ÜKS

Las ma räägin teile selja taha jäänud maailmadest.

Maa, eks ole; seda teavad kõik. See on inimkonna sünnikodu, ent praegusel ajal ei pea seda koduks just paljud; sellest ajast, kui loodi Kolooniate Liit, on selle koha hõivanud Fööniks, inimrassi laienemise ja kaitsmise juhtiv jõud. Aga kunagi ei tohi unustada, kust sa pärit oled.

Selles universumis tähendas Maa päritolu umbes nagu väikelinna poisikest, kes on bussiga linna sõitnud ja jõllitab terve õhtupooliku pilvelõhkujaid. Aga selle kummalise uue maailma imetlemise eest saab ta kohe karistada – ta röövitakse paljaks; sest nii palju on seal ollust, millel pole vähimatki kaastunnet ega aegagi uustulnuka jaoks, kuid kes on enam kui valmis teda ta kohvri pärast maha lööma. Väikelinna poiss õpib selle kiiresti selgeks, sest koju minna ta enam ei saa.

Veetsin seitsekümmend viis aastat Maal, elades peamiselt ühes ja samas Ohio väikelinnas ja jagades seda elu suuremas osas sama naisega. Ta suri ja mina jäin maha. See elu sai läbi ja ma lahkusin.

Järgmine maailm on metafoorne. Kolooniate Kaitsevägi viis mu Maalt minema ja võttis kasutusele mõned vajalikud osad – mu teadvuse ja pisut mu DNA-d. Sellest viimasest ehitas see mulle uue, noore, kiire, tugeva ja ilusa keha, mis oli aga ainult osaliselt inimlik. Mu teadvus topiti sinna ega antud eriti aega oma teise nooruse pühitsemiseks. Seda kena keha, mis nüüd olin mina, prooviti õige mitu järgnevat aastat väga intensiivselt tappa, sest sõjavägi tegi kõik, mis võimalik, et mind võimalikult paljudele vaenulikele võõrrassidele nuhtluseks kaela kupatada.

Neid oli palju. Universum on suur, kuid inimestele elamiseks sobivate maailmade arv üllatavalt väike, ja paraku on kosmos täis teisi mõistuslikke liike, kes tahavad neidsamu meile sobivaid ilmu. Lisaks tundub olevat ülimalt väike nende liikide arv, kes oleksid valmis jagama; meie kindlasti nende hulka ei kuulu. Me kõik võitleme sobivate ilmade pärast, need käivad käest kätte, kuni keegi suudab end nii kindlalt paika panna, et teda ei saa enam lahti kangutada. Sajandite jooksul on inimesed selle trikiga mõne tosina planeedi puhul hakkama saanud; paljude teiste tosinate puhul ei ole saanud. Mõlemat pidi pole me sellega just palju sõpru võitnud.

Selles maailmas veetsin ma kuus aastat. Ma võitlesin ja rohkem kui üks kord jäin väga napilt ellu. Mul olid sõbrad, kellest enamik suri, kuid mõned suutsin ma päästa. Kohtasin naist, kes oli piinavalt tolle moodi, kellega olin jaganud oma elu Maal; ta oli ikkagi täiesti teine inimene. Ma kaitsesin Kolooniate Liitu ja uskusin seda tehes, et kaitsen seeläbi inimkonna eluspüsimist universumis.

Kõige lõpus võttis Kolooniate Kaitsevägi minu selle tüki, mis alati olin olnud mina, ja toppis selle kolmandasse, praegusesse kehasse. Seegi oli noor, kuid kaugeltki mitte nii kiire ja tugev – see oli kõigest inimkeha. Aga see keha ei pidanud võitlema ja surema. Igatsesin taga multifilmi superkangelase jõudu, ent ei tundnud üldse puudust sellest, et iga teelesattuv tulnukas teeb kõik, mis suudab, et mind tappa. Aus kaup.

Järgmist maailma te tõenäoliselt ei tunne. Kujutlege end seismas Maal, kus ikka veel elab miljardeid inimesi tähtedest unistades, ja vaatamas üles Ilvese suunas, mis on otse Suure Vankri külje all.

Seal asub meie Päikese sarnane kollane täht kuue suure planeediga. Kolmas neist on suurtes piirides Maa sarnane: 96% ümbermõõdult, ent 101% massilt, kuna sel on suurem raudtuum (seda 1% ei pane keegi tähele). Kaks kuud; üks neist kaks kolmandikku Maa Kuu mõõdust, kuid Kuust lähemal ja seega näib taevas sama suur. Teine kuu, kinnipüütud asteroid, on palju väiksem ja lähemal. Selle orbiit on ebastabiilne, lõpuks hakkab see vänderdama ja kukub alla. Aga selleni kulub arvutuste järgi oma veerand miljonit aastat. Hetkel kohalikud selle pärast eriti ei muretse.

Inimesed avastasid selle maailma seitsekümmend viis aastat tagasi; seal oli küll Ealani koloonia, kuid Kolooniate Kaitsevägi parandas selle vea. Seejärel ealanlased, ütleme, korrigeerisid tulemust oma vaatekohast, ja kulus veel hulk aastaid, enne kui võrrand stabiliseerus. Ja kui see stabiliseerus, avas Kolooniate Liit tolle ilma kolonistidele Maalt, peamiselt hindudele. Nood saabusid lainetena. Esimene kohe, kui planeet oli ealanlaste eest kaitstud, ja teine ​​pärast Kontinentidevahelist sõda Maal, kui okupatsioonijõudude toetatud ajutine valitsus pakkus Chowdhury režiimi väljapaistvamatele toetajatele valikut koloniseerimise ja vangla vahel. Enamik valis eksiili koos perekondadega. See rahvas ei unistanud tähtedest, pigem ei jäänud neil muud üle.

Võiks kuidagi eeldada, et planeedi nimi ütleb midagi nende kohta, kes seal elavad. Kaugeltki mitte. Planeedi nimi on Huckleberry ja küllap pani selle mõni Twaini-fännist Kolooniate Liidu ametnik. Huckleberry suurem kuu on Sawyer ja väiksem Becky. Selle kolm peamist kontinenti on Samuel, Langhorne ja Clemens; Clemensist Calaverase ookeani ulatuv pikk vulkaaniliste saarte segadik on Livy arhipelaag. Kõige vähegi suurema niimoodi äranimetamisega oli sellest enne esimeste asunike saabumist Twainiana tehtud ja paistab, et viimased leppisid sellega meeleldi.

Seiskem nüüd koos minuga selle planeedi pinnal. Vaadakem üles taevasse Lootose tähtkuju suunas. Seal on samasugune kollane täht nagu see, mille ümber Huckleberry tiirleb. Ma sündisin seal kaks elu tagasi. Siit vaadates on see nii kaugel, et pole palja silmaga nähtavgi; tihti tunnen ma täpselt sama seal elatud elust mõeldes.

