Raamatu algus

Kuidas lõhnab kuri

Erikule meeldis istuda rannal. Meri oli sinakashall, otsatu ja tujukas, ent ikkagi nagu sõber. Nojah, hea küll, kas just sõber, aga kaaslane igal juhul.

Kunagi ei või teada, mis näoga ja millises meeleolus ta sind täna vastu võtab. Hull-Andreas teadis rääkida, et meri on elus ja püüab vahel inimestega suhelda. Aga mere jaoks kulgeb aeg hoopis teistmoodi. Üksainumas meresõna kestab pikki aastaid ja nii kaua ei viitsi muidugi keegi teda kuulata. Merel on kogunenud hulk tarkust, mida ta ei tahaks ainult enda teada hoida. Aga vahest on tal ka niisama igav omaette loksuda ja sestap patrab midagi segast. Kes seda merd ikka nii täpselt teab.

Kuigi inimesi enam peaaegu et ei olegi, ei kaota meri siiski lootust, et keegi seda, mis tal on miljonite aastatega hingele kogunenud, viimaks kuulata mõistab. Seni aga räägib ta peamiselt enda ja teinekord ka nende kummaliste sajanditevanuste elukatega, kes elutsevad tema põues sellistes sügavustes, mida inimsilm kunagi ei ole näinud ega näe ka edaspidi. Aega merel on. Õieti ei olegi tal suurt muud kui aeg. Nii kõneles Hull-Andreas, kui talle jälle sõnad meelde olid tulnud. Sageli seda ei juhtunud. Siis talitas ta oma vaikseid asjatoimetusi või oli vahel päevade kaupa kadunud.

Õhtul oli meri veel eriti ilus. Poiss pikutas päikesesoojal kivirahnul. Koer Pontius lebas truult tema kõrval, suur pea käppadel puhkamas, õrnalt vahused lained tarkadest pruunidest silmadest vastu läikimas. Koerte silmad on nagu imikute omad. Nad teavad midagi väga olulist, kuid ei oska sellest rääkida.

Eemal võis silmata karile jooksnud laevade süngeid siluette. Kes siinset salakavalate teravate kividega täispikitud rannajoont ei tundnud, sellel polnud vähimatki lootust tervena maabuda. Kõige uuem nendest laevadest oli triivinud karidele ühel tormisel ööl, pardal mitte ühtegi ellujäänut. Kajutid olid tühjad, lastiruum oli tühi. Kõik väärtuslik oli kadunud. Seal ta nüüd konutas kivide otsas koos teiste kummituslaevadega, suur ja roostes, sõnatu hoiatusena kõikidele teistele.

Lained loksusid laisalt ning peaaegu hääletult randa. Adru lõhnas, tühjad merikarbid klõbisesid iseenesest. Ülelendava kajaka tiibade sahin oli selgesti kuulda. Päikeseloojang oli kirkalt oranž ja valusalt lõõskav. Erik arvas kuulvat, kuidas otse silmapiiri serval merre loojuv päike soolase veega kokku puutudes vaikselt säriseb.

Täna ei olnud meri midagi randa kandnud ja sellest oli poisil veidi kahju. Tavaliselt uhuti randa niisama rämpsu, plasttaarat ja tühje pudeleid. Mõnikord lihtsalt mingeid imelikke roikaid ja vettinud rohelisi palke. Vahel kinkis meri tugevaid prusse ja siledaks hööveldatud laudu, mis nägid välja nii värsked, nagu oleks need alles mõne tunni eest naaberkaljude taga vette visatud. Ükskord olid randa sõudnud tohutu suured kastid, kõik ühesugused. Kui nad õhinal avati, siis selgus, et kastides oli meeste aluspesu. Hallikad pikad aluspüksid, värvlist siniste paeltega kokku tõmmatavad, all sääreotstes samasugused paelad. Pükstega olid komplektis sama värvi särgid, sama tooni helehallid, kuid ilma paelteta. Kõik olid täpselt ühte mõõtu. Mingeid firmasilte ei olnud. Kui need üle loeti, siis selgus, et kastides oli neid kokku ei rohkem ega vähem kui 4000 paari. Aastaid olidki külarahva riided suures osas valmistatud sellestsamast meeste aluspesust. Materjal ei olnud just suurem asi, aga kasutada andis. Ja seda jätkus mitmeks inimpõlveks.

Vahel kandis meri oma soolaste lainete turjal kaldaliivale kummalisi esemeid, mille otstarvet keegi enam ei mäletanud. Teinekord leiti rannast ka selliseid asju, mida keegi leida ei tohiks ning mis saatsid nende avastajat veel kaua unenägudes, ükskõik kui ruttu neid eemale luiteliiva maha ei maetud ja kui kiiresti unustada ei püütud.

