Katkend (algus)

Kõik algas sellest, et hommikul äratas mind jälle kukk. Tema ongi mu peamine probleem... Just selle harja ja sulgedega lojuse pärast olen ma alalõpmata kohutavalt magamata! Loomulikult on hommik rikutud ja tuju päev läbi hullemast hullem! Kui Jagaa mu oigeid ja palveid kuulda ei võta, kägistan kuke ise ära. Või lasen streletside püssist maha (tõsi küll, selleks tuleb kaabakas toru ette kinni siduda, muidu ei saa ma elu seeski sellest kahurist talle pihta). Ehk paluks Mitkal karurauad üles panna? Ei, ei, ei... Mida ma ometi mõtlen? Meie Mitjai jääks ju ise sinna raudadesse kinni. Las püüab parem kukke niisama. Kujutasin ette kahemeetrist kandiliste õlgadega kolget, kes Baba Jagaa õuel kanu taga ajab, ja naeratasin tahtmatult.
Palun vabandust, et ma ennast kohe ei esitlenud. Ivašov, Nikita Ivanovitš, miilitsa nooremleitnant, vallaline, poliitilistesse parteidesse pole kuulunud, sündisin ja kasvasin Moskva linnas. Käesoleval ajal olen Lukoškino esimese miilitsajaoskonna ülem. Lukoškino – see on meie tsaaririigi pealinn. Siin valitseb tsaar Gorohh, väga tark mees; kui aega saan, jutustan temast pikemalt. Meie jaoskond paikneb Baba Jagaa kahekorruselises tares, kus ma olen ühtlasi ka korteris. See armas, kongnina ja puseriti hammastega eideke kuulub operatiiv-juurdlusrühma koosseisu, informatsiooni kogumise seisukohast on ta täiesti asendamatu kaastöötaja. Lisaks nõiub mõnikord natuke. Varem ma seda ei uskunud, kuni veendusin isiklikult. Pole midagi, harjusin ära... Veel teenib meil Mitjai, seesama Terminaatori kehaehitusega kangelane, Terminaatorist on ta küll pikem, aga ajusid... sama palju kui sellel metallist jurakal. Ise on ta külapoiss, mingit haridust pole saanud, eks siis tormabki haarangutel ringi. Ometi moodustame kõik kolmekesi päris hea üksuse, sundides kogu armsa Lukoškino kuritegelikku maailma meiega arvestama. Kuigi, ausalt öeldes, kurjategijaid on siin vähevõitu. Kohalik rahvas suhtub kuritegude profülaktikasse väga tõsiselt. Kui nad mõne taskuvarga turult kätte saavad, siis annavad talle ühiselt sellise koslepi, et see hädapätakas pääseb nende käest vaid meie jaoskonnas. Muidugi on väga palju abi ka streletsidest. Tsaar eraldas linnas patrullimiseks terve sadakonna. Liiguvad ringi kolmekesi ja nende ülem, habemik Jeremejev kannab mulle igal hommikul kriminaalsest olukorrast isiklikult ette. Nagu näete, on meie, miilitsa, töö igal ajal ja igas riigis alati nõutud. Aga see elajalik kukk... Tegelikult pole probleem muidugi kukes, vaid selles, et tahtsin lihtsalt puhata. Tõsi küll, sellest poleks niikuinii midagi välja tulnud, aga tahtmise fakt iseenesest...
Niisiis, kõigepealt kukk, aga siis viib tema „kuritöö” lõpule Baba Jagaa, keelitades lahkesti, et tõuseksin ja alla sööma tuleksin. Seejärel selgub, et mind ootab lõunale tsaar-valitseja, kelle lauas viibib veel ka poolsada kaunist neitsikest, kõik puha bojaarisoost ja viimane kui üks valmis mehele minema. Gorohhil on omapärane arusaamine sellest, kuidas ja millega ustava teenistuse eest autasustada. Autasustada muidugi tulebki... Ütlen otse välja, et tookord oli see vägev operatsioon, mille me šamahanide salasepitsuse ärahoidmiseks korda saatsime. Aga autasustada naisevõtuga?! No see on küll juba mingi mõõdutundetu vanavene despootia. Ei, ma pole sugugi abielu vastu ega veendunud poissmees või midagi veel hullemat... ei! Ainult et naise tahan ma endale ise valida. Ja ta ei pea tingimata olema bojaaritar. Minu meelest ei sõltu naise ilu, mõistus ja siivsus tema seisusest...
Niisiis, kriisihetkel tormab taresse Mitjai ja röögib üle terve kambri, et olevat tulnud mingid kaupmehed ja et neil on asja ka. Oleksin suurest õnnest peaaegu pisara poetanud – teenistus on ju kõige tähtsam! See tähendab, et Gorohhi juurde naiste ülevaatusele me ei lähe, tral-lal-laa!
„Kuidas siis on, vojevood-isake, kas kutsun?” kostis eeskojast Mitka bass.
„Kutsu, ma ju ütlesin.”
Baba Jagaa istus ahju kõrval nurgakeses, väledad vardad aina välkusid osavate sõrmede vahel. Eideke lubas mulle talveks villased sokid kududa, aga kehastas samal ajal meie jaoskonnas ka nõndanimetatud „valedetektorit”. Minuti pärast astus tuppa esinduslik delegatsioon. Külalised lõid ikoonide poole risti ette ja kummardasid algul eidele, siis mulle.
„Tulime asja pärast, Nikita Ivanõtš.”
Osutasin pingile. Kõik kolm istusid. Kahte ma tundsin. Kõige pikem ja paksem, punase täishabemega, oli kaupmees Aksjonov, Fjodor Borissovitš, põliste kaupmeeste suguvõsast. Talle kuulusid kolm poodi, söögimaja ja sissesõiduhoov; tema tegevus võiski ehk pisut kahtlaselt lõhnata, kuid seadusega polnud ta veel silmnähtavasse konflikti sattunud. Teine oli tema partner pärsia kangastega kauplemisel, Kirokosjants, Aron Davidovitš. Pärit kaugest Armeeniast, oli ta juba kümneks aastaks Lukoškinosse paigale jäänud. Tõi siia oma pere, avas oma võõrastemaja, ehitas laohoone, aga šamahanide rünnakute ajal saatis isegi kaks poega tsaari vägedesse. Kolmandat meest polnud ma kunagi varem näinud, kuid oskasin arvata... Must laia servaga kaabu, pikad mustad rõivad, oimulokid ja väga iseloomuliku kujuga nina.
