Raamatu algus

Ibn Fadlan, viikingid, teekonna algus

Tutvustus

Ibn Fadlani käsikirja autor on esimene teadaolev viikingite elu ja ühiskonna vaatleja. See erakordne dokument kirjeldab eredate detailidega sündmusi, mis juhtusid rohkem kui tuhat aastat tagasi. Käsikiri pole muidugi pääsenud puutumatult nii tohutu ajavahemiku tagant. Sellel on kummaline saamislugu, mis pole vähem väljapaistev kui see tekst ise.

Käsikirja päritolu

Juunis, A. D. 921 saatis Bagdadi kaliif oma õukondlase Ahmad ibn Fadlani suursaadikuna bulgarite kuninga juurde. Ibn Fadlan oli reisil kolm aastat ega täitnud kunagi oma ülesannet, sest kohtus teel rühma põhjalastega ja tal oli nende seltsis palju seiklusi.

Kui ibn Fadlan viimaks Bagdadi tagasi tuli, pani ta oma juhtumused kirja ametliku õukonnaaruande vormis. See originaalne käsikiri on juba kaua kadunud ja selle taastamiseks peame tuginema juhuslikele katkenditele, mis on säilinud hilisemates allikates.

Neist kõige paremini on tuntud Araabia geograafiline leksikon, mille kirjutas Yaqut ibn ‘Abdallah kunagi kolmeteistkümnendal sajandil. Yaqut tsiteerib ibn Fadlani käsikirjast tosinat lõiku, mis olid siis kolmsada aastat vanad. Võib arvata, et Yaqut kasutas selleks originaali koopiat. Siiski on neid väheseid lõike hilisemad õpetlased lõputult tõlkinud ja uuesti tõlkinud.

Järgmine fragment avastati Venemaal 1817. aastal ja St. Peterburgi Akadeemia avaldas selle Saksamaal 1823. aastal. See materjal sisaldab teatud lõike, mida on varem avaldanud J. L. Rasmussen 1814. aastal. Rasmussen töötas käsikirja kallal, mille ta leidis Kopenhaagenist, see käsikiri on praeguseks kadunud ja selle päritolu on kaheldav. Tol ajal levisid ka rootsi-, prantsuse- ja inglisekeelsed tõlked, kuid need olid kõik kurikuulsalt ebatäpsed ega sisaldanud mingit uut materjali.

1878. aastal avastati kaks uut käsikirja Sir John Emersoni, Konstantinoopolis asuva Briti suursaadiku antiigi erakogus. Sir John oli ilmselt üks neist innukaist kollektsionääridest, kelle omandamishimu ületas ta huvi konkreetse asja vastu. Käsikirjad leiti pärast ta surma; keegi ei teadnud, kust ta oli need saanud või millal.

Üks neist on araabiakeelne geograafiline tekst Ahmad Tusilt, tõenäoliselt pärines see aastast 1047 A. D. See muudab Tusi käsikirja kronoloogiliselt ibn Fadlani originaalile lähedasemaks kui ühegi teise, too pärines oletatavasti aastast 924–926 A. D. Kuid õpetlased peavad Tusi käsikirja kõigist allikatest kõige ebausaldusväärsemaks; tekst on täis ilmseid vigu ja vasturääkivusi, ja kuigi see tsiteerib viimaks kedagi „ibn Faqih’i”, kes külastas Põhjamaad, kahtlevad paljud autoriteedid seda materjali tunnustamast.

Teine käsikiri on Amin Razilt, pärit umbes 1585–1595 A. D. See on kirjutatud ladina keeles ja vastavalt autori andmetele tõlgitud otse ibn Fadlani araabiakeelsest tekstist. Razi käsikiri sisaldab mõningaid materjale oguusi turkide kohta ja mõningaid peatükke, mis kirjeldavad lahinguid udukoletistega, mida pole leida kusagil mujal.

