Operatsioon „Hades”

Doktor Walker, WSA juhatuse liige, seisis oma avara kabineti akna juures ja vaatas linna, mis all laius. Kui mees, keda ta ootas, oma ülesandega toime ei tule, valitseb seal varsti põrgu. Ta võttis prillid eest ja masseeris ninajuurt. Operatsioon „Hades”. Mnjah, oli see aga tabav nimi. Ta ei tahtnud mõeldagi sellele, mis juhtub, kui seda jama korporatsiooniga seostama hakatakse. Tema selja taga, T-kujulise kirjutuslaua teises otsas seisis vaikides WSA pikk ja turjakas turvaülem Horrigan, endine salateenistuse agent.

Uks avanes. Doktor Walker pani prillid ette tagasi ja pöördus ümber.

Mees, kes sisse astus, oli mõlemast ruumisviibijast noorem, mõned aastad üle kolmekümne. Nagu turvaülem, kandis ka tema turvateenistuse halli vormi, mille varrukat ehtis arbaletti hoidvat kotkast kujutav embleem. Ta oli Horriganist veidi lühem, kuid lihaselisem ning ta juuksed nägid välja nagu inglise muru, mida on pügatud kakssada aastat. Koltunud muru, parandas doktor Walker end mõttes.

Endine palgasõdur Willard juhatas eriturvarühma, mille korporatsioon oli just taoliste ebameeldivuste likvideerimiseks loonud.

„Kutsusite?” päris ta napilt.

Huvitav, on see äärmuseni treenitud enesekontroll või lihtsalt mingi veider vaimne puue, mis ta tuimaks muudab, leidis doktor Walker end tahtmatult mõtlemas.

„Te kindlasti mäletate oma esimest tööülesannet meie firmas, Willard,” sõnas ta kuivalt. „Ning seda energiarikast toitainekontsentraati, mida seal katsetati?”

„Mäletan,” noogutas Willard napilt. Ta ei armastanud toda korda meenutada, see ei olnud just kõige meeldivam mälestus.

„Meil on praegu analoogne olukord,” sõnas Walker kiretult nagu uudisteankur, kes räägib järjekordsest igavast majandusprognoosist. „Kaks tundi tagasi sattus ühe töötaja hooletuse tõttu samalaadset kontsentraati linna kanalisatsioonisüsteemi. Veepuhastusjaama paigaldatakse juba vastavaid filtreid, nii et ookeani see sodi ei satu, ja me lasime kanalisatsiooni ka suure koguse neutralisaatorit. Paraku ei likvideeri see juba ilmnenud toimet. Kanalisatsiooni puhastamine jääb teie rühma ülesandeks, Willard.”

„Oh, persse!” ohkas Willard. Walkeri käest ülesannet vastu võttes polnud kunagi teada, mis ees ootab, praegu aga võis seda lausa üksikasjaliku selgusega ette kujutada. Veidi üle kolme aasta tagasi oli ta värvatud vahtkonnaülemaks ühte WSA salalaborisse, kus katsetati mingit seninägematut „ülikõrge energiasisaldusega toitainesegu”, mis võimaldas elusorganismidel oma normaalsetest mõõtmetest kümneid kordi suuremaks kasvada. Kontsentraat paiskus juhuslikult laiali ja nii tuligi vahtkonnal võidelda hundikoera suuruste põrnikate, kümne meetri pikkuste tõukude ja muude jubedustega, kuni labor lõpuks täieliku kaose vältimiseks õhku lasti.

„Kontsentraat sattus otse peakollektorisse,” jätkas Walker Willardi arvamusest välja tegemata. „Andsime korralduse väljuvad tunnelid sulgeda, nii et teie töö piirdub peakollektoriga. Kui vähegi võimalik, vähendatakse seal ka vooluhulka. Õnneks on tegemist piirkonnaga, kus see ei tekita probleeme.”

„Kanalisatsioon on täis kõiksugu molluskeid, roiskveeusse ja kurat teab mida. Läheb vaja tervet erivarustusega ründekompaniid, et seda puhastada,” torises Willard, kes oli juba taibanud, mida Walker „kanalisatsiooni puhastamise” all silmas pidas. See tähendas kõigi seal leiduvate ebaloomulike olendite hävitamist, mis tõotas kujuneda põrgulikuks tööks.

„See kontsentraat on kaugel täiusest, kuid igatahes hakkab see tööle vaid selgroogsetel,” lausus Walker. „Limused ja putukad jäävad seekord mängust välja ja kasv peaks olema ka pisut tagasihoidlikum kui eelmisel korral. Me ei olnud kindlad ja seepärast ei öelnud sulle tookord, kuid nood moondunud putukad poleks kaua elanud. Pole kuigi lihtne organismi niimoodi ümber ehitada...” Ta jäi poolelt sõnalt vait ja lõpetas hoopis: „Selgroogsetega on lugu pisut teine – kõrgem närvitalitlus ikkagi. Arvestage peamiselt kanalisatsioonis elavate närilistega.”

„Rotid,” lisas Horrigan süngelt.

„Need võivad kontsentraadi mõjul kasvada umbes kolme-neljakümnekiloseks,” jätkas Walker noogutades. „Ja mis peamine – nii kiire kasv toob kaasa tugeva näljatunde. Selle tõttu kasvab määratult ka agressiivsus ja murdjainstinkt. Teie ülesanne ei saa olema kerge, Willard.”

Seda teadis eriturvarühma ülem isegi, pealegi polnud talle kunagi antud ülesannet, mida võinuks nimetada lihtsaks. Siiani oli ta nendega toime tulnud, kuigi need nõudsid tihtipeale ohvreid.

„Te saate kogu vajaliku varustuse ja vajaduse korral ka mehi juurde,” võttis Horrigan jutujärje üle ning osutas lauale laotatud skeemile. „Kui külgtunneleid mitte arvestada, tuleb teil peakollektorit kontrollida umbkaudu kahekümne kilomeetri ulatuses. Kanalisatsioonitrustist tuleb üks mees teiega kaasa, juhuks, kui teil orienteerumise või sealsete seadmetega probleeme tekib. Kanalisatsioonimeestel on ka vahendid torustikes liikumiseks. On teil erisoove varustuse osas?”

„Dumdum- ja lõhkekuulidega laskemoon, granaadi- ja leegiheitjad, kuulipilduja,” loetles Willard, tuletades meelde eelmisel korral kasutatud relvastust. Kõige äärmuslikum abinõu – õhkimine – ei tulnud seekord kõne allagi, tegu oli ju ikkagi linna kanalisatsiooni, mitte firma eraomandiga.

„Kui te midagi muud ei vaja, siis see varustus on teie tookordse raporti põhjal juba valmis seatud,” ütles Horrigan. „Lisaks saate kaitsekostüümid ja gaasimaskid, kuna see töö on, ütleme, pisut räpasevõitu.”

„Pole hullu, me oleme harjunud räpast tööd tegema,” tähendas Willard, kuid oli sellegipoolest Horriganile tänulik. Ta ise polnud kaitseülikondadele mõelda taibanud. Sõjaväelase ja palgasõdurina oli ta küll roomanud läbi paksu ja vedela, ent reoveetorustikega puudusid tal vähimadki kokkupuuted. Vähemalt torustike maa-aluse osaga. Peale leha võis seal ilmselt heljuda ka palju ohtlikumaid gaase, nii et ettevaatus polnud sugugi liiast.

„Näib, et teil oli ülesande kohta midagi öelda, Willard?” päris Walker ta ilmet uurides.

„Ei, sir,” vastas Willard irooniliselt muiates, eelistades oma mõtted siiski enda teada jätta. Ta oli harjunud, et teda kui endist palgasõdurit peeti meheks, kes liigse nurinata kõrvaldab firma eksperimentide ebaõnnestunud ja ohtlikud tagajärjed.

„Tore. Siis minge ja teenige oma palk välja!”

 

Ta väljus koos Horriganiga kabinetist ning nad laskusid liftiga keldrikorrusel paiknevasse maa-alusesse garaaži, kus teistest autodest veidi eraldi seisis Willardi kasutuses olev must Ford Bronco. Džiibi katusel olid vilkurid ja selle uksi ning mootorikatet ilustasid turvateenistuse embleemid.

Juhiistet Willardile jättes istus turvaülem sõnagi lausumata autosse, andes mõista, et kavatseb kaasa sõita. Willard oli seda oodanud – pisiasjadeni korrektne Horrigan polnud talle seni andnud isegi aadressi, kus ta Kanalisatsioonitrusti meestega pidi kohtuma, kollektori sissepääsu asukohast rääkimata.

Ranger One kutsub Troopers,”sõnas ta mikrofoni võttes. Rühm oli kõrgendatud valmisolekus sellest hetkest alates, kui teda kontorisse kutsuti.

Troopers kuuldel,” kõlas vastuvõtjast Olafseni hääl.

„Sõida aadressil...,” alustas Willard ja vaatas ootavalt Horrigani poole.

