I osa: 3 pt

„Kuidas sulle siin meeldib?” küsis Jane mult, kui pärast õhtusööki nõusid pesime. „Huckleberrys, ma mõtlen.”

„See pole esimene kord, kui mult täna seda küsitakse.” Võtsin talt taldriku ja asusin seda kuivatama.

See pani ema pisut kulme kergitama. „Kindral Rybicki küsis sult seda?”

„Jep.”

„Ja mida sa talle ütlesid?”

„Ma ütlesin talle, et mulle üsna meeldib siin.” Ma panin kuivatatud taldriku kappi ja ootasin järgmist.

Jane hoidis sellest kinni. „Aga päriselt?”

Ma ohkasin, õige pisut dramaatiliselt. „Olgu, annan alla. Mis toimub? Te issiga mõlemad olite õhtusöögil nagu zombid. Ma saan aru, et sina seda tähele ei pannud, sest sa olid samamoodi endasse uppunud, aga ma nägin terve õhtusöögi vaeva, et teilt midagi peale mühatuste kätte saada. Babar rääkis rohkem kui teie kaks kokku.”

„Vabandust, Zoë,” ütles Jane.

„Sa said andeks. Aga ma ikka tahan teada, mis toimub.” Osutasin sõrmega Jane’i käele, andes märku, et ootan endiselt seda taldrikut.

Ta andis selle üle. „Kindral Rybicki tegi meile su isaga ettepaneku hakata uue koloonia juhtideks.”

Nüüd oli minu kord taldrik unustada. „Uus koloonia?”

„Jah.”

„Nagu koloonia, mis asub mõnel teisel planeedil?”

„Jah.”

„Uau.”

„Jah.” Jane oskas mõnikord ühe sõnaga väga palju edasi anda.

„Miks ta teid tahtis?” küsisin kuivatamist jätkates. „Ära pane pahaks, emme, aga sa oled imepisikese küla konstaabel. Ja isa on ombudsman. Tõsine karjäärihüpe.”

„Ei pane. Meil oli sama küsimus. Kindral Rybicki ütles, et meie sõjalised kogemused teevad selle tasa. John oli major ja mina olin leitnant. Ja ükskõik mis muid oskusi me vajame, usub Rybicki, et saame kõik kähku selgeks, enne kui uude kolooniasse jõuame. Just meie sellepärast, et tegu pole normaalse kolooniaga. Kolonistid ei ole Maalt, nad on Kolooniate Liidu kümnelt vanimalt planeedilt. Kolooniate koloonia. Esimene selline.”

„Ja mitte ükski planeetidest, kes koloniseerimisel osalevad, ei taha, et juht oleks mõnelt teiselt neist?” pakkusin välja.

Jane naeratas. „Nii see on. Oleme kompromisskandidaadid. Kõige vähem ebameeldiv lahendus.”

„Jõudis kohale. Tore, kui sind millekski vaja läheb.”

Mõne minuti jätkasime nõudepesemist vaikides.

„Sa ei vastanud mu küsimusele,” ütles Jane lõpuks. „Kas sulle meeldib siin? Kas sa tahad jääda Huckleberryle.”

„Mul on hääleõigus?” küsisin.

„Loomulikult on. Kui me nõustume, tähendab see Huckleberrylt lahkumist vähemalt paariks aastaks – kuni saame koloonia püsti ja tööle. Kuid reaalselt tähendab see minekut alatiseks. See tähendab meile kõigile minekut alatiseks.”

„Kui?” märkisin veidi üllatunult. „Te ei öelnud jah.”

„See pole otsus, mida tehakse keset sorgopõldu,” sõnas Jane mulle otse otsa vaadates. „Sellise asja peale ei saa lihtsalt jah öelda. See on keeruline otsus. Oleme terve õhtu infot kogunud, et mõista, mis plaanid Kolooniate Liidul selle uue kolooniaga on. Ja siis peame mõtlema oma elust siin. Minu, Johni ja sinu.”

Irvitasin. „Mul on siin elu?” See oli mõeldud naljana.

