Jutukogu algus: sissejuhatus, 1 lugu ja lugude saamislood

Sissejuhatus

Kirjutamine on lend unistustes.

Kui sa mäletad. Kui sa suudad. Kui see töötab.

Nii lihtne ongi.

Autori märkmik, veebruar 1992

 

Seda tehakse peeglitega. Loomulikult on see klišee, aga ühtlasi tõsi. Mustkunstnikud on kasutanud tavaliselt 45-kraadise nurga alla seatud peegleid sellest ajast saadik, kui korralikke selgeid peegleid viktoriaanlikul ajal massiliselt tootma hakati, kõvasti üle saja aasta tagasi. Sellega tegi 1862. aastal algust John Nevil Maskelyne oma kapiga, mis tänu osavalt paigaldatud peeglile varjas rohkem kui paljastas.

Peegel on imeline asi. Tundub, et see räägib tõtt, peegeldab meile reaalsust, aga paiguta see vaid õigesti ja ta valetab sulle nii veenvalt, et sa usud, et miski võib lihtsalt õhku haihtuda, et tuvisid, lippe ja ämblikke täis kast on tegelikult tühi, et kardina taha või auku peidetud inimesed hõljuvad kummitustena lava kohal. Keera peegel õige nurga alla ja peeglist saab maagiline luuk, see võib näidata sulle ükskõik mida ette kujutada oskad ja veel paari asja, mida ei oska.

(Suits ähmastab asjade piirjooni.)

Lood on väga mitmes mõttes peeglid. Me kasutame neid, et selgitada endale, kuidas maailm toimib või siis ei toimi. Nagu peeglid, valmistavad ka lood meid ette saabuvateks päevadeks. Nad juhivad meie tähelepanu kõrvale asjadest pimeduses.

Fantaasiakirjandus – ja igasugune kirjandus on ühel või teisel moel fantaasiakirjandus – on peegel. Moonutav peegel, kui olla täpne, ja varjav peegel, seatud reaalsusega 45-kraadise nurga alla, aga peegel sellegipoolest, mida me saame kasutada, et rääkida endale asjadest, mida muidu ehk ei näeks. (Muinasjutud, nagu G. K. Chesterton kord ütles, on rohkem kui tõsi. Mitte sellepärast, et need ütlevad meile, et lohed on olemas, vaid sellepärast, et nad ütlevad meile, et lohesid on võimalik võita.)

Täna algas talv. Taevas tõmbus halliks, hakkas lund sadama ja see ei lõppenud enne, kui alles tükk aega pärast pimeduse saabumist. Ma istusin pimeduses ja vaatasin lume langemist, helbed särasid ja sillerdasid valgusvihku sisse ja välja keereldes ning ma mõtlesin selle üle, kust lood tulevad.

See on sedasorti asi, millele sa mõtlema kipud, kui sulle makstakse asjade väljamõtlemise eest. Ma ei ole endiselt päris veendunud, et see on tegevus, millega ühel täiskasvanul kõlbab endale leiba teenida, aga nüüd on juba liiga hilja: tundub, et mul on karjäär, mida ma naudin ja mis ei sunni mind hommikul liiga vara üles tõusma. (Lapsena keelasid täiskasvanud mul asju välja mõelda ja hoiatasid, mis võib juhtuda, kui ma seda teen. Niipalju kui ma siiamaale öelda oskan, tundub see hõlmavat ohtralt välisreise ja mitte liiga varast tõusmist hommikul.)

Suurem osa selle raamatu lugudest on kirjutatud erinevate toimetajate palvel, kes küsisid neid kõiksugu spetsiifiliste antoloogiate tarbeks („See on antoloogiasse, kus on lood pühast Graalist”, „... seksist”, „... täiskasvanutele ümber jutustatud muinasjutud”, „... seksi- ja õudusjutud”, „...kättemaksulood”, „... lood ebausust” ja „... veel rohkem seksist”). Mõned neist on kirjutatud ka ainuüksi mu enda lõbuks, või kui täpne olla, siis selleks, et mingi konkreetne mõte või kujund oma peast välja saada ja turvaliselt paberile kinnitada – mis, niipalju kui ma öelda oskan, on kirjutamiseks väga hea põhjus: päästa oma deemonid valla, lase neil lennata. Mõnest neist lugudest said alguse igavusest – käestläinud kujutluspildid ja veiderdused.

Kord mõtlesin sõprade jaoks välja loo pulmakingist. See rääkis paarist, kellele kingitakse pulmadeks lugu. See lugu polnud kuigi julgustav. Kui olin selle välja mõelnud, jõudsin otsusele, et tõenäoliselt eelistavad nad siiski rösterit, nii et ostsin neile rösteri ega kirjutanud seda lugu kuni tänase päevani üles. See istus mul siiamaani kuklas ja ootas, et keegi, kes pulmad teeb, oskaks teda hinnata.

Aga just praegu (kirjutades sinimusta sulepea ja tindiga seda sissejuhatust musta köidetud märkmikusse, kui peaksid äkki huvi tundma) tuli mulle pähe, et kuigi ühel või teisel moel on kõik lood siin raamatus ühel või teisel kujul armastusest, ei ole siin piisavalt õnnelikke lugusid, lugusid tõelisest vastuarmastusest, et tasakaalustada neid teisi; ja et tõepoolest, leidub inimesi, kes ei loe sissejuhatusi. Ja mis oluline – mõnelgi teist võivad ühel kenal päeval ollagi pulmad. Nii et nüüd, teie kõigi jaoks, kes te loete sissejuhatusi – siin on jutt, mida ma ei kirjutanud. (Ja kui see jutt mulle ei meeldi, kui olen selle kirja pannud, võin iga kell selle lõigu maha tõmmata ja sa ei saa kunagi teada, et ma katkestasin sissejuhatuse kirjutamise selleks, et kirjutada hoopis lugu.)

Pulmakink

Pärast kõiki pulmarõõme ja -valusid, pärast kogu seda hullust ja võlu (rääkimata veel Belinda isa ülipiinlikust kõnest pärast õhtusööki, millega kaasnes slaidisõu), pärast seda, kui mesinädalad olid päriselt (kuigi veel mitte metafoorses mõttes) möödas ja enne, kui nende värske päevitus hakkas Inglise sügises kahvatuma, hakkasid Belinda ja Gordon lahti pakkima pulmakingitusi ja kirjutama tänukirju – aitähhe iga käteräti ja iga rösteri, iga mahlapressi ja leivaküpseti, iga viimase kui söögiriista ja lauanõu, teekannu ja kardinate eest.

Nii,” ütles Gordon. „Suurte asjade tänud on tehtud. Mis meil veel on jäänud?”

Ümbrikud,” vastas Belinda. „Tšekid, ma loodan.”

Seal oli tõepoolest päris mitu tšekki, hulk kinkekaarte ja isegi 10-naelane raamatupoe kinkekaart Gordoni tädi Marie’lt, kes oli vaene nagu kirikurott, nagu Gordon Belindale rääkis, aga talle kallis, ja oli saatnud talle sünnipäevakingiks raamatupoe kinkekaardi nii kaua, kui Gordon mäletas. Ja siis leidsid nad päris hunniku põhjast suure pruuni ametliku moega ümbriku.

Mis see on?” küsis Belinda.

Gordon avas klapi ja tõmbas välja kahe päeva vanuse koore karva paberilehe, mis narmendas ülemisest ja alumisest servast, tekst ühel küljel. Kiri oli trükitud mehaanilise kirjutusmasinaga – riistapuu, mida Gordon polnud juba aastaid näinud. Ta luges kirja aeglaselt läbi.

Mis see on?” küsis Belinda. „Kellelt see on?”

Ma ei tea,” vastas Gordon. „Kelleltki, kellel on veel kirjutusmasin. Allkirja ei ole.”

See on kiri?”

Mitte päris,” ütles Gordon, kratsis ninakülge ja luges uuesti.

Hea küll,” ütles Belinda, nagu oleks ta kannatus katkemas. (Tegelikult ei olnud – ta oli õnnelik. Ta ärkas hommikuti ja kontrollis, et kas ta on ikka veel õnnelik, täpselt nagu ta oli olnud siis, kui eelmisel õhtul magama läks, või siis, kui Gordon ta öösel riivates kogemata üles ajas, või siis, kui tema ajas üles Gordoni. Ja ta oli.) „No mis seal siis on?”

See paistab olevat meie pulma kirjeldus,” ütles Gordon. „Väga kenasti kirjutatud. Vaata.” Ta ulatas kirja.

Belinda vaatas.

