1. peatükk

1. Mälestused on tõprad

No saatana silmamuna, seal ma jälle olin...
Meid oli nii paljudel viisidel ja nii palju kordi rünnatud, et meie read olid täiesti segamini, ja vaenlane muudkui kindlustas oma positsioone. Ma olin kurnatud ja hirmunud, just nagu ka mu ülejäänud relvavennad, kõrvadest mööda sumisevatest mõõkadest ja erinevatest loitsudest, mis läksid vuhinal üle pea, või ehk täpselt vastupidi, mõõgad vuhisesid ja loitsud sumisesid; ja seal olid surnud inimesed, kes oigasid ja väänlesid maas, ja haavatud inimesed lebasid vaikselt, ja see oli kindlasti täpselt vastupidi, kuid ma annan selle teile edasi nii, nagu ma seda mäletan, kuigi ma tean, et mu mälu mängib vahel mulle trikke.
Kõigepealt vabandage, et alustasin keskelt, kuid seekord kõik algabki enam-vähem sealt.
Siin ma olin, täiemõõdulises lahingus; see tähendab, kohas, kus ükski endast lugupidav palgamõrvar olema ei peaks. Veel hullem, täiemõõdulises lahingus, terava tundega, et olen kaotajate poolel, vähemalt selles rindelõigus. Seisin Doriani mäel, Müür umbes kahesaja jardi kaugusel minu taga, ja Hauakamber (mis pole hauakamber, ega ole kunagi olnud, ja seda ei peaks nii nimetama) minust umbes veerand miili vasakul. Tahtsin minema teleporteeruda, või vähemalt joosta, kuid ma ei suutnud, sest, noh, ma lihtsalt ei suutnud. Mul oli mõõk, ja mul oli küllalt relvi kaasas, et jätkuks poolele Cropperi kompaniile (minu üksus, hurraa-hurraa). Meie ees oli Vaenlane, kes lähenes iga sammuga, ja paistis, nagu nad kavatseksid seekord meist üle marssida. Neid oli nii palju ja ma suutsin mõelda vaid: „Kui nad seda neetud mäge nii väga tahavad, las nad siis saavad selle,” kuid ma teadsin, et eksin, ja kindlasti oleks mu relvavennad vaidlema hakanud; me olime kõvasti vaeva näinud, et seda mäge neilt endale võtta. (Ja see oli meil ebaõnnestunud. Miks see siis nüüd meie käes oli? Ma ei tea; nad ei selgita jalameestele selliseid asju.)
Siis, nagu asi poleks juba küllalt halb, kuulsin sõjatrummi põristamas signaali „Aeg elada”, mis tähendas, et pidime rünnakurivisse võtma. Arvan, et kapten oli otsustanud, et me pole kaitsmiseks küllalt tugevad, või ta tahtis kuulsusesäras lahingusse ratsutada. Ma ei tea: mulle paistis, et kui sa juba asud kõrgendikul, milleks seda rünnates maha jätta? Tahtsin hüüda teda idioodiks, kuid ma teadsin, et ta pole seda.
Lõdvendasin haaret mõõga käepidemel ja hingasin kohustuslikult kolm korda sügavalt sisse, kui ta meie ees positsioonile asus. Leidsin end otse Dunni kõrvalt. Dunn oli lipniku abiline, kelle ellujäämislootused olid umbes samasugused kui lipnikul, kelle omad olid matemaatiliselt peaaegu nullis, ja minu omad olid sellest vaid veidike kõrgemad. Noh, nad olid mõlemad seda tööd tahtnud; nüüd neil oli see.
Kapten ei pidanud seekord kõnesid; arvan, ta oli viimase paari päeva jooksul juba kõik vajaliku ära öelnud. Ta andis märku edasiminekuks.
Nagu ennegi, avastasin end liikumas, kuigi ei mäletanud, et olin otsustanud seda teha; kahtlustasin, nagu mitmel korral varemgi, et ehk oli seal mingit kerget loitsu kasutatud, kuid ma ei usu. Ma mäletan, et ma tõesti, tõesti, tõesti tahtsin minema joosta, kuid ma ei suutnud, nii et ma tegin ainsat võimalikku asja, mida sain: hakkasin palvetama. Selleks oli kaugelt liiga hilja ja sel polnud tulemusi. Või siiski oli, aga ma ei näinud neid.
