Raamatu algus

Linnuks maalitud lennukid lendasid läbi maailma südame. Lindsay seisis põlvekõrguses rohus, vaadates ainiti üles, et nende lendu jälgida.

Haprad nagu tuulelohed, planeerisid ja laskusid pedaalidega juhitavad kerg­lennukid kõrgel üleval läbi kaalutusetsooni. Nende taga hõõgus kaarduv maas­tik üle kogu silindrilise maailma, nisukollases ja puuviljaväljade rohe­lises.

Lindsay varjas silmad ühest maailma piklikust aknast voogava silmi­pimes­tava päikeseküllase valguse eest. Üks lennuk, tiibadel elegantsed sinised suled valgel taustal, ületas valguseriba ja sööstis hääletult tema kohale. Ta nägi piloodi pikki juukseid lehvimas, kui too taas ülespoole pedaalis. Lindsay teadis, et naine oli teda näinud. Ta tahtis hüüda ja hullupööra lehvitada, aga teda jälgiti.

Ta vangistajad jõudsid talle järele – tema naine ja onu. Kaks vana aristok­raati kõndisid piinarikka aeglusega. Onu punetas näost; ta oli oma südame­stimulaatori kiiremaks keeranud. „Sa jooksid,” ütles ta. „Sa jooksid!”

„Sirutasin jalgu,” teatas Lindsay teda süütul ilmel trotsides. „Ma jään kodu­arestist kangeks.”

Ta onu kiikas üles, et Lindsay pilku jälgida, varjates silmi maksaplekilise käega. Linnuks maalitud lennuk hõljus nüüd Läpalaigu kohal – see oli põllu­majan­duspaneeli soine koht, kus pinnas oli kõdunema hakanud. „Vaatad Läpa­laiku, jah? Kus su sõber Constantine tegutseb. Räägitakse, et ta saadab sulle sealt signaale.”

„Philip töötab putukatega, onu. Ta pole krüptograaf.”

Lindsay valetas. Koduaresti ajal sõltus ta Constantine'i salasignaalidest.

Tema ja Constantine olid poliitilised liitlased. Kui algas karmi käe poliitika, isoleeriti Lindsay oma perekonna härrastemaja piiridesse. Aga Philip Cons­tantine'i ökoloogilised oskused olid asendamatud. Ta oli ikka veel vaba ja töötas Läpalaigu juures.

Pikaajaline vangistus oli Lindsay meeleheitele ajanud. Talle sobis viibimine inimeste hulgas, kus said särada ta suurepärased diplomaadioskused. Eral­da­tuses oli ta kõhnunud: kõrged põsesarnad tõusid teravalt esile ja hallid silmad hõõgusid trotslikus kättemaksuhimus. Ta moodsalt lokitud juuksed olid kiirel jooksul sassi läinud. Ta oli pikk ja sihvakas, Lindsay klanni pika lõua ja väljen­dusrikaste kaardus kulmudega.

Tema naine Alexandrina võttis tal käe alt kinni. Naine oli moodsalt riides, pikas volditud seelikus ja valges arstituunikas. Ta valge läbipaistev jume kõneles elujõuta tervisest nagu oleks ta nahk täiuslikult trükitud paberjäljend. Ta otsaesist ehtisid mumifitseerunud laubakiharad.

„Sa lubasid, et ei räägi poliitikast, James,” ütles ta vanemale mehele. Ta vaatas Lindsay poole üles. „Sa oled kahvatu, Abelard. Ta on sind endast välja viinud.”

„Kas ma olen kahvatu?” sõnas Lindsay. Ta kasutas oma vormijatelt saadud diplo­maadiväljaõpet. Põsed võtsid värvi. Ta laiendas pupille ja naeratas hammaste särades. Onu astus kulmu kortsutades sammu tagasi.

Alexandrina nõjatus Lindsay käsivarrele. „Mulle meeldiks, kui sa ei teeks niimoodi,” ütles ta mehele. „See hirmutab mind.” Ta oli Lindsayst viis­küm­mend aastat vanem ja ta põlved olid äsja välja vahetatud. Mehhanisti päritolu teflonist põlvekedrad tegid talle ikka veel vaeva.