„Ida magistraali ja 56-nda tänava ristmiku kõrval parklas,” lausus turvaülem ning Willard kordas. Ta ootas, kuni teate kättesaamist kinnitati, ja lülitas raadio välja. Parklast tänavale jõudnud, pani ta vilkurid tööle ning vajutas gaasipedaali otsustavalt vastu põrandat. Liikluspiiranguid eiravast kihutamisest hoolimata kulus tal ligi pool tundi pärale jõudmiseks. Ülejäänud rühm oli kahe mikrobussiga juba kohal ning kui Willard džiibi parklasse keeras, astus ühest mikrobussist välja muistset viikingit meenutav blond jõumees.

„Mis siis seekord lahti on?” päris Olafsen, kes pärast Sam Miami surma tema asetäitjaks oli saanud, auto juurde astudes.

„Midagi jubedat on lahti,” vastas Willard autovõtmeid Horriganile andes.

„Tähendab, jälle paras hobusepask,” järeldas Olafsen mikrobusside suunas käskivalt viibates. Mõlemast masinast väljus kümmekond meest, Willardile alluva eriturvarühma tuumik. Üldse kuulus sellesse rühma küll kolmkümmend meest, kuid kaks meest lappisid pärast eelmist ülesannet haavu, kolm olid puhkuse võtnud ning viis oli Walker mingisse konvoisse läkitanud.

Parkimisplatsi kõrval seisvast tööstushoonest väljus veekindlates töötunkedes mees, vaatas uurivalt ringi ning suundus turvarühma poole. Samal ajal keeras magistraalilt parkimisplatsile tume kaubik, mis kandis samuti turvateenistuse eraldusmärke ja Horrigan läks töömehega suhtlemist Willardi hooleks jättes sellele vastu.

„WSA turvarühm?” päris mees asiselt ja sirutas käe. „Mina olen Ramirez Kanalisatsioonitrustist.”

„Willard, rühma ülem,” sõnas Willard käepigistusele vastates. „Milline on olukord?”

„Vaikus. Midagi uut pole seni märgatud,” lausus Ramirez õlgu kehitades. „Ausalt öeldes ei taipa ma, miks teie firma ühest tühisest lekkest sellist paanikat tõstab. Kanalisatsiooni on voolanud hullemaidki asju kui mingid laborivedelikud.”

„Küll te varsti taipate,” tähendas Willard süngelt. Ta ei tahtnud asjaga mitte kursis olevat töömeest hirmutada, kuid soovis, et too suhtuks asjasse juba varakult vajaliku tõsidusega. Ramirez reageeris ta sõnadele ainult uue õlakehitusega, aga nende nappi vestlust kõrvalt kuulanud Olafsenile ei paistnud selle sisu meeldivat.

„Mis kuradi kanalisatsioon?” nõudis ta. „Mida sa sellega öelda tahad?”

„Et läheme kanalisatsiooni puhastama, kulla kaim,” vastas Willard Olafseni üht lemmikväljendit kasutades.

„Ei või olla!” lausus Olafsen pahase üllatusega. „Ma olen sõjamees, aga mitte mõni kuradi sibi!”

„Tuleta meelde seda väikest kena katselaborit, mille ma õhku lasin,” lausus Willard. „Meil on nüüd sama probleem. Ainult et limukate asemel on nüüd rotid.”

„Ütle, et sa teed nalja,” sõnas Olafsen hetkelise pausi järel, vaadates Willardile pingsalt otsa. Toona oli ta Willardiga koos olnud ning kujutas erinevalt Ramirezest praeguse probleemi tõsidust ja ohte täpselt ette.

„Ei,” vangutas Willard pead. „Ka Walker ei olnud seda nägu.”

Olafsen ohkas. Ega ta tegelikult teistsugust vastust oodanudki, nad tundsid teineteist aastaid ja ta teadis, et Willard taoliste asjadega ei naljata. Rühm oli nende ümber kogunenud ja kuigi nad varasema vestluse sisu ei teadnud, kuulsid kõik kaht viimast lauset. Teistes ei äratanud see suuremat huvi, ainult Wheaton, kes oli rühmas tuntud lootusetu irvhambana, ei suutnud loobuda võimalusest midagi öelda.

„Kui Will ja Olaf naljast räägivad, läheb asi karmiks,” irvitas ta uustulnukatele. „Viimati, kui Will nalja tegi, pidin äärepealt lennukist ilma langevarjuta välja kukkuma.”

„Naera, naera,” tähendas Willard. „Täna jälgin ma huviga, kauaks sul seal all naerutuju jätkub.”

„Kus all?” päris Jacks.

Willard seletas paari lausega rühmale, mida nad tegema peavad ja mis neid ees võib oodata. Mehed, kes kuulusid Willardi vanade kaaslaste hulka ja olid tookord osalenud ka salalabori valves, suhtusid ülesandesse vastumeelsusega. Need, kellel vahetud kogemused puudusid, pidasid juttu kontsentraadi toimest ülepakutuks.

Horrigan, kes oli vahepeal kaubiku juhiga paar sõna vahetanud, viipas käega ja Kanalisatsioonitrusti mehed avasid suured kahe poolega uksed. Kaubik tagurdas hoonesse. Turvaülema järgmist käsku ette aimates kamandas Willard ka rühma sisse. Siin kordas Horrigan rühmale kontoris kuuldut ning kui keegi rohkem küsimusi ei esitanud, käskis varustuse kaubikust välja tõsta. Iga mees sai kerget tuukriülikonda meenutava kummist kaitsekostüümi, uuemat tüüpi gaasimaski, kõrimikrofoniga raadiosaatja ja rihmaga otsaesisele kinnitatava kaevurilambi. Pooled mehed varustati turvateenistuse standardvarustusse kuuluvate MACi püstolkuulipildujatega, teistele jaotati välimuselt suurekaliibrilist pumppüssi meenutavad granaadiheitjad, ainult Willard jäi tavapäraselt truuks oma püstolkuulipildujale Star Z-84. Lisaks tõsteti kaubikust välja kolm leegiheitjat ja M-60 tüüpi kuulipilduja. Willardile pakuti esmalt 12,7 millimeetrist Brauningu kuulipildujat, kuid mõningase arupidamise järel oli ta sellest loobunud. Võimsa tulejõuga suurekaliibriline relv oli kaasatassimiseks liiga raske ja selle toetushark nõudis enne tulistamist kindlat ankurdamist.

„Olaf, Hartmann, kuulipildujameeskond! Wheaton, Ricardo, Jamieson, võtke leegiheitjad!” jagas Willard meestele kohe ülesanded kätte. Järgmised viis minutit kulus meestel kaitsekostüümide selgapanekuks, enese valmisseadmiseks ja sidekontrolliks. Siis soovis Horrigan meestele edu ning lisas, et sidet temaga hakkab koordineerima turvateenistuse patrullauto, mis seisab siinsamas parkimisplatsil ja vajaduse korral järgneb grupile maapinnal.

„Tulge minu järel,” sõnas Ramirez, kellest ilmselt pidi saama rühma teejuht. Ta kõõritas arusaamatuses relvade poole, kuid hoidis suu kinni. Paistis, et ta ei võta juttu hiidkasvu rottidest kuigi tõsiselt. Teinud Horrigani suunas hüvastijätva viipe, järgnes rühm Ramirezele. Lühikese koridori seljataha jätnud, sisenesid nad ruumi, mille keskelt suundus allapoole metallist keerdtrepp. Kolm korrusevahet allpool muutus kanalisatsiooni iseloomulik lehk lämmatavaks ning enne järgmisesse ruumi astumist tõmbas Ramirez esimesena gaasimaski pähe, öeldes, et edaspidi läheb hais veelgi hullemaks. Rühmaülema käsku ootamata järgisid kõik tema eeskuju ja Ramirez tõukas raske metallukse valla. Nende ees avanes sünge tunnel, mida harvad elektrilambid hämaralt valgustasid. Ukse taga oli võrdlemisi väike metallreelinguga ümbritsetud rõdu, mille põrandast viis-kuus meetrit allpool voolas tume, räpane ja haisev vesi.

„Ma vihkan vett,” torises Willardi kõrval seisev Leclerc, oodates, kuni Ramirez esimesena mööda redelit alla laskub. Tema suust kõlas selline lause esmapilgul kohatuna – oli ta ju teeninud Korsikal Aspretto baasis eriväljaõppega võitlusakvalangistina, kuid kõik, kes vaatasid ta noore eaga karjuvas vastuolus olevaid vesihalle juukseid, noogutasid mõistvalt. Endise eriüksuslase ja ekstreemsportlase ronkmustad juuksed olid üleöö halliks läinud pärast nende ekspeditsiooni Ladina-Ameerikasse, kui mõistusliku amfiibiliigi esindajad ta pantvangi võtsid ja vee alla vedasid.

„Pea lõuad ja kobi alla!” urises rühmaülem.

„Ja nina hoia samuti kinni,” soovitas Wheaton, kes, leegiheitja rihmadega seljale kinnitatud, rõdule trügis. Seda naljameest ei paistnud mõjutavat ei ülesande iseloom ega kanalisatsiooni ebameeldiv õhustik.