Kui mälestusi rääkida, siis tuleks ehk alustada sealt, kus kõik alguse sai. Ma ei tea, kust kõik algas, sellepärast ma siin jutustangi, ma tahan kõik kokku panna ja asjast mingit mõtet leida. Muidugi antakse mulle selle eest ka raha, aga lisaks sellele.
Kuhu ma jäingi? Jah, kust kõik alguse sai.

Ärkasin tol hommikul üles, meenutades midagi, mida olin eelmisel päeval unustanud. Olin õhtul pidanud ühepoolset vestlust metallkastiga, et jäädvustada oma mälestusi käigust Surmavärava Kose juurde, just nagu ma praegugi teen, vastutasuks hea summa eest kullas ja erinevates kasulikes nipsasjades, ja olin tundnud, et olin täitnud oma osa lepingust, aga siis, hommikul üles tõustes, kui kõik oli valmis, sain aru, et olin midagi rääkimata unustanud, ja mu esimene mõte oli, et keegi oli sekkunud mu mälestustesse. Mu teine mõte oli, et sellisel juhul kavatsen kellelegi haiget teha. Mu kolmas mõte oli välja selgitada, kes see õnnetu isik oli. See oli hirmutav ja tõi mu täiesti ärkvele, mis viis selliste ärritavate kaalumisteni nagu: „Kui palju sellest oli unenägu?” Mõne hetke pärast olin selle ära otsustanud, nii et tõusin üles.
Loiosh, mu kaaslane, hakkas just liigutama. Ta laperdas korraks laisalt oma nahkhiiresarnaste tiibadega, sisistas mu peale uniselt ja saatis mulle mõtte: „Kuidas oleks, kui sööksime midagi?”
Vastasin: „Kas mäletad Surmavärava Koske?”
„Ei. Ma olen seniilne. Muidugi mäletan...”
„Kas mäletad, et Kose lähedal oli üks suur kuju?”
„Muidugi, boss. Kus Morrolan viis läbi selle piinliku rituaali. Mis sellega on?”
„Mitte midagi.” Jah. Rituaal. Ma olin ka selle unustanud. Ma vihkan, kui mul on häirivaid mõtteid enne hommikusööki. Ma vihkan, kui mul on mõtteid enne hommikusööki.
„Kas see on tähtis, boss?”
„Las olla, Loiosh.”
Nii tol korral juhtus, ja see näitab, kui riukaline asi on mälu: olin unustanud midagi tähtsat, mis oli juhtunud ainult mõned päevad varem, aga nüüd, rohkem kui kolm aastat hiljem, mäletan, kuidas ärkasin üles ja rääkisin Loioshile sellest. Huvitav, kas pole?
Kuid ennäe, ma jätsingi sinu, sa kummaline, särav riistapuu, oletatavad kõrvad mõlemas otsas, segadusse selles suhtes, kes ja mis ma olen ja millega üldiselt tegelen. Hästi. Ma jätan su pisut kauemaks segadusse ja kui sa ei usalda mind, et kõik ära selgitan, siis mis sinna parata. Jätkan oma looga, sest mulle makstakse selle eest.
Kloppisin endale kiire omleti, sõin selle ära ja pesin nõud, mõeldes, et kas peaksin kelleltki küsima mu kummalise unustamise kohta. Olin hiljuti leidnud paar uut tuttavat, kes oleks võinud seda teada, kuid ma jälestasin neilt küsimist; midagi nagu nõrkuse ilmutamine, arvan ma. Kuid see tegi mulle muret.
Mõtlesin ikka veel selle üle, kui olin lõpetanud oma Jheregi värvi rõivaste selga tõmbamise (hall ja must, kui te märkmeid teete) ja kontrollimise, kas mu erinevad relvad on kasutusvalmis; mille järel ma astusin tänavale, mis oli mingis mõttes minu oma.
Ma tavaliselt ei liigu ringi ihukaitsja saatel. Esiteks oleks raske leida kedagi, kes suudaks mind hoiatada enne Loioshit; teiseks, ma pole küllalt tähtis, et kedagi tõeliselt ohustada; ja kolmandaks, see on alandav. Ma tean, et mõne jaoks Organisatsioonis on ihukaitsjate hulk staatuse märgiks, kuid minu jaoks on nad ainult ärritavad.
