1. peatükk

Leidlaps

Rik tõukas oma kausi eemale ja kargas jalule. Ta värises nii, et oli sunnitud tuge otsima lagedalt piimjasvalgelt seinalt.
Ta karjus: „Mulle tuli meelde!”
Töötavad lõuapärad peatusid ja ruumi täitev söömisega kaasnenud ebamäärane mõmin vaibus mõnevõrra. Lagedaks pöetud pead ja karvutud näod tundusid seinte tuhmis helenduses võidunutena. Silmades puudus huvi, oli vaid reflektoorne tähelepanu, mille oli esile kutsunud ootamatu hüüatus.
Rik karjus uuesti: „Mulle meenus mu töö! Mul oli töö!”
Keegi hõikas: „Peassuu!”Teine lisas häält kõrgendades: „Sidi maha!”
Näod pöördusid ära, sumin ja mõmin taastusid. Rik vahtis tühja pilguga lauda. Ta kuulis, kuidas kostis kellegi märkus, mida saatis õlakehitus: „Hull-Rik!” Keegi osutas näpuga otsaette. See ei omanud tema jaoks mitte mingisugust tähendust.
Ta istus aeglaselt.
Võtnud kätte lusika, mille esiäärel olid hambad ja otsas orad, nii et sellega oli võimalik helpida, nüsida ja torgata – kõike ühtviisi halvasti –, tõmbas ta kausi uuesti enda ette. Ta pööras lusikat ja põrnitses oma numbrit, mis oli lusika varre sisse pressitud. Teistel oli seal numbri kõrval nimi, temal mitte. Tal oli vaid hüüdnimi – Rik. Kõrdiistanduste žargoonis tähendas see midagi ligilähedast idioodile. Parematel päevadel lisandus laiendina – Hulluke Rik. Põllutöölisele pidi sellest piisama.
Esimest korda sellest hetkest alates, kui ta vabrikusse saabus, meenus talle midagi, mis oli juhtunud enne seda. Kui vaid suudaks meenutada...! Ehk suudab ta nüüd meenutada veelgi enam?
Korraga polnud ta enam üldse, kõige vähematki näljane. Ta viskas oma lusika sültjasse liha- ja juurviljakäkki enda ees, lükkas taldriku eemale ja surus pihud silmadele. Ta sõrmed tõmblesid juustes, kui ta proovis meeleheitlikult tungida sellesse pilusse oma mõistuses, kust korraks oli välgatanud midagi udust, arusaamatut.
Ta puhkes nutma, kui kellalöök kuulutas ta lõunavahetuse lõppu.
۞
Kui ta õhtul veskist lahkus, sättis Valona March end ta kõrvale. Alul ei pannud ta naist üldse tähele, registreeris vaid, et keegi hoiab sama tempot. Siis ta peatus ja vaatas teda. Naise juuksed olid midagi blondi ja pruuni vahepealset, ta kandis neid kahes jämedas patsis, mida hoidsid koos pisikeste rohekate kivikestega magnetklambrid. Kivid olid odavad ja luitunud. Nad kõik kandsid seal lihtsaid puuvillaseid varrukateta särke ja lühikesi pükse.
„Ma kuulsin, et lõuna ajal läks miskit valesti?”
Valona rääkis terava talupojaaktsendiga. Rik hääldas vokaale pehmelt ja pisut läbi nina. Tema üle irvitati selle pärast ja mõned proovisid seda jäljendada, aga Valona kinnitas, et nad teevad seda ainult rumalusest.
Rik mühatas: „Ei läinud midagi valesti, Lona.”
„Ma kuulsin, et sulle tuli midagi meelde. On see tõsi, Rik?” käis naine peale.
Ka naine kutsus teda Rikiks, sest muud nime tal polnud. Ta ei suutnud oma nime meenutada, kuigi oli seda kogu hingest proovinud. Kord hankis Valona narmendava telefoniraamatu ja luges ette kõik seal leiduvad eesnimed. Mitte ükski ei tundunud talle kuidagi tuttav.
