2. Pimedas sügavikus

Vahest ehk silmatorkavaim ja äraspidisel moel kõige kindlamalt tõendatav fakt Gulagi kohta on sellega seonduvate müütide paljusus. Populaarsemad neist on seotud tulnukatega – Antonovi režiim põrkus kusagil Linnutee sügavuses vaenulike tulnukatega ning eesmärgiga kaitsta inimkonda ülivõimsa tsivilisatsiooni invasiooni ja vältimatu hävingu eest, otsustasid nad endid kangelaslikult ohverdada, hävitades oma portaalid, lõhates ussiurgetes termotuumapommid ja kustutades ajaloomälust igasuguse teadmise, kus Gulag asus. [MURDOCH, H.S. 3076. „Antonovi režiimi ajalugu; III kd – Mütoloogia – Gulag.”
(Oxfordi Ülikool, Inglismaa)]

Spotil, maailmas, mida harjumusest jätkuvalt oma kodumaailmaks pidasin, oli säilinud või mine tea – võibolla uuesti juurdunud komme surnuid matta. Niipalju kui ma aru olen saanud, siis paljudes koloniaalmaailmades on surnute matmine tavapärane.
Mingites aspektides on inimkond viimase tuhande kolmesaja aasta jooksul käinud maha pikema teekonna kui kogu oma eelneva ajaloo vältel kokku – ja ma pean silmas kultuurilist, tsivilisatsioonilist teekonda, mitte niivõrd tehnoloogilist arengut, ruumilisest distantsist rääkimata. Juba üksnes vahemaa Maalt Marsini on niivõrd üüratu, et inimlikust vaatepunktist me ei hooma seda. Portaalid ja ussiurked moonutavad ka meie distantsitaju valgusaastate osas, kui ikka on võimalik silmapilguga rännata kümnete valgusaastate kaugusel olevatesse tähesüsteemidesse ja halvimal juhul kulutada mõned nädalad ussiurke suudmest soovitud sihtkohani lennuks, siis pole suurt vahet, kas minna naaberlinna või Linnutee servale. Inimkond on ellu jäänud vaatamata tõsisele püüdele Maad sõdadesse ja keskkonnakatastroofi lämmatada, me oleme läinud tähtedele, me oleme suutnud teiste inimtsivilisatsioonidega (gewtakid ja veel paar aborigeenset hõimu) kontakte luua ja võrdlemisi rahumeelselt koos eksisteerida; kuid kõigele sellele vaatamata on üks fundamentaalsemaid kultuurilisi aspekte meie jaoks see, kuidas me kohtleme oma surnuid.
Surm ütleb üllatavalt palju elavate inimeste kohta.
Võibolla on matmise komme kolooniatesse kaasa tulnud suurtelt kolonisatsiooniüksustelt, orbitaalidelt ja elututelt planeetidelt nagu Marss ja Reese ja veel mõned, mida sealsed asukad imekspandava kangekaelsusega jätkuvalt püüavad maasarnastada, ja iga gramm orgaanilist ainet on arvel. Võibolla on Spoti puhul sellel mõndagi pistmist asjaoluga, et suur osa koloniste oli algselt siirad usuinimesed, kelle jaoks paljud Maa traditsioonid, sealhulgas surnute kremeerimine või külmkuivatamine ning jahvatamine, seondusid Maad hukutanud pahedega. Isegi kui järeltulevad põlved hülgavad oma vanemate usulised tõekspidamised, siis mingid traditsioonid jäävad. Traditsioonid on justkui ajaülesed lõimed, mis ühendavad põlvkondi, seovad meid tervikuks, moodustavad teistest selgelt eristuva kultuuri, annavad meile identiteedi. Isegi kui need on võõrad traditsioonid, traditsioonid, mida ma polnud emapiimaga kaasa saanud, vaid keegi kuskil laboris oli ühendanud mu aju mingi masina külge ja kirjutanud sinna, mida ise paremaks pidas.
Mul oli olnud emotsionaalne mõttevahetus Tony ja Buckheartiga välja minemise teemal. Stara Kopalnia kaevandusasulast välja minemine oli kohalike meelest tungivalt mittesoovitatav. Tony oli see soomlasest poologar insenerihakatis, kelle „peakorter” oli kaevanduse kunagises logistikakeskuses, kus oli töötava portaali abil peetud ühendust otechestvo’ga, mis tähendas siis Antonovi režiimi Maal. See oli kunagi olnud üks kolmest-neljast Maa suurvõimust ja Põhja-Ameerika ning Hiina kõrval suurimaid riiklikult organiseeritud koloniseerimisprojekti vedajaid. Arvestades kogu seda kaost, mis Maal valitses niinimetatud esimese kolonisatsioonilaine ajal, siis jäid venelaste kolooniad üllatavalt kauaks emamaa kontrolli alla. Ameeriklaste ja hiinlaste kolooniad lõid keskustest märksa kiiremini lahku ja korporatsioonide poolt hõivatud süsteemide ning erainitsiatiivil rajatud koloniseerimisprojektide kujunemine riiklikeks moodustisteks oli olnud võrdlemisi loogiline protsess.