Mina olen teistsugune. Ma ei sündinud Organisatsiooni. Ma isegi ei sündinud Jheregi Kotta. Tegelikult, ma ei sündinud ka kodanikuna; olen inimene. Nemad ei ole. See on küllalt suur eripära, et selgitada kõiki teisi.
Nii et sain rahulikult ümbrust vaadata. Vaatasin, kuidas Tecklad ringi jooksevad nagu väikesed närilised, kelle järgi nad on nime saanud, tehes asju, mida nad arvavad, et on tähtsad, valides talumeeste lettidelt puuvilju, kangrute poodidest kangaid, tehes panuse kohaliku kihlvedude vahendaja juures, tormates tööle aias või kangru juures, ja otseselt või kaudselt mind toites. Vaatasin Chreothat või Jhegaalat, aadlitiitlite, kuid kodanlase eludega, müümas riiet või puuvilju või ostmas uimasteid või püüdmas kohaliku varastatud kaupadega kaubitseja juures tehingut teha, ja otseselt või kaudselt mind toitmas. Ja kõige haruldasem palake, aadlikud ise, ringi kenitlemas nagu issolad kevadel, kerjustele penne jagamas, laskmas teenritel osta valitud veine ja eksootilisemaid uimasteid, ja otseselt või kaudselt mind toitmas.
Pole ime, et olen nii kõhn.
Keegi neist ei pööranud mulle erilist tähelepanu, kui neist mööda jalutasin, valmistudes neist ühel päeval välja pigistama kõike, mida suudan. Mulle meeldibki nii.
Tee mu korterist kontorisse oli lühike, kuid mul oli küllalt aega, et jälgida, mis ümbruskonnas toimub; sel päeval mitte midagi märkimisväärset – polnud vähimatki vihjet sündmustele, mis olid juba liikuma pandud. Saabusin, nagu mäletan, sel päeval varakult. Jheregid tegutsevad terve päeva, kuid tõeline tegevus käib peamiselt öösiti, nii et asjad algavad vastavalt hilja; ma jõuan harva oma kabinetti enne keskpäeva. Sel päeval tulin enne oma sekretäri, riputasin mantli varna, seadsin rapiiri seina vastu ja istusin kirjutuslaua taha, et vaadata, kas ja millised kirjad on hommiku jooksul saabunud.
Seal oli ainult üks kiri: kallihinnaline pärgamenditükk asus keset mu kirjutuslauda; sellele oli kena, elegantse käekirjaga kirjutatud: „V. Taltos, baronet”. Tõstsin selle üles ja uurisin tagakülge, millel oli Draakonite pitser.
Langetasin selle hetkeks ja mõtlesin enne selle avamist, võib-olla pisut kartes, mis seal kirjas oli. Ei, ma täiesti kindlalt kartsin, mis seal kirjas olla võiks. Võtsin kirja ja murdsin pitseri, enne kui Loiosh jõudis näägutama hakata.

Baronet
Oleks suur rõõm jälle Sinuga kohtuda. See võiks ka Sulle kasulikuks osutuda. Kui Sulle meeldiks abi teleporteerumisel, võiksid seda küsida parun Lokran e’Tericsilt Draakoni Kojast. Tule täna kümnenda tunni ja keskpäeva vahel ja ma võtan Sind otsekohe vastu.
Austusega
Morrolan e’Drien.
P. S. Sa väljendasid, et eelistad formaalset kutset meie viimasele abipalumismeetodile; loodan, et see kiri leiab Sinu heakskiitu.
M.

Panin kirja jälle käest ja mõtlesin paljudele asjadele.
Nagu alati, kui Morrolaniga tegemist tegin, ei teadnud ma päriselt, kuidas temasse suhtuda. Ta nimetab oma kodu Mustaks Lossiks, mis on kas peaaegu rumaluseni küündivalt pretensioonikas või tema väe õiglane ja mõistlik teadvustamine, valige. Ta on ebatavaline – ehk oleks „unikaalne” parem sõna –, sest ta on dragaeralane, ja veel enam, Draakoniisand, kes on uurinud Ida nõiakunsti, mis näitab kas seda, et ta ei jaganud oma kaasmaalaste arvamust inimeste suhtes, või et ta on nii põlglik, et võib hoolimatult uurida meie salakunste; valige. „Viimane meetod”, millele ta vihjas, oli olnud nii solvav, et me olime peaaegu teineteist tapnud selle pärast, nii et see meenutus oli kas vastik haavamine või rahupakkumine; valige.