Redel viis mehed umbes meetri laiusele äärisele, mis paistis kulgevat piki tunnelit kogu selle ulatuses. Redeli kohal oli ääris veidi laiem ning selle küljes ulpis päramootoriga kummipaat. Saastast paks must vesi voolas kiiresti ja meenutas võigast tormlevat jõge. Läbipaistmatu vool ei võimaldanud hinnata sügavust, kuid see tundus olevat piisav, et muuta tunneli ületamine kaheldava väärtusega ettevõtmiseks. Koht oli tegutsemiseks äärmiselt ebasoodne, hanereas mööda tunneli äärist liikudes oli ohu korral ainult kahel-kolmel mehel võimalus midagi korda saata, ülejäänud pidid lihtsalt seisma ja ootama.

„Kui sügav siin on?” küsis Willard Ramirezelt.

Too osutas suurtele valgetele numbritele vastasseinas.

„Praegu umbes meeter, põhjas on lisaks kümne-viieteistkümne sentimeetri paksune sete,” vastas Ramirez. „Kevadel ja sügisesel vihmahooajal, kui kanalisatsiooni satub rohkesti puhast vett, uhutakse setet vähemaks, aga päris lahti ei saa sellest kunagi.”

„Hüva,” katkestas teda Willard. „Kas veetase jääb kuni tunneli lõpuni selliseks?”

„See siin on alles peakollektori keskpaik,” sõnas Ramirez. „Paar suuremat harutunnelit suubub sellesse alles paari kilomeetri pärast, osa veelgi hiljem. Iga harukollektor tõstab oma juurdevooluga veetaset ning lõpuks see kahekordistub, suure juurdevoolu korral aga isegi rohkem.”

„Olaf, kuulipilduja paati!” käsutas Willard, kui oli olukorda vaaginud. „Üks leegiheitjatest samuti! Loodame, et paat seda raskust kannab.”

„Kannab küll,” teatas Ramirez. „See on mõeldud hooldusmeestele koos varustusega. Mootoril on spetsiaalne revers, mis võimaldab paati tunneli suhtes paigal hoida. Iga paarisaja meetri tagant on seintel pollarid, et vajaduse korral paati kinnitada.”

„Väga hea,” noogutas Willard. Omasoodu vee tõukel edasiliikuvast paadist olnuks neil tõenäoliselt üsna vähe kasu. Heal juhul oleks see võinud ehk toimida luureüksusena. Nüüd aga sai paati, kuhu paigutati kuulipilduja, rakendada kanalisatsioonis liikuva hävitusrühma põhilise tulejõuna. Just see, mida tal tarvis oli!

„Osades harutunnelites kasutame me seintele toetuvaid kärusid,” jätkas Ramirez. „Veerohkes peakollektoris on aga paat otstarbekam.”

Willard üksnes noogutas tema jutu peale hajameelselt, jälgides, kuidas Olafsen kuulipildujat paika seab. M-60-st võis tulistada isegi seda käes hoides, selle tagasilöök oli märgatavalt nõrgem kui suurekaliibrilistel kuulipildujatel, mille jaoks kummipaat jäänuks liiga ebakindlaks aluseks. Hartmann tõstis kuulipilduja hargile, liigutas seda mõned korrad edasi-tagasi ning pani padrunilindi sisse.

„Kuulipilduja valmis,” teatas ta Willardi poole vaadates. Tema hääl kostus maski tõttu summutatult.

Willard noogutas.

„Jacks, Dutch, Wheaton, Leclerc ja Shelton tulevad minuga,” kamandas ta. „Ülejäänud jäävad esialgu Catano juhtimisel siia ja järgnevad meile kümne minuti pärast. Neli meest jäävad igaks juhuks siia paigale. Katate tagalat.”

„Saab tehtud,” haugatas Catano ja valis kohe paigalejäävad mehed.

„Teie ülesandeks jääb hoolitseda selle eest, et keegi meid selja tagant ei üllataks,” jätkas Willard. „Samuti hävitage kõik elukad, kes mingil põhjusel peaksid meist mööda pääsema. Hoidke silmad lahti! Pidage meeles, et ükski elukatest ei tohi siit välja saada.”

„Ole mureta,” muigas Catano. „Kurat, ma olen kogu elu tahtnud mõnele eidele üheainsa roti nahast tehtud kasukat kinkida.”

Willard muigas endamisi. Vaevalt et Catano oskas rohkem kui veerand tundi tagasi üldse taolisi ülemõõdulisi rotte ette kujutada. Ta oli kaaslastest paarkümmend aastat vanem, ikka veel heas füüsilises vormis, kuid fantaasiavaese ja loiu mõttelennuga. Ta oli ülemäära omakasupüüdlik ja avantüristlik isegi kunagise palgasõduri kohta, mistõttu materiaalsete väärtuste lähedusse ei saanud teda eriti usaldada, kuid praeguses olukorras oli ta poole rühma juhtimiseks ülimalt sobiv mees. Palgasõduriaastatel oli Catano tapnud vahet tegemata nii loomi kui inimesi ning muteerunud rotid ei tekitanud temas mingeid erilisi emotsioone.

Lisanud veel, et paat liigub esimese salga läheduses, andis Willard oma grupile märku liikuma hakata. Ramirez teejuhina kõige ees, tema kannul Wheaton leegiheitjaga, teised riburada nende järel, suundusid mehed kanalisatsiooni mustavasse sisikonda. Läbi gaasimaskide filtrite polnud reovee lämmatavat lehka tunda ja kummiülikonnad kaitsesid rõskuse ning seintele ladestunud mustuse eest. Sellele vaatamata oli teekond märksa ebameeldivam kui senised WSA operatsioonid.

Mööda kohati ligeda ollusega kaetud tunneli äärt edasi astudes mõtles Willard, kui palju erineb see kollektor ettekujutusest, mis tal kanalisatsiooni kohta oli. Tema kujutluses oli kanalisatsioon seni olnud lihtsalt tavalisest suurema läbimõõduga torude kogum, kus voolas vesi. Siin aga oli maa-aluse linna mõõtu tunnelite võrgustik, kus võis sõita paadiga ja kuhu oli veetud koguni elektrivalgustus.

 

Esimesed paar kilomeetrit möödusid rahulikult, tuli ainult vältida libastumist kohati märjal või niiske mudaga kaetud äärisel. Kui nad jõudsid esimese harutunnelini, peatus Ramirez millegi uurimiseks ning Willard trügis Wheatonist ettevaatlikult mööda. Harukollektor oli umbes kahemeetrise läbimõõduga toru, mis suubus peatunnelisse märgatava kalde all. Tunneli äärises oli selles kohas avaus, mida kattis metallvarbadest keevitatud purre, mis ühtlasi võimaldas ka pääsu harukollektorisse. Veevool selles torus oli märgatavalt rahulikum ja veetase võis toru mõõtmeid arvestades ulatuda kõige rohkem poole meetrini.

„Kas midagi on valesti?” uuris Willard Ramirezelt.

Too kehitas õlgu.

„Vist mitte, aga see rest peaks olema juba suletud,” sõnas ta, valgustades võimsa kandelambiga toru sisemust. Paari meetri kaugusel ristumiskohast paistis teljel pöörduv võre. Vastavalt Kanalisatsioonitrusti töömeestele antud korraldusele pidanuks see ammu kinni olema, kuid seisis selle asemel ikka toru pikisuunda pööratuna, ega kujutanud mingit takistust ühelegi inimesest väiksemale olendile.

„Neetud lohakus,” vandus Ramirez ning astus torusse, et tegemata töö ära teha. Willard andis teistele märku paigale jääda ja järgnes talle. Sogane aeglase vooluga vesi ulatus põlvini, tunnelis oli pimedam kui peakollektoris ja seda valgustas käigusuudmes kumavale valgustile lisaks vaid ees liikuva kanalisatsioonimehe lamp. Ramirez jõudis võreni, kinnitas lambi vööle ning lükkas võre liikuma. Ringikujuline rest pöördus veidi ja jäi siis nähtavasti millegi taha kinni. Ramirez vandus ja lükkas kõvemini. Võre ei liikunud.

„Mis lahti?” küsis veidi eemal seisma jäänud Willard kahtlustavalt.

„Midagi on vahele jäänud,” lausus Ramirez pahaselt. Ta lõpetas võre jõnksutamise, kummardus ning kobas võre ümbruses vees.

„Käes!” hõiskas ta mõne hetke pärast ja suunas vööl rippuva lambi valguse leiule. Hetke silmitses ta seda tardunult, röögatas siis ehmunult ning viskas käest. Leitud asi lartsatas mustavasse vette ja kadus vooluga silmist. kuid Willard jõudis siiski näha, et tegemist oli inimese käsivarrega Kanalisatsioonitrusti veekindla tööriietuse varrukas. Käsivars lõppes pealpool küünarnukki ning haava ebaühtluse järgi võis arvata, et see oli küljest rebitud või hammustatud.

Ramirez vandus Willardile otsa vaadates, nagu peaks teda juhtunu eest vastutavaks.

