Esimene peatükk

Probleem

Elijah Baley võitles kangekaelselt paanikaga.

See oli vaikselt kasvanud viimastel nädalatel. Tegelikult kauem. See oli kasvanud sellest ajast, kui ta oli kutsutud Washingtoni ja talle oli külmalt teatatud, et ta viiakse üle teise kohta.

Kutse Washingtoni oli olnud juba iseenesest ärritav. Kuivale korraldusele polnud lisatud mingeid üksikasju ja see tegi asja hullemaks. Kaasas olnud reisikupongid määrasid sõiduvahendiks lennuki, ja see oli veel hullem.

Osalt häiris pakilisus, millele vihjas käsk kasutada lennukit. Osalt tuli see mõttest lennukile, ainuüksi sellest. Siiski oli see vaid algav reisipalavik, mida polnud raske maha suruda.

Lõpuks oli ta ju varem neli korda lennanud, korra isegi üle mandri. Seega, kuigi midagi meeldivat selles ei olnud, polnud asi siiski ka täiesti tundmatu.

Pealegi võttis lend New Yorgist Washingtoni ainult tunni. Start toimuks New Yorgi teiselt stardirajalt ja see oli korralikult kinni kaetud nagu kõik ametlikud stardirajad. Luugid kontrollimata atmosfääri avanevad alles peale õhkutõusmiskiiruse saavutamist. Maandutaks Washingtoni stardirajal number viis ja see oli samamoodi kaitstud.

Lisaks, nagu Baley suurepäraselt teadis, polnud lennukitel aknaid. Hoopis korralik valgus, viisakas toit ja kõik vajalikud mugavused. Kaugjuhitud lend oleks sujuv, vaevalt tajuks ta mingit liikumist, kui nad kord juba õhus on.

Ta selgitas seda iseendale ja oma naisele Jessiele, kes kunagi lennanud ei olnud ja kõige taolise ees hirmu tundis.

„Ma ei taha, et sa lendad, Lije,” ütles too. „See ei ole loomulik. Miks sa ekspressteed ei kasuta?”

„Sest see võtaks kümme tundi.” Baley pikka nägu triibutasid sünged kurrud. „Ja ma olen linna politseijõudude teenistuses ja pean täitma ülemuste käsku. Ja lõpuks tahan ma hoida oma C-6 taset.”

Selle vastu ei saanud vaielda.

Baley läks lennukis oma kohale ja hoidis pilku kindlalt uudisteribal, mis jooksis kogu aeg ühtlaselt aparaadil ta silmade kõrgusel. Linn oli uhke oma teenuste üle – uudised, tsitaadid, naljalood, õpetlikud palad ja natuke ilukirjandust. Öeldi, et ühel päeval hakatakse seal näitama filme, mis köidaks veel kindlamini reisijate tähelepanu ja paneks neid ümbrust unustama.

Baley vahtis toda rulluvat riba mitte ainult enese isoleerimiseks, vaid ka sellepärast, et nii oli kombeks. Lennukis oli veel viis reisijat – seda ta lihtsalt pidi märkama – ja igaühel neist oli õigus tunda niipalju hirmu ja rahutust, kui nende loomus ja kasvatus neilt nõudis. Baley ise oleks samuti pahaks pannud, kui keegi oleks teda hädas seganud. Ta ei tahtnud, et võõrad vahiksid ta toolikäsipuudesse klammerdunud käte sõrmenukke või nuusutaksid seda niisket haisu, mis levis siis, kui ta lahti laskis.

Ma olen kaitstud, ütles ta endale. Lennuk on lihtsalt väike Linn. Kuid ta ei petnud ennast. Temast paremal oli toll terast, ta tundis seda küünarnukiga. Selle taga polnud midagi. Olgu, õhk... Tegelikult ikkagi mitte midagi.

Tuhat miili ühes suunas, tuhat teises. Üks miil, ehk kaks allapoole.

Ta peaaegu soovis, et ta näeks alla, saaks heita pilgu suletud linnadele, mille katuste kohal nad olid. New York, Philadelphia, Baltimore, Washington. Ta kujutles elamukomplekside munajaid, maadligi kobaraid. Ta teadis, et need on seal, kuigi ta neid kunagi näinud ei olnud. Ja nende all, miili sügavusel maapõues ja palju-palju miile igas suunas, olid linnad.