Kuid mulle ei tulnud korrakski pähe tema kutset mitte vastu võtta.
„Me läheme Musta Lossi, Loiosh.”
„Ei suuda ära oodata, boss. Millal?”
Konsulteerisin psiooniliselt Keiserliku Kuuliga. Oli vähem kui tund enne keskpäeva.
„Kohe,” vastasin.
Kinnitasin rapiiri tagasi küljele, kuid selle raskus ja vastu jalgu koputav tupp ei tekitanud minus erilist kindlustunnet.
Melestav, mu sekretär, oli just saabunud. Ta paistis üllatuvat mind nähes. Ütlesin: „Lähen asju ajama. Kui sa mind enam kunagi ei näe, süüdista Morrolani Draakoni Kojast. Nägemist.”
Astusin tagasi tänavale – esimesed sammud, nagu selgus, mis alustasid teekonda, mis viis mind sõja ja surma poole. Võtsin kabrioleti, et vähendada samme, mida tegema pidin. Ma ei pööranud jooksjale erilist tähelepanu, kuid maksin talle hästi. See on võib-olla millekski tähenduslik.
Draakoni Koda asub Keisrilossi vastas, ainult pisut põhjakaarest lääne poole, ja selle ees seisab neljakümne jala kõrgune Kieron Vallutaja kuju, kes hoiab mõõka käes, otsaga Ida suunas; selle nägemine väsitab mind. Kieroni näol pole mingit eristatavat ilmet, vähemalt mitte alt vaadates. Ukse juurde viival trepil on (üllatus-üllatus) seitseteist astet, ja uks seisis lahti, kui ma pisut valutavate jalgadega saabusin, just enne keskpäeva.
Kui siseneda Draakoni Kotta, siis jõuad Suurde Saali, tohutusse, kõmisevasse, kajavasse paika, mille seinamaalingud kujutavad vägivalda, nahast akendega, millest ei paista eriti valgust läbi, marmorpõrandaga ja üksiku, väga laia trepiga keset põrandat, ja paljude tillukeste rippuvate lampidega kõrgel-kõrgel laes, kus neist üldse kasu pole ja mis tõenäoliselt vajavad levitatsiooniloitsu, et seal püsida; kuid seal on küllaldaselt valge maalide nägemiseks, tekitades küsimuse, kuidas nad seda paika tegelikult valgustavad.
Ma ei hoolinud sellest eriti.
Viimati ümbritses mind nii palju Draakoniisandaid siis, kui mind arreteeriti mu eelmise bossi surma järel, ja mulle ei meeldinud see kuigi palju rohkem, kui tookord oli meeldinud. Nad seisid rühmadena ja olid kõik relvastatud. Arvan, et nad vestlesid vaikselt, kuid see ruum kajas kohutavalt, nii et see kostis äärmiselt lärmakana. Siin ja seal olid hallist kangast drapeeringud, mis tähendas, et keegi oli surnud. Seisin seal nagu idioot pikka, pikka aega – ütleme pool minutit – Loiosh õlal, ja siis märkasin tunnimehi, kummalgi pool ust – see tähendab kummalgi pool mind – ja märkasin, et nad vahtisid mind äärmiselt ebasõbralikul ilmel. Siis hakkasin end palju paremini tundma, sest ma eelistan vihkamist ignoreerimisele.
Lähenesin mehele, sest naise pikkus oleks asetanud mu silmad rindade kõrgusele ja selleks ei paistnud õige aeg olevat. Muutsin oma kõnnaku reipamaks, sest Draakoniisandad, nagu paljud metsloomad, võivad haista hirmu. Ta vaatas alla minu poole (mu silmad olid tema rangluu kõrgusel) ja hoidis pilku Loioshist eemal; tõenäoliselt arvas, et saan liiga suure rahulduse, nähes tema reaktsiooni jheregile minu õlal, ja tal oli õigus. Ütlesin: „Otsin parun Lokranit.”
Draakoniisand neelatas, surus lõuad kokku ja küsis: „Kes sa oled?”
Mõtlesin, kas sellest küsimusest probleemi tekitada, kuid ma ei teadnud käitumistavasid ega tahtnud riskida. „Vladimir Taltos Jheregi Kojast, isand Morrolan e’Drieni kutsel.” See peaks tal suu kinni panema.
Panigi. „Trepist üles, otse edasi, viimane uks vasakule. Koputage ja sisenege.”