„Ilmselt mõni teie võret sulgema tulnud kolleeg?” küsis too tähelepanelikult ümbrust uurides. Rotid olid lähedal ning jutud nende suurusest ja verejanust vastasid tõele. Nüüd oli paras aeg Ramirezele neist uuesti rääkida. Kanalisatsioonispets tõmbus veelgi kaamemaks, kui ta niigi oli, ja tema käed hakkasid värisema. „Madre...” pomises ta.

Ramireze röögatus oli kostnud ka peakollektorisse. Jacks ja Wheaton ilmusid joostes, Jacksil püstolkuulipilduja laskevalmis, Wheatonil leegiheitja joatoru pihus.

„Mis juhtus?” ähkis Jacks.

„Üks kuradi torumees on juba nahka pandud,” sülitas Willard.

„Kae nalja,” imestas Wheaton ringi vaadates, nagu ootaks, et teo tegija teda siin vaguralt ootab.

„Kaugele see toru läheb?” uuris Willard Ramirezelt.

„See on lühike trass,” vastas kanalisatsioonimees mõne hetke pärast, kui oli šokist toibunud ja veidi rahunenud. „Umbes kolm kilomeetrit.”

„Neetud,” vandus Willard. Asjad kippusid vägisi kontrolli alt väljuma ja vähemalt üks elukatest oli juba pääsenud harutorustikku. Kogu kanalisatsiooni kontrollimiseks ei jätkunud tal mehi, pealegi ei pääsenud inimesed kõikjale ligi. Oli muidugi võimalus, et kontsentraadiga kokkupuutunud elukas pöördus pärast kanalisatsioonimehe mahamurdmist tagasi peakollektorisse, kuid sellele ei saanud lootma jääda.

„Catano, kui jõuad esimese harutoruni, saada kaks meest seda kontrollima,” ütles Willard, vajutades mikrofoni vasaku käega vastu kõri. „Toru tähis A1. Las käivad selle lõpuni läbi, aga olgu ettevaatlikud. Üks torumees söödi juba ära. Tulemustest kanna ette. Ja lukusta võre.”

„Saab tehtud,” vastas Catano küsimustele aega raiskamata. Willard pöördus, andes kaaslastele märku lahkumiseks. Ramirez tõmbas nende järel võre kinni, kuid ei lukustanud seda.

Nad jätkasid teed peakollektori äärisel, kummipaat järgnes neile poolsada meetrit tagapool, tulles kord lähemale, kord aga hoides nägemisulatuse piirile. Nähtavasti otsustas Olafsen ajuti ka teise rühmaga silmsidet hoida. Willardi grupp liikus edasi veel tublisti üle kilomeetri, ilma et midagi oleks juhtunud. Ka Catano vaikis, harutunneli kontroll oli ilmselt alles alanud ja mingeid tulemusi veel polnud.

 

Ees ilmus nähtavale peaaegu tunneli laeni küündiv metallkonstruktsioon, mis ulatus kollektori teise seinani. Otse sillana kasutatava rajatise kõrval avanes kümnekonnameetrise läbimõõduga harukollektori suue.

Ramirez peatus silla kõrval, vaatas kahtlevalt harukollektori poole ning arvas siis, et peaks igaks juhuks minema ka selle võret kontrollima. Willard noogutas nõusolevalt, pärast eelnevat kogemust oli ta kindlalt otsustanud üle kontrollida kõik teele jäävad harutunnelid. Tema arvamus Ramirezest tõusis. Kanalisatsioonimees osutus sitkeks vennaks, sitkemaks, kui võis arvata.

Ramirez ees, Willard järel, ronisid nad redelit mööda kipakana tunduvale sillale. Konstruktsioon osutus siiski kindlamaks kui esmamulje järgi võis arvata, ega kõikunud ületamise ajal peaaegu üldse. Teisel pool peakollektorit lõppes sillalt laskuv redel varbadest keevitatud platvormiga, mis ulatus viie-kuue meetri võrra harutunnelisse. Platvormi piiras üle kogu tunneli ulatuv võre, mis oli terve ja ka võres olev uks oli korralikult suletud. Siiski ei paistnud Ramirezele miski meeldivat.

„Uks pole lukustatud, vaid seestpoolt suletud,” seletas ta. „See tähendab, et mehed on veel kollektoris, kuigi kontroll peaks olema ammu lõppenud.”

„Kas nad on samast grupist, mis eelmist tunnelit kontrollinud mehedki?” küsis Willard halba aimates.

„Jah,” noogutas Ramirez. „See on sama brigaad.”

„Neetud,” vandus Willard. „Kas teile ei tulnud pähe kontrollida nende tagasijõudmist?”

„Milleks?” ohkas Ramirez. „Meile anti lihtsalt käsk võred üle vaadata ja kinni panna. See on rutiinne töö ja ohust ei rääkinud keegi midagi. Meil siin jääb harva keegi kadunuks.” Ta mõtles hetke ja lisas paar vandesõna. „Ja need raisad ei võinud öelda!”

„Suure tõenäosusega ei teadnud nad ka ise midagi. Kuradi konspiraatorid!” vandus Willard läbi hammaste, vaikselt ja ropult nagu tal kombeks. Ramirezt polnud tal milleski süüdistada, too oli lihtsalt täitnud talle antud juhiseid.

„Omega Kolm,” kutsus ta teisele sagedusele üle minnes patrullautot ja näitas käega, et Ramirez veidi ootaks. „Siin Ranger One.”

„Omega Kolm kuuleb. Mis mureks, Ranger?” kõlas kõrvaklappides.

„Võtke peakorteriga ühendust,” sõnas Willard. „Las uurivad, kui palju töölisi kanalisatsioonist tagasi pole jõudnud. Meil on ohvreid ja ma tahan teada, palju neid on ja millises lõigus nad töötasid,” selgitas Willard paari sõnaga olukorda.

„Saab tehtud,” kostis vastuseks. „Side lõpp.”

„Side lõpp,” kinnitas Willard.

„Hea küll, lähme vaatame ka selle käigu üle,” otsustas Willard taas Ramireze otsa vaadates.

Viimane noogutas. „Vabanda, et ma ennist... See oli ootamatu ja... õudne. Ma ju töötasin nendega koos. See oli kas Boriss või Damien...”

Enne omade poole pöördumist patsutas Willard talle vaikides õlale, sest mees näis seda hetkel vajavat.

„Kotkasulg, too mehed siia. Kammime selle toru läbi.”

Kuni viis turvameest sillale ronisid, pistis Ramirez käe võre vahelt läbi ning lükkas ust kinni hoidva riivi eest. Tõuganud võreukse valla, astus ta esimesena tunnelisse. Nagu eelmiseski käigus, polnud siin valgustust, nii et kõik süütasid lambid. Hägused kiired lõikusid pimedust. Vett oli tunnelis üllatavalt vähe, see ei ulatunud poolde säärdegi ning sarnanes rohkem püdela mudaga. Käia oli raske, muda tundus talla all libedana ja liikuda tuli ettevaatlikult.

„Enamik siia suubuvatest torudest on üsna väikese läbimõõduga,” selgitas Ramirez, ilma et keegi oleks midagi küsinud. „Aga suurvee ajal ujutab ka siin korralikult.” Ta vaikis hetke. „Ma ei saa aru, miks neil nii kaua läheb. Nad peaksid juba tagasi olema.”

Willardile näis, et Ramirez ei tahtnud ikka veel olukorra tõsidust tunnistada. Leitud käsivars oli teda küll ehmatanud, kuid peamiselt seepärast, et see oli ta töökaaslase, arvatavasti hea tuttava oma. Praeguseks näis ta selle unustanud olevat ja sellest ei saanud Willard aru. Kanalisatsioonis töötades ei ole ju võimalik harjuda vägivalla ja purustatud surnukehadega? Või oli? Kurat seda teab, kanalisatsiooni sattus nii mõnigi kord laipu ja keegi pidi nad ju sealt välja tirima. Pikka aega roiskvees ujunutena nägid nad kahtlemata välja palju jälgimad kui see üksik ärarebitud käsivars. Willard kehitas mõttes õlgu ega hakanud ütlema, et tema arust ei tule ka sellesse harusse läinud mehed kunagi tagasi.

 

Ramirez peatus äkki ja tegi imelikku kõõksuvat häält, mis kõlas tunnelis ootamatult valjusti. Karvad Willardi käsivarrel tõusid turri. Relv laskevalmis, trügis ta ettepoole. Ramireze kandelambi hele vihk valgustas vaatepilti, mida nähes turvamehed hetkegi mõtlemata tule avasid.

Paarkümmend meetrit eespool lebas tunneli põhja katvas poris inimese surnukeha. Siin-seal paistsid Kanalisatsioonitrusti veekindla tööriietuse oranžid jäänuseid. Surnukeha kallal toimetasid kaks tubli hundikoera mõõtu elukat, kelles vaid kehakuju järgi võis rotte aimata. Ei valgus ega lähenevad mehed paistnud neid vähimalgi määral häirivat, segamatult jätkasid nad oma söömaaega. Alles esimene lõhkekuul, mis purustas ühe looma esikäpa, tõi neile elu sisse. Purustatud käpaga loom tegi metsiku hüppe meeste suunas, tema suurtes mustades silmades lõõmas viha, kuid ta ei jõudnud eesmärgile. Teda tabanud lõhkekuulid muutsid ta kiiresti tokerdanud karvade ja verise liha massiks, mille küljes tõmbles käsivarre jämedune roosa saba. Teisel elukal jätkus taipu valgusvihkudest kõrvale hüpata, kuid see teda ei päästnud. Ta jõudis küll meestele oluliselt lähemale ning suutis isegi esimesi kuule vältida, kuid leegiheitja pimestav tulelont sai ta kätte. Hiigelrott süttis nagu tõrvik, tuues kuuldavale luust ja lihast läbilõikava hädakisa, kuid halastamatu Wheaton, endal hambad põlglikult irevil, hoidis teda külmavereliselt tulejoa keskmes.