Minu nimi on John Perry. Ma olen kaheksakümne kaheksa aastane. Nüüdseks olen elanud siin planeedil peaaegu kaheksa aastat. See on minu kodu, mida jagan oma naise ja adopteeritud tütrega. Tere tulemast Huckleberryle. Selles loos saab sellest järgmine ilm, mille maha jätan. See ei ole viimane.

 

Minu Huckleberrylt lahkumise lugu algab – nagu kõik väärt lood – kitsega.

Savitri Guntupalli, mu assistent, ei vaadanud isegi raamatult üles, kui ma lõunalt tagasi tulin. „Su kabinetis on kits,” ütles ta.

„Hmmmm,” vastasin. „Minumeelest me pritsisime nende vastu.”

Selle peale vaatas ta üles ja seda võib antud asjaoludel võiduks pidada. „Chengelpeti vennad tõid selle kaasa,” ütles ta.

„Sitt.” Eelmine paar vendi, kes nii palju kaklesid, olid Kain ja Abel, ja neist vähemalt üks tegi lõpuks midagi ära. „Mulle tundub, et ütlesin sulle, et neid kaht ei tohi mu kabinetti lasta, kui ma ära olen.”

„Sa pole midagi sellist öelnud.”

„Teeme sellest püsikorralduse.”

„Ja kui sa ka oleksid,” jätkas Savitri raamatut kõrvale pannes, „eeldab see, et Chengelpeti vennad mind kuulaksid. Mida neist kumbki ei tee. Aftab trampis siia esimesena – koos kitsega – sisse ja Nissim tuli kohe järele. Kumbki neist isegi ei vaadanud minu poole.”

„Ma ei taha Chengelpetidega tegeleda,” ütlesin ma. „Ma just sõin.”

Savitri küünitas sügavale laua alla, võttis sealt prügikasti ja pani selle keset lauda. „Lase käia, oksenda kõigepealt.”

Esimest korda kohtusin Savitriga palju aastaid tagasi, kui käisin planeedilt planeedile Kolooniate Kaitseväe esindajana, püüdes neid ilusamaks rääkida. Uus-Goa asulas Huckleberryl tõusis Savitri rahva hulgast püsti ja nimetas mind Kolooniate Liidu imperialistliku ja totalitaarse režiimi käsilaseks. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Otsustasin asuda Uus-Goasse, kui Kolooniate Kaitseväest erru läksin. Mulle pakuti asula ombudsmani kohta ja ma võtsin selle vastu. Olin üllatunud, kui esimesel päeval tööle tulles leidsin sealt eest Savitri, kes teatas, et ta on minu assistent, meeldib see mulle või mitte.

„Tuleta mulle meelde, milleks ma selle töö vastu võtsin?” küsisin talt üle prügikasti.

„Puhtast perverssusest,” ütles Savitri. „Oksendad siis või mitte?”

„Hm, ma siiski ei loobu lõunast.” Ta krabas prügikasti ja pani selle endisesse kohta tagasi, võttis siis oma raamatu ja jätkas lugemist.

Mul tuli idee. „Kuule, Savitri? Tahad minu tööd?”

„Muidugi,” ütles ta lehte keerates. „Sellest hetkest, kui sa Chengelpetidega lõpetad.”

„Aitäh.”

Savitri mühatas. Ta oli juba kusagil kirjandusmaailmas. Võtsin end kokku ja astusin oma kabinetti.

Kits keset põrandat oli armas. Minu laua ees tugitoolides troonivad Chengelpetid ei olnud seda mitte.

„Aftab,” noogutasin vanemale vennale. „Nissim,” noogutasin nooremale. „Ja sõber,” noogutasin kitsele. Istusin. „Millega saan teile täna õhtul kasulik olla?”

„Võid mulle anda loa oma vend maha lasta, ombudsman Perry,” ütles Nissim.

„Ma pole kindel, kas see on mu volituste piires. Ja üldiselt tundub see veidi järsk. Võib-olla räägiksid, milles asi?”

Nissim osutas oma vennale. „See värdjas varastas mu seemne.”

„Vabandust?”

„Minu seemne,” ütles Nissim. „Küsi temalt. Ta ei saa seda eitada.”

Pilgutasin silmi ja pöördusin Aftabi poole. „Nii et sa siis varastasid oma venna seemne, Aftab?”

„Sa pead mu vennale andestama,” ütles Aftab. „Nagu sa tead, on tal kalduvus hüsteeriale. Ta tahab öelda, et üks ta sokkudest eksis tema karjamaalt minu omale ja seemendas selle kitse siin, ja nüüd ta väidab, et ma olen varastanud ta soku spermat.”

„See ei olnud lihtsalt suvaline sokk,” õiendas Nissim. „See oli Prabhat, minu tšempion. Ma rendin teda väga hea hinna eest ja Aftab ei taha maksta. Nii ta varastas mu seeme.”

„See on Prabhati seeme, sa idioot,” ütles Aftab. „Ja pole minu süü, et su aed on selline, et su sokk minu maale pääseb.”

„Oh, see on suurepärane,” sõnas Nissim. „Ombudsman Perry, ma pean märkima, et aiavõrk oli katki lõigatud. Prabhat meelitati ta maale.”

„Sul on luulud,” ütles Aftab. „Ja isegi kui see oleks tõsi, mida see ei ole, mis siis? Sa said oma kalli Prabhati tagasi.”

„Aga sinul on nüüd see tiine kits,” ütles Nissim. „Tiinus, mille eest sa ei ole maksnud ja milleks ma pole sulle luba andnud. See on ilmne, lihtlabane vargus. Veelgi enam, sa püüad mind hävitada.”

„Millest sa räägid?” sõnas Aftab.

„Sa üritad aretada uut liini,” ütles Nissim mulle ja osutas kitsele, kes näksis Aftabi tooli seljatuge. „Ära aja vastu. See on su parim kits. Prabhatiga ristates saad soku, keda saab välja rentida. Sa üritad mu äri õõnestada. Küsi temalt, ombudsman Perry. Küsi temalt, mis tema kitses on.”

Vaatasin uuesti Aftabi poole. „Mis on su kitses, Aftab?”

„Täiesti juhuslikult on üks loode isane,” ütles Aftab.

„Ma tahan, et tiinus katkestataks,” ütles Nissim.

„See ei ole sinu kits,” ütles Aftab.

„Siis ma võtan talle, kui see on sündinud,” ütles Nissim. „Tasuks varastatud seemne eest.”