Ta vaatas naisele otse näkku ja lausus: „Ma pean veskist ära tulema.”
Valona kortsutas kulmu. „Ma ei tea, kas see on võimalik. See pole hea mõte.” Tema ümar, kõrgete põsesarnadega nägu tõmbus murelikuks.
„Ma pean iseendast rohkem teada saama.”
Valona niisutas keelega huuli: „Ma ei tea, kas see oleks õige.”
Rik pöördus minekule. Naise mure oli siiras. Valona oli talle leidnud selle koha veskis, kuigi ta polnud nende masinatega varem kokku puutunud. Või võib-olla oli, aga ta ei mäletanud. Naine oli kinnitanud, et Rik on liiga väike füüsilise töö jaoks. Tegelikult oli naine ta elu päästnud, oli teda hoidnud neil esimestel kohutavatel päevadel, kui ta ei suutnud häältki teha ega teadnud, misasi on toit.
„Ma pean.”
„Jälle peavalud?”
„Ei. Mulle tõepoolest meenus midagi. Mulle meenus, millega ma varem tegelesin... Varem!”
Ta polnud päris kindel, kas ta üldse peaks seda naisele ütlema, ja seepärast vaatas ta kõrvale. Soe, leebe päike oli kahe tunni jagu horisondist kõrgemal. Ühetaolised tööliste hüttide read veskite ümber polnud midagi vaatamisväärset, ent Rik teadis, et tasub vaid üle kõrgendiku minna, kui pilgule avanevad kuldsed ja karmiinpunased väljad.
Talle meeldisid need tasandikud, meeldisid esimesest pilgust, isegi enne, kui ta teadis, ent need on kuldsed ja karmiinpunased. Isegi enne, kui ta üldse teadis, mis on värvid. Need mõjusid talle lohutavalt ja rahustavalt, võtsid ära ta peavalu juba siis, kui ta suutis rahulolu väljendada vaid tasase kurisemisega. Tollal oli Valona ülepäeviti laenanud diamagneetilist rollerit ja viinud ta külast eemale. Masin hõljus jalakõrgusel maa kohal antigravitatsiooniväljal ja nad olid sõitnud inimasundustest kaugemale, kuni nende ümber polnud enam muud, kui kõrdilõhnast raske sõidutuul nende nägudel... Nad olid istunud teeveerel, ümberringi värvid ja lõhnad, nende vahel toidupakk. Ja päike tegi nende kohal kaare ning siis oli aeg tagasi pöörduda.
See mälestus liigutas Riki. „Kõnnime põllu äärde, Lona.”
„On juba hilja.”
„Palun! Ainult natuke asulast välja.”
Naine näperdas väikest rahataskut vöörihma siseküljel; see oli ainus luksusese, mis tal oli.
Rik võttis ta käevangu. „Lähme jalutame.”
Poole tunni pärast keerasid nad maanteelt tambitud liivkattega käänulisele kõrvalteele. Vaikus oli käega kombatav ning Valona tundis, kuidas teda pisitasa valdab hirm. Oma tundeid ta sõnades väljendada ei osanud ja seepärast ei proovinudki.
Mis siis saab, kui Rik ta jätab? Mees oli temapikkune ja kaalus hulga vähem. Mõne koha pealt oli Rik senini väga lapsik. Kuid enne, kui talt mõistus võeti, oli ta olnud kahtlematult haritud inimene. Haritud ja väga tähtis.
Valona polnud kunagi saanud rohkem haridust, kui õppinud lugema ja kirjutama ja ametikoolis kasutama veski masinaid, kuid sellest sai ta suurepäraselt aru, et mitte kõik inimesed ei ole nii piiratud. Näiteks kasvõi Resident, kelle teadmised neile kõigile väga kasuks tulid. Mõnikord tulid ka mõisnikud inspekteerima. Ta polnud neid kunagi lähedalt näinud, kuid kord puhkuse ajal oli ta käinud Linnas ja näinud kaugelt uskumatult suursuguseid olendeid. Mõnikord oli veskitöölistel lubatud kuulata, kuidas räägivad väga haritud inimesed. Nad rääkisid teistmoodi, hulga sujuvamalt, pehmemalt ja pikemate sõnadega.
