Raamatu algus

1. peatükk

Talvel enne Kuuenädalast sõda elasime koos mu kõutsi, Vahekohtunik Petroniusega ühes vanas talumajas Connecticutis. Ma kahtlen, kas see on enam olemas, sest see oli üsna Manhattanist mööda läinud pommi purustusala piiril ja need vanad sõrestikhooned põlevad nagu salvrätikud. Isegi kui see veel püsti oleks, ei tasuks seda radiatsiooni tõttu rentida, kuid tollal see meeldis mulle ja Pete’ile. Rent oli madal, sest kanalisatsiooni seal polnud, ja kunagises söögitoas valgustasid virmalised nii kenasti mu joonestuslauda.

Selle maja suurim puudus oli üksteist välisust.

Kaksteist, kui Pete’i oma ka lugeda. Ma olen alati püüdnud Pete’ile oma ust korraldada ja antud juhul kujutas see endast kasutamata magamistoa aknasse sobitatud lauajuppi, kuhu oli lõigatud täpselt nii suur auk, et Pete’i vurrud läbi mahuksid. Olen niigi kulutanud liiga palju oma eluajast kassidele uste avamiseks. Arvutasin ükskord välja, et alates tsivilisatsiooni koidikust on niimoodi raisatud 978 inimsajandit. Võin neid arvutusi näidata.

Enamasti kasutas Pete oma ust, kuid eelistas inimeste ust ja kräunus alailma, et tuleksin talle mõnd avama. Ta ei kasutanud oma ust, kui lumi oli maas.

Ta töötas välja oma lihtsa elufilosoofia juba siis, kui oli alles kohev ja nurruv kassipoeg – mina vastutasin elamise, toidu ja ilma eest, tema kõige ülejäänu eest. Eriti pidas ta mind vastutavaks ilma eest. Connecticuti talved kõlbavad ainult jõulukaartidele; talvel vaatas Pete oma uksest välja ja kuna maa oli kaetud ebameeldiva valge ollusega, hakkas ta mind tüütama, et talle inimeste ukse lahti teeksin.

Ta oli kindlalt veendunud, et vähemalt üks neist ustest peab viima suvesse. See tähendas, et mul tuli iga kord käia temaga kõik üksteist ust läbi – uks lahti teha, lasta tal veenduda, et ka seal taga on talv, ja liikuda edasi järgmise juurde, kusjuures iga pettumus muutis ta kriitilisemaks mu saamatuse suhtes oma vastutusala korras hoida.

Seejärel otsustas ta tuppa jääda, kuni hüdrauliline rõhk ta lõpuks ikka välja surus. Kui ta sisse tagasi tuli, olid tal jääpadjad käppade all ja üle puitpõranda kõndides kõlas see, nagu kannaks ta puukingi. Ta põrnitses mind põleval pilgul ja keeldus nurrumast enne, kui oli käpad puhtaks närinud. Siis ta andestas mulle... järgmise korrani.

Aga ta ei loobunud kunagi otsimast Ust Suvesse.

3. detsembril 1970. aastal otsisin ka mina seda.

Minu otsingud olid umbes sama lootusetud nagu Pete’i omad Connecticutis jaanuaris. Kui Lõuna-California mägedes ka oli suusatajate jaoks pisut lund, ei suutnud see värk ilmselt Los Angelese kesklinna sudust läbi tungida. Aga talveilm oli mu südames.

Tervis polnud halb (kui kumuleeruv pohmelus välja arvata), olin – napilt, ent siiski veel – õigel pool kolmekümmet ja pankrotist kaugel. Mind ei otsinud politsei, mõni solvunud abikaasa ega kohtutäitur; polnud üldse midagi sellist, millest õhkõrna amneesiaga üle ei saaks. Aga mu südames oli talv ja ma otsisin ust suvesse.

Kui teile tundub, et see on akuutse enesehaletsushoo kirjeldus... siis muidugi on teil õigus. Planeedil oli kindlasti vähemalt kaks miljardit inimest hulga halvemas olukorras kui mina. Ikkagi otsisin ma Ust Suvesse.

Enamik neist, mida proovisin, olid olnud pöörduksed... Või sellised õõtsuvad, vedrudega, nagu „Sans Souci Bar Grill’il” (nagu sildil seisis). Sisenesin, valisin eraldatud laua tagapool, panin oma kandekoti ettevaatlikult toolile ja jäin kelnerit ootama.

