1. Udu soos

Hämaras koosolekuruumis istusid ümber laua neli meest ja üks naine. Kõigil vanust üle viiekümne ja nad kõik põrnitsesid mornide nägudega seina. Ruumis välgatas sinakas valgus ja seinale ilmus ebaloomulikult suurte silmadega naerunäone monstrum, kellel oli seljas pruun vetikane kasukas.
„Oleme mõelnud ka laste peale,” lausus ülejäänud ruumisviibijate kõrval poisikesena mõjuv kahekümnendates eluaastates riigiametnik Laanehunt. Ametnik oli viimased nelikümmend minutit esinenud Emajõe Suursoo rahvusparki tutvustava ettekandega Meeksi vallavolikogu liikmetele. Justnimelt tema slaidiesitluse vahendusel monstrum ka seinale ilmus. „Sookoll Unnuk selgitab matkaradade teadetetahvlitel lastesõbralikus keeles Emajõe Suursoo fauna- ja flooraalaseid teadmisi. Unnuki kontseptsiooni väljatöötamiseks kuulutasime aasta alguses välja hanke 150 000 eurole. Hanke võitis MTÜ Global Eels. Lisaks infojagamisele on Unnuk omamoodi kaubamärk, mille abil saab lastele propageerida loodusharidust.”
Taas kord sinakas valgusvälgatus…
„… ja tänan tähelepanu eest. Millised on küsimused?”
Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Laanehunt oli hiljuti avaliku esinemise koolitusel õppinud, et kunagi ei tohi auditooriumi poole pöörduda lausega: „Kas on küsimusi?” Kui on tõepoolest soov täiendavaid küsimusi kuulda, siis on taktikaliselt õigem pöördumine: „Millised on küsimused?”
Ainus naisterahvas ruumis, Mehikoorma Põhikooli kokk Malle Rumjantseva tõusis püsti, et aknarulood üles kerida. Rapsakate liigutuste saatel pomises ta mokaotsast hurjutusi: „Mõelda vaid, mida tehakse! 150 000 eurot mingi mõttetuse peale, selle asemel et Piirissaare paadisadam korda teha.”
Ka see oli tagasiside auditooriumilt – avaliku esinemise koolitaja ei olnudki eksinud.
„Proua, ma saan teie pahameelest täielikult aru,” ei kaotanud peaspetsialist Laanehunt pead. „Paraku on investeeringu taga Euroopa välisvahendid, millel on väga selgelt määratletud kuluotstarve.”
„Ei no selge see,” püüdis vallavanem Tobreluts jääda diplomaatiliseks, „kui välisvahendid, siis välisvahendid. Ma saan aru, et teie põhimureks on Meerapalu külas olevad eramaad, mis jäävad looduskaitseala piiridesse ja mida riik soovib oma valdusesse.”
„Jah, härra Tobreluts,” ametnik Laanehunt istus laua taha, et mõjuda võrdväärse ja sõbrameheliku koostööpartnerina, „demokraatliku riigina ei soovi me lahendada kõnealust vastuolu sundvõõrandamisega, vaid soovime anda võimalust Meerapalu külaelanikel oma maa vabatahtlikult inimsõbraliku hinnaga riigile müüa.”
„Väga kena, väga kena,” võttis vallavanem jutu üle, „aga lisaks sellele, et Meerapalu elanikud ei soovi oma maad riigile müüa, ei soovi nad ka oma lähinaabrusesse ei rahvusparki ega ka sellega kaasas käivaid atraktsioone. Mul paluti teile üle anda allkirjad rahvuspargi moodustamise vastu.”
Vallavanem lükkas kogu esitluse aja tema ees laual olnud paberi nüüd Laanehundi ette.
„Ku-kuidas vastu…” sattus Laanehunt segadusse. Ta oli valmis kauplema maa müügi asjus, ent et üks ääremaade ääremaal asuv küla loobus enneolematust võimalusest meelitada piirkonda paksude tengelpungadega rahvahorde, sellest ametnik aru ei saanud. „Aga loodusturism… piirkonna areng…”
Vallavanem kehitas nõutult õlgu: „Midagi pole parata. Meeksi vald austab demokraatlikku otsustusprotsessi.”
„No aga kohaliku omavalitsuse esindajana peaksite aru saama, et piirkonna jätkusuutlikkuse huvides on oluline…” muutus Laanehunt üha närvilisemaks.