Visandasin kummarduse, pidades vastu kiusatusele sellega rõhutatult üle pingutada.
„Mida sa kardad, boss?”
„Jää vait, Loiosh.”
Astmed olid minu jaoks liiga kõrged, muutes väljakutseks neist hooletult üles ronida, kahe Draakoniisanda pilk mind jälgimas. Andsin oma parima. Mu sammud kajasid ja trepp jätkus liiga pikalt. Kui ma viimaks üles jõudsin, läksin otse mööda koridori, mis oli pikem kui maja, milles mu kontor asub. See lõppes suure uksega, mida ignoreerisin; selle asemel peatusin ühe vasakpoolse ukse juures, nagu juhendatud. Koputasin kergelt ja sisenesin.
Lokran pöördus; ta oli ilmselt aknast välja vaadanud. Ta oli noor, säravate silmadega, ja ta kulmude kohal oli tuhmunud valge arm – ilmselt oli see arm talle kuidagi sentimentaalse väärtusega, sest ta polnud seda eemaldanud. Ta juuksed olid tumedad, sirged ja tagasi kammitud, peaaegu Jheregi lõikega. Tal oli kummaski käes neli sõrmust ja kõikidel sõrmustel olid kalliskivid. Toas oli neli polsterdatud tooli, sohva ja polnud kirjutuslauda; lihtne hall lipp rippus akna kohal. Kolm või neli pikka musta saua seisid kaugema seina vastas ja raske mõõk mustas tupes oli tema kõrval.
Ta silmad kitsenesid korraks, kui ma sisenesin, siis ta ütles: „Taltos?”, seda õigesti hääldades.
Kummardasin ja vastasin: „Lokran?”
Ta noogutas. „Tulge pisut lähemale.”
Tegin seda.
Ta viipas hooletult minu poole, nagu putukat tõrjudes, ja mu sisikond pöörles ja ma olin Musta Lossi hoovis, seistes esmapilgul nagu hõredas õhus, mis tundus kõva pinnana, ütleme sillutisekividena, kuid paistis, nagu ei hoiaks mind miski üleval. Niisama lihtsalt. Neetud, ta oleks võinud mind ette hoiatada.
Olen palju mõelnud küsimuse üle, miks teleporteerumine mu seedimist häirib; miks nii juhtub kõigi idalastega, aga mitte dragaeralastega. Teleporteerumiste vahepeal olen sageli otsustanud, et see on vaid idalase ettekujutus, aga kohe pärast teleporteerumist tundub see vastus mitterahuldavana. Morrolani lossi ees seistes, kui mind ümbritsesid ta müürid, tornid ja valvurid, tuli mulle pähe, et äkki häirib teleporteerumine ka dragaeralaste kõhtusid, kuid nemad lihtsalt ei tunnista seda. Kuidas saab see, kui su sisikond nii ägedalt ringi hüpleb, et sa võid tunda seda loksumas, mitte sind haigeks teha? Kas siin on mingi osa looduslikul valikul? Ma ei usu seda; ma lihtsalt ei usu, et loodusel oli kavas saata inimesi ühest kohast teise vahepealset ala läbimata.
Pean selgitama, et mõtlesin neid mõtteid, andes oma kõhule aega maha rahuneda. Siis märkasin, et tunnimehed tornidel vaatasid mind, kuigi nad ei paistnud eriti üllatunud olevat. Hästi, nii et mind oodati. Ühe torni tipus lehvis üksik lipp, täiesti hall.
Viimaks riskisin alla vaatamisega. Mu all olid puud, mis paistsid tillukeste põõsastena, ja kaks teed ning üks oja olid vastavalt pruunid ja sinised jooned, mis kohtusid, jooksid üksteisest üle ja peaaegu paralleelselt, moodustades kujundi, mis paistis peaaegu märgina mingisugusest ruunilisest tähestikust. Ehk oli see sümbol, mis ütles lossile: „Ära kuku maha.” See oli lohutav mõte.
Kohendasin mantlit, tõmbasin käega läbi juuste ja lähenesin Musta Lossi topeltustele. Need paiskusid lahti, kui lähemale jõudsin, mis poleks pidanud mind üllatama, sest nad olid teinud sedasama eelmisel korral. Vandusin endamisi, kuid hoidsin kerget naeratust suul ega aeglustanud sammu – Draakoniisandad jälgisid mind.
