6. Tagasi juurte juurde

Ma ei osanud ka õige bussi peale minna. Aga kuidas teisiti? Isegi hästi, et mõned bussiliinid liikusid enam-vähem samadel teedel kui minu ajal. Teiseks polnud mul peale üldise suuna erilist aimu, kuhu ma õieti minema peaksin.
Noh, bussipeatustes on kaardid. Ja väljumisajad. Ja – huvitav-huvitav – neist peeti isegi kinni... Lasin mõne bussi mööda, et jälgida, kuidas inimesed piletit ostavad. Kummatigi, võib ju olla palju põhjusi, miks keegi pole aastaid bussipiletit ostnud ja seega on mõne detaili unustanud...
Ma polnud ilmselt kordagi elus sattunud sinnakanti, kus too Arnoldi salakelder asus. Võib-olla isegi mitte kümne kilomeetri kaugusele sellest paigast, mis sest, et see mu kodust nii kaugel ei olnudki – sest kui sul seal tuttavaid ei elanud, siis mis asja võis olla linnaümbruse põldudele või nende vahele rajatud väikeelamute kobaratesse, kus paremal juhul oli vilets poekene? Aga igal juhul sellega lõppes nende objektide nimekiri, kus võõras võis vähemalt nägu teha, et tal on sinna asja.
Kõik oli muutunud. Sest, nojah, ma ju teadsin, kuidas näeb välja Tallinna ümbrus 80-ndate alguses – oled üht suunda näinud, oled neid kõiki näinud. Nüüd oli põllulappide ja hädiste võserike asemele tekkinud päris palju sellist, mida tollal nimetati „madaltihedaks asustuseks” ja mis kuulus rohkem unistuste valda; ja samapalju oli igasuguseid traataiaga piiratud plekkkuure.
See ei näinud üldse niimoodi välja, nagu see riik ja see aeg, milles mina elanud olin. Olgu, muidugi kõhklesin kordi ja kordi, muidugi käis mu meeleolu ikka õige mitu korda põhjast läbi – mida ma seal teen? Millised on võimalused, et ma lihtsalt lõksu ei kõnni? Mida ma mõtlen, hulkudes suvaliselt ja süüdimatult ringi võõras maailmas? Sest minu poolt oli ainult see, et ma nägin välja täiesti tavalise eesti vanamehena, kõiges muus oli kogu see riik, elu ja ajastu mulle sama võõrad kui näiteks Nepaal või Boliivia.
۞
Ma leidsin paiga üles.
Tõsi, järgmisel päeval. Sel esimesel päeval jõudsin vaevu õigesse kanti ja niipalju ma ju suutsin välja lugeda, mis ajani bussid üldse käisid. Nii et õhtupoole, kui oli valida, kas magada metsas või Nõmmel, tundus igas mõttes mõistlik minna tagasi Valduri üüritud korterisse. Ja mis seal salata, ma olin õhtuks ka nii väsinud, et suutsin vaevu jalga jala ette tõsta.
Valdur ei olnud välja ilmunud. Ma varisesin voodisse ja magasin kümme tundi.
Järgmiseks lõunaks olin tagasi ja hakkasin, nii hästi kui suutsin, piirkonda spiraalis läbi käima. Võib-olla oleks piisanud ühest pilgust kusagilt kõrgemalt, et leida õige koht või vähemalt alad, mis lootust andsid – oli ju too roostes sõidukivrakke täis aedik päris suur. Aga Eestis ei ole mägesid ja kuigi siin-seal oli päris kõrgeid torne, olin üsna veendunud, et neid valvatakse ja keegi tuleb kohale, kui mingi hull vanamees tahab nende otsa ronida.
Leidsin õhtuks ühe koliladestu ja kui olin selle ümber tiiru teinud ja leidnud tee, mille kaudu me Valduriga metsa põrutasime, teadsin, et olen õiges kohas. Natuke laineline see maastik seal siiski oli, nii et leidsin pisut kõrgema koha, kust kompleksist ülevaade saada.