1934. aastal leiti lõplik tekst keskaegses ladina keeles Xymose kloostrist Thessaloniki lähedalt Kreeka kirdeosas. Xymose käsikiri sisaldab laiaulatuslikke kommentaare ibn Fadlani suhete kohta kaliifiga ja ta kogemusi Põhjamaa olenditega. Nii Xymose käsikirja autor kui kuupäev on mõlemad kaheldavad.

Nende paljude versioonide ja tõlgete, mis on rohkem kui tuhande aasta jooksul kirja pandud nii araabia, ladina, saksa, prantsuse, taani, rootsi kui inglise keeles, kokkuviimine oli hirmuäratav töö. Vaid äärmiselt erudeeritud ja energiline isik võis sellega hakkama saada, ja 1951. aastal nii juhtuski. Per Fraus-Dolus, professor emeritus Oslo Võrdleva Kirjanduse Ülikoolis, korjas kokku kõik teadaolevad allikad ja alustas oma tohutut tõlketööd, mis võttis aega kuni ta surmani 1957. aastal. Osa ta uuest tõlkest avaldati „Oslo Rahvusliku Muuseumi Teadaannetes” aastail 1959–1960, kuid need ei äratanud suurt teaduslikku huvi, ehk sellepärast, et ajakirjal oli piiratud lugejaskond.

Fraus-Doluse tõlge oli täiesti sõnasõnaline; oma materjali tutvustuses märkis Fraus-Dolus, et „on keelte loomuses, et ilus tõlge pole täpne, ja täpne tõlge leiab omaenda ilu, ilma et sellele kaasa aidataks.”

Fraus-Doluse tõlke täielikku ja annoteeritud versiooni ette valmistades pidin tegema mõned muudatused. Kustutasin mõned korduvad lõigud; neile on tekstis viidatud. Muutsin lõigu struktuuri, alustades iga otseselt tsiteeritud jutustajaga uut lõiku, nagu tänapäeval tavaks. Jätsin välja araabia nimede diakriitilised märgid. Lõpuks olen vahel muutnud originaalset lauseehitust, tavaliselt osalausete järjekorda muutes, et mõte oleks kergemini haaratav.

Viikingid

Ibn Fadlani viikingite portree erineb märkimisväärselt sellest, kuidas traditsioonilised eurooplased seda rahvast näevad. Esimesed Euroopa viikingite kirjeldused panid kirja kirikumehed; need olid ainsad tolle aja vaatlejad, kes oskasid kirjutada, ja nad näitasid paganlikke põhjamehi eriliselt jubedaina. Siin on tüüpiline liialdatud lõik, milles on tsiteeritud D. M. Wilsonit, kaheteistkümnenda sajandi iiri kirjanikku:

Lühidalt, kuigi seal oleks nagu olnud sada karastatud terasest pead ühe kaela otsas ja sada teravat, valmisolevat, kaalutlevat, mitte kunagi kiirustavat, pronksist keelt igas peas ja sada jutukat, tugevat, lakkamatut häält iga keele otsas, ei suutnud nad lugeda ega jutustada, loendada ega jutte vesta oma raskustest, hädadest ega masendusest, mis käis kõigi iirlaste kohta, nii meeste kui naiste, imikute ja ättide, vanade ja noorte, nii kõrgemast kui madalamast seisusest, ükskõik missuguses majas selle vapra, raevuka ja täiesti paganliku rahva hulgas.

Tänapäeva õpetlased arvavad, et verdtarretavad lood viikingite rüüsteretkedest on suuresti liialdatud. Kuid Euroopa kirjanikud kalduvad siiski kirjeldama skandinaavlasi kui neetud barbareid, hoolimata Lääne kultuuri ja ideede suurest mõjust. Sageli tehakse seda teatud loogikaga. Näiteks kirjutab David Talbot Rice:

Kaheksandast üheteistkümnenda sajandini olid tõesti viikingid pisut mõjukamad kui ehk ükski teine rahvuslik rühm Lääne kultuuris... Viikingid olid ju suured rändurid ja nende navigatsioonilised saavutused olid märkimisväärsed; nende linnad olid suured kaubanduskeskused, nende kunst oli originaalne, loominguline ja mõjukas, nad võisid kiidelda ilusa kirjandusega ja arenenud kultuuriga. Kas see oli tõesti tsivilisatsioon? Kuid ma arvan, et seda ei saanud selleks tunnistada... Sealt puudus humanismi puudutus, mis on tsivilisatsiooni tunnuseks.