Oli selge oktoobrikuu alguse päev, kui Gordon Robert Johnson ja Belinda Karen Abingdon vandusid altari ees, et armastavad, toetavad ja austavad teineteist oma elupäevade lõpuni. Pruut oli särav ja kaunis, peig närviline, aga silmnähtavalt uhke ja niisama silmnähtavalt rahul.

Nii see algas. Kiri jätkus tseremoonia ja järgnenud vastuvõtu selge, lihtsa ja rõõmsa kirjeldusega.

Nii armas,” ütles Belinda. „Mis ümbrikule on kirjutatud?”

Gordoni ja Belinda pulmad,” luges Gordon ette.

Nime pole? Ei midagi, mis võiks saatjale viidata?”

Mkm.”

Noh, see on väga armas ja väga hooliv,” ütles Belinda. „Ükskõik kes selle kirjutas.”

Ta kiikas ümbrikusse, kas seal on veel midagi, mis võis olla neil kahe silma vahele jäänud, sedel mõnelt tema (või Gordoni, või nende mõlema) sõbralt, kes oli kirja kirjutanud, aga ei. Nii et tundes ähmast kergendust, et neil on üks tänukiri vähem kirjutada, pistis Belinda koorekarva paberilehe ümbrikusse tagasi, ümbriku omakorda koos pulmaeine menüü, kutsete ja kontaktide nimekirjaga pulmapiltide saatmiseks karpi, kuhu läks ka üks valge roos pruudikimbust.

Gordon oli arhitekt ja Belinda loomaarst. Nende mõlema jaoks oli töö kutsumus, mitte pelgalt amet. Nad olid oma kahekümnendate eluaastate alguses. Kumbki polnud varem abielus olnud ega isegi mitte tõsisemas suhtes. Nad kohtusid, kui Gordon tuli oma kolmeteistaastase kuldse retriiveri Goldiega, kelle koon oli hall ja kes oli poolenisti halvatud, Belinda juurde, et ta magama panna. Ta oli koeraga poisipõlvest peale üles kasvanud ja nõudis, et võiks lõpus tema juurde jääda. Belinda hoidis Gordoni kätt, kui mees nuttis, ja siis, ootamatult ja ebaprofessionaalselt, oli Belinda teda kallistanud, kõvasti, nagu suudaks ta kogu valu, kaotuse ja leina Gordonist välja pigistada. Üks neist küsis teise käest, kas nad võiksid samal õhtul kohalikus pubis ühed joogid teha, ja pärast ei mäletanud enam ei üks ega teine, kumb neist selle ettepaneku tegi.

Kõige olulisem, mida nende kahe esimese abieluaasta kohta teada, oli järgmine: nad olid päriselt õnnelikud. Aeg-ajalt nad nääklesid ja vahel harva tuli ette mõni raevukas tüli õieti ei millegi pärast, mis lõppes pisarsilmil leppimise, seksi, teineteise pisarate ärasuudlemise ja teineteise kõrva südamest tulevate vabanduste sosistamisega. Teise aasta lõpus, kuus kuud pärast seda, kui Belinda oli lõpetanud beebipillide võtmise, avastas ta, et on rase.

Gordon ostis talle tillukeste rubiinidega kaunistatud käevõru ja tegi tühjast külalistetoast lastetoa, pani tapeedi ise seina. See oli kaetud kõiksugu lastelaulude aina korduvate tegelastega, nagu näiteks talleke Bo Peep, Humpty Dumpty ja põgenevad söögid, lusikas kannul.

Belinda tuli haiglast koju, pisike Melanie kandehällis, ning Belinda ema tuli nädalaks neile ja magas elutoa diivanil.

Kolmandal päeval võttis Belinda välja karbi pulmasuveniiridega, et neid emale näidata ja koos meenutada. Nende pulm tundus juba praegu nagu väga ammune sündmus. Nad naeratasid, vaadates pruuni eset, mis oli kunagi olnud valge roos, ja kluksusid menüü ja kutsete kohal. Karbi põhjas oli suur pruun ümbrik.

„„Gordoni ja Belinda abielu”,” luges Belinda ema.

See on meie pulma kirjeldus,” ütles Belinda. „Väga armas. Seal on isegi lõik isa slaidisõu kohta.”

Belinda avas ümbriku ja tõmbas välja koorekarva paberilehe. Ta luges, mis sellele oli trükitud, ja tegi grimassi. Siis pani ta kirja sõnagi ütlemata tagasi ümbrikusse.

Kas ma võin vaadata, kullake?” küsis ema.

Ma arvan, et Gordon on üritanud nalja teha,” vastas Belinda. „Ja mitte just õnnestunult.”

Samal õhtul, kui Belinda istus voodis ja andis Melanie’le rinda, ütles ta Gordonile, kes vaatas ainiti oma naist ja pisikest last, rumal naeratus näol: „Kallis, miks sa selliseid asju kirjutasid?”

Milliseid asju?”

Sinna kirja. Sellesse pulmakirja. Tead küll.”

Ei tea.”

See polnud naljakas.”

Mees ohkas. „Millest sa räägid?”

Belinda osutas karbile, mille oli üles toonud ja pannud oma peeglilauale. Gordon tegi karbi lahti ja võttis ümbriku välja. „Kas siin peal oli kogu aeg niimoodi kirjas?” küsis ta. „Minu meelest oli siin midagi meie pulmade kohta.” Siis tõmbas ta välja ja luges läbi ainsa narmendavate servadega paberilehe ja ta laup tõmbus kortsu. „Mina seda ei kirjutanud.” Ta keeras lehe ümber ja põrnitses tühja poolt, nagu oleks oodanud, et leiab sealt veel midagi.

Sina seda ei kirjutanud?” küsis Belinda. „Ausalt ei kirjutanud?” Gordon raputas pead. Belinda pühkis beebi lõualt piimanire. „Ma usun sind,” ütles ta. „Ma arvasin, et selle kirjutasid sina, aga sa ei kirjutanud.”

Ei.”

Anna, ma vaatan uuesti,” ütles Belinda. Mees ulatas talle paberi. „See on nii kummaline. Minu meelest ei ole see naljakas ja see pole isegi tõsi.”

Paberile oli trükitud lühike ülevaade Gordoni ja Belinda kahest möödunud aastast. Need polnud head aastad, kui paberit uskuda. Kuus kuud pärast abiellumist hammustas üks Pekingi paleekoer Belindat nii hullusti põsest, et see vajas õmblusi. Haavast jäi inetu arm. Ja mis veel hullem – närvid olid viga saanud. Belinda hakkas jooma, ehk valu tuimestamiseks. Ta kahtlustas, et tema nägu oli Gordonile vastik, ning äsjasündinud beebi, ütles paber, oli meeleheitlik katse paar kokku kleepida.

Miks nad peaksid midagi sellist kirjutama?” küsis Belinda.

Kes nad?”

Kes iganes selle hirmsa asja kirjutasid.” Belinda libistas sõrmedega üle oma põse – see oli sile ja veatu. Ta oli väga ilus noor naine, kuigi nägi praegu välja haavatav ja väsinud.

Kust sa tead, et nad on „nemad”?”

Ma ei tea,” vastas naine ja tõstis lapse vasaku rinna otsa. „See lihtsalt tundub kuidagi „nendelik”. Selline asi valmis kirjutada, ümbrikud ära vahetada ja oodata, kuni üks meist seda lugema juhtub... Lase nüüd käia, pisike Melanie, just nii, tubli tüdruk ...”

Kas viskan minema?”

Jah. Ei. Ma ei tea. Ma arvan...” Belinda silitas beebi laupa. „Las olla alles,” ütles ta siis. „Ehk on seda tõendiks tarvis. Ma mõtlen, et äkki see on midagi, mille Al võib korraldada.” Al oli Gordoni noorim vend.

Gordon pani paberi tagasi ümbrikusse, ümbriku tagasi karpi ja see lükati voodi alla, kuhu ta sama hästi kui unustati.

Kumbki neist ei saanud järgnevatel kuudel suuremat magada, arvestades kõiki neid öiseid söötmisi ja lakkamatut nuttu, sest Melanie’l olid sageli koolikud. Karp jäi voodi alla. Ja siis pakuti Gordonile tööd Prestonis, mitusada miili põhja pool, ja kuna Belinda oli niikuinii lapsepuhkusel ega kavatsenud lähiajal tagasi tööle minna, siis see mõte päris meeldis talle. Nii et nad kolisid.

Nad leidsid ridamaja munakivisillutisega tänaval, kõrge, vana ja sügava. Belinda hakkas aeg-ajalt käima tööl kohalikus veterinaarkliinikus, ravis väikeseid loomi ja koduseid lemmikuid. Kui Melanie sai kaheksateistkuuseks, sünnitas Belinda poja, kellele pandi Gordoni hiljuti surnud vanaisa järgi nimeks Kevin.