Me olime Archipelagolt põgenema saanud portaali kaudu, mis meie õnneks ei olnud osaks Gildi võrgustikust. Portaalide käitamine oli tulus äri ja andis Gildi kuuluvatele korporatsioonidele tohutu võimu. Loomulikult ei sobinud see Maa suurvõimudele, aga kui sul ühel hetkel ei ole enam raha, et ülal pidada omaenda bürokraatiamasinat, kui selgub, et korporatsioonid, mis on kolinud tähtedele, suudavad ülal pidada turvateenistusi, mis on väärilised vastased igale Maa sõjaväele, siis on mängureeglid täiesti muutunud. Hiinlased ja ameeriklased kulutasid mitu sajandit omavaheliseks sõdimiseks ja seejärel kulus sajandeid Maa totaalselt laastatud keskkonnaseisundi taastamiseks. Venelased edendasid sellal vaikselt, kuid järjekindlalt oma kolooniate võrgustikku ja pakkusid küllaltki head alternatiivi Gildi võrgustikule ning kaitsesid ka Vabade Kaupmeeste Ühingu poolt hallatud ussiurkevõrgustiku kasutusvabadust.
Nagu ajaloos tihti juhtub, siis määravad pisiasjad lõpuks, millist rada toimub areng. Ilmselt on Mike Suoari nimelise laevakomandöri seiklustes 24. sajandi päikesesüsteemis rohkem väljamõeldisi ja liialdusi ja ilukirjandust kui tegelikke fakte, kuid vähemalt need on selged faktid – ta avastas juhuslikult Jupiteri ja Saturini vahelt esimese teadaoleva ussiurke, mis on siiani toimiv ühendus Pii-Orionisega (Orioni kuningriigis asub muide ka Suoari auks püstitatud monument), samuti oli Suoar see, kes paiskas oma avastuse andmed avalikult mööda võrku laiali, kõigile näha ja kasutada, millega andis vajaliku tõuke ussiurgete uurimisele, ning eeskätt tema konflikt logistikateenust pakkuvate korporatsioonide turvateenistusega ja hilisem koostöö Virgin Galacticuga pani alusele tänasele urkevõrgustiku vabavaralisele navigatsiooniandmebaasile. Samuti on fakt see, et ta töötas hiljem mõnda aega Spotil tugiteenuse osutajana, kuid tema hilisema elusaatuse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed. Paljud spekuleerivad selle üle, et ta läks kaduma ühega paljudest kolonisatsioonilaevadest, mis kasutas sihtkohta jõudmiseks ebastabiilset ussiurget ja ei jõudnudki kunagi teiselt poolt välja. Või ei jõudnud välja samasse aega. Või ei jõudnud välja samasse universumisse. Nagu öeldud – legendid...
Lõpuks oli siinsamas Gulagil löönud Antonovi režiimile hingekell – nad olid kokku põrganud „tulnukatega” süvakosmosest, pidanud maha nendega pika ja kuluka sõja ning olid sunnitud oma koloonia hülgama. Juhtimisvigade tõttu nii siinsamas kui ka kodumaal kukkus nende süsteem lõpuks kokku.
Anatoli „Tony” Saarineni tegelikuks ülesandeks oli kaevanduse jõujaama käigus hoidmine. Portaalid nõudsid meeletult energiat ja seetõttu oli siinsamas termotuumareaktor, mis muidu varustas igapäevaselt tervet Stara Kopalniat ja väidetavalt ka üht veidi väiksemat naaberasundust paarisaja kilomeetri kaugusel lõunas, mis erinevalt sellest urkast oli keskendunud toidu tootmisele ja tasuks energia eest tarnis rohkem kui poole Stara Kopalnia elanikkonna toiduvajadusest. Aga möödaminnes nokitses ta ka vana portaali kallal ja kui me siis korraga selle teiselt poolt käivitasime, läbi tulime ning selle käigus mõned olulised komponendid läbi põletasime, oli Tony samavõrd üllatunud kui vihane, elevil ja ometi nördinud, sest selgus, et tagasi (tema vaatenurgast Gulagilt minema) pole võimalik pääseda.
Lein, kaotusevalu võib keerata midagi inimese hinges ja ajus niimoodi sõlme, et mingist normaalsest, loogilisest käitumisest pole enam jälgegi. Minu kinnisideeks oli soov Thessa surnukeha maha matta. Nii nagu kord ja kohus ja head kombed Spotil ette nägid. Isegi kui need polnud tegelikult minu traditsioonid. Selgus ju, et tegelikult ei olnud ma üldse Spotilt pärit, vaid (väidetavalt) olin ma mingi „kahtlane” Dassault Systemsi produkt, geneetiliselt muundatud ja varustatud ajusse siirdatud nanokiibistikuga ja kes-teab-mitusada-aastat-vana... Kui me ei mäleta oma elu mingit osa, siis subjektiivselt võttes pole seda justkui olnudki. Kui ma ei teadnud isikliku kogemuse, mälestuse baasil midagi muud kui oma elu Spotil, isegi kui osad nendest mälestustest polnud rangelt võttes päris mälestused, siis minu jaoks polnud seda muud asja justkui olnudki. Seega Spot ja sealsed traditsioonid.
Midagi paremat mul lihtsalt kuskilt võtta polnud.
Ma leidsin koha Stara Kopalnia väravast paari kilomeetri kaugusel. See oli väike astang, kuhu oli võimalik jõuda mööda käänulist ja järsku rada. Paar jändrikku okaspuud kinnitusid jonnakalt kaljuservale. Niipalju oli seal kiviklibu ja midagi pinnaselaadset, et mul õnnestus madal lohk tekitada, kuhu siis asetasin Thessa linasse mähitud keha. Katsin ta väljakaevatud pinnasega nii hästi, kui see võimalik oli, ning ladusin ümberringi ja tema peale lahtiselt kõikjal ümberringi külluses leiduvaid kive. Pea kohale ladusin kividest väikese „monumendi”, mille vastu toetasin ühe suurema leitud lapiku kivi hauaplaadiks. Laserlõikuriga kirjutasin sellele tema nime ja surmakuupäeva. Kuum häbitunne valdas mind, kui taipasin, et ma ei tea isegi tema sünnipäeva. Kuidagi kõige muu jama keskel polnud see jutuks tulnud või hullemgi veel – olin selle unustanud.
