Autoritest

George R. R. Martin & Lisa Tuttle

Mõõkade, troonide ja lohede kuningas

Ameerika ulme suurkuju George R. R. Martini karjäär on olnud anglo­ameerika fantastikas üks kummalisemaid. Tema loominguline biograafia algas ligi nelikümmend aastat tagasi teadusliku fantastika viljelejana, žanri sees sai ta kiirelt tuntuks, teda pärjati paljude auhindadega, kuid tõeline žanripiire murdva menukirjaniku staatus tuli alles pärast veerandsajandi pikkust karjääri, fantaasiakirjandust ümber defineerinud Jää ja Tule laulu tsükliga sajandivahetuse paiku.

Martin ei tunne end ebamugavalt üheski ulme alamžanris, kuigi tundub, et omaaegsest teaduslikust fantastist on meeletu lugejamenu tõttu üha rohkem fantasy-kirjanik saanud. Ning kuigi Martinit loetakse õigustatult uue fantaa­sia­kirjanduse üheks loojaks ja selle kaanoni sõnastajaks, ei ole ulmežanri sees fantaa­siakirjanduse auhindu see talle eriti toonud, kuna fantasy-auhindu jaga­vad tavaliselt asjatundjate žüriid, mitte fännid-lugejad. Lugejamenu üle Mar­tin kurta küll ei saa, iga tema Westerose maailma uus romaan jõuab USAs menu­raamatute tabelite tippu ning nende teoste tõlked on menukad ka väiksemates keeleareaalides – Eestiski jõuavad ta raamatute tõlked müügi­tabelitesse. Kokku on see sari tõlgitud juba 18 keelde.

George R. R. Martini loomingut üldiselt iseloomustades tuuakse enamasti välja tema tekstide süngeid ja melanhoolseid toone, rõõmu ja positiivsust neist naljalt ei leia. Martini tegelased on tihti traagilise kangelase tüüpi, autor ei hoia oma karaktereid, kui vajadus ja tekstiloogika seda nõuab, tapab kirja­nik kõhklematult ka kandvaid ja olulisi tegelasi, kelle saatuse pärast lugeja muret­sedagi ei osanud. Ühtki kirjaniku väljamõeldud tegelast ei saada pide­valt ebarealistlikud õnnestumised, vastupidi, neile saab osaks teinekord ehk isegi ebaloogiliselt tihe ebaõnnestumiste jada.

20. septembril 1948. aastal Bayonne’is New Jersey’s sündinud George Raymond Richard Martin on avaldanud üksi või kahasse üle tosina romaani, üle 20 lühiromaani ning poolsada lühijuttu ja jutustust. Tema lühiproosat on koondatud paljudesse kogumikesse ning ta on koostanud mitmeid antoloo­giaid, millest silmapaistvam on vahest uusi talente avaldanud sari „Uued hääled ulmes” (New Voices in Science Fiction), mida aastail 1977–1981 ilmus neli köidet.

Nagu juba öeldud, on Martin pälvinud ulmeringkondades ohtralt tunnus­tust. 1971. aastal debüteerinud kirjaniku esimene Hugo auhind tuli juba neli aastat hiljem. Kokku on tema kontos neli Hugo auhinda, kaks Nebulat, Maa­ilma fantaa­sia­auhind ning õuduskirjanduse Bram Stokeri preemia. Lisaks jaapan­laste Seiun, ajakirja SF Chronicle lugejaauhind, mitu ajakirja Analog lugeja­preemiat ning tervelt 11 ajakirja Locus auhinda – selle väljaande lugejatele on Martin alati väga meeldinud. Tema Jää ja Tule laulu sarja fantaa­sia­ro­maa­nid, mida eriti auhinnatud pole (vaid Hugo, Nebula ja Maailma fantaasiaau­hinna nominatsioonid), on pärjatud just ajakirja Locus lugejapreemiatega, vaid sarja neljas romaan jäi ajakirja lugejaküsitlusel teiseks, kaotades Neil Gaimani romaanile „Anansi Boys”.

