1.2 Vaimusilm

2. Vaimusilm

Kui Kate territooriumile sõidutati, jäi talle mulje tüüpilisest Seattle’i maastikust: ookeanini lainetavad rohelised künkad madala halli sügistaeva raamis.

Kuid Hirami häärber – hiigelsuur geodeetiline kuppel, üleni aknad – nägi välja, nagu oleks äsja künkanõlvale maandunud, üks kõige inetum ja kassikullasem hoone, mida Kate kunagi näinud oli.

Kohale jõudes ulatas ta oma mantli droonile. Tema identiteeti skanniti – ei loetud ainult siirikuid, vaid arvatavasti tehti etalonvõrdlus näo tuvastamiseks, isegi mitteinvasiivne DNA sekventeerimine, kõik mõne sekundiga. Siis juhatasid Hirami robotteenrid ta sisse.

Hiram töötas. Kate’i see ei üllatanud. Need kuus kuud pärast ussiurgetel põhineva DataPipe’i-tehnoloogia käikulaskmist olid olnud kiireimad Hirami elus ja analüütikute sõnul OurWorldi edukaimad. Aga lõuna ajaks on ta tagasi, ütles droon.

Niisiis viidi ta Bobby juurde.

Ruum oli suur, temperatuur neutraalne, seinad siledad ja ilmetud nagu munakoor. Valgust oli vähe, heli kajatu, elutuks muudetud. Hulk musta nahkkattega diivaneid oli ainuke mööbel. Iga diivani kõrval oli väike laud veekraani ja tilgutialusega.

Ja siin oli Bobby Patterson, arvatavasti üks planeedi kõige rikkamaid ja vägevamaid noormehi, üksi diivanil lamamas, silmad lahti, kuid pilk tühi, jäsemed lõdvad. Ümber ta meelekohtade oli metallvõru.

Naine istus Bobby kõrvale diivanile ja uuris teda. Ta võis näha, et mees hingab aeglaselt ja et küünraõndlasse paigaldatud tilguti varustab õrnalt mahajäetud keha.

Mehel olid seljas avar must särk ja jalas lühikesed püksid. Ta keha, mis paistis välja kohtades, kus avar rõivas nahka puudutas, oli nagu lihaseline plaat. See ei öelnud suurt midagi ta elustiili kohta; praegusel ajal oli niisugune kehavormimine hormoonravi ja elektristimulatsiooni abil üsna lihtne. Ta võib seda isegi seal lamades teha, mõtles naine, nagu koomapatsient haiglavoodis.

Mehe paokil suu nurgas paistis süljenire. Naine pühkis sülje nimetissõrmega ära ja lükkas suu õrnalt kinni.

„Aitäh.”

Ta pööras ehmunult ümber. Bobby – veel üks Bobby, täpselt samuti riides nagu esimene – seisis muiates tema kõrval. Ärritunult äigas naine rusikaga ta kõhu suunas. Loomulikult läks rusikas otse mehest läbi. Too ei võpatanud.

„Sa siis näed mind,” ütles ta.

„Ma näen sind.”

„Sul on võrkkesta ja sisekõrva siirikud. Jah? See ruum on ehitatud looma virtuaale, mis ühilduvad kogu viimaste põlvkondade kesknärvisüsteemi rikastamise tehnoloogiaga. Minu jaoks istud sa muidugi õelailmelise fütosauruse seljas.”

„Mis asja?”

„Triiase krokodilli. Mis hakkab märkama, et sa seal oled. Tere tulemast, preili Manzoni.”

„Kate.”

„Jah. Mul on hea meel, et sa minu, meie, lõunalekutse vastu võtsid. Ehkki ma ei oodanud, et sul kulub vastamiseks kuus kuud.”

Naine kehitas õlgu. „„Hiram saab üha rikkamaks” pole teab mis hea lugu.”

„Hm. Millest järeldub, et nüüd oled sa midagi uut kuulnud.” Tal oli muidugi õigus. Kate ei öelnud midagi. „Või,” jätkas teine, „alistusid sa ehk viimaks mu võluvale naeratusele.”

„Ehk alistuksin, kui su suu ilane poleks.”

Bobby vaatas alla oma teadvusetu kogu poole. „Edevus? Kas välimusest peaks hoolima isegi virtuaalmaailma avastades?” Mees kortsutas kulmu. „Muidugi, kui sul on õigus, on see midagi, millele mu turundusrahvas peaks mõtlema.”

