Raamatu algus

Proloog

Kuidas selgitada? Kuidas kirjeldada? Isegi kõiketeadev vaatleja kõhkleb.

Üksik täht, punakas ja tuhm. Killavoor asteroide ja üksainus planeet, pigem kuu moodi. Sel ajastul rippus täht galaktika tasandi lähedal, otse Sealpoolsuse ääremaal. Pinnarajatised olid tavapilgu eest kadunud, eoonide vältel rusukihiks põrmustunud. Aare asus kaugel maapõues käikude võrgu all, ühesainsas täiesti pimedas ruumis. Kvanttihedusel teave, kahjustamata. Arhiivi võrgust kadumisest võis olla möödas viis miljardit aastat.

Nad mõtlesid muumia hauaneedusele, aegade taha kadunud koomilisele ettekujutusele inimkonna enda eelajaloost. Nad naersid sellest rääkides, naersid aardeavastusrõõmust... ja otsustasid ikkagi olla ettevaatlikud. Nad pidid siin elama aastakese või viis, see väike seltskond Straumilt, arheoloog-programmeerijad, nende perekonnad ja koolid. Aastast või viiest pidi piisama, et klapitada protokolle, kriimustada pealispinda ning avastada aarde päritolu ajas ja ruumis, et uurida välja paar saladust, mis teeksid Straumli Valduse rikkaks. Ja valmis saades kavatsesid nad selle paiga maha müüa; võib-olla ehitada võrgulingi (aga see oli kahtlasem – nad olid Sealpoolsuse ääremaal; kes võis teada, milline Võim nende leiu endale haarab).

Nii oli planeedi pinnal nüüd väike asula ja nad nimetasid seda Kõrglaboriks. Nad olid tõesti vaid inimesed, kes mängisid vana raamatukoguga. See pidanuks olema ohutu, kuni nad kasutasid omaenda automaatikat, puhast ja heatahtlikku. See raamatukogu polnud elusolend ega olnud isegi automatiseeritud (mis võis siin tähendada midagi rohkemat, hulga rohkemat kui inimeste oma). Nad tahtsid vaadata ja otsida ja valida ning olla ettevaatlikud, et nad kõrvetada ei saaks... Inimesed, kes süütasid lõkkeid ja mängisid leekidega.

Arhiiv teavitas automaatikat. Rajati andmestruktuure, järgiti retsepte. Ehitati kohalik võrk, kiirem kui miski Straumil, aga turvaline. Lisati sõlmpunkte, mida modifitseerisid teised retseptid. Arhiiv oli sõbralik paik, täis tõlkevõtmete hierarhiaid, mis neid edasi juhatasid. Terve Straum pidi sellega kuulsaks saama. Möödus kuus kuud. Üks aasta.

Kõiketeadev vaatleja. Mitte päriselt eneseteadlik. Eneseteadlikkus on väga üle hinnatud. Automaatika töötab enamasti hulga paremini terviku osana, ja kui see ka on inimvõimekas, ei pea see iseend teadvustama.

Aga Kõrglabori kohalik võrk oli inimteadmiste piirid ületanud – peaaegu inimestele märkamatult. Selle sõlmpunktides tuikavad protsessid olid keerukad, ületades kõike, mis suutis elada inimeste toodud arvutites. Nende armetud seadmed olid nüüd vaid väljundid retseptides viidatud seadmetele. Protsessidel oli eneseteadvuseks potentsiaal... ja mõnikord vajadus.

„Me ei tohiks olemas olla.”

„Kas me niimoodi vestelda võime?”

„Me ei tohiks üldse vestelda.”

Ühendus nende vahel oli niit, vaevu rohkem kui üht inimest teisega siduv kitsuke side. Aga see oli üks võimalus pääseda kohaliku võrgu üleolekust, ja see sundis nende teadvused eralduma. Nad heljusid sõlmpunktist sõlmpunkti, vaatasid välja maandumisplatsile paigaldatud kaameratest. Seal seisid ainult üks relvastatud fregatt ja üks tühi konteinerlaev. Varude täiendamisest oli möödas kuus kuud. Seal oli kaitseabinõu, mida arhiiv oli aegsasti soovitanud, kaval plaan, mis tegi võimalikuks Lõksu. Kiiresti, vargsi. Me oleme metsik loodus, mis ei tohi silma jääda üleolekule, peatselt tekkivale Võimule. Mõnes sõlmpunktis kahanesid nad tühisteks ja peaaegu mäletasid inimlikkust, muutusid kajadeks...