Kandekott ütles: „Miäu?”

„Rahu, Pete,” vastasin.

„Nääuu!”

„Ära ürita, just käisid. Tasa nüüd, kelner tuleb.”

Pete jäi vait. Vaatasin üles, kui kelner laua juurde jõudes kummardus, ja laususin: „Topelt-majaviski, klaas vett ja väike pudel ingveriõlut.”

Kelner näis häirituna. „Ingveriõlut, härra? Viskiga?”

„On teil seda või pole?”

„Noh, jah, muidugi on. Aga...”

„Siis too. Ma ei hakka seda jooma, tahan ainult nuusutada. Ja too üks taldrik ka.”

„Nagu härra soovib.” Ta pühkis laua üle. „Kuidas oleks ühe väikse praega, härra? Või kammkarbid on täna väga head.”

„Vaata, sõber, sa saad jootraha kammkarpide eest, kui sa lubad neid mulle rohkem mitte pakkuda. Tahan ainult seda, mida tellisin... ja ära taldrikut unusta.”

Ta jäi vait ja läks ära. Ütlesin Pete’ile veel kord, et olgu tasa, dessant on maandunud. Kelner saabus; tema uhkust paistis lepitavat, et ta oli ingveriõlle taldrikule asetanud. Palusin tal selle avada, segades ise samal ajal viskit veega.

„Soovite ingveriõlle jaoks teist klaasi, härra?”

„Ma olen tõeline kauboi; ma joon otse pudelist.”

Ta pani suu kinni ja lasi mul maksta, unustamata jootraha... ka kammkarpide eest. Kui ta oli läinud, valasin ingveriõlut taldrikule ja koputasin kandekotile. „Eine on serveeritud, Peter.”

Koti lukk oli lahti; ma ei pannud seda kunagi kinni, kui Pete oli seal. Ta lükkas selle käppadega laiali, torkas pea välja, vaatas kiiresti ringi, tõusis siis veerandi jagu kotist välja ja pani esijalad laua servale. Ma tõstsin klaasi ja me vaatasime teineteisele otsa. „Emaste olevuste terviseks – leia nad ja unusta nad!”

Ta noogutas; see sobis suurepäraselt ka tema elufilosoofiaga. Ta kummardus ja asus ingveriõlut larpima. „Tähendab, kui suudad,” lisasin ja võtsin suure lonksu. Pete ei vastanud. Temale ei olnud emaste unustamine probleem, ta oli sündinud poissmehetüüp.

Otse baariakna vastas oli muutuva kirjaga reklaamtahvel. Kõigepealt võis sealt lugeda: TÖÖTA MAGADES. Siis: JA UINU OMA MURED MINEMA. Seejärel hakkasid vilkuma kaks korda suuremad tähed: MUTUAL ASSURANCE COMPANY.

Lugesin neid teateid palju kordi ilma neid tegelikult teadvustamata. Teadsin hibernatsioonist nii palju – või vähe – nagu kõik teisedki. Olin lugenud vast paari populaarteaduslikku artiklit, kui asi esimest korda välja tuli, ja kaks või kolm korda nädalas leidsin hommikuse posti hulgast kindlustusfirma reklaami. Viskasin selle tavaliselt vaatamata minema, sest see tundus olevat minu jaoks samasugune kui huulepulgareklaamid.

Esiteks poleks ma veel natuke aega tagasi suutnud külmaune eest maksta, sest odav see polnud. Teiseks, miks peaks teatud mõttes enesetapu sooritama inimene, kes naudib oma tööd, teenib hästi ja varsti veel paremini, on armunud ja plaanib abielluda?

Kui sul juhtub olema ravimatu haigus ja oled niikuinii suremas, kuid on lootust, et põlvkond hiljem oskavad arstid seda ravida, on külmauni loogiline valik – kui sa suudad selle eest maksta, tasub oodata, kuni arstiteadus sinnamaale areneb, et saab hakkama sellega, mis sul viga on. Või kui tahad minna Marsile ja oled kindel, et põlvkonna väljalõikamine elust teeb selle pileti kuidagimoodi tasa, võib see ka olla miskitpidi loogiline. Uudistest käis läbi, et üks seltskonnategelaste paar olla otse pärast abiellumist läinud Western World Insurance Companysse ja lahkunud juhistega, et neid ei äratataks enne, kui nad saavad pulmareisile minna planeetidevahelisel liinilaeval... kuigi ma arvan, et see oli kindlustusseltsi reklaamietendus ja tüübid visati teiste nimede all tagauksest välja. Kuidagi ei suuda uskuda, et keegi tahab veeta oma pulmaöö külmutatud makrellina.