„Siin me oleme,” ütles Aftab, ja vaatas minu poole. „Näed ise, kuidas asjad on, ombudsman Perry. Ta laseb oma sokul vabalt ringi joosta, kõigist ettesattuvatest kitsedest üle käia, ja tuleb siis endakorraldatud petupaaritumiste eest raha küsima.”

Nissim möirgas pahameelest ja hakkas elavalt žestikuleerides venna peale karjuma; Aftab järgis ta eeskuju. Kits tuli ümber laua ja silmitses mind uudishimulikult. Söötsin talle ühe kompveki, mis juhtus laual vedelema. „Meist kumbki ei peaks siin tegelikult praegu olema,” ütlesin talle. Kits ei vastanud, kuid päris kindlasti ta nõustus minuga.

Algse idee järgi pidi asula ombudsmani töö olema lihtne – kui Uus-Goa elanikel tekib probleeme kohaliku või keskvalitsusega, pöörduvad nad minu poole, et ma aitaksin neil kõigist bürokraatlikest takistustest läbi murda ja asjad korda ajada. See on täpselt see töö, mille sa annad põllumajanduslikus asunduses millekski muuks mitte eriti kõlbavale sõjaveteranile – suurte ülemuste silmis on tal parasjagu piisavalt autoriteeti, et teda ei saa ignoreerida, kui ta juhtub nende ukse taha tulema.

Asjad läksid aga sedamoodi, et mõne kuu pärast hakkasid Uus-Goa elanikud tulema minu juurde ka oma muude muredega. „Oh, me ei taha võime tülitada,” oli külaelanike vastus, kui hakkasin huvi tundma, miks äkki olen see esimene, kellelt küsitakse nii farmiseadmete kui abieluprobleemide kohta. „Lihtsam ja kiirem on sinu juurde tulla.” Rohit Kulkarni, Uus-Goa haldur, oli sellise olukorraga väga rahul, sest nüüd lahendasin mina neid probleeme, millega enne tema juurde tuldi. Talle jäi niimoodi rohkem aega kalal käia ja teemajas doominot mängida.

Enamiku ajast polnud mul selle uue, laiendatud ombudsmaniameti vastu midagi. Tore oli aidata inimesi ja tore oli seegi, et inimesed mind kuulasid. Teisalt aga võib vast iga riigiametnik kinnitada, et paar tüütut tegelast kogukonnas raiskavad enamiku su ajast. Uus-Goas olid selle ameti peal Chengelpeti vennad.

Keegi ei teadnud, miks nad teineteist niimoodi vihkavad. Alguses arvasin, et asi võib olla vanemates, kuid Bhajan ja Niral olid kenad inimesed ja asjast samapalju segaduses kui kõik teisedki. Mõned inimesed lihtsalt ei suuda mõnede teistega läbi saada ja antud õnnetul juhul olid need kaks, kes omavahel läbi ei saanud, vennad.

Asi poleks vast olnud nii hull, kui nad poleks rajanud oma farmid kõrvuti, tegelenud samade asjadega ja vahtinud suure osa ajast teineteise lõustu. Millalgi oma ametiaja alguses tegin Aftabile – kes tundus Chengelpeti vendadest pisut tervema mõistusega olevat – ettepaneku kolida teisele poole asulat, kus parasjagu uusi maid välja anti. Nissimist eemal elamine oleks lahendanud enamiku tema probleeme. „Oh, see talle meeldiks,” ütles Aftab täiesti mõistliku hääletooniga. Pärast seda matsin maha lootuse seda keerdsõlme mõistuspäraselt lahendada ja leppisin, et mu karma osaks on taluda tulivihaste Chengelpeti-vendade pidevaid visiite.

„Olgu,” katkestasin järsult tolle räuskava vennaviha. „Mina arvan niimoodi. Minu arvates pole suuremat tähtsust, mismoodi meie tore kitseneiu käima peale sai, aga te mõlemad olete nõus, et sellega sai hakkama Nissimi sokk.”

Mõlemad Chengelpetid noogutasid; kits vaikis tagasihoidlikult. „Tore. Siis on teil kahel ühine äri. Aftab, tall jääb sulle ja sa võid teda vabalt rentida, palju tahad. Aga esimesed kuus korda saab Nissim kogu renditasu ja edaspidi saab ta poole renditasust.”

„Ta lihtsalt rendib seda esimesel kuuel korral tasuta,” ütles Nissim.

„Siis olgu paaritustasu peale esimest kuut korda esimese kuue korra keskmine. Nii et kui ta üritab sulle tünga teha, teeb ta seda ka endale. Ja see on väike asula, Nissim. Inimesed siin ei rendi kitse Aftabilt, kui neile näib, et ta teeb seda vaid sinu äri põhjalaskmiseks. On selge vahe kasusaamise ja lihtsalt halva naabri vahel.”

„Ja mis siis, kui ma ei taha temaga ühes äris olla?” ütles Aftab.

„Siis sa võid talle Nissimile müüa,” ütlesin. Nissim avas protesteerimiseks suu. „Jah, müüa,” ütlesin enne, kui ta jõudis vastu vaielda. „Viige tall hindamiseks Murali juurde. Jääb, nagu ta ütleb. Mural ei salli eriti teid kumbagi, nii et ta ütleb õiglase hinna. Sobib?”

Chengelpetid mõtisklesid selle üle; tähendab, ragistasid ajusid selle üle, kas selline asjakorraldus võiks ühele neist vähem meeldida kui teisele. Lõpuks näisid nad jõudvat järeldusele, et see on neile võrdselt ebameeldiv – mis antud olukorras oli optimaalne tulemus. Nad mõlemad noogutasid nõusoleku märgiks.

„Tore,” laususin. „Nüüd kaduge siit minema, enne kui mu vaip on rikutud.”

„Minu kits nii ei tee,” ütles Aftab.

„Ega ma kitse pärast muretsegi,” porisesin neid välja juhatades. Nad lahkusid. Uksele ilmus Savitri.

„Sa oled minu kohal,” ütles ta mu toolile osutades.

„Käi kuradile,” vastasin jalgu lauale tõstes. „Kuni sa ei saa hakkama vastikute asjadega, pole sa valmis seda kohta üle võtma.”

„Sellisel juhul võtan ma uuesti üle oma tagasihoidliku assistendirolli ja annan teada, et konstaabel helistas sel ajal, kui sa Chengelpete lõbustasid,” teatas Savitri.

„Mis ta tahtis?”

„Ta ei öelnud. Katkestas kõne. Tead teda küll. Väga järsk.”

„Karm, kuid õiglane, on ta lipukiri. Kui oleks olnud midagi tõeliselt tähtsat, oleks ta teate jätnud, nii et ma tegelen sellega hiljem. Vahepeal katsun paberimajandusega järjele saada.”