Lona oli ehmatanud, kui Rik esimest korda kõnelema hakkas. Sõnad olid tulnud ootamatult, seni oli Rik ainult niuksunud peavalust. Need kõlasid imelikult. Lona proovis talle õpetada õiget aktsenti, aga see ei aidanud.
Sellest peale ta oligi hirmul, et mees hakkab mäletama liiga palju ja läheb tema juurest ära. Ta oli kõigest Valona March, hüüdnimega Suur Lona – suur tugevate jalgade ja tööst punetavate kätega tüdruk. Tüdruk, kellel ei olnud lootustki leida endale meest. Tal jäi vaid üle nukralt põrnitseda poiste poole, kui need teda ignoreerisid jõudepäevade pidusöökidel. Nendega itsitamiseks ja silmade tegemiseks oli ta liiga suur.
Tal polnud kunagi lootust hellitada ja hoida oma last. Üksteise järel olid kõikidel teistel naistel sündinud lapsed, tema võis vaid ennast neile ligemale pressida, et heita pilk punastele krimpsus silmade ja kummisarnaste suukestega karvututele olenditele.
„Sina oled siis järgmine, Lona.”
„Millal sul laps sünnib, Lona?”
Tal jäi vaid vaikides eemalduda.
Ning siis oli ilmunud tema ellu Rik – ka imik omal kombel. Teda oli vaja sööta, ümbritseda hoolitsusega, kanda teda välja päikese kätte, kussutada magama, kui teda peavalu vaevas, kaitsta.
Lapsed jooksid karjudes ja naerdes nende ümber. Nad karjusid: „Lonal on peigmees, Lonal on peigmees! Suurel Lonal on loll peigmees Rik!”
Hiljem, kui Rik tegi oma esimesi samme (nagu oleks ta tõepoolest aastane, mitte nagu tegelikult – näiteks kolmekümne ühene) ja seejärel kõndinud külatänavatel ka üksi, ilma saatjata, oli Lona olnud tõepoolest uhke. Kuid lapsed jooksid ja karjusid ta ümber, tundes lõbu, et täiskasvanud mees kardab nende kisa ja kilkeid ning vaid vingub ja haliseb, endal silmad hirmu täis. Siis oli Lona pidanud lapsed minema kihutama ja mõnikord teinud seda mitte kõige hellemal kombel.
Ja tema rusikaid kartsid isegi täiskasvanud. Sel päeval, kui ta Riki esimest korda vabrikusse tööle tõi, sirutas ta ainsa hoobiga põrandale oma meistri, kes nende kohta midagi ebasündsat ütelda söandas. Veskinõukogu trahvis teda nädala palga ulatuses ning tahtis saata ka Linna mõisnike kohtusse, kuid Resident oli sekkunud ja andnud teada, et tegu oli olnud provokatsiooniga.
Seepärast tahtis ta, et Rik ei mäletaks. Ega püüaks meenutada. Ta teadis, et ei suuda talle midagi pakkuda: temast oli egoistlik tahta, et Rik jääks abituks ja nõrgamõistuslikuks. Ta polnud lihtsalt kunagi veel sellisel määral kellelegi vajalik olnud. Ning ta kartis tagasipöördumist oma üksindusse.
Naine küsis:
„Oled sa kindel, et sulle tuli meelde, Rik?”
Nad peatusid põldude keskel. Loojuv päike hakkas tasapisi punetama, nii et vesi niisutuskanalite malelauavõrgustikus heikles juba purpurselt; tasapisi andis endast märku õhtune tuulevinu.
„Jah. Ma võin usaldada oma meenutusi, Lona, kui need naasevad. Sa tead seda. Sina näiteks ei õpetanud mind rääkima, eks? Mulle meenus ise, õige?”
„Jah,” tunnistas Lona vastumeelselt.