„Sinu turundusrahvas?”

„Ikka.” Ta „võttis” lähedal asuvalt diivanilt metallist peavõru; eseme virtuaalse koopia, eraldatud tõelisest asjast, mis jäi diivanile. „See on Mind’sEye. OurWorldi uusim VR-tehnoloogia. Kas tahad seda proovida?”

„Mitte eriti.”

Ta silmitses naist. „Sa pole just VR-neitsi, Kate. Sinu tajusiirikud...”

„... on üsna täpselt see miinimum, mis on vajalik nüüdismaailmas ringiliikumiseks. Oled sa isegi proovinud VR-võimeta SeaTaci lennujaamast läbi saada?”

Mees naeris. „Tegelikult mind üldjuhul saadetakse läbi. Sa vist arvad, et see on kõik osa tohutust ärikonspiratsioonist.”

„Muidugi on. Tehnoloogiline sissetung meie kodudesse ja autodesse jõudis ammu küllastuspunktini. Nüüd tahetakse meie keha.”

„Kui vihane sa oled.” Ta hoidis peavõru üleval. See on kummaliselt rekursiivne hetk, mõtles naine hajameelselt, Bobby virtuaalne koopia hoidmas virtuaalse generaatori virtuaalset koopiat. „Aga see on teistsugune. Proovi seda. Tule minuga reisile.”

Naine kõhkles – ent jäi siis nõusse, tundes, et käitub kasvatamatult; lõppeks oli ta siin külaline. Aga tilguti pakkumise lükkas ta tagasi. „Me lihtsalt vaatame ringi ja tuleme välja tagasi, enne kui keha koost laguneb. Nõus?”

„Nõus,” vastas mees. „Vali üks diivan. Lihtsalt säti peakomplekt meelekohtadele, niimoodi.” Ta tõstis virtuaalse komplekti hoolikalt üle pea. Ta süvenenud nägu on vaieldamatult ilus, mõtles naine; ta näeb välja nagu Kristus okaskrooniga.

Ta heitis pikali ühele lähemaist diivanitest ja tõstis Mind’sEye peavõru endale pähe. See oli soe ja elastne ja kui ta selle üle juuste alla tõmbas, tundus see end paika sättivat.

Ta peanahk võru all kirvendas. „Ai.”

Bobby istus oma diivanil. „Infusioonisüstlad. Ära selle pärast muretse. Suurem osa sisendist käib transkraniaalse magnetstimulatsiooni kaudu. Kui oleme alglaadimise teinud, ei tunne sa midagi...” Kui mees end lamama sättis, paistis tema kaks keha, ihulik ja pikslitest, hetkeks ülekaetuna.

Ruum pimenes. Südamelöögi või paari jooksul ei näinud naine midagi. Kehatunnetus kadus nagu oleks aju koljust välja tõstetud.

Ta tundis, kuidas ta ainetu mütsatusega uuesti oma kehasse maandub. Aga nüüd ta seisis.

Mingisuguses mudas.

Temast lahvasid üle valgus ja soojus, sinine, roheline, pruun. Ta oli jõe kaldal, pahkluudeni paksus mustas plägas.

Taevas oli luitunudsinine. Ta seisis metsa servas, mille moodustasid lopsakas sõnajalgade mass, männid ja hiigelokaspuud, mille paksud tumedad võrad varjasid suurema osa valgusest. Kuumus ja niiskus olid lämmatavad. Ta tundis, kuidas higi särgi ja püksid läbi leotab, juuksetuka laubale kleebib. Lähedal asuv jõgi oli lai, rauge, mudast pruun.

Ta ronis kindlamat pinda otsides veidi sügavamale metsa. Taimestik oli väga tihe, lehed ja kasvud laksasid vastu nägu ja käsivarsi. Igal pool oli putukaid, muuhulgas tohutu suuri siniseid kiile, ja džungel täis lärmi: siristamist, urinaid, kraaksumist.

Reaalsustunne oli ehmatav, ehtsus ületas kõik virtuaalreaalsused, mida ta varem oli kogenud.

„Muljet avaldav, eks ole?” Bobby seisis tema kõrval. Ta kandis lühikesi khakipükse ja -särki ning laiaservalist safaristiilis kaabut, õlal rippus vanamoeline vintpüss.