Gordon sai oma arhitektuurifirmas partneriks. Kui Kevin hakkas lasteaias käima, läks Belinda tööle tagasi.

Karp ei läinud kaduma. See seisis ühes kasutamata toas maja ülemisel korrusel, arhitektuuriajakirjade kõikuva virna all. Belinda mõtles vahel karbile ja selle sisule, ning ühel õhtul, kui Gordon jäi kellegi iidsete esivanemate maja rekonstrueerimise tööreisil Šotimaale ööbima, tegi ta midagi mõtlemisest enamat.

Mõlemad lapsed magasid. Belinda läks trepist üles maja remontimata ossa. Ta tõstis arhitektuuriajakirjad kõrvale ja tegi lahti karbi, mis oli (sealt, kus ajakirjad seda ei katnud) kaetud kaheaastase häirimatu tolmukorraga. Ümbrikul oli endiselt kirjas „Gordoni ja Belinda abielu” ja Belinda ei osanud tõepoolest enam öelda, kas seal oli tõesti kunagi olnud midagi muud.

Ta võttis paberi ümbrikust välja ja luges. Siis pani ta selle ära ja lihtsalt istus seal, maja kõrgeimal korrusel, vapustatud ja süda paha.

Vastavalt kenasti trükitud kirjale polnud nende teine laps Kevin kunagi sündinud – Belindal oli olnud viiendal kuul nurisünnitus. Sellest ajast saati oli Belinda kannatanud sagedaste masendavate, süngete depressioonihoogude käes. Gordon oli harva kodus, ütles kiri, sest tal oli üsna õnnetu armulugu ühe naisega oma firma juhtkonnast, kes oli temast kümme aastat vanem ja väga ilus, aga närviline naine. Belinda jõi aina rohkem ning kandis kõrgeid kraesid ja salle, et varjata ämblikuvõrgu-sarnast armi põsel. Nad rääkisid Gordoniga vähe, kui välja arvata tühised mõttetud tülid inimeste vahel, kes kardavad suuri tülisid, teades, et ainsad asjad, mis olid veel ütlemata, on nii hiigelsuured, et neid pole võimalik välja öelda ilma oma elusid hävitamata.

Belinda ei rääkinud „Gordoni ja Belinda abielu” viimasest versioonist Gordonile sõnagi. Aga Gordon luges seda – või midagi üsna sellesarnast – ise mitu kuud hiljem, kui Belinda ema jäi haigeks ja Belinda sõitis nädalaks talle appi.

Paberilehel, mille Gordon ümbrikust välja võttis, oli portree abielust, mis sarnanes sellele, mida luges Belinda, aga nüüdseks oli tema afäär ülemusega lõppenud ning teda varitses oht tööst ilma jääda.

Gordonile meeldis ta ülemus päris hästi, aga ta ei suutnud isegi ette kujutada, et tal võiks temaga kunagi mingi romantiline suhe olla. Ja talle meeldis tema töö, kuigi ta igatses midagi, mis pakuks suuremaid väljakutseid.

Belinda ema tervis paranes ja naine tuli nädala pärast koju tagasi. Mees ja lapsed olid teda nähes rõõmsad ja tundsid kergendust.

Jõuluõhtu jõudis kätte, enne kui Gordon Belindaga ümbrikust juttu tegi.

Sina oled ka seda vaadanud, on ju?” Varem sel õhtul olid nad hiilinud laste magamistubadesse ja täitnud nende ülesriputatud jõulusokid. Läbi maja kõndides ja laste voodite kõrval seistes oli Gordon tundnud eufooriat, aga seda eufooriat värvis sügav kurbus – teadmine, et säärased täieliku õnne hetked ei saa kunagi kestma jääda, et keegi ei saa peatada Aega.

Belinda teadis, millest mees räägib. „Jah,” ütles ta. „Ma olen seda lugenud.”

Mis sa arvad?”

Noh,” vastas naine, „ma ei arva enam, et see oleks nali. Isegi mitte haige nali.”

Mhmh,” nõustus Gordon. „Aga mis see siis on?”

Nad istusid elutoas, tuled hämarad ja sütel põlemas üksik halg, mis heitis tuppa oranže ja kollaseid helke.

Ma arvan, et see ongi pulmakink,” ütles Belinda. „See on abielu, mida meil ei ole. Halvad asjad juhtuvad seal, sellel lehel, mitte siin, meie päris elus. Elamise asemel me loeme seda, teades, et asjad oleksid võinud niimoodi minna, aga et seda ei juhtunud.”

Sa tahad öelda, et see on võlukunst?” Gordon poleks seda valjusti välja öelnud, aga oli jõuluõhtu ja valgus hämar.

Ma ei usu võlukunsti,” vastas Belinda kindlalt. „See on pulmakink. Ja ma arvan, et me peaksime seda turvalises kohas hoidma.”

Teisel jõulupühal tõstis ta ümbriku kastist ümber oma ehtelaekasse, mida hoidis lukus. Seal lebas see ta kaelakeede ja sõrmuste, käevõrude ja prosside all.

Kevadest sai suvi. Talvest sai kevad.

Gordon oli omadega läbi. Päeval töötas ta klientidega, projekteeris, suhtles ehitajate ja ettevõtjatega, õhtul istus hilisööni üleval ja töötas enda jaoks, joonistades konkursside tarvis muuseume, galeriisid ja avalikke hooneid. Vahel leidsid tema tööd äramärkimist ning neid avaldati arhitektuuriajakirjades.

Belinda töötas nüüd rohkem suuremate loomadega ja nautis seda; ta külastas talunikke, vaatas üle ja ravis nende hobuseid, lambaid ja lehmi. Vahel võttis ta lapsed neile käikudele kaasa.

Tema mobiil helises, kui ta oli parajasti ühel karjamaal ja püüdis läbi vaadata tiinet kitse, kellel, nagu selgus, polnud vähimatki soovi lasta end kinni püüda, veel vähem läbi vaadata. Ta andis alla, jättis kitse teise karjaaia otsa jõllitama ja avas pöidlaga telefoni. „Jah?”

Arva!”

Tere, kallis. Emm... Sa võitsid loteriiga?”

Eip. Aga sinnakanti. Minu töö British Heritage Museumi jaoks jõudis lõppnimekirja. Mul on seal muidugi mõned päris kõvad vastased. Aga ma olen lõppnimekirjas!”

See on imeline!”

Ma rääkisin proua Fulbrightiga, et Sonja tuleks meile täna lapsi hoidma. Me peame seda tähistama!”

Suurepärane. Ma armastan sind,” ütles Belinda. „Ma pean nüüd selle kitsega tegelema.”

Tähistamiseks jõid nad õhtusöögi ajal ohtralt šampanjat. Kui Belinda sel õhtul magamistoas kõrvarõngaid ära võttis, küsis ta: „Kas peaksime vaatama, mida pulmakink ütleb?”

Mees silmitses teda voodist tõsiselt. Tal olid vaid sokid jalas. „Ei, ma ei taha. Täna on eriline õhtu. Milleks seda rikkuda?”

Belinda pani kõrvarõngad laekasse ja laeka lukku. Siis võttis ta sukad jalast. „Küllap sul on õigus. Ma oskan isegi ette kujutada, mis seal võib olla. Mina olen purjus ja masenduses ja sina hale luuser. Aga tegelikult me... noh, ma olen vähe vindine, aga ma ei pea seda silmas. See lihtsalt kükitab seal sahtlipõhjas nagu Dorian Gray portree pööningul.”

„„Ja nad said ainult sõrmuste järgi aru, kes see oli.” Jah. Ma mäletan. Me lugesime seda koolis.”

Tead, mida ma tegelikult kardan?” ütles naine puuvillast öösärki selga tõmmates. „Et see asi seal paberil on meie abielu tegelik kujutis, ja see siin kõigest ilus pilt. Et see on päris ja meie ei ole. Ma tahan öelda,” – nüüd rääkis Belinda juba sihikindlalt, kergelt purjus inimese täie tõsidusega – „et kas sa ei ole kunagi mõelnud, et see on liiga ilus, et olla tõsi?”

Gordon noogutas. „Vahel. Täna kohe kindlasti.”

Belinda väristas end. „Äkki ma päriselt olengi joodik, keda koer näost hammustas, sina kepid kõike, mis liigub, ja Kevin ei sündinudki kunagi ja... ja kõik see ülejäänud õudus.”