„Mida sina, Tallinna nolk, kah tead, mis päris-Eestis oluline on,” haugatas tõrrepõhja-hääletämbril Tiit Vapper – teraviljakasvataja Aravult, „klopsite seal soojal ametnikukohal muudkui aga oma Exceli tabeleid ja Powerpoint esitlusi kokku, aga seda, kuidas tegelikult maal asjad käivad, sellest ei hooli te tuhkagi. Mis kasu Meerapalu inimesed saavad sellest, kui nende hoovidest hakkavad läbi käima võhivõõrad inimesed – tallavad ära maasikapeenrad, varastavad herneid. … ja kui mõni külaelanik soovib oma majale juurdeehitust ehitama hakata, siis peab ta rahvuspargi piirangute pärast Munamäe kõrguse hunniku paberipahna tekitama, enne kui loa saab…”
„… no kui saab… tavaliselt ei saa,” lisandus Tiidu pahameeleavaldusele ninahäälne nurin. Sõnavõtjaks seekord neljas kohalviibija – Tartus automehhaanikuna leiba teeniv Rõka küla elanik Jüri Liik.
„Ma pole sellega nõus.” Nooremametniku põsed õhetasid ärritusest. „Turistide piirkonda toomine loob Meerapalu külale võimaluse majanduskasvuks ja uute ettevõtlusvormide arenguks. Keskkonnaameti eelmise aasta kaardistuste põhjal puudub Meerapalus praegu ettevõtlustaristu täielikult, kui mitte arvestada heinakuivatusteenust pakkuv amortiseerunud hoone küla lõunaosas.”
„Misasi??” ei saanud Tiit aru. „Mis kuradi teenust?”
„Kolhoosiaegne heinaküün,” selgitas vallavanem rahulikult ja pöördus siis isalikult ninatarga riigiteenistuja poole. „Härra Laanehunt, ma üldse ei kahtlegi teie optimistlikes tulevikunägemustes, aga kui teile on oluline kohalike inimeste koostöövalmidus, siis soovitan teil ise Meerapalus ära käia ja sealse külavanemaga vestelda. Niikuinii olete te juba siinkandis ju.”
„Mul ei olnud see küll plaanis… lootsin, et vallavalitsus saab kohalike kõneisikute kokkukutsumisega hakkama,” pomises pahane Laanehunt, „aga no olgu siis. Külavanem … kes? Kuidas ma ta ära tunnen?”
„Villu Sandberg. Hallipäine vanem turskevõitu meesterahvas. Elab raamatukogu kõrval renoveerimisel olevas kollases majas. On üsna tõenäoline, et ta seal tänagi toimetab. Meerapalu rahvas käib harva külast väljas.”
„Hästi siis, põikan möödaminnes Meerapallu sisse ja vestlen selle teie külavanemaga.” Ametnik Laanehunt oli üdini pettunud, aga mitte üllatunud. Ta teadis juba ammu, et piiratud ja väiklane maailmapilt koos vankumatu konservatiivsusega oli maaomavalitsustes pigem reegel kui erand. Rääkimata epideemilisest ebakompetentsusest. Ent siiski ei soovinud ta enne uksest väljumist end riigiametnikuna kehtestamata jätta. „Oleks eeldanud Meeksi vallavolikogult rohkem entusiasmi, päästmaks oma kodukant paratamatust väljasuremisest. Head päeva teile.”
„Noh, kus alles põrutas…” irvitas põllumees Vapper. „…ülbe nolk.”
„Oled sa kindel, et see oli nüüd mõistlik mõte… saata see poiss Meerapalule?” muretses proua Rumjantseva. „Meie ju teame, miks nad tegelikult võõraid enda juurde ei soovi…”
„No praegu päevane aeg, päikeseloojangu ajaks on ametnikujuntsu juba ammu poolel teel Tallinnasse ja Suursoo haardest ohutus kauguses,” arvas vallavanem. „Las Villu paneb noormehele mõistuse pähe.”
„Täpselt nii,” lisas Tiit. „Teil, naistel, vaja ikka ilmaasjata sahmida ja muretseda.”