Ma polnud seda eelmisel korral märganud, aga üks põhjus, miks leedi Teldra uksele ilmumine on nii efektne, on see, et ta on ainus asi, mida näed – peale tema on sissepääs valgustamata ja tekib tunne, nagu siseneksid tühjusse, nii nagu surnute maad ette kujutatakse. (Kuigi surnute maa pole tühi – see on hullem. Aga pole tähtis.)
„Isand Taltos,” ütles Teldra. „Tänan, et austasite meie kodu. Isand Morrolan ootab teid. Palun, tulge sisse ja olge tervitatud.”
Tundsin end teretulnuna, hoolimata mu küünilisema poole sosinast. „Tere-tere.”
Ületasin lävepaku. Seekord ei pakkunud leedi Teldra, et võtab mu mantli, sest olin eelmisel korral selle andmisest keeldunud. Ta juhatas mind maale täis eeskotta, laiast, kaarduvast trepist üles ja viimaks raamatukokku. See oli suur ja täis polsterdatud toole ja pakse raamatuid; kolm just sissekäigu kõrval välja pandud raamatut olid tohutud juveelidega inkrusteeritud köited, igaüks ketiga pjedestaali küljes; see oli huvitav, kuid otsustasin mitte nende kohta küsida. Kui ma sisenesin, pani Morrolan raamatu kõrvale ja tõusis, mulle kergelt kummardades.
Ta avas suu, tõenäoliselt mingiks irooniliseks viisakuseks, nagu vastandina Teldra siirastele komplimentidele, kuid ma küsisin: „Kes on surnud?”, enne kui ta sõnad suust sai. Ta sulges suu, vaatas Loioshi poole ja noogutas tooli suunas tema oma kõrval. Istusin.
Ta ütles: „Baritt.”
Vastasin: „Oh.”
Morrolan paistis ootavat, et ma midagi ütleksin, nii et viimaks sõnasin: „Tead, esimesel korral, kui teda kohtasin, oli mul tunne, et ta polegi elus...”
„Ära tee selle üle nalja, Vlad.”
„Hästi. Mida sa tahad, et ütleksin? Mulle ei jäänud mulje, et ta oleks sinu sõber.”
„Ei olnudki.”
„Nii?”
Leedi Teldra ilmus joogiga – valge vein, mis oleks võinud olla liiga magus, välja arvatud et see oli serveeritud jäätükkidega. Rüüpasin seda, et olla viisakas, ja siis avastasin, et mulle meeldis see. Issola lipsas toast välja. Polnud lauda, millele peekrit toetada, kuid toolil olid laiad, lamedad käsitoed. Väga mugav.
„Nii?” kordasin.
„Teisest küljest,” ütles Morrolan, „oli ta tähtis mees. Ja esimesest küljest...”
„Oli ta Draakon,” järeldasin. „Jah, ma tean.”
Morrolan noogutas. Jõin veel veidi veini. Külmatunne aitab magusust vähendada. Vean kihla, et te ei teadnud seda.
„Nii et mis selle vaese lurjusega siis juhtus?”
Morrolan hakkas vastama, siis peatus ja ütles: „See pole tähtis.”
„Hästi,” nõustusin. „Vähemalt pole see tähtis minu jaoks.” Olin kohtunud Barittiga, või täpsemalt tema varjuga, Surnute Radadel. Morrolan polnud Barittile meeldinud esimesest hetkest peale, sest Morrolan oli minu oma reisikaaslaseks valinud, mis peaks andma teile idee selle kohta, kuidas Baritt ja mina omavahel läbi saime.
Jätkasin: „Oletan, et sa ei kutsunud mind siia kaastunnet avaldama.”
„Sul on õigus.”
„Nii?”
Ta kallutas pead ja vaatas mulle küsivalt otsa. „Mis vedelik see oli, mis sa Surnute Radadel mulle andsid, Vlad?”
Naersin. „Kas asi on selles? Kas kutsusid mu sellepärast siia?”
„Tegelikult mitte. Olen lihtsalt uudishimulik.”
„Oh. No jää siis uudishimulikuks.” Olin talle manustanud jumalanna verd, põhjustel, mis on praegu selgitamiseks liiga keerulised, ja tol ajal ma polnud millegi selgitamiseks sobivas seisundis.
„Nagu soovid. Baritt, nagu ma ütlesin, suri. Tema omandit üle vaadates...”
