Raamatu algus

1. Baley

1

Elijah oli peitnud end puu varju ja pomises: „Ma teadsin seda. Ma higistan.”

Ta jäi vait ja ajas end sirgu, pühkis käega otsaesist ja põrnitses siis mornilt oma märga peopesa.

„Ma vihkan higistamist!” See kõlas põhjapaneva loodusseadusena, kuid kedagi polnud kuulamas. Ta oli solvunud universumi peale, mis oli taas osanud midagi hädavajalikku nii ebameeldivaks teha.

Mitte keegi ei higistanud kunagi – kui ta seda muidugi ise ei tahtnud – Linnades, kus temperatuur ja niiskus olid kontrolli all ja kus kunagi polnud end vaja pingutada nii, et soojust tekiks rohkem, kui seda lahedalt hajutada annab.

Seda nimetatakse tsivilisatsiooniks.

Ta vaatas põllule, kus korratu kari mehi ja naisi oli suuremal-vähemal määral tema vastutusel. Enamik neist olid teismelised, kuid oli ka temasuguseid keskealisi. Nad kõplasid kohmakalt ja tegid hulga muid asju, milleks tavaliselt kasutati roboteid ja millega robotid oleksid palju paremini hakkama saanud. Nüüd aga olid need kõrvale seisma käsutatud seniks, kuni inimesed kangekaelselt harjutasid.

Taevas olid mõned pilved ja üks neist kattis parasjagu päikese. Ta vaatas kahtlevalt üles. Ühelt poolt hea – kui päike enam otse peale ei paista, lõppeb higistamine, kuid teisalt võis neile vihm kaela tulla.

Väljasolemisega oli kogu aeg see häda, et valida oli vaid ebameeldivate alternatiivide vahel.

Baleyt oli alati imestama pannud, kuidas suhteliselt väike pilv katab päikese ja muudab kogu vaatepiiri ulatuses maa hämaraks, samas kui enamik taevast jääb siniseks.

Oma lehise kupli alt (pisut algelist katust ja seinaks kare puukoor selja taga) uuris ta uuesti oma rühma. Sõltumata ilmast olid nad kord nädalas väljas.

Neid sai iga päevaga rohkem. Neid oli palju rohkem kui see väike vapper käputäis, kellega ta alustanud oli. Linnavalitsus ei olnud neid otseselt toetanud, kuid heatahtlikkus seegi, et neid kuidagi ei takistatud.

Baleyst paremal horisondil – idas, kui otsustada hilisõhtuse päikese asendi järgi – laius Linna tömpide kuplite mass, peites endas kõike, mis elu elamisväärseks tegi. Ta nägi sealpool ka väikest liikuvat täppi, kuid see oli liiga kaugel, et aru saada, mis see on. Selle liikumisviisi ja mõnede muude raskestiseletatavate märkide järgi oli ta veendunud, et see on robot. See polnud muidugi üldse üllatav, sest Maa pind väljaspool Linnu oli robotite pärusmaa, seal ei käinud mitte kunagi mitte keegi – kui välja arvata need ta vähesed mõttekaaslased, kes unistasid tähtedest.

Ta libistas masinlikult silmad üle kõplavate visionääride, neid mõttes kokku lugedes. Ta teadis neid kõiki nime- ja nägupidi. Nad kõik töötasid ja harjutasid Õues olemist...

Ta kortsutas kulmu ja pomises omaette: „Kus on Bentley?”

Ja pisut hingetu rõõmus hääl tema selja taga vastas: „Siin, isa.”

Baley pööras end ringi. „Ära tee seda.”

„Mida?”

„Ära hiili mulle niimoodi ligi. Mul on niigi raske Õues vastu pidada.”

„Ma ei tahtnud sind ehmatada. Rohul käies on raske müra tekitada. Midagi pole teha. Kas sa ei peaks sisse minema, isa? Sa oled nüüd kaks tundi väljas olnud ja minu arvates on sellest sulle küll.”

„Miks? Sest ma olen nelikümmend viis ja sina üheksateistkümnene marakratt? Ja sa pead hoolitsema oma vanadusnõdra isa eest?”

„Jah, täpselt nii. Tõeliselt terane detektiivitöö, luba mainida. Sa tabasid kümnesse.”

Ben irvitas laialt. Ta nägu oli ümar ja silmad särasid. See ei meenutanud eriti ta isa piklikku, tõsist nägu. Temas on nii palju Jessiet, mõtles Baley, nii palju ema.

Ja siiski oli Benil isa mõtteviis. Mõnikord vajus ta süngeisse mõtisklustesse, mis kahtlusteta näitas, kelle poeg ta oli.

„Minuga on kõik korras,” ütles Baley.

„Muidugi, isa. Sa oled meist parim, kui arvesse võtta...”

„Arvesse võtta?”

„Su vanust muidugi. On võimatu unustada, et sina alustasid seda kõike. Aga ma nägin, kuidas sa puu alla varju tulid, ja mõtlesin, et ilmselt vanamehele aitab.”

„Ma sulle teen vanameest.”

Linna poolt lähenevat robotit oli nüüd selgesti näha, kuid Baley ei teinud sellest välja. Tähtsusetu. Selle asemel ta sõnas: „Aeg-ajalt puu varju tulla on mõistlik mõte, kui päike on kõrgel taevas. Me peame õppima taluma ebamugavat väljasolekut, kuid samamoodi peame õppima kasutama seda, mis siin pakkuda on. Muide, päike tuleb pilve tagant välja.”

„Jah, seda ta teeb. Oled kindel, et sisse ei taha?”

„Ma elan selle üle. Kord nädalas on mul vaba õhtupoolik ja ma veedan selle siin. See on mu privileeg. Tuleb koos C-7-ga.”

„Ma tean su taset. See ei kaitse sind üleväsimuse eest.”

„Ma ütlesin sulle, ma tunnen end hästi.”

„Kahtlemata. Aga kui koju jõuame, kukud sa sirgelt voodisse ja lamad seal pimedas.”

„Loomulik vastureaktsioon ülevalgusele.”

„Ja ema on mures.”

„Las muretseb. See ei tee talle häda. Lõpuks pole siin väljas ju mingit ohtu. Kõige halvem on higistamine, aga ma hakkan sellega harjuma. Selle eest ei pääse. Kui me alustasime, ei suutnud me isegi linnast siiani jalutada ja me olime ainult kahekesi. Vaata, palju meid nüüd on ja kaugel me oleme. Ma suudan ka midagi ära teha. Ma pean veel ühe tunni vastu. See pole raske. Tegelikult, Ben, teeks ka emale ainult head, kui ta meiega koos siia välja tuleks.”

„Kes? Ema? Nalja teed?”

„Nukker nali. Kui tuleb aeg lennata, ei saa ma kaasa tulla, sest tema ei tule.”

„Sa veel rõõmustad selle üle. Ära peta end, isa. Seda ei juhtu niipea ja kui sa ka praegu vana ei ole, siis selleks ajaks oled küll. See on noorte mäng.”

„Tead,” tõmbas Baley käe pooleldi rusikasse, „sa oled nii ennast täis oma ’noorte inimestega’. Oled sa kunagi Maalt välja saanud? Kas keegi neist inimestest on Maalt välja saanud? Mina olen. Kaks aastat tagasi. Täiesti ilma selle aklimatiseerumiseta, mille siin läbi oleme teinud. Ja ma jäin ellu.”

„Ma tean, isa, aga see oli korraks, sa pidid tegema oma tööd ja lõpuks aitas sind toimiv ühiskond seal planeedil. Pole sama asi.”

„See on sama asi,” raius Baley kangekaelselt, teades sisimas väga hästi, et ega ei ole küll. „Ja minek ei pruugi nii kaua võtta. Kui mul lubatakse Aurorat külastada, saame selle projekti lõpuks liikuma.”

„Unusta ära. See pole nii kerge.”

„Me peame vähemalt proovima. Valitsus ei luba meil minna, kui Aurora ei luba. See on kõige suurem ja tugevam Välisilm ja mida see ütleb...”

„Nii ka jääb! Ma tean. Me oleme sellest miljon korda rääkinud. Aga loa saamiseks ei pea sa sinna minema. On olemas selline asi nagu hüperside. Sa saad nendega ka siitsamast rääkida. Ma olen seda palju kordi öelnud.”

„See pole seesama. Ma pean saama nendega näost-näkku rääkida ja ka seda olen ma lugematu arv kordi öelnud.”

„Ja lõpuks pole me niikuinii veel valmis,” märkis Ben.

„Me pole valmis, sest Maal pole meile laevu anda. Välisilmlased annaksid koos vajaliku tehnilise toega.”

„Küll on usku! Miks Välisilmlased seda tegema peaksid? Millal nad hakkasid hoolima meist, lühiealistest maalastest?”

„Kui ma nendega rääkida saaksin...”

Ben naeris. „Jäta, isa. Aurorale tahad sa minna lihtsalt selleks, et seda naist uuesti näha.”

Baley kortsutas nii kõvasti kulme, et need nina kohale hunnikusse kokku jooksid. „Naine? Jehosafat, Ben, millest sa räägid?”

„Kuule, isa, nii omavahel – mitte sõnagi emale – mis sul selle naisega seal Solarial juhtus? Ma olen piisavalt vana, sa võid mulle rääkida.”

„Mis naine Solarialt?”

„Kuidas sa saad mulle otsa vaadata ja öelda, et sa ei saa aru, kui kogu Maa on su lugu näinud hüperlaine-ekraniseeringus? Gladia Delmarre – see naine.”

„Midagi ei juhtunud. Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et see hüperlaine-värk oli puhas jama. Kõigepealt polnud meist kumbki enda moodi. See kirjutati kokku ja avaldati vaatamata minu protestidele, sest valitsus, näe, leidis, et see näitaks meid välisilmlaste ees heas valguses. Ja vaata ette, et sa emale midagi muud mõista ei anna.”

„Ei tule mõttessegi. Aga ikkagi läks Gladia Aurorale ja sa muudkui unistad kah sinna pääsemisest.”

„Tahad sa öelda, et sa tõesti mõtled, et ma tahan Aurorale minna sellepärast... Jehosafat!”

Ta poja kulmud kerkisid. „Mis viga on?”

„See robot. See on R. Geronimo.”

„Kes?”

„Üks meie jaoskonna sõnumikandjatest. Siin väljas! Mul on vaba aeg ja ma jätsin meelega oma vastuvõtja maha, et mind kätte ei saadaks. See käib C-7 privileegide juurde – ja siis nad saadavad mulle roboti järele.”

„Kust sa tead, et see sinu järele tuli, isa?”

„Väga läbinägeliku deduktsiooni abil. Esiteks, siin pole kedagi teist, kellel oleks mingisugunegi seos Politseivalitsusega. Teiseks, see neetud asjandus tuleb otse minu suunas. Sellest ma järeldangi, et see tahab mind. Ma lähen teisele poole puud ja jäängi sinna.”

„See pole müür, isa. Robot oskab ümber puu kõndida.”

Ja siis robot hüüdis: „Härra Baley, mul on sulle sõnum. Sind vajatakse peakorteris.”

Robot peatus, ootas pisut ja kordas: „Härra Baley, mul on sulle sõnum. Sind vajatakse peakorteris.”

„Ma kuulen ja saan aru,” kohmas Baley tüdinult. Kui ta poleks seda öelnud, oleks robot oma fraasi lõpmatuseni kordama jäänud.

Baley uuris robotit ja tundis kerget ebamugavust. Tegemist oli uue mudeliga, mis nägi välja pisut rohkem inimese moodi kui varasemad. See oli lahti pakitud ja käima lükatud ainult kuu aega tagasi. Üsna pidulikult muide, sest valitsus pingutas kõvasti, et roboteid rohkem omaks võetaks. Selle hall pealispind oli tuhm ja pisut elastne, meenutades nahka. Selle tardunud näoilme ei olnud nii idiootlik nagu enamikul robotitest, kuid üldiselt oli see muidugi väga idiootlik, nagu kõigil robotitel.

Baleyle meenus hetkeks R. Daneel Olivaw, välisilmlaste robot, kellega ta oli kaks korda koos töötanud, korra Maal ja korra Solarial, ja keda ta viimati oli näinud siis, kui too palus ta abi peegelkujutiste juhtumis. Daneel nägi nii inimlik välja, et Baley kohtles teda sõbrana ja tundis temast puudust. Kui kõik robotid oleksid sellised...

„Mul on vaba päev, poju,” ütles ta. „Ma ei pea minema peakorterisse.”

R. Geronimol läks aega ja Baley märkas, et roboti käed värisevad. Ta teadis, et see tähendab konflikti positronajus. Ta pidi täitma inimeste käske, kuid enamasti tahtsid kaks inimest erinevaid asju.

Robot otsustas: „See on su vaba päev, isand. Sind vajatakse peakorteris.”

„Kui neil sind vaja on...” alustas Ben ebakindlalt.

Baley kehitas õlgu. „Ära mängi lolli, Ben. Kui neil oleks mind päriselt vaja olnud, oleksid nad saatnud kinnise auto ja ehk lausa inimesest juhiga. Selle asemel et selleks mõni vabatahtlik leida, lasid nad robotil siia jalutada, hästi teades, et see mind ärritab.”

