hetkel sisuliselt katteta lubadusi... kui ta poleks kaks kuud tagasi otsustanud Raimondit – asju õigete nimedega nimetades – lüpsta, võttes vastu tema raha... kui ta poleks Augustasega vesteldes õigel ajal suud lahti teinud...

Tol ööl – tegelikult juba vastu hommikut – läbi Pariisi koju tuikudes – ta oli joonud veini hulga rohkem, kui see hea tuju või maitse pärast tarvilik oleks – näis talle, et ta mõistab kogu maailma ja teab täpselt, mida ta tegema peab. Eks see mõnes mõttes selline promillidest tulenev kirgastumine oli... Hain ei valetanud vähemalt iseendale – jah, tal ei olnud hea tunne lubada neile poistele midagi tühja õhu pealt, jättes neile mulje, nagu ta oleks „kusagil sees”. Raimondile enda arvates kah ju sisuliselt õhku müües ei tundnud ta end pooltki nii halvasti, mõeldes hoopis, et saab täita need eelmised lubadused... Ja Augustaselt saadud tõesti huvitavad seisukohad saab jälle Raimondile maha müüa...

Nagu öeldud, ei valetanud Hain vähemalt iseendale – kohati käitus ta kui tavaline pisipetis.

Aga ta hakkas tegutsema.

XII

Järgmine suur teetähis oli kaks ja pool aastat hiljem, kolm aastat pärast tünnide kukkumist.

Lisaks kõigele muule oli Hain üks neist, kes töötas Augustas Sepa kodulehe tekstide kallal. Tema nime ei olnud seal kusagil – nii olid nad kokku leppinud –, kuid oli avalik saladus, et see natuke blogi meenutav artiklitekogu täieneb vähemalt paarikümne inimese koostöös.

Ja see oli kõige tuntum maailmas. Augustas Sepa arvamus võõrmõju teemadel maksis palju rohkem kui valitsuste ametlikud teated.

„Tsivilisatsioonide pöördepunkt – kas ajalugu kordub?

Tänaseks on kuus riiki või riikide liitu tunnistanud, et Marsi-ekspeditsioone hakati kiireimas võimalikus tempos ette valmistama niipea, kui Nägu hakkas silindreid välja tulistama. USA oli esimene, kuid veel kolm jõudsid sihile – EU, Hiina ja Venemaa. Jaapan loobus ja India katse lõppes katastroofiga. Me ei tea, kuidas oleksid asjad kujunenud, kui kohalejõudjate hulgas poleks olnud EU-d – ilmselt ainult see takistas ameeriklasi hiinlaste ja venelaste vastu kaasasolnud tuumarelvi rakendamast.

Kõik ekspeditsioonid laskusid otse Diasparisse ja tagantjärele on ka asjaosalised ise tunnistanud, et varemetest Marsil teadsid suurriigid aastakümneid. Selle pikaajalise valetamise mõju inimkultuurile on omaette teema, niisamuti kui küsimused, kaua nad oleksid suutnud seda saladuses hoida, kui see nende otsustada oleks olnud, ja mil määral oldi valmis selleks, mis juhtuma hakkab, kui tõde päevavalgele tuleb.

Oli vaja ainult õige pisut kaevamist, et leida lagunenud hiidmüüride alt tee tegelikku linna, mis tohutute koobaste süsteemina kilomeetrite ulatuses punase kõrbe all lebab ja ideaalses korras säilinud on. Ekspeditsioonide liikmed on rääkinud, millist hämmastust, isegi õõva tekitas see ilmselgelt igavene, ebaloomulikult heas korras linn. Nendelsamadel esimestel päevadel tegid astronaudid katsetega kindlaks, et materjalid, millest linn tehtud, on praktiliselt hävimatud.

Me elame imede ajal. Me pidime ümber tegema oma ettekujutuse aatomifüüsikast, sest Diaspari seinte materjal sisaldas elemente, mida me ei tundnud. Meile seni veel arusaamatul viisil kombineeritud kvantosakesed tekitavad – nii aatomi- kui molekulaartasandil – substantse, millel on meie jaoks müstilisi omadusi.

Me vaidleme siiani mateeria jäävuse seaduse õige sõnastuse üle, sest marslaste energiaallikad, mille taaskäivitada suutsime, on meie varasemate ettekujutuste järgi igiliikurid.

Me olime sunnitud revideerima oma ettekujutust vastasmõju universaalsusest. Ei ole raske ette näha tohutuid õhusõidukite ummikuid suurlinnade kohal, kui praegu katsejärgus vastasmõjuvabad mootorid meie igapäevaellu jõuavad.

Me ei tea veel kõiki seoseid, kuid need tehnoloogiad on tegelikult kõik ühe baastehnoloogia avaldumisvormid. Nii, nagu praktiliselt kõike meie tsivilisatsioonis hoidis – ja hoiab tegelikult siiani – töös elekter, kasutasid nemad kõikjal 0-stringi, nagu füüsikud seda nimetavad. Nimetus on meie arvates üsna ebaõnnestunud, kuid igatahes on tegemist aegruumi lõhkuva moodustisega, teatud mõttes elementaar- musta auguga.

