Jutuajamine komissariga

(Raamatu esimene peatükk)

 

Lije Baley oli just oma laua juurde jõudnud, kui tajus, et R. Sammy teda ootavalt vaatab.

Tema pika näo mornid jooned tõmbusid jäigaks. „Mis vaja?”

„Boss tahab teid enda juurde, Lije. Silmapilk. Kohe, kui olete saabunud.”

„Hea küll.”

R. Sammy seisis seal tuimalt edasi.

Baley ütles: „Ma ütlesin: hea küll. Mine ära!”

R. Sammy pööras kannal ringi ja läks oma toimetuste juurde. Baley mõtles ärritatult, miks poleks neidsamu toimetusi võinud teha mõni inimene.

Ta peatus, et oma tubakakoti sisu uurida ja mõttes arvutada. Kahe piibutäiega päevas suudaks ta sellega järgmise kvoodini välja venitada küll.

Siis astus ta oma vaheseina tagant välja (vaheseinaga eraldatud nurga vääriliseks oli ta arvatud kaks aastat tagasi) ja kõndis läbi ühisruumi.

Simpson vaatas oma merc-pooli kohalt üles, kui ta möödus. „Boss tahab sind, Lije.”

„Ma tean. R.Sammy ütles mulle.”

Merc-poolist valgus välja tihedasti koodmärkidega kaetud lint, kui väike seade oma mälus tuhnis ja analüüsis, et leida soovitud informatsiooni, mis oli tallel ta hiilgava elavhõbedase pinna all tillukeste vibromustritena.

„Annaksin R. Sammyle jalaga tagumikku, kui ma ei kardaks jalga murda,” ütles Simpson. „Nägin eile Vince Barrettit.”

„Ohoh?”

„Tahab oma tööd tagasi. Või ükskõik millist tööd Osakonnas. Vaene laps on meeleheitel, aga mis oli minul talle öelda? R. Sammy teeb tema tööd ja ongi kõik. Vince töötab praegu pärmikasvanduste tarneketis. Oli üks terane poiss. Meeldis kõigile.”

Baley kehitas õlgu ning ütles jäigemalt, kui oli kavatsenud või tundnud: „See on asi, mille me kõik kord läbi elame.”

Bossil oli omaette kabinet. Piimklaasist uksel seisis JULIUS ENDERBY. Kenad tähed. Väga hoolikalt klaasi sisse graveeritud. Nime all oli öeldud NEW YORGI LINNA POLITSEIKOMISSAR.

Baley astus sisse ja ütles: „Tahtsite mind näha, komissar?”

Enderby vaatas üles. Ta kandis prille, sest tal olid tundlikud silmad, mis ei talunud tavalisi kontaktläätsi. Alles siis, kui olid prillide väljanägemisega harjunud, märkasid ülejäänud osa näost, mis oli kaunikesti tavaline. Baleyl oli kõva kahtlus, et komissar hindas oma prille isikupära tõttu, mille need talle andsid, ja et tegelikult polnudki ta silmad nii väga õrnad.

Komissar näis üpris närviline olevat. Ta seadis oma mansette, naaldus toolileenile ja ütles liiga südamlikult: „Istu, Lije. Istu.”

Baley seisis kangelt ja ootas.

Enderby ütles: „Kuidas Jessie’l läheb? Ja poisil?”

„Hästi,” ütles Baley õõnsalt. „Väga hästi. Ja teie perel?”

„Hästi,” kordas kajana Enderby. „Väga hästi.”

See oli vale sissejuhatus.

Baley mõtles: tema näoga on midagi viltu.

Valjusti ütles ta: „Komissar, soovin, et te poleks R. Sammyt mulle järele saatnud.”

„Noh, sa ju tead, kuidas ma ennast nende asjade suhtes tunnen, Lije. Aga ta on siia määratud ja ma pean teda millekski kasutama.”

„See on ebamugav, komissar. Ta ütleb, et tahate mind näha, ja siis ta lihtsalt seisab seal. Teate küll, mida ma silmas pean. Pean talle ütlema, et ta ära läheks, või muidu ta jääbki sinna seisma.”

„Oh, see oli minu viga, Lije. Andsin talle edasitoimetamiseks sõnumi ja unustasin eraldi lisada, et ta läheks tagasi oma töö juurde, kui on sõnumi edasi andnud.”