„Sul ei ole paberimajandust,” ütles Savitri. „Sa annad selle kõik mulle.”

„On see korras?”

„Niipalju kui sina tead, jah.”

„Siis ma vast lõõgastun ja naudin oma suurepärase juhtimisoskuse vilju.”

„Tore, et sa enne mu prügikasti täis ei oksendanud,” arvas Savitri. „Sest nüüd läheb mul seda vaja.” Ta läks oma laua juurde tagasi enne, kui ma suutsin sobiva vastuse välja mõelda.

Meie suhted olid olnud sellised pärast esimest koos töötatud kuud. Esimese kuu jooksul jõudis ta selgusele, et vaatamata oma militaarsele minevikule polnudki ma Kolooniate Liidu käsilane; ja kui olingi, siis vähemalt terve mõistuse ja huumorisoonega. Olles otsa peale saanud, et ma polnud tulnud sinna asulat oma ainuvalitsuse alla painutama, võttis ta vabamalt ja hakkas minu kallal aasima. Niimoodi oli see kestnud nüüd juba seitse aastat ja see oli suurepärane.

Paberitöö korras ja kõik külaelu probleemid lahendatud, tegin seda, mida igaüks minu kohal oleks teinud – tukastasin. Tere tulemast koloniaalmaailma ombudsmani karmi ja heitlikku ellu. Võimalik, et kusagil olid asjad teisiti, aga kui olid, ei tahtnud ma sellest midagi teada.

Ma ärkasin just õigel hetkel, et näha Savitrit kontoriust sulgemas. Lehvitasin talle hüvastijätuks ja, vedelenud veel paar minutit, hiivasin ka oma tagumiku toolilt ja asutasin koju minema. Teel nägin konstaablit mulle teisel pool teed vastu tulemas. Läksin talle üle tee vastu ja suudlesin oma kohalikku korrakaitseametnikku pikalt huultele.

„Tead, mulle ei meeldi, kui sa seda teed,” ütles Jane, kui olin lõpetanud.

„Sulle ei meeldi, kui ma sind suudlen?”

„Ei, kui ma olen tööl,” ütles Jane. „See murendab mu autoriteeti.”

Mind pani muigama mõte, et mõni suli võiks Jane’i, endist erijõudude sõdurit pehmeks pidada sellepärast, et ta oma abikaasat suudleb. Selline valearvestus lõppeks kujutlusvõimet ületava keretäiega. Kuid seda ma muidugi ei öelnud. „Vabandust. Püüan edaspidi su autoriteeti mitte õõnestada.”

„Aitäh,” ütles Jane. „Tegelikult tulin sind otsima, sest sa ei vastanud mu kõnele.”

„Ma olin täna väga hõivatud.”

„Savitri viis mu täielikult kurssi, kui hõivatud sa oled, kui talle teist korda helistasin.”

„Oih,” poetasin.

„Oih,” nõustus Jane. Hakkasime kodu poole kõndima. „Tahtsin sulle teada anda, et Gopal Boparai peaks sulle homme külla tulema, et teada saada, millist ühiskondlikult kasulikku tööd sa talle leiad. Ta märatses jälle purjus peaga. Ta karjus lehma peale.”

„Halb karma.”

„Lehm arvas ka nii. See lõi teda rindu ja lennutas poeaknasse.”

„Kuidas temaga on?” küsisin.

„Kriimustused. Klaas tuli eest ära. Plastik. Ei läinud kildudeks.”

„See on kolmas kord sel aastal. Ta peaks kohtu, mitte minu ees seisma.”

„Seda ütlesin ka mina talle,“ sõnas Jane. „Aga see tähendaks talle neljakümmet päeva maakonnavanglas ja Shashil on jäänud paar nädalat. Naisel on teda rohkem vaja kui tüübile vanglat.”

„Olgu. Küll ma talle midagi välja mõtlen.”

„Kuidas su päev oli? Peale uinakut, ma mõtlen.”

„Mul oli Chengelpeti päev,” teatasin. „Seekord kitsega.”

Vestlesime niimoodi Jane’iga teel koduni, väikese taluni, mida pidasime natuke asulast väljas; vestlesime niimoodi iga päev teel koju. Meie teeotsal tuli meile vastu meie tütar Zoe, kes jalutas krants Babarit; elukas oli meid nähes arukaotuseni õnne täis.

„Ta teadis, et te tulete,” ütles Zoe kergelt lõõtsutades. „Pani juba poole tee peal minema. Tuli joosta, et kannul püsida.”

„Tore teada, et keegi meist puudust tundis,” laususin. Jane silitas Babarit, kes vehkis sabaga nii, et tõusis peaaegu õhku. Suudlesin Zoed põsele.

„Teil kahel on külaline,” ütles Zoe. „Ta ilmus umbes tund aega tagasi. Hõljukil.”

Asulas polnud kellelgi hõljukit, põllumajanduslikus ühiskonnas olid need mõttetud iluasjad. Vaatasin Jane’i poole, kes kehitas õlgu, öeldes sellega, et tema küll kedagi ei oodanud. „Ütles ta, kes ta on?” küsisin.

„Ei öelnud,” ütles Zoe. „Ütles ainult, et on sinu vana sõber, John. Ütlesin, et ta võib sulle helistada, ja ta vastas, et ootab heameelega.”

„Noh, vähemalt milline ta välja näeb?” küsisin.

„Noor,” ütles Zoe. „Üsna armas.”

„Ma ei usu, et tunnen armsaid poisse. See on rohkem sinu rida, mu teismeline tütreke.”

Zoe pööritas silmi ja näitas mulle irvitades hambaid. „Tänan sind, mu üheksakümneaastane isa. Kui sa oleksid lasknud mul lõpetada, oleksid sa kuulnud midagi, mis võib sulle öelda, et sa siiski tunned teda. Nimelt et ta on lisaks roheline.”

See pani meid Jane’iga uuesti pilke vahetama. Roheline nahk oli Kolooniate Kaitseväe sõduritel, see sisaldas modifitseeritud klorofülli, mis andis neile lahingus lisaenergiat. Meie Jane’ga olime ka rohelised olnud; mina sain oma endise tooni tagasi ja Jane sai keha vahetades valida mistahes tavalise inimnahatooni.

„Ta ei öelnud, mida ta tahtis?” küsis Jane Zoelt.

„Ei,” ütles Zoe. „Ja ma ei küsinud. Ma ainult mõtlesin, et tulen teile vastu ja hoiatan aegsasti. Jätsin ta verandale.”

„Tõenäoliselt nuusib ta praegu mööda maja ringi,” arvasin.