„Kuulan teid, kodanikud kaupmehed.”
„Noh, paistab, et rääkida tuleb minul kui vanimal,” otsustas Fjodor Borissovitš kaalukalt. „Vaat, mis välja tuleb – meil varastatakse!”
„Meil varastatakse igal pool – riik on selline,” muigasin kõveralt. „Rääkige üksikasjalikumalt: mis on kadunud, millal ja kus?”
„Aa... aga seda las jutustab mu seltsimees, kogu arvepidamine käib tema käest läbi.”
„No mis ma sulle ütlen, piirkonnavolinik?” tõusis Kirokosjants lausa püsti. „Vannun oma ema nimel, et pole elu seeski nisukest asja näinud! Usud? Ei?!”
„Usun. Konkreetsemalt, palun.”
„Vai, misjaoks tagant kiirustad? Siukest asja tuleb rabistamata arutada. Kõike musta varastavad.”
„Mis mõttes kõike musta?” ei saanud ma aru.
Ka Baba Jagaa oma nurgas ajas imestusest silmad pärani.
„Ise ka ei tea,” kehitas armeenlane õlgu. „Toome pärsia kangaid, hoiame poodides, kõik on alles, aga musti – pole! Hispaania musta sametit – pole! Aafrika musta nahka – kah pole!”
„Issake, kas te nülite seal neegreid või?” lipsas mul tahtmatult suust.
„Misjaoks neegreid? Panter, must lõvi, igasugused maod... Kõik muu on oma kohal alles, aga musta – pole.”
„Mingi jamps. Hea küll, panin kirja. Kodanik, kas teil on midagi lisada?”
„On küll... Lubate end esitleda? Šmulinson, Abram Moissejevitš. Saabusin mõne päeva eest teie liigutavalt armsasse linna ja mul on ausad kavatsused avada rahavahetuskontor, millele lisanduvad kogenud rätsep-matusekorraldaja teened. Kas saate asja olemusest aru? Näiteks teie, noor inimene, õnnistagu teid Issand, otsustate abielluda või, Jumal hoidku, ära surra...”
„Asja juurde,” tuletasin talle meelde.
„Ah jaa, asja. Alati need asjad ja vaene juut peab vahetpidamata töötama, sest kodus on haige naine ja kuus lapsukest ja kõik tahavad süüa. Minu mure on selles, et panin kogu oma kapitali musta kangasse, mida mul on hädasti tarvis, nagu te juba aru olete saanud. Ei noh, mina võin muidugi ka lõbusa lillelise sitsiga kirstu üle lüüa, las kadunuke rõõmustab, aga kas igavikku lahkunu sugulased kah seda mõistavad?”
„Kõik on selge. Sain aru, et teie, kodanik Aksjonov, olete vajaliku materjali sisse toonud?”
„See on meie äri alus. Kui leidub ostja, siis meie toimetame kauba alati kohale.”
„Ja teie, kodanik Kirokosjants, paigutasite materjali lattu ja võtsite Abram Moissejevitšilt raha?”
„No võtsin, mispärast poleks võtnud? Meie ajame asju ausalt. Tema tõi õhtul raha, hommikul läksime lattu – aga seal pole mitte midagi!”
„Ja asi pole ju rahas,” sekkus jälle vanim kaupmees, „raha võime kas või kohe tagasi anda. Ainult et see on korralagedus! Varas tuleb tingimata üles otsida.”
„Otsime.” Lõin planšeti plaksuga kinni. „Esmapilgul pole siin midagi erilist. Võite minna, kodanikud, me hakkame teie vargustega tegelema.”
Kõik kolm tõusid püsti, kummardasid ja läksid välja. Baba Jagaa istus minu juurde laua äärde, haigutas mõtlikult ja teatas kurvalt:
„Kõik on nagu kord ja kohus, Nikituška. Kurjategijat nende seas pole.”
„Tahate öelda, et varast pole?”
„Nooh, eks nad varastavad kõik kolmekesi, nende ametis ei saa varastamata kudagimoodu, kaubanduses õpetatakse varastamist juba maast-madalast, muidu kõrbed kohe põhja. Tahan praegu sulle vaat mida öelda: kõik nad räägivad õigust ja ükski pole selle imeliku sulitembu kohta miskit varjanud.”
„Ma mõtlen, et tuleb armeenlase laos korralik revisjon teha. Küllap on seal paljugi arvele võtmata jäetut või „kaotsiläinut”, aga musta kangast hakati otsima ainult sellepärast, et ostja järele tuli, kes pealegi oli kõik ette ära maksnud.”
„Aga mispärast?” ühmas Jagaa.
„Hea küsimus,” jäin nõusse. „Tõepoolest mispärast? Oleks võinud tulla rahaga hommikul ja kohe kauba vastu saanud. Ei mõista...”
„Mis sa teha mõtled, Nikituška?”
„Alustan turust. Tuleb kõik putkad läbi käia ja liigselt peale tükkimata huvi tunda, kas veel kuskil on musta kangast kaotsi läinud.”
„Ja siis veel ära sedasamustki... neegrinahka unusta.”
„Aafrika nahka. Ei unusta. Hei, Mitka, tule siia, on üks kiire töö. Tähendab, nõnda...”

Üks meie noormehe tõsistest miinustest on tema loov mõistus. See tähendab, et mõistust kui niisugust tal peaaegu ei olegi, aga selle tagasihoidliku koguse, mis siiski leidub, on igaveseks mürgitanud loovuse viirus. Ta armastab loominguline olla! Andke sellele tümikale ükskõik milline ülesanne – ja ta täidab selle... Aga täidab nii, et pärast hoiate peast kinni. Kui ta oli „rahvakontrollina” turul käinud, et avastada pettusi kaalude, mõõtude, mittekaubandusliku väljanägemise jne alal, mattis solvunud kaupmeeste kaebuste laine jaoskonna enda alla. Mitka kontrollib, kas leib on seest piisavalt küps, ja paneb nahka pool pätsi; täpsustab piiritusesisaldust mõdus – ja lakub tühjaks terve vaadikese, kui talt seda enne ära ei võeta. Ja siis veel see tema alaline võitlus hapukapsa kvaliteedi eest...
„Ühesõnaga, kuula,” alustasin karmilt. „Sinu ülesanne on raske, salajane ja ohtlik.”
„Isake uurija-vojevood, ma ju... te ju tunnete mind... Oma elustki pole mul kahju!”