Ma ei hindaks väga kõrgelt arutluskäike, miks täpselt otsustasid marslased just nüüd saata meile tünnid, niisamuti kui spekulatsioone sel teemal, miks keegi meiega dialoogi ei astu. Mõned mõtted olen siiski välja toonud eraldi artiklis.

Situatsioon Marsil väljus praktiliselt kohe kontrolli alt. Heas mõttes – võimalik, et see oli keegi kolmest hiljem saabunust, võimalik, et keegi ameeriklastest vaid ootas, et saaks info lekitamise kellegi teise kaela ajada, ent igatahes on kindel, et vähem kui ööpäeva jooksul teadsid kõik Maal tünnidega tegelevad inimesed, kuidas nende servadest saab maha monteerida juhttorusid – jah, neidsamu vastasmõjuvabu draive, millega tünn end kosmoses suunas.

Paari järgmise kuu jooksul maandusid Marsile kolmekümne riigi kosmosesõidukid. See oli alles algus. Marss on sedalaadi tehnikat täis. Veel enam – Marss on täis seda tehnikat valmistavaid aparaate, mis ikka veel toimivad. Veel enam – nüüd suudaksime me 0-stringe juba ise ka teha.

Ent palju lihtsam on neid endiselt Marsilt tuua. Ilmselt olid 0-stringid ja kogu nendega seonduv marslaste jaoks sama tavalised, kui meile auto, telefon või personaalarvuti.

Seda võib nimetada rüüstamiseks. See ongi rüüstamine ja mul on häbi selle pärast, mis toimub vanades Marsi linnades. Ent see ei muuda midagi. Seda ei saa peatada. Seda ei ole mõtetki peatada. Eraldi artiklis on arutlused selle üle, et marslased pidid seda ette nägema.”

XIII

„Kuule, Hain, miks me ta ikkagi kaasa võtame?” Pikka kasvu, laiaõlgne ja sportliku olemisega noormees kummardus lähemale toolil istuvale vanemale kaaslasele, et ta sõnad võõrastesse kõrvadesse ei jõuaks. „Hain, see on ju mõttetu – ta ei räägi korralikult eesti keeltki. Ta on tibi. Iluasi. Milleks?”

„Alex, nüüd on niikuinii hilja.” Hain hõõrus silmi – pigem tüdimusest kui väsimusest.

Alex polnud enam selline piimahabe kui kolm aastat tagasi, nüüd andis ta igat pidi täismehe mõõdu välja. Hain ise oli enam-vähem samasugune... Aga mitte sel hetkel. Sel hetkel nägi ta välja vana ja väsinud.

„Meil ei ole kuhugi taanduda. Lendame välja kümne minuti pärast. Arvutused on tehtud paariminutist akent arvestades. Ja kas sa siis aru ei saa? Ma käisin ju üleeile Raimondi endaga lendamas. Noh, Kadi tegi talle ehk rängemat sõitu, kui oleks pidanud, aga pärast seda, kui ta peaaegu oksesse lämbus ja siin kaks tundi rohelisena vedeles, tuli ta õigele järeldusele – tema ei tule. Koht laevas on talle ette nähtud, sest tema selle eest maksis. Järelikult on tal see õigus. Annaga käisime eile... ah muidugi, sina olid ju roolis. Tema pidas ilusti vastu ja noh... ehk on temast mingit kasu.” Haini toon oli vabandav. Ta tajus, et noorem mees teda tähelepanelikult uurib ja ajas end rohkem sirgu. Ta libistas käed üle pea. Juustes oli tal kindlasti rohkem halli.

Nad mõlemad olid kumjates, raskepäraseid lennuülikondi meenutavates skafandrites ja palja peaga.

„Ei ole ju. Vaata teda.”

Mõlemad tõstsid pilgu ja mõõtsid inimgruppi veidra masinavärgi juures, mis ninapidi taevasse vaatas. Neljale nendest inimestest topiti parasjagu skafandreid selga ja ilmselt katsetati ja kontrolliti neid samal ajal kui tegelastele ka selgitusi anti. Täpsemalt käitusid kolm neist, kaks meest ja naine nii, et on seda asjandust ka varem kandnud, ja trall käis esiplaanil natuke häda näoga kena blondi naisterahva ümber.

„Ta ei ole skafandris elanud...”

„Meist keegi ei ole,” mühatas Hain pilku arvutiekraanile tagasi langetades.

„Jah, aga meie proovisime ikka ühe terve päeva. Kõik asjad proovisime ära. Ja me oleme need igale katselennule selga ajanud. Vana ta õieti on?”

„Anna? Kolmkümmend üks-kaks... vist.”

„Hm...” Alex peatus. „Ma arvasin, et ta on palju noorem. Üsna pandav on ta küll.”

„Sa pole teda varem näinud?”

„Ega vist... Ilmselt olen, aga minu jaoks on ta ikkagi natuke liiga vana.”

„Kuule, mulle ei meeldi samamoodi, et Kadi kaasa tuleb. Ja ma olen ka öelnud, mispärast. Kõike võib juhtuda. Olgu, mina ei pea Tomile seletama, kui ma ise kaasas olen, aga tappa kaks tema last kolmest... See ON ohtlik. Kõike võib juhtuda. Sellepärast ma ei tahtnudki, et sa oma õe ka kaasa võtad. Ma ei tahtnud ka Annat. Raimondiga olin nõus, sest mees teab, mis mees teeb. Aga tema tervis seda ikkagi ei kannatanud, mis sest, et me sama aasta mehed oleme. Aga seda sa tead, Tom on ka. Nii et kord me oleme juba selline tore perekondlik kamp. Lepi sellega.”