„Kahtlane,” ütles Zoe. „Jätsin Hickory ja Dickory teda valvama.”

Hakkasin naerma. „See peaks teda tõesti ühel kohal pidama.”

„Täpselt minu mõte,” nõustus Zoe.

„Sa oled oma aastate kohta väga nutikas, mu teismeline tütar.”

„Pean sulle järele jõudma, mu üheksakümneaastane isa.” Ta jooksis tagasi maja suunas, Babar sabas vänderdamas.

„No on kombed,” ütlesin Jane’ile. „See on tal sinult.”

„Ta on lapsendatud,” märkis Jane. „Ja mina pole selle pere ninatark.”

„Tähtsusetud pisiasjad,” ütlesin ta kätt võttes. „Lähme. Ma tahan näha, kui surmani hirmunud meie külaline on.”

Leidsime oma külalise verandalt võrkkiigest, meie kahe vaikse obinlase pineva pilgu alt. Ma tundsin ta kohe ära.

„Kindral Rybicki. See on üllatus.”

„Tere, major,” ütles Rybicki mu endist auastet kasutades. Ta osutas obinlastele. „Pärast meie viimast kohtumist on sul huvitavaid sõpru tekkinud.”

„Hickory ja Dickory.” laususin. „Nad on minu tütre kaaslased. Väga kenad, kuni nad ei arva, et sa talle ohtlik oled.”

„Ja mis siis juhtub?” küsis Rybicki.

„Võib esineda variatsioone. Aga tavaliselt käib kõik väga kähku.”

„Imepärane,” ütles Rybicki. Lasin obinlased vabaks; nad läksid Zoed otsima.

„Aitäh,” ütles Rybicki. „Obinlased teevad mind närviliseks.”

„Selles oligi mõte,” ütles Jane.

„Sain aru küll,” sõnas Rybicki. „Tohin ma küsida, miks teie tütrel on obinlastest ihukaitsjad?”

„Nad ei ole ihukaitsjad, nad on kaaslased,” ütles Jane. „Zoe on meie kasutütar. Tema bioloogiline isa on Charles Boutin.” See pani Rybicki kulme kergitama; ta oli piisavalt kõrge auastmega, et Boutinist teada. „Obinlased austavad Boutini, kuid too on surnud. Nad tahavad väga ta tütre käekäiguga kursis olla, ja nii nad saatsidki need kaks tema juurde.”

„Ja see ei häiri teda?” küsis Rybicki.

„Ta kasvas üles koos obinlastest lapsehoidjate ja ihukaitsjatega,” ütles Jane. „Ta saab nendega hästi läbi.”

„Ja see ei häiri teid?”

„Nad valvavad ja kaitsevad Zoed,” vastasin. „Neist on siin abi. Ja nende siinolek on osa Kolooniate Liidu ja Obini vahelisest lepingust. Nende siinviibimine on väike asi võrreldes sellega, et Obin on meie poolel.”

„See on küll tõsi,” ütles Rybicki tõustes. „Kuule, major. Mul on sulle ettepanek.” Ta noogutas Jane’ile. „Tegelikult teile mõlemale.”

„Mis see on?” küsisin.

Rybicki viipas peaga maja poole, kuhu Hickory ja Dickory olid just kadunud. „Kui see teile sobib, siis ma heameelega ei räägiks sellest kohas, kus nood kaks võiksid kuulda. Saame me siin kusagil privaatselt rääkida?”

Vaatasin Jane’i poole. Too naeratas ebamääraselt. „On selline koht.”

„Siia me tulimegi?” küsis kindral Rybicki, kui peatusime keset põldu.

„Sa küsisid, kas siin on kohta, kus omavahel rääkida,” ütlesin. „Nüüd on meil vähemalt viis aakrit teravilja meie ja teiste lähimate kõrvade vahel, olgu need siis inimese või obinlase omad. Tere tulemast koloonia tüüpi privaatsusse.”

„Mis vili see selline on?” küsis kindral Rybicki üht kõrt kitkudes.

„See on sorgo,” ütles Jane, kes seisis mu kõrval. Babar istus Jane’i juurde ja sügas kõrva.

„Kõlab tuttavalt,” sõnas Rybicki, „aga ma ei usu, et olen seda kunagi varem näinud.”

„See on siin põhiline vili,” laususin. „See sobib siin kasvatamiseks, sest on kuuma- ja põuakindel, ja suvekuudel läheb siin väga kuumaks. Siinne rahvas teeb sellest bhakri-nimelist leiba ja muid asju.”

„Bhakri,” ütles Rybicki, ja viipas asula suunas. „Seega on need inimesed siin peamiselt Indiast.”

„Mõned neist,” ütlesin. „Enamik neist on siin sündinud. See konkreetne asula on kuuskümmend aastat vana. Suurem aktiivne koloniseerimine Huckleberryl käib praegu Clemensi mandril. See läks lahti umbes sel ajal, kui meie tulime.”

„Nii et siin pole mingeid pingeid kontinentidevahelise sõja pärast?” küsis Rybicki. „Et teie olete ameeriklased ja nemad hindud.”

„See pole siin teema,” ütlesin. „Inimesed on siin nagu sisserändajad igal pool mujalgi. Nad peavad end kõigepealt huckleberrylasteks ja alles siis hindudeks. Järgmises põlvkonnas pole sel mingit tähtsust. Ja, muide, Jane pole ameeriklanna. Kui meid millekski peetakse, siis erruläinud sõduriteks. Eks me äratasime uudishimu, kui tulime, aga nüüd oleme lihtsalt John ja Jane teeäärsest talust.”

Rybicki vaatas uuesti põllul ringi. „Mind üllatab, et te üldse talu peate. Teil kahel on ka päris töö.”

„Põllupidamine on päris töö,” ütles Jane. „Enamik meie naabreid tegeleb sellega. See aitab meil neid mõista ja aru saada, mida nad meilt vajavad.”

„Ma ei tahtnud teid solvata,” sõnas Rybicki.

„Ega me solvunudki,” ütlesin uuesti vestlusse lülitudes. Viipasin põllule. „Meil on siin umbes nelikümmend aakrit. Seda ei ole palju – kindlasti mitte piisavalt, et teiste põllupidajate teenistusele mõjuda –, kuid seda on piisavalt, et näidata, et Uus-Goa mured on ka meie mured. Oleme näinud palju vaeva, et saada uusgoalasteks ja huckleberrylasteks.”