„Nüüd ma mäletan ka neid aegu enne rääkimahakkamist, kui sa mu põllult leidsid. Kogu aeg tuleb uusi asju meelde. Ma mäletan, kuidas sa tõid mind siia põldudele enne, kui ma rääkima olin õppinud. Eile meenus, kuidas sa püüdsid kõrdikärbse ja näitasid seda mulle. Sa hoidsid seda peos ja lasid sõrmede vahelt vaadata, kuidas see pimedas oranžilt ja lillakalt sähvib, kuid ma naersin ja tõmbasin su käed lahti ja see lendas minema ja mina hakkasin nutma. Ma ei teadnud siis, et see on kõrdikärbes, ei teadnud üldse midagi, kuid see kõik on mul meeles. Sa ju ei rääkinud mulle seda, ega ju, Lona?”
Naine raputas pead.
„Seega juhtus see päriselt, eks? Ma mäletan neid asju, mis on tegelikult olnud.”
„Jah, Rik.”
„Ja nüüd tuleb mulle meelde, milline ma olin varem. Mul ju pidi olema see „varem”, eks, Lona?”
„Pidi olema” – selle mõtte juures muutus Lona süda raskeks. See oli teine „varem”, hoopis teistsugune maailm. Ta teadis seda, sest ainuke sõna, mida Rik ei suutnud meenutada, oli „kõrt”. Tema, Lona, pidi seda talle õpetama. Õpetama sõna, mis Florinal tähendas õigupoolest kõike – mis oli kõige tähtsam siin maailmas.
„Mida sa mäletad?” küsis naine siis.
Riki erutus vaibus äkitselt. Ta kõhkles:
„See ei ole eriti arusaadav, Lona. Ainult see, et mul oli töö, ning ma tean, milline. Parimal juhul – ma tean seda osaliselt.”
„Mis töö?”
„Ma analüüsisin Eimiskit.”
Lona pöördus järsult tema poole, et talle silma vaadata. Korraks tõstis ta ka käe, et katsuda mehe otsaesist, kuni too ärritunult eemale tõmbus.
„Sul on jälle peavalud, Rik? Sul pole juba nädala peavalusid olnud.”
„Kõik on korras. On tüütu sellest mõelda.” Ja nähes ilmet naise näol, lisas ta kiiresti: „Ma ei tahtnud öelda, et sa mind tüütad, Lona. Lihtsalt ma tunnen end hästi ega taha, et sa muretseksid.”
Lona ilme selgineski. „Mida tähendab „analüüsima”?” Mees teadis sõnu, mida tema ei teadnud. Ta tundis aukartust mõtte ees, kui haritud too kunagi pidi olema.
Rik mõtles hetke. „See tähendab nagu lahti võtmist. Tead, umbes nagu sorteerija lahtivõtmine, et järele vaadata, miks skannerikiir ei fokuseeru.”
„Ahah. Aga, Rik, kuidas saab olla töö mitte midagi analüüsida? See pole töö!”
„Ma ei öelnud et ma ei analüüsinud midagi, ma ütlesin, et analüüsisin Eimiskit. Suure tähega.”
„Kas see pole üks ja seesama?” Nüüd see algab, tundis naine end rumalana. Varsti pöördub Rik vastikusega kõrvale.
„Ei, muidugi mitte.” Mees ohkas sügavalt. „Ma kardan, et ei suuda sulle seletada. See on kõik, mida ma mäletan. Kuid ma tunnen, kui tähtis see töö oli. Ei või olla, et ma olin kord kurjategija!”
Valona võpatas. Ta poleks kunagi tohtinud talle seda rääkida. Ta ütles endale, et ta oli meest hoiatanud tema enda kaitseks, kuid nüüd ta tundis, et ta oli tahtnud meest kõvemini enda külge siduda.
۞
See juhtus siis, kui ta oli esimest korda kõnelema hakanud. Oli hakanud rääkima nii ootamatult, et Lona oli ehmunud. Ta polnud julgenud isegi Residendiga nõu pidada. Esimesel vabal päeval oli ta võtnud viis ühikut oma eluvarudest – sel polnud tähtsust, sest kunagi ei saa olema meest, kes ta kaasavara seisu uuriks – ja viinud Riki Linna doktori juurde. Tal oli nimi ja aadress paberitükile sirgeldatud, kuid isegi selle abil oli tal kulunud kaks kohutavat tundi, enne kui ta oli leidnud õige ehitise tohutute Ülemist Linna üleval hoidvate sammaste vahelt.