Istusin ühe puu kõrvale suure kivi peale ja vaatasin silmapiiri poole. Vaatepilt oli päikeseloojangu ajal tegelikult hunnitu.
Seljatagant kostsid lähenevad sammud. Pöördusin vaatama – tulijaks oli Carina. Üks kloonidest, kes olid Alexi abiga mind Archipelagol põgenema aidanud ja järgnenud mulle, Buckheartile ning Ryanile siia. Ta tuli rada mööda üles, peatus korraks Thessa haual, silmitses hauaplaati ning istus siis mu kõrvale. Ta ei öelnud midagi. Ja tegelikult oli see väga hea. Iseenesest polnud tema hooliv suhtumine enamat kui programmeeritud käitumine, kuid ometi oli teise inimese kohalolu leevenduseks ängistusele ja üksindusele.
Ja kui tahaks norida, siis võiks öelda, et tegelikult oleme me kõik rohkem või vähem programmeeritud. Meid programmeerivad meie vanemad, meie õpetajad, sõbrad, elukaaslased, meie harjumused, maailmavaade, väärtushinnangud, uskumused on kõik ju tegelikult „programm”, tarkvara, mille järgi me tegutseme. Tehismõistus Alexil polnud bioloogilist keha, kuid kas bioloogiline keha teeb meist inimesed? Kokkuvõttes oleme ka oma bioloogilises kehas sõltuvuses andmetest, mis on talletatud meie DNAsse, mida parema analoogia puudumisel võiks nimetada püsivaraks.
Nii kummaline kui see ka ei polnud, siis korraga tundsin ma Alexist suisa puudust. Kuivõrd kiiresti inimene harjub! Ta oli end mu ajust „maha kirjutanud” ja sellele järgnes kummaline vaikus. Ma täitsin seda ise ja tihtipeale ei meeldinud mulle iseenda seltskond seal oma sisemises vaikuses. Ja mis veel võis olla paremaks tunnistuseks inimlikust mõistmisest ja kontaktist kui Carina käsi minu käel, temast õhkuv soojus, mis oli vastukaaluks ligi kippuvale jahedusele.
Istusime ja jälgisime päikeseloojangut, kuni viimaks hakkas kaine mõistus mulle meelde tuletama, et pole kuigivõrd tark tegu siinkandis öö peale jääda.
۞
Tegin silmad lahti. See oli viga.
Valgus mõjus, justkui oleks keegi mulle piigid silmade kaudu läbi aju kolju tagakülge sisse löönud. Kui esmane šokk taandus, tuli asemele arusaamine, et ma olen väga ebaloomulikus asendis kinni aheldatud ja terve mu keha on valu täis. Proovisin end liigutada, sain vastuseks mingi asjaga roiete vahele ja kui ma olin selle hetkeni arvanud, et mul oli valus ja paha olla, siis kogu mu keha läbistavad närvikatkuri impulsid sundisid mind hinnangut muutma: enne polnud väga vigagi. Möödus mingi ebamäärane ajaühik ja ma taipasin, et see kõrvu kraapiv hirmus röökimine, mis ruumi täitis, tuli mu enda kõrist. Milline mu joobeaste ka polnud ja millest see joove lisaks odavale viinale ka ei koosnenud, oli see mu reaalsustaju kohati väga valesti paigast nihutanud.
Muutusin teadlikuks haisust ja mingitest kaugematest helidest – surinad, põrinad, sisinad, midagi nuuksumisele sarnanevat, oigeid ja summutatud, justkui läbi seina kostvaid karjeid. Jõle maitse mu suus viis mõtted sellele, et ma olin vist oksendanud. Haisu allikas olin seega peamiselt ma ise.
Proovisin kuidagi saada selgust valgusallika olemusest, mis mind alustuseks pimestanud oli. Selgus, et see oli tuhm lamp inetu kongi laes, massiivse ukse lähedal. Ma rippusin keti külge aheldatult lae all oleva konksu otsas. Kui ma hästi pingutasin, siis sain enam-vähem oma suured varbad vastu külma kivipõrandat suruda ja õige veidi leevendada koormust kätele ja õlgadele. Sümboolne võit.
Märkasin lühikesekasvulist, määrdunud, varrukateta T-särki kandvat mehenässi samal hetkel, kui too mu käed konksu küljest valla päästis. Varisesin pikali ja raske kett sadas mulle selga. Jalahoop kõhtu lõi mul hinge kinni ja selleks hetkeks, kui jälle piisavalt toibusin, et pöörata tähelepanu millelegi muule kui lämbumise ennetamiseks hingamise taastamisele, leidsin end ebamugavasse tooli kammitsetuna. Minu entusiastliku rabelemise vaigistas järjekordne intiimne kokkupuude närvikatkuriga.
„Saast küll!” pressisin läbi hammaste mingi ebamäärase aja möödudes, kui jõudsin sinnamaani, et suutsin rääkida. „Mida te tahate!?”
„Isiklikult mitte midagi,” kõkutas vanamehenäss Gulagile tüüpilise aktsendiga, milles segunesid slaavi ja ugrimugri mõjud. Tony sõnutsi olla siin palju soomlasi ja eestlasi ja veel mingeid tegelasi, keda ta nimetas koondnimetusega ugrimugrid. „Mulle täitsa meeldib see meie pisikene taidlus siin.”