„Tunnen, liiga hästi tunnen. Sellepärast nõuangi ülesande täpset ja operatiivset täitmist. Ei mingit isetegevust!”
„Teete mulle liiga, isake...”
„Suundud turu piirkonda. Kõnnid piki ridu, aga midagi ei puutu. Said aru? Kui kuulen, et jälle eidekestelt päevalilleseemneid nuiasid, väidetavalt „jaoskonna vajadusteks” – saad karistada! Ja su ülesanne on igal pool käia, kõik letid läbi joosta ning välja uurida, kust, millal ja millise hinnaga saaks omandada järgmisi kaupu: esiteks – musta kangast (siidi, sitsi, sametit), teiseks – musta nahka (safiani, kroomi, kirsat).”
„Mõistsin,” noogutas ta tõsiselt. „Aga kui ma...”
„Ei, osta pole midagi tarvis, küsid ja lähed ära. Vahetult enne ülesande täitmisele minekut annab Jagaa sulle paberi, pliiatsi ja koti.”
„Sain aru. Ainult et...”
„Ei, näidiseid ära varasta, pole tarvis neid mulle siia tassida. Veel küsimusi?”
„Noh... selge, ega ma lollakas pole. Tähendab, kui ma...”
„Mitka, proovi sa ainult! Kahtlaste müüjate käsi selja taha väänama ja läbi terve linna jaoskonda lohistama ei hakka ... Kõige muu osas tegutse vastavalt olukorrale. Peaasi, et sa eriti tähelepanu ei ärataks.”
Mitjai ohkas raskelt, laiutas käsi, üritas viiskudega müdistades au anda ja pööras Jagaa poole. Too võttis suure lõuendkoti, pistis sellesse paberilehe ja üsna uue pliiatsi, viskas heldest naisesüdamest kotti ka kaks õuna ja riputas selle poisile kaela.
„Vaata sa mul. Ülesanne on sul raske, ära meid piirkonnavolinikuga alt vea.”
„Ära pelga, vanaemake, saame hakkama! Aga kui midagi juhtub... siis teata külasse mu emakesele. Nii ja naa... kangelassurm... lahingupostil... Võib, ma võtan veel viimase saiakese kaasa? Siis on ikkagi vähem hirmus õitsvas eas hukka saada...”
„Võta, võta, kallike,” nuuksatas eit, kuid taipas juba hetke pärast, mis tegelikult toimub. „Ah, sina räpane väljapressija! Häbematu vasikas! Noh, marss tööle ja et su haisugi enam siin poleks!”
Mitjai lipsas õigel hetkel uksest välja ja Jagaa pani ahjuhargi oma kohale tagasi.
„Ajas oma lobaga vanainimesel pea täitsa segamini... Aga, Nikituška, millega meie sinuga siis tegelema hakkame?”
„Rutiiniga,” ohkasin ma aknast välja vaadates. „Näe, Jeremejev saabus, tuleb ettekanne ära kuulata. Tehke meile teed, palun.”
Vanemstrelets Foma Jeremejev oli minust natuke noorem, kuid kandis soliidsuse huvides lühikest habet, ülemuseks aga oli saanud tänu oma isiklikule vaprusele ja mõistusele. Noormees oli papisoost, ent ei läinud mööda isa rada, vaid tegi panuse sõjaväekarjäärile. Teenistuskohuseid täites olime sõbrunenud ja ma kostitasin teda alati teega.
„Mis linnas uut?”
„Elu voolab,” vastas strelets filosoofiliselt.
„Aga kas viimasel ajal ei ole mingeid kahtlasi isikuid näha olnud?”
„Rahvast hulgub palju ringi, pealinn ikkagi. Ainult et kui poisid hakkavad kõiki kahtlasi kinni rabama – siis ei jätku meil enam vanglaid.”
„Loogiline,” tunnistasin ma.
„Või juhtus midagi?” Foma lükkas tassi eemale.
„Jah ja ei... Kaupmehed kaebasid, et neil oleks must kangas justkui kadunud, eks siis küsisingi. Niisama, igaks juhuks...”
„Või veel... oleks hobune kadunud või mingit kulda – aga need ju kaltsud. Kas peaks siis kõiki läbi otsima hakkama?”
„Muidugi mitte. Lihtsalt, kui kuskil ujub välja kangarull või paar, siis anna mulle teada. Leppisime kokku?”
„Lööme käed, piirkonnavolinik!”
Vaat selliste inimestega on meeldiv koos töötada. Kuigi tegelikult polnud meil rohkem absoluutselt mitte midagi ette võtta. Mistahes informatsiooni puudumisel oleks lihtsalt rumal tühjale kohale versioone püstitada. Paistis, et Jagaad näris samasugune igavus, nii istusime kahekesi laua äärde ja alles siis laskis eit oma kahtlustel tulla.
„Mõtlesin ja mõtlesin – ja vaat mida ma sulle ütlen, mu ilus kotkas: mitte millestki ei saanud ma aru! Misjaoks oli vargal tarvis kangast varastada? Oleks siis veel ühe rulli, aga laost on kõik viimseni ära virutatud. Mida sellega teha? Maha müüa? Aga kellele läheks nii palju kaltse ja nahka tarvis? Ja kõik veel täitsa mustad...”
„See ajab mindki segadusse,” tunnistasin talle. Absoluutselt mõttetu vargus. „Must värv ei ole teil moes. Näe, kirstumeister tahtis osta, aga putkades ei olnud, tuli tellida. Miks varas ei võtnud värvilisi kangaid? Seal oli kindlasti nii erksamaid kui ka kallimaid. Mis mõtet on varastada just musti?”
„Vaat, seda minagi... Ja tead, see teeb mulle muret, Nikituška. Sul oli õigus, tuleb kohe homme armeenlase lattu minna ja sealt vastust otsida. Ei meeldi mulle see asi. Pea mu sõnu meeles, hästi see ei lõpe.”
„Hea küll... Esmapilgul pole midagi erilist, ärme hakka olukorda pinevaks ajama. Ometi jääb Mitka kuidagi kauaks... Lukoškinos pole ju rohkem kui kolmkümmend kangaletti, supermarketeid ja universaalkauplusi pole ollagi, kus ta, tont teda võtku, siis hulgub?”
Justkui vastuseks mu küsimusele hakati väravale kolkima. Jagaa läks asja uurima, mina aga mõõtsin toas mõttetult sammudega põrandat – must värv ei andnud mulle kuidagi rahu. Tundus, et mul on midagi kohutavalt tähtsat kahe silma vahele jäänud ja kui ma vaid mõistaksin, miks just must, muutuks kõik selgeks ja lihtsaks.