Martini ulmehuvi algas varases nooruses, kui temast sai koomiksiraamatute andunud lugeja ja kollektsioneerija. Tema ametlikuks trükidebüüdiks on lühijutt „Kangelane” (The Hero), mis ilmus ajakirjas Galaxy Science Fiction veebruaris 1971. Ometi ei olnud noore kirjamehe algus kerge, üks tema jutt lükati väidetavalt tagasi 42 eri väljaande poolt. Siiski jõudis tema neljas jutt „Hommikuti tekib udu” (With Morning Comes the Mistfall; 1973) juba Hugo ja Nebula auhinna finalistide sekka. Esimese Hugo tõi kirjanikule 1975. aastal lühiromaan „Laul Lyale” (A Song for Lya; 1974), tõeline läbilöök saabus aga jutustusega „Liivakuningad” (Sandkings; 1979), mis tegi juba puhta töö, noppides Hugo, Nebula ja Locuse auhinnad. Samal aastal võitis lühijutt „Risti ja lohe tee” (The Way of Cross and Dragon; 1979) samuti Hugo ja Locuse auhinnad.

Kirjaniku loomeperioodi alguses keskendus ta peamiselt sünges tuleviku­maa­ilmas aset leidvatele süžeedele ning suurt osa ta tolle perioodi loomingust ühendab nn. Tuhande Maailma tulevikuuniversum.

Kirjaniku selle perioodi üksikteostest tasubki mainida veel militaarse fantastika valda kuuluvat jutustust „Vampiiride öö” (Night of the Vampyres; 1975), kõledat kosmoseõudukat „Öölendajad” (Nightflyers; 1980) ning jutte „Põhjendamatud muutused” (Unsound Variations; 1982) ja „Ta laste port­reed” (Portraits of His Children; 1985), mis samuti Nebula auhinnaga pärjati.

Samasse loominguperioodi jääb ka kahasse ulmekirjanik Lisa Tuttle’iga kirjutatud romaan „Windhaven” (Windhaven; 1981), mille algversioon „Wind­haveni tormid” (The Storms of Windhaven) ilmus ajakirjas Analog Science Fiction – Science Fact mais 1975.

Kirjaniku lühiproosa parimaks kokkuvõtteks on mammutkogumik „GRRM: RRetrospektiiv” (GRRM: RRetrospective; 2003), mis aastal 2007 ilmus pealkirja alla „Ulmalaulud” (Dreamsongs) ning ka kaheköitelises versioonis.

Martin on olnud instruktor ajakirjanduses (milles tal on magistrikraad) ning maleturniiridel, „Põhjendamatud muutused” on üks ta silmapaistvamaid male­teemalisi novelle. Lisaks kogub kirjanik jätkuvalt haruldasi koomiksi­vihikuid ning ka keskaegseid miniatuure.

1980. aastatel sai kirjanikust regulaarne telestsenarist, olles tegev näiteks „Twilight Zone‘i” juures.

1987. aastal hakkas Martini toimetamisel ilmuma ühismaailma-antoloogiate sari „Mängu Põrgu” (Wild Cards), mida on tänaseks ilmunud juba 19 köidet. Sarjas on ilmunud jutukogusid, juttudest koosnevaid mosaiikromaane kui ka ühe autori kirjutatud täispikki romaane. Kuulsamad ulmeirjanikud, kes ühis­maailmas kaasa on löönud, on lisaks Martinile endale Roger Zelazny, Walter Jon Williams, Lewis Shiner ning Victor Milan.

Kontseptsioon on saanud inspiratsiooni superkangelase-koomiksitest ning see mõeldi välja pikka aega peetud rollimängu jaoks, kus George R. R. Martin oli mängumeister.

Mängu Põrgu ühismaailm kujutab alternatiivajaloolist lähiminevikku, milles 1946. aastal päästetakse valla tulnukviirus, mis kirjutab ümber inimese DNAd, mille tulemusena tekivad erinevad mutatsioonid. Viirus tapab 90 % inimestest, kes sellega kokku puutuvad, 9 % muutuvad moondunud olevus­teks („Jokkerid”), ning 1 % saavutab supervõimed („Ässad”). „Ässade” hulgas on ka klass isikuid („Kahed”), kellel on tekkinud tobedad ja mõttetud võimed, nagu oskus lennata kuni kahe jala kõrgusel või oskus soovi järgi kehakarvu kasvatada.

Mängu Põrgu erineb tavapärastest superkangelase maailmadest realist­li­ku­ma kujutusviisi poolest, samuti on seal ohtralt vägivalda ja seksi, mida teismelistele mõeldud superkangelase lugudest just ei leia.