Minu isiklik ettekujutus meelelahutusest ei sisalda piinatavaks olemist. Ja üldiselt nõudis ikka erilist asjaolude kokkusattumust, et mu enda tumedamad tungid end ilmutaksid ja kellelegi füüsilise valu tekitamine polnud kunagi lihtsalt omaks lõbuks asi. Või nii mulle meeldiks igatahes mõelda... Ilmselgelt kehtisid Stara Kopalnia miilitsate jaoks teistsugused standardid.
Põhilises osas jagunes minu järgmise igavikuna pikana näiva ajaperioodi mõttevahetus selle T-särgis nässiga järgmiste teemade vahel: see on see, mis juhtub võõramaalastega, kes topivad oma nina Stara Kopalnia väärikate kodanike tegemistesse ja solvavad nende meelest püha spordimängu (jäähoki) ning algatavad kõrtsikaklusi. Asjaolu, et ma omast arust polnud kõrtsikaklust algatanud, vaid üksnes reageerisin verbaalsele vägivallale järgnenud otsesele füüsilisele rünnakule, polnud vanamehenässi meelest oluline. Teise valdkonnana võtsime läbi võimaluse, et ma olen kas tsentorlaste spioon või naaberasula (mille nime olen unustanud) provokaator. Asjaolu, et ma ei suutnud ette kujutada, mida mul siin urkas niiväga provotseerida oleks, kirjutas vanamehenäss minu ilmselgelt puuduliku ettekujutusvõime või vastupidi suurepärase valetamisoskuse arvele. Ja kolmandaks tahtis ta väga kangesti teada, mis asju me (mina, Buckheart, Ryan ja Carina-kloonid) ajasime Anatoli Saarineniga. Võimalik, et mu mälus on küsimused ja vastused moonutatud kujul (piinamine ei soodusta selget mõtlemist mu meelest), aga lõpuks näis asi sedamoodi, et kõik eelpooltoodu oli omavahel kuidagi seotud ja vanamehenäss tahtis teada, mille jaoks olid tsentorlased mind siia läkitanud ja kuidas ma kavatsesin Saarineni abil mingeid räpaseid provokatsioone korraldada.
Igatahes oli selge, et temal ettekujutusvõimest puudust polnud.
Selleks hetkeks, kui ilmus välja mingi järgmine tüüp, kes võrreldes minu piinajaga nägi igati tipp-topp ja viisakas välja, olin ma ilma jäänud mõnest oma varbaküünest ja mu vasema käe sõrmeküünte all olid nõelad, närvikatkurit olin tunda saanud rohkem kordi, kui ma meeles pidada suutsin, ja põhimõtteliselt olin ma nõus millega iganes, peaasi, et see kõik läbi saaks. Suremine näiteks tundus täitsa meeldiva alternatiivina.
„Seltsimees Leathercord,” sõnas uustulnuk mind vaadates ja krimpsutas nina. Ta nähvas midagi vene keeles ja vanamehenäss kallas hetk hiljem mind üle jääkülma veega. Parasjagu selleks ajaks, kui ma lõpetasin läkastamise, sain kaela uue sahmaka vett. Ja niimoodi veel kolmandatki korda.
„Kas lõpetame ära?” küsis uustulnukas, kummardudes mu näo ette. „Rääkige mulle, mis asju te siin koos Anatoli Saarineniga ajate?”
Kui hamstrid ja lapsepõlve kiiksud välja arvata, siis pole ma mingi piinamise ekspert. Ma arvan... Nagu öeldud – kui te uuriksite Spoti kohtutoimikutest, siis leiaksite sealt, et ma väidetavalt piinasin oma naise surnuks ja olen eriti ohtliku jooksus oleva kurjategijana üle terve Võrgustiku tagaotsitav. Muidugi ei leiaks te sealt midagi selle kohta, et peale minu on üle Linnutee jooksus veel terve trobikond minu ja mu naise kloone, et Gildi kuuluv Dassault Systems on ilmselt leidnud mingi nipi inimese eluiga teadmata pikkuseni venitada, te ei leiaks mu kohtutoimikutest seda, et nad püüdsid mu Tierra Verdel kinni, aga ma pääsesin Archipelago-nimelisest maailmast põgenema. Te ei leiaks sealt ka seda, et lisaks geneetilistele manipulatsioonidele on mulle ajusse siiratud mingi nanokiibistik. Jeerum – ma ei tea isegi vististi suuremat osa endasse puutuvaid asju... Mida iganes!
Korraks, ainult õige lühikeseks viivuks tundsin midagi motivatsioonipuhangu laadset, mu rinnus tärkas ja suri tunne, et ma peaksin olema lojaalne oma kamraadidele, kellega olin siia merehädasse sattunud. Tonyl oli ju tõesti plaan, kuidas Gulagilt minema saada. Plaan, mis muutis mu täpselt nii entusiastlikuks, nagu võib välja lugeda faktist, et sellal, kui nemad üritasid kätte saada mingit lohacite valduses olevat vana arvutituuma, tegelesin mina odavas kõrtsiurkas enda pildituks joomisega.
Ma rääkisin miilitsale, mida ma teadsin. Peamiselt lootusest, et ehk võimaldab see vältida piinamise jätkumist. Milline naiivne soovmõtlemine! Need, raisad, teadsid justkui kriipsu pealt, millise piirini võib minna, et mul oleks ütlemata halb olla, kuid ma oleks sealjuures täpselt nii elus kui vajalik, et seda õudust maksimaalselt kogeda. Ma rääkisin, kardetavasti rohkemgi, kui nad minimaalselt teada tahtsid.