„Mis siis, kui ta skafandriga hakkama ei saa?”

„Lootus sureb viimasena.” Hain hõõrus silmi ja vaatas taas välja tolmunud betoonväljakule, kus troonis miski, mis kõige rohkem meenutas kolmele tsisternile püsti aetud kaugsõidubussi. Tsisternide alumised otsad olid ära lõigatud, nii et asjandus seisis nende peal, kui mitte arvestada võrelisi tugesid, mis natuke laiema toetuspinna andsid ja nii tsisternide, bussimoodi kere, kui ka kõige otsas trooniva koonusja voolundaja ümber keeruka raamistiku moodustasid.

„Mul on selline tunne, et see asjandus laguneb kohe laiali... Isegi vaatamata sellele, et me sellega kümmekond tiiru ümber Maa oleme teinud,” porises Alex. „Jah, ma tean, ajasime kaheksa atti sisse, pidas korralikult; jah, ma tean, riputasime igat pidi, pidas küll; jah, ma tean, isegi mootoreid kruttisime, et kui mõni üles ütleb...”

„Alex, just sellest ma sulle räägingi.” Ta klõbistas veel klahvidel, pomises endale nina alla, ajades näpuga ekraanil järge, ja tõusis siis. „Aeg minna.”

Nad seisatasid tsisternide juures, kust tavaline alumiiniumredel viis üles bussi enda juurde; sinna oli oma kolm meetrit, sest luuk oli bussi allservas, otse tsisternide peal.

„Marx, kuidas on?” küsis Hain ühelt temast endast veel oma kümmekond aastat vanemalt mehelt, kes paistis maapealse tiimi juht olevat.

„Kõik roheline. Minu poolest võite minna,” noogutas too süngelt. Ta üks suunurk tuksatamas, nagu prooviks ta asjale lõbusamat värvingut anda, kuid paistis, et ta loobus sellest.

„Nii, siis laeva,” ohkas Hain. „Leo, mine esimeseks, alusta stardiprotseduuridega, mina olen viimane.”

Eemal mõnede inimestega rääkinud Leo pöördus: „Mis kuradi stardiprotseduurid? Kas sa autos ka nii uhkelt käsutad, et juht sisse, alusta stardiprotseduuridega, teised, istuge? Keera käivitit ja...” Tegelikult oli ta rääkima hakates ka minema hakanud ja kadus viimaste sõnadega luugist sisse.

„Ära mölise!” hõikas Hain talle järele ja pöördus teiste poole, üritades vist alateadlikult filmides nähtud kapteneid-ohvitsere matkida; vähemalt ajas ta end sirgu. Ta kõneles selgelt ja rõhutatud tõsidusega. „Te kõik teate seda, aga kordan üle. Stardime täiskiirendusega, umbes 33 meetrit sekundi ruudu kohta, ehk umbes kolmekordse ülekoormusega. Seda tuleb taluda vaid viis minutit, siis on meie kiirus kümmekond kilomeetrit sekundis, oleme pooleteise tuhande kilomeetri kõrgusel ja hakkame kiirendust maha keerama. Reisil hoiame kiirendust umbes poolel sellest, ehk umbes ühe koma kuue peal, siis jaksame veel üldiselt ringi liikuda, eks ole. Ehk siis kiirenduse muutmine ilma erilise põhjuseta ajaks lennuplaanid segi. Kaalutust ette nähtud ei ole, aga te kõik – isegi Anna – olete seda proovinud. Seda oksehaisu ei ole me päris välja sealt saanudki. Te teate, et häda korral saab lennata ka ühe mootoriga, see annab 1,1 g-d. Need lähevad muidugi kuumaks, kui täisvõimsusel lasta ja peale ebamugavuse on see ka põhjus, miks me suurema kiirendusega ei lähe. Kui peame ühe mootoriga maanduma, blokeerime muidugi kuumuskaitsed, kuid arusaadavalt pole me katsetanud, kaua see töötada võiks, enne kui läbi põleb ja me nagu küps õun alla tuleme... See vist ei puutu hetkel asjasse...”

„Ei puutu küll.” Teine umbes kolmekümnene mees haaras redelist ja hakkas üles ronima. „Sa tahtsid kindlasti midagi põhjapanevat ja ajaloolist öelda. Aga ei tulnud välja. Harju sellega.”

Hain vangutas pead, porises omaette ja muigas siis. „Olgu, näeme nädala pärast... loodetavasti.”

Tegelikult polnud ta loeng katkestanud hüvastijätte seal tunglevate minejate ja mahajääjate vahel, need olid vaid vaiksemad olnud. Nüüd rehmas too Marx talle ka veel korra õlale ja pöördus: „Kõik laevast eemale! Meil on neli minutit!”

Minejaid oli kuus, jääjaid paarkümmend. Nüüd kõndisid nad eemale; eemale aeti ka läheduses seisnud autod.