Lõputud ja elavad Linna koridorid, mõtles ta. Kõikjal inimesed. Korterid, ühisköögid, tehased, ekspressteed, kõik koduselt soojad ja rahvarohked.

Ja ta ise neist eemal, väikeses metallkuulis läbi külma ja tühja õhu kihutamas.

Ta käed tõmblesid. Ta sundis end keskenduma silme ees liikuvale ribale ja lugema.

Parasjagu oli seal lühilugu Galaktika uurimisest ja loomulikult oli selle peategelaseks maalane.

Baley pomises ärritunult, seejärel aga hoidis kohkunult hinge kinni oma ebaviisakuse pärast – ta oli häälitsenud.

Ent see oli täiesti naeruväärne. Kujutlus, et maalased vallutaksid kosmost, oli ütlemata lapsik. Galaktika uurimine! Galaktika oli maalastele suletud. See kuulus välisilmlastele, kelle esivanemad sajandite eest Maalt lahkunud olid. Need maalased olid jõudnud esimestena Välisilmadeni, olid leidnud need endale sobivad olevat ja nende järglased olid immigratsiooni peatanud. Nad olid jätnud Maa ja oma maised vennad ruumikitsikusse. Ja Maa Linnade tsivilisatsioon oli töö lõpule viinud, vangistades maalased Linnadesse, kasutades nende hirmu avatud paikade ees, mis ei lasknud neil minna isegi robotjuhitud farmidesse ja kaevandustesse nende endi planeedil.

Jehosafat, mõtles Baley kibedalt. Kui see meile ei meeldi, siis võiks ju midagi ette võtta. Mitte ainult muinasjuttudega aega raisata.

Kuid teha polnud midagi ja ta teadis seda.

Lennuk maandus. Tema ja ta reisikaaslased tõusid ja kadusid üksteisele pilku heitmata eri suunas.

Baley vaatas kella ja otsustas, et ta jõuab enne Justiitsministeeriumi viivale ekspressteele astumist end värskendada. Tal oli hea meel, et tal aega oli. Linna lennuvälja tohutu võlvkamber, millest viisid koridorid eri tasanditele, kõik see lärmakas elu, mida ta igal pool enda ümber nägi ja kuulis, andis talle tunde, et ta on ohutult suletud Linna sooja sisikonda. See pühkis pinge minema ja ta vajas veel vaid dušši, et end hästi tunda.

Kommunaalduširuumi kasutamiseks oli vaja ajutist luba, kuid ta reisikorralduste näitamisest piisas. Toimus vaid igapäevane tembeldamine, mis andis talle privaatkabiini kasutamise õiguse – täpse kuupäevaga, et pettusi välistada – ja ta sai sedeli juhistega, kuhu minna.

Baley oli rahul, tundes teeribasid oma jalgade all. Isegi midagi luksusesarnast oli kiirendustundes, kui ta ribalt ribale liikus, et ekspressteele jõuda. Ta kalpsas vaevata peale ja istus kohale, mida ta privileegid lubasid. Polnud tipptund ja kohti jätkus. Duširuum, kui ta selleni jõudis, polnud kah liiga täis. Talle määratud kabiin oli talutavas korras, hästitoimiva pesumasinaga.

Olles kulutanud hea eesmärgi nimel veeportsjoni ja puhtad riided selga pannud, tundis ta, et on valmis Justiitsministeeriumit ette võtma. Naljakas, kuid ta oli heas tujus.

Ministri asetäitja Albert Minnim oli väikest kasvu ja punapõskne mees, kergelt hallinev, kehavormid vaikselt silenemas ja pehmenemas. Ta säras puhtusest ja eritas kerget toonikulõhna. Kõik see kõneles heast elust, mida tänu vabamatele normidele said endale lubada need, kes Administratsioonis kõrgel kohal olid.

Baley tundis end tema kõrval kahvatu ja kohmakana. Talle meenus ta nurgelisus, suured käed ja aukuvajunud silmad.

„Istu, Baley,” ütles Minnim sõbralikult. „Kas sa suitsetad?”

„Ainult piipu,” vastas Baley.

Ta võttis selle rääkides välja ja Minnim lükkas karpi tagasi pooleldi väljavõetud sigari.