Gordon tõusis, kõndis naise juurde ja võttis tal ümbert kinni. „Aga see pole päris,” märkis ta. „See siin on päris. Sina oled päris. Mina olen päris. See pulmaasi on kõigest jutt. Ainult sõnad.” Ja ta suudles naist, hoidis teda kõvasti ja sel ööl ei räägitud enam kuigi palju.

Kulus kuus pikka kuud, kuni lõpuks kuulutati Gordoni British Heritage Museumi kavand konkursi võitjaks, kuigi The Times kirus seda olevat liiga „agressiivselt modernne”, arhitektuuriajakirjad liiga vanamoodne ja üks kohtunikest ütles intervjuus Sunday Telegraphile selle kohta, et see oli „veidi nagu kompromiss-kandidaat, kõigi teine valik”.

Nad kolisid Londonisse ja üürisid oma maja Prestonis välja ühele kunstnikule ja tema perekonnale, sest Belinda ei lubanud Gordonil seda maha müüa. Gordon töötas intensiivselt ja õnnelikult muuseumi projekti kallal. Kevin oli kuus ja Melanie kaheksa. Melanie jaoks oli London hirmutav, aga Kevin armastas seda. Mõlemad lapsed olid alguses sõprade kaotamisest ja kooli vahetusest löödud. Belinda leidis osaajaga töö ühes Camdeni väikeses loomakliinikus, kus ta käis kolmel pärastlõunal nädalas. Ta igatses oma lehmade järele.

Päevadest Londonis said kuud ja aastad ning vaatamata juhuslikele tagasilöökidele eelarves, oli Gordon aina enam elevil. Lähenes päev, kui muuseumiehitusel löödi kopp mulda.

Ühel ööl ärkas Belinda varastel hommikutundidel ja jäi magamistoa akna tagant paistvate tänavalampide kollases kumas oma magavat abikaasat vaatama. Tema juuksepiir hakkas eest taanduma ja kuklal olid juuksed hõredamad. Belinda mõtles, mis tunne võiks olla, kui ta oleks abielus päris kiila mehega. Ta jõudis otsusele, et see oleks üsna samamoodi, nagu see on kogu aeg olnud. Enamjaolt õnnelik. Enamjaolt hea.

Ta mõtles, mis toimus nendega ümbrikus. Ta tajus selle kohalolu, kuiva ja sünget, magamistoa nurgas, kõigi hädade eest turvaliselt luku taga. Äkitselt oli tal kahju sellest Belindast ja Gordonist, kes olid ümbrikus paberitükil lõksus, vihkasid teineteist ja kõike muud.

Gordon oli norskama hakanud. Belinda suudles teda õrnalt põsele ja ütles: „Kuss.” Mees liigutas ja jäi tasa, aga ei ärganud. Belinda puges talle kaissu ja jäi ka ise varsti jälle magama.

Järgmisel päeval pärast lõunat, keset jutuajamist ühe Toscana marmori maaletoojaga, kerkis Gordoni näole järsku väga üllatunud ilme, ta surus käe rinnale ja ütles: „Mul on selle pärast hirmus kahju,” siis andsid põlved järele ja ta kukkus põrandale. Kiirabi kutsuti välja, aga kui see kohale jõudis, oli Gordon juba surnud. Ta oli kolmekümne kuue aastane.

Pärast lahkamist selgitas koroner, et Gordonil oli olnud kaassündinud nõrk süda. See oleks võinud igal hetkel üles öelda.

Esimesed kolm päeva pärast Gordoni surma ei tundunud Belinda midagi, valitses kõikehõlmav ja hirmus eimiski. Ta lohutas lapsi, rääkis enda ja Gordoni sõpradega, oma pere ja Gordoni perega, vastas leebelt ja viisakalt kaastundeavaldustele, nagu võtaks vastu soovimatuid kingitusi. Ta kuulas, kuidas inimesed nutavad Gordoni pärast, aga ta ise polnud seda veel teinud. Ta ütles kõiki õigeid asju, aga ei tundnud mitte midagi.

Melanie, kes oli üksteist, näis tulevat hästi toime. Kevin hülgas oma raamatud ja arvutimängud, istus oma toas, põrnitses aknast välja ega soovinud rääkida.

Järgmisel päeval pärast matuseid sõitsid Belinda vanemad tagasi maale ja võtsid mõlemad lapsed kaasa. Belinda keeldus minemast. Liiga palju, ütles ta, on vaja teha.

Neljandal päeval pärast matuseid hakkas ta nutma, tehes üles kaheinimesevoodit, mida nad Gordoniga olid jaganud. Nuuksed kündsid temast üüratute leinatõmbustena läbi, pisarad pudenesid näolt päevatekile ja ninast voolas tatti. Järsult istus ta põrandale maha nagu marionett, kelle nöörid on läbi lõigatud, ja nuttis suurema osa järgnevast tunnist, sest teadis, et ei näe meest enam kunagi.

Siis pühkis Belinda nägu. Ta keeras ehtelaeka lukust lahti, võttis välja ümbriku ja tegi lahti. Ta tõmbas koorekarva paberilehe välja ja libistas pilgu üle korralikult trükitud sõnade. Jutu-Belinda oli purjuspäi sõites autoga avarii teinud ja pidi nüüd lubadest ilma jääma. Tema ja Gordon polnud päevade kaupa sõnagi vahetanud. Gordon oli kaotanud töö juba peaaegu kaheksateist kuud tagasi ja veetis nüüd suurema osa oma ajast, passides nende majas Salfordis. Ainus raha, mis neil oli, tuli Belinda tööst. Melanie oli kontrolli alt väljas – tema tuba koristades oli Belinda leidnud pataka viie- ja kümnenaelaseid. Tüdruk polnud andnud mingit selgitust, kust üheteistaastane laps võis sellise raha saada, oli lihtsalt taandunud oma tuppa ja neile vastu põrnitsenud, väga napisõnaline, kui nad teda küsitlesid. Ei Gordon ega Belinda uurinud sügavuti, peljates seda, mille võivad avastada. Nende maja Salfordis oli nii hämar ja niiske, et krohv kukkus laest suurte pudedate latakatena alla, ning neil kõigil oli välja kujunenud vastik krooniline köha.

Belindal oli neist kahju.

Ta pani paberi ümbrikusse tagasi. Ta mõtles, mis tunne võiks olla Gordonit vihata, mis tunne võiks olla, kui Gordon vihkab teda. Ta mõtles, mismoodi võiks olla, kui tema elus poleks Kevinit, mis tunne võiks olla mitte näha tema lennukijoonistusi või kuulda tema suurejooneliselt viisist mööda lauldud poplugude tõlgendusi. Ta mõtles, kust Melanie – see teine Melanie, mitte tema oma, vaid see jumala armust antud teine Melanie – võis kogu selle raha saada, ja tundis kergendust, et tema Melanie’l polnud erilisi huvisid peale balleti ja Enid Blytoni raamatute.

Ta igatses Gordonit nii väga, et tal oli tunne, nagu oleks ta rinda löödud midagi teravat, mingi ora võib-olla, või jääpurikas, mis koosnes külmast ja üksindusest ja teadmisest, et selles ilmas ei kohtu nad enam mitte iial.

Belinda võttis ümbriku endaga kaasa alla elutuppa, kus kaminas leegitses söetuli, sest Gordon oli armastanud lahtist tuld. Ta ütles, et tuli äratab ruumi ellu. Belindale ei meeldinud söetuli, aga sel õhtul oli ta selle üles teinud, rutiinist ja harjumusest, ja sellepärast, et tegematajätmine oleks tähendanud tunnistamist, mingil väga lõplikul tasandil, et Gordon ei tule enam kunagi koju.

Belinda vahtis mõnda aega tulle, mõeldes sellele, mis tal tema elus on, ja millest ta oli loobunud, ja mis võiks olla hullem, kas armastada kedagi, keda enam ei ole, või mitte armastada kedagi, kes on.

Ja siis lõpuks, peaaegu nagu muuseas, viskas ta ümbriku sütele ning vaatas, kuidas see keerdus ja mustus ja põlema läks, kollased leegid tantsisklemas siniste vahel.

Varsti olid pulmakingist alles vaid mustad tuhahelbed, mis hõljusid tõusutuule kuumas tõmbuses ja kandusid minema nagu lapse kiri jõuluvanale, üles korstnasse ja välja öhe.

Belinda naaldus tooli seljatoele, sulges silmad ja ootas, et arm ta põsel õilmitsema lööks.