Asjandus oli seest üsna täis topitud ja kuigi Hain proovis seda värske pilguga vaadata, kui oli viimasena sisenenud, luugi sulgenud, üle kontrollinud ja asutas teiste järel üles ronima, ei osanud ta leida paremat analoogiat vanast kogumiskaevust, kuhu häkkerid omale ühiselamu on asutanud. Ümaranurkse ruudu kujulise ristlõikega, umbes kolmemeetrise läbimõõduga šaht oli oma kümmekond meetrit kõrge ja üsna koli täis, ülemises otsas aga oli mõlemas seinas üksteise kohal kolm... riiulit, otsustas ta. Esimesel pilgul ju üsna avarad, vaba kõrgust madratsist laeni oma terve meeter, laiust vähe üle meetri... ainult et ei tohi unustada, et muud kohta selles asjanduses ei olegi, nii et kogu reisi aeg tuleb seal veeta.

Hain ronis üles ja noogutas alumistel lamavatele Alexile ja Kadile. Tema oma oli „teine korrus”, ühel riiulil oli Anna juba paigas. Üleval, nii-öelda piloodikohtadel – normaalolukorras sai seda asjandust arvuti abil juhtida tegelikult igalt kohalt, aga ainult üleval oli avarii-käsitsijuhtimine – lamasid mõlemad vähe üle kolmekümnesed mehed. Üks neist oli Leo ja teine... Hain sattus alati raskustesse, kui ta püüdis ette kujutada, kuidas ta Jaagu hüüdnime kirjutama peaks – hüüti teda Džäkiks, nii et kas inglisepäraselt ’Jack’ või eesti-, see tähendab häälduspäraselt? Et Džäk oleks nagu õigem, aga klaviatuurilt on kuradi vilets alati ž-i otsida...

Mis lollid mõtted küll pähe tulevad, porises ta omaette, kontrollides kõigepealt enda ja siis Anna seadmeid ja ühendusi nende „pagasi” – või veel lugupidamatumalt „arheoloogilisel” – korrusel. Olgu, tema oli 44, kuid Anna oli Leo ja Jaaguga üheealine... Või tuleb see sellest, et Anna näeb välja nagu daam nende kahe tolguse kõrval? Alex oli selle aja peale 21 saanud ja ta õde Kadi oli vist 4 aastat vanem. Kui paljud meist lendavad peamiselt selle pärast, et me oleme projektis algusest peale sees?

„Viisteist sekundit stardini!” ütles Leo.

„Kurat, kuhu jäi üks minut!” karjus Alex altpoolt. „Ma ehk tahan nina nuusata ja...”

„Hukkamist edasi ei lükata!” õiendas Jaak ülevalt vastu. „Marx, kas ümbrus on puhas?”

„...uhas! Guud lakk! Over.” krägises raadio.

„Krdi pervrt om’ nasaga!” vuristas Leo. „Kolm, kaks, üks, oh perseeeeeee...”

Tegelikult ei olnud mingit müra ega vibratsiooni. Nad kõik vajusid sügavale madratsitesse, kui nende kaal sujuvalt kasvas, ja viimase „e” juures sinna 3,3 juurde jõudis. Kõigi nende silme ees näitasid ekraanid ümbrust ja see ümbrus vajus kiiresti allapoole. Alles mõne sekundi pärast algas mühin ja vibratsioon, kui möödavuhiseva õhu kiirus juba väga suureks läks. Kümme sekundit pärast starti kõlas nagu hiiglasliku purje plaksatus ja masin hüppas veidi. Mühin muutus kõrgetooniliseks vileks ja vibratsioon muutus teravaks tärinaks.

Hain heitis pilgu kõrvale Anna suunas. Naine oli väga kahvatu ja tema huuled olid kriipsuks kokku pigistatud.

„Me ületasime helibarjääri,” proovis ta rahustuseks selgitada. Kolmekordse raskuse tõttu tuli tal välja pigem krooksumine.

„Ma tean, sa ütlesid seda eile ka.” Ka naise hääl oli pigem kähin ja ta üritas naeratada. Kuradi Raimondil ikka veab, mõtles Hain kes teab mitmendat korda tahtmatult. Väikest kasvu ja hapra kondiga peaaegu täiskasvanud tütre ema oleks nii riietega kui riieteta modelli eest läbi läinud. Aktsent oli Annal vaevumärgatav ja vana vene haritlaspere järglasena oli ta silmaring selline, et pani Haini tihti piinlikkust tundma. Samas aga tundus naisel puuduvat oma arvamus ja võime vihastada, seega oli ta ideaalne kaaslane – ütleme otse – vastiku iseloomuga Raimondile, kes eriti teistega ei arvestanud ja kohtles enamikku inimesi kui alamõõdulisi tüütusi. Kuid see naine tuli kaasa. Ja seda on määratult palju. Midagi peab temas olema.

Hain vangutas pead. Neil vedas ka näiteks sellega, et Leo oli kunagi unistanud lenduriks saada ja lennukooliski õppinud. Kahjuks aga oli ta nägemine nii halb, et komisjonil jäi vaid kurvalt pead vangutada. Muide, sellel reisil kandis ta kontaktläätsi. Jaak oli mehaanik, kes täiesti arvestatava osa sellest lendavast kaadervärgist täiesti isiklikult kokku oli keevitanud. Alex ja Kadi olid arvutihullud. Ja ta ise...