Korraks tundis Baley kahetsust. Sigar oli parem kui mitte midagi ja ta oleks võinud kingituse vastu võtta. Isegi vaatamata tubakanormi kasvule, mis käis kaasas ta tõusuga tasemelt C-5 tasemele C-6, ei olnud tal piibutäisi just jalaga segada.

„Palun, suitseta aga,” lausus Minnim ja ootas teatud isaliku kannatlikkusega, kuni Baley mõõtis ettevaatlikult välja õige koguse ja pahvis paar korda.

„Mulle pole öeldud, miks ma pidin Washingtoni tulema,” ütles Baley, silmad piibul.

„Ma tean seda,” sõnas Minnim. Ta naeratas: „Kohe räägin. Sind määrati ajutiselt teise kohta.”

„Väljapoole New Yorki?”

„Üsna kaugele.”

Baley kergitas kulme ja näis mõtlik. „Kui kauaks?”

„Ma pole kindel.”

Baley teadis ümberpaigutamise eelistest ja puudustest. Külalisena võõras linnas elaks ta arvatavasti tunduvalt paremini, kui ta tase tavalistele kodanikele ette nägi. Teisalt oli äärmiselt vähetõenäoline, et Jessiel ja nende pojal Bentleyl lubatakse temaga kaasa tulla. Kindlasti hoolitsetakse nende eest New Yorgis, kuid Baley oli koduarmastaja ja teda ei vaimustanud mõte eraldi elamisest.

Samas tähendas ümbersuunamine kindlasti erilist tööd ja see oli hea; ent ka suuremat vastutust, kui temasuguselt detektiivilt tavaliselt oodataks, ja see võis olla ebameeldiv. Üldse mitte palju kuid tagasi oli ta lahendanud New Yorgi lähedal välisilmlase mõrvajuurdluse ja talle ei meeldinud sugugi võimalus midagi sellist või sellelähedastki ette võtta.

„Võiksid sa mulle öelda, kuhu ma lähen?” küsis ta. „Mis laadi ümbersuunamine see on? Mida see kõik tähendab?”

Ta proovis hinnata abisekretäri „üsna kaugel” ja vedas iseendaga kihla, kus ta elama hakkab. Calcutta? Sydney? mõtles ta, sest abisekretäril oli tõsi taga olnud.

Siis ta märkas, et Minnim võttis ikkagi sigari välja ja süütas ettevaatlikult.

Jehosafat! mõtles Baley. Tal on raske seda mulle öelda. Ta ei taha rääkida.

Minnim võttis sigari huulte vahelt. Ta vaatas tõusvat suitsu ja lausus: „Siseministeerium on määranud sind ajutiselt tööle Solarial.”

Hetkeks tundis Baley oma teadvust illusioonidesse klammerduvat: Solaria, Aasia; Solaria, Austraalia...

Siis tõusis ta toolilt ja pahvatas: „Sa mõtled üht Välisilma?”

Minnim vältis ta pilku. „Nii see on.”

„Kuid see on võimatu! Nad ei luba maalast Välisilmadesse!”

„Olud muudavad kombeid, detektiiv Baley. Solarial on toimunud mõrv.”

Baley huuled väändusid teatud puisesse irvesse. „Kas see ei ole väheke meie jurisdiktsiooni alt väljas?”

„Nad palusid abi.”

„Meilt? Maalt?” Baleys mässasid segadus ja uskumatus. Mõeldamatu oli oodata Välisilmadelt muud suhtumist kui põlgust oma väärastunud koduplaneedi vastu, paremal juhul ehk viisakat üleolevat heatahtlikkust. Palusid abi...

„Maalt?” kordas ta.

„Ebatavaline,” tunnistas Minnim, „aga nii see on. Nad tahtsid selle juhtumi jaoks Maa detektiivi. Seda on aetud läbi kõrgeimate diplomaatiliste kanalite.”

Baley istus taas maha. „Miks mina? Ma ei ole enam noor. Ma olen nelikümmend kolm. Mul on naine ja laps. Ma ei saa Maalt ära minna.”

„See ei olnud meie otsus, detektiiv. Nad küsisid spetsiaalselt sind.”

„Mind?”

„Detektiiv Elijah Baley, C-6, New Yorgi Politseijõududest – nad teadsid, mida tahtsid. Kindlasti mõistad, miks.”

„Mul puudub vastav kvalifikatsioon,” sõnas Baley tõrksalt.