Palju see madal põndak ei aidanud, ent niipalju ikka, et näha üle roostes segadiku umbes kolmesaja meetri kauguselt toda peahoonet, tohutut plekkkuuri, mille all oli kelder, ja teist hulga väiksemat, mida ma pidasin peaväravaks. Vahtisin seal, kuni pimedaks läks; mitte kedagi seal ei liikunud ega näinud ma ka ühtki muud elumärki; jah, süttisid tuled, kuid see võis olla automaatika.
Tegelikult ma rohkem puhkasin jalgu ja mõtlesin, mida edasi teha. Nojah, kõige mõistlikum oli taas koju magama minna. Sest muud kodu, kui too üürikorter Nõmmel, mul ei olnud.
۞
Nii et oli kolmanda päeva keskpäev ja mu „lahkumisest” möödas kaks ja pool nädalat, kui end natuke varjatumas kohas aia alt läbi libistasin ja, süda põksumas, mingi roostes bussi all veerand tundi ootasin, et ega perimeetril pole mingit mulle mõistetamatut valvesüsteemi.
Tundus, et polnud. Hiilisin ühe roostes risuhunniku tagant teise taha ja proovisin ära arvata, kus võiksid asuda kaamerad, mida tõesti oli seal igal sammul. Nendega, mis olid postide otsas, oli lihtne – oli ju näha, mis suunas need vaatavad; et osasid neist keerata saab, tundus ka kuidagi loogiline, kuid minu nähes küll ükski ei liikunud.
Nii jõudsin tolle põraka halli juurde, mis kükitas selle ikka paljude hektarite suuruse risuladestu ühes servas. Mind häiris, et peale väikese, vähem kui sajaruutmeetrise majakese väravas ei paistnud kusagil mingit kontoripinda. Kas see kahtlane ei ole, et selles hiiglaslikus kompleksis midagi ei toimu? Kunagi oli see ju ehitatud ja ega seda roostes romude armaadatki polnud võimalik ühe päevaga kokku ajada. See kõik maksis raha – kas selles uues maailmas ei tundnud keegi huvi, miks keegi isegi ei püüa teeselda selle eesmärgi täitmist, mis oli paberites kirjas? Sest võis ju kihla vedada, et paberites ei olnud „suvaline koli illegaalse meditsiinipunkti keldrisse peitmiseks”...
Arvasin mäletavat, millisest uksest me Valduriga välja olime tulnud. Paraku asus see keset lagedat seina ja keegi ei püüdnudki varjata seda põrnitsevaid kaameraid kahel pool ust seina küljes ja veel teist kaht pisut eemal asetsevate postide otsas turritamas. Ühesõnaga, selle asemel, et katsuda sealt sisse pääseda, oleksin võinud palju vaeva kokku hoida ja kohe peauksele koputada. Jah, muidugi oli võimalus, et kaamerad ei tööta; need võisid ka mulaaž olla, kuid sellele lootma jääda polnud ju kuigi tervemõistuslik.
Ja lõpuks oli keegi ukse kinni pannud ja parandanud ka värava, millest põgenedes läbi sõitsime.
Ent teise ukse juures, oma 30 meetrit eemal, taguots vastu estakaadi, seisis suur 18-rattaline veoauto. Võimalik, et see oli soovmõtlemine, kuid midagi paremat mul pähe ei tulnud ja nii ma siis selle esiotsa alla sukeldusin ja jätkasin teekonda auto all roomates.
Mitte midagi ei juhtunud, mitte üks häire ei hakanud tööle, kui end auto tagaosa ja seina vahelisest praost sisse libistasin ja sealt avanevas tohutus ruumis ladustatud konteinerite vahele põikasin. Hingeldasin seal taas oma veerand tundi, kloppides vaid riided hädapäraselt tolmust puhtaks. Siis hakkasin edasi hiilima, püüdes loomulikult endiselt valida teed, mis liiga otse ruumi ääristava rõdu piirde külge kinnitatud kaamerate eest läbi ei lähe.