Jane ei võtnud vedu. „Tõsiselt, Zoë.” Tõsinesin. „Oleme olnud siin pool su elust. Sul on sõbrad. Sa tunned seda paika. Sul on siin tulevik, kui sa seda soovid. Sul võib siin olla elu. Ei saa seda kõike kergelt kõrvale heita.” Ta pistis käed kraanikausi seebivahtu järgmise taldriku järele.

Uurisin teda; tema hääles oli midagi. Asi ei olnud ainult minus. „Sul on siin elu.”

„On. Mulle meeldib siin. Mulle meeldivad meie naabrid ja meie sõbrad. Mulle meeldib olla konstaabel. See elu sobib mulle.” Ta ulatas mulle koogitaldriku, mille oli just puhtaks pesnud. „Enne kui me siia tulime, veetsin kogu elu erivägedes. Laevadel. See on esimene maailm, kus ma tegelikult elan. See on minu jaoks oluline.”

„Siis milles on küsimus? Me ei peaks minema, kui sa ei taha minna.”

„Ma ei öelnud, et ma ei taha minna. Ma ütlesin, et mul on siin elu. See pole sama asi. On häid põhjusi, miks minna. Ja see pole ainult minu otsus.”

Ma kuivatasin koogitaldriku ja panin ära. „Mida issi arvab?”

„Ta pole veel mulle rääkinud.”

„Sa tead, mida see tähendab. Issi ei peenutse asjadega, mida ta teha ei taha. Kui tal kulub aega selle üle mõtlemisele, siis ta ilmselt tahab minna.”

„Ma tean.” Jane loputas söögiriistu. „Ta püüab leida viisi, kuidas mulle öelda, mida ta tahab. Teda aitaks palju, kui ta teaks, mida meie asjast arvame.”

„Olgu,” ütlesin ma.

„Sellepärast ma küsisin sult, kas sulle siin meeldib,” kordas Jane.

Ma mõtlesin selle üle köögilauda kuivatades. „Mulle meeldib siin,” sõnasin lõpuks. „Mulle meeldib siin, aga ma pole kindel, kas ma tahaksin siia alatiseks jääda.”

„Miks mitte?”

„Siin ju ei ole eriti midagi.” Viipasin umbkaudu Uus-Goa suunas. „Eluvalikud siin on piiratud. Talunik, talunik, poepidaja ja talunik. Võib-olla ka mingi valitsusamet nagu sina ja isa.”

„Kui me läheme sellesse uude kolooniasse, on su valikud samad. Esimese laine kolonistide elu pole kuigi romantiline, Zoë. Keskendutakse ellujäämisele ja uue koloonia ettevalmistamisele kolonistide teise laine jaoks. See tähendab talunikke ja töölisi. Kui välja arvata mõned erilised ametikohad, mis on juba eelnevalt määratud, pole seal suuremat midagi valida.”

„Jah, aga vähemalt oleks see uues kohas. Seal me ehitaksime uut maailma. Siin me ainult hooldame vana. Ole aus, emme. Kõik on siin kuidagi unine. Sinu jaoks on suur päev, kui kusagil toimub kaklus. Isa päeva tipphetk on vaidlus kitse üle.”

„Võib ka hullemini minna.”

„Ma ei palu aktiivset relvakonflikti.” Teine nali.

Ja jälle sõitis Jane sellest üle. „See on täiesti uus koloniaalplaneet. Neis on kõige suurem risk, et neid rünnatakse, sest seal on vähe inimesi ja vähe kaitset Kolooniate Kaitseväelt. Sa tead seda sama hästi kui kõik teised.”

Pilgutasin silmi. See oli märgist mööda. Teadsin seda hulga paremini kui teised. Kui olin väga noor – enne kui Jane ja John mu adopteerisid –, rünnati planeeti, millel elasin (täpsemalt, mille kohal ma elasin, sest elasin kosmosejaamas). Omaghi. Jane ei puudutanud seda teemat peaaegu kunagi, sest ta teadis, mida selle meenutamine mulle tähendab. „Arvad, et nii see seal läheb?”