„Ma kardan, et see pole nii, isa,” vangutas Ben pead. „Keegi ei tea, kus sa oled või kaua su leidmiseks aega läheb. Usun, et keegi ei julgeks nii ebakindlatel eeldustel inimest Õue saata.”

„Arvad? Olgu, vaatame, kui kõva käsk sellele antud on. R. Geronimo, mine tagasi peakorterisse ja teata, et ma olen tööl homme kell 09.00.” Ta lisas teravalt. „Mine tagasi! See on käsk!”

Robot kõhkles silmnähtavalt, pöördus siis ja eemaldus, kuid pöördus uuesti ja tegi katset Baley juurde tagasi tulla. Lõpuks jäi see värisedes ühe koha peale pidama.

Baley tõlgendas seda enda jaoks õigesti ja pomises: „Jehosafat! Ilmselt pean tagasi minema.”

See, mis roboti segaseks ajas, oli robotiteadlaste keeles vastandpotentsiaalide võrdsus teisel tasandil. Allumine oli Teine seadus ja R. Geronimo vaevles nüüd kahe ühtviisi selge ja vastandliku käsu käes. Enamasti hüüti seda roboti-blokeeringuks, lühemalt roblokiks.

Robot pöördus aeglaselt. Algne käsk oli tugevam, kuid ainult natuke, nii et ta pudistas sõnu. „Isand, mulle öeldi, et sa võid nii öelda. Sel juhul pidin sulle ütlema...” Ta vaikis hetke ja lõpetas kähedalt: „Pidin ütlema, kui sa üksi oled.”

Baley noogutas lühidalt Benile ja poiss ei kõhelnud. Ta teadis, millal ta isa on isa ja millal politseinik. Ta eemaldus kiiresti.

Korraks mängis ärritatud Baley mõttega tugevdada oma käsku veelgi ja blokeerida robot täielikult, kuid see võis viia selliste positronaju kahjustusteni, mis nõuavad analüüsi ja ümberprogrammeerimist, ning kahjuks võetaks see siis tema palgast maha ja seda võis olla lausa ta aastapalga jagu.

„Ma võtan oma käsu tagasi,” ütles ta. „Mida sul kästi mulle öelda?”

R. Geronimo hääl muutus uuesti selgeks. „Mul kästi sulle öelda, et sind vajatakse seoses Auroraga.”

Baley pöördus Beni poole ja hüüdis: „Jätkake veel pool tundi ja siis ütle, et ma palusin neil sisse tagasi tulla. Ma pean minema.”

Ja kui ta siis pikkade sammudega eemaldus, ei suutnud ta jätta roboti peale turtsumata: „Miks nad ei võinud sul käskida seda mulle kohe öelda? Ja miks nad ei või sind programmeerida autot juhtima, et ma ei peaks tagasi kõndima?”

Ta teadis muidugi väga hästi, miks seda viimast tehtud pole – iga õnnetus roboti juhitud autoga võis uuesti põhjustada robotivastaseid mässe.

Ta kiirustas. Tal oli minna kaks kilomeetrit linnamüürini ja seejärel tuli tal suruda end läbi tiheda liikluse peakorterini.

Aurora? Mis probleem seal olla võis?

2

Baleyl võttis linna sissepääsuni jõudmine pool tundi ja ta tõmbus sisimas pingule. Tal olid omad kahtlused ja lootused, kuid miski polnud ju tegelikult kindel.

Ta jõudis kaose ja tsivilisatsiooni eraldusjoonele, Linna seina juurde, asetas käe signaaltahvlile ja uks hakkas avanema. Nagu alati, ei oodanud ta ära selle lõplikku lahtiminekut, vaid libistas end sisse niipea, kui selleks piisavalt ruumi oli. R. Geronimo järgnes talle.

Iga kord, kui ta tuli, oli valves oleva politseiniku näol jahmatus. Alati nägi ta sedasama uskumatut ilmet, valvelolekut, blastri juurde libisevat kätt ja kõhklust.

Baley näitas rahulolematult oma ID-kaarti ja valvur andis au. Uks sulgus – ja siis see juhtus.

Ta oli Linnas. Sein sulgus tema taga ja nüüd oli see kogu universum. Taas oli ta üks kogu selle sumina ja inimeste ning masinate lõhnaga, mis varsti vajus allapoole tajumisläve. Ta oli pehmes hajutatud valguses, mis üldse ei sarnanenud Õue terava muutliku lõõsaga, kogu selle rohelise ja pruuni ja sinise ja valgega, vahelduseks punast ja kollast. Siin ei olnud lõõtsuvat tuult, siin ei olnud vihmaohtu, oli märkamatu ventilatsioon, mis õhu värske hoidis. Niiskus ja temperatuur olid niimoodi inimeste järgi häälestatud, et keegi neid kunagi ei märganud.

Baley tundis kerget värinat, kui ta sisse hingas. See oli kojujõudmisrõõm – siin oli kõik ohutu ja teada.

Nii juhtus iga kord. Taas oli ta Linna nagu üsa omaks tunnistanud ja kergendustundega sinna tagasi tulnud. Ta mõistis, et üsk on midagi sellist, kust inimkond peaks väljuma. Üsast sünnitakse. Miks tema sinna kogu aeg tagasi langes?

Ja kas see jääb alatiseks nii? Kas tõesti vaatamata sellele, et ta juhib nii paljud tähtedele, välja Linnast ja Maalt, ei suuda ta lõpuks ise kaasa minna? Kas tõesti on Linn talle ikkagi ainus kodu?

Ta kiristas hambaid, sest niimoodi mõtlemisest ei olnud kasu.

„Kas sind toodi siia autoga, poju?” küsis ta robotilt.

„Jah, isand.”

„Kus see nüüd on?”

„Ma ei tea, isand.”

Baley pöördus valvuri poole: „Härra, see robot toodi siia kaks tundi tagasi. Mis sellest autost sai, mis ta siia tõi?”

„Härra, ma tulin oma postile vähem kui tund aega tagasi.”

Muidugi oli see rumal küsimus. Kes iganes autos oli, ei võinud teada, kaua robotil tema leidmiseks aega kulub, ega jäänud seetõttu ootama. Tal oli korraks kiusatus helistada ja paluda endale järele tulla, kuid talle oleks öeldud, et kasuta ekspressteed. Nii sai kiiremini küll, kuid tegelikult kõhkles ta R. Geronimo pärast. Ta ei tahtnud koos robotiga ekspress­teele minna, ent teisalt oli võimatu robotit üksi läbi vaenuliku rahvahulga peakorterisse tagasi saata.

Valikut polnud. Paistis, et komissar ei soovi ta elu lihtsaks teha. Küllap ta oli solvunud, et talle helistada ei saanud, olgu tal vaba päev või mitte.

„Siiapoole, poju,” lausus Baley.

Linna pindala oli üle viie tuhande ruutkilomeetri ja selle rohkem kui kahekümne miljoni asuka käsutuses oli üle neljasaja kilomeetri ekspressteed koos vähemalt sama paljude haruteedega. Keerukas transpordivõrk laotus üle kaheksa korruse ja seal oli sadu erineva keerukusastmega ristmikke.

Baleylt kui detektiivilt oodati, et ta neid kõiki tunneks, ja ta tundis. Seotagu tal silmad kinni ja pandagu ta maha suvalises Linna punktis – ja tal poleks mingeid raskusi suvalisse teise punkti jõudmisega.

Seega polnud küsimus selles, kas ta teab teed peakorterisse. Ta teadis kaheksat mõistlikku marsruuti ja kõhkles vaid kaaludes, milline kõige tühjem võiks olla.

Ja sedagi vaid hetke. „Hakkame minema, poju,” ütles ta, kui oli otsusele jõudnud. Robot järgnes talle kuulekalt.

Nad hüppasid mööduvale haruteele ja Baley haaras ühest valgest ja soojast vertikaalpostist, mille pind oli töödeldud nii, et sellest oli hea kinni hoida. Ta ei tahtnud istuda, sest sõit pidi tulema lühike. Robot oli oodanud Baley viibet, enne kui oma käega kah postist kinni hakkas. Sel ei olnud seda vaja, see oleks ilmagi suutnud suurepäraselt tasakaalu säilitada, kuid Baley ei tahtnud jätta vähimatki võimalust, et nad lahku lähevad. Ta vastutas roboti eest ega tahtnud riskida, et linn talt oma rahalise kao sisse kasseerib, kui sellega midagi juhtub.

Haruteel oli teisigi inimesi ja kahjuks oli vältimatu, et nad kõik uudishimulikult robotit vahtisid. Ükshaaval vaatas ta neile kõigile otsa. Ta oli harjunud oma pilku autoriteeti panema ja teiste silmad pöördusid kõhklevalt kõrvale.

Baley viipas uuesti, kui nad haruteelt lahkusid. Nad olid kiirendusribade juures ja kuna need liikusid sama kiirusega, polnud tarvis hoogu maha võtta. Baley astus roboti kannul lähimale ja tundis kohe õhu survet, sest nad polnud enam plastikkatte all. Eluaegse kogemusega kallutas ta end õhuvoolule vastu, jooksis mööda aeglustuvaid ribasid ristmiku suunas ja sealt mööda ekspresstee järjest kiiremaid ribasid tee keskosa suunas.

Ta kuulis teismelisi karjumas: „Robot!” (ta oli kunagi ise ka teismeline olnud) ja teadis täpselt, mis nüüd juhtuma hakkab. Kaks või kolm või pool tosinat neist hakkab mööda ribasid üles-alla jooksma, kuni nad roboti jalust maha saavad. Kui juhtunut üldse uurima hakatakse, väidavad asjaosalised, et robot põrkas nendega kokku ja üldse oli seal teel kõigil jalus, ja kahtlemata pääsevad nad karistuseta. Esiteks ei suuda robot end kaitsta ja teiseks ta tunnistus ei loe.

Baley astus ruttu roboti ja esimese teismelise vahele. Ta põikas kiiremale ribale ja tõstis käe, justkui tahtes end näkkupuhuva tuule eest kaitsta. Kuidagimoodi leidis too noormees end aeglasemalt ribalt, kuhu ta polnud tahtnud sattuda, karjatas: „Hei!” ja lendas käpuli. Teised jäid seisma, hindasid olukorda kiiresti ja hajusid laiali.

„Ekspressteele, poju,” mühatas Baley.

Robot kõhkles hetke. Robotitel polnud lubatud saatjata ekspressteel sõita. Kummatigi oli Baley käsk olnud piisavalt kindel ja ta astus edasi. Baley järgnes talle ja pinge robotis langes.

Baley trügis hoolimatult seisjate vahelt läbi, lükates R. Geronimot enda ees. Ta ronis palju tühjemale ülakorrusele, kuid postist kinni hoides jättis ühe jala kindlalt roboti õlale ja jäi alla vahtima, et huviliste pilke tabada.

Viisteist ja pool kilomeetrit tõid ta peakorterile kõige lähemasse punkti. Ta tuli maha ja R. Geronimo tuli koos temaga. Sel polnud ainsatki kriimu. Baley andis ta ukse juures ära ja võttis kviitungi. Ta märkis sinna hoolikalt kuupäeva, kellaaja ja roboti seerianumbri. Ta pani kviitungi taskusse; enne õhtut kavatses ta kontrollida, kas üleandmine on arvutis registreeritud.

Nüüd oli aeg komissari jutule minna ja komissari ta tundis. Baley iga eksimus oleks talle heaks ettekäändeks ta auastet alandada. Komissar oli karm mees, kes luges Baley seniseid kordaminekuid isiklikeks solvanguteks.

3

Komissari nimi oli Wilson Roth. Ta oli selles ametis olnud kaks ja pool aastat, sellest ajast, kui Julius Enderby pensionile läks. Viimane oli seda teinud kohe, kui välisilmlase mõrva ümber kerkinud kired olid niipalju maha rahunenud, et ta sai seda kahtlusi tekitamata teha.

Baley polnud muutusega kunagi leppida suutnud. Julius oli vaatamata kõigile oma vigadele olnud samavõrra sõber kui ülemus; Roth oli ainult ülemus. Ta polnud isegi mitte selle Linna elanik, kohalik, vaid kusagilt mujalt üle toodud.

Roth ei olnud eriliselt pikk ega eriliselt raske. Pea oli tal küll suur ja see oli kaela otsas kuidagi ettepoole viltu, mis jättis temast mulje kui turskest ja jäärapäisest mehest. Lisaks olid tal tohutud kulmud, mis pooleldi ta silmi varjasid.

Teda oleks võinud pidada uniseks, kuid tal ei läinud kunagi midagi kõrvust mööda. Selle oli Baley üsna varsti peale ta tulekut selgeks saanud. Tal polnud mingeid illusioone, kas ta Rothile meeldib. Veel vähem oli tal illusioone, kas Roth talle meeldib.

Rothi toon ei olnud just pahur – kunagi ei olnud –, kuid mingit rõõmu sellest kah ei kiiranud. „Baley, miks sind nii raske leida oli?”