Ma olin sellega umbes tunnikese end lõbustanud, kui jõudsin mingi ukseni, mis oli kahtlaselt avali. Ja kui ma seda igast kandist olin piilunud, nagu varblane vihmaussi, hakkas mulle koitma, miks nii vaikne oli ja miks keegi minu vastu huvi pole tundnud.
Kõigepealt nägin jalga. Kui ma seda mõnda aega olin silmitsenud, nägin sealtpoolt tulevat tumedat niret ukse poole teed murdmas. Ja siis, enda meelest parasjagu julgelt riskides, kalpsasin ühe ukselähedase kasti varju ja nägin seal sees ühel ekraanil end kasti varjus piilumas.
Nojah.
Lükkasin kogu aeg käes valmis olnud relva kaitseriivi, ajasin end sirgu, kõndisin ukse juurde ja vaatasin sisse. Neid oli kaks ja nad olid ilmselgelt surnud. Ma uurisin neid siit ja sealt nende kohale kummardudes ja mulle ei meeldinud üldse, mida ma näen – üks oli nagu mingi hiigelsuure noa või mõõgaga korralikult rappida saanud, teisel aga paistis olevat kael kahekorra keeratud või oli ta mingil muul viisil niimoodi surnuks löödud, et verd ei olnudki, peale napi nire ninast. Ma ei hakanud täpsemalt uurima, mis temaga juhtunud oli – ta kael oli vale nurga all ja lisaks näis ta rindkere kuidagi deformeerunud... ent mida ma surnutest teadsin? Palju ma neid elu jooksul näinud olin...
Ai! Mingi valujutt puuris end läbi pea. Mulle tundus korraks, et ma olen palju surma näinud ja see, et ma hindan ta kaela ja rindkere vigastusi, tuleb... ma ei tea... Hetke näis mulle, et ma suudan kuidagi inimkeha sisemust ette kujutada – et ma tean, mismoodi üks või teine tugev löök võib inimest tappa...
Ja siis ma nägin midagi ühel ekraanil. Miski virvendas, näis ühtaegu seal olevat ja mitte olevat. Ja see miski viipas.
Mul kulus mõni sekund taipamiseks, et see kaamera vaatab teise nurga alt tolle valvuriteruumi esist ala. Valvuriteruumil ei olnud muid sissepääse kui see üks uks. Tegelikult oli see napp, umbes kuus korda kuus meetrit ruum, tavalise elukorteri kõrgusega, mille tagaseinast võttis tubli poolteist meetrit enda alla riba, mille ühes otsas oli tualett ja ülejäänu oli täis mingeid õrisevaid aparaate; olgu, nüüd tean mina ka – serveriruum.
Võib-olla ma oleksin igaks juhuks jalga lasknud, kui see võimalik oleks olnud – polnud raske jõuda oletuseni, et sellel seal väljas, mis iganes see ka oli, on midagi pistmist valvurite surmaga. See miski seal väljas näis olevat kaks meetrit pikk, tiibade ja küünistega. Mind sugugi ei aidanud, et selliseid ei peaks üldse olemas olema.
Ohkasin demonstratiivselt, et iseenda ees parem välja näha, vabastasin kaitseriivi ja piilusin välja.
Huvitav. Heitsin isegi pilgu selja taha, et seda kontrollida – kaamerakujutisel oli endiselt ebamäärane virvendus, mina aga nägin väga selgelt toda olevust seal seismas.
„Tere,” ütles olevus. Jälle puuris end läbi pea valuoda. See oli mingi muistne või võõras keel. Mingi keel, mida... mida igatahes Maal ei räägitud. Kust ma seda teadsin? Aga vaat seda ma muidugi ei teadnud ja selle küsimuse esitamine saatis taas läbi mu pea midagi ebameeldivat.