Peaspetsialist Laanehundil ei olnud Tallinnasse tagasisõitmisega kiiret. Pikk soe suvi oli lauritsapäevaks kütnud Eestimaa ilma vahemereliselt kuivaks ja kuumaks. Soojust jätkus õhku ja maapinnale ka pärast päikeseloojangut, nii et võis rahumeeli hommikuni murul lesides augustikuu tähtederohket öötaevast nautida.
Kõrbekuum õhk tervitas hingematva seinana vallamaja konditsioneeridega varustatud ruumidest väljaastujat. Isegi ritsikad siristasid uimasemalt kui varasematel aastatel. Harvad ja nõrgad tuuleiilid tõid paiguti järve poolt vetikalõhnalist värskust, kuid pealinnapoisile sellest ei piisanud. Kui juba Peipsi äärde tulla, siis tuleb sellest viimast võtta. Noormees kõndis ümber majanurga, et osta vallavalitsusega samas hoones asuvast poest karastusjooki ning kõige pikantsemat juustu, mida maakolka kaubavalikus pakkuda oli. Ees ootas lähetuspäeva mõnusam osa – piknik Peipsi rannas koos karastava suplusega.
Erinevalt linnaäridest ei pidanud valla ainus kauplus enese reklaamimisega vaeva nägema. Silmipüüdva vitriini asemel oli poe ainsa akna „dekoratsiooniks” suurte ruutudega trellid ning aknaklaasile punasega maalitud tähed „A&O” – Alati ja Odavalt. Seetõttu polnud ime, et Laanehundi tähelepanu hõivas hoopis akna ette pargitud vanakooli võrr. Selline, mida linnahipsterid külajoodikutelt osakaupa kokku ostavad ja mõnel osavnäpust sõbral üles putitada lasevad, et siis retrosõidukiga tänaval liigeldes väikekodanlaste trendiarusaamu õõnestada.
Võrr oli hästi hoitud, kui jätta kõrvale üksikud roosteplekid kütusepaagil ja rattakodaratel. Laanehunt kergitas üllatusest kulme, kui märkas rehvile kleepunud rohukõrsi – justkui oleks võrr läbi märja rohu sõitnud. Küllap siis leidub veel soosügavustes paiku, kus põualaine soorõskusele alla vandus.
Poes nägi Laanehunt ka võrri omanikku – see oli umbes viiekümnendates eluaastates meesterahvas, kes ladus toidukraami ostukorvi asemel suurde khakivärvi presentseljakotti. See pidi olema tema, sest teisi külastajaid poes ei olnud. Mehel oli seljas rääbaka välimusega nõukogude armee sõjaväevorm.
Laanehunt piidles põlglikult, kuidas tüüp näppis ja kompas mustusest läbiimbunud sõrmedega toidukraami. Müüja ei paistnud seda justkui märkavatki – ta oli süvenenud oma nutitelefoni.
Tõtt-öelda, ega külapoest midagi valida ei olnudki – eriti nende kaubaartiklite osas, mille jahile oli ametnik Laanehunt tulnud. Joogiks tuli leppida gaseeritud mineraalveega. Ainus valgehallitusjuust külmkapis kandis juba viimset „parim enne” kuupäeva ja seetõttu pidi rahulduma tavaliste juustusnäkkidega.
Paraku seni, kuni Laanehunt kaubavaliku dilemmadega heitles, oli veider külamees jõudnud müüjani ning lasi tollel kaupu kassast läbi piiksutada.
„Saiu viis...” pomises ta kilesse pakitud saiapakki müüjale ulatades
„...suitsuvorsti kaks latti, ...makarone kolm pakki...”
Mehe pudrune diktsioon reetis pakilist vajadust hambaproteeside järele.
Kuna enne iga kaubaartikli ulatamist tuli flegmaatiliselt seljakotis sobrada, muutus Laanehunt juba rahutuks.
„Kas midagi veel?” uuris müüja külamehelt, kui seljakotis olev kaup sai lõpuks ära arvestatud.
„Kuulge, te raiskate mu aega! Ma maksan oma asjad ära,” hõikas järjest närvilisemaks muutuv Laanehunt vahele, kuid temast ei tehtud väljagi.
„No anna siis mulle veel kaks punamütsikest ja üks tibulind...” jätkas mees segamatult oma ostusoovide esitlemist. Ka müüja ei teinud märkamagi, et järjekorras seisab veel üks kunde, kelle maksujõulisus oli suurem kui terve kuu jooksul poodi sattunud klientidel kokku. Ta ulatas riiulilt võrriomanikule kaks Laua Viina pudelit ning sajagrammise topsiviina.