Kui päike oli silmapiiri taha kadunud, läks otsekohe külmaks ja pimedaks. Ööd olid vahel külmemast külmemad. Rõskus tikkus põskedele ning tegi huuled märjaks. Poiss tõmbas rihma oma nahkjope ümber kõvemini kinni. Tuul lõõtsus täna mere poolt, kandes endaga värsket, soolakat lõhna. Seda oli mõnus pärani suuga ahmida. Keelele jäi vabaduse ja avaruse maitse. Oli parem, kui tuul mere poolt puhus. Kunagi ei võinud teada, milliseid lõhnu ta on endasse talletanud siis, kui lõõtsub maa poolt.

Vahel arvas poiss tundvat selles kaugete tulekahjude hõngu, sulanud klaasi ja põrgukuumuses pihustuvat betoonitolmu ning ka selliseid lõhnu, mida levitavad põlevad juuksed ja veel miski, millele ta ei tahtnud mõeldagi. Kuigi väga suuri tulekahjusid enam ei olnud, kartis ta ikkagi neid päevi, kui tuul puhus maa poolt. Nii lõhnas kuri. Siis lootis ta, et saab nii kõva nohu, et maatuul jääb vaid tühipaljaks liikuvaks õhuks, mitte lõhnasõnumite kulleriks. Kui ta väiksem oli, siis jooksis ta teinekord isegi paljajalu lumel, et nohu saada ning mitte haista oma sõõrmeis surma ja hävingu kirbet lehka. Ta lootis, et halb jääb neist niimoodi kaugele-kaugele. Mida ei tunne, seda ei saa ka näha.

Muidugi ta teadis, mis on surm ja mis on kuri. Nende maailmas teadsid seda kõik. Poiss aimas, et keegi oli Andreasele kunagi teinud midagi väga-väga halba. Midagi sellist, mis pani inimkeelt unustama, päevade ja ööde kaupa sihitult ringi hulkuma, unes kisendama ja röökima. Seda, mis tegi Andreasest Hull-Andrease. Mõnikord ei rääkinud mees nädalate kaupa sõnagi ja kui keegi tema silmadesse juhtus vaatama, siis oli näha, et nende taga ei ole kedagi kodus.

Kuri oli see, mis pillutas merre hävingu tagajärgi. Poiss mäletas, kuidas ühel kirkal suvehommikul leidis ta Meritiga mere äärest midagi, mida esmapilgul pidas järjekordseks harali okstega roikaks. Tegelikult oli see mehe käsi, terve käsi, ära rebitud altpoolt küünarnukki. Käsi oli väga valge, karvane, kaetud mererohuga, mille alt võis aimata kalasabaga naist kujutavat värvilist tätoveeringut. Hobuserauakujuline raske hõbesõrmus oli ikka veel sõrmes. Käsi oli muljuda saanud, sõrmed ripnesid ebaloomuliku nurga all ning olid peaaegu lömaks vajutatud, isegi hobuserauasõrmus oli lapikuks litsutud. Naljakas oli see, et käe nägemisest nad eriti ei ehmunudki. Kutsusid lihtsalt kiiruga kellegi täiskasvanutest, kes mattis käe eemale liivaseljandikule männituka veerde maha. Sinna, kuhu sellised asjad ikka maetakse. Mitte küla kalmistule, mis oli õieti kunagine kloostrikalmistu ja kuhu, kui uskuda pooltuhmunud hauaplaate, oli maetud munki juba XIV sajandil.

Kurjakuulutavaid aroome ei tundnud mitte ainult poiss. Terava ninaga Pontiusest oli eriti kahju. Vahel ajas maatuul ta endast täiesti välja. Pontius niuksus siis hirmunult nagu suure tulekahju või metsiku äikesetormi ajal, tema kollakas kere värises üleni ja ta viskus meeleheites vastu koduust senikaua, kuni keegi halastas ja ta lõpuks sisse laskis.

Kodu kohal kõigub vana kellatorn

Kodu oli pisikeses mereäärses külas kaljurünkade süles. Ühelt poolt piiras seda meri, kust turritasid välja teravad ja ohtlikud karid. Teisel pool kõrgusid suured mäed. Nende vahel oli endale koha leidnud lapike maad. Suure segaduse algusest oli möödas küll juba mitukümmend aastat, aga olevik oli endiselt ebamäärane ja tulevik veelgi hägusem.

Kunagi oli seal olnud vana klooster. Selle kreemikatest, kohapeal mereliivast kokkumätsitud ja suurtes ahjudes põletatud väikestest tellistest laotud müürid püsisid veel praegugi üsna kindlalt. Vaid suur kellatorn oli osalt kokku varisenud ja kõikus suure tuulega silmnähtavalt.