Baley ohkas. Peened kurrud ta tumepruunide silmade ümber muutusid rohkem märgatavaks. „Igatahes tahtsite mind näha.”

„Jah, Lije,” ütles komissar, „aga mitte lihtsa asja pärast.”

Ta tõusis, pööras ümber ja läks laua taga oleva seina juurde. Ta puudutas üht märkamatut lülitit ja osa seinast muutus läbipaistvaks.

Baley pilgutas hallika valguse ootamatu sissetungi peale silmi.

Komissar naeratas. „Lasin selle eelmisel aastal spetsiaalselt teha, Lije. Ei usu, et oleksin sulle seda varem näidanud. Tule siia ja vaata. Vanal ajal olid kõigis ruumides selletaolised asjad. Neid nimetati „akendeks”. Kas teadsid seda?”

Baley teadis väga hästi, sest oli vaadanud mitut ajaloolist romaani.

„Olen neist kuulnud,” ütles ta.

„Tule siia.”

Baley tundis pisut piinlikkust, kuid tegi, mida öeldi. Ruumi privaatsuse paljastamises välismaailmale oli midagi sündsusetut. Mõnikord läks komissari armastus keskaja vastu üpris tobedatesse äärmustesse.

„Nagu need tema prillidki,” mõtles Baley.

See oligi see! See oli põhjus, miks ta valesti välja nägi.

Baley üles: „Vabandage, komissar, aga teil on vist uued prillid, eks?”

Komissar vahtis talle kerge üllatusega otsa, võttis prillid eest, vaatas neid ja siis jälle Baleyd. Prillideta tundus ta ümmargune nägu veel ümmargusem ja lõug veelgi esiletungivam. Ta näis ka ebakindlam ega suutnud silmi korralikult fookusesse saada.

Ta ütles: „Jah.”

Ta pani prillid ninale tagasi ning lisas siis tõelise vihaga: „Lõhkusin vanad prillid kolme päeva eest ära. Oli see, kuidas oli, aga ma ei suutnudki neid enne tänast asendada. Lije, need kolm päeva olid põrgu.”

„Prillide pärast?”

„Ja muude asjade pärast ka. Kohe räägin.”

Ta pöördus akna poole ja sedasama tegi ka Baley. Kerge jahmatusega taipas Baley, et väljas sajab. Minutiks unustas ta ennast taevast langevate veetilkade mängu jälgima ning komissarist kiirgas teatavat uhkust, nagu oleks ta selle fenomeni ise korraldanud.

„Sel kuul näen juba kolmandat korda, kuidas sajab. Uhke vaatepilt, kas sa ei arva?”

Tahtmatult pidi Baley tunnistama, et pilt on mõjuv. Oma neljakümne kahe eluaasta jooksul oli ta vihma harva näinud. Või siis mõnda muud loodusnähtust, kui jutt juba sellele läks.

Ta ütles: „Mulle on kõik see vesi, mis alla linna peale tuleb, alati raiskamisena tundunud. See peaks piirduma reservuaaridesse sadamisega.”

„Lije,” ütles komissar, „sa oled modernist. See ongi sinu probleem. Keskajal elasid inimesed lageda taeva all. Ma ei pea silmas ainult farme. Ma pean silmas, et ka linnades. Isegi New Yorgis. Kui sadas, ei mõelnud nad sellest kui raiskamisest. Nad olid selle üle väga uhked. Nad elasid looduslähedaselt. See tähendab tervislikumalt, paremini. Kaasaegse elu probleemid tekivad lahutusest loodusega. Loe mõnikord Söesajandi kohta.”

Baley oli lugenud. Ta oli kuulnud paljusid inimesi tuumajõu sissetungi pärast oigamas. Ta oigas selle üle ka ise, kui asjad valesti läksid või kui ta ennast väsinuna tundis. Niisugune oigamine oli justkui inimloomusesse programmeeritud joon. Söesajandil oigasid inimesed aurumasinate sissetungi pärast. Ühes Shakespeare’i näidendis oigas tegelane püssirohu leiutamise pärast. Tuhat aastat hiljem oigavad nad positronaju leiutamise pärast.

Põrgusse kõik.

Ta üles mornilt: „Vaadake, Julius.” (Tal polnud kombeks komissariga tööajal semutseda, ükskõik kui palju „Lije’sid” too tema poole ka ei paisanud, ent seda tundus nüüd tingivat midagi erilist.) „Vaadake, Julius, te räägite praegu kõigest peale selle, mille pärast ma teie juurde tulnud olen, ja see teeb mulle muret. Mis see on?”