Samasugust suhtumist väljendab lord Clark:

Kui mõelda Islandi saagadele, mis on maailma suurloomingu hulgas, peab tunnistama, et põhjalased olid kultuursed. Kuid oli see tsivilisatsioon?... Tsivilisatsioon tähendab midagi rohkemat kui energia ja tahtejõud ja loomevõime, midagi, mida varastel põhjalastel polnud, kuid mis hakkas juba sel ajal uuesti ilmnema Lääne-Euroopas. Kuidas ma seda defineeriksin? Noh, väga lühidalt, kestvuse tunnetus. Rändurid ja sissetungijad olid pidevas voolamises. Nad ei tundnud vajadust mõelda kaugemale järgmisest märtsikuust või järgmisest reisist või järgmisest lahingust. Ja sellepärast ei tulnud neile pähegi ehitada kivimaju ega kirjutada raamatuid.

Mida hoolikamalt neid arvamusi lugeda, seda ebaloogilisemad need tunduvad. Tõesti, peab imestama, miks kõrgelt haritud ja intelligentsed Euroopa õpetlased nii kergekäeliselt viikingid kõrvale heitsid, neist peaaegu väljagi tegemata. Ja miks tegelesid nad nii ülemäära semantilise küsimusega, kas viikingitel oli „tsivilisatsioon”? Olukord on mõistetav vaid siis, kui arvestatakse pikaajalist eurooplaste eelarvamust, mis tuleneb Euroopa eelajaloo traditsioonilistest vaadetest.

Kõigile lääne koolilastele õpetatakse kohusetundlikult, et Lähis-Ida on „tsivilisatsiooni häll” ja et esimesed tsivilisatsioonid tekkisid Egiptuses ja Mesopotaamias, toidetuna Niiluse ja Tigrise-Eufrati jõgikondadest. Sealt levis tsivilisatsioon Kreetale ja Kreekasse, ning sealt Rooma, ja jõudis viimaks Põhja-Euroopa barbariteni.

Mida need barbarid tegid, kuni nad ootasid tsivilisatsiooni kohalejõudmist, polnud teada, seda ei küsitud just sageli. Rõhk pandi levimise protsessile, mida hiline Gordon Childe nimetas kokkuvõtvalt kui „Ida tsivilisatsioon jõudmas Euroopa barbarismini”. Moodsad õpetlased jagasid seda vaadet, nagu olid jaganud ka rooma ja kreeka õpetlased enne neid. Geoffrey Bibby ütleb: „Põhja- ja Ida-Euroopa ajalugu tõlgendati Läänest ja Lõunast, selle mehe kogu võimaliku eelarvamusega, kes peab end tsiviliseerituks ja vaatab neid, keda peab barbareiks.”

Sellest vaatepunktist on skandinaavlased ilmselt kõige kaugemad tsivilisatsiooni hällist ja loogiliselt kõige viimased, kes selleni jõuavad, ja sellepärast peetakse neid õigustatult viimasteks barbariteks, tülikaks okkaks teiste Euroopa piirkondade kämblas, kes püüavad omaks võtta Ida tarkust ja tsivilisatsiooni.

Häda on selles, et see traditsiooniline vaatepunkt Euroopa eelajaloole on viimase viieteistkümne aasta jooksul suuresti muutunud. Täpse süsinikdateeringu abil on segamini aetud vana kronoloogia, mis toetas vanu vaateid tsivilisatsiooni levimisele. Nüüd ilmneb kõigutamatult, et eurooplased püstitasid tohutuid megaliitseid kalmeehitisi enne, kui egiptlased ehitasid püramiide; Stonehenge on vanem kui Mükeene Kreeka tsivilisatsioon; Euroopa metallurgia võib kergesti olla vanem kui Kreeka ja Trooja metallitöötlemise oskused.