„Kolmkümmend kaheksa viiskümmend kaks,” kõlas kokkulöödud ostusumma kui kohtuotsus.
Mees ladus vormikuue taskust letti viiekümneeurose ja seni, kuni müüja raha tagasi luges (Laanehundile tundus, et kiuslikult aeglasemalt kui võinuks), kummutas külamees topsiviina kurgust alla sealsamas leti taga. Pole kahtlustki, et see sada grammi hinge all ei takista meest võrriga koju sõitmast.
Laanehunt ohkas sügavalt ja pööritas hukkamõistvalt silmi. Järgmine kord, kui on kohtumine Siseministeeriumi kolleegidega, võtab ta kindlasti üles perifeersete omavalitsuste haldussuutlikkuse.
Lõpuks sai Laanehunt ka enda mineraalvee ja juustutüki eest ära makstud. Kui ennist plaanis ta viieeurose ülejäägi müüjale jootrahaks jätta, siis nüüd pistis ta tagasisaadud raha sendi täpsusega taskusse. Võib-olla on tõesti hea, et siia kanti rahvusvahelise tähtsusega looduskaitseala ei tule – turistid peletataks esimesel päeval kehva teeninduskultuuriga eemale.
Laanehundi tuju ja pessimistlikuks muutunud meeleolu parandas aga Mehikoorma majaka läheduses asuv kitsuke liivane rannaala. Pole hullu. Lisab aga rahvuspargi projektile juurde ka koolituspaketi ja harib kohalikud ettevõtjad Euroopa standardite väärilist teenust pakkuma. Aega võtab, aga järjekindlus on edu pant.
Söönud ära juustutüki ning karastanud ülekuumenenud organismi tubli tunniajase suplusega, jäi Laanehunt suuri visioone vaimusilma ette manades rannaliival lebotades tukkuma.
„Kuule, ära jää siin magama,” ärkas ta äkilise õlaraputuse peale. Unesegasena tõusis ta istukile ja vaatas kella – ta oli maganud pisut rohkem kui pool tundi. Tema kõrval kükitas piirivalvuri mundris meesterahvas.
„Kuidas sul enesetunne on?” uuris ärataja. „Pea ei valuta?”
„E-ei-ei,” pomises Laanehunt ja hõõrus silmi. Pea tõesti ei valutanud, aga ajutegevus oli takerdunud otsapidi veel unenägude maale.
„Kindel?”
„Jah, kindel, kindel,” sõnas Laanehunt märksa energilisemalt. „Aitäh, et äratasite. Oleksin siin ei tea kui kaua maganud, aga ma pean veel täna Meerapalule jõudma.”
„Niimoodi palja peaga praeguse kuumaga päikese kätte magama jääda… Sa ei oleks ei Meerapalule, Nuustakule ega Pariisi täna enam jõudnud. See oleks sul viimane magamine olnud,” kõvatas piirivalvur. „Ja mis sul Meerapalule asja?”
„Ametiasjad,” jäi Laanehunt napisõnaliseks.
„Tjah…” Piirivalvur vaatas mõtlikult Peipsi avaruse suunas. „Veider koht see Meerapalu. Justkui maailmalõpp. Ühelt poolt piirab küla Peipsi järv talviste jäämägede, kevadiste üleujutuste ja sügiseste tormidega. Teisel pool algab külatänava viimaste majade tagant Emajõe Suursoo, kus veel tänapäevalgi leidub kohti, kuhu inimese jalg vist kordagi astunud pole… Kas tead, et Meerapalu ja Mehikoorma vaheline tee ehitati alles…”
„Jah, aitäh. See kõik on muidugi väga huvitav, aga … aga ma pean nüüd minema...” Jutukas piirivalvur oli muutunud juba tüütuks.
„No olgu nii. Edu sulle siis!” Piirivalvur lõi hüvastijätuks isegi moepärast kulpi, aga ära ei läinud. Madis Laanehunt pani selga üleriided ja lappis kokku rannalina, ise vargsi piirivalvurile kõõrdpilke heites. No mida ta veel siin passib – siin pärakolkas on kõik hullud, igaüks isemoodi.