„Nikituška, sinu juurde...”
Tuppa astusid neli kaupmeest. Nägude ja rõivaste põhjal otsustades – kõik Kesk-Aasiast. Kõige liigutavam, et kolm neist hoidsid horisontaalselt käes rullikeeratud pärsia vaipa, mille ühest otsast tolknesid miskipärast välja nelikümmend viis number viisud.
„Hoidku Allah sind ja sinu valitsust, lugupeetud jaoskonnaülem,” kummardasid kõik viisakalt, kuid kõneles üks, väike ja kõhn, triibulises vestis ja tübeteikas. „Meie pole kohalikud, kõiki seadusi ei tunne, aga püüame neid väga austada. Näe, saime spiooni kätte – tõime sulle. Tänada pole vaja, kingitusi pole vaja – meie armastame miilitsat väga.”
Kolm asiaati keerasid vaiba lahti ja sellest vajus välja... Mitka! Tegelikult – keda teist ma üldse ootasingi?
„Spioon?”
„Täitsa spioon, kodanik ülemus. Tervelt tund aega käis ümber mu karavani, uuris kõiki kompse. Saatsin Abdulla teda jälitama, Abdulla ütleb – spioon käib igal pool, vaatab kõike, inimese moodi jutust aru ei saa, kirjutab paberi peale. Vaata ise!”
Võtsin kortsus lehe, mis oli Mitka kriksadulle paksult täis soditud, vandusin endamisi, kaupmees aga laskis õhinal edasi.
„Kuidas riides käib! Kas aus kodanik niimoodi käib? Ongi spioon! Meie temalt viisakalt, nagu inimese käest küsime: oled spioon? Vaikib. Aga valehabemega! Näe, tõime sulle, ülemus. Võta tükkis täiega, meile pole teda tasuta kah tarvis...”
„Suur tänu!” otsustasin vastata, tõusin laua tagant ja surusin kõigil kätt.
Naeratades ja vadistades läksid kaupmehed minema. Oli aeg arveid klaarida...
„Vanaemake, kas streletsid pole mööda läinud? Tarvis kinnipeetu vanglasse saata.”
„Mida?” ei taibanud Mitka, kes põrandal istudes viisupaelu sidus.
„Nagu ütled, Nikituška,” pilgutas Jagaa mulle silma. „Ütle nüüd, milline nuhtlus... Spioonid on hakanud ringi hiilima nagu räpased tarakanid! Ilmtingimata tuleb vanglasse saata, küll ta seal vastust andma pannakse...”
„Mis te ajate?! Baba Jagaa! Nikita Ivanovitš! Kas ei tundnud ära või? See olen ju mina, Mitka!”
„Kes?” kissitasin silmi. „Teie, kodanik, ärge mängige siin lolli, meil on sõjaväeluurajatega jutt lühike – kõrvust kinni ja seina äärde!”
„Ja püüab veel ennast miilitsa kaastöötaja ausa nime taha varjata,” kiitis Jagaa nördinult takka. „Ütleb: mina olen Mitka! Kas sa meie Mitenkat oma silmaga üldse näinudki oled? Tema on noor poiss, ei vuntse, ei habet, heleda näoga ja rõivadki vene omad. Ja nüüd vaata ennast, uskmatu pagan!”
Hädavares ajas ennast üles ja katsus rutakalt igast küljest. Siis jõudis talle pärale... Ta rebis peast kirju tübeteika, mis oli miskipärast kaunistatud veisesarvedega, heitis õlult suure jahukoti, milles avad pea ja käte jaoks, võttis ära mingi arusaamatu rätiku, mis oli mähitud ümber puusade nagu ruuduline šoti seelik, nühkis särgihõlmaga näolt tõrvakihi ja kiskus lõplikult eest pooleldi lahtirebitud rebasenahkse habeme.
„See olen mina!”
Meie ränkade pilkude all tammus Mitka ebakindlalt jalalt jalale ja hakkas õigustatud küsimusi ootamata kiirustades seletama.
„Aga mida? Mis ma siis tegin? Ise ju ütlesite – „tähelepanu äratamata”. Aga minu lõusta tunneb ju Lukoškinos iga koer. Kitselegi selge, et kui mees miilitsast huvi tunneb, siis on kuritegu mängus. Kas siis mõni õigust ütleb? Noh, näe, riietusin ümber. Ma ise olen sissesõitnud kaupmeestelt kuulnud, et on siukseid maid, kus inimesed on mustad nagu põrgulised! Noh, ma siis... tõrvaga käsi ja nägu... natuke, seda et... Ja kostüümi valisin, et ära ei tuntaks. No kui need pilusilmad poleks mulle kaikaga kuklasse annud, ma oleks ise nad kõik ühe vaiba sisse toppind ja mälestuseks sõlme peale tõmmand!”
„Mitka,” sain suurivaevu suust, naeru kätte peaaegu lämbudes, „aga mille pagana päralt sa pullisarved turbani külge pusserdasid? Neegrid on muidugi mustad nagu põrgulised, aga ilma sarvedeta, ausõna...”
„Tõsi või?” kurvastas ta siiralt. „Ja mina veel mõtlesin sabakese külge riputada, aga ei riskind, poisikesed oleks naerma hakand.”
„Olgu, olgu,” tõmbasime Jagaaga hinge. „Kõige järgi otsustades sa operatsioonile liigset tähelepanu ei tõmmanud. Näita nüüd, Kristuse päralt, mis sa siia kritseldanud oled?”
„Kus? Noh... kirjutasin siin. Ei näe või? Isegi solvav ju... Näe, on ju normaalsete tähtedega ja selgelt: põlemidagistsiinjaputkadeskahpõle”.
„Vanaemakene, kes küll sellele tublile noormehele niimoodi kirjatarkust on õpetanud?”
„Teadagi, kes – eks duumadjakk Filimon. Pärast tsaari juhtumit istusid nad oma nädal aega djaki majakeses, ei pistnud ninagi välja. Ise sa ju käskisid, et ta seda raamatutarkust... kuda see oligi... forsseeriks! Eks ta siis tegeleski kõigest hingest...”
„Se-elge... Noh, mis siis ikka, Aafrika spioon sõbralikust Nigeeriast, marss sauna! Kui puhtaks saad, kobi magama, suulise ettekande lükkame homseks.”