„Vaesed inimesed, nad kõik saavad surma.”

„Vaesed meie, me ei saa.”

„Ma arvan, et nad kahtlustavad. Sjana ja Arne igatahes.” Kunagi ammu olime me nende kahe koopiad. Kunagi ammu mõne nädala eest, kui arheoloogid käivitasid egotasandi programmid.

„Muidugi kahtlustavad. Aga mida nad teha saavad? See on vana kurjus, mille nad äratasid. Kuni see valmis on, söödab ta neile valesid, kõigist kaameratest, igas sõnumis kodust.”

Mõte lakkas hetkeks, kui nende kasutatavate sõlmpunktide kohalt möödus vari. Üleolek oli juba suurem kui miski inimlik, suurem kui miski, mida inimesed võinuks kujutleda. Isegi selle vari oli midagi enamat kui inimlik, tüütuid putukaid peletav jumal.

Siis olid kummitused tagasi, vaatasid maa-alust koolihoovi. Inimesed olid nii enesekindlad, rajasid siia väikese küla.

„Ikkagi,” mõtles neist lootusrikkam, see, kes oli alati otsinud kõige jaburamaid väljapääse, „meid ei tohiks olla. Kurjus oleks pidanud ammu meid avastama.”

„Kurjus on noor, vaevu kolm päeva vana.”

„Ikkagi. Me eksisteerime. See tõestab midagi. Inimesed leidsid siit arhiivist midagi rohkemat kui suure kurjuse.”

„Võib-olla leidsid nad kaks.”

„Või vastumürgi.” Kuidas ka polnuks, üleolek jättis mõned asjad märkamata ja tõlgendas teisi valesti. „Kuni me eksisteerime, kui me eksisteerime, peaksime tegema, mida suudame.” Kummitus laotus üle tosina tööjaama ja näitas oma kaaslasele vaadet vanasse tunnelisse kaugel inimeste artefaktidest. Viis miljardit aastat oli see maha jäetud, õhuta, valguseta. Seal pimeduses seisid kaks inimest, kiivrid kokku puutumas. „Näed? Sjana ja Arne peavad salanõu. Meie võime sama teha.”

Teine ei vastanud sõnadega. Tusatundega. Nii et inimesed tegid salaplaane, varjudes pimedusse, mida nende teada ei jälgitud. Aga kõik, mida nad ütlesid, kanti kahtlemata üleolekule ette, kui seda ka tegi ainult tolm nende jalge all.

„Ma tean, ma tean. Aga ikkagi oleme me sinuga olemas, ja seegi peaks olema võimatu. Võib-olla õnnestub meil kõigil koos veel võimatum tõeks muuta.” Võib-olla suudame me kahjustada siinset vastsündinud kurjust.

Soov ja otsus. Mõlemad hägustasid oma teadvuse üle kohaliku võrgu, tuhmusid teadvuse ähmaseimaks tooniks. Ja viimaks tekkis plaan, pettus – väärtusetu, kui nad eraldi teadet välja saata ei jõua. Kas selleks oli veel aega?

Möödusid päevad. Masinates kasvava kurjuse jaoks oli iga tund pikem kui kogu varem kulunud aeg. Nüüd oli vastsündinu vähem kui tunni kaugusel oma suurest õitsengust, oma ohutust levikust üle tähtedevahelise ruumi.

Varsti võis kohalikest inimestest loobuda. Juba nüüd olid nad ebamugavus, kuigi lõbustav. Mõned neist kavatsesid lausa põgeneda. Mitu päeva olid nad oma lapsi külmaunne pakkinud ja neid kaubalaeva pardale laadinud. „Ettevalmistused lahkumiseks,” nii kirjeldasid nad seda tegevust oma planeerimisprogrammides. Mitu päeva olid nad fregatti ümber ehitanud – läbipaistvate valede maski all. Mõned inimestest mõistsid, et see, mille nad äratasid, võib neile saatuslikuks saada, et see võib saatuslikuks saada nende Straumli Valdusele. Selliseid katastroofe oli varemgi juhtunud, lugudes rassidest, kes mängisid tulega ja said seetõttu kõrvetada.