„Kas te piiri ei peaks valvama, või midagi…” nähvas Laanehunt lõpuks ärritunult oma äsjasele elupäästjale.
„No ma ju valvangi,” vastas piirivalvur ametniku õelutsemisele huumoriga, „äkki kavatsed üle Lämmijärve ujuda … või midagi.”
Madis Laanehunt ei vastanud midagi. Piirivalvuriga pilkkontakti vältides pani ta oma rannavarustuse paki auto tagaistmele. Enne rooli taha istumist ühmas ta sümboolselt: „Head aega siis…” ning tegi lahtist rannaliiva järsu stardiga ülespaarutades minekut. Hakka veel siin hulludega jutulõnga punuma…
Rakkerühm, mis muud. Niipea kui Laanehunt jõuab Tallinnasse, kutsub ta kokku ministeeriumiteülese rakkerühma – kõige kõrgemal tasemel on vaja vastu võtta strateegiliseid otsuseid Peipsiääre marginaliseerumise peatamiseks. Esimene küsimus on Laaneotsal Politsei- ja Piirivalveameti juhtidele juba valmis – miks on Mehikoorma kordonis tööl kaheldava adekvaatsustajuga piirivalveametnik.
Üksluise hallikstolmutatud võsavaatega auklik kruusatee Mehikoormast Meerapallu ei aidanud sugugi kaasa Laanehundi meelerahu taastumisele – pigem vastupidi.
Teid ja radu, mida mööda kulgeda, on kahte sorti. Enamik maanteid on rajatud kaupmeeste ja sellide poolt, kandes pärandusena esimeste rännumeeste soovi teha teekonnast sama nauditav sündmus kui kauaoodatud kohalejõudmine. Need loodusega harmoonias olevad maanteed kulgevad ojapervedelt kaunite vaadetega küngastele ning salumetsade varjust lillelõhnalistele heinamaadele selleks, et aeg-ajalt ristuda sõbralike külade keskväljakutel ja kõrtside hoovides. Mõned maanteed on aga raiutud kroonuvõimu poolt kiirustades, pööramata vähimatki tähelepanu rännumeeste hingelistele vajadustele. Need teed on kui risti-rästi armid maapinnal, mida kulgeja võimalikult kiiresti läbida püüab. Mehikoorma-Meerapalu lõik oli just üks sellistest maanteedest, mille riik enne teist ilmasõda läbi metsa ja soo raius, et luua sajandeid omaette olnud Meerapalu ja Pedaspää küladele side tsivilisatsiooniga. Laanehundil tekkis äng mõttest, et ta peab veel sedasama üksluist teed pidi ka tagasi sõitma. Selles osas oli piirivalvuril olnud õigus – Meerapalu näis olevat tõeline maailmalõpuküla, kus käega maaniulatuvat taevavõlvi puudutada saab.
Peagi lõppes võsamüür ja teeäärt ilmestasid heinamaad ja põllulapid, mille kohalikud elanikud olid kunagi raske töö ja vaevaga soolt kätte võitnud ja mis nüüd enamjaolt sööti seisid. Ka enamik enne külakeskust hajali olevaid maju olid kas nukralt lagunemas või ootamas kinninaelutatud uste ja akendega paremaid päevi. Kõige ilmselgem elumärk majade juures olid räästa alla kuivama riputatud voblad, mida Peipsiäärele iseloomulikult oli hästi palju.
Meerapalu ja Pedaspää asundus koosnes ühe otsaga Peipsi poole suunduvast tänavkülast ning külaraamatukogu ümber tekkinud sumbkülast. Küla ümbritses ka endiste popsitalude ja hilisemate asundustalude hajavõrgustik järveniitudel ja soosaartel.
Meerapalu külaraamatukogu oli siinsele kandile kohatult urbanistlik võõrkeha: kahekordne heledaks krohvitud suurte akendega kivikarp, mille roostekarva plekk-katusest kõrgusid taeva poole kaheksa robustset korstent. Laanehundi tähelepanu köitis raamatukogu ees olev telefonipost, mille otsa oli kinnitatud nõukogudeaegne valjuhääldi. Küllap lasti siin omal ajal kolhoosielanikele innustavat estraadi ja edastati teateid viisaastaku plaanide edenemise kohta.