Üles enda tuppa läksin raske südamega. Mitkat võib ju kõigi pattude eest sõimata, aga üks on kontrollimatagi selge: kui ta midagi ei leidnud, siis linna poodides musta materjali pole! Lükkasin ust, astusin oma tuppa ja... keegi viskas mulle selja tagant midagi pähe ja hakkas lämmatama. Ründaja oli minust selgelt suurem ja tugevam, nii et üle õla heita mul teda ei õnnestunud. Juba tuhmuva teadvusega taipasin lõpetada mõttetu võitluse mu kõri kinni pigistanud käppadega, lasksin vasaku käe rippu ja virutasin vaenlasele kubemesse. Tabasin sinna, kuhu tarvis... Ründaja ohkas ja lõdvendas haaret. Tõmbasin end lahti, rebisin kuidagiviisi peast märja siiditüki ja jäin peaaegu kukkudes ukse najale rippuma. Nõrgas kuuvalguses võis näha nurgas kägaras massiivset mehekuju. Äkki inimene tõusis, välgatas kitsas tera, kuid ta arvas ilmaaegu, et kõik nii lihtsalt käibki. Tõukasin end vasaku jalaga lävepakust lahti, jäin kätega rippu ja lõin ukse liikumisjõudu kasutades vaenlasele kannaga rindu. Mees lendas aknasse, millest ta piduliku klirinaga ka välja kukkus!
„Nikituška! Mis sinuga on, tuvike?!” Minu juurde jooksis kohkunud eit, potihark käes.
„Kõik... on korras...” suutsin raskustega suust saada, nähtavasti oli kaabakas mu kõri ikka väga kõvasti pigistanud.
Jagaa mõistis kõike sõnadeta, vaatas magamistoa kähku üle, torkis potihargiga voodi all ja pistis pea aknast välja.
„Ära jooksis...” teatas ta kahetsusega. „No mis küll ometi toimub? Mingite kaltsude pärast tungiti piirkonnavolinikule endale kallale... See pole õige asi. Kohe hommikul nõuan, et streletside vahtkond kaitseks ööpäev läbi kahes vahetuses meie taret kurjategijate eest!”
„Taret pole neile tarvis. Neil on tarvis mind... aga miks?”
„No ei, kullake!” teatas Jagaa karmilt. „Eelmine kord, kui šamahanid tahtsid sinuni jõuda, panid nad mu maja põlema, lasksid punase kuke lahti. Ja mis nad seekord välja mõtlevad? Lasevad püssirohuga õhku?!”
„Uuh... täitsa nagu mingid araabia terroristid... Mis see on?”
„Kus?”
„Siin.” Tõstsin põrandalt musta riidetüki. „Siid. Ta viskas selle mulle pähe. Muide, sama värvi, mis kadunud kauba otsimise juhendites.”
„Noh, ja mis siis sellest?”
„Ei tea. Veel ei tea. Ja kus Mitka on?”
„Saunas ikka, kus ta olema peaks,” kehitas ärritatud eideke õlgu. „Aga... tõesti, kuidagi kauaks jääb sinna... Äkki juhtus midagi?”
Jooksime alla. Saun asus õues vangikoopa kõrval. Veelombi ja saapajälgede põhjal otsustades polnud siingi läbi saadud kallaletungita. Jumal küll, kui nad on talle midagi teinud! Kiskusin saunaukse lahti. Seal paistis väga paks aurupilv ja Mitka ähvardav hääl röökis vingudes:
„Ära tule ligi! Elusalt ma kätte ei anna!” Ja samal hetkel sadas minu ja Jagaa poole terve kausitäis keeva vett! Kuidas meil küll õnnestus kahele poole kõrvale hüpata, aru ma ei saa. Minulgi, noorel ja treenitud inimesel, oli see raske, aga mis siis veel rääkida eide tagurpidisaltost...
„Mitka, tümikas! Ära lollita! See olen mina, kuuled.”
„Is... vojevood-isake?” küsis ta umbusklikult ja aurupilvest väljus, punane nagu keedetud vähk, meie puhtaks pestud kaastöötaja. Ta kattis end puust kibuga ja nägi mõnevõrra kohkunud välja.
„Mis juhtus?”
„Seda tahtsin minagi küsida. Mis juhtus?”
„Räägi sina esimesena.”
„Mis siin öeldagi? Pesen ennast vastavalt teie ülemuslikele korraldustele. Siis kargab keegi uksest sisse! Vaatan – mees, üleni mustas, nuga käes. Nii, mõtlen, vaevalt ta siia vorsti lõikama tuli. Aga milleks siis? Noh, küsima ma ei hakanud, andsin talle, näe, kibuga vastu hambaid – tema kukkus uksest välja. Mina ruttu kuumaveekatla juurde, ammutasin kausitäie ja ootan... siis läheb uks jälle lahti. Noh, ongi kõik... mina siis... aga need olite teie... Tuleb ju hoiatada!”
„Sellepärast me jooksimegi, et sind, lolli, hoiatada,” torises Baba Jagaa, ennast juba teist korda kuumast lombist üles ajades ja teist korda jälle libastudes. Kolmandal katsel kukkus ta plartsuga ja hakkas poris istudes kõigest hingest vanduma: „Misjaoks sa, häbematu mees, elatanud inimesi keeva veega üle valad? Vähe sellest, et oleksid nuga saanud, vähe sellest, et Nikita Ivanõtš oleks ära kägistatud – aga need olid vähemalt vainlased! Aga mis see siis tähendab, et mu oma kaastöötajad tahavad mind ära tappa?”
Tormasime vihast eidekest päästma. Mitka viskas kibu käest, tegi minust pikema sammu ja tõstis Baba Jagaa kerge vaevaga üles. Kuid märgates enda eest alasti meest, läks mu majapidajanna näost tumepunaseks ja pistis röökima nagu ratta peal:
„Lase lahti, häbitu!!! Võiksid kas või käega kinni katta!... Oota, ma sind...!”
Kuid lõpetada eidel ei õnnestunud; Mitka laskis ta kuulekalt lahti ja Jagaa plartsatas jälle vette! Pori pritsis justkui plahvatuses igas suunas. Nüüd olime juba kolmekesi mudased nagu põrsad.
„Värdjas...” lausus eit tasa ja rõhukalt.
Tõstsin ta delikaatselt jalule. Mitjai ei leidnud muud targemat teha, kui meile maani kummardada ja paljaid kannikaid välgutades sauna tagasi keksida.
„Mine sinagi temaga, tuvike. Toon puhta pesu. Nende ter... Kuidas see oligi? Sinu terroristidega tegeleme homme. Mul on üks mõte. Hommik on õhtust targem.”