Kõik lõppes sama äkki kui algaski ning saabunud vaikus tegi kõrvadele haiget. Tunnelis ei olnud vähimatki liikumist, valvsalt kuulatades ja oodates oli seitse meest oma kohtadele tardunud, ka rottide agoonia oli lõppenud. Üks korjustest põles madala leegiga, levitades paksu musta suitsu.

„Mis kurat teil juhtus, Will?” tungis kõrvaklappidesse Olafseni ärev hääl. Harukollektoris toimunud tulistamine oli peatunnelis ilmselt tublisti vastu kajanud.

„Tegime kaks neetud peletist vagaseks,” vastas Willard. „Hundikoera suurused rotid.”

„Selge,” venitas Olafsen. See, mida siiani võimalike vastaste kohta oletati, oli saanud kinnitust.

„Püha jumalaema, mis peletised need on?” halises Ramirez, kes tulistamise käigus oli teejuhi kohalt tagumiste hulka taandunud.

„Ma ju rääkisin. Need ongi selle neetud lekke sünnitised,” lausus Willard süngelt. „Ning neid on siin palju.”

„Kaitsku meid jumal!” pomises Ramirez risti ette lüües.

„Lähme veidi edasi,” kamandas Willard. „Võimalik, et neid on siin veel.”

Nad liikusid paarsada meetrit edasi ja Wheaton läkitas igasse väiksemasse külgtunnelisse leegiheitjast põleva joa, vaevumata vaatamagi, kas seal midagi elusat leidub. Ühest käigust kostiski vingumist ning mingi rabelev ja lõõmav kogu üritas tagasi kollektorisse pääseda. Jacks ja Dutch tulistasid eluka pihta lühikese valangu ning too jäi väljaviigust meetri-pooleteise kaugusele lebama.

„Loodame, et siin kloaagis kasse ei ela,” viskas Dutch nalja, kui nad tagasi pöördusid. Rühm oli käinud tunneli läbi kuni järgmise võreni ja leidnud selle suletuna. Selles harutunnelis rohkem elukaid polnud.

„Siis tuleb sul kõvasti sidumist,” irvitas Wheaton lustlikult, vihjates, et Dutch oli palgasõduriaastatel nende rühma velsker. Ka varem, Hollandi Kuninglikus Merejalaväes oli ta samas ametis.

Lukustanud võre, läksid nad üle silla tagasi tunneli äärisele. Töötava mootoriga kummipaat seisis Olafseni tüürimisel keset tunnelit, nii et Hartmann ja Ricardo said vajadusel harukollektorist lahkuvatele meestele katet teha. Catano grupp polnud veel järele jõudnud, nähtavasti võttis esimese harutunneli kontrollimine aega. Willard viipas korraks Olafsenile, andmaks märku, et kõik on korras ning pöördus siis kaaslaste poole.

„Mis siis ikka, kaardivägi, edasi!” lausus ta.

Wheatonile tegi asi muidugi nalja.

„Edasi, Hamelni rotipüüdjad!” laksas ta Dutchile vastu õlga.

 

Rühm jätkas teed, vahepeal kandis Catano oma reidi tulemustest ette. Nad olid samuti tabanud kaks rotti, kes kirjelduste järgi osutusid veelgi suuremaks kui Willardi salga poolt hävitatud isendid. Kõik suubuvate torude võred leiti suletuna. Willard ohkas kergendatult.

Ligikaudu pooleteise kilomeetri pärast laienes peakollektor märgatavalt. Sellega ristus veidi kõrgemal kaks peaaegu sama suure läbimõõduga tunnelit ning ristumiskohas moodustus midagi ümara püstloodse toru taolist. Ilmselt oli siin ka üks sissepääse kanalisatsiooni, sest mööda seinaääri viis üles trepp, mis lõppes laealusel metallist platvormil. Kõrguste vahe tõttu langes reovesi peakollektorisse umbes nelja meetri kõrguselt, tekitades võika musta kose. Kõrgemate kollektorite otsad olid peatunneli seinte suhtes ettepoole nihutatud, nii et langevast veest pääses tagant mööda. Otse joa kõrval asus ka harukollektorisse viiv redel, mis lõppes samuti väikese platvormiga.

„Peaks need kollektorid ka üle vaatama,” tähendas Ramirez ülespoole kiigates. „Võred peaksid küll suletud olema, alles mõni päev tagasi käidi neid rämpsust puhastamas, aga mine sa tea...”

„Kas teil on igas torus võred?” uuris Willard.

„Jah, igas torus,” noogutas Ramirez. „Kanalisatsiooni satub palju rämpsu ja kui see koguneks puhastusjaama filtri ette, oleks see pidevalt umbes. Prahi järkjärguline püüdmine võimaldab seda kergemini välja korjata.”

„Hea süsteem,” arvas Willard, kuigi pidas silmas hoopis midagi muud – tema seisukohast oli olulisem, et võred takistasid elukate levikut peakollektorist välja.

„Seda küll,” nõustus Ramirez ja hakkas otsustavalt üles ronima. Willard järgnes talle, kolmandana tuli Jacks, jättes Dutchi oma järjekorda ootama. Ülejäänud mehed turnisid kitsast treppi mööda laealuse platvormi poole, sest ainult sealtkaudu pääses vastasseinas asuva kollektori juurde.

Ramirez hiivas ennast platvormile, vaatas korraks alla Willardi poole ja astus sammu eemale, kadudes hetkeks vaateväljast. Seejärel kostis ehmunud röögatus ning Willard, kes oli just pea üle platvormi ääre tõstnud, nägi Ramirezt selg ees platvormi serva suunas taganemas. Tema kannul, umbes meetrise vahemaaga, liikus rott. Elukas lähenes paljastatud hammastega, roosat voolikut meenutav saba peksles vastu terasvarbadest põrandat. Paanikas Ramirez tegi liigse sammu ning kukkus ikka veel karjudes üle serva alla. Selg ees, langes ta musta sogasesse vette, mis ta pea kohal kokku lõi. Ta kerkis küll kohe pinnale, kuid veevool haaras ta kaasa ja kandis edasi. Shelton, kes seisis trepi otsa juures ja polnud veel üles ronima hakanud, viskas granaadiheitja käest ning hüppas kõhkluseta talle järele. Ta jõudis Ramirezeni enne, kui vool nad kollektorite ristumiskohast välja oleks viinud, haaras rabelevast mehest kinni ja tiris vooluga võideldes tunneli seina äärde. Seal õnnestus tal ühe käega betoonis turritavate metallkobade külge klammerduda. Dutch ronis kiiruga redelilt maha, sööstis lähemale ja rabas äärisele põlvili laskudes Ramireze libedast kaitseülikonnast kinni, võimaldades Sheltonil veest välja ronida.

Kõhutäiest ilma jäänud rott keeras end platvormil uut saaki otsides ringi ning ta läikivate silmade pilk peatus Willardil, kellest paistsid ainult pea ja õlad. Ligi viiekümnekilone loom, kes näis koosnevat ainult naha all väänlevatest lihastest, tegi hüppe. Willard, kes oli käe Stariga platvormile jõudnud tõsta, vajutas päästikule kohe, kui rott tema poole pöördus. Nii lühikese maa pealt oli ka kehval laskuril raske mööda lasta ning kuulid tabasid otse looma pead. Lendas verd, luukilde ja ajutükke. Roti peata keha vankus omasoodu edasi, vajus teda tulistanud Willardile otsa, ning lõi ebakindlas asendis redelil püsiva mehe tasakaalust välja. Willard libises ning jäi redelile vaid vasaku käega rippuma. Roti veel tõmblev laip varises temast mööda ja tabas Jacksi rindu, rebides tolle redeli küljest lahti. Koos kukkusid nad paar meetrit allapoole tunneli äärisele, kuhu Jacksil õnnestus püsima jääda. Eluka surnukeha libises alla ja kadus kanalisatsiooni mustavasse vette.

Veidi eemal hiivas Shelton end veest välja ja kiskus ummistunud filtriga gaasimaski peast, samal ajal kui Dutch Ramirezt paigal hoidis. Koos hakkasid nad kanalisatsioonimeest kuivale tõmbama. Ramirez oli ikka veel paanikas ja rabeles pööraselt vastu. Vesi nende läheduses lõi äkki lainetama nagu läheneks sogase pinna all midagi suurt ning ennast redelile tagasi vinnanud Willard läkitas selles suunas kogu salve jäänud padrunivaru. Veepinnale kerkis korraks midagi läikivat. Trepil seisev Leclerc rabas granaadiheitja ja tulistas. Granaadi lõhkemine kajas kollektoris nagu suurekaliibrilise mürsu plahvatus, mis ähvardas kuulmekiled purustada. Elukas rebiti tükkideks, need kadusid kanalisatsiooni sogasesse vette enne, kui ükski meestest jõudis aru saada, kellega seekord tegemist oli.