Ja siis piinasid nad mind veel. Värdjatel oli mingi iseomane arusaamine meelelahutusest.
۞
Avasin silmad. Tegelikult on inimesel tunnetatava heaolu tekkeks vaja võrdlemisi vähe. Minu jaoks oli tohutu samm paremuse suunas kõva, kuid kuiv küljealune puuris, mis polnud suurem Spotil kasvatatava karuslooma furrure farmides kasutatavatest. Terve mu keha oli valu täis. Aga piinakambri asemel olin ma lihtsalt vangis. Asja iroonia peitus muidugi selles, et tegelikult oli terve see maailm, kuhu me Archipelagolt iidse portaali kaudu põgenedes sattusime, üks suur vangilaager. Kõik peale nende teiste, keda Tony ja muu siinne rahvas tsentorlasteks kutsusid, olid siin põhimõtteliselt vangis.
„Leathercord!” kõlas nõudlik hääl ja ma nägin silmi kissitades trellide taga tumedat kuju. Järgnes kolin ja ragin, mis tungis mulle ajusse, justkui üritanuks keegi endale suruõhuvasaraga sinna teed rajada. „Aja end maast lahti! Ega’s see siin miski hotell ole. Noh – mis sa ootad!? Toateenindust vai? Maast lahti, jobukäkk!”
Mu puur oli parasjagu nii suur, et diagonaalis sain end enam-vähem rahuldavalt välja sirutada, kuid püsti tõusta polnud võimalik. Tagumisest seinast, mis oli ilmetu hall betoon, ulatus välja roostes kraan ja ühes nurgas olev auk pakkus võimalust end kergendada. Trellide taga koridoris põles tuhm lamp, mis heitis trööstitule sisekujundusele tontlikku kuma. Miljöö oli vaieldamatult depressiivne – korra juba siia sattunu võis rahulikult minetada kõik lootused.
Ma saan aru, et on olemas inimesi, kes on vanglaeluga kohastunud. Mis iseenesest polegi ehk imekspandav, sest inimene harjub üllatavalt paljuga. Mul endalgi oli olnud juhust veeta Spotil vangis õige mitu kuud. Mul oli olnud võimalus sellega harjuda. Aga ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kuidas on võimalik vanglasse tagasi tahta, kuidas on võimalik, et leidub inimesi, kes sooritavad pärast vabanemist võimalikult kiiresti mõne uue kuriteo, et uuesti trellide taha saada. Võibolla on see kergendus, et ei pea ise oma eluga midagi peale hakkama, kõik on su eest otsustatud, katus on pea kohal ja kõht mööndustega täis. Hoolimata asjaolust, et Gulag tervikuna oli üks paras vangla, mõjus veel vanglasiseses vanglas puuri sattumine seda masendavamalt.
Kaebliku kääksatusega avati puuriuks ja ma ukerdasin sealt välja. Tume kogu asis mul natist kinni, sain hoobi ribide vahele. Sinna läks minu heaoluhetk – mõneks ajaks oli minu jaoks olemas üksnes valu. Kui jälle enam-vähem hingata ja midagi mõelda suutsin, leidsin end põlvili koridoripõrandaks olevalt metallsõrestikult. Mu käed olid väänatud selja taha ja kammitsetud millegi kitsa ja teravaga. Hoolimatult rebiti mind üles, keerati ringi, vilksamisi silmasin hämaras valguses habemetüükas nägu, heleda varrukateta särgi kaelusest välja kasvav „palk” oli külgedelt kaetud tätoveeringutega. Siis tõmmati mulle kott pähe ning keegi teine tõukas mind toorelt selga.
„Hakka astuma, jobukäkk!” käratas hääl mu kõrvalt. „Kuradi kuserott selline!”
Tõsi – ma lehkasin. Kõikvõimalikud jäägid ja kehavedelikud olid küll piinakambris külma veega mu pealt maha uhutud, kuid hügieenitingimused olid puuris täpselt sellised, et võrdlemisi lühikese ajaga moodustus rõlge aroomibukett.
Ma ilmselt ei liikunud rahuldava kiirusega ja nii sain paar nähvakat vastu õlga. Katsu sa pimedana mööda kitsaid koridore komberdada! Lisaks olin ma valusalt teadlik asjaolust, et muidu täiesti märkamatult oma kohal olevate varbaküünte puudumine annab igal sammul vastikult teravalt tunda. Ümberringi kõlasid hääled, nende hulgast võis eristada hõigatud solvanguid, irvitamist, midagi nuuksumise sarnast, oigeid. Suur osa sõnu olid võõrkeelsed. Võõramad kui venekeelsed. Enamik kohalikke räägivad tegelikult ka primitiivset inglise keelt, mis oli vene keele kõrval teiseks universaalseks keeleks rahvakildudele, kelle siia sundasumisele saatmine oli Antonovi režiimi meetod selle maailma koloniseerimiseks. Venelased, ukrainlased, soomlased, eestlased, lätlased, poolakad, sakslased ja kes kõik veel. Loomulikult lohacid, kes täitsid kriitilist rolli välitööjõuna ajal, mil planeedi atmosfäär oli veel hõre. Võimud ostsid neid geneetiliselt kohandatud inimesi ameeriklastelt – vihatud jänkidelt. Lihtne põhjus, miks kohalikud meid ei sallinud – me olime nende jaoks jänkid. Ja lisaks tsentorlastele, kes olid sajandite eest välja ilmunud ja kelle vastu võideldes Antonovi režiim blokeeris ainsa toimiva ussiurkeühenduse, olid lohacid kohalike jaoks pidevaks peavaluks. Ja noh – lohacid olid ju ometigi jänkide poolt aretatud. Ilmselgelt olid jänkid mingi võika triki nende geneetikasse programmeerinud, mis võimaldas neil Antonovi režiimi repressioonidele vaatamata rajada siin maailmas oma elujõulise kogukonna ja püsida alalises aktiivsemas või passiivsemas vastasseisus kolonistide järeltulijatega, kes hoidsid endi käes suurt osa planeedile rajatud kaevanduskompleksidest ja rikastustehastest.