„Neid oli kuus,” jätkas olevus häälel, mis kõlas kui basstrummile nirisev liiv, savipotis keerlev hernes ja läbi kuivanud vaarikavarte traaviv piison. „Kaks siin, kaks peavärava juures ja kaks ühes isesõitvas sõidukis väljaspool seda hoonet, peidetuna ühe suurema, mittesõiduvõimelise alla. Ja neil oli miski, millega sind leida. Selle järgi ma leidsin sinu. Selle järgi ma sain aru, et saan tasuda osa oma võlast, Mõttesidemete Parandaja. Selle järgi, kuidas sinuga seoti see, kes sind leidis, teadsin, et plaanitakse su lõplikku eraldamist. Kas ma tegin õigesti ja sa ei taha veel lahkuda?”
Mul oli tegemist, et mitte oksendada, sest kogu selle jutu aja tundsin end, nagu üritaks mingi hiiglane mind järjest toppida mingitesse väga erineva suuruse ja lõhnaga anumatesse. Ja muidugi ei saanud ma mitte kõige vähematki aru, millest ta üldse räägib – sõnu ma mõistsin, aga mõtet mitte.
„Tänan. Natuke aega tahaksin veel siin olla.” Lootsin, et see ei kõla liiga irooniliselt. „See, kes minuga seoti – mida sa sellega mõtled? Kus see on?”
Ja alles vastust oodates sain aru, et olen rääkinud tolle olendi keelt... Oh jobannõibohh... Uskuge, see taipamine ei teinud olemist sugugi paremaks.
Ta näis hetke kõhklevat. „Tule.”
Järgnesin talle.
Miski oli valesti. Jah, jälle. Ja aina hullemaks läks. Miski nagu kiskus mind, rõhus ja vaevas. Miski justkui sirises kõrvus, mida kaugemale ma tema järel läksin, ja mu pilguvälja hakkas tekkima tumedaid rõngaid.
Ümber nurga pöördumine ja kõige selle mitmekordistumine ja vältimatu mõistmine, et seda kõike kiirgab eemal maas lamav... pundar, keeras asja võõrikusele vaid vindi peale. Võimalik, et mind natuke säästis, et ma ei näinud sealt, paarikümne meetri pealt liiga detailselt, mis asi see oli.
Ma ei tea, kust see impulss tuli, ent ma võtsin kotist granaadi, ütlesin kaaslasele: „Astu nurga taha tagasi,” tõmbasin splindi välja, viivitasin sekundi ja viskasin siis, ise samuti nurga taha tõmbudes.
Minu määratuks kergenduseks kadus suur osa painest kohe, kui kärakas oli käinud. See ei toimunud hetkeliselt; jah, miski justkui purunes napsatusega, ent miski justkui hajus või voolas minema veel ligi minuti.
„Nad said selle kusagilt Uduaurude Radadelt,” ütles mu tiivuline ja küünistega sõber. „Keegi on väga pahane, et sa asja nii lahendasid.”
„Eks ma pea sellega elama.” Aga mida ma ütlema oleksin pidanud?
Tegelane mõõtis mind oma kitsaste sisalikusilmadega ja kummardas, olles taas justkui kõhelnud. „Sa ei ole päris sina ise?”
Jällegi, mida selle peale öelda? „Nii see on.”
Ta kummardas veel kord. „Kui sa mind ei vaja, siis ma lahkun. Ma... võin siia lõksu jääda. Pean paluma, et sa ei loeks ebaviisakuseks mu kohest lahkumist. Mäletamiseni?”
„Mäletamiseni. Ja tänan sind.”
Ta kummardas kolmas kord ja hajus.
۞
Seisin seal oma viis minutit.
Siis panin suu kinni.
Olgu, see oli nali. Pigem just siis avasin selle, et maniakaalselt naerma pursata. Olin ikka väga tõsiselt põrutatud. Et möhh? Ei, tõsiselt ka – no mida perset?!?
Ma seisin seal, pealtnäha hüljatud hallis, mille valgustus oli pisut paranenud, kui granaadiplahvatus oli osad kõrgelasuvad kollakast plastikust aknad minema lennutanud, ja muudkui naersin ja naersin, kuni pidin põrandale istuma.