Shelton ja Dutch maadlesid ikka veel Ramirezega ning kuna too rabelemist ei jätnud, andis Dutch talle rahustuseks tugeva lõuahaagi. Ramirez vajus kokku ja Shelton sikutas ta lõpuks veest välja, toetas seina najale ning tõmbas tal gaasimaski peast. Lõpuks jõudis ka kummipaat pärale, Hartmann laskevalmilt kuulipilduja taga. Ühtegi sihtmärki leidmata viipas ta Olafsenile ning too tüüris paadi tunneli seina äärde.

„Mis teil siin toimub, verdammt?” urises Hartmann.

„Ei oska öelda,” vastas Willard. „Millele sa pihta said, Jumbu?”

„Vist mingi kala,” sõnas Leclerc kahtlevalt.

„Kena kala küll,” tähendas Wheaton. „Paistab, et see akvatoorium on haidele avatud.”

Igaks ootamatuseks valmis, ronis Willard ettevaatlikult kollektoriesisele platvormile ja vaatas ringi. Rohkem elukaid hetkel ei paistnud. Talle järgnenud Jacks kontrollis toru sulgevat võret, leidis selle lukustatuna ja pöördus tagasi platvormi äärel seisva Willardi juurde. All toibutas Dutch Ramirezt ning Shelton seletas midagi, ise gaasimaskile osutades. Langeva vee kohina tõttu polnud midagi kuulda, kuid Willard aimas, et teemaks on lämmatav lehk, mis kollektoris valitseb. Ta kavatses just patrullmasinaga ühendust võtta, kui laealusel platvormil tekkis äge liikumine. Platvormil varitsenud hiigelrott ründas ülesjõudnud Leclerci ja Wheatonit. Julgemata väikese vahemaa tõttu granaadiheitjast tulistada, torkas esimesena roniv Leclerc relva lihtsalt rotile lõugade vahele. Paar astet allpool seisev Wheaton ei pääsenud kitsal trepil temast kuidagi mööda ega saanud ka leegiheitjat kasutada. Ometi päästsid just need paar sekundit, mis rotil granaadiheitja järamiseks kulus, mõlema mehe elu, andes Hartmannile võimaluse oma osavust näidata. Sakslane oli suurepärane kuulipildur, praegugi tulistas ta lühikese valangu täpselt roti pihta. Pihta saanud rott kargas valukiunatusega kaugemale, Leclerc riputas ennast üle trepi käsipuu ja Wheaton pääses lõpuks oma leegiheitjaga temast mööda. Hetk hiljem hüppas lõõmav elukas platvormilt alla vette ning Hartmann läkitas talle valangu järele.

Pääs laealusele platvormile oli vaba ning Leclerc ja Wheaton kontrollisid selle kähku üle. Willard võttis ühendust saateautoga ja andis lühiülevaate toimunust. Kuulnud, et autos on nii varumaske, -filtreid kui laskemoona, käskis ta Dutchil oma filtri Ramireze maski külge kinnitada ja koos Sheltoniga üles maapinnale ronida. Ilma gaasimaskita torustikus kaua vastu ei pea.

 

„Jätkame endise asetusega,” lausus Willard, kui mehed taas kokku kogunesid. Ka Ramirez oli vahepeal teadvusele toibutatud. Lõuga hõõrudes tänas ta Dutchi ja Sheltonit elupäästmise eest. „Catano järgneb meile kümne minuti pärast, paat püsib meie vahel, eetrit liigselt mitte pruukida. Kõik klaar?” päris Willard.

„Just nii, seeru,” vastas Jacks kõigi eest ning esimene rühm läks taas liikvele. Samal hetkel kõlas eespoolt möire, mis kaikus üle maa-aluse labürindi, mattes enda alla isegi langeva vee müha. See lõppes kõrge ja käheda urinaga, mis kollektori seintelt kajades näis üha enam võimsust koguvat. Võigas hääl tarretas vere soontes.

„Mis, kurat, see veel oli?” vandus Willard, tasandades endalegi aru andmata häält, nii et läheduses seisvad Jacks ja Ramirez teda vaevu kuulsid.

„Ei tea,” sosistas Jacks. „Aga mulle see igatahes ei meeldi.”

Ramirezele avaldas möire palju tugevamat mõju kui turvameestele. Ta kangestus, hiigelrottide kiuste püsinud kindlameelsus hajus äkki ning ta ei ilmutanud enam vähimatki tahtmist edasi liikuda. Willard lükkas ta kõrvale ja hiilis koos Jacksiga ettepoole, viibates paadimeeskonnale, et nad järele tuleksid. Willard oli tavaliselt üsna külma kõhuga, kuid praegune olukord sundis tedagi ülimale ettevaatusele. Polnud kahtlustki, et seda häält ei toonud kuuldavale rotid. Ja kuni polnud selge, kes siis, oli kasulikum ette vaadata. Dutchi pillatud lause kanalisatsioonis elavatest kassidest tekitas vägisi ärevaid mõtteid. Kui siin tõesti mõni kass peaks leiduma, siis rottide kasvu arvestades võis see olla tubli karu mõõtu.

Grupp ületas kollektorite ristumiskoha ja liikus pikkamisi peatunnelit mööda edasi. Esialgu oli kõik rahulik, kuid paarisaja meetri pärast hakkas kostma veidraid helisid. See oli segu madalatoonilisest urinast, mütsatustest ja veepladinast, mis jättis mulje meeleheitlikust võitlusest. Tunneli käänaku tagant välja piiludes nägid nad verist vaatepilti.

Dutchi naljana mõeldus lause kanalisatsioonis elunevatest kassidest osutus tõeks. Tunneli kitsal äärisel seisis määrdunudhall triibuline kõuts, kes polnud küll grisli suurune, ent ei jäänud palju alla täiskasvanud tiigrile.

Leclerc vilistas vaikselt.

„Ohhoo, Orpheus allilmas,” irvitas Wheaton. „Käib töö ja vile koos...”

„Vait!” sisistas Willard, kellele Wheatoni loba hakkas vaikselt närvidele käima. Näis, et meeste närvid olid viimase piirini pingul ja seda, et nad üksteisele kõrri kargavad, oli praegu küll kõige vähem tarvis. Wheaton krimpsutas nägu, kuid pani suu kinni.

„Ja sina Leclerc, samuti,” lisas Willard. „See pole koer, vile peale saba ei liputa.”

„Ära hüüa hunti, seeru,” manitses Jacks murelikult ning Willard hakkas kassi silmitsedes tahtmatult arvutama, kui suur võiks olla kontsentraadiga turgutatud keskmine hundikoer. Vaimusilmas hobust nähes väristas ta tahtmatult õlgu ja keskendus nende mõtete peletamiseks võitluse jälgimisele.

Oma suurusest hoolimata oli kassil kitsas käes. See, mida nad nägid, oli meeleheitliku lahingu viimane faas. Üks rottidest klammerdus kassi turjale, järades ta kaela, teine rippus hammastega kõri küljes. Kass rebis teda esikäppadega, roti keha katsid sügavad ja ohtralt veritsevad haavad, kohati oli nahk tükkidena maha rebitud ning kassi küljes näis ta rippuvat vaid surmaeelse lihaskrambi tõttu. Üks purukskistud kõhuga rott vedeles tõmmeldes veidi eemal ja veel kaks looma üritasid paaniliselt veest välja rabeleda, kuid nõrgema neist viis vool peagi kaasa. Isegi muidu must vesi punetas verest. Ka kass oli kõvasti kannatada saanud ning silmnähtavalt nõrkemas. Korraks kadus tal tasakaal ning üks käppadest vääratas üle äärise, kuid ta suutis tagasi kitsale, verest libedale servale ukerdada.

Paat lähenes pikkamisi ning Hartmann avas tule. Kuulipilduja valang pühkis esimesena minema kassi turjal küürutava eluka. Teisel suutis kõuts ise soolikad välja lasta. Enne kui Hartmann uuesti päästikule jõudis vajutada, vaatas kass sisistades ja kõrvu lidutades kollektori kaugenevasse pimedusse ning tegi siis äkki viimast jõudu kokku võttes ootamatu ja meeleheitliku hüppe paadi suunas.

„Olaf!” röögatas Willard hoiatavalt.

Olafsen vandus ja andis gaasi, üritades paati eemale manööverdada, kuid jäi hiljaks. Hartmann rabas kuulipilduja istudes puusale ja üritas ainsa pika valanguga katta kogu eluka hüppe kaarekujulise trajektoori. Lendavad karvatuustid ja kähe kräunatus andsid märku, et vähemalt osaliselt läks see tal korda, aga sellest ei piisanud. Kass räntsatas vette, nii et haisev vesi laias kaares kõrgele lendas, kuid ta küüniselised käpad ulatusid siiski paadini. Hartmann surus kuulipilduja toru kassile silme vahele ja andis pika valangu. Loom libises pikkamisi vee alla ning isegi käigurajal seisjad kuulsid, kuidas pontooni kummeeritud materjal küüniste all rebenes.