„Kus me oleme? Ma mõtlen...”

„Kus me oleme? See on Arizona, hiline triias, umbes kakssada miljonit aastat tagasi. Rohkem nagu Aafrika, eks? See periood andis meile Painted Deserti kihid. Siin on hiigelosjad, -sõnajalad, -tsikaadid, -kollad... Aga mõnes suhtes on see üksluine maailm. Lillede evolutsioon on veel kauges tulevikus. Paneb mõtlema, on ju?”

Naine toetas jala palgile ja üritas kätega jalgadelt muda maha kraapida. Kuumus oli rängalt ebamugav ja kasvav janu terav. Ta paljas käsivars oli kaetud ehtsalt läikivate higipiisakeste müriaadiga. Need tundusid nii kuumana, nagu hakkaksid kohe keema.

Bobby osutas ülespoole. „Vaata.”

See oli räpakalt puuharude vahel laperdav lind... Ei, linnu kohta oli see liiga suur ja kohmakas. Pealegi polnud tal sulgi. Ehk oli see mingit liiki lendav roomaja. See liikus lillakaspunase nahkja sahinaga ja Kate värises.

„Tunnista üles,” ütles mees. „Sa oled rabatud.”

Naine liigutas käsi ja jalgu, painutas end siia-sinna. „Mu kehatunnetus on tugev. Ma tajun oma jäsemeid; kui end kallutan, siis tunnen üles- ja allasuunda. Aga ma oletan, et laman ikka veel oma diivanil, ilastades nagu sina enne.”

„Jah. Mind’sEye kehatajufunktsioonid on ülimalt rabavad. Sa isegi ei higista. Noh, tõenäoliselt mitte; mõnikord esineb väikesi lekkeid. See on neljanda põlvkonna VR-tehnoloogia, kui alustada loendamist rohmakatest prillidest ja kinnastest, siis tulid tajuorganite siirikud nagu sinu omad, ja ajukoore siirikud, mis võimaldasid luua otseliidese välissüsteemide ja inimese kesknärvisüsteemi vahele...”

„Barbaarne,” nähvas naine.

„Võib-olla,” vastas mees leebelt. „Ja sellega jõuan ma Mind’sEye juurde. Peavõrud tekitavad magnetväljad, mis suudavad stimuleerida täpset aju piirkonda. Täiesti füüsilise sekkumise vajaduseta. Aga põnev pole mitte ainult siirikute liiasus,” rääkis ta sujuvalt. „Põnev on simulatsiooni täpsus ja ulatus, mida me suudame saavutada. Näiteks just praegu maalitakse sinu visuaalsele ajukoorele maastiku ülilainurkkaarti. Et sulle lõhnataju anda, stimuleerime me oimusagaras mandelkeha ja insulat. See on elamuse ehtsuse jaoks ülioluline. Tundub, et lõhn läheb otse aju limbilisse süsteemi, emotsioonide asukohta. Tead, et sellepärast meenutavadki lõhnad alati midagi? Me tekitame isegi kergeid valusööste, kirgastades vöökääru – mitte valukeskust ennast, vaid teadvuslikult valust teadlik olemise keskust. Tegelikult teeme limbilise süsteemiga palju tööd, et kõik, mida näed, mõjuks kindlasti ka emotsionaalselt. Siis tuleb propriotseptsioon, kehataju, mis on väga keeruline ja hõlmab sensoorset sisendit nahalt, lihastelt ja kõõlustelt, visuaalset ja liikumisteavet ajust, tasakaaluandmeid sisekõrvast. Selle õigeks saamine võttis kõvasti aju kaardistamist. Aga nüüd võime lasta sul diivanilt lahkumata kukkuda, lennata, saltosid teha... ja lasta sul näha imesid nagu see.”

„Sa tead seda asja hästi. Sa oled selle üle uhke, kas pole?”

„Muidugi olen. See on minu arendustöö.” Mees pilgutas silmi ja naine sai aru, et see oli esimene kord, kui teine oli talle mõne minuti otsa vaadanud. Isegi siin selles võlts-triiase džunglis tegi mees ta kuidagi rahutuks – ehkki mingil tasandil oli too tema jaoks kahtlemata ligitõmbav.