See oli õigupoolest rohkem kindlus kui klooster, ehitatud segastel aegadel, kus mälestus merelt tulevatest ja surma külvavatest põhjamaalastest oli veel värske. Kloostri juurde toonud ainus tee oli täis tohutuid kaljurünkaid, mida jõudnuks liigutada ainult suuremat sorti mäehiid. Olaf ja teised olid tee lihtsalt õhku lasknud. Nii oli kindlam. Nüüd pääses külast välja üksnes hästi varjatud ja võõrale ohtlikku mägirada mööda, millest vähesed teadsid. Seda juhuslikult leida polnud võimalik.

Kloostris ei elanud enam ammu kedagi. Mungad olid sealt teadmata põhjusel lahkunud juba sajandite eest. Külaelanikud eelistasid nende kunagistele rõsketele ja külmadele kivikongidele oma pisikesi hubaseid onne, mis olid ehitatud mäenõlvale. Üksnes Hull-Andreas hulkus ringi kloostri osalt varisenud müüride vahel ning magas, kus juhtus. Vahel randa tõmmatud kalapaadi all, vahel tont teab kus. Mõnikord ronis suurde kellatorni. Seal oli alles isegi vana tornikell, peal kirjad keeles, mida keegi enam lugeda ei osanud. Kella polnud keegi löönud. Võib-olla olid kõik mehhanismid pehkinud ja kell sajaks ettevaatamatule lööjale lihtsalt kaela. Lastele oli torni ronimine üldse ära keelatud.

Kuuvalgetel öödel võis vahel kuulda, kuidas Hull-Andreas kellatornis arusaamatus keeles kisendas. Võimalik, et see oli mõni võõras keel, aga ehk mõtles ta selle sõnad ise välja. Täiskasvanud olid lastel kõvasti keelanud talle eriti just kuuvalgete ööde aegu lähedale minna, kuigi ei olnud teada ühtegi juhust, kus see tohutult laiade õlgadega, pikka kasvu ja rässakas puhmaskulmudega mees oleks kellelegi halba teinud. Tegelikult oli ta kõige leebema südamega inimene terves külas. Selline, kes aitas kuivale sattunud kalad tagasi vette, ei lubanud tigudele peale astuda ning ülepea ei teinud põrnikalegi liiga.

Kord olid mehed ta hülgejahile kaasa võtnud, arvates, et tema kui küla kõige tugevam mees oleks tõhusaks abiks, mis siis, et ta vasakul käel üks sõrm puudu oli. Asi lõppes halvasti, esimest harpuunitud hüljest nähes läks Andreas täiesti metsikuks ja alles viie mehe ühiste jõupingutustega õnnestus ta kinni siduda. Jahist ei tulnud enam midagi välja. Hülge asemel tassiti külla tagasi hoopis Hull-Andreas, kes möirgas ikka veel ning pingutas, hambad irevil ja ila suust tilkumas, oma vägevaid lihaseid, et köidikuid puruks rebida. Rohkem teda jahile kaasa ei võetud.

Ta oli üks ütlemata kummaline mees, kellest keegi õieti aru ei saanud. Samamoodi nagu kellegi surm, võisid ta endast välja ajada ka tühipaljad kilekotid, mida meri ikka ja jälle randa uhtus. Andreas kartis neid hullemini kui hõõguvat rauda. Aastaid vees ligunenud kilekoti nägemine võis panna ta pealtnägijate suureks kohkumuseks põlvili langema ja surmahirmus niutsuma. Seda oli jube vaadata ning seega tekkis külas peagi harjumus kõik randa uhutud kileriismed otsemaid kokku koguda ja maha matta enne, kui Hull-Andreas neid nägema juhtub.

See ei olnud teab mis suur rannaküla. Kokku elas seal sadakond inimest. Osad nendest olid pärit üsna lähedalt. Mitte selles mõttes, et nad oleksid kogu aeg kloostris elanud. Nende päriskodu oli lähedal asunud külas, mis oli kloostrist paar head kilomeetrit eemal, teisel pool suuri kaljusid. Ellujäänud kolisid kloostri juurde, mille asukohta nad hästi teadsid. Kaasa võtsid selle, mis oli helikopterite rünnakust ja leegiheitjate tulest terveks jäänud. Nad tundsid kohalikku kanti nagu oma viit sõrme ja mõned nendest olid põlised kalurid. Just ellujäänud kalurite teene oli see, et nad ei tundnud peaaegu kunagi nälga. Kui suure tormiga ei söandanud mehed merele minna, siis näsiti kuivatatud kala, keedeti seeni ja juurikaid. Neid leidus ikka.