Willard vandus.

Kollektori keskel vajus paat üha enam kreeni ning Olafsen juhtis selle nii kiiresti kui sai seina äärde. Mehed ronisid uppuvast alusest käigurajale ja sikutasid varustuse järele. Paat, mis aina kiiremini vett neelas, hulpis vee alla vajudes allavoolu. See oli tõsine kaotus – kuulipildujat tuli hakata käes tassima, pealegi olid nad nüüd ilma suure tulejõuga liikuvast löögiüksusest.

Willard viipas tahapoole hoidva Ramireze lähemale, et pärida edasise tee kohta, kuid kanalisatsioonimehe võimsa käsilaterna valguses nägid äkki kõik, mis oli ajendanud seda triibulist peletist oma meeleheitlikku hüpet sooritama. Kuus pirakat rotti lähenes hanereas mööda tunneli serva. Vere lõhn oli nad meeletuks muutnud ning nende karmid vurrud liikusid, kui nad aeg-ajalt peatudes koonud tõstsid, et õhku nuusutada. Wheaton ragistas sõrmeliigeseid, tõstis surmapõlgava näoga leegiheitja toru ja tormas siis röökides loomadele vastu. Kuum tupruv ja väänlev juga puhastas raja ta ees kiiresti, nagu oleks ta leekidest sahka ees lükanud. Rotid pudenesid käkaskaela vette.

Olafsen, kes oli maas vedelevast varustusehunnikust granaadiheitja sikutanud, elas paadi kaotuse raevu välja sellega, et läkitas igale vettekukkunud rotile granaadi järele. Plahvatused lõid üksteise järel pimeduse õilmitsema nagu mingid võikad, solgist kroonlehtedega eksootilised õied, mille hais on hullem kui raipelillel.

Äkki märkasid kõik, et lõõmav juga kärbub kiiresti. Leegi mühin vaibus astmaatiliseks sisinaks ja joatoru Wheatoni käes oli peagi võimeline vaid üksikuid leegitsevad tilku sirtsutama nagu Prostamoli võtmata unustanud patsient. Wheatoni hoog takerdus ja ta silmitses leegiheitjat üllatunud ilmel. Ennist harutunnelit puhastades oli ta oma relvale armutult valu andnud ning polnud ilmselt oodanud, et see nüüd kõige otsustavamal hetkel alt veab. Willard, kes oli hoolega granaate lugenud, taipas, et selle arvestuse järgi pidi üks rottidest tunneli serval alles olema.

„Pikali!” röögatas ta Wheatonile ja haaras relva järele, kuid Hartmann oli kiirem.

Wheaton ja rott hüppasid korraga, vahe oli vaid selles, et rott hüppas üles, Wheaton viskus aga kõhuli, libisedes roti alla. Hartmann ei võtnud seekord sõrme enne päästikult, kui lint otsa sai.

Kui nad Wheatoni rotikorjuse alt välja õngitsesid, seisis too jupp aega liikumatult nagu kuju. Lõpuks pidi Willard teda raputama, et ta ümbritsevale jälle reageerima hakkaks.

„Postuumsetest kangelastest on rühmal sama palju kasu, kui vanal libul süütusest,” sisistas ta Wheatonile. „Veel üks säärane trikk, ja ma lasen su oma käega maha ning söödan rottidele! Selge?”

„Just nii!” pomises Wheaton tuhmilt, ja üllatav küll, kuid seekord ei pudenenud tema huulilt ühtegi nalja.

Nüüd lõpuks oli Willardil mahti Ramirezelt küsida, kaugele nad oma missioonil on jõudnud.

„Veepuhastusjaama filtriteni on umbes kümme kilomeetrit,” teatas Ramirez väikese arupidamise järel. „Teele jääb neli suuremat harukollektorit ja kaks settereservuaari.”

„Settereservuaari? Mida need endast kujutavad?” uuris Willard.

„Need on suured maa-alused basseinid, kus osa sodist enne filtrisse jõudmist põhja vajub,” seletas Ramirez. „Nii jõuab filtriteni oluliselt puhtam vesi ja filtrid ei ummistu nii kiiresti.”

„Kas seal mõni sõiduvahend on?”

„Mõlemas basseinis on remonditöödeks kerge mootoriga parv. Ega seal muul moel...”

„Kaugel esimene reservuaar on?” katkestas Willard teda.

„Umbes viis kilomeetrit.”

„Hästi. Rühm, pausi lõpp. Varustus selga! Liigume!”

 

Willardi meeleolu oli sünge. Kanalisatsioon tekitas temas tülgastust. Jalge ees loksus must vesi, tuletades meelde kusagilt kuuldud legendi piirijõest elusate ja surnute maailma vahel. See mõte polnud kuigi meeliülendav ja kuigi Willard polnud ebausklik, tuli tahtmine halva õnne peletamiseks kolm korda sülitada.

„Omega Kolm kutsub Ranger One,” kõlas kõrvaklappides kutsung.

„Kuulen,” vastas Willard.

„Keskus saatis andmed kadunud remontbrigaadide kohta. Üks ei tulnud tagasi lõigult A1-B1.”

„Need mehed leidsime me üles,” noogutas Willard. „Teine?”

„Teine kadunud brigaad laskus esimesse settebasseini,” teatas autojuht. „Olge seal ettevaatlikud.”

„Selge. Jõuame sinna umbes tunni pärast. Side lõpp.”

„Side lõpp.”

 

Willard käskis meestel tempot tõsta. Teele pidi jääma veel kaks harukollektorit ja kui neist peaks avanema võimalus maapinnale pääseda, kavatses ta seda kasutada. Meestel oli hädasti väikest pausi tarvis. Ja sõõm värsket õhku kulus ka ära.

Esimeses kollektorite ristumiskohas polnud mingit võimalust üles minna, laealust platvormi polnud, ainult sild ühendas kahte harukollektorit. Siin sattusid nad kuue roti omavahelise kähmluse peale ning ees liikuvatel meestel oli tegemist, et mitte ootamatu saagi ossa sattuda. Doktor Walkeri sõnad kasvuprotsessi ajal tekkiva meeletu isu kohta pidasid paika ja sillal vedelesid vähemalt sama paljude rottide paljaksnäritud jäänused. Ilmselt polnud ka sellest korralikuks kõhutäieks piisanud ning rahuldamata nälg ajas rotid uuesti elu ja surma peale võitlema. Salk turvamehi paistis neile ilmselt kergema ja ohutuma saagina, nad lõpetasid kohe omavahelise heitluse ja ründasid raevukalt inimesi. Willard ja Jacks pidid tule avama juba enne sillale jõudmist. Kuna sild oli kitsas, tungisid rotid peale kahekaupa, kuulid vigastasid ainult esimesi, tagumised jäid aga puutumata. Olukord muutus kiiresti kriitiliseks, kui Willardi Staril lõppesid padrunid, pideme vahetamiseks ei jäänud aga aega ja Jacks oli ametis teise ründava roti tõrjumisega.

Samas lahvatas otse Willardi õla kohalt leegiheitja tulekeel, ja talle sõna otseses mõttes selga roniv Wheaton, kes oli vahepeal Jamiesoni leegiheitja endale kaubelnud, möirgas midagi arusaamatut, millest eristus vaid sõna „emapilastaja”. Wheaton oli oma tavapärase kuraasi tagasi saanud. Willard kallutas ennast kuumust õhkuvast joast nii kaugele kui võimalik. Talle tundus, et veel hetk ning siis lahvatab ka tema kummeeritud kostüüm rottidega võidu leekidesse. Wheaton summutas siiski ettevaatusest leegi, taibates isegi, et rühmaülem on ohus. Jacks, kellel samuti vahepeal padrunid lõppesid, kuid kes tänu Wheatoni poolt rottide hulgas tekitatud paanikale jõudis salve vahetada, lasi ühe põlevatest rottidest maha. Teine leekiv elukas jooksis hullunult edasi-tagasi, hirmutades kaht ellujäänud rotti sedavõrd, et üks neist üle käsipuu hüppas. Leclerc saatis talle granaadi järele. Pärast mõningast jälgimist ühmatas ta rahulolevalt – all ei paistnud mingit liikumist. Nüüd lõpuks oli ka Willardil aega pide ära vahetada ja viimase ellujäänud roti võtsid nad maha kahest torust korraga antud valanguga.

„Paistab, et neile meeldivad just tunnelite ristumiskohad,” sõnas Willard, kui nad olid silla üle vaadanud ja veendunud, et kõrvalkäigu võre oli kindlalt kinni.

„Pärast kasvamist tunduvad tunnelid neile liiga kitsastena,” arvas Jacks. „Kasvukiirust arvestades ei suuda nende psüühika nii kiiresti kohaneda ning neil võib tekkida raskusi ümbruse adekvaatse hindamisega.”