Komissar ütles: „Kohe jõuan selleni, Lije. Las ma teen seda omal kombel. See on... see on üks probleem.”

„Kindlasti on. Millega siin planeedil probleeme poleks? Veel jamasid R-idega?”

„Teatud mõttes jah, Lije. Ma seisan siin ja mõtlen, kui palju muresid jaksab vana maailm veel lisaks taluda. Kui ma siia selle akna panin, ei lasknud ma mitte ainult taevast sisse. Ma lasksin sisse Linna. Vaatan seda ja imestan, milliseks võiks ta järgmisel sajandil saada.”

Baleyle tundus teise sentimentaalsus eemaletõukavana, kuid ta leidis end võlutult välja vahtimas. Isegi ilmast hägustatult oli Linn suurepärane asi, mida vaadata. Politseivalitsus asus Linnahalli ülemistel korrustel ja Linnahall sirutus kõrgele. Komissari aknast vaadates paistsid naabruses olevad tornid lühikestena ja nende tipud olid näha. Need olid nagu arvukad ülespoole sirutuvad sõrmed. Nende müürid olid tuimad, ilmetud. Need olid inimtarude väliskestad.

„Mõnes mõttes,” ütles komissar, „on mul kahju, et sajab. Me ei näe Kosmoselinna.”

Baley vaatas lääne poole, kuid kõik oli nii, nagu komissar ütles. Silmapiir ei paistnud. New Yorgi tornid muutusid uduseks ja kadusid ühtlase valenduse taustal silmist.

„Ma tean, kuidas Kosmoselinn välja näeb,” ütles Baley.

„Mulle meeldib vaade just siit,” ütles komissar. „See paistab kahe Brunswicki sektori vahelt. Madalad hajaliasuvad kuplid. See ongi erinevus meie ja välisilmlaste vahel. Meie püüdleme kõrgemale ja hoiame tihedamalt troppi. Neil on iga pere peale kuppel. Igal perel on oma maja. Ja maa, mis jääb kuplite vahele. Oled sa kunagi mõne välisilmlasega rääkinud, Lije?”

„Paar korda. Umbes kuu aega tagasi rääkisin ühega siinsamas teie interkommi kaudu,” ütles Baley kannatlikult.

„Jah, mul on meeles. Aga muutusin vist lihtsalt pisut filosoofiliseks. Meie ja nemad. Erinevad elustiilid.”

Baley kõht hakkas natuke krampi kiskuma. Mida kaudsem oli komissari lähenemisviis, seda tapvamaks võis tema arvates osutuda lõpptulemus.

Ta ütles: „Hea küll. Aga mis selles üllatavat on? Pole võimalik kaheksat miljardit inimest üle terve Maa väikestesse kuplitesse asustada. Neil on oma maailmades palju ruumi, nii et jätame nad elama nende omal kombel.”

Komissar läks oma tooli juurde ja istus maha. Ta silmad vaatasid pilkumatult Baley poole, prilliklaaside tõttu pisut väiksemad. Ta ütles: „Mitte kõik pole kultuurierinevuste koha pealt nii sallivad. Ei meie ega välisilmlaste seas.”

„Hea küll. Mis siis?”

„Siis on nii, et kolm päeva tagasi suri üks välisilmlane.”

Nüüd see tuli. Baley õhukeste huulte nurgad kerkisid pisut, kuid selle mõju jäi ta pikal kurval näol märkamatuks. Ta ütles: „Paha lugu. Midagi nakkavat, ma loodan. Mingi viirus. Võib-olla külmetus.”

Komissar näis jahmunud olevat. „Millest sa räägid?”

Baley ei viitsinud seletada. Hoolikus, millega välisilmlased olid oma ühiskondadest välja rookinud haigused, oli laialt tuntud. Hoolikus, millega nad vältisid kokkupuutumist haigusi kandvate maalastega, oli tuntud isegi veel laiemalt. Seega oli komissarile suunatud sarkasm lihtsalt mahavisatud aeg.

Baley ütles: „Niisama lobisen. Millesse ta suri?” Ta pööras akna poole tagasi.

Komissar ütles: „Ta suri rinnakorvi puudumisse. Keegi oli tema peal blasterit kasutanud.”