Stardis möödunud aja taimer oli vaevalt 60 juures, kui möödavihiseva atmosfääri kriise praktiliselt olematuks kahanes. Vibratsioon lakkas. Nojah, nad liikusid juba kaks kilomeetrit sekundis ja olid kuuekümne kilomeetri kõrgusel. Maa nende all oli veel hiiglaslik ja lame, horisont hakkas alles vaevumärgatavalt allapoole vajuma. Nad kaldusid väga aeglaselt itta.

Pilvkate oli juba palju allapoole jäänud. Pilveräbalane kaart nende all tõmbus kokku, selle servad vajusid järjest kiiremini alla ja Maa omandas selgelt kera kuju. Laev kaldus veel, nüüd oli Maa nende kõrval. Hain tundis piinlikkust, taibates, et oli teistele enne jama ajanud. Nad keerasid oma nina õigesse suunda praktiliselt kohe pärast atmosfäärist välja jõudmist.

„Nii, hakkame kiirendust maha keerama,” kostis Leo hääl. „Mootorite temperatuur kuuekümne kraadi ligi, nii et kõik normis. Kell on 16:05 ja 20 sekundit... Hm... Turvavööde lamp on nüüd kustunud, kuid soovitame teil oma kohal istudes rihm suletuks jätta. Meenutame, et meie lend on suitsuvaba. Stjuardessi unustasime maha ja peldik asub ahtris. Kapten ja meeskond soovib teile meeldivat lendu... 43 tunni pärast oleme Marsil.”

Igaüks kasutas lennuaega omamoodi – seda 43 tunnist sunnitud lamamist voodil, olles ühtlasi poolteist korda raskem. Ja internetti loomulikult ei olnud. Ainult filmid, raamatud, muusika ja mängud. Kuigi Hain kasutas aega ka näiteks selleks, et Augustase artikleid täiendada.

XIV

„Tere tulemast Marsile!” kraaksatas Jaak. See ei kõlanud üldse nii pidulikult, nagu ta oleks tahtnud, ja selgesti oli kuulda, kuidas ta närveerib.

Hainil kumises kõrvus üks igivana lugu: Ja ma tean, kord lendame Marsile, ma tean... Ta teadis, et too veider Vennaskonna lugu peaks olema mingi venelaste igiammuse loo töötlus, kuid ta ei mäletanud, et oleks kunagi originaali kuulnud. See lugu pidi juba loomise ajal kõlama kui monument suurele läbikukkumisele, see on loodud ajal, mil miljonid Gulagis surid... ja see, et üks eestlane pärast totalitarismi kokkuvarisemist need laulud vabatahtlikult üles korjab, näitab ainult seda, et ta on süüdimatu sitapea.

Kõik oli ebareaalne. Isegi luitunudkollane kõrb akende taga – raske oli näiteks uskuda, et seal hingata ei saa.

„Olgu, kutid, skafandrid kinni,” mörises Leo. „Laseme õhu välja ja enne ei survesta, kui startima hakkame. Häda korral saab peldikus riideid vahetada... Teate küll.”

„Mis kuradi kutid, kui kaks viiest, keda sa kõnetad, on naissoost,” kähvas Jaak. „Ja kes meist ei tea, mis teha tuleb?”

Paariks sekundiks saabus vaikus. Hain luges mõttes kümneni. Mees on närvis. Ja elab seda nüüd niimoodi välja. Ja kes ikka satuvad hääbuva väikerahva esimesele Marsiretkele? Ikka ainult Isiksused ja Visionärid... Häda nendega. Jaak oli lahtise pea ja kuldsete kätega robootikainsener, võidusõitja ja mida kõike veel – saanud mingeid medaleid triatlonidel; ilmselt oli ta ka kena, niipalju kui Hain otsustada suutis... Tõeline aarialane. Aga närviline ja... temaga ma luurele küll ei läheks.

Anna kiljatas ja oleks peaaegu kukkunud. Ta jõudis naise veel tema voodile tagasi lükata.

„Marsi raskuskiirendus on alla poole maisest. 0,378, kui ma õigesti mäletan,” seletas ta võimalikult lahkel ja lõbusal toonil. „Kui ka mitte miski muu, siis see tuletab meelde, et me mitte Maal ei ole... Persse...” Seda viimast ütles ta selle peale, kui nüüd omakorda veidra hüppe sooritas. Igatahes said Alexi ja Kadi nende allatulekut jälgides kõhutäie naerda.

„Kuulge reisijad...” tahtis Leo neid kiirustada, keeras end üle oma voodi serva vaatama ja haaras poole liigutuse pealt kiiresti ja kramplikult redelist kinni. „Jama...” pomises ta. „See mõjub koordinatsioonile.”

„Ähh.” Jaak ise laskus alla nii, nagu ta poleks eluaeg muud teinud, ja vaatas neid üleolevalt. „Ärge jamage. Öelge, kui valmis olete. Leo, sa jääd valvesse?”

„Nii me kokku leppisime jah.” Hääle järgi tundus, nagu näriks mees midagi mõrudat. „Minge tehke oma väike samm Maarjamaale.”

Nad kohmitsesid muidugi veel oma kümme minutit, enne kui Hain püüdis järjest kõigi pilgud ja noogutas siis Jaagule, kes kannatamatu ilmega kätt lülitil hoidis.