Hääled muutusid ja isegi läbi musta kotiriide paistis valgust. Korraga uhkas mulle vastu „tänavaõhku”, mis tähendas, et me olime jaoskonnast väljunud tänavana kasutatavasse vanasse kaevanduskäiku. Mind tõugati jälle edasi, kaotasin tasakaalu ja kukkusin pikali. Nad korjasid mu üles ja viskasid kuhugi väiksesse ruumi, mis hakkas seejärel liikuma. Olin autokastis või kongis. Sõidule järgnes liftiga laskumine, siis veel vaheldumisi sõit ja laskumine, sõit ja laskumine, kuni viimaks kisti mind kongist välja ja talutati mööda palavaid koridore, läbi uste ning lükati siis mingi ruumi põrandale.
Tajusin ruumis liikumist, kostis läbisegi vestlust. Mul tõmmati kott peast ära ja ma jäin otsa vahtima Carinale. Ta vaatas mind kaks hetke sõnagi lausumata, tema pilk rändas mööda mu katmata kehaosasid, silmis üksainus küsimus. Noogutasin, jah nad piinasid mind!
Carina pöördus minust ära ja ma nägin silmanurgast vilksamisi kiireid liigutusi, mille peale kõlas räme röögatus ja üks suur kogu vajus minu kõrvale põlvili ja seejärel kummuli, hoides kätega oma hargivahet. Ma polnud kaua aega sellist võrratut rahulolu kogenud, kohe eriliselt soe tunne tuli südamesse. Oleksin ma saanud või suutnud, siis oleksin Carinat heameelest kasvõi kallistanud. Imekspandavalt vähe oli tarvis, et tasalülitada minus veel siiani säilinud mõningast võõristust tema ja ta kloonide vastu.
Carina seisis sellesama vibaliku kogu ees, kes oli minu piinamise juures ülevaatajaks olnud – mingi tähtis miilitsaametnik ilmselt –, ja sihtis teda püstoliga näkku. Vibaliku käed olid peatunud poolel teel, üks relva haaramas ja teine Carinat tõrjumas. Üleüldine röökimine ja relvadega vehkimine jõudis alles nüüd minuni.
„Värdjad!”, „Sina lits!”, „Paigal!”, „Relvad maha!” ja nii edasi. Lisandus hulganisti venekeelseid ühesilbilisi ja väga ühemõttelisi termineid.
Vibalik tõi kuuldavale terava vile. See saavutas piisava vaikushetke, et ta sai rääkida, nii et teda kuulati: „Aitab jamast, kurat võtaks! Anatoli – meie paneme nüüd relvad ära ja teie pange omad tukid kah peitu! Keegi ei pea siin täna surema, selge!?” Ta käratas vene keeles midagi oma saatjatele ja need panid relvad ära.
„Hea küll, seltsimees Briedis,” ütles Tony.
Briedis andis talle märku ja nad tõmbusid koos Buckheartiga kaugema seina äärde midagi arutama.
Carina kükitas taas minu juurde. „Oled sa tõsiselt vigastatud?” küsis ta. Ei, see ei olnud mingi emotsionaalne huvi, pigem küsis ta seda nii, nagu arst uurib oma patsienti. Või ei – pigem sarnanes see ostja huviga turul pakutava kauba suhtes. See jahutas oluliselt minus lõõmavaid tundeid.
Raputasin pead. „Ei midagi, mida aeg ja suurem kogus ravimeid ei parandaks,” sõnasin. „Kes need tüübid on?” küsisin Briedisele viidates.
„Kohalik miilitsapealik,” ütles Carina. „Ilmselt poleks sa saanud veel valemaid inimesi välja vihastada.”
Selles suhtes oli tal muidugi õigus. Joobes kaevurid olid Gulagi miilitsa kõrval tühiasi. Ja küsimus polnud lihtsalt kõrtsikakluses, vaid nagu mulle oli korduvalt selgitatud „selles jamas, mida me Buckhearti ja teistega üheskoos Saarineniga siin korraldasime.”
Põrnitsesin Briedist. Seda, et mingi asjapulk, võisin ju isegi oletada, aga et pealik lausa...
„Ta teab, mis asju me siin planeerime,” ütlesin vaikselt.
Carina pöördus nagu nõelatult minu poole.
„Ta teab,” kordasin. „Ma rääkisin... ma ei teagi, mida kõike. Ilmselt rohkem, kui ta teadagi tahtis või arvas, et võimalik teada oleks.”