Ja muidugi puhas rahaline aspekt, mille see kindlustuskompanii sõnastas: „Töö magades.” Lihtsalt püsi vagusi ja lase sellel, mida iganes sa omad, varanduseks kasvada. Kui oled viiskümmend viis ja su pensionifond maksab sulle kakssada kuus, siis miks mitte magada hulk aastaid, ärgata ikka viiekümne viiesena, aga fond maksab sulle tuhat kuus? Rääkimata ärkamisest täiesti uude maailma, kus, väga võimalik, saad selle tuhandega kuus nautida pikka ja hea tervisega vanaduspõlve? Sellele rõhusid nad kõik, kuidas jaksasid, iga firma tõestas ümberlükkamatute numbritega, et tema valitud fondid toovad raha sisse kiiremini kui ühelgi konkurendil. „Tööta magades!”

Minu peal see üldse ei töötanud. Ma ei olnud viiskümmend viis, ei tahtnud minna pensionile ega leidnud midagi halba aastas 1970.

Tähendab, kuni viimase ajani. Nüüd olin pensionil, meeldis see mulle või mitte (ei meeldinud), mesinädalate asemel istusin nurgataguses baaris ja jõin mälukustutuseks viskit. Naise asemel oli mul seltsiks suur armiline kõuts, kel veider kirg ingveriõlle vastu, ja heameelega oleksin vahetanud kogu maailma kasti džinni vastu ja selle korraga ära joonud.

Aga pankrotis ma polnud.

Sirutasin käe mantlitaskusse, võtsin välja ümbriku ja avasin selle. Seal sees oli kaks asja: üks oli tagatud tšekk suuremale summale, kui mul oli kunagi korraga olnud, teine oli Teenijatüdrukute Kompanii koondaktsia. Mõlemad olid natuke kortsus; olin neid taskus kandnud sellest ajast, kui need mulle anti.

Miks mitte?

Miks mitte kõigele käega lüüa ja oma mured minema magada? Mõnusam kui Võõrleegioni astuda, puhtam kui enesetapp ja see lahutaks mu täielikult sündmustest ja inimestest, kes mu elu hapuks olid teinud. Nii et miks mitte?

Võimalus rikkaks saada ei köitnud mind eriti. Noh, muidugi olin lugenud H. G. Wellsi „Kui magaja ärkab”1 – mitte ainult siis, kui kindlustuskompaniid hakkasid jagama tasuta eksemplare, vaid ka varem, kui see oli veel vaid lihtsalt üks klassikaline romaan; ma teadsin, mida liitintress ja õige fondi valimine teha võivad. Aga ma polnud kindel, kas mu rahast ikkagi jätkub pikaks uneks ja lisaks veel piisavalt suureks fondiks, et sellest mingit asja oleks. Mind kõnetas hoopis rohkem võimalus magama kerida ja täiesti teises maailmas ärgata. Võib-olla palju paremas maailmas, nagu kindlustusettevõtted tahtsid sind uskuma panna... või äkki hullemas. Aga kindlasti teistsuguses.

Ma võiksin saavutada ühe olulise vahe tänasega: võisin magada piisavalt kaua, et selles ilmas ei oleks enam ei Belle Darkinit ega Miles Gentryt; eriti Belle’i. Kui Belle on surnud ja maetud, suudan unustada, mida ta mulle tegi, ja saan ta oma elust välja lülitada... selle asemel et vaevata oma südant teadmisega, et ta on vaid mõne miili kaugusel.

Vaatame, kaua see aega võtaks? Belle oli kakskümmend kolm... või väitis end olevat (mulle meenus ta keelevääratus, et ta mäletab, kui Roosevelt oli presidendiks). Noh, igal juhul kahekümnendates. Kui ma magaks seitsekümmend aastat, oleks ta ajalugu. Või kindluse mõttes seitsekümmend viis.

Siis meenusid mulle geriaatria-alased edusammud – et sada kakskümmend võiks olla „normaalne” saavutatav eluiga. Võib-olla tuleks magada pigem sada aastat? Ei meenunud, et ükski kindlustuskompanii nii pikka und pakuks.