Baley vastas mõõdetult viisakal toonil: „Mul on vaba õhtu, komissar.”

„Jah, sinu C-7 privileeg. Kas sa piiparist oled kuulnud? Sihuke asi, mis ametlikke teateid vastu võtab? Sa pead tagasi helistama ka siis, kui sa teenistuses ei ole.”

„Ma tean seda väga hästi, komissar, kuid ükski seadus ei nõua enam piipari kaasaskandmist. Meid saab selletagi kätte.”

„Linnas küll, kuid sa olid väljas. Või ma eksin?”

„Sa ei eksi, komissar. Ma oli väljas. Reeglites pole öeldud midagi selle kohta, et ma peaksin väljas piiparit kandma.”

„Nii et sa peidad end kirjatähe taha?”

„Jah, komissar,” vastas Baley külmalt.

Komissar tõusis – suur ja natuke ähvardav – ja istus lauale. Aken õue, mille Enderby kaua aega tagasi teha oli lasknud, oli ammu kinni müüritud ja üle värvitud. Ruum läks sellest soojemaks ja mugavamaks, kuid selle suletuses näis komissar veel suurem.

„Mulle tundub,” ütles ta häält tõstmata, „et sa loodad Maa tänulikkusele.”

„Komissar, ma loodan sellele, et ma teen oma tööd reeglite järgi ja nii hästi kui oskan.”

„Ja Maa tänulikkusele, kui sa neid reegleid väänad.”

Selle peale ei öelnud Baley midagi.

Komissar jätkas: „Kolme aasta tagust Sartoni mõrva juhtumit peetakse sinu õnnestumiseks.”

„Tänan, komissar. Kosmoselinna kadumine oli arvatavasti kokkusattumus.”

„Oli. Ja selle peale plaksutas kogu Maa. Samuti peetakse õnnestumiseks sinu kahe aasta tagust juurdlust Solarial ja enne kui sa mulle meelde tuletad, siis jah, selle tulemusena vaadati üle kaubanduslepingud Välisilmadega, ja suuresti Maa kasuks.”

„Ma usun, et see kõik on kirjas, härra.”

„Ja kõige selle tulemusel oled sa kangelane.”

„Mitte et ma seda nõuaksin.”

„Mõlema juurdlusega seoses on sind edutatud. Ja Solaria sündmuste järgi on tehtud isegi hüperlaineetendus.”

„See tehti minu loata ja minu tahte vastaselt, komissar.”

„Sellele vaatamata tegi see sinust omamoodi kangelase.”

Baley kehitas õlgu.

Komissar ootas viis sekundit, et ehk tuleb ka verbaalne kommentaar, ja jätkas siis: „Kuid viimasel kahel aastal pole sa midagi olulist teinud.”

„Loomulikult Maa küsib, mis ma selles suhtes ette olen võtnud.”

„Just. Ilmselt küsib. Ma tean, et sa oled selle viimase moeröögatuse juht – minna välja ja sonkida robotite kombel mullas.”

„See on lubatud.”

„Kõik, mis on lubatud, ei ärata imetlust. Võimalik, et enamik inimesi peab seda mitte kangelaslikuks, vaid veidraks.”

„Võimalik, et see läheb hoopis paremini kokku mu arvamusega iseendast.”

„Üldsusel on tähelepanuväärselt lühike mälu. Kangelaseoreool hajub kiiresti veidruste ees ja esimese vea puhul oled sa tõeliselt hädas. Sinu maine, millele sa loodad...”

„Vabandust, komissar, ma ei looda sellele.”

„Sinu maine, millele sa Politseivalitsuse arvates loodad, ei päästa sind. Ja mina ei tee järeleandmisi.”

Naeratuse vari näis korraks libisevat üle Baley sünge näo. „Ühelgi juhul ei tahaks ma, komissar, et sa riskiksid oma ametipostiga minu pärast.”

Komissar kehitas õlgu ja suutis kah korraks vilksatava naeratuse varjuga hakkama saada. „Ära selle pärast muretse.”

„Ja miks sa seda kõike mulle räägid, komissar?”

„Et sind hoiatada. Ma ei kavatse sind hävitada, eks ole, nii et ühe korra ma hoiatan. Sa hakkad tegelema väga tundliku juhtumiga, kus on kerge eksida, ja mina hoiatan sind, et sa ei tohi seda teha.” Ja siis tuli päriselt ta näole naeratus.

Baley ei vastanud sellele. „Mis see väga tundlik juhtum on?”

„Ma ei tea.”

„Puudutab see Aurorat?”

„R. Geronimo pidi seda sulle ütlema, kui muud üle ei jää, kuid ma ei tea sellest midagi.”

„Siis, komissar, kust sa tead, et see väga tundlik juhtum on?”

„Noh, Baley, sa oled ju müsteeriumite uurija. Mis toob Maa Justiitsministeeriumi esindaja Linna, kui ta oleks sama hästi võinud sind Washingtoni käsutada, nagu kaks aastat tagasi Solaria juhtumi puhul? Ja mis paneb selle Justiitsministeeriumi tegelase kulmu kortsutama ja kannatamatult turtsuma, kui sind kohe kätte ei saada? Sinu otsus, et sind kergesti kätte ei saada, oli viga, ja mina ei vastuta selle eest mitte kuidagi. Ehk ei ole see parandamatu viga, aga ma usun, et täna on sul lihtsalt halb päev.”

„Ja nüüd raiskad sa veel aega,” mühatas Baley.

„Tegelikult mitte. Justiitsministeeriumi ametnik võtab kerget einet. Tead küll neid hüvesid, mida kõrged ametnikud endale lubavad. Me ühineme temaga, kui ta on lõpetanud. Sinu saabumisest on talle ette kantud, nii et lihtsalt istu ja oota, nagu minagi seda teen.”

Baley ootas. Ta ju teadis, et kuigi see vastu ta tahtmist tehtud hüperlaine-draama võis Maale kasulik olla, oli see ta politseis märgitud meheks muutnud. Kolmedimensiooniline etendus oli põrganud vastu organisatsiooni kahedimensioonilist lamedust ja ta tuleviku hävitanud. Tõus ametiredelil ja lisandunud privileegid vaid kasvatasid Politseivalitsuse vaenu tema vastu, nii et kui ta millegagi eksiks, tuleks kukkumine kõrge.

Kui ta eksiks...

4

Justiitsministeeriumi ametnik sisenes, vaatas põgusalt ringi, jalutas Rothi kirjutuslaua taha ja istus. Ta käitus täpselt nii, nagu kõrgem ametiisik käituma peab. Roth istus rahulikult mujale.

Baley jäi seisma ja nägi vaeva, et mitte imestunud välja näha. Roth oleks võinud teda hoiatada, aga ta ei olnud seda teinud. Ta oli seda hoopis hoolega sõnu valides varjanud.

Ametnik oli naine.

Ja miks ka mitte. Ükskõik milline ametnik võis naine olla. Peasekretär võis naine olla. Ka politseis töötas naisi, mõned isegi kapteni aukraadis. Kuid neid oli nii vähe, et kui sa ei teadnud, siis sa ei eeldanud seda. Oli aegu, mil igasugustel juhtivatel kohtadel töötas väga palju naisi. Baley teadis seda, ta tundis ajalugu. Kuid tema aeg polnud üks sellistest.

Naine oli üsna pikk ja istus toolil sirgelt. Ta ülikond ei erinenud eriti meeste omast, niisamuti kui ta soeng ja jumestus. Tema sugu kuulutas kõigile ta väljapaistev rinnapartii, mida ta mitte kuidagi varjata ei püüdnud. Ta oli neljakümnendates, näojooned korrapärased ja teravad. Tal oli õnnestunud keskikka oma ilu kaasa võtta ja ta juustes polnud veel ainsatki halli karva.

„Sa oled detektiiv Elijah Baley, klass C-7,” ütles ta; see polnud küsimus, vaid fakti konstateering.

„Jah, proua,” vastas Baley sellest hoolimata.

„Ma olen ministri asetäitja Lavinia Demachek. Sa ei sarnane endanimelise tegelasega hüperdraamas.”

Baleyle oli seda tihti öeldud. „Nad ei saanud teha peategelast minusuguseks ja loota publikuedule, proua,” sõnas ta kuivalt.

„Ma pole kindel. Sa näed karmim välja kui see beebinäoga näitleja.”

Baley kõhkles sekundi ja otsustas siis riskida. Või pigem ei suutnud ta kiusatusele vastu panna: „Sul on hea maitse, proua.”

Lavinia naeris ja Baley üritas märkamatult uuesti hingama hakata.

„Mulle endale meeldib ka nii mõelda. Mida sa sellega öelda tahtsid, et mind oodata lasid?”

„Mind ei olnud informeeritud, et sa tuled, ja see oli mu vaba aeg.”

„Mille sa veedad väljas, nagu ma aru saan?”

„Jah, proua.”

„Sa oled üks neist veidrikest, nagu ma võiksin öelda, kui mu maitse hea ei oleks. Ütleme siis, et sa oled üks neist entusiastidest.”

„Jah, proua.”

„Ja ühel päeval loodad sa emigreeruda ja leida kusagil Galaktika sügavustes uue maailma?”

„Mina ehk mitte, proua. Ma võin osutuda liiga vanaks, kuid...”

„Kui vana sa oled?”

„Nelikümmend viis, proua.”

„Olgu, nii sa välja näedki. Juhuslikult olen ka mina nelikümmend viis.”

„Sina selle järgi välja ei näe, proua.”

„Vanem või noorem?” Ta purskas uuesti korraks naerma ja jätkas siis. „Jätame need mängud. Kas sa väidad, et ma olen liiga vana, et koloniseerida uut maailma?”

„Mitte keegi, kes pole harjunud õuesolekuga, ei saa tulla meiega uude maailma. Noored harjuvad sellega palju kiiremini. Ma loodan, et ühel päeval astub mu poeg uude maailma.”

„Tõesti? Sa muidugi tead, et Galaktika kuulub Välisilmadele.”

„Neid on ainult viiskümmend, proua. Galaktikas on miljoneid asustatavaid planeete – või asustatavaks muudetavaid –, kus ei ole intelligentset elu.”

„Jah, kuid mitte üks laev ei või Maalt lahkuda ilma välisilmlaste loata.”

„Seda on võimalik saada, proua.”

„Ma ei jaga su optimismi, härra Baley.”

„Ma olen rääkinud välisilmlastega, kes...”

„Ma tean,” ütles Demachek. „Albert Minnim, kes su kaks aastat tagasi Solariale saatis, on mu ülemus.” Ta lubas endale huuli kõverdada. „See näitleja, kes seal hüperdraamas teda mängis, suutis tema olemust neis lühikestes stseenides hästi tabada. Mulle meenub, et ka tema polnud üldse rahul.”

Baley muutis teemat: „Ma küsisin ministri asetäitja Minnimilt...”

„Tead, teda on edutatud.”

Baley sai suurepäraselt aru täpsusevajadusest nende klassifikatsioonide puhul. „Mis ta uus ametinimetus on?”

„Aseminister.”

„Tänan. Ma palusin aseminister Minnimit, et ta püüaks mulle saada loa Aurora külastamiseks, et seda teemat arutada.”

„Millal?”

„Natuke pärast mu tagasipöördumist Solarialt. Sellest peale olen veel kaks korda palvet uuendanud.”

„Ja sa ei ole saanud positiivset vastust?”

„Ei, proua.”

„Oled sa üllatunud?”

„Ma olen pettunud, proua.”

„Sel pole mõtet.” Ta nõjatus toolileenile. „Meie suhted välisilmlastega on väga tundlikud. Sulle võib tunduda, et su kaks detektiivitöö saavutust on pinget leevendanud. Noh, ongi, ja see kohutav hüperdraama aitas ka kaasa. Kogu pingelõdvendus aga on olnud nii palju” – ta pani pöidla ja nimetissõrme üsna lähestikku – „nii paljust vajalikust.” Ta laiutas käsi. „Praeguses olukorras ei taha me riskida sinu saatmisega Aurorale, juhtivasse Välisilma, sest sa võid seal hakkama saada millegagi, mis pinget lisab.”

Baley vaatas talle otse silma. „Ma olin Solarial ja sellest ei tulnud probleeme, otse vastupidi...”

„Jah, ma tean, kuid seal olid sa välisilmlaste palvel ja see on valgusaastate kaugusel seal omal initsiatiivil olemisest. Ei ole võimalik, et sa seda ei mõista.”

Baley vaikis.

Naine ümahtas arusaamise märgiks ja jätkas: „Sellest ajast, kui su palve aseministrini jõudis – kes seda loomulikult ignoreeris –, on olukord halvemaks muutunud. Viimasel kuul on see aga järsult halvenenud.”

„Kas see on meie kohtumise eesmärk, proua.”

„Kas sa hakkad kannatamatuks muutuma, härra?” Ta ütles seda irooniliselt, nagu ülemuse poole pöördudes. „Tahad mõista anda, et võiksime asja kallale asuda?”

„Ei, proua.”