Carina silmitses mind vaikides, kuid tema muidu rahulikul, peaaegu ilmetul näol mänglesid emotsioonid. Segu kaastundest ja põlgusest, vihast ja... Ei, ilmselgelt oli see minu väändunud fantaasia vili – mistahes positiivne tundmus minu suunal sai olla vaid platooniline, sõbralik. Või hullemgi veel – programmeeritud. Nii lihtne oli sündmuste keskel unustada, et tegelikult oli ta mingi veider segu inimesest ja robotist. Nii lihtne oli unustada, et minagi polnud Carina-kloonidest kuigivõrd erinev, sarnasused meie vahel olid kaugelt sügavamad kui minu ja „päris” inimeste vahel. Või mine sa võta kinni – mis see siis õigupoolest on, mis meie kõige sügavamas olemuses defineerib inimeseks olemist? Niivõrd palju lihtsam oli keskenduda hetkel toimuvale, nihutades eksistentsiaalset ängi aina kuhugi taustale.
„Mis nad teist tahavad?” küsisin. Asjaolu, et kõik nad polnud surnud või vangistatud või kuhugi kaevandusse või tehasesse sunnitööle aheldatud, tähendas, et Briedis tahtis midagi. „Mis te temaga kokku leppisite?”
„Me saime selle arvutituuma lohacitelt kätte,” ütles Carina vaikselt. „Ta nõudis seda vahetuskaubaks sinu eest.”
„Ja te olite nõus?” imestasin. „See on ju peamine asi, mida on vaja portaali käivitamiseks.” See ei tundunud loogiline. Mina olin peamine põhjus, miks me kõik üldse selles jamas olime. Thessa, kes oli neid veennud, et omasid ei jäeta maha, oli surnud. Ja ma polnud viimasel ajal just ülearu palju panustanud Buckhearti ja Ryaniga mingisugustegi tõsiseltvõetavate sõprussuhete üles ehitamisse. Ausalt öeldes kaldusin ma arvama, et nad ei kõhkle eriti mind siia maha jätmast, ja enamiku ajast ma täitsa nõustusin, et see olekski tegelikult hea mõte. Kuhu oleks mul minna? Leida mingi kolkamaailm, kus vaikselt põranda alla pugeda? Noh – Gulagist hullemat kolgast oli keeruline ette kujutada.
„Me ei kasuta portaali,” ütles Carina.
Mul võttis kaks hetke aega, et saada aru, mida ta ütles. „Mis mõttes!?” küsisin. „Kuidas te siit siis minema saate?”
„Meie, Teck,” ütles Carina rõhutatult ja vaatas mulle silma. „Meie tähendab ka sind! Tony ütleb, et ta teab teist varianti. Esiteks on portaalidega see häda, et ühendus tuleb kahepoolselt aktiveerida. Siinne portaal pole osa Gildi võrgustikust – ainus variant oleks kasutada hädakutsungit.”
„Nagu me tegime Rheanaryse’il,” tähendasin. Olime sealt maa-alusest labürindist pääsenud tänu töökorras portaali leidmisele, mille abil suutsime ühendust võtta Yellowstone’i jaamaga. Mu mõtted läksid rändama sellele, et omal äraspidisel moel meenutas Stara Kopalnia vanasse kaevandusse rajatud maa-alune asula seda tohutut kompleksi, kus me olime Alyanaga justkui ühes teises elus ekselnud.
„Buckheart ja Tony jõudsid järeldusele, et see ei ole turvaline,” ütles Carina. „Gild oleks kohe jaol. Me oleme kõik tagaotsitavad. Ja ühtegi teist portaali me ei tea. Hea küll – Archipelago portaal on samas süsteemist nagu see siin, aga seal on samuti Gild ees ootel. Või gewtakid...”
Jah, kui sa oled mingi kuradima kloon, kellel on vanust mitusada aastat ja kelle peakolusse on siirdatud mingi nanokiibistik, millel isegi täisfunktsionaalne „metsik” tehismõistus saab rahulikult ennast jooksutada, siis tõesti ei peaks olema mingi eriline üllatus, et erinevaid korporatsioone koondav konglomeraat nagu Gild soovib sind enda valdusesse saada ja sind koost lahti võtta, et näha, mismoodi sa töötad. Ja nagu oli selgunud Alyana näitel, siis polnud Gild sugugi ainuke. Ma olin pahaaimamatult sattunud mingi hoomamatu mõõduga võimuvõitluse keskele, millesse lisaks Gildile olid segatud gewtakid, üks tõsisemalt võetavamaid konkurente inimkonna domineerivale positsioonile, mida pidasid loomuõiguse alusel endale kuuluvaks nii Gild, ÜRO kui ka näiteks Orioni kuningriik. Piisavalt suur osa sellest kõigest oli mu jaoks seni täiesti arusaamatu ja polnud ka nagu väga kuskilt selgitust nõuda.
Veel enam põhjust, miks mind hüljata. Midagi oli Tony ja Buckhearti plaanide juures, mis jäi mulle arusaamatuks. Kuskil oli mingi konks.
Näis, et miilitsapealik Briedis, Tony ja Buckheart olid jõudnud mingi kokkuleppeni. Carina ulatas mulle käe ja aitas mu püsti. Mu jalad tundusid justkui millestki pehmest tehtud olevat, tunne oli, et kohe, kohe kukun kokku. Tajusin Carina kätt oma küünarnuki all, hetkeks olid kõik mu reservatsioonid, kogu mu kibestumus kadunud ja mul oli lihtsalt hea meel kontaktist kellegagi, kes näis hoolivat. Ma olin omadega nii läbi, et mu reaalsustaju kippus hakkima, keegi ütles midagi protseduuride kohta, mind talutati kõrvalruumi, kus Tony oli sisse seadnud oma töökoja medpunkti. Ma sain viimaks oma haisvad ürbid maha koorida ja end puhtaks kasida. Kuidagi eriliselt hea tunne oli, et vaatamata minu viimase aja igakülgsele pingutusele olla üks paras tõbras nad siiski hoolisid minust! Sooja vee õnnistav, lõõgastav tunne, kurnatus, võibolla ka juba manustatud valuvaigisti või rahusti – igatahes kustusin ma duši all ära.