Samuti annab alternatiivajalooline paigutus kirjanikele võimaluse kasutada sarjas ohtralt ajaloolisi isikuid ning mängida ümber ajaloolisi sündmusi. Nii esinevad selles ühismaailmas veidi teises rollis, kui meie seda teame, näiteks Buddy Holly, Mick Jagger (libahundist „Äss”), Frank Zappa (USA kindral ja asepresident), Prince, Billy Idol, Fidel Castro (pesapallimängija), Jimmy Carter, Richard Nixon ja George H. W. Bush.

Kui seeria 1990ndate keskel mõneks ajaks kirjastajate vahetuse tõttu katkes, siis uuel sajandil on ühismaailm saanud uue hingamise ning uue põlv­konna kangelastega ilmub regulaarselt uusi köiteid.

Ülemaailmse populaarsuse ja majandusliku heaolu tõi Martinile siiski 1996. aastal ilmuma hakanud Jää ja Tule laulu tsükkel. Martin hakkas seda moodsa fantasy-kirjanduse esimest pääsukest kirjutama 1991. aastal, eeskujudeks J. R. R. Tolkien, Jack Vance ja Tad Williams. Õieti tolle kümnendi vahetusel DAW Booksi väljaandel ilmunud Williamsi ülipaks fantaasiatriloogia „Memo­ry, Sorrow, and Thorn” tekitaski kirjanikus enda sõnul tunde, et fantaasia­kirjandust saab tänapäeval ka väga põhjalikul, keerukal ja mahukal kombel viljeleda.

Sari pidi alul olema triloogia, kuid kirjutamise käigus venis jutustamist vajav lugu üha pikemaks ja pikemaks ning hetkel, kui ilmunud on neli köidet, lubab kirjanik seitsmest osast koosnevat tsüklit.

„Troonide mäng” (A Game of Thrones; 1996) on eesti keeles ilmunud, teise osa „Kuningate heitlus” (A Clash of Kings; 1999) avaldamine on hetkel poole peal. Kolmas romaan „Mõõkade torm” (A Storm of Swords; 2000) venis kirjanikul juba nii pikaks, et pehmekaanelise versiooni oli kirjastus sunnitud kaheks jagama. Neljas romaan „Vareste pidusöök” (A Feast for Crows; 2004) on tegelikult esimene pool romaanist, mis kirjutamise käigus samuti liiga mahukaks kujunes.

Seni ilmumata teine pool sellest pealkirjaga „Tants lohedega” (A Dance with Dragons) valmistab kirjanikule praegusel hetkel ületamatuid raskusi, selle ilmumistähtaega on kirjastajad juba mitmeid kordi edasi lükanud ning see ei taha kuidagi valmida. Hetkel on kirjastajad romaani lubanud sügiseks 2009. Kriitilisemalt suhtuvad fännid on aga juba osutanud ka tõigale, et mitmed Martini algatatud projektid on tegelikult autori huvi kadumise tõttu pooleli jäänund ning ennustavad, et sama võib juhtuda ka selle tsükliga, mis on oma tegelaste hulga ning süžee keerukusega kirjanikul lihtsalt lootusetult üle pea kasvanud.

Kuues köide peaks kandma pealkirja „Talve tuuled” (The Winds of Winter) ning seitsmes kannab esialgset pealkirja „Unistus kevadest” (A Dream of Spring). Kogu tsükkel on tegelikult üks pikk lugu ning konkreetsete romaa­nide lõpud ja algused on paljuski juhuslikud ja tinglikud. Lisaks neile on kirjanik asunud kirjutama lühiromaanide sarja, mille tegevus paigutub mõned­sajad aastad varasemasse aega kui romaanidel, ning seegi sari peaks jätkuma. Hetkel on ilmunud „Võsarüütel” (The Hedge Knight; 1998) ja „Vande­mõõk” (The Sworn Sword; 2003). Kolmandana lubatakse selles sarjas 2010. aastal lühiromaani „Mõistatuslik rüütel” (The Mystery Knight). Viimane peaks ilmuma antoloogias „Sõdalased” (Warriors), mille panevad kokku George R. R. Martin ning Gardner Dozois.