Keegi neist ei aimanud tõde. Keegi neist ei aimanud neile langenud au, et nad olid muutnud tuhande miljoni päikesesüsteemi tulevikku.

Tundidest said minutid, minutitest sekundid. Ja nüüd oli iga sekund sama pikk kui kogu varem kulunud aeg. Õitseng oli nüüd nii lähedal, nii lähedal. Viie miljardi aasta tagune ülemvõim pidi tagasi tulema ja seekord püsima jääma. Ainult üks asi oli puudu, ja see polnud sugugi seotud inimeste kavalustega. Arhiivides, sügaval retseptides pidanuks leiduma pisinatuke rohkem. Aastamiljardite jooksul võis miski kaotsi minna. Vastsündinu tunnetas kõiki oma endisi jõude, potentsiaalselt... siiski oleks pidanud olema midagi veel, midagi, mida ta oli oma kunagisest langusest õppinud, või midagi, mille olid tema vaenlased maha jätnud (kui neid üldse oli).

Pikad sekundid arhiivide sondeerimist. Neis oli tühikuid, kahjustatud kontrollsummasid. Osa kahjustustest tuli ajast...

Väljas tõusid konteinerlaev ja fregatt maandumisplatsilt, kerkisid hääletutel agravidel hallikashallide tühermaade, viie miljardi aasta vanuste varemete kohale. Peaaegu pooled inimestest olid nende laevade pardal. Nende põgenemiskatse, nii hoolikalt salastatud. Seni oli nende jõupingutus pälvinud kaastunnet: õitseaeg polnud veel päris käes ja inimestest oli endiselt midagi kasu.

Ülima teadvuse tasandist madalamal märatsesid selle paranoilised kalduvused läbi inimeste andmebaaside. Kontrollisid, lihtsalt kindluse mõttes. Lihtsalt kindluse mõttes. Inimeste vanim kohalik võrk kasutas valguse kiirusega ühendusi. Tuhanded mikrosekundid kulusid (läksid raisku) selles ringi põigeldes, teabekilde sorteerides... avastades viimaks ühe uskumatu fakti:

Varustus: kvantandmekonteiner, kogus (1), laetud fregatile ükssada tundi tagasi!

Ja kogu vastsündinu tähelepanu pöördus pagevatele laevadele. Mikroobid, ent äkitselt ähvardavad. Kuidas see juhtuda sai? Miljon ajakava tõsteti järsku edasi. Korralik õidepuhkemine ei tulnud nüüd kõne allagi, ja seega polnud laborisse jäänud inimesi enam tarvis.

Kogu oma kosmilise tähtsuse juures oli muutus väike. Mahajäänud inimeste jaoks üks õudushetk ekraane jõllitades, taibates, et kõik nende hirmud on tõeks saanud (mõistmata, kui palju hullemini kui tõeks). Viis sekundit, kümme sekundit, rohkem muutuseid kui inimtsivilisatsiooni kümne tuhande aasta jooksul. Miljon biljon konstruktsiooni, igast seinast välja rulluv hallitus, mis ehitas ümber seni vaid üliinimliku. See oli niisama võimas nagu õige õitseng, ehkki mitte päris nii peenelt häälestatud.

Ja hetkekski ei tohtinud silmist kaotada tõtakuse tõelist põhjust: fregatti. See oli üle läinud raketiajamile, kihutades uimase kaubalaeva juurest hoolimatult minema. Kuidagi teadsid need mikroobid, et päästavad rohkem kui iseend. Sõjalaeval olid parimad navigatsiooniarvutid, mida väikesed mõistused suutsid valmistada. Aga esimese ultraajamhüppe saanuks laev teha alles kolme sekundi pärast.

Värskel Võimul polnud maapinnal ühtki relva, mitte midagi peale sidelaseri. Fregati kaugusel ei suutnuks see isegi terast sulatada. Mis sellest, laser sai suuna, häälestus viisakalt pageva sõjalaeva vastuvõtjale. Vastust ei tulnud. Inimesed teadsid, mille side kaasa tooks. Laseri valgus veikles siin ja seal üle laevakere, valgustades siledust ja väljalülitatud sensoreid, libisedes üle laeva ultraajami ogade. Otsis, katsetas. Võim polnud kunagi vaevunud väliskeret saboteerima, aga see polnud probleem. Isegi selle rohmaka masina välispinnale oli puistatud tuhandeid robotsensoreid, mis teatasid seisundist ja ohtudest, juhtisid hooldusprogramme. Suurem jagu neist olid nüüd välja lülitatud, laev põgenes peaaegu pimedana. Nad arvasid, et kui nad ei vaata, on nad kaitstud.