Külavanema kirgaskollaseks värvitud talumaja asus vahetult raamatukogu kõrval ja peremeeski ise oli väljas küttepuid saagimas. Enam-vähem nii, nagu vallavanem oli ennustanud. Kui Laanehunt autoga raamatukogu ees olevale auringile sõitis ja auto seisma jättis, nägi ta, et temast oli kujunenud suursündmus. Lisaks Villu Sand­bergile olid ka teised kohalikud oma aedades tööd pooleli jätnud ning vaatasid ainuüksi külla saabunud võõrast. Selline maakatele omane varjamatu uudishimu tekitas Laanehundis kõhedust. Seda demonstratiivsema omamehelikkusega astus ta Villu Sandbergile ligi ja ulatas talle terekäe.
„Tere õhtust, härra Sandberg!”
„Ja-jah,” jõmises Sandberg umbusklikult, aga võttis terekäe siiski vastu. Laanehundi näos välgatas tahtmatu jälkusgrimass – külavanema peopesa oli higist märg.
„Ma sooviksin teiega kui kohaliku autoriteediga nõu pidada rahvuspargi rajamise küsimuses. Analüüsid näitavad, et rahvuspark suurendab Meerapalu külaelanike sissetulekuid kolme koma viie kordselt. Kinnisvara hind tõuseb piirkonnas umbes kaheksa korda ja sotsiaalne infrastruktuur… vabandage, kas te üldse kuulate, mida ma räägin?”
Sandberg jätkas puude saagimist. Riigiametnikku justkui ei olekski tema jaoks olemas olnud. Laanehunt haaras külavanema hamevarrukast läbematult kinni.
„Kuulake mind vähemalt ära…”
Flegmaatilise rahuga jätkas külavanem puude saagimist. Laanehunt lasi varrukast lahti, ent seda rohkem trotsi täis läks tema meel.
„Ega ma enne siit ära ei lähe, kui me rääkinud oleme!” esitas ta ultimaatumi, ise ärritusest kergelt kogeledes.
„Küll sa lähed, kui sulle elu armas on…” vastas külavanem.
„Kuidas palun!? Kas te ähvardate mind?” oli Laanehunt šokeeritud.
„Ei ähvarda. See oli sõbralik hoiatus. Kui sulle elu armas on, siis teed sa siit minekut,” jäi külavanem enda juurde.
„Ja kui ma ei lähe?” jonnis Laanehunt. „Mida te minuga siis teete?”
„Mina ei tee midagi,” vastas külavanem metsa poole vaadates, „hoopis…”
Samal hetkel kajas valjuhääldist üle küla võpatamapanevalt kurjakuulutav kägin – justkui oleks raske roostes hingedega raudvärav vastumeelselt avanenud. Laanehunt jäi segaduses valjuhääldit piidlema – mis veider hääl see oli? Kust see pärines? Miks oli seda vaja valjuhääldist võimendada?
Külavanem jättis töö kus seda ja teist. Tema flegmaatilisusest polnud enam jälgegi järel.
„Nüüd on juba hilja,” sõnas ta resoluutselt riigiametnikule. „Enam ei lähe sa kuhugi. Tule tuppa, jääd ööseks siia.”
„Ma ei tule mõrtsukaga mitte kuhugi,” vaidles Laanehunt häält tõstes vastu.
„Loll oled!” käratas külavanem ja haaras nüüd omakorda Laanehundi käsivarrest kinni. „Tule tuppa, see on hoopis su ainus lootus ellu jääda.”
„Jätke mind rahule!” karjus Laanehunt. „Aga võite õnnelik olla – te võitsite selle lahingu, kuid mitte sõja. Ma lähen minema, aga tagasi tulen juba politseiga.”
„No sellise lolliga ei olegi ma veel varem kokku juhtunud,” ühmas külavanem pahaselt ning läks kiirkõnnil tuppa, ust enda järel kinni keerates.
Õhk oli muutunud ootamatult jahedaks. Küllap oli selles süüdi naabruses oleva soo jäine kargus. Tuult ei olnud, aga nöörile lükitud voblad majade katuseräästaste küljes kõlkusid üha ägedamalt. Päikeseline pärastlõuna oli muutunud augustikuule omase kiirusega kõledaks hämaraks õhtuks.