Lindsay nihutas köidetud väljatrüki vasakusse kätte. Koduaresti ajal oli ta tõlkinud Shakespeare'i teoseid kaasaegsesse Päikese ümbruse inglise keelde. Lindsay klanni vanemad olid teda selles innustanud. Nad arvasid, et antik­vaarsed hobid juhivad ta tähelepanu riigivastastelt sepitsustelt kõrvale.

Auhinnaks lubasid nad tal töö Muuseumile kinkida. Ta oli sellest võima­lusest kinni haaranud, et korrakski koduarestist välja saada.

Muuseum oli õõnestustöö taimelava. See oli ta sõpru täis. Nad nimetasid end alalhoidlikeks. Reaktsiooniline noorsooliikumine, mis oli romantiliselt kiin­dunud mineviku kunsti ja kultuuri. Nad olid teinud Muuseumist oma poliitilise kantsi.

Nende maailm oli Kuu Orbiidi Selguse Mere Korporatiivne Vabariik, kahe­saja-aastane kunstlik elukeskkond, mis tiirles Kuu orbiidil. Ühena vanimatest inimkonna rahvusriikidest kosmoses oli see traditsioonidega koht, kus kehti­sid konservatiivse kultuuri pikaajalised tavad.

Ent muutused olid sisse murdnud, hakates levima asteroidivöö ja Saturni rõngaste uuematest ja tugevamatest maailmadest. Mehhanistide ja vormijate suurriik olid oma sõja sellesse vaiksesse linnriiki toonud. Pinge jagas elanik­konna fraktsioonideks: Lindsay alalhoidlikud radikaalsete vanade võimu vastu, mässumeelsed plebeid rikka aristokraatia vastu.

Mehhanistide poolehoidjad olid vabariigis ülekaalus.

Radikaalsed vanad hoidsid oma haldushaiglatest võimu enda käes. Need iidsed aristokraadid, kõik üle sajandi vanad, olid mehhanistide arenenud apara­tuuri abil kokku lapitud, nende elu pikendas imporditud proteesi­teh­no­loogia. Aga meditsiinikulud olid vabariiki pankrotti viimas. Nende maailm oli juba mehhide meditsiinikartellidele tohutult võlgu. Varsti saab vabariigist mehhanistide sõltlasriik.

Ent vormijad kasutasid oma kiusatuste arsenali. Aastaid varem olid nad Lindsayd ja Constantine'i koolitanud ja õpetanud. Nende kahe sõbra – oma põlv­konna liidri – kaudu kasutasid vormijad ära noorte raevu, kes nägid, kuidas neilt riisuti mehhanistide kasumi nimel nende sünnijärgsed õigused.

Pinge oli vabariigis kasvanud, kuni üksainuke žest võis selle plahvatama panna.

Küsimus oli elus. Ja tõendiks pidi olema surm.

Lindsay onul oli hing kinni. Ta puudutas oma randmemonitori ja keeras südame aeglasemalt lööma. „Aitab trikkidest,” ütles ta. „Muuseumis ooda­takse.” Ta kortsutas kulmu. „Pea meeles, ei mingeid kõnesid. Kasuta ette­val­mis­tatud avaldust.”

Lindsay vaatas pingsalt ülespoole. Linnuks maalitud kerglennuk sööstis mootor­pikeesse.

„Ei!” karjatas Lindsay. Ta viskas raamatu käest ja jooksis.

Kerglennuk prantsatas väljaspool vabaõhuamfiteatri kiviistmete ringi rohu­le maha.

Lennuk lamas purustatuna, tiivad kokkupõrke löögist elegantselt kaar­du­nud.

„Vera!” hüüdis Lindsay.

Ta sikutas naise keha haprast vrakist välja. Naine hingas veel; suust ja nina­sõõr­metest voolas verd. Ta ribid olid murdunud. Ta oli lämbumas. Mees rebis ta alalhoidlike stiilis kostüümi rõngakujulist kaelust. Kaelusetraat lõikas talle kätte. Kostüüm imiteeris skafandri disaini; selle lõõtsaks volditud küünar­nu­kid olid muljutud ja plekilised.

Kõrgest rohust lendas välja väikesi valgeid ööliblikaid. Need sõelusid ringi nagu meelitaks neid veri.

Lindsay lükkas naise näolt ööliblika ja surus huuled tema huultele. Pulss naise kaelal jäi seisma. Ta oli surnud.

„Vera,” oigas mees. „Kullake, sa said põletada...”