Baley selg tõmbus kangeks. Ta ütles ümber pööramata: „Millest sina räägid?”

„Mina räägin mõrvast,” ütles komissar vaikselt. „Sa oled erariides politseinik. Sa tead, mis on mõrv.”

Ja nüüd pööras Baley ümber. „Aga välisilmlane! Kolm päeva tagasi?”

„Jah.”

„Aga kes seda tegi? Kuidas?”

„Välisilmlased ütlevad, et maalane.”

„Ei või olla.”

„Miks mitte? Sina ei salli välisilmlasi. Mina ka mitte. Kes siin Maa peal sallib? Mitte keegi ei salli neid mitte natukestki, ongi kogu lugu.”

„Muidugi, aga...”

„Los Angelese vabrikutes oli tulekahju. Berliinis algas R-ide purukspeksmine. Šanghais toimusid ülestõusud.”

„Hea küll.”

„Kõik see viitab kasvavale rahulolematusele. Võib-olla mingile organisatsioonile.”

Baley ütles: „Komissar, ma ei saa sellest aru. Kas panete mind mingil põhjusel proovile?”

„Mida?” Komissar näis siiralt jahmunud.

Baley vaatas teda. „Kolm päeva tagasi mõrvati välisilmlane ja välisilmlased arvavad, et seda tegi maalane. Praeguseni,” koputas ta sõrmega vastu lauda, „pole veel midagi juhtunud. Kas nõnda? Komissar, see on uskumatu. Jehosafat, komissar, niisugune asi oleks New Yorgi planeedi pinnalt pühkinud, kui see oleks tõesti aset leidnud.”

Komissar raputas pead. „See polegi nii lihtne, kui paistab. Vaata, Lije, ma olen kolm päeva jalul olnud. Ma olen linnapeaga nõu pidanud. Ma olen Kosmoselinnas käinud. Ma olen sõitnud Washingtoni ja rääkinud Maapealse Uurimisbürooga.”

„Oh? Ja mida oli Bürool öelda?”

„Nad ülevad, et see on meie asi. See toimus meie Linna piires. Kosmoselinn kuulub New Yorgi jurisdiktsiooni alla.”

„Aga tal on maavälised õigused.”

„Ma tean. Kohe jõuan selleni.” Komissari pilk pöördus Baley ainitisest vaatest kõrvale. Ta paistis ennast tundvat nii, nagu oleks sattunud äkitselt Baley alluvusse, ja Baley käitus nii, nagu oleks ta seda fakti aktsepteerinud.

„See võib olla välisilmlaste korraldatud etendus,” ütles Baley.

„Oota üks hetk, Lije,” palus komissar. „Ära kiirusta mind takka. Püüan sinuga asja arutada nagu sõber sõbraga. Ma olin seal, kui see uudis teatavaks sai. Mul oli kokku lepitud kohtumine... Roj Nemennuh Saroniga.”

„Ohvriga?”

„Ohvriga.” Komissar oigas. „Veel viis minutit ja ma oleksin ise võinud laiba leida. Oleks see vast vapustus olnud. See oli niigi julm, väga julm. Nad kohtasid mind ja rääkisid mulle. See oli kolmepäevase õuduse algus, Lije. Käisin kolm päeva ringi nagu udus ega saanud aega uusi prillegi otsida. Vähemalt see ei juhtu enam uuesti. Tellisin kolm paari.”

Baley juurdles pildi kallal, mis tal oli sündmusest kujunenud. Ta nägi vaimusilmas välisilmlaste pikki heledaid kogusid komissarile uudisega lähenemas ja talle seda oma otsesel emotsioonitul moel välja paiskamas. Julius võis prillid eest võtta ja neid puhastama hakata. Sündmuse mõju all olles pidi ta need maha pillama ning jäi siis arvatavasti kilde vaatama, pehmed täidlased huuled värisemas. Baley oli üsna kindel, et vähemalt viis minutit oli komissar hoopis rohkem häiritud oma prillide kui mõrva pärast.

Komissar ütles: „See on üks kuradima olukord. Nagu sa ütlesid, on välisilmlastel eksterritoriaalsed õigused. Nad võivad nõuda omaenda juurdlust, võivad saata valitsustele oma kodus ükskõik millise aruande. Välismaailmad võivad seda kasutada ettekäändena hunnikuks kahjutasunõueteks. Tead küll, kuidas niisugune asi rahvale mõjuks.”