Vahel võttis külavanem Lennart kaasa mõned tugevamad ning julgemad mehed ja läks salateed mööda üle kaljude saagiretkele. Nad ei rääkinud eriti palju sellest, mida nägid, kuid üht-teist tõid nad oma retkedelt peaaegu alati kaasa. Tikke, petrooleumi ja soola. Riideid ja jalanõusid. Mõnikord läks neil õnneks ja nad naasid suurte kottidega, mida kaljult köitega alla lasti. Mõnikord aga tuldi tagasi tühjade kätega. Kui läks eriti halvasti, siis jäi tulemata ka mõni meestest. Kaljude taga oli ohtlik.

Hõbedase hambaga naine

Matsakas Katariina pidi vahel ravima nende haavu nii hästi, kui ta oskas. Katariina ei olnud kunagi arst olnud. Enne segaste aegade tulekut töötas ta küll haiglas, aga mitte õe või sanitari või isegi koristajana, vaid köögitüdrukuna. Midagi oli talle siiski haigla-aastatest külge jäänud. Lihtsamate vigastuste tohterdamisega sai ta kenasti hakkama. Teadis rohtu köha ja palaviku vastu ning võttis vastu need harvad sünnitused, mis külas ette tulid. Õnneks ei olnud ka väljastpoolt saabunud meestel kunagi kuulihaavu. Kellelgi ei olnud lihtsalt enam padruneid. Enamasti oli tegu luumurdude ja noahaavadega. Ükskord oli Lennartile õlga lastud hoolikalt poleeritud kivist nõelterava otsaga nool. Õnneks ei olnud nool mürgitatud ja külavanem paranes kiiresti. Retked kaljude taha olid ohtlikud, kuid tasusid peaaegu alati ära.

Ühelt selliselt saagiretkelt tõid nad kaasa poisi ja tema isa. Nad olid leitud väikese lennuki rusude vahelt. See oli kahekohaline vana lennuk, mis vastu maapinda põrkudes oli tuhandeks tükiks purunenud. Poiss tegi silmad lahti siis, kui teda lennukikerest välja lohistati. Verine isa oli teadvuseta ning näis olevat rohkem surnud kui elus. Turjakas Olaf oli tahtnud neil alguses kõrid ilma pikemata läbi lõigata. Poiss ei tea siiani, miks neid kaasa võeti ja külasse tassiti.

„Meil ei ole üleliigseid suid vaja,” oli Olaf kähistanud. Punapäist Olafit kutsuti vahel Haamriks. Ta võttis iga probleemi kui naela. See tuli kas sisse taguda või välja kiskuda. Ja kui naela sirgeks ei saanud taguda, siis tuli lihtsalt ära visata. Poiss mäletas siiani seda, kui ta esimest korda nägi tema külmi helehalle silmi ja tätoveeritud lihaselisi käsivarsi, mille naha all jooksid jämedad sooned nagu köied. Silmade juures oli midagi valesti, kuid poiss ei saanud sellest esialgu aru. Alles hiljem märkas ta seda, et Olaf ei pilgutanud kunagi korraga kahte silma korraga. Enne pilkus üks, siis teine. Näis, nagu ei tahaks mees ümbritsevat isegi silmapilguks silmist lasta.

Olafil oli seljas rebenenud ja määrdunud hallikas maika. Vööl kandis ta teravaks ihutud matšeetet, paremal küljel rippus suur luust peaga pussnuga. „Me ei tea, kes nad on. Kust nad selle lennuki välja võtsid? Millal sa üldse nägid viimati lennukit lendamas?”

Mehed seedisid Olafi sõnu. Oli selge, et maailmas, kus ei olnud aastaid enam ühtegi autoromugi sõitmas, oli üks lennuvõimeline lennuk midagi eriti kahtlast.

„Mõtle, kes saab endale praegu lennukit lubada?” jätkas Olaf. „Kes see saab olla? Kes veel lendab? Kuhu nad läksid? Miks läksid? Kust said bensiini? Äkki tullakse neid otsima? Kindlasti tullakse. Lihtsam, kui neid enam ei oleks. Pole inimest, pole probleemi. Ainumaski koer ei köhi.”

Olafil oligi juba puss käes ja oli ilmselge, et ta ei kõhkle seda kasutamast.

„Pea,” keelas kõhn heledapäine mees, kes näis turjaka Olafi kõrval nii nääpsuke, et Olaf võinuks ta vasaku käega sõlme keerata. Ometi näis sellel kõhetul mehel, keda kutsuti Lennartiks, kereka hiiglase üle mingi kummaline võim olevat. Olaf torises midagi, siis sülitas läbi hõredate hammaste ning lükkas pussi tuppe tagasi, ilma et kõhetul mehel oleks tarvitsenudki midagi rohkemat öelda.