„Mida? Juba? Ta pole veel Surmaväravanigi viidud.”
„Mis sellest?”
„Te tegutsete pika elueaga tüüpide kohta kohutavalt kiiresti.”
„On põhjuseid.”
„Oled täna väga kidakeelne, kas pole?”
„Kui räägiksin sulle Draakoni Koja sisepoliitikast, oleks see sulle kohutavalt tüütu. Ja siis peaksin su tapma, et sa selliseid asju tead. Nii et parem sulle mitte probleeme tekitada.”
„Hea mõte,” ütlesin. Loiosh nihutas end mu õlal, ilmselt rahutuks muutudes.
„Nagu ma ütlesin, tema vara üle vaadates avastasime teatud asju.”
Ta peatus. Ootasin. Ta jätkas.
„Tal oli suur kollektsioon Morganti relvi. Väga suur. Sadu relvi.”
Surusin judina maha. „Oletan, et põhjus, miks tal need on, ei puutu samuti minusse.”
„See on tõsi. Ja muide, ka mina ei tea, miks tal need on.”
„Mis nendega siis on?”
„Veetsin eile suure osa päevast neid uurides. Mind huvitavad sellised asjad.”
„Eriti kui neid on palju.”
Ta silmad kitsenesid hetkeks, siis ta ilmselt otsustas seda märkust eirata. „Niisugused relvad,” jätkas ta, „esindavad võimu. Mõned meist ihkavad võimu, mõnda ohustavad võimuihkajad.”
„Kumb sina oled?”
„Esimene.”
„Ma teadsin seda,” ütlesin. „Ma ei oodanud, et sa seda tunnistaksid.”
„Miks mitte?”
Ma ei saanud vastata, nii et ma ei teinudki seda. „Jätka,” vastasin. „Kes on vaenlane?”
„Sa oled päris kiire taibuga.”
„Jah, kuid mu arst ütleb, et see on ravitav.”
„Ta mõtles, et see on hea, boss.”
„Ma tean seda.”
„Jah,” ütles Morrolan. „Ma usun, et mind ootab ees konflikt kellegagi nende relvade pärast.”
„Kes see võiks olla?”
„Ma ei tea. On mõned võimalused. Kõige tõenäolisem on... noh, see pole tähtis.”
„Ah nii?”
„Selle jaoks, mida sinult vajan, ei pea sa seda teadma.”
„Kui õnnelik kokkusattumus. Mida sa siis vajad?”
„Vajan, et korraldaksid varastatud relvade jälitamise.”
„Kas mõned relvad on varastatud?”
„Mitte veel,” vastas ta.
„Kui kindel sa varastamiskatses oled?”
„Üsna suurel määral.”
„Miks?”
„Ka see pole tähtis. Mina kaitsen neid, nagu ka mõned teised. Kui keegi tahab varastada üht või rohkemat neist, peab ta palkama ekspertvarga, ja see tähendab Jheregit, ja see tähendab...”
„Et võin järele uurida, mis sellest on saanud. Mõistan.”
„Boss, sa võid sellega probleemidesse sattuda.”
„Ma tean.”
Nõjatusin tagasi ja vaatasin Morrolani. Ta vastas mu pilgule. Hetke pärast ütlesin: „Sel juhul pole minust kasu, Morrolan. Kui ma midagi teada saaksin, siis ma ei usu, et tahaksin sellest sulle rääkida. See on Jheregi-asi, tead?”
„Muidugi tean, jah.” Ta kortsutas kulmu ja paistis mõtisklevat.
„Teiselt poolt,” ütles ta, „selle järgi, mis ma sinu – see tähendab, Jheregi – tööst aru saan, siis see, kes varastas, poleks tõenäoliselt rohkemat kui tööriist, kelle palkas keegi teine, kas see on õige?”
„Jah,” vastasin, mitte eriti õnnelik selle üle, kuhu vestlus tüüris.
„Noh, siis, kas sa saaksid ehk välja uurida...”
„Võib-olla,” tunnistasin.
„Mida selleks vaja oleks?”
„Raha. Palju raha.”
„Mul on raha.”
„Ma siiski tahaksin järele mõelda. See võiks panna mind olukorda, mille suhtes ma pole kindel, kas see mulle meeldiks.”
„Ma mõistan. Kuid mõtle siiski järele. Võiksin sulle pakkuda...”