 

۞ ۞ ۞

Ja see oli lugu, mida ma ei kirjutanud sõbra pulmadeks. Kuigi see pole muidugi lugu, mida ma ei kirjutanud, ega isegi mitte lugu, mida ma asusin kirjutama siis, kui sellega mõned leheküljed tagasi algust tegin. Lugu, mida ma enda arvates kirjutama asusin, oli märksa lühem, märksa üleloomulikum ja lõppes teistmoodi. (Ma ei mäleta enam, kuidas see originaalis pidi lõppema. Mul oli mingi lõpp, aga kui lugu juba arenes, muutus tegelik lõpp vältimatuks.)

Seesama ühendab suuremat osa selle kogumiku lugudest: see, kuhu nad lõpuks välja jõudsid, polnud üldse koht, kuhu ma kirjutamist alustades arvasin, et nad välja jõuavad. Vahel sain ainult selle järgi aru, et lugu on lõppenud, et lehele polnud enam rohkem sõnu kirjutatud.

Sisikonnalt ennustamine

Toimetajad, kes küsivad lugusid „...ükskõik millest sa tahad. Ausalt. Ükskõik millest. Kirjuta lugu, mida oled alati tahtnud kirjutada”, saavad harva midagi.

Antud juhul palus Lawrence Schimel kirjutada mul midagi, mis juhataks sisse tema antoloogia tuleviku ennustamise teemal. Ta tahtis, et see oleks värsivormis ja korduvate ridadega, nagu villanell või pantoum, mis peegeldaks seda, kuidas me pääsmatult oma tulevikku saabume.

Nii et ma kirjutasin talle rondelli tuleviku ennustamise naudingutest ja ohtudest ning juhatasin selle sisse kõige trööstituma naljaga loost „Alice peeglitagusel maal”. See tundus sellele raamatule kuidagi sobiliku algusena.

Rüütellikkus

Mul oli kehv nädal. Tekst, mida oleksin pidanud kirjutama, lihtsalt ei tulnud, nii et põrnitsesin päevade kaupa tühja ekraani, kirjutasin aeg-ajalt mõne sõna nagu näiteks „see”, jõllitasin siis seda tunni või nii, seejärel kustutasin sõna väga aeglaselt ja tähthaaval ning kirjutasin selle asemel „ja” või „aga”. Ja siis panin dokumendi salvestamata kinni. Ed Kramer helistas ja meenutas mulle, et võlgnen talle loo Püha Graali teemalisse kogumikku, mille toimetaja ta oli koos kõikjalviibiva Marty Greenbergiga. Kirjutasin selle nädalavahetusel valmis – jumalate kingitus, lihtsalt ja kergelt nagu nuusata. Järsku oli minust saanud hoopis teine kirjanik: ma naersin ohule näkku ja sülitasin kirjutamisbloki kingadele. Siis istusin ja jõllitasin jälle juhmilt nädala jagu tühja ekraani, sest jumalatel on naljasoon.

Mitu aastat tagasi ühel ringsõidul andis keegi mulle ühe akadeemilise feministliku keeleteoreetilise uurimistöö, milles võrreldi ja vastandati „Rüütellikkust”, Tennysoni ballaadi „The Lady of Shalott” ja üht Madonna laulu. Ma loodan ühel kenal päeval kirjutada jutu „Proua Whitakeri libahunt”, eks siis ole näha, mis sorti teadustöid sellest kirjutatakse.

Avalikel lugemistel on mul kombeks alustada just selle looga. See on äärmiselt sõbralik ja mulle meeldib seda ette lugeda.

Nikolaus oli...

Jõulude ajal saan ma alati kunstnikelt kaarte. Nad maalivad või joonistavad need ise. Need on kunstiteosed, inspireeritud loomepuhangud.

Seepärast tunnen end jõulude ajal alati tähtsusetu ja andetuna.

Nii et ühel aastal kirjutasin selle jutu, juba varakult enne jõule. Dave McKean pani selle kaunis kalligraafias paberile ja saatsin selle kõigile, kes vähegi meelde tulid. Minu kaart.

See on täpselt sada sõna pikk (koos pealkirjaga sada kaks) ja esimest korda nägin seda trükituna kogumikus „Drabble II”, mis koosneski 100-sõnalistest lugudest. Mul on kogu aeg olnud plaanis kirjutada veel üks jõulukaardilugu, aga 15. detsember jõuab alati enne kätte, kui see mul meelde tuleb, nii et lükkan seda aina järgmisse aastasse edasi.

Hind

Minu agent preili Merrilee Heifetz New Yorgist on üks maailma kõige lahedamaid inimesi ja niipalju kui ma vähegi mäletan, on ta ainult üks kord soovitanud, et ma kirjutaksin mingi spetsiifilise raamatu. See oli mõnda aega tagasi. „Kuule,” ütles ta mulle, „inglid on praegu kõva sõna, ja kassiraamatud meeldivad inimestele alati, nii et mul tuli idee: mõtle kui lahe oleks, kui keegi kirjutaks raamatu kassist, kes on ingel, või inglist, kes on kass, või midagi sellist?”

Ma olin nõus, et see on tõhus äriidee, ja lubasin selle peale mõelda. Kui ma oma mõtlemise lõpetasin, olid kahjuks raamatud inglitest juba moest läinud. Aga idee oli idanema läinud ja ühel päeval ma selle loo ka kirjutasin.

(Uudishimulikele teadmiseks: lõpuks armus üks noor daam Musta Kassi ja too läks tema juurde elama, ning kui ma teda viimane kord nägin, oli ta pirakas nagu väike puuma, ja niipalju kui mina tean, kasvab ta ikka edasi. Kaks nädalat pärast Musta Kassi lahkumist saabus pruun triibik ja kolis verandale sisse. Kui ma neid sõnu praegu kirjutan, magab ta parasjagu diivanil minust mõne jala kaugusel.)

Nüüd sellele mõeldes tahaksin ma tänada oma perekonda, et nad lubasid end siia lukku sisse kirjutada, ja – mis veel tähtsam – nii selle eest, et nad jätsid mind üksi kirjutama, kui ka selle eest, et nad nõudsid mind aeg-ajalt välja mängima.

Trollisild

See lugu esitati 1994. aastal World Fantasy Awardi auhinnale, aga see ei võitnud. Lugu oli kirjutatud Ellen Datlow ja Terri Windlingi kogumikku „Snow White, Blood Red”, mis koondas muinaslugude ümberjutustusi täiskasvanutele. Ma valisin loo kolmest kitsekesest ja trollist. Kui üks minu lemmikkirjanikke (ja ühtlasi, nagu mulle nüüd pähe turgatas, veel üks autor, kes on oma raamatu sissejuhatusse loo peitnud) Gene Wolfe poleks seda pealkirja palju aastaid tagasi juba ära napsanud, oleks selle loo peakiri olnud „Kipa-kõpa”.

Ära Jaagult küsi

Lisa Snellings on tähelepanuväärne skulptor. See lugu on kirjutatud tema esimesest skulptuurist, mida ma nägin ja millesse armusin: deemonlik hüpiknukk. Ta kinkis mulle selle koopia ja lubas, et pärandab mulle testamendiga ka originaali. Iga tema skulptuur on nagu puitu või kipsi tarretatud lugu. (Üks neist on siinsamas mu kaminasimsil, tiibadega tüdruk puuris, kes pakub möödujatele sulgi oma tiibadest, samal ajal kui ta vangistaja tukastab – ma kahtlustan, et see on terve romaan. Elame, näeme.)

Kuldkalatiik ja teised jutud

Mind köidab kirjutamise tehniline pool. See lugu sai alguse aastal 1991. Siis sai kirja kolm lehekülge, aga jätsin asja katki, kuna tundsin end materjalile liiga lähedal. Lõpuks otsustasin loo lõpuni kirjutada 1994. aastal, Janet Berlineri ja David Copperfieldi toimetatud kogumiku tarvis. Kirjutasin seda ripa-rapa päevinäinud Atari Portfolio sülearvutil, lennukites, autodes ja hotellitubades, täiesti nagu jumal juhatas, panin kirja vestlusi ja kujuteldavaid kohtumisi, kuni olin üsna kindel, et kõik on kirja saanud. Siis panin üleskirjutatud materjali järjekorda ja ning nägin hämmastuse ja rõõmuga, et see kõik toimib.

Osa sellest loost on tõsi.

