3. peatükk

Kõhus keeras majas nähtud jubedast vaatepildist ja pingest peaaegu juhtunu pärast. Üks kõrv kumises ikka veel lasu kõlast. Hakkasin nüüd üleni värisema, adrenaliinisööst hajus, jättes mu maha närvilise ja pingulolevana. Torkasin käed tolmumantli taskutesse, ettevaatlikult vältides taskurätikusse mässitud vereplekilist klaasikildu, ja pöörasin näo vastutuult, sulgesin silmad.
Lõdvestu, Harry, ütlesin endale. Rahune maha. Hinga sisse ja välja ja muudkui tee seda edasi. Näed? Sa pole surnud. Surnud inimesed ei hinga niimoodi. Sa pole Ogalik, puha tükkideks kistuna põrandal. Sul pole ühtegi kuuliauku ka sees. Sa oled elus ja Murphyga on kõik hästi ja sa ei pea enam seda silmitut nägu vaatama.
Aga laugude varjus nägin ikka veel seda lõhkirebitud laipa. Võisin tunda väljakistud sisikonna jälki haisu. Mäletasin verd, tolmusel põrandal kleepuvat, hüübivat, kipsil tihedate pisikeste täppidena. Tundsin kurgus sapi maitset ja võitlesin iiveldusega.
Ma tahtsin röökida, joosta, kätega vehkida ja millelegi jalaga virutada, kuni parem hakkab. Ma võisin peaaegu mõista agent Benni reaktsiooni, kui tema oli töötanud rea selliste tapmiste kallal nagu see, mida äsja näinud olin. Ei saa vahtida väga pikalt nii palju verd, ilma et hakkaksid seda nägema ka igal pool mujal.
Muudkui hingasin sügavalt, sisse ja välja. Tuul mu näol oli jahe ja värske, saabuva sügise lõhnadest kirbe. Oktoobriõhtud on Chicagos jahedad ja tuulised, aga meeldivad mulle sellegipoolest. See on õues olemiseks mu lemmikaeg. Viimaks rahunesin maha. Murphy pidi olema minu kõrval sama teinud, end lõdvestuma sundinud. Hakkasime mõlemad samal ajal tagasi auto poole kõndima. Meil polnud vaja vahetada ühtegi sõna.
„Ma...” alustas Murphy ja jäi uuesti vait. Ma ei vaadanud tema poole, ei öelnud midagi. „Anna andeks, Harry. Ma kaotasin enesevalitsuse. Agent Denton on persevest, aga ta teeb oma tööd ja tal oli õigus. Tehniliselt võttes polnud mul mingit õigust sündmuskohas viibida. Ma ei kavatsenud sind üldse asjasse segada.”
Ta avas uksed ja istus autosse. Ma seadsin end kõrvalistmele, sirutasin siis käe ja tõmbasin tal võtmed käest, kui ta hakkas mootorit käivitama. Ta keeras pea minu poole, silmad ahenemas.
Ma pigistasin võtmed pihku. „Lihtsalt istu ja rahune natuke, Murph. Me peame rääkima.”
„Ma ei usu, et see on hea mõte, Harry,” lausus ta.
„Ja nii paljukest sa mind elu päästmise eest tänad. Kaks korda juba. Sa kavatsed minu eest infot varjata.”
„Sina peaks teadma, kuidas see käib,” ütles ta kurja näoga. Kuid ta naaldus istme seljatoele ja vaatas läbi auto tuuleklaasi välja. Võisime näha, kuidas politseinikud, kriminalistid ja FBI ülikonnad majas edasi-tagasi liiguvad. Vaikisime mõlemad tükk aega.
Naljakas oli see, et minu ja Murphy vahelised probleemid pärinesid samast allikast, kust probleemid Kim Delaney’ga õhtu alguspoolel. Murphyl oli olnud vaja midagi teada saada, et juurdlusega edasi minna. Ma oleksin võinud selle info talle anda – aga see oleks ta ohtu seadnud. Ma ei nõustunud midagi ütlema ja kui ise mööda jälge lõpuni läksin, olid seal mõned põlevad majad ja laip või kaks. Polnud piisavalt tõendeid, et mulle mingit süüdistust esitada, ja tapjaga, keda taga ajasime, said arved õiendatud. Aga Murphy polnud mulle siiski päriselt andestanud, et temast mööda läksin.
Vahepealsetel kuudel oli ta mind mitu korda tööle kutsunud ja ma olin nii head teenust osutanud kui oskasin. Aga meie suhted olid olnud jahedad. Professionaalsed. Võib-olla õnnestub üle selle lõhe jälle sild ehitada.
„Vaata, Murph,” sõnasin ma. „Me pole päriselt üldse rääkinud sellest, mis kevadel juhtus.”
„Me ei rääkinud sellest sel ajal, kui see parajasti juhtus,” kostis ta, hääletoon krabisev nagu sügislehed. „Miks me peaksime nüüd alustama? See oli kevadel. Nüüd on oktoober.”
„Jäta nüüd, Murphy. Ma tahtsin sulle rohkem rääkida, aga ei saanud.”
„Las ma arvan. Neelasid keele alla?” tähendas ta mahedalt.
„Sa tead, et mina polnud pahade seast. Sa pead seda nüüdseks teadma. Põrgu päralt, ma riskisin oma peaga, et sind päästa.”
Murphy raputas otse ette põrnitsedes pead. „Asi pole selles.”
„Ei ole? Milles siis?”