„Kindlasti jah. Ja miks mitte. Ma hakkan tüütuks muutuma. Lähenegem asjale sel teel, et ma küsin, kas sa tunned doktor Han Fastolfet?”

„Ma kohtusin temaga kord kolm aastat tagasi tollases Kosmoselinnas,” vastas Baley ettevaatlikult.

„Ma usun, et ta meeldis sulle.”

„Välisilmlase kohta oli ta väga sõbralik.”

Lavinia mühatas veel kord kergelt. „Kujutan ette. Kas sa tead, et ta on olnud viimasel kahel aastal Aurora oluline poliitiline figuur?”

„Üks mu... kunagine partner ütles, et ta kuulub valitsusse.”

„See oli R. Daneel Olivaw, su robotist sõber.”

„Mu kunagine partner, proua.”

„Selle juhtumi juures, kui sa lahendasid nende kahe välisilmlaste laeva peal oleva matemaatiku asja?”

„Jah, proua,” noogutas Baley.

„Nagu näed, info liigub. Doktor Han Fastofe on viimasel kahel aastal olnud rohkem või vähem Aurora valitsuse suundanäitav jõud. Ta on nende parlamendi liige ja on räägitud, et ta võib saada Eesistujaks. Eesistuja, nagu sa aru saad, on Auroral lähim vaste riigipeale.”

„Jah, proua,” vastas Baley ja katsus ära arvata, millal ta lõpuks hakkab jõudma selle väga tundliku teemani, mida komissar mainis.

Demachekil ei paistnud kuhugi kiiret olevat. „Fastolfe on enda sõnul mõõdukas. Ta arvab, et Aurora ja ka teised Välisilmad on läinud oma suunas liiga kaugele – nii, nagu sina arvad, et meie siin Maal oleme läinud liiga kaugele oma suunas. Ta tahaks tagasi tõmbuda – pisut vähem roboteid, pisut kiirem generatsioonide vahetus, sõprus ja liit Maaga. Muidugi me toetame teda, kuid väga vaikselt. Meie liiga maruline toetus võib olla talle karuteene.”

„Ma usun, et tema toetab Maa uurimisretki ja uute maailmade asustamist.”

„Ma usun ka. Ma arvan, et ta ütles seda sulle.”

„Jah, proua, siis kui me kohtusime.”

Demachek tõstis käed ja asetas sõrmeotsad lõuale. „Mis sa arvad, kas ta esindab välisilmlaste üldist arvamust?”

„Ma ei tea, proua.”

„Kardan, et mitte. Tema toetajad on leiged. Tema vastased on tulihingelised võitlejad. Ainult tema poliitiline osavus ja isiklik sarm on hoidnud teda nii lähedal juhikohale, nagu ta on. Tema suurimaks nõrkuseks muidugi on tema sümpaatia Maa vastu. Seda kasutatakse tema vastu pidevalt ja see on mõjutanud paljusid, kes muidu ehk tema vaateid jagaksid. Kui me oleksime saatnud su Aurorale, siis iga valesamm, mis sa seal teinud oleksid, oleks tugevdanud Maa-vastaseid meeleolusid ja kahjustanud teda, võimalik, et pöördumatult. Maa lihtsalt ei saanud riskida.”

„Saan aru,” pomises Baley.

„Fastolfe on valmis riskima. Ta organiseeris sinu saatmise Solariale päris oma karjääri alguses, kui ta veel väga haavatav oli. Teisalt riskis ta ainult oma mõjujõuga, samas kui meie peame muretsema kaheksa miljardi maalase pärast. Ning see kõik muudabki praeguse poliitilise olukorra äärmiselt tundlikuks.”

Ta vaikis ja lõpuks oli Baley sunnitud küsima: „Millisest olukorrast sa räägid, proua?”

„Tundub, et Fastolfe on segatud tõsisesse pretsedenditusse skandaali. On üsna tõenäoline, et kui ta selle lahendamisega hakkama ei saa, hävib kogu ta poliitiline võim mõne nädala jooksul. Üleinimliku kavalusega suudaks ta ehk mõned kuud vastu pidada. Kuid varem või hiljem on ta Aurora poliitilise figuurina surnud ja Maa jaoks on see tõsine katastroof, nagu sa aru saad.”

„Tohin ma küsida, milles teda süüdistatakse? Korruptsioon? Reetmine?”

„Ei midagi nii pisikest. Tema aususes ei kahtle isegi mitte ta vastased.”

„Midagi armuasjadega seotut? Mõrv?”

„Mitte päris mõrv.”

„Ma ei saa aru, proua.”

„Auroral elavad inimesed, Baley. Ja seal elavad ka robotid; suurem osa neist ei erine oluliselt meie omadest, muide. Lisaks on seal inimkujulisi roboteid. Nii inimkujulisi, et neid võib inimestega segi ajada.”

„Seda tean ma hästi,” noogutas Baley.

„Ma arvaksin, et inimkujulise roboti hävitamine ei ole siiski mõrv selle sõna täpses tähenduses.”

Baley kummardus pärani silmi ettepoole. „Jehosafat, naine! Lõpeta mängimine. Tahad sa öelda, et Fastolfe on tapnud R. Daneeli?”

Roth hüppas jalule ja paistis olevat valmis Baleyle kallale kargama, kuid ministri asetäitja Demacheki viibe peatas ta. Naine näis häirimatuna.

„Antud asjaoludel ma mõistan su lugupidamatust, Baley. Ei, R. Daneel ei ole tapetud. Ta ei ole mitte ainus Aurora inimkujuline robot. Üks teine R. Daneeli sugune robot on tapetud, kui sa seda terminit nii vabalt kasutada tahad. Täpsemalt on ta teadvus hävitatud; seda on tabanud püsiv ja pöördumatu roblokk.”

„Ja arvatakse, et Fastolfe tegi seda?” küsis Baley.

„Ta vaenlased väidavad seda. Ekstremistid, kes tahavad, et ainult välisilmlased leviksid üle Galaktika ja maalased kaoksid hoopis. Kui neil õnnestuks korraldada valimised lähimate nädalate jooksul, saaksid nad tõenäoliselt enamuse, täieliku kontrolli valitsuse üle ja selle tulemus oleks ennustamatu.”

„Miks on roblokk poliitiliselt nii tähtis? Ma ei saa aru?”

„Ma ei ole ise ka päris kindel,” ütles Demachek. „Tunnistan, et ei saa Aurora poliitikast täielikult aru. Tean vaid, et inimkujulistel on ekstremistide plaanides mingi koht ja ühe sellise hävitamine on nad raevu ajanud.” Ta krimpsutas nina. „Minu jaoks on nende poliitika väga segane ja ilmselt annaksin sulle vaid valeinfot, kui prooviksin seda tõlgendada.”

Baley püüdis ministri asetäitja ainitise pilgu all mitte närviliseks minna. „Miks just mina?” küsis ta tasa.

„Fastolfe pärast. Kord varem oled sa läinud kosmosesse mõrva lahendama ja sellega hakkama saanud. Fastolfe tahab, et sa veel kord prooviksid. Sa lähed Aurorale ja uurid välja, kes selle robloki põhjustas. Ta arvab, et see on ainus võimalus ekstremistide tõrjumiseks.”

„Ma ei ole robotispets. Ma ei tea midagi Aurorast...”

„Sa ei teadnud Solariast ka midagi, aga said hakkama. Lugu on nii, Baley, et me tahaksime juhtunus selgust saada sama palju kui Fastolfe. Me ei taha, et ta hävitatakse, sest on väga võimalik, et ekstremistid on Maa suhtes vaenulikumad kui ükski muu varasem valitsus. Me ei taha proovida.”

„Ma ei saa seda vastutust võtta. Ülesanne on...”

„Peaaegu võimatu. Me teame seda, kuid meil ei ole valikut. Fastolfe palub seda tungivalt ja momendil on tema selja taga Aurora valitsus. Aurora saaks väga pahaseks, kui sa keelduksid minemast või me ei laseks sul minna. Kui sa lähed ja hakkama saad, oleme päästetud ja sind ootab sobiv autasu.”

„Ja kui ma lähen ja läbi kukun?”

„Me teeme oma parima, et süüdistataks vaid sind ja mitte Maad.”

„Teisiti öeldes, ametnike nahad saavad päästetud.”

„Pisut pehmemalt öeldes visatakse sind huntide ette lootuses, et Maa väga kannatada ei saa. Üks inimene ei ole kõrge hind meie planeedi eest.”

„Mulle näib, et kuna ma niikuinii läbi kukun, ei tasu üldse minema hakata.”

„Sa tead, et see pole nii lihtne,” ütles Demachek pehmelt. „Aurora palus sind ja sa ei saa keelduda. Ja miks sa peaksidki? Kaks aastat oled sa mõelnud meile kibedusega, sest me pole lubanud sul Aurorale minna.”

„Ma olen tahtnud minna rahumeelsetele läbirääkimistele, et paluda abi asunduste rajamiseks...”

„Sa võid ju püüda oma uute maailmade asustamise unistusele abi kaubelda, Baley. Oletame näiteks, et sa ei kuku läbi. See on võimalik. Sel juhul on Fastolfe sulle väga palju tänu võlgu. Kindlasti on ta vastutulelikum kui praegu ja ka meie omalt poolt oleksime piisavalt tänulikud, et sind aidata. Kas see pole siis väga suurt riski väärt? Ükskõik, kui väike ka poleks õnnestumise võimalus, on see null, kui sa ei lähe. Mõtle sellele, Baley, kuid ära mõtle liiga kaua.”

Baley surus huuled kokku ja siis, olles aru saanud, et ta kuhugi ei pääse, alustas: „Palju mul aega...”

Ja Demachek katkestas teda külmalt: „Läksime. Kas ma siis ei selgitanud, et meil pole ei valikut ega aega? Sa stardid” – ta vaatas kella – „kuue tunni pärast.”

5

Kosmosesadam asus idapoolsetes eeslinnades üsna rahvarohkes kandis. Sadam ise oli tegelikult Väljaspool, kuid seda ei pandud tähele, sest piletimüük ja ootesaalid olid seespool ning laevadele sai tunnelite kaudu autodega. Traditsiooniliselt toimusid kõik stardid öösiti ja pimedus aitas omakorda avatust taluda.

Maa elanike arvu arvestades oli kosmosesadam tegelikult ääretult vaikne. Maalased lahkusid väga harva planeedilt ja seega moodustasid kogu liikluse kaubandusega tegelevad välisilmlased ja robotid.

Juba laeva oodates tundis Elijah Baley end Maast äralõigatuna.

Bentley aitas tal oodata ja nende vahel lasus pahur vaikus.

„Ma ei oodanudki, et ema tuleb,” ütles Ben lõpuks.

„Ka mina mitte,” noogutas Baley. „Ma mäletan hästi, mis ta arvas mu Solaria-reisist. Praegune on samasugune.”

„Suutsid sa ta maha rahustada?”

„Tegin, mis suutsin, Ben. Ta on kindel, et minuga juhtub õnnetus või välisilmlased tapavad mu kohe, kui Aurorale jõuan.”

„Solarialt tulid sa tagasi.”

„Seda vähem tahab ta minuga teist korda riskida. Ta arvab, et õnn ei kesta. Kuid küllap ta hakkama saab. Ole tal käepärast, Ben. Ole talle seltsiks ja räägi ükskõik millest, ainult mitte sellest, et tahad minna uusi planeete asustama. Tegelikult muretseb ta ju just sellepärast. Ta kardab, et ühel päeval sa lahkud. Ta teab, et temast endast pole minejat ja seega ei näe ta sind enam kunagi.”

„Ei näe jah,” ütles Ben. „Küllap see nii on.”

„Sina võid seda kergelt võtta, aga tema ei võta, nii et palun ära minu äraolekul sellest räägi, eks ole?”

„Olgu... Ma kardan, et ta on ärritatud ka Gladia pärast.”

„Oled sa...” vaatas Baley teravalt üles.

„Mina pole sõnagi öelnud. Kuid muidugi on ta seda hüperlaine-asja näinud ja ta teab, et Gladia on Auroral.”

„Ja siis? Aurora on suur planeet. Ega sa ometi mõtle, et Gladia ootab mind kosmosesadamas? Jehosafat, Ben, kas su ema ei tea, et see hüperlaine-tavott oli üheksakümmend protsenti jama?”

Ben üritas iga hinna eest teemat vahetada: „Naljakas, et sul pole mingit pagasit.”

„Mul on niigi liiga palju kaasas. Mul on ju riided seljas, eks ole? Nad hävitavad need kohe, kui pardal olen. Neid töödeldakse millegagi ja visatakse siis kosmosesse. Peale seda, kui ma olen korralikult nii seest- kui väljastpoolt suitsutatud, aurutatud ja poleeritud, annavad nad mulle uued. Olen selle juba kord läbi teinud.”

Natuke aega valitses vaikus. „Tead, isa...” alustas Ben ja siis valitses veel natuke aega vaikus.

„Mida sa tahad öelda, Ben?” Baley vaatas teda üksisilmi.