„Nad arvavad, et sul on. See, kuidas sa välisplaneetlase mõrva uurisid, on ilmselt nendeni jõudnud.”

„Siis on nad midagi segamini ajanud. Ilmselt näis see parem, kui oli.”

Minnim kehitas õlgu. „Igatahes nad küsisid sind ja me lubasime su saata. Sa oled ümber määratud. Paberid on korda aetud ja sa pead minema. Sinu äraolekul hoolitsetakse su naise ja lapse eest tasemel C-7, kuna see on su ajutine tase juhtumiga tegelemise ajal.” Ta pidas märgatava pausi. „Juhtumi õnnestunud lahendus võib muuta taseme püsivaks.”

Baley jaoks juhtus see kõik liiga kiiresti. See ei saanud nii olla. Ta ei saanud Maalt ära minna. Kuidas nad aru ei saa?

„Milline mõrv?” kuulis ta end küsimas häälel, mida ta isegi ära ei tundnud. „Millised on juhtumi asjaolud? Miks nad sellega ise hakkama ei saa?”

Minnim liigutas väikesi esemeid oma laual, hoides tähelepanu sõrmedel. Ta raputas pead. „Ma ei tea sellest mõrvast midagi. Ma ei tea midagi selle asjaoludest?”

„Siis kes teab? Sa ju ei arva, et ma peaksin sinna minema täiesti ettevalmistamatult?” Kusagil tema sees kisas meeleheitlik hääl: Kuid ma ei saa Maalt ära minna!

„Keegi ei tea sellest midagi. Mitte keegi Maal. Solarialased ei öelnud meile. See on sinu töö – teha selgeks, miks oli see mõrv nii tähtis, et maalane selle lahendama peab. Või pigem osa sinu tööst.”

Baley oli piisavalt meeleheitel, et küsida: „Aga kui ma keeldun?” Ta muidugi juba teadis vastust. Ta teadis, mida diskvalifitseerimine tähendaks talle ja eriti ta perele.

Minnim ei öelnud midagi diskvalifitseerimise kohta. Ta ütles pehmelt: „Sa ei saa keelduda, detektiiv. Sul on töö teha.”

„Solaria heaks? Käigu põrgusse.”

„Meie heaks, Baley. Meie heaks.” Minnim vaikis enne jätkamist. „Sa tead, milline on Maa positsioon Välisilmlaste arvates. Ma ei laskuks sellesse pikemalt.”

Baley teadis, milline see positsioon oli. Igaüks Maal teadis. Viiskümmend Välisilma, kus kõigis kokku elas määratult vähem inimesi kui Maal, käsutasid sellest hoolimata arvatavasti sada korda suuremat sõjalist potentsiaali. Nende positronajuga robotitel põhineva majandusega alaasustatud maailmad kasutasid tuhat korda rohkem energiat inimese kohta kui Maa. Ja sellest, milline on iga üksiku inimese võime energiat toota, tulenesid otseselt sõjaline potentsiaal, elatustase, eluga rahulolu ja kõik muu sinna juurde kuuluv.

„Üks põhjus, miks me oleme sellesse olukorda sattunud, on võhiklikkus,” lausus Minnim. „Just nimelt – teadmatus. Välisilmlased teavad meist kõik. Taeva päralt, nad on saatnud siia piisavalt missioone. Ükski maalane pole iial nende maailmades käinud. Nüüd sa siiski lähed.”

„Ma ei...” alustas Baley.

„Sa lähed,” kordas Minnim. „Sinu olukord on unikaalne. Sa lähed Solariale nende kutsel, tegema nende poolt pakutud tööd. Tagasi tulles on sul Maale väga olulist informatsiooni.”

Baley vahtis abisekretäri süngel pilgul. „Ehk siis olen ma maalaste spioon.”

„Mitte mingit spioneerimist. Sa ei pea tegema midagi, mida nad ei palu sul teha. Lihtsalt hoia oma silmad ja kõrvad lahti. Vaata! Meil siin Maal on spetsialistid, kes analüüsivad ja hindavad seda, mida sa nägid.”

„Mulle tundub, et tegemist on kriisiga,” ütles Baley.

„Miks sa nii arvad?”