Ja siis leidsin ma end laual lamamast. Ma sain vaevu pead liigutada, et näha Tonyt veeretamas mu kõrvale ratastel lauda, millel oli üldplaanis kuubikujuline, „krobelise” pinnaga lohacitelt varastatud arvutituum, millel põlesid siin-seal tuhmid rohelised, sinised ja punased tulukesed. Ma olen ausalt öeldes alati arvanud, et elektroonikal tähendavad punased tulukesed probleeme... Tony sehkendas keskendunud ilmel midagi arvutituuma kõrval laual lebavate asjandustega.
„Hei, mis toimub?” küsisin. Rääkimine nõudis pingutust.
Keegi võttis mul käest kinni ja keeras varruka üles. Kõõritasin sinnapoole ja nägin Carinat seal toimetamas: ta seadis mulle klambri parema käe biitsepsi ümber, rebis siis ühekordseks kasutuseks mõeldud desinfektsioonipadjakese pakendi puruks ja nühkis sellega küünarnuki juures üle käe sisekülje, kus veenid olid kuulekalt nähtavale ilmunud. See tegevus saatis külmavärinad laiali üle terve mu keha.
Püüdsin kätt ära tõmmata ja avastasin, et ma olen laua külge kinni seotud. Hakkasin kogu jõust rabelema, mis kukkus haledalt välja, sest olin omadega ikka suhteliselt läbi. Keegi laksas mulle kõrvakiilu ja ma tardusin paigale ning jõllitasin hingeldades näkku teisele Carina-kloonile – sel hetkel ma ei suutnud otsustada, oli see Carmen või Chrissy... Kõrvetav valu käsivarres koondas mu tähelepanu kanüülile, mille Carina mulle veeni lükkas. Paanika muutus kõikehõlmavaks.
„Mida te teete!?” hingeldasin.
„Püsi vagusi, Leathercord!” See oli Tony. Ta oli oma õiendamistega arvutituuma juures ühele poole saanud ja astus täpselt mu pea taha. Kuulsin surinat ja kiirete hooletute liigutustega ajas ta trimmeriga mu pea kiilaks. Mis iganes oli selles tilgutikotis ja mis nüüd kanüüli kaudu mulle soontesse voolas, see tegi mu loiuks. Ma ei kaotanud teadvust, aga kõik muutus justkui väga, väga aeglaseks ja tundus, nagu vaadanuks ma nüüd iseendaga toimuvat kõrvalseisjana pealt, justkui ei tehtaks neid protseduure minuga, vaid kellegi teisega.
Tony asetas mulle nüüd pähe mingi võru. Ta pingutas selle nii tihkelt pea ümber, nagu proovinuks ta mu koljut purustada. Mu särk nööbiti lahti, püksisääred keerati üles, kohad, kus karvad segasid, raseeriti siledaks ja nad kleepisid mind elektroode täis. Rütmiline piiksumine andis märku, et ma olen täitsa stabiilne. Saast küll – mismoodi saab olla stabiilne ja totaalse paanika veerel samaaegselt!?
Tony kummardus mu kohale ja naeratas oma iseloomulikku sõgedat naeratust.
„Kõik on kontrolli all, seltsimees Leathercord!” teatas ta. „Kohe saate tuttavaks Lenaga.”
Mul kulus kaks hetke aega, et taibata. Nii neetult pikad juhtmed olid mul.
„Ei!” pressisin läbi hammaste. Mu otsaesine kattus külma higiga, mis pani peavõru aluse meeletult kihelema. „Saast küll, Tony! Ära tee seda... Kuradi värdjad!”
Ta lülitas arvutituuma tööle ja klõpsas mingeid lüliteid peavõrul. Ma kaotasin igasuguse enesevalitsuse, mu silmad ujusid vees ja kui üldse on võimalik emotsioonide tulvas lõhki minna, siis mina olin igatahes sellele väga lähedal.
„Ei!!!” kähistasin ma meeleheitlikult. „Carina! Palun...”
Tunne oli nagu oleks ma veelaviini alla jäänud. Korraga ei suutnud ma enam rääkida. Peavõru, kanüül, laud, Tony, Carina, see väike ülevalgustatud ruum, terve neetud Gulag – mitte miski ei omanud enam tähtsust, kui mu teadvus keereldes-pööreldes mingisse massiivsesse musta sügavikku kokku kukkus. Ma mõtlesin Thessast ja tundsin kurbust, et see armastus, mida ma pärast Carina surma arvasin, et enam kunagi kogeda ei saa, oli jäänud niivõrd üürikeseks.
Nii hea tundus, et lõpuks ometi saan ma sellele kurbusele anduda, ma ei pea enam selle vastu võitlema, ei pea enam püüdma tugev olla. Võin lihtsalt minna lasta.
Ma nutsin.
Ühel hetkel jäi kõik väga vaikseks. See olnuks nagu mingi selguse hetk.
„Dr Leathercord,” kõlas hääl, mis oli sügaval mu sisemuses ja ometi kõikjal mu ümber. „Minu nimi on Lena.”
Tere, Lena, vastasin. Ma olin nii väsinud, et antud hetkel oli mul isegi täiesti sügavalt ükskõik, et need värdjad olid mu „nakatanud” kontrollimatu tehismõistusega.