„Tähelepanu, käivitan pumba!” röögatas see.

Algas popsuv sisin. Jaak jõllitas demonstratiivselt oma digitaalset displeid, sellal kui teised vanamoodsa kobaka manomeetri osutit vahtisid. Nad olid selle pärast Hainiga tülitsenud. Jaagu arvates oli tegu mõttetu lisaraskusega, mis pealegi ohtlikuks võis saada, kui keegi sinna otsa kukub või miski sinna pihta lendab ja klaasikillud laiali paiskuvad. Hain oli mühatanud ja arvanud, et kui keegi juba seal niimoodi ringi lendama hakkab, et kahe meetri kõrgusele ja redelipulkade alla üsna peitu seatud asjanduse puruks muljub, on neil kindlasti palju muid muresid. „Ja see näitab alati rõhku. Saad aru, alati! See ei vaja elektrit, sidet, mitte midagi. See lihtsalt näitab rõhku sõltumata millestki muust ja see kannatab üsna jõhkrat loopimist. See näitab rõhku ka siis, kui kõik muu enam ei tööta, saad aru?” Jaak ei saanud. „Kui miski muu enam ei tööta, ei ole seal tõenäoliselt enam kedagi seda rõhku vaatamas ja näiduga ei ole niikuinii enam midagi peale hakata.”

Popsumine oli muutunud kuuldamatuks, sedamööda kuidas rõhk langes, ja lõpuks lükkas Hain luugi lahti. Viimane maine õhk põgenes. Nad vaatasid üksteisele otsa ja siis oli see jälle Hain, kes esimesena liikuma hakkas. Mees astus redeli juurde ja laskus pealtnäha kõhklemata ja kiirustamata alla.

„Türa!” kostis siis raadio kaudu ta hääl. „Ma olen Marsil! Me oleme Marsil! Keegi varbast ei hammustanud, nii et tulge alla ja läheme vaatame, kas leiame midagi sellist, milleks me siia tulime.”

Ent kõigepealt nad seisid ja vaatasid ringi. Isegi Jaak, kuigi ta paarkümmend sammu eemale oli läinud. Öeldakse, et inimesel kulub kuni veerand tundi, et vaimus kuhugi jõuda, mis sest, et keha juba päral on. Seal nad nüüd siis seisid, sellesama käepärastest juppidest kokkukeevitatud inetu ja ebakindla aparaadi kõrval, mida nad kõik viimase aasta jõudumööda teha olid aidanud.

Kas tõesti ainult aasta? Hain lasi teraval jämedal liival läbi sõrmede joosta; kükitades soonis skafander põlvede ja kõhu juurest, kuid istuda ta millegipärast ei tihanud. Jah, mõtted olid juba varem, alates sellest, kui Augustas selgitas, mida „tünnitehnoloogia” väga ilmselt veel peab võimaldama.

Kui hindamatu see Augustas ikkagi oli! Info liikus, ikka poetas keegi kusagil mingi vihje ja nii said nad plaane teha kuid, teinekord aastaid varem, kui üks või teine asi ametlikult teatavaks sai. Nii oli neil edumaa. Mitte niivõrd teiste rahvaste ees – jah, toimus meeleheitlik võidujooks, kuid piltlikult öeldes oli terve rajaserv karikaid täis, vaevu vaid jooksma ja korjama. Neil tuli tegutseda enne, kui armsad hõimlased ärkavad ja alustavad eesti rahvusmängu – kaigaste kodarasse loopimist...

Alex oli tõusnud madalale kaljupõndakule umbes viiekümne meetri kaugusel laskunud laevast ja puuris midagi.

„Kuule, kas sa pead sellega aega raiskama,” lausa sisises Jaak sinnapoole vaadates.

„Las olla,” püüdis Hain jälle oma häält väga leebeks sundida. „Niikuinii vahite niisama ringi.”

Alex oli lõpetanud puurimise oma akudel töötava löökdrelliga, ta torkas auku varda, kruvis kinni tõmbankru, keeras varda otsa teise pikema ja sättis selle tippu rõhtlatile riputatud lipu.

„Kas me laulame hümni ka?” Jaak ütles seda rahulikult, kuid lausa nõretades irooniast.

„Kui minu teha oleks, siis muudaksin ma hümni ära,” lausus Hain hajameelselt. „Selle melanhoolse ja morbiidse soiu asemel võtaksin Propelleri „Üks sõna”. Teate seda? Ma ei hakka laulma, minu suust kõlab kõik laul eemaletõukavalt. Igal juhul, jah ainult kurat võib maksta need võlad, mis Maarjamaal maksmata jäänd!”

„Sul ehk on see võimalus,” ütles Anna.

Kostis vaikset turtsumist ja sellega paistis pidulik hetk läbi olema.

Seda enam, et Leo kraaksatas raadio kaudu: „Keegi tuleb! NNO-s, umbes viis kilomeetrit. Gravihõljuk, kiirus oma kakssada... kui mitte rohkem. Selle kiirusega on nad kahe minutiga siin.”

„Okei siis,” noogutas Hain. „Kadi jääb tankirusikaga siiasamasse kalju taha, sina, Anna, võta kuuliprits ja mine siit natuke kagusse, ilmselt leiad seal kivide taga koha. Jaak, Alex – automaadid ja raketikonteinerid ja üks ühele, teine teisele poole! Mina lähen neile vastu, et neid võimalikult kaugel kinni pidada.”