„Asi on selles, Dresden, et sa valetasid mulle. Sa keeldusid andmast infot, mida mina vajasin oma töö tegemiseks. Kui ma toon su mõnda oma juurdlustest, siis ma usaldan sind. Ma ei käi ringi lihtsalt igaüht usaldades. Pole seda kunagi teinud.” Ta võttis roolist kinni, nii et sõrmenukid tõmbusid valgeks. „Nüüd teen vähem kui iial enne.”
Ma võpatasin. See torkas. Hullem veel, tal oli õigus. „Osa sellest, mida ma teadsin... See oli ohtlik, Murph. Oleks võinud sind surma saata.”
Ta sinised silmad naelutasid mu paigale tulivihase pilguga, mis sundis mind vastu autoust toetuma. „Ma ei ole sinu tütar, Dresden,” lausus ta väga vaiksel ja rahulikul häälel. „Ma ei ole portselanfiguur riiulil. Ma olen politseiohvitser. Ma püüan pahalased kinni ja panen nad istuma ja kui vaja, saan kuuli, et mõni vaene koduperenaine või tsiviilametnik ei peaks saama.” Ta võttis püstoli õlakabuurist välja, kontrollis moona ja kaitseriivi ning pani siis tagasi. „Ma ei vaja su kaitset.”
„Oota, Murphy,” ütlesin ma kiirelt. „Ma ei teinud seda selleks, et sind välja vihastada. Ma olen su sõber. Olen alati olnud.”
Ta vaatas kõrvale ja samal ajal möödus autost taskulambiga ohvitser, kes näitas maapinnale valgust, otsides väljast tõendusmaterjali. „Sa olid mu sõber, Dresden. Praegu...” Murphy raputas korra pead ja lükkas lõua õieli. „Praegu ma ei tea.”
Selle peale ei osanud ma suurt midagi öelda. Aga ma lihtsalt ei saanud seda sinnapaika jätta. Hoolimata sellest, et möödas oli nii palju aega, polnud ma proovinud asja tema vaatenurgast vaadata. Murphy ei olnud võlur. Ta ei teadnud peaaegu midagi üleloomulikust maailmast, sellest maailmast, mida suur teadusereligioon polnud renessansiajast saadik suutnud pagendada, üritamisele vaatamata. Tal polnud midagi vastu panna mõnele nendest asjadest, millega ta kokku puutus, polnud muud relva peale teadmiste, mida mina võisin talle anda – ja sel kevadel olin mina selle relva temalt võtnud, jätnud ta kaitsetuks ja ettevalmistamatuks. Murphy jaoks pidi see olema põrgu, olla iga päev vastamisi arusaamatute asjadega, mille üle kriminalistid ainult pead raputavad.
Just seda erijuurdluste osakond tegi. See oli meeskond, mille Chicago linnapea oli eraldi määranud uurima kõiki „ebatavalisi kuritegusid”, mis linnas aset leidsid. Avalik arvamus, kirik ja ametlik poliitika kortsutasid endiselt kulmu igasuguse võlukunsti, üleloomulike asjade, vampiiride või võlurite mainimise peale, kuid olendid vaimumaailmast luurasid ikka ümberringi, trollid sildade all, hällist lapsi röövivad haldjad, iga liiki kummitused ja tondid ja kollid. Nad terroriseerisid ja kahjustasid endiselt inimesi ja osa statistikast, mille olin kokku korjanud, näitas, et asjad läksid üha halvemaks, mitte paremaks. Keegi pidi püüdma seda lõpetada. Chicagos ja kõigis selle laiali valgunud eeslinnades oli selleks inimeseks Karrin Murphy koos oma erijuurdluste meeskonnaga.
Ta oli püsinud oma ametikohal kauem kui ükski tema paljudest eelkäijatest – sest ta oli olnud avatud mõttele, et asju maal ja taevas võib olla rohkem, kui Horatio teadus unes näeb. Sest ta kasutas riigi ainsa palgatava võluri teenuseid.
Ma ei teadnud, mida öelda, nii et mu suu hakkas lihtsalt omatahtsi tegutsema. „Karrin. Anna andeks.”
Meie vahel valitses tükk, tükk aega vaikus.
Viimaks ta väristas end kergelt ja raputas pead. „Olgu peale,” ütles ta, „aga kui ma sind siia kaasan, Harry, siis ma tahan su sõna. Mitte mingeid saladusi seekord. Ei minu kaitsmiseks ega millekski muuks.” Ta vaatas ainiti aknast välja, näojooned kuu ja kaugete tänavalaternate valguses mahenenud, õrnemad.
„Murphy,” ütlesin mina, „ma ei saa seda lubada. Kuidas sa saad paluda mul...”
Üle ta näo käis vihavahk ja ta haaras mu käe järele. Ta tegi ühe mu sõrmega midagi, mis pani kiire valusööstu mööda käsivart üles jooksma ja ma tõmbasin käe vaistlikult tagasi, pillates võtmed. Ta püüdis need kinni ja rammis ühe neist süütelukku.
Ma võpatasin, raputasin korraks kipitavaid sõrmi. Siis katsin tema käe enda omaga.
„Okei,” ütlesin ma. „Olgu peale. Ma luban. Ei mingeid saladusi.”
Ta vaatas ühe hingetõmbe jagu mulle otsa, silma ja siis kõrvale. Ta käivitas auto ja sõitis parklast välja. „Olgu peale,” sõnas ta. „Ma räägin sulle. Ma räägin sulle, sest ma vajan iga abiraasu, mida saada võin. Sest kui me ei taba seda olevust, seda libahunti, saame sel kuul kaela järgmise koormatäie korjuseid. Ja sellepärast,” ohkas ta, „et kui me seda ei tee, jään tööst ilma. Ja sina lõpetad arvatavasti vanglas.”