„Bobby – mis mõttes see sinu oma on? Kas sa algatasid selle? Rahastasid seda?”

„Ma olen oma isa poeg. Ma töötan tema ettevõtte piires. Aga mina juhendan Mind’sEye uurimistööd. Ma teen toodete välikatseid.”

„Välikatseid? Sa pead silmas, et tuled siia ja mängid dinosaurusejahti?”

„Ma ei nimetaks seda mänguks,” ütles mees mahedalt. „Las ma näitan sulle.” Ta tõusis kärmelt püsti ja suundus sügavamale džunglisse.

Naine rüsis järele. Tal polnud matšeetet ning oksad ja okkad lõikasid varsti läbi õhukeste riiete ja ihusse. See torkas, aga mitte üleliia – muidugi mitte. See polnud päris, lihtsalt mingi kuradi seiklusmäng. Ta tormas Bobbyle järele, vahutades seesmiselt dekadentliku tehnoloogia ja liigse rikkuse üle.

Nad jõudsid lagendiku servale, alale täis mahalangenud söestunud puid, mille seest pingutasid tõusta väikesed rohelised võrsed. Võib-olla oli välk selle lagedaks teinud.

Bobby sirutas käe välja, hoides naist tagasi, metsaservas. „Vaata.”

Mingi loom tuhnis kärsa ja käppadega surnud ja söestunud puutükkide seas. See pidi olema kaks meetrit pikk, hundisarnase pea ja väljaulatuvate koerahammastega. Hundivälimusele vaatamata röhkis ta nagu siga.

„Koerhambuline,” sosistas Bobby. „Imetajate eellane.”

„Meie eellane?”

„Ei. Pärisimetajad on juba lahknenud. Koerhambulised on evolutsiooniline tupik... Perse.”

Nüüd kõlas lagendiku teise serva alustaimestikust valje raksatusi. See oli „Juuraajastu pargi” dinosaurus, vähemalt kahe meetri kõrgune. Ta tuli massiivsetel tagajalgadel hüpates metsast välja, tohutud lõuad avali, soomused läikimas.

Koerhambuline paistis tarduvat, pilk kiskjale kinnistunud.

Dino kargas koerhambulisele selga ja see vajus ründaja raskuse all maadligi. Kaks looma veerlesid maas, lömastades siin kasvavaid noori puid. Koerhambuline kriiskas.

Naine tõmbus Bobby käsivart pigistades džunglisse tagasi. Ta tundis, kuidas maa väriseb, kui võimas on kokkupõrge. Muljetavaldav, möönis ta.

Lõpuks jäi karnosaurus peale. Saaki keharaskusega maas hoides kummardus ta algimetaja kaela kohale ja hammustas selle ühe ropsuga läbi. Koerhambuline võitles veel, aga lõhkirebitud kaelast paistsid valged luud ja purskas verd. Ja kui karnosaurus oma saagil kõhu lõhki rebis, tõusis mädanenud liha lehk, mis pani Kate’i peaaegu öökima...

Peaaegu, aga mitte päriselt. Muidugi mitte. Tähelepanelikult vaadates oli ka algimetaja purskuv veri võltsilt sujuv, dinosauruse soomused sätendavalt eredad. Iga virtuaalreaalsus oli selline: kirendav, aga piiratud, isegi hais ja müra kasutaja mugavust silmas pidades modelleeritud, kõik sama kahjutu – ja seega sama mõttetu – kui ringsõit teemapargis.

„Ma usun, et see oli dilofosaurus,” pomises Bobby. „Fantastiline. Sellepärast ma seda ajastut armastangi. See on nagu elu sõlmpunkt. Siin kattub kõik, vana uuega, meie eellased ja esimesed dinosaurused...”

„Jah,” ütles Kate, toibudes. „Aga see pole päris.”

Mees koputas endale vastu pead. „See on nagu kogu ilukirjandus. Sa pead oma uskumatuse alla suruma.”

„Aga see on lihtsalt mingi magnetväli, mis mu ajutüve kõdistab. Jumala pärast, see pole isegi mitte ehtne triias, kõigest mõne akadeemiku vilets oletus, kuhu on virtuaalse turisti jaoks veidi värvi lisatud.”

Mees naeratas talle. „Sa oled alati nii kuri. Mida sa öelda tahad?”