„Kui Valge Maja nõustuks maksma, oleks see poliitiline enesetapp.”

„Ja maksmisest keeldumine oleks teist sorti enesetapp.”

„Sa ei pea mulle sellest jutustama,” ütles Baley. Ta oli olnud väike poiss, kui väliskosmosest tulid hiilgavad kosmoselaevad Washingtoni, New Yorki ja Moskvasse sõdalasi tooma, et kokku koguda see, mida nad väitsid endale kuuluvat.

„Siis sa ju tead. Maksa või ära maksa, ikka on jama. Ainus väljapääs oleks mõrvar ise üles leida ja välisilmlastele üle anda. See sõltub meist.”

„Miks mitte jätta see Maapealse Uurimisbüroo hooleks? Isegi kui see õiguslikust seisukohast kuulubki meie haldusalasse, jääb ikkagi tähtedevaheliste suhete küsimus...”

„Büroo ei võtaks seda. See on kuum ja meie süles.” Ta tõstis korraks pea ja uuris teraselt oma alluvat. „Ja see poleks hea, Lije. Kõigil meist on võimalus tööst ilma jääda.”

Baley ütles: „Asendada meid kõiki? Lollus. Väljaõppinud mehi, keda meie asemele saata, ei jätkuks.”

„R-id,” ütles komissar. „Neid jätkub.”

„Mis asja?”

„R. Sammy on alles algus. Tema tegeleb kontoritööga. Teised võivad ekspressteedel patrullida. Pagan võtaks, mees, ma tunnen välisilmlasi sinust paremini ja tean, mida nad teevad. Leidub R-isid, kes võivad teha sinu tööd ja minu oma. Meid võidakse lahti lasta. Ära looda muud. Ja meie eas jälle tööturule sattuda...”

Baley ütles karedalt: „Hea küll.”

Komissar näis piinlikkust tundvat. „Vabandust, Lije.”

Baley noogutas ja püüdis mitte mõelda oma isale. Muidugi oli komissaril see lugu teada.

Baley ütles: „Millal kogu see asendamise värk algas?”

„Vaata, sa oled naiivne, Lije. See on toimunud kogu aeg. See on toimunud kakskümmend viis aastat, juba sellest saadik, kui välisilmlased saabusid. Sa tead seda. See on hakanud lihtsalt tihedamini toimuma, muud midagi. Kui me selle juhtumi untsu keerame, on see pikk samm punkti suunas, millest alates võime jätta lootuse kunagi pensioni saama hakata. Teisest küljest, Lije, kui tuleme asjaga hästi toime, võime nihutada selle punkti kaugesse tulevikku. Ja eriti hea oleks see sinu jaoks.”

„Minu jaoks?” ütles Baley.

„Sind määratakse uurimise eest vastutavaks ohvitseriks, Lije.”

„Ma ei sobi selleks, komissar. Olen C-5 ja kogu lugu.”

„Sa tahaksid olla C-6, eks ole?”

Kas ta tahtis? Baley teadis astme C-6 privileege. Istekoht ekspressteel tipptunnil, mitte ainult kümnest neljani. Nihkumine ülespoole Sektsiooni köögi valikute nimekirjas. Võib-olla isegi võimalus saada parem korter ja Jessie’le solaariumitasandi kvoodipilet.

„Tahan küll,” ütles ta. „Muidugi. Miks ma ei peaks tahtma? Aga mis siis saab, kui ma uurimise untsu keeran?”

„Miks sa peaksid selle untsu keerama, Lije?” veenis komissar. „Sa oled tubli mees. Sa oled üks parimaid, kes meil on.”

„Aga Osakonna minu sektsioonis on pool tosinat minust kõrgema reitinguga meest. Miks peaks nendest mööda mindama?”

Baley ei öelnud välja, kuid ta hoiak andis tugevasti mõista, et komissar ei hakkaks protokolli rikkuma muidu kui äärmise hädavajaduse korral.

Komissar pani käed rinnal risti. „Kahel põhjusel. Sa pole mulle lihtsalt mingi suvaline uurija, Lije. Me oleme ka sõbrad. Ma pole unustanud, et käisime koos ülikoolis. Mõnikord võib tunduda, nagu oleksin unustanud, aga see tuleb reitingust. Mina olen komissar ja sa tead, mida see tähendab. Aga ma olen endiselt su sõber ja see annab õigele inimesele hiilgava võimaluse. Tahan, et selle saaksid sina.”