Küllap Jane mõistis, mis suunas mu mõtted liiguvad. „Ei. See on ebatavaline koloonia. Õige mitmes mõttes testkoloonia. Selle taga on poliitiline surve, et asi õnnestuks. Muuhulgas tähendab see ka rohkem ja paremat kaitset. Ma usun, et see on paremini kaitstud kui enamik asutatavaid kolooniaid.”

„Seda on hea teada.”

„Aga rünnakuoht on ikkagi olemas,” jätkas Jane. „Me Johniga võitlesime koos Korallil. See oli üks esimesi inimeste asustatud planeete ja ometi seda rünnati. Ükski koloonia pole täiesti ohutu. On ka teisi ohte. Koloonia võivad hävitada kohalikud viirused või röövloomad. Halb ilm võib hävitada saagi. Kolonistid ise võivad olla halvasti ette valmistatud. Koloniseerimine – tõeline koloniseerimine, mitte see, millega me siin Huckleberryl tegeleme – on raske ja rutiinne töö. Mõned kolonistid võivad sellega mitte hakkama saada ja kogu koloonia endaga kaasa tõmmata. Halvad juhid võivad teha halbu otsuseid.”

„Noh, tundub, et vähemalt selle viimase pärast ei pea muretsema,” püüdsin ma meeleolu tõsta.

Jane ei võtnud taas sööta. „Ma räägin sulle, et see ei ole ohutu. See on riskantne. Väga. Ja kui me selle riski võtame, siis avasilmi.”

Niisugune emme ta oli. Tema huumorimeel polnud nii piiratud kui Hickoryl ja Dickoryl – suutsin ta teinekord naerma ajada. Aga ikkagi oli ta üks tõsisemaid inimesi, keda ma oma elus üldse kohanud olen. Kui ta tahtis, et sa pööraksid tähelepanu millelegi, mida ta pidas oluliseks, ei lasknud ta end kõrvale kallutada. See oli teinekord väga väärt omadus, aga hetkel tegi see mul olemise tõeliselt ebamugavaks. Mis kahtlemata oligi nii mõeldud.

„Emme, ma tean. Ma tean, et see on ohtlik. Ma tean, et paljud asjad võivad valesti minna. Ma tean, et see pole lihtne.” Peatusin.

„Aga,” andis Jane märku jätkata, mõistes suurepäraselt, et seda ma ootangi.

„Aga kui sina ja issi asja juhite, usun, et see on riski väärt. Sest ma usaldan teid. Te ei võta ette midagi, millega te pole kindlad, et hakkama saate. Ja ma tean, et te ei riski minuga ilmaasjata. Kui teie kaks otsustate minna, tahan ma kaasa tulla. Ma tahan kindlasti minna.”

Märkasin äkki, et rääkides olin tõstnud käe rinnale ja hoidsin sõrmi Jane’i kingitud ripatsil, väikesel nefriitelevandil. Lasin käe pisut piinlikkust tundes alla.

„Ja ükskõik mis muud, aga uue koloonia asutamine ei ole kindlasti igav,” lõpetasin pisut kohmakalt.

Emme naeratas, tõmbas kraanikausilt korgi ja kuivatas käed. Siis ta astus minu juurde ja suudles mu otsaesist; olin piisavalt lühike ja tema piisavalt pikk, et see tal loomulikult välja kukuks. „Ma lasen su isal veel mõned tunnid haududa,” ütles ta. „Ja siis ütlen talle, mida meie asjast arvame.”

„Tänud, emme.”

„Ja vabandust õhtusöögi pärast. Sinu isa tõmbub mõnikord endasse ja mina tõmbun endasse piisavalt, et mitte märgata, et ta on endasse tõmbunud.”

„Ma tean. Sa peaksid teda lihtsalt tonksama ja käskima sealt välja tulla.”

„Ma jätan selle meelde võimaliku tegutsemisvariandina.” Jane lisas veel ühe kiire suudluse ja tõmbus eemale. „Nüüd mine tee oma kodutööd ära. Me pole veel planeedilt lahkunud.” Ta läks köögist välja.