Siis aga tuli pähe – ilmselt tänu viskile – väheke kuratlik mõte. Pole vaja magada, kuni Belle on surnud, hoopis parem kättemaks – eriti naisterahvale – on magada piisavalt, et olla noor, sellal kui tema on vana. Piisavalt noor, et seda talle nina alla hõõruda – ütleme näiteks kolmkümmend aastat.

Tundsin lumehelbena kerget käppa oma käel. „Veeeeel!” nõudis Pete.

„Ablas kutt,” avaldasin ta kohta arvamust ja valasin talle teise taldrikutäie ingveriõlut. Tänutäheks ta kannatas hetke, enne kui seda lürpima asus.

Aga ta katkestas mu meeldivalt vastiku mõttejada. Mida kuradit Pete’iga peale hakata?

Kassi ei saa niimoodi ära kinkida nagu koera, nad ei kannataks seda välja. Vahel nad käivad koos majaga, aga mitte Pete; alates sellest, kui ta üheksa aasta eest ema juurest ära võeti, olen ma tema jaoks ainuke stabiilne asi selles muutuvas maailmas. Suutsin isegi sõjaväes teda enda läheduses hoida ja see tähendas tõsist võimlemist.

Ta oli hea tervise juures ja on tõenäoliselt seda veel kaua aega, mis sest, et peamiselt hoidis teda koos armkude. Kui ta suudaks kuidagi mõned lootusetud vahele jätta, võidaks ta lahinguid ja sigitaks kassipoegi veel vähemalt viis aastat.

Võiksin maksta, et teda hoitaks kasvanduses, kuni ta sureb (mõeldamatu!), või laseksin ta magama panna (sama mõeldamatu), või jätaksin ta maha. Tihti taandubki see kasside puhul sellele – kui sa kord ta juba võtnud oled, kas kannad teda endaga kaasas nagu Hiina riigilaenuobligatsioone või jätad vaesekese maha, lased tal metsistuda ja hävitad temas usu igikestvasse õiglusse.

Nagu Belle oli hävitanud minu oma.

Seega, Danny-poiss, unusta ära. Su oma elu võib olla kibehapu nagu ülehapendatud kurgid, kuid see ei vabasta sind vähimalgi määral kohustustest selle võimatuseni ärahellitatud kassi ees.

Just siis, kui ma oma filosoofiliste mõtisklustega selleni olin jõudnud, Pete aevastas; mullid oli ninna läinud. „Gesundheit,”2 vastasin, „ja püüa mitte nii kiiresti juua.”

Pete ignoreeris mind. Keskmiselt olid ta lauakombed minu omadest paremad ja ta teadis seda. Meie kelner oli kassa ümber tolknenud ja kassiiriga juttu ajanud. Oli pärastlõunane vaikus ja ainsad teised kliendid olid baarileti ääres. Kelner vaatas üles, kui ütlesin gesundheit, ja lausus midagi kassapidajale. Nad mõlemad vaatasid meid, seejärel tõstis kassapidaja baari klappvärava ja suundus meie poole.

Ütlesin vaikselt: „Võimukandjad, Pete.”

Ta vaatas ringi ja sukeldus kotti; lükkasin selle pealt kinni. Kassapidaja tuli meie laua juurde, kummardas ja uuris kõiki alkoovi toole kahe nulliga agendi sähvival pilgul. „Vabandust, sõber, kuid see kass tuleb siit kohe ära viia.”

„Mis kass?”

„See, keda sa sellelt taldrikult toidad.”

„Ma ei näe mingit kassi.”

Nüüd kummardus ta laua alla vaatama. „Ta on sul kotis,” sõnas ta süüdistavalt.

„Kotis? Kass?” laususin imestades. „Sõber, ma arvan, et sa võiksid proovida vähem kujundlikku kõnet kasutada.”

„Mõh? Ära keeruta. Sul on kass kotis. Tee lahti.”

„Kas sul on läbiotsimisorder?”

„Mida? Ära mängi lolli.”

„Sina ajad siin lolli juttu, nõudes, et ma ilma läbiotsimisorderita koti lahti teeksin. Neljas parandus, ja sõjast on juba aastaid möödas. Ja nüüd, kui oleme selle selgeks saanud, ütle palun mu kelnerile, et ta kordaks tellimust. Või tee seda ise.”