See oli hetk, kus poiss oli tundnud tõelist surmahirmu. Kui hirm hajus, siis tulvas peale teine, mitte vähem jäine ja vähem halvav. Hirm elu ees. Ta pea oli täiesti tühi. Ta ei mäletanud mitte midagi! Ta ei teadnud seda, kes ta on, miks ta siin on ja kes on see teadvusetu habemik mees, kes tema kõrval lebab, nägu verine ja vasak jalg kummalise nurga all viltu. Poiss pööras pilgu üles. Taevas oli sinine ja ilma ainsagi pilveräbalata. Allakukkunud lennukist imbus suitsuvingu ja bensiinilehka. Õhus hõljus hallikas tolm. Siis tuli lämmatav peavalu, tema silmade ees hakkasid tantsima sädemed ja kõik kadus pehme udu rüppe.

Ta tuli teadvusele külas. Tema eest hoolitses lüheldane matsakas vanemapoolne naine, hallisegused paksud juuksed kuklasse krunni keeratud. See oli Katariina. Roostetanud raudpliidi all praksus tuli. Pliidil oli valge emailkauss, kus kees vaikse mulinaga vesi. Poisi kõrval lavatsil lamas habemega mees lennukist. Nüüd polnud ta nägu enam verine, kuid seda katsid koledad sinised plekid ja parem silm oli nii kinni paistetanud, et seda nagu ei olekski olnud. Vasak jalg oli mähitud paksudesse sidemetesse. Mehe terve silm oli kõvasti kinni pigistatud, ninaots lumivalge ja terav. Ta magas sügavasti, hingates läbi suu vilinal, kuid korrapäraselt.

„Tulid teadvusele!” rõõmustas naine ning kuivatas sinise nartsuga poisi laupa. Tal oli naise kohta kummaliselt madal, kuid lahke ja sõbralik hääl. Kui ta rääkis, siis kõlas see nagu metsmesilaste kume sumin. Kui ta naeratas, siis säras suust vastu üks läikivast metallist hammas. „No oli sul alles kõrgelt kukkumine. Arvasin juba, et sa ei teegi enam silmi lahti. Jaa, poiss, sa oled tõesti õnnesärgis sündinud.”

Poiss üritas end istukile ajada. Tunne oli selline, nagu oleks pea sattunud tonniraskuste kivirahnude vahele. Valu oli lämmatav. Silmade ees tantsisid juba tuttavad sädemed. Ta pidi minestama ja ilmselt minestaski korraks, silmade ees läks igatahes kõik mustaks.

„Hull peast,” surus naine teda õrnalt voodisse pikali. Siis vangutas laitvalt pead ning manitses: „Tahad kabelisse sattuda? Sul läheb veel hulk aega, enne kui saad ennast pöörata, tõusmisest rääkimata. Ma ei saa üldse aru, kuidas sa ellu jäid... Erik, sa pead veel kosuma. Katsu nüüd magada. Aga enne joo see tee ära, siin on tervendavad taimed sees. Ära karda, see ei ole kibe. Ma panin neli tükki suhkrut ka.”

Poiss proovis mõtteid koguda. Erik. Nimi oli justkui tuttav, aga ta ei saanud ikka veel päris hästi aru, mis tema ümber toimus. Ta proovis rääkida. Sõnad kõlasid kuidagi võõralt, ei tahtnud justkui suhu ära mahtuda. Keel oli paks ja kurk kuivas. Hingata oli valus. Peast sööstsid läbi korrapärased valuhood. Poisi pragunenud huuled liikusid. Juuksekrunniga naine kummardus lähemale, et paremini kuulda. Ta küsis uuesti. Erik. Kas ma olen Erik?

„Su isa ütles. Enne. Kui korraks teadvusele tuli,” vastas naine ja segas kruusis teed. „Ka temal vedas hullupööra, et hing sisse jäi. No on teil aga visa perekond! Rüüpa nüüd oma tee ära, see annab jõudu, peletab halvad mõtted eemale ja mis peamine, vaigistab valu. Joo, poiss!”

Poiss ei vaielnud vastu, rüüpas kruusitäie kuuma ja mõrkjat vedelikku sõõm-sõõmult ära. Neli tükki suhkrut või mitte, aga mõru oli ikka. Siis laskis ta lahkel naisel endale lina peale tõmmata. Ta tundis, et on rahunenud. Võib-olla ei olegi asjad kõik halvasti. Ta oli taevast alla kukkunud ja ellu jäänud. Ta mäletas mööda tuhisevaid pilvi ja seda, kuidas korraga oli taevas tema all ja maa ülal. Siis pöördus kõik tagurpidi. Ta klammerdus oma istmesse. Lennuk oli paigal. Ainult maapind tuhises järjest lähemale ja lähemale. Siis tuli kokkupõrge. See oli meeles. Aga mis oli enne seda? Ta proovis veel korraks pingutada. Asjata. Mitte midagi, enne pilvi oli tühi koht. Mida rohkem ta proovis mõtelda, seda valusam peas hakkas. Viimaks ta loobus. Ehk tuleb pärast meelde ka see, mis oli enne.