„Isa, ma tunnen end tõelise eeslina seda rääkides, aga parem on see välja öelda. Sa ei ole kangelase-tüüpi. Ma pole kunagi nii arvanud. Sa oled tore mees ja parim isa, keda endale soovida võiks, aga sa ei ole kangelase-tüüpi.”

Baley mühatas.

„Kuid sellest hoolimata,” jätkas Ben, „olid see sina, kes pühkis kosmoselinna Maa pealt. Sina said auroralased meie poolele. Sina alustasid kogu seda uute maailmade asustamise projekti. Isa, sa oled Maa heaks rohkem teinud, kui kogu valitsus kokku. Miks sind selle eest ei hinnata?”

„Sellepärast, et ma ei ole kangelase-tüüpi ja mulle määriti kaela see idiootlik hüperdraama. See on kõigist mu töökaaslastest teinud mu vaenlased, see ärritab su ema ja see on loonud minust pildi, millele ma ei vasta ega tahagi vastata.” Valgus sähvis ta randmel ja ta tõusis. „Mul on aeg minna, Ben.”

„Ma tean. Aga ma tahan öelda, isa, et mina imetlen sind. Ja kui sa seekord tagasi tuled, teevad seda kõik, mitte ainult mina.”

Baley tundis end sulavat. Ta noogutas kiiresti, pani käe poja õlale ja pomises: „Tänan. Hoolitse enda – ja ema – eest, kuni ma ära olen.”

Tagasi vaatamata kõndis ta minema. Benile oli ta öelnud, et läheb Aurorale asustamisprojekti arutama. Kui see nii oleks, võiks see isegi õnnestuda, aga nüüd... Ma tulen tagasi häbistatuna – kui üldse tulen.

2 Daneel

6

See oli Baleyl kolmas kord tähelaevas olla ja kaks möödunud aastat polnud nüristanud ta mälestusi esimestest kordadest. Ta teadis täpselt, mida oodata.

Kõigepealt isolatsioon – mitte keegi ei tule talle lähedalegi, kui mõni robot välja arvata. Pidevad meditsiiniprotseduurid – suitsutamine ja steriliseerimine (kuidas seda teisiti nimetada?) –, et muuta ta vastuvõetavaks haigustundlikele välisilmlastele, kelle arvates olid maalased kõndivad taudikogud.

Midagi oli muidugi ka teisiti. Seekord polnud ta nii hirmul. Seekord polnud üldse nii kohutav üsast lahkuda. Ta oli valmis avaruseks enda ümber, nagu ta endale kinnitas. Seekord – vaatamata kergele krambile kõhus – heidab ta ehk pilgu ka kosmosesse.

Kas see erineb öötaeva fotodest? püüdis ta ära arvata. Ta mäletas oma esimest planetaariumiskäiku (see oli muidugi ohutult keset Linna). Seal polnud tal üldse olnud seda ebamugavat väljasolemise tunnet.

Kaks korda – ei, tegelikult kolm – oli ta olnud öösel väljas ja näinud tõelisi tähti taevalaotuses. Vaatepilt oli olnud tunduvalt kahvatum kui planetaariumis ja kõigil kordadel oli puhunud külm tuul. Ta oli tajunud selle kõige suurust ja see oli palju ebamugavam kui planetaarium, kummatigi andsid pimeduseseinad kindlusetunnet ja öösel oli olnud kergem väljas olla kui päeval. Nii et kas vaade läbi illuminaatori sarnaneb rohkem planetaariumile või Maa öötaevale? Või on see miskit kolmandat moodi?

Selliselt arutledes püüdis ta mõtted eemal hoida Jessiest, Benist ja Linnast lahkumisest. Puhtalt bravuurist loobus ta autost ja teatas, et jalutab koos temale vastu saadetud robotiga selle mitte eriti pika maa laevani. Lõpuks viis sinna katusealune sammaskäik.

Tee kaardus pisut ja ta vaatas tagasi seal, kust ta veel Beni nägi. Ta viipas kergelt, justkui kavatseks vaid ekspressteega Trentonisse sõita, ja Ben vehkis talle metsikult vastu, tõstes mõlema käe kaks sõrme iidseks võidusümboliks.

Võit? Mõttetu žest, oli Baley kahjuks kindel.

Ta võttis ette järgmise mõtte ja proovis sellele tervenisti keskenduda. Huvitav, mis tunne oleks minna tähelaeva keset päeva, nii et päike säraks selle metallil ja tema koos teiste reisijatega oleks täielikult avaruse võimuses? Mis tunne oleks hoomata, kui väike on too silindriline maailm, mis kohe rebib end lahti sellest palju suuremast maailmast ja läbib teel teise sellisesse suurde maailma Tühjuse, mis on veel omakorda lõpmatult suurem planeetide avarustest...

Sünge otsustavusega pidi ta kõndimisele keskenduma, et mitte lasta oma tunnetel välja paista. Ta uskus, et sai sellega hakkama, kuid robot ta kõrval peatus.

„Oled sa haige, härra?” (Mitte „isand” vaid lihtsalt „härra”. See oli Aurora robot.)

„Kõik on korras, poju,” ütles ta karedalt. „Liigu edasi.”

Ta hoidis oma pilgu kindlalt maas ega tõstnud seda enne, kui laev nende kohal kõrgus.

Aurora laev!

Ta oli selles kindel. Väikeste pardatulede valguses tundus see kõrgem, graatsilisem ja kuidagi võimsam kui Solaria laev.

Baley sisenes ja ka seal oli võrdlus Aurora kasuks. Tema kajut oli suurem ja mugavam kui see, mis oli olnud ta käsutuses kaks aastat tagasi.

Ta teadis täpselt, mis tulemas on, ja ajas kõik riided kõhkluseta maha. Ehk nad põletavad need plasmaleegis. Maale tagasi tulles – kui ta tuleb – ta neid igatahes tagasi ei saa. Vähemalt esimesel korral ei saanud.

Uusi riideid ei anta talle enne, kui ta on korralikult vannitatud, läbi uuritud, süstitud ja üldse igati töödeldud. Mõnes mõttes ta isegi ootas eesseisvaid alandavaid protseduure. Need ei lasknud tal mõelda kõigele muule, mis sel ajal juhtub. Ta ei pannud eriti tähele stardikiirendust ja tal jäi tabamata hetk, mil nad Maast lõplikult eemaldusid ja avakosmosesse jõudsid.

Uuesti riides, uuris ta end rahulolematult peeglist. Materjal, mis iganes see olla võis, oli pehme, läikiv ja eri nurkade alt vaadatuna eri värvi. Pükste sääred liibusid pehmelt pahkluudele ja olid omakorda kaetud ta pehmete jalatsite ülemise äärega. Pluusi varrukad liibusid randmetele ja tal olid käes õhukesed läbipaistvad kindad. Pluusikaelus liibus kaelale ja lisaks oli sel õhuke kapuuts, mille võis üle pea tõmmata. Niimoodi oli ta kaetud mitte selleks, et see talle kuidagi hea oleks, vaid et muuta ta välisilmlastele ohutumaks.

Ta mõtles, et selliselt sissepakituna peaks tal olema kohutavalt palav ja niiske olla, kuid nii see ei olnud. Oma suureks kergenduseks ta isegi ei higistanud.

Ta tegi pisut mõttetööd. „Poja, kas need riided on temperatuuritundlikud?” küsis ta robotilt, kes oli ta laeva juhatanud ja seni pidevalt saatnud.

„Muidugi on, härra,” vastas robot. „Need on igailmariided ja neid hinnatakse kõrgelt. Need on muide kohutavalt kallid. Mitte kõik auroralased ei saa neid endale lubada.”

„Või nii? Jehosafat!”

Ta piidles robotit. See nägi välja üsna primitiivne ja sarnanes Maal kasutatavate mudelitega. Samas paistsid selle ilmes teatud nüansid, mida Maa robotitel kunagi ei olnud. See suutis vähesel määral ka emotsioone edasi anda, näiteks oli see väga kergelt naeratanud, vihjates, et Baleyle on antud midagi, mis osadele auroralastelegi kättesaamatu. Kui tähelepanelikult uurida, oli selle kehapind kahtlemata metalne, kuid tundus pigem hästi sobitatud toonides kangana, mis liikudes kergelt lainetas, ja robot, ehkki see polnud kaugeltki inimkujuline, tundus riietatud olevat.

„Kuidas ma peaksin sind kutsuma, poju?” küsis Baley.

„Mu nimi on Giskard, härra.”

„R. Giskard?”

„Kui härra soovib.”

„Kas siin laevas on raamatukogu?”

„Jah, härra.”

„Saad sa mulle tuua raamatfilme Aurorast?”

„Milliseid täpsemalt, härra?”

„Ajalugu, poliitika, teadus, geograafia – ükskõik mida, mis aitab end selle planeediga kurssi viia.”

„Jah, härra.”

„Ja luger.”

„Jah, härra.”

Robot lahkus läbi kahe poolega ukse ja Baley noogutas omaette tõsiselt. Solaria-reisi ajal polnud talle pähe tulnud seda tühja reisiaega millegi kasuliku õppimiseks kasutada. Aga eks ta oli ka nende paari aastaga targemaks saanud.

Ta proovis ust, mille kaudu robot oli just lahkunud. See oli lukus ja lingita. Ta oleks väga üllatunud olnud, kui see teisiti oleks olnud.

Ta uuris ruumi. Ta astus hüperlaineekraani juurde ja proovis nuppe. Kärgatas muusika. Tal õnnestus lõpuks helitugevus normaalseks saada, kuid talle üldse ei meeldinud see plekine ja kõlatu, justkui katkiste pillidega orkestri esitatud lugu.

Ta proovis teisi nuppe, sai lõpuks kanali vahetatud ja ekraanile ilmus ilmselt kaalutuses mängitav jalgpallimatš. Pall lendas sirgjoones ja mängijad, keda oli mõlemal poolel liiga palju, lauglesid elegantsetes kaartes, juhtides liikumist seljale, põlvedele ja küünarnukkidele kinnitatud uimedega. Seninägematu liikumise jälgimine pani Baleyl pea ringi käima ja ta kummardus ettepoole, et seade välja lülitada. Ta oli sellega just hakkama saanud, kui uks ta selja taga avanes.

Ta pöördus sinnapoole ja kuna ta oli oodanud R. Giskardi, siis esimeseks fikseeris ta ainult, et tulija ei ole R. Giskard. Tal kulus paar hetke arusaamiseks, et tulija näeb täiesti inimese moodi välja, sel on lai, kõrgete põsesarnadega nägu, lühikesed pronksikarva taha kammitud juuksed ja konservatiivsetes värvides klassikalise lõikega rõivad.

„Jehosafat!” Baley lausa kähises.

„Partner Elijah,” lausus tulija ettepoole astudes, näol kerge asjalik naeratus.

„Daneel!” hüüatas Baley. Ta tormas robotit kaisutama. „Daneel!”

7

Baley haaras Daneelist kinni kui ühest ootamatust, kuid tuttavast asjast siin laeval, millestki, mis ühendas teda minevikuga ja mille külge sai klammerduda kergenduse ja kiindumusega.

Seejärel aga kogus ta end tasapisi ja talle koitis, et see, keda ta kaisutab, pole mitte Daneel, vaid R. Daneel – Robot Daneel Olivaw. Ta embas robotit ja robot embas kergelt vastu – lubas end kaisutada, otsustades, et see tegevus meeldib inimesele; robot kannatas selle välja, sest potentsiaalid positronajus muutsid tema jaoks võimatuks end lahti rebida ja seeläbi inimesele pettumust ja piinlikkust valmistada. Ütles ju robootika murdmatu Esimene seadus selgelt: „Robot ei tohi kahjustada inimest...” ja kaisutusest väljarabelemine oleks kahtlemata halb.

Baley vabastas end aegamööda, et mitte oma meelehärmi välja näidata. Ta isegi pigistas korraks roboti õlgu, et see loomulikum välja näeks.

„Pole sind näinud, Daneel, sellest ajast, kui sa tõid Maale laeva nende kahe matemaatikuga, mäletad?” ütles ta.

„Muidugi mäletan, partner Elijah. Tore sind näha.”

„Kas sul on emotsioonid?” küsis Baley möödaminnes.

„Ma ei tea, kas seda on võimalik inimeste tunnetega võrrelda, partner Elijah. Võin vaid öelda, et sinu nägemine näib muutvat mu mõtteprotsesse kergemaks ja gravitatsiooni tõmme, mida ma kogu kehaga tunnetan, näib muutuvat vähem intensiivseks; on ka teisi muutusi, mida ma suudan täheldada. Ma kujutan ette, et väga suurtes piirides võib neid tundeid võrrelda sellega, mida sa nimetad rõõmuks.”

„Kui sa eelistad seda seisundit, kui sa näed mind, sellele, kui sa ei näe mind, siis minu poolt on kõik korras – kui sa aru said, mida ma mõtlen. Aga ikkagi, kuidas sa siia said?”

„Kui Giskard Reventlov teatas, et sa oled...” robot peatus.

„Puhastatud?” küsis Baley sardooniliselt.

„Desinfitseeritud,” sõnas Daneel. „Siis mulle tundus, et on sobilik tulla.”