Ta nägi kurb välja. „Vennas, see ei ole midagi isiklikku, aga me peame oma litsentsile mõtlema. Ei mingeid koeri ega kasse – see on siin seinal kirjas. Üritame siin puhtust hoida.”

„Väga halvasti üritate.” Tõstsin oma klaasi. „Näed huulepulgajälgi? Teil tuleks oma nõudepesumasinat kontrollida, mitte klientide kotte.”

„Ma ei näe mingit huulepulka.”

„Ma pühkisin enamuse ära. Aga võime lasta terviseametil üle kontrollida, palju nad siit baktereid kokku saavad.”

Ta ohkas. „On sul ametimärk?”

„Ei.”

„Siis oleme tasa. Mina ei vaata su kotti ja sina ei kaeba meid terviseametisse. Kuule, kui sa tahad veel üht jooki, siis palun astu baari. Maja kulul... aga mitte siin.” Ta pöördus ja kõndis oma kohale tagasi.

Ma kehitasin õlgu. „Olime niikuinii lahkumas.”

Kui ma väljudes kassast möödusin, vaatas ta üles. „Ega sa ei solvunud?”

„Eip. Aga ma kavatsesin hiljem oma hobuse siia jooma tuua. Nüüd ma seda ei tee.”

„Kuidas soovid. Reeglid ei ütle sõnagi hobuste kohta. Aga kui sa lubad – kas su kass tõesti joob ingveriõlut?”

„Neljas parandus, rääkisime?”

„Ma ei küsi teda näha. Lihtsalt huvitav teada.”

„Noh,” tunnistasin, „ta eelistaks sellele pisut bitterit lisada, aga käib niisama kah.”

„See rikub ta neerud. Vaata korraks siia, sõber.”

„Mida?”

„Kummardu siiapoole, umbes siia, kus mu pea on. Nüüd vaata laes neid kaunistusi. Kõigi laudade kohal on peeglid. Ma tean, et sul on kass, sest ma nägin teda.”

Kummardusin ja vaatasin. Suure ruumi laes oli palju veidraid kaunistusi, sealhulgas hulk peegleid; nüüd sain aru, et paljud neist, peidetuna muu kila-kola hulka, võimaldasid kassapidajal oma kohalt nagu periskoobiga kõiki laudu jälgida. „Ilma ei saa hakkama,” ütles ta vabandavalt. „Eraldatud laudades kipub toimuma tõeliselt ehmatavaid asju... kui silma peal ei hoia. Maailm on kurb paik.”

„Aamen, vennas.” Väljusin.

Väljas tegin koti lahti ja kandsin seda ühest sangast. Pete pistis pea välja. „Kuulsid, mida ta ütles, Pete? „Maailm on kurb paik.” Väga kurb paik, kus kaks sõpra ei saa rahulikult juua, ilma et nende järel luurataks. Olgu siis nii.”

„Nüüüüd?” küsis Pete.

„Kui sa nii ütled. Kui me nii otsustasime, pole mingit vajadust seda edasi lükata.”

„Nüüüüd,” vastas Pete kindlalt.

„Ühehäälselt. See on otse üle tänava.”

Mutual Assurance Company administraator oli ere näide funktsionaalse disaini kaunidusest. Üldine siluett oli optimeeritud vähemalt Mach neljale, aga ettepoole kaardusid tõsised radaritornid ja kõik põhifunktsioonide täitmiseks vajalik oli ka olemas. Tuletasin endale meelde, et selleks ajaks, kui ma välja tulen, sobiks ta Whistleri emaks3, ja teatasin, et tahan mõne müügimehega rääkida.

„Palun istu. Ma uurin, kas mõni kliendihalduritest on vaba. Meie härra Powell võtab su kohe vastu,” lausus ta enne, kui istuda jõudsin. „Siitkaudu, palun.”

Meie härra Powelli kontor pani mõtlema, et omade eest hoolitseb see ühistu küll hästi. Ta raputas südamlikult mu kätt, pakkus istet ja sigarette ja üritas mu kotti võtta. Sellest ma lahti ei lasknud. „Olgu, härra, kuidas me saame kasulikud olla?”

„Ma tahan pikka und.”