Ta oli nõudnud läbivaatust ning arst oli teinud igasuguseid kummalisi asju kardetavate ja imelike instrumentidega. Kui ta pani Riki pea kahe metallist eseme vahele, mis seejärel hakkasid kumama nagu kõrdikärbes öösel, oli Valona jalule hüpanud ja püüdnud vahele astuda. Arst kutsus kaks meest, kes tirisid ta välja, kuigi Valona oli metsikult vastu punninud.
Pool tundi hiljem tuli arst välja tema juurde, et teda pikalt ja kulmu kortsutades silmitseda. Ta tundis end ebamugavalt, sest doktor oli ju mõisnik, mis sest, et pidas vastuvõttu siin All-Linnas. Kuid pilk, millega too talle ülalt alla vaatas, oli pehme, isegi lahke. Mees pühkis käed hoolikalt rätikusse, mille siis rämpsukogujasse viskas, kuigi rätik tundus Valona jaoks täiesti puhta ja kasutuskõlbulikuna.
„Millal sa kohtasid seda inimest?”
Ta oli arstile rääkinud. Kõnelenud väga ettevaatlikult, ilma üksikasjadeta, polnud rääkinud mitte midagi ei Residendi ega ka patrulli kohta.
„See tähendab, sa ei tea temast midagi?”
Naine raputas pead. „Mitte midagi sellest, kes ta varem oli.”
„Seda inimest on töödeldud psühhosondiga. Kas sa tead, mida see tähendab?”
Alguses oli ta pead raputanud, seejärel aga vaikselt sosistanud:
„See on see, mida tehakse hullumeelsetega, kas jah, doktor?”
„Samuti kurjategijatega. Et nende mõistust ravida või muuta neis seda, mis sunnib neid varastama või tapma. Kas sa saad aru?”
„Kuid Rik pole mitte kunagi midagi varastanud,” läks Lona näost tulipunaseks.
„Sa kutsud teda Rikiks?” See näis doktorit lõbustavat. „Kust tead sa seda, mida ta tegi enne, kui sina temaga kohtusid? Tema seisukorra põhjal on seda praegu väga raske öelda. Näha on vaid, et sondeerimine on olnud sügav ja töö võrdlemisi toores. Pole võimalik aru saada, milline mõistuse osa on täielikult eemaldatud, milline aga šokiga ähmastatud. See tähendab, et ajapikku tuleb osa ta mõistusest tagasi – nagu rääkimine –, aga mitte kõik. Teda peab hoidma järelvalve all.”
„Ei, ei! Ta jääb minuga! Ma hoolitsen tema eest hästi, doktor!”
Arst oli kulmu kortsutanud, kuid lausunud veel pehmema häälega kui enne:
„Jah, kuid sinu peale ma just mõtlesingi, tütarlaps. Võib-olla pole temast eemaldatud kogu kurjust. Sa ju ei soovi, et ta sulle kunagi hiljem liiga teeks?”
Sel hetkel oli õde Riki kohale talutanud, rahustades teda hellitava pominaga nagu vastsündinut. Rik oli käe otsaette asetanud ja seosetul pilgul ringi vaadanud, kuni ta pilk oli peatunud Valonal. Mees oli käed välja sirutanud ja nõrgalt karjatanud:
„Lona!”
Valona oli tema juurde sööstnud, kõvasti kallistanud, ta pea oma õla vastu surunud ja seejärel doktorile otsa vaadanud: „Ta ei tee mulle liiga, mis ka ei juhtuks.”
„Ja siiski peab temast ette kandma. Ma ei kujuta ette, kuidas tal õnnestus sellises seisundis viibides üldse järelvalve alt pääseda.”
„Tähendab, ta võetakse minult ära, doktor?”