Nende avastuste tähendus pole veel selge, kuid kindlasti on nüüd võimatu pidada eelajaloolisi eurooplasi metslasteks, kes ootavad käed rüpes Ida tsivilisatsiooni õnnistust. Otse vastupidi, eurooplastel paistab olevat olnud küllalt suuri organisatsioonilisi oskusi, et töödelda tohutuid kive, ja neil paistab olevat ka muljetavaldavaid astronoomilisi teadmisi, et ehitada Stonehenge, maailma esimene observatoorium.

Seepärast peab kahtlema eurooplaste eelarvamustes tsiviliseeritud Ida kohta ja isegi „Euroopa barbarismi” mõistet ennast tuleb värske pilguga üle vaadata. Kui sellele mõelda, siis omandavad need barbarlikud jäänukid, need viikingid, uue tähenduse, ja me saame uuesti hinnata seda, mida teatakse kümnenda sajandi skandinaavlastest.

Kõigepealt peame mõistma, et „viikingid” polnud kunagi selgesti eristatav grupp. Mida eurooplased nägid, olid laialipaisatud ja eralditegutsevad meresõitjate rühmad, kes tulid suurest geograafilisest piirkonnast – Skandinaavia on suurem kui Portugal, Hispaania ja Prantsusmaa kokku – ja kes purjetasid oma eraldiasuvatest feodaalpiirkondadest, et kaubitseda või piraatluseks või mõlemaks; üht viikingit teisest oli raske eristada. Kuid sama tunnusjoon oli paljudel teistelgi meresõitjatel, kreeklastest kuni elizabethiaanlasteni.

Tegelikult, inimeste kohta, kel polnud tsivilisatsiooni, kes „ei tundnud vajadust vaadata järgmisest lahingust kaugemale”, käitusid viikingid märkimisväärselt alalhoidlikult ja eesmärgikindlalt. Tõendades laiahaardelist kaubitsemist, ilmusid Araabia mündid Skandinaaviasse juba 692 A. D. Järgmise neljasaja aasta jooksul jõudsid viikingi kaubitsejad-piraadid nii kaugele läände kui Newfoundland, nii kaugele lõunasse kui Sitsiilia ja Kreeka (kuhu nad jätsid Delose lõvidele nikerdusi), ja nii kaugele itta kui Uurali mäed Venemaal, kus nende kaupmehed ühinesid Hiina siiditeelt saabuvate karavanidega. Viikingid ei ehitanud impeeriume ja tavatsetakse öelda, et nende mõju selles suures piirkonnas oli ebapüsiv. Kuid see oli küllalt püsiv, et jätta kohanimesid paljudesse Inglismaa piirkondadesse, ning Venemaal jätsid nad nime rahvale endale, põhjamaa hõimu Rusi järgi. Mis puutub nende paganliku elujõu, lakkamatu energia ja väärtuste süsteemi nõrgemaisse mõjutustesse, siis näitab ibn Fadlani käsikiri, kui paljud tüüpilised põhjalaste arvamused on säilinud tänase päevani. Tõesti, viikingi elustiili tänapäevalikus mõistuspärasuses on midagi rabavalt tuttavat ja äärmiselt meeldivat.

Autorist

Nüüd peab pisut rääkima ibn Fadlanist, mehest, kes räägib meiega nii omapärasel viisil, hoolimata rohkem kui tuhandeaastasest vahest ja tosina erineva lingvistilise ja kultuuritraditsiooniga ümberkirjutaja ning tõlkija filtrist.

Me ei tea temast endast peaaegu mitte midagi. Ilmselt oli ta haritud ja ta tegutsemise järgi võib arvata, et ta polnud väga vana. Ta väidab sõnaselgelt, et ta tundis hästi kaliifi, keda ta eriti ei imetlenud. (Selles polnud ta üksi, sest kaliif al-Muqtadir kõrvaldati võimult kaks korda ja tapeti viimaks ühe ta enda ohvitseri poolt.)