Teda tabas valu ja juubelduse laine. Ta langes enda ümbert kinni hoides päike­sesoojale rohule. Üles paiskus veel rohkem ööliblikaid.

Vera oli selle ära teinud. Nüüd tundus see kergena. See oli midagi, millest nad olid kahekesi sadu kordi rääkinud, keset sügavat ööd Muuseumis või pärast abielurikkumist voodis. Enesetapp, viimane protest. Lindsay vaimu­sil­mas avanes tohutu vaade mustale vabadusele. Ta tundis paradoksaalset elu­jõudu. „Kallis, see pole kauaks...”

Onu leidis ta põlvitamast. Vanema mehe nägu oli hall.

„Oh,” ütles ta. „See on nurjatu. Mida sa teinud oled?”

Lindsay tõusis uimaselt jalule. „Mine tema juurest eemale.”

Onu jõllitas surnud naist. „Ta on surnud! Neetud lollpea, ta oli ainult kaks­küm­mend kuus!”

Lindsay sikutas oma lõõtskäisest välja pika rohmakalt taotud metallist pistoda. Ta tõstis selle üles ja suunas oma rinnale. „Inimkonna nimel! Ja inim­like väärtuste säilitamise nimel! Ma valin vabal tahtel…”

Onu haaras tal randmest. Nad kähmlesid veidi teineteisele otsa põrnitsedes ja Lindsay pillas noa. Ta onu haaras selle rohust ja libistas oma laborikitli varju. „See on ebaseaduslik,” ütles ta. „Sa saad relvasüüdistuse.”

Lindsay naeris ebakindlalt. „Ma olen su vang, aga sa ei saa mind peatada, kui ma otsustan surra. Nüüd või hiljem, mis vahet seal on?”

„Sa oled fanaatik.” Onu vaatas teda kibeda põlgusega. „Vormijate kool kuni lõpuni, kas pole? Sinu koolitamine maksis vabariigile terve varanduse ja sina kasutad seda võrgutamiseks ja mõrvamiseks.”

„See oli ilus surm! Parem surra kiiresti, kui elada kakssada aastat mehha­nis­tist juhtmepeana.”

Vanem Lindsay põrnitses surnud naise riietel kihavat valgete ööliblikate summa. „Kuidagimoodi me paneme su selle eest maksma. Sinu ja selle tõusi­kust plebei Constantine'i.”

Lindsay ei uskunud oma kõrvu. „Sa loll mehhivärdjas! Vaata teda! Kas sa ei näe, et te olete meid juba tapnud? Ta oli meist parim! Ta oli meie muusa.”

Ta onu kortsutas kulmu. „Kust kõik need putukad tulid?” Ta kummardus ja lükkas kortsuliste kätega ööliblikaid kõrvale.

Lindsay sirutas end äkitselt ettepoole ja haaras naise kaelast kuldse filig­raan­medaljoni. Onu kahmas tal varrukast.

„See on minu oma!” hüüdis Lindsay. Tekkis vihane võitlus. Onu murdis Lindsay kohmaka haarde ja lõi Lindsayle kaks korda jalaga kõhtu. Lindsay vajus põlvili.

Onu tõstis medaljoni puhkides üles. „Sa ründasid mind,” ütles ta šokee­ri­tult. „Sa kasutasid kaaskodaniku vastu vägivalda.” Ta avas medaljoni. Ta sõrme­dele voolas paksu õli.

„Ei olegi sõnumit?” lausus ta üllatunult. Ta nuusutas oma sõrmi.

„Parfüüm?”

Lindsay põlvitas, hingeldades ja iiveldades. Ta onu karjatas.

Valged ööliblikad sööstsid mehe poole, klammerdudes ta käte õlise naha külge. Neid oli tosinate kaupa.

Nad ründasid teda. Ta karjatas veel kord ja peksis endale vastu nägu.

Lindsay veeretas end kaks korda üle külje, onust eemale. Ta põlvitas väri­sedes rohus. Onu oli maas, krampides nagu langetõbine. Lindsay ronis käpa­kil tahapoole.

Vana mehe randmemonitor säras punaselt. Ta ei liigutanud enam. Valged ööliblikad roomasid mõne hetke ta kehal, lendasid seejärel ükshaaval minema ja kadusid rohu sisse.

Lindsay vaarus püsti. Ta vaatas selja taha, üle aasa. Tema naine jalutas aeglaselt läbi rohu nende poole.