„Kardan, et jah.”
„Palun, doktor, ärge tehke seda.” Ta oli võtnud oma käekoti, kus olid kõik ta viis krediidiühikut, viis sädelevat rahatükki. „Võtke, doktor. Ma hoolitsen tema eest. Ta ei tee kellelegi liiga.”
Doktor oli pikalt raha silmitsenud. „Sa oled veskitööline, eks ole?”
Ta noogutas.
„Palju sulle nädalas makstakse?”
„Kaks koma kaheksa ühikut.”
Doktor hüpitas raha kõlinal käes ja andis siis tagasi. „Võta need, tüdruk. Ma ei võta seda vastu.”
Lona oli löödult raha tagasi võtnud ja küsinud: „Sa ju ei räägi kellelegi, doktor?”
Kuid doktor ütles: „Ma pean. Selline on seadus.”
Tagasiteel oli Lona sõitnud poolpimesi ja aeglaselt, Riki meeleheitlikult ja tugevasti enda vastu surudes.
Nädal hiljem märkas Lona hüpervideos teadet ühe doktori hukkumisest katastroofis, kui üks kohalikest energiakiirtest katkes. Nimi oli talle tuttavana tundunud ning öösel oma toas viibides oli ta seda paberil kirjapanduga võrrelnud. Nimed olid kokku langenud.
Ta kurvastas, sest doktor oli olnud hea mees. Nime oli ta saanud kord ühelt teiselt veskitööliselt – et on olemas selline mõisnik, kes aitab, kui tõesti häda käes on. Ta oli olnud hädas ja doktor oli aidanud. Ent rõõm varjutas Lona muret – doktoril ei olnud aega Rikist ette kanda. Vähemasti ei tulnud mitte keegi kunagi külla asja uurima.
Hiljem, kui Riki mõistus oli juba selgem, oli ta talle jutustanud doktorist ning sellest, mida too oli rääkinud. Ta tahtis, et Rik jääks külla ja oleks ohutus kohas.
۞
Rik raputas Lonat, teda taas käesolevasse hetke tuues.
Ta ütles: „Kas sa ei kuule mind? Ma ei võinud olla kurjategija, kui mul oli nii tähtis töö.”
„Aga kui sa ikkagi midagi valesti tegid?” alustas Lona kõhklemisi. „Isegi kui sa olid nii tähtis mees, nagu sa ilmselt olid. Isegi mõisnikud...”
„Olen kindel, et ma ei teinud. Aga mõistad ju, et pean selle välja uurima, et ka teised usuksid. Teisiti ei saa. Pean veskist ja külast ära minema ja enda kohta rohkem teada saama.”
Valona tundis, kuidas paanika temas kasvab. „Rik! See on ohtlik! Isegi kui sa analüüsisid Eimiskit, miks on see sedavõrd oluline, et sellest rohkem teada saada?”
„Sest mulle meenus veel üht-teist.”
„Ja mis sulle veel meenus?”
„Ma ei taha sulle ütelda,” sosistas Rik.
„Sa pead kellelegi ütlema. Muidu võid selle uuesti unustada.”
Ta haaras naisel käest: „See on õige. Aga sa ei ütle kellelegi, eks, Lona? Sinust saab minu mälu – juhuks, kui ma unustan?”
„Muidugi, Rik.”
Rik vaatas ringi. See maailm oli imeilus. Valona oli talle kunagi rääkinud, et Ülemises Linnas, mõned miilid neist kõrgemal, oli hiigelsuur helendav kiri:
„FLORINA – GALAKTIKA KÕIGE KAUNIM PLANEET”
Ning praegu ringi vaadates suutis ta seda uskuda.
„See, mis mulle meenus, on kohutav. Kuid kui mulle kord midagi meenub, siis on see tõsi. See meenus mulle täna õhtul, just nüüd.”
„Jah?”
Rik vaatas teda ainitise pilguga, silmis õudus:
„Kõik sellel planeedil on hukkumisele määratud. Kõik, kes elavad sellel planeedil, peavad surema.”