Tema ühiskonnast on rohkem teada. Kümnendal sajandil oli Bagdad, Rahu Linn, maailma kõige tsiviliseeritum asula. Selle kuulsate ringikujuliste müüride vahel elas rohkem kui miljon elanikku. Bagdad oli vaimse ja kaubandusliku tegevuse keskus, erakordselt kaunis, elegantne ja suurejooneline. Seal oli lõhnavaid aedu, jahedaid varjulisi lehtlaid, sinna olid koondatud rikkused kogu tohutust impeeriumist.

Bagdadi araablased olid moslemid ja sellele usule tuliselt pühendunud. Kuid nad olid ka avatud inimestele, kes nägid välja, käitusid ja uskusid neist erinevalt. Araablased olid tegelikult selle aja maailma kõige vähem provintslikud inimesed ja see tegi neist võõraste kultuuride parimad vaatlejad.

Ibn Fadlan ise on silmnähtavalt intelligentne ja tähelepanelik mees. Teda huvitavad nii igapäevase elu pisiasjad kui inimeste uskumused, keda ta kohtab. Paljugi sellest, mida ta näeb, rabab teda kui vulgaarne, ropp ja barbaarne, kuid ta ei kuluta aega põlastusele; kui ta on oma heakskiitmatust väljendanud, läheb ta kohe tagasi oma täpsete vaatluste juurde. Ja ta räägib sellest, mis ta näeb, märkimisväärselt vähese üleolekuga.

Tema jutustamisviis võib paista Lääne lugejaile ekstsentrilisena; ta ei räägi lugu nii, nagu me oleme harjunud seda kuulma. Me kaldume unustama, et meie draamatunnetus pärineb suulisel traditsioonil – bardi elaval esitusel kuulajaskonnale, kes pidi sageli olema rahutu ja kannatamatu või unine pärast ränka söömaaega. Meie vanimad lood, „Ilias”, „Beowulf”, „Rolandi Laul”, olid kõik nagu lauljate ette kantud, kelle peamine ülesanne ja esmane kohustus oli lõbustamine.

Kuid ibn Fadlan oli kirjanik ja tema peamine eesmärk polnud lõbustamine. Ta ei püüdnud ka ülistada mõnda kuulavat isandat või edasi anda selle ühiskonna müüte, kus ta elas. Otse vastupidi, ta oli suursaadik, teadet edasi andmas, ta toon oli maksuametniku, mitte bardi oma, ta oli antropoloog, mitte dramaturg. Tõesti, ta vähendas sageli oma loo kõige põnevamaid hetki, et need ei segaks ta selget ja mõistuspärast jutustust.

Vahel on see kiretus nii ärritav, et me ei mõista, kui erakordne vaatleja ta siiski oli. Sadu aastaid pärast ibn Fadlani oli reisijatel kombeks kirjutada erakordselt spekulatiivseid, kujutlusvõimerohkeid kroonikaid võõrastest maadest – rääkivaist loomadest, sulistest inimestest, kes lendasid, kohtumistest peemotite ja ükssarvikutega. Alles nii hiljuti kui kakssada aastat tagasi täitsid muidu kaine mõistusega eurooplased oma ajakirju rumalustega Aafrika paavianidest, kes kuulutasid sõja farmeritele, ja nii edasi.

Ibn Fadlan ei spekuleeri kunagi. Igas sõnas heliseb tõde, ja mil iganes ta kordab, mis ta on vaid kuulnud, siis ta nimetab seda hoolikalt. Ta on sama ettevaatlik rääkima ka sellest, mida ta on ise näinud: seepärast kasutab ta sageli fraasi: „Nägin omaenda silmaga,” üha uuesti ja uuesti.

Ja viimaks on seesama absoluutne ausameelsus just see, mis teeb ta loo nii kohutavaks. Sest ta kirjeldus udus olevaist koletistest, „laibaõgijatest”, on edasi antud samasuguse detailiarmastusega, samasuguse hoolika skeptitsismiga, mis käib ka käsikirja teiste osade kohta.