„See on üks põhjus,” ütles Baley külmalt.

„Teine põhjus on see, et pean sind oma sõbraks. Ma vajan teenet.”

„Millist teenet?”

„Ma tahan, et võtaksid vastu välisilmlasest partneri selle juhtumi uurimiseks. See oli välisilmlaste tingimus. Nad nõustusid mõrvast mitte teatama; nad nõustusid jätma uurimise meie kätesse. Vastutasuks nõuavad nad, et üks nende oma agentidest saaks uurimisest kõigis selle üksikasjades osa võtta.”

„Kõlab nii, nagu ei usaldaks nad meid üldse.”

„Kindlasti mõistad sa neid. Kui seda juhtumit valesti käsitletakse, tekib paljudel neist oma valitsustega probleeme. Ma luban neile seda luksust, et kahelda, Lije. Tahan uskuda, et nad kavatsevad sellega ainult head.”

„Olen selles kindel, komissar. Sellepärast ongi nendega alati igavene häda.”

Komissari ilme selle peale ei muutunud, vaid ta jätkas. „Kas sa nõustud välisilmlasest partneriga, Lije?”

„Kas palute seda kui teenet?”

„Jah, ma palun, et võtaksid selle töö vastu koos kõigi tingimustega, mis välisilmlased on seadnud.”

„Ma nõustun välisilmlasest partneriga, komissar.”

„Tänan, Lije. Ta peab hakkama sinuga koos elama.”

„Oh, pidage nüüd.”

„Ma tean, ma tean. Aga sul on ju suur korter, Lije. Kolm tuba. Ainult üks laps. Sa saad ta enda juurde võtta küll. Ta ei tee tüli. Ta ei tee üldse tüli. Ja seda on tarvis.”

„Jessie’le see ei meeldiks. Ma tean.”

„Ütle Jessie’le,” rääkis komissar siiralt, nii siiralt, et ta silmad tundusid läbi vaadet varjavate klaasketaste auke puurivat, „et kui teed seda minu heaks, siis teen mina, mida suudan, et tõsta sind astmele C-7, kui see kõik läbi on. C-7, Lije!”

„Hea küll, komissar, oleme kokku leppinud.”

Baley ajas end toolilt poolenisti püsti, tabas ilme komissari näol ja istus tagasi.

„Midagi on veel?”

Komissar noogutas aeglaselt. „Üks asi.”

„Mis see on?”

„Su partneri nimi.”

„Mis vahet seal on?”

„Välisilmlastel,” ütles komissar, „on pentsikud kombed. Partner, keda nad pakuvad, ei ole... ei ole...”

Baley silmad läksid pärani. „Üks hetk!”

„Sa pead, Lije. Sa pead. Muud väljapääsu ei ole.”

„Elab minu korteris? Selletaoline asi?”

„Kui sõber, palun sind!”

„Ei. Ei!”

„Lije, ma ei saa selles osas kedagi teist usaldada. Kas pean selle sinu jaoks kirja panema? Me peame koos välisilmlastega töötama. Me peame edu saavutama, kui tahame kosmoselaevu Maast eemal hoida. Aga me ei saa edu saavutada vanal harjumuspärasel moel. Sulle antakse partneriks üks nende R-idest. Kui tema lahendab juhtumi, kui ta esitab aruande, et oleme ebakompetentsed, siis oleme igal juhul hädas. Meie, terve osakond. Sa saad ju sellest aru, eks? Nii et oled saanud väga delikaatse ülesande. Pead temaga koos töötama, aga vaata, et sina lahendaksid juhtumi, mitte tema. Mõistad?”

„Peate silmas, et teha temaga sada protsenti koostööd, ilma tal kõri läbi lõikamata? Patsutada teda seljale, nuga käes?”

„Mida me veel saaksime teha? Muud väljapääsu ei ole.”

Lije Baley oli endiselt kõhklev. „Ma ei tea, mida Jessie võiks öelda.”

„Ma räägin temaga, kui sa tahad.”

„Ei, komissar.” Ta tõmbas sügava ohkega hinge. „Mis mu partneri nimi siis on?”

„R. Daneel Olivaw.”

Baley ütles kurvalt: „Praegu pole eufemismideks aega, komissar. Ma võtan selle töö vastu, nii et kasutame täisnime. Robot Daneel Olivaw.”