Laanehunt hoidis külmaleevenduseks käsi rinnal risti ja liikus auto suunas. Enne kui ta rooli taha istus, köitis ta tähelepanu veider udu, mis metsa alt küla poole roomas. Justkui oleks suuremat sorti vedela lämmastiku anum kummuli pööratud – põlvekõrgune udujärv valgus aeglaselt, kuid järjekindlat allavoolu Peipsi suunas.
Laanehunt võttis taskust telefoni. Vähene valgus filmida enam ei võimaldanud, kuid paar head fotot sotsiaalmeedias jagamiseks andis teha küll.
Pilt sai hea. Nüüd oli vaja leida vaimukas pealkiri. Pärast põhjalikku mõtlemisaega sai selleks: „Countryside in Estonia. Not sure if the magic tricks by king of the Mist-Hill or just huge Mist-ache created by ignorance of local hillbillies.”
Laanehunt pistis telefoni tasku tagasi, näol veel peegeldumas rahulolu äsjase teravmeelse postituse üle. Ühtäkki märkas ta metsaserval seismas teismelist tüdrukut vanamoodsas sitskleidis. Umbes sarnast kleiti kandis Laanehundi ema Brežnevi-aegsetel lapsepõlvepiltidel. Tüdruku olekus oli midagi õõvatekitavalt kummalist – ta seisis metsaveerel ja vaatas ainiti Laanehundi suunas. Talle ei valmistanud järjest jahedamaks muutuv õhk mingeid silmnähtavaid külmavaevusi, hoolimata õhukesest riietusest.
Laanehundil oli juba väga külm ja ta oli tüdinud. Jättes veidra tüdruku kus seda ja teist, ruttas ta auto juurde tagasi. Lõdisedes avas ta ukse, istus rooli taha ning käivitas mootori. Niipea kui auto esilaternad teed valgustasid, kõlas Laanehundi suust spontaanne röögatus. Tulede valguses seisis otse autokapoti ees seesama tüdruk. Tema nahk oli kooljalikult kaame, huuled sinimustad ja silmad kaepimedad. Tema ruugetes salkus juustes rippusid vesikasvud.
Äkilise jõnksatusega tagurdas Laanehunt tüdrukust eemale ja ehmus taas. Keegi oli seisnud auto taga: oli tunda, kuidas juhipoolsed tagumised ja esimesed rattad pehmest kogust jõnksatusega üle sõitsid. Segaselt rahmides suretas Laanehunt mootori välja. Kas minna välja vaatama või mitte? Mitte mingil juhul ei saanud ju Laanehunt avariikohalt minema sõita – see oleks tähendanud lennuka karjääri hetkelist ja autut lõppu.
End kokku võttes väljus Laanehunt autost. Avariiohver oli suutnud end juba neljakäpukile ajada ja korises õõvastavalt.
„Vabandage, ma ei näinud teid… kas teiega on kõik korras?” kokutas Laanehunt nutuselt, sel ajal kui auto alla jäänud mees end püsti ajada püüdis. Ohver oli Laanehundi suunas seljaga. Tal olid seljas räbaldunud, ühevärviliseks vettinud rõivad, mida Laanehunt oli näinud ajalooõpikute piltidel Gustav Adolfi aegsetel Rootsi sõduritel. Tumedakstõmbunud kuivetunud kolbast ulatusid välja sirged õlgadeniulatuvad hõredad juuksed. Mees pööras end aeglaselt ringi. Laanehunt klunksatas õudusest. Mehe näonahk oli tihedalt pealuu külge kuivanud. Ärakõdunenud huuled olid nähtavale toonud pikad kollased hambad, silmakoobastest vaatas vastu must tühjus. Laanehunt nägi nüüd, kuidas üks tegelik „sookoll Unnuk” välja näeb.
Veel enne, kui noormees jõudis täiest kõrist appi karjuda, haaras kuivetunud soopeletis oma jääkülma kondise käega Laanehundi kõrist, nöörides kinni nii häälepaelad kui ka hingetoru. Aeglaselt, kuid järjekindlalt asus ta soo poole tagasi kõndima, veel rabelevat, aga juba minestuse äärel olevat ohvrit enda järel tirides.
Veel enne teadvuse kaotust jõudis Laanehunt märgata teisigi soost välja tulnud tontliku seltskonna liikmeid. Kahjuks seda ta enam ei näinud, kuidas saladuslik udu lainetena koos ebasurnutega soo poole tagurpidi tagasi voolas.