Igal juhul võib lugeja seda ise otsustada.

Lahkumine Rahu Linnast

Olgu kiidetud Jumal, Armuline, Halastaja ja Kahe Maailma Isand, ja olgu õnnistus ning rahu Prohvetite Printsi, meie Isanda ja Valitseja Muhamediga, keda Jumal hoidku lakkamatus ja igikestvas rahus kuni Lootuse Päevani!

Selle raamatu kirjutas Ahmad ibn Fadlan ibn al-Abbas ibn Rašid ibn Hammad, Muhamad ibn Sulaymani klient, al-Muqtadiri saadik slaavide kuninga juurde, milles ta jutustab, mida ta nägi turkide, hasaaride, slaavide, baškiiride, russide ja põhjalaste maal, nende kuningate elust ja viisist, kuidas nad käituvad paljudel elujuhtumitel.

Slaavi kuninga Yiltawari kiri jõudis Usklike Käskija al-Muqtadirini. Selles palus kuningas saata enda juurde keegi, kes oskaks teda usuküsimustes harida ja tutvustada talle islami seadusi; kes ehitaks talle mošee ja püstitaks talle kantsli, kust ta võiks täita oma ülesannet, pöörata ümber rahvast kõigist ta kuningriigi piirkondadest, ja kes võiks ka nõu anda kindlustuste ja kaitserajatiste ehitamisel. Ja ta palus kaliifi, et too teeks seda. Selle asja vahendajaks oli Dadir al-Hurami.

Usklike Käskija al-Muqtadir, nagu paljud teavad, polnud tugev ega õiglane kaliif, vaid kaldus lõbutsema ja armastas oma ohvitseride meelitusi kuulata, nood aga tegid teda lolliks ja pilkasid teda sageli selja taga. Mina polnud nende hulgas ja kaliif mind eriti ei armastanud, seda järgmisel põhjusel.

Rahu Linnas elas vanaldane kaupmees nimega ibn Qarin, rikas kõigi asjade, kuid mitte õilsa südame ega inimarmastuse poolest. Ta peitis oma kulda ja samamoodi ka oma noort naist, keda keegi polnud kunagi näinud, kuid kõik rääkisid, et ta olevat kirjeldamatult ilus. Ühel päeval saatis kaliif mind ibn Qarinile teadet viima ja ma läksin kaupmehe maja juurde ja püüdsin sinna oma kirja ja pitseri abil sisse saada. Kuni tänaseni ma ei tea kirja sisu, kuid sel pole tähtsust.

Kaupmeest polnud kodus, ta oli mingit äriasja ajamas; selgitasin uksehoidjale, et pean ootama tema tagasitulekut, sest kaliif oli käskinud mul kirja otse tema kätte anda. Seejärel laskis uksehoidja mu majja, mis võttis pisut aega, sest uksel oli palju riive, lukke, haake ja sulgemislatte, nagu tavaliselt ikka ihnuskoi majas. Viimaks pääsesin sisse ja ootasin terve päeva, muutudes näljaseks ja januseks, kuid kitsi kaupmehe teenrid ei pakkunud mulle mingit kehakinnitust.

Pärastlõuna kuumuses, kui kõik oli majas minu ümber vaikseks jäänud ja teenrid magasid, muutusin ka mina uniseks. Siis nägin enda ees valget ilmutust, noort ja ilusat naist, kes pidi olema see naine, keda polnud keegi näinud. Ta ei rääkinud, vaid andis mulle märku järgneda teise ruumi, lukustades seal ukse. Seal hakkasin temast kohe suurt rõõmu tundma, ja ka naine ei vajanud mingit julgustamist, sest ta abikaasa oli vana ja kahtlemata teda hooletusse jätnud. Nii möödus pärastlõuna kiiresti, kuni kuulsime majaisandat tagasi tulemas. Otsekohe tõusis naine ja lahkus, olemata minu juuresolekul sõnagi lausunud, ja mina jäin kiirustades oma riideid korrastama.