„Maalase saatmine Välisilmadesse on riskantne. Välisilmlased vihkavad meid. Ka parima tahtmise juures ja vaatamata sellele, et olen seal nende kutsel, võin ma põhjustada tähtedevahelisi ebameeldivusi. Maa Valitsusel oleks lihtne minu saatmisest keelduda. Öelda, et ma olen haige. Välisilmlased tunnevad haiguste ees patoloogilist hirmu. Ühelgi juhul ei tahaks nad mind, kui nad arvavad, et olen haige.”

„Kas sa teed ettepaneku seda trikki proovida?”

„Ei. Kui valitsus ei sooviks mind saata, siis küllap nad tuleksid minu abitagi selle peale või mõtleksid midagi paremat välja. Järelikult on info kogumine peamine argument. Ja kui see nii on, siis riski õigustamiseks on seal taga kindlasti midagi rohkemat, kui „vaata, palju suudad”.”

Baley pooleldi ootas plahvatust ja oleks selle üle peaaegu õnnelik olnud, kuid loodetud pingelangust ei tulnud ja Minnim üksnes naeratas jäiselt. „Paistab, et sa oskad pealispinna alla vaadata. Kuid teisalt, muud ma ei oodanudki.”

Abisekretär kummardus oma toolis Baley poole. „Seda, mis ma sulle nüüd räägin, ei tohi sa arutada mitte kellegagi, isegi mitte teiste valitsusametnikega.. Sotsioloogid on teinud omad järeldused tänasest situatsioonist Galaktikas. Viiskümmend Välisilma, alarahvastatud, robotiseeritud, võimsad, tervete ja pikaealiste inimestega. Meie, ülerahvastatud, tehniliselt mahajäänud, lühiealised ja nende ülemvõimu all. See ei saa kaua kesta.”

„Mitte miski ei saa pikemas perspektiivis.”

„See ei saa lühemas perspektiivis. Meil pole sadat aastatki. Meie aja see ilmselt püsib, kuid meil on lapsed. Lõpuks muutume Välisilmade jaoks liiga ohtlikeks. Nad ei saa ellu jätta kaheksat miljardit maalast, kes neid vihkavad.”

„Välisilmlased on meid Galaktikast ära lõiganud, kaubandus on nende käes, meie valitsus täidab nende käske ja nad kohtlevad meid põlgusega. Mida nad ootavad? Tänu?”

„Õige, aga see on nõiaring. Mäss, mahasurumine, mäss, mahasurumine – ja saja aasta pärast on Maa inimtühi. Seda räägivad sotsioloogid.”

Baley niheles ebamugavalt. Sotsioloogide ja nende arvutitega ei saanud vaielda. „Kuid kui see nii on, siis mida mina siin teha saaksin?”

„Too meile teadmisi. Sotsioloogide ennustuste suurim häda on igasuguse info puudumine välisilmlaste kohta. Oleme teinud oletusi vaid nende üksikute siiasaadetud välisilmlaste põhjal. Me sõltume sellest, mida nad meile räägivad, ja seega teame ikka ja ainult nende tugevatest külgedest. Neetud, neil on robotid, neid on vähe ja nad elavad kaua. Millised on nende nõrkused? Kas on mõni asjaolu, mis annaks meile võimaluse suurendada Maa ellujäämisvõimalusi; kas on midagi, mis aitaks ära hoida sotsioloogiliselt möödapääsmatut hävingut.”

„Kas siis poleks parem olnud sotsioloog saata?”

Minnim raputas pead. „Kui me oleksime saanud ise otsustada, oleksime saatnud kellegi kümme aastat tagasi, kui nendele järeldustele esimest korda jõuti. Praegu on meie esimene võimalus, nad küsisid detektiivi ja see sobib meile. Detektiiv on kah sotsioloog, igas mõttes praktiseeriv sotsioloog, või ta ei ole hea detektiiv. Su toimik kinnitab, et sina oled hea.”

„Tänan,” sõnas Baley mehhaaniliselt. „Ja kui ma hätta jään?”

Minnim kehitas õlgu. „Politseitöö riskid.” Ta lõi käega ja lisas: „Igal juhul pead sa minema. Stardiaeg on määratud. Su laev ootab.”

Baley ajas end sirgu. „Ootab? Millal ma lähen?”

„Kahe päeva pärast.”

„Siis pean ma New Yorki tagasi kiirustama. Mu naine...”