Kindral Rybicki noogutas, pilk pihus sorgokõrrel. Nagu Zoe märkis, oli ta roheline, nägus ja noor. Või vähemalt nägi tänu Kolooniate Kaitseväe kehale noor välja. Ta näeb umbes kahekümne kolmene välja kogu selle aja, mil ta seda keha kasutab, mis sest, et ta tegelik vanus oli arvatavasti üle saja. Ta nägi välja minust noorem, kuigi oli üle viieteistkümne aasta vanem. Aga kui erru läksin, sain oma Kolooniate Kaitseväe keha asemel oma algsel DNA-l baseeruva keha, ja seega olin nüüdseks vähemalt kolmekümneseks saanud. Mulle see sobis.

Armeest lahkumise ajal oli Rybicki mu otsene ülemus, aga ma olin temaga ka varem kokku puutunud. Kohtasin teda oma esimese lahingu päeval, tema oli siis kolonelleitnant ja mina reamees. Midagi mõtlemata kõnetas ta mind siis „poju”, sest nägin niimoodi välja. Olin siis seitsekümmend viis.

Üks Kolooniate Kaitseväe probleeme oli selles, et kogu see kehamodifitseerimine ajas vanuse tunnetuse segamini. Mina olin üheksakümnendates; Jane, sündinud täiskasvanuna Kolooniate Kaitseväe erijõududesse, oli kuueteistkümne ümber. Sellele mõtlemine võis panna pea valutama.

„Ütle nüüd lõpuks, miks sa siin oled, kindral?” küsis Jane. Seitse aastat kooselu looduslikult esinevate inimestega polnud nüristanud ta erijõududest pärit kommet viisakusreeglid hoolimatult kõrvale pühkida ja otse asja kallale asuda.

Rybicki muigas kõledalt ja viskas oma sorgokõrre maha. „Olgu. Pärast seda, kui sa erru läksid, Perry, edutati mind ja viidi üle. Olen nüüd Koloniseerimise osakonnas – see rahvas, kelle tööks on uute kolooniate asutamine ja toetamine.”

„Sa oled endiselt kaitseväes,” märkisin. „See su roheline nahk annab su välja. Minu teada hoiab Kolooniate Liit oma tsiviil- ja militaartiiva lahus.”

„Ma olen kontaktisik,” ütles Rybicki. „Minu töö on koordineerida nende kahe vahelist koostööd. See on umbes sama lõbus, kui te mõtletegi.”

„Minu kaastunne,” ütlesin.

„Aitäh, major.” Sellest oli aastaid, kui keegi mind mu auastmega kõnetas. „Ma hindan seda. Tulin siia sellepärast, et mul käis peast läbi, et te võiksite mind ühes töös aidata.”

„Mis töös?” küsis Jane.

Rybicki vaatas talle otsa. „Uue koloonia juhtimises.”

Jane vaatas minu poole. Ma juba teadsin, et talle see mõte ei meeldi. „Kas see pole mitte see, milleks on olemas Koloniseerimise osakond?” küsisin. „See peaks olema täis inimesi, kelle töö on juhtida kolooniaid.”

„Mitte seekord,” ütles Rybicki. „See koloonia on teistsugune.”

„Kuidas?” küsis Jane.

„Kolooniate Liit saab kolonistid Maalt,” ütles Rybicki. „Aga viimastel aastatel on kolooniad – arenenud kolooniad, nagu Fööniks ja Elysium ja Kyoto – nõudnud Kolooniate Liidult õigust formeerida oma uusi kolooniaid. Sealne rahvas on paar korda katsetanud metsikute kolooniatega, aga sa tead ise, kuidas nendega on läinud.”

Noogutasin. Metsikud kolooniad olid rajatud ebaseaduslikud, loata. Kolooniate Liit pigistas nende suhtes silma kinni, sest neid rajasid inimesed, kes muidu oleksid põhjustanud probleeme kodus, ja seega oli parem neil lihtsalt minna lasta. Aga metsik koloonia oli päris tõesti igas mõttes omapead – Kolooniate Kaitsevägi ei tulnud appi, kui nad hätta jäid... kui mõni kolonist polnud just mõne kõrge valitsustegelase hea tuttav. Ellujäämisstatistika metsikutes kolooniates oli muljetavaldavalt sünge. Enamik ei pidanud vastu kuut kuud. Enamasti pühiti nad teiste koloniseerivate tsivilisatsioonide poolt minema. Universum oli halastamatu.

Rybicki nägi, et mõistan, mida ta öelda tahtis, ja jätkas: „Kolooniate Liit eelistaks kolooniate tekitamise tervenisti oma käes hoida, aga sellest on saanud poliitiline probleem, mida Liit ei saa enam ignoreerida. Nii siis panigi Koloniseerimise osakond ette, et me avaksime ühe maailma teise astme kolonisatsiooniks. Võid ise arvata, mis siis edasi juhtus.”

„Kolooniad hakkasid üksteisel silmi peast välja kraapima, kelle rahvas pääseb sinna koloniseerima,” ütlesin.

„Oled sigari ära teeninud,” noogutas Rybicki. „Koloniseerimise osakond proovis asja lahendada saalomonlikult, lubades esimesse lainesse väikese grupi kõigilt soovijatelt. Seega on meil nüüd uue koloonia seemneks umbes kaks ja pool tuhat inimest kümnest kolooniast, igast kakssada viiskümmend. Ainult et nüüd pole meil kedagi seda juhtimas. Mitte ühegi koloonia rahvas ei taha teiste omadele alluda.”

„Kolooniaid on rohkem kui kümme. Võid ju juhid kusagilt mujalt värvata.”

„Teoreetiliselt see töötaks,” sõnas Rybicki. „Reaalses universumis aga on kõik ülejäänud nördinud, et nende rahvas idukolooniasse ei pääsenud. Oleme küll lubanud, et kui sellest kolooniast midagi välja tuleb, läheme selliste loomise mõttega edasi. Aga hetkel on suur jama lahti ja keegi ei kipu kaasa mängima.”

„Milline idioot sellise plaani kõigepealt üldse välja mõtles?” küsis Jane.

„Juhtumisi olin see idioot mina,” ütles Rybicki.

„Tubli,” ütles Jane. Tore, et ta enam teenistuses ei ole, käis mul peast läbi.

„Aitäh, konstaabel Sagan,” sõnas kindral Rybicki. „Hindan siirust. Ilmselgelt oli sellel plaanil aspekte, mida ma ei oodanud. Aga just sellepärast ma ju siin olegi.”

„Sellel su plaanil on see viga – jättes kõrvale, et ei mul ega Jane’il pole õrna aimugi, kuidas juhtida idukolooniat –, et meiegi oleme praegu kolonistid,” ütlesin. „Oleme seda siin olnud juba ligi kaheksa aastat.”