Mind oleks kahtlemata teolt tabatud, kui needsamad paljud lukud ja riivid poleks takistanud isanda sissetulekut tema oma koju. Kuid siiski vaatas kaupmees ibn Qarin mind kõrvaltoast leides kahtlustavalt, küsides, miks ma olin seal ja mitte õues, kus oleks olnud käskjalal ootamiseks õige koht. Vastasin, et olin näljane ja nõrk ning olin otsinud toitu ja peavarju. See oli hädine vale ja ta ei uskunud seda; ta kaebas kaliifile, kes, nagu tean, oli salaja lõbustatud, kuid oli siiski sunnitud avalikult ranget nägu tegema. Seepärast, kui slaavide valitseja palus endale kaliifilt abilist, siis seesama põlastusväärne ibn Qarin nõudis, et saadetaks mind, ja nii ka juhtus.

Meie seltskonnas oli slaavi kuninga saadik, kelle nimi oli Abdallah ibn Bastu al-Hazari, tüütu ja tujukas mees, kes rääkis liiga palju. Seal olid ka Taqin al-Turki, Bars al-Saqlabi, mõlemad teejuhid ning mina. Me kandsime kingitusi valitsejale, tema naisele, tema lastele ja tema kindralitele. Me kandsime ka teatud rohtusid, mis olid antud Sausan al-Rasi hoolde. Niisugune oli meie seltskond.

Niisiis alustasime teed Rahu Linnast (Bagdadist) neljapäeval, 309. aasta 11. safaril (21. juunil 921). Me peatusime ühe päeva Nahrawanis, ja sealt läksime kiiresti edasi, kuni jõudsime al-Daskarasse, kus peatusime kolm päeva. Siis rändasime otse edasi pikemate viivitusteta, kuni jõudsime Hulwani. Sinna jäime kaheks päevaks. Edasi läksime Qirmisini, kuhu jäime kaheks päevaks. Siis asusime teele ja rändasime, kuni jõudsime Hamadani, kuhu jäime kolmeks päevaks. Siis läksime edasi Sawasse, kuhu jäime kaheks päevaks. Sealt jõudsime Raysse, kuhu jäime üheteistkümneks päevaks, ootama Ahmad ibn ‘Alid, al-Rasi venda, sest ta oli Huwar al-Rays, Sealt läksime Huwar al-Raysse ja jäime sinna kolmeks päevaks.

See lõik näitab ibn Fadlani kirjastiili. Peaaegu neljandik tervest käsikirjast on kirja pandud sel viisil, lihtsalt loetledes linnade nimesid ja päevade arvu, mis kusagil veedetud. Enamik sellest materjalist on hävinud. Oli selge, et ibn Fadlani seltskond rändas põhja poole ja viimaks pidid nad tegema talvepeatuse.

Meie peatus Gurganiyas oli pikk; me jäime sinna mõneks päevaks radžabis (novembris) ja terve ša’abani, ramadaani ja šawwali. Meie pika peatuse põhjustas kibe külm. Tõesti, mulle räägiti, et kaks meest läksid kaamelitega metsa puude järele. Kuid nad unustasid võtta kaasa tulekivi ja -hakatist ning magasid seetõttu terve öö tuleta. Kui nad järgmisel hommikul üles ärkasid, leidsid nad, et nende kaamelid olid kõvaks jäätunud.

Tõesti, ma nägin, et turuplats ja Gurganiya tänavad olid täielikult maha jäetud külma tõttu. Kord, kui ma vannist välja tulin, sisenesin oma majja ja vaatasin oma habet, mis oli jäätükiks muutunud. Pidin selle tule ees üles sulatama. Elasin päeval ja ööl majas, mis oli teise maja sees, kuhu oli püstitatud turgi vilttelk, ja ma ise olin mässitud paljudesse rõivastesse ja karusnahksetesse vaipadesse. Kuid sellest hoolimata jäid mu põsed sageli öösiti padja külge kinni.