„Me tegeleme temaga. Saad aru, ta ei tohi teada, mida sa tegema lähed. Talle öeldakse, et ta sind mõnda aega ei näe.”

„Kuid see pole inimlik. Ma tahan teda näha. Võib-olla ei näe ma teda enam kunagi.”

„See, mida ma nüüd ütlen, on ehk veel ebainimlikum, kuid kas on ühtki päeva, kui sa lähed oma tööd tegema ja ei või oletada, et ehk ei näe sa teda enam kunagi? Detektiiv Baley, me kõik peame oma kohust täitma.”

Baley piip oli kustunud juba oma veerand tundi tagasi ja ta ei olnud seda märganud.

Keegi ei öelnud talle rohkem midagi. Keegi ei teadnud midagi mõrvast. Ametnik ametniku järel lihtsalt jooksutas teda hetkeni, mil ta seisis ruumilaeva all ja kõik oli uskumatult vaikne.

Laev nägi välja nagu tohutu taevasse suunatud kahur ja Baley vappus külmavärinates. Ta oli vabas õhus ja tal oli hea meel, et pimenes – justkui oleksid tumedad seinad igas suunas tihenenud ja sulandunud musta katusega pea kohal. Oli pilvine ja kuigi ta oli käinud planetaariumis, ehmatas teda üksik täht, mis ootamatult pilveribade vahelt paistma hakkas.

Tilluke säde, nii tohutult kaugel. Ta uuris seda uudishimulikult ja lakkas korraks isegi kartmast. See tundus nii tähtsusetu ja ometi tiirlesid selliste ümber planeedid, mille elanikud valitsesid Galaktikat. Päike on samasugune, ainult palju lähemal, mõtles ta. Praegu valgustab see Maa teist külge.

Korraga kujutles ta Maad kui õhukese niiskuse ja õhu kilega kivikuuli, igal pool ümberringi tühjus ja Linnad kaevunud selle välispinda, kõikumas ebakindlalt kalju ja õhu vahel. Taas tabasid teda külmavärinad!

Laev oli muidugi välisilmlaste oma. Kogu väliskaubandus oli nende käes. Nüüd oli ta üksi Linna piiridest väljas. Teda oli kraabitud ja nühitud ja steriliseeritud, kuni ta oli välisilmlaste arust ohutu laevalubamiseks. Ja ikkagi saatsid nad talle vastu ainult roboti, sest ta kandis sadu erinevaid haigusttekitajaid, millest Linn kihas. Ise oli ta nende suhtes resistentne, kuid eugeeniliselt poputatud välisilmlased ei olnud.

Roboti ähmane kogu eristus pimedusest, silmad tuhm-punakalt hõõgumas.

„Detektiiv Elijah Baley?”

„Just nii,” vastas Baley teravalt, tundes, kuidas ta kuklakarvad kergelt turri tõusevad. Nagu kõigil maalastel, läks tal hari punaseks juba ainuüksi vaatepildist, kuidas robot inimese tööd teeb. Muidugi oli olnud R. Daneel Olivaw tema partner välisilmlase mõrvajuhtumi uurimisel, kuid see oli teine asi. Daneel oli...

„Palun järgne mulle,” ütles robot ja neist laevani tekkis hele valgusrada.

Baley järgnes talle trepist üles laeva. Nad läbisid hulga koridore ja jõudsid ühte tuppa.

„See on sinu tuba, detektiiv Baley,” ütles robot. „Sul palutakse reisi ajaks sellesse ruumi jääda.”

Muidugi, pange mind luku taha, mõtles Baley. Isoleerige. Nii on ohutu.

Kõik koridorid, mida nad läbisid, olid olnud tühjad. Võib-olla robotid desinfitseerisid neid nüüd. Robot, kes teda saatis, läheb ehk järgmiseks bakteritapmisvanni.

„Siin on veekraan ja äravool. Toitu tuuakse. Me leiame sulle midagi vaadata. Luuke saab juhtida siit. Praegu on need suletud, kuid kui sa tahad näha kosmost – ?”

„Las olla, poju,” vastas Baley kergelt ärritatuna. „Jäta need suletuks.”

Ta kasutas kõnetust „poju”, millega maalased alati robotite poole pöördusid, kuid robot ei paistnud üldse vaenulik olevat. Loomulikult, see ei saanudki nii olla. Kõik ta reaktsioone piirasid ja juhtisid Kolm Robootika Seadust.