Naise pilk jäi teise tühjadesse sinisilmadesse. Siiani oli mees päevakorra paika pannud. Kui tahad veidigi edasi jõuda, ütles naine endale, kui tahad vähegi lähemale saada sellele, mille pärast tulid, pead talle kinda viskama. „Bobby, sa lamad praegu pimendatud ruumis. Mitte miski sellest ei loe.”

„See kõlab nii, nagu oleks sul minust kahju.” Mees näis uudishimulikuna.

„Kogu su elu tundub sellisena. Vaatamata kogu su jutule VR-projektidest ja ärikohustustest pole sul millegi üle tõelist kontrolli, kas pole? Maailm, kus sa elad, on sama ebatõeline kui mis tahes virtuaalne simulatsioon. Mõtle selle üle: sa olid tegelikult üksi, kui ma välja ilmusin.”

Mees mõtiskles. „Võib-olla. Aga sa ilmusid välja.” Ta viskas vintpüssi õlale. „Tule. Aeg papsiga lõunat süüa.” Ta kergitas kulmu. „Võib-olla jääd kohale isegi siis, kui oled kätte saanud selle, mida iganes sa meilt tahad.”

„Bobby...”

Aga mees oli juba käe peavõru juurde tõstnud.

 

Lõuna oli keeruline.

Nad istusid kolmekesi Hirami häärberi kuppelkatusega ülaosas. Kihutavate pilvede vahelt oli näha tähti ja kõhetut noorkuud. Taevas poleks saanud olla suurejoonelisem – aga naisele turgatas pähe, et Hirami ussiurgetest DataPipe-kanalite tõttu on taevas peagi palju igavam, sest viimastel madala orbiidi sidesatelliitidel lastakse tagasi atmosfääri langeda.

Toit oli peenelt valmistatud, nagu oligi oodata, ja seda serveerisid vaikivad droonrobotid. Kuid käigud olid küllalt harilikud mereanniroad, selliseid oleks ta võinud nautida ükskõik millises Seattle’i tosinast restoranist, vein oli lihtne California Chardonnay. Polnud jälgegi Hirami enda keerukast päritolust, mitte mingisugust originaalsust ega isikupära väljendust.

Ja samal ajal keskendus Hiram intensiivselt ja järelejätmatult temale. Ta puistas naise üle tema tausta, perekonda, karjääri puudutavate küsimuste ja täiendustega; ikka ja jälle leidis Kate end ütlevat rohkem, kui oleks pidanud.

Viisaka pealispinna all oli mees eksimatult vaenulik. Ta teab, mis mul plaanis on, mõistis naine.

Bobby istus vaikselt ja sõi vähe. Ehkki ta häiriv harjumus silmsidet vältida püsis, tundus, et ta on naisest teadlikum kui varem. Too tajus külgetõmmet – seda polnud teab kui raske mõista –, aga ka teatavat lummatust. Ehk oli ta kuidagiviisi mehe libedast, enesega rahulolevast kestast läbi torganud, nagu ta lootnud oligi. Või mis tõenäolisem, möönis ta, oli teine lihtsalt segaduses sellest, kuidas naisele reageerib.

Või siis oli kõik see lihtsalt tema enda ettekujutus ja ta peaks lõpetama teiste peas surkimise – harjumus, mida ta teiste juures nii kangesti põlgas. „Ma ei saa sellest aru,” ütles Hiram nüüd. „Kuidas leiti Koirohi, neljasajakilomeetrise läbimõõduga objekt, alles 2033. aastal? Ma tean, et see on Uraanist kaugemal, aga ikkagi...”

„See on väga tume ja liigub aeglaselt,” vastas Kate. „See on nähtavasti komeet, aga palju suurem kui ükski tuntud komeetidest. Pole teada, kust ta tuli. Võib-olla on kusagil seal Neptuuni taga terve pilv niisuguseid objekte.

Ja ega keegi niikuinii eriti sinnapoole ei vaadanud. Isegi Kosmosevalve keskendub Maa-lähedasele ruumile, objektidele, mis meid tõenäoliselt lähitulevikus tabavad. Koirohu leidis taevast vahtivate amatööride võrgustik.”

„Hm,” ütles Hiram. „Ja nüüd on see teel siia.”

„Jah. Viiesaja aasta pärast.”