Triptühhon: „Õgitud (stseene kinofilmist)”, „Mööda valget teed”, „Nugade kuninganna”

Mõned aastad tagasi kirjutasin mitmekuise perioodi jooksul kolm proosapoeemi. Kõik need rääkisid vägivallast, meestest-naistest ja armastusest. Esimene neist oli kokkuvõte pornograafilisest õudusfilmist, kirjutatud rangelt jambilises pentameetris, millele panin pealkirjaks „Eaten (Scenes from a Moving Picture)”. See oli päris räige (ja ma kardan, et sellest kogumikust seda ei leia). Teine oli „Mööda valget teed”, ümberjutustus hulgast Inglise muinasjuttudest. See oli sama räige nagu muinasjutud, millel poeem põhineb. Ja viimane oli lugu mu emapoolsetest vanavanematest ja mustkunstist. See oli vähem räige, aga – ma loodan – täpselt sama häiriv kui eelmised kaks. Ma olin uhke kõigi kolme üle. Kirjastamisveidruste tõttu avaldati need tegelikult mitme aasta jooksul eraldi, nii et need kõik jõudsid oma aasta parimate lugude antoloogiasse (kõik kolm valiti välja „American Year’s Best Fantasy and Horror” poolt, üks „British Year’s Best Horror” poolt ja üks paluti – minu mõningaseks üllatuseks – ühte rahvusvahelisse parima erootika kollektsiooni).

Mööda valget teed

Kaks muinasjuttu on mind aastate jooksul järjepidevalt kummitanud ja ühtlasi häirinud – lood, mis on mind köitnud ja pelutanud sellest ajast saadik, kui nendega väikese poisina kohtusin. Üks neist on lugu Sweeney Toddist, „Fleet Streeti deemonlikust habemeajajast”, teine aga Rebaseisandast, Sinihabeme loo inglise versioon.

Seda lugu siin inspireeris mind kirjutama versioon, mille leidsin Neil Philipi koostatud Penguin Booki kogumikust „Book of English Folktales” (peakirjaga „The Story of Mr. Fox”), sellele järgnevad kommentaarid ja variant loost „Mr. Foster”, millest leidsin valge tee kujundi ja selle, kuidas tüdruku kosilane märgistas ära tee oma jõletusse majja.

Rebaseisanda loos korratakse refrääni „See pole nii, pole kunagi olnud, ja jumal andku, ei saa ka olema” nagu litaaniat, läbi kõigi õuduste, mida Rebaseisanda mõrsja väidab end olevat unes näinud. Lõpus viskab ta põrandale verise sõrme või käe, mille majast kaasa võttis, ja tõestab, et kogu jutt oli tõsi. Ja siis on rebase lugu sama hästi kui lõppenud.

Ja see on ka kõigist neist Hiina ja Jaapani rahvajuttudest, milles lõpuks taandub kõik rebastele.

Nugade kuninganna

See, nagu ka minu graafiline romaan „Mr Punch”, on tõele nii lähedal, et olen pidanud aeg-ajalt mõnele oma sugulasele kinnitama, et see ei juhtunud päriselt. Või noh, vähemalt mitte niimoodi.

Muutused

Lisa Tuttle helistas mulle ühel kenal päeval ja küsis lugu sugudeteemalisse antoloogiasse, mida ta parajasti kokku pani. Ulme on mulle meediumina alati meeldinud ja kui olin väike, olin täiesti veendunud, et minust saab suureks saades ulmekirjanik. Seda ei juhtunud.

Kui selle jutu idee mulle esimest korda pähe turgatas – peaaegu kümme aastat tagasi –, nägin seda rea omavahel seotud lühilugudena, mis üheskoos moodustasid sooarusaamade maailma uuriva romaani. Aga ma ei kirjutanud kunagi ühtki neist lugudest. Kui Lisa helistas, turgatas mulle pähe, et võiksin kasutada seda juba väljamõeldud maailma ja rääkida sellest samamoodi, nagu jutustas Eduardo Galeano oma triloogias „Memory of Fire” Ameerikate ajaloo.

Näitasin valmis juttu ühele sõbrale, kes ütles, et see näeb välja nagu romaani lühikokkuvõte. Võisin teda vaid ta läbinägelikkuse puhul õnnitleda. Aga Lisa Tuttle’ile lugu meeldis ja mulle ka.

Öökullide tütar

17. sajandi kollektsionäär ja ajaloolane John Aubrey on üks minu lemmikkirjanikke. Tema tööd on ääretult tõhusalt toimiv segu usutavusest ja eruditsioonist, anekdootidest, meelisklustest ja oletustest. Aubrey lugusid lugedes võib vahetult tajuda elavat jutustajat, kes räägib sinuga minevikust moel, mis ületab ajastuid, tema erakordselt meeldivat ja põnevat persooni. Lisaks meeldib mulle tema grammatika. Püüdsin seda lugu kirja panna mitmel erineval viisil, kuid polnud kordagi rahul. Siis tuli mul idee kirjutada see nagu Aubrey ise.

Shoggothi Vana Pentsik

Glasgowst Londonisse viib öine magamisvagunitega rong, mis jõuab kohale nii viie paiku hommikul. Läksin rongist maha, kõndisin jaamahotelli ja astusin sisse. Olin kavatsenud retseptsioonist läbi kõndida, toa võtta, veel natukene magada ja siis, kui kõik on juba ärkvel ja tegusad, veeta mõned päevad ulmehuviliste kokkutulekul, mis toimus sealsamas hotellis. Ametlikult pidin seda kajastama ühes üleriigilises ajalehes.

Teel vastuvõttu möödusin baarist, mis oli tühi, kui välja arvata muhelev baarmen ja inglise ulmefänn nimega John Jarrod, kellele – kui konventsiooni fänn-aukülalisele – oli baaris avatud arve, mida ta usinalt kasutas, samal ajal kui teised magasid.

Ma peatusin, et Johniga mõni sõna juttu vahetada, ega jõudnudki retseptsiooni. Me kulutasime järgmised nelikümmend kaheksa tundi lobisemise, naljaviskamise ja lugude jutustamise peale, ning mõrvasime entusiastlikult kõik, mida suutsime meenutada muusikalist „Guys & Dolls”, kuni järgmise hommiku varaste tundideni, kui baar hakkas jälle tühjaks jääma. Ühel hetkel selle aja jooksul oli mul vestlus inglise ulmekirjanduse toimetaja Richard Evansiga, millest kuus aastat hiljem sündis „Eikusagi”.

Ma ei mäleta enam täpselt, miks me hakkasime ühel hetkel Johniga rääkima Cthulhust Peter Cooki ja Dudley Moore’i häältega, ega ka mitte seda, miks otsustasin pidada Johnile loengu H. P. Lovecrafti proosastiilist. Ma kahtlustan, et sel on midagi pistmist magamatusega.

Tänaseks on John Jarrodist saanud auväärne toimetaja ja Briti kirjastusäri üks tugisambaid. Mõned jupid selle loo keskosas sündisid tookord seal baaris, kui mängisime Johniga H. P. Lovecrafti tegelasi, kes mängivad Peterit ja Dudley’t. Mike Ashley oli toimetaja, kes keelitas mind neid looks kokku kirjutama.

Viirus

See lugu sai kirjutatud David Barretti arvutiteemalisi jutte koondavasse antoloogiasse „Digital Dreams”. Ma ei mängi enam eriti arvutimänge. Kui mängisin, siis panin tähele, et need kippusid mu peas ruumi võtma. Kiviplokid kukkusid, väikesed mehikesed jooksid ja hüppasid mu laugude taga, kui magama läksin. Enamasti ma kaotasin, isegi kui mängisin mõttes. Sellest see sündiski.

Tüdrukut otsides

Selle loo tellis Penthouse nende kahekümnenda aastapäeva numbrisse 1985. aasta jaanuaris. Enne seda olin mõned aastad end Londoni tänavatel elus hoidnud noore ajakirjanikuna, kes tegi kuulsustega intervjuusid Penthouse’i ja Knave’i, kahe Inglise erootikaajakirja jaoks, mis olid mõlemad märksa taltsamad kui nende Ameerika sugulased – ja kõike arvesse võttes oli see kogemus.

Kord küsisin ma ühe modelli käest, kas tal on tunne, et teda kasutatakse ära. „Mind?” imestas ta. Tema nimi oli Marie. „Mulle makstakse selle eest kenasti, kullake. Ja see on iga kell parem kui Bradfordi küpsisevabrikus öövahetuses töötada. Aga ma ütlen sulle, keda ära kasutatakse. Kõiki neid sägasid, kes seda ajakirja ostavad. Kes iga kuu mind vaadates pihku taovad. Vaat neid kasutatakse ära.” Ma arvan, et see lugu sai alguse sellest vestlusest.