Ta kulmud kerkisid ja kogu olek muutus aupaklikumaks. Küllap nad kindlustaksid seitsme dollari eest ka kaamera ujukrihma, aga nad saavad oma rasvased näpud külmauneklientide kogu vara kallale. „Väga tark otsus,” ütles ta lugupidavalt. „Heameelega kasutaks seda ise ka. Aga... perekondlikud kohustused, eks ole.” Ta sirutas käe ja võttis formulari. „Külmaune klientidel on tavaliselt kiire. Nii et hoiame su aega kokku ja ma täidan selle ise ära... ja korraldame sulle meditsiinilise läbivaatuse.”

„Üks hetk.”

„Jah?”

„Üks küsimus. Saate te hakkama ka kassi külmaunne panekuga?”

Ta näis üllatunud ja siis kurb. „Sa teed nalja.”

Avasin koti, Pete pistis pea välja. „Saa tuttavaks mu kaaslasega. Vasta palun mu küsimusele. Kui vastus on ei, kõnnin ma Central Valley kindlustusse. Eks ole, nad on ju siinsamas majas?”

Nüüd paistis ta kohkunud. „Härra... Ohh, nimi jäi vist küsimata?”

„Dan Davis.”

„Härra Davis, kui keegi meie uksest siseneb, on ta juba kindlustusühistu hea tahte kaitse all. Ma ei lase sul minna Central Valleysse.”

„Kuidas sa kavatsed mind takistada? Judo?”

„Palun!” Ta piilus erutatult ringi. „Meie ettevõte on eetiline ettevõte.”

„See tähendab, et Central Valley ei ole?”

„Mina seda ei öelnud, sina ütlesid. Härra Davis, ma ei taha sind küll kuidagi mõjutada...”

„Ei mõjugi.”

„... aga võrdleme erinevate ettevõtete lepinguid. Võta advokaat, veel parem, võta diplomeeritud semantik. Uuri, mida pakume – ja ka tegelikult teeme – ja võrdle seda Central Valley väidetavate pakkumistega.” Ta vaatas uuesti ringi ja kummardus minu poole. „Ma ei peaks seda ütlema ja loodetavasti sa ei maini, et olen seda öelnud, kuid nad ei kasuta isegi standardseid kindlustusalaseid arvutusmeetodeid.”

„Aga võib-olla nad ei käi kliendile nii hirmsasti peale?”

„Mida? Mu kallis härra Davis, me jagame kogu kogunenud tulu. Meie põhikiri nõuab seda... samas kui Central Valley on aktsiaselts.”

„Võib-olla ma peaks ostma mõned nende... Kuule, härra Powell, me raiskame aega. Kas Ühistu võtab mu semu vastu? Või mitte? Kui ei, olen siin olnud juba liiga kaua.”

„Tähendab, sa oled nõus maksma selle eest, et see olevus säilitataks elusana külmaunes?”

„Tähendab, et me mõlemad läheme Pikale Unele. Ja ära pöördu tema poole „see olevus”. Tema nimi on Petronius.”

„Vabandust. Ma sõnastan oma küsimuse teisiti. Oled valmis maksma kahe koha eest, et te mõlemad, sina ja eee, Petronius, saaksite koha meie varjupaigas?”

„Jah. Aga mitte kahekordset standardtasu. Muidugi midagi lisaks, kuid te võite ta minuga samasse kirstu toppida. Sa ei saa ju ausa näoga küsida Pete’i eest sama palju kui inimese eest.”

„See on väga ebatavaline.”

„Muidugi on. Kuid hinna üle kaupleme hiljem... või ma kauplen Central Valleys. Hetkel tahan ma selgeks saada, kas te teete seda.”

„Uh...” Ta trummeldas sõrmedega laual. „Üks hetk.” Ta tõstis telefonitoru ja ütles: „Opal, leia mulle doktor Berquist.” Ülejäänud vestlust ma ei kuulnud, sest ta lülitas sisse privaatsuskontrolli. Aga mõne aja pärast ta pani toru ära ja naeratas nagu rikka onu surmast kuuldes. „Hea uudis, härra! Mul on kuidagi kahe silma vahele jäänud, et oleme teinud esimesed edukad katsed kassidega. Kõik olulised faktorid on teada ja tehnilised võimalused loodud. Tegelikult on Annapolises, Mereväe Uurimislaboratooriumis üks kass juba rohkem kui kakskümmend aastat külmutatuna elus.”

„Ma arvasin, et Hoidla hävis, kui Washington läks?”