Aga praegugi on hästi. Tal oli nüüd päris oma nimi. Ja tal on isa. Seda tundus korraga ehk isegi liiga palju olevat. Erik ohkas ja jäi sügavalt magama. See oli tema esimene öö selles mägede rüpes asuvas külas, mida kutsuti Santa Mariaks.

Katariina oli nendega väga kannatlik. Öösel jätkusid Erikul peavalud. Valud olid nii suured, et ta karjus, viskles koikus ja oksendas, kuhu juhtus. Katariina kuivatas külma higi tema laubalt ja kehalt, vahetas pea ümber mähist, mida üritas võimalikult jahedana hoida ja proovis aeg-ajalt poisi verele näritud huulte vahelt sisse joota rohekat ja vängelt lehkavat teed, kus olid sees mõned väega taimed, korjatud täpselt õige kuu ajal ja õigest kohast. Need pidid valu vaigistama ja vaigistasid ka. Või panid vähemalt magama. Uni oli maailma parim arst, seda oli Katariina õppinud omadest kogemustest.

Vaene poiss, ta ei vea vist välja, mõtles Katariina kurvalt ja vaatas kuuvalguses kohutavalt kõhnana tunduvat aeg-ajalt tõmblevat poisikeha. Nii kümne-kaheteistaastane, mitte rohkem. Kuidas ta üldse ellu jäi? Põrutus on kindlasti väga kõva olnud. Peaga ei oska ma tõesti midagi teha, mõtles Katariina. Mul pole nüüd muud kui oodata. Isaga olid lood paremad. Vasak jalg oli murtud, kuid luid andis kenasti kokku sättida ja üks tubli, kahest sirgest roikast meisterdatud lahas aitab alati. Kui veab, siis ei jää isegi lonkama. Nägu oli muljuda saanud, peas oli haav, sellest oli voolanud ohtralt verd, kuid peahaavadega ongi nii, et verd tuleb sageli rohkem kui asi väärt. Siis on halb, kui verd ei tule. Nagu poisil näiteks. Kui on näha, kust on katki, siis annab seda ka parandada. Kui aga katkist kohta ei näe...

Ilmselt olid isal ka paar ribi katki ning küllap veel mõned sisemised vigastused, kuid need ei tundunud vähemalt pealtnäha eluohtlikud olevat. Muidugi oli ka tema kõvasti põrutada saanud, aga kindlasti ei midagi elukardetavat.

Poiss oli see, kelle pärast Katariina muretses.

Ta otsis üles vanatädilt päranduseks saadud narmendavate kaantega kaustiku, kuhu oli kirja pandud tarkusi, mis olid pärit juba vaaremade ajast. Selle lehed olid kollakad ja tint siin-seal laiali valgunud, teisal tuhmunud, kuid sõnad olid selgesti loetavad. Hea, et vanasti arvuteid ei olnud. Siis oleks vanatädi vanu tarkusi kõvakettale toksinud. Nüüd neid lugeda ei saaks. Enam ei olnud elektrit ja kui kuskil mõni arvuti oligi säilinud, siis ei olnud sellega mitte kui midagi peale hakata. Kiviajal elasid eriti targad inimesed, arutas Katariina. Neil polnud küll eriti palju öelda, kuid kaljudesse kraabitu ei hävi. Ja igasugu tühja-tähja pärast ei hakanud ju keegi kaljut kraapima.

Kuu oli praegu nii hele, et nägi lugeda ka ilma küünla või ahjutule valguseta. Hülgerasvast küünlaid tuli kokku hoida ja ka puid polnud raisata. Merele ei saanud kunagi panust teha ning Katariina polnud üldse kindel, millal ja kas üldse meri jälle kütet randa uhub. Kui ta milleski kindel oli, siis selles, et milleski ei tohtinud kindel olla.

Jah, ta oli vanatädilt pärinud ka mõned erilised loitsud, mis olid nii salajased, et neid ei tohtinud isegi kirja panna. Mõnda nendest ta mäletas, mõnda enam mitte. Vahel need aitasid, vahel mitte. Katariina ei olnud eriti kindel, kas vanad tarkused üldse hakkavad enam tööle maailmas, mis ei ole enam endine. Kord oli Katariina näinud rannas suurt kala, kes meenutas natuke vuntsidega säga. Kala oli veepiirist paar-kolm meetrit eemal ja esiotsa paistis, et ta on suremas. Katariina astus paha aimamata lähemale ning märkas oma õuduseks, et kala ei kavatsegi surra. Ta hingas! Kala hingas kuival maal! Värisedes haaras Katariina suure kivi ja lömastas kiiresti ebardi pea. Ta ei julgenud seda isegi lahata, toiduks tarvitamisest rääkimata, vaid mattis kala kaldaliiva ning ei rääkinud sellest mitte kellelegi. Kuidas saavad loitsud toimida, kui kalad hingavad kuival maal? Midagi oli süsteemis lõplikult sassi läinud. Pommid polnud mitte ainult pühkinud maa pealt enamuse elust, vaid pea peale keeranud ka selle, mis alles oli jäänud. Senikehtinud jõujooned olid lootusetult segi ja vahel sootuks ribadeks. Katariina vangutas kurvalt pead.