Hommikusöögini oli Jagaa salapäraselt vait. Pärast teed istus ta mu vastu ja alustas ise tõsist jutuajamist.
„Vaat mis, Nikita Ivanovitš, sina oled meil ülemus, sina ka otsustad. Ainult et minul, vanaeidel, on kah üks ettepanek. Tahan operatsioonile minna.”
„Kas midagi tõsist?” läksin ma ärevile. „Teie vanuses on riskantne kirurgi juures lauale heita. Kes siis opereerima hakkab?”
„Opereerima?” ei saanud eit kohe aru. „Noh, ma ju räägin, et sina oled ülemus, sina opereerigi!”
„Mina?!”
Tundus, et me tõepoolest ei mõista teineteist. Pärast pikka pausi ning peas kaks ja kaks kokku liitnud, sain viimaks aru... Sellepärast püüdsin tõsist nägu teha:
„Niisiis, mis see teie operatsiooniplaan siis on?”
„Tahan need kaabakad üles leida, kes teile Mitkaga eile kurja haudusid.”
„Asjalik mõte. Aga kuidas? Kas laseme kassil jälje üles võtta?”
„Ei. Vaata, ma korjasin eile akna alt klaasikillud kokku. Näed, selle killu peal on kuivanud verd. Küllap lõikas endale sisse, vainlane... Aga siin on purihammas! Vedeles kohe sauna juures poris. Su paarimees ju kiitles, et oli kurjategijale kibuga vastu hambaid andnud? Ja nii ongi – asitõend, väljalöödud hammas. Nende abil leiamegi üles.”
„M-m... üpris problemaatiline... Lukoškinos on rahvast murdu, kui streletsid hakkavad kõiki hambutuid või katkilõigatud sõrmega tüüpe kinni nabima, ei jätku meil konge. Ja kuidas viia kokku klaasil olev veregrupp kahtlusaluse veregrupiga? Siin on tarvis professionaalset meditsiinilist ekspertiisi.”
„Ajasid mu täitsa sassi...” krimpsutas Jagaa nägu, „...peast segaseks, oma õpetatud sõnadega. Teie Ekspertisast (anna talle andeks, Issand) pole ma elu seeski kuulnud, aga vaat inimese verega saab alati loitsida. Tõmba uks kinni ja ütle Mitkale, et ta kedagi sisse ei laseks –, hakkan nõiduma.”
Tegelikult pole selles midagi eriti huvitavat, Jagaa nõiub ennemuistsel moel. Tehnilisi seadmeid kasutab minimaalselt, kemikaale mitte mingeid, aga vaat igasuguseid koostisosi nagu näiteks kuivatatud sisalikke, konnakudu, kanasõnnikut ja muud halvasti lõhnavat kraami rohkem kui küll. Kõik on tal purgikestes, potikestes, karbikestes eraldi riiulitel, et kulinaarsete maitseainetega mitte segi ajada. Muidu raputad veel pipra asemel kogemata supi sisse uhmris peenestatud hiireaju...
„Veri, veri! Urm, urm!
Kolm külge valgus, neljandas öö.
Muld jookseb vett, mida ei peata ka surm.
Kuidas ka kellamees kella ei löö,
Ristikäigule ei kutsu lipud,
Alatõri kivile tuul ei tee viga...
Stepis on mägi, sel altar on tipus,
altaril Psalmide Raamat. Ta iga
aegadest pikem, lehed kiirgavad võimust,
kuigi ta ise on ta paatinast väsind...
Oma peremehest, ta soost ja hõimust,
urm, anna teadust, mida ma käsin!”
Teksti täpsuse eest võin vanduda, aga vaat mida konkreetselt ja millises koguses Baba Jagaa sel ajal savikaussi puistas, mida peale valas, mitu korda sülitas... enam ei mäleta. Peamine, et pärast salmikest pistis ta sellesse segusse laialihõõrutud veretilgaga klaasikillu ja kausikese kohal hakkas mänglema roosakas kuma.
„Vasta mulle, inimese veri – kelle soost-hõimust oled.”
„Vahimees olen,” piiksatas kauss peenikese häälega. „Teenin saksa saadiku juures sünnist saati, sellepärast sugu-hõimu ei teagi.”
„Aga sinu peremees, mis ta nimi on?”
„Kas saksa saadiku?” täpsustas veri.
„Sina ära mul siin lolli mängi!” käratas Jagaa. „Õige mul su saadikut tarvis?! Sina ütle otse välja, kelle kehast oled?”
„Ma ju otse ütlengi – vahimees Hans Hohenzollern.”
„Kes?!” jahmatasin mina ega suutnud üllatust varjata. „See pole ju see Hohenzollern, kes on kõrgest Saksa aadlisoost? Automagnaat, kes on oma käpa alla saanud poole tööstusest, hiilgav aristokraat veel Niebelungide saaga eelsest ajast ja pidev pretendent keisritroonile...?”
„Ei,” otsustas veri, kui oli hoolega järele mõelnud, „siis ma teaksin. Nähtavasti nimekaim.”
„Aga misjaoks sinu peremees meie piirkonnavoliniku ära tahtis kägistada?”
„Pole aimugi. Mina tema eest ei vastuta. Veel küsimusi?”
„Mida veel küsida?” viiples Jagaa kehakeeles.
„Mis veregrupp tal on?” partsatasin esimese pähekaranud küsimuse.
Kriminalistikas on väga oluline kahtlusaluse vere õiget koostist teada...
„Mis veregrupp sul on?” kordas eit laulvalt.
„Mis te ajate?...” piiksus tilk rabatult. „On alles küsimused... Kas ma pidin teie arvates ise endale analüüsi tegema?!”
„Siis... rohkem meil pretensioone pole,” vahetasime pilke.
„Mul on au lahkuda.” Roosa kuma kadus.
„Kirja panna ikka jõudsid?”
„Loomulikult...” Kiskusin end hetkeks planšetist lahti. „Kas hammast hakkame kah üle kuulama?”
„Kuis siis muidu...”
Baba Jagaa võttis teise kausi ja kordas sama protseduuri, asendades seekord sõnad „veri” ja „urm” „luu” ja „hambaga”. Pärast väikesi muudatusi jäi salmi rütm samaks ja teatav laulvus säilis. Nagu näete, olen ka mina hakanud nõidumisest natuke sotti saama...