„Aga sa mainisid sedagi, et olete ka endised sõdurid,” sõnas Rybicki. „Endised sõdurid on täiesti omaette kategooria. Te ei ole päris huckleberrylased. Sina oled Maalt ja tema on erijõududest, mis tähendab, et ta ei ole kusagilt. Ära solvu.” Seda viimast ütles ta Jane’ile.

„Aga ikkagi jääb probleem, et me ei tea midagi idukoloonia juhtumisest,” ütlesin. „Kunagi väga ammu, kui sõjaväe avalike suhete kampaania raames mööda kolooniaid käisin, külastasin üht idukolooniat, Ortonit. Nad tegid kogu aeg midagi. Ei ole võimalik kedagi ilma koolituseta sellisesse olukorda panna.”

„Teil on koolitus,” väitis Rybicki. „Te mõlemad olite ohvitserid. Kristus, Perry, sa olid major! Sa juhtisid lahingukorpuses kolme tuhande mehelist rügementi. See on suurem kui idukoloonia.”

„Koloonia ei ole sõjaväeline rügement.”

„Ei, ei ole,” nõustus Rybicki. „Aga vaja on samu oskusi. Ja alates teenistusest lahkumisest olete mõlemad töötanud koloonia administratsioonis. Sa oled ombudsman – sa tead, kuidas töötab koloonia valitsus ja kuidas asjad aetud saab. Su naine on siin konstaabel ja vastutab avaliku korra eest. Kahepeale kokku on teil enam-vähem kõik vajalikud oskused. Major, ma ei tõmmanud teie nimesid kübarast. Olen teie sobivust põhjalikult kaalunud. Umbes 85% kõigest vajalikust on teil olemas ja puuduva õpetame teile selgeks enne, kui kolonistid Roanoke’ile jõuavad. See on uue koloonia nimi.”

„Meil on siin elu,” ütles Jane. „Meil on töökohad ja kohustused ning meil on tütar, kel on ka siin oma elu. Sa tuled möödaminnes ja palud meil end siit välja rebida, et oma väikest poliitilist kriisi lahendada.”

„Noh, ma vabandan, et see möödaminnes käib,” ütles Rybicki. „Tavaliselt toob sellise taotluse kohale Kolooniate diplomaatiline kuller ja selle juurde käib suur kuhi pabereid. Aga juhtus nii, et pidin ühe hoopis teise asja pärast Huckleberryle tulema ja mõtlesin, et tapan kaks kärbest ühe hoobiga. Ausalt, ma ei oodanud, et pean teid nõusse rääkima, seistes keset sorgopõldu.”

„Hüva,” ütles Jane.

„Ja sa eksid, nimetades seda väikeseks poliitiliseks kriisiks. See on keskmise suurusega poliitiline kriis, jõudsasti teel suure suunas. Sellest on saamas midagi rohkemat kui järjekordne inimeste koloonia. Planeetide endi valitsused ja kohalik press on tegemas sellest suurimat sündmust koloniseerimise ajaloos – alates ajast, kui inimkond esimest korda Maalt lahkus. Uskuge mind, see pole seda, aga sel pole hetkel enam tähtsust. See on muutunud meediatsirkuseks ja poliitiliseks peavaluks ning Koloniseerimise osakond on sunnitud end kaitsma. See koloonia kipub kontrolli alt väljuma, sest liiga paljudel on selle suhtes väga teravad huvid. Me peame asjad taas oma kontrolli alla saama.”

„Nii et see on läbinisti poliitika,” ütlesin ma.

„Ei. Sa said minust valesti aru. Koloniseerimise osakond ei taha asju kontrollida mitte selleks, et poliitilises sebimises punkte teenida. Peame asjad kontrolli alla saama, sest see on inimeste koloonia. Te mõlemad teate, mis seal väljas toimub. Kolooniad elavad või surevad – kolonistid elavad või surevad – vastavalt sellele, kui hästi nad on kaitstud ja ette valmistatud. Koloniseerimise osakonna ülesanne on kolonistid enne koloniseerimist nii hästi kui võimalik ette valmistada. Kolooniate Kaitseväe ülesanne on neid kaitsta, kuni nad on kanna maha saanud. Kui kumbki pool järele annab, on koloonia omadega perses.

Osakonna poolne osa sellest võrrandist hetkel ei tööta, sest me pole suutnud juhti paika panna; kõik teised näevad vaeva, et keegi teine seda tühikut ei täidaks. Aeg selle asja korralikuks töölepanekuks hakkab otsa saama. Roanoke tuleb. Küsimus on, kas me suudame selle tööle panna. Kui ei suuda ja Roanoke hukkub, on see põrgu moodi kõrge hind. Nii et parem teeme asju korralikult.”

„Kui see tõesti on selline kuum poliitiline kartul, siis ma ei saa aru, kuidas tuleb asjale kasuks meie supisse viskamine,” laususin. „Miski ei garanteeri, et keegi meiega rahul on.”

„Nagu ma ütlesin, ei tõmmanud ma teie nimesid lihtsalt kübarast. Kogu osakond tegeles potentsiaalsete kandidaatide otsimisega, kes sobiksid nii meile kui Kolooniate Kaitseväele. Üldine seisukoht on, et kui mainitud kaks poolt suudavad kelleski kokku leppida, suudame ka koloonia valitsused nõustuma panna. Teie kaks olite seal nimekirjas.”

„Kuskohas seal nimekirjas?” küsis Jane.

„Umbes keskel,” sõnas Rybicki. „Vabandust. Teised kandidaadid ei sobinud.”

„Noh, on suur au olla nominentide hulgas,” ütlesin.

Rybicki irvitas. „Mulle pole su sarkasm kunagi meeldinud, Perry. Ma saan aru, et kallan sulle korraga liiga palju kaela. Ma ei oota vastust kohe. Mul on kõik dokumendid kaasas.” Ta koputas omale otsaette, mis tähendas, et tal olid need ta BrainPali salvestatud. „Nii et kui teil on mõni PDA, kuhu ma võin need saata, võite neid uurida, kui tekib mõni vaba moment. Kuni see vaba moment mahub standardnädalasse.”

„Sa tahad, et me selle kõik siin jätaksime?” küsis Jane uuesti.

„Jah,” noogutas Rybicki. „Justnimelt. Ja ma apelleerin ka teie kohusetundele, sest ma tean, et see on teil olemas. Kolooniate Liidul on selle koloonia käivitamiseks vaja arukaid, võimekaid ja kogenud inimesi. Te kaks sobite. Ja see, mida ma teil teha palun, on tähtsam, kui see, mida te teete siin. Selle tööga siin saavad teised ka hakkama. Teie lahkute, keegi teine tuleb ja võtab koha üle. Võib-olla nad ei ole nii head, aga nad saavad hakkama. Sellega, mida ma palun teil uue koloonia heaks teha, ei saa igaüks hakkama.”