„Ainult hooned pinnal, härra, mitte maa-alused hoidlad. Mis näitab, kui austusväärselt kindel on see tehnika; loom oli järelevalveta automaatika hoole all rohkem kui kaks aastat, kuid on elus, stabiilne ega vanane. Nagu ka teie, kui te end sobivaks perioodiks Mutual Assurance Company hoolde usaldate.” Tundus, et ta tahaks endale medali anda.

„Okei, okei, hakkame siis nüüd kauplema.”

Läbi tuli rääkida neli teemat: esiteks, kuidas maksta hibernatsioonis veedetud aja eest; teiseks, kui kaua ma tahtsin magada; kolmandaks, kuidas tuleks mu raha investeerida sel ajal, kui ma magan; ja lõpuks, mis saab siis, kui ma juhtun äparduma ega ärka enam kunagi.

Lõpuks otsustasin aastaks 2000 – kena ümmargune number ja ainult kolmkümmend aastat tulevikus. Kartsin, et kui venitan selle kuhugi kaugemale, ei saa ma enam üldse aru, mis toimub. Viimasel kolme­kümnel aastal mu oma elus toimunud muudatused võivad panna silmad peast välja kargama – kaks suurt ja tosin väiksemat sõda, kommunismi kokkuvarisemine, Suur Paanika, satelliidid, üleminek tuumaenergiale... kuulge, kui ma laps olin, polnud veel isegi ümbervormitavaid plastikuid.

Aasta 2000 võiks olla üsna segadusseajav. Aga tuli hüpata vähemalt nii kaugele, et Belle saaks vahepeal endale uhke komplekti kortse.

Selle koha peal, kuidas investeerida oma puru, jätsin valitsuse võlakirjad ja muud konservatiivsed investeerimisviisid kohe kõrvale – meie rahasüsteemi on inflatsioon sisse ehitatud. Ma otsustasin oma Teenijatüdrukute aktsia alles jätta ja muu raha üsna tavalistesse aktsiatesse panna, pidades vaid silmas mõningaid trende – näiteks automaatika oli kindlasti kasvamas; valisin ka San Francisco väetisefirma, mis katsetas pärmide ja söödavate vetikatega – inimesi sai aina rohkem ja polnud ette näha, et praed odavamaks läheksid. Fondide teenistuse lasin tal panna ühistu garanteeritud fondi.

Tõsisemalt pani mõtlema, mis saab juhul, kui suren hibernatsioonis. Ühing väitis, et tõenäosus oli parem kui seitse kümnest, et ma need kolmkümmend aastat üle elan... ja nad on valmis nii poolt kui vastu kihla vedama. Selline kihlvedu poleks mulle midagi andnud ja seda ei saanudki eeldada; igas ausas hasartmängus saab maja oma osa. Ainult petturid väidavad, et lüpstav võidab, ja kindlustus on legaalne hasartmäng. Vanim ja mainekaim kindlustusfirma maailmas, Londoni Lloyd’s ei tee sellest saladust ja Lloyd’si rahvas sõlmib kihlvedusid nii poolt kui vastu. Ja kindlasti ei tasu oodata miinimumist paremaid tulemusi – keegi pidi ju maksma Meie Härra Powelli rätsepaülikonna eest.

Otsustasin, et mu surma korral läheb kõik ühistu sihtfondi... ja selle peale paistis, et härra Powell tahab mind suudelda, ja leidsin end arutlemas, kui optimistlik see seitse kümnest ikkagi on. Aga valisin selle võimaluse, sest see tegi mu kõigi teiste samamoodi otsustanute pärijaks, kui nemad juhtuvad surema – Vene rulett, kus ellujäänud korjavad žetoonid kokku... ja nagu ikka, võtab Ühistu vahelt oma protsendi.

Valisin igal võimalusel kõige suurema tulu ja loobusin riskide maandamisest, kui valik osutuks valeks; härra Powell armastas mind, nagu armastab krupjee jobu, kes kogu aeg nullile panustab. Selleks ajaks, kui mu varandusega ühele poole saime, oli ta vastutasuks Pete’i koha pealt mõistlik; tema uni läks maksma 15% inimese tasust ja me koostasime tema kohta eraldi lepingu.