Hainile ei meeldinud üldse seal lagedal. Kuid keegi pidi end näitama. End tulijate teele sättima. Too aparaat liikus veidrat, peaaegu olematut tolmupilve üles keerutades üsna nobedalt nende suunas, hoidudes vaevalt poole meetri kõrgusele maapinnast. Masin võttis siiski juba aegsasti kiiruse maha, pidurdas sadakond meetrit enne Hainini jõudmist, libises viimase jupi vaevalt jalakäija kiirusega ja laskus lõpuks matsatades maha. Matsatust ei kuulnud ta muidugi mitte läbi õhu, vaid kõhuga. Ilmselt oli tulijate tõukurväli üsna reguleerimata ja kui nad selle välja lülitasid, kukkus masin poole meetri kõrguselt lihtsalt alla. Mitte küll päris kõhule vaid pisikestele ratastele, kuid see võis ikkagi seesolijatele üsna põrutav olla.

Pealtnäha ei juhtunud midagi. Siis lükati luuk lahti ja üks mitte eriti pikk kuju libistas end välja.

Hain eristas idamaiseid näojooni läbi teise kergelt tumendatud kiivriklaasi. Tulnukas sirutas käe ipodiga. Hain luges sealt numbreid, noogutas ja keeras oma raadiot.

Mingi plädin. Ongi hiinlased...

„Inglish is OK,” sõnas ta küsivalt.

„U a ju?”

Hetke pärast ta taipas. „Estonians.”

„Velkam tu Marss. Vi a...”

Hain pidi tunnistama, et ei saanud järgnevatest nimedest ja muudest selgitustest mitte midagi aru. Tema inglise keel oli jubeda eesti aktsendiga, kuid – nagu ta korduvatest kogemustest teadis – vähemalt arusaadav, nende hiinlaste oma aga meenutas mõnd naljafilmi.

Ent õnneks tahtsid nad mõlemad äri teha: „Klistals? Klistals? Vat du iu äv?”

Värsket toitu oli neil kaasas oma kolm tonni...

XV

Kaks tundi hiljem olid laeva pakitud üks asjandus, mis iga natukese aja tagant sülitas välja kanamunasuuruse kristalli. Siis, kui sellele elektrit anda. Ja igasuguseid muid elemente. Näiteks tavalisi kive; munade väliskest tuli täpselt sissesöödetud kivide värvi...

„Tontlik asjandus,” judistas Kadi õlgu. Asjandus oli tavalise pesumasina mõõtu ja kaalus mõnisada kilogrammi. See püsis üldiselt vakka, kuid inimesed ei saanud kuidagi lahti tundest, et see neid põrnitseb.

„Kas sa teadsid juba algusest peale, et me ei hakka midagi otsima, vaid teeme hiinlastega äri?” küsis Jaak mornilt.

„Ma ei teadnud, et me hiinlastega äri teeme,” ohkas Hain.

„Kuid sa arvestasid sellega – toit ja kõik muu? Milleks me kaarte uurisime, milleks kaevamiseks valmistusime, milleks...”

„Plaan B,” mühatas Hain. „Muidugi ma teadsin, et siia on mingi veider asustus tekkinud. Muidugi ma teadsin, mida nad kõige rohkem vajavad – korralikku toitu.” Ta vaatas ringi. „Leo, kus sa oled?”

„Väljas.” Rääkisid nad ju raadio teel, nii et kõik kuulsid kogu aeg kõiki.

„Mis sa seal teed?”

„Kusen. Tead ju mind küll. Alex istub valves.”

„Kaua sul veel läheb?” küsis Hain luugi juurde suundudes.

„Mitte eriti. Lihtsalt tahtsin kah korra jala maha panna.”

Hain nägi, kuidas Leo istub umbes kahekümne meetri kaugusel madala voore harjal ja laseb liiva läbi sõrmede.

„Tahaks korraks kinda ära võtta ja seda päriselt katsuda,” sõnas ta laeva poole vaadates; ju ta oli näinud luuki avanemas.

„Seal on praktiliselt vaakum ja miinus 50. Kui sa päriselt oleksid kusta proovinud, oleks imenud nagu... ja pärast oleksid saanud otsa ära murda.”

„Jääge vait, perverdid,” sekkus Kadi.

„Meil on veel kaks päeva aega ringi vaadata?” küsis Jaak ettevaatlikult.

Leo tõusis ja hakkas laeva poole tagasi tulema. „Marss on pisike elutu kivi. Mida sa siin vaatad?”

„Pisike!” osatas Jaak. „Marsi pindala on ligikaudu võrdne Maa maismaa pindalaga.”

„Jah, aga siin ringi vaadates saad sa aru, miks marslased omal ajal ära läksid. Mitte ainult et nad leidsid midagi pööraselt suuremat, nii et neil ei olnud oma planeeti enam tarvis – see oli kõige levinum hüpotees –, vaid kui nad asja üle järele mõtlesid, taipasid nad, et mõned kohad on olemas vaid selleks, et keegi saaks sealt pärit olla. Pratchett. Küllap oli Marss algusest peale vaene ja üksluine ning sel päeval, mil nad taipasid, et nende maailm on õhtusse jõudnud, et kuidagi väga napilt oli neil õnnestunud kuivavast mudast välja rabeleda ja mõtlema hakata... Siis on ainus, mida nad teha saavad, endale ruttu tiivad kasvatada ja uttu tõmmata, enne kui see hale kera nende all ära sureb.”