„Infektsioone sa ilmselt ei pelga?”

„Muidugi mitte, partner Elijah, kuid teistel siin laevas võib sel juhul minu läheduses viibimine vastumeelne olla. Auroralased on tundlikud infektsioonivõimaluse suhtes, tihti kaugelt üle mõistliku riskitõenäosuse piiri.”

„Ma saan sellest aru, kuid tegelikult ei küsinud ma antud hetke kohta. Miks sa üldse siin oled?”

„Doktor Fastolfe, kelle majapidamisse ma kuulun, saatis mu mitmel põhjusel laevale, millega sa tulema pidid. Ta pidas hädavajalikuks, et sul on vähemalt üks kindel asi selles ilmselt väga raskeks kujunevas ülesandes.”

„On väga meeldiv, et ta selle peale tuli. Ma tänan teda.”

R. Daneel kummardas kergelt seda teadmiseks võttes. „Doktor Fastolfe arvas, et ka mulle avaldaks see kohtumine” – ta vaikis korraks – „sobivat mõju.”

„Sa mõtled, teeks rõõmu, Daneel.”

„Kui sa lubad mul seda terminit kasutada, siis jah. Ja kolmas põhjus, kõige tähtsam...”

Sel hetkel avanes uks ja sisenes R. Giskard. Baley vaatas sinnapoole ja tundis ebameeldivustorget. R. Giskard oli ilmselgelt robot ja selle juuresolek tõi kuidagimoodi esile Daneeli robotlikkuse (R. Daneeli, nagu Baley jälle end mõtlemast leidis), kuigi seda ei saanud teisega õieti võrreldagi. Baley ei tahtnud, et Daneeli olemust talle pidevalt meelde tuletataks, ta ei tahtnud tunda iseenda ees piinlikkust oma võimetuse pärast suhtuda Daneeli kuidagi teisiti kui pisut veidra kõnepruugiga inimesse.

„Mis on, poju?” küsis ta kannatamatult.

„Ma tõin raamatfilmid, mida sa palusid, härra, ja lugeri.”

„Olgu, pane need kuhugi. Pane need kuhugi ja sul ei ole vaja siia jääda. Daneel aitab mind.”

„Jah, härra.” Roboti silmad – kergelt helendavad, nagu Baley taas märkas; Daneeli silmad ei helendanud – pöördusid korraks Daneeli poole, nagu küsides nõu tähtsamalt olevuselt.

„Ilmselt on sobilik, sõber Giskard,” lausus see tasa, „kui sa jääd ootama siia ukse taha.”

„Ma teen seda, sõber Daneel,” vastas R. Giskard.

„Miks ta just ukse taha pidi jääma?” küsis Baley teatud rahulolematusega, kui ta läinud oli. „Olen ma vang?”

„Selles mõttes,” sõnas Daneel, „et sul ei ole lubatud reisi ajal laeva meeskonnaga kokku puutuda, pean ma kahjuks ütlema, et oled küll vang. Kuid mitte see ei ole Giskardi lähedaloleku põhjus. Ja lisaks pean ma sellega seoses mainima, et ülimalt soovitav oleks, partner Elijah, kui sa ei pöörduks Giskardi või tegelikult ükskõik millise roboti poole ’poju’.”

„Kas ta paneb seda pöördumist pahaks?” küsis Baley kulmu kortsutades.

„Giskard ei pane pahaks mistahes inimtegevust. Lihtsalt Auroral ei ole kombeks pöörduda roboti poole ’poju’ ja pole hea mõte tekitada auroralastes täiendavat vastumeelsust enda vastu, tuletades neile kogu aeg tegelikult tähtsusetuid väljendeid kasutades oma päritolu meelde.”

„Kuidas ma nende poole siis pöördun?”

„Nagu sa minu poole pöördud – nendele antud nime kasutades. Lõpuks on see ju ainult toda isikut identifitseeriv heli – ja miks peaks üks parem olema kui teine? Kokkuleppe küsimus. Ja veel on Auroral kombeks rääkida robotitest kui ’temast’, mitte ’sellest’. Samuti on Auroral kombeks jätta ära initsiaal ’R’, välja arvatud ametlikel puhkudel, kui on sobiv välja öelda roboti täisnimi; ja isegi seal jäetakse see tänapäeval tihti ära.”

„Sel juhul, Daneel,” – Baley surus alla impulsi öelda „R. Daneel” – „kuidas sa robotite ja inimeste vahel vahet teed?”

„Vahe on enamasti iseenesestmõistetav, partner Elijah. Tundub, et seda ei ole vaja eriliselt rõhutada. Vähemalt auroralased arvavad nii ja ma eeldan, et kuna sa palusid Giskardil tuua filme Aurora kohta, tahad sa end Aurora asjadega kurssi viia, et paremini täita endale võetud ülesannet.”

„Mulle kaelamääritud ülesannet, jah. Aga mis siis saab, kui vahe inimeste ja robotite vahel ei ole iseenesestmõistetav, Daneel? Nagu sinu puhul?”

„Kuid milleks teha vahet, kui olukord seda otseselt ei nõua?”

Baley hingas sügavalt sisse. Saab olema raske harjuda auroralaste teesklusega, nagu roboteid polekski olemas. „Olgu, kuid kui Giskard ei ole minu vangivalvur, siis miks see... ta ukse taga on?”

„Ta on seal vastavalt doktor Fastolfe käsule, partner Elijah. Giskardi ülesandeks on sind kaitsta.”

„Kaitsta mind? Mille või kelle eest?”

„Doktor Fastolfe ei täpsustanud seda, partner Elijah. Ent arvestades, kui emotsionaalselt käsitletakse Jander Panelli asja...”

„Jander Panell?”

„Robot, kelle toimimine lõpetati.”

„Teiste sõnadega, robot, kes tapeti?”

„Sõna ’tapetud’, partner Elijah, kasutatakse tavaliselt inimeste kohta.”

„Kuid kas Auroral mitte ei hoiduta inimeste ja robotite vahel vahetegemisest?”

„Nii see on! Sellele vaatamata ei ole antud juhtumiga seoses vahetegemise või mittevahetegemise küsimust kordagi kerkinud, niipalju kui ma tean. Ma ei tea, mis reeglid siin kehtivad.”

Baley kaalus seda. Sel polnud tegelikult tähtsust, see oli semantika küsimus, kuid ikkagi tahtis ta auroralaste mõtteviisist aru saada. Muidu ei jõua ta kuhugi.

„Inimene, kes funktsioneerib, on elus,” ütles ta aeglaselt. „Seda, kui elu on lõppenud teise inimese teadliku vägivaldse tegevuse tagajärjel, nimetatakse mõrvaks või tahtlikuks tapmiseks. ’Mõrv’ on nagu kõvem sõna. Kui keegi satub nägema, kuidas kellegi elu vägivaldselt võetakse, karjub ta: „Mõrv!” Ei ole ette tulnud, et keegi karjuks: „Tahtlik tapmine!” See on hulga formaalsem ja mitte nii emotsionaalne termin.”

„Ma ei saa sinu osutatud vahest aru, partner Elijah. Kui mõlemad sõnad ’mõrv’ ja ’tahtlik tapmine’ käivad inimelu teadliku vägivaldse lõpetamise kohta, peaks tegu olema sünonüümidega. Kus siin siis vahe on?”

„Nendest kahest ühe karjumine paneb inimesed palju rohkem võpatama kui teise, Daneel.”

„Miks see nii on?”

„Konnotatsioonid ja assotsiatsioonid. Nüanss, mis tuleb mitte sõnaraamatust, vaid aastate kogemusest; kõigi nende olukordade, asjaolude ja juttude olemusest, mis puhul oleme kogenud ühe ja teise sõna kasutamist.”

„Minu programmis ei ole selle kohta mitte midagi,” ütles Daneel, hääles ilmse emotsioonituse – tema tavalise emotsioonituse – taustal kõlamas veider abitusenoot.

„Usud sa mu sõna selle kohta, Daneel?”

„Kahtlemata,” vastas Daneel kiiresti, justkui oleks ta seeläbi sellele keerdsõlmele laheduse leidnud.

„Seega võime me öelda, et funktsioneeriv robot on elus. Paljudele ehk ei meeldi selle sõna tähenduse selline avardamine, kuid me võime defineerida endale vajalikke mõisteid. Nimetagem siis funktsioneerivat robotit elusaks, seda enam, et siis pole vaja välja mõelda uut terminit või püüda mitte kasutada olemasolevat. Näiteks sina, Daneel, oled elus, on ju nii?”

„Ma funktsioneerin,” ütles Daneel aeglaselt ja rõhuga.

„Jäta. Kui orav või putukas või puu või rohulible on elus, siis miks mitte sina? Mina küll ei suuda kogu aeg meeles pidada, et mina olen elus ja sina vaid funktsioneerid, eriti kui mul tuleb mõnda aega elada Auroral, kus ma ise ka püüan mitte inimeste ja robotite vahel mõttetult vahet teha. Seega ma väidan, et me mõlemad oleme elus, ja palun sul selles suhtes uskuda mu sõna, Daneel.”

„Ma teen seda, partner Elijah.”

„Sellest tulenevalt võime siis öelda, et roboti elu sihipärane vägivaldne lõpetamine inimese poolt on ’mõrv’. Siinkohas võivad tekkida kõhklused. Sama kuriteo eest peaks olema ette nähtud sama karistus, kuid kas see oleks õige? Kui karistus inimese mõrvamise eest on surmanuhtlus, siis kas tuleks tappa ka inimene, kes roboti elu lõpetas?”

„Karistus mõrva eest on psühhosondeerimine, partner Elijah, millele järgneb uue isiksuse konstrueerimine. Mõrva ei soorita kehas olev elu, vaid konkreetse teadvuse struktuur.”

„Ja milline karistus on Auroral ette nähtud roboti funktsioneerimise vägivaldse lõpetamise eest?”

„Ma ei tea, partner Elijah. Sellist asja ei ole minu teada Auroral kunagi juhtunud.”

„Kahtlustan, et psühhosondeerimine see küll ei ole,” ütles Baley. „Kuidas oleks ’robotitapp’?”

„Robotitapp?”

„Termin roboti tapmise kirjeldamiseks.”

„Kuid kuidas jääb sellest nimisõnast tuletatud verbiga, partner Elijah? Kuivõrd pole kombeks öelda ’tahtlik tapmine’, ei ole ’robotitapmine’ kah just sobiv.”

„Nii see on. Tegelikult peaks mõlemal juhul ütlema ’mõrv’.”

„Kuid ’mõrv’ käib vaid inimolendite kohta. Keegi näiteks ei mõrva looma.”

„Tõsi. Keegi ei mõrva inimest kah kogemata, see peab olema kavatsetud. Palju üldisem termin on ’tapmine’. See käib nii õnnetute juhuste kui ettekavatsetud mõrva kohta ja see käib loomade kohta ka. Isegi puu võib haigus tappa, seega miks ei võiks robotit tappa, Daneel?”

„Inimesed, loomad ja taimed on elusad asjad, partner Elijah. Robot on inimeste loodud asi samamoodi kui see luger. Asja saab lõhkuda, kahjustada, purustada ja nii edasi, kuid mitte tappa.”

„Sellele vaatamata, Daneel, kavatsen ma seda nimetada ’tapmiseks’. Jander Panell tapeti.”

„Miks peaks teise termini kasutamine muutma kirjeldatava asja olemust?” küsis Daneel.

„Ehk ’ükskõik, kuidas roosi nimetada, lõhn sellest ei muutu’. Midagi sellist, Daneel?”

Daneel vaikis pisut ja sõnas siis: „Ma ei ole päris kindel, mida siin ’roosi lõhna’ all silmas on peetud, kuid kui roos on Maal sama igapäevane lill kui see, mida Auroral roosiks nimetatakse, ja kui selle ’lõhn’ on midagi, mida inimesed on võimelised tajuma, tunnetama ja mõõtma, siis tõepoolest ei peaks roosi nime vahetamine mingi teise häälikuühendi vastu – tingimusel, et kõik muu jääb samaks – muutma ei lõhna ega ühtki muud sellele iseloomulikku omadust.”

„Tõsi. Aga ometi muudab inimeste puhul nime vahetus ka taju.”

„Ma ei saa aru, miks, partner Elijah.”

„Sest inimesed on tihti ebaloogilised, Daneel. See ei ole imetlusväärne omadus.”

Baley vajus sügavamale tugitooli, näperdas lugerit ja lubas oma mõtetel mõneks minutiks iseendaga tegeleda. Daneeliga rääkimine oli juba iseenesest kasulik, sest sõnade tähendusega mängimise ajaks suutis ta unustada, et kogu selle aja eemaldub laev Päikesesüsteemi massikeskmetest, valmistudes Hüppeks. Ta suutis unustada, et ta on juba miljoneid kilomeetreid Maast eemal, ja õige varsti palju valgusaastaid.