Poiss paistis rahunevat. Katariina vahetas tal pea ümber mähist, kohendas pliidi all tuld ning istus siis madalale järile valvama.

Talle meenus aeg, kui ta töötas haigla köögis. Seal sebis alati palju igasugust rahvast. See oli suur haigla ja vajas palju toitu. Oli kokkade vihast karjumist, nõude kolinat, õli särinat, kõrbenud rasva lõhna, otsatul hulgal auru ja hulgaliselt vandumist, aga kõik sai alati õigel ajal tehtud. Polnud kordagi, kui toit ei oleks määratud ajaks valmis saanud. Kui potid-pannid olid puhtaks küüritud, köögipõrand kasitud ning vahetuseülem kõrtsi läinud, siis mindi hoovi avaneva ukse ette metallist köögitrepile istuma. Sigaret ja kohv. Kõik oli lihtne, süsteem toimis. Katariinal oli seal oma kindel ning oluline roll täita. Ta oli sellega väga rahul. Nad hoolitsesid nende eest, kes seda ise teha ei suutnud. Vahel käis nende juures trepil suitsu tegemas ja kohvi joomas ka õdesid, isegi mõni arst lõi teinekord punti. See oli juba selline hea ja mõnus koht, omaette. Kuidas sa patsientide nähes ikka suitsu tõmbad, kui oled arst, eks ole. Köögitrepp oli hea varjuline koht, ühestki aknast ei ulatunud sinna nägema.

Kui algas suur segadus, siis hakkas õdesid ja arste nende juures trepil oluliselt rohkem käima. Alguses. Neil oli rasket tööd ja lämmatavat pinget rohkem kui kunagi varem.

Vigastused muutusid järjest hullemaks, paljut säärast polnud nad varem kohanud. Kogenud õed olid näinud ennegi küll ja küll koledusi. Autoõnnetustes lömastatud peresid ja vähki surevaid koolilapsi. Kuid nüüd oli käes see, mida nad taluda ei suutnud. Vigastused muutusid järjest hirmsamaks, patsiente tuli järjest juurde. Neid muudkui tuli ja tuli. Vere ja röökimisega harjub, aga mitte sellega, kui sa haavatut aidata ei saa. Ravimid hakkasid otsa lõppema. Haavatud täitsid juba kõik kümnekorruselise, mitme tiivaga maja koridorid. Neid oli hakatud paigutama ka kõikvõimalikele vabadele pindadele, koguni haigla garaaži ja isegi katlamajja. Valgetes kitlites, magamatusest ja murest mustade silmaalustega õed nutsid suitsu tehes. Hääletult ja ahastavalt. Mõnikord olid endast nii väljas, et süütasid sigareti filtri poolt põlema ja isegi ei märganud seda. Ühel õhtul kuulis Katariina, et linna surnuaed oli täis saanud. Nüüd maeti hukkunuid äärelinna ümbritsevale põllule. Ühte hauda maeti tavaliselt mitu surnut, hiljem ei saanud sedagi luksust lubada. Ekskavaator kaevas lihtsalt suure augu, sinna kallutati laibad sisse ning buldooser lükkas pinna jälle tasaseks.

Mis haiglast hiljem sai, seda Katariina ei teadnud.

Ta oli sõitnud maale onu pere juurde külla. Naljakas oli see, et ta oli palunud ainult ühte vaba päeva. Ta tahtis vahelduseks näha mõnda vana tuttavat või sugulast. Eks nad olid nagu sugulased ikka, vahel salakavalad, vahel alatud, vahel lihtsalt lollid, aga ikkagi omad. Veri on alati paksem kui vesi ja miski tõmbas teda sinna vastupandamatu jõuga. Alguses ei tahetud talle vaba päeva anda, sest töökäsi oli puudu. Aga Katariina polnud kunagi kurtnud, ta käis tööl seitse päeva nädalas. Alustas koidu ajal ja lõpetas sageli siis, kui kesköö oli ammu möödas. Kuidas sa keelad sellisele inimesele ühtainsat vaba päeva?