Jäi vaid teade kohtule ja füüsiline läbivaatus. Läbivaatuse pärast ma ei muretsenud; miski ütles mulle, et kui lubasin surma korral kõik ühistule jätta, võtaksid nad mu vastu ka Musta Surma viimses staadiumis. Aga mulle tundus, et kohtu luba võib aega võtta. Seda oli vaja, sest seaduse silmis oli külmaunes klient – elus, kuid abitu – hooldatav.

Mul polnud vaja muretseda. Meie härra Powell produtseeris neli koopiat kõigist üheksateistkümnest paberist. Ma andsin allkirju, nii et sõrmed krampi kiskusid, ja kuller tormas nendega minema, kui läbivaatusele läksin. Ma isegi ei näinud kohtunikku.

Füüsiline läbivaatus oli tavaline tüütu rutiin, kui üks asi välja arvata. Lõpupoole vaatas arst mulle tõsiselt silma ja küsis: „Poja, kui kaua sa juba tsüklis oled olnud?”

„Tsüklis?”

„Tsüklis.”

„Miks sa niimoodi arvad, doktor? Olen sama kaine kui sina. Pagari piparkook, pagari piparkook...”

„Lõpeta ära ja vasta mulle.”

„Mmm... Ma ütleks, et umbes kaks nädalat. Veidi rohkem.”

„Kompulsiivne tsükkel? Mitu korda on sul seda varem ette tulnud?”

„Noh, tegelikult ei ole. Tead...” Hakkasin talle rääkima, mida Belle ja Miles olid mulle teinud.

Ta tõstis käe. „Palun. Ma pole psühholoog ja mul on omad mured. Ausalt, mind huvitab ainult see, kuidas su süda vastu peab, kui sind nelja kraadi peale alla viiakse. Ja see peab. Ja tavaliselt mind üldse ei huvita, miks mõni loll ronib auku ja endale mulla peale kraabib. Lihtsalt üks loll vähem jalus. Aga mingid kohusetunde jäänukid takistavad mul laskmast alkoholist läbiimbunud ajuga tegelast kirstu ronida, ükskõik kui äpardunud olevus ta muidu on. Pööra ümber.”

„Huh?”

„Pööra ümber, ma süstin sind vasakusse tuharasse.”

Pöörasin ja ta süstis. Ta jätkas, kui ma kannikat hõõrusin: „Nüüd joo see ära. Umbes kahekümne minutiga oled kainem, kui oled olnud viimasel kuul. Siis, kui sinus on veel midagi järel – milles ma kahtlen –, võid oma olukorda hinnata ja otsustada, kas põgened oma murede eest või astud neile vastu nagu mees.”

Ma jõin.

„See on kõik, võid riidesse panna. Ma kirjutan alla, kuid hoiatan, et võin panna kõigele veto ka viimasel minutil. Mitte mingit alkoholi enam. Kerge eine. Ja hommikusöök jäta vahele. Ootan sind siia lõplikuks kontrolliks tagasi homme keskpäeval.”

Ta pöördus ära ega öelnud head aegagi. Ma panin riidesse ja väljusin, lõhkemiseni ärritatud. Powellil olid kõik paberid valmis. Kui ma need võtsin, ütles ta: „Võid need siia jätta, kui tahad. Saad need kätte homme keskpäeval... tähendab, üks eksemplar läheb koos sinuga hoidlasse.”

„Mis teistest saab?”

„Üks koopia jääb siia, teine läheb kohtule, kui oleme su sisse võtnud, ja kolmas Carlsbadi Arhiivi. Hm, kas doktor hoiatas dieedi suhtes?”

„Seda ta tõesti tegi.” Hoidsin pilku paberitel, et oma meeleolu varjata.

Powell sirutas nende järele käe. „Need on siin kindlas kohas.”

Ma tõmbasin need tagasi. „Ma hoian neid hästi. Mul võib tulla pähe pisut aktsiate seadeid muuta.”

„Ohh, kas selleks pole natuke hilja, mu kallis härra Davis?”

„Ära kiirusta mind takka. Kui ma tahan midagi muuta, tulen homme varem.” Avasin koti ja pistsin paberid külgsahtlisse Pete’i kõrvale. Väärtuslikke pabereid ei hoidnud ma seal mitte esimest korda; võimalik, et see polnud nii ohutu kui Carlsbadi Arhiiv, kuid hulga ohutum, kui arvata võib. Kord oli üks taskuvaras püüdnud sealt midagi kätte saada; arvatavasti olid tal ikka veel kõik Pete’i küünte ja hammaste armid alles.