Robot painutas oma suurt ülakeha, kentsakalt imiteerides viisakat kummardust, ja lahkus.

Baley jäi üksi oma tuppa ja alustas selle ülevaatamisest. Vähemalt oli see parem kui lennuk. Lennukit võis otsast otsani näha. Näha selle piiratust. Tähelaev oli suur. Selles olid koridorid, tasandid, ruumid. See oli nagu väike linn. Baley hingas peaaegu kergendatult.

Siis hakkasid tuled vilkuma ja reproduktori metalne tehishääl juhendas teda üksikasjalikult, kuidas end kaitsta stardikiirenduse eest.

Siis kostis kauge mootorimüra, prootonkiirendite raevukas kuumus tekitas reaktiivjõu, mis surus teda pehmesse hüdraulikasüsteemi. Möödatormava õhu terav sisin muutus vaiksemaks ja kõrgetoonilisemaks ning lakkas siis.

Nad olid kosmoses.

Ta tundis end täiesti tuimana, justkui ei juhtukski see temaga. Ta ütles endale, et iga sekundiga kaugenevad nad tuhandeid miile Linnadest ja Jessiest, kuid see ei jõudnud pärale.

Teisel päeval (aga võib-olla ka kolmandal? Tal polnud aja määramiseks muud viisi, kui lugeda söögiaegu ja magamiskordasid) oleks teda korraks nagu pahupidi pööratud. Veider aisting kestis vaid hetke ja Baley teadis, et see oli Hüpe – käsitamatu, peaaegu maagiline siire läbi hüperruumi, mis viis laeva ja kõik, mis seal sees oli, valgusaastate taha. Veel pisut ootamist ja Hüpe, veel ootamist ja jälle Hüpe.

Baley ütles endale, et nüüd on ta valgusaastaid eemal, kümneid, ehk tuhandeid valgusaastaid. Ta ei teadnud, kui palju. Ta võis kihla vedada, et mitte kellelgi maalastest polnud aimugi, kus täpselt Solaria asus. Sellised ignorandid olid nad.

Ta tundis end kohutavalt üksikuna.

Ta tundis pidurdust ja siis sisenes robot. Selle sünged punakad silmad uurisid Baley kaitseistet, siis kohendas ta oskuslikult üht külgrihma ja uuris hüdraulikasüsteemi.

„Me maandume kolme tunni pärast,” ütles ta. „Me palume sul seniks siia ruumi jääda. Inimene tuleb ja juhib sind su elukohta.”

„Oota,” nähvas Baley. Istmesse kinnitatuna tundis ta end abitult. „Mis päevaaeg seal on, kui me maandume?”

„Galaktilise standardaja järgi on seal...” alustas robot kohe.

„Kohalik aeg, poju. Kohalik aeg, Jehosafat!”

Robot jätkas sujuvalt: „Solaria päev kestab kakskümmend kaheksa koma kolmkümmend viis standardtundi. Solaria tund on jagatud kümneks kümnendikuks, millest igaüks omakorda sajaks sajandikuks. Plaanide kohaselt laskume lennujaama, mille kohalik päevaaeg on kakskümmend sajandikku viiendast kümnendikust.”

Baley vihkas seda robotit. Ta vihkas selle taipamatust, mis pani teda omakorda esitama otseseid küsimusi ja nii oma nõrkust näitama.

Ega tal muud üle ei jäänud. „Kas seal on päev?”

Ning lõpuks robot vastas: „Jah, härra,” ja lahkus.

Seal on päev! Ta astub planeedi kaitsmata pinnale päevaajal.

Ta ei teadnud, mis tunne see olla võiks. Ta oli vilksamisi näinud planeedi pinda Linna erinevatest kohtadest, ta oli ka lühikest aega väljas olnud. Kuid alati oli ta olnud müüride sees või vähemalt nende läheduses. Julgeolek oli alati käeulatuses olnud.

Kus turvatunne nüüd oli? Isegi mitte võltse pimedusekardinaid.

Ja kuna ta oli otsustanud välisilmlaste ees mitte nõrkust välja näidata – olgu ta neetud, kui ta seda teeb! – surus ta oma keha kaitsevõrgustikku, vastu pidurdusjõule, sulges silmad ja võitles kangekaelselt paanikaga.