Selle peale valitses pisut aega mõtlik vaikus.

„Uau,” ütles lõpuks Kadi. „Midagi sellist sinu suust... Vabandust. Marss on sinustki poeedi teinud.”

„Läksime?” küsis Leo enda järel luuki kinni tõmmates ja korralikult sulgema asudes.

„Roni üles. 22B,” noogutas Hain.

Leo oli alles poolel teel, kui ventiilid visisema hakkasid ja kõik tundsid, kuidas pingul skafander lõtvuma hakkab.

„Mis kurat toimub?” nõudis Jaak pisut kiledal häälel. „Misasi on 22B? Miks me õhu tagasi laseme? Meil on kolm ööpäeva arvutatud stardiakna alguseni ja õhku ei pidanud ju raisata olema? Mida te teete?”

„Kõik oma kohtadele,” urises Hain. „22B on alternatiivne stardiparameetrite komplekt. Jaak, sa peaksid seda mäletama – me ju arvutasime neid igale ajale. Nagu te kõik mäletate, oli kolm-neli päeva mõistliku riski piir. Õhku tõesti ei ole raisata, me ei osanud ennustada, kaua me skafandrites vastu peame, ja nii edasi. Me rääkisime sellest korduvalt – me peame leidma midagi, mis selle retke ära tasuks, ja me oleme siin nii kaua, kui vaja, või nii kaua, kui vastu peame. Me ei öelnud seda kunagi otse välja, kuid ma siiralt lootsin, et te saate aru. Noh, meil läks hästi. Stardime.”

„Sa mõtled seda päriselt või?” Alex oli ülevalt alla oma kohale laskunud ja esimesena kiivri maha saanud. Ta kordas küsimust, sest Hain askeldas parasjagu oma kiivrit peast võtta ja ei olnud kindel, kas ta raadio kaudu või normaalsel viisil küsimust kuulis. „Me saime nii aru, et kui meil aega üle on, saame Marsil natuke ringi vaadata, linna uurida...”

„Sõbrad, me saime siit selle, mida vaja. Avameelselt öeldes ei ole minul isiklikult ega Marsilennu MTÜ-l seda laeva rohkem vaja. Kui see elutu kivikera teid huvitab, võite siia või järgmine nädal tagasi tulla. Aga mina ei taha riskida. Kas te aru ei saa? Meie esmane eesmärk on täidetud ja ma ei taha enam millegagi riskida. Võivad tulla teised kaupa tegema ja kui me ei taha kaupa teha... ma ei tea. Igasuguseid lugusid räägitakse, Marss on suur ja politseid siin pole. Start! Leo, kas sa laadisid 22B?”

„Laadisin. Stardini... noh? Minut?” ta heitis pilgu üle serva, sest kõik peale tema ja Alexi olid veel all marslaste muneja ümber.

Näost punetav Jaak jõudis tema kõrvale, kuid rihmade kinnitamise asemel hakkas ta rusikas kätega vehkides rääkima: „Kuulge, ei saa nii! Ma ei ole nõus. Lase õhk välja ja käime vähemalt ühe tiiru linnas!”

Kõik teised vaikisid, end kiiruga riiulitele kinnitades.

„Start,” ütles Leo ja vajutas hoovale. Jaak hakkas vandudes rihmu kobama.

Marsilt lendutõus läks kiiremini ja kergemalt kui Maalt, sest planeet oli selgelt väiksem.

„22B, murd 20,” hüüdis Hain umbes pool minutit pärast starti. „Drift!”

Kiirendus jätkus, aga ei olnud enam lineaarne. Arvuti muutis kogu aeg sujuvalt nende suunda, nii et välise jälgija jaoks – kui selliseid leidus – ei olnud laev enam ennustataval kursil.

„Kuule, kaua see veel kestab?” pressis Kadi läbi hammaste. „Lennuplaanis ei ole selle kohta enam midagi. Kuhu me läheme? Otse uuele planeedile?”

„Kannatage veel veerand tundi,” kähises Hain vastu. „Ma ei taha riskida.”

„Pervert...”

Oranžikas kera oli ahtri taga ja vähenes silmnähtavalt.

„Mootorite temperatuur kriitiline!” hoiatas Leo nii kümmekond minutit hiljem.

„Kuuskümmend kraadi sul kriitiline jah,” osatas Hain. „Eks sa keera kiirendus maha. Lülita korraks tagumine radar sisse.”

Mõnda aega jälgisid kõik seda sigrimigri.

„Ja mis sellest driftist nüüd kasu oli, kui me radariga oma asukoha välja andsime?” tahtis Jaak teada.

„Leo, veel kaks minutit drifti!” Nööget Haini hääles oli võimatu mitte kuulda.

Maale tagasipöördumiseks pidi nagu tulekukski kuluma ligi kaks ööpäeva.

Maal läks sel ajal teistel projektiga seotud tegelastel lõbusaks...