Bobby viibutas tugevat maniküüritud kätt. „Aga see on nii pika aja pärast. Peavad ju olema situatsiooniplaanid.”

„Millised situatsiooniplaanid? Bobby, Koirohi on hiiglane. Me ei tunne mingisugust moodust selle kuradima asja eemale tõukamiseks, isegi mitte põhimõtteliselt. Ja kui see kivi kaela sajab, pole kuskile peitu minna.”

„„Meie” ei tea mingisugust moodust?” märkis Bobby kuivalt.

„Ma pean silmas astronoome...”

„Su jutu järgi ma peaaegu kujutasin ette, et sa avastasid selle ise.” Mees torkis teda, reageerides tema varasemale sondeerimisele. „Nii lihtne on segi ajada enda saavutusi ja nende inimeste omi, kellele toetud, kas pole?”

Hiram kõkutas. „Ma näen, et teie, lapsed, saate kenasti läbi. Kui hoolid küllalt selleks, et vaielda... Ja teie, preili Manzoni, muidugi arvate, et inimestel on õigus teada, et maailm viiesaja aasta pärast otsa saab?”

„Teie mitte?”

Bobby küsis: „Ja sa ei muretse tagajärgede pärast – enesetapud, abortide arvu kasv, mitmesuguste keskkonnahoiu projektide katkijätmine?”

„Mina tõin halbu uudiseid,” vastas naine pingutatult. „Koirohtu ma ei toonud. Kuulge, kui me pole informeeritud, ei saa me tegutseda, ei hästi ega halvasti; me ei saa vastutust võtta – selle järelejäänud aja jooksul. Mitte et meie valikud oleks paljulubavad. Parim, mida teha saame, on tõenäoliselt saata käputäis inimesi mõnda ohutumasse kohta, Kuule või Marsile või mõnele asteroidile. Isegi see ei taga liigi päästmist, kui me ei suuda rajada sigivat populatsiooni. Peale selle,” lisas ta süngelt, „kui me end oma elektroonilisest narkoosist üles ei raputa, pääsevad kahtlemata ainult need, kes meid valitsevad, ja nende võsud.”

Hiram lükkas tooli tahapoole ja möirgas naerda. „Elektrooniline narkoos. Kui õige see on. Muidugi seni, kuni mina müün tuimasteid.” Ta vaatas naisele otse silma. „Te meeldite mulle, preili Manzoni.”

Valetaja. „Aitäh...”

„Miks te siin olete?”

Järgnes pikk vaikus. „Te kutsusite mind”.

„Kuus kuud ja seitse päeva tagasi. Miks praegu? Kas te töötate mu rivaalide heaks?”

„Ei.” Selle peale tõmbus naine turri. „Ma olen vabakutseline.”

Mees noogutas. „Sellest hoolimata tahate siit midagi. Lugu muidugi. Koirohi kahaneb juba minevikuks ja te vajate uusi triumfe, uut sensatsiooni. Sellest teiesarnased inimesed elavad. Kas pole, preili Manzoni? Aga mis see olla võiks? Kindlasti mitte midagi isiklikku. Minu kohta on vähe asju, mis pole üldsusele teada.”

Naine ütles ettevaatlikult: „Oh, ma julgen väita, et paar asja on.” Ta tõmbas hinge. „Õigupoolest ma kuulsin, et teil on uus projekt. Uus ussiurke kasutusviis, kõvasti üle lihtsatest DataPipe’i-kanalitest, mis...”

„Tulite siia fakte noolima,” sõnas Hiram.

„Olge nüüd, Hiram. Kogu maailm on varsti teie ussiurgetega ühendatud. Kui ma saaksin ülejäänu kokku kraapida...”

„Aga te ei tea midagi.”

Naine vihastas. Ma näitan sulle, mida ma tean. „Sündides oli teie nimi Hirdamani Patei. Enne teie sündi oli teie isa perekond sunnitud Ugandast põgenema. Etniline puhastus, eks ole?”

Hiram vaatas teda altkulmu. „See on üldteada. Ugandas oli mu isa pangajuhataja. Norfolkis oli ta bussijuht, sest keegi ei tunnustanud ta kvalifikatsiooni...”