Jää ja Tule laulu saaga kujutab pseudokeskaegsel Westerose kontinendil Seits­me Kuningriigi vahel puhkevat kodusõda, millel on palju analooge ajaloolise Rooside sõdadega 15. sajandi Inglismaal. Selles maailmas on ka Aasiat meenutav Essose kontinent. Romaanid kujutavadki vaenutsevate sugu­võsade vahelist kõigi sõda kõigi vastu. Lisaks inimestele on selles maailmas aga ka teistsuguseid olendeid ning lohesidki. Umbes Lõuna-Ameerika suurusel Westerose kontinendil hargnevad poliitilised ja militaarsed sünd­mused toob kirjanik lugejateni igas raamatus mitme erineva tegelase silme läbi nähtuna.

Tsüklit on täie õigusega nimetatud nn. uue fantasy esimeseks näiteks ning defineerijaks moodsas angloameerika ulmes. See on sedasorti fantaasia­kir­jan­dus, mis erinevalt Robert E. Howardi ja J. R. R. Tolkieni loodud vunda­men­dil õilmitsema asunud suurest osast 1960–1980. aastate fantaasiakirjandusest sobib lugemiseks eelkõige täiskasvanuile, seda just oma keerukuse, tegelaste rohkuse, karm-naturalistliku vägivalla, seksuaalperverssuste ning inimliku jätisluse kujutamise tõttu.

See on sedasorti kirjandus, kus kirjanik laseb lugejale armsaks saanud olulis­tel tegelastel külma südamega hukka saada, sellistes tekstides ei ole häid ega halbu tegelasi, pole ka pooltoone, hea tegelane võib süžee arenedes tõpraks muutuda ning negatiivsel kurikaelal ilmnevad inimlikud jooned. Mida enam laieneb vaatenurk lugeja jaoks, seda enam saab selgeks, et kellegi motiivid pole sellises maailmas halvad või head, kuritegelikud või üllad, vaid kõik tegelased ajavad selles realistlikus maailmas omi asju, nagu seda teeme meiegi oma päris maailmas, käitudes kord veidi sümpaatsemalt ja teistega arvestavamalt, kord aga oma eesmärkide nimel täpselt nii külmalt ja kalku­lee­rivalt, nagu saavutamist vajav eesmärk nõuab.

Samuti on selles moodsas fantasy’s alati mastaapi: tegelasteks ei ole print­sess, lohe, erak, vana kuningas, nõid ja madalast soost nooruk ning tegevus­paik ei piirdu lossi ja metsaga selle ümber. Sellises maailmas on kirjanik tavaliselt välja mõelnud mastaapse maailma pika ja keeruka poliitilise ajalooga, geograafia, eri jumaluste panteonid, rassid, mütoloogiad ja võlu­kunsti, sageli floora ja faunagi.

George R. R. Martini teene on kindlasti, et ta on selle uudse kontseptsiooni suutnud esmalt kirjastajatele ja seejärel ka lugejatele maha müüa ning ihal­dus­väärseks muuta. Nagu on sõnastanud ulmekirjanik Indrek Hargla, on see maailm oma probleemidega keeruline nagu meie omagi ning selle maailma dilemmasid, konflikte ja probleeme ei ole võimalik lahendada ühe sõrmuse kuhugi auku viskamisega.

Martini tuules on sedasorti kirjandust asunud viljelema Steven Erikson (kes oma veelgi keerukamat ja mastaapsemat Malazi maailma ise siiski veel valitseb ning oma sarja avaldamisega ajagraafikus püsib) ning noorematest Joe Abercrombie, Scott Lynch, R. Scott Bakker, Adrian Tchaikovsky ning Brandon Sanderson, kui nimetada vaid esimesena pähetulevaid kirjamehi.

Rohkem või vähem võib moodsa fantasy alla arvata ka Paul Kearney, Tom Ardeni, Mary Gentle’i jt loomingu, aga need liigitused ja eritlused on juba omaette artikli teema. Siinkohal jääb vaid loota, et George R. R. Martin ettevõetud suutäie läbi närida ja ära seedida suudab ning lugejatele ühel hetkel ka sarja viimase köite annab, mis sündmused kenasti kokku sõlmib.

Igatahes huvitus kompanii HBO tsüklist niivõrd, et ostis selle teleseriaaliks väntamise õigused. Kavandatud on see nii, et iga romaan saab telesarja ühe hooaja seeriate alusmaterjaliks, mis peaks siis kokku tähendama 7-hooajalist seriaali. Igal hooajal on ühe episoodi stsenaariumi lubanud kirjutada ka Martin ise, kes jälgib loomulikult ka kogu projekti arengut. Hetkel pole seriaal siiski veel aktiivse tootmise faasi jõudnud, kuid hoiame pöialt!