Ma olin looga rahul, kui olin selle valmis kirjutanud: see oli minu esimene jutt, mis kõlas tõeliselt minu moodi ega tundunud mulle kellegi teise loona. Ma hakkasin oma stiili leidma. Eeltöö tegemiseks istusin Penthouse UK-i toimetuses ja lappasin läbi kahekümne aasta jagu kokkuköidetud ajakirju. Kõige esimesest Penthouse’ist leidsin oma sõbra Dean Smithi. Dean tegi Knave’i juures meiki ja selgus, et ta oli ühtlasi olnud kõige esimene Penthouse’i Aasta Lemmik 1965. aastal. Ma varastasin Charlotte’i 1965. aasta tutvustuse Deani omast, „esilekerkiva individualisti” ja kõik muu. Viimast korda kuulsin ma temast siis, kui Penthouse teda oma kahekümne viienda aastapäeva pidustuste puhul taga otsis. Ta oli kadunud. See oli kõigis ajalehtedes.

Neid kaht aastakümmet Penthouse’e lehitsedes turgatas mulle pähe, et Penthouse’il ja teistel sellesarnastel ajakirjadel polnud tegelikult mitte mingit pistmist naistega, kogu värk käis naistest tehtud fotode ümber. Ja see oli teine idee, millest see lugu sündis.

Kõigest jälle maailma lõpp

Mina ja Steve Jones oleme olnud sõbrad viisteist aastat. Toimetasime koos isegi üht koleluuletuste kogumikku lastele. See tähendab, et ta tohib mulle helistada ja öelda asju nagu: „Ma panen kokku antoloogiat, mille lood toimuvad Lovecrafti väljamõeldud Innsmouthi linnas. Kirjuta mulle üks lugu.”

See lugu sündis tänu mitmesuguste asjaolude kokkulangemisele (just nii meie, kirjanikud, oma Ideid saamegi, juhuks kui peaksid huvi tundma). Üks neist oli Roger Zelazny raamat „Üksildane oktoobriöö”, hullupööra lahe lugu, milles tegutsevad kõik õudus- ja fantaasiamaailma stamptegelased. Roger oli selle mulle andnud mõned kuud enne seda, kui pidin hakkama seda juttu kirjutama, ja ma nautisin raamatut tohutult. Umbes samal ajal juhtusin lugema üht Prantsusmaal kolmsada aastat tagasi aset leidnud libahundiprotsessi kirjeldust. Taipasin, et ühe selle tunnistaja avaldus pidi olema inspireerinud Saki imelist lugu „Gabriel-Ernest” ja samuti James Branch Cabelli lühiromaani „The White Robe”, aga nii Saki kui Cabell olid olnud liiga hästi kasvatatud, et kasutada sõrmed-kurku oksendamise motiivi, mis oli kogu protsessi otsustav tõend. Mis tähendas, et nüüd oli kõik minu kätes.

Larry Talbot oli huntmehe originaalne nimi – selle, kes kohtus Abbotti ja Costelloga.

Rannahunt

Ja no siis jälle see Steve Jones. „Ma tahan, et sa kirjutaksid mulle ühe selle oma proosapoeemi. See peab olema krimilugu, kuskil lähitulevikus. Äkki saad kasutada seda Larry Talboti tegelast oma „Kõigest jälle maailma lõpust”?”

Juhuslikult olin just samal ajal lõpetanud stsenaariumi (kaas)kirjutamise vana-inglise proosapoeemi „Beowulf” ekraaniversioonile ning mind üllatas pisut, et terve hulk inimesi arvas mind valesti kuuldes, et olin just kirjutanud ühe „Rannavalve” („Baywatch”) episoodi. Nii juhtuski, et võtsin kätte ja jutustasin krimilugude antoloogia jaoks „Beowulfi” ümber kui „Rannavalve” futuristliku episoodi. See näis olevat ainus mõistlik lahendus.

Kuule, mina ei irise, kust sina oma ideid saad.

Me teeme teile hulgihinna

Kui jutud selles kogumikus oleksid järjestatud kronoloogiliselt, mitte selles kummalises ja juhuslikus „see tundub enam-vähem õige” järjekorras, nagu ma nad siia panin, oleks see jutt esimene. Jäin 1983. aastal ühel õhtul raadiot kuulates tukkuma. Kuulasin magama jäädes parajasti vestlust hulgi ostmisest, ja kui ma ärkasin, rääkisid nad palgamõrvaritest. Ja nii see lugu sündis.

Enne kirjutamist olin lugenud ohtralt John Collieri lühilugusid. Kui oma jutu mõned aastad tagasi üle lugesin, sain aru, et see on John Collieri lugu. Mitte pooltki nii hea, kui Collieri omad, ega ka mitte nii hästi kirjutatud, kui Collier kirjutab, aga sellest hoolimata Collieri lugu, ja kirjutamise ajal polnud ma seda märganud.

Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga

Kui mul paluti kirjutada midagi kogumikku Michael Moorcocki Elricu lugude ainetel, otsustasin kirjutada jutu poisist, kes oli üsna samasugune nagu mina kunagi, ja tema suhtest Elricu lugudega. Ma ei uskunud end suutvat öelda Elricu kohta midagi, mis poleks pastišš, aga kui ma olin kaksteist, olid Moorcocki tegelased minu jaoks sama reaalsed nagu kõik muu minu elus, ja veel jupp maad reaalsemadki, noh, näiteks võrreldes geograafiatundidega.

Kõigist selle kogumiku lugudest meeldisid mulle sinu ja Tad Wil­liamsi omad kõige rohkem,” ütles mulle Michael Moorcock, kui temaga täiesti juhuslikult mitu kuud pärast loo lõpetamist New Orleansis kokku sattusin. „Ja tema oma meeldis mulle rohkem kui sinu oma, sest selles oli Jimi Hendrix.”

Pealkiri on varastatud ühelt Harlan Ellisoni lühiloolt.

Külmad värvid

Ma olen aastate jooksul töötanud väga erinevates meediakeskkondades. Vahel on minult küsitud, kuidas ma tean, millisesse keskkonda minu idee kõige paremini sobib. Tavaliselt tulevad neist koomiksid või filmid, luuletused või proosa, romaanid või lühilood või mis iganes. Sa tead, mida sa kirjutad, enne kui sa peale hakkad.

Aga see oli ainult idee. Ma tahtsin öelda midagi nende põrgulike masinate, arvutite, ja musta maagia kohta, ja Londoni kohta, mida ma kogesin kaheksakümnendate aastate lõpus – finantsedu ja moraalse pankroti ajastul. See ei paistnud olevat ei lühilugu ega ka romaan, nii et üritasin poeemi, ja tuli täitsa hästi välja.

Kirjutasin selle „The Time Out Book of London Short Stories” jaoks proosavormi ümber ja hämmeldasin tõsiselt ära suure hulga lugejaid.

Unenägude pühkija

See jutt sai alguse Lisa Snellingsi luuale nõjatuva mehe kujukesest. Ilmselgelt oli ta mingit sorti koristaja. Mõtlesin endamisi, mis sorti just, ja sellest lugu sündiski.

Võõrad osad

Ka see on üks varastest lugudest. Kirjutasin selle 1984. aastal ja lõpliku versiooni (kiiruga pealetõmmatud värvikord ja veidi krohvi suuremate pragude peitmiseks) sain valmis 1989. 1984 ei suutnud ma seda maha müüa (ulmeajakirjadele ei meeldinud seks, seksiajakirjadele ei meeldinud haigused). 1987 küsiti minult, kas müüksin selle seksuaalsete ulmelugude kogumikku, aga ma keeldusin. Olin 1984 kirjutanud loo suguhaigusest. Aastal 1987 näis see rääkivat hoopis teistest asjadest. Lugu ise ei olnud muutunud, aga maastik selle ümber väga palju: ma räägin siin AIDSist, ja olgu siis kavatsetult või mitte, seda tegi ka lugu. Kui tahtsin selle ümber kirjutada, pidin arvestama ka AIDSiga, ja seda ma ei saanud. See oli liiga suur, liiga tundmatu, liiga raske haarata. Aga kaks aastat hiljem oli kultuurimaastik jälle kord muutunud, nihkunud paika, kus ma tundsin end kui mitte just mugavalt, siis vähemalt vähem ebamugavalt, et jutt kapist välja võtta, seda veidi värskendada, kriimud näolt pühkida ja saata see maailma kenade inimestega kohtuma. Nii et kui toimetaja Steve Niles küsis, kas mul on äkki midagi seni avaldamata, mis sobiks kogumikku „Words Without Pictures”, andsin talle selle.

Ma võiksin öelda, et see polnud lugu AIDSist. Aga siis ma valetaksin, vähemalt osaliselt. Ja praeguseks näib, olgu siis heas või halvas, et AIDSist on saanud vaid järjekordne nakkus Veenuse arsenalis.

Minu arvates on see lugu peamiselt üksindusest ja identiteedist, ja ehk ka maailmas oma tee leidmise rõõmudest.