Willard muigas kergelt, Jacksi jutt sarnanes rohkem teadusliku töötaja mõtteavaldusele kui endise merejalaväelase sõnadele. Rühmaülem ei imestanud, Kotkasulg oli täis üllatusi, mis jahmatasid teinekord isegi teda hästi tundvaid inimesi. Talle meenus üks luureoperatsioon Lähis-Idas, mis oleks äärepealt läbi kukkunud, kui Kotkasulg poleks ootamatult araabia keeles rääkima hakanud, ilmutades seejuures hämmastavaid teadmisi kohalikest oludest.

Willard patsutas Kotkasulele õlale ja hõikas Ramirezt, küsides, kas järgmises ristumiskohas on lootust üles pääseda. Saanud jaatava vastuse, andis ta meestele käsu edasi liikuda.

 

Järgmise ristumiskohani jõudsid nad ilma vahejuhtumiteta, pidevate kokkupõrgete järel tundus see teelõik lausa mõistusevastaselt rahulik. Ristumiskohas viis redel üles platvormile, sealt keerdtrepi kaudu samasugusesse ruumi nagu see, kust nad kanalisatsioonisüsteemi sisenesid. Selgitanud raadio kaudu Catanole, kus nad on, ja oodanud, kuni viimasena sisenenud Jacks ukse suleb, tõmbas Willard kergendustundega gaasimaski peast. Ka siin oli õhk paks, kuid polnud võrreldavgi all kollektoris valitseva lehaga.

„Tehke suitsu,” pakkus Willard, õngitsedes avatud kombinesooni põuest paki filtrita „Cameleid”. „Järgmise korrani läheb kaua.”

Jacks ja Ricardo lasid ennast meelsasti kostitada. Nad suitsetasid kiirustamata ja mõnuga ning Ricardo patsutas Hartmannile õlale, sõnades:

„Kannata ära, Püha Isa. Seekord on meil seda tõesti tarvis.”

Hartmann, kes oli täiskarsklane, krimpsutas nina.

„Elan üle,” porises ta. „Üks lehk kõik!”

Mehed puhkesid naerma.

„Kontrollige oma leegiheitjad üle,” manitses Willard. „Et selliseid asju nagu Wheatonil rohkem ei juhtuks!”

„Kuulsid, Ric, on sul tšillilaadung kaasas?” irvitas Jacks, viidates mehhiklase toitumisharjumustele, mille tõttu teda Leegiheitjaks kutsuti.

„Lõksuta aga lõksuta, viimane mohikaanlane,” andis Ricardo vastu.

Olafsen ja Leclerc lasid veepudeli ringi ja kõik kustutasid janu. Tegelikult tahtnuks mehed pärast hingetõmbepausi veidi ka keha kinnitada – keegi neist polnud ju hommikust saadik söönud, ent praegu ei tasunud sellele mõeldagi, nende ajakavas polnud kohta ei lõuna- ega õhtusöögile. Mõned tuubid toitegeeli ja paar kiiresti mälutud energiabatooni oli kõik, mida nad endale lubada said.

„Kurat, miski siin ei klapi, kas sa ei leia?” pomises Olafsen Willardi kõrval vastu seina nõjatudes.

„Mida sa silmas pead?” päris Willard.

„Olgu, sattus see möga torustikku, lahustus vees, sellest saan ma aru,” arutles Olafsen. „Aga kuidas rotid sellega kokku puutusid? Ma saan aru, et kalad ja muud vee-elukad – need elavadki selle sees. Aga rotid? Ja veel see kass? Kassid ju pelgavad vett?”

„Ütle välja, ära keeruta!” ärgitas Willard. „Sul on teooria, ega sa muidu ei heietaks.”

„Ma mõtlen, et mis siis, kui see on osa mingist kuradi katsest? Kontsentraadi mõju loomulikus keskkonnas ja muu selline...”

„Sa arvad, et rotid nakatati teadlikult?”

Olafsen kehitas õlgu.

Willard silmitses oma asetäitjat mõtlikult. Kui see oleks juhtunud firma territooriumil, oleks Olafseni teooria kõlanud igati usutavalt. Linna kanalisatsioon oli aga teine asi. Sellist riski ei saanud isegi WSA-taoline suurkorporatsioon endale lubada.

„Ei usu,” raputas ta pead. „Panused on liiga kõrged.”

„WSA on ennegi kõrget mängu mänginud,” arvas Olafsen.

„Ei, Olaf, seerul on õigus,” sekkus Jacks, kes oli mõttevahetust suitsu pahvides hoolega jälginud. „See pask hulbib siin vabalt ringi.”

„Miks siis torumehed või me ise juba hiiglased ei ole?” sekkus Wheaton murelikult oma käsi silmitsedes.

„Vaat sellega on küll midagi väga valesti,” venitas Jacks mõtlikult. „Oletame, et lühiajalisest kokkupuutest on lihtsalt vähe. Meil on pealegi kaitseülikonnad ja maskid. Jah, rotid ei ela vees ja kassid ammugi mitte, kuid jooma nad ju peavad. Ja kui nad üksteisest toituvad, siis söövad nad ju paratamatult ka nakatunud liha. Kui palju peab seda sööma? Ja kuidas saab kontsentraat tekitada juurde loomulikust kasvust sada korda suuremat biomassi? Kust see tuleb?”

„Kuulge, mehed, lõpetage õige ära,” urises Ricardo süngelt. „Siin kuradi solgitorus tulevad selletagi kummalised mõtted. Küllap sorgivad geenidega...”

„Et äkki läheb sitasti, kasvatad endale veel kolm-neli jalga alla ja me peame su siin siruli tõmbama?” pakkus Wheaton. Küllap ta tundis ise samuti.

„Täpipealt,” möönis Ricardo. „Pärast räägitakse sinust kui solgitorus surma saanud mehest. Paremal juhul.”

„Pole just suurem asi väljavaade,” muigas Olafsen kõveralt. „Valhalla pidulauda selliseid igatahes ei lasta. Aga ega geenid ka õhust liha ei tee? Või kuidas see piiblis käis?”

„See on jama,” ei jätnud Jacks. „Siin on midagi hoopis keerukamat. Willard, kui suur on võimalus, et meid tagasi ei oodatagi?”

„WSA-l ei ole meist vingemat turvateenistust. Meie asi on ellu jääda ja ülesanne täita, kurat võtaks!” sähvas Willard südametäiega ning astus mahavisatud koni laiaks. Talle ei meeldinud üldse, mis suuna vestlus oli võtnud, seda enam, et ta oli selliseid mõtteid ise ka mõelnud. „Walker ütles enne midagi kummalist: et nad on muutnud seda kontsentraati nii, et see mõjub ainult selgroogsetele ja et organismi ümberehitamine pole kerge.”

„Nanorobotid,” pomises Jacks süngelt. „Või midagi muud kõrgtehnoloogilist. Midagi, mis ehitab organismi sellest, mis kätte saab. Solgist.”

„Ja palju neid peab olema, et nad tööle hakkaksid?” küsis Olafsen mõtlikult.

„Nad lasid siia neutralisaatorit,” tuletas Willard meelde.

Jacks vaatas vastikusega oma veepudelit. „Noh, loodetavasti oleme natukegi väärt ja nad teavad, mida teevad.”

„Arvad, et...?” Olafsen taipas ja piidles nüüd omakorda kahtlustavalt oma veepudelit.

Willard tõusis järsult. „Püsti! Hakkame liikuma. See ei ole veel läbi!”

 

Nad vahetasid kohad vahepeal järele jõudnud Catano rühmaga, kes omakorda seal väikeseks puhkuseks peatus.

Poole tunni pärast jõudis Willardi rühm seiklusteta esimese basseinini. Ruum avardus tohutuks võlvsaaliks, mille põhjas loksus laisalt mustendav veeväli. Aga see ei olnud ainuke hiiglaslik asi, mida siin imetleda. Mehed kogunesid basseini äärde ritta. Nende nägudel peegeldus jahmatus.

Willard ajas pea kuklasse. Hobusesuurune koer oli naljaasi selle kõrval, mida ta nägi. Jah, nüüd oli selge, miks Kanalisatsioonitrustil veel mõned mehed kadunud olid.

„Uskumatu Hulk on selle kõrval siin poisike!” pomises Olafsen.

„Jah, täitsa roheline,” irvitas Wheaton. „Hobusepask, kas pole, Olaf?”

„Mida kõike solgist teha annab!” imestas Jacks.

Shelton laskus vaikides ühele põlvele ja hakkas õlalt võetud kaadervärgi kallal toimetama.

„Stinger? Kust sa selle said?” päris Hartmann üllatunult, nähes, kuidas kaasvõitleja end asjalikult lahinguks valmis seab.

„Ülevalt tõin,” kehitas Shelton õlgu. „Siis, kui gaasimaski järel käisin. Mis ta seal bussis ikka ilmaasjata vedeleb...”

„Kurat, miks keegi ei öelnud, et kanalisatsioonis võib kodutuid olla?” pomises Ricardo jahmunult.

Willard ainult vandus. See päev tõotas kujuneda pikemaks, kui ta oli arvanud.