Selle äärmise külma tõttu ma nägin, et maasse tekkisid vahel suured lõhed ja et suur ning iidne puu võis pooleks lõheneda.

Šawwali keskel 309. aastal (veebruaris 922) hakkas ilm muutuma, jõgi sulas üles ja me hakkasime reisiks vajalikke asju varuma. Me ostsime turkide kaameleid ja kaamelinahast paate, valmistudes jõgede ületamiseks, mida me pidime Väike-Aasias reisides tegema.

Me varusime leiba, hirssi ja soolaliha kolmeks kuuks. Meie tuttavad seal linnas juhendasid meid riiete varumisel, nii palju kui me vajasime. Nad kirjeldasid eelseisvaid raskusi hirmuärataval viisil ja me uskusime, et nad liialdasid, siiski, kui me need läbi tegime, olid need palju suuremad, kui meile räägitud.

Igaüks meist pani selga jaki, selle peale mantli, selle peale lambanahkse kasuka, selle peale burka, pähe vildist peakatte, millest vaid kaks silma välja vaatasid. Meil oli ka lihtne aluspesu, pükstega nende peal, ja sussid, mille peal veel üks paar saapaid. Kui keegi meist kaameli selga sai, ei suutnud ta riietuse tõttu liigutadagi.

Seaduste tundja ja põetaja ja teenrid, kes olid meiega Bagdadist kaasa tulnud, lahkusid meist nüüd, kartes astuda sellele uuele maale, nii et teed jätkasid vaid mina, suursaadik, ta kasuvend ja kaks teenrit, Taqin ja Bars.

Karavan oli teeleminekuks valmis. Võtsime oma teenistusse linnaelanike seast teejuhi, kelle nimi oli Qlawus. Siis, usaldades kõikvõimast ja kõrget Jumalat, lahkusime esmaspäeval, kolmandal dulqadal 309 (3. märtsil 922) Gurganiya linnast.

Selsamal päeval peatusime Zamgani väikelinnas, see on turkide poolt asustatud ala väravaks. Järgmisel hommikul vara jätkasime teed Giti. Seal sadas nii palju lund, et kaamelid vajusid sellesse põlvist saadik; seal peatusime kaks päeva.

Siis kiirustasime otse turkide maale, kohtamata tühjal ja tasasel stepil mitte kedagi. Ratsutasime kümme päeva kibedas külmas ja katkematus lumetormis, millega võrreldes paistis Horezmi külm suvepäevana, nii et me unustasime kõik oma eelnevad ebamugavused ja olime peaaegu edasiminekust loobumas.

Ühel päeval, kui meid tabas kõige metsikum külm, oli paaž Taqin ratsutamas minu kõrval ja temaga koos üks turkidest, kes rääkis temaga ühes turgi keeltest. Taqin naeris ja ütles mulle: „See turk ütleb: „Mida küll meie Jumal meist tahab? Ta tapab meid külmaga. Kui me teaksime, mida ta tahab, siis me annaksime talle selle.””

Ja siis ma ütlesin: „Ütle talle: Jumal soovib vaid, et ta lausuks: „Pole teist Jumalat peale Allahi.””

Turk naeris ja vastas: „Kui ma seda teaksin, siis ütleksin seda.”

Siis jõudsime metsa, kus oli palju kuivi puid, ja me peatusime. Karavan süütas lõkked, me soojendasime end, võtsime riided seljast ja laotasime kuivatamiseks laiali.

Ilmselt oli ibn Fadlani kaaskond jõudmas soojemasse piirkonda, sest ta ei räägi enam äärmisest külmast.

Asusime uuesti teele ja ratsutasime iga päev keskööst pärastlõunapalveni – pärast keskpäeva kiiremini – ja siis peatusime. Kui olime ratsutanud sel viisil viisteist ööd, siis jõudsime suure mäeni paljude kõrgete kaljudega. Seal olid allikad, mis purskasid kaljudest välja, nii et vesi jäi järvedesse. Sellest paigast jätkasime teed, kuni jõudsime turgi hõimuni, mida kutsuti oguusideks.