Vampiiri öölaul

Minu ainuke õnnestunud sekstiin (värsivorm, milles iga esimese salmi kuue rea viimased sõnad korduvad pidevalt muutuvas järjekorras järgmiste salmide realõppudes ja kolmerealises lõppsalmis). Esimest korda avaldati see ajakirjas „Fantasy Tales” ja uuesti Steve Jonesi „Mammoth Book of Vampires’is”. Aastaid oli see minu ainus panus vampiirikirjandusse.

Hiir

See lugu on kirjutatud Pete Crowtheri toimetatud kogumikule „Touch Wood”, mille lood räägivad ebausust. Ma olin alati tahtnud kirjutada Raymond Carveri lühilugu – teda vaadates näis see nii kerge. Selle loo kirjutamine õpetas mulle, et see pole nii.

Ma kardan, et ma tõepoolest kuulsin seda raadiosaadet, mida tekstis mainitakse.

Muutuste meri

Ma kirjutasin selle Earls Courtis ühe endise tibatillukese teenijamaja viimasel korrusel. Ka see on inspireeritud ühest Lisa Snellingsi kujukesest ja ühest mu poisipõlve mälestusest Portsmouthi rannal – lohisev kõrin, mis tekib, kui lained üle kiviklibuse ranna tagasi veerevad. Kirjutasin samal ajal Sandmani viimast osa peakirjaga „The Tempest” ja viited Shakespeare’i näidendist kõrisevad ka läbi selle jutu, nagu nad toona kõrisesid läbi mu pea.

Kui me läksime vaatama maailma lõppu

Kirjutanud Dawnie Morningside, 11 ja veerand aastat vana.

Alan Moore (üks kõige paremaid kirjanikke ja inimesi, keda ma tunnen) ja mina istusime ühel kenal päeval Northamptonis ja me hakkasime rääkima koha loomisest, kus me tahaksime, et meie lood aset leiaksid. See lugu toimub just seal. Ühel päeval põletavad Northamptoni head pürjelid ja ausad linnakodanikud Alani sortsina tuleriidal ja see saab olema maailmale suur kaotus.

Kõrbetuul

Ühel päeval sain postiga kassetti Robin Andersilt, keda tuntakse kõige enam ehk bändi Boiled in Lead trummarina, koos sõnumiga, et ta tahaks, et ma kirjutaksin midagi ühe pala kohta sel lindil. Selle nimi oli „Kõrbetuul”. Ja ma kirjutasin selle.

Maitsmised

Selle jutu kirjutamiseks kulus mul neli aastat. Mitte sellepärast, et oleksin iga omadussõna ihunud ja lihvinud, vaid sellepärast, et mul hakkas piinlik. Kirjutasin lõigu ja tegin siis pausi, kuni õhetus näol järele andis. Ja neli-viis kuud hiljem pöördusin tagasi ja kirjutasin järgmise lõigu. Alustasin sellega Ellen Datlow erootilise ulmekogumiku „Off Limits: Tales of Alien Sex” tarvis. Ma ei saanud tähtajaks valmis, aga jätkasin kirjutamist kogumiku järje jaoks. Suutsin valmis saada veel paar lehekülge ja siis oli ka teise kogumiku tähtaeg möödas. Millalgi sel ajal helistasin Ellenile ja hoiatasin teda, et juhul kui peaksin ootamatult surema, siis on mu arvuti kõvakettal poolvalmis pornograafiline loofail nimega DATLOW, ja et see pole midagi isiklikku. Veel kahe kogumiku tähtajad tulid ja läksid, ja siis, nelja aasta kaugusel esimesest lõigust, sain jutu lõpuks valmis, ning Ellen Datlow ja tema kaasosaline Terri Windling võtsid ja panid selle erootiliste fantaasialugude antoloogiasse „Sirens”.

Suuremalt jaolt sündis see lugu minu mõtetest selle üle, miks kirjandusteoste tegelased armatsedes või isegi seksides kunagi omavahel ei räägi. Minu arvates ei ole see erootiline, aga kui lugu sai lõpuks valmis, ei tundnud ma enam piinlikkust.

Beebikoogid

Lugu, mille ma kirjutasin annetusena loomade eetilise kohtlemise eest võitlejate (PETA) ajakirja. Minu arvates tabab see kümnesse. See on ainuke minu kirjatööde seast, mis mõjub mulle häirivalt. Eelmisel aastal tulin parajasti trepist alla, kui minu poeg Michael kuulas minu CD-d „Warning: Contains Language”. Lugu „Beebikoogid” just algas ning mind tabas täiesti ootamatult mu hääl, mille ma vaevu ära tundsin kui enda oma.

Lihtsalt infoks: ma kannan nahktagi ja söön liha, aga saan lastega täitsa hästi hakkama.

Mõrvamüsteeriumid

Kui mulle tuli esimest korda mõte see lugu kirjutada, oli selle pealkirjaks „Inglite linn”. Aga kui reaalselt kirjutama hakkasin, tuli parajasti välja sama pealkirjaga Broadway etendus, nii et kui loo lõpuks valmis sain, andsin talle uue nime.

Mõrvamüsteeriumid” sai kirjutatud Jessie Horstingile ajakirjast Midnight Graffiti, tema pehmekaanelise antoloogia tarvis, mille pealkiri oli täiesti juhuslikult samuti „Midnight Graffiti”. Pete Atkins, kellele ma faksisin ühe versiooni teise järel, kui ma lugu muudkui kirjutasin ja ümber kirjutasin, oli kõlalaua ning kannatlikkuse ja huumorimeele tippnäitena minu jaoks hindamatu.

Ma püüdsin loo krimiosa kirjutada täiesti ausalt. Kõik kohad on vihjeid täis. Üks on isegi pealkirjas.

Lumi, klaas ja õunad

See on veel üks lugu, mis sai alguse Neil Philipi raamatust „The Penguin Book of English Folktales”. Ma lugesin seda vannis, lugesin lugu, mida olin kindlasti enne lugenud tuhandeid kordi. (Mul on siiani alles selle illustreeritud versioon, mis mul oli kolmesena.) Aga tuhande esimene lugemine tegi imet, ma hakkasin selle loo peale mõtlema, edasi ja tagasi ja täiesti valepidi. See kükitas mul peas mõned nädalad ja siis, lennukis, hakkasin seda üldjoontes kirja panema. Kui lennuk maandus, oli kolmveerand jutust valmis, nii et läksin hotelli, istusin toanurka toolile ja kirjutasin edasi, kuni sain valmis.

Jutu avaldas DreamHaven Press limiteeritud brošüürina, mille tulud läksid Book Legal Defense’i fondile (organisatsioon, mis kaitseb koomiksite autorite, kirjastajate ja müüjate õigusi põhiseaduse esimese paranduse vaimus). Poppy Z. Brite trükkis selle uuesti ära oma antoloogias „Love in Vein II”.

Mulle meeldib mõelda sellest loost kui viirusest. Kui oled seda kord lugenud, ei suuda sa enam kunagi näha originaali nagu varem.

 

Ma tahaksin tänada Greg Ketterit, kelle DreamHaven Press avaldas päris mitu neist lugudest raamatus „Angels and Visitations” (väikesetiraažiline kogu jutte, raamatuarvustusi, artikleid ja muud minu kirjutatud kraami) ning ülejäänud kahe heategevusliku brošüürina Comic Book Legal Defense’i fondi heaks.

Tahaksin tänada ka kogu seda toimetajate müriaadi, kes on tellinud, vastu võtnud, avaldanud ja taasavaldanud selle raamatu erinevaid jutte, ja kõigile beetalugejatele (te teate, kes te olete), kes kannatasid ära, et ma andsin, faksisin või saatsin e-postiga oma lugusid, ja kes lugesid, mida ma neile saatsin, ning ütlesid väga selgelt ja sirgelt, mis tuleb ära parandada. Minu tänu teile kõigile! Jennifer Hershey karjatas seda raamatut ideest kuni elluviimiseni kogu kannatlikkuse, sarmi ja toimetajaliku tarkusega. Ma ei suuda teda ära tänada.

Iga viimane kui üks neist lugudest on millegi peegeldus või peegeldus milleltki ega ole hingeõhust ja suitsust haaratavamad. Need on sõnumid Peeglitaguselt maalt ja pildid liikuvatel pilvedel – suits ja peeglid, muud ei midagi. Aga ma nautisin nende kirjutamist ja nemad omakorda, nagu mulle meeldib mõelda, oskavad hinnata, et neid loetakse.

Pole tänu väärt.

Neil Gaiman, detsember, 1997