Tulevikuplaanidest (2010)

[See tekst ilmus tegelikult 25. raamatu, Isaac Asimovi „Robotid ja Impeerium”-i järel.]

Ja veel plaanidest...

Sari on jõudnud 26-nda raamatuni.

Kuna on ilmselge, et 2010. aastal neid rohkem ei tule, on ehk kohane ilmutada pisut jõulumeeleolu ja teha mõned kokkuvõtted senisest, veidi rohkem kui kaheaastasest tööst.

Võiks rääkida lihtsalt plaanidest. Neid on. Nimekirja ei julgenud panna, aga näiteks selle järgi, kuidas läheb „Falkenbergi leegioni” müük, tuleb otsus, kas selle leegioni lugusid veel tuleb. Õnneks ei moodusta need kindlat sarja, nii et sarjade solkimise koha pealt jääb meie südametunnistus puhtaks...

Suhteliselt hästi on läinud tuntud nimedega – Isaac Asimov, Arthur C. Clarke, Roger Zelazny ja Michael Cricton ikka müüvad. Sarja esimene raamat (Isaac Asimovi „Teraskoopad”) hakkab juba vaikselt kasumisse jõudma...

„Viimase sõrmusekandjaga” tundub hästi minevat ja see paneb mõtlema, et ehk tasuks välja anda ka Perumovi poolt Tolkieni maailma kirjutatud lood? Juttu on olnud Strossi teistest teostest ja nii mõnestki sellel sajandil Hugo või Nebula võitnud romaanist.

Paraku ei realiseeru plaanid eelmise sajandi tippude väljaandmise osas ja siin on risti jalus omandiõigused. Vaadake, autori endaga saab teinekord kaubale, pärijad kipuvad olema aga sellised mõistmatud ja aplad elukad. Ise nad midagi teinud ei ole, surnud looja tööst aga tahavad viimast võtta. Näiteks Heinleini teosed jäävad minu poolt just sel põhjusel ohkega kõrvale. Tuhat või isegi kuni tuhat viissada eurot või dollarit on ikka liig mis liig, eriti meie tiraaže arvestades. (Arvutage natuke ise.)

Tegelikult ei ole midagi positiivset mitte kusagilt võtta. Masu on juba ammu sujuvalt pupeks või täpuks üle läinud (mis need on, uurige ise...) ja ümberringi toimuvat saab iseloomustada vaid sõnadega nagu „kiratsemine” või „agoonia”.

On üsna selge, et niimoodi edasi minna ei ole mõtet, ja ma ei räägi siin mitte „Sündmuste horisondi” sarjast, vaid Eesti kirjanduselus ja -turul toimuvast tervikuna (sarigi kiratseb, aga me saame kuidagi hakkama).

Poeriiulid on täis teisejärgulist saasta ja kui vaadata, mida eestlased kõige rohkem loevad, hakkab lihtsalt piinlik. Väljaande edu kriteeriumiteks on odavus ja orienteeritus võimalikult laiale (= võimalikult labasele) lugejaskonnale.

Küllalt tõenäoliselt saab varsti ainult toetuste abil anda välja midagi, mis on suunatud kolmekohalise IQ-ga inimestele. Ilmselt on see muide üldse ainuke viis, kuidas eesti kultuur saab edasi kesta – tuleb endale aru anda, et nii väiksese rääkijate arvuga keel saab püsida vaid maksumaksja raha ja kompetentsete otsustajate abil. Midagi muud väita on kas sihitu lollus või sihipärane sabotaaž, mis paratamatult viib meie keele ja kultuuri hääbumiseni.

See kõik nõuaks muidugi palju pikemat arutelu.

Mina proovisin kirjutada pidulikku kokkuvõtet lähenevatele jõuludele mõeldes, aga välja tuli... Tahaks tuletada meelde 80-ndate lõpu anekdooti – optimistid õpivad inglise keelt, pessimistid hiina keelt ja realistid Kalašnikovi automaati... Automaadi õppimiseks on eestlased liiga jobud, hiina keele õppimiseks liiga kujutlusvõimetud, nii et jääbki üle ainult inglise keel.

Aga helget tulevikku võib ikka kõigile soovida, mis sest, et see kuidagi kurvalt ja irooniliselt kõlab...