Küla ei olnud haiglast kaugemal kui paarsada kilomeetrit. Selle vahemaa läbis Katariina väike ja kolisev valge auto mõne tunniga. Siis ei olnud teed veel eluohtlikud, sõjavägi katsus seal kuigivõrdki korda hoida ja esialgu see isegi õnnestus. Tagantjärele ei osanud Katariina kuidagi öelda, miks oli tal korraga tekkinud nii tugev tung oma hõimlasi näha. Aga mis seal ikka imelikku, peret ega lapsi tal endal ei olnud ja nii oligi onu pere talle kõige lähem terve ilma peal.

Maal oligi tore. Nagu alati, võeti teda väga soojalt vastu. Kõik eelnenud suguseltsi arusaamatused ja tülid olid unustatud ja tühistatud. Laud kaeti nii rikkalikult kui vähegi võimalik. Maal sai ikka veel ise toitu kasvatada. Onu valas suurest klaaspudelist heldelt kodus aetud kärakat, mis kõrvetas nagu märg tuli. Mõlemad onupojad olid rindel, kuid elus ja terved ning õnneks suurematest lahingutest eemal. Onu oskas elada ja oli selle toreda oskuse ka oma järglastele edasi andnud. Maal on kindlasti kindlam kui linnas, kuulutas onu õhtuses pidulauas ja vehkis oma sõnade kinnituseks kahvli otsa torgatud jämeda vorstiga, millest tilkus rasva. Kui läheb pommitamiseks, siis ei hakka keegi mingi mereäärse küla peale kalleid pomme raiskama, praalis onu. Sõjatööstust ega sadamat siinkandis ei olnud, randumine oli ka väikeste paatide jaoks ohtlik. Laevad olid siit sadamast sajandeid eemale hoidnud.

Pidu oli väga tore ning kestis kaugelt üle kesköö. Katariina sõi ja jõi kõvasti ning lõi onu mägranahast torupilli muusika saatel tantsu, nii et seelikusaba lehvis ja põrandalauad ragisesid. Kui pidu, siis pidu.

Ta otsustas tagasi sõitma hakata järgmise päeva varahommikul, ammuilma enne koitu, et jõuda õigel ajal kööki kartuleid koorima. Elumajast eemale ehitatud aiamajakeses krägisevasse voodisse pugedes oli tal hea ja kindel tunne. Sugulased olid terved, suguvõsa juured kindlalt maas. Nad saavad hakkama, sugu jääb kestma. Katariina arvestas, et jõuab paar tundi magada. Sellest talle piisab. Ta uinus õnnelikuna, kõht kõvasti täis, jalad tantsimisest tuikamas ning veres kohisemas onu kange kärakas.

Koit hakkas saabuma. Katariina äratuskella helinani oli jäänud veel seitse minutit, kui küla rünnati. Helikopterid tulid idast ning matsid pisikese külakese mõne minutiga tulle. Sugulased ei pääsenud, Katariinal õnnestus koos mõnede teistega jooksu saada. Küla põles maani maha. Nad ei läinud sinna kunagi tagasi. Kellelegi meenus vana klooster ligipääsmatute mägede taga. Sinna rajasid nad uue küla. Siin ta nüüd siis oli ning kuna kedagi teist sobivamat ei olnud võtta, katsus ta ise hädalisi aidata nii, nagu oskas.

Hea, et tulirelvi enam polnud. Relvi küll ilmselt oli, aga kuule ei jätkunud, need olid kõik välja tulistatud. Kuulihaavadega oleks Katariina tõesti hätta jäänud, sest ühtegi operatsiooni polnud ta kunagi ihusilmagagi näinud, ammugi veel teinud. Tegelikult kartis ta verd, kuid oleks pigem surnud, kui seda kellelegi tunnistanud. Ta ei saanud endale hirmu lubada. Ta oli nüüd küla ametlik posija, ainus ämmaemand ja tunnustatud doktor ühekorraga ning see tähendas, et vahel tuli küll pikki öid unetult mööda saata, kuid samas jäeti talle sageli paremad ning toitvamad palad ka suurema nälja korral. Ja kui hea tunne oli see, kui haige viimaks paranema hakkas. Tappa oskasid kõik. Ravitsemine oli keerulisem, märksa keerulisem.

Poiss hakkas jälle oigama. Katariina ohkas ning raputas pead, et mälestused sealt plehku paneksid, ning astus poisi juurde, teekruus vängelt lõhnava joogiga käes. Muud polnud tal pakkuda.

„Joo, poja, joo natukenegi, siis hakkab parem,” proovis Katariina lohutada. Poiss maigutas suud ja tegi silmad lahti. Katariina märkas ta silmades sädelemas elusädemeid. Saab terveks, ohkas Katariina rahulolevalt ning naeratas laialt. Tema hõbedast hammas läigatas kuuvalgel nagu koidutäht.

Poiss sai tõepoolest terveks. Ta tõusis tõvevoodist Katariina üllatuseks isegi varem kui isa.