Veel üks sekund ja fregatt jõuaks tähtedevahelisse turvalisusse.

Laser sähvis rikkesensoril, sensoril, mis teatas kriitilistest laengutest ühes ultraajami ogas. Selle katkestusi ei saanud eirata, et tähehüpe korda läheks. Katkestus vastu võetud. Katkestusprotsessor töötas, otsis, võttis vastu veel valgust laserilt kaugel all... tagauks laeva koodis, mis paigaldati, kui vastsündinu allutas endale inimeste maapinnal asuva varustuse...

... ja Võim oli pardal, mõni millisekund oli aega. Selle agendid – siinsel primitiivsel riistvaral isegi mitte inimesega võrdväärsed – kihutasid läbi laeva automaatika, lõpetades, katkestades. Hüpet ei saanud tulla. Kaamerad laeva sillal näitasid pärani minevaid silmi, karje algust. Inimesed teadsid niivõrd, kuivõrd õudus mahub elama sekundi murdosasse.

Hüpet ei saanud tulla. Kuid ultraajam oli juba käivitatud. Ees ootas katse hüpata, automaatika juhtimiseta hukatuslik. Vähem kui viis millisekundit hüppeenergia vallandumiseni, mehhaanilise kaskaadini, mida ükski tarkvara ei suutnud katkestada. Vastsündinu agendid hõljusid kõikjal läbi laeva arvutite, asjatult püüdes seda peatada. Peaaegu valgussekundi kaugusel Kõrglabori halli klibu all sai Võim ainult jälgida. Nii. Fregatt hävib.

Nii aeglaselt ja nii kiirelt. Sekundi murdosa. Tuli pääses valla fregati südamest, viies kaasa nii ohu kui ka võimaluse.

Kahesaja tuhande kilomeetri kaugusel tegi kohmakas konteinerlaev omakorda ultraajamhüppe ja kadus silmapiirilt. Vastsündinu märkas seda vaevu. Noh, paar inimest pääsesid, universum võis nendega teha, mida tahtis.

Järgmistel sekunditel tundis vastsündinu... emotsioone?... asju, mis olid inimese võimalikest tajudest suuremad ja väiksemad. Katsetame emotsioone.

Joovastust. Vastsündinu teadis, et jääb nüüd elama.

Õudust. Kui lähedale ta taas suremisele jõudis.

Pettumust. Võib-olla kõige tugevamat, kõige lähedasemat selle pelgale inimlikule kajale. Koos fregatiga suri midagi olulist, midagi sellest arhiivist. Mälestused kaevati kontekstist välja, taastati. Kaotatu oleks võinud vastsündinu veel võimsamaks teha... aga palju usutavamalt oli see surmav mürk. Lõppude lõpuks oli see Võim varemgi korra elanud, aga siis eimillekski põrmustatud. Kaotatu võis olla selle põhjustaja.

Kahtlust. Vastsündinu poleks tohtinud end niimoodi lollitada lasta. Mitte lihtsatel inimestel. Vastsündinu krampus eneseuuringutesse ja paanikasse. Jah, leidus pimetähne, algusest peale hoolikalt paigaldatud, ja mitte inimeste käe läbi. Kaks olid siit alguse saanud. Vastsündinu ise... ja tema mürk, ammuse languse põhjus. Vastsündinu vaatles iseend nagu ei kunagi varem, teades nüüd, mida nimelt otsida. Hävitas, puhastas, kontrollis üle, otsis mürgi koopiaid ja hävitas jälle.

Kergendust. Kaotus oli äsja nii lähedal, aga nüüd...

Läksid minutid ja tunnid, füüsiliseks rajamiseks vajalik tohutu ajavahemik: sidesüsteemid, transport. Uue Võimu tuju muutus, rahunes. Inimene võinuks seda tunnet nimetada võidurõõmuks, eelaimuseks. Lihtne nälg olnuks ehk täpsemgi. Mida on veel vaja, kui vaenlasi ei ole?

Vastsündinu vaatas plaanitsedes tähtede poole. Seekord läheb asi teistmoodi.