Eessõna

Eelkõige oli Roger Zelazny mõnus jutuvestja. Raske öelda, kas sellele aitas kaasa haridustee, mis tipnes magistrikraadiga XVI–XVII sajandi draamast, aga igatahes on ta dialoogid nauditavad ning tegelaskujud värvikad. Või siis kas vabakutselise kirjaniku karjäärile eelnenud töö riigiametnikuna andis talle selgema ettekujutuse riigivõimu toimimisest. Sest võimuvõitlus on ta paljude teoste teemaks. Kindlasti võib öelda vaid seda, et väga paljusid inimesi pole sarnane algus kirjanikuks teinud.

Zelazny üheks plussiks on alati olnud lihtsus, üleliigse puudumine. Tõsi, see on lihtsus lugeja jaoks, ning tema teksti tõlkima asudes selgub õige pea, et selle lihtsuse saavutamine pole üldsegi kerge. Teine Zelaznyt iseloomustav joon on pöördumine mütoloogiate poole. Tõepoolest, enne müütideks saamist olid need ju lihtsalt jutud, mida inimesed üksteisele – näiteks lõkke ääres – jutustasid. Niisiis, müüdid on igihaljad jutud, mis leiavad alati kuulajaid, aga neid peab oskama jutustada, ja enne ümberjutustamist peab paratamatult mõistma nende sisu, ehk siis seda, miks olid just need lood nii olulised, et neid jutustamise vääriliseks peeti. Siin oli Zelazny haare tähelepanuväärselt lai, ta on kasutanud Vana-Kreeka, India, Skandinaavia, Jaapani ja navaho indiaan­laste müüte. Küllap teisigi, mis pole nii selgesti äratuntavad. Huumoriga pooleks isegi Lovecrafti Cthulhu Mythost – aga kes suudakski seda päris tõsiselt võtta...

Kui lihtne ja selge jutustamine oli kord selge, katsetas Zelazny endiselt lihtsatena näivate, kuid samas keerulisemate vormidega. Näiteks „Doorways in the Sand” (1975), mille kõik peatükid algavad sündmusega, milleni peatüki käigus jõutakse. Või siis käesolev „Teemärgid”, milles „ühega” tähistatud peatükid kulgevad peategelase subjektiivses ajas lineaarselt, „kahega” tähistatud aga lisavad kõrvaltegelastega toimuva, ning seda pealt­näha juhuslikus järjekorras. (Legendi kohaselt ajaski autor need meelega segamini.) Ajarännakud on ju ulmes väga sagedaseks teemaks, aga Zelazny kujutlus haruderohkest maanteest on omapärane ja kuidagi kutsuv... Ehk just seepärast, et pole kujutatud tervet teed, vaid on ainult märgid, mille vahele oma mõte seiklema lasta.

„Teemärkides” pole niivõrd äratuntavat mütoloogiat, küll aga selgeid kirjan­duslikke viiteid. Või – see pole isegi enam viide, kui kaks luulekogu astuvad üles lausa tegelastena. Järele mõeldes: tekst poleks enam zelazny­likult lihtne, kui need kaks kasutaksid kõnelustes vaid luuletustes leiduvaid sõnakombinatsioone. Ent midagi Whitmanist ja midagi Baudelaire’ist on ometi tajutav. Markii de Sade on eesti lugejalegi tuttav või vähemalt kätte­saadav. Doktor Savage ja tema vaenlane John Sunlight paraku mitte, kuigi spetsiaalselt nende kahe seikluste kirjeldamisele pühendatud ajakirjast jõudis 1930-1940-ndatel aastatel ilmuda 181 numbrit. Adolf Hitleri tunnevad lugejad ilmselt ära ja see, kas viktoriaanlik härrasmees Jack on tuntud ka Jack the Rippe­rina, pole õigupoolest tähtis. Küll aga võiks märkida, et toa sisse­seade, kus Chadwick ja de Sade vestlevad, pärineb Joris-Karl Huysmansi põhi­­teosest „À rebours” ehk siis samast raamatust, millega Dorian Gray Oscar Wilde’i romaanis dekadentlikule eluviisile kallutati.

Küllap leidub lugejaid, kelle jaoks „Teemärgid” on esimeseks tutvuseks Roger Zelazny loominguga. Õigupoolest olen ma neile pisut kade, sest neil on nii palju põnevat veel ees.