Aga veel olulisem oli, et ta suutis juba mõned järeldused sõnastada. Ilmselgelt oli eksitav Daneeli väide, et auroralased ei erista inimesi robotitest. Auroralased võisid ju peaaegu kaotada initsiaali ’R’, võisid mitte kutsuda neid ’pojudeks’ ja öelda ’selle’ asemel ’tema’, kuid otsustades selle järgi, kui kindlalt keeldus robot omaks võtmast sama sõna inimese ja roboti vägivaldse lõpu kohta – ja seda tegi ta ju tänu oma auroralaste koostatud programmile, millest otseselt tulenes, kuidas ta ühes või teises olukorras käituma pidi –, oli ilmselge, et muudatused olid ainult pinnapealsed. Sisimas olid auroralased sama kindlad kui maalased, et robotid on vaid neist mõõtmatult madalamal seisvad masinad.

See tähendas, et tema ees seisvat hirmuäratavat ülesannet, tollele kriisile mõistliku lahenduse leidmist (kui see üldse võimalik oli), ei sega vähemalt üks Aurora ühiskonna võltsettekujutus.

Baley arutas endamisi, kas tasub küsitleda ka Giskardi, et vestlusest tuletatud järeldustele kinnitust leida, kuid heitis selle mõtte erilise kõhkluseta kõrvale. Giskardi robustne teadvus ei anna midagi juurde, sealt tuleb vastuseks ainult „jah, härra” ja „ei, härra”. See oleks nagu salvestuse küsitlemine. Sellepärast otsustas ta jätkata Daneeliga, kes vastates näitas üles midagi, mis natukegi sarnanes vaimuteravusega.

„Daneel, arutagem siis Jander Panelli juhtumit, mis, nagu ma su jutust aru saan, on esimene robotitapp Auroral. Ma oletan, et pole teada, kes selle – tapmise – toime pani?”

„Eeldades, et see oli inimene, kes seda tegi, pole tema isik teada.”

„Kuidas on motiiviga? Miks Jander Panell tapeti?”

„Ka see pole teada.”

„Jander Panell oli sinu moodi inimkujuline robot, mitte selline, nagu näiteks R. Gis... tähendab Giskard?”

„Nii see on. Jander Panell oli minu tüüpi inimkujuline robot.”

„Kas võib võimalik olla, et sel juhul polnudki kavas robotitapp?”

„Ma ei saa aru, partner Elijah.”

„Kas tapja ei võinud mõelda, et tegu on inimesega,” küsis Baley pisut kannatamatult. „Et kavas oli mõrv, mitte robotitapp?”

Daneel raputas aeglaselt pead. „Väljanägemiselt on inimkujulised robotid väga inimese moodi, partner Elijah, juuste ja nahapoorideni välja. Meie hääl on üsna loomulik, me võime pealtnäha süüa ja nii edasi. Siiski on meie käitumises märgatavaid erinevusi. Kunagi tulevikus, kui tehnika täiustub, võib neid erinevusi vähem olla, kuid praegu on neid päris palju. Võimalik, et neid ei märka sina ja teised maalased, kes inimkujuliste robotitega kokku puutunud ei ole, kuid auroralased märkavad. Ükski auroralane ei peaks mind või Janderit hetkekski inimeseks.”

„Kas mõni teine välisilmlane väljastpoolt Aurorat ei või eksida?”

Daneel kõhkles. „Ma ei usu. Ma ei räägi isikliku kogemuse või eelprogrammeeritud teadmiste baasil, kuid mu programm ütleb, et nagu Aurora, on ka kõik teised Välisilmad robotitega lähedalt tuttavad. Mõned, nagu Solaria, isegi palju enam, ja seega ei aja ükski välisilmlane inimest robotiga segi.”

„Kas teistes välisilmades on inimkujulisi roboteid?”

„Ei, partner Elijah, neid on ainult Auroral.”

„Seega teised välisilmlased ei ole inimkujuliste robotitega väga harjunud ja võivad neid kogemata inimesteks pidada.”

„Ma ei pea seda tõenäoliseks. Isegi inimkujuline robot käitub teatud viisidel täiesti robotlikult ja iga välisilmlane tunneks selle kohe ära.”

„Kuid kindlasti on olemas välisilmlasi, kes ei ole nii intelligentsed, kogenud või täiskasvanud. Olgu teistega, kuidas on, kuid vähemalt lapsi peaks ära petta saama.”

„On küllalt kindel, et selle robotitapu ei sooritanud keegi, kes on ebaintelligentne, kogemusteta või alaealine. Täiesti kindel.”

„Me elimineerime kahtlusaluseid. Tore. Kui kõik välisilmlased suudavad vahet teha, siis kuidas oleks maalasega? On võimalik...”

„Partner Elijah, kui sa Aurorale jõuad, oled sa esimene maalane, kes astub selle planeedi pinnale pärast omaaegset asustamist. Kõik täna elavad auroralased on sündinud Auroral või väheste eranditega teistes välisilmades.”

„Esimene maalane,” pomises Baley. „Mul on au. Kas mõni maalane ei või Auroral viibida auroralaste teadmata?”

„Ei,” vastas Daneel kategooriliselt.

„Su teadmised, Daneel, ei pruugi olla täielikud.”

„Ei,” kordas Daneel täpselt sama tooniga.

„Sellest me järeldame,” kehitas Baley õlgu, „et robotitapp oli täpselt sellisena mõeldud.”

„Selline oli järeldus algusest peale.”

„Selle järelduse teinud auroralastel oli kogu vajalik info. Mina saan seda alles nüüd.”

„Minu märkus, partner Elijah, ei olnud mingil viisil halvustav. Ma tunnen sind piisavalt, et sind mitte alahinnata.”

„Tänan, Daneel. Ma tean, et sa ei mõelnud seda halvasti. Hetk tagasi sa ütlesid, et on kindel, et robotitappu ei sooritanud keegi, kes on rumal, kogemusteta või alaealine. Arutleme su väite üle.”

Baley teadis, et see ei ole lühim tee, kuid tal ei jäänud muud üle. Ta andis endale aru, et Aurora elustiili tundmata ei saa ta endale lubada midagi eeldada ja nii mõnd sammu vahele jätta. Kui ta niimoodi mõnd inimest küsitleks, kaotaks see varsti kannatuse, pahvataks kõik välja ja peaks Baleyt idioodiks. Lõpmatult kannatlik robot Daneel aga lasi Baleyl aegamisi urgitseda.

See omadus andis tema robotliku olemuse kindlalt välja, olgu ta nii inimkujuline kui tahes. Auroralane näeks temas robotit pärast üht lihtsat vastust lihtsale küsimusele. Selles olulises vahes oli Daneelil õigus.

„Me võime välja jätta lapsed, enamiku naisi ja ka suure osa mehi, eeldades, et robotitapuks on vaja suurt jõudu – näiteks kui Janderi pea oli lõhki löödud või rind purustatud. Kujutan ette, et sellega saaks hakkama vast väga suur ja tugev inimene.” Selle põhjal, mida Demarchek talle Maal rääkinud oli, sooritati robotitapp küll teist moodi, kuid eksisteeris võimalus, et Demarchek eksis.

„Mitte ükski inimene ei suudaks seda teha,” vastas Daneel.

„Miks mitte?”

„Partner Elijah, sa kindlasti tead, et robotite skelett on valmistatud metallist ja on seega palju tugevam kui inimluu. Meie liigutused on jõulisemad, kiiremad ja palju täpsemad. Robootika Kolmas seadus ütleb, et robot peab kaitsma oma eksistentsi. Inimese rünnakut ei ole raske tõrjuda. Ka tugevaima inimese saab kergesti peatada. Samuti pole võimalik robotit ootamatult tabada. Me tajume alati inimeste asukohta. Me ei saaks teisiti funktsioneerida.”

„Jäta nüüd, Daneel,” sõnas Baley. „ Kolmas seadus kõlab: „Robot peab kaitsma oma eksistentsi, kuni see ei lähe vastuollu Esimese ja Teise seadusega.” Teine seadus sätestab, et robot peab täitma inimese käske, kuni see ei lähe vastuollu Esimese seadusega. Ja Esimene seadus on, et robot ei tohi ei tegevuse ega tegevusetuse läbi inimesele kahju teha. Inimene saab käskida robotil end hävitada ja robot kasutab omaenese jõudu, et endal kolp sisse lüüa. Ja kui inimene robotit ründab, ei saa see end kaitsta inimesele kahju tekitamata ja see on vastuolus Esimese seadusega.”

„Ma usun, et sa pead silmas Maa roboteid,” vastas Daneel. „Auroral ja teistes välisilmades hinnatakse roboteid palju kõrgemalt kui Maal ja need on üldiselt ka palju keerukamad, paindlikumad ja väärtuslikumad. Välisilmades on Kolmas seadus Teise suhtes palju tugevam kui Maal. Robot kaalub enesehävituskäsku ja selle täideviimiseks peab olema hea põhjus – otsene silmnähtav oht. Ja Aurora robotitel ei ole vaja rünnaku tõrjumiseks Esimest seadust rikkuda, nad suudavad inimese peatada talle viga tekitamata.”

„Oletagem siis, et inimene korraldas nii, et kui robot end ei hävita, hävineks ta – inimene – ise? Sel juhul ju robot hävitaks enda?”

„Aurora robot kindlasti uuriks sellise situatsiooni tausta. Inimese hävimise võimalus peab olema väga selge.”

„Seega peaks inimene olema piisavalt terane, sättimaks asjad nii, et robotile näiks, nagu oleks ta tõesti suures ohus? Kas selline leidlikkus paneb su välistama rumalad, kogemusteta ja alaealised?”

Ent Daneel vastas: „Ei, partner Elijah. See ei ole nii.”

„Kas mu arutlustes on viga?”

„Ei ole.”

„Seega on viga mu eelduses, et robot sai füüsiliselt kahjustada. Järelikult polnud ta füüsiliselt kahjustatud. On see nii?”

„Jah, partner Elijah.” (Mis tähendas, et Demacheki info oli korrektne.)

„Sel juhul, Daneel, on Jander vaimselt kahjustatud. Roblokk! Täielik ja pöördumatu.”

„Roblokk?”

„Lühend roboti-blokeeringust – positronkanalite tegevuse täielik lakkamine.”

„Auroral me ei kasuta mõistet ’roblokk’, partner Elijah.”

„Kuidas te siis ütlete?”

„Me ütleme ’vaimne tardumine’.”

„Mõlemal juhul räägime me samast asjast.”

„Partner Elijah, hea oleks kasutada auroralaste väljendit, sest vastasel korral ei pruugi nad sinust aru saada ja vestlustes võib esineda tõrkeid. Sa märkisid mõnda aega tagasi, et erinevad sõnad tähendavad erinevaid asju.”

„Hästi. Ma ütlen ’vaimne tardumine’. Kas selline asi saab iseenesest juhtuda?”

„Jah, kuid robotiteadlased kinnitavad, et võimalus on kaduvväike. Inimkujulise robotina võin kinnitada, et ma pole kogenud ühtki seisundit, mis isegi läheneks vaimsele tardumisele.”

„Siis peame eeldama, et keegi korraldas tahtlikult sellise situatsiooni, mis kutsus esile vaimse tardumise.”

„Täpselt selline ongi doktor Fastolfe vastaste seisukoht.”

„Ja kuna see nõuab haridust, kogemusi ja oskusi, võime välistada rumalad, kogemusteta ja alaealised.”

„See on loomulik järeldus, partner Elijah.”

„Peaks isegi olema võimalik koostada nimekiri kõigist piisavalt võimekatest auroralastest ja arvatavasti ei oleks selline kahtlusaluste ring eriti suur.”

„Seda, partner Elijah, on ka juba tehtud.”

„Ja kui pikk see nimekiri on?”

„Kõige pikem versioon sisaldab ainult üht nime.”

Selle peale jäi Baley korraks vait ja tema kulmud tõmbusid vihaselt ninajuurele kokku. „Vaid üks nimi?” küsis ta järsult.

„Vaid üks nimi, partner Elijah,” vastas Daneel vaikselt. „See on doktor Fastolfe kui Aurora parima robotispetsi hinnang.”

„Kuid mida müstilist siin siis on? Kes see on?”

„Aga loomulikult doktor Fastolfe ise,” ütles Daneel. „Ma just mainisin, et ta on Aurora parim robotiteoreetik ja tema enda hinnang kõlas, et ta ise on ainus, kes ehk suudaks viia Jander Panelli täieliku vaimse tardumiseni, ilma et sellest mingeid jälgi jääks. Samas väidab doktor Fastofe, et ta ei ole seda teinud.”

„Kuid ka keegi teine ei saanud seda teha?”

„Just nimelt, partner Elijah. Selles see häda ongi.”

„Aga mis siis kui doktor Fastolfe...” Baley jäi vait. Polnud mingit mõtet Daneelilt küsida, kas doktor Fastolfe võis valetada või eksida, olgu siis oma hinnangus, et keegi teine ei oleks sellega hakkama saanud, või et ta ise seda ei teinud. Doktor Fastolfe oli Daneeli programmeerinud ja seega oli võimatu, et programmi oleks lipsanud võimalus programmeerijas kahelda.

„Ma mõtlen selle üle ja me räägime sellest veel,” ütles Baley nii leebelt kui suutis.