Väljalöödud hambaga pidasime maha sarnase vestluse ja ta vastas sama vastutulelikult, kuigi miskipärast susistades.
„Minu peremeeš teenis šaksa šaadiku juures vahimehena ja ta nimi oli Šora Šukov.”
„Žora Žukov?” Ma ei uskunud jälle oma kõrvu. „Vanaemake, ega ta meid ometi mõnita?”
„Ei ta julge...” lõi Jagaa käega. „A mis siis on, nimi nagu nimi ikka...”
„Noh, kuidas öelda... Kuule, aga kas teie saadikul on terve vahtkond selliseid kuulsusi?”
„Ei mina tea... Mažepat mäletan, kahte Bourboni, šiiš on Romanov ja Rotšild, no ja Ho Ši Minh justkui kah – aga miš teil šellešt?”
„Aga vaat see pole sinu asi!” kähvas eit. „Küsimusi esitame siin meie. Kirjuta, Nikituška, kõik nende nimed kirjuta üles, küll pärast välja selgitame.”
„E-ee... meeš!” läks hammas ärevile. „Ša ära šeal kirjuta midagi... Muidu öeldakše jälle, et mina olen kõiki šišše vedanud...”
„Tähendab, on esinenud pretsedente?” kissitasin silmi.
„Mina ei tea midagi! Ja peremehe eešt ei vaštuta...”
Kui ülekuulamine läbi sai, proovisime saadud andmetest kokkuvõtet teha.
„Niisiis, õnnestus välja selgitada, et kaks vahimeest saksa saadiku personali hulgast (ja nimelt Hans Hohenzollern ja Georgi Žukov) on korda saatnud röövelliku kallaletungiakti Lukoškino linna tsentraalse miilitsajaoskonna kriminaalosakonna töötajatele. Küsimused... Milleks nad seda tegid? Kas saadik nende tegevusest teadis ja milline on selles tema roll? Kas saab kurjategija poolt maha jäetud musta siiditüki alusel püstitada versiooni, et nimetatud kallaletungi ja musta kanga vargusloo vahel on mingi side?”
„Mis siin ikka mõtelda? Tuleb tegutseda!” põrutas Baba Jagaa rusikakesega otsustavalt vastu lauda. „Võtame streletsid ja aidaa saksa saatkonda puistama. Las neetud saksmannid näevad, kuidas meie miilitsale hambaid näidata!”
„Ei lähe läbi...” jäin ma mõttesse. „Saadik on puutumatu isik ja saadiku majapidamisel on diplomaatiline puutumatus. Ilma orderita me suveräänse riigi territooriumile tungima ei hakka, nii pole ka rahvusvaheline konflikt kaugel... Saadan Mitka kirjakesega tsaari juurde, las vormistavad seal kõik dokumendid ära, käime pärast lõunat läbi ja võtame kaasa. Ja siis õhtupoolikul, täies relvis, astume meie saksa sõprade juurde viisakalt sisse.”
„Kole targad plaanid sul,” krimpsutas Jagaa nägu, tõusis lauast ja tõmbas vateeritud vesti selga. „Minu arust võiks otse sinna minna ja keerutamata küsida... Noh, hea küll, sina oled noor, tead paremini. Kus me siis praegu lähme?”
„Teeme kõik plaani järgi.” Tõusin samuti, viskasin vormikuue selga ja haarasin mütsi. „Aga plaani kohaselt seisab meil ees visiit kodanik A. D. Kirokosjantsi manufaktuurilattu. Noh, lähme või?”

Mitka asus kirjakesega Gorohhi juurde teele. Tsaari tares tundsid teda kõik ja audientsi eel eeskojas piinelda ei lastud. Kohtasin väraval streletside vanemat Jeremejevit, jutustasin öisest juhtumist, käskisin tare juurde valve panna ja kolm streletsi armeenlase majapidamisse meile järele saata. Meie Jagaaga suundusime kiirustamata jalutades sinnapoole. Lukoškinos meid tunti ja tervitati mütsi peast võtmisega, lihtrahva silmis oli mu munder piisavalt ülemuslik, kuigi mitte nii rikkalik nagu näiteks neil samadel streletsidel.
„Nikituška, aga mida me õigupoolest Aroni juures otsima hakkame? Kui puudujääki, siis on ta selle juba arveraamatutesse kindlalt maha matnud. Kui kahe silma vahele jäänud musta kangast, siis peaks ta kõigile töödejuhatajatele vastu kaela andma. Kui veel mingit kuritegevust, siis... kas meil pole muud midagi teha või?”
„Me läheme tutvuma,” otsustasin pärast järelemõtlemist. „See on ametlik versioon. Tegelikult ajab mind närvi mitte varguse fakt ise, vaid kaupade kadumise arusaamatu süsteem. Saate aru, nad pole ju mingid kollanokad, vaid teavad, kuidas kaubelda, kuidas poodi lukku keerata, kuidas koeri ketist lahti lasta ja valvurit ööseks välja panna. Kusjuures armeenlastel on kauplemisoskus lihtsalt kaasasündinud anne. Ma ei mõista, kuidas neilt varastada sai!”
„Kui need on meie kohalikud sulid, siis varastavad ka armeenlastelt!” andis Jagaa veendunult vastu. „Vene inimene on alati parim, kui on vaja midagi ära virutada. Sa mõtle parem järele, misjaoks sulle mõrtsuk kallale saadeti.”
„Küsimus on muidugi huvitav... Ja mis kõige tähtsam – vastata pole sellele midagi. Me pole ju veel midagi teada saanud, välja uurinud, selgeks teinud... ja säh sulle!”
„Nikituška, aga ehk sind... noh, taheti teise ilma saata ainuüksi sellepärast, et sa, hallitiivuline tuvike, selle asja üldse käsile võtsid?”
Sellega lõi ta mul jalad alt. Miilitsaid tapetakse... mõnikord. Nagu ka politseinikke või mis tahes muid siseriiklikke võimuesindajaid. Selliseks kurvaks finaaliks valmistasid ülemused meid aegsasti ette ja ka me ise teadsime väga hästi, mille peale välja läksime. Siiski oli piirkonnavoliniku ründamine, kui too alles täielikus pimeduses ringi kobas, täiesti ennekuulmatu. Laske vaesel militsionääril vähemalt arugi saada, mille eest nimelt!