„Te polnud Inglismaal õnnelik,” pressis Kate edasi. „Te avastasite, et ei suuda ületada rassi- ja klassivahesid. Niisiis tulite ära Ameerikasse. Jätsite sünninime sinnapaika, võtsite kasutusele inglispärastatud versiooni. Olete Ameerikas elavate asiaatide jaoks tuntuks saanud teatava eeskujuna. Ja ometi lõikate end oma rahvusjuurtest lahti. Teie mõlemad naised olid keskklassi valged.”

Bobby näis jahmununa. „Naised? Isa...”

„Perekond on teie jaoks kõik,” sõnas Kate rahulikult. „Näib, et üritate rajada dünastiat, Bobby kaudu. Võib-olla on see sellepärast, et Inglismaal oma perekonna, oma isa hülgasite.”

„Ah.” Hiram plaksutas sunnitult naeratades käsi. „Ma mõtlesingi, millal papa Sigmund lauda asub. Et see ongi teie lugu. Hiram Patterson ehitab OurWorldi, sest tunneb end isa pärast süüdi!”

Bobby kortsutas kulmu. „Millisest uuest projektist sa räägid, Kate?”

Kas oli võimalik, et Bobby tõesti ei tea? Naine hoidis pilgu Hirami silmades, nautides ootamatut võimu. „Tema jaoks piisavalt olulisest selleks, et su vend Prantsusmaalt tagasi kutsuda.”

„Vend...”

„Tema jaoks piisavalt olulisest selleks, et Billybob Meeks investeeringupartneriks võtta. Meeks, RevelationLandi rajaja. Oled sa sellest kuulnud, Bobby? Uusim vaimu uimastav rahajanune religiooniperverssus, et Ameerika närust lihtsameelsetest koosnevat rahvastikku kannatama panna...”

„See pole oluline,” nähvas Hiram. „Jah, ma teen Meeksiga koostööd. Ma teeksin igaühega koostööd. Kui inimesed tahavad osta minu VR-seadmeid, et näha Jeesust ja tema steppi tantsivaid apostleid, siis ma müün seda neile. Kes olen mina, et kohut mõista? Kõik pole nii vagatsevad nagu teie, preili Manzoni. Kõik ei saa endale seda luksust lubada.”

Ent Bobby vaatas üksisilmi Hiramile otsa. „Minu vend?”

Kate jahmus ja lasi vestluse uuesti peast läbi. „Bobby... Sa ei teadnud sellest midagi, kas pole? Mitte lihtsalt projekti kohta, vaid Hirami teise naise, teise lapse kohta...” Ta vaatas šokeeritult Hirami poole. „Kuidas saab midagi sellist salajas hoida?”

Hiram tõmbas suu prunti ja tema pilk Kate’i suunas oli täis vihkamist. „Poolvend, Bobby. Kõigest poolvend.”

Kate ütles emotsioonitult: „Ta nimi on David.” Ta hääldas seda prantsusepäraselt: David. „Ta ema oli prantslanna. Ta on kolmkümmend kaks – sinust seitse aastat vanem, Bobby. Ta on füüsik. Tal läheb hästi; teda on nimetatud oma põlvkonna Hawkingiks. Aa, ja ta on katoliiklane. Näib et harras.”

Bobby tundus – mitte vihasena – rohkem isegi pahviks lööduna. Ta küsis Hiramilt: „Miks sa mulle ei rääkinud?”

Hiram vastas: „Sul polnud vaja teada.”

„Ja see uus projekt, mis iganes see on? Miks sa mulle sellest ei rääkinud?”

Hiram tõusis. „Teie seltskond oli võluv, preili Manzoni. Droonid juhatavad teid välja.”

Naine tõusis. „Te ei saa takistada mul trükis avaldada seda, mida tean.”

„Laske trükkida, mida tahate. Teil pole midagi olulist.” Ja naine teadis, et teisel on õigus.

Ta kõndis ukse poole, eufooria kiiresti lahtumas. Ma ajasin selle vussi, ütles ta endale. Ma tahtsin Hiramile meeldida. Selle asemel oli vaja nalja saada ja temast vaenlane teha.

Ta vaatas tagasi. Bobby istus ikka veel. Ta vaatas naise poole, need kummalised kirikuakna moodi silmad pärani. Ma näen sind veel, mõtles too. Ehk pole see veel läbi.

Uks hakkas sulguma. Kõige viimaks nägi ta veel, kuidas Hiram poja käe hellalt enda omaga katab.