„Väga hea, partner Elijah. Ongi magamisaeg. Kuna on väga tõenäoline, et sündmuste tempo Auroral võib su päevakava ebaregulaarseks muuta, oleks mõistlik kasutada võimalust magada. Ma näitan sulle, kuidas voodi lahti käib ja kuidas voodipesuga toimida.”

„Tänan, Daneel,” pomises Baley. Ta ei uskunud, et uni kergelt tuleb. Ta saadeti Aurorale täpselt sõnastatud ülesandega – näidata, et doktor Fastolfe ei ole sooritanud robotitappu. Seda oli väga vaja Maa julgeoleku huvides ja lisaks sõltus sellest tema enda karjäär – mitte samavõrra tähtis, kuid ikkagi ta südamele armas asjaolu. Ning veel enne Aurorale jõudmist oli ta avastanud, et doktor Fastolfe oli süü praktiliselt üles tunnistanud.

8

Baley jäi lõpuks magama peale seda, kui Daneel oli talle näidanud, kuidas vähendada pseudogravitatsiooni tekitava välja intensiivsust. See ei olnud päris antigravitatsioon ja see nõudis nii palju energiat, et seda kasutati vaid piiratud ajal ja eriolukorras.

Daneeli programmi polnud keegi kunagi vaevunud lisama võimet selgitada, kuidas see töötas, ja kui olekski, poleks Baley niikuinii midagi aru saanud. Õnneks sai seda reguleerida ka ilma teadusliku taustata.

„Välja intensiivsust ei saa vähendada nullini,” selgitas Daneel. „Vähemalt mitte siit puldist. Kaalutuses magamine on aga niikuinii ebamugav, eriti kui sellega harjunud ei ole. Kõige parem on välja selline intensiivsus, mis ühelt poolt on piisavalt madal, et tekitada kaalust vabanemise tunne, teiselt poolt aga piisavalt kõrge, et vertikaalsuund selgesti tajutav oleks. See tase on igal inimesel erinev. Enamik inimesi tunneb end kõige paremini selle puldi lubataval miinimumtasemel, kuid sa soovid ehk – vähemalt esimesel korral – pisut suuremat intensiivsust, et sul kaalu tunnetus pisut tugevamalt alles jääks. Lihtsalt katseta erinevaid tasemeid, et leida endale sobiv.”

Selle uudse kogemuse kütkes avastas Baley, et ta mõtted hiilivad minema Fastolfe süü ülestunnistuse probleemi juurest, samal ajal kui keha vaikselt unne vajub. Ehk oli see üks ja sama protsess.

Unes oli ta – muidugi – tagasi Maal. Ta sõitis ekspressteel, kuid mitte istmel. Selle asemel hõljus ta inimeste peadest kõrgemal kõige kiirema riba kohal. Ta liikus neist pisut kiiremini, kuid keegi ei tundunud üllatunud olevat. Keegi ei vaadanud tema poolegi. Üldiselt oli see meeldiv uni ja tal oli kahju ärgata.

Järgmisel hommikul peale hommikusööki... Kuid oli see ka päriselt hommik? Mis tähtsust oli hommikul – või mistahes muul päevaajal – kosmoses? Ilmselt ei olnudki. Ta mõtles selle üle natuke ja otsustas, et hommik on aeg peale ärkamist ja hommikusöök söömaaeg peale ärkamist, ja muu ajaarvamine on tähtsusetu. Laevale mitte, aga temale küll.

Nii et siis hommikul peale einet uuris ta põgusalt värskeid lehti, veendumaks, et robotitapmise kohta Auroral pole midagi uut, ja seejärel võttis ette raamatfilmid, mille Giskard talle eelmiselt päeval (ärkvelolekuperioodil?) toonud oli.

Ta valis mõned, mille pealkirjad näisid ajaloole viitavat, vaatas need kiiruga läbi ja jõudis järeldusele, et Giskard oli talle toonud laste jaoks mõeldud raamatud. Need pakatasid illustratsioonidest ja olid lihtsas keeles. Ta püüdis ära arvata, et kas see oli nüüd Giskardi ettekujutus ta intelligentsusest või vajadustest? Natuke järele mõeldes otsustas ta, et oma robotlikus süütuses oli Giskard isegi hästi hakkama saanud, ja polnud mingit mõtet põdeda võimaliku solvangu pärast.

Ta nõjatus tagasi, jätkas vaatamist suurema tähelepanuga ja märkas, et Daneel jälgib raamatfilme koos temaga. Uudishimu? Või et lihtsalt silmadele tegevust anda? Mitte kordagi ei palunud ta lehte tagasi keerata, ei esitanud ühtki küsimust. Arvatavasti võttis ta loetu vaid teadmiseks ja tema robotlik usaldus ei sisaldanud luksust uudishimutseda või kahelda.

Ka Baley ei küsinud ainsatki küsimust ei loetu ega tema jaoks tundmatu Aurora printeri kasutamise kohta. Aeg-ajalt ta tegi pausi, et kasutada oma toa juurde kuuluvat, erinevate füsioloogiliste toimingute tarbeks mõeldud väikest ruumi, millel seisis kiri „Isiklik”. See ruum oli nii privaatne, et suurtähte oli maalaste kõnes kuulda, ja otsustades Daneeli kõnepruugi järgi suhtuti Auroral asjasse samuti. Täpselt ühele inimesele parajana tekitas see kummastust tohutute pissuaaride, tualetipottide, duššide ja vannide rividega harjunud linnaelanikus.

Raamatfilme vaadates ei püüdnud ta kõike meelde jätta. Ta ei kavatsenud saada Aurora ühiskonna spetsialistiks või sel teemal kraadi kaitsta. Ta soovis vaid tunnetust. Näiteks pani ta tähele, et kuigi ajaloolased kasutasid esimestest pioneeridest – Maalt pärit esmaasustajatest, kes saabusid Aurorale tähelendude algusaastatel – lastele kirjutades pühakute elulugudesse sobivat stiili, olid need olnud tõelised maalased. Nende poliitika, nende tülid, kõik nende kombed olid maalaslikud. See, mis siis Auroral toimus, sarnanes väga tuhandeid aastaid varem Maa suhteliselt tühjade alade asustamisega.

Muidugi polnud Auroral vastaseks intelligentset elu. Polnud kellegagi võidelda, kedagi, kes küsiks ebameeldivaid küsimusi inimliku või julma kohtlemise kohta. Tegelikult oli seal väga vähe elu ja planeet asustati väga kiiresti inimeste ja kaasa toodud loomade ja taimedega; lisaks veel igasuguste parasiitide ja teistega, mis kogemata kaasa olid sattunud. Ja muidugi tõid asustajad kaasa roboteid.

Esimesed auroralased jõudsid väga kiiresti selleni, et planeeti omaks nimetada, seda enam, et see oli neile igasuguse võitluseta sülle langenud. Alguses kutsuti seda Uueks Maaks ja see oli loomulik, sest oli see ju esimene asundus väljaspool Päikesesüsteemi. See oli tähelendude esimene tulemus, täiesti uue ajastu koidik. Väga ruttu lõikasid nad läbi nabanööri ja nimetasid planeedi Auroraks Rooma koidujumalanna järgi.

See oli Koidu Maailm. Ning algusest peale kuulutasid asunikud end enesekindlalt uue liigi alusepanijateks. Kogu Maa ajalugu oli pime öö ja alles auroralased oma uues maailmas kuulutasid päeva saabumist. Kõik detailid – nimed, kuupäevad, kaotajad, võitjad – olid tollele enesekiitusest läbiimbunud suhtumisele allutatud.

Hiljem asustati ka teisi maailmu, osa Maalt, osa Auroralt, kuid kõik sellega seonduv Baleyt ei huvitanud. Laiade pintslitõmmetena hakkasid silma kaks asja, mis põhjustasid suuri muudatusi ja viisid auroralased üha kaugemale oma maistest eelkäijatest. Esimene neist oli robotite üha laiem kasutus igas eluvaldkonnas ja teine eluea pikenemine.

Vastavalt sellele, kuidas robotid üha keerukamaks ja paindlikumaks muutusid, suurenes ka auroralaste sõltuvus neist. Kuid Aurora ei sarnanenud Solariaga, nagu Baley seda mäletas – väga vähe inimesi tohutu hulga robotite keskel peidus. Auroralased ei olnud veel täiesti abitud.

Kuid nende sõltuvus kasvas.

Oma intuitiivsest vaatenurgast – arvestades trende ja suundumusi – tundus talle, et iga samm inimese-roboti suhetes sõltub sõltuvusest. Isegi suhtumised, milleni robotiõigused olid jõudnud – selle ärajätmine, mida Daneel nimetas „ebavajalikuks vahetegemiseks” –, olid märk sõltuvusest. Baley arvates ei muutunud auroralased oma robotite inimlikkuse tunnistamise läbi inimlikumaks, vaid hoopis püüdsid hoiduda ebameeldivast ülestunnistusest, et nad sõltuvad tehisintellektist.

Eluea pikenemine paistis ajaloo kulgu aeglustavat. Järsud muutused jäid välja. Kasvas järjepidevus ja üksmeel.

Ei olnud mingit kahtlust, et ajalugu, mida ta uuris, muutus järjest igavamaks; see muutus tegelikult uimaseks. Seal maailmas elada võis muidugi hea olla. Katastroofidest pikitud ajalugu võib ju köita selle uurijaid, aga elada selle keskel on kohutav. Kahtlemata oli enamiku auroralaste isiklik elu rikas ja kui ühiskond kui tervik soiku jäi, siis mis sellest?

Kuid kui Koidu Maailmas valitses vaikne päikeseline päev, siis kes küll seal tormi järele igatses?

Millalgi nende uuringute keskel tabas Baleyt kirjeldamatu tunne. Kui ta oleks pidanud seda kuidagi sõnastama, oleks ta öelnud, et hetkeks keerati kõik ringi. Justkui oleks ta sekundi murdosa jooksul keeratud pahupidi ja siis endiseks tagasi.

Alles umbes minut hiljem taipas ta, et on midagi sarnast paar korda varem juba tundnud – siis, kui ta reisis Solariale, ja siis, kui ta sealt Maale tagasi pöördus.

See oli „hüpe”, liikumine läbi hüperruumi, mis saatis laeva parsekite kaugusele väljapoole aegruumi ja võimaldas nii üle saada Universumi valguse kiiruse piirangust. (See polnud ainult sõnamaagia, sest laev tõepoolest lahkus Universumist ja läbis millegi, kus kiirusepiiranguid ei ole. Kontseptsiooni teatud müstika oli ehk selles, et hüperruumi ei olnud võimalik kirjeldada teisiti kui kasutades matemaatilisi sümboleid, mida omakorda ei olnud võimalik mingil arusaadaval kujul tavakeeles edasi anda.)

Kuid tulemus oli väga selge, kui kord leppida faktiga, et inimesed olid õppinud hüperruumi kasutama ilma seda sisuliselt mõistmata. Ühel hetkel oli laev mõne mikroparseki kaugusel Maast ja järgmisel hetkel oli see mõne mikroparseki kaugusel Aurorast.

Ideaalsel juhul ei võtnud hüpe üldse aega – kuluv aeg oli tõesti null – ja kui seda korralikult ja sujuvalt teha, ei tohiks sellega kaasneda mingit bioloogilist efekti. Füüsikud siiski väitsid, et täielik sujuvus nõuaks lõpmata palju energiat ja seega ei olnud „tegelik aeg” kunagi täpselt null, kuigi selle sai väga väikeseks viia. Kuid see aeg põhjustaski tolle veidra ja täiesti kahjutu pahupidipööramise tunde.

Kui Baleyle pärale jõudis, et ta on väga kaugel Maast ja väga lähedal Aurorale, tuli tal korraga tahtmine seda maailma näha. Osalt oli see soov näha üht inimeste elupaika, osalt loomulik uudishimu vaadata midagi, mis oli viimasel ajal tänu raamatfilmidele kogu aeg ta mõtteid täitnud.

Parasjagu oli ärkamise ja magamamineku vahelise söögikorra aeg (nimetagem seda „lõunaks”) ja selle ajal sisenenud Giskard ütles: „Me läheneme Aurorale, härra, kuid kahjuks ei ole sul võimalik seda sillalt jälgida. Sealt ei ole ka tegelikult midagi näha. Aurora päike on lihtsalt üks hele täht ja kulub mitmeid päevi, enne kui Auroral mingid detailid eristatavaks muutuvad.” Ta lisas, nagu oleks järele mõelnud: „Ka siis ei ole sul võimalik seda sillalt jälgida.”

Baley tundis veidrat kohmetust. Ilmselt oli eeldatud, et ta tahab vaadata, ja lihtsalt pikalt saadetud. Ei tahetud, et ta liiga palju näeb.

„Väga hea, Giskard,” ütles ta, ja robot lahkus.

Baley vaatas talle süngelt järele. Kui palju piiranguid veel ta teele seatakse? Ta ülesande edukas lahendamine oli niigi ebatõenäoline, ja huvitav kui palju takistusi auroralased salamisi sepitsevad, et see võimatuks muuta?