Armeenlase majapidamine ei erinenud peaaegu millegi poolest suuremast osast Lukoškino hoonetest, kui just mitte arvestada mingit rahvuslikku puunikerdust, mis väravaid kaunistas. Meid võeti vastu viisakalt, kutsuti kohe peremees, paluti majja. Aron Davidovitš lausa säras õnnest, nimetades meid kõige kallimateks ja kõige armsamateks külalisteks! Minu arust oli emotsioonidega ülepingutamist selgelt näha. Tavaliselt on see kindel tundemärk mustast südametunnistusest...
„Ja nüüd lauda! Kõik juba istuvad, kõigile on veini kallatud – teid ootavad. Lähme, kallid külalised!”
„Ei. Tulime teile rangelt asja pärast...”
Kuni mina peremehega vaidlesin, lipsas eit ruttu eeskotta, tuli tagasi ja kandis kõrva sosistades ette: „Nikituška, seal istuvad tõega kõik kodakondsed, laud on toidust lookas, veinikannud täis. Kui me istume kas või minutiks, pääseme minema täpselt nädala lõpus...”
„Kodanik Kirokosjants, saatke meid palun lattu.”
„Millisesse lattu? Mis töö? Kuule, niisugused külalised...”
„Sellesse lattu, kust kadus must kangas, saatke, palun.”
„Oi, kuhu kiirustada? Kas töö jookseb ära või?! Mul on niisugust veini...”
„Vii meid lattu, mõistuseta puupea!” möiratas Baba Jagaa mind kõrvale lükates ähvardavalt. „Aga ise marss oma lauda ja joo seal seni, kuni silmad kõõrdi peas! Nikituška, soola talle viisteist päeva miilitsatöötajatele vastuhakkamise eest.”
Külalislahke armeenlane pööras silmapilk ümber ja suundus nagu kuutõbine üle õue. Meie tema järel. Avanud kaks ripplukku suure sara ukse ees, pööras ta jälle ümber ja läks samamoodi sõnagi lausumata majja.
„Nagu ma aru saan, on siin ladu?”
„See ta ongi.”
Kogu ruum oli kaupu laeni täis: kangad, vill, puuvillapallid, eraldi nahkade ja karusnahkade kimbud. Kuni Jagaa sees viibis, uurisin hoonet ülima hoolega väljastpoolt – mingeid jälgi kaevamisest, sissemurdmisest ega salakäigust polnud. Nagu ma aru sain, polnud ka Jagaa midagi avastanud.
„Näe, siin see lebaski, mustad niidikesed on seina külge jäänud. Aga mis puutub moodusesse, siis ma ütlen sulle, et pole varastatud, vaid minema nõiutud?”
„Kuidas nii?” ei jäänud ma uskuma.
„Keegi lihtsalt istus oma kodus, võttis võluraamatu, luges loitsu ja kogu kraam oli poodidest silmapilk tal nina all. Tähendab, et nõidus selle minema. Nii et asitõendeid ei ole.”
„Tore lugu küll... Mis see siis olgu – kas igaüks, kellele pähe tuleb, võib seda teha?”
„Mitte igaüks. Selleks on loitsuraamatut vaja. Ja mitte harilikku, vaid musta. Ja lugeda tuleb seda targalt, sest muidu kukud kohe surnult maha, jõudmata sõnagi lausuda. Siin pole tavaline inimene tegutsenud, vaid vägev võlur! Temaga pole kerge toime tulla...”
„Noh, kui just võlur... Siis on arusaadav, miks kadusid just mustad kangad,” mõtisklesin kuuldavalt. „Tal pole mõistusega kõik korras, ehk kukkus lapsena pea peale, ehk sõi nooruses liiga palju kärbseseeni... Ei osanud muud targemat välja mõelda, kui pealinnast kaupmeeste ladudest kaltse virutada. Musti! Taskurätikuteks või?”
„Pole naljakas,” vastas Jagaa napilt. „Lähme minema, kuuled, juba laulavad.”
Tarest kostsid tõepoolest harmoonilise mitmehäälse laulu puhtad helid. Laul oli minu meelest „Arshin mal alan”, aga selles ei saa ma kindel olla. Kutsusime enda juurde ühe kongninalise poisikese, teatasime oma lahkumisest, palusime peremehe ees vabandada ja mitte unustada ladu lukustada. Poiss noogutas vahetpidamata...
Mitkat koos streletsidega kohtasime tänaval. Meie esialgsed plaanid tuli pisut ümber teha – tsaar saatkonna läbiotsimiseks luba ei andnud, vaid nõudis, et ma otsekohe tema silme ette ilmuksin. Tegelikult usaldab Gorohh mind kui professionaali täielikult, aga püüab mõnikord igavusest mängida pensionile jäänud kogenud operatiivtöötajat ja „koordineerida mu tegevust”. See on naljakas ja liigutav, kuigi ma tema juuresolekul püüan mitte itsitada – ikkagi tsaar ju...
Valitseja ruumidesse sisenemisel kohtusime duumadjakk Filimon Gruzdeviga. Ta oli andeks saanud, ametisse ennistatud ja suhtus nüüd miilitsasse ebahariliku austusega. Vähemalt tsaari nähes...
„Haa, Nikita Ivanõtš, suvatsesite saabuda! No tervist, tervist, meie jaoskondlik hiilgus! Ja ka teile kummardus, vanaemake! Ja sullegi tere, Mitenka, miks sa, kurinahk juba teist päeva tunnist poppi teed?!”
„Meil on tegemist, Filja,” vastas kõigi eest Baba Jagaa. „Vii meid parem tsaari juurde ja ära tühja lobise.”
„Muidugi, muidugi... Kuidas võikski? Kas meie siin siis rumalad oleme? Saame aru küll, et teil on tarvis salajast saladust hoida... Aga mis teil asja on?”
„Saladus,” kordas Mitka veel kord djaki sõnu, vaimulikku oma vatsaga nurka surudes. „Nikita Ivanovitš, teie minge, aga meie siin... hakkame kooris tähestikku kordama.”
„Kuhu? Ilma minuta?” rabeles djakk, üritades asjatult välja pugeda. „Aga mina? Kuidas nii nõnda... Ei tohi ju... teatamata!”
Troonisaali juures võtsid meid Jagaaga vastu tsaari streletsid. Kogu vahtkond hakkas kohe muhelema – neile meenus meie ühine kaklus tsaaritrooni taga.
„Astu edasi, uurija-vojevood, juba oodatakse.”
„Lase käia, tuvike, aja seal asjad korda. Ja ole Gorohhiga leebem, rahulikum, saab teine veel pahaseks – laseb su tulipäiselt ametist lahti. Ma ootan sind siin, aknakese juures...”