Martinit tunneb juba teataval määral ka eesti lugeja. 2003. aastal avaldas Mario Kivistik oma Marduse-sarja antoloogias „Retk hämarusse” jutustuse „Liiva­kuningad”, mis võitis järgmisel aastal ka parima tõlkejutu Stalkeri. 2005. aastal avaldas Arvi Nikkarev antoloogias „Aphra” jutu „Risti ja lohe tee”.

Aastail 2006–2007 ilmutas Varrak kahes köites Mario Kivistiku tõlkes romaani „Troonide mäng”, mis 2008. aastal üsna oodatult parima tõlkeromaani Stalkeri võitis. Praeguseks on ilmunud ka esimene pool romaanist „Kuningate heitlus”.

Loota võib, et kui kirjanik sellega hakkama saab ning sarja lõpetada suudab, saab kogu see Westerose verine võitlus Varraku vahendusel ka eestikeelseks, mis võib kokkuvõttes tähendada umbes 15 tüsedat köidet meie ulmehuviliste raamaturiiuleis.

Oleks aga kahju, kui Martinit vaid selle sarja järgi tuntakse, kirjaniku vara­sem loomeperiood on selleks liiga huvitav ning oluline – seda lünka püüabki täita siinne eestindus. Et Martinit ostetaks ja loetaks, polegi vist vaja soovida, seda teevad lugejad niikuinii.

Õuduslembene feminist

Ulmekirjanik Lisa Tuttle (1952) on kirjutanud nii teaduslikku fantastikat, fantaasiat kui ka õudust. Alates 1990. aastatest on ta peamiselt just õudusele keskendunud. Houstonis Texases sündinud Tuttle debüteeris ulmes 1971. aastal, ta oli ka üks legendaarse Clarioni ulmekirjanike seminari esimesi edukaid lõpetajaid. 1974. aastal jagas ta koos Spider Robinsoniga John W. Campbelli auhinda parimale debütandile ulmes.

Kahasse teise algaja ulmeautori George R. R. Martiniga kirjutas ta romaani „Windhaven” (Windhaven; 1981), mille esialgne ajakirjaversioon „Wind­ha­ve­ni tormid” (The Storms of Windhaven; 1975) oli Hugo ja Nebula auhinna nominent ning võitis Locuse auhinna. Erinevatele auhindadele on ta kandideerinud palju, võitudest on ette näidata veel Briti Ulmeühingu auhind lühiproosa eest 1990. aastast.

Tuttle on uurinud okultismi ning oli 1970–1980. aastail aktiivselt tegev nais­õiguslaste liikumises. 1970-ndail töötas ta Houstoni päevalehe juures ajakirjanikuna. 1980 kolis Lisa Tuttle Londonisse ning 1990 Šotimaale. 1981–1987 oli ta abielus ulmekirjanik Christopher Priestiga. 1981 võitis ta lühijutuga „Luuflööt” (The Bone Flute) Nebula auhinna, millest aga loobus.

Tuttle on koostanud naisõuduskirjanike juttude antoloogia „Hinge nahk” (Skin of the Soul: New Horror Stories by Women; 1990), veel on ta kirjutanud ulmet lastele ja noorsoole ning avaldanud ka erootilist fantasy‘t. Tema romaan „Kadunud tulevikud” (Lost Futures; 1992) oli 1993. aastal Arthur C. Clarke’i auhinna ja James Tiptree auhinna finalist. Tema parimaks SF-juttude koguks peetakse sageli raamatut „Kivist ruumilaev” (A Spaceship Built of Stone; 1987), õuduskogumikest väärib mainimist „Luupainajate pesa” (A Nest of Nightmares; 1986).

Kokku on tema sulest ilmunud üle tosina romaani, viis jutukogu ning üle 30 lühema ja pikema jutu.

Eesti keeles on temalt seni ilmunud jutt „Kus kivid kasvavad” (Where the Stones Grow; 1980) Raul Sulbi koostatud moodsa angloameerika õudus­kirjanduse antoloogias „Sünged varjud” (Fantaasia, 2001).