„Sa ütlesid, et me olime nimekirja keskel,” märkisin.

„See oli lühike nimekiri,” ütles Rybicki mulle. „Ja pärast teid kaht oli järsk langus.” Ta pöördus tagasi Jane’i poole. „Vaata, Sagan, ma näen, et sulle on seda raske maha müüa. Ma pakun teile kokkulepet. Tegemist on idukolooniaga. See tähendab, et esimese laine lendab kohale ja kahe-kolme aasta jooksul valmistab paiga ette teisele lainele. Pärast teise laine tulekut on asjad tõenäoliselt piisavalt korras, et sina ja Perry ja teie tütar võite siia tagasi tulla. Koloniseerimise osakond tagab, et teie elamine ja töökohad on alles. Kurat, me saadame kellegi isegi vilja lõikama.”

„Ära nännutama hakka, kindral,” ütles Jane.

„Ei,” sõnas Rybicki. „Pakkumine on tõsine, Sagan. Kogu teie elu siin ootab teid. Midagi sellest ei lähe kaduma. Aga mul on teid kaht kohe vaja. Koloniseerimise osakond tasub selle aja eest heldelt. Selle elu saate tagasi. Vahepeal teete nii, et Roanoke’i koloonia jääb ellu. Mõelge selle üle. Aga mitte pikalt.”

 

Ma ärkasin ja Jane ei olnud minu kõrval; leidsin ta seismas meie maja ees teel ja tähti vahtimas.

„Sa jääd alla, kui niimoodi keset teed seisad,” ütlesin ta selja taha astudes ja käsi ta õlgadele pannes.

„Siin ei ole millegi alla jääda.” Jane võttis mu vasaku käe oma käte vahele. „Siin pole isegi päeval eriti millegi alla jääda. Vaata neid,” osutas ta parema käega tähtedele ja hakkas sõrmega tähtkujusid välja joonistama. „Vaata. Kraana. Lootos. Pärl.”

„Ma ei harju Huckleberry tähtkujudega kuidagi ära,” ütlesin. „Ikka otsin neid, millega koos üles kasvasin. Ma vaatan üles ja mingi osa minust loodab ikka leida Suurt Vankrit või Orioni.”

„Enne siiatulekut ei vaadanud ma kunagi tähti,” lausus Jane. „Tähendab, ma nägin neid, aga need ei tähendanud mulle kunagi midagi. Need olid lihtsalt tähed. Siis tulime siia ja ajapikku ma õppisin siinsed tähtkujud selgeks.”

„Ma mäletan.” Muidugi mäletasin. Vikram Banerje oli Maal olnud astronoom ja meie esimestel aastatel Uus-Goas oli ta meil sagedasti külas käinud ja Jane’ile kannatlikult taevamustreid ette näidanud. Ta suri õige varsti pärast seda, kui oli kogu Huckleberry taeva talle selgeks õpetanud.

„Alguses ma neid ei näinud,” ütles Jane.

„Tähtkujusid?”

Jane noogutas. „Vikram näitas neid mulle ja ma nägin ainult hulka tähti. Ta näitas mulle kaardil ja ma nägin, kuidas tähed olid tähtkujudeks ühendatud, ent kui ma taevasse vaatasin, nägin... ainult tähti. Ja see oli niimoodi pikka aega. Ja ma mäletan, kuidas jalutasin ühel õhtul töölt koju ja vaatasin taevasse ja ütlesin korraga endale, et seal on Kraana, ja nägingi seda. Kraanat. Nägin tähtkuju. Sel hetkel teadsingi, et see paik on mu kodu. Sellest hetkest teadsin, et olen tulnud, et jääda. Et see koht on minu koht.”

Ma libistasin käed mööda Jane’i keha alla ta pihale.

„Aga see koht ei ole sinu koht, eks ole?” küsis Jane.

„Minu koht on seal, kus sina oled.”

„Sa tead, mida ma mõtlen.”

„Ma tean, mida sa mõtled. Mulle meeldib siin, Jane. Meeldivad need inimesed. Mulle meeldib meie elu.”

„Aga?” küsis Jane.

Ma kehitasin õlgu.

Jane tundis seda. „Nii ma arvasingi.”

„Ma ei ole õnnetu.”

„Mina ei öelnud, et oled,” ütles Jane. „Ja ma tean, et sulle meeldib minu ja Zoega koos olla. Ma ei usu, et sa oleksid ise aru saanud, et oled valmis edasi liikuma, kui kindral Rybicki poleks välja ilmunud.”

Noogutasin ja suudlesin ta kaela. Ta oli õigus.

„Ma rääkisin sellest Zoele,” ütles Jane.

„Mida ta arvas?”

„Ta on nagu sina. Talle meeldib siin, kuid see ei ole tema kodu. Talle meeldib mõte minna kolooniasse, mis alles alustab.”

„See äratab temas seiklusjanu,” arvasin.

„Võib-olla,“ ütles Jane. „Siin pole just palju seiklusi. Üks neist asjadest, mis mulle meeldib.”

„Seda on naljakas kuulda erijõudude sõduri suust.”

„Just sellepärast, et olen eriüksuslane. Mul oli üheksa aastat pidevat seiklust. Ma sündisin sellesse ja kui poleks olnud sind ja Zoed, oleksin ka surnud selles, nägemata midagi muud. Seiklus on ülehinnatud.”

„Aga ikkagi oled sa valmis veel seiklema,” märkisin.

„Sest sina oled,” ütles Jane.

„Me ei ole veel midagi otsustanud. Võime ei öelda. See on sinu koht.”

„Minu koht on seal, kus sina oled,” matkis Jane mind. „See on minu koht. Aga võib-olla võib ka mõni muu koht seda olla. Mul on olnud ainult see üks koht. Võib-olla ma kardan siit lahkuda.”

„Ma ei usu, et sa üldse midagi kardad.”

„Ma kardan teisi asju kui sina. Sa ei märka, sest mõnikord sa ei ole eriti tähelepanelik.”

„Aitäh,” ütlesin. Seisime seal teel teineteise embuses.

„Me võime alati tagasi tulla,” ütles Jane lõpuks.

„Jah. Kui sa tahad.”

„Vaatame.“ Jane naaldus tagasi, et mu põsele musi anda, vabastas end mu embusest ja hakkas mööda teed astuma. Keerasin tagasi maja poole.

„Tule minuga,” ütles Jane.

„Heameelega. Vabandust. Mõtlesin, et tahad üksi olla.”

„Ei. Jalutame koos. Las ma näitan sulle oma tähtkujusid. Selleks on meil piisavalt aega.”