Niisiis tuli mind päästma mingi kahemeetrine elukas, keda oleks kõige õigem nimetada deemoniks – noh, umbes sellised on need keskaegsetel maalidel. Ta tuli mulle appi, sest oli mulle võlgu. Ta nimetas mind Mõttesidemete Parandajaks – mida see küll tähendada võis? Ta taipas tulla, sest tajus kuidagi mingit minule välja sihitud lummutist. Seda viimast ei olnud ma lähemalt uurinud, kuid ühest pilgust piisas, et mitte tunda puudust liigsest kokkupuutest millegagi, mis nägi välja nagu šaakalist, hiidkrabist ja paarist püütonist kokkutraageldatud kimäär.
Misasjad need kõik olid? Kuidas mu sõber lihtsalt õhku haihtus? Kuidas ma tema keelt mõistsin? Mida üldse tähendas kõik see, mida ta rääkis – näiteks, et ma ei ole mina ise?
Noh, ilmselgelt ju ei olnud.
Järeldustest ei olnud pääsu – minuga ei olnud asjad korras ja natuke kiirem regenereerumine oli arvatavasti jäämäe veepealne ots.
Nii et millise muinasjutu prints ma olin? Milline paha nõid oli mu mälu ära võtnud ja Haldjaplaneedilt või Asgardist või Marsi valitsejatekojast mu siia Maale vahetanud?
۞
Lõpuks ajasin end püsti. Kedagi polnud tulnud ja jumal tänatud – mul oli siin kuus inimeste ja üks Area 51-e kuuluv laip. Ehh, ja muide, kas Area 51 on veel alles? Kuulsam või unustatud? See oli üks neist miljonist asjast, mida ma ei teadnud.
Tähendab, ma ei olnud näinud nende teiste nelja vaesekese laipa neist kuuest, kes kaotasid elu vaid sellepärast, et laborist ärajooksnud paranähtusel oli liiga võimekaid sõpru, kuid mul polnud põhjust tolle jutukstulnud sõbra sõnades kahelda. Granaadiplahvatus võis... ei, pidi tähelepanu äratama. Oli kuidagi elementaarne, et kõigest sellest, mis siin toimus, võis signaal joosta ka kuhugi mujale, nii et ime, et siin juba veel rohkem rahvast ei olnud.
Vaatasin kiiresti üle tolle valveruumi. Purustada seadmed? Milleks? Noh, näiteks, et salvestusi ei jääks... Ja kuidas ma võisin kindel olla, et ma sellega üldse hakkama saan? Videomakke ei paistnud kusagilt, nii et milline vidin üldse pilti salvestas?
Ja mida ma sellega võidaks? Ainult seda, et linn poleks mu pilte täis, kui miilits... ei, politsei juhtub kuidagi järeldusele jõudma, et mina need kuus meest vagaseks tegin – millegipärast ma kahtlesin, et paljalt nimevahetusest piisab tolle organi intellekti mitmekordistamiseks.
Miks ma sinna õieti tulin? Peamiselt ju – kui see lõpuks otse välja öelda – lootuses kedagi niikaua kõrvadest raputada, kuni ta midagi kasulikku ütleb. „Kõrvadest” on eufemism. Miski ei olnud muutunud.
Relvi ma ei vajanud, mulle jätkus „mõistliku tarvitamise juures” mu enda omadest. Sularaha ma nende kahe tegelase taskust ei leidnud ja dokumendid olid minu jaoks kasutud. Võtsin siiski ühe nende rasketest püstolitest, sest sel oli summuti, ja tulistasin puruks nii palju kaameraid, kui nägin.
Ma nimelt ei tahtnud, et mu kavatsused oleksid liiga selged, kui keegi jälgib või pääseb kuidagi väga kergesti salvestustele ligi. Uurisin, kuidas uksed kinni-lahti käivad, leidsin viie aia sisse pargitud sõiduki võtmed ja ajasin need väravast välja. Mu plaan oli lihtne ja sõltus täielikult kahest asjaolust – milliste jõududega tullakse ja kui täpselt nad suudavad autode asukohti määrata.