„Ära ütle mulle. Ma ei taha ahvatlusse sattuda. Ma annan sulle teada.”
Ta noogutas ega surunud peale, mis teenis talle minu poolt mõned plusspunktid.
„On veel üks asi,” ütles ta.
Hoidsin irooniat tagasi ja ootasin.
„Baritti surma asjaolud...”
„Mis ei puutu minusse.”
„...on lisaks muudele asjadele näidanud mulle Musta Lossi turvasüsteemi haavatavust.”
„Kuidas, palun?”
„Baritti surma asjaolud...”
„Ma kuulsin seda, ma lihtsalt ei mõista. Kuidas on loss haavatav, mis heljub poole miili või rohkema kõrgusel? Välja arvatud alla kukkumine, muidugi.”
„See pole tõenäoline.”
„Mul on hea meel seda kuulda. Olen alati tahtnud küsida, miks mu kõrvad lukku ei lähe, kui üles teleporteerun?”
Ta paistis kavalana, kuid ei ütelnud mulle. „Ilmselgelt,” ütles ta, „võib sellesse lossi tungida igaüks, kes oskab teleporteeruda ja varjata end minu valvurite eest.”
„Sul pole julgeolekuabinõusid?”
„Mõned on, kuid neid pole küllalt. Mulle paistab, et sinust võiks olla pisut abi, kui ütleksid, kuidas saaksin neid parandada.”
Mõtlesin selle üle ja taipasin, et ma tean täpselt, mida võiks ette võtta. „Jah, ma võin seda teha.” Kaalusin hetkeks tasu kohta küsida, kuid järele mõeldes arvasin, et oleks kasulikum teha head tööd ja lasta tal suuremeelsust näidata.
Ta kortsutas hetkeks kulmu ja paistis mõttesse jäävat.
„Psüühiline side, boss.”
„Ma tean seda, Loiosh.”
„Sa oled valetaja, boss.”
„Noh, jah.”
Selleks ajaks sisenes tuppa üks Draakoniisand ja kummardas Morrolanile. Ta polnud pikk ja oli dragaeralase kohta üsna jässakas, lühikeste, helepruunide juuste ja kahvatute silmadega; ta ei tundunud mulle võitlejana, kuid ta kandis mõõka, mis tähendas, et ta oli mingeid selle eesmärgiga kohuseid täitmas.
Morrolan ütles: „Fentor, see on baronet Vladimir Taltos. Ma tean, et sulle sobib idalastega koos töötamine, aga kuidas sa Jheregisse suhtud?”
Fentor küsis: „Mu isand?”
Loiosh küsis: „Mida ta ütles?”
Vastasin: „Ääähh?”
Morrolan sõnas: „Ma just palkasin isand Taltose turvakonsultandiks. See muudab teatud asjaoludel sinu tema alluvaks.”
Tundsin, kuidas mu suu avanes ja sulgus. Morrolan oli teinud mida? Ja millal?
Fentor ütles: „See pole probleem, mu isand.”
„Tore,” vastas Morrolan.
„Vabandust,” ütlesin.
„Jah?”
„Pole tähtis. Suur rõõm, Fentor.”
„Minu poolt ka, isand.”
„Boss, sind võeti just tööle.”
„Noh, jah. Värvati, tegelikult.”
„Sa peaksid talle ütlema, et ta ei kasutaks kunagi seda väge kurjadel eesmärkidel.”
„Kindlasti ütlen.”
Mulle tuli pähe, et nüüd, kus ma enam-vähem tema heaks töötasin, pidi olema raskem varjata tema eest teavet, mida ta saada tahtis. Muidugi, ehk on mul õnne ja keegi ei varasta ühtegi neist relvadest. Millegipärast ma kahtlesin selles.
Fentor kummardas viisakalt meile mõlemale ja lahkus.
Küsisin: „Morrolan, mida sa mulle ei räägi?”
„Paljusid asju.”
„Näiteks. Mul on tunne, et sa pole just eriti mures selle pärast, et keegi mõnda juhuslikku Morganti relva varastab.”
„Sa peaksid usaldama oma tundeid; need paistavad olevat usaldusväärsed.”
„Tänan sind väga.”
Ta tõusis äkki ja ütles: „Tule kaasa, Vlad. Näitan sulle ümbruskonda ja tutvustan mõningaid inimesi.”
„Ei jõua ära oodata,” vastasin.
Tõusin ja järgnesin talle.